6
EESTI ELU reedel, 14. mail 2021 — Friday, May 14, 2021
Poolel teel paradiisi Kolmapäeva, 5. mai õhtul avanes võimalus vaadata oma pärast dokumentaalfilmi, mis ühelt poolt saatis mõjuva positiivse sõnumi ja teiselt poolt tekitas hinges mitme suguseid vastakaid tundeid. Pooletunnise filmi sarjast Eesti lood pealkirjaga „Homme saabub paradiis“ on koostanud Anna Hints ja seda näidati VEMU kultuuripro grammi raames. Filmile järg nes vestlus režissööri ja tema mõttekaaslase, Toronto eest laskonnale hästi tuntud fotograafi Kerly Ilvesega. Lugeja ehk andestab re porterile, kui ta edastab ülevaate nähtust-kuuldust vastupidises järjekorras. Seda filmis läkitatud sõnumi paremaks mõistmiseks, millega siinkirjutajal tekkis tõsiseid probleeme. Nii tõsiseid, et pidi pärast vestlust uuesti vaatama (õnneks on film
järelvaadatav). Vestluses, mida juhtis VEMU pearhivaar Piret Noorhani, selgus, et mõlemat eelpool mainitud daami – Anna Hintsi ja Kerly Ilvest – seob mitu ühist huvi. Anna on Kerly fotoringi õpilane, kuid kokku viis neid kõigepealt toidupäästmise idee. See kummalisena tunduv termin muutub arusaadavaks ja vastuvõetavaks, kui mõtelda, kuidas tänapäeval toitu raisatakse. Selle raiskamise ulatuse ja mõttetuse tõi filmijärgne jutuajamine väga veenvalt vaataja/ kuulaja teadvusse, kaugelt pare mini kui film ise. Me kõik oleme hästi tuttavad terminiga best before, kuid kui paljud meist on end vaevanud mõttega, mis juhtub nende toi duainetega, mida toidupoed enam müüa ei tohi, sest ,,parim enne“ on möödas, mis aga tegelikult on veel täiesti söö
Bornhöhe ,,Kuulsuse narrid“ saab filmiks
uued karakterid ning lugu. See lugu räägib ambitsioonidest, armastusest ja inimlikust rumalu sest,“ räägivad filmi tegijad. Filmis mängivad Karl Robert Saaremäe (Saalomon Vesi pruul), Veiko Porkanen (Tati kas), Maiken Pius (pesunaine Agnes), Ott Sepp (Värdi), Saara Nüganen, Marian Heinat, Loviise Kapper, Argo Aadli, Margo Mitt, Vallo Kirs, Margus Jaanovits, Guido Kangur, Stefan Kristofer Soeson, Ott Raidmets, Tiit Sukk ja Jüri Lumiste. Filmi režissöör on Ain Mäeots, stsenarist Ott Kilusk, operaator Mihkel Soe ja kunstnik Karoliina Kull. Filmi produtsendid on Kristian Taska ja Adeele Tähemaa Taska Film’ist ning Tanel Tatter ja Veiko Esken Apollo Film Produc tions’ist. Filmi levitab ,,Hea film“. Teos on varem ekraanidele jõudnud Eesti televisioonis telelavastusena (1982, lavastas hiljuti lahkunud Ago-Endrik Kerge). (ERR/EE)
Eduard Bornhöhe kirjandus teos ,,Kuulsuse narrid“ jõuab filmina kinoekraanidele. Uue komöödiafilmi võtetega alus tati Tallinnas, aga võtteid tehakse ka Viljandis. Film peaks valmima 2022. a algu ses. ,,Kuulsuse narrid“ on esi mene osa Eduard Bornhöhe 1892. a ilmunud satiirilisest jutustusest ,,Tallinna narrid ja narrikesed“. Eduard Bornhöhe jutustusel põhinev mängufilm viib vaataja üle-eelmise sajandi lõppu, kui Eestimaa oli veel tsaaririigi osa ja tärkamas oli uhkus oma rahvuse üle ja soov iga hinna eest oma rahvale midagi igavikulist kinkida – olgu selleks siis õhus lendav imemasin või maakeeli kirja pandud väärtkirjandus. ,,Film on saanud inspirat siooni Bornhöhe teosest, kuid selle najal on üles ehitatud sisukas komöödia, kuhu on loodud
,,Minu“ sarja 150. raamat viib Antarktikasse Hiljuti jõudis Eesti raamatupoodidesse Petrone Prindi ,,Minu“
sarja 150. raamat. Väärikat numbrit tähistab kirjastus väärika raamatuga – ,,Minu Antarktika. Daamideta tantsuõhtud“, mille autoriks on teadlane ja giid Enn Kaup. See on sarjas mitmel moel eriline: kõige vanem autor (saab maikuus 75) ja varem pole ükski raamat sarjas liikunud oma lugudega ajas nii kaugele – suur osa teosest toimub 1970ndatel Nõukogude Liidu polaarjaamas. ,,Kirjeldan aastasel isoleeritud talvitusel suhetesse kuhjuvaid pingeid,“ ütleb autor. ,,Jälgin lähedalt pingviinide elu ja võrdlen seda inimeste omaga.“ Kirja on saanud ka lood Austraalia tiimis töötamisest ja hiljutisest laevareisituristide saatjana.
gikõlblikud. Eestis maanduvad sellised toitained kaubandus keskuste prügikastides, kust säästliku meelega pereemad need ,,päästavad“ ja oma kesist toidulauda rikastavad. Seda vähimagi valehäbita. Toidurais kamine on patt ja seda võivad kinnitada kõik, kes sõjaaega mäletavad. Eesti Televisioon võttis filmi hästi vastu. Majandusministee rium alustas debatti, milles režissöör kutsuti osalema. On pöördutud isegi seadusandvate organite poole ja saadud vastus, et teemaga tegeldakse. Jääb kahjuks mulje, et keegi ei julge otsustada. Ühe murettekitavama probleemina on koorunud esile tõsiasi, et kaubanduskeskustele on odavam saata toitaineid prügikasti kui suunata toidupanka. Vestluses tuli juttu ka Kanada oludest, kus sama küsimust on arutatud ja asi kipub takerduma sama tõkkepuu taha – supermarketeile on tähtsam nende endi majanduslik ,,tervishoid“ kui vaesema rahvakihi heaolu. Sellele lisandub õigustatud hirm kohtuliku vastutuse eest. Tarvitseb vaid ühel ini mesel roiskunud toidust terviserike saada ja kohtuprotsess algatada. Võidu korral on kardetav pretsedent loodud. Nüüd siis filmist endast. Ei söanda öelda, et film on nõrk ega täida oma otstarvet, on see ju Eestis hästi vastu võetud. Kanada vaatajale, vähemalt siinkirjutajale, läinuks aga vaja eelnevat selgitust, et mõista, mida õieti öelda tahetakse. Film algab sellega, et lapsed korjavad pargis prügi ja teevad siis rõõmsa ronimispausi – tore! Siis aga istutakse söögilauda ja jutt kaldub prügikastidele ja nendest toidu hankimisele. Kohe tekib kummaline excuse me! – elamus. Silme ette kerkib pilt kõikvõimalike jäätmete vahel sorivatest lastest, kes leiavad sealt toidupala ja rõõmustavad, et said enne pesukaru jaole. Hilisemad kaadrid tõestavad küll, et tegemist on teistlaadi konteineritega, kus peale korralikult pakitud toidu midagi ei leidu, kuid assotsiatsioonid prügikasti mõistega on meeltes oma laastava töö teinud. Ja toidupäästjate häbistajaid ja keskmise sõrme näitajaid leidub filmiski. Reporter vabandab siiralt nii korraldajate kui filmi tegijate ees, et toitumiskultuuride või elustiilide kokkupõrge teda end selliselt väljendama sunnib. Midagi pahatahtlikku või halvustavat ei maksa sellest välja lugeda. Kuid palun mõista inimest, kes ei tohi maskita tõstukisse astuda, et postkasti kontrollida; ja siis näeb arvuti ekraanilt, kuidas lapseootel pereema upitab end toiduhankimise eesmärgil peadpidi prügikasti. Ei mingeid maske ega distantsihoidmist. Film on tehtud möödunud aastal, kesk globaalset koroonakriisi. Olgu veel kord rõhutatud, et säästuentusiastide Anna ja Kerly mõtlemine liigub kiidu-
Nr. 19
Haapsalu piiskopiloss.
Haapsalu linnus pälvis Euroopa tunnustuse Haapsalu linnus on üks kuuest muuseumist, mis mär giti žürii poolt ära Euroopa aasta muuseumi (EMYA) auhindadel, mis on olulisim muuseumivaldkonna auhind Euroopas. Äramärgitud muuseumid paistavad teiste seast silma selle poolest, et nad on uuenduslikud ning eeskujuks teistele Euroopa muuseumidele. EMYA 2021 žürii esimees Marlen Mouliou nimetas Haap salu linnuse uuendustöödel tehtut mälestise säilitamise musternäidiseks, 21. sajandi restaureerimistööde eeskujuks, kus absoluutse respektiga on suhtutud ajaloolisesse hoonesse ning leidliku kaasaegse disainiga on sajanditevanune hoone muudetud täielikult ligipääse
tavaks nii füüsilises kui ka intellektuaalses mõttes. Ta rõhu tas, et Haapsalut saab pidada ajaloo ja kultuuri nautimise sihtkohaks. Eesti muuseumidel on varemgi Euroopa aasta muuseumi auhindadel hästi läinud. Eesti Rahva Muuseum pälvis EMYA 2018. a konkursil eripreemia ehk Kenneth Hudsoni auhinna, Lennusadam pälvis äramärki mise EMYA 2014. a konkursil ja Kumu kunstimuuseum sai suure tunnustuse osaliseks 2008. a, pälvides Euroopa muuseum 2008 (EMYA 2008) tiitli. Euroopa aasta muuseum 2020 on Šveitsis asuv Stapferhaus ning aasta muuseum 2021 on Hollandis Laidenis asuv Naturalis Bio-diversity Center.
väärselt õiges suunas. Ei suuda sellegipoolest jätta valgustamata sama probleemi teist külge. Paneb mõtlema, kas ja kuivõrd päästetud varude toiteväärtus ehk ajaga kannatada on saanud. Ka värske toidukraami eelistaja ei peaks tingimata häbenema. Peab nõustuma vestluses avaldatud väitega, et elame külluse ajastul ja et külluspeol on kõrge hind. Neid ridu kirjutab keegi, kes on sõja, vangi- ja põgenikelaagrite päevil seda hinda maks nud ega pea paljuks nüüd sisse kasseerida. Naudib isukalt ja piinlikkuseta head paksu kar bonaadi, mida headel päevadel osta jaksab; ja mõtleb kunagi sele konservitopsikus keedetud lahjale supile, millele nälja peletamiseks metsa alt korjatud maltsa ja hapuoblikaid lisatud. Kui aga maitsvast roast midagi järele jääb, siis seda kindlasti ära ei viska. Jääkidest saab alati järgmiseks päevaks midagi suupärast kombineerida. Ole megi taas Anna ja Kerlyga samas parteis.
Jalmar Vabarnal valmis teine sooloalbum
Nagu eelpool tähendatud, on film järelvaadatav. Soovitan soojalt sellega tutvuda ja loo dan, et olen ainus, kelle meeltes see ülatoodud mõtted esile kutsus. EERIK PURJE
(ERR/EE)
Kanadas koos ansambliga Trad.Attack! mitmel korral esinenud Jalmar Vabarnal ilmus maikuu eismestel päe vadel teine sooloalbum, mis kannab nimetust ,,ID“. Plaa dile on koondatud 12 akustili sel kitarril mängitud pala. Suurem osa albumist koosneb autori omaloomingust. Muu hulgas on plaadil ka detsembris ilmunud singel ,,Õhtu ilu“ (koos Marianne Leiburiga), instrumentaalversioon Vabarna kirjutatud teosest ,,Laul sõbrale“ (Curly Strings) ning arranžee ring eesti klassikast – Singer Vingeri ,,Ära jahtu“. (ERR/EE)
