Nr. 20
EESTI ELU reedel, 20. mail 2022 — Friday, May 20, 2022
5
Kommentaarid ja arvamused
Soe süda ja väärikus Peeter Järvelaid, Tallinna Volikogu liige Kui meie lapselapsed kunagi küsivad, mida mõtlesime 24. veebruaril 2022, siis vastused on ilmselt paljus sarnased. See oli meie oma riigi sünni päev, aga samas hetk, kus hindasime ümber selle, mida oma riigis omame. Hetkega sai palju selgemaks, kui habras on elu meie ümber. Varsti saab juba kaks kuud, kui elame ka kodus olles hoopis uues reaalsuses. Ühelt poolt on sõda meedia vahendusel jõud nud meile nii lähedale, et palju del märksa raskem endaga hak kama saada. Teise maailmasõja ja sellele järgnenud aastate vägivalla peidetud haavad anna
vad endast tunda nooremateski, kes nende haavade olemasolust ehk pole olnud teadlikudki. Samal ajal oleme õigustatult uhked, et Eesti on andnud toe tuskäe tuhandetele sõjapõgeni kele. Maailm on isegi imestu nud, miks eestlased seda nii suure südamega teevad. Vastus on tegelikult lihtne, sest väikese rahvana saame aru, mida sõda tähendab. Teine maailmasõda muutis meid sõjapõgenike tõttu maailmarahvaks, sest tänaseni pole maailmas kohta, kus ei kohta mõnda eestlast. Ukrainlaste saatus pole olnud ajaloos lihtsam, pigem keeruli sem. See on ka üks kogemus, mis meil ukrainlastega ühine. Me armastame oma isamaad, tahame väga elada kodumaal, aga saame töökate ja elujaata vate inimestena hakkama igal pool, kuhu saatus meid viib. Täna on meilgi tõusetumas küsimus, kuidas suudame kor
Pilk minevikku
Sõjapõgenikud täna ja eile Andres Raudsepp Suurim küsimus hetkel nii globaalses ulatuses kui ka kaaseestlaste murelikes mõt teis on sõda Ukrainas. Kui mõtleme Ukraina tuleviku üle, langeb mõtteraas praegustele sõjapõgenikele. Sõjapõgenik. See väljend pole eestlastele kuigi võõras, kuna olime nii viimase maail masõja ajal kui ka sõjajärgselt ise põgenikud. See siis enne, kui meist kujunesid pagulased ehk eksiilid. Võiksime öelda, et teatud ajavahemikul olime mõlemad, nii ühed kui teised. Veidi suurem arv 1944. aasta suurpõgenemise pagejatest – nagu minu pere – siirdus Saksamaale. Rootsi saabujatest – ja neid oli umbes 30 000 – said kiiremas korras iseseisvad eksiilid. Saksamaale jõudjad pidid pikemat aega kandma oma identiteedina nimetust ,,displaced person“ ehk DP, olgugi et prantsuse keeles võis seda mõista anda veidi elegant semalt kui ,,déporté politique“. Diipiina tundsin end ise. Tundsin seda sügavalt isegi lapsena, teades juba kaheksaaastasena, olles perekonnaga jõudnud sõjapõgenike laagrisse, et meile pakutakse ulualust ja toitu ühe suure organisatsiooni poolt, nimega UNRRA. Kui ma küll hiljem hakkasin mõtlema UNRRA (United Nations Relief and Rehabilitation Administra tion) peale, hakkasin hindama maailma kaastunnet ja lahkust. Mis siis, kui meid püüdis ise loomustada veidi alaväärtust tekitav väljend ,,diipii“. Maail ma riigid tundsid meie olukorda ja tegid oma parima, et meid pärast suurt hävitamist elus hoida. Mõeldes praegustele sõja põgenikele Ukrainast leiame olulise vahe. Siin püüab iga riik omaette teha oma parima, et hoida elus neid, kes samuti
s urma eest on põgenenud. Hetkel puudub veel UNRRA või hiljem tekkinud IRO (Inter national Refugee Organization), kes kogu selle raske olukorra üle võtaks. Teine vahe praeguste ja mineviku sõjapõgenike juures on põgenike endi tahe ja oskus luua oma kogukonnad. Ühest küljest võiks öelda, et on liiga vara sellele mõelda. Sõda Ukrainas veel möllab. Aga prae gu on õige hetk seda üles märkida, sest kogukondlik or ganiseerimine on olnud meie eestlaste iseloomustus. Kas põgenikud hetkel liigu vad selles suunas? Ehk liiga vara sellele mõelda. Kui eestla sed hakkasid Saksamaal põgeni kelaagreis end organiseerima – koolid, koorid, teatrid, sport ja skautlus – oli sõda juba vähe malt pool aastat möödas. Ja pealegi, kas Ukraina põgenikud sellisele organiseerimisele üldse mõtlevad, kuna nende siht on kiiresti tagasi koju jõuda. Just siin tekib kolmas oluline vahe Teise maailmasõja järgsete ja praeguste põgenike vahel. Meie ei soovinud kodumaale ta gasi minna, kuna seal valitses meie mõrvarlik vaenlane, olgugi et seda alguses soovitasid lah kelt valitsevad ameeriklased ja inglased, enne kui nad olu korrast aru said. Kasutaksin käesoleva targu tamise juures aga võimalust teha väikse mäluhüppe ja meenu tada oma nooruspõlvest kolme ja poole aasta pikkust ajavahemikku, kui viibisin sõja põgenikuna okupeeritud Sak sa maal. Tahaksin lugeja silme ette luua mõned pildid noore poisikese elust diipiina. Olin, jah, kodumaata noor sõjapõgenik. Siin pakun teile näiteid, mida tähendas kord olla selline. Olin põgenik, aga kellele pakkus huvitavat elu kiiresti loodud ja hästi organiseeritud kogukond. On märkimisväärne
raldada oma elu nii, et me kõik siin maal hakkama saame. See on tõsine küsimus. Rääkisin just ukrainlasest tuttavaga, kes täna sõjapõgenikuna ühes edukas Lõuna-Euroopa riigis. Tema kogemus seal pole täna just roosiline, kuigi ta tundis seda maad, sest oli omanud pikki aastaid selle maa ärimeestega ühisfirmat. Inimesed Balti riikides peak sid paremini aru saama, et isegi kui sõda kuulutatakse mingil hetkel lõppenuks, ei tähenda see veel olukorda, kus kõik sõja põgenikud saaksid kohe koju naasta. Võrreldes Teise maailma sõjaga on tänapäeva sõja mõju veelgi hullem. Linnade totaalne purustamine ja võõrvägede lah kumisel alade totaalne mineeri mine teenivadki eesmärki, et sõ japõgenikud ei saaks nii pea ta gasi tulla ja varasema elu juurde naasmine oleks võimalikult
kallis. Siit esimene õpetus, et uues olukorras on meil, kes me oma kodus oleme – suureks ülesandeks suuta olla rahulik. Tasub järgida õpetust, mida tu leb kasutada häda korral lennu kis, et hapnikumask tuleb panna esimesena kiirelt endale ette ja siis asuda last aitama. Meile saabunud sõjapõgenikud on temperamendilt ja mingites kul tuurinüanssides meist erinevad, aga ettevõtlikkust ja elutahet on neis sageli palju. Seetõttu suht leme uute naabritega avatult, aga hoidume neilt küsimast iga päev küsimust, millele nemad ei oska vastata. Millal lõpeb sõda? See on tõeline miljoni dollari küsimus. Me saame kõigega hakkama koos, kui püüame lahendada küsimusi positiivselt. Kõige olulisem on kaasata neid endid olukorras lahenduste leidmisse. Meie asjad õnnestuvad, kui kuulame oma südant ega unusta
– kõike, mida saame sõjapõge nike heaks teha, tuleb teha väärikust säilitades. Seetõttu, mida kiiremini saavad lapsed lasteaeda ja kooli, vanemad tööle, seda parem. Sõda on para ku kergitanud Eestis ostu korvi nii kalliks, et lisaabi vaja vad nii kohalikud inimesed kui põgenikud. Ukraina on maailma parima viljakusega mullaga maa ja sealt pärit inimesed oskavad ise endale toitu kasvatada. Sel kevadel võiksime oma suve kodudes, kus meil vabalt maad, teha koos ukraina uute sõprade ga uusi peenraid, kus sügiseks oleks head saaki oodata. Koos tegutsemine tõstab väärikust, annab juurde uut energiat. Anda edasi meie süda mesoojust ja hoida ülal inimeste väärikust, see on kõige olu lisem, mida täna teha saame. Kõik muud küsimused lahene vad juba ise, kui aeg selleks on küps.
mõelda, kuivõrd see kandus sõjapõgenike laagrist Põhja Ameerika eestlaskonda. Kui kaheksa-aastasena jõud sin perega Oldenburgis asuvasse põgenikelaagrisse, mis kandis nime Bloherfelde, sain aru, et laagris olid käimas vastuolud. Ja toimusid valimised. Jah, ka põgeniku elu võis mõnikord olla poliitiline. Valiti siis laagrile uus komandant. Selleks sai lugupeetud kirikuõpetaja Friedrich Stockholm, kelle vanim poeg, samuti ordineeri tud, oli peatselt minu kooli õpetaja. Tekkis aga olukord, kus vanem härra Stockholm väga vajas abilist. Selleks osutus minu perekonna isa Karl Haakon Raudsepp, kes saksa okupat siooni ajal oli okupeeritud Eesti Riigikontrolli abidirektor. Tuligi välja, et isast kui laagri abiko mandandist kujunes Bloherfelde laagri tegelik vajaduste täitja ja organiseerija. Samas mäletan jumalateenistusi, milles jutlust pidas õp. Friedrich Stockholm, seejuures ka ühte matust, kus lahkunud oli minuvanune poisike. Mäletan, kui sügavalt see minule mõjus. Väga tähelepanuväärt oli aga
laagri kool. Minule imponeeris naisõpetaja Adele Unt, kelle abikaasa oli kolonel Jaan Unt, kes viibis ka laagris. Minule selgitati, et kolonel Unt võttis üle Julius Kuperjanovi sõjaväeüksuse Vabadussõja ajal. Mäle tan veel, kuis vanaema minule nimetas, et ta võttis osa Kuper janovi matusest Tartus. Nii mina äkki tutvusin sügava arusaamisega Eesti ajalooga. Seoses kooliga mäletan, kui oli vaja minna tegema ettelaul mist kooli laulukoori juhi ees. Olin saksa okupatsiooni ajal Nõmmel elades raadios kuulnud Eesti Leegion marssi. See minule nii meeldis, et hõiskasin marssides laulule kaasa. Aga lauluproovil ei suutnud ma õiget piuksugi välja ajada. Nii et kukkusin haledalt läbi. Mind koolikoori ei võetud. See juh tum on minule teravalt meelde jäänud. Kui laagrisse saabusime, pidi minu perekond – ema, isa, pisiõde ja mina – ajutiselt jagama ühte tuba vanema abi elupaariga. Siinjuures lahke härra Eduard Krusten (kirjanik Pedro Krusteni vanem vend) aga kinkis minule suupilli. Minul polnud sugugi keeruline
suupillil tuntud viise välja puhuda. Sellisest muusikast sain kohe aru. Siis võttis Eduard Krusten mind käsile ja õpetas minule umba-umba piibulaulu. Sellega jõudsin nii kaugele, et suutsin seda esitada skautlikul lõkkel. Nii et koorilaulu proovil läbikukkunust sai hiljem asja. Mäletan, kui populaarne oli sport, just kergejõustik. Laagri elanike hulgas leidus noormees, kes võttis poisid käsile ja õpetas meile kõrgushüpet ja kuuli tõuget ning korraldas sagedast võidujooksmist laagri teedel. Sellest ajast peale on minust tänapäevani saanud selle spordi pidev jälgija maailma tasandil. Nii kulges minu haridus, kui olin vaid üheksa-aastane – veidi Eesti ajalugu, suutäis muusikat ja arusaamine spordist. Aga kõige mõjuvam oli lugemine. Vanem rahvas hoolit ses selle eest, et noortel oli alati midagi lugeda. Haruldane nähe sõjapõgenike elus oli ühendus Saksamaal ja Rootsis elunevate pagulaste vahel. Minu raama turiiulil on isegi praegu veel Rootsis 1945.a. kirjastatud Henno Jänese ,,Meie emakeel“, küll veidi kulunud olukorras. (Järgneb lk. 13)
Hundipojad, hellakesed, skaudid ja gaidid Bloherfelde sõjapõgenike laagris Oldenburgis loode-Saksamaal aastal 1947. Näha on ka vanemskaute ja vanemgaide ning ,,lipkonna“ vanemat. Artikli autor – siis 10. aastane – istub esimese rea paremas otsas. Suurem osa pildil olijatest siirdusid peatselt Kanadasse või USAsse. Kui mõni Eesti Elu lugeja tunneb mõnda, kes leidub pildil, palume temal lahkelt ühendust võtta kas ,,Eesti Elu“ toimetajaga või artikli autoriga (ajraudsepp@aol.com), kes hetkel oskab nimetada vaid kümmekonda neljakümnest seisjast. Arhiivfoto
