6
EESTI ELU reedel, 4. juunil 2021 — Friday, June 4, 2021
Nr. 22
Tallinna kirjandusfestival Head Read (28.–30. mai) toimus sel aastal õues Tekst ja fotod Lea Kreinin 2008. aastal sai Tallinnas alguse rahvusvaheline kirjandusfestival Head Read. See üritus on aasta tega aina kuulsust juurde kogunud. Eelmisel kevadel jäi festival koroonaviiruse tõttu toi mumata, kuid tänavu oli kirjan duse sõpradel taas võimalus kokku tulla – seekord välitingi mustes. Kolme festivalipäeva mahtus mitmeid toredaid koh tumisi. Seekord polnud kohal rah vusvahelisi suurkujusid (eelmis tel aastatel on festivali külalisteks olnud Margaret Mitchell, Sofi Oksanen, David Mitchell, Tom Stoppard, Margaret Atwood, jmt). Kuid esinesid meie „omad“ välismaa lased – luuletajad-tõlkijad Adam Cullen (USA-st) ja Øyvind Rangøy (Norrast) ning muinasjutuvestja-tõlkija Kriszta Tóth (Ungarist), kes kõik praegu Eestis elavad. Siinkirjutaja sattus Ungari Kultuuri Instituudis Kriszta Tóthi jutuõhtule „Kus isegi linnud ei käi...“. Mahlakad mui nasjutud-pajatused olid maitses tatud aktuaalsete naljade ja
vahemärkustega. Ei saa jätta imetlemata Tartu Ülikoolis un gari keele ja kirjanduse lektori na töötava esineja väga head eesti keele oskust. Kuulajaid oli ohtralt ja elati südamest kaasa nii vapra möldri Põhjamere põhjast kuuvalguse otsimisele kui kavala Géza Rohutirtsu seiklustele kuninga õukonnas. Samal õhtul esitleti ka sarjas Ungari Taskuraamat ilmunud uut eestikeelset ungari naiskir janike lühiproosa kogumikku, mille väljaandjaks oli Ungari Kultuuri Instituut. Festivalil on juba traditsioo niks saanud kirjanduslikud jalu tuskäigud. Seekord jalutasid rahvaga vanalinnas kirjandus teadlane Elle-Mari Talivee ja ajaloolane Josef Kats. Kala maja kalmistupargis mõtiskles festivali üks algatajaist, kirjanik Jan Kaus ilukirjanduse ja ae dade-parkide teemal. Kuna terve festival toimus õues, siis oli sel aastal kavas tore uus üritus – „Leia kirja nik!“. Igal festivalipäeval olid teatud piirkonnas liikvel kolm kirjanikku ning esimestele kir janiku „leidjatele“ olid kingiks raamatud. Siinkirjutaja sättis
Lastekirjanik Jaanus Vaiksoo kirjutab Piip ja Tuut Teatri ees oma kõige hilisemasse raamatusse „King nr 40“ pühendust.
Festivali raames avati Dmitri Kotjuhi fotonäitus Tallinna kesklinnas Tammsaare pargis. Esiplaanil mõned aastad tagasi Head Read esinejana Tallinnas viibinud kanada kirjaniku Margaret Atwoodi portree.
Kirjanikud Jaanus Vaiksoo (vasakul), Head Read korraldustoimkonna liige, kirjanik Indrek Koff (vas. kolmas) koos klounidega Piip (Haide Männamäe) ja Tuut (Toomas Tross). Piip ja Tuut Teater asub Toompeal Kanada saatkonna kõrval ja seal on külas käinud ka Toronto Koolikoor 2017. noortelaulupeo ajal. Samuti on Piip ja Tuut esinenud Tartu College’is. Nende tegemistest saab rohkem teada veebilehelt: piipjatuut.ee
end Toompeale Piip ja Tuut Teatri juurde Jaanus Vaiksoo ga kohtuma ning tegi kirjani kuhärraga ka pisut juttu. Jaanus Vaiksooga ilmus Eesti Elus siinkirjutajalt pikem usut lus mullu juunis, rubriigis „Nädala portree“ (vt EE # 23, 12.06.2020, lk 4). Siis oli tema lasteraamat „King nr 39“ saanud äsja Kultuurkapitali aastapreemia. Selle raamatu peategelasteks on viienda klassi lapsed. Juba siis tekkis mõte samade tegelastega jätkata – nende tegemistesse elad sisse ja siis ei raatsi veel lõpetada. Nüüdseks ongi ilmunud raamat „King nr 40“ (Autor saatis ühe eksemplari koos oma pühen dusega ka Toronto Eesti Täienduskoolile.) Kui kaua kavatseb kirjanik jätkata kinganumbrite kasvata mist? Jaanus Vaiksoo seda sala dust veel ei reeda, aga tal olevat oma peas juba plaanid tehtud. Kui kõik õnnestub, siis tegeleb kirjanik veel nende kingadega pisut edasi. Praegu kirjutab Jaanus Vaiksoo (kes 2021-2023. aastatel saab ka Eestis kirjani kupalka) oma raamatutele iga tahes järge. Koroona-aeg on eriti lastekir janikele olnud raske, sest päris palju käiakse ju muidu oma noorte lugejatega kohtumas. On olnud vaid mõni üksik kohtu mine Zoomis. Aga see pole ikka sama kui vahetu, silmast silma üritus. Jaanus Vaiksoo on rõõmus, sest ta sõidab järgmisel nädalal Peipsi äärde oma noorte lugejatega kohtuma. Piip ja Tuut Teatri ees sattus koos klounidega kaamera ja diktofoni ette ka Head Read korraldustoimkonna liige, kir janik Indrek Koff, kes nõustus „Eesti Elu“ lugejaile paari sõna ga festivali tutvustama. Kuna eelmisel aastal jäi festival ära, siis sel kevadel otsustati see iga hinna eest ära teha. Siseüritusi koroona tõttu ei juletud planeerida, aga õnneks on olnud ilusad ilmad. Sel aastal on traditsioonilise maid üritusi nagu luuleõhtud ja
Fotograaf Dmitri Kotjuh pildistamas Vabamus David Vseviovi ja Eneken Laanest.
linnaekskursioonid, aga Tallinna rahvale võib-olla kõige nähta vam on Tammsaare pargis üles pandud Dmitri Kotjuhi fotonäitus festivalikülalistest – seal on väliskirjanikud fotodel esindatud! Iga kirjaniku teostest on valitud foto juurde ka lühike tsitaat. Sel näitusel teevad festi vali raames ringkäiku tõlkija Krista Kaer ning kirjanikud Jan Kaus ja Igor Kotjuh (fotograafi vend). Edaspidi aga panevad korral dajad kaks kätt kokku, vaatavad üles taeva poole ja loodavad, et järgmistel aastatel on võimalik jälle täies mahus festival teha. Ehk hakkab vaktsineerimine mõjuma ja elu taastub enamvähem endisena. Krista Kaera poole on juba pöördunud paljud välisautorid ja küsinud, kas järgmisel aastal festival ikka toimub. Nad on üsna kannata matud ja tahaksid kangesti Tallinnasse tulla. Sel aastal on tunda publiku vähesust – inimesed pole veel harjunud üritustel käima. Pole nii massiliselt osalejaid, kui on olnud varem, kui mõnel üritusel on olnud saal puupüsti rahvast täis. Ka raamatupoes pole veel hakatud korralikult käima. Peame harjuma, et nüüd on jälle selleks võimalus – et kultuur ja sealhulgas kirjandus on veel olemas. Samas on Indrek Koff optimistlik, et küll publik tagasi tuleb. Millised on Indrek Koffi ja teiste kirjanike suveplaanid? Pärnus toimub suvel kunsti nädal, kus kirjanikel on koos
töös kunstnike, muusikute ja tantsijatega tulemas kolmel korral etendus. Lisaks sellel on „Vabamu“ muuseumisse kavan datud suvine luuleürituste sari. „Vabamusse“ seadis kol mandal festivalipäeval oma sammud ka siinkirjutaja. Seal oli televisioon oma kaamerad juba üles seadnud, et lindistada vestlust „Eesti kirjandus mine viku vangis“, kus kirjandustead lane Eneken Laanes ja ajaloo lane David Vseviov uurisid ajaloo ja kirjanduse seoseid. Kas Eesti kirjandus on liigselt ajalookeskne? Ajaloolised ro maanid on üks asi, aga ajalugu tungib kirjandusse ju muudelgi juhtudel. Praegu kirjutatud teos on kümne aasta pärast juba ajalugu. Kirjandus võib aja loolisi tõsiasju ka pisut moonu tada, sest hea kirjandus suudab ka siis olustikku ja tunnet edasi anda. Seda huvitavat vestlust saab sügisel Eesti Televisoonis näha. Dmitri Kotjuhi fotonäitus Tammsaare pargis jääb üles 10. juunini. Loodame, et järgmisel aastal taastab festival oma kunagise hiilguse. Festivali toi mumise ja üritustel osalemise võib koroonaviirus küll halvata, aga raamatud on tänu kirjani kele õnneks ikka olemas ning pakuvad meile head seltskonda. Selle jutu lõpetuseks sobivadki ehk lord Byroni sõnad: „Kui saaksin pidevalt lugeda, ei tunneks ma kunagi puudust seltskonnast“.
