4
EESTI ELU reedel, 10. juunil 2022 — Friday, June 10, 2022
Nr. 23
Priit-Kalev Parts ootab pärimuslaagrisse „Lõimeleer“ haabja ja hobusega sõitma Tekst ja fotod Lea Kreinin Priit-Kalev Parts (sõpradele Widrik) on väga mitmekülgne inimene. Ta on õppinud Tartu Ülikoolis kirjandust, Eesti Maaülikoolis maastikuarhitek tuuri ja keskkonnakaitset. Teda tuntakse kui palkhoonete asja tundjat ja ürgsete ühepuupaatide – haabjate ehitajat. (Haab jakultuur kanti UNESCO kul tuu ripärandi nimistusse 2021. aastal). Suviti korraldab ta väliseesti lastele eesti keele ja pärimuskultuuri laagrit „Lõi meleer“ (https://www.loimeleer. com). Priidu enda peres on 5 last. Oli aasta 1992, käisime koos Tartu Ülikoolis professor Karl Muru eesti luule loengu tel. Jätsid juba seal sügava mulje. Karl Murule meeldis tudengeid küsitleda ja sina olid üks vähestest, kes julges oma arvamuse alati välja öelda. Meenub ka, et ühel vastlapäeva liulaskmise võist lusel organiseerisid oma tutta vatest hetkega võistkonna. Mäletangi sind ülikooliajast kui suurepäraste juhivõime tega, erudeeritud ja väga loomingulist inimest. Olid Tallinna poiss ja õppisid Tartus kirjandust. Kuidas sattusid maale? Minu esimene lapsepõlve unistus oli saada metsavahiks, aga laulev revolutsioon segas selle ära. Tol ajal oli ühiskonnas kõige suurem kangelane aja kirjanik, aga kuna ajakirjanikud tundusid mulle kuidagi pinna pealsed, siis läksin kirjandust õppima, et siis saan tegeleda nii aja kui ka kirjandusega. Olen kogu aeg olnud raamatukoi. Kirjandus huvitas mind ikka, aga juba paari aastaga kadus huvi selle kui karjääriperspek tiivi vastu. Aga et emale mitte pettumust valmistada, siis tegin lõpuks ikka diplomi ära. Ehituse ja puutöö osas tek kisid suhted ja sidemed tege likult juba õpingute ajal. Üks soomerootslane kutsus kaasa viikingiretkele, ta oli ehitanud viikingilaeva ja oli ise kapten. See retk jäi väga lühikeseks, sest Riia lahes tegime läbi laevaõnnetuse. Olid üle kümne meetrised lained ja tüür läks puruks. Aga seesama kapten innustas mind hiljem haabjaid ehitama. Haabjas olevat viikin gilaeva esiema, sest emapuu on Skandinaavia keeltes asp (‘haab’). Meil on see traditsioon säilinud ja ta palus, et viigu ma teda ehitajatega kontakti. Peeter Ilus ja Kaido Kama juhatasid mind vanade tegijate juurde. Kursusevend Kaur Mägiga sai kõigepealt Soomaal tehtud üks haabjas. Meister Rahumaa Jaan oli metsatööline, lihtne vanapoiss, kes oli elus vaid korra Tallinnas käinud. Tollal oli Soomaa Rahvuspark toonud talle koju haabjapaku, aga Jaan
eriti ei viitsinud teha ja tal oli hea meel, et noored hakkajad poisid tema eest töö ära teevad. Tegimegi haabja valmis, samal talvel tegime veel kolm haabjat, natuke suurema kambaga. Suvel läksime haabjaretkele Pärnust Peipsini. See retk võttis aega kaks hästi märga nädalat. Kõik see andis hea treeningu ja eneseusalduse. Oli üha vähem motivatsiooni ülikoolis loengutes käia. Olin juba eesti filoloogiast piisavalt kauge ne nud, hakkasin käima abiks vanu hooneid renoveerimas. Sellega ka teenis päris hästi – mul oli leivateenimise amet olemas. Sina põhimõtteliselt panid ju aluse Viljandi Kultuuri akadeemia rahvusliku ehituse õppekavale. Elasin siis Haapsalus, mul oli seal mitmeid renoveerimis projekte, aga käisin Tartus ka. Anzori Barkalaja (Viljandi Kultuuriakadeemia endine rek tor) kutsus mind Tartus Hiina restorani ja teatas, et ta hakkab rektoriks. Tal on kavas rahvusli ku ehituse õppekava avada ja on plaaninud mind selle juhiks. See tundus tollal hullumeelne jutt, olime mõlemad vaesed „igavesed üliõpilased“. Aga mõned aastad läksid mööda ja Anzori oli meie tutvusringkon nas juba kõigile rääkinud, et minust saab rahvusliku ehituse eriala juht. Lõpuks oli mulle pitser otsa ette pandud ja mul ei jäänud muud üle. Pidime veel tegema ministee riumile taotlusi ja see kestis kuskil viis aastat. Lõpuks tuli koolitusluba ja veidi hiljem ka raha. Õpetasin Viljandis üle kümne aasta. Olin algul pro grammijuht ja lektor ning lõpuks dotsent. Teie perel on väga tore ja mugav elamine „keset metsa“. Kas elumaja ja kõrvalhooned oled ise renoveerinud? Viljandisse kolides ja kultuu riakadeemias tööd alustades oli vaja elukohta. Olin ise kas vanud Tallinnas korrusmajas ja teadsin, et ei taha oma lastele sellist elu. Mul õnnestus odava rahaga saada 20 aastat tühi seisnud metsavahikoht – Tuu devere kordon. Kultuuriakadee mias oli esimene lend juba vastu võetud aasta varem, siis käisin veel Pärnust siia tööle. Ühe suvega tegin maja enam-vähem selliseks, et sai perega sisse kolida. Sel aastal toimub seits mendat korda väliseesti las tele mõeldud pärimuslaager „Lõimeleer“. Miks sa Lõi meleeri tegema hakkasid? Sel ajal oli mul kolm last. Lapsed läksid 7 kilomeetri kaugusele Tääksi kooli. Tääksis õppis siis 70 last. Kui mu lapsed hakkasid põhikooli lõppu jõudma, oli lapsi kuskil 40, val lavalitsus otsustas teha haridus reformi ja kooli püsimajäämine sattus ohtu. Rahvas oli vastu,
Vikipeedia kirjeldus ühepuupaadi ehk haabja kohta on järgmine: Haabjas on painutatud külgedega ja madalapõhjaline kanuutaoline ühest puust õõnestatud paat, mis on tavaliselt valmistatud jämedast haava- või pärnapuust (pärnapuust paati nimetatakse pärnjaks). Ühepuulootsiku ehitus on terviklik ja tehniliselt nõudlik protsess, mille võtmetegevusteks on sobiva puu leidmine, hernekaunakujuliseks (ka sigarikujuliseks) vormimine, paari sentimeetri (ligikaudu toll) paksuseks õõnestamine, külgede laialipainutamine tule ja veega lootsikule sobiva kuju andmiseks ning kaaretamine. Tegu on ühe vanema paaditüübiga, mis on levinud kõigil kontinentidel välja arvatud Antarktika, peamiselt põlisrahvaste, sh soome-ugri rahvaste juures.
aga kui lapsi jääb väheks, tuleb hakata teistmoodi mõtlema. Koolimaja, kus kunagi on üle 200 lapse olnud, pole võimalik mõnekümne lapsega ülal pidada. Tääksis lapsi pole, aga on ilusad majad ja spordiväljakud. Sai vaadatud, kuhu need lapsed siis kaovad – välismaale. Tuli mõte, et teeks õpilaskoduga internaatkooli – väliseestlaste kooli. Kohalik treener tegigi sinna õpilaskodu spordikooli poistele, nii et samasuunalisi mõtteid oli teistelgi. Esialgu internaatkool oleks ehk liiga suur suutäis, aga mõtlesin, et alustaks suviste eesti keele ja kultuuri laagritega. Kas olite esimesed, kes sel list asja hakkasid Eestis tege ma? Vist ikka keegi oli veel, aga me õnneks ei teadnud seda. Kui oleks teadnud, siis võib-olla poleks julgenud teha. Kuna töötasin kultuuriakadeemias, kus õpetatakse noorsootööta jaid, siis nendel oli suveks prak tikakohta vaja, laagritöö kuulub nende õppekavasse. Nii tundus ki, et palju asju jookseb kokku ja sai laagriga alustatud. Paar esimest aastat oli see Kultuuri akadeemia egiidi alt, siis tegime MTÜ Lõimeleeri ja Kultuuri akadeemia on meie koostöö partner – pakub ideid ja üli õpilasi. Kui võrdled esimest aastat ja praegust, siis kuidas asi on edasi arenenud? Esimesed aastad läks asi mühinal edasi. Oli küll palju korralduslike asjade õppimist, aga laste arv iga aastaga kahe kordistus. Siis tuli koroona. Püüdsime hoida paar laagrit suve jooksul, et traditsioon ära ei kaoks. Uue laagri plaanimine ja rahade otsimine hakkab ju kohe pärast eelmise laagri lõppu, traditsioon on kerge katkema. Igal aastal on kindel teema. Tänavuseks mõtlesime pärimus pulma idee. Eelmisel aastal oli teemaks suvine vastlapäev – Kolga-Jaani priitahtlikud pritsu mehed tegi meile rannas isegi „lund“ – tuletõrjevahtu. Mida te siis Lõimeleeris tänavu teete?
Priit-Kalev Parts näitab Haabja valmistamisel vajaminevaid erinevaid kirveid.
Lõimelaagri üks oluline tegelane on hobune – paljudele tänapäeva lastele võib laager olla esmakohtumise kohaks tõelise taluloomaga.
Saame kasvatajatega varsti kokku, vaatame Tääksis koha üle ja Marit Külv teeb meile pulmakultuuri koolituse. Ta õpetab igasuguseid kosjaskäimi si, tembutamisi ja pulmanalju. Siis arutame, kuidas seda täna päevasesse laagrikonteksti panna ja kuidas see maastikul välja näeks. Laager ongi nädal otsa pulmad. Vanadel aegadel, kui transpordivõimalused olid nige lad, võisid pulmad kesta isegi nädalaid. Nii et koos kosjade ja muuga on laagriaega isegi vähevõitu.
Sinu laagri suurteks tõm benumbriteks on hobune, kes vankri ette rakendatakse, samuti saab laagris haabjaga sõita. Kas on ainult need kaks või on lapsed veel mingi ägeda asja välja toonud? Algusaegadel hakkasime vaatama, mis on kohapeal ole mas. Mul on hobune, Tääksis on hobused, mul on haabjahuvi ja Tääksis on järv. Nendest saab juba üksjagu nalja ja rõõmu. Lapsed on veel välja toonud, et tantsimine ja et igal aastal on (Järgneb lk. 17)
