12
EESTI ELU reedel, 11. juunil 2021 — Friday, June 11, 2021
8 0 A A S TAT J U U N I K Ü Ü D I TA M I S E S T
Eda Puksov, kahel korral küüditatud Venemaale Andres Raudsepp Oleme üle aastate leinateenis tustel meeles pidanud traa gilist sündmust Eesti lähiaja loos. Oleme seda teinud nii eestlastena omavahel kui ka lõunapoolsete naabritega, kes on jaganud 14. juuni 1941 küüditamist eesti rahvaga. Sellel aastal tähistame juu ni küüditamise 80. aastapäeva. Ei tohi unustada, et seda sündmust kehastavad veel mitmed rahvuskaaslased kodu maal, olgugi et nüüd kõrgemas eas. Mõnel on mälestus veelgi süngem, kuna neid viidi sunni viisil kodumaalt ka teisel korral. Tahaksin lugejaile tutvustada oma täditütart Eda Puksovit, kes olles pärast esimest küüdita mist jõudnud tagasi kodumaale aastal 1946, viidi uuesti Vene maale aasta pärast märtsi suurküüditamist. Teeksin kiiresti vahemärkuse 1949. a. sündmuse kohta. Heites pilgu minevikku, oli irooniline, et peaaegu samal ajal saabus meie perekond Kana dasse, siis kui kaaseestlasi viidi hoopis teises suunas – ja siis veelgi suuremal arvul kui 1941. a. Võttis aega, enne kui oska sime võõrsil märkida ka märtsi küüditamist. Samas peame meeles, et surmaohvreid oli peamiselt juuniküüditamise juu res ja vähem tulid sellest katsu musest tagasi ka kodumaale. Minu täditütre küüditamine Nõmmelt koos ema ja vanema vennaga oli eriti sünge kuna perekonna isa Artur, olles eral datud Pääsküla rongijaamas perekonnast, suri peatselt Vene maal Põhja-Uurali laagris. Ta oli ka minu ristiisa. Minu sõrmede vahel on lehe külg kirjutisest, kus tunnistaja poolt on sõna-sõnalt kirja pan dud, mida ta ise nägi. Tun nis taja, oma abikaasaga Tallinna elanik, oli venelaste esimese okupatsiooni jooksul sunnitud oma korterist lahkuma. Abi elupaar koos kolmeaastase poja ga paigutati Puksovite maja alumisele korrusele ja maja nn omanikud, mida nad okupat siooni oludes enam polnud, suunati teisele korrusele. Tunnistaja alustab oma lugu. Ta ärkab häiritult, kuuldes maja uksekella tugevat helinat kell viis hommikul. Ukse taga seisab trobikond mehi. Pärast lühikest jutuajamist, kaovad mehed trepi kaudu ülakorrusele.
Sealt hakkab kostma kõnekõmi nat ja naishäälte nuttu. Ka hak kab käima omapärane müdin, kusjuures üks mees jookseb trepist alla, kandes kasti, mis näib olevat raske. Ta astub veo auto juurde ja asetab sinna kasti. See mees teeb sama rännakut ikka uue kastiga mitu korda. Nii toimub röövimine, eriti seoses väärtesemetega, enne küüditatute ära viimist. Vahepeal kestab esikus mundrimehe ja tunnistaja vahe line jutt. See katkeb järsult, kui ülakorruselt hakkas inimhulk alla tulema. Siinjuures lubage minul tsiteerida tunnistaja kirja panekut. ,,Esiteks kaks meest, siis Puksovite kaks last, nende taga astus trepist alla proua Puksov, ülimalt ärritatud ja nuttes. Talle järgnes härra Puksov, huuled kokku pigistatud, nägu kahvatu. Nende taga sammusid kaks üle jäänud meest. Kõikidel Puksovi perekonna liikmeil olid käes kompsud. ,,Jumalaga, jumala ga,“ ütlesime Puksovitele ja lastele, neid kallistades. Proua ega härra Puksov ei lausunud sõnagi. Nende vaade oli suunatud põrandale ja nad lahkusid oma kodust, võõrastest meestest saadetuna. Jälgisime aknast nende veoautole roni mist, selle põrandale istumist. Kohe käivitati mootor ja mõni hetk hiljem kadus veok varja vate mändide taha. Seegi maja oli piiratud mändidest nagu kõik Nõmme majad.“ Nagu tunnistaja mainib oma loo lõpus, viidi tol 14. juuni varahommikul oma kodudest ära tuhandeid põliseid eestlasi. Nad laaditi loomavagunitesse ja viidi ära Venemaale, Nõmmelt erakordselt palju, kümne tu hande seas peaaegu pool tuhat. Täditütre meenutuste alusel võtame kokku päevad ning aas taid, mis järgnesid. Pääskülas nägi ta viimast korda oma isa. Võttis pikki aastaid, enne kui ta teadis, mis tema isast oli Vene maal saanud. Ta mäletab, et kui rong Leningradi lähistele jõudis, pidi see kõrvalraudteel ootama, kuna peamist raudteed oli Eesti suu nas sõjaväe rongidel vaja. Pikk tee Kirovisse viis Vjatka jõe kaldale, kust paat viis vasta vasse külla, kus paiknesid kol hoosid, kuhu küüditatud vangid olid ,,orjapidajate“ poolt suu natud tööle. Ka 10-aastase Eda vanem vend asus tööle, aga Eda
Dr. Kristel Toomsalu Optometrist
Uued patsiendid alati teretulnud!
• Silmade kontroll, prillid ja kontaktläätsed • Laserkirurgia konsultatsioonid • Avatud ka õhtuti ja laupäeviti • Räägin inglise ja eesti keelt 2425 Bloor St. W. (Jane Subway Station) Esimesel korrusel, Action Pharmacy kõrval
www.torontoeyecare.com • (416) 604-4688
Nr. 23
märkmik
Riina Kindlam, Tallinn
Sõbra käsi „Sa ära siiski kutsumast mind väsi, sest öö on pikk kui puudub sõbra käsi. Sa ära iial kutsumast mind väsi, sest sõbra hääl on nagu toetav käsi.“ Nii kõlab ansambel Ruja ja nende laulja Urmas Alenderi laulu „Sõbra käsi“ refrään. Laul sündis aastal 1985 ja selle laulja hukkus parvlaeval Estonia. „Sõpra tunned hädas“ on paikapidav tõde, mida oleme kõik kogenud. Sõbrad on eriti hinnas raskematel aegadel nagu nüüd viimati ja edaspidigi, kui rabeleme tasapisi välja eriolukorrast.
Eda Puksov.
Arhiivifoto
mäletab, kuidas tema veetis oma nooremad aastad tihti käies metsas. Talveõhtuti tulid lapsed ning nooremad kokku ja laulsid üheskoos kodumaa populaarseid viise. Kui aastaid hiljem otsustasid võimud, et lapsed polnud süüdi, lubati Edal ja tema vennal aas tal 1946 Eestisse tagasi minna. Kodumaal said mõlemad koolis käia. Neil oli abiks majapidaja Miili, kes oli pääsenud küüdita misest. Kui 1949. aastal algas uus arreteerimise ja küüditamise laine, jäid noored Puksovid hetkeks paigale. Aasta hiljem leiti, et nemad ei kõlba kommu nistlikku ühiskonda ja neid arreteeriti ja küüditati uuesti. Seekord oli sõit, mis algas Tallinnas Balti jaamas, trellide ga vanglavagunites. Teekonnal tagasi Kirovi oblasti külla pidid küüditatud vähemalt Leningradi ja Kirovi vanglates istuma. Kolhoosi lähedases keskuses oli aga Edal võimalus saada haridust pedagoogilises koolis käies, nii et ta aastal 1957, kui ta viimaks taas kodumaale jõudis, oli temast saanud diplo meeritud kehalise kasvatuse õpetaja. Vend saabus hiljem koos emaga. Ja nad pidasid pikki okupatsooniaastaid vastu. Ema neil suri aastal 1989 ja mina, pärast peaaegu 50-aastast vaheaega, sain oma sugulastega kokku esimese Eesti Kongressi puhul aastal 1990. Eda neli aastat vanem vend Ilmar suri aastal 2013. Ise on Eda Nõmme luteri Rahu kiriku koguduse liige ja kuulub rep resseeritute Liidu Memento ko halikku ühendusse.
Need nimetissõrmede otsa kinnitatud andurid (mis mõõdavad ja talletavad infot, sensors) ei ole hapnikumõõtjad, mis on väga olulised Covidi-haigete jälgimisel, kuna näitavad hapnikutaset veres. Fotol on hoopis kamp väga terveid viienda klassi tüdrukuid kooli spordipäeval Tallinna Mustamäe Männi pargi läheduses paar nädalat tagasi. Harrastati orienteerumist, mille puhul kompass ja kaart ei ole kuhugi kadunud, kuid juurde on tulnud võistleja isiklik elektrooniline kontrollkaart ehk SI-kaart, mida näpu otsas kantakse. SI on SPORTidenti nimeline märkesüsteem, millel on kaks kom ponenti: esimene on endaga kaa saskantav SI-kaart, (ka SI-PULK või SI-SÕRM), mille sees on kiip (chip). See kinnitatakse kummipaelaga näpu külge ja tihti ka lisapaelaga ümber käerandme. Märkesüsteemi teine osa on kontrollpunktis olev kontrolljaam ehk SI-jaam. Vanasti oli igas kontroll punktis oranž-valge orienteerumistähis, kolmnurkne riidest ja avatud põh jaga püstprisma – need on endiselt kasutusel – ning erineva „hammasmus triga“ klamber, millega märgistada oma kaart või paber. Nüüd on klambrite asemel SI-pulk, mis pistetakse kontrollpunktis SI-jaamas olevasse auku ning jaama tunnusnumber ja läbimise aeg salvestatakse automaatselt. Sarnaselt on juba pikemat aega jooksuvõistluste puhul kasutusel kii bistatud elektroonilist märku andvad võistlusnumbrid. Foto: 5. klassi Elina E.
Harry ja Meghanil sündis tütar Prints Harryl (36) ja hertsoginna Meghanil (39) sündis 4. juunil tütar. Kuninglik paar teatas tütre sünnist Briti kuningakoja tradit sioone eirates alles kaks päeva pärast beebi ilmaletulekut. Californias elava kuningliku paari teine laps sündis reedel, 4. juunil kell 11.40 Santa Barbara Cottage Hospitali erahaiglas ning sai nimeks Lilibet Diana Mountbatten-Windsor ehk Lili. Kuningliku paari pressiesindaja sõnul kaalus beebi 3,4 kilo. Pisiprintsessi nimeks otsustas paar panna Lilibet Diana. Lilibet on Harry vanaema kuninganna Elizabeth II lapse põlveaegne hüüdnimi ning Diana Harry varalahkunud ema nimi.
Selle kohta võiks öelda sõbrakäe mõõtu andev sõber „Käsi“, kuigi võiks pidada ka skulptuuriks või kunstiinstallatsiooniks. Kilekinnas on teine abi vahend, mis koos maskiga on viimase aasta jooksul palju isiklikumaks turvatunnet sisestavaks semuks saanud. Huvitav on, kuidas erinevates paikades kaitsevahenditesse erinevalt suhtutakse. Kanadas oli mul autos kaasas kilekinnas, mille alati kätte tõmbasin, kui autot tankisin (ehk võtsin kütust, bensiini) pumba püstolit käes hoides. Eestis läks see meelest ära ja pole kordagi teinud ega näinud-kuulnud, et keegi teine nõnda toimetaks. Õnneks olen terve ühe süsti saanu. Fotol oleva sinise sõbrakäe lugu on järgmine: see on jääst pungil ning anti kaasa kell 1.30 öösel Tallinna ainsast 24-tunnisest hambaarsti-kabinetist, kuhu me abikaasaga läksime pärast külaskäiku Mustamäe haigla EMO (erakorralise meditsiini osakonna, emergency) traumapunkti. Mees kukkus rattaga nii, et vajas õmblusi ninale ja huulde ning esihammas tuli õigesse asendisse panna ja lahastada. (Traadist või fiiberkiust lahas kinnitatakse täidisega hammaste külge.) Oli 1. juuni, lastekaitsepäeva õhtu. Lapsi tol päeval kaitsti, isa sai aga põntsu osaliseks. Antud külm, kõva käsi oli järg neva ööpäeva jooksul kannatanule kaisukaru eest. Vahe oli vaid selles, et lohutaja käis jõudehetkedel sügavkülmas: 15 minti huulel, 20 minti sügavkülmas. Jäätunud sõrmi andis hästi huule alla igemele paigutada. Antud hädas osutusid asendamatuteks sõpradeks rattakiiver ja hambaarst, kuna hambatraumade puhul on ülioluline saada viivitamatult abi, et ham mas ning tema juurel oleva koe rakud jääksid ellu. Rõõmsat ja ohutut sportimist lugejaile! Foto ja tekst: Riina Kindlam
