6
EESTI ELU reedel, 17. juunil 2022 — Friday, June 17, 2022
Nr. 24
Madis Järvi „Morbiidne sümfoonia“ Neeme Järvi jõulises tõlgenduses Sirje Vihma-Normet
Pamela Kõrgemägi Word on the Streetil Läinud nädalavahetusel, 11.12. juunil toimus Torontos üle kahe aasta taas populaarne kirjandusfestival ,,Word on the Street“. Sel korral kohtuti uuesti Queen’s Parki lähistel, viimasel paaril toimumisaas tal peeti seda Harbourfrontis, mis aga nii külaliste kui kirjastuste arvates kippus kitsaks jääma. Tänavusel festivalil oli eestlaste jaoks üheks kõrgpunk tiks muidugi kirjandusringkon dades tähelepanu äratanud aasta tagasi ilmunud debüüttromaani ,,The Hunter and the Old
Woman“ autor Pamela Kõrge mägi, kellega toimus laupäeval tunnine vestlus. Autor luges ette katke romaanist ja rääkis pike malt oma romaani saamisloost. Koh tumise lõppedes oli publi kul võimalik ka küsimusi esita da ning soovijal autori auto grammiga raamat kaasa saada. (Lugege ka Eesti Elus ilmunud intervjuud Pamela Kõrgemägiga EE # 21, 27.5.2022, intervju eeris Andres Raudsepp). Fotol Pamela Kõrgemägi Word on the Streetil 11. juunil lugejatega kohtumas.
Kevade rõõm ja tänutunne
deklamatsioonid olid erakordse sisseelamisega. Mäletan Aderit isiklikult, kui ta kord 1930-nda tel aastatel meie algkoolis esi nes.
Raul Pettai Kevad on mitmeti ilus aeg. Loodus ärkab ja päikesesära aina kasvab. Inimenegi on sellest tõusust haaratud ja tunnetab üha enam kaunidust enda ümber. On seepärast arusaadav, miks kahte püha – emadepäev ja isadepäev – pühitsetakse kevadeti. Eks täname ju oma vanemaid, et nad meile kord elu kinkisid ja meid teele saatsid. Tänu neile kõige eest on läbi aegade aval datud küll muusikas, laulus ja luules. Ja nii tahan minagi oma osa anda, eriti kuna mu vanemate sünnipäevad on ka kevadel (sel aastal isa 134, ema 119). Lisan seepärast ühe eriliselt kauni luuletuse ,,Lapse tänu“. Autori nime pole teada, kuid luuletus pärineb Matthias Johan Eiseni (1857 – 1934) kogumi kust ,,Eesti rahwalaulud“ (ligi 100,000 lehekülge). Ta on seega rahvalooming. Kuulsin luuletust esmakordselt 1965.a Eestist saadetud plaadil, kus teda deklameerib Karl Ader (1903 – 1993). Ader oli tuntud näitleja ja sõnakunstiõpetaja ning tema
Foto: KAI KIILASPEA
Maestro Neeme Järvi juube likontsertidel Estonia kontser disaalis Järvide muusikadü nastia peale mõeldes tahtnuks parafraseerida astronoom Ernst Julius Öpikut: maa väiksus ei anna põhjust eitada tema tähtsust maailma muusikamaastikul. Neeme Järvi 85. a juubelile pühendatud kontsertidel 9. ja 10. juunil astusid ERSO ette ka maestro pojad Paavo ja Kristjan, kes on samuti tänavused juubi larid. Suurima üllatuse tegi aga kunagise Estonia teatri dirigendi Vallo Järvi pojapoeg Madis Järvi – Neeme Järvi vaimus tavas tõlgenduses esitas ERSO (koos meeskooriga) Madise „Morbiidse sümfoonia“. Tema sümfoonias peegeldus niivõrd selgelt praegune masendav aja hetk, et pidin kohe kavalehelt järele vaatama, mis aastal see sümfoonia valmis. Kas tõesti on see kirjutatud mõne kuuga pärast Ukraina sõja puhkemist?! Ei – sümfoonia on kirjutatud koroonapandeemia ajal ja sai valmis juba 2021. aastal. Kas tõesti oli sõja eelaimdus ainult tundlikule muusikule kättesaa davates sfäärides juba nii selgelt „nähtav“?! Niivõrd prohvet likult mõjub see suurteos. Jõulised „pealetungivad“ mili taarsed rütmid vastanduvad keelpillide kaunikõlalisusele, mis samas aktiivset, paraku loo tusetuna näivat vastupanu osu tuvad. Kuna orkestri kontsert meistri Triin Ruubeli juhtimisel mängivad viiulites peamiselt naised, siis mõjus see visuaal selt vaprate naiste vastupanuna
kõigest ülerulluvale sõjamasi nale. Teistkordsel kuulamisel oli Madis Järvi sümfoonia veelgi huvitavam ja mõjusam. Ilmselt tuleb nii mõnelegi üllatusena, et Järvide muusika dünastiale pani aluse hoopis Vallo Järvi, mitte Neeme Järvi. Estonia kunagine dirigent Vallo Järvi on Neeme Järvi vanem vend, kes oli Neemele nooruses suureks eeskujuks ja innusta jaks. Neeme Järvi tähelend al gas tudengipõlves Peterburis (Leningradis). Juba teisel kur susel (!) dirigeeris ta Maria Teatris Bizet’ooperit „Carmen“. Temast sai ka üle aegade noorim ERSO peadirigent. Samas dirigeeris Neeme Järvi oma venna Vallo kõrval ka Estonia teatris. Kui kõrge kaare ga karjäär N. Liidu esindus orkestritega ei võimaldanud Neeme Järvil õigel ajal Eestis olla, dirigeeris tema eest oopereid ta vanem vend Vallo. Nüüd mängib Estonia teatri orkestris vioolat Vallo Järvi pojapoeg Madis Järvi, kes heli loomingu kõrval tegutseb ka dirigendina – ta on Lahden Nuori Kamariorkesteri dirigent Soomes. 2011. aastal esitas Madis ise oma Vioolakontserdi koos White Dwarf sümfoonia orkestriga, tema sulest on ilmu nud ka klaveritrio „Hingamine“. „Morbiidse sümfoonia“ ette kanne paneb põnevusega oota ma Madise uusi helitöid. Madis Järvi on ka ansambli Järvide Instrumentalistid liige, kus mängivad noorte Järvide kõrval Madise tšellistist isa Teet Järvi ja pianistist ema Mari Järvi. Loodetavasti kuuleb neid esinemas Pärnu suvisel muusi kafestivalil.
Eerik Purjelt ilmus uus raamat ,,Üksi ja omaette“ Äsja jõudis Eestis raamatu poodidesse kirjastuse Argo väljaandena Eesti Elu luge jaile hästi tuntud Eerik Purje uus raamat ,,Üksi ja oma ette“. Raamatu tutvustuses on öeldud järgmist. Pika teekonna läbinud väliseesti autor seisatab, vaatab tagasi ja iseendasse. Ta on sündinud eestlaseks ega oska kellegi teisena hauda minna. Nüüd küsib ta, kas ja kuivõrd tema sünnimaa teda, kaaluva osa elueast võõrsil veetnud kir janikku, üldse omaks tunnistab. On tal oma rahvale mingi sõ num? Ta sooritab külaskäigu noorusmaale, elab mõttes veel kord läbi oma rõõmu- ja õnne hetked, igatsused, täitumata soovid ja unistused. Kinnitab truudust oma veendumustele ja tõekspidamistele ning jagab lugejaga tõdemust: kui mälu on midagi talletanud, siis väärib see jäädvustamist. Kuni leidub teid, leidub ka käijaid. Käija sammudest jäävad jäljed. Sama on kirjutamisega. Iga kirjarida on jalajälg, mida keegi kunagi silmitseb ning mille järgi jäl gede tegijat hindab ja arvustab. Sa lakkad küsimast ja kirjutad.
Lapse tänu Isakene, taadikene emakene, memmekene! Küll sa nägid suure vaeva kui sa minda kasvatasid! Kasvatasid, kallistasid, üles tõstsid, hüpatasid maha panid, mängitasid, suu juures suigutasid, kahel käel tiirutasid, süles hoides süüessagi, käe peal käiessagi, rüpes rukist lõigatessa. Viisid põllel põllu peale panid parmaste vahele, sületäie keske’elle, et ei tulnud tuuli peale ega veerend liivahoogu. Ole terve, eidekene, teiseks terve, taadikene, minda nõnda kasvatamast, kasvatamast, kallistamast! Tänu teile hauassagi, musta mulla katte alla!
www.eestielu.ca
Riho Maimetsa uudisteose esiettekanne Eesti kooridelt Eelmisel laupäeval toimus Võrus suur Eesti kooride ühislaulmine ,,Kodu(L)ootus“, kus mõtiskleti läbi laulusõna kodu ja perekonna olemuse ning tähtsuse üle. Koroona tõttu ära jäänud ja pikalt oodatud sündmus tõi Eesti Mees- ja Naislaulu Seltside jõudude ühendamisel ühis laulmiseks kokku 130 koori enam kui 3500 lauljaga. Spetsiaalselt selleks Eesti kooride ühislaulmiseks valmis Torontos sirgunud Riho Esko Maimetsa kantaaditsükkel ,,Kojup minda oodatanne“. Kodust rääkiv suurteos lõimub kogu kontserdi läbiva ideega, mille keskmes on kodu ja pere kond. ,,Need on sellised teemad, et kui need politiseeruvad, mis viimasel ajal on juhtunud tera
Raamat vabatahtlikult Siberisse minemisest Peeter Vähilt ilmus juuni alguses uus reisiraamat ,,Siberisse, vabatahtlikult“. Kohtumised šamaanide ja budamunkadega, osalemised spirituaalsetes riitustes, kulge mine GULAGi surmalaagrite radadel, vahistamine viisare žiimi rikkumise eest, intervjuu Siberi Jeesus Kristusega enne tema vangistamist, sattumine üleujutuse meelevalda, suunata ju kaotamine taigas – need on vaid üksikud seigad, mis hoia vad raamatus ülal pinget ja valt, siis nad kaotavad oma tõelise väärtuse. Kodu peale lootmine, et on koht, kuhu minna, on viimaste sündmuste taustal maailmas kuidagi eriti teravalt jälle tõusunud, et kõigil seda kohta enam ei ole,“ selgi tas ,,Kodu(L)ootus“ lavastaja Priit Strandberg. (ERR/EE)
põnevust. Olukirjeldustega kaasnevad autori kommentaarid ja julged üldistused, paralleelide tõmba mine möödanikuga ja detaili rohke taustainfo, lisaks fotoob jektiivi kaudu edastatav rikkalik visuaalne külg. Autor kirjeldab nähtut ja k ogetut erapooletult ning eelarvamuste vabalt, soovimata kallutada lugeja suhtumist ühegi äärmuse suunas. (PM/EE)
