Nr. 29
EESTI ELU reedel, 24. juulil 2020 — Friday, July 24, 2020
5
Kommentaarid ja arvamused
80 aastat tagasi keeldus USA valitsus tunnustamast Balti riikide okupeerimist Kuu aega pärast Balti riikide okupeerimist kümnete tuhan dete Punaarmee vägede poolt juunis 1940 ning vahetult pärast seda, kui terrori tingi mustes toimunud „valimised“ üheainsa lubatud nimekirja alusel olid võimaldanud luua kommunistliku vägivalla režii mile hädavajaliku poliitilise viigilehe, reageeris toimunule USA riigisekretäri kohusetäit ja Sumner Welles. Tema 23. juulil 1940 avalda tud deklaratsioonist möödub 80 aastat. Sellega pühkis USA valitsus võltsvalimiste viigilehe kõrvale ning hindas Balti rii kides toimuvat sellisena, nagu see tegelikult oli – okupatsioo nina ning kehtiva riigikorra vägivaldse muutmisena. Teisi sõnu – käitumisena, mida saab ainult hukka mõista, mitte tunnustada. Siit algas nüüdseks ajaloo liseks saanud USA mittetunnus tuspoliitika, millele järgnesid teised Lääne demokraatiad.
Täna on küllaga põhjust reaalpoliitika tugevad surved tunnustada selle väärtuspõhise sellest loobuda ning uue reaal poliitilise initsiatiivi kestvat susega „kohaneda“. Siin tuleb positiivset mõju. USA välispoliitika selle liini Esiteks – olukorras, kus Balti püsivust tõsiselt tunnustada. Kui riigid olid Molotov-Ribbentropi poleks olnud Washingtoni kind paktiga täielikult välismaailmast lat seisukohta, poleks Euroopa isoleeritud, Prantsusmaa kapitu demokraatiad mittetunnustus leerunud ning Suurbritannia pi poliitikaga ühinenud või oleksid das elu või surma peale võitlust sellest varem või hiljem loo Hitleri vastu, pani ookeani ta bunud. gant langetatud hinnang maha Kolmandaks – balti rahvas selge ja püsiva märgi. Seda tele kujunes Teise maailmasõja mitte ainult eestlaste, lätlaste ja järgses masendavas reaalsuses leedulaste osas, vaid rahvusva teadmine sellest, et maailma helise üldsuse jaoks tervikuna. suurim demokraatia ei tunnista Sellega väideti, et kolme väike nende liidendamist Moskvaga riigi minemapühkimine maail ainsaks lootuse allikaks. Mä ma kaardilt on ebaseaduslik letan Nõukogude okupatsiooni ning moraalselt vastuvõetamatu. aastaist, millise erutusega kuu Sumner Wellesi seisukohale lasime läbi segajate ragina järgnes 50 riiki. Ameerika Hääle vahendatud Teiseks – seisukoht Balti rii sõnumit sellest, kuidas USA kide ebaseaduslikust okupee president igal EV aastapäeval rimisest elas üle Stalini ja õnnitles peakonsul Ernst Jaak lääneliitlaste kokkulepped Teise soni ning väljendas usku, et maailmasõja lõpul. Elas üle kunagi Eesti saab taas iseseis niihästi külma sõja kui ka rahu vaks. Tähtis oli see, et nende liku kooseksisteerimise perioodi õnnitluste jõud aastatega ei
Kummardus Välis-Eestile Jüri Kotšinev (Varem ilmunud väljaandes ,,Objektiiv“, siin avaldatud auto ri ja Objektiivi toimetuse lahkel nõusolekul) On aeg täita ammune võlg ja rääkida mõned tunnustavad sõnad sellele eestlaste seltskon nale, keda on Eesti lähiajaloos nimetatud väliseestlasteks. Veel kolmkümmend aastat tagasi oli kodu-eestlastele Välis-Eesti ja väliseestlased mingi müstiline ja müütiline seltskond muinas jutulisest hõimukaaslaste kogu konnast. Kogukonnast, mis pai satuna üle terve maailma suutis oma olemasoluga tekitada tunde justkui heast unenäost. Sellisest unenäost, kus kõik on õige ja hea võrreldes kodus elavate orjastatud eestlaste ar gieluga ja olmega. Need, kes pääsesid siit minema enne 1944. aasta punaste teist tulekut muutusid sõltumata oma uuest asukohamaast kadunud Eesti Wabariigi vaimsuse ja eestluse kandjateks. Enamus kodueestlastest ei olnud iialgi oma silmaga ühtegi väliseestlast näinud, küll aga kuulnud nende hääli „Vaba Euroopa“ või „Ameerika Hääle“ eestikeelsetes saadetes. Need saated jõudsid raadiolai nete vahendusel ENSV-s elavate kuulajateni vaatamata nõuko gude raadiosegajate põrinale. Väliseestlased tundusid siis nagu mingid titaanid, kes suut sid elada vabas maailmas ja olla seal eesti keele ja vabaduseaate ning omariikluse võimalikkuse kandjad. Mõistagi ei olnud paljudel siia jäänutel võimalus oma pakku pääsenud sugulastega ja
hõimlastega lähedast kontakti pidada ning teinekord isegi kir javahetuses olla. KBG ja muud punaste repressiivorganid jäl gisid pingsalt kodueestlaste suhtlemist välismaal elavate sugulastega. Ajaleht „Kodumaa“ ja Väliseestlastega Kultuurisi demete Arendamise Ühing olid selgelt o kupantide nuhkimis- ja propagandaorganid. Eesti ajaloolise mälu saatus oli vähemalt paguluses eelmise sajandi teisel poolel välis eestlaste õlgadel ning nende poolt hoolega hoitud – seda mõistagi ajaloolise mälu, vaim suse ja kultuuri hoidmise moo dulis. Poliitiliselt ei saanud ka väliseestlased suurt midagi ära teha ei Rootsis, Austraalias ega USAs ning Kanadas. Seda suurem oli nende roll kui ise seisvusaate hoidjatel ning elava tel tunnistajatel selle kohta, et kord oli Eesti Wabariik. Kui NSVL hakkas lähenema oma loomuliku ja möödapääs matule agooniale ning viimse tele hingetõmmetele, elavnes väliseestlaste suhtlemine kodu eestlastega märgatavalt. Kodu eestla sed olid hakanud järjest rohkem pöörama oma pilke läbi tekkinud ühiskondlike liiku miste ja organisatsioonide just Välis-Eesti ja väliseestlaste poole. Paljud väliseestlased ei usal danud arusaadavatel põhjustel kodueestlasi ning „perestroika“ tingimustes tekkinud liikumiste ja uute ENSVs asutatud koos luste ja seltsingute esindajaid. Kardeti, et „uutmispoliitika“ laineharjal loodud rahvarin delaste ja muinsuskaitsjate var jus soovib NSVL läbi oma
luure- ja propagandaorganite imbuda vabas maailmas tegut sevate eestlaste seltside ning ühenduste ridadesse. Paljud väliseestlaste ühenduste juhid ei pidanud üldse võimalikuks sot sialismist läbi imbunud kodu eestlaste esindajatega mingit koostööd teha. Paraku jäi peale pragmaati line ja eluterve suhtumine ning sild Välis-Eesti ja tollal veel ENSV nime kandva okupeeri tud Eesti vahel loodi. Edasised sündmused hakkasid arenema kiirelt ning väga paljud VälisEesti aktivistid toetasid vaimselt ning aineliselt punavõimude alt vabanevat Kodu-Eestit. Paljud eestlased tulid Eestisse elama ja aitasid uut riiki üles ehitada. Kui Eesti Vabariik hakkas juba kaela kandma ja punased olid siit lõplikult lahkunud, hak kas ilmnema kahetsusväärne tendents – kodueestlastest uue riigi uued juhid ja funkt sionäärid hakkasid väliseestlasi eemale tõrjuma ja nende teeneid uue elu ehitamisel maha vaiki ma. Väliseestlastele hakati ette heitma, et nad ei pidanud vire lema punaokupatsiooni tingi mustes vaid elasid vaba maail ma heaoluühiskonnas läänes. Unustati see, et nad ei lahkunud kodumaalt vabatahtlikult vaid olude sunnil ning et nendeta oleks eestlaste iseolemise idee ehk sootuks haihtunud. See oleks võinud vabalt juh tuda, kui poleks olnud olemas eestlastest emigrante ja nende poolt läänemaailmas alal hoitud eestluse kultuurilisi ning polii tilisi traditsioone ja ajaloolist mälu. Ühest küljest on see suhtu mine seletatav sellega, et väga paljudel juhtudel said uue vaba
kahanenud, vaid hoopis laienes üle tähtpäevade raamide. 1983 juunis kuulutas president Rea gan välja Balti Vabaduspäeva, mida hakati järgnevalt igal aas tal tähistama. Neljandaks – USA mittetun nustuspoliitika pidurdas Moskva halvemaid plaane Balti riikide suhtes. See valdkond vajaks tõ sist teaduslikku analüüsi, kuid võib väita, et pärast Stalini surma tegi teadmine sellest, et Balti provintsidel on USA silmis eri staatus, Moskva juhte ette vaatlikumaks. Teisisõnu – Balti küsimus oli selgelt see, millest kokkulepete puhul USA-ga ei saanud loota mööda minna. Juba fakt, et okupatsiooni-eel sete Balti valitsuste diplomaa did jäid terve okupatsiooni perioodi vältel Washingtoni diplomaatilise korpuse liikme teks, et Läti ja Leedu saatkon nad toimisid USA pealinnas edasi, pidi Nõukogude välis poliitikuile mõjuma hoiatava punase rätina. Teadmine sellest, et Eesti okupeerimine on USA silmis ebaseaduslik, kandis esimese Hirvepargi meeleavaldusest osa võtjaid. 1987. a. Hirvepargi
nõue polnud veel vabadusest, küll aga tõest. Tõest selle kohta, kas oleme Moskvaga seadusli kus abielus, nagu seda oli meile aastakümneid kinnitatud või on tõde hoopis Sumner Wellsi 1940. a. 23. juuli deklaratsioo nis, et Balti rahvad liidendati Nõukogude Liiduga vägivald selt ja seadusevastaselt. 23. juuli puhul on kohane meenutada Eesti vabadusvõitle ja ning õigusliku järjepidevuse parima teoreetilise põhjendaja Enn Sarve lauset – „Õiguse vastu ei saa ükski“. See on saanud tõeks. Kuid samasugune tõde on see, et õigust üksi kaitsta on peaaegu võimatu. Seetõttu on Ameerika Ühendriikide ajaloo line panus Eesti õiguse kaitsmi sesse kustumatu väärtusega.
riigi juhtorganistesse endised kompartei ja komsomoli oma aegsed aktivistid. Neil oli VälisEesti ees nii hirm kui ka klassiviha. Samal ajal tundsid kodu eestlased ennast nagu millestki ilmajäetutena. See tulenes asja olust, et reeglina olid ajaloo lisele kodumaale saabunud, läänest tulnud eestlased jõukad, edukad, vabad orjameelsusest ja julged – ühesõnaga vaba maail ma vabad kodanikud, mitte pool elu saba jalge vahele tõmmanud punaste poolt orjastatud „nõu kogude inimesed“. Selline koduste eestlaste trotslik suhtumine oma läänest tulnud hõimuvendadesse oli siiras ja väga ehe ning alati isiklik. Ma ei kavatse ette öelda või soovitada kaasaegsetele poliiti kutele, antropoloogidele, demo graafidele ja politoloogidele kuidas tuleks hinnata VälisEestit ajaloolises ja poliitilises rakursis. Ma kavatsen lõpuks ometi öelda siirad tänusõnad VälisEestile ja avaldada suure aus tuse nende poolt tehtule eelmise sajandi teisest poolest alates kuni tänapäevani välja. Hain Rebas, Viido Polikarpus, Ilvi Jõe-Cannon, Hilja Pikat, Rein Pikat ja paljud, paljud teised – sügav kummardus teile selle eest, mida te tegite ja teete ning selle eest, et te olemas olete! Kas Eesti teid tänab või mitte, seda ma ei tea ja ma ei saa kuidagi moodi Eesti eest rääkida, kuid mina tänan teid igal juhul ja minu tänu on siiras ja sügav. Te kõik olete kange lased, teie nimed saavad kirju tatud kuldtähtedega Eesti Elu raamatusse, mis ei aegu ja mida punased, lillad või rohelised
Lugeja kirjutab
TUNNE KELAM Euroopa Parlamendi liige 2004-19
• Vt. ka selle nädala Eesti Elu ingliskeelses osas 10 aastat tagasi Tunne Kelami algatusel koostatud Balti Europarlamendi liikmete ühispöördumist.
Põhiseadust rikkuvad inimõigused Harri Kivilo Enne Teise maailmasõja al gust olid Euroopa riigid ise otsusta nud millisel viisil oma riigis elu korraldada. Pärast Teise maailmasõja lõppu Eu roopas avaldas Ühi nenud Rahvaste Organisatsioon 10. detsembril 1948 Inimõi guste Ülddeklaratsiooni kui „ühise suunise kõigile rahvaste le ja riikidele, et iga inimene ja iga ühiskondlik organ, pidades seda deklaratsiooni alati silmas, aitab selgitus- ja haridustööd te hes kaasa nende õiguste ja vabaduste austamisele ning tagab riiklike ja rahvusvaheliste edumeelsete abinõudega, et neid õigusi ja vabadusi üldiselt ja tõhusalt tunnustaksid ja jär giksid nii liikmesriikide rahvad kui ka nende jurisdiktsiooni all olevate territooriumide rahvad.“ Aastal 1992 vastuvõetud Eesti Vabariigi põhiseadus oli toona ja on nüüdki kooskõlas kõigi aastal 1948 avaldatud Ini mõi guste Ülddeklaratsiooniga. Kõigile rahvastele määratud ühist suunist asuti peagi muut ma. Tänaseks on liikmesriikide poolt heaks kiidetud kümme kond protokolli, mis mitmed algsed suunised on hoopis vas tupidisteks käskudeks muutnud. Eriliselt tähtsaks pidama on ha katud seksuaalvähemusi, kelle (Järgneb lk. 13)
poliitilised jõud ei praegu ega tulevikus kustutada ei saa. (Artikli autor Jüri Kotšinev, snd 1960, on Eesti sõjaajaloo lane, kirjanik ja publitsist. Toim.)
