4
EESTI ELU reedel, 14. jaanuaril 2022 — Friday, January 14, 2022
Talvine autoreis läbi USA Sirje Kiin Võtsime detsembris julguse kokku ja otsustasime, et pärast kaht aastat kodust pandeemiarežiimi sõidame nendeks pühadeks, jõuluks ja aastavahetuseks Floridasse, kus mu abikaasa Jacki pere liikmed elavad. Meil oli sõiduks teinegi põhjus: nimelt hellitame lootust leida seal meile uus kodu, sest Jack jääb kevadel Dakota Osariigi Ülikooli professuurist pensio nile. Kuidas me ometi julgesime praegu autoga lausa kaks korda läbi USA sõita, kui pandeemia kogub jälle uusi tuure? Meid julgustas see, et oleme mõle mad kolmekordselt vaktsineeri tud, kasutame ainult N95 maske, toitu ostame kaasa ja sööme autos või vabas õhus. Inimestest hoiame eemale. Kohtume ainult vaktsineeritud, tervete pereliikmetega. Usku sime, et nõnda on võimalik ohutult reisida, kui neid reeg leid täita. Lootsime, et püsime terved ega nakatu sel reisil ega koduski. Pidasime autoreisi turvalise maks kui lendamist, sest USA siselendudel ei nõuta ju vaktsi neerimist ega testita kedagi.
Maski kandmine lennujaamades ja lennukis palju tunde järjest on meie jaoks tervislikel põh justel samuti välistatud. Mullu jätsime aastalõpu reisid ära, sest siis me polnud veel vaktsineeri tud. Mõeldud-tehtud, pakkisime auto vajalikku kraami täis ja alustasime aegsasti enne jõulu oma 1700 miili pikkust teekon da Madisonist, Lõuna-Dakotast New Port Richy’sse Florida läänerannikule. Algul oli plaan sõita ca kolm päeva, iga päev umbes 600 miili. Aga tegelikult venitasime sõidu ikkagi nelja päevaseks. Läbida tuli ühtekokku kaheksa osariiki, diagonaalis läbi enam kui poole USA terri tooriumi. Roolis istus ainult Jack, kellel on 54 aasta pikkune sõidukogemus pea kõigis osa riikides, suvel ja talvel. Miks mina roolis ei istunud, kuigi mul on nüüdseks USAs tehtud juhiload olemas, seda peate kü sima minu „vaeselt“ autojuhti misõpetajalt Jackilt endalt. Ma võin küll rahulikult sõita inimtühjal Dakotamaal ja meie väikeses ülikoolilinnas, aga suurtel linnadevahelistel ja -si sestel kiirteedel, kus autod ki hutavad kaheksas kuni kümnes reas kummaski suunas, tänan ei, see pole minu jaoks. Parem
Teekond Googli kaardi järgi.
Sirje Mehhiko lahes ujumas.
Sirje alligaatoriampsudega ja vähisabadega.
Nr. 2
ühtainust firmat, kus maskid olid rangelt nõutud, need olid McDonaldsi restoranid. Ken tuckys nägime pilti, kus terve kamp paadialuseid ehk parme istus koos McDonaldsi tualett ruumide ees, kõigil korralikult maskid ees, seal nad soojen dasid end äkitselt saabunud külmalaine sunnil. Mul oli kiu satus teha neist pilti, aga kartsin provotseerida ja tappa saada. Floridas möödus puhkus imeilusasti: kohtusime vaktsi neeritud pereliikmetega nii kodu des kui väliterrassidel, jalutasime loodusparkides ja botaanikaedades, tegin loodus fotosid, mängisime lapselapsega minigolfi ja söötsime minikro kodille. Ujusin iga päev välibas seinis või ookeanis, kus vesi oli 25C. Ilmad olid ideaalsed, ikka 25 soojakraadi (75F), soojem kui tavaliselt Florida aastavahe tustel. Vihma saime natuke vaid ühel hommikul. Uue potentsiaalse kodu otsin gud sujusid: leidsime mitu meeldivat piirkonda Florida läänerannikul, Clearwater’ist ja Tarpon Springist põhja poole, kus me sooviksime tulevikus elada. Mina tahaksin elada ookeani lähedal, et iga päev ujuda ja Jack unistab oma „me hekoopast“ ehk töökojast. Meie reisiõnn pöördus aga täielikult tagasiteel Floridast koju Lõuna-Dakotasse. Kuna Jackil algas jaanuari teisel näda lal ülikooli õppetöö, pidime koju jõudma kindlal ajal. Varusime tagasisõiduks igaks juhuks ekstra lisapäeva ning see kuluski rohkem kui marjaks ära. (järgneb)
karta kui kahetseda! piiril, kus peatusime suure Lõunasse sõidu ajal soosis joonelise nimega putkas „7 Star ilm meid täielikult: maanteed Diner“ ehk „Seitsme tähe söök olid heas korras ja ilmad la“. See tuletas mulle kontrast leebed, lumi ja jää ei olnud siis sel viisil meelde rahvasuus mitmes variandis levinud Mart veel Lõuna-Dakotasse ega Iowasse veel saabunud, lõuna Raua epigrammi-vemmalvärssi poolsetest osariikidest rääki ühest Venemaa tualetikogemu mata. Iga peatusega läksid sest: temperatuurid soojemaks ja ilm Ma ilmas näinud mõndagi, ilusamaks, kuni jõudsime mis imekspanu väärib, Atlantani. Siis tabas meid tihe kuid Ufaas ma nägin peldikut, das 8-realises liikluses paaritun mis sita ära määrib. nine äge paduvihm, nn valge Oma pikal teekonnal nägime vesi, nii et nähtavus oli peaaegu et null. Vähendasime kiirust, osa kaubaautosid seisiski juba tee ääres. Venisime siiski aegla selt edasi sõita, mina tagaistmel hirmu täis, ei julenud iitsatada gi, kuni jõudsime vihmapilve alt välja. Nelja päeva pärast saabusime sujuvalt sihtkohta, 25-kraadi sesse soojusse (75F). Peatusime reeglina pooltühjades Hampton Inni hotellides, kus kõik ette vaatusabinõud olid tarvitusele võetud. Hommikusöögi sai tuppa tellida või soovi korral sai ise maskis käia jooke ja sööke tuppa toomas. Kõikjal valitses puhtus ja vaikus. Vannitoa peeg litel oli silt kinnitusega, et siin on kõik teie tervise huvides desinfitseeritud. Tundsime end hotellides üsna turvaliselt. Teisi Florida botaanikaaias. reisijaid oli vähe ja ka nemad hoidsid tarvilikku distantsi. Toidu tellisime läbisõidu- akendest neis restoranides, mis juhtusid olema avatud, aga mitmel pool kogesime seda, et populaarsed söögikohad olid kinni. Kas personali puuduse või haiguste tõttu või siis ei tasunud äriliselt enam ära, ei tea. Oli kohti, kus sai tellida läbisõiduga toitu, aga restoran ise oli kinni. Tualetis sai kindla peale käia vaid bensiinijaama des. Ameerika tualetikultuuri kii tuseks peab ütlema, et kõik tua letid meie pikal teekonnal olid puhtad ja hästi varustatud, alati jätkus tualettpaberit ja isegi kätekuivatid töötasid ka kõige kehvemas maantee-äärses put kas, näiteks Missouri ja Iowa Sirje ja Jack Tarponi järve ääres vabaõhurestoranis.
