Nr. 2
EESTI ELU reedel, 14. jaanuaril 2022 — Friday, January 14, 2022
5
Kommentaarid ja arvamused Kanada päevikust
Tuigerdades kriisist kriisini Ei saa Ontario poliitikuid sugugi kiita. Mis elu vähegi praegu talutavaks teeb, on taas keelatud. Lukustatud seis. Isegi juurdepääs toidu poes ja apteekides on piiratud kaubale, milleta inimene ela da ei saa. Miks rahvaesinda jad kõigi huvides õigeaegselt ei käitu, otsuseid ei langeta kärmelt, on mõistatuseks. Kes ei oleks teadlik sellest, kuidas omikron, koroona viies variant on nagu tuulispüks püh kinud üle terve maailma, re kordiliselt nakatanud inimesi. Tuues töökriisi. Inimesi lihtsalt ei ole enam ametikohtadel. Kas nakatanud või kartuse tõttu ee mal või on nende töökohad riigi otsuse tõttu suletud. On hinna tud, et üks viiest enne pandee miat ametis olnud töölisest enam ei ole samal töökohal. Ning tööandjad on väga mures. Kriis on kõige teravam ter vishoiusüsteemis ja hoolde kodudes. On olnud kuulda, et viimastes on õdesid, toetavat personali vallandatud, kuna keeldusid vaktsiini saamast. Õige kah. Selle süsti saamine on isiklik asi. Kui keeldud, ole kodus, hoia teistest eemale, loo tes nagu me kõik päevale, mil maailm on sellest needusest vaba. Aga need, kes hoolitsevad inimeste eest, kes statistiliselt on kõige rohkem viiruse surma ohvrid, vanadekodudes ea või tihti esinevate muude lisater
Et elu planeedil Maa saaks rahumeelseks muutuda Harri Kivilo Lisaks suurtele inimkaotustele rindel ja tagalas on mõlemad maailmasõjad tekitanud väga suuri kulutusi paljudes riiki des sõdimisvõimukuse loo miseks, sõdimise kulutusteks ning selleks, et uuesti ehitada riigi ja eraisikute hooned, rajatised, põllud ja metsad, mida osati ulatuslikult hävita da. Kõik need erinevad, sõdi misega otseselt ja kaudselt seonduvad kulud on olnud meeletult suured. Et arenenud riikides pole neid kulutusi tänaseni osatud tegemata jätta, on ülimalt mõistatuslik: Teise maailmasõja inimkaotused pole mingil viisil mõjutanud uute, palju suuremate hävitusvõimete ga relvade tootmist, kuigi 24.10.1945 loodi Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni ehk ÜRO, mis põhikirja kohaselt peab esmaste eesmärkidena: ,,säilitama rahvusvahelise rahu ja julgeoleku; arendama rah vusvahelisi sõbralikke suhteid rahvaste võrdõiguslikkuse ja enesemääramise põhimõtte aus tamise alusel; rakendama muid meetmeid üldise rahu kindlusta
visehäirete tõttu haiglates, peaks olema kaitstud nii kuidas hetkel võimalik. Ja sunduslikult vaktsiini läbi, paraku, kuna paljude hirm või põhimõtted toovad jonnakat vastupanu. Haiglates on olukord eriti kriitiline. Need, kes arstiabi – näiteks vähihaiged, kirurgiga kohtumist, ootavad – peavad selle tõttu, et voodikohti lihtsalt ei ole, kannatama. Nagu need tasakaalukad, kes süsti järjekor ras ootavad. Tihti mitu kuud. Haiglaõdedest on eriti puudu. Kas nii-nimetatud läbi kõrbe mise tõttu, covid on sellise burn-out’i paljudele toonud. Või on ise nakatanud, isegi kui on kolm süsti saadud. Kuna haig lates, taastusraviasutustes ning vanadekodudes on sunduslik testimine. Positiivne selline nõuab teiste kaitseks isolatsioo ni. Ei ole teada, miks omikron nii kiiresti levib. See teiste kaitsmine on võõras mõiste neile, kes on suurlevitajad. Eiravad regle mente, kogunevad arvukalt, on maskeerimata ja süstimata. Haigestudes muidugi nõuavad haiglas tähelepanu. Kui kurb, et selline isekus eksisteerib ka tänapäeval. Keeldutakse võima likult ennetavatest süstidest – võimalik rõhutatud, kuna isegi kolm süsti ei tähenda veel immuunsust. Mida ehk ei saagi saavutada. Kuigi mõne, eriti lapsepõlve ohtlike viiruste vastu on leitud vaktsiine, ei saa keegi hetkel lausuda, et praeguse pan deemia tõttu kiiresti kujundatud vaktsiinid on tõhusad ega isegi eluaegsed. Võib-olla tulevikus on nii, et just nagu teetanusega,
kangestuskrambitõvega, on vaja pärast teatud aastate möödumist uuesti süsti. Ennetamaks hai gust, mis võib hauda viia. Tunneme kõik just nö rinde töölistele nagu parameedikutele, arstidele, tuletõrjujatele, medõ dedele, paljudele teistele kahtle mata kaasa. Vägimehelikult/ naiselikult tehakse, mida vaja. Enamik neist on oma elukutse valinud ligimese armastuse tõttu, hoolimine ja ravimine on neile aus ja siiras tegu. Ning peavad narride tõttu ise kanna tama, töö ülekoormuse, närvi pingete tõttu viimast välja pane ma. See pole õige. Korduvalt on päevikupidaja rõhutanud, et reisimine eriti on alati olnud katkude levikute taga. Ent siiski on tähtsam Tädi Maalit või Onu Juuliust külasta da, kui mõistlikult käituda. Ainus hetkeseisu stressi leevendaja paistab olevat huu mor. Mitte must, võllahuumor, kuigi päevikupidaja on viimases kategoorias küll viimasel kahel aastal kuulnud kilde, mis ta hes-tahtmata tõstavad suunurgad silmade poole. Kuid see on ka ajalooliselt olnud nii. Naer on terviseks. Tänapäeval peab ette vaatlik olema, et kellelegi koge mata konnasilmade peale ei astu, tihti teadmata solvata neid, keda saab tõesõna vaid õrna kesteks, lumehelvesteks pidada. Tugevamad, enesekindlamad, täidavad arstide reglemente, hoiduvad ohtlikest olukordadest, tegutsevad nii, et elu saab edasi elada. Isegi kui nii, et sellist ei soovinud ega tahtnud. Nagu paljud emad, lohutades lapsi väikeste kriimustuste või mar
raskil põlvede järgselt kuivata vad pisaraid, äiutades valu vai gistamiseks – küll saad terveks, küll valu möödub. See on põhimõte, mida me kõik peaks jälgima. Mitte ene sevoli nõudes. Üheks valusa maks realiteediks paljudele on, et ei saa kirikus käia. Pühamus on ju alati julgustavat sõnumit kuulda. See tund, mil saab Jumala sõnast osa, antakse võimalus teistega koos laulda, on ehk üks positiivsemaid tunde nädalas. Lukustamisel on mõju olnud mujal, asutustes, mis pakuvad olulist – meelelahutust. Kui jäl gida eeskirju, siis saab ka hetki, aega, mil ei pea muretsema, mõtlema füüsilise tervise, oma elu peale, vaid suunata tähele panu mujale. Jälle on poliitikud sulgenud needki uksed, seda saavad nad teha, kuna tegemist on avaliku sektoriga. Mille juhtida, opereerida on paljud tegevuskeskused, näiteks raama tukogud ning isegi ühistrans port, milles on ette nähtud veel gi sõitude kas kärpimist või pikemaid ooteaegu. Nii on enam kui 40 linna raamatukogu omikroni laine tõttu suletud. Kust saab pensionär siis meele lahutust? Möödunud nädala kolma päeval vallandas Toronto linn 461 töölist, kes ei suutnud kin nitada, et on vaktsineeritud, nii eirates augustikuist mandaati. Karm otsus, aga õige, kuna nende hulgas oli isegi paramee dikuid, kes ju otseselt on rahva ga kontaktis. Ka vallandati äsja TTC palgalehelt sadu, kes keel dusid vaktsiini saamast. Seal ju
ka näotsi olek teistega. Korrahoidjad ja politseigi pole pääsenud viiruse levikust. Kolmes politseijaoskonnas oli seda tuvastatud möödunud nädalal – isegi politseiameti pealik kannatab COVIDi all. See võib viia kuni kolmandiku politseijõududest isolatsiooni, isegi ehk koondamiseni (loe: kontoripersonal, sisetöölised, mitte võimsad võmmid ameti ühingust). Kuigi peab tunnista ma, et politseil on olnud kas ettevaatusest või muidu kartu sest, üsna madal avalikusolek, politseauto või jalapatrulli koh tamine on harvanähtud koge mus. Nagu ühistranspordilgi, kus valitsevad mitmes peatuses kodutud. Nagu näeme, viiruse järel mõ jud on laialdased. Mitte ainult majanduslikud, aga ka sotsiaalsed. See mure, et me ühiskond on habras, ängi, vaim sete pingete all ja ka praktiliselt olles eemaldatud kõigest, mis loob inimese elu selliseks, et see on talutav, on hirmutav. Mõni, kes seda suudab, naudib kodunt arvutiga ja virtuaalset, nagu Zoomiga, teistega suhtle mist. Enamik aga tahaks ikka teretada kaastöölisi, nendega rääkida lubatud hetkil muust kui kohustustest. Mitte ainult hooldekodud ja haiglad ei näe ennekuulmatut pinget ja nende töölised stressi. Kogu ühiskonna lõuend – vii sakusele ehitatud – on hargne mas, ning pärast loodetavat vii ruse leviku vaibumist võib olla inimkonna üks suuremaid kat sumusi, et seda taastada.
miseks.“ ÜRO Julgeolekunõukogu on ainus ÜRO organ, mis saab vastu võtta täitmiseks kohustus likke otsuseid, kusjuures üks selle viiest alalisest liikmest võib otsuse vetostada (alalisteks riikideks on ka Ameerika Ühendriigid ja Venemaa). ÜRO Julgeolekunõukogu oleks või nud aastatel 1946 kuni 1994 esitada Nõukogude Liidule ning Venemaa Föderatsioonile kuni tänaseni korraldusi lõpetamaks tegemised, mis olid takistanud „rakendamast üldise rahu kind lustamise meetmeid.“ Teise maailmasõja algatas Hitler Suur-Saksamaa loomi seks, mis hõlmas ka Nõukogude Liidu vallutamist. Peagi muutus sõja eesmärgiks Stalini tahe ,,ühendada kõigi maade prole taarlased“ Nõukogude Liidu osaks. Sõda lõppes Saksamaa kapitulatsiooniga 8. mai õhtul 1945. Selleks ajaks oli Nõu kogude Liit jõudnud okupeerida ja annekteerida enamuse IdaEuroopa riikidest. Saksamaad karistati räigete inimsusevas taste kuritegude toimepanemise eest, kuid Nõukogude Liitu on kuni tänaseni osa riike pidanud koguni Euroopa riikide vabasta jaks. Nüüd teame, et Saksamaa kuritegude aeg oli kestnud neli aastat, Nõukogude Liidul oli aga lastud Ida-Euroopa riike
oma kuritegelikus haardes hoida peaaegu pool sajandit – ilma et ÜRO oleks tajunud, et nende põhikirja alusel oleks nad pi danud alustama kohtumõistmist Nõukogude Liidu väga räigete inimsusevastaste kuritegude üle juba aastal 1950. Rahu kindlus tamiseks oli loodud 04.04.1949 sõjaline liit NATO, mis ,,põhineb kollektiivkaitsel, läbi mille liikmesriigid nõustuvad välise rünnaku korral vastasti kust kaitset osutama“. Kuna Ameerika Ühendriigid ja Inglismaa olid lubanud oma liitlasele, Nõukogude Liidule, võtta sõjas erapooletuks jäänud riigid oma mõjusfääri, oli Nõukogude Liit asunud sõja lõpu osas rakendama oma, sõjas olemise, eesmärki ning järel danud, et mõjusfääri võtmine võib alatiseks püsima jääda. See järeldus on jäänud kehtima ka pärast seda, kui Nõukogude Liit oli end muutnud Venemaa Föderatsiooniks. Nõukogude Liidu kuritegude karistamata jätmine on mõjuta nud ilmselt Ida-Euroopa riike arvama, et Venemaa tahab riike, mis Nõukogude Liit oli Teise maailmasõja keerises annektee rinud, lähitulevikus sõjaga ta gasi võtta. Arvama on hakatud sedagi, et kui riigi kaitsevõime kus on hästi kõrge, siis ei hakka teine riik oma võimusfääri jõuga suurendama. Ja nii ongi
nende riikide (sh Eesti) tänased valitsused, keda Ameerika Ühendriigid ja Inglismaa olid lubanud Venemaal oma mõju sfääri hõivata, keskendunud uue sõja heidutamiseks igat liiki relvastuse ja kaitsevõimekuse suurendamisele. Sõjavägede kõrgemad juhid on üldiselt kin nitanud, et sõjaväe ülesanne on ainult sõdimine ning sellest tulenevalt on kerge vastase heidutamiselt kiiresti üle minna sõjale, mis põhjustab nii vallu tajale kui kaitsjale väga laial dast inimeste ja vara hävitamisi. Päevakorda ongi tekkinud Venemaa ja NATO erimeelsuste lahendamine. NATO on lubanud siiralt Venemaaga suhelda, kuid samas on NATO kinnitanud, et neil on olulised sõjalised või mekused ja valmisolek kaitsta oma liikmesriike iga ähvarduse tõrjumiseks. Oluline on tõdeda, et NATO sõjaline valmisolek ja võimekus oleneb põhiliselt siiski sellest, mida Ameerika Ühendriigid tahavad saavutada nii enda huvides kui rahvusva helise rahu ja julgeoleku säilita miseks. Senini ei ole ei ÜRO, NATO, Euroopa Liit jõudnud tõdeda, et rahvusvahelist rahu saab tagada vaid siis, kui lõ petatakse planeedil Maa kõike hävitavate relvade tootmine ning senini toodetute kasutamist hakatakse rahvusvaheliste sea dustega oluliselt piirama.
Venemaal anti välja esimene mittekodaniku pass
TÕNU NAELAPEA
Moskva võimud andsid esma kordselt Venemaal välja mit tekodaniku ajutise passi, mille omanikuks sai Jakubdžan Hakimdžanov, vahendas Deutsche Welle Moskva ühis kondliku vaatluskomisjoni liikme Eva Merkatševa teadet. Tema sõnul veetis Hakimd žanov üle kahe aasta välismaa laste ajutises kinnipidamiskes kuses, kuna võimud ei leidnud ühtegi riiki, kuhu teda depor teerida. Selle, et Hakimdžanovil ei ole ühegi riigi kodakondsust, tegi Vene politsei kindlaks mehe viimasel kinnipidamisel. Vene president Vladimir Putin allkirjastas seaduse nii nimetatud rohelistest mitteko danike passidest eelmise aasta veebruaris ning see jõustus augustis. Sellise isikutunnistuse võivad saada isikud, kellelt on kohtu otsusega võetud Venemaa koda kondsus, aga ka endise Nõu kogude Liidu kodanikud, kellel ei ole senini Vene passi. Doku ment kehtib kümme aastat ning annab õiguse ametlikult tööta da. (ERR/EE)
