4
EESTI ELU reedel, 12. augustil 2022 — Friday, August 12, 2022
Kristiina Mark: Me peame õppima (taas)väärtustama ümbritsevat loodust Oled samblike as jatundja. Kust tek kis Sul huvi just samblike vastu? Samblike vastu tekkis mul huvi ülikooli esimes tel aastatel, kui osalesin Tartu Ülikooli mükoloogia kursuse välipraktikumis ja sain täpse malt tutvust teha Eesti samblike mitmekesis usega. Samblike juures võlus mind just nende olemuslik erilisus – samblik pole ei seen ega taim, vaid ek sisteerib ainult sümbioosina kahe väga erineva organismi, vetika ja seene vahel. Eks pal juski tänu samblike kompleksse olemuse lahtimõtestamise soo vist on kuju nenud ka minu üldisem filo soofia eluslooduse toimimisse – kõik sõltuvad kõi gist; ökosüsteem on interakt sioonide võrgustik ning me peame väärtustama igat suhet ja igat olendit selles süsteemis, et tagada selle püsimajäämine. Mida paremini me neid suhteid mõistame, seda loodetavasti täpsemalt suudame ennustada (ehk isegi ära hoida) keskkonda kahjustavaid tagajärgi. Loodan, et minu teadustöö aitab ka min gil määral kaasa nii samblike kui üldise elurikkuse säili misele. Kas olid juba lapsena loo dusest huvitatud? Missugune oli Sinu lapsepõlv ja kooliaeg? Ma arvan, et on õige öelda, et bioloogiks saamine tuli minu juurde alateadvuslike valikute kaudu. Ma ei mäleta, et ma lapsena oleks taimeherbaariume voltinud ning unistanud tead laseks saamisest, nii nagu ste reotüüpse teadlase lapsepõlve lugu võiks kõlada. Ka polnud meie suguvõsas doktorikraadi dega teadlasi ega arste, keda eeskujudeks haarata (kuigi ilmselt emal, kes on bioloogia õpetaja kohalikus koolis, võis olla teatud mõju minu valiku tes). Kasvasin üles Lõuna-Eesti metsade vahel, Setomaa piiril, väikeses isemajandavas talus, nagu 90ndate alguses Eesti maaelu ikka oli. Seega möödus kogu minu lapsepõlv looduse keskel ning sellega koos ela mine on olnud minu jaoks nii loomulik, et varasemalt seda endale otseselt ei teadvustanud ki. Loodus minu ümber oli ja siiani on lihtsalt loomulik minu elu osa ja olen ütlemata tänulik, et selle uurimine on saanud minu igapäevaseks tööks ja
hobiks üheaegselt. Võib-olla ütleksid paar sõna Eesti samblike kohta? Kui palju neid Eestis kasvab ja mida samblikud endast täpsemalt kujutavad. Ini me sed ajavad ju üsna sageli omavahel segamini samblad ja samblikud... Eesti keeles on sõnad „sam mal“ ja „samblik“ väga sar nased ning osaliselt ka seetõttu aetakse tihti neid omavahel segi. Tegelikkuses on tegu hoo pis erinevate organismidega: sammal on taim ja samblik on sümbiootiline organism, mis moodustub erilise seene (need samblikku moodustavad seened on enamasti kottseente hõim konnast) ja mikroskoopilise ro hevetika vahel. Nende seente ja vetikate omavaheline suhe on evolutsioonilises mõttes väga vana, arvatavasti olid esimesed samblikud olemas juba Permi ajastul (st ca 250 miljonit aastat tagasi). Selle pika aja jooksul on nad omavahelise suhtega niivõrd ära kohastunud, et ilma üksteiseta (st mitte sümbiooti lises eluvormis) neid liike loo duses praktiliselt ei kohtagi. See näitab, kui tugevad sõltuvus suhted võivad eluslooduses kujuneda ning milliseid riske ja raskusi võib see kaasa tuua nende liikide kohanemisel keskkonnamuutustega. Kuna Eesti on pindalalt mitmete sarnase kliimaga lähi naabritega võrreldes pigem väike, siis me ei saa hiilata liikide arvu absoluutnumbritega – Eestis on natuke üle 1000 lii gi samblikke (või täpsemalt – samblikke moodustavaid seeni, sest samblike nimetamine käib neid moodustava seene järgi). Samas, võrreldes Balti riikidega, võib öelda, et Eesti samblikud on hästi uuritud. Läbi ajaloo on samblike uurimine olnud Eestis tugev uurimissuund mitmete väljapaistvate teadlastega (nt pikaaegne Tartu Ülikooli pro fessor ja akadeemik Hans Trass) ning kuigi viimastel aastatel on spetsiifiline teadustöö samblike suunal vähenenud, on veel mõ ned töörühmad Eesti ülikooli des, kes jätkuvalt ka samblikke uurivad. Oled õppinud Tartu Üli koolis bioloogiat ja hiljem täiendanud end ka välismaal – Šveitsis. Mida andis Sulle Šveitsis õppimine? Teadlaste natuuris on olla
Nr. 32
Kuldne Carmel… (Algus lk. 1)
uudishimulik ja ilmselt kehtib see ka minu kohta, sest olen alati olnud avatud uute koge muste ja teadmiste hankimisele. Doktoriõpingute perioodil käi sin ennast täiendamas Chicagos ja hiljem doktorandina ja järel doktorina Šveitsis. Kogemused välismaal kindlasti on kasvata nud mind nii inimese kui tead lasena. Näiteks seda, kuidas on organiseeritud erinevate laborite töökorraldus, olen just enim õppinud välislaborites. Sama väär selt on bioloogile oluline õppida tundma erinevaid koos lusi, et oleks võimalik teha laie maid ja kaugeleulatuvamaid järeldusi teadustulemustest. Li saks kõigele kogetule ja õpitule olen äärmiselt tänulik oma Šveitsi juhendajale, kes alati nagu elav leksikon rääkis huvi tavaid lugusid samblikest ning mitmetel ühistel ekskursiooni del ja väljasõitudel eri Šveitsi piirkondadesse väsimatult tut vustas erinevaid samblikke ja nende eripärasid. Ta oli ja on mulle jätkuvalt suureks eesku juks nii mentorina kui lihtsalt inimesena. Üha rohkem räägitakse sellest, et taimed on omavahel keerulises suhtes ning tuleb hoida erinevaid bioloogilisi kooslusi. Räägitakse ka sel lest, et palju liike on välja suremisohus. Kuidas hindad Sina eluslooduse seisundit hetkel Eestis ja mujal? Võrreldes näiteks mitmete Lääne-Euroopa maadega on Eestis inimasustuse tihedus pal ju väiksem ning on jätkuvalt alles täitsa looduslikke alasid, mis suudavad ülal hoida rikka likke ökosüsteeme ja toetada ka tundlikumate ja haruldaste lii kide püsimist. Samas paneb mind kindlasti muretsema Eesti metsade seisukord, liigraie ja vanade metsade kadumine. See on viimastel aastatel ka üks ak tuaalsemaid keskkonnateemasid Eestis. Ma leian, et see on üht lasi ka laiem küsimus – me peame ühiskonnana meie kesk konnale mõjuvaid ohte paremini teadvustama ning õppima (taas) väärtustama ümbritsevat loodust. Tundub, et näiteks paljude eestlaste jaoks on männimetsas
kukeseenel või marjul käimine iseenesestmõistetav. Olles ise pärit Eestimaa kagunurgast, kus metsas marjul-seenel käimine on oluline kultuuri osa, mõistan ma seda väga hästi. Šveitsis elades olin täitsa üllatunud, kui kuulsin, et teatud maakondades on lubatud puravikke korjata ainult kuu teisel pühapäeval ning kui muul ajal käisid, said kopsaka trahvi. Seega, kuigi Eestis pole veel looduslikud kooslused viimseni kadunud, on majanduslik surve ja häiringute mõju tugev ning me ei peaks võtma seda, mis meil hetkel veel on, iseenesestmõistetavana. Vanade metsade kadumine pole ainult maastiku muutus, see puudutab otseselt konkreet seid liike ja indiviide, kes kõik nendest metsadest sõltuvad. Need mõjud ei pruugi alati olla silmaga nähtavad – siin hak kavad mängima liigi ning üksikisendi tasandi kohastumis võime, aga ka sõltuvussuhted teiste organismidega. Näiteks samblikule, kus seen võib lausa täielikult sõltuda vetika poolt fotosünteesi abil toodetavatest suhkrutest, on mõju mitme tasandiline – nii kooselulisele vormile, st samblikule, aga ka selle üksikutele partneritele. Iga liik on eriline ning ka mõjud võivad olla hoopis erinevad. Kuidas mõjutab kõike het kel toimuv kliimasoojenemine? Koosluste hävimine ja liikide kadu pole pelgalt metsakorral duslik küsimus. Rääkima peab ka kliimakriisist, sest arktiliste alade erakordselt kiire soojene mine ning ekstreemsed ilma olud (nt kuumalained) muudes piirkondades testivad liikide kohastumuspiire samamoodi. See valdkond on üks minu prae guseid teadussuundi, kus koos Maaülikooli kolleegide ja välis partneritega uurime sammalde ja samblike stressireaktsioone ja kohastumusvõimet keskkonna muutuste suhtes. Me võime eel dada, et eri liikidel on mõnevõrra erinev nö pagas ja arsenal muu tustega toimetulekuks, kuid kui kiiresti näeme liikide väljasure mist või millisteks võiksid ku juneda tulevikukooslused, neile küsimustele loodame edasistes
rustab mänge Hamilton, kus see suurepärane traditsioon 100 aastat tagasi alguse sai. Paljudele sportlastele on Rahvaste Ühenduse mängud oluliseks ettevalmistuseks olümpiamängudeks. Carmel Kallemaa järgmine etteaste Kanada rahvuskoon disega leiab aset Bulgaarias, Sofias 14.-18. septembril 2022 peetavatel iluvõimlemise maail mameistrivõistlustel. Küsimu sele tulevikuplaanide kohta vas tas võimleja, et eelkõige soovib ta oma võistluskavu veelgi lih vida. ,,Ma soovin aga olla ka eeskujuks meie noortele võim lejatele ja näidata, et tõelise tahtmise korral on võimalik sporti ja õppimist edukalt ühen dada, isegi ülikoolis õppides. Võimleja vanus ei oma samuti suurt tähtsust, kui endal on vaid piisavalt motivatsiooni spordiga edasi tegeleda,“ lisas Carmel Kallemaa. Carmel Kallemaa on sündi nud Tartus, koos perega asus toona 15-aastane neiu elama Torontosse. Kallemaa treenib Glimmer Athletic Clubis oma ema, iluvõimlemise Euroopa- ja maailmameistri Janika Mölderi käe all.
Jaapan mälestas tuumarünnaku ohvreid Jaapanis Nagasakis peeti 1945. aasta tuumarünnaku mälestuspäeva. 9. augustil 1945 heitis Ameerika Ühendriikide lennuk Nagasakile tuumapommi (kood nimega Fat Man ‘paks mees’). See oli purustusjõult suurem kui kolm päeva varem Hiroshimale heidetud tuuma pomm, kuid kahjustused olid väiksemad mägise maastiku tõttu. Aatompommi plahvatuses hukkus 75 000 inimest, tuhan ded surid hiljem. Jaapani peaminister Fumio Kishida avaldas kaastunnet ka neile, kes siiamaani tagajärgede pärast kannatavad ja tunnustas neid, kes tegutsevad tuumavaba maailma nimel. (ERR/EE)
uuringutes vastuseid leida. Kas oled varem Kanadas käinud? Mida ootad Kotka järve Metsaülikoolis osalemi selt? Minu varasemad kokkupuu ted Kanadaga on olnud põgusad – 2015. a osalesin Guelphi Ülikoolis toimunud Rahvus vahelise eluslooduse triipkoo distamise konverentsil (Inter national Barcode of Life, iBOL). See oli üks paremini korraldatud konverentse, kus olen käinud ning seal tutvusin mitmete kolleegidega, kellega tänaseni olen kontaktis. Kotka järve Metsaülikool on kindlasti väga huvitav kogemus, mis võimaldab suhelda ja tutvuda kohalike eestlastega, aga ka lähemalt näha piirkonna loo dust. Küsis LEA KREININ
