12
EESTI ELU reedel, 19. augustil 2022 — Friday, August 19, 2022
Nr. 33
Nädala portree
Tiina Soomet: ,,Eestlase tunne on hinges tugevam.“ Hiljutine lugu kunagise ette võtja ja seltskonnategelase Gerhard Luki saatusest ja tema lapselapsest Katherine Maret McKeown’ist (vt ka E. Purje „Kahekordne kojutulek“ EE # 31, 5.08.2022) kergitas huviorbiiti ka viimatimainitu sõbratari. Alljärgnevalt ajalehe esindaja intervjuu Tiina Soometiga. Palun tutvusta alustuseks oma tagapõhja: perekonda, kuhu sündisid, noorpõlve tegemisi ja haridusteed. Minu vanemad Valdur ja Lidia Soomet abiellusid Teise maailmasõja ajal Tallinnas ja põgenesid 1944. aastal Rootsi. Isa omandas Stockholmi Tehnikaülikoolis insenerikutse. 1949. aastal emigreerusid nad Kanadasse ja asusid elama Montreali, kus sündis minu vend Urmas ja seejärel mina. Õppisin Montreali Eesti Täien duskoolis ja osalesin pühapäe vakoolis Jaani kirikus, kus mind ka leeritati. Olin Virve lipkonna hellake, gaid ja ka hellakeste juht, ning laulsin Montreali tütarlastekooris. Pärast keskkooli lõpetamist õppisin McGill’i Ülikoolis inglise keele osakon nas filmi- ja kommunikatsiooni programmis. Võõrsil sündinuna hakkab silma sinu ladus ja veatu eesti keel. Kellel või millel on sinu arvates selles osas suurimad teened? Eeskätt muidugi mu vanema tel, kes kasvatasid mind tugevas eesti vaimus. Kodus rääkisime ainult eesti keelt. Ka oli Montreali eesti kogukond, kus
aktiivselt tegutsesin, väga eesti meelne. Oled filmitegijana tuntust kogunud. Kuidas toimus sel lise elukutse valik? Palun jutusta, kuivõrd tiivustas kut sumus või millist rolli mängis juhus. Mida oled saavutanud ja mis on suurimat rahuldust pakkunud? Eelmainitud programm oli suhteliselt uus McGill’is ja köi tis mind, sest pakkus võimalust jutustada lugusid uudsel ja põneval viisil. Inimsaatuste ka jastamisel on minu jaoks eriline tõmme. Kõige enam on minu elu mõ justanud National Film Board of Canada asutaja professor John Grierson, kes avas mulle filmiameti uksed. Igal aastal va lis ta oma eliitklassi 25 õpilast, ka minul oli õnn nende hulka kuuluda. Enne filmimonteerijana tegutsema asumist õppisin National Film Board’is toimeta ja assistendi ja helimonteerijana. 1976. aastal kolisin Toron tosse ja asutasin oma ettevõtte. Töötasin 18 aastat filmi- ja videotoimetajana, tegeldes pea miselt dokumentaal- ja õppe filmidega. Tundsin, et evin piisavalt teadmisi ja kogemusi filmi- ja videomontaažis, et asuda juhi positsioonile. Olin aastaid kii resti kasvava teleproduktsiooni firma järelproduktsiooni juhata ja, tegin neile ka telesaateid ja lõpuks sain tootmisdirektoriks. Enda asutatud teleprodukt sioonifirmat juhtisin viis aastat. Sellest omandatud kogemuste tõttu sai minust veel viieks
Katherine Maret, Iris de Groot, John de Jonge ja Tiina Madalmaade Saatkonna ees Tallinnas. Iris de Groot on Madalmaade esinduse juhi asetäitja, kes pidas lühikese kõne uute nimetahvlite avamisel mäles tustseremoonial. John de Jonge on üks asutajatest ja juhatuse liige Madalmaade-Balti ühingust.
a astaks ühe keskmise suurusega teleproduktsioonifirma operat sioonide ja äriasjade asepresi dent. Ka olen aastaid töötanud konsultandina meedia tootmise ja äritegevuse alal. Igal meedia projektil, mida olen ette võtnud, on olnud oma väljakutsed ja hüved. Tööalaselt on minu tähelepa nuväärseimaks lavastuseks mee diakirjaoskuse telesari Scanning the Movies, mida produtseerisin koostöös Bravo! ja Warner Bros. Canada’ga üle kümne aasta. Saateid edastati üle Kanada ja need said rahvusva helistel festivalidel kõrgeid auhindu. Filmidest, millega olen tegelenud, on mulle kõige süda melähedasem The Estonians: For the Record / Eestlased – Nii see oli. Film käsitleb Eesti ajalugu 13. sajandist kuni 1945. aastani, sisaldades arhiivilõike, mida tol ajal polnud Läänes va rem nähtud. Produtseerisin selle esilinastuseks Torontos Esto ’84 puhul paljude eestlastest ja mitte-eestlastest professionaa lide vabatahtliku abiga. Seda esitati ka 1984. aastal Toronto kesklinna kinos The Festival of Festivals raames, millest sai tuntud rahvusvahe line pidustus The Toronto International Film Festival (TIFF). Film valmistati ingliseja eestikeelses versioonis ja seda levitati VHS-i vahendusel eesti kodudesse üle maailma. Rahaliselt toetasid filmi val mi mist Eestlaste Kesknõukogu Kanadas, Eesti Sihtkapital Kanadas, eestlaste kogukonna liikmed ja Kanada valitsusasu tused. Seda näidati ka kõige esi mesel EstDocs filmifestivalil Torontos, millega olin aastaid aktiivselt seotud nii žürii kon sultandina kui ka juhtimiskomi tee esimehena. Selle filmi tegemine aitas mul paremini mõista, mida mu vanemad Teise maailmasõja ajal üle elasid, ja asetada need sünd mused globaalsesse konteksti. Ühtlasi on see näide minu eluaegsest soovist selgitada muulastele, kes on eestlased. Kui sageli oled külastanud Eestit ja millisel määral on need külastused seostunud sinu kutsetööga? Milliste mul jetega oled Eestist naasnud? Olen Eestis käinud üheksa korda ja alati põnevusega ooda nud järgmist reisi. Minu esi mesed külastused toimusid nõukogude ajal, aastatel 1983 ja 1985, mistõttu olen kogenud
John de Jonge ja Tiina pärast mälestustseremooniat Tallinnas Maarjamäel kommunismiohvrite memoriaali juures.
Tiina suure lillepoti kõrval kunagise Gerhard Luki suvemaja varemete ees.
palju muutusi sealses elus. Olen väga imponeeritud sellest, mida Eestis on viimase 31 aasta jook sul saavutatud. Kõik, mida olen Eestis kogenud ja õppinud, on kaasa aidanud kodueestlaste paremini mõistmiseks. Tavaliselt mu reisid pole ol nud otseselt seotud mu kutse tööga. Siiski oli mul õnn 2006. aastal esitleda Tallinnas Neljan dal Rahvusvahelisel Linnade Taaselustamise ja Jätkusuut lik kuse Konverentsil oma ettevõtte kaudu toodetud tunnipikkust dokumentaalfilmi. Üks kon verentsi korraldajatest oli Tartu Ülikool. Mida sooviksid täiendavalt lisada oma hiljutisele Eesti külastusele koos Gerhard Luki lapselapsega Maarjamäe memoriaali juures? Olin pärast pensionile jää mist kolm aastat järjest Eestis käinud. 2020. aasta kevadel, kui pandeemia algas, mõtlesin ikka järgmisele külastusele, kuigi
lennureis oli kehtestatud piiran gute tõttu võimatu. Järgmise reisi planeerimine oli minu viis olukorraga leppida. Kavatsesin sõbratari Katherine Maret McKeowniga Eestisse minna, et tutvustada talle ta esivanemate maad. Sellest ideest kasvas aga välja midagi üsna ootamatut. Gerhard Luki eluloo ja lõpliku saatuse uurimist mul esialgu kavas ei olnud, üksikasjalik uurimistöösse süvenemine tek kis lihtsalt iseenesest. Kohe alus tades mõistsin, et see on põnev lugu inimesest, kelle saa tusloo täielikuks mõistmiseks pidin ta elu killud kokku pane ma. K. Maret oli reisiplaanidest väga vaimustuses. Olin otsusta nud koostada sisuka kava, sõbratari Eestisse viia mitte vaid turismireisile. Kodumaal veedetava aja paremaks ära ka sutamiseks õppisin põhjaliku (Järgneb lk. 13)
