6
EESTI ELU reedel, 19. augustil 2022 — Friday, August 19, 2022
Jalutuskäik minevikus, mõeldes tulevikust Katrin Laur 2011. aastal sai mu dokumen taalfilm „Roots: sada aastat sõda ja muusikat“ Toronto Estdocs’i filmifestivalil publi kuauhinna. Ehk on mõnel lehelugejal film veel sellest ajast meeles? Aitäh preemia eest tagantjärgi – publiku preemiatest pean eriti lugu. Professionaalsel žüriil võivad olla kummalised kriteeriumid. Mina pean režissöörina silmas vaatajat ja kirjanikuna luge jat. „Roots“ on film dirigent Olav Rootsist (1910-1974), kelle edukalt alanud dirigen dikarjääri murdis nõukogude okupatsioon. Nagu suurem osa eesti kunstiinimesi põgenes ta 1944. aastal Rootsi, ei leidnud seal aga võimalust oma kutse tööd jätkata ja võttis 1952. aastal vastu kutse asuda Kolumbias looma selle riigi esimest profes sionaalset sümfooniaorkestrit. Seda orkestrit juhatas ta oma elu lõpuni (1974), kasvatades selle kõrval konservatooriumis üles terve põlvkonna elukutse lisi muusikuid. Inimene ja tema aeg. See, kuidas meile elamiseks antud aeg mõjutab meie saatust, on mind alati huvitanud. Enne filmi Olav Rootsist tegin dokumen taalfilmi „Debora Vaarandi aeg“ (2007, ingl. k. „The Poet and her Time“). Autoritele on nende suured teemad kaasa antud, nagu sil
mavärv – nii ma usun. Kindlasti mängib rolli ka enda elatud elu kogemus. Kui ma 1982. aastal Berliinis Checkpoint Charliest üle tulin ja vabasse maailma jõudsin, oli mul kaasas kolumbialasest abikaasa, sama noor ja vaene kui ma ise, kellega olin abiellu nud Moskva filmikoolis, 3-aas tane laps ja kolm kohvrit, ühes neist eestikeelsed lasteraamatud ja plaadid lastelauludega. Minu jaoks ei olnud Teine maailma sõda veel lõppenud, ma põgene sin selle eest, mis see sõda mulle jätnud oli. Nüüd, tagant järgi, ma tean, et mitte igaüks ei tunnetanud tollast vabaduse puudumist nii valuliselt, aga mina tundsin, lapsest peale. 22. mail k.a. tegi Heiki Haljasorg minuga Raadio 7 jaoks intervjuu, milles rääki sime mu värskest ajaloolisest romaanist „Tunnistaja“. https:// subspla.sh/ds2hb2b Intervjueerija, kes on must põlvkonna võrra noorem, jutus tas, kuidas talle lapsena Eesti aeg imelise unistusena tundus. Kuidas minu raamat talle nüüd võimaluse andis tolles ajas ringi kõndida. Heikit kuulates sain aru, et just see see oligi, mis ma ise raamatut kirjutades tegin: kõndisin ringi Eesti ajas, aasta tes 1930-1941. Tallinnas ja Tartus ja Haapsalus ja Narvas ja Petseris ja Peipsi ääres. Aga ka Reini jõe ääres Saksamaal, tollases Niederbreisigi linnas ja Vatikanis.
Eduard Profittlichi traagiline saatus Filmirežissöör ja stsenaristika õppejõud Katrin Laur kirju tas suurejoonelise ajaloolise romaani sõjaeelse Eesti Vabariigi aegsest katoliku kiriku peapiiskopist Eduard Profittlichist. Romaan „Tun nistaja“ (830 lk!) ilmus kirjas tuses Hea Lugu. Ja hea lugu on see tõesti – küll traagiline, aga samas ka ülendav. Katrin Laur lõpetas 1982. aastal cum laude Moskva filmi instituudi (VGIK) Sergei Gerassimovi meistriklassis ja temast loodeti meile uut Leida Laiust. Laiuse filmid „Liba hunt“, „Ukuaru“ ja „Varastatud
Eduard Profittlich. Foto: Wikipedia
kohtumine“ kuuluvad Eesti filmi kullafondi. Viimane Laiuse film „Varastatud kohtumine“ osales 1989. aastal naisrežissööride konkursil Hollywoodis ja võitis seal esikoha. Selle peale pakuti talle võimalust teha film ka Hollywoodis, millest Laius loo bus seetõttu, et ei osanud ing lise keelt. Katrin Lauril jäi nii suur filmikarjäär tegemata, sest ta abiellus välismaalasega ja asus elama Lääne–Saksamaale. Saksamaal ei tulnud Katrinil mängufilmide tegemisest eriti midagi välja. Sama lugu juhtus Prantsusmaale emigreerunud Vladimir–Georg Karasjov–Or gussaarega. Tema Eestis filmi tud neljatunnine suurteos „Lind priid“ (filmi helilooja on Veljo Tormis) oli nõukogude ajal nõn danimetatud „riiulifilm“, mis suurtele ekraanidele ei jõud nudki. Filmi „Lindpriid“ näidati Tartus kinos „Athena“ alles 2011. aastal. Sellest kujunes suursündmus, sest režissöör oli ise kohale sõitnud. Mõlemad – nii Katrin Laur kui Vladimir– Georg Karasjov–Orgussaar töötasid leivaraha teenimiseks Raadio Vaba Euroopa toimetu ses, kus Katrin tegi raadiosaa teid nime all Tiina Rosenbaum, et kaitsta kodumaale jäänud
Nr. 33
millest oma raamatus kirjutan? 1930. aastal saadetakse noor saksa rahvusest katoliku prees ter, jesuiit Eduard Profittlich Eestisse. Siinne katoliku kirik on väike, enamik eestlasi ei teagi, et ta olemas on ja kes teavad, need ütlevad selle kohta „poola kirik“ – suurem osa kogudusest on poolakad ja poolakate järglased. Poola keele pärast Eduard Profittlich siia saadetaksegi, ta on Krakovis õppinud ja valdab poola keelt vabalt. Rongis Tallinna kohtab Katrin Laur. Foto: Wikimedia Commons/ ta sotsialistist literaati ja kooli Samuel Visky õpetajat Nigol Andresenit. „Tunnistaja“ on ajalooline romaan. Ajalooline romaan peab kinni ajaloolistest fakti dest, kuidas ajaloolised isikud on loomulikult autori poolt loodud tegelaskujud. Mul ei ole andmeid, et need kaks meest omavahel kohtunud oleks. Ja ma ei oska tänaseni ratsionaal selt põhjendada, miks Nigol Andresen kohe alguses – tööta sin raamatu kallal 10 aastat – Eduard Profittlichi kupeesse astub. Igal juhul oli see õige valik: kahe väga erineva mehe silmade läbi sain kohalolija perspektiivist näidata kümmet aastat Eesti ja Euroopa a jaloost. Eriti aga võimaldas Andresen, üks 1940. aasta riigipöörajatest, Nooremast peast kirjutasin anda täpne pilt sellest, kuidas ma luuletusi, olen neist kogugi meie riik Nõukogude Liidu välja andnud („Sõnad“, 1993) ja poolt alla neelati. Tänasel tean juba oma luuletaja-koge päeval, kui Putin enda tellitud musest, et geograafiline täpsus võltsajaloo abil õigustab jälle berriikide vallutamist, on minu jaoks väga oluline. Mu kord naa raamatus ei ole (peaaegu) ühte on see saanud uue, ootamatu gi kohta, mida ma ise jalgadega aktuaalsuse. üle mõõtnud ei oleks. Kuidas Suured ajaloolised sündmu muidu saaks ma lugejat kutsuda sed mu raamatus on täpsed, tunnistajaks neile sündmustele, olulised tekstid maha kirjutatud
„Riigi Teatajast“ (näit. 1934. a Pätsi autoritaarvalitsemise välja kuulutamine Riigikogus) või arhiiviallikatest. Väga palju materjali sain tollastest ajaleh tedest, mida õnneks on võima lik internetis piiramatult lugeda. Raamat on kirjutatud lühel daste „piltide“ kaupa, mida võib võrrelda filmistseenidega. Aja loolised sündmused vahelduvad igapäevastega, nähtud kummagi keskse tegelase silmade läbi. Sain algusest peale aru, et raamat tuleb paks ja pingutasin seda enam, et teda oleks huvi tav lugeda. Usun ja olen lugeja telt kuulnud, et sain selle üles andega hästi hakkama. Kui uskuda Eesti Riigi arhiivis olevat Eduard Profitt lichi uurimistoimikut, siis lõppes ta elu 1942. aasta 22. veebruaril Kirovi vanglas. Talle määrati surmanuhtlus nagu enamikule temaga koos selles vanglas olnud eestlastele, venelastele, leedulastele, lätlastele, poola katele, juutidele, riigimeestele ja kingseppadele ja kelneritele, meestele ja ka naistele. Ar muandmispalve lükati tagasi, ent ta suri enne, kui surmanuht lus täide jõuti viia. Nigol Andresen elas 85-aas taseks ja suri Eesti Vabariigi aastapäeval 1985. Ka tema oli viis aastat Siberis, kui Stalini ajal „kodanlikke natsionaliste“ jahiti. Tuli tagasi, laskis ennast parteisse ennistada ja kirjutas jälle artikleid kirjanduse kohta, nagu nooruses. Seda kõike mu raamatus aga ei ole – „Tunnistaja“ lõpeb 1942 Kirovi vanglas ja mul ei ole kahtlust, et võitjaks jääb Eduard Profittlich.
ema ja isa. Romaan „Tun nis taja“ ongi pühendatud Katrini vanematele – Ivi ja Hubert Poolale. Aastal 2000 kodumaale naas tes tegi Katrin Laur dokumen taalfilmid „Debora Vaarandi aeg“ ja „Olav Roots – sada aastat sõda ja muusikat“ ning menukad mängufilmid „Ruudi“ ja „Surnuaiavahi tütar“. Katrin Lauri sõnul on romaan „Tun nistaja“ algselt kirjutatud kui filmistsenaarium. Kuna filmile oli pea võimatu rahastust saada, kirjutas ta stsenaariumi asemel romaani. Võib-olla ongi see parem lahendus, sest raamatus saab lehti tagasi keerata ja olu lisi stseene ning arhiividoku mente üle lugeda. Katrin Lauri dokumentaalset romaani on ääretult huvitav lugeda, sest suurepärasele ajastu tundmisele lisaks saame kaasa elada ühe suure isiksuse (pea piiskopi) vabatahtlikule teekon nale tapalavale – Profittlich heitis hinge ebainimlikes tingi mustes Siberis Kirovi vangi laagris. Eriti väärtuslikud on Lauri poolt Vatikani arhiividest leitud Profittlichiga seotud do kumendid, mille olemasolust polnud Profittlichi Saksamaal elavatel sugulastel aimugi. Väga liigutav on lugeda Profittlichi oma käega (sic! eesti keeles)
Evi Tihemets tähistab juubelit kahe näitusega
kirjutatud armuandmispalvet, kaebekirja Vene NFSV Ülem kohtule, kus ta räägib ausalt oma eluloo ega varja enda kaitsmiseks midagi. Vaevalt seda kirja Moskvas vene keelde tõlkima ja lugema hakatigi, sest Profittlich oli juba tagaselja surma mõistetud – „KK prag rahvide 58 punkt 12 alusel lasta maha ilma vara konfiskeeri miseta“. Katrin Lauri edasi tsi teerides: „Otsus on lõplik, seda saab 72 tunni jooksul kohtuot suse kättesaamise hetkest edasi kaevata VNFSV Ülemkoh tusse.“ Kuidas tollastes oludes oleks nii kiiresti Kirovist Moskvasse käsitsi kirjutatud teksti toimetadagi saanud?! Romaan lõpeb masendavas meeleolus: „Jaanuaris tuli äraüt lemine. Kõik, keda ta (Pro fittlich) vanglas teadis, said äraütlemise, ainult Tammerile anti armu ja saadeti mahalask mise asemel metsatöödele.“ Eduard Profittlich mõisteti surma 21. novembril 1941. aastal ja ta suri 22. veebruaril 1942. aastal. 1990. aastal saadeti Eesti NSV Ülemkohtu poolt Tallinna Peeter-Pauli kogudusele Profitt lichi rehabilitariseerimis-tõend, mis trükiti ära ajakirja „Eesti kirik“ esikaanel. Pro fittlichi lugu on ühelt poolt paljude üle kohtuselt tapetud eestimaalaste
Hinnatud Eesti graafik Evi Tihemets (al. 1968.a Evi Viires) tähistab 21. augustil oma 90. sünnipäeva. Sün nipäeva tähistab kunstnik kahe näitusega. Tallinnas Jaani kiriku galeriis eelmisel nädalal avatud ühisnäi tusel ,,Kaasteelised“ on kõrvuti monumentaalkunstnik Eva Jänese värske maalilooming ning Evi Tihemetsa Jaani kiri kule pühendatud kollaažidesari. Solarise galeriis avatud näi tusel ,,Varjus ja valguses“ on kesksel kohal 1999. a valminud soome-ugri mütoloogiast inspi reeritud graafilised lehed, kus kunstivormi said valatud autorit aastaid piinanud unenäod. (ERR/EE)
lugu, tema loo teeb suureks see, et tal oli võimalus end kaitsta ja õigeaegselt oma kodumaale Saksamaale naasta. Ta loobus sellest võimalusest ja jäi kuni lõpuni oma kiriku ja koguduse juurde. SIRJE VIHMA-NORMET ajalehele EESTI ELU/Estonian Life
