4
EESTI ELU reedel, 20. augustil 2021 — Friday, August 20, 2021
Nr. 33
Meenutame Eesti iseseisvuse taastamise eest seisnud Tönu Parmingut Selle lehe ilmumise päeval – 20. augustil – märgime ja tähistame Eesti iseseisvumise taastamise 30. aastapäeva. Oleme aastate jooksul luge nud ja kuulnud ning isikli kultki läbi elanud selle prot sessi jooksul toimunut, oleme kuulnud või teame inimesi, kellel oma osa – kas otsene või kaudne – selles, et 20. augustil 1991. aastal Eesti ise seisvus taas välja kuulutati. Üks neist, kellele Eestis toi muv väga korda läks ja kes Eesti vabanemise nimel tegut ses, oli prof. Tönu Parming (28.06.1941-30.10.1998). Juba 22 aastat tagasi 57-aastasena meie hulgast lahkunud aktiivne kogukonnaliige ja tollane aja lehe Meie Elu peatoimetaja tähistanuks mõned nädalad tagasi 80.a juubelit. Seoses ümmarguse sünni aastapäevaga on põhjust teda meenutada ja esile tuua tema laiahaardelist panust eestlusele. Ta kuulus põlvkonda, kes Eestis sündinud, noorena läbi elanud põgeniku-teekonna ja pa gulasajastul väsimatult ja kiin dunult töötanud Eesti taasise seisvuse saavutamise eesmärgi nimel. Teadlasena, sõjamehena, ajakirjanikuna, poliitikuna, ühis konna tegelase-organiseerijana, konsultandina, andis ta suure panuse oma rahva heaks. Alljärgnev on kirja pandud T. Parmingu perekonna-arhiivi põh jal.
Elukäik
Hariduskäik
Sündinud Pärnus 28. juunil 1941, oli Tönu sunnitud kodu maalt lahkuma 3-aastaselt, põ genedes koos vanemate ja ven naga septembris 1944 läheneva vene okupatsiooniohu eest. Järgmised viis aastat tema ,,varastatud lapsepõlvest“ möö dusid Saksamaa põgenikelaag rites. Isegi väikesele lapsele jäi hinge kodutuse ja ebakindluse tunne ning aimdus tema rahva vastu teostatud ülekohtust. 1949. a. avanes Parmingu perel võimalus immigreeruda USAsse. Esialgu elati Sea brookis (N.J.), paar aastat hil jem leiti kindel elupaik New Milfordi linnakeses New Yorgi külje all. Parmingu pere oli kasvanud 6-liikmeliseks – Eestis sündinud Priidule ja Tönule lisaks olid peres Sak samaal sündinud Anu ja USAs sündinud Kaja. Kogu pere oli aktiivne New Yorgi eesti kogukonnas; isa Bernhard N.Y. Eesti Mees kooris, ema Salme õpetas ilu võimlemist ja kõik lapsed olid tegevad. Tönu osales eesti skautluses ja oli maailmalaag rites ,,Koguja“ (1967) ja ,,Ühendaja“ (1970) vanemskau tide juht. Samuti tegeles ta rahvatantsu ja spordiga. Oma alg-, kesk- ja kõrghariduse sai ta USAs, kus ta ka töötas pike mat aega. Suure muudatuse tegi ta 1988. a, kui kolis Kanadasse, mis jäi ta koduks viimaseks kümneks eluaastaks. Plaan ko lida tagasi Eestisse jäi kahjuks teostumata.
Tönu koolitee algas Kemp teni põgenikelaagris ja jätkus Ameerikas erinevates algkoo lides. Paari aastaga oli inglise keele oskus ja enesekindlus tõusnud tasemele, mis andis julguse õpetajale teatada, et koolis harjutatud näidend on tobe ja kirjutada ise uus näi dend, millega esinetigi kooli peol. Lõpetanud keskkooli kõrgete hinnetega, avanes tal võimalus minna stipendiumiga õppima mainekasse Princetoni Ülikooli, esialgse plaaniga saada inse neriks või arhitektiks. Vahe pealsed kogemused mõjutasid teda suunda muutma ja ta lõpe tas Princetoni 1969. a. kraadiga sotsioloogia erialal. Seejärel siirdus ta aastaks Soome tegema uurimistööd Helsingi Ülikoolis Fulbright’i stipendiaadina ning pärast seda alustas doktoran tuuri Yale’i Ülikoolis, saavuta des doktorikraadi sotsioloogias 1976. a. Väitekirja pealkirjaks oli ,,The Nature of Ethnic Identity“.
Asta, Talvi, Tönu, Veiko 1992. a Talvi ristimisepäeval.
Sõjamees Princetoni ajal tegi Tönu õpingutes pausi ja läks viieks aastaks USA sõjaväkke, kus sai väljaõppe Special Forces eriük suses (tuntud kui ,,Green Berets“). Tönu saadeti üheks aastaks (1965-66) Vietnami sõtta, kommunismi-vastast võit lust pidama. Seal tegutses ta väikeses 12-liikmelises SF ük suses, millele lisandus salk ko halikke mägirahvusest (Montag nard) võitlejaid; nende ülesan deks oli välja otsida vaenlase pesitsemispaiku džunglis. Miks läks ta vabatahtlikult sõjaväkke? Vast mõjutasid ot sust perekondlikud lood. Isa vend Paul Parming, oli olnud I maailmasõja ajal Arhangelskis ohvitser ja partisanide juht, kelle hukkasid kommunistid 1920. Ka ema vend Aleksander, kes oli olnud 1941. a Eestis metsavend, langes kommunis tide ohvriks, surnud arreteeri tuna ja vangistatuna kaugel Siberis. Eeskujuks oli ka vend Priit, kes oli mõned aastad varem saanud SF väljaõppe ja hiljem tegutsenud aastaid SF reservohvitserina. Pärast ak tiivsest sõjaväeteenistusest lah kumist teenis Tönu 17 aastat reservis, tegeledes strateegiliste uurimistega ning teenides välja majori aukraadi. Akadeemik
Tönu Parmingut õnnitleb Valgetähe teenetemärgi saamisel tollane välisminister T. H. Ilves (1997).
Akadeemiliseks perioodiks võiks pidada ajavahemikku 1970-1990, mil Tönu oli Yale’i Ülikoolis instruktor, Marylandi Ülikoolis sotsioloogiaosakonna õppejõud (1974-1988) ning külalisprofessor Toronto Üli kooli eestiainelise õppetooli juures. Lisaks ülikoolikursuste õpetamisele mahtusid sellesse aega uurimistööd, konverent sidel esinemised ja artiklite publitseerimine. [Statistikat: vähemalt 80 konverentsi ette kannet/külalisloengut 35 ülikoo
Tönu Parming Toronto Eesti Seltsi esimehena kõnet pidamas.
lis ja muudes asutustes USAs, Kanadas, Rootsis ja Saksamaal; 35 artiklit ingliskeelses teadusli kus ajakirjanduses või raama tute peatükkidena, lisaks 16 raamatu-arvustust]. Ta vaatles etniliste vähemus gruppide olukordi ja rahvuskü simust, eriti N. Liidus, seega ka Balti riikides. Üks esimesi uuri musprojekte oli demograafilist laadi – rahvastiku-muutused Eestis II maailmasõja tagajärjel. Samuti uuris ta eestlaste sisserändu Ameerikasse ja välis eesti kogukondade loomist. Sellest kasvas raamat ,,The Estonians in America: 16271975“ (koos J. Pennari ja P. Rebasega). Huvitava uurimus retke tegi ta 1900. a rajatud ,,vana-eestlaste“ külasse Wis consini osariigis 1976/77, kus veel 1977. a elas küla esimesi asukaid, kellega sai tehtud/ lindistatud intervjuusid. Uurimuste peasuund pöördus inimõiguste ja rahvusküsimu sele N. Liidus. Ta võttis ette ulatusliku uurimustöö, mis vaat les Helsinki kokkulepete (1975) mõju Balti riikidele inimõiguste ja enesemääramisõiguse küsi muses. Selle tulemusena valmis 1980. a sisukas käsikiri ,,The Helsinki Watch Committees in the Soviet Republics“. Tönu oli ka kaastoimetaja raamatule ,,A Case Study of a Soviet Republic: the Estonian SSR“ (1978). Konverentsidel ja mujal, kus vähegi võimalik, püüdis Tönu tõsta esile eesti ja balti rahvaste sotsiaalset ja poliitilist olukorda ning nende iseseisvuse ja enesemääramise õigust. Tönu kuulus mitme profes sionaalse organisatsiooni liik meskonda. Kõige rohkem panustas ta balti teadlaste or ganisatsioonile Association for the Advancement of Baltic Studies (AABS), mille asutaja liige (1968) ning selle asepresi dent kaheksa aastat ta oli, (VP Publications), osales pea igal konverentsil ja kandis suuremat rolli kahe konverentsi korral damisel. Saavutanud teatud ekspertiisi
Värske ,,Roheline barett“.
N. Liidu osas, kutsuti teda diplomaate koolitavasse USA Välisministeeriumi Välisteenis tuse Instituuti (Foreign Service Institute) pidama loenguid N. Liidu ja Ida-Euroopa ühiskon dade teemadel. FSI’is pidas ta 15-aasta vältel umbes 200 loen gut. Teda määrati sama Insti tuudi N. Liidu ja Ida-Euroopa osakonna täisajaliseks juhata jaks 1984-1986. See langes kokku N. Liidus Gorbatšovi võimuletuleku ja ,,glasnosti- perestroika“ ajastu algusega. Varem alguse saanud tut vuste tõttu välisministeeriumi kõrgemate isikutega, osales Tönu paljudel nõupidamisel, kus arutati välispoliitikat. See kestis kuni N. Liidu lagunemi seni ja Eesti taasiseseisvumiseni. Toronto Ülikoolis oli vahe peal loodud eestiaineline õppetool, kuhu Tönu valiti esimeseks külalisprofessoriks 1986.-87. õppeaastaks. Ülikooli Hart House’i suures saalis toi mus 6. dets.1986 suurejooneline avatseremoonia, millest võttis uhkusega osa rohkesti Toronto eestlasi. Ka kolmandal, 1988.89. õ-a, kutsuti Tönu õppetooli külalisprofessoriks. Tema kutsel külastas Toronto Ülikooli 1988. a sügisel Tartu Ülikooli rektor dr Jüri Kärner, pannes aluse (Järgneb lk. 5)
