6
EESTI ELU reedel, 20. augustil 2021 — Friday, August 20, 2021
Nr. 33
Ühe arhitekti teekond läbi okupatsioonide – taasiseseisvasse Eestisse Sirje Vihma-Normet Ilmamaa kirjastusel ilmus arhitekt Ülo Stööri mälestuste „Ühe arhitekti mälestused“ 4. köide. Selles jõutakse läbi taasiseseisvumise aastasse 2016. Ülo Stöör sündis 1939. aastal ning tema lugu on sõjajärgse noore põlvkonna lugu, nende õpetajateks olid veel eestiaeg sed mehed ja naised. Arhitekti diplomi sai Stöör 1965. aastal, seega langesid ta parimad tööaastad ajajärku, mida kutsu takse „kuldseteks kuuekümnen dateks“. Just see põlvkond suutis täide viia meie kõikide unistuse – taastada iseseisev Eesti riik. Hellar Grabbi, kes oli oma poegadega Lõhavere mälestus märki külastanud, küsis 1988. a Stöörilt: „Kuidas oli võimalik nõukogude ajal ehitada niivõrd rahvuslik monument? Monu ment avati 1969. aastal Madise päeva lahingu 750.a juubeliks. See oli aasta, kui toimus juubeli laulupidu, seal oli luba tud laulda Gustav Ernesaksa vahepeal keelatud laulu „Mu isamaa on minu arm“. 1969. a juubelilaulupeole veel ühtegi väliseesti dirigenti juhatama ei lubatud, aga me teadsime, et juubelilaulupidu tähistati ka Kanadas ja USA-s. Ülo Stööri mälestusi on nüüdseks kaante vahel circa
1800 lehekülge. Kaunilt kujun datud neli köidet annavad meile panoraamse ülevaate nõukogude okupatsiooni ajal tegutsenud eestimeelsete inimeste tegevu sest. Oma „logiraamatu“ abiga kirjutab Stöör lausa kuupäevali selt lahti enda ja oma teekaas laste loo, kus tuleb reljeefselt esile see, kuidas külma sõja aegade jääkaane all pulbitses 50 aastat eestimeelne vaimsus. Eriti väärtuslikud on leheküljed, mis on pühendatud ta õpetaja tele. Stöör õppis Nõmme Güm naasiumis (tollal 10. keskkool). Sellest koolist on võrsunud nii sugused suurmehed nagu Lennart Meri, Endel Lippmaa ja Heino Tamberg, kes oli muide Alo Mattiiseni kompositsioo ni õpetaja Tallinna konservatoo riumis. Kunstiinstituudis õpeta sid tema ajal niisugused eesti meelsed arhitektuurikorüfeed nagu Edgar Kuusik. Kuusiku arvates oli elumaja kavandamine nagu novelli kirju tamine. Professor Kuusiku kõrval õpetasid veel arhitektid Peeter Tarvas ja Aleksander Niine ning eestiaegse kooliga maalikunstnik Märt Bormeister. Nende tundidest ja metoodikast on Stöör ka põhjalikult kirju tanud teises köites. Järgmine noorte arhitektide põlvkond ühines Tallinna koolkonda. Arhitekt Ignar Fjuk kutsus
Tallinnas peeti XXXIX vanalinna päevi Mailis Sütiste-Gnannt Seekordsed Tallinna Vana linna Päevad toimusid koroo na tõttu tavapärase juunikuu asemel hoopis augusti keskel – 12.-15.augustil. Raekoja platsile olid püstita tud kontsertide toimumise alale metallpiirded, kuhu pääses vaid
Covid-19 läbipõdemis- või vaktsineerimistõendi või nega tiivse testi tulemuse ettenäita misel. Soovijad said kohapeal testimistelgis teha kiirtesti, mis maksis 8 eurot ja kehtis 48 tundi. Osalejad said endale käe paela, mille olemasolul võisid liikuda ühelt festivali alalt teisele. Pärast 48 tunni möödu
1987. aastal kokku loomingu liste liitude nõukoja, mis tuli raadioeetrisse igal nädalal ja kus räägiti poliitiliselt vägagi teravatel teemadel (saate toimetaja oli Ene Hion). Siit edasi oli juba väike samm loominguliste liitude juhatuste pleenumini 1.-2. april lil 1988 Toompea istungite saa lis. Seal oli kohal ka Ülo Stöör. Just sellel pleenumil öeldi sel gelt välja – meie eesmärgiks on iseseisev riik. Kuna kohal olid kõikide loominguliste liitude juhatused, siis KGB poolseid arreteerimisi ei järgnenud. Stöör kirjutab värvikalt, kuidas ta pärast pleenumi lõppu Toompea lossist väljudes imestas, et lossiesine väljak oli tühi. Tema arvas, et neid hakatakse nüüd kohe vangistama. Pleenumil astus üles meie vaimueliit, kes tõstis (küll alles mõttes) sini mustvalge kõrgele üles – hooli mata Pika Hermanni tornis lehviva lipu värvist. Siit alates polnud tagasitee enam võima lik, seda näitas ka samal aastal toimunud „Eestimaa Laul 1988“, sealt läks käibele Heinz Valgu loosung „Ükskord me võidame niikuinii!“ ja termin Laulev revolutsioon. Ülo Stöör sai 1966. aastal Viljandi rajooni ja linna peaar hitektiks ja töötas sellel kohal kümme aastat. Just siis sündiski idee Lõhavere monumendi
mist testi tegemisest pidi tege ma uue testi. Vanalinna Päevad avati möö dunud neljapäeval Raekoja platsil, kus avakontserdi andis publiku poolt armastatud an sambel, mitmel korral Kana daski esinenud Trad. Attack!, ja see oli kokku meelitanud palju kuulajaid. Kes ei pääsenud kontserdialale, nautis kontserti Raekoja võlvide all või platsil asuvates välikohvikutes. Reedel pakkus sealsamas nauditava kontserdi juba 30 aastat publi kut hullutav ansambel Termi naator – Toronto ümbruse eestlastele tuttav mõne aasta taguselt Seedrioru Suviharjalt. Laupäevaõhtul andis filmi muusika kontserdi „Rüütel ilmub pimedusest…“ Tallinna Tehnikaülikooli puhkpilliorkes ter. Kontserdil rullus lahti tee kond läbi maailma kinoklassika muusikaparemiku. Kõlasid le gen d aarsed teemad James Bondi, Aladdini, Roosa Pantri jt filmidest. Muusika taustal kostus nii piraatide kettide kõlinat kui ka rüütlite sammu kõminat. Mitmeid kuulsaid muusikapalu ilmestas eri tant sustuudiote originaalkoreo graafia, kuulsates filmilauludes lõid kaasa vokaalsolistid David O’Brock ja Cedric Mäeväli. TTÜ puhkpilliorkestri dirigen did olid Tarmo Kivisilla ja Diana Mäeväli. Kaasa tegid
21.septembril 1969. a avati Lõhaveres mälestusmärk „Sakalamaa kaitsjatele 1217-1223“. Foto: Vikipeedia
tegemiseks. Küsiksin samuti Hellar Grabbi moodi: kuidas see kõik võimalik oli? See oli võimalik tänu sellele, et Viljandimaal olid tollal võimul eestimeelsed mehed, nn eesti meelsed kommunistid. Viljandi Rajooni RSN Täitevkomitee esimees Oskar Ruustalu ning Paala kolhoosi esimees Hans Uus ja Suure-Jaani Metsa majandi direktor Ülo Eerik võtsid vastutusekoorma enda õlgadele. Nii sai arhtitekt Ülo Stöör koostöös skulptor Renaldo Veeberiga oma idee ka teostada. Madisepäeva lahingu 750.a juubelile pühendatud monumendi avamisele kogunes palju rahvast, samas ajakirjan duses ei ilmunud sellest mitte ühtegi rida. Seegi on üks ajastu märkidest. Mäekristallidest kui kestvuse sümbolist inspireeritud monu mendi graniidilahmakatel on
l adinakeelne tekst Henriku „Liivimaa kroonikast“ ja selle tõlge eesti keelde. Siinkohal oli nõustajaks Stööri ladina keele õpetaja Aleksander Kimmel, kes õpetas, kuidas ladinakeelseid sõnu poolitada. Ladina keele poolitamisreeglid on eesti keele omadest erinevad.
tantsijad stuudiotest Free Flow, Zahira, Danceland, Pro Level. Pühapäeval esines Vaiko Eplik, (kes on olnud esinejaks Es tonian Music Weekil) koos ans ambliga Eliit. Päeval tõid noorte sümfoonia- ja keelpilliorkestrid kuulajateni tuntuimad palad maailmaklassikast, eesti muusi kast ja filmimuusika hitid. Esinesid Tallinna Muusikakooli Sümfooniaorkester, dirigentideks olid Ott Kask ja Katrin Talmar, Harjumaa Keelpilliorkester, dirigendiks Imre Rohuväli jt. Raekoja platsi laval viidi läbi ka Vanalinna päevade mõttetal gud „Tänane unistus, homne reaalsus“, mida modereeris Toomas Luhats ja millest tegi otseülekande ka ERR. Erinevad huvigrupid (muin suskaitsjad, elanikud, ettevõtjad, turismiettevõtted, muuseumid jt) esitasid oma ideid, mis väär tustaks ja elavdaks keskkonda, pakuks inimestele elamusi, arvestades vanalinna unikaal
seid olusid ja tekkinud ko roonaviiruse olukorda. Tühjad tänavad ja hotellid, suletud ärid, kohvikud ja muuseumid – mil line on tulevik? Et vaktsiinidki ei pruugi taastada pandee miaeelset olukorda, tasub pigem otsida uusi võimalusi. Kriisika vade tegemise kõrval on prae gune aeg ka unistamiseks ideaalne: mis võiks vanalinnas veel olla? Millega võiks täita need tühjad tänavad ja ruumid? Millised tegevused võiksid vanalinna tänavatele tuua taas melu ja püsiva elu? Mis võiks tuua inimesed tagasi vanalinna? Milline võiks olla meie kõigi unistuste vanalinn? Ideede kohta andsid tagasisi det linnavalitsuse ja Kesklinna esindajad ning spetsialistid mit mest valdkonnast. Esitlust laval illustreeris visuaal, mis oli ins pireeritud osalejate antud sisen dist. Lõpuks moodustus „pilt unistuste vanalinnast“.
Stööri mälestuste lugemisel meenub teisigi unustusse vaju nud inimesi, kes kandsid endas eestiaegset meelsust ja kõrget töökultuuri. Need inimesed ku jundasid eestlaste mentaliteeti, see oli väga erinev sellest, mida Moskva võimud ootasid. Tänu Stöörile on nüüd kirjasõnas Viljandimaa inimesed ja nende lugu aastatest 1966-2016 – küll subjektiivsest vaatenurgast vaa dates, aga sellest subjektiivsu sest koorub 1800 leheküljel lõpuks välja lausa panoraamne Eesti ajaloo käsitlus.
(Järgneb lk. 12)
