6
EESTI ELU reedel, 3. septembril 2021 — Friday, September 3, 2021
Nr. 35
Armastatud estoonlane Helgi Sallo 80 Franz Lehàri operetiga „Lõbus lesk“ tähistas Rah vusooper Estonia 22. augustil armastatud näitleja ja laulja, estoonlase Helgi Sallo 80.a juubelit. Enne etendust astus lava ette rahvusooperi kaua aegne nõukogu esimees Arne Mikk, käes hiiglaslik kimp kollaseid roose, mis on 10. augustil juubelit tähistanud Helgi Sallo lemmiklilled. Pärast kaunist tervituskõnet ulatas ta roosikimbu saalis istuvale Sallole, kes tänas teda ja publikut, meeleliigutusest pisarad silmis. Helgi Sallo Estonia laval see kord lauljana üles ei astunud, vaid oli „Lõbusa lese“ etendusel hoopis näitejuhi rollis ja jälgis etendust saalist. „Ilus on lahku da oma allakäigutrepi kõige kõrgemal astmel,“ on ta ise öelnud. Helgi Sallo lõpetas laulmise „Hello Dollyga“, kuid teatrist lahkuda ei suutnud. „Lõbusa lese“ on seekord la vale toonud väga rahvusvahe line seltskond: lavastaja André Heller-Lopes ja dekoratsiooni kunstnik Renato Theobaldo Brasiiliast, kostüümikunstnik Sofia di Nunzio ja Gonzalo Cordova Argentiinast, koreo graaf Hedi Pundonen ja koor meister Heli Jürgenson, dirigent Lauri Sirp Eestist. Hanna Glawari osas astus üles Helen Lokuta, krahv Danilo osas Tamar Nugis. Pontevedro saadi kut Pariisis mängis Jassi Zahharov, Pontevedro saatkonna ametnikku Katrin Karisma. Esietendus toimus 19. augustil. Helgi Sallo on pidanud näitleja ametit tänaseks 57 aastat. Kui ta kunagi Tallinna Muusikakooli katsetele läks, öeldi tema kohta, et viisi peab, aga häälematerjali pole. Trotsist läks ta õppima kokaks, töötas seejärel restoranis „Nord“ ja sattus teatrikooli sõbranna õhutusel. Ise arvab ta, et kõik, mis elus on ette nähtud, juhtub õigel ajahetkel. Nii sai ta just oma karjääri tähelennu alguses 1972. a emaks ja pidi näitle jatöö sellega kokku sobitama. Eri Klas kutsus ta 1968. a „West Side Storysse“ Maria osatäitjaks ja on tema kohta öelnud nii: „Ma pean ütlema, et kõigi nende teatriaastate ja la varollide kõrval, mida Helgi on teinud, olen ütlemata õnnelik, et
ta on ka näitejuhina suuteline noori artiste nii-öelda oma käte vahele võtma, et neid kujunda da. Kui otsida tema miinuseid, siis peab tükk aega otsima, aga õieti ei leia. See säde, mis temas oli, kui ta „West Side Storysse“ kutsusin, põleb siia ni.“ („See ongi õnn“, Nädal, 2011) Mitu põlvkonda tunneb Helgi Sallot Pipi Pikksukana etendu ses, mida on mängitud aegade jooksul neljas erinevas versioo nis ja antud kokku 402 eten dust. Sallo tegi kaasa rohkem kui sajas Pipi lavastuses, esi mene 1969. a. „Etenduse peamine edu tulenes noore operetinäitleja Helgi Sallo osa täitmisest. Sallo on väga musi kaalne, tantsib silmapaistvalt hästi, tal on arenenud huumori taju ja võluv orgaanika oma lavategevuse igas tahus. See teeb tema kangelanna ühtviisi huvitavaks nii täiskasvanutele kui lastele.“ (M. Kershakova, Teater N 5, 1970) Juubilaril on olnud au olla laval Georg Otsaga operetis „Mees La Manchast“. Georg Ots oli Helgi Sallo sõnul võr ratu lavapartner:„Ta kuuleb ja kuulab, vaatab ja näeb.“ Kui Georg Ots ta ooperissse „Don Giovanni“ Zerlina rolli kutsus, arvas Sallo alguses, et temaga tehakse nalja. Teatrikriitik Helga Tõnson on selle rolli kohta hiljem kirjutanud: „Don Giovanni“ lavastuse suurima üllatuse valmistas Helgi Sallo Zerlina. Operetilikkuse kartus osutus asjatuks ning võib vaid imetleda operetilaval debütee rinud laulja mängulis-vokaalset orgaanilisust, dünaamikat, loo mingulusti ja stiilitunnet. Georg Otsa soov loobuda Zerlina ku jus nukuliku naiivitari kulutatud allüüridest ning tuua publiku ette lihast ja verest talupiiga leidis Sallolt jäägitut mõistmist. Sarmikas näitleja elab kindlalt osas, rolli arenguliin kulgeb pisiasjadeni läbitunnetatult, iga mõte leiab põhjendatud väljen duse ning isegi koloratuursopra nile kirjutatud partii esitust kroonib edu.“ („Usaldage kõig es Mozarti muusikat“, Sirp ja Vasar, 16.01.1976) Oma teise ooperirolli Musettaga „Bohee mis“ sai Helgi Sallo samuti suurepäraselt hakkama. „Helgi Sallole on Musetta Zerlina järel
teine roll ooperis. Hääleliselt on nende kahe osaga toimunud suur edasiminek, on tulnud juurde kõrgus ja kandvus.“ (Raili Sule „„Boheem“ ja selle tegijad“, Sirp ja Vasar, 1.07.1977) Kunagiste osatäitmiste kohta on juubilar ise öelnud: „Lõbus lesk“, „Savoy ball“ ja „Mariza“ – seal on mida mängida. Mulle tundub, et on ka publikut, kes ei ole pahaks pannud, et olen katsunud operetilaval elavat inimest mängida, sest lihtsalt laused üles öelda, kõlava hääle ga laulda ja ilus olla – see on mage!“ Hiljuti meie seast lahkunud lavastaja Ago-Endrik Kerge on Helgi Sallo kohta öelnud nii: „Nagu pole olemas täiuslikke inimesi, nii ei saa olemas olla ka täiuslikku näitlejat ega lauljat. Helgis on täiuslikkuse võimalus olemas. Lavastaja saab seda kas esile tuua või jätta abitult omapäi hulpima, ära lörtsida, sest kui lavastaja on temast nõrgem ega suuda temas peituvaid võimalusi loovalt rakendada, hakkab Helgi üle keema otsekui tulel podisev pott. Kui lavastaja on temast tugevam, kes teab ja oskab teda aidata välja jõudmaks loodava etenduse lõpptulemuseni, annab Helgi oma parima ja jääb lavas tuse raamidesse.“ (Hille Karmi raamatus „Helgib ja heliseb“, 2007) Tõnu Kilgas on öelnud: „Sallo on täht. Niisugustel näitlejatel on suur tuum ja nende üle saab vaielda, nad ei jäta kedagi külmaks. Eluaastate lisandumine niisuguseid näitle jaid ei ahista, sest laval on nad kesktormajad.“ Juubilari kauaaegne lava partner Voldemar Kuslap ise loomustas teda nii: „Helgi on kahtlemata erakordne nähtus: inimene, keda loodus on kama luga õnnistanud. Ta valdab nii sõna, keha kui muidugi ka laulu. Tema iseloomustamiseks sobiks ehk sõna andekamakas! Tellist võib ju lõpmatuseni lihvida, aga briljanti sellest ei saa. Kuid Helgit tasus lihvida, tema seest oli kohe näha briljant.“ Nii tore, et meil oli võimalus näha Helgi Sallo austamist sel imelisel augustiõhtul. Oli liigu tav, kui etenduse „Lõbus lesk“ lõpus krahv Danilo osatäitja Tamar Nugis lauldes Helgi Sallo juurde saali läks ja ta lavale kutsus ning nad koos laulsid kuulsat laulufraasi „Armastan….“, mis liigutus pisarad silma tõi. Täname Rahvusooper Esto niat ja armsat juubilari nende imeliste hetkede eest! Palju õnne, tervist, energiat ja loo mingulusti edaspidiseks! Tekst ja fotod: MAILIS SÜTISTE-GNANNT
Loe Eesti Elu internetis —
Helgi Sallo juubeliplakat.
www.eestielu.ca
Helgi Sallo (vasakul) koos etenduse osatäitjatega.
Eesti osalusel valminud film valiti Veneetsia filmi festivali põhivõistlus programmi Vene-Eesti-Prantsuse ühistöö na valminud „Kapten Volko nogovi põgenemine“ valiti 1. 11. septembrini peetava maineka Veneetsia filmifesti vali põhivõistlusprogrammi. Režissööride Natasha Merku lova ja Aleksei Chupovi käe all valminud film on ajaloo esimene Eestiga seotud lina teos, mis kandideerib Kuldlõ vile, filmi kaasprodutsent on Katrin Kissa Homeless Bob Productionsist ja selle operaa tor on Mart Taniel. Viimane on ka filmi stsenaariumi kaas autor. Eestist on meeskonnas veel valgusmeister Taivo Tenso, heli režissöör Matis Rei, eriefektid lõi koostöös Moskva kolleegi dega 1-2-3 Productionist Tallinn Postworks ja filmi graafilise disaini autor on Margus Tamm. Merkulova, Chupovi ja Tanieli koostöös valminud eelmine film „Mees, kes üllatas kõiki“ osales Veneetsia festivali kõrvalprog rammis Orizzonti aastal 2018. a ning pälvis seal parima nais osatäitja preemia. Filmi sündmused toimuvad 1938. aastal linnas, mis meenu tab Leningradi. Käimas on mas silise poliitilise represseerimise ajastu. Peategelane Feodor Volkonogov (30), rahvusliku turvateenistuse ehk NKVD kapten, viib läbi arreteerimisi, mille käigus piinatakse ja hu katakse süütuid inimesi. Ühel päeval muutub Volkonogovi jaoks olukord vastupidiseks – ta kuulutatakse riigivaenlaseks. Kaptenist saab „omade poolt“ tagaaetav lindprii. Ootamatult selgub, et kui kapten kahetseb oma tegusid ja leiab kas või ühe tema poolt tagakiusatud ohvri, kes talle siiralt andestab, pääseb ta igavesest põrgust. Mees haa rab võimalusest kinni ja alustab teekonda oma ohvrite omakeste
Uus raamat Minu sarjast räägib Kihnust Kirjastuselt Petrone Print ilmus hiljuti järjekordne raa mat ,,Minu“-sarjast. Il ma valgust nägi Mare Mätase „Minu Kihnu“. ,,Otsin raamatus vastuseid mitmele küsimusele,“ ütleb põline kihnlanna ja kohalik giid Mare Mätas oma raamatu kohta. „Kas sel saarel kihutavad mootorrattur-amatsoonid kujuta vad endast Euroopa viimast matriarhaati? Kas Kihnu kultuur on kaup, mis müümisel otsa saab, või pakub nõudlus hoopis uusi võimalusi edasi kesta, olla jätkusuutlik ja säilitada järje pidevus? Kes üldse võib päri muskultuuri müüa ehk kellele see kuulub?“ ,,Mu raamat on meeletu ja kirglik armastuslugu. Armas tusest ennekõike ühe konkreetse kultuurikillu vastu, kuid ka pärimuskultuuri vastu üldise malt ja sellisena austusavaldus kõigile sääraste imede hoid jatele,“ lisab Mätas.
juurde, lootes leida andestust. „Kapten Volkonogovi põgen emise“ nimitegelast mängib Juri Borissov - näitleja, kes kehastab meespeaosa juulis Cannes’is Grand Prix’ võitnud filmis „Kupee nr 6“, mis valmis samuti kaastootmises Eestiga. (ÕL/EE)
