12
EESTI ELU reedel, 9. septembril 2022 — Friday, September 9, 2022
Nr. 36
Eerik Purje: ,,Kirjarida on kirjutaja jalajälg“ Vestlus autoriga tema uuest raamatust „Üksi ja omaette“ Tänavu suvel ilmus kodumaal Sinu sulest kirjastus Argo väl jaandena raamat „Üksi ja omaette“. Tegemist on Sinu kümnenda teosega väga vilja kal loometeel. Oma debüüt romaani „Aja puudutus“ aval dasid 2017. aastal, olles soliidses eas – 90-aastane. Sinu raamatud käsitlevad eri teemasid, kuid ühise nimeta jana võib vast nimetada kõike inimeste ellu puutuvat, olgu see kümnendeid tagasi või praegusajal, kodus või võõrsil, elu oma ehedas olemuses, nii nagu me seda kogeme. Ja muidugi kodumaaga seonduv, olgugi võõrsilt vaadates; ja mitmedki vastuolud, mida oled aja jooksul kogenud. Kõnealuse teose kirjutasid, olles 93 aastat vana, ja küllap ei jää see Sinu sulest viima seks. Mis ajendas Sind just kirjutama sedalaadi teost? Nagu ma kohe raamatu esi mese peatüki algridades maini sin, tekib pärast pikka rännakut tahtmine jalgu puhata ja tagasi vaadata. Käidud tee pikkus on teada, käimata tee pikkusest ei tea muud, kui et see kipub aina lühemaks jääma. Kui tahad oma järelejäänud päevi võimalikult hästi kasutada, siis sisusta neid millegi väärtuslikuga. Kas või kuivõrd minu kirjatööd võib väärtuslikuks pidada, seda pea vad otsustama teised. Ise võin vaid kindlasti öelda, et midagi muud ei oska ma niigi hästi. Vaatlen kirjapandut kui oma vaimset testamenti. Selle koos ta misel on see hea omadus, et ei tarvitse hoolikalt kaaluda, kellele midagi pärandad. Päri jaid pole nimepidi mainitud, nende vahel ei teki tüli ega riidu. Igaüks võtab, mida heaks arvab. Kui keegi kahmabki liiga palju, pole sellest lugu, sedalaadi varandus võtmisest ei kahane. Olen öelnud, et iga kirjarida on kirjutaja jalajälg. Ma ei oota, et keegi neid jälgi pidi käima hakkaks. Küll aga rõõmustaks mind teadmine, et keegi tun neks vajadust edasi kõndida sealt, kus mina seisma jäin, teha uusi ja põnevamaid jälgi. Jah, kindlasti on kõik kodu maaga seonduv, kuigi see igalt kirjarealt vastu ei peegeldu. Ja kindlasti ei jää see viimaseks. Sedalaadi testament vajab pide vat täiendamist. Vaevalt et edas pidised kirjaread kaante vahele satuvad, kuid sellel polegi täht sust. Ja mine sa tea – täpselt samalaadi mõtteid heietasin kõnesolevat raamatut kirjutades. Ütled, et kirjutasid nime tatud raamatut vaid endale, olles üksi ja omaette, kum malises rahulolus. Tegelikult võiks sellest teosest õppida mitmedki nooremad põlvkon nad, ja see võiks olla ka hea lugemismaterjal näiteks kesk kooliõpilastele kodumaal. Ku jutades ette seda 17-aastast koolipoissi, kes rohelise kohv riga, millega isa Esimesest ilmasõjast tagasi tuli, ja mida kasutasid onud ja vend kaitse teenistuse ajal, kodust lahkus; kohver sisaldas vaid häda
vajalikku ja tuli hiljem sõja keerises maha jätta. Võtmega suletud kohvrisse jäid ka noorusaja päevikud. Kas mä le tad veel tollaseid sisse kan deid? Olid need rohkem päe vakajalised ülestähendused või mõtisklused? Ja mida ütleksid tänasele 17-aastaste põlvkonnale, kelle elu on möödunud suuremalt osalt mugavustsoonis? Pean taas kordama raamatus öeldut: kinnitad, et kirjutad endale ja oled seda lausudes täiesti siiras, kuid tegelikult kir jutad ikka lugejale või oleta tavale lugejale. Minu sõjaaegsed päevikumärkmed olid kindasti mõtisklused, kuigi päevakajali sel taustal. Sisust kahjuks kuigi palju ei mäleta. Muide, ka prae guse raamatu žanrimääratlus, mis tiitellehel mainimata jäi, on ,,mõlgutusi“. Tänapäeva noorele põlvkon nale minu mõlgutused vaevalt mingit mõju avaldavad, taustad on liialt erinevad. Elu võib aga neidki oma mugavustsoonist hoolimatult välja kiskuda ja panna samasuguste valikute ette, mille mina pidin seitsme teistkümne aasta vanuses oota matult tegema. Kui see juhtub, siis kuulaku nii oma südame kui ka mõistuse häält. Kui need kaks kokkulepet ei saavuta, siis jäägu lõppotsus südamele. Raamatus tuleb mitmel puhul jutuks vanus, elukoge mused ning paraku ka põlv kondade vaheline teadlik/ alateadlik konflikt. Tõdemus, et vanus on see, mis eristab küll nooremat inimest see niori-ikka jõudnust, ent tegelik vahe on siiski elukogemuses, selle olemasolus ja puudumi ses, mille mõistmine tuleb vaid aastatega. Raamatus tood vahvaid näiteid vanuse teemal – meenub lugu, kui sõidutasid oma autoga külalisi Eestist. Sinu ehe ja kainelt realistlik maailmavaade ja tõdemused elu erinevatele situatsioonidele on imepära sed. Nagu ütled, on positiivne ellusuhtumine see, mis on aidanud Sul alati elus toime tulla? Ja muidugi tark talu pojamõistus, olgu sinna peale ehitatud kui palju kõrgeid kraade? Tahaksin väga uskuda, et positiivne ellusuhtumine on mind aidanud; ja et see mind ka edaspidistel eluaastatel maha ei jäta. Kuivõrd evin ma tervet talupojamõistust, seda ei oska öelda, kuid hindan seda väga kõrgelt; veel enam kui haridust, mida mul napib ja millest ma puudust tunnen. Minu isiksuse vormimisel on teeneid nii kõr gete kvalifikatsioonidega kool meistritel kui ka tahumatutel talupoegadel. Kaldun arvama, et viimastelt olen omandanud isegi rohkem väärtuslikku. Olen kus kil tähendanud, et kõik, mis mi nus on põhilist, on korjatud maanteetolmust, kaerakõrrest ja kartulivagude vahelt. Muusika ja kirjasõna – kaks muusat, mis, nagu ütled, on Sind kõik need aasta
kümned saatnud. Kirjandite kirjutamised olid kooliajal pidupäevad. Ometi jõudsid ajakirjanduse juurde samuti juba küpses eas, olles iga päevatöölt pensionile jäänud. Eesti Elu lugejad on saanud nautida Sinu rohkearvulisi kirjatükke, olgu siis tegemist reportaažide, mõtiskluste, kommentaaride, vestetega vm. Mida pead kõige huvitava maks kogemuseks ajakirjan duslikus vallas? Huvitavaid kogemusi on mitu. Tänu tegevusele reporteri na olen kohanud, tundma õppinud ja usutlenud paljusid huvitavaid inimesi, soetanud isegi püsivaid sõprusi. Veste kirjanikuna sattusin konkureeri ma iseendaga: poolkogemata loodud Kargu Karla on loetavam kirjamees kui mina. Ülimalt rõõmustav on aga tõdemus, et ajakirjandus ja kir jandus on teineteisele ligemale nihkunud. Olin kaua aega kind lal veedumusel, et mina ajakir janikuks ei kõlba, olen kirjuta des liialt loominguline. Seda õnneks enam paheks ei peeta. Raamatus ei pelga Sa ka lahata mõningaid konflikte, eriarvamusi, mis on aasta kümnete jooksul ette tulnud. Huvitavad näited erinevatest eluperioodidest, alates kodu maast kuni Austraalia ja Kanadani, illustreerivad Sinu rännakut ja tegevusi, põhi mõtteid ja eluväärtusi. Mee nutad inimesi, kellega elutee erinevates etappides kokku viinud. Isana jutustad südam likult väikelapse eestikeelsest üles kasvamisest Kanadas ja toredatest keelelistest leiutis test. Kindlustusspetsialistina tood näiteid situatsioonidest autoroolis. Missugust tagasisi det oled saanud sellele suure pärasele raamatule, mille lugemiseks tuleb võtta aega, et süveneda kõigisse neisse mitmekülgseisse mälestus tesse? Tagasisidel on iga kirjaniku jaoks suur väärtus. Seda ma kuigi palju saanud ei ole. Raa mat on veel liiga värske ja vist mitte kuigi suure levikuga. Raamatukogudest laenutatakse ikka peamiselt fiktsiooni, vähe tuntud inimese elukogemused kedagi eriti ei huvita. Just luge sin ühest Eesti lehest, et tuntud poliitiku kass on surnud – see on uudis. Mõningat on siiski laekunud inimestelt, kelle arva must ma hindan ja kelle siiruses ma ei kahtle. Parima tagasiside sain enne raamatu ilmumist kahelt ini meselt, kellele söandasin käsi kirja näidata. Üks on mu toimetaja, kellega olen mitu aastat suurepärast koostööd nautinud ja kes mõttes asus sedagi raamatut toimetama juba enne, kui kirjastuselt vastav pakkumine saabus. Teine on rahvusvahelise mainega tead lane, kes käsikirjasse niivõrd positiivselt suhtus, et soostus raamatule eessõna kirjutama. Olen ka väga tänulik kirjas tusele, kes nõustus majandus
likke kaalutlusi trotsides aval damisega riskima. Ühe märksõnana nimetak sin äratundmisrõõmu, mis nooremal lugejal võib Sinu teost lugedes tekkida. Sinu noorusajal polnud kellelgi aimugi tänapäevasest tehno loogiast, ilma milleta on sageli raske oma elu ette kujutada. Ometi – äratundmisrõõmu tekitavad inimolemuse erine vad tahud, iseloomud ja mõt ted, mis küllap on aasta kümnete lõikes samaks jää nud. Kuidas Sulle tundub, kas tänapäeval on inimestel ras kem end väljendada nii päriselus kui kirjas, kui teh noloogilised võimalused paku vad päev-päevalt alternatiivi,
nii noortele kui seenioridele? Äratundmisrõõm on mõiste, mille tajumine tekitab erakord seid hingevärinaid. Kui mõni noorem lugeja seda tunneks, võiksin rahuldustundega öelda, et ma pole paberit määrinud vaid enda lõbuks. Tehniliste alternatiivide var jukülg on, et nad pärsivad mõtlemist. Lubatagu mul tsi teerida üht sügavalt haritud eakaaslast: parim kompuuter on inimese kaela otsas. Kui vaid leiduks rohkem neid, kes mäle tavad, kuidas seda kasutada.
Eesti Kirjanike Liit 100
nal avatakse näitus ,,Tartu noor kirjarahvas“, kirjandusmuuseu mi fotograafi Alar Madissoni kuus fotoakent, mis on val minud koostöös ajakirja Värske Rõhk toimetuse ja firmaga Seri Disain. Näidatakse ka Rahvus arhiivis valminud filmiprogram mi Eesti Nõukogude Kirjanike Liidu ajaloost, koostanud Ivi Tomingas.
Eesti Kirjanike Liit (EKL) saab tänavu 100-aastaseks. Sündmust tähistatakse Eesti Kirjandusmuuseumis 30. sep tembril piduliku ettekande päevaga. Ettekandeid saab jälgida KirmusTV vahendu sel. Kirjanike Liidu minevikust, olevikust ja tulevikust kõne levad EKL esimees Tiit Aleksejev, Berk Vaher, Sirje Olesk, Tõnu Tannberg, Hanna Linda Korp ja Janika Kronberg. Kirjandusmuuseumis avatakse Kirjanike Liidu ajaloole pühen datud näitus ,,Eesti Kirjanike Liit 100“ ja sellega kaasnev rändnäitus. Eesti Kultuuriloolise Arhiivi ja Arhiivraamatukogu materjalidel põhineva eksposit siooni eesmärk on näidata kir jandust ja seda ,,haldavat“ loomeliitu mitte suletud süstee mina, vaid ühiskonda loovalt uuendava jõuna. Näituse on koostanud Janika Kronberg, kujundanud Kaili Kalle. Kirjandusmuuseumi otsasei
Küsis KAIRE TENSUDA
(Dr. Anu Realo kirjutatud eessõna Eerik Purje raamatule „Üksi ja omaette“ avaldame järgnevas lehenumbris)
Eesti Kirjanikkude Liit kui kirjanike ja kriitikute kutse ühing asutati 8. oktoobril 1922 Tallinna Raekojas. (PM/EKL/EE)
Eesti Kirjanike Liidu esimees Tiit Aleksejev. Foto: Kai Kiilaspea
