4
EESTI ELU reedel, 17. septembril 2021 — Friday, September 17, 2021
Nr. 37
Nädala portree Pastor Timo Lige: ,,Kindlasti on ka nooremal põlvkonnal vajadus ja igatsus hoida oma eesti juuri“ Augustis lõppes Teie aastane töö Toronto Eesti Baptisti Koguduse (TEBK) pastorina ning olete tagasi kodumaal. See oli raske aasta kõikjal – pandeemia tõttu ei toimunud ka tavapärane kirikuelu. Palun rääkige, kuidas kulges Teie aasta Torontos ja missu gused muljed on baptistikogu dusest. Möödunud hooaeg oli meie kõigi jaoks ilmselgelt teistsu gune, kui me ootasime, kuid sa mas oleme Monikaga selle aasta üle väga õnnelikud ja tänulikud. Kuigi selle aja jooksul saime pidada koguduses ainult 11 live-teenistust ja töö toimus valdavalt virtuaalselt, olid just virtuaalteenistused need, mis võimaldasid kogudusetööga liita inimesi, kes muidu suurte vahe maade tõttu või muudel põhjus tel kirikusse niikuinii ei oleks saanud tulla. Loomulikult nauti sime ja tundsime rõõmu igast võimalusest, kui saime inimes tega kohtuda või kogudusena kokku tulla, aga samas mõist sime, et just piirangud on üks oluline põhjus, miks just meie Torontos olime. Olin Eestis aas taid video- ja muusikatööd teinud ja nii oli virtuaalteenis tuste kokkupanemine puhas rõõm ja inspireeriv looming. Olime selleks aastaks enesele teadmata hästi valmistunud. Virtuaalteenistuste vorm ei ole loomulikult koguduse jaoks ideaalne, kuid lähtuvalt Toronto Eesti Baptisti Koguduse oma pärast (paljud koguduseliikmed elavad kaugete vahemaade taga) on see moodus, kuidas kogudus saab oma missiooni jätkata tea tud mõttes isegi suurema mõju ja levikuga, kui seda seni kiri kuseinte vahel on saanud teha. Nii otsustas koguduse juhatus jätkata ka eeloleval hooajal valdavalt virtuaalteenistustega, mille kokkupanemist jätkame Eestist. Kui Jumal lubab, siis on plaan tulla kolm korda aastas Torontosse, et pidada kohapeal mõned teenistused. Esimesed live-teenistused on planeeritud jõuluaja algusesse. Torontos vii bimise ajal toimub ka suure osa eeloleva virtuaalperioodi mater jali salvestamine. Nii võib öelda, et augusti lõpus lõppes küll meie Toronto-elu, aga mitte töö ja osadus kogudusega.
Kui rääkida, mis muljed meil on kogudusest, siis oleme imet lenud ja aukartusega vaadelnud seda pärandit, mis TEBK-l on. Eestis elades olime kuulnud Toronto kogudusest, Kaljo Raidist, Jüri Puusaagist…, aga me ei osanud ette kujutada, kui võimas oli koguduse töö, kui palju inimesi see haaras ja kui erinevaid tööharusid koguduses on aegade jooksul olnud. Samas puutusime loomulikult kokku ka selle valu, kurbuse, leina ja kahtlustega, mis seonduvad töö hääbumisega. Nii tunnemegi ühe enda missioonina aidata tänasel kogudusel näha tohutut tänupõhjust olnu üle, aga samas keskenduda lootusrikkalt tänas tele võimalustele, mis kogudu sel on hea sõnumi kuulutamisel. Tähtis pole, kui kaua see kes tab. Tähtis on kasutada hetki ja aegu, mis meile on võimalda tud. Kas oli võimalik kogu duseliikmetega ka isiklikult kohtuda ja tutvuda või toimus kogu suhtlemine peamiselt virtuaalselt? Kuna olite varem Torontos viibinud oli siin kindlasti juba palju tuttavaid ees? Peame oma Toronto aja suurimaks rikkuseks neid vähe seid kohtumisi, mis meil ini mestega olid. Kogesime erilist armastust ja külalislahkust. Meil olid eelmistest Toronto reisidest tekkinud sidemed ja sõprus Boutilieride, Wilbiksi ja Paiveli peredega. Oleme süda mest tänulikud neile ja palju dele teistele, kes muutsid meie Toronto aasta väga eriliseks. Suve lõpu poole oli rohkem vabadust liikuda ja saime kohtuda rohkemate inimestega ning ma ei tea, kas Kanadas ongi ainult imetoredad ini mesed, aga vähemalt meil õn nestus kohtuda vaid erakordsete inimestega. Nii palju headust, armastust ja soojust. Alates meie armsast naabritädist Jaybelli tänaval kuni koguduse inimesteni. Olite Torontos kogu perega. Kuidas toimus pereliikmete kohanemine? Ja kui suur oli muudatus siirduda rahulikult Hiiumaalt Põhja-Ameerika suurlinna ning nüüd taas kodumaile tagasi? Meiega oli kaasas noorem
Niimoodi näeb välja TEBK virtuaal-jumalateenistus.
Timo ja Monika Lige koos koguduse sõpradega Wilbiksite tagaaias.
poeg Johannes. Vanemad tütred jäid Eestisse. Võib-olla kohane mine oligi kõige keerulisem Eestisse jäänud tütardel, kellel on küll juba oma pered, kuid oleme väga kokkuhoidev pere ja meie ära minemisega oli neil alguses väga raske leppida. Johannes läbis kooliprogrammi koduõppel ja see tundus talle igati sobivat. Torontosse tulles kartsime veidi, kuidas me väikesest rohe lisest aedlinnast pilvelõhkujate linna tulemisega harjume, aga kogudus oli selle meie jaoks väga lihtsaks teinud, sest ela sime majas, mis asus meie kodule väga sarnases rahulikus looduslähedases eramajade piir konnas ja Ontario järve kallas oli meie Läänemeri. Võrreldes Eestiga tundus Kanadas igasu gune asjaajamine väga keeru line ja selle töö tegi enamasti meie eest koguduse juhatus. Lisaks elukeskkonnale on pea mine erinevus tõenäoliselt inimesed. Oleme eestlastena harjunud, et inimesed on endas setõmbunud ja veidi sünged, kuid kohata tänaval naeratavaid tundmatuid, kellel pole mingi probleem sinuga veidi juttu rääkida, tundus algul veidi har jumatu. Samas on see midagi, mida me ehk Eestis igatsema hakkame. Nii Torontosse tule mise kui kodumaale naasmise tegi lihtsaks see, et tundsime end mõlemal pool väga ooda tutena. Torontos võeti meid vastu soojade südametega ja plakatiga ,,Tere tulemast koju!“ ja samamoodi kohtame Kärdlas tuttavaid ja võõraid, kes juurde astuvad ja ütlevad, et nad on nii rõõmsad, et tagasi oleme. Nii on lihtne kohaneda nii siin kui seal pool ja mõnes mõttes on meil nüüd otsekui kaks kodu. Kui saaks, tõstaks Toronto Hiiu maale või liigutaks Hiiumaa keset Ontario järve. Kuidas Teile tundub, kas kanadalased on suuremad kirikuskäijad kui eestlased? Eestlasi on ju iseloomustatud üsna usuleige rahvana. Kas see vastab Teie sõnul tõele? Sõites Kanadas ringi ja natuke ajalooga tutvudes mõist sime, et Kanadal on väga tugev kristlik ajalugu, kuna kirikuid on, sarnaselt Hiiumaale, väga palju. Hiiumaad nimetatakse baptistide saareks, kuna sajand tagasi toimunud vaimuliku ärkamise tulemusena on saarel pea iga viie kilomeetri järel üks palvemaja. Ühiskonna sekulari
TEBK pastor Timo Lige koos abikaasa Monika ja poeg Johannesega esimesel teenistusel Torontos.
seerumine on sarnane nii Eestis kui Kanadas. Samas on Kanada inimestega kuidagi lihtne ja loomulik rääkida kirikust ja usuasjadest. Üks naaber tõdes, et pole ammu kirikus käinud, peaks ka ikka minema. Teine naaber on tõsiusklik pastori tütar ja ületee naabri vend on preester. Usk tundub olevat pal jude jaoks midagi loomulikku. Kõigil on mingi side krist lusega. Kirikus käimisega on tõenäoliselt nii nagu üle maail ma. On kogudusi, mis on rah vast täis ja on kirikuid, mis jäävad tühjemaks. Etniliste koguduste saatus on ühel või teisel moel pigem viimane. Muidugi on sellest kahju, kuid mõeldes, milline võimas lugu on nendel etnilistel kogudustel välismaal, siis need seemned ei kao kuhugi. Selle töö vili ei kao kuhugi. Ja see on igati loomu lik, kui noorem põlvkond liigub ingliskeelsetesse kogudustesse. Olete olnud pikki aastaid muusikaõpetaja Kärdlas. Kas naasite nüüd tagasi selle töö juurde? Kas märkate ka muudatusi koolielus võrreldes enam kui aastataguse ajaga – teatavasti toimus ju eelmisel õppeaastal osaliselt kooli- ja osaliselt distantsõpe? Enne Torontosse tulekut töö tasin põhikohaga Kärdla Põhi koolis ja poole kohaga Hiiumaa Gümnaasiumis. Toronto ajaks andsid mõlemad koolid mulle aastase palgata puhkuse. Kuna jätkan distantsilt täiskohaga Toronto pastorina, siis pidin põhikooli töö ära ütlema ja jät kan väikese koormusega güm naasiumis. Kindlasti on erinevus see, et õpilased tunduvad olevat enam motiveeritud, sest enamus ei taha minna tagasi distantsõp
pele. Kõige suurem muutus on toimunud tõenäoliselt aga minu enda sees. Olen olnud õpetaja 24 aastat ja enne Torontosse tulekut tundsin, et ma ei taha enam tööle minna. Minu moti vatsioonikõver oli hakanud kõvasti langema. Tundsin, et mu silmad ei sära enam seda tööd tehes. Sain aru, et vajan sellest tööst puhkust. Nii näen täna, et Toronto aasta oli see Jumala kingitud ,,puhkus“. Kuigi tegin võib-olla rohkem tööd kui kunagi varem, oli see teine keskkond ja teistlaadi töö ja täna võin taas nii klassi ees kui koguduse ees seista säravate silmadega. Loodetavasti see kestab. Kas tahaksite võrrelda Eesti ja Kanada koolielu? Ega me Kanada hariduseluga väga palju kokku ei puutunud. Küll avastasime, et eesti krist laskonnas on väga palju õpeta jaid. TEBK-d võiks pidada peaaegu õpetajate koguduseks. Oleme aru saanud, et õpetajatöö on Kanadas oluliselt paremini tasustatud kui Eestis. Eestis puudub ka nö sabati-aasta süsteem, kus õpetaja saab võtta tasustatult ühe vaheaasta, mil ta saab ennast täiendada, reisida, puhata. See on, mille järele pal jud õpetajad Eestis puudust tun nevad. Samuti on jäänud mulje, et Kanada õpetaja peab olema veidi multifunktsionaalsem ega saa nii palju keskenduda ühe aine õpetamisele, vaid peab andma erinevaid aineid. Vähe malt mingis vanuseastmes. Eesti haridussüsteem on väga tule mustele keskendunud, kuid samas on lapsed sageli ülekoor matud ja õnnetud. Mulle tundub, (Järgneb lk. 5)
