Nr. 38
EESTI ELU reedel, 23. septembril 2022 — Friday, September 23, 2022
5
Kommentaarid ja arvamused
Trivimi Velliste kõne Eesti riigivanemate mälestuseks vastupanuvõitluse päeval, 22. septembril 2022 Hageri kirikus Väga austatud härra peapiis kop, härra praost, Hageri koguduse õpetaja! Lugupee tud härra vallavanem ja volikogu esimees! Kallid kiri kulised! Täna oleme jälle kogunenud ühte ajaloolisse pühakotta, et süüdata 16 küünalt. Siinne kirik kuulub Eesti vanimate sekka – algkujul ulatub see tagasi juba XIII sajandisse. Meie muinsus kaitseliikumine sai mäletatavasti alguse just ajaloolisel Harju maal Jüri kihelkonnas, Jüri kiri kus. Erilise hoo sai liikumine nimelt Harjumaal – 1987. aasta kevadel keskaegses Keila kirikus Hortus Musicuse hingestatud esinemisega. Mullu süütasime 16 küünalt naaberkihelkonnas – Jõelähtme kirikus. Nüüd oleme siis jälle ühes auväärses Harjumaa pühakojas. Nagu me teame, võõras võim tegi XX sajandil viie aasta kümne vältel kõik selleks, et nõrgestada või sootuks hävitada Eesti mälu. Muinsuskaitse liikumine oli mälu taastamise liikumine. Selleks oli tarvis taastada maamärgid meie mälu maastikul – ennekõike mäles tusmärgid Vabadussõjas lange nutele. Aga taastamist – või rajamist – vajasid ka mäles tusmärgid suurtele Eesti riigi meestele. Nõnda pühitseti pärast jälle ellu äratatud võidupüha – 25. juunil 1989 Tahkurannas uuesti ülesehitatud ausammas presi dent Konstantin Pätsile. Ja aasta hiljem, 21. oktoobril 1990, sängitati Venemaalt kätte leitud presidendi põrm tema kodu kohta Tallinna Kloostrimetsa mändide alla. Need olid riik likud matused, mida korraldas Eesti Muinsuskaitse Selts – ehkki Eesti riik ise ei olnud veel vaba. Täna pühitseme vastupanu võitluse päeva. See tähtpäev meie kalendris lähtub teatavasti sündmustest, mis leidsid aset 78 aastat tagasi, sündmustest, mis muutsid Eesti elu väga pikaks ajaks. Lootusetult pikaks ajaks. Vaid üksikud väga eakad kaas maalased mäletavad veel tolle aja algust. Nooremale põlvkon nale on põhjust Eesti varasemat iseseisvuse aega meelde tule tada. Teame – ajaloos järgneb päikesepaistele ootamatult ränk raju kõige valusamate kat sumustega. Just täna 78 aastat tagasi rebiti Pika Hermanni tornist sinimustvalge riigilipp ja asen dati naaberriigi punalipuga. Teise maailmasõja heitlik pea tükk sai meie jaoks selleks korraks läbi, algas järgmine peatükk. Vabadus muutus kaks inimpõlve kestnud piinavaks unistuseks. Tuli hõõgus tuha all! Nagu me hästi teame, hea oluühiskonnas tundub vabadus sama loomulik ja enesestmõis
tetav nagu värske õhk või puhas vesi. Ent värske õhk ja puhas vesi pole kunagi endast mõistetavad. 22. september 1944 jäi Eesti rahva mällu musta päevana, riigi pealinna anastamise päevana. Just täna 78 aastat tagasi pidas Otto Tiefi legendaarne Vabariigi Valitsus Läänemaal, Ridala kihelkonnas, Põgari palvemajas oma viimase istungi. Valitsuse teekond Tallinnast oli kulgenud läände, et viimaks jõuda mere äärde – Puise randa – ja lah kuda kodumaalt. Selle Eesti Vabariigi valitsuse oli neli päe va varem ametisse nimetanud viimane Vabariigi Presidendi kohusetäitja professor Jüri Uluots. Uue valitsuse ametisse nimetamisega rõhutati Eesti Vabariigi katkematut kestmist ja ka riigi tegelikku toimimist. Suurem osa Otto Tiefi valit suse liikmeist ei pääsenud üle mere vabasse maailma. Nad püüti kinni ja saadeti hoopis karmi itta. Osa neist mõrvati. Nad olid astunud stalinliku Vene impeeriumi vastu ras kesse, lootusetusse võitlusse. Kuid nad tegid seda siiski. Nad suutsid tuua oma isikliku vaba duse, oma elu ohvriks meie maa ja rahva, meie riigi tuleviku nimel. Sellega on nemad – Otto Tiefi valitsuse liikmed – kirjuta nud kustumatu lehekülje Eesti riigi ajaloo raamatusse. Nad on haljendavate tähtedega ehtinud meie mälumaastiku, millesse me igal sügisel uuesti siseneme. Me heidame igal sügisel sellele maastikule värske pilgu, et hin nata mineviku peeglis Eesti võimalikku tulevikku. Tallinnas Okupatsioonide muuseumis on vaatamiseks välja pandud Tiefi valitsuse liikmetele kuulunud autentseid esemeid. Need on reliikviad. Vahetult enne Otto Tiefi valitsuse Kolgata teekonda lah kus 1944. aasta sügiskuul meritsi kodumaalt tervelt seitse prot senti meie rahvast, kellest osa hukkus Läänemere lainetes. See oli suurpõgenemine! Lahkujate peas vasardas üksainus mõte: „Minna ei taha, kuid jääda ei saa!“ Kui nad oleksid jäänud, leidnuks enamik neist oma otsa Pagari tänava keldris, Patarei vanglas või Siberi põlislaantes. Eesti kaotas 1944. aasta sügi sel väga suure osa oma parematest poegadest ja tütar dest võõrsile. Nood pojad ja tütred ei tahtnud tõepoolest minna, kuid jääda nad ei saa nud. Võõrsil ei jäänud nad käed rüpes istuma. Sinimustvalgete lippude lehvides nõudsid nad oma uutes asukohamaades – Rootsis, Kanadas, Ameerika Ühendriikides, Austraalias – järelejätmatult Eestile vabadust. Kuni viimaks – nüüd juba kolm aastakümmet tagasi – vabadus
ka koitis! Head mälestuspäevalised! Meie tänane, teine Eesti aeg on kestnud 31 aastat. Eelmine kestis 22 aastat. Oleme riigirah vana vabad olnud ühtekokku 22 + 31 aastat, s.t. 53 aastat. Nõnda siis – rohkem kui pool meie riigi 104-aastasest elust. Oleme riigina vabad olnud kauem kui võõra kanna all! Murdehetk oli mullu 30. no vembril, mil riigi vabaduse põli sai päeva võrra pikemaks orja põlvest. See oli tõepoolest eri line murdehetk meie ajaloos. Priiuse põlistumise pööripäev! Hea Hageri rahvas, kallid kirikulised! Tuletan meelde – kuusteist aastat tagasi, 22. septembril 2006 läitis toonane peapiiskop Andres Põder esmakordselt 16 küünalt – Tallinna Toomkirikus. Ja seejärel on ta koos oma abilistega süüdanud 16 küünalt Tallinna Pühavaimu kirikus, Tartu Jaani kirikus, Narva Alek sandri kirikus, Pärnu Eliisabeti kirikus, Viljandi Jaani kirikus, Kuressaare Laurentiuse kirikus, Haapsalu Toomkirikus. 2015. aastal jätkas eelmise peapiiskopi lähetust uus pea piiskop Urmas Viilma Paide Püha Risti kirikus ja aasta hil jem Rakvere Kolmainu kirikus. Viis aastat tagasi süütasid Tartu Pauluse kirikus 16 küünalt piis kop Joel Luhamets ja linnapea Urmas Klaas. Neli aastat tagasi läitis Valga Jaani kirikus mäles tusküünlad taas peapiiskop emeeritus Andres Põder, keda abistas Valga vallavanem Margus Lepik. Ja kolm aastat tagasi süütasid Võru Katariina kirikus 16 küünalt piiskop Joel Luhamets ja Katariina koguduse õpetaja Andres Mäevere koos linnapea Anti Allasega. Tunamullusel talitusel Keila Mihkli kirikus läitsid kuusteist küünalt peapiiskop Urmas Viilma, Lääne-Harju praost Jüri Vallsalu, Keila koguduse õpe taja Arnd Matthias Burghardt ja Keila linnapea Enno Fels. Mullu saime tunda rõõmu küünalde läitmisest peapiiskop Urmas Viilma ja Ida-Harju praosti, Jõelähtme koguduse õpetaja Margus Kirja osavõtul. Me oleme korduvalt – ikka ja jälle – küsinud: kas neid küünlaid on tõesti vaja igal sügisel uuesti süüdata? Ning me oleme ikka ja jälle vastanud: jah, tõepoolest, me peame seda tegema! Sest need küünlad on osa meie iseolemisest riigirah vana. Just nimelt mitte lihtsalt rahvana, vaid riigirahvana, peremeesrahvana omal maal. Nende küünalde leegis kumab vastu meie riikluse lugu. See leek tõuseb meie mälust! Need küünlad on vähim, mis meie saame täna ohvriks tuua. Nad on tänukummardus meestele ilma kelleta me poleks täna need, kes me oleme. Kallid kaasteelised! Oleme eriti tänavu võinud tõdeda – maailma olemus ei muutu. Elu ja surma müstee rium jääb samaks. Vanad ohud pole kusagile kadunud. Olgugi et uued, 21. sajandi ohud on
ammugi ähvardavalt silmapiiril. Üha enam eurooplasi – Euroopa kristlasi – on hoiatanud: Euroopa on minetamas oma algväärtusi, Euroopa on hävita mas oma juuri. Traditsiooniline arusaam kristlikust armastusest on asendunud – rahulolematu sega. Tahetakse aina rohkem ja rohkem – rohkem raha, rohkem vaheldust, rohkem meelelahu tust. Ja kui seda kohe ei saa, siis otsitakse süüdlast, nõutakse pööret, revolutsiooni. Pööre pühkigu minema vana pahn ja toogu uus õnn õuele! Euroopa kipub oma suurele ajaloole alla jääma, kipub kaotama oma peremeheseisundit omaenda maailmajaos. Kuidas suudab aga Eesti tulla toime võitlusega kahel rindel – nii vanade kui uute ohtudega? Kui meie rahva arv ei kosu, kui meie hällid on tühjavõitu! Kui eesti keele kõnelejate hulk ja osakaal Eestis ei taha kasvada. Kui paljud eesti emakeele kõnelejad lahkuvad oma sünni maalt. Eesti keele kõla kipub tuh muma – eriti nooremate kõnele jate kõrvus. Üleilmastumine ja tehnoloogia on toonud kaasa enneolematult suure surve meie emakeelele. See on seda ohtli kum, mida vähem me seda tajume. Ja kui ükskord viimaks märkame ning taipame, siis on lootusetult hilja. Nõnda juhtus see mitte nii väga ammu Iirimaal. Täna räägib Iirimaal igapäevaselt oma vana põlist emakeelt vaid 1 protsent iirlas test, olgugi et iiri keel on nende maal nüüd kuulutatud üheks kahest riigikeelest. 99 protsenti iirlastest räägib igapäevaselt oma teist riigikeelt – nad räägivad suure idanaabri keelt. Kallid kirikulised! Looja on hoidnud Maar ja maad! Siin on looduse poolest hea elada. Siin ei ole liiga palav ega ole ka liiga külm. Ei ole siin liiga niiske ega liiga kuiv. Ei ole siin maavärinaid ega lumelaviine. Siin ei ole orkaane ega taifuune. Kuid siin on palju puhast õhku ja magedat vett. Siin on palju metsa, sood ja raba. Palju vaikust. Siin on põldu ja karjamaad. Siin ei ole kitsas. Miks peab siis nüüd, mil oleme oma elu peremehed, kodumaalt ära minema? Oleme uuel vabaduse ajastul taas kaotanud seitse protsenti oma rahvast – just sama palju kui suure põgenemise ajal! Missu gused sõnad on tänaste kodu maalt lahkujate huultel? Head inimesed! Sageli arvame, et tehnilised leiutised toovad lahenduse meie muredele. Meie hinge kõige keerukamad vajadused ei lahene aga ei tehniliselt ega majandus likult. See tõde kehtib ühtaegu nii iga üksiku inimhinge kui ka kogu rahva hingeelu kohta. Kui rahva hinges napib ühendavat jõudu, kõikeliitvat väge, on see rahvas nagu liivaterad mereran nal, mida iga tuuleiil jaksab pillutada. Meie esiisad kasutasid püha koja ehitamisel tugevaid kive.
Kivide sidumiseks tarvitasid nad lubimörti. Head ühiskonda saab võrrelda pühakojaga. Pühakoja seinad on püsivad, kui kivid ja sidusaine on õigesti valitud. Eesti ühiskonna suurim mure pole mitte eurode arv ühe inimese kohta ega isegi mitte alampalga suurus – kuigi ka see on oluline – , vaid sidusaine tugevus Eesti inimeste vahel. Kuidas see imepärane aine – koosmeel, hoolimine, usk ja armastus – jälle kätte leida? Meie, eestlased, oleme väga vana rahvas. Me oleme siin maal elanud tuhandeid aastaid. Meie riik ei ole hilistekkeline algaja. Meil on rohkem kui sajand riigiks olemise koge must. Saja-aastase riigina oleme moraalsed ja vaimsed tänu võlglased selle riigi rajajate ees. Nemad said omal ajal hakkama uskumatuga. Võimatu sai tegelikkuseks ja eestlased said riigirahvaks, peremeesrahvaks omal maal. See on privileeg, millest täna unistavad mitmed kümned meist palju arvukamad rahvad. Meil on oma riik ja meie riik on juba kaua olnud vaba! See on suur kingitus! Me peame seda mõist ma ja seda kingitust hoidma! Ja kinnitama kindla, selge häälega oma tänuvõlga – ennekõike nendele, kelle auks siin püha kojas põlevad kuusteist küünalt. Tänavusel sügisel tuleb aga üks küünal 16 hulgast esile tõsta. See on riigivanem Kons tantin Pätsi küünal. Praegusel sõja ajal Euroopas kõlavad Pätsi kunagised sõnad Vabadussõja hakul iseäranis veenvalt. Kui Vabadussõda oleks ära jäänud, poleks me täna siin ega kõne leks endist kui riigirahvast. Oleme sel sügisel lunastamas suurt auvõlga Konstantin Pätsi ees. Kuus aastat tagasi algatatud mõte, et Eesti riigi pealinnas peab olema mälestusmärk ka selle riigi kõige olulisemale rajajale, hakkab teoks saama. Mälestusmärgi pühitsemine Tallinna ajaloolisel Uuel turul on kavandatud 21. oktoobrile – just nimelt presidendi kodu maale ümbersängitamise aasta päevale. Meie peapiiskop Urmas Viilma ja metropoliit Stefanus valmistuvad ausam mast pühitsema. Kallid kirikulised! Kallid vastupanuvõitlusepäevalised! Tahan südamlikult tänada kõiki, kes kogu hingega on aidanud kaasa tänase päeva kordaminekule. Ennekõike suur tänu peapiiskop Urmas Viilmale, kes on küünalde süütamisel ikka ja jälle koos meiega! Suur tänu Lääne-Harju praostile, siinse koguduse hin gekarjasele Jüri Vallsalule! Suur tänu valla juhtidele mälestus küünalde süütamise eest! Suur tänu koguduse muusikutele kauni hingestatud elamuse eest! Kallis rahvas! Tänan teid, et võtsite vaevaks tulla siia väärikasse Hageri pühakotta ja anda au meie lah kunud suurmeestele. Üheskoos hoiame Eesti mälu! Meie mälu teeb meid tugevaks! Tugeva mäluga riik jääb kestma!
