Nr. 39
EESTI ELU reedel, 30. septembril 2022 — Friday, September 30, 2022
5
Kommentaarid ja arvamused
Paadipõgenike järglased on osa Eesti tulevikust Elin Toona Ilmunud ajalehes „Postimees“ 20. septembril 2022 Kui mul paluti rääkida 1944. aasta põgenemisest, meenus pikk mudane tee läbi metsa, kus oli täpselt nii palju valgust, et näha taevast ja aeg-ajalt päikesekiiri puude vahel. See mälupilt tuletas mulle meelde, kuidas me vaatame asju eri nevalt, kui valgus muutub. Olin kuue-aastane, kui me metsa põgenesime – 1944. a. märtsipommitamise eest. Pea varju leidsime Saunja mõisas, suures toas, täis põgenikke, iga üks istus oma pampude hunni kul. Naised veetsid päeva köögis süüa valmistades. Õhtul jõudsid mehed kohale. Ilmselt metsavennad. Kuulsime neid tagaukse juures saabastega trampimas, köhimas ja kindaid kokku löömas. Nende sügavad mürisevad hääled segunesid naiste erutatud jutuvadaga, pooleldi sosistades, pooleldi naerdes, rõõmust üksteist jälle nähes. Mehed olid habemes, karmi välimusega, riided jääst kanged ja ihuliikmed nagu tardunud. Naised aitasid neil lahti riietu da; märjad mantlid, sallid ja kõrvaklappidega ushankad. Kõik istusid ümber laua, et süüa, mida naised olid päeva jooksul keetnud ja küpsetanud. Samal
Kanada päevikust
Suund paremäärmusesse Inglise keeles on suht arhai line sõna gee, millel on kaks tähendust. Üheks on üllatus, umbes nagu heldeke! Teiseks on hobusele ergutuseks hüüa tus, nagu meie keeles nõõ! Kuid spetsiifiliselt käsuna paremale pöörata. Vahtralehe maal käis konservatiivide partei uue juhi valimiskam paania, mis lõppes hiljuti Pierre Poilievre’i võiduga. Kuhu gee sobiks. Hirmuta valt, kuna erakond on parem äärmusesse jõudmise ohus, mitte jälgides traditsioonilist rada, paremtsentrismi. Uue liidri valik rõhutab nii mõle maid kohaliku keele sõna definitsioone. Tulemus peegeldab mujal maailmas juhtunut. Inglismaal ja USAs valiti valitsust juhtima populistid nagu Poilievre. Mõlemas riigis on olemas aja looliselt sellised pendeldamised, vasakult paremale. Ja tagasi. Ent Kanada on tsentristlik riik. Sellepärast on olemas mõiste sinine liberaal, tsentrismi poole liikuv. Ning ka punane toori, samuti pooldades keskteed. Põhja-Ameerikas on need kaks värvingut miskipärast olemas kui poliitilist hoiakut kirjel davad. Huvitavalt on Ameerika Ühendriikides demokraadid, va saktsentristid sinised, vaba riiklased punased. Kanadas
ajal kui nad sõid, istusin ma laua all ja hoidsin pilku vana ema kingadel. Tema oli minu turvalisuse sümbol. Ikka veel Saunjas. Võõrad naised olid mind köögist välja kamandanud. Olin hirmul, läk sin otsima vanaema. Astusin tagauksest õue, päris paanikas. Lumi juba sulas. Ma leidsin sulava jääkihi alt lumikellukesi. Päike paistis läbi filigraansete jääkristallide ja valgustas val geid kroonlehti, rohelisi varsi ja musta mulda. Mulle näis, nagu tilguks taevast külma kulda. Kükitasin seal kaua, kuni va naema mu kõrvale ilmus. ,,Ah, seal sa oled,“ ütles ta. ,,Ma olen sind igalt poolt otsinud.“ Sain aru, et olin vahepeal kartmisegi unustanud. Valgus oli muutunud. Nägin kõike jälle teisiti. Mu suurim rõõm oli, et mind oli otsitud. Tänavu suvel läksin ma sõpradega otsima sama Saunja mõisat, kus olime end 1944. aastal turvaliselt tundnud, kaits tuna ümbritsevatest metsadest ja soodest. Meie turvalisest varju paigast oli järel vaid nõgestesse kasvanud kivihunnik. Samal 1944. sügisel tuli naaber meie uksele. Ütles, et põgeneb Rootsi ja jättis meile oma välisukse võtme – kuni tagasi tuleb. Lahkumine ja naas mine on samuti meie psüühi kasse juurdunud, hoolimata
sellest, mida oleme juba koge nud ja näeme praegu Ukrainas toimuvat. Usk, et inimene võib tagasi pöörduda, on unistus. Reaalsus on see, mille peale me ärkame. Võtmel, mille naaber meile jättis, polnud enam maja ega välisust, kui tulin tagasi aastal 1990. Kui mina, ema ja vanaema, septembris viimases põgenike laines Kuressaare randa jõud sime, tahtis ema lossi vare me test leitud meloni lõikamiseks nuga. Ta oli ärritunud, kui avas tas, et vanaema oli kaasa pakkinud ainult raamatuid ja pabereid. Aga kui jõudsime Berliini, oli minu ööpott meie kõige väärtuslikum vara, meie ainsaks veenõuks, millega tassi sime vett avalikest kraanidest ja hobukünadest pommivarjendisse. Kui meie paat kaldast eemale tõmbas ja ma vaatasin tagasi, oli randa kuhjatud uhket mööb lit, antiiklampe, lahtisi kaste ja kohvreid, mille sisu oli puis tatud laiali liivale – lahkudes kõige väärtuslikumad asjad, randa jõudes väärtusetud. Ainus inimene, kes oli otsustanud randa jääda, oli üks vana naine, ta istus madratsil ja kallistas suurt seinakella. Tema jaoks oli kell ilmselt kallim kui tema elu. Merel olles hakkas meie paat lekkima. Üks Poola kaubalaev tuli meie paadi kõrvale ja oli valmis meid päästma. Selleks
oli vaja aga ronida köisredelit mööda laevale kesk lainetavat Läänemerd. Ainult mu ema, noor ja väle, võttis pakkumise vastu. Ema veenis kapteni mind ja vanaema pardale vintsima, seda tehti puukastiga vooder datud kalavõrgus. Tänaseni pole mul aimugi, kas meie paat jõudis Rootsi või hukkus? Ja mis sai vanast daamist kellaga? Ma loodan, et läks oma kallima aardega koju tagasi ja elas 100-aastaseks. Kui ma kord Saksamaal pommirünnaku ajal koju jook sin, püüdis üks tulistaja mind tabada. Aga selle asemel, et püüda end varjata, oli mu ainuke eesmärk jõuda vanaema kindlusse. Hõimuinstinkt oli tugevam kui hirm, jäänud alateadvusse. Sedasi lõime esi mesed kogukonnad, külad, linnad ja lõpuks rahvad. Berliinis elasime me sur nuaial. Mausoleumid olid säili nud, kuid linnamajadel polnud esiseinu. Muretsesin, mis on hauakivide all, millel maga sime. ,,Praegu on elatus, mille pärast peame muretsema,“ ütles ema, kohandades minu väärtusi ja prioriteete tulevikuks. Meie 44. aasta põgenike jaoks oli suurim aare meie kul tuur. Me austasime seda 50 aastat – tänaseni. Kui siin Eestis valitses sügav kommunism, ja isegi hümni laulmine oli keela tud, tähistasime meie välismaal vabariigi aastapäevi, korralda
vastupidiselt on hoopis kon servatiivid sinised, liberaalid punased. Miks nii, on vist kahe riigi omapäradega seletatav. Konservatiivid Kanadas, eriti provintside tasandil on kippu nud rohkem äärmuse poole lii kuma kui liberaalid. Ent prae gused föderaalsed liberaalid on, eriti pärast pandeemia vallan dumist, liikunud vasakpoolse ekstremismi poole. Selle üheks dogmaks, võimule jäämise ees märgil, on tohutu rahakuluta mine. Selle tõttu pole ajaloos olnud ühtegi edukat, kaua valit suses olnud vasakpoolset riiki. Riiki lihtsalt ei saa nii majanda da. Kui just pole relvadega seda tagatud, nagu totalitaarsed režiimid on teinud, et absoluut set kontrolli alamate üle hoida. Praegune Ottawas olev vähe musvalitsus on püsinud tänu sotsialistlikule NDP parteile. Nende soovid, nõuded on utoo pilised, kuid on paraku kinni tuseks, et nii meie maailm prae gu liigub – tahetakse enam ja enam enesele, ilma ise õlga alla panemata. Poilievre on paraku eluvõõ ras. Täpsemalt, ta pole kunagi kogenud päris raskusi, nendest jagu saanud. Noore mehena, vaid 25-aastaselt, valiti ta riigi esindajaks. 25 on vanus, mil psühholoogid arvavad, et kesk mise inimese aju on ehk välja arenenud. Kuid mõnel läheb kauemgi. Ent nagu teada, noorte entusiasm mitmeti peidab seda, et ollakse realiteetide tegele mistega veel hällis. Uus konser
vatiivide juht kinnitas seda parlamentaarset komiteed algaastatel nö pikalt saates, inglis keelse ehk vastikuma väljen dusega, mida tänaseni ei näe peavoolumeedias teisiti kui al gustähe ja kolme järgneva tärni ga. Teie lisatakse otsa, aga kõik ju teavad, mis sõnast juttu. Nii aga poliitik ei tee. Ega toeta riigikorra vastast tegevust, nagu Poilievre tegi kurikuulsa talvise veokite pro testikonvoiga seoses. See ei ole jällegi sellise poliitiku tunnus märk, kes rahvast kuulab. Kuna Ottawa kodanikud kannatasid nädalaid lärmi ja seaduste rik kumiste tõttu. Ainult tolerantses Kanadas võib nii olla. Siin riigis ei peegelda partei, erakonna juhi valik kunagi vali jate soove. Seda saab ainult sea dusliku sedeliga määratud ajal teha. Et liidrit valida, peab olema partei liige, liikmemaks on tavaliselt naeruväärselt väike. Ent õigustab kas postiga või kohapeal oma kandidaati toe tada. Poilievre olevat valdavalt üleriiklikult domineerinud vali kut. Et aus olla, ega tal kvali teetset vastast ei olnud. Viima sed kaks konservatiivide juhti kinnitasid seda, et neil puudub tasemel inimesi, kes suudaks parteid, veel vähem riiki juhtida. Aga nagu hilisminevik näitab, kõike võib juhtuda. Poilievre’il polnud enne poliitikat olulisi, selle kutsumisega seotud koge musi (näiteks, juuras, äritegevu ses, isegi vabatahtikult kogu konda teenides, mis on tõesti
kutsumine ning tihti tänamatu, kuna nagu leek meelitab koilib likat, on neis organisatsioonides juhtkonda pürgimine võimuah nuse tunnusmärgiks. Kaugele pole lugejal tarvis vaadata. Ennastsalgavaid vabatahtlikke otsime tänapäeval tikutulega. Või küsi motivatsiooni – ehk on rahaahnus, võimule otsa, män gus…). Justin Trudeau’l polnud enne poliitikat samuti mingeid kogemusi, olles vaid draama õpetaja keskkoolis. Tuntud nimi aga tagas talle ülekaaluka võidu juhiks saamisel. Ottawas aga, nagu viimased aastad on kinni tanud, on ta pigem sõnu esita nud kui tegusid. Selles kontekstis tuleb rõhu tada üht olulist Steve Paikini raamatut. Paikin on TVO, nime järgi erapooletu Ontario maksu maksja majandatud telejaama The Agenda saatejuht. Teoses Paikin and the Premiers on ära toodud koos analüüsidega in tervjuud provintsi peaministrite ga, aastast 1961 alates. Poole sajandi vältel lubasid kandi daadid valimiste eel, John Robartsist Kathleen Wynne’ini välja ei tea mida kõike, et ainult pukki saada. Robarts oli ainus, keda Paikin ise ei küsitlenud. Paikini raamat kinnitab, et oluli si lubadusi, muutusi ei täidetud kunagi, ja nagu praegune Doug Fordi Queen’s Pargi valitsuse otsused kinnitavad, tegutseti au toritaarsemalt, kui demokraatias tohiks. Tuues seadusi, millest polnud piiksugi valimisvõitluste ajal. Ning valija neelas kõik
sime rahvapidusid, andsime laupäeva hommikutel lastele koolitunde – igal tasemel – igas vabas riigis maailmas, et eesti kultuur püsiks ka tulevastele põlvedele.
alla. Just nagu viimastel üleriik likel otsustel, mil oli unustatud Trudeau lubadus valimisi demokraatlikumaks teha, et iga hääl loeks proportsionaalselt. Mis siin riigis muidugi ennetaks vähemusvalitsusi nii kaua, kui kestab kolme partei süsteem. Pierre Poilievre oskas tugeva käega ohjeldada, paremale poole pöörata ratsut, mille nimi on raev. Kanadas on olemas murettekitavalt raevuindeks. Ra hulolematusest saame demok raatias aru. Mässama aga, nagu konvoilased, Poilievre’i toetuse ga peaaegu, et tegid, küll ei tohiks hakata. Preeriaprovintsides, aga ka Québecis sai uus siniste juht ülekaalukalt toetust. Just neis piirkondades on suurim vastu seis Ottawa otsustele. Kuidas Poilievre nüüd käi tub, jääb näha. Populistina oskas ta väheste kanadalaste toetust leida. Et üleriiklikult seda teha, on aga hoopis teine tegu. Kui uus juht ei leia helgemat kesk teed, moduleeriks oma vihaseid sõnu, jätaks oponentide solva mise ja sõimamise, siis on ehk Kanada ainsal tõsiseltvõetaval liberaalide vastasparteil võima lus seda kammitseda. Uuring uuringu järel on kinnitanud, et kanadalased on tsentristid, enamuses isegi mitte selliselt, et vähemusvalitsust toetaks. Vali kut enam ei anta neile, igal parteil on kärnad, silmapaistvad vead. Millest on tulevikuga arvestades väga k ahju.
Rahvad tõusevad ja langevad, rahvused kõiguvad, inimesed surevad, kuid alati on oluline jätta midagi ellujääjatele. Ka teie saavutasite seda siin, suures ohus, samuti pidades hädavaja likuks meie rahvuse omapära säästmise, viimaseni. Sellele võib mõelda, kui ,,pärmikultuu rile“, mille iga pagar paneb kõrvale järgmise partii jaoks, sest sellest sõltub ellujäämine. Me kõik vajame igapäevast leiba. Ja kui ma Eestisse tagasi jõud sin, oli see ka minu jaoks alles. Ma tänan teid! I’m now thinking of the three of us – Estonia, Latvia and Lithuania – and the Baltic chain in 1989, when we stood together, held hands and paved the way to the future. The future has arrived. The sand has shifted again, by forces greater than ours. If we can’t save our people, we can save our culture, in an untried universe, both mentally and physically. Per haps, for an even greater length of time, than the ancient Egyptians, on their stone tablets. We don’t need stone tablets, we have our own incredible e-nation, and start-ups, many invented right here in Estonia. (Järgneb lk. 17)
TÕNU NAELAPEA
