6
EESTI ELU reedel, 15. oktoobril 2021 — Friday, October 15, 2021
Tubina Festival Tartus Sirje Vihma-Normet Tartus pandi 7. oktoobril alus Tubina Festivali traditsioonile. Festivali nimeks on Festival TubIN ja selle kunstilised juhid on dirigent Mihhail Gerts ja Elleri-kooli direktriss Kadri Leivategija. Avakontserdil so lee ris tšellovirtuoos Indrek Leivategija. Lõppkontserdil oli kaastegev RAM Mikk Üleoja juhatusel. Lõpuks ometi on Emajõe Ateenas klassikalisele eesti muusikale pühendatud festival. On ju Tartu meie sümfoonilise ja kammermuusika häll. Festi valitraditsiooni õnnestumisele on nüüd tõesti head eeldused olemas – Vanemuise kontserdisaalile lisaks on Tartusse kerkinud väga hea akustikaga Tubina Saal. Tulevikus võiks kaasata ka sõjaeelsed esinemispaigad – Ülikooli aula ja väikese Vanemuise saali. On ju nendes viiuldajana ja dirigendina esinenud Eduard Tubin, Ülikooli aulas veel ka Ferenc Liszt, Clara Schumann ja isegi Berliini filharmoonikud (1899. a). Festival TubIN on elegantne mäng ajaga, mis taaskord meenutab, et vaimses plaanis eksisteerivad minevik, olevik ja tulevik samaaegselt. Minevi kuga on Festival TubIN seotud 2005. aastal toimunud Tubina 100. a juubelile pühendatud festivali kaudu, mis Vardo Rumesseni kunstilisel juhtimisel kujunes lausa orkestrite festivaliks, sest igat Tubina sümfooniat esitas erinev orkester. 2005. aastal toimunud festivali lõpp kontsert toimus samuti Tartus. Vanemuise orkestrit dirigeeris Lauri Sirp, soleeris viiulikuns nik Sigrid Kuulmann (19. juunil 2005.a). Pärast pikka generaalpausi sattus Tubina muusikast vaimustusse noor dirigent Mihhail Gerts ja nii toimus 7.10. oktoobrini suurepärane festival, mille traditsiooni kaar on kavas tõmmata lõpmatusse. Seekordne festival keskendus Heino Elleri Tartu-perioodi õpilaste Eduard Tubina ja Eduard Oja sõjaeelsele loomingule. Festivali filosoofilist plaani aitasid lahti seletada kontserdi eelsed vestlused, milles osalesid Mihhail Gerts, Joonas Heller maa ja video vahendusel heli looja Jüri Reinvere Frankfurdist. Tartus tegutses 20. sajandi algul esimene Peterburi konservatooriumi haridusega eesti muusikute põlvkond – Miina Härma ja Aino Tamme kõrval Tobias, Kappel, Läte, Juhan Aavik, Heino Eller jt. Heino Elleri legendaarne heliloomingu koolkond (kokku circa 60 õpilast!!!) sai alguse just Tartus. Sõjaeelse Elleri koolkonna vaieldamatud tipud olid kaks Eduardi – Eduard Oja ja Eduard Tubin. Eduard Ojal nii hästi ei läinud kui Tubinal. Tema 1930. aastal kirjutatud orkestriteos jõudis avaliku ettekandeni alles 1988. aastal (esitajaks ERSO
Peeter Lilje dirigeerimisel). Jüri Reinvere sõnul on Eduard Oja geniaalselt andekas looja, kelle helikeel oli oma ajast kaugel ees. Tema „Ilupoeem“ (alapealkirjaga „Ilu kaebelaul saatanast vallutet maailmale“) on keeruka rütmimustriga ja põneva orkestratsiooniga teos, mis Mihhail Gertsi juhatusel kõlas lihtsalt suurepäraselt. Lisaks eelpoolmainitutele on Tartu Ülikooli aulas andnud kontserdi Sergei Prokofjev, kes esitas ka oma klaveriloomingut. Sellest kontserdist on Posti mehele arvustuse kirjutanud Eduard Tubin ise. Tubin kirjutab: „/.../ Prokofjevi muusikas on vene ürgjõud kokku sulanud Lääne-Euroopa kultuuriga“. Festivali TubIN avakontserdil kõlanud Prokofjevi „Sinfonia concertante“ toetab igati Tubina mõttekäiku. Indrek Leivategija esitas selle sümfoonia-mõõtu tšellokontserdi ideaalilähedaselt. Tehniliselt ja sisuliselt ülinõudlikule esitusele (Mihhail Gertsi juhatusel) elas publik kaasa hinge kinni pidades ja tänas muusikuid marulise aplausiga. Sümfooniakontsertide kõrval (Vanemuise kontserdisaalis) toimusid ka kammerkontserdid (Tubina Saalis). Mina käisin neist 8. oktoobri kontserdil, kus tõmbenumbriteks olid Eduard Tubina klaverikvartett ja Eduard Oja klaverikvintett. Nende vahele kõlasid Oja ja Tubina laulud sopran Karmen Puisi esituses (klaveril Jaanika RandSirp). Kontserdi suurimaks ülla tajaks oli Mihhail Gerts, kes esitas nii Tubina kui Oja kammerteostes klaveripartii. Gerts esines niisuguse tehnilise üleoleku ja sisseelamisvõimega nagu oleks pianistitöö tal iga päevane. Virgo Joametsa koos tatud festivalibukletist sain teada, et Mihhail Gerts on klaveri eriala lõpetanud EMTA-s lausa doktorantuuri tasemel (prof Ivari Ilja klassis). Sealt edasi tulid dirigeerimisõpingud Sak samaal ja tänaseks on Gerts seisnud juba circa viiekümne sümfooniaorkestri ees. Mihhail Gertsi kammerpartneriks oli keelpilliansambel M4GNET koosseisus Robert Traksmann, Katariina Maria Kits, Mart Kuusma ja Marcel Johannes Kits. See kontsert viis mõtted ühele teisele multitalendile – Olav Rootsile, kes oli samuti nii pianist kui dirigent. Ta on klaveril saatnud meie kunagisi eliitmuusikuid nagu Zelia Aumere, Ludvig Juht jt ning dirigeerinud aastatel 1939-1944 sümfooniaorkestrit Tallinnas. Olav Roots oli ka Tubina 3. ja 4. sümfoonia esiettekannete dirigent. Kõigele lisaks oli Roots Elleri Tartu-aegne kom posit sioo niõpilane ja ta on kirju tanud huvipakkuvat heli loomingut. Järgmistel TubIN festivalidel oleks põnev ka tema muusikat kuulata. Last not least – TubIN Festivali meeskonna põhjalik-
Nr. 41
Kerly Ilvese pop-up fotonäitus
Raamat eestlasest laevakaptenist Evald Jakobsonist Eesti ajalugu on alati olnud tihedalt seotud Läänemere, merekaubanduse ja seiklus himuliste meresõitjatega. Septembrikuus esitleti Tallin nas Meremuuseumis Paksus Margareetas uut raamatut ,,Eestlasest laevakapten“, alapealkirjaga ‘Kahe perekonna ja ühe riigi avastamise retk’ , mille on kirja pannud Peter Jakob son. Lugu on tema isast, kapten Evald Jakobsonist, kes läks merele varsti pärast Eesti iseseisvumist 1918. aastal. Ta ehitas kiiresti üles oma laeva kompanii, vedades Euroopasse kõikvõimalikku lasti – smugeldas Soome viina ja varustas relvadega Hispaania kodusõda. Mõistes, et natsid ja kommunistid ähvardavad Eestit aina enam, kolis Evald enne Teise maailmasõja puhkemist koos naise ja pojaga Inglismaale. Inglismaal muutus ta seiklejast eksiilis elavaks patrioodiks – tema kodust sai Eesti diplomaatide ja laevandusinimeste kokkusaamispaik. Ta asutas oma kirjastuse Boreas, et koguda Eestile rahvusvahelist toetust ja tutvustada välismaal eesti kirjandust. Evald aitas eestlastel liituda brittide merekonvoidega, käis 1943. aastal Ühendkuningriigi valitsuse salamissioonil Stock holmis ning abistas eestlaste suurel põgenemisel Rootsi, kui Nõukogude Liit okupeeris Eestit. Pärast sõda ehitas ta Inglismaal üles aurulaevastiku, kus töötasid peamiselt eestlas test meeskonnad. Nagu paljud pagulased, rääkis Evald vähe oma elust Eestis või oma suguvõsa saatu sest natside ja nõukogude oku patsioonide ajal. Ta suri 1973. aastal, ligi 20 aastat enne Eesti iseseisvuse taastamist. Eesti näis olevat perekonnaloo ammune peatükk ja lootus iseseisvusele igaveseks kustunud.
kus peegeldub vastu ka sisukast ja inforikkast festivalibukletist (koostaja Virge Joamets) ja kaunilt kujundatud festivali afišilt (kunstnik Kleer Keret Tali). TubIN Festivali plakat on nagu pilkupüüdev kummardus Eesti Kontserdi 80. a juubeli hooajale.
7. oktoobri õhtul oli Todmorden Millsi juures Pottery Roadi vahe tus läheduses võimalik vaadata Kerly Ilvese pop-up fotonäitust ,,Let my soul be | Jäta mu hing rahule“. Pildid, millel oli jäädvustatud hetki, mis fotograafi ühel või teisel moel olid puudutanud, olid valminud paari nädala jooksul septembris. Kerly, kellele on südamelähedane säästlik ellusuhtumine, ütles, et proovis teha näitust nii, et poleks vaja mingeid lisa ,,asju“ teki tada. Nii olid vajalikud vahendid kõik taaskasutusest – kinnitusnaeltest pildiraamideni. Kerly tänab kõiki, kes üheõhtuse pop-up näituse kordaminekule kaasa aitasid. (EE)
Põlisrahvaste teemaline konverents 7. oktoobril leidis aset VMU korraldusel toimunud virtuaal konverents soomeugri ja põh ja-ameerika põlisrahvaste tee mal. Loengutega esines viis mainekat teadlast. Sissejuha tavad sõnad lausus VEMU peaarhivaar Piret Noorhani. Moderaatorina tegutses Toron to Ülikooli Elmar Tampõllu nimelise õppetooli professor dr Andres Kasekamp, kes tut vustas lektoreid ja juhendas igale loengule järgnenud diskussiooni. Piret Noorhani kirjeldas eestlasi semiootik Valdur Mikita sõnadega kui metsa ja mere rahvast. Käime ikka seenel, marjul ja kalal, korjame ravimtaimi, samas aga oleme üks maailma arenenumaid digiriike. Rahvana oleme keeleliselt läänemere soomlased, kultuuriliselt ja geneetiliselt sarnaneme eeskätt soomlaste, kuid mingil määral ka lätlaste, venelaste ja roots lastega. Tartu ülikool on juba pikemat aega olnud soomeugri keelte ja kultuuri uurimise keskuseks. Maailma põlisrahvaste vahel esineb palju sarnasusi, kuid ka erinevusi. Ka siin, Kanadas, küsitakse sageli, mida need rahvad ometi tahavad. Eks ikka seda, et nende häält võetakse kuulda, et nende keelt, kultuuri, maailmanägemust ja lugu akt septeeritakse. Paradoksaalsel viisil oleme meiegi, korduvalt koloniseeritud põlisrahvas, siin sattunud justkui kolonisaatorite rolli, kuigi mitte just omal vabal tahtel. Esimeseks lektoriks oli kirjandusteadlane dr Merli Tam tik Manitoba ülikoolist. Kõne leja käsitas kohalike põlisrahvaste tundlikku teemat, mis puudutab nende inimõiguste rikkumist sundhariduse kaudu
ja mille tulemusena on ellu kutsutud Truth and Reconciliation Commission. Kõneleja rõhutas, et hariduse tekitatud probleem tuleb ka hariduse abil lahendada. Ülikoolid peavad põlisrahvale tagastama selle, mis nad neilt omal ajal ära võtsid. Ta tutvustas kaht indiaani juurtega tugevat haridusalalist naisteadlast ja rõhutas, et aastal 2016 oli põlisrahva panus Kanada majandusse $32 miljardit. Keeletadlane dr Indrek Park Indiana ülikoolist võttis vaatluse alla põhja-ameerika põlisrahvaste identideedi ja küsis: mis on õieti identiteet? On sellega mõeldud kultuuri, traditsioone, keelt? Keel ei oma suurt tähtsust, enda väljendamine toi mub rohkem laulu, tantsu ja mitmesuguste rituaalide kaudu. Suurt tähtsust omab sugulus, igal suguharul on oma kultuuritavad ja laulmisviis. Ka geeni del on vähe tähendust, sest suguharudevahelised segaabi elud on para tamatud. Sugu harud on väikesed, mistõttu omavahel abielludes oleksid vars ti kõik sugulased. Järje pidevust on raske tuvastada, identiteet muutub pidevalt. Lõ puks tõstatas kõneleja huvitava küsimuse: kuidas on eesti identiteedi tuvastami sega? Heaks näiteks on setud, keda isegi Venemaa tunnustab omaette rahvusena. Küsimärgi alla võib paigutada ka Ida-Virumaa. ÜRO põlisrahvaste alalise foorumi ekspert, jurist ja isuri seltsi Šoikula aktivist Dimitri Harakka-Zaitsev andis põgusa ülevaate soomeugri maailmakonverentsidest, mida on alates 1992. aastast peetud mitmel maal. Tänavune leidis aset Tartus, rongkäik toimus aga soomeugri pealinnas Abja(Järgneb lk. 7)
