Nr. 42
EESTI ELU reedel, 23. oktoobril 2020 — Friday, October 23, 2020
AVASTA KODUPAIKA – AJALOOLISI KOHTI ONTARIOS
Unustatud raudtee ajalugu Georgian Bay ääres Collingwoodi ja Thornbury linnade vahel Highway 26 ääres näeb kaunis tee ääres ühte vanemat tumepunast tornikesega maja, sildi peale maja ees on kirjutatud Craigleith. Selline väike küla seal ongi ja kuigi ta pole suur, on tal rikkalik ajalugu, tähtsamana läbis asulat rongi liin 19. sajandil, mis on juba nüüdseks ammu kadunud ja pisut unustatud. Läheduses asub ilus rand, Blue Mountain ja mitmed teised suusakuu rordid ja endiste rongiröö baste trajektooril tehtud kergliiklustee „Georgian Bay Trail“, nii et tegemist jätkub ka praegu palju. Uurime natuke lähemalt, kuidas küla alguse sai ja miks ta nii tun tuks puhkepaigaks on saanud. Craigleith sai oma päris alguse juba 1649. aastal, kui Wyandot ehk Wendati pärimaa lased rändasid Ameerikast põh japoole ja asusid Georgian Bay kaldale, kuna seal oli hea ligi pääs kalastamisvõimalustele ja sai vabalt liikuda järve kallast mööda, kus nad said ka kokku Prantsuse karusnahakaupleja tega. Wyandot’ hõim kui funkt sioneeriv poliitiline ja jõukas pärismaalaste kogum, sai oma alguse sellel ajal, sest Wyandot kolm klanni „Kits,“ „Hunt“ ja „Kilpkonn“ ja nende pealikud said kokku uues kodus. Peaaegu kakssada aastat elasid nad seal rahus, aga nagu ka teiste maaaladega, sinna hakkas 19. sajan di alguses asuma rohkem Inglise ja Euroopa päritolu ini mesi, kuna riik andis välja nende „omatud“ maatükke asus tamiseks piirkonnas uutele immigrantidele. 1840. aastatel tuli esimene uus elanik nimega John Brazier enda kodu sinna rajama, aga nime küla ei saanud, kuni Kanada tuntud raudteedeinsener sir Sandford Fleming tõi oma vanemad, õed ja vennad sinna elama 1854. aastal. Fleming nimetas piirkonna Craigleith’iks mis tähendab „kivine sadam“ ja nii hakkas küla kasvama, asutati
lahtine kaevandus ja mööbli tööstus. Huvitav väike punkt on see, et ehitati ka esimene kruu satee asulasse, mis käiski möö da Wyandot pärismaalaste vana rada kalda ääres. 19. sajandi lõpuks oli seal 50-80 elanikku, pood, saeveski, kaks kirikut ja postkontor, mille ülemaks sai Flemingu isa. Siinkohal on ka väärt nimetada, et Sanford Fleming disainis esimese Kanada postmargi 24-aastaselt, kujutis margil oli kobras. 1872. aastal müüs Flemingu isa maatüki selle sama kruu satee ääres Northern Railway kompaniile, kuna nendel oli plaanis teha pikendus raudteele, mis jõuaks välja Meafordi, veel Thornburyst põhja poole. 1882. aastal ostis Grand Trunk Railway Northen Railway ära ja varem nimetatud muinasjutu line, võluva torniga Craigleith’i siis kaasaaegse disainiga raud teejaam ehitati samal aastal, selle aja peale läbis küla viis rongi päevas. Hoones olid eri ootealad meeste ja naiste jaoks, seal elas ka jaamaülem aasta ringselt oma perega. Kuigi elanikke jäi külas vähemaks Collingwoodi ja Thornbury kas vamisega 20. sajandi algul, sai asula ootamatult suusakesku seks 1940. aastatel, kuna sai talvel võtta hommikul kella seitsmese rongi Toronto Union Stationist Craigleithi jaama ja sealt sõita 25 sendi eest hobuse ga veetud saanis, mis viis otse Blue Mountaini suusamägede juurde. Rongiga sai sõita külasse, kuni 1960. aastateni, kui autoliiklus muutus popu laarseks, laiendatud teevõrgus tiku tõttu. Rongijaama on hoidnud ko halik valitsus ja vald ilusti kor ras, nüüd on see piirkonna muu seumiks tehtud ja hoone ees kasvavad ilusad sirelipõõsad Flemingute talu maade pealt, väike viide koha ajaloole. Ärgem unustagem kohalikku ajalugu, minge avastage ilusat puhkepaika Georgian Bay kallastel! Tekst ja foto KATI KIILASPEA
Iivi Zajedova… (Algus lk. 4)
okupatsioonivõimu pikaajaline propaganda on kojujäänutele jätnud nähtavasti oma jälje. Seda ajaloolist Eesti rahva ras ket katsumust pole tänapäeval Eestis piisavalt käsitletud ja on märke, et see osa, millest Eestis pole saadud poole sajandi pik kuse okupatsiooni jooksul vabalt rääkida, põhjustab sep tembrikuu traagiliste sündmuste langemist ajaloo hämarusse ning pole võtnud sisse kindlat kohta meie rahva ühisteadvuses. Püsima jäämiseks peab püüdma ajalootaju terviklikkuse poole ning sõjajärgset aega tuleks vaadelda paralleelselt nii ENSV kui ka paguluse perspektiivis. Nii leiaks meie ülemaailmne ja aktiivne pagulus oma õige koha meie ühises ajaloos. Seetõttu astus Ülemaailmne Eesti Kesknõukogu (ÜEKN) sammu, paludes Eesti valitsusel ja Riigikogul kinnitada suurpõ genemise mälestuspäev tähtpäe vade kalendrisse. 2018. aastast algatati mitmepäevaseid suurpõ genemise tähistamisi Eestis (vä liskogukondades märgitatakse seda igal aastal). Kindlaks toeks on olnud Eesti Evangeelne Luteri kirik, Meremuuseum, Okupatsioonide ja vabaduse muuseum Vabamu, Eesti Kul tuuriseltside Ühendus, TLÜ Akadeemiline Raamatukogu, Memento, Kaitseliit, Eesti Ini
13
mõiguste Instituut. Milline on Sinu arvates eestlaskonna ja eestluse tule vik? Eesti Vabariik on meie ühis looming. Urmas Reinsalu on öelnud, et seni on liiga vähe tehtud Eestis ja väljaspool Eestit elavate eestlaste ühen damiseks. Rahvastikuminister Riina Solman peab üle maailmset eestlaskonda meie rikkuseks ja potentsiaaliks. 2019.a moodustatigi Eesti valit suse poolt ülemaailmse eestluse koostöökomisjon, milles osale vad väliseesti keskseltsid, esindades eesti rahva üht osa, pidades suurpõgenemist 1944.a Eesti rahva ajaloos pöördelise tähtsusega sündmuseks. Tõdeme, et Eestis ei tähistata kõiki lähiajaloo sündmusi samavõrdselt ja kõik pole seni saanud vajalikul määral amet likku tähelepanu. Möödunud on 76 aastat suurpõgenemisest, kuid tähtpäeva pole ikka rah vuskalendrisse sisse viidud. Oleme teadlikud, et üleilmne Eesti kogukond poleks täna saanud olla nii elujõuline, kui kümned tuhanded eestlased poleks 1944. aastal põgenenud nõukogude terrori eest. Nemad juhtisid aktiivselt maailma avalikkuse tähelepanu Balti riikidele osaks saanud eba õiglusele. Tänu väliseestlaste püüdlustele ei lakanud Eesti riik de jure olemast, see aitas kaasa 1991. a Eesti Vabariigi iseseis vuse taastamisele.
24. septembril 2020 peetud teabeseminar Okupatsioonide ja vabaduse muuseumis Vabamu andis võimaluse antud teemal kaasa mõelda. Eesmärgiks peaks olema tekitada ajaloohuvi nooremate põlvkondade hulgas, alustama traagilise ajajärgu uuringutega. Tähtis on, et meie rahva õilsad teod, ettevõtmised ja võitlus paguluses oma rah vuslike väärtuste, isamaa ja omariikluse taastamise eest oleksid nähtavad ja jäädvus tatud. Tahan esile tuua, et sama suguse saatusega Läti ja Leedu rahvaga koostöö on nii pagulu ses kui ka kodu-Eestis (Balti kett) vilja kandnud. Minu jaoks on olnud heaks kogemuseks, et olen olnud seotud tugevalt nii kodu- kui väliseesti organisatsioonidega see annab võimaluse paremini aduda ja mõista, kuidas eestlust on võimalik alal hoida. Lõpuks tahaksin saata omalt poolt tervitused Kanada ja eriti Toronto lugejatele, sest mul on seal palju tuttavaid, häid sõpru ja koguni väga hea sõbranna MÜ ajast, kes ka on mul Prahas külas käinud. Hoidke eestlust, Eesti Maja, MÜ Kotkajärvel ja pagulaste poolt loodud suve laagreid, need on seda väärt! Edu Eesti arhiivile ja Tartu College’i hoidjatele, Eesti Elu lehele! Meenutan kultuuri hoidjaid Ants Saart, Toomas Metsalat, Roman Toid ja palju sid teisi. Küsis LEA KREININ
Tänan kogu südamest rahvastikuministrit Riina Solmanit isiklikult jagamast ja kutsumast vaatama 24.9. toimunud teabeseminari „Minna ei taha, kuid jääda ei saa“ – salvestust. Oleks hea, kui salvestus leviks Eestis ja eesti kogukondades väljaspool Eestit. Tegemist on eesti rahvale raskete otsuste ja katastroofilise ajaga, mis viimasel ,,Minna ei taha kuid jääda ei saa“ teabeseminaril kõlama jäi. Teame, et 1940. a juunikuu massilise küüditamise ja represseerimise tagajärjena põgenes Eestist 1944. a sügisel naasva puna armee eest ligikaudu 80 tuhat hinge, kellest ligikaudu 6000 hukkus külmas Läänemeres! Kõik, mis lähedane ja armas, kaotati ühe hetkega. Vähemalt sama palju sugulasi, sõpru, tuttavaid jäi maha – niisiis kokku mitusada tuhat eestlast, kes lisaks kõigile teistele sõja õudustele ja küüditamisele, rõhutud kartuste, murede ja teadmatuse käes oma lähemate saatuse pärast aastakümneid muretsesid. Sõjajärgset aega pole meil siiani vaadeldud paralleelselt nii ENSV kui ka paguluse perspektiivist. Siiani on võõrvõimu repressioonide tõttu tekitatud suurpõgenemist ja pagulaste vabadusvõitlust Eestis üldiselt käsitletud kui midagi väljaspool Eesti ajaloo kulgu seisvat! Tundub, et see on üks põhjustest, miks pole teave suurpõgenemise põhjustest, DP laagritest ja sellele järgnenud tegevusest jõudnud suure osa Eestis asuva rahva teadvusesse. See on jäänud piisava selgituseta ja pole leidnud kindlat kohta meie ühisteadvuses. Eelnevalt lühidalt ära märgitud põhjustel algatas Ülemaailmne Eesti Kesknõukogu 2018. ja 2019. a hääbuva suurpõgenemise meenutamist Eestis. Tallinna Jaani kirikus toimusid mõlemal aastal mälestusteenistused. Tänu EELK peapiiskop Urmas Viilma üleskutsele märkis 19.9. 2019 tähtpäeva kellahelin üle terve Eesti. Teenistusi peeti lisaks Haapsalus, Põlvas, Keilas ja Tartus. Avati mitmeid tutvustavaid näituseid, peeti kõnesid, korraldati kontserte ja ühiseid arutlusõhtuid koostöös Eestis asuvate asutuste, organisatsioo nide ja MTÜ-ga. Mälestuspäeva ettekande tegid EV peaminister Jüri Ratas, rahvastikuminister Riina Solman. Kohal olid EV Riigikogu esimees Henn Põl luaas, EV Välisministee riumi esindajad, Riigikogu liikmed ja ministeeriumide esindajad. Vajalikud sammud suurpõgenemise täht päeva äramärkimisega on astunud Okupatsioonide ja vabaduse muuseum Vabamu koostöös EKSÜ-ga, Meremuuseum, TLÜ AR, Memento Liit, Inimõiguste Instituut jt. Uue valitsuse koalitsioonilepingus on ära toodud soov luua tihedamad suhted välismaal elavate rahvuskaaslastega. Selleks astus rahvastikuminister Riina Solman vajaliku sammu, koondades enda alla ainulaadses formaadis Üleilmse eestluse koostöökomisjoni, mis aitaks kaasata ja aktiveerida üle maailmset Eesti kogukonda. See võiks aidata kaasa ühendada 1944. a vägivaldselt lahutatud eesti kogukonnad. Aitaks tuua meie ühisesse teadvusesse 1944. a septembrikuu sündmusi õiges valguses, elimineerides 50 a pealesurutud okupat siooni propaganda mõju. Nii võiks leida eesti ülemaailmne ja aktiivne pagulus oma õige koha ühises Eesti ajaloos. Võidaks sellest Eesti ja eesti rahvas tervikuna. Ka selles peitub ülesanne nii pagulaseestlaste keskorganisatsioonidele kui Vabariigi Riigi kogule ja valitsusele. Jõudu ja häid kordaminekuid rahvastikuminister Riina Solmanile ja meile kõigile, kes osalevad ülemaailmse Eesti kogukonna aktiveerimise ja kaasamise komisjonis, IIVI ZÁJEDOVÁ ÜEKNi esindaja Üleilmses eestluse komisjonis ÜEKNi Suurpõgenemise toimkonna esimees
