Eesti Elu / Estonian Life No. 42 | October 22, 2021

Nr. 42

EESTI ELU reedel, 22. oktoobril 2021 — Friday, October 22, 2021

13

AVASTA KODUPAIKA – AJALOOLISI KOHTI TORONTOS

Peidetud ajalugu Edwards Gardensis

Duo Ruut: Katariina Kivi ja Ann-Lisett Rebane.

Foto: Ako Lehemets

Duo Ruut: Tegelikult mängime me hoopis teisi pille Duo Ruut on kahe hea sõbra, kuid erineva muusikalise tausta ja maitsega muusiku ühisosa.

Katariina Kivi ja Ann-Lisett Rebane sattusid 2017. aastal ühe kandle taha istuma. See otsus oli suures osas juhuste kokkusattumine. Kandlest sai duo jaoks ,,tühi leht“, mis andis palju ruumi leiutamiseks ja erinevate mängutehnikate aren­ ­ damiseks. Ühel instrumendil kahekesi komponeerimine seab üsnagi kitsad raamid – nii saigi Duo Ruudu väljakutseks lasta oma kujutlusvõime kastist välja ja pakkida oma olemuselt mini­ malistlik muusika uusi ja erutavaid ideid tihedalt täis. ­ Duo Ruudu debüütalbum ,,Tuule sõnad“ ilmus 2019. aas­ tal ning see sai Aasta Debüü­t­ albumi tiitli 2020. aastal. Album kandideeris Eesti Muusika­ auhin­ dadel kahes kategoorias 2021. aastal.

Eestis on etnovaimustus kestnud juba tükk aega.

Pärimuspillid on üha populaarsemad – torupill, lõõts, parmupill, viiul. Kuidas juhtus see, et teie pilliks sai just kannel?

Tegelikult mängime me hoo­ pis teisi pille ja kannelt me muusikakoolis eraldi õppinud ei ole. See pill jõudis meieni läbi ühe õnneliku juhuse, kui olime ühe rahvamuusika töötluse festi­ vali jaoks tegemas seadet ning

Duo Ruut esinemas hiljutisel Tallinn Music Weekil.

Foto: Tallinn Music Week

leidsime prooviruumi nurgast sellesama tolmuse kandle. Tava­ pärase kolme puidust kandlejala asemel leidsime vaid kaks ja seetõttu asetasime pilli meie va­ hele sülle ja hakkasime uurima ja katsetama, milliseid hääli sellest pillist välja võluda saab.

Teie mängite nn. rahvakannelt, millel on duurikeeled ja soolokeeled. Aga kannel on mitme maa rahvapill ja sellel on eri variante. Kas olete proovinud ka muid kandle­ tüüpe?

Eks mõtetest on muidugi läbi käinud ka teised sarnased pillid, kuid nii kaua, kuni veel uusi mõtteid tuleb meie enda pilliga, jääme selle juurde – see on omamoodi katsumus leiutada uusi tehnikaid ühe ja sama pilli peal.

Võlute kandlest välja väga erinevaid ja müstilisi helisid – pillikeeli, kõlakasti ja huvitavaid väliseid vahendeid kasutades. Kas olete kõik või­ malikud variandid juba läbi katsetanud-avastanud või on veel arenguruumi uute tehni­ liste võtete ja kõlade avastamisel?

Võimalusi on selle pilli juures üllatavalt palju, ka ise poleks esimene kord seda kätte võttes uskunud, mida kõike sel­ lega teha saab. Tihti juhtub ka, et mingit tehnikat katsetades see ei tundu toimivat ja me jätame ta sinnapaika. Mõne aja pärast jõuab see aga mõne teise loo kontekstis meieni ringiga tagasi.

Olete vaatamata duo suh­ teliselt ,,noorele“ eale juba palju esinenud erinevatel festivalidel üle kogu maailma.

Kas inimesed saavad teie muu­ sikast igal pool ühtemoodi aru?

Tundub, et muusika on tõepoolest universaalne keel. Ei saa olla kindel, kas seda just täpselt samamoodi mõistetakse, aga see kõnetab kindlasti kuula­ jaid erinevates maailma otstes.

Näiteks just hiljuti andsime kontserdi Tallinn Music Weekil,

Mitmed lugejad on kindlasti käinud Torontos ilusas Ed­­ wards Gardens’is jalutamas ja nautimas kõike, mida loodusel on pakkuda. Aga kui parkimisplatsi läänepoolses osas natuke kaugemale metsa alla uurima minna, võib mäe­ nõlvakul märgata haua­ kive, mis on eraldatud suure aiaga.

See ongi piirkonna asutaja Milne’i perekonna viimne puhkepaik ja koht, kus nad elasid mõningad aastad enne, kui kolisid ida poole Law­ rence’il.

Mis oli perekonna tähtsus?

Uurime natuke lähemalt.

Alexander Milne tuli pere­ konnaga tolleaegsesse Yorki piirkonda Šotimaalt 19. sajandi alguses ja 1815. aastaks oli ta alustanud Etobicoke’s villatöös­ tuse, sõber James Farr lubas tal kasutada ühte oma veskihoonet äri ja lao jaoks. 1827. aastal asus Milne koos perekonnaga elama Leslie ja Lawrence’i edelanurka, kuhu ta ehitas maja, saeveski ja jällegi villatööstuse. Üle aastate ostis ta Lawrence’i piirkonnas järjest maad kokku kuni just Don Millsist edasi oruni. Milne’il oli vägev kolme­ korruseline ehitis, kus villatöös­ tus oli allkorrusel ja veski opereeris kolmandal korrusel. ­ Lugedes kuulutust 1827. aastast, on näha, et ta garanteeris head tööd ja võttis vastu nisu, kaera, tangusid ja maisi tasuks töö eest. Kahjuks pidi Milne kolima 1832. aastal ida poole Law­ rence’i ja Don Millsi piirkonda orgu jõe äärde, kuna eelmises paigas hakkas veevool liiga ­nõrgaks jääma. Aga originaalne maa Leslie ja Lawrence’i nur­ gas oli ikkagi perekonnas üle saja aasta.

Aga kuidas sinna siis kus oli kuulajaid paljudest eri­ nevatest riikidest, kuid tundub, et südamest liigutatud said nad kõik, hoolimata oma taustast.

See oli jällegi väga inspireeriv.

Missugune on teie jaoks olnud kõige eksootilisem või erilisem esinemiskoht?

Muusika on meid päris palju erilistesse kohtadesse viinud, aga kõige eksootilisematest kohtadest saame välja tuua minituuri Jaapanis ja esinemise Usbekistanis. Eriti rõõmustav oli sealsete inimeste soe vastu­ võtt nii meie kui ka meie muusika suhtes.

Kas olete Kanadas käinud?

Seni pole me sinna veel sat­ tunud, kuid juba 23. oktoobril saame virtuaalse silla kaudu oma loomingut jagada ka kuula­ jaskonnale Kanadas.

Mida teeksite praegu selli­ sel juhul, kui tol korral poleks seda saatuslikku kannelt teie vahele sattunud?

Tahaks arvata, et tegeleksime ikkagi muusikaga, aga poleks sugugi nii kindel, kas teeksime seda koos. Küsis LEA KREININ

Alexander Milne’i perekonna ja järeltulijate puhkekohad.

Milne’i perekonna puhkepaiga leidmiseks tuleb olla tähelepanelik, et puude sees seda näha. Läheduses asuval mäenõlvakul asus pere­ konna maja, milles alusmüüri kivid on samuti alles.

Edwards Gardens tekkis? Tege­ likult oli see maa-ala alati täis ilusaid lilli ja hooldatud peen­ raid, kuna Milne oli teinud ­sinna suure privaatse pargi oma perele, kus sai loodust nautida.

Kui nad ära kolisid, siis ei hool­ datud seda kaua aega ja see kasvas umbrohtu.

1944. aastal ostis ärimees Rupert Edwards maa ala ära, sest see olevat olnud just selline „maakoht keset linna“, millest oli unistanud ning ta lasi suure maa-ala kõik ära korrastada. Ta lasi sinna teha privaatse golfi­ väljaku, tegi kindlaks, et mets­ loomade jaoks oleks oma rahu­ lik osa ja kogus kive igalt poolt ning selle tõttu on park tuntud

Eesti idufirma nutikad ülekäigurajad levivad Euroopas Tartus tegutsev idufirma Bercman Technologies sai Euroopast uusi tellimusi nutikate ülekäiguradade eks­ pordiks. Lisaks arendab Bercman veel mitut uut lahendust, mis aitavad liiklust ohutumaks muuta.

Bercman Technologies tegev­ juht Mart Suurkask kinnitas, et eestlaste välja töötatud liikluso­ hutuslahendus tekitab Euroopas laialdast huvi.

Nutikas ülekäigurada saab hakkama nii sademete, pakase kui ka vastupidi väga kõrgel temperatuuril töötamisega, mis teeb lahenduse atraktiivseks kogu Euroopa jaoks.

Eestisse on Bercman varem paigaldanud kolm nutikat üle­ käigurada.

Lähemal ajal toob Bercman turule ohuolukordasid ennetada aitava tehnoloogia, mis muudab nutika ülekäiguraja veel tõhusa­

ühe kõige suurema kivitaimlana Kanadas.

1954. aastal tahtis linn maaala ära osta, kuna Don Millsi hakati rajama uut elamurajooni, aga Edwards ootas maa müümisega, kuni linn lubas, et see jääb pargiks. Kaks aastat hiljem avatigi Edwards Gardens publikule.

Tänapäeval on seal palju uurida, saab vaadelda erilisi ­ taime- ja lilleliike, mõnikord kontserti kuulata ning suurde Wilket Creek Park’i saab sealt ka edasi väga kergesti, kui on soovi pikemat jalutuskäiku ette võtta.

Minge avastage natuke rohkem kohalikku ajalugu!

Tekst ja fotod KATI KIILASPEA

maks. Uuel tarkvaral põhinevate ülekäiguradade lahenduses ka­ sutatakse masinnägemist, mille abil suudab ülekäiguraja info­ süsteem liiklejaid – nii sõi­ du­ keid kui jalakäijaid – tuvastada ja neid võimalike ohuolukor­ dade eest hoiatada. Selleks jäl­ givad masinnägemise algoritmid liiklejate liikumistrajektoore ja nende võimalikku kattuvust. ,,Kui süsteem liikumistee­ kondade vahel konflikte ei näe, toimib nutikas ülekäigurada ta­ varežiimis – jälgib liiklejaid ja annab neist lähenevale sõidukile valgussignaaliga märku. Kui aga süsteem märkab, et kahe liikleja vahel võib toimuda kokkupõrge, lülitub tulevikus ­ sisse ülekäiguraja ohurežiim, mille algoritme Bercman praegu arendab. Ohurežiim hoiatab jalakäijat helisignaaliga ning ­ sõidukijuhti veel silmatorkava­ ma valgusignaaliga,“ selgitas Suurkask liikluslahenduse toi­ mimispõhimõtet. (PM/EE)