6
EESTI ELU reedel, 22. oktoobril 2021 — Friday, October 22, 2021
Unustatud rahvaste jälgedes Sellist pealkirja kandis dokumentaalfilm, mida oli võimalik vaadata pühapäeval, 17. oktoobril VEMU vahendusel. Filmi režissöör on Erle Veber ja unustatud rahvad, millest juttu, on meie hääbunud või hääbuma kippuvad hõimurahvad. Filmis osaleb Eesti tippkammerkoor Collegium Musicale dirigent Endrik Üksvärava taktikepi all, esi tades katkeid Veljo Tormise kuueosalisest laulutsüklist „Unustatud rahvad“. Filmi koostajad sooritasid koos kooriga retki nende rahvaste põlisaladele, vestlesid elani kega, kes veel mingil määral valdasid oma keelt, tutvusid nende elustiili ja kultuuri pärandiga. Iga osa Tormise tsüklist on pühendatud eri rahvusele ja nende rahvalaulude töötlusele. Esimene osa kannab pealkirja „Liivlaste pärandus“. Liivlased paiknesid peaasjalikult Liibavi (Liepaja) ümbruses. Liivi keele igapäevases elus kasutajaid pole enam olemas, küll on aga selle valdajaid. Viimane liivlane suri
Kanadas 2013. aastal kõrges vanuses. Nende järglased on täielikult lätistunud ja sulanud kohalikku ühiskonda. Huvitav (ja mõnevõrra ängistav) on kuulda, et Läti valitsus ei soosinud liivi kultuuri eden damist. 1923. aastal loodi Liivi Liit, kuid foklorist Oskar Loorits, kes liivlasi korduvalt külastas, kuulutati Lätis persona non grata’ks ja saadeti maalt välja. Liivlaste elust andsid filmis eesti keeles seletusi liivi rahvalaulik Julgi Stalte ja diri gent Girts Gailitis. Tormis lõ petab selle osa ühe läti lauluga sümboolse sulandumisena läti rahva hulka. Teine tsükkel on „Vadja pul malaulud“. Keeleteadlane Paul Ariste oli see, kes viis Tormise Vadjamaale ja aitas tal leida vastavaid rahvaviise. Vadjalased hääbusid ammu, segunesid venelaste, soomlaste, isurite ja eestlastega. Nende keel on ammu olnud väljasuremise lävel. Ariste pilt on Vadja muu seumis aukohal. „Isuri eepos“ tutvustab rahvakildu, kes tuli peamiselt
Veljo Tormis 2014.
Foto: EE
Karjalast ja pidas veidi kauem vastu kui vepsalased. Nagu jutustab isuri aktivist Dimitri Harakka-Zaitsev, mõjus nende püsimisele hävitavalt nende piirkonda rajatud tohutusuur sadam. Sellele lisandus tugev venestamise surve. Huvitav oli vaadelda nende käsitöid: kirja tud kindad, rätid, linikud, punutud korvid. „Ingerimaa õhtud“ on kokku pandud tantsulauludest. Filmi jälgijail võimaldus näha korra likku külapidu, kuidas see algas
Segerstami pühendusteos prints Philipile Sirje Vihma-Normet Eesti rahvusorkestrit ERSO-t dirigeeris 15. oktoobril legen daarne Soome dirigent ja helilooja Leif Segerstam. Sibeliuse ja Tšaikovski muusika kõrval kõlas esiettekandes Segerstami sümfoonia prints Philipi mälestuseks – „Salut ing a Royal Soul...“. Nii kontserdi avalugu – Sibeliuse orkestrisüit „Pelleas ja Melisande“ kui lõpulugu – Tšaikovski sümfoonia „Manf red“ – on kirjutatud kirjandusli kule algmaterjalile toetudes, kus surma teema on kesksel kohal. Need teosed moodustasid mõju va raamistiku Segerstami süm fooniale „Saluting a Royal Soul“. Eesti rahvusorkester kõlas Segerstami käe all emot sionaalse veenvusega, surma teema oli mõjuvalt esile toodud. Melisande’i imekaunis (surma) teema Sibeliuselt juhatas kuula jaid ette Segerstami pühendus teose meeleollu. Kuulates Se gerstami orkestriteost „Saluting a Royal Soul“ tuli tahtmine parafraseerida Rainer Maria
Prints Philip. Foto: Allan Warren, Vikipeedia
Rilket – ta hakkas heliloojaks, sest teab, et maailmas on nii palju asju, mida sõnades väljen dada ei saa. Just seetõttu on muusikalised pühendusteosed nii mõjuvad. Siinkohal võiks meenutada, et Leif Segerstam on kirjutanud pühendusteosed ka oma Eesti sõpradele: Peeter Liljele („Flower bouquette No. 43E“, esiettekanne 1993.a Oulus) ja Eri Klasile (sümfoonia „Stretch ing Thoughts Towards“ (esi ettekanne toimus Eri Klasi 80. a juubelile pühendatud mälestus kontserdil Tallinnas 2019.a). Kõik mäletame kuninganna Elisabeth II külaskäiku Eestisse ja neid rahvahulki, kes olid teda Tallinna raekoja platsile tervita ma tulnud. Teame sedagi, et tema kuninglik kõrgus ööbis va nalinnas, hotellis „Kolm õde“. Kui kuninganna Elisabeth II elust oleme lugenud juba oma kooliaegsetest ajalooõpikutest, siis tema galantsest abikaasast teadsime vähe. Pärast prints Philipi surma näitas Eesti TV dokfilmi printsi ligi sajandipik kusest eluteest ja nii olid mõistetavad Segerstami süm foonias kõlanud suure trummi „paugutamised“ ja tormilisele merele viitavad mõjuvad or kestrilõigud. Muusikas kõlanud reaalsete viidete kohal kõrgus aga see miski, millele võimatu sõnu leida. Leif Segerstam kir jutas oma mälestusteose juurde kommentaariks: ,,/… /Minu k alevalalik-väinämöislaslikus südames värahtas muusikaline kujutelm, kuhu on kootud hää led ja meloodiad-harmooniad, milles on saunaaurus istuva vel jeskonna soome sisu maik./.../ Pean tõdema, et selliseid
i ntiimseid mõtteid, mis ins pireerisid mind liikuma univer sumi või multiversiivsete maas tike suunas, kus ma ise elaksin siis, kui minu aeg peaks saabu ma, suudan formuleerida vaid muusikaliste väljendusvahendite kaudu.“ Mälestusteose ettekande ajal kõlas suur orkester ilma diri gendita. See aitas veelgi süm foonia muusikasse süveneda, sest Segerstami atraktiivne, lausa müütiline kuju ei võtnud osa tähelepanu enda peale. Kuidas see aleatooriline juhustemäng, mis jätab pillimeestele partituuri tõlgendamisel suured vabadu sed, nii hästi kokku kõlas, on lausa müstiline. Ilmselt aitas õnnestumisele kaasa ERSO kontsertmeistriks kutsutud Mikk Murdvee, kes viiuldamise kõr val on ka dirigent. Kontsert toimus ERSO 95. sünnipäeva ja Eesti Kontserdi 80. juubeliaasta hooajal. See tõttu võimendus veelgi kontser dil kõlanud heliloojate valiku tähendus – Sibelius on enne sõda meie orkestrit Tallinnas dirigeerinud ja Eesti heliloojate ga „Kuldse Lõvi“ kõrtsis ven nastunud, Tšaikovski on oma viimasesse, 6. sümfooniasse sisse kirjutanud eesti rahvaviisi „Kallis Mari, kaugel elad“, mis mõjub ta kunagiste Haapsalusuvede helge mälestusena. Segerstam ise aitab elus hoida Lydia Koidula suurt unistust „Soome sillast“, pühendades oma Eesti sõpradele mälestus teoseid ja käies siin aeg-ajalt ka dirigeerimas. Ja seda kõike kuldse ringi ooperimajades diri geerimise ja kuulsate orkestrite juhatamise kõrvalt. Suur tänu talle selle eest!
Nr. 42
ja lõppes. Selles olid suured teened kunagisel kolhoosi esi mehel, kes vastupidiselt valit suse hoiakule soosis ingerlaste rahvuskultuuri ja lubas neil asutada oma laulu- ja tantsurüh ma. Ingerlased olid luterlased, kirik oli nende identiteeditugi. Peterburi ümbruses oli neid kunagi 150.000. Kümne aastaga hävitas nõukogude võim neist umbes kolmandiku. „Vepsa rajad“ on Äänisjärve kaldal. Vepslased moodustasid osa järel-viikingite kaubandus võrgustikust. Nad olid alepõle tajad ja seetõttu rändrahvas, kes pidevalt uudismad rajades edasi liikusid ida poole kuni Vologda kanti välja. Nende keel on eesti keelega üllatavalt sarnane, nüüdseks on aga sellesse sega tud palju vene laensõnu. Tore oli vaadata vepslasi oma rahva rõivais. 1960. aastad, kui suleti kõik koolid, mõjusid neile rusu valt. Viimane osa tsüklis pealkir jaga „Karjala saatus“ peegeldab läänemeresoome kuulsaimat laulumaad. Karjalased on väga avatud iseloomuga, nendega on kerge suhelda. Karjala vabariik on pindalalt kolm korda suurem
kui Eesti, tänaseks moodustavad umbes 87% selle elanikkonnast venelased. Tormis lõpetab tsükli hällilauluga, mille käigus laps sureb. Dirigent Miina Pärn kommenteerib sellist lõppu küsides, kas see peab sümboli seerima kõigi nende rahvaste suremist. Ja vastab Veljo Tormise sõnadega: ,,Ei, hälli tame nad magama. Ehk ärkavad veel kunagi.“
Metsatöll andis välja uue loo koos videoga
manimelise raamatu ainetel, ent vaatab läbi Kivirähu ja ka laulu minategelase, fiktiivse karakteri Leemeti, veel veidi kaugemale ürgeestlaslikku soovunelmasse pöörata aeg tagasi müütilisse muistsesse aega, kui rohi oli hulga rohelisem ja moolok-har vesteride asemel müttasid met sas sõbralikud mesikäpad. Too arusaam muistsest ja kaunist murueidetütarde ja Kunglaajastu maailmast on muidu gi mõista kaunis vildakas, seetõttu on ka Metsatöllu laul täis vinte rohkemgi kui värssidest esma pilgul välja lugeda võib.“
2. oktoobril toimus Ugala teatrist otseülekanne Aasta õpe taja galakontserdist, kus esitleti esmakordselt Ain Mäeotsa lavastatud mitut uut eesti muusikavideot. Laulud, millele videod loodi, olid kirjutatud ning valmistatud spetsiaalselt toimunud galakontserdi tarvis ning inspireeritud tuntud kirjandusteostest. Ansamblile Metsatöll valmis tati Mäeotsa juhtimisel muu sikavideo laulust ,,Mees, kes teadis ussisõnu“. Metsatöllu laulu sõnadelooja Lauri Õunapuu kirjeldab uut laulu nõnda: ,,Metsatöllu laul ,,Mees kes teadis ussisõnu“ on kirjutatud Andrus Kivirähu sa
Film on kaugelt enam huvi pakkuv ja omapärasem, kui seda on võimalik ühe põgusa vaatamise järel kirjeldada. Lõpus toimus vestlus VEMU pearhivaar Piret Noorhani juhti misel. Võimalikele küsimustele olid valmis lisaseletusi andma dirignet Endrik Üksvärav, fen nougrist Taisto Raudalainen ja etnomusikoloog Taivo Särg. Selgus, et filmi valmimisele kulus umbes kolm aastat. Õieti on see kombinatsioon kolmest dokumentaalfilmist. Tasub ehk meeles pidada Veljo Tormise sõnu, kui ta lausub, et olgu see ka hoiatuseks eestlastele: oma rahvuskultuuri hoidmata ja edendamata võime ka meie hääbuda. Ärgem laskem seda juhtuda! EERIK PURJE
,,Mees, kes teadis ussisõnu“ salvestati ja mängiti kokku Tõnis Noevere ja Metsatöllu poolt Tallinnas, augustis 2021. Helivalmiku (mastering) valmis tas legendaarne Taani heliin sener ja produtsent, Grammy nominent Jacob Hansen.
Metsatõll on esinenud ka mitmel korral Torontos. Fotol Markus Teeäär ja Lauri Õunapuu. Foto: EE
