Nr. 48
EESTI ELU reedel, 4. detsembril 2020 — Friday, December 4, 2020
5
Kommentaarid ja arvamused
Eesti riik olemise tähtsus Harri Kivilo 26.11.2020 Eestlaste iseseisvust ja oma maa peremees olemist on olnud vaja kaitsta nii enne kui ka kohe pärast Eesti Vaba riigi loomist. Okupat siooni järgsel ajal on suurte kulutustega rajatud võitlus võimeline kaitsevägi ning NATO on lubanud sõjalist abi anda. Ent ometi on meie hul gas neid, kes kinnitavad või koguni lausa nõuavad, et Eesti oleks „võrdväärselt avatud ja tulevikku vaatav“ – tajumata, mis tulevikus terendub ning kuidas see mõjutab Eesti riigi, rahvuse, keele ja kultuuri olemist ja püsimajäämist. Eestisse okupatsiooni- ja an neksiooniajal elama saadetud NSV Liidu kodanikud võivad inimõiguste nimel tahta avatud ruumis oma emakeelt piirangu teta kasutada. Sama soov võib tekkida ka: isikutel, keda Eesti ettevõtted on võõrsilt palganud hooajatöödeks; meie kõrgkoo lidesse tulevatel õpilastel ja eriala teadmistega ametnikel; kõigil eespool nimetatud isikute Eestisse elama toodud perekon na liikmetel. Sellises avatud olukorras ei saa eesti rahvuslik identiteet pikemaks ajaks kest ma jääda. Põhiseaduses määra
tud põhilisi kohustusi on võima lik täita vaid siis, kui sisse rändajate osa riigi põlisrahva suhtes ei ole kõrgem, kui see oli okupatsioonieelses Eestis. Eesti iseseisvuse ennistajad asusid kohe pärast 20. augusti südaööl 1991 avaldatud teadet, et „Eesti Vabariigi põhiseaduslik riigivõim on taastatud“ pidama läbirääkimisi NSV Liiduga, mää ratlemaks kuidas okupat sioon ja anneksioon lõpetada – nagu see väga räige kuritegu oleks kahe riigi koostööna toimunud. Näib, et iseseisvuse ennistajad ei teadnud, et Baa side lepingus on NSV Liit luba nud Eestisse saadetud väeosad Eestist välja viia hiljemalt aastal 1950. Seega polnud president Meril vaja sõlmida aastal 1994 president Jeltsiniga uut Vene vägede väljaviimise lepingut, mis võimaldas Venemaal jätta Eestisse paarkümmend tuhat erru arvatud ohvitseri koos perekondadega (pikemalt selgi tatud Henn Põlluaasa raamatus „Lennart Meri“). Möödunud aega analüüsinud endine riigikogu esimees Ülo Nugis väitis oma kõnes Kahe kümnenda Augusti Klubis, aas tal 2009: „Me peame endale ausalt tunnistama, et restitutio ad integrum küsimus on meil venekeelsete inimeste osas la
hendamata ning jääb lahenda mata veel tükiks ajaks.“ Tõelise riigimehena oli Ülo Nugis ilm selt tajunud, et Eesti ei saa üle aegade püsima jääda, kui jät kame valitsemist, nagu ENSV oleks olnud meie endi loodud. Ülo Nugise esitatud tõdemus aga ei mõjutanud peavoolu meediat ega riigivõimu kõrge maid instantse endalt küsima miks ei ennistatud pärast uue põhiseaduse vastuvõtmist aastal 1939 kehtinud Eesti Vabariigi valitsemise korda? Meie riigivõim koos läänerii kide nõustajatega on ilmselt järeldanud, et Venemaa tahab Eesti oma valdusse sõjaga taga si saada ning selle teostamise saab Eesti kaitsevägi nurjata koos NATO jõududega – ilma analüüsimata, kui palju eestlasi saaks ellu jääda ja asuma väga põhjalikult purustatud riiki üles ehitama ning eesti rahvuse ja kultuuri kestmajäämist tagama. Sedagi pole võimalik ette teada, kas iseseisvuse kaitsmine tänaste relvadega lõpeb Venemaa või NATO ja Eesti võiduga. Ent juba Ülo Nugis arvas oma kõnes aastal 2009, et Venemaa võib jõuda Eesti hõivata enne, kui NATO suudab hakata vastu panu osutama. Riigivõim on senini toi mi nud, nagu Venemaal ei olekski võimalik Eestit oma alluvusse saada ilma sõjata. Ent ometi on
Noored eestlased kui sündinud elufilosoofid Oma arvamusega välja tulla, sellest kirjutada, mõtet arendada Kuhu panevad noored eestla – see nõuab muidugi julgust. sed oma säravad ideed ja Oletasin sellepärast, et mulle mõtted? Sellised, mis oma kui laiale üldsusele tundmatule uudsuses võivad teistele tun inimesele juletakse usaldada duda isegi rumalatena, ent abituid või ka fantastilistena julgustamise ja tunnustamise tunduvaid ideid. Need ei pruugi korral võivad areneda mil ju olla südame salasoovid, vaid lekski väärtuslikuks? Kord kirjutaja fantaasia vili. Aga võta juba selle küsimuseni jõud näpust! Noor eestlane tundub nud, ei andnud see mulle sündinud filosoofina, kes vaatleb rahu. Nii algatasingi ma kir ilmaelu kõrgelt ja kaugelt, kaa jakonkursi 23 aastat tagasi, et lutleb kainelt, ja sugugi mitte toetada julgelt mõtlevaid isiklikust seisukohast, ehkki noori eestlasi, kel on midagi sõna „mina“ on alati pealkirjas öelda. Peaasi, et mõte saaks ette antud. kirja pandud. Mõttekonkursi Mullu meenutas tosina jagu nime all toimub see igal sü kirjutajaid, et maailmas on gisel, kestab praeguseni. seitse miljardit inimest, ehkki Viimased 17 aastat on seda teemaks oli „Mul on üks mõte“. administreerinud Eesti Rah Ka tänavu alustas üks noor vuskultuuri Fond. Preemiaks inimene kirjutist lausega: on viimastel aastatel olnud „Elame globaliseeruvas maail 1000 eurot, mis tuleb minu mas“, keegi teine nimetas ikka isiklikust taskust. gi seitset miljardit, ehkki teema Olen nii väga tahtnud eris oli „Mulle meeldib see väike tada oma konkurssi koolikir asi“. Seda teemat andes kujuta jandist, millel on oma reeglid. sin ette, mis raskusi mul tuleb, Enamasti kirjutatakse see õpe kui noored kirjutavad entusiast taja jaoks ja hea hinde saamise likult lapsepõlves kalliks peetud eesmärgil. Õpetajat muidugi karumõmmist, emale kuuluvast tuntakse, teatakse, mida ta hin prossist, vanaema kootud kamp dab. Ka minu konkursile tule sunist, Pariisis ostetud pluusist, vad kirjutised tihtipeale eesti lahutamatust kaaslasest tele keele õpetaja vahendusel. See fonist või kaunist jõuluehtest. tähendab aga, et õpilane on kir Kellele ja kuidas siis määrata jutanud ikkagi õpetajale, mitte auhind? Tegelikkus lõi mind pahviks: mulle. Ja tulemuseks on laias mitte ükski töö, ei õpilastelt ega laastus koolikirjand, mis võib tudengitelt, ei pühendunud ühele olla väga ilus, isegi lüüriline, konkreetsele, käega katsutavale ent sel pole seda mõtet, mida asjale või esemele, ehkki üks mina tahan toetada.
Tiina Tamman
nimetas põgusalt vanavanaema portreed ja teine kirjutas loo tolmurullist, millest ma ei saanud aru. Kaks kirjutist tau nisid praegust tarbimiskultuuri, kaks kirjutasid kohvist, üks teest, üks jäätisest. Enamik töid hüples aga kuskil kättesaamatus kõrguses. Kõige rohkem loeti üles kõikvõimalikke imelisi het ki, ühelgi neist küll peatumata. Üks kirjutas taevatähtedest, teine kosmosest, kolmas sise misest häälest, neljas südame tunnistusest. Kahele noorele meeldis vaikus, mitmed kirju tasid naeratusest, aga ikka umb isikuliselt, mitte iseenda koge musest. Mullu oli töid 105 ja sain neist 15 paremat panna kon kursi kodulehele (tiinatammani konkurss.blogspot.com). Tänavu oli kirjutisi 65 ja vaid neli lähe vad kodulehele. See nelik pole samuti kirjutanud nii lihtsalt ja isiklikult, kui ma tegelikult tahaksin, aga mu soov on toeta da igasuguseid iseseisvalt mõt lejaid – peaasi, et iseseisev mõt lemine kirjatöös välja pais tab. Kõik neli on auhinda väärt: neil oli midagi öelda ja mul oli nende töid huvitav lugeda. Peaauhinna (700 eurot) saab Martin Paggi Tallinna 21. Koolist. Ta veenis mind edukalt, et vastusest hoopis olulisem on tee lahenduseni, selle läbimine. Kolm õpilast – Emma Lotta Lõhmus Tallinna Gustav Adolfi Gümnaasiumist, Anette Mägi Tallinna 32. Keskkoolist ja
Teise maailmasõja järgsel ajal Eesti lubanud eestlaste maaalale elama saadetud NSV Liidu kodanikel ja teistel sisserända jail saada põlisrahvaga võrdsed õigused ning nende alusel jääda Eestisse igavesti elama. Võrd sete õiguste andjad ilmselt ei teadnud, et Atlandi Harta koha selt ning okupatsioonieelse olu korra alusel polnud Eestit vaja asuda valitsema kaherahvuselise riigina ning: anda aastal 1992 kõigile vägivaldselt NSV Liidu poolt loodud ENSV-s elanud NSV Liidu kodanikele alaline elamisluba; jätkata venelaste laste koolitamist venekeelsetes, riiklikult rahastatud, koolides; rahastada ja aidata korraldada vene rahvuskultuuri viljelevate organisatsioonide tegutsemist; jätta esitamata NSV Liidu õi gusjärgsele Venemaa Föderat sioonile väga suurte okupatsioo nikahjude hüvitamise nõue; asuda koostama ja rakendama venelaste ja eestlaste lõimimist soodustavaid tegevusi; lubada vene keele kasutamist ametlikes teadaannetes, rahvusringhäälin gu saadetes, ajalehtedes; avali kus ruumis toimuvatel üritustel; tahtlikult vaikida olematuks mitte ainult NSV Liidu poolt teostatud genotsiidi, vaid ka see, et 70 000 eesti meest olid Soome ja Saksa vägedelt saadud relvade ja laskemoonaga aastal 1944 kangelaslikult võideldes püüd
nud Eestit vallutama tulevat punaarmeed takistada kuni lääneliitlaste abivägede saabu miseni.
Sõnausele kogunes üle 3800 uudissõna
kool“, ,,iseõpe“, ,,pereõpe“ ja ,,kõpe“. Sõnause projektijuhi Ede Tamkivi sõnul on raske on en nustada, millised uued sõnad käibele lähevad. Sõnausest võttis osa igas vanuses keelehuvilisi – noorim sõnaesitaja (vanema abiga) oli kaheaastane ja vanim 88. Kõige aktiivsemalt võtsid sõnakorjest osa noored vanuses 12-18, kõige viljakamad olid 30-40 aastased. Enne, kui komisjon parimad sõnad välja kuulutab, saavad kõik soovijad valida esitatud uudissõnade seast oma lem mikud. Alates 2. detsembri pärastlõunast saab oma lem miksõnade poolt hääletada Sõnause Facebooki lehel. Võitjasõnad kuulutatakse välja 8. detsembril, keeleuuen dusliikumise algataja Johannes Aaviku 140. sünniaastapäeval ning parimaid sõnaloojaid tun nustatakse auhindadega. (ERR/EE)
Novembris alustatud Sõnause uudisdigisõnade korje tõi 3866 sõnapakkumist 1191 inimeselt ja 41 kollektiivilt. Seda on peaaegu kaks korda rohkem kui kümme aastat tagasi toimunud esimesel sõnausel. Kõige populaarsem uudissõ na oli ,,lühik“, mida esitati 28 korral, et asendada sõna ,,short cut“. See oli ka enim pakutud ingliskeelne sõna kokku 159 vastega. Otsetõlkes tähendab see ,,kiirlõiget“, mille vastetena pakuti näiteks ,,kirt“, ,,kärmik“, ,,lühe“, ,,otsek“ ja ,,õgvik“, tea tas Vabamu. Palju vasteid pakuti sõnale ,,chattima“- kokku 152. Asen dussõnadeks pakuti näiteks ,,nestlema“, ,,lobama“, ,,sõrmle ma“ või ,,tekstima“. 126 korral pakuti vastet sõnale ,,distant sõpe“, mida asendama pakuti ,,hajakool“, ,,sildõpe“, ,,kodu
Artur Soo Türi Ühisgümnaa siumist – saavad igaüks 100 eu rot. Neile meeldivad (vastavalt) hetk enne kontserdi algust, väl jas kuivanud voodilinade lõhn ja maakaardid. Ükski kahek sateistkümnest konkursil osale nud tudengist ei küündinud nende tasemeni. Konkursil on ka koduleht, kus võitnud töid saab lugeda: https://sites.google. com/view/tiinatammanikonkurss
Kõik eespool loetletud toi mingud kinnitavad Eesti tahet olla kaherahvuseline riik. See ennatlik põlisrahva muunda mine võib mõjutada Venemaad sobival ajahetkel suunata mingit osa Eestis elavatest venelastest rahvusvahelises kohtus nõudma vene keele teiseks Eesti riigi keeleks seadustamist. Endi toi mingu alusel kakskeelseks muundunud Eesti võib ehk juba paarikümne aasta pärast Vene maa osaks saada. Kokkuvõtvalt tuleks riigivõimul, peavoolu aja kirjandusel ja kõigil hääleõigus likel kodanikel tajuda, et Eesti riigi, rahvuse, keele ja kultuuri üle aegade kestma jäämine pole kaugeltki tagatud sellega, et rahvusvaheline üldsus teab kindlasti, et NSV Liit on ligi poole sajandi vältel Eestit oku peerinud ja annekteerinud. Ees til on olnud alates juunist 1992 ilmselge kohustus ja ka võima lus ennistada olukord, mida olid teised riigid ja meie vähemus rahvused lugupidamist pälvivaks pidanud okupatsioonieelsel ajal. Ainult augustis 1939 olnud riigi elu edasi arendades on tõenäo selt võimalik välistada vene keele teiseks riigikeeleks sea dustamine – ja tagada Eesti Vabariigi suveräänsus.
Tuleval aastal toimub uus konkurss uue teemaga. Võibolla ei saagi ma teada, mida teeb enamus noortest eestlastest oma säravate (või ka tobedate) ideede ja mõtetega, aga opti misti kombel loodan ikka, et ehk tuleval aastal... (Tiina Tamman on Inglismaal elav eesti kirjanik ja ajakir janik, toim.)
