8
EESTI ELU reedel, 4. detsembril 2020 — Friday, December 4, 2020
Nr. 48
Alar Kivilo – oma poiss, kes on kaua tööd teinud Tallinna Pimedate Ööde filmi festivalil (PÖFF) sai 27. novembril elutööpreemia Eesti filmioperaator Alar Kivilo. Ta on sündinud 1953. aastal Kanadas. 1997. aastal kolis ta perega Los Angelesse ja töötab nüüd peamiselt Hollywoodis. Alar elab Eestis ja USA-s. Alar Kivilo kaamera ees on mänginud sellised kuulsused nagu Kevin Bacon, Bruce Willis, Cameron Diaz, Colin Farrell, Keanu Reeves, Bridget Fonda, Billy Bob Thornton, Anthony Quinn, John Cusack, Donald Sutherland ja paljud teised Hollywoodi tippnäitlejad. Alar on Ameerika filmiaka deemia ning USA, Kanada ja Eesti operaatorite kutseliidu liige. Ta on võitnud mainekaid auhindu, näiteks Ameerika filmi operaatorite liidu (ASC) auhinna. Auhindu on ta saanud ka reklaamklippide operaatori
Alar Kivilo.
ja fotograafina. Lühifilmi Os cari on saanud tema Kanadas filmitud „Poisid ja tüdrukud“. Kohtume Alar Kiviloga ühes Tallinna kesklinna kohvikus, kus hea kohvi kõrvale jätkub juttu päris kauaks. ••• Sa ütlesid „Plekktrummis“ (Eesti TV kultuurisaade – L.K.), et PÖFF-i elutööpree mia tuli Sulle nagu lapsele, kellel on sünnipäev. Laps on juba saanud palju kingitusi ja torti ning nüüd tuuakse veel jäätis ka lauale! See tõepoolest oli üllatus. Esialgu tundus võõras, et elutööpreemia – inimesele, kes omateada on veel oma elu ja tööde keskel. Mu kolleeg Elen Lotman kirjutas ka, et see peaks ikka debüütauhind olema. /Naerab/ Aga arvesse võttes, kes juba auhinna saajate nimekirjas on – see on väga märkimis väärne seltskond. Mul on väga hea meel ja tõtt öelda ma olengi oma tööd teinud juba hästi kaua. Kas oled olnud juba pikalt PÖFF-iga seotud? See on mu teine kokkupuude PÖFF-iga. Esimene kokku puude oli mitu aastat tagasi, kui olin välismaa filmide žürii esi mees. Seal oli koos huvitav seltskond. Iga päev vaatasime kolm filmi, siis arutasime ja siis lõpuks vaidlesime. See oli mõnus elamus – esimene ja ainukene kokkupuude, mis mul on PÖFF-iga olnud. Kas peale Sinu oli veel kan didaate elutööpreemiale? Oletan, et kindlasti oli. Mul
Saskia ja Miika külas Year One’i võtetel.
Bad Teacher’i võttegrupp.
on see väike eelis, et ma olen eestlane! Oma poiss, kes on kaua tööd teinud. Vene teatris tuleb festivali lõputseremoonia, kus preemia kätte antakse. Ma käisin ka festivali avatseremoo nial. Kõik kannavad maski, on hajutatud, sel aastal pidu ei ole. Aga preemia antakse ikka kätte, mitte ei saadeta posti ga? Ikka. Kuigi see teeks suure vahe, kui nad saadaksid preemia postiga. Siis ma ei peaks smokingut üürima. /Naerab/ Kasvasid üles Kanadas, siis kolisite perega töö pärast Ameerikasse? Jah. Ma sündisin Montrealis, mis on omapärane kultuurikesk kond, kuna Quebec on kaks keelne provints. Mina kasvasin Lääne-Montrealis, kus olid ing lise keelt kõnelevad inimesed. Vara-’70ndatel oli seal väga palju rahutusi ja segadust, mõned kohalikud prantslased tahtsid lausa Kanadast lahku lüüa. Siis isa otsustas, et kolime Torontosse ja nii me tegime. Olin 17, kui kolisime Torontosse. Siis oli valik, kas minna kunstikolledžisse või lõ petada Ontarios keskkool. Tegin ühe lisa-aasta keskkooli. Mu plaan oli minna isa jälgedes – Montreali arhitektuuri õppima. Aga siis kuskilt tuli see filmi pisik ja läksin hoopis Yorki ülikooli filmi õppima. Õppisin seda umbes aasta aega. Siis käed juba sügelesid, et tahaks filme teha. Mul vedas, et sain suveks ühe võttegrupi juurde tasuta tööle. Ma jäingi seda tööd tegema, tagasi kooli enam ei läinud. Töötasin viis aastat kaamera- assistendina ja siis hakkasin operaatoriks. Läbimurre oli fil miga „Poisid ja tüdrukud“. See Alice Munro lühijutul põhinev film võitis Oscari, mis tegi mulle uksed lahti. Seejärel sain juba oma esimese mängufilmi, mis filmiti Iirimaal. Sel ajal Kanada mängufilmi maailm ei olnud suur. Profes sionaalsel tasemel filme tehti põhiliselt reklaamides, nii ma siis jõudsin läbi muusikaklip pide tegemise reklaamideni. Mul oli enda firma kümme aas tat – olin seal nii režissöör kui operaator. Aga ma tahtsin pike maid filme teha.
Suuremad filmid saavad ik kagi alguse Hollywoodist. Lapsed olid väikesed, mõtlesin, et kolime sinna. Paugupealt ko lisimegi, ilma tööloata, lootes, et kõik läheb hästi. Ja kõik läkski hästi. Ma olin põnevil, sest Kalifornias on soe ja mõnus. Arvasin, et olin lõpuks Kanada külmast talvest põge nenud. Aga mu esimene mängu film oli „A Simple Plan“, mis filmiti Minneapolises ja Wis con sinsis kõige külmema talve ajal. Nii et ma ei pääsenud sellest. Olen nüüd 23 aastat Los Angeleses elanud. Seal on koosolekud, tehakse otsuseid, seal kohtud režissööridega. Aga olen ainult kaks-kolm filmi seal teinud, ülejäänud on filmitud iga pool ümber maailma Mis on kõige eksootilisem koht, kus Sa oled filmimas käinud? Ma arvan, et Antarktika oli kõige eksootilisem koht. Olen väga palju aega veetnud ka Arktikas. Oli huvitav neid kahte võrrelda. Mõtleks ju, et on sama – suured jäälahmakad. Mind rabas esialgu, kui suur on Antarktika. Et lennata ühest otsast teise kuluks 14 tundi. See on kontinent. Kui ma vaatasin lennukiaknast välja, siis oli kõik valge, aeg-ajalt tuli must püramiid – mäetipp. Jää on seal ikka nii paks! Lõpmatu valge jää, valge jää ja kuskil kaugel väike must püramiid – mäetipp. Vaikus oli fantastiline. See oli päriselt eksootiline. Naljakas oli, et läksin sinna proovivõtteid tegema Richard Gere’iga. Meil oli kavas teha film Bruno Zehnderist, Šveitsi päritolu fotograafist, kes käis Antarktikas 9 korda ja pildistas keiserpingviine. Viimasel korral ta oli Vene uurimisjaamas. Ta eesmärk oli pildistada pingviini sündi keset tormi ja ta läks väl ja seda otsima. Kell kolm öösel tuli viimane walkie-talkie kra gin ja sinna ta surigi – ainult sadakond meetrit sellest kohast. Traagiline lugu. Aga Holly woodi kombe kohaselt võeti see jutt ja põimiti siis üks armulugu sinna ümber. Me läksime Antarktikaga tutvuma ja tegema Richard Gere’iga paari proovikatset. Filmisin ja korraga ma tajusin,
et see võiks olla ükskõik kes – parka seljas, balaklava peas, suur sall, suured paksud prillid – ei tunne üldse ära, et selle kõige taga on Hollywoodi staar. /Naerab/ Igatahes eelmisel õhtul olin saanud kätte lennupiletid, et lennata Uus-Meremaale filmi meeskonda valima. Siis oleksime Vene jäälõhkujaga sõitnud Antarktikasse 10 päeva ja kuu aega filminud ping viinide keskel. Oleks väga põnev olnud! Ma siiamaani ei tea, miks see film tühistati. Richard oli teinud ühte filmi mitu kuud Kanadas Winnipegis, kus on ka metsikult külm. Võib-olla ta ei tahtnud enam külma kätte min na. /Naerab/. See film tühistati, aga mina sain laksu kätte – seista Antarktikas ja kuulata vaikust, tunnetada seda. See oli vinge! Olen veel paljudes eksooti listes kohtades käinud. Veetsin kuu aega 1970ndatel Kuubas. Tegime dokfilmi Kuuba kunstist ja sellest, kuidas revolutsioon oli kunstnike elu muutnud. See oli väga huvitav, me läksime igale poole. Filmitegijana on kokkupuude ühe koha ja koha like inimestega palju suurem kui turistina. See on olnud üks mu elu suurtest mõnudest: elad kuus kuud Prahas, neli kuud Budapestis, Winnipegis, Kanada Kaljumägedes mitu kuud. Kõik sellised elamused on vinged olnud. Kas pere ootab kodus või oled saanud ka pere kaasa võtta? Olen kuidagimoodi saavuta nud tasakaalu pereelu ja eriala vahel. Ükskõik, kus ma ka ei olnud, eriti kui lapsed olid väikesed, kutsusin nad vähemalt mõneks ajaks sinna külla. Kui olin Prahas, siis nad lausa ko lisid Prahasse. Panin lapsed seal kooli. Neil on ka põnev olnud. Üldiselt olen pool aastat ära, aga siis olen pool aastat kodus. Lapsed on ise mulle ütelnud, et nad nautisid seda. Kas Su lapsed räägivad ka eesti keet? Räägivad. Nad hakkasid juba varakult Eestis lastelaagris käi ma ja olid Eestis ka sel suvel. Iga kord tahavad nad minna Laulasmaale – kõndida Pärdi (Järgneb lk. 9)
