Nr. 5
EESTI ELU reedel, 7. veebruaril 2020 — Friday, February 7, 2020
5
Kommentaarid ja arvamused
Venemaa täitmata kohustused ja Eesti õigused Hiljuti Postimehes avaldatud lühikese kirjutise kohaselt on Venemaa Föderatsiooni üks riiklik agentuur asunud kooli tama vene keele õpetajaid välisriikide venekeelsetesse koolidesse saatmiseks (Posti mees, 5.12.2019; postimees. ee/6858445). Ilmselt Eesti vene keelsete koolide õpetajad ei ole enam piisavalt head õpilastes vene rahvusliku meelsuse õhutajad. See teade lubab järeldada, et Venemaa Föderatsioon tahab ikkagi Eesti tagasi oma rüppe hõi vata – Inimõiguste Üld dek laratsiooni abil. Eesti uuesti sõjaga hõivamine on tänaste Venemaa juhtide hinnangul igati rumal ja väga suuri ainelisi kulusid ja inimkaotusi tekitav eesmärk. Ilma Venemaa nõudmiseta on Eesti nõustunud asendama kehtiva idapiiri lepingu veebruaris 2014 uue piirilepinguga, mis võimaldab järeldada nii Vene maal kui ka ÜRO-l ja EL-l, et Eesti: andestab NSV Liidu väga räige inimsusevastase kuriteo eestlaste ja Eesti Vabariigi vastu; loovutab ilma midagi vastu saa-
mata Venemaa Föderatsioonile 5% Eesti maa-alast; tahab toi mida vastuolus Tartu rahulepinguga (veebr. 1920), Atlandi hartaga (august 1941); Helsingi lõppaktiga (august 1975) ning teadmisega, et Eesti Vabariik oli ka okupatsiooni ajal olnud olemas de jure staatuses – maaalal, mille piir meie suure naabriga oli ja ikka on väga üksikasjaliselt sissekirjutatud senini kehtivasse Tartu rahu lepingusse. Kuigi okupatsioonieelses Eestis elas nii saksa mõisnike kui ka Vene tsaaririigi ametnike järglasi, polnud mitte keegi – ei põlisrahvas ega teiste rahvuste liikmed – tulnud mõttele hakata Eesti Vabariiki pidama kaherahvuseliseks riigiks. Alates augustist 1991 on aga nii riigivõim, poliitilised erakonnad ja ka peavoolu meedia hakanud, ilma põhjust avaldamata, arvama, et Eesti tuleb muuta kaherahvu seliseks riigiks, kus peale põhiseaduses määratud riigikeele võidakse meie poliitikute väära arusaamise kohaselt asuda kasutama ka vene keelt avalik- õiguslikus suhtlemises – kuigi
Raoul Grünthali kõne 2. veebruaril 2020 Tallinnas Poska majas Kallid sõbrad, Me oleme siin, et tähistada Tartu rahu 100. aastapäeva, ja selle rahu peaideoloogiks oli Jaan Poska. Vahetult pärast rahulepingu allkirjastamist 45 minutit pärast südaööd, 2. veebruari hakul, ütles Jaan Poska: „Täna on Eesti jaoks 700 viimase aasta kõige olulisem päev, sest täna, esimest korda, saab vaid ainuüksi Eesti ise määrata oma rahva edasise saatuse.“ Miks ta ütles, et 700 aastat? Tõesti, Jaan Poska pidas silmas veel ühte väga olulist ja kurba päeva Eesti ajaloos. See toimus 700, täpsemalt 693 aastat enne Tartu rahulepingu sõlmimist, nimelt 1227. aasta veebruari alguses. Siis pidi Saaremaa, Eestimaa ainus osa, mis oli veel iseseisev, alistuma saksa sissetungijatele. See juhtus pärast seda, kui Muhu linnus ja seda kaitsvad inimesed olid langenud 3. veebruaril 1227 pärast kuuepäevast kangelaslikku võitlust 20 000 saksa sõduri vastu. See lahing lõpetas eesti rahva esimese vabaduse ajastu. Tark, praktiline ja diplomaatiline mees Jaan Poska oli eestlaste minevikust mõndagi õppinud. Kui Eesti rahvas kaotas kaheteistkümnendal sajandil iseseisvuse, ei olnud see põhjus, et nad oleksid halvad võitlejad. Vastupidi, nad olid 1222. aastal alistanud isegi rootslased! Probleem oli selles, et tol lased eestlased pidid võitlema korraga paljude tugevate või mudega: sakslased, venelased, roots lased ja taanlased. Eest
lastel oli palju vaenlasi ja tugevaid sõpru polnud. Ja kui olete väike riik – vajate tugevaid sõpru. Nii et nüüd, 700 aastat hiljem, kui pärast 1. maailmasõda oli eestlastel iseseisvumiseks uus võimalus, oli Jaan Poska idee keskenduda mitte ainult armee loomisele, vaid ka selle diplomaatiliste võimete ülesehitamisele. Eesti pidi leidma sõbrad ja Jaan Poska lootis, et lääneriigid on valmis Eestit toetama. Seetõttu läks ta 1919. aastal Pariisi rahukõnelustele, kus kirjutati alla Versailles rahuleping. Tema eesmärk oli, et võidukad rahvad võtaksid vastu Eesti iseseisvuse. Paraku Pariisist tuli ta tagasi pettunult, lääneriigid polnud valmis seaduslikult heaks kiitma Eesti iseseisvust. Jaan Poska teadis aga kõikide diplomaatide põhireeglit – ,,Hoidke oma sõpru lähedal – ja oma vaenlasi veelgi lähemal.“ Nii alustas ta 1919. aasta det sembris rahukõnelusi Nõu kogude Venemaaga ... Jaan Poska kasutas ära tõsiasja, et enamlased pidid sõda pidama kõigiga (nagu eestlased 700 aastat varem). Nad vajasid meeleheitlikult rahu ja olid valmis läbirääkimisteks. Niisiis allkirjastati 2. veeb ruaril Tartu rahuleping. Sellega oli Eesti päris riik. Mitte ainult eestlaste, vaid kogu maailma silmis. 1920. aasta varakevad oli meile nii suure rõõmu kui ka tragöödia hetk meie perekonnale. Märtsi alguses, vaid viis
sellist riikliku elu korraldamist ei ole rakendatud mitte üheski riigis, kuhu on erinevatesse rahvustesse kuuluvad sisserändajad elama asunud. Eesti Vabariigil on vääramatu õigus riigi elu korraldada ainult riigikeeles, just selliselt nagu seda oli tehtud okupatsioonieelses Eestis – ilma et toonastel vähemusrahvustel oleks olnud vaja oma elu üle kurta. On aeg meenutada, et aastal 1992 kinnitasime hulgaliselt oma tahet olla ja jääda nende inimeste järglasteks, kes väga kauges minevikus olid saanud oskuse omavahel eesti keeles rääkida. Vaatamata erinevatele tõekspidamistele ühiskondliku ja riikliku elu korraldamisel, oleme rasketes olukordades alati suutnud üksmeelselt tagada meie keele ja rahvusliku kuuluvuse püsima jäämise. Suurima tõenäosusega võime uskuda, et küllaltki palju hääleõiguslikke kodanikke ei hakka nüüdki õigustatuks pidama aastate 1940 ja 1992 vahelist aega ajaloolise paratamatusena. Kõike riigi võimu erinevate instantside ja peavoolu meedia poolt senini
nädalat pärast rahulepingu all kirjastamist – suri Jaan Poska. Tema noorim laps oli kõigest 1-aastane. Jaan Poska ise ei näinud ei rahulepingu ega uut vabariigi tulemit, mille ta koos kaasmaalastega oli loonud. Tema ei saanud – aga meie saame. Oleme tema tunnistajad. Ja siin me seisame, tema majas, 100 aastat hiljem. Ja võime jälgida, et Eestil läheb hästi. Elatud on üle 50 okupatsiooniaastat. Viimase 30 aasta jooksul on arukalt ära kasutatud taasiseseisvumist. Täna on Eesti Vabariik hästi kasvatatud jõukusega riik. Täna on see riik osa lääne demok raatlikust kogukonnast. See riik on osa Euroopa Liidust ja NATO-st, tema ajakirjandus vabadus on samal tasemel kui Põhjamaade naabritel. Vaata mata sellele, et riik on väike, on see üks riikidest, mis juhib Euroopa digitaalset tegevuskava. Teised Euroopa riigid suhtuvad Eestisse kasvava austusega. Jaan Poska suri 1920. aasta märtsis, kuid tema ideed jäid ellu ja on tänapäeval aktuaalsemad kui kunagi varem. „Hoidke inimesi koos, vältige äärmuslust, leidke välismaal tugevaid sõpru, käituge nii ausalt kui ka pragmaatiliselt. Ja õppige oma ajaloost, kuid kasutage ära tänapäeva võimalused.“ Kui ma olin laps, rääkis vanaema Vera mulle sageli oma isast ja emast, Tartu rahulepingust ja majast, kus ta kasvas. Ta oli väga uhke oma isa ja oma riigi üle ega kaotanud kunagi lootust. Tal oli unistus ja isegi kõige pimedamatel hetkedel arvas ta, et Eesti tõuseb taas üles ja tal oli õigus. Ma mõtlen, et praegusel hetkel mu vanaema
tehtut ja tegemata jäetut ana lüüsides peame tõdema, et Eesti rahvusriigi täielikult ennista mata jätmist ei andestaks meile riigi loojad ja oma rahvuslikku iseteadvust kalliks pidavad järglased mitte iialgi. Eestil on nüüd vaja NSV Liidu õigusjärglasele, Venemaa Föderatsioonile, esitada meel detuletav noot, et kohustused, mille täitmist on lubanud NSV Liit nii Tartu rahulepingus kui ka Eesti Vabariigi ja NSV Liidu vahelises vastastikuses abistamise paktis, on tähtaegselt täitmata jäetud. Tartu rahulepingus on NSV Liit kohustunud iga vesti loobuma kõigist õigustest, mis Venemaal on kunagi olnud eestlaste ja eestlaste maa üle. Ent ometi on Venemaa Föderat sioon soovinud viimase 28 aasta vältel ühte kahekümnendikku meie maa-alast enda valdusse jätta. Abistamise paktis lubas Eesti Vabariik paigutada oma maa-alale NSV Liidu sõjaväe baase ning NSV Liit kohustus pakti lõpetama kümnendal aastal pärast allkirjastamist. Pakti kehtivuse alusel oleks NSV Liit pidanud oma väed baasidest tagasi NSV Liitu viima hilje malt 28. septembril 1949. NSV
Liit jättis selle kohustuse täitmata, kuid viis oma väed, välja arvatud 40 000 eruohvitseri koos perekondadega, vägivaldselt loo dud ENSV maa-alalt tagasi NSV Liitu 31. augustil 1994 – president Lennart Meri põhiseadust rikkuva kokkuleppe kohaselt. Täiendavalt on vaja Vene maa Föderatsioonile saadetavas noodis teatada, et okupatsiooni kahjud on ka Eestile tasumata.
Leedu julgeolekuteenistused peavad Venemaa tasuta e-viisasid julgeolekuohuks
luureandmeid välisriikide kohta või täitma muid ülesandeid,“ hoiatatakse ohuhinnangus. Raportis öeldakse, et enamik Vene spionaaži juhtumitest, mis viimasel ajal on Balti riikides ilmsiks tulnud, hõlmasid Balti riikide elanikke, kes värvati Venemaal. Vene luureteenistused sõeluvad viisataotlusi ja märgistavad isikuid, kellel võiks olla väärtuslikku informatsiooni: endisi ja praegusi poliitikuid, äritegelasi, õiguskaitseorganite töötajaid, sõjaväelasi ja meediainimesi. Nende ohtude tõrjumiseks soovitatakse Leedu turistidel Venemaal reisida gruppides ja vältida avaliku korra rikkumist või ülemäärast alkoholi tarbimist. Nad peaksid ka kindlustama, et neil on kehtivad dokumendid ja load, ning andma oma viisataotlustes tõest informatsiooni. Riskantne võib olla ka oma peamise mobiilseadme või arvutiga reisimine. Raportis soo vi tatakse olla ettevaatlik uute tutvuste soetamisel Venemaal ning pakkumiste ja palvetega nõustumisel. (D/EE)
Leedu julgeolekuteenistuste luureraporti andmetel võimal davad Venemaa tasuta elekt roonilised viisad Peterburi ja Kaliningradi reisijaid agen tideks värvata. Sel nädalal avaldasid Leedu Riiklik Julgeolekuamet (VSD) ja riigikaitseministeeriumi teine juurdlusosakond (AOTD) riikliku ohuhinnangu, vahendas LRT. Eelmisel aastal kehtestas Venemaa valitsus tasuta elekt roonilised viisad Peterburi ja Kaliningradi külastamiseks. Lee du luure hinnangul võimaldab see leedulastele lihtsamat reisimist, aga kujutab endast ka riski riiklikule julgeolekule. „Viisade andmise lihtsusta mine ja järgnev Venemaale reisivate välismaalaste arvu kasv on eriti soodsad Venemaa luureteenistustele. Nad otsivad süs temaatiliselt välismaalasi, kes olek sid võimelised andma naeratab seal taevas. Isiklikul tasandil tunnen end õnneliku ja tänulikuna. Suur tänu muidugi Jaan Pos kale. Kuid ka kõigile inimes tele, kes panustavad selle riigi ülesehitamisse, Eesti riigile ja mitte vähem ka Tallinna linnale võimaluse eest seista meil ühtsena koos täna siin majas. Selle maja ja pärandi eest hoolitsemine on vaid üks näide sellest, kuidas Eesti avaldab austust oma minevikule. Tuleviku kujundamiseks
Võime oletada, et Venemaa Föderatsioon ei hakka noodis nõutut täitma. See oletus ei saa mitte kuidagi tühistada meie õigust esitada Venemaa Föderat sioonile meeldetuletus nende täitmata kohustuste kohta. Ent näiteks mõnekümne aasta pärast võib Venemaa oma tõekspida misi muuta ning hakata olema lugupeetud demokraatlik suurriik, kellega võime arutada naabrite vahelisi olukordi ilma oma õigusi minetamata. Noodi praegu saatmata jätmine on aga ilmselge kinnitus, et meie ei soovigi oma õigusi iialgi rakendada ning oleme valmis ka tulevikus täitma uusi kas Venemaa Föderatsiooni või Impeeriumi korraldusi. HARRI KIVILO 28.01.20
peame mõistma oma minevikku. Jaan Poska mõistis seda, samuti teeb seda tänane Eesti. Jätkame siis selle riigi toetamist ja üles ehitamist Tartu rahu vaimus. Oleme selle võlgu eelmistele põlvkondadele. Hurraahüüd Jaan Poskale, hurraahüüd Tartu Rahulepingule ja hurraahüüd Eestile! /Elagu Jaan Poska, elagu Tartu Rahu, elagu Eesti!/ Aitäh! RAOUL GRÜNTHAL Vera Poska-Grünthali lapselaps ja Jaan Poska lapselapselaps
