6
EESTI ELU reedel, 14. veebruaril 2020 — Friday, February 14, 2020
Nr. 6
Emajõe linnuke lendab rõõmsalt edasi Kati Kiilaspea Esmaspäeval, 3. veebruaril oli Toronto Eesti Akadeemilisel Segakooril ,,Ööbik“ eriline harjutus. Nimelt tähistasime koori 25. aastapäeva, mis oli täitunud just eelneval päeval. Laulud said harjutatud ja siis oli aeg pidutseda, pakuti maitsvaid suupisteid ja tõsteti šampuseklaas koori terviseks. Meeleolu oli kõikidel hea ja oli tore näha, kuidas kauaaeg se mad ja uuemad kooriliik med suhtlesid ja naersid koos. Isegi koori moto, mida lauldi õhtu lõpetuseks, oli täis uut elu ja jõudu. Koori ajaloo jäädvustamine on tähtis, seetõttu kirjutan all pool natuke rohkem meie tege mistest 25 aasta jooksul. Uue segakoori idee sündis tänu Mall Puhmile, kes otustas kutsuda kokku aktiivselt muusikaga tegelevaid inimesi siinses eesti aastatel ühiskonnas aastal 1994, et aru tada koori loomist. Idee oli, et koor kutsuks Tartu College’it (TC) oma koduks ja tänu selleaegse TC presidendi Elmar Tampõllu huvile ja ma janduslikule toetusele läbi TC Kultuuri programmi sai mõte teoks. Nii sai Ööbik nõusoleku harjutusi pidada TC suures saa lis ja hr. Tampõld nimetati koori patrooniks ja auliikmeks. Koori ametlikuks asutamiskuupäevaks sai 2. veebruar 1995. Aga miks just nimeks Toronto Eesti Akadeemiline Segakoor (TEAS) Ööbik? Algu ses loodeti, et kooriga ühineks just inimesed, kes juba kuulusid korporatsioonidesse ja üliõpilas seltsidesse. ,,Ööbik“ aga tuleb Lydia Koidula tekstist, millele üks koori asutajaliige Charles Kipper kirjutas viisi ehk
,,Teretamine“, mis sai koori motoks. Viimased kaks rida lau lust on meie tuntud moto ja sõnad kuulutavad: ,,Ööbik, mine leia sõpru, Emajõe linnuke…“ Koor tõmbas ligi ka inimesi väljaspoolt akadeemilist ring konda, muusikaharidusega õpe tajaid ja huvilisi tuli palju. Äkitselt oli Ööbik populaarne. Viimastel aastatel on koor tõm manud ligi eriti palju noori, sest koori repertuaar, mis kaasab kõike klassikalisest muusikast pop’ini, huvitab neid. Ööbik on esinenud mitmel laulupeol, võt nud osa ,,La-la-laagrist“ ja kor raldanud juba paar aastat oma laululaagrit Collingwoodis ning esineb jätkuvalt erinevatel ühis konna üritustel. Dirigent on koori tähtsaim osa, kelleta miski ei kostaks sujuv ja ilus. Esimeseks diri gendiks sai Charles Kipper, kes tegutses selles positsioonis 1995-2002. Sellest ajast peale on olnud dirigent Rose marie Lindau, kes mõned aastad jagas kohta Asta Ballstadtiga. Aga kooril on ka esimeest või -naist vaja ja neid on olnud päris mitu tänapäevani. Esimene esimees (1995-1997) oli Avo Kittask, abiks Mall Puhm. Praegune esi naine on Maris-Ann Vanaselja, abiesinaine Elli Kipper. Juubelipidustuse tippsündmus on aga veel ees. Ja mis on parem viis tähistada 25 aastat tegevust ja laulu kui järjekordse Simmareega! Simmaree, ehk simmani ja kabaree hübriid, oli ühe kooriliikme, Allan Liigi, väljamõeldud nimi tulutoovaks ürituseks, kus oleks laulmist, sooloesinemisi, näitlemist ja isegi tantsunumbreid. Teemad on üle aastate olnud ,,Lend läbi sajandi“, ,,Merepidu“ ja ,,Broad way“, nimetades ainult
Tartu College’i Kultuuriprogramm, Toronto Akadeemiline Segakoor ,,Ööbik“. Aastapäev V.
Ööbiku liikmeid 3. veebruaril koori 25. sünnipäeva tähistamas.
mõnda. Simmareekavade illust ratsiooni autoriks on olnud kauaaegne kooriliige Tõnu Altosaar. Selle aasta Simmaree kuupäevaks on 23. mai ja see toimub Eesti Majas, nii et võite selle kuupäeva juba lisada oma kalendritesse. Selle aasta teema on ,,Rõõm“ ehk ,,Joy“ ja on oodata mitmete erinevate an samblite esinemisi, näitlemist, nalja ja muidugi ka koori laulu! Rohkem infot on tulemas varsti, tulge pidutsema koos meiega koori tähtsat juubelit toreda ja ahvatleva kavaga!
Aile Asszonyi õnnestunud kaksikroll Sirje Vihma-Normet Vabakutselise lauljana Euroo pas tegutsev Aile Asszonyi esines 8. veebruaril oma kunagise koduteatri ,,Estonia“ laval Elisabeth-Veenuse kak sikrollis Wagneri ooperis ,,Tannhäuser“. Nimikangelast laulis ameerika tenor Corby Welch, dirigeeris Arvo Volmer. Minu jaoks algas etendus juba ,,Estonia“ Talveaias, mis on elegantseks restoraniks muu
AINO MENNINGU MÄLESTUSAUHINNA STIPENDIAAT on Yumeng Sun, klassikalise klaveri muusika alal Guelph’i Ülikoolis. Mälestavad tütar Tui MenningTorrie, abikaasa Bruce Torrie; tütrepojad Don Menning-McRae, Rob Menning McRae; tütar Viiu Menning.
detud. Seal õhtustav seltskond ooperietendusele ei tõtanudki, vaid jäi minust maha mõnusalt aega veetma. See meenutas mulle 1861. a skandaalset esi etendust Pariisis, kus nn Jockey Club’i noored aristokraadid raevutsesid selle üle, et ooperi balletistseenid olid paigutatud ,,valesse vaatusesse“. Mehed olid harjunud esimese vaatuse ajal rahulikult õhtustama ja alles teiseks vaatuseks end teat risaali kohale vedama. Puupüsti täis ,,Estonia“ teatrisaali sise nedes oli muidugi kohe selge, et meie Talveaia seltskonnal pol nud kavaski teatrisse tulla. ,,Tannhäuseri“ maailmaesi etendusel Dresdenis 1845. a laulis ooperis kaks sopranit – Johanna Wagner (Elisabeth) ja Wilhelmine Schröder-Devrient (Veenus). Viimasest sai tänu kolmandale abielule baltisaksa aadliku von Bockiga ligi küm
neks aastaks Loodi mõisaproua. Mis aga hoopis olulisem – Schröder-Devrient oli nii Beethoveni kui Wagneri muu sa-imetlusobjekt, kellele mõel des ooperiaariaid kirjutati. Siin kohal võiks õhata – Wagner ei usaldanud isegi Wilhelmine Schröder-Devrient’ile kaksikrolli. Tema esituses kõlasid vaid Veenuse erootilisele armastusele vihjavad aariad. ElisabethVeenuse kaksikroll on aidanud loogiliselt lahendada ooperi põhikonflikti, stseeni, kus Tann häuser laulab Wartburgi lossi võistulaulmisel süütule Elisa bethile aaria, kus ta ülistab Veenuse armuvõlusid. On ju Elisabeth nii oma hääletämbrilt kui välimuselt segadusttekita valt sarnane Veenusele. Selle aariaga paljastab Tannhäuser oma saladuse – ta on pikki aas taid veetnud nn Veenusemäel. Teda sügavalt armastav ja kan
Foto: J. Laansoo
Osa koori nooremaid liikmeid Simmareeks valmistumas. Foto: J. Laansoo
natlikult oodanud Elisabeth on valmis mehele andestama, Wart burgi lossi rüütlid aga mitte. Nii peab Tannhäuser minema pal verännakule Rooma, et paavstilt endalt andestust saada. Elisabeth-Veenuse kaksikrolli esitus nõuab lauljalt nii vägevat häälepartiid kui ka suurt näitle jameisterlikkust. Aile Asszonyi suutis ühelt äärmuslikult karak terilt teisele üle minna vägagi veenvalt. Tänu õnnestunud kak sikrollile tõusis just Asszon yi minu jaoks ooperi peategela seks. Korraks vilksatas isegi mõte, et ehk lavastaja Daniel Slater mängis mõttega, et ar mastav naine mängis Tann häuseri üle ja järgneski talle nn Veenusemäele ja nii olid Elisa beth ja Veenus ka reaalselt üks ja seesama naine. Paraku räägib selle mõtte vastu Elisabethi ene setapp, kui Tannhäuser taas Veenusemäele tõttab. Wagneri ooper annab suure päraseid võimalusi särada ka teistel lauljatel. Eriti õnnes tu
nud (ka lavastuslikult) oli teise vaatuse võistulaulmine Wart burgi lossis. Minnesingerite Tannhäuseri (Corby Welch) ja Wolframi (Rauno Elp) kõrval särasid teisedki meessolistid (Märt Jakobson, Mart Madiste, Priit Volmer, Reigo Tamm ja Raiko Raalik). Oluline roll oli (Järgneb lk. 11)
Aile Asszonyi Wagneri Tann häu seris Elizabethina. Foto: Harri Rospu
