Jalka (märts 2023)

Aastapalk värava

eest ja isiklik

ihukaitsja:

Premium liiga

esimene brasiillane

räägib oma loo

Kuidas kasutasid

Premium liiga

treenerid

viie vahetuse

võimalust?

Rauno Tutk

ei suuda isegi

vaheaastal jalgu

seinale visata

Kuidas

Luksemburg EMi

poolfinaalist

üle noatera

eemale jäi

LÄBI JA LÕHKI NÕMME KALJU: ALEX MATTHIAS TAMM

EESTI SPORDI SUURTOETAJA

Tähelepanu! Tegemist on hasartmängu reklaamiga. Hasartmäng pole sobiv viis rahaliste probleemide lahendamiseks.

Tutvuge reeglitega ja käituge vastutustundlikult!

Jälle algab kõik, algab uuesti…

Uus hooaeg, uued võimalused, uus algus – jalgpallihooaja esimesed voorud on ikka ja jälle täis elevust, mõnusat ootusärevust ja värskust. Uued mängijad, uus meeskond, uus staadion, uus energia, uued jõujooned – märtsi algus on Eesti jalgpallis tavapäraselt eriti kihvt!

Nagu juba tasapisi tavaks saamas, on märtsikuu Jalka pühendatud Premium liigale ja selle tahkudele. Seekord räägime juttu näiteks nii mängijate, treenerite, kogukonnajuhtide kui endiste mängijatega – peale selle toome välja põnevat statistikat nii eelmisest hooajast, eelmisest kümnest hooajast kui ka veel varasemast.

Premium liiga hooaeg algab juba 3. märtsil. Ole osa sellest!

Foto: Brit Maria Tael / Soccernet.ee

Nõmme Kalju 21aastane ründaja Alex Matthias Tamm on jalgpallisõpradele olnud tuttav nimi juba päris mitu head aastat. Hooaeg hooaja kaupa edasi sammudes on temast praeguseks saanud Transfermarkti portaali järgi Premium liiga kõige suurema turuväärtusega mängija. Milline isiksus peitub aga väravate ja numbrite taga?

KOHUSTUSLIK

LUGEMINE:

Kas mäletate või kujutate ette, milline võis Eesti jalgpalli kõrgliiga olla 1993. aasta sügisel? Just siis astusid Eestis jalgpallimurule esimesed Brasiiliast pärit leegionärid. FC Tevalte eest ühes mängus lausa seitse väravat löönud Milton meenutab Jalkale põgusat Eestis veedetud aega, mis sisaldas tänapäevases mõistes lausa uskumatuid asju!

Lõpulugu lk 62–63

Kolumn

12 Raul Ojassaar

Persoonid & intervjuud

14 2-kõne: Alex Matthias Tamm

20 Lugeja küsib: Jürgen Henn

Jalka lugejate küsimustele vastab FC Flora peatreener Jürgen Henn.

24 Treener: Victor Silva

Premium liigas esimest hooaega alustava Harju JK peatreeneriks on juba mitu aastat olnud portugallane Victor Silva, kes on meeskonna vedanud mitu liigaastet kõrgemale. Mis mehega on tegemist?

26 EJLi töötaja: Rauno Tutk

Aastaid Premium liigas pallinud Rauno Tutk pani eelmise aasta lõpus mängijakarjääri pausile, kuid pole suutnud trennitegemist lõpetada. Mis on see, mis paneb aastaid amatöörina kõrgliigas pallinud mehe ikka ja jälle vutimurule astuma?

42 Mängija luubi all: Ramol Sillamaa

44 Intervjuu: Robi Saarma

Paide Linnameeskonna ründeäss Robi Saarma oli mullu kõrgliigas kollanokk, tänavust hooaega alustab ta aga juba kindlate ootustega –vaja on väravaid, ikka väravaid!

62 Lõpulugu: Milton

Rubriigid

3 Märts

6 Lembit Peegel

8 Nimed & numbrid

10 Lood & tsitaadid

30 Tagaseljajutud: Pärnu Vaprus

KAANELUGU LK 14–18

37 Premium liiga

Eelmisel hooajal oli treeneritel Premium liigas esimest korda võimalik teha mängus senise kolme asemel viis vahetust. Kui palju meie treenerid seda võimalust kasutasid?

50 Faktifoto: VAR tuleb Premium liigasse

54 Klõpsud

56 Ajalugu

Jalka jätkab tagasivaadete sarjaga, kus on luubi all varasemad EMfinaalturniirid. Seekord hüppame aastasse 1964, kui nelja meeskonnaga finaalturniir toimus Hispaanias.

60 10 aastat tagasi

61 Pane end proovile!

Nuputamisrubriik toob teieni igal kuul põnevaid küsimusi nii mälumängu kui reeglite tundmise testi kujul.

64 Lisaaeg

66 Ristsõna

66 Ristsõna Muu

40 Premium liiga 10

Eesti jalgpallimeistrit on Premium liiga nimelises võistlussarjas välja selgitatud juba kümme aastat. Millised on selle aja rekordmehed, -meeskonnad ja -mängud?

46 Kogukonnajuhid

Kogukonnajuhtide projekt on senise viie aasta jooksul näinud nii häid kui halvemaid päevi – ent mis seisus on meie kogukonnajuhid algava

Premium liiga hooaja eel?

52 Ennustus

ESIKAANEL: ALEX MATTHIAS TAMM

FOTO: LIISI TROSKA NR 3 (183) 2023

PEATOIMETAJA:

RAUL OJASSAAR raul.ojassaar@jalgpall.ee

TOIMETAJA:

MAARJA TRAUSS

FOTOGRAAF:

LEMBIT PEEGEL

MAKETT JA KUJUNDUS:

MARJU VILIBERG

KEELETOIMETAJA:

TRIINU-MARI SANDER

REKLAAM: EVA NÕMME +372 5816 4595 eva@jalgpall.ee

KOLLEEGIUM:

INDREK SCHWEDE (ESIMEES)

LENNART KOMP

SIIM KERA

NEEME KORV

AIVAR POHLAK ANU SÄÄRITS

MIHKEL UIBOLEHT

VÄLJAANDJA:

EESTI JALGPALLI LIIT WWW.JALGPALL.EE

TOIMETUSE POSTIAADRESS:

JALKA, EESTI JALGPALLI LIIT, JALGPALLI 21, 11312 TALLINN +372 627 9960

TRÜKITUD PRINTALLIS

EESTI JALGPALLI

LIIDU AJAKIRI

ILMUB 12 KORDA

AASTAS

Number ühed

Algava hooaja eel tasub meenutada neid, kelleta oleks võistkondade kaitseliin üks suur läbikäiguhoov: muidugi on need väravavahid!

Premium liiga tipptiimidest tuleb ainsana uus esikinnas leida FC Floral, kelle mullune põhivaht Karl-Romet Nõmm (pildil) talvel Poola esiliigaklubi Nowy Sączi Sandecjaga liitus. Kas uuel hooajal saab võimaluse Evert Grünvald, kes alustas mäletatavasti esinumbrina ka mullust hooaega, või avaneb võimalus Ingmar Krister Paplavskisel?

FCI Levadia tõi talvel meeskonda küll kaks uut noort väravavahti Oliver Ani ja Maksim Pavlovi, kuid algkoosseisus jätkab kõigi eelduste kohaselt 25aastane Karl Andre Vallner (pildil), kes alustab Levadias kolmandat ja Premium liigas kokku kuuendat hooaega. Debüüdi tegi ta aga juba üheksa hooaega tagasi JK Tallinna Kalevi eest!

Kogenud Mihkel Aksalu (pildil) alustas eelmist hooaega Paide Linnameeskonna esinumbrina, kuid hooaja lõpus sai rohkem mänguaega hoopis noor gambialane Ebrima Jarju. Kumb on sel hooajal Paide number üks?

Fotod: Lembit Peegel

Eelmisel hooajal jagasid Nõmme Kaljus väravavahi kohta esinumbri Marko Meeritsa (pildil) kõrval ka Henri Perk ja Sergei Lepmets. Lepmets on praeguseks Eestist lahkunud, ent Meerits ja Perk jätkavad mõlemad klubis. Mullu tegi Perk kaasa kaheksas, Meerits 25 liigamängus – kuidas jagunevad minutid tänavu?

Väravavahtide osakonnast tuli talvel põnevaid uudiseid ka naiste meistriliiga kohta: nimelt naasis Eesti koondise esikinnas Karina Kork Rootsist kodumaale ja liitus mullu debüüthooajal meistriliigas neljanda koha teeninud Tabasalu naiskonnaga. Kas Korgi lisandumine tõstab Tabasalu medalikolmikusse?

Michael Skubala

Viimastel aastatel Eesti saalijalgpalli arendanud ja siinseid treenereid koolitanud inglane Michael Skubala sai veebruaris tunda tõelist tippvastutust. Eelmisel suvel Leeds Unitedi duubelmeeskonna juhendajaks määratud Skubalast sai esindusmeeskonna peatreeneri Jesse Marschi vallandamise järel Leedsi peatreeneri kohusetäitja. Kohe esimeses mängus suutis ta Old Traffordil kuulsa Manchester Unitediga viiki mängida.

Massimo Oddo

Itaalia esiliigas SPALi ridades palliv Georgi Tunjov on sel hooajal saanud mängida mitme kuulsa peatreeneri käe all. Oktoobris määrati SPALi juhendajaks Itaalia koondise ja AS Roma legend Daniele De Rossi, veebruaris vahetati aga üks 2006. aasta maailmameister teise vastu välja, kui ametisse astus Massimo Oddo.

Saalijalgpalli karikavõistlused katsetavad final four’i formaati

Kui tavapäraselt on Eesti saalijalgpalli karikavõistlustel mängitud poolfinaalid ja finaal küll samal nädalal, aga kahes kohas (finaaliks on üks meeskond saanud koduväljakueelise), siis tänavu proovitakse uut formaati – peamiselt korvpallist tuntud niinimetatud final four’i nädalavahetust, kus mõlemad poolfinaalid ja finaal peetakse laupäeval-pühapäeval ühes ja samas paigas.

Saalikarika esimene finaalneliku nädalavahetus toimub 18.–19. märtsil Sillamäe spordikompleksis. Esimeses poolfinaalis on vastamisi JK Kohila ja Jõhvi FC Phoenix, teises Tallinna FC Cosmos ja koduväljakueelist nautiv Sillamäe FC NPM Silmet. Mängud tõotavad tulla väga põnevad: Coolbet saaliliiga liider Viimsi FC Smsraha kaotas veerandfinaalis Sillamäele, kelle poolfinaali vastasseis FC Cosmosega viib vastamisi saaliliiga teise ja kolmanda koha meeskonna.

107.

koondisemängu saab 7. aprillil kirja mängijakarjääri lõpetav Signy Aarna, kes peab Malta vastu oma lahkumismängu. 107 mängu jäi kirja ka Kaire Palmarule – neist kahest on naistekoondist rohkem esindanud vaid Kethy Õunpuu ja Katrin Loo.

Kas Sillamäe Silmeti mängijad suudavad koduseinte toel esimest korda saalijalgpalli karikavõistluste finaali jõuda ja seal ka triumfeerida?

Foto: Liisi Troska

Eesti Jalgpalli Liidus saalijalgpalli arendamisega tegeleva Teet Allase sõnul võiks Sillamäel toimuvast nädalavahetusest tulla mõnus saalivutipidu. „Mõnes mõttes oleks alati neid asju lihtne Tallinnas teha, aga turniiri seal korraldades tunnustame ühtlasi Sillamäed, kes on viimasel ajal kõvasti saalijalgpalli panustanud. Suures jalgpallis lõpetas Sillamäe Kalev tegevuse, aga saalijalgpallis on sealt linnast tulnud palju positiivset energiat. Uued eestvedajad on teinud head tööd: näiteks Eesti U19 koondis on suuresti Sillamäe baasil moodustatud,“ sõnab Allas.

Idee finaalneliku turniir ühel nädalavahetusel suure üritusena korraldada tuli klubidelt saalijalgpalli komisjoni koosolekutel. Kolme mängu kõrval plaanitakse sündmus veel suuremaks teha: võimalik, et on oodata ka sõumängu ja muidki üllatusi.

38

meetrilt lõi treeningmängus Kõrgõzstani U20 koondise vastu palli väravasse Eesti naistekoondislane Eva-Maria Niit. Koondiseaasta ilusaima värava auhinnale Annikale tabamus paraku ei pretendeeri, sest tegu polnud ametliku A-maavõistlusega.

51.

erinev meeskonnanimi on Harju JK Laagri taasiseseisvumisjärgse meeste meistriliiga ajaloos.

Aprillis koolitatakse naistreenereid tasuta

Seoses Eestis toimuva U17 tüdrukute EM-finaalturniiriga korraldab jalgpalliliit naistreeneritele mõeldud EJL D kategooria tasuta treenerikursuse, mille käigus omandavad alustavad naistreenerid ameti esimesed teadmised.

Tegu on osaga U17 EM-finaalturniiri pärandi projektist. „Meil on finaalturniiri pärandi osas kaks suuremat suunda: üks on harrastajate arvu kasv ja teine on naistreenerite arvu kasvatamine ning nende kvalifikatsiooni tõstmine,“ sõnab jalgpalliliidus turniiri pärandiga seotud tegevusi juhtiv Kethy Õunpuu. Just nimelt selle teise poolega ongi algav naistreenerite koolitus seotud.

Kursus toimub 14. aprillist 28. aprillini viiel õppepäeval ning hõlmab peale EJL D kategooria ka lastejalgpalli osa. Kui tavaliselt maksab EJL D koolitus 250 eurot, siis eriprojektina on naistekursus seekord osalejatele täiesti tasuta. „Loodame sinna kokku saada kuni 40 inimest,“ lisab EJLi koolitusosakonna juhataja Jan Harend. „Ootame sinna naisi, kes tunnevad huvi treeneritöö vastu – see on täiesti nullpunktist alustamine.“

Õunpuu lisab, et tasuta ja vaid naistele mõeldud koolitusega proovitakse treenerikoolitusele julgustada tulema neid, kes sinna ehk muidu tulla ei julgeks. „Ootame koolitusele lastevanemaid, endiseid ja praeguseid mängijaid ning UEFA Playmakersi ja lastejalgpalli koolitusi läbinud treenereid.“

Lisaks sellele, et koolitus on mõeldud ainult naistele, on ka koolitajad naised. EJL D koolitust viivad läbi Kärt Mere

ja Silja Goroško, kes osalesid veebruaris EJLi korraldataval koolitajate koolitusel. Mere sõnul on uute naistreenerite koolitamine oluline, et luua tüdrukute jalgpalli arengule veelgi tugevamat pinnast. „Tasuta kursuse käivitamisega toetame neidude seas jalgpalli vastu veelgi suurema huvi tekkimist, mis on omakorda oluline naistejalgpalli arendamiseks,“ sõnab Mere.

Naistreenerite arvu kasvatamiseks ja kvalifikatsiooni tõstmiseks on naistreeneritel tänavu peale EJL D kursuse võimalik tasuta läbida ka UEFA C ja UEFA B kursus. Kvalifikatsioonikursustele saab registreerida Eesti Jalgpalli Liidu registreerimis- ja infosüsteemis ERISes, lisainfot koolituste sisu kohta leiab jalgpalliliidu kodulehelt.

Treenerikoolitus ei ole aga mõistagi ainus üritus, mis turniiri pärandiga seostuvalt kavas. „Harrastajate arvu kasvatamise poole pealt saame välja tuua, et rahvajalgpalli osakond viib läbi koolidevahelisi turniire, koolikülastusi ja festivale. Turniiri ajal on meil ka igasse linna, kus võistlused toimuvad – Tallinn, Tartu, Võru –, plaanitud üks suurem tüdrukutele suunatud festival, kuhu soovime kaasata selle piirkonna klubisid. Festivalidele on oodatud kõik tüdrukud ning eesmärk on, et staadionitele leiaks tee ka need tüdrukud, kellel puudub varasem kokkupuude jalgpalliga,“ toob Õunpuu välja.

„Turniiri pärandi tegevustega ja UEFA Playmakersi projektiga oleme seadnud üheks eesmärgiks käivitada tüdrukute U9 vanuseklassi klubidevahelised võistlused. Hetkel on tüdrukute liigades noorim vanuseklass U10.“

Foto: Liisi Troska

Inglismaal katsetatakse kohtunike kehakaamerat

Mängijate ja treenerite valimatu sõimuga kohtunike pihta püsti hädas olev Inglismaa jalgpall otsib lahendusi, et suhtumist õigusemõistjatesse parandada. Sel kevadel on kavas uus lähenemine: 100-le täiskasvanute madalamates liigades vilistavale kohtunikule paigaldatakse kehakaamerad, et jälgida, kas see aitab mängijate suhtumist muuta.

Jalgpallireeglite eest vastutav International Football Association Board (IFAB) on katsele andnud loa ning neid kasutatakse esialgu kolme kuu jooksul Middlesbrough’, Liverpooli, Worcesteri ja Essexi piirkonnas.

„Kohtunikud on jalgpallimängus asendamatus rollis ning soovime IFABi tänada, et nad lubasid meil sellist uuendust proovida. Tegu on kogu maailmas esimese sellise projektiga,“ kiidab Inglismaa jalgpalliliidu tegevjuht Mark Bullingham. „Oleme kohtunike tagasisidet kuulda võtnud ja loodame, et see annab neile võimaluse teenindada mänge turvalises ja kaasavas keskkonnas.“

Kõik projektis osalevad kohtunikud läbivad kehakaamerate kasutamise koolituse. Tikutoosisuurune kaamera kinnitatakse kohtuniku rinnale ning selle jäädvustatud videot saab vajaduse korral kasutada ka distsiplinaaruurimise asitõendina. Kui katsetused on edukad, plaanib Inglismaa jalgpalliliit võtta kehakaamerad järgmisest hooajast alates kasutusele sisuliselt kõigis täiskasvanute rohujuuretasandi liigades.

Alles oktoobris arreteeris politsei Inglismaal 24aastase mehe, kes tungis pärast Lancashire’i piirkonnas toimunud amatööride kohtumist kohtunikule kallale ja vigastas teda tõsiselt. Intsident, mis ei olnud sugugi esimene samalaadne, ajas Inglismaa amatöörliigade kohtunikel kopsu nii üle maksa, et mitmes paigas jäeti ühel nädalavahetusel mängud kohtunike protesti tõttu ära.

Eelmisel hooajal määras Inglismaa jalgpalliliit kohtunike ähvardamise või ründamise eest kokku 380 mängu- või juhendamiskeeldu.

Nii nad ütlesid

„Nüüdseks oleme omadega sealmaal, et isegi füüsilise pingutuse tegemisel peavad masinad meid aitama. Selleks peavad meil talvel olema roheline jalgpallimuru ja soe ujumisvesi, suvel kunstlumega suusarajad ning jõusaalides peavad töötama kõikvõimalikud trenažöörid.“

Poliitik ja loodusesõber Kaido Kama inimese sõltuvusest masinatest

„Mulle tundus, et need inimesed ei saa võibolla aru, milles probleem seisneb. Meie rahvusmeeskond on Venemaa koondise peatreeneriga sõbralik ja teeskleb, nagu poleks selles midagi halba – just see teeb haiget. Mulle tundus, et mängijad ei ole mõistnud, et ka nemad on selle nn pehme võimu tööriist.“

Peaminister Kaja Kallas koondislaste Karpiniga tehtud fotost

„Tavaliselt tahetakse hoopis jalgpalli mängida, muusikale pühendumine tuleb hiljem.“

Pianist Johan Randvere laste valikutest

„Mu sõber mängis kunagi Gibraltaril ja tegin tema üle nalja, et kõik mängivad samal statal. Nüüd tegi ta minu üle nalja, et täpselt sama olukord ju, mingit vahet ei ole. Sportland Arena ei ole just selline koht, kus tahaks aasta ringi mängida, eriti just +30 kraadiga.“

Trevor Elhi võttis jalgpallist pausi

„Suhted mängivad seal väga suurt rolli ja väga keeruline on aru saada, kes on kes.

Paljud ütlevad, et nad omavad mingit mängijat, ja siis ongi seal keerulised süsteemid: mingid vennad ütlevad, et omavad personaalset mängijat, kellele ostetakse näiteks putsasid. Siis on agendid, siis akadeemiad ja akadeemiate omanikud. Sellest inimsuhete rägastikust aru saada on päris keeruline.“

Tartu Tammeka tegevjuht Kristjan Tiirik käis Ghana jalgpalliga tutvumas

„Mulle meenub aeg, kui Derby County beep test’i jooksime ja meie väravavaht Mart

Poom kõige paremas vormis mängijaks osutus. Parimas vormis väravavaht üldse –see mees oli masin! Jõusaal iga päev enne ja pärast trenni. Ütlesime talle pidevalt: Poomy, mine ometi koju!“

Mart Poomi endine meeskonnakaaslane šotlane Craig Burley

„See pole nagu jalgpall, kus lööd värava ja saad kümme minutit tähistada.“

BC Kalevi/Cramo korvpallimeeskonna ukrainlane Oleksandr Kovliar korvpalluri mentaliteedist, mille järgi üksikuid ebaõnnestunud olukordi ei saa leinama jääda

Foto: Inglismaa jalgpalliliit

Superliigast ei ole pääsu

Jaanuarikuise üleminekuakna järel on taas kerkinud õhku Euroopa superliiga küsimus. Kolm aastat tagasi revolutsiooniga välja tulnud seltskond on muutnud taktikat ja proovib uuesti, aga tegelikult on superliiga juba kõigi nina all sündinud.

Kui 2021. aastal üleöö avalikuks tulnud Euroopa tippklubide salaplaan UEFA sarjadest lahku lüüa vajus vaid 48 tunniga eelkõige fännide tohutu vastuseisu tõttu kokku, siis vahepealse ajaga on klubid end kogunud, uuesti organiseerunud ning proovivad jälle, pisut teistsuguse lähenemisega.

Veebruari algul tuli A22 nime kandev organisatsioon avalikuks uue plaaniga, mis muudaks superliiga esialgse vormi asemel suuremaks ja pisut avatumaks. Samuti oli A22 avaldus seekord tunduvalt läbimõeldum ja esmapilgul ka väiksematele riikidele ja klubidele vastuvõetavam, ent kriitikud tõid kiiresti välja, et tegelik sisu suurte sõnade taga oli endiselt suhteliselt kesine.

Ilmselt kukub ka see superliiga plaan kolinal läbi. Kahe aasta tagune üleüldine vastuseis ja sellest tulenenud väga kehv maine on veel liiga värsked, et see nüüd ühtäkki kandepinda leiaks. Takistusi ja probleemkohti on lihtsalt liiga palju, alustades poliitilisest vastuseisust riikide juhtkondade tasandil.

tab veelgi liiga populaarsust ja nii veereb lumepall teiste liigade arvelt aina suuremaks.

Õli lisas tulle koroonakriis, mis sõi jalgpalliklubide tuludest üle kogu Euroopa lõviosa ära. Inglismaa klubid, kellel rikkad omanikud ja tohutud telelepingud aitasid kriitilised hetked üle elada, tulid pandeemiast välja veelgi tugevamana.

Kunagised Euroopa gigandid jäävad Inglismaa väikestest maha

Alates 2021. aastast on 12st kõige suurema summa eest tehtud üleminekust üheksa teinud Inglismaa klubid. See fakt räägib nii mõndagi tippklubide kulutuste kohta, ent veelgi märkimisväärsem on see, mida korraldavad Premier League’i tagumise poole meeskonnad, kes on samuti võimelised kulutama kümneid, kui mitte sadu miljoneid eurosid. Tänavu jaanuaris maksid Transfermarkti andmetel näiteks Premier League’i klubid Bournemouth, Leeds United, Leicester City, Nottingham Forest, Southampton ja Wolverhampton Wanderers (kõik võitlevad sel hooajal sisuliselt püsimajäämise eest) üleminekuturul kamba peale kokku pisut enam kui 250 miljonit eurot. Seda on ümmarguselt sama palju kui Hispaania, Itaalia, Saksamaa ja Prantsusmaa kõrgliiga kõikide klubide peale kokku!

Pole imestada, miks teiste riikide tippklubid superliiga plaani toetavad – nad näevad, et on aja küsimus, mil peale finantsjõu raugeb tasapisi ka nende sportlik jõud.

See selleks. Tegelikult on superliiga järk-järgult juba sündinud, lihtsalt seda ei nimetata nii. Inglismaa Premier League oli veel kümmekond aastat tagasi teiste Euroopa tippliigade hulgas võrdne võrdsete seas, ent praeguseks on selge, et inglased on Hispaanial, Itaalial ja Saksamaal tohutu hooga eest ära sööstmas, rääkimata Prantsusmaast või teistest väiksematest liigadest. Liiga aina suurenev populaarsus toob neile pidevalt üha tulusamaid tele- ja sponsorlepinguid, suuremad rahasummad aitavad aga liigasse meelitada üha tugevamaid mängijaid. See omakorda kasva-

Isegi Premier League’i kõige tagumise otsa klubide finantsmuskel on kasvanud nii suureks, et mängijad liiguvad sinna suisa teiste liigade tugevatest klubidest. Isegi Meistrite liigas mängimine on muutumas üha nõrgemaks argumendiks, kui kaalu teisel poolel on kümnete tuhandete võrra suurem nädalapalk.

Kõige selle juures näeme eurosarjades, et teiste riikide tippklubid saavad küll üldjuhul inglastele vastu, kuid viimastel hooaegadel on üha sagedamini ka Meistrite liiga otsustavas faasis olnud Inglise klubisid. Rahaga ei ole võimalik osta kohest edu, kuid hooaeg-hooajalt suurelt investeerides ei jää see pikas plaanis ka tulemata.

Pole imestada, miks teiste riikide tippklubid superliiga plaani toetavad – nad näevad, et on aja küsimus, mil peale finantsjõu raugeb tasapisi ka nende sportlik jõud. FC Barcelona on hea näide: klubi on rahalises mõttes läinud sisuliselt all-in, pannes riskantsete lepingutega panti oma

Tekst: Raul Ojassaar

pikaaegse tuleviku, et olevikus rahalises mõttes vähegi sammu pidada. Juventus üritas raamatupidamisega sahkerdada, ent jäi vahele. Kunagised suurjõud Itaalias ja Hispaanias on vaikselt taandumas teise järgu klubideks, kui jalgpallimaastikku ruttu segi ei paisata. Sammu suudavad pidada ehk vaid PSG-sugused klubid, mis toetuvad näiliselt põhjatute taskutega omanikele. Siililegi selge, et jätkusuutlikkusest on asi kaugel.

Üleeuroopalise superliiga tekkimise muudab inglaste rahakoti säärane domineerimine veelgi ebatõenäolisemaks. Miks peaksid Inglismaa klubid hetkel riskima ja senise korra põrmustama, kui see nende jaoks niivõrd hästi toimima on saadud? Ja mis oleks Euroopa superliiga ilma Inglismaa klubideta?

Euroopa superliiga ei oleks võlurohi

Pealegi on A22 värskeim superliiga plaan mõnes mõttes küllaltki sarnane praeguse ja tulevase eurosarjade süsteemiga. Tuletame meelde, et 2024. aasta sügisest alates plaanib ka UEFA praegust süsteemi reformida ja 32 meeskonna ja kaheksa alagrupiga Meistrite liiga alagrupiturniiri asemel korraldada playoff-faasi eel 36 meeskonnaga „liigafaasi“, kus kõik klubid saaksid sügisel vähemalt kaheksa mängu. Superliiga poolt pakutakse kõigile vähemalt 13 mängu, aga mitu muudatust on pigem kosmeetilised.

Premier League’i praegusel kujul püsides ei oleks sellisest superliigast ka teiste riikide tippklubidele olulist tolku, sest Inglismaa klubid jääksid

Chelsea tegi jaanuarikuus jalgpalliajaloo kõige pöörasema osturalli, makstes uute mängijate eest lausa 329,5 miljonit eurot. Kaks kallimat Mõhhailo Mudrõk (vasakul) ja Enzo Fernández (paremal) osteti 70 ja 121 miljoni eest.

Foto: David Klein, Zumapress.com / Scanpix

endiselt rikkamaks ja tugevamaks – suure euroliiga kõrvale jääks neile ju endiselt ülitugev kodune sari. Päästerõngaks oleks vaid see, kui Premier League senisel kujul millegipärast pillid kotti paneks, mida ei ole aga põhjust arvata.

Seetõttu ongi Barcelonad, Realid, Juventused ja teised lõhkise küna ees. Häid lahendusi ju sisuliselt ei olegi – oma koduliiga arendamisega tegeletakse niikuinii, kuid seni proovitud võtted ja katsed ei ole suurt tulemust andnud. Samal ajal kipub vahe inglastega pidevalt kasvama. Ei ole ime, et nad üritavad selgi kokku pannes meeletuid pingutusi teha, et vahe kinni nõeluda. Premier League on aga hoo sisse saanud, naudib hetkel oma täielikku tippaega ja kihutab täiskäigul edasi.

Itaalia, Hispaania, Saksamaa ja Prantsusmaa klubide poolehoidjatel tasub vaid loota, et Premier League hakkab üha suuremat osa oma tuludest puistama Inglismaa madalamatele divisjonidele, milles mängivad klubid ponnistavad hetkel naba paigast, et tõotatud maale ehk kõrgliigasse välja jõuda. Esiliigas mängivad klubid kulutavad juba praegu palkadele ohtlikult suuri summasid, lootes vaid, et pääsevad tänu sellele kasvõi üheks-kaheks hooajaks Premier League’i hiigelsummade peale. Paraku on tahtjaid kordades rohkem kui kohti ning pika ajalooga klubide pankrot võib olla lihtne tulema.

Või siis oleks Euroopa jalgpallis vaja ühtset, universaalset ja karmikäelist palgalimiiti, mis inglaste hinnarallile kunstlikult päitsed pähe paneks?

„Väiksena käisin päris palju ka Kalju fännisektoris mänge vaatamas. Kui Kalju 2012. aastal esimese meistritiitli võitis, siis elasin hooaega peaaegu samamoodi läbi nagu 2018. aastal, kui ise võistkonna juures olin, emotsioonid olid umbes samasugused! Kalju on mulle lapsest saati väga meeldinud – Hiiu staadioni lähedal üles kasvades veetsime kõik suved sõpradega staadionil. Nõmme spordikeskusest tuli selleks pilet osta – kui õigesti mäletan, siis see maksis 15 eurot kord. Õnneks olid iga päev staadionil käivad poisid areenimeistritele tuttavad ja nad lasid meid vahel tasuta sisse.“ Foto: Liisi Troska

Nõmme Kalju 21aastane ründaja Alex

Matthias Tamm on jalgpallisõpradele olnud tuttav nimi juba päris mitu head aastat. Hooaeg hooaja kaupa edasi sammudes on temast praeguseks saanud Transfermarkti portaali järgi Premium liiga kõige suurema turuväärtusega mängija. Milline isiksus peitub aga väravate ja numbrite taga?

Intervjuu kõrval jagab Tamm Jalkaga fotosid lapsepõlvest ja kujunemisteest. Millised hetked, elamused ja kogemused on teinud noorest ründajast Premium liiga ühe kuumema noore ründaja?

Hiiu staadionil üles kasvanud Alex

Matthias Tamm on juba EMil ja MMil osalenud. Ainult et mitte jalgpallis!

Alex, alustame algusest. Oled läbi ja lõhki Nõmme Kalju poiss – sinu esimene mäng Eesti meistrivõistlustel toimus 2009. aastal, kui olid veel seitsmeaastane, ja lõppes 0 : 23 kaotusega TJK Legionile. Mängisid kaasa üheksa mängu, väravate vaheks jäi 4 : 109. Kuidas esimest hooaega mäletad? Kuidas sa jalgpallitrenni sattusid?

Mäletan ikka! See oli omapärane lugu, sest see võistkond, mille eest ma mängisin, oli tegelikult üldse tüdrukute võistkond! Minuvanustele ei olnud vist toona Eesti meistrivõistlusi ja ka aasta vanematele, 2000. aasta tüdrukutele vist ei olnud – siis pandi tüdrukud poiste võistlustele mängima ja meie käisime neil abiks. Pigem ei tahtnud sinna minna, sest „paagid“ tulid igalt poolt! Mõnes mängus suutsin isegi värava lüüa, aga ega väga palju sellest ajast vist aju ei tahagi mäletada.

Jalgpallitrenni sattusin viieaastaselt. Elan Nõmmel Hiiu staadionist põhimõtteliselt saja meetri kaugusel – tagahoovist näen staadioni tu-

Tekst: Raul Ojassaar

lesid ja poolt väljakut. Isa mängis korvpalli, mispärast on spordigeen mul alati sees olnud – väiksest saati olid peamised kingitused alati pallid. Hiiu staadioni kõrval on mänguväljak ja ema on rääkinud, kuidas tahtsin väiksena alati sinna minna – seal oli mul aga kogu aeg nina aia vastas, sest vaatasin läbi aia jalgpalliväljakut.

Kalju mängis toona kas teises liigas või esiliigas ning viieaastaste gruppi neil ei olnud, mistõttu mängisin alguses koos seitsme- ja kaheksa-aastastega. Mina käisin veel lasteaias, samal ajal kui nemad juba koolis esimesi tasemetöid tegid! Vanemad on rääkinud, et tulin tihtipeale nuttes koju, sest vanuse- ja tasemevahe oli suur. Aga isegi kui tulin kurva tujuga koju, siis järgmine kord tahtsin ikka tagasi minna.

Kas olid kasvu poolest juba lapsena teistest pikem?

Ei ütleks. Mäletan, et kui olin 14–15, toimus mul väga järsk kasvuspurt. Ema räägib, kuidas nad saatsid mu suvel Piirile laagrisse ja kui sealt kahe nädala pärast tagasi tulin, olin vaat et kümme sentimeetrit pikem! Spordiarsti tervisekontrollis on ka ära märgitud, kuidas ühe aastaga 17 sentimeetrit juurde viskasin. See tuli aga oma hinnaga: põlvedel tekkis Schlatteri tõbi, lisaks oli ka selg haige. Mul on seljal siiamaani näha pikki kasvuarme.

Mis hetkel tekkis see arusaamine või mõte, et profiks saamine on täiesti reaalne? Mis hetkest muutus harrastus mõtestatud tööks?

Ma isegi ei mäleta, et see arusaamine oleks tekkinud mõnel kindlal hetkel. Küll aga mäletan, et juba väiksest peale rääkisin emale alati, kui mõne pahandusega hakkama sain, et pole hullu – olen tulevikus profijalgpallur ja ostan sulle soojal maal maja! Unistus profiks saamisest on minu sees ilmselt alati olnud.

Võibolla ei ole sellist kindlat hetke olnud ka seetõttu, et esindusvõistkonna juurde jõudmine toimus minu puhul väga kiiresti. Juba 14–15aastaselt sain esimest korda duubelmeeskonna juurde ja sellest juba järgmisel aastal olin esinduses. Kõik toimus väga kiiresti, areng tuli kiirelt peale. Ei olnudki aega mõelda, et oh, nüüd on võimalus.

„Mängisin küll juba lapsena ründajana, aga kuna olin hästi aktiivne, siis mulle meeldis igal pool olla – ka väravas. Igal pool, kus vähegi sai joosta ja mängida! Tegin esimese trenniaasta koos endast vanematega ja kui sellest järgmisel hooajal tekkis ka minuvanuste punt, oli minu tase suuremate poistega mängimisest parem kui nende tase, kes alles esimest korda trenni tulid. Vahel kamandaski treener Mikk Haavistu mind väravasse, et trenni ausamaks teha! Aga mulle endale ka meeldis seal.“ Foto: erakogu

praegu. Aga eks see ole ka reaalsus – isegi kui suurimaks trumbiks on jõuline mäng ja õhuvõitlused, siis on loogiline, et 16aastane laps ei lükka ühtegi keskkaitsjat ära. Mäletan, kuidas mängisime Kuressaarega ja vastas oli Elari Valmas – no ei ole midagi teha! Nüüd on minu keha ehk rohkem mehistunud ja saan nende tugevuste peale rohkem mängida.

Juba suhteliselt noorelt tundus, et Kalju hakkas klubina sinu arengut väga toetama, said justkui Kalju noortesüsteemi postripoisiks. Kas tunnetasid seda ka ise?

„Väiksest peale rääkisin emale alati, kui mõne pahandusega hakkama sain, et pole hullu – olen tulevikus profijalgpallur ja ostan sulle soojal maal maja!“

Premium liigas said esimesed minutid ja esimese värava kirja juba 16aastaselt. Kuidas meestemänguga harjumine läks? Kas oli ka mõni selline hetk, mis jäi eriliselt meelde – kas selles mõttes, et olengi nüüd siin ja saan hakkama, või hoopis selles võtmes, et mõni keskkaitsja asus sind mõnuga „koolitama“?

Debüüdil Sander Post!

Olen tegelikult tagantjärele mõelnud, et need esimesed aastad ei läinud mul päris nii, nagu ise lootsin. Võibolla isegi kaks aastat tagasi ei suutnud ma veel ennast niimoodi füüsiliselt kehtestada nagu

Jah, eks paistsin juba noorteliigades silma, kui lõin mõnel hooajal üle 30 värava. Eks klubi ikka märkab seda, kui oma süsteemi seest tuleb selline mängija, kes on suuteline juba varakult väravaid lööma, ju siis nähti ära, et minus on esindusvõistkonna perspektiivi. Kui vaadata seda, kes on Kalju kasvandikest esinduses kanda kinnitanud, siis enne mind oligi seal paras auk – 1996. sünniaastaga poistest tulid Mihkel Ainsalu, Henrik Pürg ja Märten Kuusk, ka Andre Järva, aga järgmine ju sisuliselt olingi mina oma 2001. aastaga. Võibolla mõeldi ka nii, et kui mängijaid ei tule palju, siis keskendutakse rohkem nendele, kes tulevad.

Kalju ja klubi president Kuno Tehva on aastaid sõnades võidelnud KTM-reegli vastu. Kuidas sulle kui mängijale see reegel sobis või meeldis? Sa olid ju üks vähestest mängijatest, kes sai tänu sellele reeglile mänguaja mõttes ilmselt pisut avanssi.

Sain, aga ma ise sellesse reeglisse ei usu. Kui väga aus olla, siis tundsin, et kui satud valel ajal sellises-

„Olen käinud kabe MMil ja EMil! Hakkasin kunagi lapsena suvilas vanaema vastu mängima ja kuna mulle kaotada üldse ei meeldinud, mängisime nii kaua, kuni ühel hetkel ka võitma hakkasin. Kokkusattumusena tekkis meil koolis pärast tunde kabering, kuhu alati jäin. Mängimine tekitas omamoodi hasarti – see oli peale jalgpalli midagi, kus oli võimalik võita! Ühel hetkel kutsuti mind turniirile ja tuli nii välja, et tulin vist kuni kümneaastaste seas Eesti meistrivõistlustel teiseks või kolmandaks. Kuna samal aastal toimusid Eestis nii EM kui MM, siis anti Eestile seal lisakohad ja nii ma seal võistelda saingi. MMil olin vist 27s, EMil äkki 33s? Kui muidu mängisin kiirkabet, kus aega oli vaid viis minutit, siis vanemaks saades tuli hakata ka pikka kabet mängima, kus mängud võisid isegi poolteist tundi kesta. Kuna olin hästi kannatamatu, siis see mulle ei sobinud ja sinnapaika see jäi.“ Foto: erakogu

se kohta, kus sulle pannakse selline surve peale, et sa pead mängima… Nagu ütlesin, siis 16aastaselt ei olnud ma füüsiliselt nii välja arenenud, et oleksin suutnud meeste seas hästi mängida. Teadsin, et minu tase ei vasta võibolla sellele, mida Nõmme Kalju esindusmeeskond tol ajal nõudis. Sisimas ei taha endale ka mingisugust hinnaalandust teha – see on nagu endale valetamine, kui saad mängida mõne reegli pärast, teades ise, et pole tegelikult valmis. Kui mängisime tiitli peale, siis oli pinge veel eriti suur, sest ei taha ka võistkonda alt vedada. Mulle mõjus see reegel pigem negatiivselt.

2019. aasta suvel teenisid välja oma esimese võimaluse välismaal, kui läksid laenule Šveitsi esiliigasse kuulsasse Zürichi Grasshopperisse. Veetsid seal aasta, kuid erinevad mured ei lasknud sul vist seal eriti jalgpalli mängida – esmalt olid tükk aega vigastusega väljas, ühel hetkel lahvatas koroonapandeemia…

Mul oli sinna minnes juba sportlase song. Lõpuks sain teada, et song oli mõlemapoolne, aga uuringud seda ei näidanud. Alguses üritasime kolm kuud seal ilma operatsioonita hakkama saada, aga füsioteraapia ei toiminud ja lõpuks tuli ikka opile minna.

Mäletan isegi seda hetke, kui song tekkis. See oli Hiiu staadionil toimunud mäng Tallinna Kalevi vastu, kus vastane tuli mind pallivälises olukorras töötlema, selja tagant müksama. Ma ei olnud selleks valmis, müksamine oli üsna tugev ja pidin järsku üritama tasakaalu leida – tõmbasin kogu keha pingesse ja tundsin, kuidas mingi imelik nõks alakõhust ja lähendajatest läbi käis. Esialgu oli valu suhteliselt minimaalne ja lubas asju teha, aga ühel hetkel sain aru, et midagi on valesti, sest isegi kõndides oli valus.

Jaanuaris sain uuesti trenni tegema hakata, aga peagi tuligi juba koroona peale. Praegu on naljakas mõelda – mäletan, kuidas kogu Zürichi linna peale oli kolm koroonapositiivset, aga absoluutselt kõik keerati selle peale lukku.

„Mäletan, kuidas mängisime Kuressaarega ja vastas oli Elari Valmas – no ei ole midagi teha!“

Võimalik, et see hoopis pärsib arengut. Meil olid teatud mängijad, kes selle reegli tõttu hoopis läbi põlesid – noorena pandi suur koormus peale. Eriti toimub see klubides, kelle noortest ei tule igal aastal mängijaid peale.

Tagantjärele oligi võibolla hea, et sealt ära tulin, sest enne lõppu sain veel esindusmeeskonnaga paar trenni teha, aga duubeltiim mängis neljandas liigas, mida tol aastal minu meelest lõpuni ei mängitudki. 2020. aasta suvel tulin Eestisse tagasi ja sain ka mängupraktikat.

Mida lõpuks Šveitsist kaasa võtsid? Ühtegi ametlikku mängu sa ju lõpuks kirja ei saanudki.

Käisime Grasshopperi duubelmeeskonnaga Türgis laagris – kuna olin toona veel piisavalt noor, sain mängida U19 meeskonnas, mis seal pandi

„Kui Ken Kallaste mängis Kaljus, siis oli ta koos Alo Bärengrubiga üks mu lemmikutest. Kui olin maskotipoiss, tahtsin alati kas Alo või Keni kõrvale saada. Nüüd mängisime Keniga koos koondises!“ Fotod: erakogu

kokku üheks turniiriks, kus meil päris hästi läks. Mängisime näiteks Crystal Palace’i, Rotterdami Excelsiori, Haifa Maccabi ja teiste korralike klubide vastu.

See aasta avardas minu maailmavaadet – sain näha, milline jalgpall päriselt on ja kuidas suures klubis asjad käivad. Mäletan, et seal oli üks Aafrikast pärit ründaja, kes oli ka 2001. aastal sündinud – vaatasin talle otsa ja mõtlesin: ei ole võimalik! Aga passis oli 2001. Tema oli samamoodi pooleldi esinduses ja pooleldi duublis ja siis öeldigi: konkureerige! Eks me siis konkureerisime…

2021 oli esimene selline hooaeg, kus täitsid Kaljus juba põhiründaja kohta ja lõid liigas kaheksa väravat. Mullu tuli 27 mänguga 12 väravat. Ütlesid, et esimestel hooaegadel ei olnud sa veel päris valmis – kas viimased kaks hooaega oli täiesti teistsugune tunne?

2021 oli pigem veel pisut vara – mul ei olnud enne seda ju kordagi veel Premium liigas täishooaega all. See oli esimene aasta, kus sain algusest lõpuni mängida, ja ründaja jaoks on see eriti oluline – õpid kaitsjaid tundma, saad oma tegevuses katsetada, mis toimib ja mis mitte. See oli karastumise hooaeg. Eelmise aastaga võib pigem rahule jääda, sest progress on oluline – liiga ahneks ei saa ka minna. Samas tunnen, et natuke jäi ikka puudu.

Tänavu jaanuaris käisid testimas Prantsusmaa kõrgliigaklubi Reimsi juures. Kaua seal olid ja mida kogeda said? Reims teeb ju päris põnevat hooaega – ebaõnnestunud sügise järel määrati peatreeneriks vaid 30aastane William Still, kelle käe all ollakse liigas vähemalt meie vestluse ajal senimaani kaotuseta. Arsenalist laenul olev esiründaja Folarin Balogun on tõusnud Prantsusmaa kõrgliiga parimaks väravakütiks, kusjuures ta on täpselt sinu sünniaasta kutt. Kas olid seal esinduse või duubeltiimi juures?

Olin seal täpselt nädala. Enne klubisse jõudmist käisin vaatamas nende kodumängu Nice’iga. Eks mulle jalgpalliinimesena tundub ka loogiline, et testitavaid ei võeta Prantsusmaa kõrgliigameeskonna juurde, kus iga punkt loeb, vaid olin duubli juures. Kuna esindusel oli aga tol nädalal karikamäng madalama liiga võistkonna vastu, käisid

paljud nende mängijad duubli trennis. Oli tunda, et valmistuti järgmiseks mänguks, mis PSG vastu ka 1 : 1 mängiti.

Tunnen, et mul läks väga hästi! Midagi teistmoodi küll ei oleks teinud. Sealjuures oli mul graafik päris tihe: jõudsin koondisest tagasi reede öösel, laupäeval olin Tallinnas ja pühapäeva varahommikul sõitsin juba Prantsusmaale.

Nüüd on Tamm ise see, kes maskotipoisid mängu eel käekõrvale võtab. Seitsmeaastane väikevend Aron Roben käib juba tasapisi suure eeskuju jälgedes!

Foto: Katariina Peetson

Sinu Prantsusmaalt naasmise järel tegi Kalju avalduse, kus ütles, et mängid vähemalt suveni Nõmmel, aga hiljemalt aasta lõpus siirdud välismaale. Kas oled endale ka eesmärgi seadnud, mitu väravat võiksid poole hooaja või täishooajaga Premium liigas lüüa?

Seda ei ole ma veel teinud – teen seda reeglina vahetult enne hooaja algust, kui tunnetan oma füüsilist seisundit paremini. Vihkan kõige rohkem seda, kui ennast alt vean ja ei suuda püstitatud eesmärke täita. Nädalake enne esimest mängu tean paremini, mis seisus ma olen, kuidas ennast tunnen ja mida usun, et olen võimeline tegema.

Statistika kõrval on oluline ka võistkonna edu. Välismaale pääseda aitab ründajal kindlasti palju paremini see, kui meeskond on esimesel-teisel kohal.

Millised on põhilised elemendid või mängu osad, milles tunned, et peaksid kõige rohkem juurde panema?

Stabiilsus. Eelmisel hooajal tundsin, et mõne mängu mängisin väga hästi, samas tuli sisse ka mõni selline, kus olin kogu mängu kadunud või ei suutnud end kehtestada. Tean ja usun, et suudan jõuda olukordadesse, kus on võimalik värav lüüa. Selle kallal tegime enne eelmist hooaega ka kõvasti tööd – kaheksa väravat 30 mänguga on ründaja kohta tegelikult vähe.

Võtsime Kaido Koppeliga väravalöömise tükkideks lahti. Kui teha samm tagasi, siis väravalöömiseks on vaja teha pealelöök väravale. Sel hooajal, kui lõin kaheksa väravat, oli mul tegelikult väga vähe pealelööke raamide vahele. Pealelöök

Läbi ja lõhki Kalju poiss! Fotod: erakogu

Nelisada tuhat eurot. Kui palju Premium liiga kalleima mängija staatus Tamme ennast mõjutab? „Ega ma sellele väga palju ei mõtle. Ma isegi ei tea, kuidas see valem toimib või kuidas see number sinna tekib. Seda, et ma nüüd teistest selle tõttu parem oleksin, ma küll ei mõtle. See, mida väljakul teed, on põhiline.“ Foto:

raamide vahele eeldab aga seda, et teed pealelöögi – ka neid oli vähe. Ja veel enne seda tuleb jõuda olukorda, kus saab pealelöögi sooritada. Kui niimoodi olukorrad pulkadeks võtta, saab teada, mille kallal rohkem vaeva näha. Lõpuks see ka toimis.

Kui palju on sul aastate jooksul olnud veel võimalusi Kaljust lahkuda? Jalgpalliringkondades on räägitud ju ka seda, et FC Flora on sinust väga huvitatud olnud, aga tehinguks pole siiski läinud.

See on selline jutt, mis pole minuni jõudnud, võibolla on see klubide tasandil käinud. Eks noorte mängijate vastu mingi huvi ikka kuskilt on, aga minuni jõuab seda vähe.

See on hea, sest siis saan keskenduda oma asjadele. Mul agenti ei olegi, need asjad on klubi kaudu käinud.

Milline võiks sinu edasine karjäär ideaalis, aga realistlikult välja näha? Milline samm või tase võiks sulle praegu jõukohane olla ja kuhu tahaksid lõpuks välja jõuda?

Väiksena unistasin Euroopa viiest tippliigast. Eestlase puhul ei ole see tavaliselt olnud reaalne, et lähed mõnda klubisse ja oled tehnilisem kui teised või kiirem kui teised. Kui vaadata kasvõi Ragnar Klavanit, siis ta ei olnud ehk kõige kiirem keskkaitsja või kõige tugevam, aga eestlaste trumbiks võiks olla vaimne tugevus, liidriomadused. Nendega on võimalik läbi lüüa, aga tuleb olla kannatlik. Mina tahaksin küll kas sel või järgmisel aastal uuesti välismaal proovida. Kõik oleneb nüüd minust ja sellest, kui hästi suudan algaval hooajal mängida.

Jaanuarikuu oli sulle tegelikult ju ka teisel põhjusel eriline – said esimest korda nuusutada A-koondise lõhna, kui tegid kaasa Portugalis peetud laagri. Islandi vastu said ka 16 minutiks mängu. Mida kasulikku koondiselaagrist kõrva taha panid?

Pigem oli see positiivne laager. Olin pisut keerulises olukorras, sest eelmise aasta lõpus oli mul selgroolüli väsimusmurd, mis tähendas, et enne koondist olin kolm-neli nädalat vaid jooksutrenni teinud ja palli mitte puutunud. Algus oli seetõttu tunnetuse poolest raske, sest viimasest pallitrennist oli möödas sisuliselt kolm kuud. Üldiselt usun, et võtsin laagrist enda jaoks maksimumi – ja sees on hea tunne, et vähemalt üks koondisemäng on nüüd olemas. Selle üle võib uhke olla!

Koondises debüteerinud mängijad peavad teiste ees õhtusöögil traditsiooniliselt mõne lauluga esinema. Portugalis oli debütante päris palju – oli vist paras karneval? Mida sina esitasid?

Laulsin Shanoni lugu „Varbad liivas“. Kui laulu otsisin, siis tahtsin pigem midagi sellist, mis ei oleks vokaalselt väga nõudlik – kui hääl väga kõrgele läheb, siis võib kägisema hakata ja siis on piinlik. Mul olid mõttes veel mõned Tanel Padari ja Terminaatori laulud, aga kui kuulsin, et Pavel Marin laulis ka mitu aastat tagasi seda laulu, siis mõtlesin, et okei – lähen kindla peale.

Mina võibolla nii palju ei pabistanud kui mõned teised debütandid – mõnel lausa higi voolas! Sooritusega võis rahule jääda – hääl kordagi ei murdunud.

Liisi Troska

Jürgen Henn: tuleb

usaldada elu

Flora esindusmeeskonda tüürinud Jürgen Henn on Eesti meistriks tulnud kolmel korral ja aasta treeneriks valitud neljal korral. Hooajaeelsel kiirel ettevalmistusperioodil võtab ta hetkeks aja maha, et vastata Jalka lugejate küsimustele.

Milline näeb välja peatreeneri tööpäev? (Mattias, Tartu)

Ärkan tavaliselt umbes kell 6.30, esimese asjana joon alati ühe kohvi! Staadionile jõuan tavaliselt 7.30–7.45. Seal ootab alati kaks koosolekut: esimene neist meditsiinipersonaliga, kes annab ülevaate mängijate tervislikust seisundist, ja teine treeneritega, kellega paneme täpsemalt paika treeningu sisu ja detailid. Kui on planeeritud koosolek meeskonnaga, siis see toimub enne treeningut. Sellele järgneb siis juba töö väljakul. Peale lõunat tegelen järgmise päeva treeningu(te) planeerimisega, valmistun järgmiseks mänguks, analüüsin viimast treeningut. Kuna see töö eeldab palju planeerimist ja suhtlemist, siis päeva sisse mahub palju koosolekuid ja arutelusid ning nende ettevalmistamist.

Milline on olnud kõige suurem väljakutse, mille peatreeneritöö on esitanud? (Tom, Jõgevamaa) Flora-suguses klubis ilmselt pidev võitmise kohustus.

Mida ütleksid/soovitaksid endast kümme aastat nooremale iseendale? (Karmen, Tallinn)

Põhimõtteliselt ütleks, et võta rahulikult. Kui mi-

dagi ei lähe nii, nagu soovid, siis tõenäoliselt nii pidigi minema. Tuleb usaldada elu. Usun, et kui olla piisavalt avatud, siis õiged asjad tulevad ise sinuni.

Kas sobiva variandi korral võib FC Flora tuua tiimi välismaalasi? (@jandattigas)

Pigem proovime praegusel hetkel toetuda eestlastele ja viimastel aastatel on õnnestunud selliselt ka edukas olla, nii et klubi juhtkond on valinud selle suuna. Kuna Floras on varasemalt mänginud palju välismaalasi, siis ei saa välistada, et ühel hetkel otsustatakse sellele teele naasta.

Mis juhtus Kalevi–Flora mängus, miks said punase kaardi? (@aron_kirt)

Sellest on juba päris palju kirjutatud, aga põhimõtteliselt ütlesin, et kohtunik ühe olukorra videost üle vaataks. Selline teguviis on aga reeglite järgi keelatud.

Kuidas suudad säilitada meeskonna moraali ja motivatsiooni? (Johannes, Pärnu)

Sellele on päris raske üheselt vastata, sest see sõltub konkreetsemalt mängijatüüpidest ja võistkonnast. Aga suures pildis tuleb pidevalt leida suuremaid ja väiksemaid eesmärke, mille poole püüelda

Alates 2018. aastast Tallinna FC

Tekst: Maarja Trauss | Foto: Liisi Troska

nii mängija kui meeskonna tasandil. Tuleb anda mängijatele vastutus teatud asjades ja tunnetada, kas meeskond vajab antud hetkel natukene karmimat kätt või rohkem positiivset innustamist. Ja kindlasti tuleb aeg-ajalt osata rutiinist välja tulla.

Millist nõu annad neile, kes pürgivad treeneriks? (Karl, Tallinn)

Jürgen Henn

Sünniaeg: 2.06.1987

Mängijana: Premium liigas 60 mängu ja 4 väravat Abitreenerina (2013–2017): Eesti meister 2015, 2017 Peatreenerina (2018–): Eesti meister 2019, 2020, 2022

Tuleb ennast harida, läbida koolitusi, olla avatud uutele ideedele ja pidevalt ennast täiendada. Kohe kui treener arvab, et on kuskile jõudnud ja teab midagi, jääb ta teistest maha.

Milline on meeldejäävaim hetk karjäärist?

(Maris, Paide)

Esimeseks tuleb ilmselt panna Konverentsiliiga alagruppi jõudmine. Teiseks minu esimene meistritiitel treenerina ja kolmandaks ilmselt 2015. aastal võidetud tiitel abitreenerina.

Millegipärast on selle tiitlivõiduga kaasnenud emotsioonid siiani eredalt meeles. Kuigi ka mõned kaotused on väga hästi meeles, siis lõpuks jäävad ikkagi positiivsed emotsioonid domineerima.

Kuidas lood positiivset meeskonnakultuuri? (Marcus, Haapsalu)

Kui sa ei oleks jalgpallitreener, siis milline oleks sinu unistuste töö?

(Rasmus, Väätsa)

Ma olen alati mõelnud, et mulle meeldiks töötada loomadega, ehk siis võibolla leiduks mulle mõni töö loomaaias.

Mis on kõige naljakam asi, mida üks fänn sulle kunagi öelnud on? (Andres, Põlva)

„Selle meeskonnaga oleks ma ise ka meistriks tulnud!“ (Naerab – toim.).

Milline on sinu arvates FC Flora parim alg-11 läbi aegade? (@karlvarva)

Mart Poom, Joel Lindpere (ma kahtlustan, et talle see ilmselt ei meeldi, aga ta peab olude sunnil mängima äärekaitses. Kui ta ei nõustu, siis sekkub vahetusest Teet Allas), Raio Piiroja, Karol Mets, Gert Kams, Martin Reim, Konstantin Vassiljev, Rauno Alliku, Andres Oper, Rauno Sappinen (Operiga peavad ära jagama, kes mängib vasakul äärel), Sander Post.

„Kohe kui treener arvab, et on kuskile jõudnud ja teab midagi, jääb ta teistest maha.“

See on ilmselt üks suurimaid väljakutseid selles töös, sest see piir, kus olla toetav, ja vastupidi, kus tuleb olla mängijatega väga nõudlik ja otsekohene, on väga õhuke. Minu jaoks on väga oluline tunnustada hästi tehtud tööd, olla nõudlik, aga selle juures jääda positiivseks, sest nõudlikkus ei tohi olla liigselt lämmatav ja rusuv. Arvan, et keskkonnas, mis on väga orienteeritud tulemustele, on vaja jääda ka inimlikuks ja vajadusel anda mängijatele isiklikku ruumi. Hea keskkonna aluseks on usaldus ja selle loomine võtab aega. Kõik see on muidugi teoorias väga lihtne, aga tegelikkuses alati ei õnnestu.

Milline on tehnoloogia roll nüüdisaegses treeneritöös? (Sergei, Tallinn)

Nagu igas valdkonnas, nii on ka jalgpallis tehnoloogia oskuslik kasutamine järjest olulisem. Kasutatakse erinevaid GPS-seadmeid, et mõõta mängijate iga liigutust väljakul, ja selle põhjal on võimalik korrigeerida koormuseid ja hinnata taastumist. Tippklubides mõõdetakse erinevate seadmetega (nutisõrmused ja näiteks andureid täis madratsid) mängijate und. Samuti muutub järjest suuremaks analüütikute roll, kes suudavad erinevate arvutisimulatsioonide abil mõõta, kui edukas on üks või teine mängumudel. Mõningates klubides kasutatakse virtuaalreaalsust, et arendada jalgpallurite kognitiivseid võimeid. Maailmas on palju tehnoloogiat, mis hetkel jääb kahjuks Eesti klubidele kättesaamatuks.

Miks FC Flora ei muuda oma vaatepilti (kasutada ainult eestlasi), et Euroopas läbi lüüa? (@kaspar_kassu)

Seda peab küsima klubi juhtkonna käest, aga arvan, et üks põhjus on selles, et viimastel aastatel, kui oleme toetunud eestlastele, oleme olnud edukamad kui ajal, mil meeskonnast käis läbi palju välismaalasi.

Kas välismaale peatreeneriks minek on lähemal kui kunagi varem? (@kaspar_kassu)

Ma arvan küll, et ta on iga aastaga lähemal kui kunagi varem, aga siiski võib ta veel päris kaugel olla! (Muigab – toim.).

Kus näed ennast viie aasta pärast? (@kaspar_kassu) Loodan, et ühel hetkel avaneb võimalus töötada mõnes tugevamas liigas, kas siis peatreeneri või

Foto: Jana Pipar

abitreenerina. Samas mõistan, et jalgpallis on vaja ka õnne, ja seepärast tuleb olla kannatlik ja oodata oma võimalust.

Nimeta kolm võtmesõna, et jõuda jalgpallis edasi? (@martinsiitam_)

Töökus, õppimisvõime/-soov, südikus.

Kas näed end tulevikus Eesti koondise peatreenerina või kas oled sellele mõelnud? (@silvertilk, @karlanderssaul)

Kindlasti olen selle peale mõelnud, aga võin ka ausalt tunnistada, et mitte väga pikalt, sest tunnen, et hetkel pole selleks veel õige aeg. Tulevikus oleks see väga suur au, kui mind peetaks sellele kohale sobivaks kandidaadiks.

Miks Flora ostab teistest klubidest noori mängijaid üle ja jätab nad enamasti pingile, miks teil oma reservist neid peale ei tule? (Kaido Veebel)

konnale kõige kasulikumad. Vanemate mängijate kasuks räägib kogemus, mis on tihtipeale otsustavates mängudes määravaks. Tänapäeval suudavad mängijad püsida järjest kauem heas vormis ja terved ja seepärast on vanemate mängijate roll suurenenud ka tippjalgpallis. Samas on meil igal aastal paljud noored mängijad kandnud põhiraskust, mis näitab, et lõpuks siiski saab määravaks mängija klass.

Mis on olnud sinu karjääri põnevamaid hetki? (@rait_oper)

„Loodan, et ühel hetkel avaneb võimalus töötada mõnes tugevamas liigas, kas siis peatreeneri või abitreenerina.“

Hetkel on esindusmeeskonnas Flora kasvandikest neli mängijat. Arvan, et see number on suurem kui meie lähimatel konkurentidel või vähemalt võrreldav nendega. Sellegipoolest soovime ka ise, et Flora kasvandike hulk, kes suudaks esindusmeeskonnas läbi lüüa, oleks suurem. Selle nimel teevad klubi treenerid ja noortetöö osakond igapäevaselt tööd, aga kahjuks on selle tulemust võimalik hinnata alles aastate pärast.

Kas eelistad alustamiseks veterane või nooremaid mängijaid? Miks? (@kuraksin_football)

Eelistan mängijaid, kes on antud hetkel mees-

Arvan, et euromängud Frankfurdi Eintrachtiga, need andsid aimu, milline tippjalgpall välja näeb. Kuna ka mänguliselt tegime korralikud partiid, siis lisas see veel positiivset emotsiooni.

Kui sinust tehakse film, siis kes mängiks peaosa, miks tema ja mis oleks filmi žanr? (Jaagup, Võhma)

Ilmselt kui film oleks minust, siis peaks see olema dokumentaal. Kui film oleks tõsielul põhinev, siis võibolla Jaak Prints võiks proovida mind mängida. Ta tunneb mind piisavalt kaua, et tal võiks see hästi välja tulla.

Mis on su guilty pleasure’i laul? (Jander, Tartu) Hmm… ma arvan, et Smilersi „Tee mis sa tahad“.

Soovita head raamatut. (Maile, Tallinn)

Viimati lugesin Rain Lõhmuse ja Kaur Kenderi raamatut „Raha“, mis mulle meeldis. Kui tahta midagi kergemat ja lõbusat, siis Peter Crouchi „How to Be a Footballer“.

Foto: Liisi Troska

Harju peatreener VICTOR SILVA: tahame

saada

stabiilseks osaks

Premium liiga

perest

Harju JK Laagri tõus läbi Eesti

jalgpallipüramiidi on olnud kiire ja märkimisväärne. Tulevasel hooajal proovitakse esimest korda kätt

Premium liigas, kus klubi hakkab juhendama portugallane Victor Silva.

Harju filosoofia

Silva on Šveitsis sündinud, kuid noores eas Portugali kolinud treener, kelle seos Harjuga sai alguse 2018. aastal. „Harjul on olnud ajalooliselt kontakte Portugali treeneritega ja nende eelmine peatreener José da Paz võttis minuga viis aastat tagasi ühendust, tutvustas mulle Harju projekti ja nägemust ning kutsus mind klubisse töötama,“ selgitab Silva.

Harju kodulehelt on leitavad klubi põhimõtted ja filosoofia, mille kohaselt pannakse esikohale mängija ja tema areng. Samuti väärtustatakse innovatiivsust, usaldust, ausust, pühendumust ja täiuslikkust. Nende väärtuste abil soovitakse kas-

Tekst: Erko Litvjakov | Foto: Liisi Troska

vatada mängijaid Eesti rahvuskoondistele ja klubi esindusvõistkonnale ning olla üks põhjamaade kvaliteetsemaid ja edukamaid kasvatajaklubisid.

Kui viimaste aastate tulemustele otsa vaadata, siis paistab, et kirjeldatud filosoofia toob ka tulemusi. Alates 2019. aastast on suudetud igal hooajal vallutada eri liigatasand ja tõusta nelja aastaga kolmandast liigast Premium liigasse. Silva on mänginud selles protsessis olulist rolli, alustades küll Harjus noortetreenerina, kuid võttes kiiresti üle esindustiimi juhtimise. „Esinduse kiire kasv on olnud väga kasulik noortele, kuna nüüd on neil selge siht ees, mida on vaja teha, et mängida kõige kõrgemal tasemel,“ räägib Silva.

Raske töö on kõige alus Portugallase sõnul on kõige tähtsam raske töö ja pingutamine, mida ta õppis vanematelt. Samuti on Silva sõnul olnud talle suureks eeskujuks rahvuskaaslane José Mourinho –mitte aga taktikalise poole pealt, vaid tööeetika poolest. „Ma ütlen alati oma mängijatele, et töö ja pingutamine on kõige alus, mille peale on järk-järgult võimalik hakata eri kihte laduma. Kasutan samu põhimõtteid ka treeneritöös. Kuigi ma ei nõustu alati Mourinho taktikaliste ülesehitustega, on ta suurepärane näide distsiplineeritud ja tööka treeneri kohta,“ arvab Silva.

Harju tegi hooajaeelsel perioodil ka lükkeid üleminekuturul, tuues oma ridadesse Premium liiga kogemusega Reinhard Reimaa, Taaniel Usta ja Stefan Tšendei. Peatreener on täiendustega rahul ja tal on hea meel, et eelmise aasta tuumik on kokku jäänud, mis annab hea võimaluse hooajale ühtses rütmis vastu minna. „Meil on kindel idee, kuidas me soovime tiimi üles ehitada, kuid esimene aasta on kindlasti kõige raskem, mis võib panna mõningaid inimesi meie projektis kahtlema. Kui me aga suudame jääda Premium liigasse püsima ja olla igas mängus konkurentsivõimelised, mis on meie kaks põhilist eesmärki, siis hakatakse loodetavasti paremini mõistma meie visiooni ja kahtlused kaovad. Me tahame saada stabiilseks osaks Premium liiga perest,“ kuulutab Silva.

Eesti ja portugali jalgpallikultuuri erinevused

„Pidime sel aastal mängima kell üheksa hommikul taliturniiri mängu. Mida rohkem on teadlikke ja haritud mängijaid, seda rohkem nõutakse selliste olukordade vältimist.“

Olles juba aastaid Eestis elanud, on Silval olnud võimalik mõtiskleda eesti ja portugali jalgpallikultuuri erinevuste üle ja neid kõrvutada. Mehe sõnul tuleneb suurim vahe inimeste arvust. „Kuigi jalgpall võib olla Eesti kõige populaarsem spordiala, siis koguarvuna on tegu väikse numbriga. Mida rohkem inimesi on spordialaga seotud, seda suuremad on rahva ja treenerite nõudmised – see tekitab kultuurikihi. Selle arvelt on võimalik parandada taristut ja jalgpalli üleüldise toimimise põhimõtteid.“

Oma juhendamisstiilist rääkides toob Harju peatreener välja, et eelkõige tahab ta mängijatest parima välja tuua ja kohandada mänguplaani olemasolevate mängijate tugevaimate omaduste järgi. „Ma ei arva, et ma sarnanen oma stiililt suurte nimedega jalgpallis. Minule on kõige olulisem enda mängijate efektiivne kasutamine sõltuvalt vastasest. Esiliigas tahtsime võimalikult tihti mängida kõrgele pressingule ja pallivaldamisele üles ehitatud stiiliga. Selline asi pole aga Premium liiga tippude vastu võimalik ja see on vaja mängijatele selgeks teha. Suures plaanis peame olema võimelised nii mäng-mängult kui ka mängusiseselt kohanema. Me võime taktikaliselt varieeruda, kuid füüsiline pool peab olema paigas, et oleks võimalik lihtsaid asju hästi teha,“ kõneleb portugallane.

Portugali treener toob ka näite. „Pidime sel aastal mängima kell üheksa hommikul taliturniiri mängu. Mida rohkem on teadlikke ja haritud mängijaid, seda rohkem nõutakse selliste olukordade vältimist. Eesti jalgpall on aga hetkel arengujärgus, kus on vaja eri aspektidele samal ajal tähelepanu pöörata, ja abikäsi ei pruugi igale poole jõuda. Selle lahendamiseks peaks kogu Eesti jalgpallikogukond – klubid, fännid, treenerid, meedia – kokku tulema ja arutluste abil paika panema ühise projekti Eesti jalgpalli edendamiseks. Kindlasti ei ole tegu sirgjoonelise teekonnaga, kuid probleemide ja arusaamatuste lahendamiseks on vaja üksteisega suhelda,“ seletab Silva.

Portugallane aga rõhutab, et sellised olukorrad on normaalsed, eriti väiksemate riikide kontekstis. „See ei tähenda, et ma tahaksin Portugali tagasi minna. Mulle meeldib Eestis väga ja mulle meeldib end siinses keskkonnas proovile panna. Ilm võiks muidugi parem olla (naerab – toim.), kuid mulle meeldivad siinne ühiskond ja elutempo,“ arvab Harju peatreener. Silva sõnul on talle eriliselt muljet avaldanud Eesti e-teenused ning ta loodab selliseid innovaatilisi lahendusi näha ka jalgpallis.

Victor Silva on Harju peatreener olnud alates 2019. aasta algusest. Praegustest Premium liiga peatreeneritest on temast kauem olnud praeguse klubi juures ametis vaid FC Flora pealik Jürgen Henn!

Koolikülastuste ja osavusfestivalide korraldamine

Väsimatu RAUNO TUTK ei suuda ka vaheaastal jalgu seinale visata

Rauno Tutki nimi ei vaja Premium liiga vaatajatele erilist tutvustamist. Aastaid Eesti meistriliigaklubide eest pallinud universaalne poolkaitsja jõudis eelmisel aastal läbi aegade

14. pallurina 400 Premium liiga mänguni, kusjuures tema saavutuse teeb unikaalseks tõsiasi, et mitte ükski neist kohtumistest ei ole peetud täisprofina: kogu Tutki karjäär on veedetud amatöör- või poolprofitiimides.

Tekst: Raul Ojassaar

34aastane Tutk võiks vabalt olla käimasoleva liikumisaasta nägu: tema jalgpallurikarjäär Eesti tipptasemel ei ole olnud kantud mitte suure raha teenimise või suurte saavutuste jahtimisest, vaid eelkõige armastusest mängu ja liikumise vastu. Tänavu võttis Tutk vigastuse tõttu küll vaheaasta, ent trenni ja liikuma kisub teda endiselt, ükskõik millises vormis.

Kõige selle kõrval on Tutk juba peaaegu kümme aastat toimetanud igapäevaselt jalgpalliliidus rahvajalgpalli osakonnas, tegeledes enda sõnul „kõige sellega, mis televiisorisse ei jõua“. Mis siis ikkagi on see, mis on üht inimest nii pikalt ja kõikehõlmavalt jalgpalli küljes kõik need aastad hoidnud?

on Tutki igapäevatöös olulisel kohal. Foto: Liisi Troska

Kuulsad klassivennad

Kui tänapäeval õpivad paljud jalgpallurihakatised EJLi akadeemias Arte gümnaasiumis, siis 1988. aastal sündinud Tutki puhul oli lahendus pisut teistsugune: akadeemiasarnane asutus oli loodud Lilleküla kompleksi lähedale Tallinna ühisgümnaasiumisse, mille jalgpalliklassis eri klubide noored koos õppisid ja harjutasid. 1988. aasta lend oli kõva tasemega: FC Flora noortesüsteemist sirgunud Tutkiga koos olid seal näiteks vennad Eino ja Sander Puri, Taijo Teniste, Kaimar Saag, Kaido Koppel ja Jüri Jevdokimov. „Kuigi esindasime erinevaid klubisid ning me kordagi samas võistkonnas ei mänginud, on siiani tunne, nagu oleksime seda teinud,“ meenutab Tutk heldimusega. Vendlus on seltskonnas säilinud!

dest meenub talle ka karjääri neljas kõrgliigamatš 2008. aasta kevadest. „Järgmine asi, mida mäletan, on see, kuidas Narvas punase kaardi sain, millega kohe üldse nõus ei olnud. Möllasime seal Lipartovite ja Gruznovidega, noorele poisile tundus see ikka väga suur ülekohus.“

Elu maantee peal

„Tuli aga välja, et minu esimene pallipuude meistriliigas oli hoopis keskringis palli lahtimängimine – paar minutit pärast minu sekkumist lõid vastased võiduvärava…“

Korvpallikantsist Kohilast pärit Tutk alustas lapsena aga hoopis palli põrgatamise, mitte jalaga löömisega. „Jalgpall hakkas mind köitma üheksakümnendate keskel, kui mu isa jalgpalliliitu tööle asus. See tundus väga äge maailm – ja see tunne on mul siiamaani sees!“

Debüüdi meistriliiga tasemel tegi Tutk juba 16 hooaega tagasi Viljandi Tuleviku ridades, 21. juulil 2007. „Mängisime TVMK vastu, Marko Lelov oli toona võistkonna treener. Seis oli 0 : 0, ta pani mind paariks viimaseks minutiks mängu, et ma lihtsalt ees jookseks ja vastast segaks. Tuli aga välja, et minu esimene pallipuude meistriliigas oli hoopis keskringis palli lahtimängimine – paar minutit pärast minu sekkumist lõid vastased võiduvärava…“ meenutab Tutk muigega. Algusaega-

Karjääri jooksul on Tutk pidanud rinda pistma paljude proffidest vastastega.

Siin võitleb ta Paide ründaja Deabeasega.

Foto: Liisi Troska

Aastate jooksul on Tutk peale Tuleviku pallinud meistriliiga tasemel veel FC Viljandi, Tartu Tammeka, Paide Linnameeskonna, Pärnu Linnameeskonna, Pärnu Vapruse ja FC Kuressaare eest – mõne üksiku erandiga ikka ja jälle peamiselt tabeli teises pooles. Üks nendest positiivsetest eranditest oli ka lõppenud hooaeg, mil ta aitas Kuressaare meeskonna klubi ajaloo parima tulemuseni, Premium liiga viienda kohani. Sealjuures on ta vaid paaril hooajal, Tammeka ajal saanud nautida olukorda, kus ta elab samas linnas, kus tema meeskond treenib ja mängib. Pikkade auto- ja bussisõitudega on Tutk seetõttu väga harjunud, muud võimalust lihtsalt pole olnud. „Mingil ajal käisin Tammekas trennis ja mängimas Tallinnast. Sõitsin Tartusse, olin seal paar päeva, ööbisin Kaido Koppeli juures ja

Rauno Tutk

Sünniaeg: 10.04.1988

Premium liiga mänge/väravaid: 405/20

Premium liiga karjäär:

2007–2010 Viljandi Tulevik

2011 FC Viljandi

2012–2013 Tartu Tammeka

2013–2014 Paide Linnameeskond

2014 Tartu Tammeka

2015–2016 Pärnu Linnameeskond

2017–2018 Pärnu Vaprus

2019–2022 FC Kuressaare

sõitsin mängu järel tagasi. Tegin natuke individuaalselt trenni ja siis läksin jälle tagasi,“ meenutab Tutk nädalarütmi. Sealjuures läks ta Tallinnas treenivast Paidest sellise pendeldamise peale ära täiesti vabatahtlikult, kuna ei saanud Paides nii palju mänguaega, kui oleks soovinud.

Pärnus mängides komplekteeriti pealinnast üks-kaks autot mängijatega, kes sisuliselt iga päev edasi-tagasi sõitsid. „Lõpetasin töö ära, siis viidi meid treeningule ja õhtul tulime tagasi. Koju jõudsin väga hilja – sisuliselt läksin kohe magama ja hommikul algas kõik otsast peale.“

Tehtud ohverdused on Tutki jaoks kokkuvõttes olnud aga ennast väärt. „Saan jalgpallist rahulolutunde – see mingisugune võlu ongi mind jalgpalli juures kogu selle aja köitnud. Mõne jaoks on jalgpall töö, mõne jaoks hobi. Aga mõni hobi ongi ju selline, millesse panustad rohkem. Eks neid aegu on ikka olnud nende 16 meistriliiga-aasta jooksul, kus mõtled: aastast aastasse ikka samad näod, samade võistkondadega neli mängu aastas, lähed võistkonnaga riietusruumi ja aeg justkui seisab. Samas väljaku peal ei mõtle sellele üldse: sel hetkel teed jalgpalliasja ikka nii hästi, kui oskad, et vastast edestada.“

Kuressaare tõusis tiimivaimu ja treeneri kavaluste toel 2019. aastal liitus Tutk FC Kuressaarega, kellega jäid igapäevased pikad sõidud ära, sest meeskond treenib Tallinnas. Enam ei oleks rütm hommikust

Kogu elu jalgpalli juures

2014. aastal täiskohaga jalgpalliliitu tööle asunud Tutk polegi enda sõnul teinud tööd, mis poleks seotud jalgpalliga. Enne seda tegutses ta põgusalt noortetreenerina, taskuraha teenis kohtunikuna. Vutiliidus sai tema ülesandeks vedada kooliprojekti ja muid rahvajalgpalliga seotud ettevõtmisi, mis parasjagu tähelepanu vajavad.

„Meie osakonna ülesanne on jälgida seda, kus on nii-öelda turul puudujäägid, ja seal väljundit pakkuda. Kõik, mis jääb kulisside taha: seeniorid, koolidevahelised turniirid, lasteüritused, osavusfestivalid ja palju-palju muud. Pakume väljundit neile, kes ei ole enda jaoks veel jalgpalli avastanud, või neile, kes on kunagi jalgpalliga tegelenud, aga enam seda ei tee.“

Tegevusspekter on tõepoolest väga lai ning ulatub koolivõistlustest erivajadusega inimesteni. „Mingis mõttes pakume me päästikut – me ei ole need, kes iganädalaselt jalgpallivõimalust pakuvad, aga oleme need, kes tekitavad keskkonna, kus saaks midagi sellist välja kujuneda. Paratamatult ei pruugi see iga kord õnnestuda, aga siis proovime mõne aja pärast uuesti!“ Tutk toob näiteks 2019. aastal korraldatud pimedate jalgpalli näidismängu, mis oli küll suur õnnestumine, kuid ei ole hiljem toonud Eesti pimedate seas kaasa suurt huvi jalgpalli harrastada. Ühel hetkel proovitakse aga kindlasti uuesti ning kui seeme läheb idanema, ollakse omalt

hilisõhtuni ka kõne alla tulnud, sest tähelepanu vajavad ka lapsed, kes on praeguseks nelja- ja kaheaastane. Ukrainlasest peatreeneri Roman Kožuhhovski juhendamisel jäeti seljataha suurepärane hooaeg.

„Paljudes võistkondades minu jalgpalliajast ongi võistkonna sisekliima olnud ka üks asi, mis mind selle juures hoiab. Nii ka Kuressaares. Selleks et alumise otsa pundid üldse koos püsiksid, peab olema meeskonnas õige kontingent koos: pullimehed, mängumehed, sparringumehed. Mina olen näiteks trennimees! Olen tunnetanud, et eriti viimasel ajal olen see inimene, kes aitab välja pigem mõistuse kui oskustega. Roman vaidleks siin kindlasti vastu, aga ma ise tunnen, et pigem hakkan vaikselt jalgu jääma –samas keegi pähe ka veel ei astu!“

Viienda koha ja väga kõva hooaja saladus peitubki Tutki sõnul meeskonna ühtsuses. Selles on omakorda suur roll peatreener Kožuhhovskil, kes on mängijatega saavutanud väga hea ühenduse hoolimata sellest, et ta endiselt eesti keelt väga hästi ei räägi – ja paljud mängijad ei mõika omakorda vene keelt. „Kui kedagi tõlkimas parasjagu ei olnud, siis ajasime asju jalgpallikeeles. Võibolla ongi üks pluss selles, et niimoodi ei lähe sõnumid väga pikaks – jutt on konkreetne ja lühike. Roman annab väga palju tagasisidet, aga ka see on lihtne ja üleüldine, näiteks rõhub ta palju suhtumisele. Kui kedagi oli vaja kritiseerida, läks ta selle jaoks võistkonna juurest eemale ja tegi seda eraldi.“

poolt valmis seda kastma, väetama ja muud moodi kaasa aitama.

Üks jalgpalliliik, mille kohta ei ole veel suurt huvi, on seenioride jalgpall. Tutk toob välja, et sellel on ka loogilised põhjused – kuna tõsisem ja laialdasem jalgpalliharrastus hakkas ühiskonnas kanda kinnitama alles taasiseseisvumise järel, ei olegi veel väga palju neid vanemate vanuseklasside pallureid, kes oleksid noorena jalgpalli mänginud. Aasta-aastalt tuleb neid aga juurde ning nii on Tutki ja rahvajalgpalli osakonna ülesanne anda noorematele seenioridele võimalust ja motivatsiooni jalgpalli juurde jääda, et seenioride jalgpallile vundament laduda ja selle peale kihte asetama hakata.

Koolikülastustega on see efekt juba tasapisi toimima hakanud – kui varem tuli initsiatiiv jalgpalliliidult, siis nüüd on ka kohalikud jalgpalliklubid saanud koolide külastamise plussidest aru ning jalgpalliliitu ei ole sageli klubi ja kooli vahele enam vaja.

„Varem piirdus klubide töö koolides sageli sellega, et õppeaasta alguses viidi teadetetahvlile plakat, kus kutsuti lapsi trenni. Koolikülastused on aga hoopis midagi muud –olen ise olnud sellises olukorras, kus saalis on koos 70–80 last ja kõigil on pall. Möll käib, igaüks saab naerda, mõned ka nutta, aga õpetajad lohutavad ja ka nemad mängivad edasi. Lapsed saavad sealt väga hea emotsiooni. Nüüd tulebki jalgpalliklubi, kes pakub välja: me mängime iga teisipäev ja neljapäev samamoodi jalkat, sinu oma koolis siinsamas saalis – tule ka!“

„Olen selline inimene, et kui on valida, kas istuda diivanil ja vaadata telekat või minna trenni, siis lähen igal juhul trenni!“

Treenerist rääkides toob Tutk välja veel Kožuhhovski oskuse rõhuda mängijate tugevustele – samuti tema võime suurepäraselt tunnetada seda, kuidas mängijatest maksimum välja pigistada. „Ta hoiab kõigiga pidevalt jalgpalliväliselt kontakti ja uurib, kuidas läheb. Amatöörmängijate puhul on ju väga oluline leida tasakaal trenni ja muu elu vahel. Ta küsib ka minu käest aeg-ajalt, kas mul oleks vaja rohkem aega perega koos olla või sobib mulle trenni teha. Aeg-ajalt annab ta mulle võimaluse mõnes trennis või trenni sees teatud osasid mitte kaasa teha – näiteks oli mul Achilleuse kõõlustes põletik sees, mistõttu ei olnud mul hea mõte teatud jookse maksimumiga lõpuni välja teha. Tema arvamus minust ei langenud, kui kõrvale astusin – samamoodi arvan, et tema arvamus minust ka ei tõusnud, kui tegin kaasa mõne trenni, kus ta oli mulle andnud võimaluse mitte osaleda.“

Vaheaasta või lõpparve?

Eelmise hooaja lõpus andis Kuressaare teada, et Tutk otsustas karjääris võtta vaheaasta. Otsus sündis juba augustis ja oli seotud seljahädaga, mis ei tahtnud järele anda. Kui esialgu kahtlustati tõsisemat probleemi, siis aasta lõpus selgus siiski, et tegu peaks olema vaid lihasvigastusega, mis tuli lihtsalt välja ravida. Praeguseks on Tutki selg korras, aga pausiplaanist hoiab ta endiselt kinni. Kas aprillis 35. sünnipäeva tähistaval mängijal on tõesti tegu vaid pausiaastaga või…

„Sellest jalgpallikoomast välja tulla ja lihtsalt üles ärgata ja elu elama hakata on päris keeruline. Selle aasta jooksul annan endale aega, et otsustada, kas edasi mängida või mitte. Ma ei soovinud öelda, et olen nüüd konkreetselt ära lõpetanud, sest kui peaksin tagasi tulema, jätaks see ju tobeda mulje. Praegu kõik ju teavad, et Tutk võib tagasi tulla. Kas ma edasi lähen, on kodu, oma sisemise tunde ja keha koostöö küsimus. Kui ma juba praegu natuke jalgu jäin, siis äkki lüüakse uuel hooajal mind üldse jalaga minema?“

Oma lastele soovib Tutk aga jätkuvalt pühendumise ja liikumisharjumusega eeskujuks olla ning kardetust kergem vigastus on andnud talle võimaluse pideva trenni ja liikumisega jätkata. Uue alana on ta endale avastanud padeli, kodukohas Kohilas on ta aga trenni teinud Coolbet saaliliigas palliva Kohila futsalitiimiga, mille taseme ta kenasti välja kannab. „Kutsuti ka liigat mängima, aga sain oma vigastuse kohta täpsema info alles siis, kui mängijate registreerimise aken oli kinni läinud. Kodust tuli ka signaal, et mine-mine! Meil ei ole peres kunagi olnud seda probleemi, et oleksin halb inimene, kui selliseid asju teen ja pakkumisi vastu võtan – nii olen lastele eeskujuks. Olen selline inimene, et kui on valida, kas istuda diivanil ja vaadata telekat või minna trenni, siis lähen igal juhul trenni!“

„Kas tead, kes mu isa on?“

pole kordagi üle huulte lipsanud

Enda sõnul on Tutk aastate jooksul muutunud väljaku peal tunduvalt rahumeelsemaks. „Olin nooremana väga kriitiline. Enda suhtes olen seda siiani, aga toona olin ka teiste suhtes kriitiline ja vahel isegi päris kuri – kui oled juba kõrgliigasse välja jõudnud, siis ei tohi lihtlabaseid eksimusi sisse lasta! Mina endale selliseid asju ei andesta ja ei andestanud ka teistele – ütlesin seda ka välja. Mingi hetk sain aga aru, et ainus, mida muuta saan, on see, mida mina teen. Ja kui ennast võistkonnale kasulikult muudan, siis võidame sellest kõik.“

Tutki verbaalseid tutistusi said tunda ka kohtunikud – aga aastaid Eesti kohtunikke juhtinud isa Uno positsiooni pole Rauno enda sõnul kordagi rõhutanud või ära kasutanud. „Kuna tegutsesin ka ise lühikest aega kohtunikuna, siis tundsin reegleid hästi ja teadsin teinekord reeglites ka neid kohti, kus saab nihverdada. Ega ma kohtunike jaoks lihtne mängija kindlasti polnud, oskasin tekitada situatsioone, kus neil polnud mugav. Nüüd olen aga jõudnud etappi, kus pigem naudin protsessi – püüan kohtunikke mõista ja kui ma neist ka aru ei saa, siis lähen vaikselt nende juurde ja ütlen, et nad eksisid,“ muigab Tutk. Oma lühikesest kohtunikuajast mäletab ta hästi, kuidas ta võis ise laupäeval Sillamäel mängida ja päev hiljem olla abikohtunik Sillamäe duubeltiimi mängul – kusjuures platsi peal ja kõrval olid paljud näod ühed ja samad.

Kuigi isaga võrreldes on Tutk enda sõnul päris teistsugune inimene ja tema jalgpalliliitu tööle asumine ei olnud samas kontoris töötava isaga otseselt seotud, tegi ta isale siiski tööpakkumise saanuna kontrollkõne: kas ikka võib? „Küsisin, kas see on tema jaoks okei, et talle kolleegiks tulen – ehk jääb kuidagi mulje, et tehti mingisugust onupojapoliitikat või midagi sellist… Isa ei näinud õnneks selles probleemi.“

Ühe uue hobina on Tutk viimasel ajal avastanud padeli, mida käib mängimas umbes korra nädalas. Foto: Katariina Peetson

Pärnu Vaprus

Suvepealinna esindusmeeskonna

mängijaid iseloomustab

universaalne keskväljamees

Kristjan Kask.

Ott Nõmm

väravavaht, 2004

Suure tulevikuga mees, kui tööd edasi teeb. Kui tavaliselt väravavahid erilised jooksumehed pole, siis tema millegipärast jaksab joosta ka. Pole probleemiks ka kat kise randmega puuris seista ja tagant nurgast palle välja tuua. Muidu vist üks suurimaid Bolti tõukside fänne.

Hendrik Vainu

väravavaht, 1996

Klubis vist väikestviisi legend juba, omajagu aastaid Vapruse väravat kaitsnud. Teeb korralikult tööd ja omad asjad ära.

Kevin Aloe

kaitsja, 1995

Üks muhedamaid vendi riietusruumis, hoiab meeleolu üleval ja mõistab vahel nalja teha. Kaitseliini toob kindlasti vajalikku rahulikkust ja kogemust. Minu järel laskesuusaspets number kaks: kõvasti on arutatud, keda MMil esikuuiku sisse ennustada. Väidetavalt on eesmärgiks võtnud võimalikult paljudes Pärnu söögikohtades templeid koguda, et lõpuks üks tasuta eine saada.

Uku Kõrre

kaitsja, 2000

Kõige suurem jõusaalihunt satsis. Oskab keha eest hoolt kanda ja ei häbene seda teinekord ka eksponeerida. Keskkaitsjale omaselt kompromissitu võitleja ja kuskil alla ei anna. Vabal ajal on lemmiktegevuseks kell neli ärkamine, et vaadata Kanadas toimuva kurlingu MMi segapaarismängu 7.–8. koha lõpplahendust.

Reno Mark

kaitsja, 2000

Mõnusalt agressiivse ja robustse mängustiiliga, võibolla vahel liigagi, aga selliseid vendi on ka satsi vaja. Vabal ajal suur kalamees, kuigi millegipärast on pilte nähtud vaid nendest alamõõdulistest ahvenatest, mis vette tagasi lastakse.

Ranet Ristikivi

kaitsja, 2000

Kõige suurema isuga vend läbi aegade, peale trenni Portaalis korraga kolm päevakat nahka pista pole mingi probleem. Järjepidevalt, vähemalt aastas korra meeldib mingil operatsioonil käia. Soovitatakse tal küll see traditsioon murda, eks näis, kas sel aastal võtab kuulda.

Raimond Tiidermann

kaitsja, 2002

Kõige aeglasem vend, keda jalkaväljakul üldse nähtud on. Väga meeldib keskkaitsest palliga tulema hakata ja üllataval kombel jõuab oma aeglaste sammudega päris tihti küllaltki kaugele, teinekord aga päris nii kaugele ei jõua ja noh… siis on taga pahandus. Vahel tuleb pool tundi enne kogunemist kohale, et autos kooliasjadega tegeleda.

Magnus Villota

kaitsja, 1998

Ilmselt üks Pärnu mõjukamaid mehi, väidetavalt ei jää ükski uks talle suletuks. Palliplatsil ühestki duellist ära ei ütle ja pea paneb vahele igale poole, kuhu saab. Trennis on lemmiktegevuseks üksi vastase väravavahi ja kolme kaitsja vahele pressi minna. Rahulik ja tõsine töömees. Ilmselt suurim Burnley fänn Eestis.

kaitsja, 1998

Üks mees, kellest päris selget sotti veel pole saanud. Paar venda on proovinud teda avada, aga täielikult see õnnestunud veel pole. Hooaja lõpuks saame tehtud! Korraliku kvaliteediga mängija, kellel sihid silme ees.

poolkaitsja, 1994

Kõva jalkafänn. Välismaa jalkast teab vist kõike, kõik suuremad mängud ja võistkonnad saavad igapäevaselt lahti räägitud. Putsade kogu poolest keegi talle vastu

ei saa: kui tahaks, võiks iga päev uue putsaga trennis olla.

Martin Käos

Sander Kapper

Robin Limberg

poolkaitsja, 2001

Pürgib vaikselt akadeemiku tiitli poole – tulenevalt valikust matemaatika eriala kasuks meeldib kõike arvutada ja numbrilisi seoseid luua. Väidetavalt oli enne kiirusteste enda jaoks tõhusaima jooksusammu välja arvutanud. Suur Sergio Busquetsi austaja.

Kevin Kauber

ründaja, 1995

Mees, keda olen ainult ühe korra vihasena näinud, muul ajal naeratus näol ja hoiab teiste tuju ka üleval. Väidab küll, et Keilaga pole tal mingit pistmist, aga kõik teavad, et see on selge vale. Tallinna–Pärnu maantee on spaade järel teine lemmikkoht, kus aega veeta.

poolkaitsja, 1998

Selline malbe töömees, selle kõige paremas võtmes. Juba peale vaadates saab aru, et ega talle vist eriti kurjalt öelda ei meeldi.

ründaja, 2005

Eeldused on kindlasti olemas, et läbi lüüa: suur ja tugev keha, nüüd tuleb lihtsalt tööd edasi teha ja kõik on tema enda kätes.

poolkaitsja, 2005

Tulenevalt vanusest on vist veel natuke häbelik, eriti palju teda rääkimas kuulnud pole. Tuleb kohale, teeb trenni ära, palju ei ütle ja jälle kaob. Mängumehena potentsiaali on, ehk saab juba sel aastalgi kõrgliigas võimaluse näidata, mida suudab.

Joonas Sild

poolkaitsja, 2000

Pidavat „Counter-Strike’is“ mingite trade ’imiste ja ei tea millega veel suurt raha kokku ajama. Eks varsti ole näha, kas hakkavad firmariided selga ja uued uhked autod parklasse ilmuma.

Enrico Veensalu

poolkaitsja, 1999

Kõige suuremate säärtega mees Pärnus ja teatakse rääkida, et treeninud ta neid absoluutselt pole, puhtalt geenide pealt. Vaikselt üritab ka influencer’iks ja DJks hakata.

Mathias Villota

poolkaitsja, 2005

Kõige suurem latatara kogu Pärnus, juttude järgi on potentsiaali saada linna peal veel kõvemaks tegijaks, kui ta vend on, aga seda näitab veel aeg. Rahulikult võib sulle iga „Kättemaksukontori“ osa ümber jutustada.

Peaaegu Pärnu Casemiro.

Ronaldo Tiismaa

ründaja, 2001

Selline mees, et ühel päeval paneb ka kõige väiksema nurga alt kõik pallid kuidagi võrku ja järgmisel hoiad peast kinni, et kuidas sealt nüüd väravat ei tulnud. Aga pole hullu, minu söödud üldiselt lööb ära. Teine suur kalamees, aga jutud liiguvad samuti ainult sellest, kuidas kalad tuli vette tagasi lasta.

Virgo Vallik

ründaja, 2003

Väga terava sammuga, aga vahel tundub, et ei oska oma kiirust kõige paremini ära kasutada. Loodetavasti suudab põlvevigastusest korralikult tagasi tulla ja edasi panna, potentsiaal on tal kindlasti olemas.

Igor Prins

peatreener, 1966

Muheda olekuga mees, meeldib mängijatega suhelda ja asjad läbi arutada, mis on väga positiivne.

Kui vaja, võib ka plahvatada, aga siis tead ka, et oled midagi valesti teinud. Aasta esimesed koosolekud ja videote vaatamised läksid veidi üle kivide ja kändude, aga tundub, et oleme need asjad ka paika saanud.

Kristofer Põldme

Markus Miiter

Reimo Madissoo

Erik Sorga Eesti

ANALÜÜS: kuidas kasutasid Premium liiga meeskonnad viie vahetuse võimalust?

Alates 2022. aastast on ka Premium liigas lubatud teha ühes mängus senise kolme asemel kõige enam viis vahetust. Kuidas meie kõrgliiga klubid seda võimalust esimesel hooajal kasutasid?

Viie vahetuse lubamine jalgpallis on üsna otsene koroonapandeemia pärandus –suuremates liigades ja võistlussarjades hakati kolme vahetuse asemel viit lubama kohe sunnitud „koroonapausilt“ naastes, et pehmendada mängijate koormuse kasvu, mis tulenes väga tihedast mängugraafikust. Kuna Eestis ei muutnud pandeemia puhkemise järel tekkinud

paus ülejäänud hooaega oluliselt tihedamaks, ei kasutatud Premium liigas esialgu seda võimalust, kuid nähes, et ülejäänud maailm ei kavatse normaalse olukorra taastudes kolmele vahetusele tagasi minna, otsustati ka Eestis alates eelmisest hooajast lubada kõrgliigas ühes mängus viis vahetust.

Seoses sellega anti treeneritele võimalus ka vahetuspingile nimetada senise seitsme mängija asemel üheksa. Mõnes mõttes saab pingile nimetatud mängijate arvu hinnates jälgida ka esindusmeeskonna ja klubi tervist: kui üheksa mehe asemel nimetatakse pidevalt pingile vähem mängijaid, näitab see, et meeskonna sügavusega on probleeme või ei ole duubelvõistkond piisavalt hästi esindustiimiga seotud. Muidugi tuleb seda hinnangut võtta reservatsiooniga, kuivõrd eri treenerite käekiri võib selles küsimuses olla erinev.

Pingid enamjaolt täis

Alustame kõige lihtsamast statistikast. Kui möödunud hooajal said Premium liiga meeskonnad esimest korda nimetada vahetuspingile üheksa mängijat, siis kui palju seda võimalust kasutati? Kogu liiga peale kokku tuleb välja, et sisuliselt pooltel juhtudel (182) olid meeskonnad nimetanud vahetusmängijate pingile üheksa pallurit, ainult mõne üksiku juhu võrra vähem (178) oli seal üks vaba koht või rohkemgi. Kõige stabiilsemate meeskondadena paistsid selles vallas silma FCI Levadia ja JK Tallinna Kalev – Levadial oli 36 voorust pink täis 29 korral, Kalevil 28 juhul. Kalev oli aga ainus meeskond, kel oli igal mängul vähemalt seitse vahetusmängijat, kõigil ülejäänutel tuli sisse vähemalt üks kohtumine kas viie või kuue varumehega.

Tekst: Raul Ojassaar

Karikatuur: Margus Kontus

Karel Voolaid: viis vahetust sobis klubi filosoofiaga

Premium liigas mullu kõige rohkem vahetusi teinud Paide Linnameeskonna peatreeneri Karel Voolaidi sõnul oli suure vahetuste arvu taga teadlik tegevus klubi filosoofia elluviimisel. „Mina olin esimese kogemuse viie vahetusega juba koondise peatreenerina kätte saanud ja nägin juba seal, et see mulle sobib – sain tuua näiteks kaitsetöösse energiat juurde. Paralleeli saab tõmmata ka meie eelmise suve euromängudega, kus samuti viis vahetust meid päris palju aitasid – kulutasime seal nii palju energiat, et kolme vahetusega me lisaaegu nii hästi ilmselt vastu poleks pidanud.“

Voolaid toob energiast rääkides välja huvitava nüansi – Paides polnud eelmisel aastal väga palju nii-öelda parimas mängijaeas pallureid. „23–30aastaseid oli meil minimaalselt – suures osas sai võistkonna jagada vanadeks, noorteks ja väga noorteks mängijateks. Kui tahta kõrge intensiivsuse ja tempoga mängida, siis vanemad mehed ei pruugi sellega hakkama saada. Viie vahetuse reegel on minu meelest ka Eesti liigale oluline, et vältida seda, et kuskil 60. minuti kandis mängutempo väsimuse tõttu langema hakkab.“

Voolaidi sõnul ongi Paide filosoofia pakkuda mänguaega ka noorematele mängijatele ning viie vahetuse võimalus tuleb selles kõvasti kasuks. „Üks Paide olulistest eesmärkidest on ju ka Gambiast meie partnerklubi juurest noori mängijaid tuua. Nad tulevad ju otse sealt ilma Euroopa jalgpalliga tutvust tegemata. Selleks et neid ette valmistada järgmiseks sammuks ja neid müüa, pean leidma neid võimalusi, kus neid mängijaid kasvatada. See koht võib olla esiliiga, aga aeg-ajalt oleks ka Premium liigas seda vaja teha.“

Esimese vahetuse tegi Voolaid mullu keskmiselt 55. minutil, mis paigutus kogu liigas suhteliselt keskele. „See oli natuke seotud sellega, et mul oli eelmisel hooajal mõnikord tõesti väga raske optimaalset algkoosseisu valida. Kui mõned treenerid vahetavad algkoosseise väga palju, siis olen kindel, et mina roteerisin seda päris palju. 55. minut võibki juba see olla, et süda tilgub verd –pean selle vahetuse ära tegema, sest see vend, kes mängu läheb, oleks vabalt võinud ka algkoosseisus olla ja tahan ka talle rohkem minuteid anda.“

6.

minutil tehti Premium liiga eelmise hooaja kõige varasem vahetus: FC Kuressaare vahetas just siis 3. aprillil kohtumises Pärnu Vaprusega välja vigastada saanud Ralf-Sander Suvinõmme, keda asendas Moorits Veering.

45

+ 4.

minutil tehti Premium liiga hooaja kõige hilisem avapoolaja vahetus: sellessamas Kuressaare ja Vapruse kohtumises asendas Kairo Kiltmaa vigastada saanud Kristjan Kaske. Kohtunik vilistas poolaja lõppenuks seitsmenda üleminuti alguses.

Kalevi arvele jäi ka kõige suurem keskmine vahetusmeeste arv – neil oli hooaja peale vahetusmängijaid nimetatud keskmiselt 8,7, Levadia oli 8,6-ga kohe nende kannul. Skaala teises otsas paistis silma Narva Trans, kel oli keskmiselt pingil 7,3 mängijat – kõik üheksa kohta oli neil täidetud vaid üheksas mängus ehk ühel neljandikul juhtudest. Kõige sagedamini (10) oli Transil pingi peale nimetatud kuus mängijat.

Üks asi on see, mitu vahetusmängijat protokolli on kantud, hoopis teine aga see, mitut mängijat sealt ka reaalselt platsile usaldatakse. Selles osas oli võimas liider Paide Linnameeskond, kes tegi Premium liiga mängus keskmiselt 4,3 vahetust – nelja piiri ületas ka viie vahetuse võimaluse kehtestamise suuremaid toetajaid FCI Levadia, kes tegi mängus keskmiselt 4,1 vahetust. Kõik viis vahetust kasutas Paide ära enam kui pooltes mängudes (20), väga sageli tegi seda ka Tammeka (18), järgnesid Levadia (14) ja Kalev (13).

Varumehi usaldasid selgelt kõige vähem FC Kuressaare peatreener Roman Kožuhhovski ja Pärnu Vaprust tüürinud Dmitrijs Kalašņikovs – Kuressaare tegi mängus keskmiselt vaid 2,36 vahetust, Vaprus 2,42. Kõik viis vahetust tegi Kuressaare kogu hooaja peale ära vaid ühe korra, Vaprus ei kasutanud seda võimalust aga mitte kordagi.

Vaid kolmes mängus kogu hooaja jooksul ei teinud üks meeskond mitte ühtegi vahetust – sellise kohtumise said Kuressaare kõrval kirja veel Narva Trans ja Tallinna Kalev. Huvitaval kombel paistis väheste vahetustega silma ka meistritiitli võitnud FC Flora, kes hoolimata üsna sügavast koosseisust tegi mängus keskmiselt vaid 3,2 vahetust –kõige sagedamini kasutas Jürgen Henn mängus ära kaks vahetust.

Vahetustega alustas kõige varem Trans Tegime statistikat ka vahetuste aja kohta – sealt selgus, et kõige varem alustas vahetuste tegemisega Narva Trans, kelle keskmine esimene vahetus mängus sündis juba 48. minutil. Suisa 22 korral hooaja jooksul tegi Aleksei Jeremenko mängu esimese vahetuse juba avapoolajal või kahe poolaja vahel, aga vaheajavahetuse arvestuses oli liiga liider hoopis Tallinna Kalev, kes tegi hooaja jooksul kahe poolaja vahel 24 vahetust.

vahetus tehti kahe meeskonna peale kokku Premium liiga hooaja kõige vähemate vahetustega kohtumises: 23. oktoobril peetud Narva Transi ja Nõmme Kalju väravateta viigimängus ei teinud Trans ühtegi vahetust, Kalju aga vaid ühe, kui 90. minutil vahetas Maksim Gussevi välja Trevor Elhi.

Foto: Liisi Troska

Tallinna Kalev nimetas eelmisel hooajal vahetuspingile kõige rohkem mängijaid, kuid Paide, Levadia ja Tammeka tegid neist lõpuks rohkem vahetusi. Foto: Liisi Troska

Muide: Premium liigas on seni veel nägemata viisikvahetus, kus üks meeskond teeb viis vahetust korraga. Tippmargiks on seni jäänud neli korraga tehtavat vahetust: esimesena tegi seda juba hooaja teises mängus Tartu Tammeka, kes vahetas neli mängijat korraga välja kahe poolaja vahel, hooaja teises pooles tegi sama ka Paide Linnameeskond, kes otsustas pärast Tallinna Kalevi vastu 5 : 0 võidetud avapoolaega põhimeestele puhkust anda.

Kui esimese vahetuse keskmine aeg oli kõige lühem Transil, siis teise, kolmanda, neljanda ja viienda vahetuse keskmine oli varaseim Paidel, kes oli näiteks mängu 70. minutiks teinud tavaliselt ära juba kolm vahetust ja 77. minutiks kõik vahetused.

Paide arvele jäi ka teine omamoodi tippmark: nimelt tegid nad 10 : 0 võidumängus Tallinna Legioni üle viimase vahetuse juba 56. minutil, olles sellega Premium liiga ajaloo kõige kiiremini viis vahetust ära kasutanud meeskond.

Bubacarr Tambedou

oli eelmise Premium liiga hooaja kõige resultatiivsem vahetusmees – Paide ründaja sekkus vahetusest kümnel korral ning lõi 284 mänguminuti jooksul viis väravat.

Mängijate arv pingil

Otto-Robert Lipp

oli eelmise Premium liiga hooaja kõige sagedasem vahetusmängija: Kuressaare ründaja sekkus vahetusest 20 liigamängus.

Ramol Sillamaa

oli eelmisel Premium liiga hooajal kõige enam vahetusest sekkunud pallur: Tallinna Kalevi äär sai vahetusmängijana kirja 497 mänguminutit.

KÜMNEND Premium liigat

See oli 2013. aasta veebruar, kui Eesti

sünnipäeva puhul naljaga pooleks inglastelt šnitti ja lõi arvud kokku – millised on Premium liiga ajastu rekordmängijad, -treenerid, -mängud ja -tiimid?

Foto: Jana Pipar

Klubid

Teinud kaasa kõik kümme Premium liiga

FC Flora, FCI Levadia, Nõmme Kalju, Paide Linnameeskond, Narva Trans, Tartu

Mänguminutid

25 533 – Karl Mööl

23 632 – Sander Sinilaid

22 360 – Andre Frolov

21 488 – Maksim Podholjuzin

21 239 – Igor Subbotin

21 113 – Rauno Tutk

20 814 – Roman Nesterovski

20 462 – Tauno Tekko

20 385 – Vladimir Avilov

20 095 – Deniss Tjapkin

Väravad

118 – Rauno Sappinen

105 – Zakaria Beglarišvili

90 – Rauno Alliku

89 – Igor Subbotin

85 – Albert Prosa

73 – Jevgeni Kabajev

67 – Robert Kirss

67 – Aleksandr Volkov

66 – Tristan Koskor

65 – Liliu

Mänguminuteid värava kohta (minimaalselt 25 väravat)

87 – Henri Anier

88 – Erik Sorga

111 – Jevgeni Kabajev

111 – Roman Debelko

112 – Liliu

121 – Rauno Sappinen

123 – Vladimir Voskoboinikov

126 – Vjatšeslav Zahovaiko

127 – Albert Prosa

137 – João Morelli

Vahetusmängijana löödud väravad

23 – Tarmo Neemelo

17 – Aleksandr Volkov

16 – Robert Kirss

15 – Eduard Golovljov

13 – Mark Anders Lepik

13 – Vladimir Voskoboinikov

12 – Erik Sorga

11 – Sander Post

Enim väravasööte ühel hooajal

24 – Zakaria Beglarišvili (2018)

Vanim mängija

41 aastat, 10 kuud ja 30 päeva –Pavel Londak (2022)

Noorim mängija

14 aastat, 8 kuud ja 3 päeva – Patrik Kristal (2022)

Vanim väravalööja

40 aastat, 8 kuud ja 1 päev –Stanislav Kitto (2013)

Noorim väravalööja

15 aastat, 8 kuud ja 18 päeva –Martin Vetkal (2019)

Peatreenerid

Meistritiitlid

3 – Jürgen Henn

Mängud

177 – Sergei Frantsev

170 – Vjatšeslav Zahovaiko

164 – Jürgen Henn

162 – Kaido Koppel

161 – Aleksandr Puštov

146 – Marko Kristal

144 – Meelis Rooba

127 – Marko Lelov

125 – Roman Kožuhhovski

125 – Igor Prins

Punkte mängu kohta (minimaalselt 25 mängu)

2,52 – Arno Pijpers

2,51 – Jürgen Henn

2,42 – Marko Savić

2,26 – Igor Prins

2,22 – Vladimir Vassiljev

2,20 – Aleksandar Rogić

2,16 – Sergei Ratnikov

Enim väravaid hooaja jooksul 116 – FC Flora (2018)

Parim väravate vahe +93 – FC Levadia (2014)

Halvim väravate vahe –125 – Tallinna Kalev (2014)

9 – Nikita Andrejev

9 – Taavi Laurits

9 – Frank Liivak

9 – Albert Prosa

9 – Mark Oliver Roosnupp

Väravasöödud

110 – Zakaria Beglarišvili

90 – Dmitri Kruglov

74 – Rauno Alliku

65 – Igor Subbotin

61 – Andre Frolov

56 – Tarmo Neemelo

55 – Kirill Nesterov

51 – Pavel Marin

50 – Karl Mööl

48 – Konstantin Vassiljev

Enim väravaid ühes mängus

6 – Albert Prosa (2017)

Enim väravaid ühel hooajal

36 – Jevgeni Kabajev (2014)

Tjapkin

259 – Tauno Tekko

255 – Roman Nesterovski

2,09 – Norbert Hurt

2,08 – Marko Kristal

2,03 – Sergei Frantsev

Rekordmängud

Suurim võit

Maardu Linnameeskond –FC Flora 0 : 12 (2019)

Suurim publikuarv

2688 – FC Flora –FCI Levadia (2018)

Ramol Sillamaa

Jalka luubi all on seekord JK Tallinna Kalevi äärepoolkaitsja Ramol Sillamaa. Noorteklassides vastasvõistkondade väravavõrke purustanud 18aastane mängumees tõestas end mullu

Premium liigas ning sai tippliigas kirja ka esimesed tabamused. Lisaks paistis Sillamaa silma

U19 koondise ridades, kui andis põhimehena suure panuse eliitringi pääsemisse. Poolkaitsja jalgpallilisi elemente hindavad teda igapäevaselt Kalevis juhendav Aivar Anniste ja U19 koondise loots Alo Bärengrub.

ÕHUVÕITLUS

Anniste: Üks tema nõrgemaid külgi. Väga palju ta nendesse olukordadesse esiteks ei satu ja teiseks jätab vahel ka minemata – ilmselt tunnetab, et see ei ole tema tugevus, ja proovib siis neid teisi palle sealt ümbert noppida.

Bärengrub: Ei ole seda tüüpi mängija. Õhuvõitlus ei ole kindlasti tema tugevus, aga ei peagi olema.

JÕUD

Anniste: Oma vanuse kohta on ta tugev, just plahvatuslikud omadused on väga head. Jõutrennides hätta ei jää.

Bärengrub: Väljendub eelkõige plahvatuslikkuses ja kiiruses. Kehalises kontaktis on jõud väga okei, aga ta ei ole klassikaline tugeva kehaga mängija.

SISU

Anniste: Sisu kindlasti on ja ma ei kahtle selles, et ta tahab kaugele jõuda. Vahel laseb end aga muudest mõtetest natuke segada – on veidi kõikumisi.

Bärengrub: Sisu on temas kõvasti. Väga ambitsioonikas, näljane, väravale orienteeritud ja palliga initsiatiivi näitav mängija.

SÖÖT JA LÖÖK

Anniste: Parema jalaga väga soliidne, vasaku jalaga mitterahuldav. See on kindlasti koht, kus juurde panna, eriti kuna ta mängib vasakul äärel.

Bärengrub: Otsib kaaslaseid hästi. Loob oma kavalate läbisöötudega kiiruse toel erinevaid söödukombinatsioone, see on kindlasti tema tugevus. Üritab ohtlik olla ja löögile jõuda, sellega on samuti hästi.

VÄLJAKUNÄGEMINE

Anniste: Kui tekib hea klapp, leiab kaaslased kenasti üles. Mida lähemal vastase kastile, seda enam meeldib talle minna triblingusse, kuna tegemist on tema tugevusega. Siis võib mõni sööt andmata jääda, aga kahtlen, et ükski treener talle seda ette heidaks.

Bärengrub: Tajub hästi väljakut enda ümber, otsib erinevaid ruume vastase selja taga.

VASTUPIDAVUS

Anniste: Hätta ei jää, aga tipptasemel läbilöömiseks on arenguruumi. Vahel löövad välja vanad harjumused kaitsetöö mittetegemise näol.

Bärengrub: Statistikat ja eelmist hooaega vaadates ei ole tegu päris 90 minuti mehega.

LIIKUVUS

Anniste: Võime liikuda on suurepärane, ta on ehtne sportlane: hea madal raskuskese, väga hea koordinatsiooni ja liikumisvõimega. Tema üks trumpe – tänu plahvatuslikkusele suudab ta imetlusväärseid asju korda saata.

TEHNIKA

Anniste: Vanuse ja taseme kohta, kus ta praegu on, on tehnika korralik. Kui tahab sammu edasi teha, tuleb juurde panna, eriti vasaku jala puhul. Suurepärane tribling ja väikesed tihedad puuted, millega suudab väikeses ruumis mitmed vastased ära petta. Bärengrub: Tema tugevus väljendub enim liikumise pealt vastaste üks ühele ettevõtmises ja neile peavalu valmistamises.

KIIRUS

Anniste: Kui inimene vaatab mängu ja näeb tema liigutusi, peab ta kahtlemata tunnistama, et Ramol on kiire jalgpallur. Kiirus, osavus palliga, plahvatuslikkus ja võimsus – kõik on olemas.

Bärengrub: Väga hea stardikiirus ja on üleüldiselt väle, mis valmistab vastastele peavalu.

Korvpallile kadunud

noormees sihib kümmet väravat ja välismaad

Kuidas sa jalgpallini jõudsid?

Ema viis mind ükskord lasteaeda ja seal uuriti, kas ma sooviksin jalgpallitreeningutega alustada. Olin noor poiss ja mõtlesin, et miks ka mitte!

Aga kui sa jalgpallini jõudnud ei oleks, millega praegu tegeleksid?

Ilmselt korvpalliga. Kuna mu isa ja kõik onud mängivad korvpalli, oleksin ilmselt ise ka ühel hetkel selleni jõudnud.

Mis asi peab peale jalgpallivarustuse sinuga kindlasti koondiselaagris kaasas olema?

Kuna ma olen noor inimene, siis ilmselt telefon, ilma selleta on vahel päris keeruline. See aitab päris kenasti mõtted mujale viia.

Kas oled endale algavaks hooajaks ka mingeid eesmärke seadnud?

Üritan saada nii palju mänguaega kui vähegi võimalik. Tahaksin sel hooajal olla hästi resultatiivne: anda sööte, lüüa väravaid – näiteks kümne kanti – ja teha väljakul kõik, mis ma suudan.

Sügisel täitsid põhimehe rolli U19 koondise muinasjutulisel valikturniiril. Kohe-kohe on algamas eliitring – millised mõtted peas on?

Olen väga elevil! Asume sinnapoole juba nüüd vaikselt teele ja ootan seda kõike suure huviga. Ees ootavad tugevad vastased, kindlasti üritame ka eliitringi võita ja finaalturniirile jõuda.

Kus näed end klubi- ja koondisetasandil jalgpallurina viie aasta pärast?

Klubitasandil üritan viie aasta jooksul kindlasti välismaale saada. See ei pruugi küll õnnestuda, aga annan endast selle nimel maksimumi. Kindlasti tahaksin lähiaastatel ka A-koondise poole sammud teha. Kui mängida ei õnnestu, siis vähemalt treeningutel tahaksin saada võimaluse osaleda ning näha, milline sealne õhkkond on ja mismoodi seal kõik toimub.

Oled päris mitmel korral end välismaal klubidele näitamas käinud. Milline paik kõige meeldejäävam oli?

Kõige meeldejäävam oli Taani, kus ma viibisin Aalborgi juures. Klubi jättis mulle väga hea mulje: mulle meeldisid sealsed treenerid, mängijad ja treeningukompleks. See oli väga meeldiv ja kindlasti soovin sinna tulevikus tagasi minna.

Kes on Premium liigas selline kaitsja, kelle vastu mängimist eriti ei oota?

Kindlasti pean mainima enda tiimist Hugo Palutajat. Tema vastu on päris-päris raske mängida: kiire poiss, loeb mängu hästi. Aga vastaste keskkaitsjatest ilmselt Henrik Pürg. Ta on hästi kogenud mängija, kiire ja loeb hästi mängu, nii et temast möödasaamisega läheb ilmselt väga raskeks.

Kui peaksid üksikule saarele minema, siis kelle oma võistkonnakaaslastest kaasa võtaksid?

Kaasa võtaksin Ramon Smirnovi, Taavi Jürisoo ja Hugo Palutaja. Ramon on naljanina, temaga ei hakkaks kindlasti igav. Hugo on mu hea sõber, temaga on tore vestelda ja niisama rahulikult olla. Taavi võtaks kindlasti palju moosi kaasa, nii et kõht oleks meil alati täis ja tuju hea.

CV

Sünniaeg: 17.10.2004

Positsioon: poolkaitsja, ründaja

Klubi: JK Tallinna Kalev

Endised klubid: JK Loo, Harju JK

Treenerid: Sven Elenurm, Daniel Meijel, Aivar Anniste, Alo Bärengrub, Marko Pärnpuu, Jan Harend, Liivo Leetma

Koondisekarjäär: U19 koondis 6/0

Mis on su senine eredaim mälestus jalgpallist?

Kindlasti on see U19 koondisega EM-valikturniirilt edasipääsemine. Eriti hästi mäletan viimast mängu, kus lõime lõpuminutitel otsustava võiduvärava, mis viis meid edasi. Seda tunnet ei unusta ilmselt kunagi. Eredalt on meeles ka Premium liiga debüüt Narva Transi vastu. Tunne platsil oli päris võimas.

FOTOD: Liisi Troska, Katariina Peetson

Robi Saarma: olen iseenda suurim kriitik

Paide Linnameeskonna 21aastane ründaja

Robi Saarma tegi eelmisel hooajal Premium liigas suurepärase debüüdi. 34 mänguga lõi ta vastaste võrku 16 tabamust ja andis üheksa väravasöötu. Soccernet.ee suure hääletuse tulemusel valiti Saarma fännide lemmikuks, lisaks jäi mängumehel seljataha pöörane eurosuvi, kaitsevägi ja debüüt A-koondises.

Võtamegi Robiga aja maha ja vaatame eelmisele hooajale tagasi. 2021. aastal oma kasvatajaklubist Nõmme Unitedist Kesk-Eesti klubisse liikunud Saarma tõdeb, et hooaeg õnnestus kindlasti. „Hooaja esimene pool läks pigem sisseelamiseks, aga euromängudest alates hakkas kasvama enesekindlus ja sealt sain ennast hästi ka koduliigas käima,“ mõtiskleb ta, lisades, et tagasi vaadates näeb, et oleks saanud veel paremini, aga hooaja lõpus oli vaja juba ajateenistusele keskenduda ja see mõjutas ka palliplatsil näidatut.

Ajateenistust meenutades toob Saarma välja, et kõige enam õppis ta juurutama distsipliini. „Tuleb olla õigel ajal kohal, asjad peavad olema korrektselt tehtud ja mingit „niisama“ olemist ei ole. Kaitseväega harjumine oli pigem mentaalne kui füüsiline katsumus. Distsipliin annab ründajale kindlasti palju juurde just kaitsemängus. Samas tuleb see kasuks kogu meeskonnale. Rohkem distsiplineeritud meeskond on kaitses tugevam,“ selgitab ta.

Mis oli kaitseväes peamine mentaalne proovikivi?

Mentaalset katsumust pakub seal teistsugune eluolu. Tuleb kuulata ülemaid ja reamehena sul tihti mingit sõnaõigust pole. Kogu päev käib kava järgi ja sellega on vaja harjuda.

Mainisid, et hooaja esimene pool läks pigem sisseelamiseks, aga euromängudest alates hakkas suurenema enesekindlus. Mis olid need elemendid, mis aitasid seda kasvatada?

Enesekindlust aitas kõige rohkem kasvatada mänguaeg, mida treener mulle usaldas. Uue mängijana Premium liigas sain üllatavalt palju mängida ja see usaldus treenerite ja meeskonna poolt andis juurde palju isu anda endast väljakul maksimum. Kahtlemata andsid enesekindlust ka euromängud tugevate vastaste vastu. Seda just seepärast, et need pakkusid palju kiiremat mängutempot, mis tähendas, et otsuseid tuli vastu võtta palju kiiremini.

Robi Saarma

Sünniaeg: 20.05.2001

Klubi: Paide Linnameeskond  Positsioon: ründaja

Debüüt Premium liigas:

1.03.2021 Pärnu JK Vaprus –Paide Linnameeskond (1 : 3)

2022 mänge/väravaid: 34/16

Kui vaadata ja mõelda tagasi debüüthooajale, siis mida see sulle õpetas?

Premium liiga on kõvasti kiirema tempoga kui esiliiga. Olen õppinud olema kiirem otsuste langetamises ja palliga tegutsemises. Arvan, et enesekindlus mängib suurt rolli minu mängus. Olen endale selgeks teinud, et kui tahan olla meeskonnale kasulik, siis pean olema

Tekst: Maarja Trauss Foto: Liisi Troska

oma otsustes 100% kindel. See ei tähenda ainult füüsilist valmisolekut, vaid ka vaimset pingutust, et suudaksin olla igal hetkel mõistusega mängus sees, ning teha õigeid otsuseid õigel ajal.

Kirjelda oma parimat hetke eelmisest hooajast. Karikavõit Paidega on kindlasti kõige meeldejäävam hetk. See tagas meile eurokoha ja andis emotsionaalses mõttes kõva tõuke kogu meeskonnale. Minule isiklikult oli ka Anderlechti vastu algkoosseisu kuulumine väga tähtis moment.

Kuidas algavaks hooajaks valmistud? Millised on eesmärgid?

Valmistun kindlasti näljasemalt. Alustan sellega, et olen teadlik oma võimetest ja tean täpselt, milliseid aspekte oma mängus pean parandama. See aasta oleme ka treeneri mänguplaaniga tuttavamad ja asjad, mida tahame, on juba selgemad. Meil on selge visioon, mida tahame saavutada, ja selle nimel töötame pidevalt. Isiklikus plaanis on teha samm edasi nii füüsiliselt kui ka mänguliselt. Tuleb olla enda suhtes kriitilisem.

Milles avaldub kriitilisus enda suhtes?

Tuleb analüüsida ennast kriitilisema pilguga, kui tahan teha järgmist sammu edasi. Olen iseenda suurim kriitik.

Kas tunnetad väikest survet, arvestades möödunud hooaja lendu?

Survet ei tunne, kuid tunnen suuremat vastutust meeskonna ees. Kindlasti loodetakse minult see

Meeskonnakaaslane kommenteerib

Kapten Andre Frolov:

Robi on tõsine ja konkreetne Eesti mees. Rohkem tegude- kui jutumees, nagu ilmselt paljud märganud on. Maksimalistina väga töökas ja ambitsioonikas, mis annab talle hea eelduse kaugele jõudmiseks. Meeskonnamängija, kes annab endast alati väljakul kõik. Kui ta ei oleks jalgpallur, siis oleks ta konkreetselt vormel 2 sõitja, kus ta võitleks väga tõsiselt esikoha nimel ja väga palju ei jutustaks.

Ääreründaja Siim Luts:

Robi on tore. Temaga on väga lihtne suhelda ükskõik millest. Kui Robi meeskonnaga liitus, oli ta pigem tagasihoidlik, aga sulandus meeskonda kiirelt. Mul on hea meel, et tal õnnestus hooaja edenedes aina paremasse vormi saada ja tänu sellele ka meeskonda aidata. Meil Robiga on põhiteema ikka putsad: häid on raske leida ja nii me teineteisele erinevatest variantidest pilte saadame.

Keskpoolkaitsja Karl Mööl:

Robi on tiimimängija. Tema peale saab loota, sest ta võtab oma tegemisi tõsiselt. Vahel on tunne, et ta elab oma eksimusi rohkem läbi, kui peaks, aga kui see tema keskendumist ei sega, siis selline mõtteviis ja nõudlikkus enda suhtes aitavad ta kindlasti järgmisele tasemele. Kuigi igapäevaselt me vabal ajal ei suhtle, siis treeningutel arutame asju avatult ning minu poolt on talle toetus ja aus tagasiside alati garanteeritud. Usun, et tema jaoks tuleb positiivne aasta, seda enam, et ta on nüüd mänginud positsioonil, kus tema parimad omadused saavad potentsiaalselt paremini avalduda.

hooaeg sama palju või isegi rohkem kui eelmisel aastal. Endale suurt survet peale ei pane, aga üritan teha meeskonna heaks nii palju kui võimalik.

Kas on midagi, mis jäi möödunud hooajast kripeldama, mida sooviksid sel hooajal kindlasti palliplatsil vältida?

Ma arvan, et igal aastal on midagi, mis jääb kripeldama. Näiteks olukorrad värava ees, mida ei suutnud sisse lüüa, või eksimused kaitsetöös. Tuleb nendega edasi tegeleda ja nõrkustele tähelepanu pöörata.

Peale selle, et Premium liiga hooaeg oli edukas, teenisid esimest korda A-koondise kutse ja tegid seal ka debüüdi. Mis mulje jättis sulle koondis ja kuidas jäid rahule oma esitusega?

Väga huvitav kogemus! Sain nuusutada esimest korda rahvuskoondise lõhna ja kindlasti andis see suure motivatsioonilaengu. Üritasin iga momenti nautida, aga esitusega pigem ei jäänud rahule. Mingeid vabandusi ei taha ma tuua. Kindlasti saab platsil asju paremini teha ja tegelen nende puudujääkidega klubi juures. Tuleb tööd edasi teha ja loodetavasti ei jää järgmine kutse väga kaugele tulevikku.

Laagris olid ühes toas meeskonnakaaslase Karl Mööliga. Mis nõuandeid ta sulle andis?

Karliga saab põhimõtteliselt kõigest rääkida. Ta seal laagris otseselt nõuandeid mulle ei andnud, aga saan usaldada teda ükskõik milles. Karl on väga aus ja otsekohene inimene, seega on temaga hea jalgpalliteemade üle arutleda.

Kui treeningutest ja mängudest aega üle jääb, siis millega vabal ajal tegeled?

Vabal ajal meeldib jälgida vormelit. Olen ka suur filmi- ja sarjahuviline, seega suurem osa ajast läheb sinna. Meeldib ka sõprade seltsis oma vaba aega veeta. Pea aitab selgena hoida mu perekond, kellele saab vajadusel iga muret kurta.

Millest unistad?

Üheks klubiks oleks minu lemmikklubi Liverpool. Olen kuulnud ka Ragnar Klavanilt, mis tunne ja elu seal on. Kindlasti annab see motivatsiooni, et selle poole pürgida. Samas tuleb olla realistlik ja teha kõike samm-sammult. Esiteks keskendun Paidele ja kui tuleb võimalus teha samm edasi, siis peab juba sellele mõtlema.

Kahtlemata oled tõusnud noorte mängijate iidoliks. Mis on sinu soovitus noortele mängijatele, et kunagi saada sama edukaks?

Noortele soovitan, et tuleb jääda iseendaks ja harjutada neid asju, mis sulle mängijana tähtsad on. Kui sulle meeldib kaitsta, siis tuleb tegeleda kaitsetööga ning täiustada oma oskusi selles valdkonnas. Kui meeldib lüüa väravaid, siis tuleks harjutada väravale pealelöömise tehnikat. Harjutamine teeb meistriks!

Kogukonnajuhtide projekt soovib suhtluses kogukonnaga muutuda personaalsemaks

Aasta oli 2018, kui Eesti Jalgpalli Liidu (EJL), UEFA ja Premium liiga klubide koostöös alustas tegevusega kogukonnajuhtide projekt. Tänavu tähistab projekt viiendat sünnipäeva. Ajaga on muutunud palju, ent samaks on jäänud eesmärk kaasata kodumängudele inimesi, suurendada publikunumbrit ning tekitada külastajates häid emotsioone.

Mida toob uus Premium liiga hooaeg, mida on publikul oodata? Kuidas vaatab möödunud hooajale tagasi kogukonnajuhtide projekti juht Sander Tuisk ning mis eesmärgid on kogukonnajuhid endale selleks hooajaks püstitanud?

Hea tagasisidestamine on edu alus. See annab klubidele võimaluse mõista, mis tegelikult pealtvaatajatele meeldib ning mida saab korralduses parandada või muuta. „Suvel alustasime tagasiside küsimisega tribüünidelt. Ka varasematel hooaegadel on klubid külastajatelt tagasisidet palunud, aga seda peamiselt internetis. Leian, et niiviisi aastas paar korda internetis küsides saame vastused peamiste murekohtade osas – olgu selleks siis puudu olev tribüünikatus, parkimiskohtade puudus või tualettide kvaliteet,“ selgitab Tuisk tagasiside andmise eesmärke.

Tekst: Maarja Trauss

„See on üks viisidest muuta suhtlust klubi ja kogukonna vahel personaalsemaks. Kui infrastruktuuri puudutavad lahendused vajavad omajagu investeeringuid ning aega, siis korralduslikud küsimused on lihtsamalt lahendatavad. Kogukonnajuhina on efektiivsem ja lihtsam küsida ise nuputamise asemel tribüünil inimestelt, mis neile meeldib. See on ka üks viisidest muuta suhtlust klubi ja kogukonna vahel personaalsemaks.“

Suvel kogutud tagasiside lõi sügiseks aluse uuele lähenemisele. „Varasematel hooaegadel on alati toimunud sügise algusega publikunumbrites tugev langus. Soovisime pakkuda lisaks lahingule väljakul midagi enamat ning lõime temaatilised mängupäevad. See tähendab, et kodumängul on lisaks jalgpalli vaatamisele võimalus osa saada erinevatest tegevustest, töötubadest ja võistlustest kuni üheskoos tordisöömiseni välja,“ toob Tuisk näiteid. „Näiteks toimusid Vaprusel ja Levadial sünnipäevapeod, Flora korraldas ohutuspäeva, Paides toimusid maastikumängud ning üheskoos tähistasime halloween’i. Kuigi eelmise hooaja keskmise publikuarvu eesmärk – 380 külastajat – ei täitu-

Kaadrivoolavus segab pidevalt kaarte

Viie aasta jooksul on kogukonnajuhtide projektist käinud läbi tunduvalt rohkem kogukonnajuhte kui klubisid. FC Flora pikaaegse kogukonnajuhi Katrin Lageresti lahkudes on praeguseks jõutud olukorda, kus mitte üheski Premium liiga meeskonnas pole üks ja sama kogukonnajuht olnud ametis projekti algusest tänaseni. Positiivsete näidete kõrval – Pärnu Vapruses pikalt seda tööd edukalt teinud Karin Lipstuhl tegi näiteks värskelt sammu edasi, asudes tööle klubi tegevjuhina, Paide Linnameeskonna esimene kogukonnajuht Arto Saar on aga nüüd klubis tagasi – on palju tulnud ette selliseid olukordi, kus kogukonnajuht tunneb ise, et tema aeg on täis saanud.

„Kogukonnajuhtide vahetumise põhjuseid on olnud väga erinevaid, ühtset vastust on raske anda,“ nendib Tuisk. „Mõni on lihtsalt aru saanud, et see töö ei ole päris see, mis tema karikat täidaks. Teisel on pika aja peale hakanud tunduma, et värsked ideed hakkavad otsa saama. See töö on selline, kus on vaja palju katsetada – kui proovitavad asjad ei tööta, siis sööb see paratamatult energiat ära.“

Kogukonnajuhtide puhul ei saa üle ega ümber 2020. aastast ja koroonapandeemiast, mis suure hooga käima läinud projektile kaikaid kodaratesse viskas. Kuna publik oli mängudel keelatud, soovisid paljud klubid kogukonnajuhtidele teistsugust rakendust leida. „Eesti klubidel ju töötajaid reeglina väga palju ei ole. Kuna rahaliselt oli ka raske seis, siis vaatasidki klubid, et neil on kontoris ju üks inimene, kes otseselt väga palju ringi parasjagu ei torma – neile hakati andma ülesandeid, mis olid väljaspool kogukonna juhtimist,“ kirjeldab Tuisk. „Pallipoiste otsimine, maskoti leidmine, turvatöötajatega suhtlemine, muud väikesed asjad. Neid kogunes ja kogunes, aga kui koroonapiirangud läbi said, ei kadunud need ülesanded kogukonnajuhtide õlult kuhugi ära. Viimasel aastal olemegi palju selle nimel võidelnud, et saaksime nende fookuse põhitööle tagasi.“

Raul Ojassaar

nud, jäädes täpselt 300 külastaja juurde, siis positiivsema märgina olid viimased kuus vooru läbi aegade edukaimad. Arvan, et tänu tagasiside kogumisele ja fokuseeritud lisapingutuse teostamisele suutsime luua pöörde ning võita publikuarvu poolest siiani parimat 2019. aastat vähemalt sügise osas.“

Sander Tuisk:

„Kuigi eelmise hooaja keskmise publikuarvu eesmärk – 380 külastajat –ei täitunud, jäädes täpselt 300 külastaja juurde, siis positiivsema märgina olid viimased kuus vooru läbi aegade edukaimad.“

Kannustatuna viimaste voorude edust on plaanis temaatiliste mängupäevade korraldamist jätkata. Selleks on välja töötanud kontseptsioon, mille järgi tänavusel hooajal tähistatakse üheskoos 14 tähtpäeva. „Võin saladuskatte all vihjata, et esimestes voorudes saame tähistada nii Premium liiga algust, naistepäeva kui ka naljapäeva. Pikemas plaanis loodan, et nendest kujunevad uued traditsioonid. Loomulikult jätkame ka juba praegu populaarsete ürituste, sünnipäevade ja perepäevade korraldamist. Lisaks pakuvad klubid võimalust saada osa erinevatest kogukondlikest ettevõtmistest ning jätkavad külastusi koolidesse ja lasteaedadesse,“ lisab Tuisk.

„Rõhutan siiski, et kogukonnajuhi põhipingutus läheb sel hooajal kodumängu kui ürituse kvaliteetsemaks, külastajale huvitavamaks ja personaalsemaks muutmisele.“

Premium liiga kogukonnajuhid soovivad jõuda tagasi 2019. aasta tasemele – viimasel koroonaviiruse-eelsel hooajal püstitati kõrgliiga publikurekord, kui kogu hooaja keskmiseks pealtvaatajate arvuks saadi 364 inimest. Mullu oli see arv täpselt 300. Foto: Jana Pipar

Jalka uuris Premium liiga klubide kogukonnajuhtidelt

algava hooaja plaanide kohta.

FCI Levadia

Kogukonnajuht Lauri Välja: „Eelmisel aastal tegime suure edasimineku nii publikunumbris kui ka kogukonna kaasamises erinevates valdkondades. Publikurekord tunnustab meie aastatepikkust tööd nii uue kui olemasoleva kogukonna kaasamisel klubi tegemistesse.“ Välja täpsustab, et uuel hooajal on neil soov suurendada mängupäeval saadavat positiivset kogemust ning tuua selle kaudu veel rohkem publikut staadionile. „Oleme FCI Levadias alati kõrgete ootustega ning anname endast kõik oleneva, et ka klubile seatud ootused oleksid positiivselt täidetud.“

Tartu Tammeka

Kogukonnajuht Monica Rand: „Eesmärgiks on algaval hooajal leida ägedaid vabatahtlikke, kes tahaksid panustada kodumängude ja klubi ürituste korraldusse. Soovime kaasata rohkem lastevanemaid ja klubi noormängijaid, olla vääriliseks eeskujuks Lõuna-Eesti suurima jalgpalliklubina, pakkuda häid elamusi kodumängudel ning katta Tartu suvisel perioodil Tammeka värvidega.“ Rand loodab väga, et maikuus toimuval klubijalgpalli pidupäeval on põhjust Tartus bussid väiksemaid ja suuremaid „tammetõrusid“ täis panna, et saaks Tammekat karikafinaali vaatama sõita. „Lisaks ootan kindlasti publikut kodumängudele, et siia leiaksid tee ka kõik need, kes on pidanud lühemaid või pikemaid pause ja kelle südamed põksuvad jalgpallirütmis.“

Pärnu Vaprus

Kogukonnajuht Rocco Mõtt: Varem Vapruse esindusmeeskonnas ise mänginud Mõtt on kogukonnajuhina ametis esimest aastat. Tema jaoks peegeldab Vaprus Pärnut ja vastupidi. „Tunnen, et Pärnus ja Vapruses on meil juba väga äge kogukond olemas, ning näen, et siin on rohkesti potentsiaali seda veel suuremaks ja kokkuhoidvamaks arendada. Eesmärk on luua kõigile meie inimestele keskkond, kus nad saavad tunda ennast hästi, oodatuna ning väärtustatuna. Hindame väga meie toetajaid. Tahame luua kodumängudel tribüünidele kõige ägedama atmosfääri Eestis ja arvan, et Pärnu ning Vaprus on selleks kõige parem koht, kus seda teha, sest kogu selle loomiseks on juured juba tugevad all.“ Algavale hooajale läheb Mõtt vastu ootusärevalt, oodates positiivset aastat: „Palju laulu, mõnusat meeleolu ja naeratavaid nägusid tribüünidel,“ võtab ta ootuse kokku.

Tallinna Kalev

Kogukonnajuht Remy Põld: Põld jäi täpsete plaanide suhtes saladuslikuks, ent kinnitas, et tulemas on üks ägedamaid ja vingemaid hooaegasid läbi aegade.

Narva Trans

Kogukonnajuht Christina Burdakova: „Soov on jätkata juba traditsiooniks saanud üritustega nagu perepäev, rannapäev, hooaja avamine ja gala ning heategevuslikud mängud. Eesmärk on olla linnamaastikul silmapaistev läbi oma tegevuse ning kogukonnatöö.“

Paide Linnameeskond

Kogukonnajuht Arto Saar: Saar soovib rohkem elu ja melu tuua Paide kodumängudele esinejate, teemapäevade ja suurema fänniarmee kaudu. Selleks kasutatakse fännibussi, mis toob Järva vallast rahvast kohale. Kogukonnatöös on plaanis teha tihedat koostööd asutustega ja ürituste korraldajatega, et Paide Linnameeskond paistaks silma ka väljaspool staadionit. Nii näiteks toimub 23. aprillil Jüriöö Rüütlite turniir. „Samuti tuleb sel aastal kihvt lastekaitsepäev ning meeldejäävad turniirid ja laagrid. Kindlasti tuleb ka meeleolukaid välismängude fännireise ning on lootust näha ka legendaarset Rüütlite bussi,“ lubab Saar. Paide on paika pannud ka ambitsioonika keskmise publikunumbri eesmärgi – mulluse 235 pealt soovitakse see tõsta 400ni.

FC Kuressaare

Kogukonnajuht Maris Kaljuste: „Sel hooajal on plaanis kaasata kogukonna ettevõtjaid ja asutusi, kes teevad kodumängud põnevamaks. Näiteks sisustavad vaheajamängu publikule, viivad läbi töötube või müüvad enda teenuseid või tooteid,“ selgitab Kaljuste. Lisaks paneb ta palju rõhku Saaremaa gümnaasiumi kogukonnapraktikantide kaasamisele, eesmärgistades nende praktika sisutegevusele ja kasvatades neist FC Kuressaare vabatahtlikke. Praktika läbinud õpilane on kursis FC Kuressaare võimalustega, teadlik asutuse visioonist ja missioonist ning klubi edasistest arendustegevustest, lubab Kaljuste. „Kogukonnale on plaan luua koolitusseeria teemal „Tervis, sport ja taastumine“, külalisvõistkonna fännidele pakettreis meie klubi kodumängudele.“

Harju JK Laagri

Kogukonnajuht Pärle Maria Linnupõld: Käesoleval hooajal Premium liigas esimest korda mängiv Harju JK Laagri astub hooajale vastu kindla eesmärgiga mängida kodumängud vaatamata takistustele ja katsumustele oma koduplatsil Laagris. Olles esimest aastat kogukonnajuhi ametis läheb Linnupõld algavale hooajale vastu suurte ootustega.

Nõmme Kalju

Kogukonnajuht Viktoria Ažoitšik: „Eesmärk on Kalju 100 aasta juubeli puhul kolida tagasi Hiiu staadionile ning olla taas oma kogukonna lipulaev. Koju pöördudes sihime kõige kõrgemaid eesmärke nii jalgpalliväljakul kui ka selle kõrval ning usume, et saame taastada oma kunagise keskmise publikunumbri – 500.“

FC Floral ei olnud hooaja alguse seisuga uut kogukonnajuhti veel leitud.

PREMIUM LIIGA 11. tiim astub suure sammu edasi

Premium liiga algav hooaeg erineb kõigist varasematest: esimest korda on Eesti meistrivõistlustel kasutusel ka VAR ehk videokohtunik.

Debüüt veebruaris

VARi katsetamise ja harjutamisega alustati juba taliturniiril. Esimest korda kasutati videokohtuniku kõigi funktsioonidega süsteemi 4. veebruaril Viimsi JK ja JK Tallinna Kalevi vahelises kohtumises EJLi sisehallis.

Keskus

A. Le Coq Arenal

Videokohtunike töökohad on loodud

A. Le Coq Arenale esimesele korrusele, kus ühes ruumis on kokku kolm töökohta. See tähendab, et sel hooajal saab Premium liigas korraga toimuda kõige rohkem kolm kohtumist.

Foto: Katariina Peetson

13 + 12

Esimese hooga asub Premium liigas õigust mõistma 25 ekraani taga asuvat arbiitrit: 13 VARi ehk peamist videokohtunikku ja 12 AVARi ehk abivideokohtunikku. Hooaja jooksul koolitatakse neid juurde.

Poolteist miljonit

VAR-süsteemi juurutamise eelarve on kolme hooaja (2023–2025) peale kokku 1,5 miljonit eurot.

180

+ 2

Ametlikke videokohtunikega võistlusmänge on sel hooajal Eesti meistrivõistlustel plaanis 182: VAR on kavas kõikidel Premium liiga mängudel, lisaks hooaja lõpus kahel Premium liiga üleminekumängul.

AJAKIRJANIKUD ÜHEL MEELEL: Premium liiga võitjas pole kahtlust!

Jalka korraldab Premium liigat kajastavate ajakirjanike seas hooaja eel juba neljandat aastat järjest küsitluse, et saada teada, mida meediaesindajate sisetunne räägib, ning aasta lõpus paremad ennustajad välja selgitada.

Nagu ikka, on küsimusi kümme, sealjuures suurem osa neist kattub eelmiste aastate omadega. Päris kõik seda küll ei ennusta, sest Õhtulehe sporditoimetuse boss Mart Treial pakub tšempioniks Paidet, ent ülejäänud 18 küsitluses osalenut oleksid justkui omavahel kokku leppinud, et vastatakse üht ja sama: Eesti meistriks kroonitakse algaval hooajal FC Flora!

Ka suvise karikavõitja puhul ennustatakse peamiselt Flora võitu, kuigi siin käivad läbi ka Levadia ja Paide. Premium liiga uue hooaja parimaks väravakütiks ennustatakse FCI Levadia uut brasiillasest ründajat Felipe Feliciot, kes on hooaja eel head väravahoogu demonstreerinud. Usutakse ka Eesti ründajate edu: ankeetidelt võib leida Robi Saarma, Sten Reinkorti, Sergei Zenjovi ja Alex Matthias Tamme nime.

Vaata suurest tabelist, kuidas keegi ennustas! Ennustused said kirja 20. veebruari seisuga.

Milline

parim

Millises järjestuses lõpetavad hooaja Tartu Tammeka, Narva Trans ja Tallinna Kalev?

Mis kuus vahetab esimene Premium liiga meeskond peatreenerit?

Kas mõni Eesti klubi jõuab eurosarjas alagrupiturniirile?

Eelmisel aastal jäi FC Kuressaaret esinelikust lahutama 15 punkti. Kas saarlastel õnnestub seda vahet tänavu veelgi vähendada?

Kas Harju JK teenib debüüthooajal rohkem või vähem kui 22,5 punkti?

Rasmus Voolaid, Õhtuleht mai juuni juuli juuni juuni mai august mai mai juuli juuni ei jah ei ei ei ei ei ei jah ei ei ei jah ei ei ei jah ei ei jah jah jah rohkem rohkem vähem vähem rohkem ei vähem vähem vähem vähem rohkem 2076 1900 1913 1712 1250 1825 1455 3337 1005 1400 1811

Flora Flora

Flora, Kalju, Levadia Flora, Levadia, Kalju

Kalju

Kalju, Levadia

Kalju

Flora, Levadia Flora, Paide, Levadia Flora, Levadia, Paide Flora,

dia,

Trans, Kalev Tammeka, Trans, Kalev Trans, Tammeka, Kalev Tammeka, Kalev, Trans Tammeka, Kalev, Trans Kalev, Tammeka, Trans Tammeka, Trans, Kalev Tammeka, Kalev, Trans

Kalev, Trans

Pildikesi koondiselaagrist (ja mujalt)

Veebruaris klõpsitud fototabamused tulevad peamiselt Eesti naistekoondise laagrist Türgis – aga mitte ainult!

Koduseks EM-finaalturniiriks valmistuv Eesti U17 koondis sai toreda üllatuse osaliseks: nimelt jagasid videosilla abil neile näpunäiteid Londoni Arsenali naiskonna mängijad. Noorte eestlannadega rääkisid oma kogemusest norralanna Frida Maanum, inglanna Lotte Wubben-Moy ja šveitslanna Lia Wälti. Kõik koondislased said kingituseks Arsenali mängusärgi. Foto: Katariina Peetson

Videokohtunik Eestis! Taliturniiril käis kohtunike seas kõva katsetamine, õppimine ja proovimine, sest harjuda tuli ka uue VAR-süsteemiga. Pildil VARi-ekraan EJLi sisehallis. Foto: Katariina Peetson

Jalgpall on sport, jalgpall on võitlus, aga jalgpall on ka kunst! Foto: Katariina Peetson

Katrin Kirpul jagub nii põrget kui painduvust! Fotod: Liisi Troska

Tuju on hea! Laagri teises treeningmängus pidi naistekoondis esialgu kohtuma Jordaaniaga, ent selle asemel sparriti hoopis Kõrgõzstani U20 koondisega, kes alistati 8 : 1. Mängu saatus otsustati juba väga varakult: juba 15. minutiks oli seis Eesti kasuks 5 : 0! Neljanda värava autor Liisa Merisalu naudib hetke. Foto: Liisi Troska

EM 1964: hispaanlased haaravad trooni, poolfinaalist jääb üle noatera eemale suurüllataja

Jalka jätkab eelmises numbris alguse saanud tagasivaadete sarjaga, mis võtab järjepanu luubi alla kõik seni toimunud EM-finaalturniirid. Seekord on luubi all läbi aegade teine EM, mis toimus 1964. aastal – seni viimase, 2020. aasta EMini jõuame 2024. aasta maikuus, vahetult enne järgmise turniiri algust!

Suure vaeva ja valuga ellu kutsutud Euroopa meistrivõistlused olid 1960. aastate alguses endiselt uus, pisut tundmatu ja teatud riikides väga skeptilise suhtumise osaks saanud võistlus. Võistlustest osa võtvate riikide arv kasvas 17-lt 29-le ning kuigi mitu suurt riiki, kes esimesel turniiril osaleda ei suvatsenud, oli nüüd kohal (Itaalia, Inglismaa), jäi mitu olulist jõudu endiselt omal soovil eemale. Lääne-Saksamaa peatreener oli viimaseid aastaid Sepp Herberger, kellele oli EM uus ja tüütu võistlus, millest ta ei tahtnud kuuldagi; samuti otsustas mitte osaleda Šotimaa, kelle koondis oli sel ajal tegelikult tugevam kui kunagi hiljem. Mõelda vaid: aasta enne EM-finaali alistasid šotlased tulevase Euroopa meistri Hispaania Madridis lausa 6 : 2!

Kvalifikatsioon koosnes kolmest ringist: esimeses eelringis loositi 26 meeskonda omavahel paaridesse vastamisi, kusjuures kolm riiki – Austria, NSV Liit ja Luksemburg – said tänu loosile otsepääsme teise ringi ehk 16 parema sekka. Avaringi magusaim paar oli kindlasti Inglismaa ja Prantsusmaa – EM-debütantidest inglased, kes vaid kolm ja pool aastat hiljem kodusel turniiril maailmameistriks krooniti, viigistasid koduses avamängus prantslastega 1 : 1. Kahe mängu vahele jäi peaaegu pool aastat ning vahepeal oli jõudnud vahetuda inglaste peatreener, kui Walter Winterbottomilt võttis ameti üle Alf Ramsey. Ramsey esimene mäng läks aga totaalselt aia taha – lausa viie ründajaga mängima asunud inglased tulid tagasi häbi täis nägude ja 2 : 5 kaotusega.

Kui eelmisel EM-valikturniiril otsustas poliitilistel põhjustel vastasega mängimisest loobuda Hispaania, siis seekord tegi seda Kreeka, kes loositi avaringis vastamisi Albaaniaga. Kaks naaberriiki olid endiselt tehniliselt võttes sõjas ning neil ei olnud diplomaatilisi suhteid. Kree-

Hispaania peatreener José Villalonga 1964. aasta EM-tiitliga. Foto: imago images / Kicker / Metelmann / Scanpix

Tekst: Raul Ojassaar

ka loobumise tõttu pääses Albaania mänguta 16 parema sekka.

Diktaator Franco seekord Hispaania koondise otsustesse ei sekkunud ja riik pääses finaalturniirile, kuid sugugi mitte lihtsalt: esimeses ringis oldi hoolimata teise mängu 1 : 3 kaotusest Rumeeniast kokkuvõttes selgelt üle, teises ringis aga püstihädas Põhja-Iirimaaga. Bilbaos peetud avamäng jäi põhjaiirlaste väravavahi Bobby Irvine’i hiilgemängu toel 1 : 1 viiki ning vihmases korduslahingus sai Hispaania võidu ainult tänu Paco Gento vägevale kauglöögile – sealjuures jäid põhjaiirlased kahjatsema mitut luhatud võimalust, mis oleksid võinud hoopis nemad kaheksa parema sekka saata. Hispaania sõitis seal „suurest“ Iirimaast 7 : 1 üle.

Mitu üllatust, üks suurem kui teine

Kui inglaste kaotus Prantsusmaale ei liigitunud otseselt üllatuseks, siis 1960. aasta poolfinalisti Tšehhoslovakkia kaotus avaringis Ida-Saksamaale küll. Idasakslased olid järgmises ringis lähedal ka tugeva Ungari üllatamisele, kuid kordusmängus kolm korda kaotusseisust väljatulemisest ei piisanud ning kahe mängu kokkuvõttes oli Ungari 5 : 4 parem. Eelmise korra finalist Jugoslaavia langes sedapuhku teises valikringis, jäädes 2 : 3 alla Rootsile, esimest finaalturniiri võõrustanud Prantsusmaa takerdus viimasel tõkkel Ungari otsa.

Tiitlikaitsjal NSV Liidul läks valiksari aga suhteliselt lobedalt. Avaringist mänguta edasi pääsenud NSVL alistas teises ringis Itaalia 3 : 1 – venelaste 2 : 0 võiduga lõppenud kodumängu Moskvas tuli vaatama enam kui sada tuhat inimest. 1 : 1 viigimängus Itaalias tõrjus Lev Jašin Sandro Mazzola penalti, mille peale suutis Itaalia läbi aegade üheks paremaks ründajaks peetav Mazzola vaid ohata ja tunnistada, et Mustaks Pantriks hüütud Jašin on temast parem jalgpallur. Selle tõestuseks valiti Jašin 1963. aastal ka senimaani ainsa väravavahina Ballon d’Ori võitjaks. Otsustavas ringis oli NSVL 4 : 2 üle Rootsist.

Kogu valiksarja kõige suurem üllatus sündis aga teise ringi vastasseisus Hollandi ja Luksemburgi vahel. Hollandlaste meeskond koosnes toona meestest, kes mõned aastad hiljem võitsid Feyenoordi ja Ajaxi ridades järjepanu Meistrite liiga eelkäija Euroopa karika tiitleid, samal ajal kui Luksemburg koosnes täielikest amatööridest – nende koondis oli valiksarjale eelnenud kahe aasta jooksul mänginud üldse täpselt ühe kohtumise, kui maavõistlusmatšis kaotati Nõukogude Liidule.

Juba Amsterdamis peetud avamängus saadud 1 : 1 viik oli Luksemburgile tohutu õnnestumine, aga mitte keegi polnud valmis selleks, mis juhtus kordusmängus. Kuigi Luksemburgi kodumäng peeti sobiva staadioni puudumise tõttu Rotterdamis, suutis suurhertsogiriik igapäevaselt inse-

Lev Jašin valiti nii 1960. kui 1964. aasta EMi sümboolsesse koosseisu, 1963. aastal jõudis ta seni ainsa väravavahina võita Ballon d’Ori. Foto: imago images / Horstmüller / Scanpix

neritööd teinud Camille Dimmeri kahest väravast fenomenaalse 2 : 1 võidu noppida ja ise kaheksa parema sekka astuda. „Kelle vastu me siis nüüd mängima hakkame? San Marino? Liechtenstein? Andorra?“ ahastas Hollandi väljaanne De Telegraaf.

Hoolimata sellest, et meeskond koosnes amatööridest, näitas Luksemburg viimases valikringis Taani vastu, et nende võit Hollandi üle ei olnud täiesti juhuslik. Avamängus läksid nad taanlaste vastu kaks korda juhtima ja leppisid lõpuks 3 : 3 viiki, kuus päeva hiljem Kopenhaagenis mängiti välja 2 : 2 viik. Kahe viigi tõttu otsustati edasipääseja toonaste reeglite kohaselt lisamänguga neutraalsel pinnal – Amsterdamis peetud mängus suutsid taanlased lõpuks 1 : 0 võiduga koha finaalturniiril lunastada. Muide: kõik kuus Taani väravat kirjutati selles paaris nende tähtründaja Ole Madseni nimele.

Ungarlaste kaks lisaaega

Finaalturniiri toimumiskohaks sai seekord Hispaania, kes pakkus selleks välja kaks uhkemat staadionit – Real Madridi kodutandri Santiago Bernabéu ja FC Barcelona staadioni Camp Nou. Just Bernabéul läks Hispaania esimeses poolfinaalis Ungariga vastamisi ning rahvas sai mängu kogu piletiraha eest. Chus Pereda väravast 36. minutil juhtima asunud hispaanlased jäid mängu lõpus 30kraadisest palavusest hoolimata maru-

liselt surunud Ungari vastu hätta ning kuus minutit enne normaalaja lõppu suutiski Ferenc Bene hispaanlaste väravavahi José Ángel Iribari eksimuse ära kasutada ja seisu viigistada.

EM 1964

Poolfinaalid

Hispaania–Ungari 2 : 1 (l.a)

Kuna ungarlaste vastupidavusest räägiti juba mängu eel suuri lugusid, pelgasid Hispaania mängijad lisaaega –normaalaja järel kallasid nad end jaheda veega üle ja üritasid võimalikult kiirelt taastuda, et lisapooltunniks valmis olla. Mine tea, kas tänu sellele, aga kokkuvõttes seda suudeti – suhteliselt võimalustevaese lisaaja ainus värav sündis 112. minutil, kui Amancio nurgalöögiolukorras kiirelt reageeris ja tema poole tulnud palli jalaga võrku suskas.

Taani – Nõukogude Liit 0 : 3

Kolmanda koha mäng

Ungari–Taani 3 : 1 (l.a)

Finaal

Hispaania – Nõukogude Liit 2 : 1

tatarlane Galimzjan Husainov terava varbalöögi Hispaania väravavahi külje alt kuidagimoodi sisse.

Tulisest algusest hoolimata oli ülejäänud finaalmäng suhteliselt kinnine ja tasavägine. Läbimurre saabus alles 84. minutil, kui avavärava autor Pereda paremal äärel Viktor Anitškini ära tinistas ja saatis palli karistusalasse, kus Marcelino osav pealöök isegi Jašinile püüdmatuks jäi. 2 : 1 skoor tähendas kodupublikule pidu – Hispaania oli Euroopa meister!

Teine poolfinaal NSV Liidu ja Taani vahel ei osutunud võrdsete lahinguks: sisuliselt pool Taani põhikoosseisust, kes Luksemburgi alistas, oli selleks ajaks ühel või teisel põhjusel meeskonna juurest eemal. Mitu mängijat oli vahepeal sõlminud välismaal profilepingu (Taani jalgpalliliit hoidis sel ajal koondise puhul veel rangelt kinni amatöörluse põhimõtetest), mitu teist olulist mängijat oli veel isiklikel põhjustel eemal. See sobis hästi NSVLi meeskonnale, kes sammus Camp Noul kindla 3 : 0 võiduni – kusjuures valitsusvastase Kataloonia publik elas kaasa just venelastele, kellele Hispaania diktaator Franco ju teadupoolest vastandus.

Kolmanda koha mängus said ungarlased teist kohtumist järjest lisaaega mängida – hoolimata paljudest võimalustest ei suutnud nad Taani vastu normaalajal enamat 1 : 1 viigist, ent võtsid lisaajal pronksi siiski endale. Amatöörlusest pikalt kinni hoidnud taanlased pääsesid EMile uuesti 20 aastat hiljem, Ungari käis küll vahepeal 1972. aasta EMil, kuid 1964. aasta pronksimäng oli nende viimane võit EMil enne 2016. aasta turniiri.

Poliitiline finaal

Finaalis juhtus see, mida Franco ei olnud neli aastat tagasi näha tahtnud: tema Hispaania ja Nõukogude Liit omavahel mängimas ja punalipp Madridis lehvimas… Hispaania mängijad on hiljem meenutanud, kuidas nad tundsid oma õlul suurt vastutust, sest kaotust ei saanud endale lubada.

Finaal sai väga tulise alguse – juba kuuendal minutil kasutas Chus Pereda ära venelaste kaitsja Albert Šesternjovi eksimuse ja tulistas tsenderduse võrku, kuid vaevu kaks minutit hiljem suskas

79 115

inimest jälgis Madridis 1964. aasta EM-finaali. Tegu on senimaani EM-finaalide suurima publikuarvuga.

Kohtumine ei olnud aga poliitiline kõigest Franco Hispaaniale, vaid loomulikult ka Nõukogude Liidu juhtoinastele. Moskvasse naasnuna sai koondise peatreener Konstantin Beskov peapesu Nikita Hruštšovilt endalt. „Te häbistasite punalippu! Te teotasite Nõukogude riigi au!“ olevat riigijuht Beskovile treeneri mälestuste järgi karjunud. Polnud ime, et Beskov hakkas peagi uut tööd otsima, kuid hiljem naasis ta veel kaks korda koondise tüüri juurde.

Hispaania peatreener José Villalonga meenutas Franco kuninglikus palees toimunud vastuvõtul aga Hispaania 44 aastat varem võidetud jalgpalli olümpiahõbedat ning avaldas lootust, et EM-tiitel annab Hispaania jalgpallile järgmiseks 44 aastaks jõudu ja inspiratsiooni. Saatuse irooniana läks risti vastupidi: hispaanlased ei suutnud täpselt järgmised 44 aastat mitte midagi võita, kuniks saabus 2008. aasta EM ja nende jalgpalli tõeline kuldaeg…

Fakte 1964. aasta EMi kohta

^ Hispaania mängujuhist Luis Suárezest sai esimene mängija, kes suutnud ühel aastal võita Euroopa meistritiitli nii klubi kui koondisega. 1964. aasta Euroopa karika finaalis aitas ta koduklubi Milano Interi 3 : 1 võidule Real Madridi üle.

^ Taani koondise eest valiksarjas kokku 11 väravat löönud Ole Madsenile pakkus profilepingut FC Barcelona, ent Madsen ütles sellest ära, et saaks amatöörina koondises mängimist jätkata.

^ Ootamatult eduka Luksemburgi järgmine võit EM-valiksarjas tuli alles 1995. aastal.

^ Vaid neli päeva pärast EM-finaali otsustava värava löömist skooris Marcelino võiduvärava veel ühes finaalis, aidates Real Zaragoza messilinnade karikaturniiri finaalis võidule Valencia üle.

3869

inimest jälgis Barcelonas turniiri pronksimängu – see on EMfinaalturniiride ajaloo kõige väiksema publikuarvuga kohtumine.

+2

jäi turniiri lõpuks Hispaania koondise väravate vaheks. Sellest kehvema väravate vahega pole EM-ajaloos võidetud ühtegi turniiri.

Vändra staadion

valiti Pärnu maakonna parimaks staadioniks.

Kolm nädalat

pärast avavilet kõlas lõpuvile Eesti U17 koondise kohtumises Walesiga, mis katkestati lumetormi tõttu.

39

potentsiaalset U21-koondislast käis 2013. aasta alguses meeskonna peatreeneri Martin Reimi pilgu alt läbi.

Noortekonverents või lastevanemate koosolek?

2013. aasta märtsikuu Jalka kaanestaar oli Eesti koondise keskväljamaestro Konstantin Vassiljev, kes vaatas intervjuus tagasi oma 2012. aastale, kus temale suunatud tähelepanu nii platsi peal kui selle kõrval ületas kogu tema varasema kogemuse. 2012. aasta EM-valiksarjas Eesti mitme olulise väravaga playoff’i aidanud Vassiljev pidi Permi Amkaris kohanema uue klubi ja keskkonnaga, saama hakkama vigastuse järel kokku kuivanud mänguaja ja ebaõnnestunud MM-valiksarja alguses tema pihta suunatud kriitikaga. Lisaks valiti ta aasta kodanikuks, mispärast oli 2011. aasta lõpp tal teistmoodi tihe ja harjumatu.

„Sportlike peale võis ju mõelda, aga niisuguseid ühiskondlikke auhindu saab jalgpall Eestis ikka väga harva. Kokkuvõttes ei olnud see kõige lihtsam periood, sest minu puhkus on detsembris ja seda aega tahad ikka perega koos veeta, kuid jälle on vaja ülikond selga panna ja kuhugi minna. Raske oli öelda „ei“ ja alati otsisin variandi, et saaks intervjuu anda või kuhugi minna,“ meenutas Vassiljev.

Lennart Komp kirjutas oma kolumnis kihlveopettuste kohta – Europoli avaldatud suure juurdluse vahekokkuvõtte tõukel. Komp kritiseeris sakslaste Der Spiegelit, kus oli samast teemast rääkiva artikli „Kokkuleppemängude skandaal: kuidas rahvusvaheline jalgpall on läbikukkunud“ juurde lisatud suur pilt Andres Operist Eesti koondise matšis Bulgaaria vastu, mis, nagu selgus, toimus teadupoolest korrumpeerunud kohtunikuga, kes andis kohtumises lausa neli penaltit. „Ma tean, et jalgpalli söönud kihlveopettuste vähkkasvaja väljajuurimine on vähemalt sama keeruline, kui leida ravi vähile endale, ent ma keeldun uskumast, et see on Sisyphose töö ja võitlus puhta jalgpalli pärast on kaotatud, nagu kuulutas resigneerunult Der Spiegel,“ lootis Komp.

Peatoimetaja Indrek Schwede kirjutas oma kolumnis üllatusest, mis valdas teda jalgpalliliidu korraldatud noortekonverentsi külastades. „Jutt sellest, mida peaks klubid tegema, et muutuda tõelisteks klubideks, mõjus mulle väikese šokina. Koos on meie paremad noortetreenerid ja neile nämmutatakse 1.b klassi tasemel kõige elementaarsemaid võtteid: kaasake klubitöösse vabatahtlikke ja klubi noormängijaid; küsige abi jalgpalliliidust; tutvuge suuremate klubide töökorraldusega; korraldage klubi perepäevi, jõulupidusid jms. Tundsin, nagu oleksin konverentsilt sattunud eelkooli lastevanemate koosolekule,“ põrutas Schwede.

Kahel leheküljel tutvustati Lars Hoppi juhendatud Eesti U17 koondist, kes võitles end EM-valiksarjas eliitringi. „Keegi ei ole staar ning eestlased ja venelased saavad omavahel kenasti läbi. Kõigis meeskondades, kuhu olen kuulunud, on vaim hea olnud, kuid U17 koondise meeskonnavaim on midagi erilist. Väga oluline on Svjatoslav Jakovlevi (pildil esiplaanil) roll, kes elab küll Venemaal, kuid eestikeelsed sõnad hakkavad talle hästi külge ja ta tahab kogu aeg suhelda ja nalja teha,“ rääkis koondises poolkaitsjana mänginud Rauno Sappinen (fotol teises reas vasakult teine).

Intervjuu andis FC Levadia peatreener Marko Kristal, kelle sõnul sobis tema meeskonnale, et hooaja eel räägiti tiitlisoosikutena peamiselt FC Florast ja Nõmme Kaljust. Sobis tõesti – Levadia krooniti 2013. aastal ju Eesti meistriks!

Loe Jalka vanu numbreid aadressil

www.issuu.com/jalka!

Pane end proovile!

„Pane end proovile!“ pakub Jalka lugejatele igakuiselt pisut nuputamist – nii viktoriiniküsimuste vormis kui küsimustega reeglite tundmise kohta. Mitu õiget vastust kaheksa küsimuse peale kokku saad?

Mälumäng

1. Kes on jalgpalliajaloo kõige resultatiivsem väravavaht? Pika karjääri jooksul õnnestus tal ametlikes mängudes lüüa lausa 131 väravat.

2. Millise mängija eest on karjääri jooksul makstud üleminekusummadena kõige rohkem raha? 29aastane pallur on tänaseks klubi vahetanud seitsmel korral ning kokku on tema eest tasutud 333,36 miljonit eurot.

3. Harju JK Laagri ja Tallinna Kalevi vaheline kohtumine 11. märtsil toimub Laagri kunstmurustaadionil. Laagri staadionil on meistriliigamänge peetud aga varemgi –milline võistkond seal viimati, 2005. aastal ühe kodumängu pidas?

4. Milline ka tänavu Premium liigas kõigi eelduste kohaselt platsile tulev mängija lõi eelmises küsimuses mainitud 2005. aasta kohtumises kodumeeskonna võrku suisa kaks väravat?

5. Küsitav 28aastane mängija valiti eelmisel aastal The Guardiani maailma 100 parema jalgpalluri hääletusel 71. kohale, hoolimata sellest, et ta on seni mänginud vaid kodumaal, mille liiga ei kuulu Euroopa ega maailma tippliigade sekka. Koondisega suured võidud puuduvad, klubiga on kirjas viis meistritiitlit ja kaks karikat. Euroopa liigas valiti ta hooajal 2020/21 sümboolsesse koosseisu. Küsitav on mänginud ka Eesti jalgpallurite vastu: FC Flora on küsitava meeskonnale löönud värava, A. Le Coq

Arenalt lahkus ta aga pärast suisa häbistavat kaotust Eesti jalgpalluritele, olles ise õnneks olnud vaid pingil. Kes ta on?

Sina oled kohtunik

1. Pall on keskväljal mängus, kui taevast kukub alla surnud tuvi. Peatad mängu – kuidas aga tuleks mänguga jätkata?

a) vabalöök võistkonnale, kelle valduses oli pall

b) karistuslöök võistkonnale, kelle valduses oli pall

c) kohtuniku pall võistkonnale, kelle valduses oli pall

d kohtuniku pall, mida võivad mängida mõlemad võistkonnad

2. Vahetult enne poolajavilet lööb ründava võistkonna mängija värava. Vilistad poolaja lõppenuks, kõik mängijad on endiselt platsil. Keskringi jõudes ütleb abikohtunik, et ründaja lõi värava tahtlikult käega. Kuidas peaksid toimima?

a) värav ei loe, võistkonnad lähevad vaheajale

b) värav ei loe, karistad rikkujat kollase kaardiga, võistkonnad lähevad vaheajale

c) värav ei loe, karistad rikkujat punase kaardiga, võistkonnad lähevad vaheajale

d) värav loeb, kuna olid poolaja lõpuvile juba andnud

3. Väravavaht mängib oma karistusalas karistuslööki lahti, tõstes palli kaitsemängijale pea peale sooviga see seejärel kätte püüda ja edasi mängida. Milline on sinu otsus?

a) penalti ja kollane kaart väravavahile

b) vabalöök ja kollane kaart väravavahile

c) vabalöök ja kollane kaart kaitsemängijale

d) lubatud tegevus, mäng jätkub

3. Õige on variant b) – reegel 12 sätestab, et kollase kaardiga tuleb karistada mängijat, kes algatab teadliku trikitamise reeglitest kõrvale hiilimiseks, söötes palli (nt karistus- ja vabalöögist või väravaesisest lahtilöögist) oma väravavahile pea, rinna, põlvega jne, hoides kõrvale reeglis sätestatust. Seejuures ei ole tähtis, kas väravavaht tegelikult puudutab palli kätega või mitte. Väravavahti karistatakse siis, kui tema on trikitamise algataja – ja praegusel juhul oligi algataja just väravavaht.

2. Õige on variant b) – reegel 5 sätestab, et kui kohtunik leiab, et mängu taasalustamise viis oli vale, või kui sellest informeerivad teda teised mängu ametnikud, siis ei tohi kohtunik otsust muuta, kui ta on mängu jätkanud, lõpetanud esimese või teise poolaja (sh lisaaja) ja lahkunud väljakult või lõpetanud mängu. Kuna praeguses olukorras ei oldud avapoolaja lõpus väljakult lahkutud, on võimalik esialgset otsust muuta.

1. Õige on variant c) – mängu peatamise hetkel palli vallanud võistkond saab seda edasi teha.

Vastused

Vastused

1. Rogério Ceni

2. Romelu Lukaku

3. Tallinna JK Dünamo 4. Ats Purje

5. Dominik Livaković

Foto: Katariina Peetson

Esimene brasiillane Eesti liigas: mul olid isiklik tõlk ja ihukaitsja!

Tänapäeval ei ole kaugelt maalt tulevad võõrleegionärid Eesti jalgpalliliigas mingisugune haruldus. Premium liiga väljakuid on aastate jooksul kündnud näiteks mängijad Gambiast, Nigeeriast, Jaapanist, Kamerunist, Trinidadilt ja Tobagolt, Libeeriast, Tšiilist, Kosovost, Ugandast ja Peruust. Mitukümmend Eesti liigas mänginud pallurit on pärit ka Brasiiliast: enamik neist on eri ajal esindanud Nõmme Kalju värve, aga kas teadsite, et esimesed brasiillased mängisid meistriliigas juba 1993. aasta sügisel?

FC Tevalte 1993/94. hooaeg oli tormiline ja skandaalne: hoolimata sellest, et Vladimir Kolbassenko juhendamisel oldi 1994. aasta kevadel lähedal tiitlivõidule, sai klubi kohtunike (kohati isegi füüsilise!) mõjutamise eest disklahvi ja jäi seega meistritiitlist ilma. Selle loo jutustamine väärib eraldi peatükki, ent ajalukku läks Tevalte juba sama hooaja esimeses pooles – 11. septembril 1993 debüteeris mängus Tallinna Sadama vastu kaks Brasiilia mängijat Alberto Romualdo ja Milton. Nendest said esimesed brasiillased Eesti vutiliigas.

Väga suurt jälge kaks meest Eesti jalgpalli jätta ei suutnud, kuid ühe asja poolest on Milton siiski tähelepanuväärne: ta lõi kaasa viies liigamängus ja ühes karikamängus. Ründajana jäi ta kuuest

mängust viies kuivale, kuid selles ühes mängus, kus ta skoori tegi, sahistas ta 10 : 1 võidumängus Tartu Merkuuri võrku lausa seitse korda! See on ilmselt saavutus, mida ei tehta mitte kunagi järele: saada jalg valgeks vaid ühes Premium liiga mängus, aga selles lausa seitse korda!

Praeguseks 53aastane Milton meenutab Jalkaga vesteldes põgusat Eestis veedetud perioodi meeleldi ja hea sõnaga. Enne Tevaltesse siirdumist Soomes Tampere Ilveses pallinud Milton meenutab, et Tevalte esindaja käis teda Soomes meelitamas, kuid esmalt pelgas ta äsja taasiseseisvunud Eestisse kolida. „Algul ei tahtnud ma üldse minna. Kartsin keelebarjääri ja ka rassismi. Sõlmisime sellegipoolest lepingu ning mind võeti Eestis väga hästi vastu,“ kiidab Milton. „Samas oli mul nii keele kui külma ilmaga keeruline harjuda.“ Tasub märkida, et 1993. aasta oktoobrikuus olid Tallinnas vaid üksikud miinuskraadidega ööd. Tõelist talve võlumaad Milton Eestis ei kohanudki!

Eestlase aastapalk iga värava eest!

Brasiilia pallivõluri elu oli Eestis aga nagu kuninga kassil. Peale selle, et Tevalte korraldas talle isikliku tõlgi ja isikliku ihukaitsja(!), maksti talle toonases mõistes lausa astronoomilist palka. Kui põhipalga küsis Milton lepingut sõlmides igaks juhuks juba Soomes olles ette, siis iga värava eest lubas Tevalte toonane omanik Sergei Belov mehele 1000 dollarit. Isegi praegu oleks see väga viisakas väravaboonus, kuid hea lugeja, mõtle korra sellele, et see kõik toimus 30 aastat tagasi, värskelt taasiseseisvunud ja piltlikult öeldes puruvaeses Eestis, kus 1000 dollarit oli keskmise inimese… aastapalk! Kujutage nüüd ette, et praegu maksaks

Tekst: Raul Ojassaar Fotod: erakogu

Milton 1993. aasta sügisel Kadrioru staadionil.

mõni Eesti jalgpalliklubi oma leegionärile iga värava eest 20 000 eurot…

„Klubi omanikul tundus tol ajal raha olevat,“ muigab Milton. „1000 eurot värava eest ei olnud mul aga lepingus sees, see oli suusõnaline kokkulepe.“

Eriti vinget palgapäeva Merkuuri vastu löödud seitsme värava eest Milton siiski ei saanud – ta mäletab, et Belov maksis talle selle etüüdi eest välja kas kolme või nelja värava raha, kuid mitte rohkem. Sealjuures läks ta tolles mängus treeneri palvel platsile läbi valu seljavigastust trotsides!

Eesti ajakirjandus tegi maatasa, klubi pakkus uut lepingut

Eesti ajakirjandus oli seitsme värava mehe suhtes aga küllaltki kriitiline. FC Florale Kadrioru staadionil paar nädalat varem kaotatud karikamängu järel tehti teda suisa maha: Andrus Nilk põrutas näiteks Eesti Ekspressis, et Miltoni tegevus olevat olnud omaette ooper. „Söötu saades ta palli väravale ei löönud, küll aga tõmbles kord nii õnnetult, et teenis rünnakul kollase kaardi. Kõige rohkem meenutas brasiillane oma oskustelt kunagist Kalevi korvpallurit Michael Tate’i, kes poole hooaja pealt ära saadeti. Suurima üllatuse valmistas mees auti välja visates: ta ei teadnud, et kannad peavad olema maas, ja sooritas viske kikivarvul. Küllap oli see tal elu esimene aut. Kui ta hiljem uuesti audi väljaviskele asus, tirisid kaaslased tal palli käest,“ kirjeldas Nilk.

Muide: mitte ükski jalgpallireegel ei keela audiviset sooritada kikivarvul, nii et ilmselt sai hiljuti meie seast lahkunud kirjatsura millestki lihtsalt valesti aru. Kesist esitust sai aga põhjendada seljavigastusega, mis Miltonit toona juba häiris.

Michael Tate’ist oli asi aga kaugel – sügishooaja lõppedes pakkus Tevalte Miltonile kaheaastast lepingupikendust, ent toona 24aastane ründaja seda lõpuks vastu ei võtnud. „Mul läks küll hästi, aga ma ei soovinud tagasi tulla. Mul oleks olnud vaja veel rohkem klubi töökorraldusega harjuda –treeningud erinesid väga sellest, millega olin harjunud. Näiteks pidime vaid kaks päeva enne mänge tegema pikki jooksutrenne,“ toob Milton välja. „See oli mängijate lõhkumine! Minu vigastusele mõjus see ka halvasti – olin mängudele jõudes juba väsinud. Samuti ei olnud meil positsioonispetsiifilisi treeninguid, kogu meeskond tegi ühte ja sama asja. Istusime klubi omanikuga aasta lõpus koos ja soovitasin talle veel kolme brasiillast ja kehalise ettevalmistuse treenerit, aga ta ei võtnud vedu.“

Üürike aeg Eestis toob Miltonile meelde veel mõned väga kehvad väljakud ja pikad bussis loksumised. Eestist lahkudes mängis ta mõnda aega veel Brasiilias, kuid sai jala valgeks veel ka näiteks Mehhikos ja Hondurases. Tänapäeval pole ta jalgpalli juurest päriseks kadunud – aastate jooksul tekkinud rohked tutvused aitavad tal armastatud mängu juures püsida. „Paljud klubid helistavad mulle, et ma neile mängijaid soovitaksin,“ selgitab Milton.

väravaid Eesti meeste kõrgliiga jalgpallimängus 10 – Anatoli Novožilov (1994, Tevalte – Sillamäe Kalev 24 : 0)

– Urmas Kirs (1992, FC Flora – FK Maardu 19 : 0)

– Milton (1993, Tevalte – Tartu Merkuur 10 : 1)

Sihtkoht: Eesti!

Kalevi keskstaadionil palli kõksimas.

Märtsikuu sünnipäevad

Jalgpallitrenni juurde käivad ka… laulutunnid!

Tänapäeva tippjalgpallurite ümber keerlev abiliste armee on paisunud päris suureks: treenerite, füsioterapeutide, arstide ja massööride kõrval on viimastel aastatel seal üha rohkem kohta sisse võtmas näiteks toitumisspetsialistid ja psühholoogid. Müncheni Bayerni ja Prantsusmaa koondise keskkaitsja Dayot Upamecano mõtles aga veelgi rohkem raamidest välja. Upamecano sattus Bayernis tehtud debüüthooajal kummalise probleemi küüsi: nimelt oli tema kurk pidevast kaaslaste valjuhäälsest juhendamisest valus ja kähe. 24aastane kaitsja otsustas seepeale midagi ette võtta: ta võttis appi Leipzigist pärit ooperilaulja, kellega hakkas koos hääleharjutusi tegema. „Arendasin temaga oma häälepaelu,“ rääkis Upamecano Bildile. „Laulsime üheskoos, samuti õpetas ta mulle harjutusi. Nüüd olen võimeline platsil väga valjult hüüdma ja saan juhiseid jagada üle kogu platsi.“ Väidetavalt on Upamecano hakanud platsil kasutama ka madalamat ja sügavamat häält, mis ei koorma häälepaelu nii palju. Vutimehed, vutt-vutt laulutundi!

Kaks väravasöötu

andnud soomlase autasu: tops õlut kohe platsi kõrval!

Itaalia esiliigas Venezia meeskonnas mängiv Soome koondise ründaja Joel Pohjanpalo paistis veebruari keskel toimunud liigamängu järel silma omapärase tembuga: pärast seda, kui ta oli Venezia SPALi üle kahe väravasööduga 2 : 1 võidule aidanud, hankis ta endale kuskilt topsi õlut ja asus seda fännidega pilti tehes otse väljaku kõrval lahendama!

Lõbus klipp ei jäänud nägemata ka Soome koondise väravavahil Lukáš Hrádeckýl, kes kiitis Twitteris Pohjanpalo käitumise heaks. Hrádecký on sealjuures ka ise varem sarnase tembuga hakkama saanud: kui Soome koondis mõni aasta tagasi Valgevenet võitis, haaras ta võitu fännidega tähistades kellegi käest topsi õlut ja jõi selle ühe sõõmuga ära.

Pohjanpalo vastu sai tolles mängus madistada ka Eesti koondislane Georgi Tunjov, kes sekkus SPALi ridades vahetusest.

Kümme aastat Premium liigat

2013. aastal ehk kõige esimesel hooajal, kui Eesti meistriliiga kandis Premium liiga nime, võitis tiitli FC Levadia meeskond. Kui hooaja viimase mängu pidasid levadialased võõrsil FC Kuressaare vastu saarlaste põhistaadioni remondi tõttu Salme staadionil, kus karikas esimest korda oma pea kohale tõsteti, siis pidulikult anti võidukarikas uuesti meeskonnale üle hooaja lõpetanud jalgpalligalal. Salmes sai karikat tõsta võistkonna kapten Roman Smiško, Estonia kontserdisaalis oli see au aga Aleksandr Dmitrijevil, kes võttis trofee vastu jalgpalliliidu peasekretärilt Anne Reilt.

LHV edetabel

Jaanuarikuu esikakskümmend tehingute summa põhiselt (sulgudes koht eelmise kuu edetabelis)

1. (1.) Tartu Jalgpallikool Tammeka

2. (2.) Tallinna FC Flora

3. (3.) Nõmme Kalju FC

4. (4.) FC Elva

5. (7.) Viljandi JK Tulevik

6. (5.) FC Nõmme United

7. (8.) Paide Linnameeskond

8. (6.) JK Tallinna Kalev

9. (20.) Tallinna JK Legion

10. (12.) FC Kuressaare

11. (10.) JK Tabasalu

12. (9.) Viimsi JK

13. (14.) Rakvere JK Tarvas

14. (15.) Tallinna FCI Levadia

15. (19.) FC Tallinn

16. (17.) Pärnu JK Poseidon

17. (13.) JK Welco

18. (–) Raplamaa JK

19. (–) Tartu Kalev Jalgpalliakadeemia

20. (11.) Pärnu JK Vaprus

LHV kaardiga toetad oma lemmikut – iga sinu ostu pealt maksab LHV pank kümme eurosenti sinu valitud jalgpalliklubi toetuseks.

VANA FOTO

Foto: Lembit Peegel

Veebruarikuu ristsõna õige vastus oli „Maailmameister“.

Õige vastuse eest võitis EJLi pleedi Hannes Lõhmus. Võitjaga võtame ühendust. Märtsikuu ristsõna õigeid vastuseid ootame aadressil ristsonad@jalgpall.ee 20. märtsiks.

Õigesti vastanute vahel loosime välja EJLi kruusi.

NB! Loosimisel osalemiseks peab vastuse saatma koos ees- ja perekonnanimega.