Jalka (mai 2024)

Kas Konstantin Vassiljevile tehti liiga või mitte?

Koondisekutse aastast 1991

Välismaalased Premium liigas

Reservväelastele luuakse jalgpalliturniirid

Postritel

Alex Matthias Tamm, Florian Wirtz, Hvitša Kvaratshelia, Darwin Núñez

MARIUS UNT:

Jalgpallikevad tuleb täie hooga

Lumi on lõpuks läinud ning nüüd ei saa küll enam miski kevade tulekut väärata. Maikuu toob meile suuri kohtumisi nii klubi- kui koondiserindel: A. Le Coq Premium liiga ja naiste meistriliiga lahingute kõrval tasub pilk visata ka noorte Balti liigale, kus mitu Eesti klubi on kaugele jõudnud. Kuu lõpp toob meile aga naistekoondise EM-valiksarja esimese kodumängu, kui saame revanšivõimaluse Albaania vastu, kellele aprilli algul võõrsil kaotasime.

Selle numbri kaaneloos toome teie ette inimese, kes on Eesti meestekoondise juures juba kahekümne viiendat aastat järjest, aga kes on alati jäänud taustale. Kes aga oskaks koondise siseelu, treenerite töömeetodeid ja vutimeeskonna arengut kirjeldada paremini kui massöör Marius Unt?

Põhjalikus intervjuus lahkab Eesti jalgpalli valupunkte ja arengukohti varem muu hulgas Tartu Tammeka peatreenerina ja Eesti koondise abitree-

nerina töötanud Mario Hansi, kelle ülesanne on koordineerida praegu jalgpalliliidus eri projekte, mille abil peaks Eesti jalgpall maailma tipule lähemale jõudma.

Põnevat ja eriilmelist lugemist on sinu käes olevas ajakirjas veelgi: näiteks vaatame üle, milline näeb välja 1991. aastal (loomulikult paberil!) saadetud koondisekutse, millise Eesti koondislase vend teeb kohtunikuna esimesi samme Premium liigas ning millised statistilised nopped toome välja enne 5. mail toimuvat 100. Tallinna derbit FC Flora ja FCI Levadia vahel.

Lõpule jõuab aga meie ajaloorubriik – varasemate EM-finaalturniiride kokkuvõtted on jõudnud seni viimase, 2021. aastal toimunud turniirini. Juba järgmises numbris teeme sellesuvisele EMile põhjaliku eelvaate!

Mõnusat jalgpallikevadet!

Foto: Liisi Troska

KAANELUGU

LK 14–21

Massöör Marius Unt töötab meeste jalgpallikoondise juures juba kahekümne viiendat aastat. Selle ajaga – ja ka sellele eelnenud tööga jalgpalliliidus – on ta näinud ja kogenud väga palju. Jalkaga vesteldes toob ta välja hulga huvitavaid seikasid, tähelepanekuid ja lugusid.

KOHUSTUSLIK LUGEMINE:

36aastane Mario Hansi on jalgpalli näinud väga erinevate nurkade alt, alustades tööst noortega kuni abitreeneri ametini A-koondises. Nüüd on tema ülesandeks Eesti jalgpalli põhiliste valupunktidega töötamine.

EJLi töötaja lk 22–27

12 Raul Ojassaar

Persoonid & intervjuud

14 Persoon: Marius Unt

22 EJLi töötaja: Mario Hansi

40 Mängija luubi all: Kaspar Laur

42 Kohtunik: Henri Kuusk

Seda, kes on Märten Kuusk, teab ehk iga Eesti jalgpalliga vähegi kursis olev spordihuviline. Kui paljud on aga kuulnud tema vennast Henrist? Igal juhul tasub nimi meelde jätta – sel hooajal Premium liigas oma esimese mängu teenindanud 31aastane abikohtunik kavatseb tänavu pead tõsta, lähiaastatel kõrgeima taseme kohtunike sekka murda ja seal kanda kinnitada.

44 Rannajalgpall: Priit Mäeorg

Aprillis sai pikaaegsest Eesti rannajalgpallikoondislasest Priit Mäeorust esimene mängija, kel täitunud 100 mängu rannakoondises.

48 Ajalugu: Evald Miksoni saladuse Rubriigid

30 Arhiivist

Milline nägi koondisekutse välja enam kui 30 aastat tagasi?

39 Miks?

Rubriik „Miks?“ uurib sedapuhku, kuidas on ajalooliselt seotud särginumbrid ja positsioonid.

46 Faktifoto

5. mail peetakse läbi aegade 100. liigaderbi FC Flora ja FCI Levadia vahel. Millised on jõudude vahekorrad seni kahe suure vahel olnud?

48 Klõpsud

50 Ajalugu

Jalka tagasivaadete sari, kus on luubi all varasemad EM-finaalturniirid, on jõudnud viimase osani. Seekord hüppame aastasse 2021, kui koroonapandeemia tõttu edasi lükkunud turniiril triumfeeris Itaalia.

62 10 aastat tagasi

63 Pane end proovile!

Nuputamisrubriik toob teieni igal kuul põnevaid küsimusi nii mälumängu kui reeglite tundmise testi kujul.

64 Lisaaeg

66 Ristsõna

Poster

Alex Matthias Tamm

Florian Wirtz

Hvitša Kvaratshelia

Darwin Núñez

ESIKAANEL: MARIUS UNT FOTOD: KATARIINA PEETSON

NR 5 (197) 2024

PEATOIMETAJA: RAUL OJASSAAR raul.ojassaar@jalgpall.ee

TOIMETAJA: SIIM MARTTI KUBENSKY

FOTOGRAAF: LEMBIT PEEGEL

MAKETT JA KUJUNDUS: MARJU VILIBERG

KEELETOIMETAJA: TRIINU-MARI SANDER

REKLAAM: MATTIAS KAUK +372 5650 9217 mattias.kauk@jalgpall.ee

KOLLEEGIUM:

INDREK SCHWEDE (ESIMEES) LENNART KOMP SIIM KERA NEEME KORV AIVAR POHLAK ANU SÄÄRITS MIHKEL UIBOLEHT

VÄLJAANDJA: EESTI JALGPALLI LIIT WWW.JALGPALL.EE

TOIMETUSE POSTIAADRESS: JALKA, EESTI JALGPALLI LIIT, JALGPALLI 21, 11312 TALLINN +372 627 9960

TRÜKITUD PRINTALLIS

EESTI JALGPALLI

LIIDU AJAKIRI

ILMUB 12 KORDA AASTAS

KAS LEVADIA VÕIDUMARSS kestab hooaja lõpuni?

Pole kahtlustki, et A. Le Coq Premium liigas on kõige parema stardikiirenduse

teinud FCI Levadia – kaheksa vooruga on lähimate jälitajate ees sisse saadud juba seitsmepunktiline vahe. Aprilli keskel kohtuti sel hooajal juba teist korda eelmise aasta pronksitiimi Tallinna Kaleviga – ning suudeti teist korda kalevlastelt kolm punkti võtta.

Levadia keskkaitsja Rasmus Peetson lööb palli minema, Kalevi ründaja Ats Purje lidub järele. Peetson saab 3. mail küll 29aastaseks ning on juba kogenud tegija, kuid temagi oli veel poisike, kui Purje ise Levadia ridu esindas. 2003. aastal ehk juba 21 aastat tagasi SC Realist Levadiasse siirdunud Purje mängis klubis 2007. aastani, enne kui Soome Turu Interisse siirdus. Levadia ridades tuli ta kolmel korral Eesti meistriks.

Fotod: Lembit Peegel

Post! Marek Kaljumäe, Richie Musaba, Joan Jakovlev ja Oskari Forsman jälgivad, kuidas pall postist tagasi Kalevi väravaesisele põrkab. Samamoodi nagu Purje on ka kalevlane Kaljumäe endine Levadia pallur – kusjuures Kaljumäe on Levadias mänginud kolmel perioodil. Esmalt aastatel 2011–2014, seejärel 2016. ja 2019. aastal.

Kalevi väravavaht Oskari Forsman suutis selles kohtumises küll tõrjuda Til Mavretiči penalti ja peale jääda ka nähtavas olukorras Richie Musaba vastu, ent Mihkel Ainsalu ja Felipe Felicio löökide vastu oli ta lõpuks võimetu ning Kalev pidi tunnistama Levadia 2 : 1 paremust. 23aastane Musaba ei sahistanud selles mängus küll Kalevi võrku, kuid on teinud hooajale väga hea alguse, saades esimese seitsme mänguga kirja neli väravat ja kolm väravasöötu.

Henri Anier

on ajakirja trükkimineku hetkeks löönud Hongkongi kõrgliigas

Lee Mani meeskonna eest 13 väravat, millega on tõusnud sealse meistriliiga parimaks väravakütiks. 13 väravat välismaa kõrgliigas

ühel hooajal peaks olema Eesti jalgpallurite rekordi kordamine –varem on 13 väravani jõudnud Indrek Zelinski Taanis ja Konstantin Vassiljev Poolas.

Andre Frolov

Paide Linnameeskonna poolkaitsjal Andre Frolovil täitus

A. Le Coq Premium liigas 500 kohtumist. Mängude arvult kõigi aegade edetabelis kolmandal kohal asuval Frolovil on võimalik rekord juba sel hooajal enda kätte haarata –kui ta ühtegi mängu vahele ei jäta, ületab ta Andrei Kalimullini tippmargi (517) augustis.

Jalgpalliliit käivitab koos Euronicsiga tüdrukute jalgpallilaagrid

Eesti Jalgpalli Liit ja Eesti tüdrukutejalgpalli peatoetaja Euronics alustavad sel suvel tüdrukute jalgpallilaagritega, mille eesmärk on tuua rohkem tüdrukuid jalgpalli juurde ja kujundada nende liikumisharjumusi.

Vutiliidu tüdrukute harrastusjalgpalli projektijuhi ja laagrite eestvedaja Kethy Õunpuu sõnul on laager mõeldud kõigile tüdrukutele, kuid eelkõige neile, kellel on varasem kokkupuude jalgpalliga väike. „Laagrid loovad tüdrukutele lõbusa ja turvalise keskkonna, kus omaealiste seas astuda jalgpallis esimesi samme,“ räägib Õunpuu. Ta lisab, et kõigis laagrites on tüdrukute juhendajad kvalifitseeritud noortetreenerid ja see tagab kvaliteetse treeningu ühildamise laste mängulõbuga.

Euronics Balticu turundus- ja kommunikatsioonijuhi Helen Kannelmäe sõnul on oluline toetada laste liikumist juba nende varasest lapsepõlvest, et tekiks huvi spordi ja liikumise vastu laiemalt. „Selleks et valdkond pikaajaliselt areneks, on vaja aidata süsteemi erinevaid osakesi – lisaks noortele ka kohalikke treenereid, tänu kellele lapsed liiguvad

123.

kohta on Eesti meestekoondis FIFA edetabelis alates veebruarist hoidnud. Viimati olime nii madalal kohal 2016. aasta septembris, kui langesime põgusalt maailma 130. koondiseks – enne seda olime nii madalal 2009. aastal.

Tüdrukute laagrite kõrvalt peetakse endiselt ka tüdrukute jalgpallifestivale.

Aprilli keskel sai Laagris toimunud kahest festivalipäevast osa 311 noort vutimängijat.

Foto: Katariina Peetson

7

otse punast kaarti on FC Flora mängijad Premium liigas viimase kümne kuu jooksul teeninud. Seda on ühe võrra rohkem kui sellele eelnenud kümne aastaga kokku!

ning kes teevad ka väljakuväliselt palju tööd, et kogu ettevõtmine õnnestuks,“ räägib Kannelmäe.

Laagreid korraldab EJL koostöös kümne klubiga üle Eesti. „Valisime välja klubid, kes on naiste ja tüdrukute jalgpalli arendamisega eriliselt silma jäänud. Tänu laagritele saame aidata klubidel ka nooremates vanusegruppides pallivate tüdrukute arvu suurendada,“ lisab Õunpuu.

Nelja päeva pikkustes laagrites saavad osaleda 7–12aastased tüdrukud, keda ootab igal päeval ees kaks sportlikku tegevust ning ühel päeval väljasõit või ekskursioon. Samuti on lastel võimalus laagris kohtuda naistekoondise mängijatega.

Esimesed viis laagrit toimuvad 17.–20. juunini, kui tüdrukuid võõrustavad Pärnu JK Vaprus, Paide LM, Viimsi MRJK, FC Kuressaare ja Kohila JK. Ülejäänud viis laagrit toimuvad 5.–8. augustini

Tallinna FC Flora, Saue JK, JK Tallinna Kalevi, Tartu JK Tammeka ja Saku Sportingu koduväljakul.

Täpsema info laagrite kohta ja registreerimisvormi leiab Eesti Jalgpalli Liidu kodulehelt.

Neljandat

korda viimase viie omavahelise kohtumise jooksul suutis Pärnu Vaprus FCI Levadialt välja võidelda viigipunkti, kui Sportland Arenal lepiti 1 : 1. Eelmisel aastal kaotas Levadia kõige rohkem punkte just Vaprusele, sel aastal olid pärnakad esimesed, kes suutsid Levadia vastu platsilt lahkuda kaotamata.

„Jalgpall on Eesti spordi suurim röövel. Ta võtab lihtsalt lapsed ära. Teiselt poolt ma saan aru – muidu need lapsed võibolla üldse ei tegeleks spordiga.

Täiesti nõus. Aga kogu see klubide külge kinnistamine käib ju ikkagi väga maast madalast. Muidugi, laps saab sealt sõbrad, treener on ka äkki lahe ja kuigi ta ise on trennis kõige kehvem ja teiste poiste käest saadakse ka tappa – neil on lõbus! Aga võibolla on selle lapse võimed hoopis motokrossis või vettehüpetes? Jalgpall riisub koore, kuid ta ei suuda anda mingit garantiikirja, et ta ühiskonnale midagi peale liikumisharrastuse vastu annab. See on see, mis mulle ei meeldi. Ta ei jäta teistele väga varianti.“

Priit Pullerits

„Minu arust võiks ka Eestis olla järgmine samm trennide arvu kasvatamine. Paljud räägivad, et üle ei tohi treenida, aga las nad siis teevad pool tundigi rohkem! Ei pea ju kohe täistempoga poolteist tundi tegema. Nagu ma ütlesin, puudete arvu on vaja kasvatada – tänapäeval ju niisama hoovis enam keegi ei mängi. See on ebareaalne, kui palju siin vaeva nähakse. Varakevad, kell on kaheksa hommikul, õues on veel pime ja miinus viis kraadi, aga nemad on juba väljakutel! Väga suur erinevus võrreldes Eestiga.“

Vladimir Vassiljev Slovakkia vutielust

„Jalgpall ei ole siin spordialade kuningas, see on selge. Ma ei tea, milline teine ala on – ilmselt mõni taliala. Ilm mõjutab meid palju. Üks meie sihte on meeskonda fännidele lähemale tuua, et rohkem publikut tribüünidele tuua, kuid külma tõttu ei ole see lihtne. Pärast aastast siinolemist tundub mulle, et võistluste formaadi muutmist tuleks kaaluda. Üks näide: eelmise hooaja viimane mäng oli karikavõistluste kaheksandikfinaal, sel aastal läksime veerandfinaalidega edasi. Kui ma ei oleks meeskonda kahe hooaja vahel jäänud, oleks mõni teine treener lõpetanud turniiri, millega mina alustasin.“

FCI Levadia peatreener Curro Torres Eesti jalgpallist

„Ma arvan, et eestlus hakkas minus kasvama siis, kui liitusin esimest korda noortekoondisega. Varem olin sellest aru saamiseks vist liiga noor, aga seista väljakul ja kuulata Eesti hümni… ma arvan, et see oligi see murdehetk. Nüüd, kui ma siin elan – keelt ma küll veel ei räägi, aga eestlaseks pean end kindlasti.“

Makedoonlasest isa ja eestlannast ema peres Rootsis üles kasvanud Eesti noortekoondislane Oliver Nikola Cekredzi

Kaitseväelased on olnud ka usinad Premium liiga mängude külastajad. Foto: Gertrud Alatare / Soccernet.ee

uus projekt „Jalgpall kaitseb!“

Eesti Jalgpalli Liidu (EJL) ja kaitseministeeriumi koostöös saab tänavu esimest korda kaasa elada jalgpalliturniiridele, kus võtavad omavahel mõõtu Eesti reservväelased. Algatuse eesmärk on edendada rahvajalgpalli, kaasates spordiala harrastajate hulka uue huvirühma.

Eelmise novembri lõpus andis kaitseministeerium teada, et käesoleva aasta riigieelarvest on võimalik taotleda projektipõhist toetust. Paarikümne organisatsiooni hulgas esitas avalduse ka jalgpalliliit ning detsembris saadud tagasiside andis märku, et nägemus reservväelaste jalgpalliturniirist pakub huvi.

Lisaks pääsevad kaitseväelased tänavusel hooajal tasuta Premium liiga kohtumistele ning 2022. aastast on Eesti kaitsevägi tunnustanud EJLi kui riigikaitsjaid toetavat tööandjat. Eelmise aasta lõpus rohelise tule saanud algatus tähistab uut etappi kaitseministeeriumi ja jalgpalliliidu vahelises koostöös.

EJLi rahvajalgpalli osakonna juhataja Teet Allas selgitab, et kaitseministeerium soovis alustada projekti suure partneriga, kes oleks võimeline plaani ellu viima võimalikult mastaapselt. Jalgpalliliidu kasuks rääkis peale atraktiivse idee ka laiapõhjaline taristu, mis on kasulik, kaasamaks projekti inimesi üle Eesti.

Tänavune võistlussari koosneb viiest eelvõistlusest ning nende tulemuste põhjal selguvad sügisesse finaalturniiri pääsejad. Eelturniire mängitakse nii Tallinnas, Tartus, Viljandis kui Rakveres ja võistluse lõpplahendus selgub pealinnas. Kuna tegemist on reservväelastele mõeldud turniiriga, siis kehtib meeskonna registreerimisel nõue, et vähemalt pool võistkonnast moodustavad reservväelased. Ülejäänud liikmed võivad olla nii tegevväelased kui ajateenijad, kes ei mängi jalgpalli Eesti kolmes kõrgeimas liigas.

Turniiri eesmärk on arendada jalgpalli reservväelaste seas ning ühtlasi propageerida jalgpalli kui üht atraktiivset võimalust aastaringseks aktiivseks sportimiseks. Allas räägib, et kuigi praegu on projekt veel lapsekingades, siis neil on suur soov luua algatusest pikaajaline koostöö. „Esimene aasta hakkab olema proovimine ja mõtete katsetamine. On väga palju võimalusi, kuidas formaat võiks välja näha. Usun, et saame selgema pildi ette pärast esimest hooaega,“ tõdeb ta.

Tekst: Siim Martti Kubensky

Kolm on kohtu seadus!

Eesti noored jätkavad heitlust Balti liiga tiitli eest

2022. aastal loodud noorte Balti liiga pole enne tänavust hooaega olnud Eesti klubidele õnnelik võistlussari. Kahel varasemal hooajal saadi kollektiivselt vaid üks veerandfinaalikoht, ülejäänud kordadel jäid meie meeskonnad alagrupis kahe viimase sekka ega pääsenud väljalangemismängudele. Sel aastal on lood hoopis teised – alagrupist pääses edasi lausa kolm Eesti klubi!

Tekst: Siim Martti Kubensky

Kolmandat hooaega mängitav noormeeste Balti liiga sai alguse kaks aastat tagasi, kui Baltikumi iga riigi U15 vanuseklassi neli parimat meeskonda said esimest korda ühises võistlussarjas end üksteise vastu proovile panna. Teisel hooajal lisandus U15 vanuseklassile ka U16 turniir ning nii on jätkatud ka tänavu. Algatuse peaeesmärk on arendada Eesti, Läti ja Leedu noortejalgpalli ning tugevdada kolme riigi vahelist koostööd. Turniirile pääsme teenijad selguvad eelmise hooaja kohalike meistrivõistluste tulemuste põhjal.

Ühes vanuseklassis osaleb 12 meeskonda, kes jagatakse kahte alagruppi. Mõlemas alagrupis on igast riigist kaks võistkonda ning veerandfinaalidesse pääsevad alagrupi neli parimat. Kui alagrupis mängivad kõik meeskonnad omavahel ühe korra, siis veerand- ja poolfinaalide vastasseisudes kohtuvad meeskonnad omavahel nii kodus kui võõrsil. Võitja selgub ühe finaalmängu põhjal.

Esimesel kahel hooajal saatis Eesti klubisid võistlussarjas ebaedu, meie klubide parim tulemus

Viimsi

JK alistas veerandfinaali avamängus koduplatsil Kaunase Žalgirise akadeemia 5 : 1 ning lõi endale kordusmatšiks hea pinnase.

Foto: Katariina Peetson

oli FC Flora jõudmine veerandfinaali 2022. aastal. Tänavu saab Balti liigast rääkida aga palju rõõmsamates toonides, sest U15 vanuseklassis pääsesid alagrupist edasi nii FC Flora kui ka Viimsi MRJK. Lisaks võitis Viimsi 5 : 1 veerandfinaali avakohtumise leedulaste Kaunase Žalgirise akadeemia vastu, mis tähendab, et Eesti klubil on korduskohtumise eel arvestatav võimalus jõuda nelja parema hulka. 2008. sünniaastaga poiste U16 liigas on FC Nõmme United juba teinud ajalugu, jõudes esimese Eesti klubina noormeeste Balti liigas poolfinaali. Veelgi märkimisväärsemaks teeb saavutuse asjaolu, et veerandfinaalis alistati kahe mängu kokkuvõttes tulemusega 7 : 4 Läti klubi SK Super Nova, kes jõudis eelmisel hooajal sama aastakäigu vanuseklassis finaali.

Unitedi noormeeste peatreener Martin Klasen kiitis kaks aastat tagasi startinud uut võistlussarja. „Balti liiga on olnud suurepärane idee ning minu hinnangul on tegemist äärmiselt vajaliku turniiriga noormängijatele. Kui muidu saaksid paljud neist end iga-aastaselt proovile panna vaid kodumaiste vastaste vastu või osaleda kommertsturniiridel, siis nüüd on võimalik mõõtu võtta Baltikumi parimate meeskondadega. Samuti väärivad mainimist sõelmängud, kus noored saavad esimest korda harjutada formaati kodus-võõrsil,“ räägib ta.

Milline on Unitedi eesmärk, olles juba jõudnud nelja parima hulka? „Sellel aastal on Nõmme

Unitedi 2008. aasta grupil selge eesmärk karikas pea kohale tõsta, kuid palju sõltub ka sellest, keda ja millises mahus peame esindusmeeskonnale loovutama,“ vastab Klasen.

Nii nad ütlesid

Konstantin Vassiljevi eri

„Arvestades seda ajalugu, mis meil on, siis on selge, et rahu ei tähendanud seda, et inimlikud kannatused lõppevad, kui see „rahu“ on Venemaa okupatsiooni all. Küüditamised, kõik repressioonid pandi toime siis, kui oli nii-öelda rahu. Näiteks 1949. aastal ei olnud ju sõda, kui toimus küüditamine. On kahetsusväärne, et kuidagi on meil siiski inimesi, kelle ajalooteadmine on selles osas puudulik.“

Kaja Kallas

„On selge, et Eesti ühiskond ootab Sinult, meie riiki esindava koondise kaptenilt, julgust selgesõnaliselt

Vene agressori tegevus hukka mõista ning öelda, et Venemaa peab Ukrainast koheselt täielikult taanduma. Ja et see on ainuke aktsepteeritav viis rahuks. Päris rahuks.“

Veiko Veskimäe

„Idealism on teoorias ilus, aga rääkida putinistliku režiimi järjepidevate kuritegude kontekstis mingi abstraktse „võibolla-rahu“ saabumisest on reaalsuses täpselt sama naiivne kui minna Narvas üle silla sõitvat tanki peatama, käes kimbuke sinililli.“

Kristjan Jaak Kangur

„Riiki esindavalt sportlaselt – eriti veel selle kauaselt kaptenilt – on säärased moraalsed seisukohavõtud iseäranis oodatud. Kui ta selle asemel ütleb, et pooldab rahu ükskõik mis tingimustel, siis see pole enam patsifism, vaid demagoogia.“

Kristjan Port

„Kui sa esindad mingisugust riiki, siis sel riigil on omad väärtused. Kui need ei ühti sinu väärtustega, siis inimesena sa ju ei saa seda riiki esindada.“

Marko Kristal

„Keeruline on näha kellegi teise sisse, aga ühiskonnana oleme võtnud selles maailmapoliitiliselt keerulises olukorras kindla seisukoha. Oleme maailmas ajalooliselt väga-väga äärmuslikus olukorras. Vassiljev, kes ei suuda selgesõnaliselt hukka mõista Venemaa genotsiidi, ei peaks Eesti rahvuskoondist esindama.“

Markus Jürgenson

„Eesti koondise kapten kindlasti ei saa selliselt rääkida! Punkt! Mul ei ole midagi lisada, temaga on kõik selge.“

Viktor Levada

Foto: Liisi Troska

Kas teeme KONSTANTIN VASSILJEVILE liiga või mitte?

Konstantin Vassiljevi esinemisest Õhtulehe jalgpallisaates „Kolmas poolaeg“ sai Eesti jalgpallikevade suurim skandaal, mille tagajärjel loobus 39aastane Vassiljev nii Eesti koondise kui FC Flora kaptenipaelast ning on paljudele Eesti jalgpallisõpradele persona non grata.

Kordame igaks juhuks üle tema sõnavõtu kõige vastuolulisema episoodi. Konkreetsele küsimusele, kas Vassiljev on sõjas Ukraina poolt, kõlas tema vastus nõnda: „Ega kui nad suudaks võita, siis võibolla tuleb rahu. Kui Venemaa võidab, siis võibolla tuleb rahu. Kui nad otsustavad, et räägime ja teeme rahu, siis võibolla tuleb rahu. Ma ausalt ei näe seda teed, kuidas ja kui kiiresti me saame rahuni jõuda.“

Palju on kinni võetud tema fraasist „kui Venemaa võidab, siis võibolla tuleb rahu“, aga paljudele jäi siit hoopis valjemalt kõlama see, mis jäi ütlemata: et Vassiljev ei soostunud ütlema välja, et ta on Ukraina poolt. Kui ta pole Ukraina poolt, siis on ta järelikult Ukraina vastu – see on ilmselt lihtne järeldus paljudel inimestel, kellele on see kõik mustvalge.

Olenemata sellest, et Vassiljev ei ole ka kuidagi otsesõnu mõista andnud, nagu ta oleks Venemaa poolt, on paljud tema meelsuse suhtes oma järelduse teinud ja seisukoha võtnud. Tal on olnud piisaval hulgal võimalusi, et see mulje või tundmus ümber lükata, aga ta pole neid kasutanud.

See, et Vassiljev väga teravat teemat saates üldse puudutas, oli mulle üllatus. Kas ta tõesti ei osanud oodata, et ümmarguselt tunnises jutusaates teema ka selleni jõuab? Arusaadav, et mõnes põgusas mängujärgses välkintervjuus küsitakse ainult aktuaalseid jalgpalliküsimusi, aga pikas saates? Seda imelikum oli see, et Vassiljev ei paistnud justkui olevat sellest teemast rääkimiseks valmis. Tagantjärele oleks tal ehk olnud mõistlikum öelda, et ta ei soovi sel teemal üldse sõna

Tekst: Raul Ojassaar

võtta, kui hakata taas kord ümber palava pudru keerutama, täpselt nagu aasta tagasi.

Kuhu tõmmata piir?

Ühiskonnas on Vassiljevi sõnavõtt löönud inimesed kahte lehte laiali. Ühed said justkui kinnitust eelmise aasta alguse väljaütlemistele ja on veendunud, et tegu on venemeelse inimesega, kel ei tohiks olla kohta ei jalgpallikoondises ega eestimeelse jalgpalli kantsis FC Floras. Teised üritavad aga Vassiljevit mõista või leiavad, et ta on sattunud kriitikatule alla ebaõiglaselt ja tarbetult. Teise kategooriasse kuulub sealjuures lisaks Vassiljevit hästi tundvatele inimestele ka mitu ühiskonnategelast, kes on selle kui päevakajalise teema kohta arvamust avaldanud.

Kummaline on kuulata ja lugeda jalgpallivõõramate inimeste arvamusavaldusi, kus leitakse, et sääraseid küsimusi ei peaks sportlastelt üldse küsima. Ilmselt on sellisel arvamusel eelkõige inimesed, kes konteksti ei tunne: kui Vassiljev poleks eelmise aasta alguses kurikuulsasse pildiskandaali sattunud ja seejärel samuti „õigete“ vastuste leidmisega hätta jäänud, ei oleks Venemaa–Ukraina teema üldse jutuks tulnudki. Liblikaefektina jälgi ajades jõuame 2022. aasta viimaste päevadeni ja Andrei Stepanovi otsuseni aasta lõpus vutisõpru üllatada ja kutsuda õhtusöögile ka parasjagu Eestis viibinud Valeri Karpin, Venemaa koondise treener. Oh, kui palju lihtsam ja õndsam oleks Eesti jalgpallielu, kui Stepanov poleks seda teinud…

Aga see selleks. Olen ka ise olnud viimase paari aasta jooksul Vassiljevi käitumist taunival seisukohal ning see pole praeguseni muutunud – ainult et viimase aja reaktsioonid sellele on mõtted eneselegi ootamatult ka pisut teistpidisel suunal käima seadnud. Ja pannud mõistma, miks on jalgpalliliit kogu küsimuses paistnud ebaleva või ettevaatlikuna.

Ühest küljest on Eestis demokraatliku riigina olulisel kohal sõnavabadus ja arvamusvabadus, teisalt ei tähenda see tingimata igas olukorras, et väljaütlemistel ei oleks tagajärgi. On päevselge, et näiteks sportlane, kes mõnitab ja pisendab Eesti riiklust või kasvõi Eesti jalgpalli, ei peaks Eesti

jalgpallikoondisesse kuuluma. Midagi sellist Vassiljev ju teinud ei ole – kuigi mõned inimesed sooviksid kindlasti väita, et praeguses sõjaolukorras on Ukrainale otsesõnu toetuse mitteavaldamine sisuliselt sama mis Eestile toetuse mitteavaldamine, ei tohiks nende kahe vahele siiski päris ühest võrdusmärki tõmmata.

Kui jalgpalliliidu juhatus oleks otsustanud Vassiljevi koondisest välja arvata, oleks see võinud avada üsna veidra Pandora laeka. Kuhu tõmbame sel juhul piiri, milline meelsus, arvamus või seisukoht Eesti koondislasele kõlbab ja milline mitte? Liberaalse inimesena ei sooviks ma mitte mingil juhul näha ka meelsuspolitseid, nii et koondises tohiksid mängida ainult mängijad, kes on kuidagi kinnitanud oma vaadete sobivust, võimutruudust või midagi sellist. See on märk autoritaarse ühiskonna kohta – alles mõned aastad tagasi käis selline protsess näiteks Valgevene koondistes.

Konstantin Vassiljevi üldises intelligentsitasemes ei ole põhjust kahelda. Kui näiteks tuleks aga välja, et mõni meie vutikoondislane on lootusetult rumal ja ei oskagi Venemaa–Ukraina küsimuses mingit seisukohta võtta? Või selgub, et mõni sinisärkidest on langenud lootusetult vandenõuteooriate lõksu ja tema arusaam maailmast on reaalsusest totaalselt irdunud? Selliseid näiteid leiab endiste noortekoondislaste seast ju küll…

Ja pealegi – mis te arvate, kuidas võetaks vene päritolu mängijate nende vaadete tõttu kõrvaleheitmine vastu Eesti venekeelses inforuumis ja venekeelses jalgpallis? Kokkuvõttes tekitaks see ilmselt veel rohkem pingeid ja probleeme, nii lühikeses kui pikas plaanis, kuigi pealtnäha võiks Vassiljevi koondisest väljaviskamine näida sirgeselgse ja konkreetse otsusena.

Seetõttu tundubki mulle üha enam, et kaptenipaela loovutamine oli praegusel juhul sobiv otsus. Eesti koondise kapten peaks ideaalis olema inimene, kes esindab kõigele lisaks ka meie väärtusi ja on eeskujuks. Koondisest väljaheitmine olnuks pisut liig, seda enam, et Vassiljev on paljudele korduvalt kinnitanud, et ta on Eesti eest valmis alati väljas olema.

Nii nad ütlesid

Konstantin Vassiljevi eri

„Asi ongi tegelikult lihtne – ta on kahe erineva kogukonna vahel. Ta tahab, et sõda saaks läbi, et oleks rahu ja et ükski inimene ei hukkuks.

Nii ongi.“

Pelle Pohlak

„Olen isiklikult temaga rääkinud sel teemal ja minu jaoks on ta eestlane. Miks? Kui ma küsisin talt, et kui meil peaks Eesti riigis sõjaoht tekkima, siis kas mina ja tema kõnnime, õlg õla kõrval, sellele vastu, siis ta vastas sellele jaatavalt. See on minu jaoks kõige tähtsam küsimus, Eesti koondise kaptenil on meeskonnas suurem roll ja leian, et isiklikus plaanis oleks võinud Vassiljevi sõnum sel teemal olla konkreetsem.“

Ragnar Klavan

„Te pressite praegu inimest, kes ütles välja oma arvamuse. Poiss ütles vaid seda, mida soovis, ja nüüd kõik lendavad talle kallale. Ma ei saa aru, mille eest. Rahunege maha. Õigem oleks mängida jalgpalli.“

Sergei Pareiko

„Et me ootame inimestelt täiesti mustvalgeid arvamusi ja seisukohti ning ei ole valmis tunnistama kõrvalekaldeid, näitab minu meelest ühiskonna nõrkust, mitte tugevust.“

Väino Koorberg

„Lugedes selleteemalisi artikleid ja sõnavõtte jäi mulje, et Tallinna linnas ratsutab ringi suurte valgete kübaratega Ku Klux Klan, kes üritab Kostja Vassiljevit üles leida, et teda lintšida.“

Rein Lang

„Mina näen selles olukorras küll nõiajahi jooni, kui inimeste käest hakatakse aktiivselt nõudma nii-öelda usutunnistust või kui nendelt hakatakse oma veendumuste vastaseid sõnavõtte välja pigistama. Minu arust on see kaugelt lubamatu ja liiast.“

Jaak Aaviksoo

„Miks me oleme sel juhul ühiskonnana asunud vaenama küsitava maailmavaatega sportlast, samas kui inimsööjaliku hoiakuga poliitikuga oleme täiesti ära harjunud?

Miks on [Varro] Vooglaiule rohkem lubatud kui Vassiljevile?“

Siim-Valmar Kiisler

Raul Ojassaar

Marius Unt omas elemendis! Foto: Katariina Peetson

Peaaegu veerand sajandit Eesti jalgpallikoondislasi mudinud Marius Unt (57) tervitab Jalkat Sparta spordiklubis, kus ta igapäevaselt nii treeneri kui massöörina tegutseb. Spordiklubi kiirtuuril teretab ja tervitab ta kümneid inimesi, kes lõunasel ajal parasjagu trenni annavad või trenni teevad. Käigu pealt sulgeb ta irvakile jäänud uksi ja tarbetult põlevaid tulesid, justkui mudilaste järelt koristav pereisa. Pika mehe samm on kiire, aga samal ajal õhkab temast rahulikkust ja sundimatust. Ei maksa imestada, miks on jalgpallikoondise pingelises keskkonnas saanud temast üks mängijate lemmikuid. A-koondises jookseb Undil füsioterapeudi-massöörina juba kahekümne viies aasta.

„Olen täheldanud, et nii jalgpalliliidus kui Spartas kipub olema nii, et üsna suure osa moodustavad töötajad, kes on samas kohas olnud juba pikki aastaid. Jalgpall pakub tohutu tööpõllu. Kellaaega ei vaadata, võid teha ükskõik mida või ükskõik millises suunas areneda, aga kuskil mujal pole nii äge või huvitav. Kõik on nagu üks pere, kõik on omad. Kuigi mina olen koondise juures käsunduslepinguga, siis olen tähele pannud, et kõik teavad ja teretavad. Koondise mänedžer Miko Pupart ja poisid ka norisid, et ma olen kõige suurema asja ära teinud – olin Jalka ajakirja ristsõnas sees! Jah, kolme tähte on jube lihtne sinna panna, aga nüüd on karjääri tipphetk käes. Nagu mõni kuulsus, Mikk Mikiver või Ita Ever!“

Vestlus Undiga oli täis eri teemasid, keerdkäike ja kõrvalepõikeid – toome need siin välja lühemate ja pikemate nopetena!

Kuidas Kristina Šmigun hoolealuste

motivatsiooni nullis

Olen Mustamäe poiss. Kui Mustamäe kasvas, olid koolid alguses kahes vahetuses, mina käisin seitsmenda klassini õhtuses vahetuses. Samal ajal käisin läbi ujumised, ratsutamised, laulukoorid, kõik sellised asjad. Seitsmendas klassis läksin Nõmmele suusatama ja tegin kogu ülejäänud aja teadlikult suusasporti. Seejärel läksin ülikooli kehakultuuri õppima. Praegu on igasugused karjäärinõustamised ja muud sellised asjad – mina olin nagu raudkull, teadsin täpselt, et see on minu jaoks. Treeneritöö, massaaž, kõik see – ma olen alati olnud suunatud väljapoole, mind huvitab materjal. Mina ise ei olnud endale nii huvitav, palju põnevam oli vaadata, mis sellest poisist või sellest poisist teha saab. Pärast esimest kursust käisin Vene sõjaväes, olin kaks aastat Jaapani juures Sahhalini saarel. Sealt tagasi tulnult hakkasin teisel kursusel iga päev hullumeelselt toimetama. Kell kaheksa hommikul sõitsin Mustamäelt Piritale, kus toimusid poole neljani tunnid. Täiskohaga päevane õpe, noh! Aga kui seal päev lõppes, sõitsin Piritalt taksoga Hiiule trenne andma ja andsin lastele kõik selle, mille õppejõud mulle ette ladusid, omakorda edasi. Mul olid suusaklassi tüdrukud, aga õnnetuseks sünniaastaga 1977–1978. Miks õnnetuseks? Sest 1977. aastal oli ju sündinud Kristina Šmigun. See tähendas seda, et minu plikad viskasid viimases klassis suusad ahju ja ütlesid, et neil pole midagi teha, sest Šmigun oli neist nii palju üle. Üheksakümnendatel tulid mõned lumeta talved, aga me käisime Haanja lähedal Kurgjärvel laagris. Lund ei olnud, aga tüdrukud suusatasid järvejää peal. Jää oli klaassile, sisuliselt sai selle all kalu vaadata! Hiljuti küsisin neilt, et kuidas nad küll viitsisid – aga nad ütlesid, et mina olin nii äge olnud ja kuidagi oli hea vaim tekkinud. Võibolla kompenseerisin noorest peast siis tarkust oma energiaga.

Marius Unt on ema poolt leedulane ning ta oskab puhtalt ka leedu keelt. „Balti turniiride ajal on sellega ikka nalja saanud, kui näiteks Leedus oleme käinud. Kui kohalikega nende keeles rääkima hakkan, endal Eesti koondise dress seljas, siis nad teevad ikka suured silmad ja küsivad, kuidas ma leedu keelt oskan. Ütlen neile: kallikesed, kui Baltikumis elad, võiksid ikka kolmest keelest vähemalt kahte osata!“ Foto: Katariina Peetson

Kuidas võistluste osakonna

mehest koondise massöör sai

Teitur Thordarsoni ajal olin ma küll jalgpalliliidus juba tööl, aga koondise juurde massööriks sain siis, kui Arno Pijpers koondise ja Flora peatreeneriks asus ja talvel Küprosele laagrisse sõitsime. Naljakas mõelda – raha üldse ei olnud, inimesed vahel palka ei saanud, aga asjad olid kuidagi nii aetud, et mängijad said koos perega mitmeks kuuks Küprosele minna. Igatahes oli toona ainsaks massööriks Dima – Dmitri Sergejev, kellel oli vanust juba 65 kanti. Olin ise mõned aastad varem treeneritöö kõrvale ka massööriameti võtnud – ideega, et saan nii ka oma poisse-tüdrukuid aidata. Igatahes oli toona Küprosel kuuajane laager ja Arno oli kahtlema hakanud, kas Dima ikka jõuab ja jaksab, mistõttu paluti mind appi. Sel ajal oli jube äge koondis: Stepanovid, Reimid, Poomid, Operid, Piirojad, kogu see vana kaader. Minu töö koondise juures algas ühesõnaga koos Arno Pijpersi tulekuga.

Undi massaažikabinet Spartas on täis põnevaid mälestusesemeid: kaelakaarte, võistlusnumbreid ja muud, mis tööga kaasas on käinud. Fotod: Katariina Peetson

Kuidas Unt bussiga restoranides toitu nuiamas käis

Kui plikad lõpetasid, läksin spordikooli kesk- ja pikamaajooksu peale, samasugune vastupidavusala. Seal sain tuttavaks jalgpalliliidu praeguse peasekretäri Anne Reiga, kes oli minust üks kursus tagapool. Tema mind 1996. aastal jalgpalliliitu kutsus – ütles, et Marius, mis sa passid siin, tule võistluste korraldamise osakonda. Liidu ruumid olid tollal esmalt Roosikrantsi tänaval, hiljem Toompeal. Aivar Pohlakul oli balletikooli kõrval pull maja, vanalinna kohta väikeste akendega. Seal oli niimoodi, et esimesel korrusel istusin mina koos Raimo Nõu ja Taavi Võsaga, me olimegi võistluste korraldamise osakond. Teisel pool istus koondise varustaja Maaren Olander, teisel korrusel olid Anne, Anne õde ja Aivar. Kõik oli väga pisike, lisaks olid toona veel ka jalgpalliliit ja FC Flora ühes kingakarbis koos. Jalgpalliliit hakkas aga tasapisi aina suuremaks minema.

Olime noored – ja seda noorust pidigi ära kasutama. Olime nagu parajad napakad! See ongi vigade tegemise aeg –isegi siis, kui läheb valesti, siis vähemalt julged, vanast peast enam ei julge ühtegi sammu teha.

Asjad nägid välja niimoodi, et Flora mängis Maarjamäel, sõitsime veoautoga sinna, panime staadionitäie reklaame peale. Auto läks samal õhtul veel Valka, meie ise järgmisel päeval järele, panime seal ka reklaamid üles. Reklaamiraha oli jalgpallis ainus raha, nende paigaldamine oli ülioluline asi. Praegu on kõik muidugi standardselt paigas, aga toona sõitsime reaalselt mööda Eestit pidevalt ringi.

Üks etapp oli veel selline, kus meil oli Volkswagen Caravelle’i buss, millega käisin restoranidest poistele konteineritega Maarjamäele lõunasööki viimas. Tollal oligi FC Flora sisuliselt Eesti koondis, palju auru läks sinna. Kontoris tüdrukud ütlesid, et näed, täna mine sinna restorani. Kohale jõudes on kokk kulbiga vastas ja ütleb: teil on arved maksmata, mitte midagi ei saa! Mul tuli siis hale nägu pähe teha ja rääkida, kuidas mina ise ei tahagi, aga poisid on näljas. Kuidagi nuiasingi alati toidu kätte…

Mingi asja ülesehitamise juures on kõige rohkem alati indu ja tahtmist. Tänapäeval oleks minu asemel mõni noor ilmselt võtnud telefoni ja helistanud Aivarile ja Annele, et siit täna süüa ei anta. Kuidagi aga ikka vastutasin ja lahendasin olukorrad ära. Aegamööda anti mulle uus restoran, sest vanas kohas oli maksmata. Ja niimoodi möllati. Mõtle, kuhu oleme nüüd jõudnud: A. Le Coq Arena, köök, kokad, värgid-särgid.

Kuidas Undist Eesti esimaratoonari treener sai

Mul oli treeneritöös auk – andsin õpilased ära ja tegin paar aastat ainult massaaži. Olen tähtkujult Kaksikud – peangi kogu aeg mitmel rindel rahmeldama. Tegin massaaži, läksin koju, tunduks nagu hea rahulik – aga midagi jäi puudu. Sain aru, et puudu oli just see treeneritöö, see materjal. Andke mulle ainult materjali! Nii noor ma ka enam ei ole, et viitsiks tittesid kasvatada – et kus su sall on või miks sul mütsi peas pole või miks sa hilined. Mõtlesin, et võtan mõned suuremad ja ongi äge.

Tallinnas on koolide krossijooksud, läksin sinna. Vana jalkakoondise mängija Dmitri Ustritski oli kehalise kasvatuse õpetaja – küsisin talt, et kas tal ei ole koolis kedagi, kes joosta tahaks. Tuligi välja, et üks hull pidavat olema – Leonid Latsepov. Ta on Roman Fosti lõpetamise järel maratonis praegu Eesti number üks, on kaks korda Tallinna maratoni võitnud ja jooksis nüüd isiklikuks rekordiks 2.14. Sihtisime temaga isegi Pariisi olümpiat, aga seal on lävend nii kõvaks läinud: enne sai 120 meest peale, nüüd tõmmati see 80 peale. Reitingu järgi on sinna üliraske peale saada ja praegu seda ei paista.

Ju jumal nägi, et tulen õige raja peale tagasi, ja andis mulle Latsepovi. Ta käis parasjagu 10. klassis, oli kaheksa aastat teinud taekwondo’d. Täielik viieline ja iseloomult totaalne tööloom! Niimoodi nõuab endalt, et…

Kuidas välisklubides mängijaid korralikult ei masseerita

Olen sellist tendentsi täheldanud, et välisklubide mängijad tulevad esimese asjana meie juurde ja paluvad, et tee mulle massaaži, tee mind siit lahti või siit lahti. Välisklubides öeldakse neile, et mine sõida ratast, mine Tai massaaži või nõelravisse! Kätt külge ei taheta panna, sest see on ju raske. Mängijad teavad, et kui nad koondisesse jõuavad, siis võetakse nad tükkideks lahti. Need riigid, kes on meist eluga ees, seal tehakse massaaži vähem ja lihtsamini, nad viitsivad vähem. Poolad, Rumeeniad ja Slovakkiad, endised sotsmaad, seal veel tehakse, aga sealt edasi on vahe täiesti märgatav.

Foto: Katariina Peetson

Kuidas noored enam raskeid asju ette võtta ei soovi

Ega ma ei riidle, aga praegune generatsioon… Omal ajal tuli Piiroja riietusruumi – tema on ju kaitsja, tema taga on värav. Ta võis kellegi teise ette võtta, talle näpud ninna panna ja sajatada: kuhu sa lendad, raisk? Sinu pealt käriseb, ma pean üksi ka sinu töö ära tegema! Tänapäeval on niimoodi, et ups, juhtus, aga mis ma ikka hakkan talle halvasti ütlema, ei oskagi halvasti öelda. Ühiskond ei lubagi meil ju agressiivne olla, peale lennata või mölakas olla. Kogu Thomas Häberli aja jooksul oli nüüd see viimane mäng Soomega esimene kord, kui ta riietusruumis natuke häält tõstis. See oli ju nii mängitav, ise lasime endale s***d väravad, plönnid. Tüüpiline: hakkame liigutama alles siis, kui meil elu raskeks tehakse. Oleks seal mõni Igor Prinsi tüüpi mees olnud, oleks ta putsa võtnud ja niimoodi vastu kappi visanud, et kõik väriseb. „Kurat, kas te hakkate mängima ka?“ Just nagu see Anna Levandi teema. Oi kui kuri, oi kui paha – aga kuidas sa siis saad? 11 uinuvat kaunitari, kes saavad viis tonni palka, unelevad väljakul.

Kõik see peegeldub ka minu trenni lastes. Kellegi ema helistab: oi, kas täna ikka trenn toimub, taevas on pilved… Valikuid on nii palju ja kõik on muutunud selliseks, et vaatan, mis parasjagu kõige ägedam on. Aga sport võrdubki iseloomuga! Martin Reim elas Mustamäel minu taga majas, kui olin suusatreener. Martin oli juba koondises. Mina tegin Glehni pargis treppidel trenni, tema tuli rattaga ja hakkas seal ka ise hüppama. Tohutult laoti ise oma põhja.

Nüüd on lastel nii palju valikuid. Vanasti tahtsid kõik lapsed koolivaheajal ainult laagrisse ja kui kooli ei olnud, tegime kaks-kolm trenni päevas, see oli äge. Nüüd ei taha lapsed sinna pori sisse tulla, suusatama või raskeid asju tegema. Palju lihtsam ja mõnusam on ju perega Hispaaniasse või Portugali puhkama sõita.

Massaažis üks rikas mees rääkis, et ta naabripoiss on jalgpallur ja et ta toetab teda. Kutsusin suvel kutti, et läheme rattaga sõitma. Poiss tõi toast oma treeningupäeviku ja ütles, et täna on sinna kirjutatud vaba päev ja ta ei tule kuhugi. On nagu on.

Kuidas

lihaste

järgi väravaid ennustatakse

Elu koondises käib päevaplaani järgi, astume kõik ühte jalga. Sööma, trenni, teeme joogid, määrime. Aga kui õhtul algab kõigil puhkus, siis meil töö. Tavaliselt läheb aega ikka kaheteistkümne või üheni öösel, et kõik tehtud saaks. Praegu oleme koondises selle töö peal kolmekesi, aga alguses olin mingil hetkel üksi. Olin noorem ja tegingi lihtsalt rohkem. Ükskord kutsuti mind appi, oli vist mingi U16 või U17 koondis. Räme päev oli, olin täiesti otsi andmas ja jala pealt ära kukkumas, kui üks poiss massaaži tuli. Katsusin ja ütlesin talle – mine pekki mis lihased, siit tuleb küll homme värav. Tüüp lõi kaks väravat! Siis ta käis nagu spanjel mul järel, et ütle veel midagi. Meditsiinilisel personalil on koondises hästi tugev vaimne või psühholoogiline roll. Hoiame mängijaid, nad saavad ennast maha laadida.

Kuidas koondise personali on varasemast kolm korda rohkem

Koondises on personali tänapäeval tohutult palju rohkem kui siis, kui mina alustasin. Vanasti olid peatreener ja abitreener, doktor Gunnar Männik, mina olin üksi füsioterapeut-massöör ja Raili Ellermaa oli mänedžer. Kui trenn oli ära, siis jooksime, Janno Kivisild ka, mööda hotelli ringi ja kogusime musta pesu kokku, et seda kuskile linna peale pessu saata. Välistreenerid on alati tulles asju laiemaks teinud – nemad tulevad ju oma standarditega. Nüüd oleme jõudnud nii kaugele, et personali on koondise juures 15–16 inimese jagu. Peatreener, kaks abitreenerit, väravavahtide treener, kehalise ettevalmistuse treener, videoanalüütik. Meditsiinilist personali on neli – arst ja kolm füsioterapeuti-massööri. Pressiesindaja, kokk, fotograaf, varustajad, mänedžer…

Foto: Liisi Troska

Kuidas Tarmo Rüütli õiget õhustikku lõi

Mulle endale meeldis Täri (Tarmo Rüütli – toim.) aeg kõige rohkem. Ta oli nii isalik! Kõik minu sõbrad ka küsisid, et mis teil ometi enne mänge riietusruumis toimub, mis rituaale te teete… Aga Täri tuli kohale ja rääkis: „Kutid – milleks rahvas tuleb? Rahvas tahab väravaid näha.“ Ei olnud mingeid isamaalisi kõnesid või midagi sellist. „Pall on? Vastane on? Lähme ja lööme neil kuradi puuri täis.“ Sellest piisas!

Täri oli selles mõttes imeline. Kui koondis kokku tuli ja riietusruumis istus, siis ta küsis: no nii, kutid, kuidas läinud on? Ta hakkas ükshaaval mehi ette võtma. „Räägi sina, kuidas on? Kas oled terve ka? Hästi. Järgmine – sinust olen nii palju lugenud, et tean. Järgmine – sina mängid siin Eestis, tean küll. Järgmine – Kink, ah, sina ole üldse vait, kui rääkima hakkad, siis me trenni ei jõuagi.“ Ja nii edasi. Igaühega oli ta nii isiklik ja suutis luua nii hea tunde ja õhustiku.

See on nii raske amet. Mõni treener läheneb hästi taktikaliselt. Mängijad peavad jälgima seda, seda ja seda. Hiljem tuleb välja, et mõned mängijad tahavadki, et neile oleks ette antud kindel ala, kus joosta, nagu koer keti otsas. Kostja Vassiljevil on aga jällegi vaja vabadust. Ei ole ühest valemit.

Ütlesin ka Thomas Häberlile, et ta tõi meile samasuguse hea tunde nagu Tarmo Rüütli ajal – kõik nagu tahaks endast rohkem anda ja rohkem teha. Kui sind väga ära surutakse, siis asjad ei toimi. Meil on praegu hoolimata tulemustest olnud väga hea õhustik.

Kuidas rootslased aina koosolekuid peavad

Magnus Pehrssoni ajal oli hästi palju koosolekuid. Mul on massaažis käinud ka Rootsi pankades töötavad inimesed, kes rääkinud, et see ongi Rootsi stiil – kõik arutatakse läbi, pannakse purgile silt peale ja purk riiulisse. Kui tuleb mingi jama, siis näitavad riiulile, et näe, meil on ju kogu töö tehtud. Rootsis pidi nii olema, et kui lumi maha sajab, kutsutakse kogu küla kokku koosolekule ja loetakse üle, mitu labidat olemas on, kellel on selg haige, kes saab lükata ja nii edasi. Selle kahe tunniga oleks eestlane juba ise labida võtnud ja töö ära teinud! Hästi palju pidi olema tähtsustamist. Selge see, et mingid asjad selguvad arutelu käigus, aga asjad ise jäävad tegemata.

Välistreenerid ju tulevad siia, Eesti koondis on nende jaoks üks projekt, kus nad siis mõne aasta on, ja lendavad siis siit edasi. Eestlane elab siin, on koondise treener ja hiljem mõne klubi treener, teab ja tunneb kõiki, tal on vastutus, ta on üks meist.

Käed, mis on juba peaaegu veerand sajandit Eesti jalgpallureid mudinud!

Foto: Katariina Peetson

Kuidas pool

maailma läbi reisida

Ma olen võibolla nõukaaja inimene, aga olen inimesena selline, et kui lähen tööd tegema, siis teen tööd. Isegi Vene ajal ei jooksnud ma reisidel mööda poode. Kui olen koondises, olen reaalselt tööl, ma ei võta neid nagu lõbureise. Ei ole nii, et kuulge, tüübid, mis täna teeme: kas läheme turule või linna peale? Lisaks pole ju selleks ka aega – olen kogu täiega asja sees. Isegi kui vahel jääb söögi ja trenni vahele paar tundi aega, ei taha ma kuskile kiirustada. Pärast jõuad veel viimasena bussi, püksid rebadel. Minu naine on ujumistreener Kaire Indrikson, kelle käes oli vist 38 aastat Eesti rekord 200 meetri seliliujumises. Tema ema Ulvi ujus 1960. aasta olümpial, kaksikõde Kaja on Triin, Berit ja Martti Aljandi ema. Nende lapsed käivad nüüd Kaire juures trennis. Täielik ujumispere! Selle kaudu tekkis mul lisaks jalgpallile ka ujumiskoondis, olen seal ka massööriks. See on ka projektitöö: muidu on nad oma klubide juures, aga kaks korda aastas on EM ja MM. Nüüd suvel läheme näiteks Serbiasse. Eelmisel suvel oli MM Jaapanis. Jalgpalli ja ujumisega on kogu maailm läbi käidud.

Koondise treeningul. Foto: Katariina

Kuidas Belgia kronud inspiratsiooni andsid

Me kõik kolm füsiot tuleme ju koondise juurde eri kohtadest. Mina Spartast, Priit Lehismets korvpallist, Helvis Trääder lihvib ja vahatab autosid ning ehitab hästi. Kui kokku saame, siis hakkab sünergia tööle. Kella keegi ei vaata, ei ole nii, et kell kukub üheksa ja läheme magama. Kui ühe-kaheni mängijatega tegeleme, siis vahel läheme Kaspar Rõivassepa või Miko Puparti toast veel läbi, paneme tagumikud maha ja hakkame rääkima. Vahel juhtubki nii, et järsku vaatame, et oi, kell on kolm öösel. Aga ühest jutust saab teine, teisest kolmas ja nii edasi.

Ja see huumor! Te ei kujuta ette, kuidas pannakse puid alla. Priit on ju põhiaja korvpallis – jalka on veel kossu kõrval viisakas. Seal on suured mehed, veel rõvedamad naljad. Priit oskab jube hästi mängida nii-öelda peksupoissi. Mängijatel on vaja ennast maandada ja siis ilgutakse tema kallal, ta on nagu piksevarras. Aga see kõik on heatahtlik. Kui keegi teine peaks talle liiga tegema, siis oleksid nad kõik tema eest kõhklemata väljas.

Treenerid tulevad ja lähevad, aga meie füsiod jäävad. Meie olemegi tegelikult need kultuurikandjad, ühest treeneriajastust teise ja nii edasi. Kui on tark treener, siis ta jagab selle ära. Meie ei kipu treenerite lauda arutama, kuidas nurgalööke lüüa – me oleme treenerite ja poiste vahel justkui mört, mis teeb kõik tervikuks. Oleme mängijate seljatagune.

Olen vahel ikka mõelnud, et olen juba nii vana, mulle aitab, teen ainult oma asju ja treeneritööd edasi. Aga Miko ütleb alati: ei lähe sa kuskile! Ükskord kui läksime Belgiaga mängima, kutsus Miko mind enda juurde ja näitas: vaata, Marius, kes Belgia koondises sama tööd teevad. 75aastased kronud, vanad, paksud, kõverad! Vaat nii tehakse seda tööd! Vaimne pool on selle töö juures ikka küllaltki tugev. Mul on mängijatega juba selline isalik suhe, olen ju paljusid näinud sellest ajast saati, kui nad koondisesse tulid, kuni karjääri lõpuni.

Kuidas Karol Metsast on Piiroja saanud

Kui Karol Mets koondisesse tuli, oli ta paras väike lollpea. Nad mängisid Joonas Tammega pikalt kaarte. Me olime kella üheni öösel massaaži teinud ja mõtlesime, et okei, paneme poe kinni. Pool kaks, kui juba magama hakkasime minema, tuli tema ühtäkki massaaži – et näe, mul sai nüüd kaardimäng läbi. Selline tüüp oli. Nüüd ta on kolmekümnene – võib pärast kaotusi vihast ja kurbusest suisa nutta. „Kurat, me ei ole nii s***d, me peame saama!“ Sellest väikesest „lollakast“ Karolist on saanud niisugune Piiroja, selline duhh on sees!

Peetson

Jalgpallimehaanik MARIO HANSI viskab jalgpalliajakirjandusele kinda

36aastane Mario Hansi on suurema osa elust veetnud Tartu Tammekas – esmalt mängijana, siis treenerina ja noortetöö juhina. Vahepeal Karel Voolaidi kõrval ka A-koondises abitreeneriks olnud Hansi on viimased paar aastat aga jalgpalliliidus vedanud FIFA programmi „Mängija teekond tippu“, kus tulevad kasuks kõik tema varasemad kogemused eri tasanditel.

Mario – sinu ametikoht jalgpalliliidus on projekti „Mängija teekond tippu“ juht. Asusid selle ameti peale 2022. aastal, kui see projekt loodi. Lugesin siis ja lugesin ka nüüd sellekohast pressiteadet – ja ei saa vist ikka päris hästi aru, mida see endast kujutab. Millega sa lõppude lõpuks tegeled?

Ma arvan, et isegi kui jalgpalliliidu sees eri inimeste käest küsida, siis ei pruugi palju vastuseid saada! Kõige selgemad vastused saaks ilmselt tehnilisest osakonnast, kus ma tegutsen.

Kogu lugu algas tegelikult aastal 2021, kui FIFA korraldas ülemaailmse jalgpalli ökosüsteemi analüüsi. Nende mure oli see, et väga vähesed koondised väljaspool Euroopat ja Lõuna-Ameerikat – ja naiste puhul ka Põhja-Ameerikat – on MMil edukad. (Minu enda vandenõuteooria on selline, et see kõik on suure tõenäosusega ka turundusega seotud – mida rohkem kontinente on hõlmatud, seda suurem on ju ka vaatajaskond.) Selle analüüsi tulemusena soovis FIFA luua selgust, millises seisus alaliidud on ja kuidas neid aidata saaks, et nad oleksid edukamad, teeksid paremat tööd ja oleksid produktiivsemad. Selle analüüsi tulemusena sündis FIFA projekt „Talent Development Scheme“ (TDS), mille slogan on „Give every talent a chance“ ehk „Anna igale talendile võimalus“. See oli projekti alguspunkt.

Et selles projektis osaleda, pidi Eesti Jalgpalli Liit ökosüsteemi analüüsist tulenevalt saatma soovitaotluse, kus on ära põhjendatud meie suuremad murekohad ja toodud ideed nende lahendamiseks. Eesti osalus sai FIFA-lt ka rohelise tule, aga tingimusel, et oleks olemas inimene, kelle töö oleks selle projekti eest vastutada – sellestsamast analüüsist tuli välja, et võrreldes maailma saja parema jalgpalliriigiga on nii jalgpalliliidus kui Eesti jalg-

Tekst: Raul Ojassaar | Foto: Katariina Peetson

pallis üldisemalt väga palju inimesi, kes töötavad topeltrollis, kolmikrollis või isegi rohkemates rollides korraga. Kuna olin samal ajal pikemal eneseotsingul ja vabaagent, siis avanes võimalus tulla esimest korda päriselt jalgpalliliitu tööle.

FIFA analüüsist ja meie enda tehnilise osakonna analüüsist on välja tulnud mitu puudujääki või tühja kohta, mida proovime eri projektidega lahendada. Ma ei ole küll ise otseselt ühegi projekti eest vastutaja, aga olen justkui mehaanik või abimees, kes on kogu aeg valmis ja aitab nõu ja jõuga igal pool, kus parasjagu vaja, et meie strateegilisi eesmärke ellu viia. Samal ajal on mul suur pilt, kuidas üks või teine jalgpalliliidu üksus või projekt võiksid üksteist täiendada.

Too mõni näide nende projektide kohta, millega tegelenud oled.

Kõige esimene projekt oli näiteks tehnilise osakonna strateegia ja tegevuskava loomine. Meil on küll olemas jalgpalliliidu üldine strateegia, aga kuna seal on väga palju punkte ja eesmärke, mida paberi peal on proovitud lahendada, siis meie ülesanne oli seada fookuspunktid. Sisuliselt tähendab see seda: meil on selline kogus ressurssi – millised on tõenäoliselt kõige suurema tasuvusega projektid, kuhu see ressurss suunata?

Tehniline osakond on kui mängija teekonna kirjeldus, kus iga komponent on osa suuremast pildist ja mõjutab teisi komponente. Koolitusosakonna eesmärk on aidata kaasa treenerite teadmiste ja kvaliteedi paranemisele. Rahvajalgpalli osakond aga püüab mõjutada ala populaarsust ja harrastatavust. Meil on ka projekte mängija arengu toetamiseks. Ja viimane kõige nähtavam osa on rahvuskoondised.

Tähtis osa meie strateegia puhul oli määratleda, mis on tehnilise osakonna tegevusalad ning millistest komponentidest see nii-öelda terviklik maja peaks koosnema.

Nagu eelnevalt öeldud, on kõik asjad ju omavahel seotud. Tegime näiteks analüüsi, kas harrastajate arv ja juurdekasv on piisav selleks, et konkureerida puhtalt kvantitatiivselt enam-vähem meiesarnaste riikidega. Kas meil on piisavalt ressurssi eeldamaks, et meie noortekoondistesse jõuab järjepidevalt rahvusvahelise tasemega mängijaid?

Minu jaoks on oluline, et võrdleksime end võrreldavaga. Meil ei ole mõistlik end Saksamaa või Inglismaaga võrrelda – see ei ole aus võrdlus, sest kvantitatiivselt ja kultuuriliselt alustame juba ette miinuspunktidega. Kui võtame aga riigid, kellega oleme sarnasemad, siis on see parem mõõdupuu. Igatahes koorus analüüsist välja, et ka harrastajate arvu ja osakaalu osas üldisest populatsioonist oleme endasugustega tagaajaja rollis. Tihtilugu läheb kogu fookus ainult noortekoondiste tulemustele ja sellele, kuidas parandada sealseid tingimusi ja tõsta taset, aga tegelikult hakkab lugu juba oluliselt varem pihta. Võibolla oleks targem kõigepealt rohkem panustada teadmistesse ja koolitustesse või rahvajalgpalli, et ala populariseerida ja harrastatavust suurendada? Muidugi ei tähenda see seda, et meie praegused 15 000 registreeritud mängijat ei ole piisav, et selle pealt midagi ära teha – kindlasti on. Aga kuna tippmängijaks sirgumine on küllaltki kompleksne ja väga paljude muutujatega protsess, siis see number meile mingisuguseid garantiisid ei anna. Fääri saartel on näiteks natuke üle 50 000 inimese, aga registreeritud jalgpallureid on vaid kaks korda vähem kui Eestis. Soomes on registreeritud jalgpallureid Eestist kümme korda enam.

„Ma ei ole küll ise otseselt ühegi projekti eest vastutaja, aga olen justkui mehaanik või abimees, kes on kogu aeg valmis ja aitab nõu ja jõuga igal pool, kus parasjagu vaja.“

Selle strateegia üks alustalasid on ka meie kirjeldus sellest, miks tehniline osakond üldse eksisteerib, ehk mis on meie inspiratsiooniks – me teeme seda mängijate pärast. Tahame, et Eesti mängijatel läheks hästi. On nad siis tipptasemel mängijad või harrastajad – kui nad jalgpalli astuvad, siis peaks nende teekond olenemata saavutustest tooma neile häid mälestusi.

FIFA programmi nimi viitaks justkui sellele, et see tegeleb individuaalsete talentide lihvimisega, aga tegelikult on töö hoopis palju laiem.

Pilt on laiem tänu sellele, et me ise analüüsisime oma olukorda selliselt. FIFA soov on, et riikides oleksid olemas kohad, kus on tagatud piisavad tingimused andekatele mängijatele arenemiseks – me räägime jalgpalliakadeemiatest, see on nende prioriteet. Eesti puhul on akadeemiad kindlasti tähtsal kohal, aga peame arvestama ka eellugu.

2019. aastal A-koondise abitreenerina.

Foto: Jana Pipar

Oht on see, et hakkame lahendama asju kuskilt, kus me ei ole veel valmis – tegeleme fokuseeritult ainult akadeemiate loomisega, aga tegelikult peaks meil olema palju rohkem paremaid teadmisi, kõrgema kvaliteediga treenereid, rohkem harrastajaid ja tugevam jalgpallikultuur. Kõikide väljatoodud arengute pealt saame hakata loodavatest akadeemiatest päriselt mingit tulemit lootma.

Kui nüüd rääkida klubidest ja seal tehtavast tööst, siis meie enda teooria kohaselt võiks üks suurema tasuvusega projekte olla klubide noortetöö hindamise süsteem, mis tähendab seda, et noortetööga klubisid hinnatakse ja võrreldakse kindlate kriteeriumite alusel. Vastavalt klubide tasemele saab jalgpalliliit ka paremini suunatult aidata klubidel noortega tehtavat tööd arendada. Lisaks oleksin akadeemia tiitliga ettevaatlik, sest ma ei ole sada protsenti veendunud, et need, kes ennast hetkel akadeemiaks nimetavad, meie poolt analüüsitud rahvusvaheliste mõõdikute kohaselt ka päriselt akadeemiad veel on.

Millised kriteeriumid seal siis täitmata võivad olla?

Üks asi, mida Eestis sisuliselt ei eksisteerigi, on mängijaid toetavad tugistruktuurid (inglise keeles player care). Need on tegevused, mis aitavad mängijal ainult jalgpallile fokuseeritud olla. Üks asi on koostöö kooliga, aga lisaks sellele on veel olemas abiõpetajad, psühholoogid ja inimesed, kes organiseerivad logistilisi küsimusi, et mängijad üldse jõuaksid akadeemia treeningutele, looksid kokkuleppeid kooli või lastevanematega, tegeleksid transpordi ja toitlustusküsimustega kuni koduigatsuseni välja. Kui räägime tõsiseltvõetavast Kesk-Euroopa akadeemiast, siis need asjad on seal olemas.

võin kinnitada, et jalgpalliliidu pakutud koolitused on väga heal tasemel – pigem on küsimus selles, kuidas siit leida see miski ekstra, mida keegi teine veel ei tee. Kuidas pigistada meie väiksest ressursist maksimum välja?

Maksimumist rääkides on olemas uuringuid selle kohta, kui paljud mängijad jõuavad üldse tippjalgpalli profimängijaks. Inglise akadeemiate kohta tehtud uuring näitas, et nendest, kes varajases nooruses liituvad akadeemiaga, jõuab profiks 0,5–1 protsenti. Ja me räägime akadeemiatest, millel peaks olemas olema nii kvaliteet kui kvantiteet ja kus kõik vajalik on justkui olemas! Sellel teekonnal on väga palju muutujaid ning ei ole võimalik garanteerida, et kui meil on kõik tingimused täidetud, siis tuleb suur hulk väga kvaliteetseid mängijaid. Mida me aga saame teha, on see, et loome võimalikult paljudele mängijatele hea toetava arengukeskkonna ja võibolla selle millegi ekstra, et siis protsente natukenegi oma kasuks kergitada. Lõpuks jõuame kohta, kus mõnest saab profimängija, teised aga hakkavad äkki varem juba treeneriks, mõni tegutseb jalgpallis lapsevanema, mõni toetaja või sponsorina. Tähtis on, et kõigil jalgpalli sisenenutel jääks sellest teekonnast hea tunne sisse – et neisse usuti, neist hooliti ja et nendega nähti vaeva.

„Fääri saartel on näiteks natuke üle 50 000 inimese, aga registreeritud jalgpallureid on vaid kaks korda vähem kui Eestis. Soomes on registreeritud jalgpallureid kümme korda rohkem kui Eestis.“

Oleme eri teemasid puudutanud: harrastajate arv, treenerite koolitused ja nii edasi. Mis on sinu hinnangul hetkel Eesti jalgpalli noortetöö suurimad kitsaskohad?

Et keegi valesti aru ei saaks, siis ma ei mõtle treenerikoolituste puhul, et meil oleksid kehvad koolitused või kõik harimata treenerid. Suure tõenäosusega on Hispaanias ja Saksamaal protsentuaalselt sama palju häid ja tublisid treenereid nagu Eestis, kuid kuna seal on mass lihtsalt nii palju suurem, siis see tähendab seda, et kui meil on näiteks sada väga head treenerit, siis seal kümme tuhat. Meie võimalus seisneb alaliidu, klubide ja treenerite koostöös kvaliteetsete treenerite protsendi kergitamises. Olles asjas ise rohkem sees,

See on minu isiklik vaatenurk, aga ma ei usu, et meid saadab pikemas perspektiivis edu, kui valime välja ainult üks-kaks talenti ja paneme kõik panused nende peale. Ka teadus ja statistika ei toeta seda. Mina näen pigem inimesi kui potentsiaali – püüame mängijatest maksimaalselt nende potentsiaali kätte saada, olenemata sellest, milliseks nende lõpproll jalgpallis kujuneb. Kui me kõikidesse sellise mentaliteediga suhtume, siis on nende jaoks ka teekond jalgpallis suure tõenäosusega positiivsem, nad jäävad jalgpalli juurde ja mõjutavad juba positiivselt järgmisi mängijaid.

Kas su töö meeldib sulle?

Meeldib väga.

Küsin seda seepärast, et oled jalgpallis teinud väga erinevaid asju alates noortetreeneriks olemisest, noortetöö juhi ametist kuni A-koondise abitreenerini, jõudes nüüd siia välja. Kas treener sinu sees on endiselt olemas? On sul ambitsiooni kunagi uuesti ka treeneritööd teha?

Mingis mõttes võtabki mu praegune töö hästi kokku selle, mis mu eelnev lugu on olnud. Kuna see on olnud jalgpalli sees väga kirju, siis tahan uskuda, et

Foto: Jana Pipar

mul on kõikidest nendest valdkondadest olemas mingisugune arusaam. Seepärast arvan, et see töö sobib mulle hästi.

Treeneritööd ja praegust administratiivset tööd eristab suuresti see, et esimene annab tagasi nii palju rohkem emotsiooni ja seda küllaltki kiirelt. Praeguses töös võtab see kõik väga palju aega.

Ja kui see lõpuks juhtub, siis kui palju neid inimesi ikka on, kes oskavad seda kuidagi sinuga seostada…

Jah, aga see mind otseselt ei huvitagi. Minu jaoks on täiesti okei olla ka kusagil taustal ja teisi aidata, saan oma emotsiooni sellest hoolimata kätte.

Kuid treeneritööd kindlasti igatsen. Hetkel on aga elus selline seis, kus näen, et ma ei ole veel nii vana, et treeneritöö rong oleks läinud. Olen hetkel valinud selle tee ja annan endast parima, aga kui see projekt peaks kunagi lõppema või on vajadus kurssi muuta, siis on see valik olemas.

Kui minu tausta vaadata, siis ma ei ole inimene, kes hüppab kiiresti ühelt kohalt teisele. Tammekas olin näiteks trenniminekust kuni lõpetamiseni 24 aastat, selle hetkeni, kui nägin, et ma ei ole võimeline midagi rohkem andma. Samamoodi on nüüd jalgpalliliidus – annan endast sel teekonnal nii palju, kui mul on. Näen suuri plusse selles, kui võtta midagi ette ja sellesse päriselt süveneda.

2017. aasta hooaja avamine: oma mõtteid tutvustavad Tartu Tammeka kaaspeatreenerid Mario Hansi ja Kaido Koppel.

Foto: EJL

sütitada kirge mängu vastu. Norbert Hurt oli aga esimene treener, kes tegi asju võrreldes teistega väga professionaalselt. See oli ka esimene kord, kus läheneti protsessile teaduspõhiselt. Kuna tal oli väga noor võistkond, ei piirdunud ta ainult platsipealsete tegevustega, vaid proovis harida mängijaid ka selles osas, kuidas võiks jalgpalliväline elu mängija tegemisi toetada: toitumine, uni ja nii edasi. See oli esimene kord, kus keegi proovis päriselt holistiliselt ja professionaalselt toimetada. Seda kihvtim oli vaadata Marko Kristali ja Norbert Hurda duot, kui esimene oli peatreener ja teine abitreener. Natuurilt annab kaht erinevamat inimest leida! Sellepärast see kooslus ilmselt väga kaua ka ei kestnud (naerab – toim.)...

2017. aastal sai ka sinust endast Tammeka peatreener – koos Kaido Koppeliga. Kuidas teie koostöö selliselt toimis?

Lugu sai alguse sellest, et Indrek Koseril sai enda meelest Tammeka peatreenerina ring täis ning oli vaja värsket verd. Minule kui toonasele abitreenerile tehti pakkumine, aga nägin, et personali oleks vaja häid inimesi juurde. Kaidoga olin mõni aeg varem tuttavaks saanud ja nägin, et ta on täielik jalgpallifanatt, kellel on mingid tugevused, mida minul ei ole. Saime jutule, aga Kaido ambitsioon oli samuti kindlasti peatreener olla. Mõtlesin, et minu jaoks ei ole vahet, kui tema ka peatreener on – suure tõenäosusega olime võimelised asju diskussiooni kaudu lahendama.

Lõpuks kestis see tandem ainult aasta. Mis juhtus? Minu jaoks oli see kolmas aasta Tammeka esindusmeeskonna juures. Samal ajal hakkas mul kõrvale tekkima noortekoondiste pool, kus olin abitreener. Seal õnnestus mängida näiteks Hispaania U21 koondise vastu ja tundsin, et see oli koht, kus sain oma ambitsiooni veel rohkem realiseerida, ma ei tahtnud piirduda vaid Premium liiga kogemusega. Kuna sain siis ka Tammekas pakkumise hakata noortetöö juhiks, saingi samal ajal olla ka U21 koondise abitreener, ja sellest sai hiljem töö A-koondise abitreenerina.

„Suure tõenäosusega on Eestis, Hispaanias ja Saksamaal protsentuaalselt sama palju häid treenereid. Kuna seal on mass lihtsalt nii palju suurem, siis kui meil on sada head treenerit, siis seal kümme tuhat.“

Kõige muu kõrvalt pead eestikeelset jalgpalliblogi, mis asub aadressil ylesehitus.com. Räägi natuke sellest, kuidas selline veebileht sündis.

Mängijana nägid ja kogesid Tammekas päris erinevaid treenereid. Milline või millised neist treeneritest sulle endale kõige suurema jälje on jätnud?

Igaühel olid kindlasti omad tugevused ja nõrkused. Minu esimene treener Hillar Otto oli see, kes aitas

Alustasin sellega siis, kui pidasin pärast lapse sündi jalgpallist pausi. Minu mõjutajaks oli suuresti Betsafe’i podcast – minu mure seisnes selles, et meie jalgpallisaated küll kajastavad ja käsitlevad Eesti jalgpalli, aga teevad seda pealiskaudselt ilma igasuguse taustauuringu või süvenemiseta. Kuulsin ka teiste inimestega vesteldes, et „oh kui äge saade, panevad seal puid teistele alla“ ja nii edasi.

Nii aga jäävad probleemikäsitlused väga pinnapealseks. Mõtlesin: mis oleks, kui prooviks lahata Eesti jalgpalli natuke sügavamalt?

Näiteks oli mul mitu aastat hingel olnud jalgpalluri jooksutehnika küsimus, millest saigi esimene postitus. Eri ajakirjanikud ja üks kergejõustikutreener väidavad, nagu oleks kehv jooksutehnika üks peamisi põhjuseid, miks Eesti koondis ei ole edukas. Olles ise A-koondise juures olnud ja näinud eri fitnessiraporteid, siis ei saa öelda, et see tegelikult probleem oleks. Kui mäng nõuab, oleme valmis jooksma väga palju. Küsimus on pigem selles, miks me kuhugi jookseme, mis hetkel, mis suunas, millise kiirusega ja mis hetkel me pidurdame. See on minu jaoks palju olulisem ja suurem küsimus kui see, kui kaua me jõuame joosta.

Sealt tekkiski ajend asja natuke rohkem uurida, lahti kirjutada ja vestlusesse ka teistsugust perspektiivi tuua, eesmärk ei ole tingimata vastanduda. Ridade vahel olen aga proovinud mõista anda, et suure tõenäosusega ei ole lahendus kunagi konkreetselt must või valge, tõde asub kuskil vahepeal. Hetkel aga tundub, et oleme ühiskonnana kohas, kus otsime ainult musti või valgeid valikuid. Tegelikult on ju nii, et kui astuksime kasvõi ühe sammu keskteele lähemale, oleks meie pilt oluliselt terviklikum.

Mitme postituse autor on seal Jani Sarajärvi, põgusalt Nõmme Unitedit juhendanud soomlane, kellega sina olid juba varem tuttav. Kuidas te tuttavaks saite?

Minu hea sõber Markus Jürgenson läks 2017. aastal mängima Vaasan Palloseurasse. Olin siis juba tükk aega treeneritööga tegelenud ja ta rääkis pidevalt, et neil on väga kindel mängustiil ja väga äärmuslikud, hästi innovatiivsed ja teadusliku lähenemisega treenerid. Mulle tundus see huvitav ja kuna see kõik toimus meile üsna lähedal, siis uurisin, kas saaksin sinna neid vaatama minna. Mind võeti väga lahkelt vastu – Jani oli siis VPSi abitreener, meil oli nende personaliga pikki vestlusi sellest, miks ja kuidas nad midagi teevad.

Lehel ylesehitus. com on praegu kuus põhjalikku postitust eri teemadel. Viimane sissekanne on pärit detsembrist ning selle autor on Jani Sarajärvi.

tusest. Nüüd on see küll maha võetud, aga sealsed postitused pandi hoopis raamatuks kokku.

Kolmas inspiratsiooniallikas oli FC Flora podcast, mida vedas Silver Grauberg. Seal räägiti samuti päriselt jalkaasjadest ja küllaltki süvitsi. Siinkohal Silverile üleskutse: asjale tuleb hing jälle sisse puhuda. Mängijate pärast!

Kindlat regulaarsust vist sel blogil ei ole – tekstid ilmuvad siis, kui mõte tekib ja artiklid valmis saavad?

„Kui saaksime oma jalgpallikultuuri rohkem selliseid ajakirjanikke, kes teevad suuremat eeltööd, oleks see suurepärane.“

Kui olin oma pikal puhkusel, siis õppis Jani Portugalis. Otsisin ta üles, saime kokku, arutasime ja jäime rohkem suhtlema. Tean, et tal on kogemusi ja ideid teatud teemade suhtes, mida mul ei ole. Samuti on tal akadeemiline taust, ta on teinud teadustöid selleks, et mingeid asju toetada.

Kui korra blogi alustamise juurde tagasi tulla, siis üks faktor oli ka see, et soomlastel oli seesugune blogi juba olemas. Jani uuris minu käest, kuidas Eestis on. Ütlesin talle, et Soccernet.ee on ju olemas… aga midagi rohkemat küll ei ole. Ta oli väga imestunud! Soomlaste blogi oli väga huvitav –palju erinevaid vaatenurki eri teemadel, ülesehitus oli kooslus teadusartiklist ja tavalisest blogiposti-

Esimese postituse valmimine võttis mul vist aega natuke üle aasta. Algselt oli see vist kolm postitust, mis olid kõik väikese raamatu suurused. Mõtlesin siis, et peaksin seda natuke lihtsustama ja söödavamaks tegema, et keegi üldse viitsiks selle läbi lugeda. Tegelikult on päris mitu postitust ühe pika teema jaotused. Praegu alustasin ka ühe väga pika postitusega, aga sain aru, et proovin sellega kümmet probleemi korraga lahendada ja mõistlikum on see väiksemateks osadeks jaotada. Mingis mõttes on see ka kinda heitmine jalgpalliajakirjandusele ja podcast’idele. Hästi palju on tekkinud sellist esimese tunnetuse pealt lahmimist ja eeldamist ja järjest vähem teevad jalgpalli kajastavad inimesed eeltööd. Minu jaoks on maru kihvt näiteks Soccernetist lugeda neid artikleid, kus on inimesed päriselt vaeva näinud, midagi uurinud ja siis oma järeldused välja toonud. Kui saaksime oma jalgpallikultuuri rohkem selliseid inimesi, kes teevad ka suuremat eeltööd, oleks see suurepärane. Jah, lugejate arv on sellel artiklil võibolla väiksem, aga olen enam kui veendunud, et kui lool on kasvõi üksainus lugeja, aga tegu on „õige“ lugejaga, kellel on võimalik mõjutada näiteks tuhandet last, siis ehk sellest ühest lugejast piisab. Ma ei usu, et iga teema kohta lihtsalt vahu üles kütmine Eesti jalgpalli edasi aitab.

Jaapanist Brasiiliani.

Kes mängivad tänavu Premium liigas?

A. Le Coq Premium liigas on alatasa elevust tekitanud võõrleegionärid, kellest mõnd jäädakse pärast Eestist lahkumist meenutama hea sõnaga. Ka tänavune kõrgliigahooaeg koosneb rahvusvahelisest seltskonnast. Siit on võimalik leida sama särav komeet kui näiteks endine Tallinna FCI Levadia poolkaitsja Ernest Agyiri eelmisel Premium liiga (pool)aastal enne Taani kõrgliigaklubi Randers FC ridadesse liikumist. Selleaastase leegionäride koosseisu teeb veelgi huvitavamaks asjaolu, et paari meeskonna puhul on näha eripärasid välismaalaste värbamisel.

Premium liiga meeskondade koosseisudesse on tänavu registreeritud kokku 243 mängijat ning neist on välismaalane pea iga viies, nende keskmine vanus on 23,8 aastat. Kümne kõrgliigaklubi nimekirjas on jalgpallureid 25 riigist. Enim Eesti riigi kodakondsuseta mängijaid on Narva Transi ridades, kus nad moodustavad ligi poole piirilinlaste koosseisust. Üheteistkümnest välismaalasest neli on Venemaa passiga ning neil on Eestis treenitud mängija (ETM) staatus. Huvitav on Transi koosseisu puhul ka tõik, et kahe hooaja vahel liitus meeskonnaga kolm Gruusia kodakondsusega mängijat (Sergo Kukhianidze, Vaja Nemsadze ja Shalva Burjanadze). Lisaks neile naasis Eestisse gruusia päritolu Eesti kodakondne Zakaria Beglarišvili. Narvalaste koosseisus mängib tänavu ka kaks aafriklast – pikaaegsele Transi mängijale Iriele lisandus meeskonda Burkina Faso jalgpallur Landry Kabore. Transile järgneb üheksa meeskonda registreeritud välismaalasega Tallinna FCI Levadia, mille puhul väärib märkimist, et leegionäridest peaaegu pooled (neli) on brasiillased. Kui mullu liitusid kümnekordse Eesti meistriga Heitor, Felipe Felicio ja João Pedro, siis talvel sõlmiti leping ka Alexandre Lopes Gomesiga. Nõmme Kalju ridades on ligi kolmandik meestest välismaalased. Jaapanlase Koki Hayashi liitudes on nüüd Kaljus esindatud mängijad kahest maailma otsast, sest eelmisel aastal saabus Eestisse Kanada ründaja Promise David. Samuti on Kalju ridades prantslased Yohan Mannone ja Reginald.

Kaljuga sama palju välismaalasi leiab ka Paide Linnameeskonna koosseisust, kellest enamik on Aafrika päritolu mängijad. Paide seitsmest välismaalasest kaks (Ebrima Jarju ja Alieu Gibba) on Gambia kodakondsusega ning leidnud tee Eestisse Paide partnerklubi Real de Banjuli kaudu. Lisaks on Paide meeskonnas kaks ghanalast: Abdul Razak Yusifiga liitus eelmisel suvel Thomas Agyepong. Kaljust ja Paidest ühe võrra vähem välismaalasi on Tartu Tammekal, mille registreeritutest veerandi moodustavad mängijad, kellel pole Eesti kodakondsust. Nende koosseisus on nii Itaalia, Poola, Gruusia, Suurbritannia ja Põhja-Iiri, Ghana kui Nigeeria kodanikke.

Kolm välismaalast on JK Tallinna Kalevi ja FC Nõmme Unitedi meeskonnas. Mõlema klubi puhul torkab silma, et kolmest mängijast kaks on sama riigi esindajad. Kalev on end kaks järjestikust hooaega täiendanud soomlastega – kui eelmisel aastal toodi väravapostide vahele Oskari Forsman, siis selle hooaja eel leiti lisajõudu väljaku teise otsa tipuründaja Onni Suutari isikus. Unitedi meeskonna võõrleegionäride kaks kolmandikku moodustavad ukrainlased Oleksandr Musolitin ja Mõhhailo Plohhotnjuk, kolmas Premium liiga debütandi vä-

Tekst: Siim Martti Kubensky / Foto: Katariina Peetson

Narva Transis legendi staatusesse tõusnud elevandiluuranniklasel Iriel algas Eestis juba 12. hooaeg.

lismaalane on slovakk Jakub Luka. Välismaalased puuduvad Tallinna FC Flora, Pärnu JK Vapruse ja FC Kuressaare koosseisust.

Levadia brasiillaste jalgpallisamba

Tallinna FCI Levadia tehniline direktor Dmõtro Shkrebets räägib, et brasiillaste saabumine võistkonda tulenes klubi uuest suunast välismaalaste värbamisel. Ta kiitis meeskonna spordiosakonna oskuslikku suhtlust teiste klubide, agentide ja mängijatega, sest see võimaldas kavandatud strateegia ellu viia. Levadia suurt huvi brasiillaste vastu põhjendas Shkrebets muljetavaldava tehnilise pagasiga. „See ei ole saladus, et brasiillased on pallivõlurid. Usume, et meie kirgliku hispaania treeneritiimiga võib nendest kujuneda midagi maagilist. Klubina kasutame võimalust neid Eestis mängitada,“ räägib ta.

Levadia tehnilise direktori sõnul on eesmärk saada vastastikust kasu: mängijate kvaliteet aitab võistkonnal areneda ja seatud eesmärkideni jõuda, Levadia võimaldab aga meestel teha järgmise sammu kõrgemale tasemele. „See on eduka klubi valem. Kui suudame leida rohkem võimalusi kvaliteetsete mängijate Eestisse toomiseks, siis see tõstab kohaliku jalgpalli taset,“ selgitab Shkrebets.

Tammeka tegevjuht Kristjan Tiirik ütleb, et Tartu klubi võõrleegionäride puhul on prioriteet noorus. Samamoodi nagu Levadial on ka Tammeka nägemus see, et Premium liiga võiks olla noortele välismaalastele hüppelaud edasiseks karjääriks. „Üldiselt vaatame alla 23aastaseid välismängijaid perspektiiviga, et nad saaksid Eestist edasi liikuda. Meie oleme koht, kus nad võiksid end realiseerida. Meie liigatase on Kesk-Euroopaga võrreldes kergem. Noormängijad tulevad siia, kus saab teha esimese läbimurde,“ räägib Tiirik. Seda tõestab ka asjaolu, et Tammeka koosseisu rahvusvahelistest saabujatest ei vasta alla 23 aasta vanuse kriteeriumile vaid 26aastane Olawale Tanimowo. Ahmed Adebayo Basher on 21-, Eugenio Bracelli 22- ning David Epton vaid 18aastane.

Tükike Gruusiat piirilinnas

Narva Transi tegevjuht Konstantin Burdakov räägib, et nad on aastaid suhelnud Gruusia agentidega. Kõigepealt tegelesid piirilinlased keskkaitsja Burjanadze liitumisega, kelle kaudu tekkis Transi juhtkonnal side Beglarišviliga. Koostöös sama agendiga jõudis Eestisse ka teine Gruusia passiga jalgpallur, narvakate uus esiründaja Kukhianidze. „Tal oli huvitav profiil, sest ta oli saanud kutse Gruusia A-koondisesse ja ta on ka veel piisavalt noor,“ kirjeldab Burdakov aprillis 25aastaseks saanud ründajat. Nemsadze liitumisel mängis olulist rolli Beglarišvili, nad on mõlemad 1990. aastal sündinud mehed. Nad mängisid koos Gruusia noortekoondiste eest, mispärast olid juba aastaid omavahel tuttavad.

Premium liiga meeskondade välismaalaste arv ja osakaal meeskonnas

(allikas: Eesti Jalgpalli Liidu koduleht)

Meeskond Mängijaid registreeritud Välismaalaseid registreeritud

Välismaalaste osakaal meeskonnas (%)

JK Narva Trans 23 11 48

Tallinna FCI Levadia 24 9 38

Nõmme Kalju FC 22 7 32

Paide Linnameeskond 26 7 27

Tartu JK Tammeka 24 6 25

FC Nõmme United 23 3* 13

JK Tallinna Kalev 25 3 12

Pärnu JK Vaprus 19 0 0

Tallinna FC Flora 27 0 0

FC Kuressaare 30 0 0

KOKKU 243 46 19

* Selle sisse pole arvestatud Aserbaidžaani U21 koondise eest mänginud, aga Eestis kasvanud Murad Velijevit, kel on Eesti kodakondsuse kõrval ka Aserbaidžaani spordipass.

Põhjanaabrite kvaliteet siinpool lahte Mulluse pronksivõistkonna Tallinna Kalevi spordidirektor Joel Lindpere sõnab, et nende nägemus on leida võõrmängijaid lähiriikide seast, kuna nad kohanevad siinse keskkonnaga kõige kiiremini. „Kui meil on valida, kas võtta mõni lähinaabrite mängija, kellel on lihtsam kohaneda ja kelle keelebarjäär on praktiliselt olematu, siis see on kõige lihtsam käik,“ leiab ta. Lindpere lisab, et kuigi Eesti ja Soome kõrgliiga võrdluses on kohalik jalgpall põhjanaabrite omast väikese sammu võrra maas, siis üldiselt töötavad mõlemad riigid sarnaste põhimõtete alusel. Kui Premium liiga välismängijatest ligi veerandi (11/46) moodustavad aafriklased, siis Lindpere hinnangul on Aafrika mängumehe liitumine finantsiliselt riskantne. Selle puhul tuleb arvestada, et sulandumine uude kultuuriruumi oleks võimalikult sujuv, mis ei ole alati garanteeritud. „Olles mänginud Tšehhis ja Bulgaarias, siis väga harva liitub meeskonnaga vaid üks aafriklane korraga. Kui minna seda teed, siis tuleb minna järjest,“ põhjendab Kalevi spordidirektor.

Tulevikku vaadates avaldab Lindpere, et Kalevi soov on lisaks Soomele leida edaspidi sobivaid mängijaid ka Skandinaavia liigadest. „Rootsi, Norra ja Taani on riigid, kus mängijad suudavad ka Euroopas kõrgemal tasemel läbi lüüa. Norra keskmine mängija võiks anda Eesti liigale väga palju juurde,“ leiab mängijakarjääri jooksul Tromsøs pallinud Lindpere.

Koondisekutse aastast 1991

Kuigi Eesti taasiseseisvus 1991. aasta augustis ning esimese ametliku maavõistluse pidas selle järel 1992. aasta juunis, ei tähendanud see, et enne seda ei oleks Eesti koondmeeskond üldse koos käinud või kohtumisi pidanud –Eesti Jalgpalli Liidu tegevus taastati näiteks juba 1988. aasta lõpus.

Seekord toome rubriigis „Arhiivist“ välja jalgpalliliidu arhiivist leitud huvitava üriku – koondisekutse aastast 1991. Ajahammas on enam kui 30 aastaga teinud paberiga oma töö, kuid tekst on õnneks veel napilt loetav.

Teie olete arvatud Eesti koondmeeskonda kohtumiseks Läti üliõpilaste koondmeeskonnaga, milline toimub 23. mail kell 17.00 „Dünamo“ staadionil. Koondmeeskonna kogunemine on 22. mail kell 17.00 „Norma“ staadionil, kus toimub treening.

Väljastpoolt Tallinna mängijate majutus on „Flora“ Spordikompleksis Forelli 12.

Kõik kulud (sõit, toitlustamine, majutamine) kindlustab Eesti Jalgpalliliit.

Võimaluse korral paluks säilitada töötasu töökohal.

Peatreener H. Kaat

Aadressil Forelli 12 asub tänapäevalgi Kristiine spordihall, mis kandis vanasti Flora spordikompleksi nime – seda mitte FC Flora, vaid Flora-nimelise keemiakombinaadi järgi. Norma staadion kannab tänapäeval Maarjamäe staadioni nime, Dünamo staadioniks nimetati nõukogude ajal Kadrioru staadionit.

Kuigi dokumendil pole kirjas, kellele konkreetselt on selline kutse saadetud, saame toonaste ajalehtede põhjal teada, millises koosseisus Läti meeskonnale vastu astuti. Eesti meeskonnas kuulusid algkoosseisu selles matšis Mart Poom, Marek Lemsalu, Igor Prins, Vladimir Urjupin, Vjatšeslav Karin, Anatoli Novožilov, Sergei Bragin, Juri Lebret, Martin Reim, Marko Kristal ja Urmas Kirs, vahetusest sekkusid Urmas Liivamaa, Indro Olumets ja Igor Brattšuk. „Seega mängijaid Florast, Pärnu Kalakombinaadist / MEKist, Normast, Jõhvi Estoniast, Viljandist ja TVMKst,“ resümeeris Spordileht. Kuigi koondise-

kutsel on märgitud peatreeneriks Heinart Kaat, siis meeskonda tüürisid kohtumises tegelikult Valeri Bondarenko ja meeskonna ülem Uno Piir.

Eesti koondis võitis kohtumise Urmas Kirsi tabamustest 2 : 0. Läti üliõpilaste koondis kõlab esiti küll kummalise moodustisena, kuid tegelikkuses oli see kohalikus konkurentsis Forums-Skonto nime all tegutsenud tiim tol hetkel Läti NSV valitsev karikavõitja ja meistrivõistluste hetkeliider, kes oli Spordilehe andmetel tugeva sponsori toel käinud lühikese aja jooksul mängimas Inglismaal, Rumeenias, Saksamaal ja USAs. Hiljem sai sellest Riia Skonto, kes tuli aastatel 1991–2004 koguni 14 korda järjest riigi tšempioniks.

Lätlaste ridades käis Kadriorus teiste seas mängimas näiteks keskkaitsja Mihails Zemļinskis, kes mängis hiljem Läti koondise eest 105 mängus ja lõi 12 väravat, tehes 2004. aasta EM-finaalturniiril Läti eest kaasa kõik kolm kohtumist. Einārs Gņedojs ja Artūrs Šketovs esindasid aga mõned aastad hiljem Tallinna Sadamat, Šketovs enne seda põgusalt ka Lantanat.

Foto: Alex Livesey, UEFA via Getty Images

Florian Wirtz Leverkuseni Bayer Saksamaa

Foto: Lars Baron, UEFA via Getty Images

Alex

Matthias Tamm Nõmme Kalju

Eesti

Florian Wirtz Leverkuseni Bayer Saksamaa

Foto: Lars Baron, UEFA via Getty Images

Darwin

Núñez Liverpool Uruguay

Miks on osa särginumbreid ajalooliselt seotud mõne kindla positsiooniga?

Väravavaht – number üks.

Paremkaitsja – number kaks.

Paremäär – number seitse.

Ründav poolkaitsja – kümme. Tipuründaja – üheksa. Ja nii edasi! Mitu särginumbrit seostub meile jalgpallis kindla positsiooniga. Kuidas on see aga niimoodi välja kujunenud?

Meie lugeja Tarmo saatis meile selleteemalise küsimuse: „Miks on mõned positsioonid suisa nii selgelt särginumbriga seostatud, et neid positsioone kutsutakse vahel lihtsalt numbri järgi? Näiteks saame ju kohe aru, millist rolli väljakul mõeldakse, kui räägitakse number kümnest või number kuuest.“

Seega – miks on osa särginumbreid ajalooliselt seotud kindla positsiooniga? Vastab Jalka peatoimetaja Raul Ojassaar:

„Jalgpalli algusaegadel särginumbreid ei kasutatud – see tava hakkas juurduma alles eelmise sajandi teisel ja kolmandal kümnendil, kuid näiteks Inglismaal muutusid need kohustuslikuks alles hooajal 1939–40, MM-finaalturniiril kasutati särginumbreid esimest korda 1950. aastal.

Kuna pikalt olid igas mängus platsil ainult numbrid ühest üheteistkümneni ning suurem osa võistkondadest mängis võrdlemisi sarnase asetusega, kinnistusid igale positsioonile kindlad särginumbrid. Kuni kolmekümnendateni oli levinuim formatsioon 2-3-5 ehk püramiid, kus kaks kaitsjat olid numbritega 2 ja 3, poolkaitsjad 4, 5 ja 6 ning viiene edurivi 7, 8, 9, 10 ja 11, kus 7 ja 11 olid parem- ja vasakäär, 9 kesktormaja ning 10 ja 8 pisut allpool toimetavad ründemängijad. Sellest algasendist hakkas asetus aja jooksul edasi arenema: Inglismaal langesid keskpoolkaitsjad 5 ja 6 ajapikku kahe senise kaitsja (2 ja 3) vahele tänapäevasteks keskkaitsjateks, number 4 jäi aga kaitsvaks poolkaitsjaks. Number 8 langes samuti allapoole keskpoolkaitsjaks, ääreründajad 7 ja 11 äärepoolkaitsjateks.

Muudes riikides käis areng suures plaanis sarnaselt, aga väikeste nüanssidega. Ungaris ja Ida-Euroopas mindi 2-3-5 pealt üle 3-2-5-le, kus esmalt langes kaitsjate 2 ja 3 kõrvale vasakpool-

Eesti koondise algkoosseis 2005. aasta kohtumises Slovakkiaga, kus kõik mängijad kannavad positsioonile vastavaid särginumbreid. Eestis on traditsiooniliselt kandnud keskkaitsjad numbreid 3 ja 4, äärekaitsjad numbreid 2 ja 5. 4-4-2 formatsioonis mängides on ründajad 10 ja 9, keskpoolkaitsjad 6 ja 8 ning äärepoolkaitsjad 7 ja 11.

Foto: Lembit Peegel

seks kaitsjaks number 4. Neljase kaitseliini ajaks olid äärekaitsjatena kinnistunud 2 ja 4, keskkaitsjatena 3 ja 5.

Euroopast tollal eraldatud Lõuna-Ameerika jalgpallis arenes positsioonide nummerdus aga pisut teistmoodi. Argentinas oli küll algne 2-35 samasuguse nummerdusega nagu Inglismaal, kuid kuna seal arenesid levinuimad formatsioonid teisiti (vahepeal käisid läbi 3-2-2-3 ja 3-2-5, enne kui jõuti 4-4-2 ja 4-3-3 juurde), erinevad sealsed numbritavad Euroopa omadest pisut. Argentinas on keskkaitsjate numbrid enamasti 2 ja 6, äärekaitsjad 3 (vasakul) ja 4 (paremal). Number 5 on Argentina süsteemis kaitsev poolkaitsja. Brasiilia süsteem sarnaneb number 5 rolli poolest Argentina omaga, aga seal on keskkaitsjad 3 ja 4, äärekaitsjad 2 ja 6.

Väga pikalt oli levinud, et iga mängu algkoosseis koosnes numbritest 1–11 – igale mängijale unikaalse särginumbri andmine juurdus tippjalgpallis alles üheksakümnendatel, mis tõi platsile rohkem eri numbreid. Eesti koondise algkoosseis kandis aga näiteks sisuliselt igas mängus numbreid 1–11 kuni 2007. aastani.“

Jalka võtab rubriigis „Miks?“ luubi alla küsimused, mille on lugejad meile saatnud või mis on lihtsalt jalgpalli vaadates tekkinud. Kui ka sul on mõni jalgpalliteemaline küsimus, millele pole seni vastust saanud, siis saada see aadressil raul.ojassaar@jalgpall.ee ning leiame sellele asjatundjate abiga vastuse!

Kaspar Laur

Seekord on Jalka luubi all 24aastane JK Tallinna Kalevi universaal Kaspar Laur. Nii keskkaitses kui rünnakul tegutsev 204sentimeetrine Laur oli suure tähelepanu all märtsikuus, kui paljudele üllatuseks nimetas Eesti koondise peatreener Thomas Häberli ta mängudeks Poola ja Soomega A-koondise nimekirja. Soome vastu koondisedebüüdi teinud Lauri analüüsivad Tallinna Kalevi peatreener Daniel Meijel ja noorteklassides teda juhendanud Erkki Viisma.

VÄLJAKUNÄGEMINE

Meijel: Leiab pikemaid sööte kaitsjana, ründajana pikendab palli õigesse ruumi. Kaitsjana on raskused liini läbistavad söödud ning selle ajastamine.

Viisma: Suudab mõlema jalaga jagada täpseid pikki sööte. Leiab väljakul vaba ruumi, kuhu anda ka täpne sööt.

VASTUPIDAVUS

Meijel: Kaitsjana normaalsel tasemel, ründajana kõrgel pressides on raske.

Viisma: Kuna pikk kasv ja süda ei kasvanud ühes rütmis, siis oli perioode, kus vastupidavus oli hea, ja oli ka perioode, kus vastupidavus polnud nii tugev. Spordiarsti soovituse põhjal ei tohtinud mängida maksimaalse taluvuse piirini ja nii oli vaja tema vastupidavuskoormust jälgida. Algselt oli ta ründaja või äär, aga hakkasime teda keskkaitses kasutama, sest seal sai ta pikemalt väljakul viibida.

LIIKUVUS

Meijel: Niivõrd pika mängija kohta päris heal tasemel.

Viisma: Pigem hoiab ja katab väljakul oma positsiooni, kui jõuab katta ka teiste positsioone.

TEHNIKA

Meijel: Pika mängija kohta hea söödutehnika: nii diagonaalsööt, pikk kui ka lühem sööt. Parem jalg vajab arendamist. Löögitehnika peaga on hea, aga sinna jõu rakendamine on vahepeal probleem.

Viisma: Nooruses oli tal tehnika väga heal tasemel. Pall püsis kiirusel jala juures, ka petted tulid osavalt välja.

ÕHUVÕITLUS

Meijel: Oma pikkuse pärast võidab enamiku õhuduelle. Probleemsed on jõud ja tasakaal, juhul kui vastane peaks kontakti ajal teda lükkama.

Viisma: Noorteklassides oli ta teistest kasvult pea jagu üle, mis andis talle tohutu eelise. Nurgalöökidest väravate löömine on tal sisuliselt hobiks.

JÕUD

Meijel: Kui jalad on maas, siis ta on tugev, eelkõige on juurde vaja kesk- ja ülaosa jõudu. Seda on võimalik arendada ja ta tegeleb sellega hoolsalt.

Viisma: Pikem kasv andis talle noorteklassides eelise. Löök ja pikk pall on tal kogu aeg tugevad olnud. Pigem on väljakul silma paistnud tarkusega kui toore jõuga.

SISU

Meijel: Soovib kõike teha maksimaalselt hästi. Eeskuju teistele.

Viisma: Meil oli ta positiivne ja üks kindlatest liidritest, kes kunagi ei andnud alla ja utsitas raskuste korral teisi takka. Oli võistkonna hing. Treeningutelt naljalt ei puudunud.

KIIRUS

Meijel: Esimesed sammud ja pööramiselt kiirendused on probleem. Kui juba hoo sisse saab, siis ta on kiire. Jaksab teha korduvaid spurte.

Viisma: Oli kunagi üsna kiire, mispärast mängis ka ääreründaja positsioonil.

SÖÖT JA LÖÖK

Meijel: Vasak jalg on korralik ja saab seda julgelt igas olukorras kasutada, parem vajab lisatunde. Peaga suudab ka kõiki elemente sooritada, aga seda juhul, kui kontakt pole liiga suur.

Viisma: Mingil ajahetkel polnud absoluutselt vahet, kas söödab-lööb parema või vasaku jalaga. Seda esineb üsna harva.

Itaalia koondise fänn, kes lööb tihti pead ära

Millise spordialaga tegeleksid, kui jalgpalli ei mängiks?

Tõenäoliselt mängiksin võrkpalli, sest ma ei kujuta end eriti ette tegemas individuaalset ala. Olen proovinud ka korvpalli, kuid see on minu jaoks rohkem sõpradega ajaviide.

Mis on su lemmiklaul, mida enne mängu kuulata?

Otseselt lemmiklugu ei ole ja pigem vahetan tujust olenevalt old school rap’i ja tempokaid DnB playlist’e.

Milline on su mängupäeva rutiin?

Erilist rutiini ei ole. Säästan füüsilist ja vaimset energiat ja keskendun mänguks.

Millise Premium liiga ründaja vastu on kõige keerulisem mängida?

Promise David, kuna ta on võibolla Premium liiga kõige füüsilisem ründaja, kes on samal ajal ka väga kiire.

Kes on su lemmikjalgpallur?

Otsene lemmikmängija puudub, kuid jälgin eri mängijaid, nagu näiteks Virgil van Dijk ja John Stones.

Kalevil on üpris noor koosseis. Millisele meeskonnakaaslasele ennustad eredat tulevikku?

Evert Talvistele, ta on töökas ja agressiivne ega karda eksida.

Sa oled üle kahe meetri pikk. Mis on selle juures kõige suurem pluss, mis aga miinus?

Suurim pluss on see, et keegi ei jää mu vaateväljale ette. Miinusteks aga see, et minu vastu vilistatakse vahepeal väga kergeid vigu kontaktides, ning väljakuväliselt tuleb tihti ette olukordi, kus löön pea ära.

Kellele hoiad pöialt suvisel jalgpalli EMil?

Üldjuhul olen hoidnud Itaaliale pöialt nende hingestatuse pärast, mis saab alguse juba mängueelsest hümnist.

Kaspar Laur

Sünniaeg: 8.04.2000

Positsioon: keskkaitsja/ründaja

Endised klubid: FC Levadia, Tallinna JK Augur, Nõmme

Kalju, Paide Linnameeskond

Treenerid: Erkki Viisma, Zaur Tšilingarašvili, Paul Kask, Argo Arbeiter, Aleksandr Dmitrijev, Daniel Meijel, Aivar Anniste, Lars Hopp, Roman Kožuhhovski, Thomas Häberli

Koondisekarjäär: A-koondis 1/0, U21 1/0, U19 9/0, U17 2/0

Mis on su eredaim mälestus jalgpallist?

Eelmise aasta saavutus Kaleviga (pronksmedalitega lõppenud Premium liiga hooaeg – toim.) on tugev konkurent, kuid isiklikus plaanis on eredaim mälestus Premium liiga debüütmängus löödud värav.

Fotod: Liisi Troska, Katariina Peetson

Talvel sai Henri Kuusk kohtunikutööd teha ka Liivimaa taliliigas – siin on ta ametis FC Kuressaare ja lätlaste Metta kohtumisel koos Risto Eelmaa ja Tanel Üprusega. Foto: Mihkel Naukas

Henri Kuusk sihib noorema

venna eeskujul läbimurret tippvutis

Seda, kes on Märten Kuusk, teab ilmselt iga Eesti jalgpalliga vähegi kursis olev spordihuviline. Kui paljud on aga kuulnud tema vennast Henrist? Igal juhul tasub nimi meelde jätta – sel hooajal Premium liigas oma esimese mängu teenindanud 31aastane abikohtunik kavatseb tänavu pead tõsta, lähiaastatel kõrgeima taseme kohtunike sekka murda ja seal kanda kinnitada.

Henri Kuusk on pärit perekonnast, kus jalgpall on alati olnud tähtsal kohal. Niisiis oli küllaltki iseenesestmõistetav, et nii noorena kui ka täiskasvanueas on ta ka ise väljakul palli taga ajanud. 2012. aastal jõudis ta aga otsuseni minna kohtunike kooli. Üks põhjus oli tõsiasi, et Kuuse lähedased nägid, et kohtunikutöö on miski, mis võiks talle sobida. Kooli läbimise järel sai õigusemõistmisega jätkamise juures aga otsustavaks see lihtne fakt, et kohtunikutöö lihtsalt meeldib talle väga. Õigusemõistmise algusaastaid meenutades tõdeb Kuusk, et algul oli värin sees küll, ent võimalus enne ametlikke määramisi end sõprusmängudes proovile panna tuli enesekindluse kasvatamisel

Vennale Märtenile kaasa elamas. Foto: Katariina Peetson

vägagi kasuks. Esimene ametlik määramine on Kuusel hästi meeles: tegemist oli noormeeste U17 eliitliiga kohtumisega, mis toimus Wismari staadionil. Kusjuures nüüd tagasi vaadates oli see mäng väga märgiline – selles esimeses ametlikus kohtumises jagas Kuusk väljakut Veiko Mõtsnikuga, kellega kuulus ühte brigaadi ka oma hiljutisel Premium liiga debüüdil. Oli see puhas juhus ja saatus või kohtunike osakonna suurepärane taustatöö? Seda tasub asjaosalistelt endilt uurida.

Regionaalkohtunikuna tegi Kuusk 2012. ja 2013. aastal mitu mängu. Järgnenud pooleteise aasta jooksul tema nimele aga ühtki mängu ei kogunenud. Mis juhtus? „Käisin samal ajal ülikoolis ja mängisin ise madalamates liigades – sealt see paus kuidagi sisse tuli. Siis olin veel pool aastat Eras-

Tekst: Eva-Maria Kriisa

musega Tšehhis. Sai kuidagi muid asju tehtud, aga üks hetk keegi tuletas meelde, et kuule, kohtunik on ka võimalik olla! Järgmisel hooajal jätkasingi,“ meenutab Kuusk.

Nii oligi. Abikohtunik naasis areenile 2015. aasta hooaja teises pooles. Juba aasta hiljem tegi ta esimesed kaks mängu esiliiga B-s, mis on teadupärast üks kolmest Eesti meeste tippliigast. Kas seega võib öelda, et pooleteiseaastane eemalolek andis uue hingamise ja tuli kokkuvõttes hoopis kasuks? „Võib nii öelda küll! Umbes sel ajal lõpetasin ka ise madalamates liigades mängimise. Erinevad vigastused hakkasid tunda andma ja otsustasin, et peaksin keskenduma ühele asjale. Kuna kohtunikutöös metsikut füüsilist kontakti ja vigastusi pole, siis valisin selle. Jalgpalliga sain ju niiviisi ikka seotud olla!“ räägib Kuusk.

Jalgpall peres aukohal

Nagu öeldud, on vendade Kuuskede suure jalgpalliarmastuse üks põhjuseid nende perekondlik taust: üks vanaisa oli kunagi kõva jalgpallur, teine samuti aktiivne spordimees. Kuigi mõlemad vennad alustasid mängimisega lapseeas, on Henri sõnul olnud Märteni lennu taga eriti noores vanuses alustamine ja kõva tööeetika. „Märten läks jalgpallitrenni juba viieaastaselt. Mina proovisin noorena teisi alasid veel, kuigi lõpuks jõudsin ikka ringiga jalgpalli juurde tagasi. Märten on kogu aeg olnud jalgpallile keskendunud ja eks see suur tehtud töö on ta viinud sinna, kus ta praegu on,“ arutleb Kuusk ning lisab, et kui nad vennaga omavahel kokku saavad, on jalgpall alati põhiline jututeema.

Henri on nüüdseks ühe jalaga Premium liiga ukse vahel. Kas kohtunik ootab venna kodumaale naasmist, et temaga mängul väljakut jagada? „Mina loodan, et ta mängib ikkagi võimalikult kaua kõrgel tasemel kuskil välismaal!“ ütleb Kuusk. Siiski ei pea ta ka teoorias sellist olukorda reaalseks ning selle taga on lihtne põhjus: „Ma olen ise tema liiga suur fänn, et sellises mängus kohtunik olla. Kui niisugune määramine tuleks, siis keelduksin viisakalt,“ selgitab ta naerdes.

Henri Kuusk tegi Premium liigas debüüdi 3. märtsil, kui Pärnu Rehepapi kunstmuruväljakul toimunud avavoorukohtumises läksid vastamisi Pärnu JK Vaprus ja Paide Linnameeskond. Mehe enda sõnul tuli määramine talle väikese üllatusena. „Käisin küll hooaja ettevalmistusel Küprose laagris ja eks ma ootasin ja lootsin, et nüüd sel hooajal ma millalgi debüüdi saan, aga et kohe esimeses voorus… See oli ikka paras üllatus,“ kirjeldab ta oma toonaseid mõtteid.

Kuuse enda sõnul jagus pinget ja ärevust tol päeval vaid mängueelsesse perioodi: kohe, kui avavile kõlas, tundis ta, et on õiges kohas ja just nii peabki see olema. „Kõik tundus loomulik,“ räägib Kuusk ja lisab: „Ma arvan, et mäng läks hästi. Eks

alati on asju, mida saaks teinekord paremini teha. Üks keeruline väljakupealse ülevaatuse olukord oli teises kastis, aga see oligi selline asi, mida oli meil kõigil raske näha,“ võtab ta mängu lühidalt kokku. Lisaks tõstab ta esile ülejäänud kohtunikke: „Mul on väga hea meel, et sellises tiimis debüüdi teha sain. Meil oli väga lõbus!“

Mõistagi käib suurte mängudeni jõudmisega käsikäes suur töö ja vaev ning nii on olnud ka Kuuse puhul. „Oluline on järjepidevus, kogemuse hankimine ja pidev mängude tegemine. Nii nagu mängijad, arenevad ka kohtunikud enim just mängudega. Lisaks – kui juba tekivad mõtted kõrgemale tasemele jõudmisest, on mõistlik hakata endale vaikselt eesmärke seadma ja asjadele süstemaatilisemalt lähenema,“ mõtiskleb Kuusk.

Millised on aga mehe järgmised eesmärgid? „Liiga kaugele ette ma ei vaata. Siiani oligi eesmärk Premium liigas debüüt ära teha. Järgmine võiks olla juba rohkem mänge kirja saada ja siis võibolla ka kohtuniku A-litsents teenida. Sealt siis jälle vaikselt edasi, et rohkem Premium liigas kanda kinnitada,“ avab Kuusk eesmärgiks seatud järgmisi samme.

Millised on olnud sinu karjääri suurimad õppetunnid ja mõtteterad, mis võiksid noori kohtunikke nende teekonnal toetada?

Nagu enne mainisin, on oluline kogemust hankida ja mänge teha. Alati võib muidugi tekkida ka olukord, kus mänge on liiga palju, ja see tekitab omakorda väsimust. Et areneda, tuleb leida selles hea tasakaal. Kindlasti on oluline ka see, et ei tohi karta eksida! Eksimine on täiesti inimlik. Oluline on vigadest õppida ja vajadusel targematelt nõu küsida. Meie Eesti kohtunikkonnas on väga palju häid ja abivalmis inimesi, nõu võib küsida ükskõik kellelt. Üks veidi spetsiifilisem asi, mis mind ennast aidanud, on olukordade läbikirjutamine. Seda võib teha pärast mängu enda analüüsimiseks, aga ka enne mängu ettevalmistuseks. See aitab enda jaoks asju paremini läbi mõtestada.

Pildil vasakult: Henri Kuusk ja Märten Kuusk (juba siis oli pall noorema venna käes!). Foto: erakogu

Enne Eesti–Šveitsi kohtumist

100

täitumise

Esimene rannasajaline PRIIT MÄEORG: rannajalgpall on viimase

17 aastaga tohutult muutunud!

12. aprillil Jõulumäe liivahallis peetud maavõistlusmängus Šveitsi vastu täitus Priit

Mäeorul esimese mängijana 100 kohtumist Eesti rannajalgpallikoondises.

Mäeorg debüteeris rannakoondises 2012. aastal maavõistlusmängus Norra vastu, kus ta sai kirja ka oma esimese värava. Aprillis Šveitsi vastu 100. ja 101. koondisemängu pidanud Mäeorg on selle ajaga löönud koondisesärgis kokku 21 väravat.

Mäeorg alustas jalgpalliteekonda Lõuna-Läänemaa jalgpalliklubis, misjärel on ta kandnud Tallinna FC Flora, HÜJK Emmaste ja Nõmme Kalju klubisärki. Viimast esindas Mäeorg nii kolmandas ja teises liigas, esiliigas kui ka Premium liigas. Eesti

murujalgpalli kõrgeimast liigast on tal ette näidata kaks kohtumist – 2008. aasta aprillikuus sai ta Levadia ja Kalju 2 : 2 viigimängus kirja 90 minutit, nädal hiljem Narva Transi vastu ühe poolaja.

Samal aastal alustas ta Nõmme eest mängimist Eesti rannajalgpalli meistrivõistlustel ning on selle aja jooksul teeninud meeskonnaga kuus Eesti meistritiitlit, kolm karikavõistluste võidutiitlit ning ühe rannajalgpalli superkarika. Mäeorg käis rannajalgpalli mängimas ka välismaal – kahel järjestikusel talvel, 2012. ja 2013. aastal treenis ta Brasiilias esimesel America ja teisel Vasco da Gama klubi juures.

Mäeoru enda sõnul on 100 koondisemängu täitumine ühteaegu rõõmu valmistav ja uskumatu. „Mäletan hästi, kuidas kunagi unistasin Eesti esindamisest rannajalgpallikoondises, aga kohe kindlasti ei osanud ma ette kujutada, et ühel päeval võib täituda kolmekohaline number. Olen väga rahul ning mul on hea meel, et saan oma 100.

tänati Mäeorgu

mängu

puhul raamitud särgiga. Meene andis üle Ants Juhvelt. Foto: Mihkel Naukas

Tekst: Katrin Veek / Fotod: Katariina Peetson

koondisemängu pidada pere ja tuttavate kaasaelamisel,“ räägib ta.

Senise karjääri kõige meeldejäävamatest mängudest toob Mäeorg esile debüütmängu Norra vastu ning 2015. aastal Pärnus toimunud euroliiga superfinaali kohtumised. „Mängisime euroliigat kodupubliku ees ning igal mängul käis meile kaasa elamas 1500–2000 inimest. Ümbritsev atmosfäär oli suurepärane ning koondis jõudis väga lähedale, et teenida endale A-divisjoni pääse,“ ütleb ta.

Eesti koondis kerkis A-divisjoni kuus aastat hiljem, 2021. aastal ning on viimastel aastatel jõudnud Euroopas esikümnesse. Mäeoru arvates mängib koondise eduka esituse taga rolli individuaalne ja meeskondlik järjepidevus – tänu jalgpallile väärtustab ta seda omadust üha enam ka oma igapäevategemistes. „Kindlasti olen rannajalgpalli mängides saanud juurde kinnitust, et kui olla järjekindel ja teha asju järjepidevalt, jõuame me lõpuks enda seatud eesmärkideni. Koondise näitel üritasime üle kümne aasta, et A-liigasse tõusta – oli pikk aeg, aga me ei andnud alla ning liikusime väikeste sammudega enda sihi poole, kuniks me selle saavutasime. Sama reegel kehtib ka igapäevaelus.“

17 aastat rannajalgpalli juures olnud mängija sõnul on rannajalgpall teinud tema karjääri algusajaga võrreldes läbi märkimisväärse muutuse. „Nagu öö ja päev! Alguses mängisime hoopis teistsugust mängu, sest mängureeglid on vahepealse ajaga muutunud. Ka väravavahtide olulisus mängu ülesehituses on suurenenud ning seeläbi on mäng muutunud palju kiiremaks,“ räägib Mäeorg.

Suures plaanis näeb ta, et rannajalgpall areneb ajaga õiges suunas. „Rannajalgpall ja selle areng on Eestis heades kätes. Rannajalgpallurite ringkond on küll väike, kuid siiski mängib meistrivõistlustel

kolm tugevat tiimi ning koondisesse on nooremaid mehi peale kasvamas. Samuti avati eelmisel aastal Jõulumäe liivahall, mis võimaldab aastaringselt kvaliteetselt treenida ning Eestis välisklubisid ja -koondiseid võõrustada,“ selgitab ta.

Küsimusele, kas 100 mängu täitumisega on rannajalgpalluri karjäärieesmärgid täidetud, vastab Mäeorg peanoogutusega. „Tundsin juba möödunud aastal, et aeg koondisekarjääri lõpetamiseks on küps, kuid eesmärk oli 100 mängu täis teha. Hakkan nüüd küll vaikselt koondise tegemistest eemalduma, kuid võin öelda, et olen reservis, mitte ei lõpeta – kui koondises on olukord, kus mehed on vigastatud ning mängijaid on puudu, olen alati valmis sinisärgi selga tõmbama,“ sõnab Mäeorg lõpetuseks.

Priit Mäeorg eelmise aasta suvel kohtumises Inglismaa vastu. Foto: Liisi Troska

Katariina Peetson

TALLINNA DERBI järjekorranumbriga 100

Pühapäeval, 5. mail kohtuvad sel hooajal Premium liigas esimest korda tulised rivaalid FC Flora ja FCI Levadia. Premium liiga raames on tegu kahe kange sajanda omavahelise kohtumisega.

0 : 0 seisuga lõppes läbi aegade esimene Flora ja Levadia madin 24. mail 1999 ehk peaaegu täpselt 25 aastat tagasi. Kõige esimese derbivärava au läks Levadia ründajale Toomas Krõmile, kes lõi sama aasta 9. juulil toimunud kohtumise 60. minutil seisuks 1 : 0, Levadia võitis tolle mängu lõpuks 2 : 1. Flora läbi aegade esimese Tallinna derbi värava sai samas matšis enda nimele Raio Piiroja.

40 võitu senisest 99 kohtumisest on kirjas FCI Levadial, hoides sellega Tallinna derbides käes jämedamat otsa. Floral on võite seni kirjas 29, viigiga on lõppenud 30 kohtumist.

10 omavahelist liigamängu on lõppenud väravateta viigiga.

47s ehk peaaegu pooltes Tallinna derbides on kaasa teinud Flora ründaja Rauno Alliku. Sellega on ta kõige enam Flora–Levadia kohtumisi kaasa teinud mängija – talle järgnevad Vitali Leitan (43), Gert Kams (42) ja Markus Jürgenson (38). Jürgenson sai sealjuures 27 kohtumist kirja Flora, 11 Levadia särgis.

Konstantin Nahk on Tallinna derbide rekordväravalööja: tema arvel on 11 tabamust. Rauno Sappinen, Indrek Zelinski ja Konstantin Vassiljev on madinates löönud üheksa kolli.

5 : 4 on olnud omavaheliste derbimatšide rekordskoor –Kadrioru staadionil toimunud üheksa väravaga trilleris, mida paljud peavad suisa Premium liiga ajaloo parimaks kohtumiseks, sai Igor Morozovi ainult penaltitest löödud kübaratriki toel lõpuks magusa võidu Levadia.

15 omavahelist mängu järjest ilma ühegi kaotuseta on Tallinna derbide rekordseeria: just nii kaua püsis Levadia omavahelistes liigamängudes kaotuseta. Kaht Flora võitu selle seeria kahes otsas eraldas neli aastat: Levadia ei kaotanud omavahelisi kohtumisi alates 2011. aasta septembrist kuni 2015. aasta oktoobrini. Flora pikim kaotuseta seeria on 13 kohtumist – pärast 2019. aasta maikuus saadud kaotust Levadiale tuli florakatel järgmine kaotus linnarivaalilt vastu võtta alles mullu aprillis.

Kaheksa

7 võitu järjest on Tallinna derbide rekordseeria: 15 kaotuseta mängu seas suutis Levadia 2012. aasta juunist 2013. aasta oktoobrini võita kõik seitse omavahelist liigamatši. Flora tippmargiks on jäänud viis võitu järjest.

6 : 1 on olnud omavaheliste derbide rekordvõit – see pärineb 2016. aastast, kui FC Flora tänu Rauno Alliku ja Rauno Sappineni kahele ning Sakari Tukiaineni ja Maksim Gussevi ühele tabamusele A. Le Coq Arenal just nii suure võidu võttis. Levadia ei ole saanud seni omavahelistes liigamängudes mitte ühtegi enam kui kolme värava suurust võitu.

väravat rohkem on senise 99 mänguga suutnud lüüa FCI Levadia – neil on kirjas 138, Floral 130 tabamust.

3510 pealtvaatajat on Tallinna derbide publikurekord – see püstitati eelmise aasta 28. juunil A. Le Coq Arenal.

Foto: Katariina Peetson

Tagasitulekud, debüüdid ja magusad väravad

Jalgpallihooaeg on Eestis täie hoo sisse saanud – hoolimata sellest, et veel jüripäeval kostitas ilmataat suurt osa Eestist paksu lumevaibaga. Sadu, kui mitte tuhandeid väravaid on löödud väljakutel üle Eesti –millised tabamused on kirja saanud aga meie piltnikud?

Ajalugu tehtud! Selleks hooajaks esimest korda naiste meistriliigasse kerkinud Tallinna FC Ararat sai hooaja alustuseks küll väga keerulise pähkli –kohtumise tiitlikaitsja FC Floraga –, kuid näitas end seal heast küljest, lüües florakatele avapoolaja keskel viigivärava ning hoides viigiseisust natuke alla tunni aja kinni. Siin pildil on kaaslased sel hetkel veel 14aastase Jelizaveta Južaninova tabamust tähistamas. Esimene võit saadi kirja juba teises voorus, kui Põlva Lootosest oldi üle 4 : 0.

Foto: Liisi Troska

Ahastus! FC Flora mängis Narva Transi vastu maha küll 3 : 0 eduseisu, kuid Mark Anders Lepiku (vasakul) 87. minuti värav päästis florakatele siiski kolm punkti. Transi keskväljamees Irie reageeris valusale tabamusele veel valusamalt!

Foto: Janek Eslon

„Ma poen siit alt kiirelt läbi!“ Akrobaatikat ja painduvust demonstreerivad Paide Linnameeskonna ja FC Kuressaare kohtumises Abdul Razak Yusif ja Aleksandr Iljin. Foto: Brit Maria Tael / Soccernet.ee

„Mida sa just tegid!?“ FCI Levadia ja FC Flora vahelise karikamängu lõpuminutitel läks asi nii tuliseks, et Levadia ründaja Felipe Felicio saadeti punase kaardiga varakult duši alla.

Foto: Katariina Peetson

Air Lang! Raskest põlvevigastusest taastunud ja aprilli lõpus Premium liigas väljakule naasnud tammeklane Tanel Lang näitab lennuoskust. Foto: Liisi Troska

Kohtunik Kristo Külljastinen on leidnud kavala viisi peitusemänguks.

Foto: Katariina Peetson

Värav! Kodusel sõprusturniiril tähistab Luksemburgi eakaaslaste võrku löödud kolli Eesti U17-koondislane Sander Alamaa. Foto: Katariina Peetson

EM 2020: koroonaturniir, mil kõik oli teisiti

Jalka tagasivaadete sari, kus võtame järjepanu luubi alla kõik seni toimunud EM-finaalturniirid, on jõudnud viimase osani: seekord on vaatluse all 2021. aastal toimunud 2020. aasta EM-finaalturniir. Järgmises numbris teeme juba eelvaate tänavusele EMile!

Tekst: Raul Ojassaar

EM 2020 oleks pidanud UEFA eelmise presidendi Michel Platini visiooni kohaselt olema romantiline üleeuroopaline sündmus tähistamaks UEFA 60. sünnipäeva. Just nii serveeris Platini päev enne 2012. aasta EM-finaali toimunud pressikonverentsil mõtet korraldada turniir 12–13 linnas üle kogu Euroopa, selle asemel et välja valida kindel

EM 2020 võõrustajad

võõrustajariik või paar võõrustajariike. Reaalsuses oli kaalutlusi muidugi rohkem: võrdlemisi keerulise finantsolukorra tõttu ei olnud turniiri võõrustamisest paljud riigid huvitatud ning ainsana peeti tõsiseltvõetavaks kandidatuuriks Türgi oma.

2012. aasta lõpus kinnitaski UEFA, et EM 2020 peetakse eri linnades üle Euroopa. Plaan tõi kaasa

Linn Staadion Mahutavus Lubatud publikuarv* Mängud

London Wembley 90 000 22 500 / 45 000 / 60 000 finaal, poolfinaalid, kaks kaheksandikfinaali, alagrupimängud

Peterburi Krestovski 68 134 34 067 veerandfinaal, kahe alagrupi mängud

Rooma olümpiastaadion 70 634 17 659 avamäng, veerandfinaal, alagrupimängud

München Allianz Arena 70 000 14 000 veerandfinaal, alagrupimängud

Bakuu olümpiastaadion 68 700 34 350 veerandfinaal, alagrupimängud

Kopenhaagen Parken 38 065 15 900 / 25 000 kaheksandikfinaal, alagrupimängud

Budapest Puskás Aréna 67 215 67 215 kaheksandikfinaal, alagrupimängud

Amsterdam Johan Cruyff Arena 55 865 16 000 kaheksandikfinaal, alagrupimängud

Bukarest rahvusstaadion 55 600 13 000 / 25 000 kaheksandikfinaal, alagrupimängud

Glasgow Hampden Park 51 866 12 000 kaheksandikfinaal, alagrupimängud

Sevilla La Cartuja 57 619 18 000 kaheksandikfinaal, alagrupimängud

* Kohalikud võimud piirasid mitmel pool koroonapiirangute tõttu inimeste arvu, keda võis tribüünile lubada. Mõnes linnas muutusid piirangud turniiri käigus lõdvemaks – sel puhul on eri arvud toodud välja kaldkriipsuga. Lubatud publikuarvud on umbkaudsed – sageli olid need kindel protsent täismajast.

Itaalia –Euroopa meister!

Foto: Alex Morton, UEFA via Getty Images

palju kriitikat: muret tunti nii suurte vahemaade ja paljude lennukilomeetritega kaasneva hiiglasliku süsinikujalajälje kui selle pärast, et turniir kaotab oma hinge, sest fännid ei ole koos ühes riigis, vaid on üle kogu Euroopa laiali pillutud.

2014. aasta septembris pandi paika korraldajalinnad, kui 19 kandidaadist sõeluti välja 13. Kohe jäid pika ninaga Minsk, Sofia, Jeruusalemm, Skopje, Stockholm ja Cardiff; 2017. aastal langes rivist ka Brüssel, kus staadioni ehitamise plaanidele kriips peale tõmmati. Dublin langes võõrustajana kohalike koroonapiirangute tõttu ära vaid paar kuud enne turniiri algust, samal põhjusel asendas Hispaania Bilbao Sevillaga. Dublinisse ja Brüsselisse plaanitud mängud jagati ära Londoni ja Peterburi vahel. Olulise nüansina ei taganud mängude korraldamine riigile turniiril kohta – see tähendas, et kõik UEFA liikmesriigid osalesid valiksarjas.

Finaali kandideeris korraldama vaid kaks staadionit – edu saatis Wembleyt Londonis, mille eelis Münchenis asuva Allianz Arena ees oli muu hulgas ka 20 000 inimese võrra suurem mahutavus. Wembley sai seega peale kolme alagrupikohtumise ja kahe kaheksandikfinaali nii poolfinaalid kui finaalid endale.

2020. aasta alguses Euroopas puhkenud koroonapandeemia tõttu nihutati turniir lõpuks peaaegu täpselt aasta võrra edasi – esialgse plaani kohaselt oleks see pidanud toimuma 12. juunist 12. juulini 2020, lõpuks mängiti turniir aga 11. juunist 11. juulini 2021.

Rahvuste liigast saab faktor

Esimest korda pärast 1976. aasta turniiri pidid kõik meeskonnad lunastama koha finaalturniiril valiksarjas. Üldse esimest korda oli valikturniir aga seotud ka Rahvuste liigaga: esimest korda

Katastroofiline kaotus pani Reimi tagasi astuma

Eesti koondis sai 2020. aasta EM-valiksarjaks väga keerulise loosi: peale esimesest tugevuspotist saadud Hollandi tuli teiseks vastaseks hirmkõva Saksamaa. Viieliikmelises alagrupis olid vastasteks veel ebamugav Põhja-Iirimaa ning eelviimasest tugevusrühmast tulnud Valgevene. Kõik Eesti vastased olid edetabelikoha poolest oma tugevusgrupis esimeste seas.

Martin Reimi juhendusel algas Eesti valiksari kahe kohtumisega Põhja-Iirimaa vastu. Võõrsil saadud 0 : 2 kaotuse järel läks Eesti kodumängus Konstantin Vassiljevi Hõbepalli-väärilisest karistuslöögist juhtima, ent lasi lõpuminutitel vastastel kaks väravat lüüa ja sai ka kodus põhjaiirlastelt lüüa. Sellele järgnenud võõrsilmäng Saksamaaga osutus aga krahhiks: kurb õhtu Mainzis lõppes 0 : 8 kaotusega, mille järel otsustas Reim koos treeneritiimiga tagasi astuda.

Uueks lootsiks määratud Karel Voolaid alustas sõnades küll ambitsioonikalt ja lausa bravuurikalt, kuid temalgi ei õnnestunud meeskonda kraavist välja tuua. Kodumängus Valgevenega lõid vastased end võidule teisel üleminutil, kaks kindlat kaotust saime Hollandilt ning teise poolaja väravatest langesime kodus 0 : 3 ka Saksamaale, hoolimata sellest, et Frank Liivak teenis vastaste eest keskkaitses mänginud Emre Canile juba seitsmendal mänguminutil punase kaardi. Eesti ainus punkt tuli võõrsil Valgevene vastu, kus saime kirja 0 : 0 viigi.

Tegu oli pärast 1996. aasta EM-valiksarja esimese korraga, kui Eesti koondis jäi valikturniiril oma alagrupis viimaseks.

2018. aastal toimunud võistlussarja kaudu jagati turniirile välja neli pääset, kusjuures üks neist jagati välja ka D-liiga ehk Euroopa 16 nõrgima koondise vahel.

Valikgruppides suuri üllatusi ei sündinud: eeldatavad tugevamad suutsid viie- ja kuueliikmelistes seltskondades üldjuhul esimese kahe sekka mahtuda. Ainsaks tõeliselt positiivseks üllatajaks võis pidada Soomet, kes suutis edestada Kreekat, Bosniat, Armeeniat ja Liechtensteini ning Itaalia järel lõpuks marssida oma esimesele suurturniirile.

Koroonapandeemiast tulenenud erireeglid

Reaktsioonina koroonapandeemiale kehtestas UEFA sel EMil sportlikku poolt puudutanud erireeglid.

^ Meeskonnad koosnevad tavapärase 23 mängija asemel 26 mängijast, et pandeemia tõttu suurenenud mängukoormuse ja võimalike haigestumistega arvestada.

^ Meeskonnad võivad mängus teha normaalajal varasema kolme asemel viis vahetust.

^ Mängu ajal on lubatud joogipausid, et iga mängija saaks juua isiklikust pudelist.

^ Kui meeskonnaliikmed satuvad seadusega kehtestatud karantiini või eneseisolatsiooni, toimuvad mängud juhul, kui meeskonnal on vähemalt 13 mängijat (sh vähemalt üks väravavaht) saadaval. Kui nii palju mängijaid saadaval ei ole, on võistkondadel õigus kutsuda koondisesse uusi mängijaid, et piirmäär täis saada.

^ Kui positiivsete koroonaproovide tõttu ei saa meeskond mänguks piisavalt mängijaid kokku, võib selle kuni 48 tundi edasi lükata ja muule staadionile ümber tõsta.

^ Kui mängu ei ole võimalik edasi lükata, võtab lõpliku otsuse vastu UEFA. Meeskond, kes vastutab mängu mittetoimumise eest, loetakse 0 : 3 kaotanuks.

Rahvuste liiga playoff’i kaudu pääsesid 24 sekka Ungari, Slovakkia, Šotimaa ja Põhja-Makedoonia. Kõige dramaatilisemalt kulges playoff šotlaste jaoks – nad said nii Iisraelist kui Serbiast jagu alles penaltiseerias!

A-grupp

Itaalia 9

Wales 4

Šveits 4

Türgi 0

Türgi koondis, kes oli EMidel vaid korra (2008. aastal) teinud tõeliselt hea turniiri, oli 2021. aasta suve alguseks heas seisus – turniiri eel oli võidetud nii Prantsusmaad kui Hollandit ning paljud asjatundjad pidasid neid peamiseks mustaks hobuseks, kes võib soodsate asjaolude korral kaugele purjetada. Juba esimeses mängus toodi nad aga

maa peale – Roberto Mancini juhendatav Itaalia oli juba enne turniiri algust 27 mängu kaotuseta püsinud ning surus türklased tugeva teise poolajaga kahvlisse, rõõmustades Rooma publikut 3 : 0 võiduga. Nii uskumatu kui see ka pole – see oli Itaaliale esimene kord EM-ajaloos ühes mängus kolm väravat lüüa!

Türgi teine kohtumine Walesiga toimus Bakuus, mis tähendas türklastele sisuliselt kodumängu – vennasrahvas võttis nad oivaliselt vastu ning tribüünid olid lubatud mahu piires Türgi fänne täis. Kasu sellest aga ei olnud – oma avamängus sealsamas Šveitsiga viiki mänginud Wales noppis 2 : 0 võidu ja saatis türklased väljalangemise äärele. Bakuu publik ei aidanud türklasi ka šveitslaste vastu, kellele nad viimases mängus 1 : 3 kaotasid, nii et nad ülipettunult koju vantsisid.

Itaallased olid aga hamba verele saanud. AS Roma äärekaitsja Leonardo Spinazzola säras ka 3 : 0 võidumängus Šveitsi vastu, kus kaks väravat sai kirja Manuel Locatelli. Edasipääsu kindlustanuna usaldas Mancini viimaseks mänguks Walesi vastu platsile sisuliselt teise koosseisu ning vahetas lõpuminutiteks platsile isegi varuväravavahi Salvatore Sirigu. Kolme alagrupimatšiga andis Mancini seega mänguminuteid 26 mängijast 25-le – ainsana ootas oma korda veel kolmas väravavaht Alex Meret. Itaalia treeneril oli valusalt meeles 1990. aasta MM, kui ta ise kodusel turniiril Itaalia koondisesse kuulus, aga lõpuks kordagi väljakule ei pääsenud – seega tahtis ta teha kõik, et tema mängijad seda tundma ei peaks. Ka teisene koosseis ei vääranud Itaalia võidumarssi: 1 : 0 võit viis nad täiseduga kaheksandikfinaali, pisut parem väravate vahe viis Walesi teisena edasi.

B-grupp

Belgia 9

Taani 3

Soome 3

Venemaa 3

Ootamatu tulemus Taani ja Soome kohtumises (vt lisalugu) tegi B-grupis sportlikus mõttes asjad väga põnevaks, pannes edasipääsusoosikuks peetud taanlased kohe keerulisse seisu – veel keerulisemaks tegi nende olukorra aga teises mängus Belgiale eduseisust 1 : 2 kaotamine. Kuna teised kohtumised läksid aga Taanile sobivalt, oli viimase vooru eel edasipääs siiski võimalik – selleks tuli Venemaad võimalikult suurelt võita ja loota, et Soome ei suuda samal ajal belglasi üllatada. Viimane voor tõigi Erikseni juhtumi pärast paljude lemmikuks saanud Taanile „õiged“ tulemused: nad ise võitsid mannetuvõitu Venemaad 4 : 1, samal ajal kui Belgia vastu tükk aega 0 : 0 viigist ja edasipääsust kinni hoidnud Soome viimase veerandtunni väravatest siiski 0 : 2 alla vandus.

Šokis Taani koondislased moodustasid arstiabi saanud Christian Erikseni ümber inimmüüri. Foto: Friedemann Vogel / POOL / Scanpix

Hetked, mis panid jalgpallimaailma hinge kinni hoidma

Taani ja Soome kohtumine oli alles kogu turniiri kolmas kohtumine, kuid just see mäng jättis kümnetele, kui mitte sadadele miljonitele televaatajatele kõige sügavama jälje. Suurepärases atmosfääris alanud kohtumine sai järsu pöörde 43. minutil, kui Taani mängujuht Christian Eriksen ühtäkki süütus olukorras elutult murule varises. Olukorra tõsidusest saadi kohe aru ning meedikud tõttasid platsile meest elustama, samal ajal kui 13 000 inimest tribüünidel ja kõik mängijad seda šokis pealt vaatasid. Pisarates Taani mängijad moodustasid Erikseni ja arstide ümber suisa inimmüüri, kaamerad näitasid, kuidas kapten Simon Kjær platsi ääres Erikseni nutvat abikaasat lohutas.

Järgnesid teadmatust täis minutid. 13 minutit pärast kokkukukkumist viidi Eriksen kanderaamil väljakult minema, riietusruumidesse siirdusid ka mõlema meeskonna mängijad. Ühest küljest oli ebaselge, mis saab mängust edasi, hoopis suurem mure oli aga mõistagi Erikseni olukord, mille kohta saabusid esimesed ametlikud positiivsed signaalid peaaegu kolmveerand tundi pärast juhtunut, kui UEFA kinnitas, et Erikseni seis on stabiilne ja ta on viidud Kopenhaageni suurimasse haiglasse, mis asub staadionist vähem kui kilomeetri kaugusel.

Järgnenud kriisikoosolekul anti Taani koondislastele väidetavalt kolm valikut: kas jätkata kohtumist samal õhtul, järgmise päeva hommikul või anda Soomele loobumiskaotus. Raske valikuga silmitsi, otsustasid taanlased mänguga samal õhtul ühele poole saada – kohaliku aja järgi kell 18.43 seiskunud kohtumine jätkus kell 20.30, kui esmalt mängiti ära viis minutit esimese poolaja lõpust ja viieminutilise vaheaja järel teine poolaeg. Kuigi Taani domineeris kogu kohtumist, ei suutnud nad Erikseni juhtumi järel piisavalt keskenduda ning Soome kasutas selle ära – Joel Pohjanpalo 60. minuti pealöök oli küll Soome kohtumise ainus pealelöök, kuid sellest piisas, et 1 : 0 võit kätte saada. Pierre-Emile Højbjergil oli hiljem võimalus küll penaltist vastata, kuid tema löögi Soome puurivaht Lukáš Hrádecký tõrjus. Soome ajalooline võit jäi aga selgelt Erikseni varju. Õnneks tulid juba samal õhtul tõeliselt positiivsed signaalid, kui taanlased kinnitasid, et Eriksen on teadvusel ja sai enne mängu jätkumist ka meeskonnakaaslastega suhelda. Tema seiskunud süda saadi väljakul vaid ühe defibrillaatorišokiga taas tööle ning haiglas paigaldati talle südamestimulaator. Kuna tema sellane koduklubi Milano Inter mängib Itaalias, kus südamestimulaatoriga ei ole profisportlastel lubatud mängida, vahetas ta klubi ja liitus Inglismaal Brentfordiga, kelle eest ta kaheksa kuud pärast kokkuvarisemist taas platsile tuli. Sümboolselt vahetas ta selles mängus välja Mathias Jenseni, kes tuli Erikseni asemel platsile kohtumises Soomega.

Täiseduga Belgia kõrval lõpetas seega ülejäänud kolm meeskonda võrdselt kolme punkti peal –Taanile andis edu väravate vahe +1, samal ajal kui Soomel oli see –2 ja Venemaal –5.

C-grupp

Holland 9

Austria 6

Ukraina 3

Põhja-Makedoonia 0

Soome kõrval teiseks debütandiks olnud Põhja-Makedoonia alustas esimest mängu Austriaga küll ülihingestatult hümni lauldes, kuid platsi peal jäid nad pisut kogenumale ja kvaliteetsemale vastasele siiski alla – napilt. Makedoonlaste mängu ilusaim hetk oli kahtlemata nende 37aastase legendi Goran Pandevi 28. minuti viigivärav, mis väikeriigil mõneks ajaks unistada lubas. Vahetusmehed Michael Gregoritsch ja Marko Arnautović napsasid hiliste väravatega austerlastele siiski kõik kolm punkti. Tegu oli Austria koondisele esimese võiduga EM-finaalturniiridel.

Hollandi kolmest võidust kõige napim tuli Ukraina vastu – Georginio Wijnaldumi ja Wout Weghorsti tabamused viisid nad teise poolaja keskel 2 : 0 ette, kuid Andri Jarmolenko ja Roman Jaremtšuki kollid vaid neljaminutilise vahega tõid Ukraina ühtäkki mängu tagasi. Kogu mängu üles-alla tuuseldanud äärekaitsja Denzel Dumfries päästis Hollandile 85. minutil siiski võidu. Ukrainlased said seejärel raskustega jagu Põhja-Makedooniast ning isegi pärast kaotust Austriale piisas sellest, et saada viimasena edasi kaheksandikfinaali. Teised kolm punkti teeninud kolmanda koha võistkonnad Soome ja Slovakkia jäid playoff’i ukse taha.

Põhja-Makedoonia koondise rekordinternatsionaal ja suurim väravakütt (122/38) Goran Pandev lõpetas finaalturniiriga koondisekarjääri. Kui ta viimases mängus Hollandi vastu 68. minutil välja vahetati, saatsid kaaslased riigi suurima vutilegendi ära auvalvega. Foto: Christopher Lee, UEFA via Getty Images

D-grupp

Inglismaa 7

Horvaatia 4

Tšehhi 4

Šotimaa 1

Inglismaale oli tegemist sisuliselt koduse turniiriga: alagrupi võidu korral oleksid nad kuni finaalini mänginud seitsmest mängust kuus Wembleyl. Peatreener Gareth Southgate’i on palju kiidetud tema sõnavõttude, terava ajakirjandusega toimetulemise ja suhete hoidmise eest, kuid mitte taktikaliselt. Ka avamängus Horvaatiaga tegi ta mitu ootamatut valikut, suunates paremkaitsja Kieran Trippieri hoopis vasakule ja mängitades keskkaitses võrdlemisi kogenematut Tyrone Mingsi, kuid sellest piisas siiski napiks võiduks – Raheem Sterlingu 57. minuti koll tähendas inglastele esimest korda ajaloos EM-finaalturniiri võiduga alustamist.

Ka šotlased said kaks alagrupimängu pidada kodus, kuid 25aastase pausi järel taas EMil osalenud meeskond näis avamatšis Tšehhi vastu suurest ootusest kõrbenud. Tšehhi sai Patrik Schicki kahest väravast 2 : 0 võidu – ning teine koll oli tõeline maasikas. Šotimaa ebaõnnestunud rünnaku järel põrkas pall viimaste kaitsjatega koos keskjoone juures oodanud Schickile, kes otsustas keskjoone juurest peale lüüa. Šotimaa väravavaht David Marshall tormas küll mis hirmus, aga maandus koos palliga võrgus, jäädes valge nööri sisse mõneks hetkeks suisa kinni. Turniiri parimas väravas ei olnud kahtlust.

Tšehhid kindlustasid edasipääsu järgmises mängus Horvaatiaga viigistades, samal ajal kui vanade rivaalide Inglismaa ja Šotimaa vaheline võitlus lõppes väravateta viigiga. Punkti üle olid rõõmsamad šotlased, kes näitasid endale ja teistele, et suudavad võitluse ja tahtejõuga tugevamaid hammustada. Edasipääsuks sellest aga ei piisanud – kodupubliku ees jäädi Horvaatiale alla 1 : 3, samal ajal kui inglased Tšehhist 1 : 0 jagu said. Inglismaa võitis alagrupi, olles kolme mänguga löönud vaid kaks väravat – samas ei lastud endale ühtegi.

E-grupp

Rootsi 7

Hispaania 5

Slovakkia 3

Poola 1

Hispaania koondise peatreener Luis Enrique ei kartnud teha julgeid samme. Kuigi turniiriks oli lubatud meeskonda kaasata 26 mängijat, otsustas ta tiimi võtta vaid 24 mängijat – suurim uudis oli rekordinternatsionaali Sergio Ramose kõrvalejät-

mine. Sealjuures jäi meeskonnas ühena vabaks just särginumber 15, mis oli olnud Ramose kanda.

Enrique üks kaubamärk koondise treenerina oli väga pallivaldamisele üles ehitatud mängustiil, nii et jäi sageli mulje, nagu hoitaks palli lihtsalt palli hoidmise nimel: esimene mäng Rootsiga oli selles osas sümptomaatiline, sest kuigi Álvaro Morata luhtas mitu head võimalust, ei suutnud Hispaania hoolimata 75protsendilisest pallivaldamisest piisavalt ohtlikuks saada ning leppis vaid neli korda pealelöögile pääsenud Rootsiga Sevillas väravateta viiki.

Rootsi ei näidanud end eriti heast küljest ka avamängus Poolat võitnud Slovakkia vastu, kuid sai hilisest penaltist siiski 1 : 0 võidu, kindlustades sellega edasipääsu. Nii Poola kui Hispaania olid aga pärast omavahelist 1 : 1 viiki ärevil, vajades viimasest mängust head tulemust.

Hispaania seda ka pakkus – kõik väravad, mis eelmistes mängudes löömata jäid, virutasid nad 5 : 0 võidumängus Slovakkiale ära. Lausa kaks kolli kirjutati slovakkide omaväravaks. Palju väravaid pakkus ka Rootsi–Poola kohtumine, kus Robert Lewandowski kaks väravat küll Poola lõpuminutiteks viigini (ja ühe värava kaugusele edasipääsust) aitasid, ent hilise värava sai kirja hoopis Rootsi, napsates sellega endale ka alagrupi võidu.

F-grupp

Prantsusmaa 5

Saksamaa 4

Portugal 4

Ungari 2

Ei olnud kahtlustki, et F-grupp kujutas endast surmagruppi. Kolm maailma tippu ja kunagine suurjõud Ungari, kes oli juba eelmisel EMil kaheksandikfinaali jõudnud – suurepärase alagrupi retsept oli loodud. Ja ootuseid ei petetud!

Mine tea, kas mängus oli Ungari jalkahullu peaministri Viktor Orbáni käsi, aga igatahes oli Puskás Aréna Budapestis kogu turniiri ainus staadion, kuhu kohalikud võimud lubasid koroonaohtu eirates täismaja. Ja vastaseid vaadates oli ungarlastele väljaku ääres vaja igat fänni! Seda enam, et nende suurim täht Dominik Szoboszlai sai vaid mõni päev enne turniiri algust vigastada. Portugal, kes läks eelmisel EMil alagrupist edasi kolme viigiga, oli ka seekord peaaegu sama teed minemas, kuid ungarlaste visa vastupanu suudeti murda alles viimase kümne minutiga. 3 : 0 võidumängus avas Raphaël Guerreiro skoori alles 84. minutil, enne kui Cristiano Ronaldo kahe kolliga lõppskoori vormistas.

Ka sama alagrupi teises mängus pidi kodumeeskond vastu võtma kaotuse – Prantsusmaa ja Saksamaa duelli otsustas Mats Hummelsi õnnetu 20. minuti omavärav. Budapesti põrgukuumuses ei läinud prantslastel nii hästi – võitluslikud, vihased ja

agressiivsed ungarlased võitlesid neilt välja 1 : 1 viigi. Kuigi sakslased nägid esimeses mängus välja aeglased ja natuke justkui kulunud, suutsid nad seejärel Portugalist 4 : 2 jagu saada. Varakult kaotusseisu jäänud sakslaste õnn pöördus esimese poolaja teisel poolel, kui viie minuti jooksul lõid portugallased suisa kaks omaväravat.

Saksamaa–Ungari mängu eel oleks võinud peamiseks narratiiviks olla see, et kaks koondist kohtusid võistlusmängus esimest korda pärast kuulsat 1954. aasta MM-finaali, kus sakslased üllatuslikult võitsid, kuid paraku röövis tähelepanu hoopis totter tüli sakslaste ja UEFA vahel. Esmalt otsustas UEFA alustada uurimist Manuel Neueri suhtes, kes andis teada, et kavatseb LGBT-õigustele vilistava Ungari vastu kanda vikerkaarevärvilist kaptenipaela, seejärel pani UEFA veto Müncheni võimude plaanile Allianz Arena mängu ajaks väljastpoolt vikerkaaretuledesse värvida.

Väljakul ei suutnud sakslased aga endast parimat välja panna – Ungari läks juba 11. minutil

Omaväravate turniir

Oli sümboolne, et EM 2020 algas kohe avamängus omaväravaga, kui Türgi kaitsja Merih Demiral Itaalia vastu oma võrku sahistas. Kes oleks võinud arvata, et turniiril lüüakse sedavõrd palju omaväravaid? Kõikide eelmiste EMide peale kokku oli löödud üheksa omaväravat – senine ühe turniiri tippmark oli 2016. aasta kolm omaväravat. Demirali omavärav oli aga 2021. aasta suvel esimene koguni 11 omaväravast! Kokku moodustasid omaväravad sel EMil lausa 7,7 protsenti kõigist tabamustest.

Kahes kohtumises nähti kaht omaväravat: Slovakkia patustas alagrupimängus Hispaania vastu kahe omaväravaga, sama tegi ka Portugal Saksamaa vastu, kusjuures Rúben Diase ja Raphaël Guerreiro äpardusi lahutas vaid neli minutit. Hispaania koondise mängudes nähti lõpuks lausa nelja omaväravat: lisaks kahele slovakile sahistas nende vastu oma võrku ka Šveitsi koondislane Denis Zakaria, Hispaania poolkaitsja Pedri saatis aga Horvaatia vastu palli tragikoomiliselt valesse väravasse.

Jälle omale! Raphaël Guerreiro (vasakul) ja Rúben Dias said mängus Saksamaa vastu vaid neljaminutilise vahega mõlemad hakkama omaväravaga. Foto: Alex Grimm, UEFA via Getty Images

Kasuta tellides koodi JALKA15 ja saad kogu tellimuselt soodustust -15%

juhtima ning haaras vaid paar minutit pärast Kai Havertzi 66. minuti viigiväravat taas juhtohjad, kuid võidust lõpuni kinni hoida ei suudetud – Leon Goretzka 84. minuti koll päästis sakslastele üle noatera edasipääsu. Ungari meeskond jättis endast aga suurepärase mulje – nad olid ju vähem kui kümne minuti kaugusel sellest, et surmagrupist edasi minna! 2 : 2 viigiga lõppes samal ajal ka Portugali ja Prantsusmaa matš, kus neljast väravast kolm löödi penaltist.

Kaheksandikfinaalid

Wales–Taani 0 : 4

Itaalia–Austria 2 : 1 (l.a)

Holland–Tšehhi 0 : 2

Belgia–Portugal 1 : 0

Horvaatia–Hispaania 3 : 5 (l.a)

Prantsusmaa–Šveits 3 : 3, pen 4 : 5

Inglismaa–Saksamaa 2 : 0

Rootsi–Ukraina 1 : 2 (l.a)

Taanile pöidla hoidmine oli kaheksandikfinaalide ajaks muutunud ülemaailmseks trendiks. Christian Eriksenist dramaatilisel moel ilma jäämine ja peaaegu sama dramaatiliselt kahe kaotuse järel alagrupist edasi pääsemine muutis nende edasise turniiri sisuliselt muinaslooks. Wales tuli neile küll lootusrikkalt peale ja alustas jõuliselt, kuid Taani peatreener Kasper Hjulmand muutis mängu ajal formatsiooni, mille järel ei olnud waleslastest enam Taani peatajaid. Kaks väravat Kasper Dolbergilt murdsid Walesi, kes mängu lõpus päriselt lagunes ja endale veel kaks väravat lasi lüüa. See oli õnneks aga ka kõige ühepoolsem kaheksandikfinaal.

Alagrupis laitmatult mänginud Itaalia mootor hakkas ühtäkki tõrkuma Austria vastu, kuniks väravateta normaalaja järel kaks vahetusmeest Matteo Pessina ja Federico Chiesa asja ära otsustasid. Austria langes võideldes – Saša Kalajdžić lõi 114. minutil ühe värava tagasi, ent penaltiseeriasse nad mängu siiski viia ei suutnud. Kalajdžići värav oli siiski märkimisväärne – see oli Itaalial esimene sisselastud värav 19 tunni jalgpalli jooksul!

Ungari oli küll turniirilt välja langenud, kuid Budapest võõrustas veel üht kohtumist, kaheksandikfinaali Hollandi ja Tšehhi vahel. Ungarlaste LGBT-vaenulikkus paistis hoopis neile endale tagasilööki andvat – kuigi UEFA keelas nende palvel staadionil vikerkaarelipud, lasi mitu turniiri sponsorit oma väljakuäärse logo spetsiaalselt vikerkaarevärviliseks muuta. Väljakul sündis aga üllatus: paberil selgelt tugevam Holland jäi Tšehhile alla. Matthijs de Ligti 55. minuti punane kaart käega mängu eest andis tšehhidele eelise, mille nad Tomáš Holeši ja Patrik Schicki väravatest ära kasutasid. De Ligtist sai EM-ajaloo neljas holland-

Valitsev maailmameister Prantsusmaa pidi kotid pakkima juba pärast kaheksandikfinaali. Foto: Denis Doyle, UEFA via Getty Images

EM-ajaloo vingeim mänguõhtu?

28. juuni, kui mängisid Horvaatia–Hispaania ja Prantsusmaa–Šveits, läheb kindlasti EM-ajalukku ühe vägevaima õhtuna, sest mõlemad tol õhtul toimunud kaheksandikfinaalid osutusid täielikuks klassikuks, kusjuures mõlema mängu stsenaarium oli väga sarnane. Mõlemas kohtumises läks eeldatavalt pisut nõrgem tiim esimese paarikümne minutiga juhtima, kuid lasi siis vastasel kolm väravat järjest lüüa, enne kui ise normaalaja lõpus kaks väravat tagasi lõi ja matši lisaajale viis. Lõpplahendus oli aga kahel kohtumisel erinev: Hispaania suutis lisaajal kahe väravaga edasipääsu otsustada, Prantsusmaa–Šveitsi kohtumises suutsid šveitslased penaltiseeria võita.

Horvaatial oli oma juhtväravaga sealjuures vähe pistmist. Pöörase õhtu esimene värav sündis hoopis EM-ajaloo tragikoomilisima omaväravana: Hispaania 18aastane keskpoolkaitsja Pedri saatis väravavaht Unai Simóni suunas poolelt platsilt teele tagasisöödu, millel too lasi ilma igasuguse surveta üle oma jala väravasse põrgata. Annaalides on tabamus kirjas Pedri omaväravana, kuid märksa ausam oleks see märkida Simónile, kes sai kõigele lisaks pallile ka jalaga õrnalt pihta.

Simón rehabiliteeris end pisut lisaajal – 3 : 3 viigiseisul suutis ta Andrej Kramarići lähilöögi imeliselt tõrjuda –, muidu oleks kohtumine võinud lõplikult horvaatide kasuks kalduda. Vaid kolm-neli minutit hiljem suutis Hispaania ise läbi murda – ning võiduvärava lõi ei keegi muu kui Álvaro Morata, ründaja, kes oli kõigis kolmes alagrupimängus tohutult šansse raisanud, aga sellest hoolimata Luis Enrique soosingus püsinud. Enrique ise oli pingil selle kolli üks kirglikumaid tähistajaid. Kolm minutit hiljem mattis Mikel Oyarzabali koll horvaatide lootused lõplikult, kuid taas oli vaid nelja miljoni elanikuga riik suurturniiril südameid võitnud.

Jalgpallimaailm oli vaevu jõudnud eelmisest mängust hinge tõmmata, kui Šveits ja Prantsusmaa samaväärse etenduse pakkusid. Šveits mängis imetlusväärse enesekindlusega, just nagu ei olekski vastas valitsev maailmameister – ent prantslaste teise poolaja esimene pool paistis jõudude vahekorra siiski paika panevat. Seitsmeaastase pausi järel taas suurturniiril Prantsusmaa koondisesse kuulunud Karim Benzema lõi kolme minuti jooksul kaks väravat, Paul Pogba lisas veerand tundi hiljem veel kolmanda – ent nagu ka Horvaatial mõni tund varem, oli šveitslastelgi vastus varnast võtta. Avavärava löönud Haris Seferović tegi skoori ka 81. minutil, Mario Gavranović lahendas 90. minutil Pogba ränga eksimuse järel ära ka 3 : 3 viigivärava. Veel üks tagasitulek, veel üks lisaaeg! Üsna sündmustevaese lisaaja järel võis juba penaltiseeria eel aimata, mis juhtuda võib: kui prantslased ajasid kahe-kolmeliikmelistes gruppides juttu, siis Šveits kogunes kogu meeskonnaga viimaseks energiaringiks. Nii kaugele oli juba tuldud – nüüd ei olnud enam muud varianti kui edasi minna! Penaltiseerias osutus ainsaks eksijaks väljaku parim mängija – omade viies lööja Kylian Mbappé saatis löögi liiga Šveitsi väravavahi Yann Sommeri lähedale ning Šveits oligi kaheksa parema seas. Või mis peamine – suur Prantsusmaa oli sealt väljas!

lane, kes on punase kaardi saanud – huvitaval kombel on need kõik tulnud kas Tšehhi või Tšehhoslovakkia vastu.

Tiitlikaitsja Portugali ja Belgia suur matš osutus väikestviisi pettumuseks, sest loodetud tulevärki näha ei saanud – Portugal tegi küll peaaegu viis korda rohkem pealelööke ja tabas kaks korda väravaraame, kuid kohtumise ainsa värava lõi hoopis Thorgan Hazard. Belglased läksid minimaalse võiduga edasi, kuid nii Kevin De Bruyne kui Eden Hazard said jõuliselt tegutsenud portugallaste vastu vigastada.

Inglismaa ja Saksamaa kohtumise eel olid inglased arusaadavalt närvilised: olid ju sakslased nad väga sageli suurturniiridelt välja lülitanud. Peatreener Gareth Southgate oli aga varemgi selle meeskonnaga müüte murdnud ning suutis seda teha ka seekord: kinnises mängus realiseeriti šansse vastasest paremini ning Raheem Sterlingu ja Harry Kane’i tabamused panid Inglismaa fännid veelgi julgemalt unistama. Saksamaa koondist 15 aastat tüürinud Joachim Löw oli juba varem öelnud, et paneb turniiri järel ameti maha – MM-tiitlit sisaldanud ametiaeg lõppes minoorselt.

Meeletud kaheksandikfinaalid said sobiva lõppakordi Rootsi ja Ukraina kohtumises, kus nähti EM-ajaloo hiliseimat võiduväravat. Lisaajal jäi Rootsi Marcus Danielsoni punase kaardi järel vähemusse ning oli õigupoolest platsil üheksa ja poole mehega, sest Emil Krafth ei olnud peahaava järel selgelt päris täies võimsuses, kuid kuna kõik kuus vahetust olid tehtud, oli ta sunnitud platsile jääma. Ukraina päästis võidu vaid mõni viiv enne penaltiseeriat: õigel ajal oli õiges kohas vahetusest alles oma kolmandaks koondisemänguks sekkunud Artem Dovbõk, kes 120 + 1. minutil Ukrainale edasipääsu tõi. Toona veel võrdlemisi tundmatu, praeguseks 26aastane Dovbõk on tänavusel hooajal olnud Hispaania kõrgliigas kõiki ootusi ületanud Girona meeskonna üks põhiveduritest.

Veerandfinaalid

Šveits–Hispaania 1 : 1, pen 1 : 3

Belgia–Itaalia 1 : 2

Tšehhi–Taani 1 : 2

Ukraina–Inglismaa 0 : 4

Hingematvate kaheksandikfinaalide järel olid veerandfinaalid isegi vaat et kerge pettumus, kuid avakohtumise järel ei olnud küll põhjust nii arvata. Šveits ja Hispaania, kes olid juba eelmises ringis mõlemad lisaajaga mängus osalenud, ei suutnud küll kumbki näidata oma parimat mängu, kuid sellest hoolimata osutus kohtumine põnevuslahinguks. Õnnega pooleks varakult juhtima pääsenud hispaanlased tõmbasid eduseisus käigu pisut välja, kuniks Xherdan Shaqiri 68. minutil vii-

gistas. Šveitsi rõõm asendus kiirelt ärevusega, sest vähem kui kümme minutit hiljem sai talle söödu andnud Remo Freuler punase kaardi, jättes omad kümnekesi – ja niigi pidi Šveits hakkama saama ilma keskväljamootori Granit Xhakata, kes kandis mängukeeldu.

Yann Sommeri mitu suurepärast tõrjet hoidsid Šveitsi aga penaltiseeriani mängus. Kui esialgu võis tunduda, et šveitslased suudavad teist mängu järjest suurriigi penaltitega välja lülitada – Sergio Busquets eksis kohe esimesel löögil –, siis seekord põrusid nad ise. Neljast löögist suutis Šveits realiseerida vaid ühe. Unai Simóni kaks tõrjet ning Dani Olmo, Gerard Moreno ja Mikel Oyarzabali löögid viisid Hispaania nelja parema sekka, kuigi nad ei olnud kogu turniiri jooksul veel erilist muljet jätta suutnud.

Kaheksandikfinaalis Austria vastu võbelenud Itaalia näitas nüüd Belgia vastu taas oma taset. Nicolò Barella ja Lorenzo Insigne esimese poolaja tabamused viisid nad hoolimata Romelu Lukaku penaltist juba vaheajale eduseisus ning sellest hoiti suurepärase kaitsetöö ja kavala ajavenitamise najal lõpuni kinni. Itaallaste päikesel oli ees aga üks väike tume pilv – senise turniiri vältel vaat et nende parimaks mängijaks kerkinud vasakäär Leonardo Spinazzola rebestas mängus Achilleuse kõõlust.

Aina hoogu kogunud Taanile oli kohtumine Tšehhiga järjekordne samm edasi – Thomas Delaney ja Kasper Dolbergi väravad tõid neile kindla eduseisu, enne kui Patrik Schicki turniiri viies koll teise poolaja ärevamaks muutis. Pigem oli aga lähemal Taani kolmas kui Tšehhi teine värav – ning lõpuks ei tulnud kumbagi. Kes oleks osanud arvata pärast Belgia–Taani alagrupimängu, kus belglased olid kuue punkti peal ja Taani kahe mängu järel nullil, et taanlased sammuvad poolfinaali, belglased aga mitte!

Üle noatera üldse alagrupist edasi saanud Ukrainast ei olnud aga Roomas Inglismaale vastast. Juba neljandal minutil tagaajajaks jäänud ukrainlased lasid endale veel kaks väravat lüüa teise poolaja esimese viie minutiga, muutes ülejäänud kolmveerandtunni vormistamise küsimuseks.

Poolfinaalid

Itaalia–Hispaania 1 : 1, pen 4 : 2

Inglismaa–Taani 2 : 1 (l.a)

Itaalia ja Hispaania taas koos – EM-ajaloo rekordit tähistavat seitsmendat korda! Tegu oli vastasseisuga kogenud ja kavala Itaalia ning noore, tehnilise ja osava, aga aeg-ajalt sihitu mulje jätnud Hispaania vahel. Üsna kinniseks osutunud normaalaeg lõppes viigiga – Federico Chiesa 60. minuti väravale vastas seekord vahetusest sekkunud Morata, kes lõi 80. minutil viigivärava. Paraku

oli tema ise aga penaltiseerias koos Dani Olmoga hispaanlaste eksija – Itaalia suutis viiest löögist neli realiseerida ja koha finaalis broneerida.

Itaallaste suhtumise ja kogemuse suurepärane väljendus oli mündivise enne penaltiseeriat: nende kõikenäinud 36aastane kapten Giorgio Chiellini otsustas ootamatult Hispaania kapteni Jordi Alba karukaisutusse võtta ja õblukese äärekaitsja korraks suisa maast lahti tõsta. Pealtnäha lihtne ja süütu liigutus, aga see pani selgelt paika, kes on boss.

Ehmatuste ehmatusega turniiri alustanud Taanil ei olnud poolfinaalis erinevalt inglastest enam mitte midagi kaotada ning see paistis ka väljakul välja. Inglismaa väravavaht Jordan Pickford oli avapoolajal selgelt närviline ning osaliselt ilmselt seepärast pääsesid taanlased ka juhtima, kui Mikkel Damsgaardi karistuslöök 30. minutil väravasse lendas. Hea löök, aga üsna värava keskele – Pickford oleks pidanud paremini tegutsema. Inglased olid turniiri jooksul esimest korda kaotusseisus –Damsgaardi tabamus oli aga kogu turniiri ainus otse karistuslöögist löödud värav.

Inglased jõudsid vastata enne avapoolaja lõppu – Bukayo Saka tsenderduse lõi Taani kapten Simon Kjær õnnetult oma väravasse. Inglismaa keeras teisel poolajal küll survet peale, kuid taanlaste võitlusliku kaitseliini vastu rohtu ei leitud.

Kuigi lisaajaks olid taanlased silmanähtavalt väsinumad ja Inglismaa värav näis olevat aja küsimus, saabus see lõpuks vastuoluliselt ja jättis paljudele suhu mõru maigu. Raheem Sterling tantsis karistusalas otsajoone lähedal värava poole, jäädes ühel hetkel Joakim Mæhle ja Mathias Jenseni vahele. Kuigi mõlemad taanlased olid väga ettevaatlikud, et mitte jalgu välja sirutada, viskas Sterling end Jenseni puusapuute peale pikali ning kohtunik määras penalti, mida ei soovinud ka VAR muuta. Korraks juba tundus, et õiglus võidutseb, kui Kasper Schmeichel Harry Kane’i penalti tõrjus, kuid tagasipõrganud pall oli taas Kane’i jagu, lõpetades ikkagi väravas.

Finaal

Itaalia–Inglismaa 1 : 1, pen 3 : 2

67. Bonucci – 2. Shaw

Inglaste suur ootus pärast 1966. aastat taas suurturniir võita jõudis finaaliks kõrgpunktini. Kodune Wembley ja finaal Itaalia vastu, kelle koosseis oli paberil inglaste omast ehk pisut nõrgem – siin peab ju ootus lõppema?

Southgate’i valitud 3-5-2 formatsioon oli mängu alguse põhjal täistabamus. Juba teisel minutil viis vasakäär Luke Shaw EM-finaalide ajaloo kii-

Normaalaja kuuendal üleminutil ähvardas Bukayo Saka äärelt jooksu pista, kuid temast 17 aastat vanem Giorgio Chiellini rebis ta pikali tõeliselt jultunud, kuid samas mitte pahatahtliku või vigastusohtliku veaga – ses olukorras kiideti Chiellinit pragmaatilise mõtlemise eest. Teises alagrupimängus vigastada saanud keskkaitsja pidi trauma tõttu sisuliselt kolm mängu vahele jätma ja naasis alles veerandfinaaliks – see oli ilmselt ainus põhjus, miks ta turniiri sümboolsest koosseisust eemale jäi, sest otsustavate mängude ajal oli Itaalia kapten briljantne. Foto: Laurence Griffiths, AP/Scanpix

reima tabamusega omad juhtima ning esimene pooltund möödus täiesti Inglismaa taktikepi järgi, kui Shaw ja teisel äärel toimetanud Kieran Trippier olid Itaalia jaoks pidurdamatud. Inglaste teine värav näis olevat aja küsimus: Itaalia oleks justkui ootamatult ja ujumisoskuseta vette visatud, inglased aga vanad kalad.

Mine tea, kas tegu oli treeneri juhiste või lihtsalt närvidega, igatahes võttis Inglismaa poolaja lõpus jala gaasilt, hakates justkui õhukest eduseisu kaitsma ja hoidma, selle asemel et jalg vastaste kõrile veelgi tugevamalt suruda. Sarnane pilt jätkus ka teisel poolajal ning ühtäkki oli Itaalia mängus tagasi. Pickford pidi mitmel puhul reageerima hea tõrjega. 67. minutil sündis ühest sellisest ka viigivärav, kui nurgalöögiolukorras põrutas Pickfordi tõrjest lahtiseks jäänud palli võrku 34aastane keskkaitsja Leonardo Bonucci.

Viigivärava järel olid itaallased ehk pisut ohtlikumad, kuid ka inglastel olid kinnises mängus üksikud võimalused. Läbimurret ei toonud ka lisaaeg, aga mõned hetked enne penaltiseeriat tegi Gareth Southgate topeltvahetuse, mida Inglismaa fännid ei jõua tänaseni ära kiruda. Paberil võis ju tunduda hea mõte asendada väsinud Jordan Henderson ja Kyle Walker penaltiseeriaks värskete ründajate Marcus Rashfordi ja Jadon Sanchoga… kuid kui sageli olid sellised liigutused end õigustanud?

Pickfordi tõrje Andrea Belotti penaltile tähendas Inglismaale penaltiseeria suurepärast algust, ent seejärel oli kahe värske mehe kord. Rashford virutas oma löögi posti, Sancho soorituse tõrjus Gianluigi Donnarumma! Itaalia penaltispets Jorginho eksis samuti, aga tema õnneks ei mäletata seda, sest Donnarumma suutis järgmiseks tõrjuda ka noorukese Bukayo Saka löögi – ja oligi kõik. Itaalia, kes jäi eemale 2018. aasta MMilt (ja EM-tiitli võitmise järel ka 2022. aasta MMilt!), oli Euroopa meister!

Southgate üritas mängijatelt survet vähemaks võtta, öeldes välja, et penaltilööjad pani paika tema, kuid sellest hoolimata valati nii Sancho, Rashford kui Saka – kõik kolm on noored ja tumedanahalised – sotsiaalmeedias rassistliku sopaga üle. Inglismaa fännid ei tahtnud kodust kaotust meeskonnale andestada – kuid arvestades finaali eel Londoni tänavatel käinud põrgut, siis võibolla ei väärinudki inglased päriselt võitu.

0

Real Madridi mängijat kuulus Hispaania koondisesse. See oli esimene kord, kui suurturniiril polnud Hispaania meeskonnas ühtegi Reali mängijat.

Inglise jalgpallifännid muutsid Londoni kesklinnas asuva Leicester Square’i finaali eel sisuliselt suureks prügimäeks. Foto:

Finaalipäeva varjutasid inetud rahutused

EM-finaal Wembleyl oleks pidanud olema Inglismaa jalgpalli suurpäev, paraku rikkusid selle suuresti sajad ja tuhanded huligaanidest fännid, kes Londoni tänavad suure mängu eel apokalüptiliseks kaoseks muutsid. Staadioni juures pressisid tuhanded piletita jäänud inimesed ennast turvameeste ja politseinike merest läbi, et staadionile pääseda. Paljud suutsidki seda – Itaalia peatreeneri Roberto Mancini poeg Andrea pidi näiteks isa suurt triumfi vaatama tribüüni treppide pealt, sest keegi oli tema koha omavoliliselt endale võtnud. Inglismaa keskkaitsja Harry Maguire’i isa väljus möllust aga kahe murtud roidega.

Inimohvreid suur mäss õnneks kaasa ei toonud, kuigi 86 inimest vahistati. Vigastada sai teiste seas 19 politseinikku. Ilma piletita pääses staadionile lõpuks väidetavalt umbes 400 inimest. UEFA karistas Inglismaa jalgpalliliitu 100 000 euroga ning kehtestas nende järgmiseks kodumänguks publikukeelu.

14

Fakte 2020. aasta EMi kohta

^ Tegu oli esimese EM-finaalturniiriga, kus kasutati videokohtunikku.

^ Inglismaa koondise arvel on nii enim poolfinaale (3), veerandfinaale (8) kui finaalturniiril osalemisi (10) ilma Euroopa meistriks tulekuta.

^ Nii Saksamaa kui Portugal on kaheksal EMil järjest jõudnud alagrupist edasi – tegu on EMide rekordiga.

^ 2020. aasta EMil löödi keskmiselt 2,78 väravat mängus – see oli alates EMi laiendamisest kaheksale võistkonnale kõige suurem vastav näitaja.

^ Itaalia koondisest sai esimene meeskond, kes suutnud ühel EMil võita kaks penaltiseeriat.

väravani EM-finaalturniiridel jõudis Cristiano Ronaldo, püstitades sellega EM-ajaloo tippmargi. Samuti on Ronaldo 41 tabamusega EMvalikturniiride parim väravakütt ning ainus mängija, kes skoori teinud viiel EM-finaalturniiril.

17 aastat ja 246 päeva

vana oli Poola koondislane Kacper Kozłowski, kui ta sekkus vahetusest alagrupimängu Hispaaniaga. Temast sai sellega EM-ajaloo noorim mängija, lüües üle Jude Bellinghami vaid mõned päevad varem püstitatud rekordi – inglane oli Horvaatia vastu platsile astudes 17 aastat ja 349 päeva vana.

Justin Tallis, AFP/Scanpix

Patrik Kristal

oli koos isa Markoga 2014. aasta kevade hakul ilmunud ajakirja Eesti Jalgpall kaanel. Praegune Premium liiga pallur ja noortekoondislane oli toona vaid kuueaastane!

Bundesligasse

tõusis hooajal 2014/15 Saksamaa klubi Paderborn, kus 2013. aasta lõpus käis testimisel Siim Tenno. Eestlase oskused klubile küll meeldisid ning mõeldi ka suvel temaga katsetamise peale, ent tagasi teda lõpuks ei kutsutud.

14 976

fänni oli Facebookis Nõmme Kaljul, olles sellega sotsiaalmeedias Eesti klubidest selgelt suurima toetajate baasiga. Kümme aastat hiljem on Kaljul Facebookis 17 000 jälgijat.

Jalgpall väärib iga minutit ETV eetris

2014. aasta maikuu Jalka kaanelugu oli suur intervjuu Eesti koondise toonase peatreeneri Magnus Pehrssoniga ja selle tegi Jalka kolleegiumi liige Ülev Aaloe temaga rootsi keeles. Pehrsson (fotol 1997. aastal Djurgårdeni mängijana) rääkis oma töökorraldusest, treenerifilosoofiast ja muust ning jagas lugejatele ka lapsepõlvefotosid.

Pärnakas Kirsi Altjõe mõtiskles oma kolumnis, miks ei ole Eesti jalgpalliklubide mängud erilist populaarsust veel saavutanud, ning leidis, et mängijaid, nende lugusid ja isiksusi pole piisavalt hästi avalikkusele tutvustatud. „Pärnakana ja suure jalgpallihuvilisena pean (küll punastades, aga siiski) tunnistama, et ma ei tea mitte ühtegi Pärnu Linnameeskonna mängijat. Oleme küll lastega käinud usinasti oma linna kuttidele kaasa elamas, aga kui keegi küsiks mõne palluri nime, siis meist kolmest ei oskaks keegi vastata. Ka ei tunne me ühtki oma linna pallurit tänaval ära. Ja see ei ole seotud sellega, kui hästi või halvasti läheb meeskonnal, meile pole lihtsalt mitte keegi neid noori huvitavaks teinud ega tegelikult üleüldse tutvustanudki. Nendega ei käi kaasas ühtki põnevat linnalegendi, keegi neist ei tee väljakul tagurpidisaltot ega kanna roosat peapaela,“ kirjutas Altjõe.

Endiselt oli kuum teema ERRis lahvatanud sisetüli sporditoimetuse juhi Marko Kaljuveeri ja organisatsiooni juhi Margus Allikmaa vahel. Keskne tüliõun olid just nimelt jalgpalliülekanded rahvustelevisiooni eetris. ERRi spordireporter Aet Süvari kirjutas oma arvamusloos, et tema hinnangul on koduse jalgpalli kajastamine ERRis õige samm. „Oleme väike riik, oma kahaneva rahvaarvuga peaksime niikuinii varem või hiljem eelistama üht-kaht meeskonnamängu. Arvestades ala kandepinda oleks igati loogiline, kui see oleks just jalgpall, mis juba praegu riisub laste seast koore, lasteaiast peale. Jalgpalliga on tehtud süsteemset tööd, on ehitatud korralik taristu. See liigub, kasvab ja elab, mitte ei hingitse vananevate staaride abil. Eesti jalgpallil on õigus igale minutile, mida telepildis üle kantakse, sest ta on selle õiguse järjepideva

tööga kätte võidelnud, mitte odavat populaarsust taga ajades saavutanud,“ sõnas Süvari.

Treenerirubriigis rääkis oma kujunemisteest ja põhimõtetest Sillamäe Kalevi loots

Sergei Ratnikov, kelle sõnul oli talle märgilise tähtsusega omal ajal Moskva Spartaki duubelmeeskonnas pallimine – sealne legendaarne treener Konstantin Beskov süstis temasse ideed romantilisest jalgpallist, mis käisid Ratnikoviga edaspidi pidevalt kaasas.

Jalgpalliliidu president Aivar Pohlak tõdes intervjuus, et jalgpall aitab aina pragmaatilisemaks muutuvas maailmas hoida alal ka emotsionaalsust. „Ma ei arva, et emotsionaalsus peab jalgpallis võitma, emotsionaalsus peab lihtsalt jääma ja me ei tohi teda sellest mängust hävitada. Samas eksisteerib mingi kriitiline piir, millest allapoole ei tohi kukkuda. Pean silmas näiteks klubide emotsionaalsest majandamisest tekkinud võlakoormaid, mis ühel hetkel hävitavad klubi või ei lase jalgpalliliigal areneda. Selline oli olukord Tartu Tammeka ja Tallinna Kaleviga, kui konkreetseks minna.“

Persooniloos tutvustasime FC Infoneti 17aastast väravakütti Eduard Golovljovi, kes oli löödud väravatega kerkinud tõsiseks tulevikulootuseks. Oma esimese Premium liiga värava lõi ta vaid 16aastaselt, 2013. aasta aprillis. „Sellega oli naljakas lugu – veel eelmisel päeval käisin Pärnus veepargis, puhkasin rahulikult. Alles tagasi Tallinnasse jõudes sain teada, et mind on meistriliiga mänguks algkoosseisu pandud. Oli üllatus küll,“ meenutas Golovljov.

Postritel olid Philippe Coutinho ja Taavi Rähn, mängijaks luubi all oli FC Flora poolkaitsja Herol Riiberg.

Loe Jalka vanu numbreid aadressil www.issuu.com/jalka!

Pane end proovile!

„Pane end proovile!“ pakub Jalka lugejatele igakuiselt pisut nuputamist – nii viktoriiniküsimuste vormis kui küsimustega reeglite tundmise kohta. Mitu õiget vastust kaheksa küsimuse peale kokku saad?

Mälumäng

1. Millise firma vormides mängib sel hooajal kõige rohkem Premier League’i klubisid (5)? Selle firma vorme kasutavad Bournemouth, Brentford, Burnley, Luton Town ja West Ham United. 23. mail 100. sünnipäeva tähistava Inglismaa ettevõtte logo koosneb kahest rombist, millest üks asub teise sees. 1958. aastal võitis Brasiilia koondis selle firma vormides oma esimese MM-tiitli, pikalt kandis selle firma vorme ka Inglismaa koondis.

2. Aprilli keskel vahetus Tallinnas võim ning senised abilinnapead ja linnapea asendati uutega. Milline lahkunud abilinnapea kannab kuulsa jalgpallitähega sama perekonnanime? 33aastane vutimees on võitnud MM-tiitli, Meistrite liiga, Euroopa liiga ja UEFA superkarika ja tulnud kahe meeskonna ridades Inglismaa meistriks. Milline nimi kaht meest ühendab?

3. Kõrvaloleval graafikul on näha ühe eesnime esinemissagedus Eestis 10 000 elaniku kohta vanuserühmade kaupa. Seda eesnime kannab Eestis 1155 naist, mis teeb sellest populaarsuselt 166. naisenime. Sama eesnime kannab ka üks 23aastane Eesti naistekoondislane, kes on 37 koondisemänguga löönud kolm väravat. Milline eesnimi see on?

4. Lätlane Aleksandrs Čekulajevs lõi 2011. aasta meistriliigahooajal teadupoolest rekordilised 46 väravat. Mitu väravat tema 46 seast olid tol hooajal võiduväravad? Sama arvu võiduväravaid on Transfermarkti andmetel Premium liiga karjääris löönud näiteks Alo Bärengrub, Sander Laht ja Enver Jääger.

5. Eelmisel Premium liiga hooajal koges vaid üks mängija koguni kahel korral seda, et ta vahetati mängus esmalt sisse ja seejärel ka välja. Kes? Sisse-väljavahetus tehti viimase ringi mängudes esmalt FC Flora ja seejärel Pärnu Vaprusega –esimesel juhul jõudis see mängija platsil olla 62, teisel juhul 16 minutit. 16. juunil 2001 sündinud keskpoolkaitsja on kogu senise karjääri mänginud ühes klubis ning tal on Eesti U19 koondise eest kirjas kümme, U21 koondise eest kaks kohtumist.

Sina oled kohtunik

1. Kaitsja seisab väravast meetri kaugusel ja peatab käepuutega palli, mis oleks läinud väravasse. Kaitsja käed on keha kõrval ja loomulikus asendis. Milline on sinu otsus?

a) mäng jätkub

b) penalti

c) penalti ja kollane kaart

d) penalti ja punane kaart

2. Mängija siseneb väljakule ilma sinu loata ja peatab lubava rünnaku käega mängides. Sinu otsus?

e) kollane kaart

f) punane kaart

g) mäng jätkub

h) näitad mängijale kaht kollast ja seejärel punast kaarti

3. Mängija sooritab küljesisseviset, asudes küljejoonest kahe meetri kaugusel väljakult väljas. Kui kaugel tohivad asuda vastasvõistkonna mängijad?

a) küljejoonel, vähemalt kahe meetri kaugusel küljesisseviset sooritavast mängijast

b) vähemalt kahe meetri kaugusel küljejoone kohast, kus sisseviset sooritatakse

c) vähemalt viie meetri kaugusel küljejoone kohast, kus sisseviset sooritatakse

d) vähemalt 9,15 meetri kaugusel sisseviske sooritajast

asuma vähemalt kahe meetri kaugusel küljejoone kohast, kus toimub sissevise. Vastused

3. Õige on variant b – reegel 15 sätestab, et kõik vastased peavad

2. Õige on variant d – reegel 12 sätestab, et kui on toimunud kaks eraldi kollase kaardiga karistatavat rikkumist (isegi ajaliselt lähestikku), toovad need kaasa kaks kollast kaarti. Antud -olukor ras tuleb esimene kollane kaart anda väljakule loata sisenemise eest, teine lubava rünnaku käega mängides peatamise eest.

1. Õige on variant a – reegel 12 sätestab, et kõik mängija käe ja palli kokkupuuted ei ole rikkumised. Tegemist ei ole -rikkumise ga, kui pall tabab mängija kätt, kui käsi on keha ligidal ja ei tee keha ebaloomulikult suuremaks.

Maikuu sünnipäevad

2.05 Ain Karutoom 60

2.05 Janek Meet 50

2.05 Ketlin Saar 27

2.05 Ronaldo Tiismaa 23

3.05 Tiit Kõmper 60

3.05 Rasmus Peetson 29

4.05 Sergei Kuzmitšev 66

4.05 Ehte Eamets 43

4.05 Ants Jaakson 29

5.05 Karl Koppel 30

7.05 Eino Puri 36

7.05 Sander Puri 36

7.05 Mait Toom 34

7.05 Kevin Aloe 29

8.05 Dmitri Ustritski 49

9.05 Sten Klaasen 42

9.05 Kaido Koppel 36

9.05 Maarja Saulep 33

9.05 Saron Läänmäe 28

11.05 Oleg Kurotškin 53

11.05 Meelis Eelmäe 51

11.05 Jürgen Lorenz 31

12.05 Aivar Priidel 47

12.05 Mark Oliver Roosnupp 27

14.05 Martin Reim 53

14.05 Pavel Londak 44

16.05 Taavi Rähn 43

16.05 Karol Mets 31

17.05 Joonas Soomre 24

17.05 Ingmar Krister Paplavskis 25

18.05 Liis Ott 34

18.05 Saskia Sonnberg 33

19.05 Mart Martin 45

20.05 Henrik Ojamaa 33

20.05 Robi Saarma 23

21.05 Marius Unt 58

21.05 Eiko Saar 43

21.05 Mario Hansi 37

22.05 Mikk Reintam 34

24.05 Risto Sarapik 54

24.05 Ainar Leppänen 52

24.05 Dmitri Kruglov 40

24.05 Aiko Orgla 37

24.05 Aleksandr Kulinitš 32

25.05 Andre Anis 47

25.05 Gert Kams 39

25.05 Oliver Rass 24

25.05 Kreete Õun 23

27.05 Igor Morozov 35

27.05 Eneli Kutter 33

28.05 Dmitri Vinogradov 50

28.05 Mihkel Järviste 24

29.05 Jan Kokla 27

30.05 Lauri Salei 50

Kaks tilka vett

Edin Terzić

Eesti jalgpallitreener

Foto: Brit Maria Tael

Marko Pärnpuu

Saksa-Horvaatia jalgpallitreener

Foto: Dortmundi Borussia

TIITLIVÖÖ Levadia hoiab tiitlivööd

raudses valduses

16. märtsil Tallinna Kalevilt Eesti jalgpalli tiitlivöö enda kätte napsanud FCI Levadia ei ole seni olnud lähedal, et seda käest ära anda – Jalka trükkimineku hetkel on nad vööd kaitsnud kuues kohtumises, millest viis on võidetud ja üks viiki mängitud. Järgmine mäng tiitlivöö peale (trükkimineku hetkel): 28. aprill, Tartu JK Tammeka – Tallinna FCI Levadia 2022. aasta detsembris tutvustas Jalka Eesti jalgpalli tiitlivöö kontseptsiooni: alates 1992. aasta esimesest meistriliigamängust peetavat arvestust, kus tiitlivöö läheb selle meeskonna kätte, kes on suutnud ametlikus mängus seni seda hoidnud tiimi alistada. Jalka hoiab hooaja jooksul igakuiselt tiitlivöö käekäigul silma peal.

Karikatuur: Meelis Naudi

Tiit Kõmper 60

3. mail tähistab 60. sünnipäeva Tiit Kõmper, kes oli kaheksakümnendatel Eesti üks säravamaid poolkaitsjaid. Koos Ott Mõtsniku, Urmas Hepneri, Urmas Kaljendi ja teistega Roman Ubakivi „esimese lennu“ sekka kuulunud Kõmper mängis kaheksakümnendatel Tallinna Norma, Tallinna KSMK ja Spordi eest ning käis põgusalt ka Riia Daugavas.

Eesti taasiseseisvumist ja koondise taastamist ei jõudnud Kõmper paraku ära oodata – 1989. aastal läks ta elama Rootsi, kus ta peagi mängijakarjääri lõpetas. Hiljem Eestisse naasnuna sai ta ühe mängu kirja ka koduses meistriliigas, esindades 2001. aastal liiga avavoorus FC Kuressaaret.

See pilt on tehtud 8. juunil 1983 NSV Liidu meistrivõistluste II liiga 5. tsooni kohtumises Tallinna KSMK ja Voroneži Strela vahel Kalevi keskstaadionil, kus Kõmper on äsja kauglöögist teinud seisuks 1 : 1. Tallinlased võitsid matši lõpuks 2 : 1.

LHV edetabel

Märtsikuu esikakskümmend tehingute summa põhiselt (sulgudes koht eelmise kuu edetabelis):

1. (1.) Tallinna FC Flora

2. (2.) Tartu Jalgpallikool Tammeka

3. (3.) Nõmme Kalju FC

4. (5.) FC Elva

5. (6.) FC Nõmme United

6. (4.) JK Tallinna Kalev

7. (12.) Paide Linnameeskond

8. (9.) Pärnu JK Vaprus

9. (7.) Viljandi JK Tulevik

10. (10.) JK Tabasalu

11. (15.) Viimsi JK

12. (11.) FC Kuressaare

13. (18.) Raplamaa JK

14. (17.) Rakvere JK Tarvas

15. (13.) FC Tallinn

16. (16.) Tallinna FCI Levadia

17. (19.) Põhja-Tallinna JK Volta

18. (8.) Tallinna JK Legion

19. (14.) Saku Sporting

20. (–) JK Welco

LHV kaardiga toetad oma lemmikut – iga sinu ostu pealt maksab LHV pank kümme eurosenti sinu valitud jalgpalliklubi toetuseks.

VANA FOTO

Foto: Lembit Peegel

Aprillikuu ristsõna õige vastus oli „…jalkasallide kloppimise…“.

Õige vastuse eest võitis kaks piletit Eesti naistekoondise EM-valikmängule Albaaniaga Piret Raig. Võitjaga võtame ühendust.

Maikuu ristsõna õigeid vastuseid ootame aadressil ristsonad@jalgpall.ee 20. maiks.

Õigesti vastanute vahel loosime välja kaks piletit Eesti koondise Balti turniiri mängule Fääri saarte vastu, mis toimub 8. juunil A. Le Coq Arenal.

NB! Loosimisel osalemiseks peab vastuse saatma koos ees- ja perekonnanimega.