Läti meistriliiga juht mõlgutab mõtteid Balti liiga taaselustamisest

Läti meistriliiga juht mõlgutab mõtteid Balti liiga taaselustamisest

Aeg-ajalt visatakse jalgpalliringkonnas nii siin- kui sealpool riigipiiri õhku mõtteid potentsiaalsest Balti jalgpalliliigast. Aastatel 2007–2011 pandigi selline võistlussari paralleelselt koduste meistrivõistlustega käima, kuid see leidis kiretu lõpu – kuna kaalul oli sisuliselt vaid au ja kuulsus, ei võtnud meeskonnad seda piisavalt tõsiselt ning tagatipuks osutus see ka kihlveopetturitele väga soodsaks pinnaseks.

Koduseid meistrivõistlusi asendav Balti riikide ühine jalgpalliliiga pakuks küll klubidele tugevama konkurentsikeskkonna, kuid selle loomise juures on seni olnud üks suur takistus: UEFA on selgeks teinud, et kui selline ühine liiga loodaks, mängitaks seal välja üksainus komplekt eurokohti, selle asemel et iga riigi kolm-neli paremat klubi suvistele euromängudele (ja sellega kaasnevate suurte rahaliste toetuste ligi) pääseksid. Sellise lahendusega ei ole aga mõistagi Balti klubid rahul, sest see vähendaks oluliselt iga riigi jalgpallis ringlevat raha.

Läti Virslīga tegevjuht Maksims Krivuņecs on nüüd taas vana teema üles võtnud ning väitis Leedu portaali 15min.lt-ga rääkides, et ta on projekti põhjalikult läbi mõelnud ja Hollandi konsultatsioonifirma analüüs on näidanud, et see lahendaks Balti riikide jalgpallis mitu murekohta. Näiteks tõi Krivuņecs välja, et „surnud mängude“ osakaal on koduliigades suhteliselt suur – need on kohtumised, mille tulemusest lõppkokkuvõttes midagi olulist ei sõltu. Eestis olevat see suurim: umbes 20 protsenti. Mõistagi on analüüs tehtud eelmise hooaja või eelmiste hooaegade põhjal, sest tänavu on vähemalt Eesti Premium liiga olnud väga ettearvamatu.

„Tahame, et igas kohtumises oleks intriigi ja tähendust. Balti riikides mängivad praegu kõik klubid meistrivõistlustel üksteisega neli korda läbi. Mina kutsun seda kõige igavamaks süsteemiks,“ põrutab Läti kõrgliiga juht, kelle sõnul on Läti kõrgliiga turundusliku potentsiaali maksimumi lähedal ning ainus viis sealt veel edasi liikuda oleks Baltimaade ühise liiga loomine.

Paremad Balti liigasse, nõrgemad omavahel pusima Krivuņecsi plaani kohaselt mängiksid aasta esimeses pooles kolme riigi meistriliigad esmalt ära kaks ringi ehk 18 mängu, misjärel liiguksid iga riigi neli paremat edasi Balti liigasse, kus nad seejärel veel 16 mängu peaksid – oma riigi meeskondadega siis enam ei mängitaks, vaid süsteemis kodus-võõrsil mängitaks läbi teiste riikide nelikutega.

Need klubid, kes suveks oma riigi nelja parema sekka ei pääse, mängiksid hooaja teises pooles omavahel kaks ringi ehk kümme kohtumist. Ühest küljest selgitaksid nad välja liigasse püsima jääjad, teisalt on aga tagumise kuuiku parimale auhinnaks hooaja lõpus toimuv vastasseis Balti liigas oma riigi viimaseks jäänud meeskonnaga, ja selle võitja pääseks Konverentsiliigasse. Ilmselt on siin siiski mõeldud seda, et kui karikavõitja tuleb riigi esikolmikust, läheks viimane eurokoht selle vastasseisu võitjale.

Balti liiga võitjale oleks aga Krivuņecsi plaani järgi samuti ette nähtud väärt autasu – selle asemel et Meistrite liigas alustada esimesest eelringist, saaks Balti liiga võitja Meistrite liigas otsepääsu teise eelringi, mis suurendaks oluliselt võimalust mõne eurosarja alagrupiturniirile jõuda.

Plaan ei ole aga erilist toetust leidnud – kuigi Krivuņecsi sõnul on kõik kümme Läti kõrgliigaklubi selle poolt, ei ole teised riigid kaasa tulnud. Leedu vutiliiduga suheldes anti talle kiirelt mõista, et ideest ei olda huvitatud. Eesti Jalgpalli Liidu arendusdirektor Mihkel Uiboleht kinnitas Jalkale, et alaliidu tasandil pole Krivuņecs aga Eestiga üldse ühendust võtnud. Leedu meediale antud intervjuus tõdes Krivuņecs sealjuures, et ta palub teistel riikidel esialgu lihtsalt Hollandi firma tehtud analüüsist osa võtta.

Surnult sündinud idee?

Tegu paistab aga siiski olevat surnult sündinud ideega, sest juba Leedu klubide seisukohti vaadates tuuakse välja palju probleemseid kohti, millega on keeruline hakkama saada. „Meie liiga muutub iga aastaga tugevamaks ja klubidel on iga aastaga üha rohkem finantsjõudu. Peame keskenduma

oma liiga arendamisele, koondise jaoks oma mängijate arendamisele,“ sõnas Leedu viimaste aastate edukaima klubi Vilniuse Žalgirise tegevjuht Vilma Venslovaitienė.

Üks punkt, mis Läti klubide puhul ilmselt nii suur teema pole, aga Eesti ja Leedu klubidel küll, on pidevad reisid. Juba Leedu lõunaosas asuvatest Alytusest ja Marijampolėst on Läti põhjaosas asuvasse Valmierasse üle 400 kilomeetri, Narva aga üle 700 kilomeetri. Nii suured vahemaad nõuavad meeskondadelt hotelliöid ja vahest ka lennureise, mis toovad endaga loomulikult kaasa palju suuremaid kulutusi.

„Küsime fännide käest: kui paljud teist tuleksid meile Eestisse kaasa elama? Kellele me mängime, kas iseendale? Me ei saa mängida ainult televisiooni jaoks, peame mängima kogukondade jaoks. Jalgpall on traditsioonid, mitte raha ja teleõigused,“ märkis Venslovaitienė.

Selge vastuargumendi saab tuua ka selles osas, mis puudutab meeskondade mängukoormust. Nagu ka Eesti Jalgpalli Liidus juba praegu Premium liiga puhul täheldatakse (loe sellest täpsemalt lk 42–43!), ei soovita olukorda, kus liiga tipud saaksid oluliselt rohkem ja kõrgemal tasemel mängukoormust. Sellisel kujul Balti liiga muudaks need käärid aga veelgi suuremaks, sest tipptiimidel oleks liigahooaeg sel juhul 34 mängu pikkune, tagumise kuuiku meeskondadel aga vaid 28 mängu pikk.

Hoopis tõenäolisem on aga see, et juba uue aasta alguses pannakse käima esimene Liivimaa taliliiga, kus Eesti ja Läti klubid saavad omavahel organiseeritud hooajaeelseid treeningkohtumisi pidada (loe ka sellest täpsemalt lk 42–43). Leedu jalgpalliliidu president Edgaras Stankevičius tõdes, et ta on Eesti ja Läti kolleegidega arutanud ka kohalikke superkarikafinaale asendavat turniiri, kus Eesti, Läti ja Leedu kaks paremat klubi selgitaksid omavahelisel hooajaeelsel turniiril parima välja.