Võid võita kõik, aga ikka jääb puudu

Manchester City on jälle Inglismaa meister. Viimase kuue hooaja jooksul juba viiendat korda – vaid Liverpool suutis hooajal

2019/20 kokku panna nii vägeva aasta, et Pep Guardiola helesinine jalgpallimasin meistritiitlist ilma jätta. Paberi peal on raske vastu vaielda, et tegu on Inglismaa klubijalgpalli läbi aegade kõige võimsama kuueaastase seeriaga – ometi ei jää see meeskond ilmselt sellisel moel inimeste südamesse kui mõni teine viimase aja võidumeeskond.

Ühest küljest on tohutult muljetavaldav, millise halastamatuse, stabiilsuse ja järjekindlusega on City viimastel aastatel mänginud. Pep Guardiola teab väga hästi, mida ta teeb, ja klubi usaldab peatreenerit jäägitult, varustades teda omanike põhjatust rahakotist sisuliselt kõigega, mida edu jaoks parasjagu vajalikuks peetakse. Citys on kokku saanud mõistus ja ramm: neil on Premier League’i klubidest olnud viimastel aastatel kõige suuremad rahalised võimalused (Newcastle’i omanikevahetusega on see nüüd vähemalt teoreetiliselt muutunud), aga samal ajal on rahapatakate taga olnud ka äärmiselt mõtestatud ja tark tegutsemine.

Viimastel hooaegadel ei ole Manchester City hoolimata mainest tegelikult olnud Inglismaa klubide seas isegi kolme suurema kulutaja seas. Ühest küljest on nad eelmiste aastate jooksul suured ostud juba ära teinud ja naudivad nüüd töö vilju, teisalt on nende üleminekud muutunud üha täpsemaks. Nagu igal suurel jalgpalliklubil, tuleb neilgi endiselt ette möödalaskmisi (viimati näiteks Kalvin Phillipsi ostmine), ent üleminekute tabavusprotsent on Cityl kasvanud juba väga suureks. Mida siis teistele klubidele üldse üle jääb?

Chelsea koos uue omaniku Todd Boehlyga on aga ideaalne näide selle kohta, mida neutraalsed jalgpallisõbrad ülirikastelt klubidelt tegelikult tahaksid ja ootaksid. Boehly otsustas Chelseat üle võttes kohe rahakotirauad pärani lahti teha, kuid paistab, et sadade ja sadade kulutatud miljonite taga ei olnud teab mis asjalikku strateegiat. Suvel saab klubi vähem kui aasta jooksul juba neljanda peatreeneri ning ajalooliselt suure osturalli tagajärg on meeskonna vähikäik tabeli teise poolde, mitte tiitlivõitlusesse. Need juhud, kui suure raha eest kokku ostetud meeskond põrub, tunduvad kuidagi õiglased ja rahulolu pakkuvad, sest näitavad meile, et isegi suures jalgpallis ei saa edu alati raha eest osta.

Man City domineerimine Inglismaal võtab aga üha võimsamaid mõõtmeid. Isegi kui Arsenali edu tabeli tipus oli vahepeal peaaegu kümnepunktiline, ei julgenud mitte keegi City šansse maha kanda. Paljud asjatundjadki tõid välja, et see meeskond ei olnud veel kokku pannud oma tavapärast, umbes kümnemängulist võiduseeriat. Ja vaata aga vaata – hooaja kõige otsustavamas faasis, kui Arsenal hakkas järjest libastuma, noppis City võidu võidu järel.

Parem klass? Jah. Kogemused? Kohe kindlasti. Sügavam meeskond? Pigem küll.

Tekst: Raul Ojassaar

Ühest küljest tuleks jalgpallisõpradel City mängu justkui nautida. Seda, millise mõtestatuse ja kvaliteediga oskab meeskond palli enda käes hoida ja liigutada, nägime ehk vaid kümmekond aastat tagasi FC Barcelona puhul (mida juhendas samuti Guardiola). See, kuidas kõik meeskonda tulnud mängijad oma turuväärtust juba mõne hooajaga tohutult kasvatavad, ei ole juhuslik, vaid treenerite meeletult hea töö tulemus. Igal liikumisel, igal söödul, igal tegevusel platsil on kindel põhjus, mis lähtub enamasti Guardiola filosoofiast. Igal hooajal näeme mõnd taktikalist nüanssi, mille toob (tipp)jalgpalli just nimelt City. Ja kõigele sellele lisaks said nad eelmisel suvel endale maailma kõige halastamatuma ründaja Erling Hålandi.

Ometi.

Ometi jääb nende mängu vaadates tunne, et tegu on laboris loodud GMO-jalgpallimansaga, mitte orgaaniliselt kasvatatud mahetiimiga. City on justkui iga nurga peale kerkinud kihlveokontori spordibaar, kus pakutakse küll odavamat õlut, puhtamaid istmeid ja suuremat televiisorit, aga ometi pakub vanas kõrtsis vuti vaatamine millegipärast paremat elamust.

Masinlik efektiivsus, millele City edu tugineb, ei ole lihtsalt nii võluv kui paljude teiste võistkon- dade puhul tekkiv tunne, et nad on haavatavad, et nende edu on omamoodi habras. Arsenali poolt käest antud uhke eduseis oli selle ehtne näide –paljud hoidsid neile pöialt, sest nad olid Taavet, kes oli Koljati vastu ootamatult eduseisu sattunud. Samal ajal teadsid ja tundsid kõik, et tegelikult ei ole Arsenal ilmselt nii hea, kui on Man City. See tunne, et kõik võib mõne hetkega käest libiseda, kaardimajake kokku kukkuda, tõi Arsenali tiitlikampaania juurde võlu ja kütkestavuse, mida City robotlike tiitlivõitude juures me näinud pole. Kui Arsenali mängud on ettearvamatud, siis City puhul on pidevalt õhus vältimatuse hõng – küll nad lõpuks kuidagi ikka peale jäävad…

City on justkui iga nurga peale kerkinud kihlveokontori spordibaar, kus pakutakse küll odavamat õlut, puhtamaid istmeid ja suuremat televiisorit, aga ometi pakub vanas kõrtsis vuti vaatamine millegipärast paremat elamust.

Spordi võlu peitub aga just nendes võitudes, mille puhul mitte midagi ei tundu vältimatu või ette teada. Tänavust Premium liiga hooaega saame täiel rinnal nautida, sest juba esimese kümmekonna mänguga oleme näinud, et sel aastal võivad kõik kõigilt vabalt punkte võtta. Sellised tiitlivõidud, kus kõik jääb lõpu peale ja võitja otsustatakse selle järgi, kes suudab kõige rohkem punkte võita, mitte kõige vähem punkte kaotada, on alati nauditavamad ja pakuvad meeldejäävamat ja tugevamat emotsiooni.

Ideaalse näite pakub seesama City – 2012. aastal võideti tiitel tänu hooaja viimases mängus üleminutitel löödud kahele väravale ilmselt kõige dramaatilisemal võimalikul moel. Sergio Agüero ja tema kuulus võiduvärav jääb igaveseks City folkloori kujuteldava pjedestaali kõige kõrgemale astmele, mis sellest, et tolleaegne City ei mänginud nii tõupuhast, kliinilist ja kvaliteetset jalgpalli kui tänavune meeskond. Sellised hetked, kus terved kogukonnad tõusevad mõne hetkega põrmust taevasse, on need, mille nimel üldse tippsporti tehakse.

Just seetõttu ongi oht, et praegust Manchester City meeskonda mäletatakse aastate pärast saavutuste, mitte hetkede järgi. Paraku on tiitlisaatust ühele või teisele poole kallutavad emotsionaalsed hetked, tähtsad väravad või mälestusväärsed võidud inimeste mälestustes eredamad kui kuivad kirjed ajalooraamatutes. Tiitli võidab mõni meeskond ju igal hooajal, aga neid hetki, mis muudavad mõne meeskonna või mängija surematuks, nii sageli ette ei tule.

The Guardiani ajakirjanik Jonathan Wilson sõnastas temaatika tabavalt: tõeline hiilgus ja aupaiste ei tulene mitte ainult kõrgest tasemest, vaid ka dramaatilisusest. Manchester Unitedi 1999. aasta kuulsa kolmikvõidu (ühel hooajal Premier League, FA karikas ja Meistrite liiga) meeskonda mäletatakse eelkõige selle poolest, kui korduvalt kõikides nendes sarjades nende edu juuksekarva otsas rippus – lõpuks suutsid nad aga isegi kõige uskumatumatest olukordadest välja rabeleda. Cityl on tänavu võimalik seda saavutust esimese Inglismaa meeskonnana korrata – hooaja lõpu kohtumised peavad minema aga väga kummalist rada pidi, et City võimalik treble sööbiks rahva mällu sedasi nagu Unitedi juba peaaegu veerand sajandit tagasi saavutatu. Teekond tiitlini on vahest isegi olulisem kui võit ise.