Mida toovad kaks õhtut juunis?

2024. aasta EM-valiksari jätkub Eesti koondisel juunikuus kahe kohtumisega: 17. juunil kohtume Bakuus Aserbaidžaaniga, kolm päeva hiljem kodusel A. Le Coq Arenal Belgiaga. Mida nendest mängudest oodata?

Pärast valiksarja esimeses kohtumises võõrsil Austrialt saadud valusat kaotust on Eesti koondise võimalused alagrupis kahe parema sekka ehk otse finaalturniirile viivatele kohtadele jõuda veelgi väiksemad kui enne. Sportlikus mõttes pakub meile endiselt selgelt kõige soodsamat võimalust finaalturniirile jõuda järgmisel kevadel toimuv playoff, kuhu jõudmiseks saab Eesti praegu ise ära teha väga vähe – kõik oleneb sellest, kui hästi mängivad valiksarjas eelmise Rahvuste liiga hooaja 16 paremat.

See aga ei tähenda sugugi, et valiksarja alagrupikohtumisi peaks Eesti edaspidi võtma teisejärgulise või ebaolulisena: punktide peale valikmängud on alati tähtsad ning kuna koondised mängivad aastas võrdlemisi vähe, on sealsed head ja halvad tulemused olulise rolliga koondise ja fännide üldise fooni määramisel: vaid mõned üksikud õnnestumised võivad tekitada positiivse laine, mille harjal endast tugevamaid hammustada, aga samamoodi võib ka mõni üksik ebaõnnestunud esitus või kehv tulemus saata meeskonna allakäiguspiraali veerele.

Ja pealegi annavad valikmängud ka FIFA edetabelis olulisi punkte – mida kõrgemal me sellistes pingeridades oleme, seda suurem lootus on järgmise turniiri loosis kõrgem asetus ja seeläbi vähemalt teoreetiliselt mängitavamad vastased saada.

MMi-järgne värskendus Belgiat ei nõrgestanud

Juunikuine kodumäng toob meile vastaseks FIFA edetabeli neljanda koha meeskonna Belgia, kes oli sügisesel MM-finaalturniiril kahtlemata üks suuremaid põrujaid: tiitlimõtetega Katarisse sõitnud meeskond suutis küll avamängus läbi häda Kanadat võita, kuid kaotus Marokole ja näotu viik Horvaatiaga saatsid belglased juba alagrupiturniiri

Jalka palus enne Aserbaidžaani ja Eesti kohtumist vastase jalgpallielu ja koondise hetkeolukorda tutvustada meile varemgi kaastööd teinud, sealsel jalgpalliajakirjanikul Rasim Mövsümzadehil.

Milli, nagu Aserbaidžaanis sealset koondist nimetatakse, andis 2022. aastal fännidele uut lootust, võites esimest korda ajaloos viis kohtumist järjest, kuid hoolimata sellest sai koondis tänavuse aasta alguses kahe kaotuse eest kodumaal kõvasti kriitikat. Olgugi et mõlemad vastased mängisid viimasel kahel EM-finaalturniiril, olgugi et nad mõlemad asuvad FIFA edetabelis 35 parema seas ning olgugi et kohtumised toimusid võõrsil, pidasid fännid ja ajakirjandus kahe mängu peale vaid üht löödud väravat ja üheksat oma võrgust välja korjatud palli häbistavaks.

Erilist poleemikat põhjustasid peatreener Gianni De Biasi mängujärgsed kommentaarid pärast EM-valikmängus saadud 0 : 5 kaotust Rootsile, kus ta kuulutas, et Aserbaidžaan olevat mänginud suurepäraselt ja oleks võinud mängu ka viigistada.

Kuigi seepeale nõudsid nii ajakirjanikud kui fännid mitmel pool sotsiaalmeedias De Biasi vallandamist, otsustas Aserbaidžaani jalgpalliliidu täitevkomitee aprillis pärast arutelu De Biasi temaga sõlmitud lepingu lõpuni ametisse jätta. Kuigi seda ei ole ametliku põhjusena välja toodud, on kuuldavasti selle peamine põhjus suur kompensatsioonisumma, mis tuleks alaliidul treenerile vallandamise korral välja käia.

De Biasi tähistab üks päev enne mängu Eestiga 67. sünnipäeva ja on Euroopa koondiste peatreenerite seas üks vanemaid. 2020. aasta juulis sõlmis ta Aserbaidžaaniga poolteiseaastase lepingu ning meedia väitel teenis ta siis 50 000 euro suurust kuupalka. Kui ta lepingut 2022. aasta lõpuni pikendati, vähendati palka väidetavalt 25 000 – 30 000 euroni, aga kuuldavasti toob selle aasta lõpuni kehtiv leping talle igas kuus sisse summa, mis jääb 50 000 ja 75 000 euro vahele. Seega juhendab itaallane Millit neljandal turniiril.

Viimase 15 aasta jooksul on Aserbaidžaani koondise viiest peatreenerist neli olnud välismaalased, kuid väga kõrget lendu ei ole see koondisele toonud: seni parim tulemus on olnud 2014. aasta MM-valiksarjas alagrupist saadud neljas koht, kus edestati Põhja-Iirimaad ja Luksemburgi.

Hetkel EM-valiksarjas oma alagrupis viimasel kohal olev riik loodab seega Eesti vastu võitu – mõlemad riigid on seni punktita. Eesti ja Aserbaidžaan pole sealjuures veel mitte kordagi ametlikus võistlusmängus kohtunud, kuid on pidanud koguni kaheksa maavõistlust, millest viimase järel koju ning oli selge, et koondist, mille mängijad tujutsevad ja üksteisega tülitsevad, peavad ees ootama muudatused. võitis Eesti 2013. aastal 2 : 1. Kokku on Eestil omavahelistes mängudes kirjas kolm, aseritel üks võit.

Muudatused ka tulid: kuus aastat koondise peatreenerina töötanud Roberto Martínez astus ametist tagasi, koondisekarjääri lõpetasid teiste seas Toby Alderweireld, Axel Witsel ja Eden Hazard. Mitme vana olija loobumise järel on uuel juhendajal Domenico Tedescol siiski kasutada üsna kogenud rivistus, mille kroonijuveelid on endiselt väravavaht Thibaut Courtois, mängujuht Kevin De Bruyne ja tipuründaja Romelu Lukaku.

Eestis mänginud aserid tippklubi juures treenerid Omavahelistes kohtumistes on Eesti vastu enim mänginud Gurban Gurbanov, kes sai kuue mängu jooksul kirja ka ühe värava. Praeguseks on tegu tunnustatud treeneriga –Aserbaidžaani rekordinternatsionaal on juba alates 2008. aastast olnud tippklubi Karabahhi peatreener, kusjuures alates hooajast 2014/15 on Karabahh olnud regulaarne osaline eurosarjade alagrupiturniiridel. Muide: Karabahhi abitreenerid Eltšin Rahmanov ja Zaur Tagizade mängisid mõlemad üheksakümnendatel Eestis: Tagizade esindas Florat ja Lellet, Rahmanov Lellet ja Viljandi Tulevikku.

Kuigi Karabahhi meeskonnas pole ükski eestlane varem mänginud, on Aserbaidžaani klubivutt siiski tuttav mitmele Eesti vutimehele: Dmitri Kruglov, Andrei Stepanov, Taavi Rähn ja Vladimir Voskoboinikov mängisid aastate 2008–2010 jooksul kõik Bakuu Neftšis, hiljem on Aserbaidžaani klubisid esindanud ka Artur Kotenko ja Sergei Zenjov.

Kellel silma peal hoida?

Märtsikuu kahes kohtumises kandis Milli särki kuus Karabahhi mängijat, kellest tuntuim on 27aastane ründaja Ramil Šeidajev, kes on varem lühikest aega pallinud näiteks Peterburi Zenitis, Trabzonsporis ja Žilinas. Kohtumises Eesti vastu sihib Šeidajev oma koondisekarjääri kümnendat tabamust. Kümme aastat tagasi A. Le Coq Arenal omavahelises kohtumises platsil käinud meestest võib seekord väljakule oodata Karabahhi kaitsjat Badavi Huseinovit.

Koondise liider ja kapten on aga 31aastane mängujuht Emin Mahmudov, kelle klubikarjäär on teda viinud nii Moskva Spartakisse kui Portugali Boavista ridadesse, aga viimased kuus aastat on Mahmudov pallinud kodumaal Bakuu Neftši eest. Mahmudov on ainsa koondislasena osalenud viimases 23 koondisemängus ja löönud selle aja jooksul üheksa väravat.

Välisklubides mängivad pallurid Mahir Emreli ja Renat Dadašov ei ole paraku koondises eriti head minekut näidanud. Ründaja Emreli, kes on viimase kolme hooaja jooksul mänginud nelja klubi eest (Karabahh, Varssavi Legia, Zagrebi Dinamo, Konyaspor), on selle aja vältel löönud koondises vaid ühe värava. Samuti edurivis palliv Dadašov on küll Šveitsi kõrgliigaklubi Grasshopperi selle hooaja üks paremaid väravakütte, kuid on seni 21 koondisemänguga löönud vaid ühe värava.

Rasim Mövsümzadeh, Aserbaidžaani jalgpalliajakirjanik, FIFA aasta parimate žürii liige

Kogemust pakub 36aastane keskkaitsja ja Belgia rekordinternatsionaal Jan Vertonghen, kes läheneb oma 150. koondisemängule, aga suur osa ülejäänud meeskonnast on koondises veel võrdlemisi kogenematu.

Kuigi paljud vaatlejad arvasid ja eeldasid, et Belgiat ootab nii suure raputuse järel väikestviisi madalseis, näitasid nad märtsis, et sellised jutud on tugev liialdus: EM-valiksarja alustuseks suruti Rootsi võõrsil Romelu Lukaku kübaratriki toel 3 : 0 vastu muru ning sellele järgnenud maavõistluskohtumises alistati ka Saksamaa.