MIKS KEELATAKSE niisama jalgpallimurul jalutada?

Kõik, kes on käinud mõnel suuremal naturaalse muruga kaetud staadionil ekskursioonil või pääsenud niisama platsi äärde, teavad hästi, et väljaku ääres jalutamise vastu ei ole kellelgi otseselt midagi, küll aga kehtivad ranged piirangud väljaku peale minemise suhtes.

Kui on aga mängupäev, käivad võistkonnad tavaliselt juba mitu tundi enne avavilet staadioniga tutvumas, teevad sealsamas hiljem soojenduse ja mängivad veel 90 (või 120) minutit jalgpalli otsa, sealjuures viimased kaks tegevust käivad korkidega putsades, mis näivad ju muru ja pinnast võrreldes sileda tallaga jalanõudega eriliselt lõhkuvat. Milleks siis mänguvälisel ajal tavainimesel murul liikumist piirata?

Niisiis – miks ei tohi jalgpallimurul niisama jalutada? Vastab A. Le Coq Arena staadionimeister Mihkel Puusepp:

„Ühest küljest on see täpselt sama nagu värskelt värvitud põrandaga – kui seal peal kõndida, jäävad jäljed järele. Mida rohkem inimesi seal peal käib, seda rohkem väljak ära kulub. Ehk isegi peamine on aga etiketi küsimus – on mõned asjad, mis on pühad, jalgpallis on üheks nendest jalgpallimuru. Kuskil seda kirjas ei ole, aga sinna peale niisama ei minda – ja kõik!

Kui teed näiteks pargi valmis, külvad muru maha ja lased sel roheliseks minna, hakkad nägema, kust hakkavad inimeste käiguteed minema. Ega kui inimene jalgpallimurule tuleb, siis ta ei taha väljaku keskele minna, vaid kipub ikka näiteks nurkade juures olema. Kui neid inimesi on 10 või 30, kes täpselt sama teed käivad, siis jätab see juba jälje.

Peamine on aga muidugi etiketi küsimus – väljak on mängijatele. Kel on tõesti vaja väljakule minna, need muidugi lähevad, aga niisama seda ei tehta.“