Lugeja küsib: Taavi Rähn

Taavi Rähn: oleksin võinud Ukrainas kannatlikum olla

Eesti koondist 74 korral esindanud keskkaitsja Taavi Rähn (39) meenutab oma kirevat klubikarjääri ehk kuidas Ukrainas sai raudvestiga joostud ja Aserbaidžaanis oma lapse sünni juures oldud. Karjäärile tagasi vaadates nendib Rähn, et võibolla oleks pidanud karjääri lõpetama veidi varem, ja oma suurimaks kahetsuseks peab ta natuke kiirustatud otsust lahkuda tugeva Ukraina klubi Lutski Volõni juurest. Teda karjääri jooksul saatnud kriitika kohta ütleb ekskoondislane, et „igasugust mula ma ei kuula“.

Millal ja kus puutusid esimest korda jalgpalliga kokku? (@kirkeaedmae)

Vanemad panid mu teises klassis trenni ja nii läkski. Olen ka võrkpalli ja korvpalli mänginud, aga jalgpall oli Pärnus kõige populaarsem ala ja lisaks sai seda mängida aastaringselt.

Millisel hetkel langetasid otsuse, et tahad jalgpalluriks saada? (Dmitri, Tallinn)

Ega ma ise sellist otsust otseselt ei teinudki. Olin mänginud erinevates noortekoondistes ja suvel enne 12. klassi minekut kutsuti mind Flora esindustiimiga Küprosele laagrisse. Teitur Thordarson oli toona peatreener ja mulle tehti ettepanek lepinguks. Võtsin selle vastu ja mul ei tekkinudki – kahjuks või õnneks – hetke, kus oleksin pidanud otsustama, kas hakkan jalgpalluriks. Enne keskkooli lõppu oli mulle pakkumine tehtud ja võtsin selle võimaluse vastu.

Kuigi koduses kõrgliigas käis Taavi Rähn viimati platsil neli aastat tagasi ja viimasest koondisemängust on möödas kuus aastat, ei ole mehele kõksida probleem. A. Le Coqi tribüünihoone aknast hoidis hea sõbra ja endise koondisekaaslase sooritusel teravalt silma peal Teet Allas. Foto: Jana Pipar

Mis on Ukrainas mängimisest kõige me eestlastega kolmekesi. Seal oli mäneredamalt meeles? Kas ja kui raske oli, Taavi Rähn gijate jaoks tõlk olemas, nii et keelega et su esimene välisklubi oli just Ukraisai hakkama. Bakuu oli linnana väga äge. nas? (Stina, Tallinn) Sünniaeg: 16.05.1981 Eks kohalik olmeelu võttis harjumist, aga Meeles on, kui ranged olid nõudmised Klubid: Lelle, Viljandi Tulevik, selleks pead valmis olema, kui välismaal palliplatsil ja trennides. Ukraina liiga Flora, Lutski Volõn (Ukraina), elad. Meie siin oleme harjunud, et täna ei tundu eestlaste jaoks väga atraktiivEkranas (Leedu), Bakuu Neftši tahan koju internetti ja homme on olene, aga kui seal käib iga üleminekuakna jooksul rohkem kui 30 mängijat end näitamas, siis see tõestab, et sealne sõel ja (Aserbaidžaan), Kaliningradi Baltika (Venemaa), Tianjin Songjiang (Hiina), Hunan Billows (Hiina), Jaro (Soome), Levadia, mas, aga mujal on veidi teistmoodi. Võibolla ootamatult lihtne oli see, et kuna mu naine oli lapseootel, siis me ei teadnud, nõudmised – nii füüsilised kui tehnilised Paide Linnameeskond mis sünnitusest saab, aga tuttavad aita– on päris kõvad. Lisaks: tippklubid nagu Koondisekarjäär: 74/0 sid kontaktidega ja kõik laabus. Sealsed Donetski Šahtar ja Kiievi Dinamo mänhaiglad on korralikud ning sain ise ka givad ju kogu aeg eurosarjades. Sealne sünnituse juures olla. keskmine tase oli kindlasti oluliselt tugevam kui muudes liigades, kus olen mänginud. Meeles on ka Kuidas sattusid Hiinasse mängima? Mis olid kõik jalgpalliga kaasnevad baasid, elamised jne – võrreldes Lääne klubidega põhilised erinevused see on ikkagi elustiil. Ka see jäi meelde, et Ukraina suhtumises, igapäevaelus ja jalgpallimängus? on ikkagi traditsiooniline jalgpallimaa: teisi spordi(Raul, Pärnu) alasid tehakse, aga kõigepealt tuleb jalgpall ja alles 2010. aastal lõppes mul Aserbaidžaaanis leping ja siis muud alad. kuna meie klubi eesmärgiks oli alati meistritiitel,

Kui raske oli see, et see oli esimene välisklubi? aga jäime vist neljandaks, siis vahetati ligikaudu 15 Ega kui pakkumine tuli, siis mul väga mõtlemisleegionärist välja peaaegu kõik, mina sealhulgas. kohta polnud. Mul oli soov minna välismaale, tuli Sain juba toona Hiinast pakkumise, aga erinevapakkumine ja haarasin kinni. Mõni eestlane võib tel põhjustel me siis veel kokkuleppele ei jõudju praegugi rääkida, et tal on valida, kuhu minna, nud. Hiinas olles sain kõne agendilt, kes tegeles aga kas see ka tegelikult nii on...? Aga raske oli Ida-Euroopa klubidega, ja ta pakkus võimalust Ukrainas võibolla ainult keele tõttu. Alguses oli mängida Venemaal. Kuna olin Ukrainas juba olnud, keeruline, aga meil oli kümme välismaalast ja sai siis ma Venemaad ei kartnud ja saigi mindud. Lõnendega suheldud, lisaks tulid ajapikku ka mõned puks olid seal seisud aga segased, sest Venemaa koolis õpitud venekeelsed sõnad meelde. oli just saanud MMi korraldusõiguse ja oli segadus, kes ehitab staadionit, kes juhib klubi, kes Kuivõrd erinev oli Leedus mängimion presidendiks jne. Uue aasta alguses ne võrreldes Eestiga? (Veiko, Tartu) olime Türgis laagris ja selle aja jooksul Läksin Leetu mängima 2007. aastal ja vahetusid klubi juhtkond ning treenekui 2015. aastal siirdusin Levadiasse, siis 12 aastat varem Leedus nähtud tingimused olid paremad kui hiljem Hiina omapära: „Üheaastasest lepingust sai rid kaks korda, lisaks olid seal ka paari kuu ulatuses tasumata palgad. Samal ajal sain Hiinast pakkumise ja seekord saime Eestis. Jätame Eesti mõistes Flora kõrkaheaastane leping ja tegime kokkuleppele. vale, sest neil on kasutada A. Le Coqi baas, aga 2015.–2016. aasta tingimused olid – või on siiani – ülejäänud klubides kehvemad kui toona Leedus. Seal selle ära enne, kui toimus mäng, mis pidi justkui mu saatuse otsustama.“ Kui võrrelda nende klubidega, kus ma mänginud olin, siis Hiinas oli samamoodi, et sul on oma baas, vajadusel oma tuba, kui päevas on kaks trenni jne. Meil oli seal oli klubil ikkagi oma baas ehk maja, ka belglasest treener, nii et ilmselt tema jõusaal, meditsiinikeskus, tehti süüa, pesti su riideid treeningumetoodika tõttu ei olnudki seal mängida jne. Jalgpallihalli polnud, aga selle asemel käidi hooniivõrd erinev kui Euroopas. Aga kindlasti erines aja eel Türgis laagrites. Võime mõelda, et meil on see, et leegionäridele on nõudmised hoopis teised. siin Premium liiga, aga tegelikkuses on vahe sees, Kui kaotad, siis vastutavad kokkuvõttes leegionärid. sealsed olmetingimused olid juba toona paremad Hiinlased võivad aastakümneid ühes klubis mänja ka liigatase oli parem. Ega meid Baltikumis väga gida, aga toona polnud ühelgi leegionäril pikemat suure jalgpallirahvana teiste poolt ei võeta ka: leekui aasta kehtiv leping. Erinev on ka see, et kulisdulaste jaoks on nemad esimesed, lätlased midagi side taga toimub omaette mäng. Mina läksin sinna natuke oskavad, aga meie kohta arvatakse, et me ei katsetele ja pidin saama üheaastase lepingu, mille jaga midagi. sõlmimine sõltus ühest treeningmängust. Enne seda kutsuti mind koos agendiga klubi presidenKuidas läks sul sisseelamine Aserbaidžaanis? di juurde, üheaastasest lepingust sai kaheaastane (Roland, Pärnu) leping ja tegime selle ära enne, kui toimus mäng, Midagi väga keerulist ei olnud, sest Dmitri Kruglov mis pidi justkui mu saatuse otsustama. Treenerid ei oli juba seal ja Andrei Stepanov tuli ka, nii et oli- teadnud sellest midagi. See oli veidi omapärane.

Kui palju maksti Hiinas võrreldes teiste sinu karjääri välisklubidega rohkem palka? Kui palju said tänu seal veedetud ajale rahalises mõttes tulevikku kindlustada? (Madis, Tartu)

Sel ajal ei olnud nii kosmilisi palkasid nagu viimastel aastatel. Üldiselt on minu sissetulek olnud igas klubis üsna samasse auku, aga boonuste süsteemid on olnud teistsugused. Kindlat palganumbrit ei tahaks ma öelda, aga kui laps käis Hiinas lasteaias ja kuu aja tasu oli 1000 eurot, siis see summa meil leidus.

Millises välisklubis oli kõige raskem? (Roman, Tallinn)

Füüsiliselt oli kõige raskem Ida-Euroopas ehk Venemaal ja Ukrainas. Seal on metoodika rajatud sellele, et tugevam jääb ellu. Pärast mängu jooksed veel raudvestiga ringi, et tugevamaks saada, ja päevas on kolm trenni. Laagrid algavad päikesetõusul sellega, et hommikuvõimlemisena jooksed kuus kilomeetrit või on kavas pooleteise tunni pikkune trenn. Türgi laagris algasid hommikud sellega, et mere ääres olid aeroobika-, akrobaatika- jne treeningud, juba kella kümnest oli teine trenn. Kolm kuud ettevalmistusaega mööduvad ainult nii, et sööd, magad, treenid. Kas see on kõige õigem metoodika, see on juba omaette tee

 A-koondise debüüdi tegi Taavi Rähn 2001. aastal. Pildil nähtav 2004. aasta kohtumine Tšehhi vastu oli rahvusmeeskonna keskkaitsjale 15. koondisemäng. Foto: Lembit Peegel

ma, aga seal olles pead füüsiliselt neid tingimusi täitma. Mentaalses mõttes ei ole mul kusagil väga raske olnud, sest olen suhteliselt hea kohaneja. Mul on ka pere kaasas olnud ja võibolla neil on raskem olnud, sest näiteks Venemaal olid välismängudel vahemaad väga pikad.

Millisesse välisklubisse läheksid tagasi? (Kadri, Rakvere)

Tagantjärele võin öelda, et pole kohta, kuhu ma ei läheks tagasi. Eks Ukraina oma treenerite ja trennide poolest oli karm, aga siiski omaette huvitav kogemus. Võin öelda, et läheksin igale poole tagasi! Eks jalgpallurina ikka mõtled, millal see trenn juba läbi saab ja kui tüütu on see, et iga nädalavahetus on mängude tõttu kinni, aga kui see läbi saab, siis paari aasta järel hakkad selle järele igatsema.

Sinu debüüt A-koondises oli kuulsas Eesti ja Hollandi 2 : 4 kohtumises, kus sekkusid avapoolajal vahetusest, olles eelneval päeval U21 koondise eest mänginud. Pärast mängu teenisid kehva tagasisöödu eest tohutult kriitikat. Kui ootamatu oli sulle see, et Arno Pijpers sind sellisel hetkel mängu pani? Kuidas mõjus suur kriitika enesekindlusele? (Mihkel, Pärnu)

Kas just ootamatu... Eks noore poisina Viljandi Tulevikust peale saada on ikka ootamatu, aga ma ju koondiselaagrites käisin ehk polnud nii, et eile olin Viljandis, täna siin. Ma ei pidanud ennast kindlasti põhikoosseisu meheks, et oleksin pidanud tingimata saama mängu, nii et võibolla selles mõttes oli positiivne üllatus, aga kui võimalus anti, tuli minna. Enesekindluse osas – pigem oli see rohkem ajakirjanduse asi. Muidugi mingil hetkel vahetult pärast mängu võis see minus midagi mõjutada, aga sportlasena ei saa selliseid asju hinge võtta. Tuleb omaks võtta konstruktiivset kriitikat.

Mulle on jäänud mulje, et olid teatud aastatel koondise fännide seas justkui lihtne märklaud, keda mõnitati. Kui palju sa ise midagi sellist tundsid? Kuidas see sind mõjutas? (Elsa, Tartu)

Olin juba ju 2003. aastal mängimas Ukrainas, see andis kindlasti sisemist usku juurde. Seal on üleminekuakende jooksul pool Jugoslaaviat ennast näitamas – lisaks kohalikud mängijad – ning kui sellises konkurentsis oled regulaarselt põhikoosseisus, siis see annab enesekindlust juurde. Ega ma igasugust mula ei võtagi hinge. Ja ega ma väga kehvasti ei saanud ju mängida, kui kogu aeg koondise juurde tagasi kutsuti, midagi pidi ikkagi hästi olema!

Kas unistad, et oleksid koondise eest värava löönud? (Kevin, Ilmatsalu)

Unistada ikka võib... Aga mis me siin räägime: Enar Jäägeril on vist ju 100 mängu ja ka null väravat (naerab; Jäägeril on tegelikult kirjas 126 mängu ja null