Andres Vaher

Jupiterid mugi sportlaseid ja treenereid rahvaesindajatega kõrvutama. Sugugi mitte, suisa vastupidi. Jutt käib millestki sootuks muust: meie kõigi mõttemallidest, idoliseerimisest, eeskujuks olemisest ja ja härjad rohelisel saamisest ning (sportlas)isiksuseks kujunemisest. Aasta alguses teatas Madis Vihmann, et teeb jalgpallurikarjääriga lõpparve. Kinnitanud alles eelmisel hooajal kindlamalt kanda koondises ja teeninud elu esimesed välislepingud, mõjus kõigest 24aastase noormehe käik kui välguna selgest taevast. Et (kõigile teistele) ootamatult lehekülge pööranud punapäine keskkaitsja ei soostunud otsuse tagamaid avalikkuse ees põhjendama (piirduvutiaasal des lakooniliste lausetega FC Flora pressiteates), vallandas see paraja tormi veeklaasis. Tuues Vihmannile ka omajagu kriitikat. Napp paar kuud varem oli jalgpalliliit vutisõpradeni vahendanud sarnase uudise Vihmannist kümme aastat vanema ametivenna Ragnar KlaJälgin sageli kulmu kergitades avalikus ruumis vallanduvaid reaktsioone, kui vaidluse üheks vani kohta. Mehest, kes teeninud lepingu neljas tippliigas ja jõudnud Meistrite liiga finaali – ehk mänginud end kahtlemata legendiks. Jah, Klavan osapooleks satub üle keskmise tunnustatud ja ei teatanud üheselt, et koondisega on kõik. Aga tema oponendiks laiadele massidele tundmatu(m) isik. Samuti juhtumeid, kui VIP nimega X sisuliselt küll. Seejuures otsustas Eesti üks kõigi aegade paremaid jalgpallureid valikut esialgu põhjendada vaid alaliidu ametlikes kanalites. üksi skandaali keskmesse pikeerib. Kuidas avalikkus reageeris? Mõistmisega. Ja miks ei pidanukski – kuidas saab legendile, kes on pool elu igal võimalikul ja ka võimatumal juhul Tekst: Andres Vaher | Fotod: Jana Pipar auga sinisärki kandnud, ette heita nüüd perele, tervisele ja klubikarjääri väärikale lõpetamisele

Kahtlemata on hinnangud olenevalt olukorrast pühendumist? Võinuksime ju küsida: „Kuidas sai ja persoonidest erinevad. Võrrandis leidub ta Cagliaris iga nädal platsile joosta ja koondisrohkelt muutujaid ja määratlustes piisavalt se ei kõlvanud enam tulla?“ Ent küllap mõistame subjektiivset. Ent vähemalt minu jaoks on mõnigi isegi sügaval südamesopis, et säärane teemapüsesialgu küsimärki kandnud tahk muutunud aastatetitus olnuks õel, kuri ja pahatahtlik. ga üldistuse jõuga trendiks ja pannud sestap teatud Mu toodud võrdluse tuum asub aga mujal. Ehk: väärtuste üle sügavamalt järele mõtlema. miks üllatas – et mitte öelda pahandas –

Teame ju kõik vanadelt roomlastelt Vihmanni otsus ja fännidega suhtlemise pärinevat ütlust „Mis on lubatud Jupieiramine mõndagi meist enam kui Klavani terile, pole lubatud härjale“. Toona õioma? Kumma vastutus ja ka kohustused gustati sel moel teadupärast vähestele äravalitutele – ehk jumalatele – võrMiks üllatas – et mitte Eesti jalgpalli ees on suuremad? Kumb oli – nii veider on seda sõna minevikus kirja relźdes lihtsurelikega eeliste andmist. öelda pahandas – Vihmanni panna – koondise kapten ning jääb igave

Nüüd, aastatuhandeid hiljem, tabaotsus ja fännidega seks meie väikeste jalkapoiste iidoliks ja me end aga pahatihti raevumas ja ahastamas, kui meie väikese riigi teenrid Jupiteridena käituvad ja hääle andnud suhtlemise eiramine mõndagi meist enam kui fännide lemmikuks? Miks me nõudsime Vihmannilt enamat kui Klavanilt? tavakodanikke härgadena kohtlevad. Klavani oma? Kumma Kaks musta lammast, Kõneleme neil puhkudel ikka ja jälle tovastutus ja ka kohustused aga noorem mustem peltmoraalist, klassivihast, rikutud ühiskonnast ja millest kõigest veel. Järeldus on võrdlemisi ühene: taha(ksi)me elada Eesti jalgpalli ees on suuremad? Hiljuti elasime kaasa seebiooperile „Kostja „ei anna palli vastasele“ Vassiljev versus Mihkel „löön su põlved sisse“ tervemas maailmas. Järviste“. Ma ei hakka siinkohal üldse arutlema, kumb lammas oli ses loos mustem, vaid Kahe keskkaitsja eri näoga lahkumine keskendun taas kord järgnenud reaktsioonidele. Toome mõistukõnena mõjuva abstraktse sisseEesti Päevalehe ja Delfi sporditoimetuse juht juhatuse spordi ja jalgpalli konteksti. Mõistagi ei Peep Pahv teatas saate „Mehed ei nuta“ eetris kipu ma järgnevate näidete ja mõtete najal põrotsesõnu: „Kes on Järviste, et ta üldse võib mida-

gi sellist endale lubada!?“ Eesti koondise endine peatreener Tarmo Rüütli lisas: „Kuidagi peab ikka paigas olema, kes on kes. Kuidas sa ikka korüfeele ütled, et kurat, ma murran su jalad ära.“

Teenekas telehääl Kalev Kruus nägi ka medali teist külge: „Kui Mihkel Järviste suu lahti tegi... Väga paljud nõuavad justkui mingit karistust. Ma küll tahaks öelda, et ärme palun karista! See kõik lisab mängule värvi.“

Kahtlemata oli Järviste tegu Vassiljevi omast mitu kraadi kangem. 20aastane (loodetav) tulevikutegija kahetses, palus vabandust ja võis eluga õppetunni võrra targemana edasi minna. Ent maestro Kostja – nagu Klavangi sadade, kui mitte tuhandete iidol – jäi kogu loos justkui täiesti puhtaks poisiks. Uued vutipõlvkonnad said selge signaali: kui seis pole soovitud ja tiksuvad lõpuminutid, võib fair play’le vilistada.

Utreerigem lihtsalt: mida me kogu loost arvanuks, kui rollid olnuks vastupidised? Jah, ma tean: Kostja ei luba endale iial säärast ähvardust. Aga ärme keskendu praegu sellele, vaid publiku kujuteldavale vastukajale. Kas sel juhul kuulnuks me hinnanguid stiilis „Kuidas keegi Järviste võib endale fair play eiramist lubada?“ ja „Täiesti normaalne, et Kostja seepeale poisikest karmide sõnadega korrale kutsus“?

Kui nii, siis kas säärased käitumisnormid, eeskuju ja iidolistaatuse kahestumine oleks ikka päris õigel kohal? Või lähtuks kogu teooria taas Jupiteri ja härja tõest? Kas niisuguses „ühele on lubatud kõik, teisele mitte midagi“ vaimus peakski kasvama ja kujunema andekate noormängijate isiksused?

Miks peksame võõraid, aga poeme omadele?

Tõmbame arutlustelje oluliselt laiemaks ja lisame hindamise hookuspookustele veel paar mõtlemapanevat mõõdet.

Madis Vihmann ja Ragnar Klavan teatasid sarnase uudise, jalgpalliavalikkuse reaktsioon oli aga kardinaalselt erinev.

Elu on tundnud lugematul hulgal juhtumeid, kui kohtleme siia tööle kutsutud välistreenereid (aga ka -mängijaid) märksa vängema mõõdupuu järgi kui „oma poisse“. Miskipärast meenub eredaima näitena serblasest korvpallitreener Veselin Matić, kes ei teinud põrmugi nii kehva tööd, kui meediast osaks saanud kriitikast järeldada võinuks.

Paraku elame konnatiigis, kus isiklikel suhetel ja tutvustel on liiga oluline kaal. Mõelda, kuidas öelda-kirjutada halvasti Aivar Kuusmaast, Tiit Sokust, Andres Sõbrast, Gert Kullamäest, Tarmo Rüütlist, Martin Reimist, Marko Kristalist... Nimekirja võiks mõistagi pikalt jätkata. Pärast äkki juhtub, et ei öelda tere, või hullem veel, autoriteedi kritiseerimisele sageli järgnev vasturünnak kahjustab hoopis arvaja renomeed ja enesekindlust. Matićite, Pehrssonite, Goeside ja Pijpersitega on märksa lihtsam – me kõik teame, et ühel päeval pühivad nad Eestimaa tolmu jalgelt. Püsiv side puudub. Midagi eraldi hoida pole vaja. Ent vaevalt säärane kastikohtlemine päris õiglane on ja elu ideaalsel moel edasi viib.

Või veel üks näide sama sisuga sõnumi erineva tõlgendamise võimalusest. On ju iga vähegi paadunum jalkasõber kuulnud, kuidas pallurid – aga ka treenerid ja muud asjapulgad – lasevad suures mängukires vandesõnadel ja sajatustel üle huulte lipsata. Kes spordi olemust vähegi tajuda oskab ja tahab, mõistab küllap, et emotsioonid käivad vaatemänguga lahutamatult sama jalga.

Aga miks on vene- ja kohati ka ingliskeelne ropendamine justkui lubatum kui maavillane eestikeelne sõim? Kõneleme me lingvistilistest ja/või rahvuslikest omapäradest või on (näiteks jalgpallikohtunikel) jäänud lõpuni lahti mõtestamata, et karistamiskriteeriumid peaks olema ühesed? Nii keeruline kui seda üht joont ka tõmmata ei ole.