Persoon: Joel Kokla

Kuldmedalist Kokla jalgpallist loobuda ei kavatse

Paide Linnameeskonna esindus- ja duubelsid. Hiljem oli nii, et kui pärast kooli läksin üldjuhul tiimis palliv Joel Kokla teeb asju täiega: trenni, et kooliväsimus välja elada, siis trenniväsiolgu selleks siis jalgpall, õppimine, must elasin kodus puutööga välja. See ei nõua erilist füüsilist pingutust, pigem mõttetööd ja rahulikku puutöö või kokandus. nokitsemist. Sealt see hobi on tulnud.“

Kui esialgu asus kanapee kooli ruumides, siis praegu on peen mööbliese noormehe kodus. Ot„Eks see ole nišitoode. Kellelgi peab olema hea tekkis, siis meisterdasin. Tegin näiteks metsas vibuKui hiljuti teatas Nõmme United, et Koklate perekond valmistas klubile teqball’i-laua (lauatenTekst: Raul Ojassaar Foto: Hele-Mai Alamaa niselaadne mäng jalgpalliga), mille peale oli au„S ellega oli selline lugu, et mul oli tegelikult ühes aines – akadeemiline inglise keel – neli. Mul ei olnud kuldmedal kutegu on Joeli vanema venna Janiga, kes sai mängu kirja isegi A-koondises, ent lõpetas 2017. aastal tervislikel põhjustel karjääri. Tegelikult ei olnud tegu ei Jani („Mul on kaks vasakut kätt!“) ega Joeli, vaid nagi eesmärgiks olnud, tegin lihtsalt kõike nii häsjust isa Janeki projektiga. Pojad aitasid küll kaasa, ti, kui sain. Ühel hetkel tuli kooli poolt pakkumine kuid põhitöö tegi ära pereisa. seda hinnet parandada – võtsin Peres kasvab sealjuures veel selle vastu, õppisin juurde ja sain üks J. Kokla: 2008. aastal sündihakkama,“ räägib värskelt 19aasnud Jens, kes liigub samuti ventaseks saanud Kokla, kes lõpetas dade jälgedes, mängides Nõmme Tallinna prantsuse lütseumi läbi ja lõhki viielisena – kuldmedaliga. Vähe sellest. Gümnaasiumi lõpus tuli abiturientidel kaitsHARRASTUSTE SÜMBIOOSIST: „Kui pärast kooli läksin üldjuhul trenni, et kooliväsimus välja elada, Unitedis. „Ma arvan, et Jan on meist kõige jalgpalliintelligentsem – tal oli vutianne kõige suurem,“ arutleb Joel. ta lõputöö. Kokla ei ole lihtsama siis trenniväsimust elasin kodus „Minul polnud annet nii palju kaavastupanu teed mineja: ta meisterdas oma kätega nullist valmis puutööga välja.“ sa antud, aga oli raudne töötahe: selle, mida pea ei võtnud, korvajuugendstiilis kanapee. Maakeeli: ühe väga peene sin jalgadega. Väiksem vend on sümbioos. Praegu ja keeruka diivani. mängib ta tagumises liinis ääre- või keskkaitsjana „Kaitsmine oli selle aasta jaanuaris, aga kanaja sealt on vahel päris häid sööte tulnud. Võibolla peed hakkasin tegema 2018. aasta augustikuus, sest on kõige kõvem Kokla hoopis sealt tulemas!“ teadsin, et mida varem alustada, seda parem. Ei pea Kuigi puutöö tuleb Joelil hästi välja, ei taha ta kiirustama,“ meenutab Kokla. „Tegu on sellise eletisleriks õppima minna. „Mulle meeldib ehituslikgantse mööbliga. See on küll mõeldud kolmele iniku poolt endale ise selgeks teha. Praegu on plaamesele, aga üldjuhul istub sellel üks inimene peal.“ nis minna TalTechi materjalitehnoloogiat õppima

sest plaani, mis sellega ette võtta, praegu ei ole. Kanapee tõi presidendi kutse sobiv koht, kuhu seda panna.“ „Kui lõputöö kaitstud sain, tõmbasin joone alla ja mõtlesin, et

Oksjonile? nüüd on sellega kõik. Juhendaja ütles aga, et mul oli päris hea „Olen pakkumistele avatud!“ töö ja selle võiks paarile konkursile saata. Mõtlesingi, et mis ta mul ikka sahtlis seisab – teen ära. Üks konkurss oli ajalooalaste Puutööpisik geenides uurimistööde võistlus, mille oli välja kuulutanud president Kersti Kaljulaid. Ühes kategoorias olid uurimistööd, teises loovtööd Huvi puutöö vastu pärineb Kokla sõnul isalt Janekilt, – loovtöö kategooria võitsin ära ja üheks auhinnaks oli presikeda poeg nimetab kuldsete kätega meheks. „Ta on dendi roosiaia vastuvõtt – minuga koos oli seal paarkümmend meil kodus valmistanud igasuguseid kappe ja muud taolist. Eks olin tema kõrvalt üht-teist näinud. Kui viiendas klassis tulid puutöötunnid, siis hakkasin õpilast. Väga vahva kogemus!“ räägib Kokla. „Sellega sai trennis ka nalja – Slava (Paide peatreener Vjatšeslav Zahovaiko – toim.) teadis, et ma seal käisin, ja küsis pärast, et kuidas oli ja kas pilti ka tehti. Kui mulle ühel hetkel internetist ideid otsima ja neid tunnis realiseerima. pildid saadeti, siis mõtlesin, et saadan Slavale ka. Kui järgmisel Alguses oli puutöö rohkem suvine hobi: kui aega päeval trenni läksin, leidsin pildi riietusruumi seinalt!“ togrammi pannud J. Kokla, arvati mitmel pool, et

Joel Kokla Sünniaeg: 20.06.2001 Koduklubi: Paide Linnameeskond Varasemad klubid: Operi JK, Nõmme United Positsioon: kaitsev poolkaitsja Koondisekarjäär: U19 7/0, U17 13/0, U16 2/0

TIHEDAST GRAAFIKUST: „Õpetajad teadsid, et kui mind koolis pole, siis olen trennis – ja kui mind trennis pole, siis olen koolis.“

Kesküla: selline mängija on iga treeneri unistus

Nii Jan kui Joel Koklat lapsest saati treeninud Erki Kesküla ei hoia ülivõrdeid tagasi. „Selline mängija on iga treeneri unistus. Kõiges, mida ta ette võtab, saavutab edu – ja vajadusel läheb selleks kasvõi läbi seina. See hirmkõva tahtmine on ilmselt Joeli kõige suurem pluss.“

Kui Joeli vanem vend Jan siirdus Kesküla käe alt Nõmme Unitedisse, sõnas treener, et Jan Kokla jalgpalli juures hoidmine hakkab olema katsumus. Kas vennad Koklad on selles mõttes sarnased? „Eks see ole nende pere „viga“, aga see on ju tegelikult ainult hea, kui sportlasel on midagi, millega tegeleda, kui spordis mingil põhjusel tippu ei jõua.“

Foto: Jana Pipar

– usun, et see tuleks disaini poolest kasuks. Seal on veel selline võimalus, et kui selles bakalaureusekraad kätte saada, siis on võimalik magistrikraad teha tootedisainis.

Teine võimalus oli minna kohe EKAsse tootedisaini õppima, aga olen kuulnud, et seal on palju rühmatöid ja väga kunstiline lähenemine – seda ei pruugi aga olla võimalik trennidega ühildada. Mulle sobibki rohkem selline üksi õppimine ja asjade iseendale selgeks tegemine. See tuli hästi välja ka 12. klassis, kui trennid olid kaks korda päevas ja tundidesse jõudsin päris harva.“

Meisterlik ajaplaneerija

Kokla on endale eesmärgiks võtnud, et peale õppimise ja jalgpalli tahab ta ka oma hobidega võimalikult palju edasi tegeleda. „Ma ei ole ühe asja pärast tahtnud teisele käega lüüa. Ühelt poolt meeldib jalgpall, teiselt poolt puutöö ja kolmandalt poolt ka kokandus. Teen täpselt kõhutunde järgi – kui ühel hetkel peaks see tervisele hakkama, siis tasub ehk mõelda, aga praegu ma seda ei tee.“

Üliedukas õppimine ja Eesti mõistes tipptasemel jalgpalli mängimine tunduvad juba eraldi võetuna sisuliselt täiskohaga tööd. Kuidas selle kõrvale veel hobid ära mahuvad – kas 24 tunnist ööpäevas üldse piisab? „Sel aastal piisas! Eelmistel aastatel on küll nii olnud, et kõik kooliülesanded ja muu võtab nii palju aega, et on tulnud seda unetundide arvelt näpistada. Samas ütles mulle spordiarst kunagi, et olen kiire unega – teinekord piisas ka seitsmest tunnist. Aja planeerimise oskus on tulnud koolitööga – kuna lütseumis on nõudmised kõrged, siis selleks, et nendega toime tulla, peab tahes-tahtmata ajaplaneerimise oskus olema. Mul on sellega hästi läinud.“

Lõpuklassides tuli Koklal hooaja ettevalmistuse käigus treeninguteks aega võtta aga just koolitundide arvelt, et hommikustes trennides käia. „Treeneri ja mängija omavaheline lugupidamine ja õpilase-õpetaja omavaheline austus – need aitasid kooli ja trenni mõlemaga hästi toime tulla. Kui mul oli näiteks kaks trenni päevas, tulin alati kahe trenni vahepeal tundides

se, isegi kui see tähendas vaid üht-kaht tundi. Nagu kooli direktor armastas öelda: see on kultuurses keskkonnas viibimine. Selle võrra oli kodus lihtsam õppida.

Õpetajad teadsid, et kui mind koolis pole, siis olen trennis – ja kui mind trennis pole, siis olen koolis. Keegi ei kahelnud, et ma midagi üle lasen. Trennis on samamoodi – kui võimalus on, siis tulen trenni ja annan endast maksimumi. Üks ei välista teist – saab ka kooli kõrvalt väga hästi jalgpalli mängida. Kui eelmises Jalkas ütles Henri Järvelaid, et ta kahetseb gümnaasiumisse minekut, siis mind pani see natuke käsi laiutama.“

Venna jälgedes

Nii jalgpallis kui õppetöös on Joel liikunud suuresti vanema venna Jani jälgedes. Mõlemad on koolihariduse saanud prantsuse lütseumis, jalgpallihariduse aga Nõmme Unitedis.

Edgar Davidsi prillid Eesti oludesse ei sobi

„Seitsmendas klassis sain teada, et olen lühinägelik: –2. Paarilt meetrilt nägin kõike hästi, aga trennis avastasin, et kaugemal äärel olevate mängijate nägusid ma ei näe. Ühel hetkel sain prillid – koolis kandsin prille, trennis mitte. Varsti hakkasin aga läätsi kandma, sest trennis hakkas lühinägelikkus juba segama. Alguses ei olnud midagi hullu, aga eelmise aasta juulis tekkis päris halb silmapõletik. See läks nii kaugele, et silmaarst ütles, et mul on sarvkestas väikesed augud ja kuu aega ei tohiks läätsi kanda. Kuu aega läks mööda, aga põletik mitte – arst ütles, et ma ei tohiks enam üldse läätsesid kanda.

Tekkis väike segadus: kuidas ma siis jalgpalli mängin? Seejärel tuli meelde selline mängija nagu Edgar Davids, kellel olid legendaarsed prillid. Eestis ei ole selliseid prille väga saada, aga kui ma need lõpuks endale muretsesin, siis olid raamid nii paksud, et vaateväli oli piiratud. Trenni käigus tuli aga ka see välja, et klaaside uduseks minemisele ei olnud mingit lahendust – võisin sinna ükskõik mida peale määrida, aga füüsika vastu ei saa!

Pidin laseropile minema, kuna muud üle ei jäänud. Kolm päeva olid pärast seda päris õudsed – silm valutas nii kõvasti, et pea hakkas sellest taguma –, kujutan ette, et migreenihaiged võivad midagi sarnast tunda. Kannatasin need päevad aga ära ning nüüd on mu nägemisteravus lausa 120 protsenti.“

Karikatuur: Margus Kontus

„Vanem vend valis lasteaia lõpus jalgpalli ning läks Operi jalgpallikooli, kus tema treeneriks oli Erki Kesküla. Mõni aasta hiljem läksin ka mina sinna – ühel hetkel liikus Erki aga koos oma grupiga Nõmme Unitedisse, ning kui Operi JK ühines Nõmme Kaljuga, valisin mina ka hoopis Nõmme Unitedi,“ meenutab Kokla. „Ühel hetkel, kui Erki 1997. aastal sündinud poiste grupp koos minu vennaga noorteliigadest välja kasvas, võttis ta uueks grupiks meie tiimi. Meil läks päris hästi, aga tihtipeale jäi viimane samm tegemata – jäime mitu korda liigas teiseks. Kui meil noorteliigad otsa said, siis olid valikud laual: kas mängida Nõmme Unitedi meeskonna eest või proovida Paide Linnameeskonna eest. Läksingi Paidesse – lisaks oli ka Erki seal ees juba olemas.“

Paides mängides on Kokla tänavusel hooajal rohkem mänguaega saanud duubeltiimis. Tulevikuperspektiivist rääkides jääb ta kaalutletult kahe jalaga maa peale. „Kui aasta alguses oli klubis arenguvestlus, siis paljud poisid kirjutasid, et tahaksid välismaale saada. Minul on pigem nii, et mängin Eestis nii hästi, kui saan, ja kui pakkumine tuleb, siis vaatan edasi. Kindlat tahet kuskile kaugele või väga kõrgele lennata ei ole – tahan endast lihtsalt parima anda.“

275 töötundi

võttis kanapee valmistamine Koklal aega. „Mõttetööd veel kaks korda sama palju juurde!“

200 puudutud tundi 20 kilomeetrit

on distants Kokla kodu ja Männiku treeningubaasi vahel – selle maa läbib ta viimasel ajal edasi-tagasi jalgrattal.

Suurklubi Serie A-sse aidanud Tammik ja Kubassova soovivad välismaal jätkata

Eesti koondislased Lisette Tammik ja Vlada Kubassova lõpetasid teise hooaja Itaalia suurklubi Napoli naiskonnas, olles võistkonna teist aastat järjest liigataseme võrra ülespoole kergitanud.

Tekst: Raul Ojassaar | Foto:d Brit Maria Tael / Soccernet.ee

Kui mullu tõusti Serie C-st kindlalt Serie B-sse, siis tänavu domineeriti debüüthooajal ka Serie B-s ehk Itaalia esiliigas. Kuigi koroonapandeemia pani liiga enneaegu seisma, otsustasid liiga juhid juuni keskel hooaja lõppenuks lugeda ja Napoli naised esiliiga võitjateks kuulutada. „Ootasime seda otsust päris kaua. Olid väikesed kõlakad, et ilmselt tõuseme, aga tükk aega ei olnud mitte midagi kindlat,“ räägib 21aastane Tammik Jalkale. „Ma arvan, et otsus oli päris raske, kuna võistkondadel oli mängitud väga erinev arv mänge. Kuna me olime suhteliselt kindlalt esimesed, siis ise tundsime, et küllap meid võitjaks kuulutatakse, aga lõplikku punkti ootasime tükk aega.“

Napoli oli hooaja katkestamise ajaks kogunud 15 mänguga 36 punkti – teisel kohal olevat Laziot edestati ühe vähem peetud kohtumise juures kahe silmaga, kolmandal kohal olev San Marino akadeemia jäi võrdse mängude arvu juures maha nelja punktiga. Uueks hooajaks ei tõsteta Napoli kõrval kõrgliigasse aga mitte Lazio, vaid hoopis San Marino akadeemia, kel oli mängude ja punktide suhe karvavõrra parem.

Nii Tammik kui Kubassova panustasid liigamängudes Napoli edusse sel hooajal kolme tabamusega. „Lihtne see hooaeg ei olnud. Liiga tase oli võrreldes eelmise hooajaga ühtlasem ja tugevam,“ muljetab ääreründajana tegutsenud Tammik. „Kui eelmisel hooajal oli rohkem väravaid ja vähem väravasööte, siis sel aastal oli vähem väravaid ja rohkem sööte. Alguses ei olnud ma nii heas vormis, kui ise tahtsin, aga leidsin lõpuks ka individuaalselt mängurütmi.“

Oma panusega jääb rahule ka 24aastane Kubassova, kes tegutses keskpoolkaitses. „Tegin hea hooaja. Lõin väravaid – see ei ole küll kõige tähtsam, aga aitasin võistkonda nii palju kui võimalik.“

Serie C-st Serie B-sse tõusul tehti naiskonna koosseisus suuri muudatusi, mistõttu oli hooaja algus keeruline, kuid kui mäng käima saadi, ei saadud Napolile enam vastu. „Alguses oli tiim väga uus, nii et kokkumäng ja ühtsuse leidmine oli raske, aga iga mänguga hakkasime üksteist paremini mõistma ja mõned mängud tulid juba väga hästi välja. Võistkonna töö sujus imeliselt ja seda oli ka tulemustest näha. Võib rahule jääda – saime vaid ühe kaotuse, mis oli ka väga õnnetu. Väärisime liigavõitu,“ sõnab Tammik, kellele sekundeerib ka hea sõbranna Kubassova.

Vlada Kubassova

„Enamasti domineerisime mänge ja minu meelest oleksime pidanud isegi rohkem väravaid lööma ja sagedamini mänge suuremalt võitma. Trennides oli näha, et olime väga tugev võistkond – me ei kasutanud kindlasti kogu potentsiaali ära.“

Uueks hooajaks pole klubi Eesti naistele veel lepingut pakkunud. „Loodan väga, et pakkumine tuleb, sest olen mõlemas hooajas suurt rolli mänginud. Selle peale lootma ma aga ei jää – küll ma midagi leian. Eks ole näha,“ on Tammik enesekindel ning kinnitab, et soovib kindlasti jätkata piiri taga. Esimese valikuna jääks Napolisse ka Kubassova. „Prioriteediks on välismaal jätkata. Eestisse tagasi jõuab alati tulla!“

Kubassova oli „koduarestis“, Tammik pääses tulema

Kui Kubassova veetis koroonakriisi kõrgaja Itaalias, kus piirangud olid väga karmid, siis Tammik pääses napilt enne tulema ja veetis selle aja kodus. „Päästjaks“ osutus märtsi algul toimunud koondiselaager – kui tema sai koondisele appi tulla, siis vahetult enne laagrit haigestunud Kubassova jäi Napolisse. „Naiskonnas levis mingisugune kõhuviirus, mis just enne laagrit minuni jõudis. Otsustati, et parem oleks, kui ma koondisesse ei tuleks. Ootasin siis Lisettet tagasi, aga ta ei saanudki tulla – arvasin alguses, et läheb ehk üks-kaks nädalat, aga… Pidin siis üksi kodus olema, aga õnneks oli toit ja korter olemas, trenni sai ka teha. Mõtlesin, et mis seal’s ikka – jään sinna,“ meenutab Kubassova.

Viiruse laiaulatusliku leviku tõttu kehtestati Itaalia ühiskonnas teadupoolest väga karmid iso- latsioonireeglid, mis keelasid isegi põhjuseta õues käimise. „Algul käisin õues jooksmas, aga siis öeldi, et isegi seda ei tohi enam teha. Ostsin endale kasutatud jooksulindi, mis natuke välja päästis – sain selle pärast maha müüdud. Vahepeal olin aga kaks nädalat järjest kodus – ostsin poest toiduvaru ette. Kui pärast seda kaheks minutiks prügi välja viisin, oli värskes õhus liikumine päris väsitav! Vahepeal olin ainult rõdu peal päevitanud – ilmad olid ilusad.“

Tagasi kodumaale jõudis Kubassova alles juuni alguses. „Pileteid ei olnud raske leida, aga mitu korda oli nii, et klubi ostis piletid, aga need tühistati ära. Lõpuks läks hästi, sain Rooma kaudu liikuma, pidin lihtsalt öö läbi Frankfurdis olema.“

Kui hea sõbranna pidi Napolis sisuliselt koduarestis olema, siis napilt tulema pääsenud Tammik sai Eestis natuke vabamalt olla. „Kuna paljud Itaalia mängijad ei saanud üldse mitte midagi teha ja pidid sisuliselt ainult kodus olema, siis see kava, mis meile Napolist anti, ei olnud mulle kõige mõistlikum – Eestis olles sain õues trenni teha,“ selgitab Tammik. „Harjutasin koondise kava järgi, sest see tundus kõige sobivam – sain joosta ja samas ka palliga trenni teha. Hiljem treenisin Floraga ja tegin ka individuaalselt edasi.“

„Pöörame lennuki ümber ja teid me peale ei lase!“

Eesti naistekoondise märtsi alguses toimunud laagrisse saabus Tammik otse Itaaliast, kus oli koroonaviiruse puhang parasjagu tuure kogumas. Pooleteise nädala pikkune laager sai lõpu mänguga Fääri saarte vastu, mille järel asuti koduteele. „Oleksin pidanud tegelikult Itaaliasse tagasi lendama, aga seal olid asjad juba nii hulluks läinud, et leppisime klubiga kokku, et sellel pole mõtet,“ meenutab Tammik, kirjeldades järgnenud ärevat olukorda. „Kui lennuk õhku tõusis, siis üks pilootidest tuli minu juurde ja küsis, kas ma olen Itaaliast tulnud. Vastasin talle, et jah, 11 päeva tagasi tulin tõesti Itaaliast. Piloot tahtis seepeale lennuki ümber pöörata! Mulle öeldi, et maandume ja mind enam tagasi lennu peale ei lubata. Koondise arst aitas õnneks asja selgitada, rõhutas, et mul ei olnud ühtegi sümptomit ja kui ma oleksin teistele ohtlik olnud, ei oleks mind üldse koondisesse võetud. Lõpuks rahustasime piloodid maha ja lennuk lendas plaani järgi edasi.“

Kuigi Tammik jäi lennukisse, kasutasid piloodid siiski kõiki võimalusi, et nakkusohtu vältida. „Mind tõsteti esimestesse ridadesse üksi istuma ja pandi mask ette. Olin täiesti eraldatud. Siis ei olnud maski kandmine ka nii levinud – mõned teised reisijad ehmatasid kindlasti ära, et nad peavad nüüd kellegi koroonahaigega koos reisima… Õnneks mul koroonahaigust siiski ei olnud. Testi ma teinud küll ei ole, aga ühtegi sümptomit mul olnud pole ja haigeks ma ei jäänud.“

Napolisse polegi Tammik pärast koondisega liitumist tagasi jõudnud ning seda ei olegi otseselt tarvis. „Isiklikud asjad on muidugi kõik veel seal, aga need saadetakse mulle Eestisse. Ei pea sinna eralendu tegema!“

AS Roma versus S.S. Lazio – paljudele tähtsam kui meistritiitel

Saapamaa kõige kirglikum, enim räägitud ja vägivaldseim vastasseis käib pealinnas: AS Roma – S.S. Lazio. Paljudele fännidele on võit selles mängus tähtsam kui meistritiitel. Kuigi Roma fännid olid kunagi poliitiliselt vasakul tiival, on mõlemad klubid praeguseks parempoolsete vaadetega ja Lazio kuulsaim poolehoidja on olnud fašistist diktaator Benito Mussolini. Jalka käis Rooma madinal 26. jaanuaril ja sai tunda, mida see mäng linnale tähendab.

Tekst: Indrek Schwede

 Curva nordi võimas valguskiri „Forza Lazio“. Foto: Indrek Schwede

Maailma ilusaim ütlemine pole mitte „ma armastan sind“, vaid „Roma läks juhtima“.

AS Roma kõnekäänd

Enne Rooma-reisi mõtlesin pisut Euroopa viie suurima jalgpalliriigi (Inglismaa, Saksamaa, Hispaania, Itaalia, Prantsusmaa) linnasiseste madinate peale ja jõudsin endalegi üllatuslikult järeldusele, et Roma–Lazio vastasseis on neist ilmselt kõige vägevam. Prantsusmaal ja ka Saksamaal pole ette näidata õieti midagi, Hispaanial ei anna Real–Atlético Madridis, Barcelona–Espanyol Barcelonas ega Sevilla–Betis Sevillas päris õiget mõõtu välja. Tõsisem on lugu Inglismaal, kus esimese hooga löövad pähe rivaliteedid Liverpool–Everton, Manchester United – Manchester City ning Põhja-Londoni derbina tuntud Arsenal–Tottenham. Itaalias on mõistagi AC Milan – Milano Internazionale, aga selle kohta on mõndagi öelda asjatundjatel. „Peale Old Firmi (Celtic–Rangers Glasgow’s – toim.) pole miski võrreldav püha Peetruse basiilika vastasseisuga,“ kiidab endine Lazio mängija ja kolmes eri liigas viiel erineval derbil mänginud Paolo Di Canio. „Roma ja Lazio fännidele

 Curva sudi pildistamiseks oli meie positsioon kehv – Roma logo jääb eesoleva tribüüni varju. Foto: Rainer Lomp läheb rohkem korda madinavõit kui koht liigatabelis.“

Kuigi see ütlemine on kindlasti liialdus, kinnitab Itaaliale spetsialiseerunud ajaloolane John Foot, et osa fänne ongi tõepoolest sellised. Foot meenutab, kuidas Lazio poolehoidjad tähistasid 1932. aastal võõrsil saavutatud võitu Roma üle nädalaid ja sooritus derbil mõjutab mängijate karjääri: juba nimetatud Paolo Di Canio sai skoorides Lazio legendiks 1989. aastal teismelisena ja inglane Paul Gascoigne, kes tõi tribüünile hinnangute kohaselt 5000 – 10 000 lisafänni, tegi sama 1993. aastal, kui mängu lõpus seisu peaga viigistas.

Kui Di Canio 2004. aastal Laziosse naasis, olid tema esimesel treeningul tuhanded fännid (Roomas on fännidel võimalik külastada ka meeskondade treeninguid), kes olid aastaid nõudnud klubi presidendilt, et „andke meile Di Canio tagasi“. Kui Di Caniole, kelle iga pallipuudet tervitati aplausiga, mikrofon ulatati, lõpetas mees oma kõne pisarais, öeldes: „Kõik, kes ei hüppa, on Roma fännid.“ Mispeale hüples terve meeskond, taustajõud ja fännid üles-alla. 1

Itaalia ajakirjanik Aurelio Capaldi seletab Rooma kahe klubi fännide keskendumist derbile asjaoluga, et näiteks Inter ja AC Milan konkureerivad üldjuhul meistritiitlile, aga Rooma klubid reeglina nii kõrgele kohale ei mängi: „Roomas on

teistmoodi. Pealinna on läinud kokku ainult viis scudetto’t (meistritiitlit – toim.). Seal on kõik kinni eelkõige derbis.“

Capaldi sõnul veedavad Rooma elanikud hea ilma korral õues rohkem aega, kui seda tehakse Milanos või Torinos. Jalgpallist räägitakse väljakutel, parkides, baarides, kahe kange klubi poolehoidjad õrritavad üksteist vastasseisu teemal. Roomlaste iseloom sobib jalgpalliga – see on irooniline ja humoorikas. Capaldi lisab: „Milanolaste iseloom on reserveeritum ja riigi põhjaosa elanikkond on lahjendatud paljude nendega, kes siirdunud sinna tööle lõunast. Roomas oled sa roomlane. Ja sa oled kas Lazio või Roma.“ 2

Kohalikus keeles Derby della Capitale ehk pealinna madin on kõige kirglikum, enim räägitud ja vägivaldseim Itaalias. Kui Lazio 2000. ja Roma 2001. aastal järjest Itaalia meistriks krooniti, oli linna elu päevadeks halvatud. Toimusid spontaansed tänavapeod ning jäljed nendest sündmustest jäid linna palgele lugematute seinamaalingutena jms.

Rooma madina taustaks

Indiana ülikooli spordiantropoloog, Itaalia jalgpallifännidele pühendunud Matthew Guschwan on kirjutanud, et jalgpallistaadion on igal pühapäeval septembrist maini Itaalia kultuurilise ja sotsiaalse elu kese. Fännid ei ole staadionil mitte üksnes vaataja, vaid osalisena. Nad investeerivad oma lemmikusse emotsionaalselt. Kaotuse korral riskivad nad igas mängus osakesega oma identiteedist. Selle asemel et võtta mängu kahjutu meelelahutusena, peegeldavad Itaalia staadionid igapäevaelu viha, rõõmu ja leina. Staadion on koht, kus kohtutakse sõpradega, rõõmustatakse, aga meenutatakse ka lahkunuid ja protestitakse ebaõigluse vastu. Itaalia elu kirge, ilu, huumorit ja elegantsi esitavad intensiivsel kujul laulvad, lippe lehvitavad ja manifestatsioone korraldavad fännid. Demonstratsioonid staadionil on adresseeritud kaugemale jalgpalli haardeulatusest. 4

See kehtib täiel määral ka Roma ja Lazio fännide kohta. Ülal tsiteeritud üksteise tögamine, naljad ja vahel ka mõnitamine on Igavese Linna rivaliteedi puhul tavalised. Võrreldes Milano ja Torinoga pole kahel Rooma tippklubil väljaspool linna suurt toetuspinda ja erinevalt neist kahest sõltub klubivalik paljuski linnaosast. Romale kuuluvad selgesti piirkonnad nagu Testaccio (kus kunagi oli nende kodustaadion), San Lorenzo ja Garbatella.

Guschwan kirjeldab üht AS Roma fänniklubi (Roma Club Testaccio), mis loodi 1968. aastal. Liikmed kogunevad klubiruumes iga päev pärast tööd, et suhelda. See on meestemaailm, kus ropendatakse, tehakse nilbeid nalju ja mängitakse kaarte. Klubi on koht, kus mehed tunnevad endid vabana kodustest ja töistest nõudmistest ja piirangutest. Guschwan toob mängu Rooma dialekti kui roomlase tähtsa identiteedielemendi. Rooma dialekti, milles on mitu varjundit, peetakse madalaks, vulgaarseks ja kohatuks, selle kasutajad neelavad sõnalõppe ja just selles dialektis käib suhtlemine Roma Club Testaccios. Osalejad püüavad teiste tähelepanu võita juttude ja naljadega ning kogu suhtlus on nagu etendus, milles kaasalööjad võivad iga kõnevooruga võita või kaotada oma staatuses. 5

Päev enne mängu müüdi Vatikani lähedal madina pileteid. Foto: Indrek Schwede

Ajalugu ja Benito Mussolini

Società Sportiva Lazio asutas Itaalia armee ohvitser Luigi Bigarelli 1900. aastal. Lazio on nimeks regioonile, mille pealinn on Rooma. Klubi värvid – sinine ja valge – võeti Kreekalt. Eeskujuks oli Kreeka ideaal keha ja vaimu liidust. Aastast 1931 oli S.S. Lazio koduväljak Fašistliku Partei rahvusstaadion, mis võõrustas 1934. aasta MM-finaalmängu.

Associazione Sportiva Roma asutati kolme (osal andmetel nelja) väikeklubi ühinemise teel, et seista vastu põhjapoolsete linnade Milano ja Torino klubidele. AS Roma värvideks – sügavpunane ja kuldkollane – on Rooma linna värvid. Ühinemise eestvedajaks oli kohalik patrioot ja fašist Italo Foschi. Plaan sobis diktaator Benito Mussolinile, kes tahtis osaliselt jalgpalli abiga edendada pealinna Roomat. Uue klubiga sooviti ühinemas näha ka Laziot, kuid selle juht, Itaalia armee vanemohvitser ja nii riigi jalgpalliliitu kui ka olümpiakomiteesse kuuluv Giorgio Vaccaro ajas sõrad vastu. Ta nõudis, et uue klubiga liitumisel peaks selle nimi kindlasti olema Lazio. Vaccaro prestiiž oli suure juhi Il Duce silmis nii suur, et Lazio jäi iseseisvaks. Vaccaro oli

Itaalia jalgpalliliidu president, kui riik võitis kaks MM-tiitlit (1934, 1938) ja olümpiakulla (1936).

Roma kolis Fašistliku Partei rahvusstaadionile 1940. aastal ja vanemad klubi fännid ütlevad, et sealtmaalt on klubi ilma koduta. 1953. aastal kolisid mõlemad klubid äsja valminud Rooma olümpiastaadionile, kus Lazio fännidele kuulub curva nord ehk põhjatribüün ja Romale curva sud ehk lõunatribüün, ja nii on kaks vihavaenlast kodu jaganud juba 80 aastat. AS Roma fännide arv on ajalooliselt olnud suurem just tänu klubide ühinemisele ja asjaolule, et Lazio paiknes alguses Pariolis, kus elas peamiselt keskklass.

Lazio logo kujutab Antiik-Rooma leegionide sümbolit kotkast, mida kasutas ka Mussolini fašistlik režiim. Radikaalsetele fännidele on tegemist ühtaegu nii sportliku kui poliitilise sümboliga. Lazio suurim ultrate rühmitus Irriducibili kasutab ka oma maskotti, milleks on Mr. Enrich – koomiksitegelane, mis on laenatud Inglise huligaansuskultuurist.

Roma logol imetab emahunt Rooma asutajaid Romulust ja Remust. Klubi hüüdnimeks on Kollapunaste kõrval ka Hundid. Kuigi mõlema klubi poolehoidjad määratlevad end ehtsate roomlastena, peavad Roma fännid konkurente lähiümbrusest pärit maamatsideks, kes elavad väljaspool enam kui 1700aastast Aurelianuse müüri, mis märgib Vana-Rooma piiri, ja nad käivad linnas juustu müümas. Seda ilmestab pilkepilt, millel hoiab Roma särki riietatud emalõvi prügikasti kohal Lazio värvidega kotkast, mida saadab tekst „Puhas Rooma sõltub sinust“.

Roma kuvand ongi Rooma-kesksem, võrreldes Lazio kosmopoliitsema hoiakuga. Samas esindab Lazio ajalooliselt aristokraatset parempoolsust ja Roma omakorda töölisklassi, olles poliitiliselt vasakul tiival. Praeguseks on Roma samuti paremale nihkunud. Nende 1990. aastatel jõudu koguma hakanud radikaalne paremtiib Boys tegi endale kodu boheemlaslikku ülikooli linnaossa San Lorenzosse, mida teatakse ka kui Rooma kommunismi pesa. Neil on tribüünil oma sektor ja oma ruupor, et orkestreerida oma tegevust. Nad kannavad musta värvi riideid, saluteerivad natsitervitusega, hüüavad Mussolinile viidates „Duce“ ja nende peakorteris on Mussolini kuju. 3 Mussolinit on peetud siiski Lazio poolehoidjaks, ta käis klubi mängudel oma lastega.

(järgneb)

„Kui me jätkame mängu, siis nad tapavad meid“

2004. aasta 21. märtsi Rooma madina ajal Stadio Olimpicol hakkas fännide keskel levima sõnum, et politsei on mängueelsetes jagelustes surnuks sõitnud ühe Roma fännist lapse. Kuigi staadionil kuulutati seitse korda, et keegi pole surma saanud – ja see oli tõsi –, ei jäänud kummagi poole fännid seda uskuma. Teise poolaja alguses oli väljak fännide visatud suitsupommidest udune. Tekkinud segaduses ronis kolm Roma ultrat üle tribüünitara ja läks väljaku äärde rääkima meeskonna kapteni Francesco Tottiga. Üks neist pani oma käe ümber Totti õla ühtaegu patroneerivalt ja ähvardavalt. Totti tuli keskjoone juurde ja ütles peatreener Carlo Ancelottile: „Kui me jätkame mängu, siis nad tapavad meid.“ 6 „Olge nüüd, tõuske püsti ja olge mehed!“ ütles kohtunik Roberto Rosetti mõlema meeskonna kaptenile Tottile ja Siniša Mihajlovićile. Totti ja Mihajlović on keeldunud tunnistamast, et neid ähvardati, kuid Tottit nähti rääkimas mõlema poole mängijatega ja oli ilmselge, et kumbki meeskond ei soovinud edasi mängida. Seda hoolimata Rooma politseijuhi Achille Serra kohalviibimisest. Korraga anti Rosettile telefon: temaga vestles AC Milani ja terve Itaalia liiga president Adriano Galliani. Lühikese vestluse järel lõpetas Rosetti mängu.

Pärast sellist „koostööd“ pöördusid mõlema poole fännid taas oma tavalisse „rutiini“ ja õhtu lõpuks oli vahistatud 36 ja viga saanud 15 fänni. Politseinike seas oli vigastatuid 60.

Achille Serra arvates oli juhtunu tahtlik ja mõlema poole vahel kokkulepitud: harva esineva sünkroonsusega rulliti kokku oma loosungid ja hakati nõudma mängu peatamist. Ilmselgelt taheti saata sõnum ja teha selgeks, millist võimu nad evivad.

Maskeeritud Daniele De Rossi fännide sektoris

Seekordset Rooma madinat vaatas curva sud’is endine AS Roma kapten Daniele De Rossi, kes oli äsja jaanuaris tippvutiga hüvasti jätnud. Aastatel 2001–2019 pallis De Rossi AS Roma eest ning läks eelmisel aastal karjääri lõpetama Buenos Airese Boca Juniorsi. Käesoleva aasta 6. jaanuaril teatas ta, et lahkub perekondlikel põhjustel Boca Juniorsist. 26. jaanuaril oli mees aga Stadio Olimpicol Roma fännide seas valenina ja prillidega, et nautida mängu lihtsa fännina teiste omasuguste seas. Tema abikaasa Sarah ütles, et maskeeringu tegemiseks läks terve pärastlõuna, see „kohutas lapsi, aga ta ise oli õnnelik nagu väike laps“. 2016. aastal pani De Rossi oma kümme aastat varem teenitud MM-kuldmedali Pietro Lombardi kirstu: mees oli olnud 2006. aastal Itaalia koondise varustaja, kes puhastas mängijate jalgpallisaapaid.

1 John Foot, „Calcio: A History of Italian Football“ (London 2006, Fourth Estate), 115. 2 Andy Mitten, „Mad for It“ (HarperSport 2008), 274. 3 Matthew Guschwan, „Fandom Face to Face“ (Soccer & Society 3/2016), 279. 4 Matthew Guschwan, „Performance in the Stands“ (Soccer & Society 3/2016), 290–291. 5 Matthew Guschwan, „Fandom Face to Face“ (Soccer & Society 3/2016), 285–286. 6 Itaalias elav Briti jalgpalliajakirjanik Paddy Agnew kinnitab, et tegi sellest mängust ülekannet Itaalia avalik-õiguslikule ringhäälingule RAI ja kuulis seda ütlust selgesti läbi kõrvaklappide. See kõrvallugu toetub kahele allikale: Paddy Agnew, „Forza Italia: The Fall and Rise of Italian Football“ (Ebury Press 2007), 267–269; Paddy Agnew, „Roma v Lazio“ (World Soccer, detsember/2015), 57.

Juunikuu jalgpalliplatsil

Koroonaviiruse ajal oli tähtis isegi tribüünile jalutades üksteisega distantsi hoida! Foto: Jana Pipar

Ka Tartu Tammeka naised teavad, et haigusest hoidumiseks ei tohi üksteisele liiga lähedal olla ja mängueelsed nõupidamised tuleb pidada vastutustundlikult. Foto: Liisi Troska

Üks pall, kolm naist – kes võidab võidujooksu? Foto: Jana Pipar

Kuressaare ja Paide mehed pakuvad näoilmeid ja emotsioone igale maitsele! Foto: Liisi Troska

Robert Kirss võttis platsile nähtamatu tooli kaasa ja istub seal keset mängu? Foto: Liisi Troska

Üks värav, kaks palli? Õnneks nii keeruliseks Tallinna Legioni puuriluku Pavel Londaku elu veel muutunud pole ja jalgpalli mängitakse endiselt ühe palliga. Foto: Liisi Troska

Tammeka väravavaht Karl Johan Pechter demonstreerib posti kallistades, et võiks vabalt ka džunglis puude otsas ringi lennelda. Foto: Liisi Troska

10 AASTAT TAGASI „I Believe in You“

oli Eesti lauljanna Hannahi laul, mille valis Inglismaa raadiojaam talkSPORT Inglismaa jalgpallikoondise 2010. aasta MM-finaalturniiri hümniks.

Elis Meetua

rääkis, kuidas ta alustas karjääri väljakumängijana, kuid sattus väravasse seepärast, et seni puurisuul seisnud tiimikaaslane jäi lapseootele.

A. Le Coq Cupi

nime kandsid esimest korda toimunud täringujalgpalli karikavõistlused. Tartus peetud turniiril saavutas võidu Santose klubi noormängija Joosep Kartsep.

Kodumängude korraldus liigub paremuse poole

Koduse kõrgliiga rubriigis oli vaatluse all meistriliigas mängivate klubide kodumängude korraldus. Selgus, et mitmel pool ei ole pealtvaatajatel võimalik vaadata kohtumisi istudes, vaid

H ind 29 K rooni J uu L i 2010

seista tuleb väljaku ääres lindi taga. Samas avaldati lootust, et peagi suudetakse igale poole tekitada vähemalt ajutine tribüün. Puudulik oli ka mängudel pakutav toitlustus, mida sageli polnudki. Levadia tegevjuht Sergei Hohlov-Simson selgitas, et sageli sõltub söögi-joogi pakkumine sellest, kui suurt publikuhuvi mängule oodatakse.

Publikuhuvi taha jäi toitlustuse puudumine ka näiteks Paide Linnameeskonna ja Kohtla-Järve Lootuse puhul, kuigi seda nähti kui suletud ringi: kui pole toitlustamist, pole inimesi, ja vastupidi. „Eelmisel aastal oli meil Paide kodumängudel kauplusauto, kuid tänavustel esimestel mängudel ei saaä ssad põruvad. Kas ka Lione L m e SS i? Kuhu löödi mm ide esimene värav Jalgpall Alžeeria vabadusvõitluses e estikeelne raamat mm i ajaloost K A im A r S AA g u S ub L äbi L öö K i K AS bAL ti turniir on mõttetu m ei S tri L iig A K õv A d nõuded Suve LAA ger Kei LAS

Postrid:

ISSN 1736-7379 2010 JUULI JALKA 1 Pluss: Karl- e erik Luigend, e lis m eetua, r ene m öller, Kevin, Kenneth ja r ein t omingas & Arvo Sarapuu, m aksim g ruznov, Aleksandr Starodubtsev, Kristo t ohver, Lembitu Kuuse Cristiano r onaldo / d iego Forlan / g onzalo Higuain

nud see kunstmuruväljakule ligi ja nii jäi koostöö katki,“ selgitas Järvamaa klubi kodumängude korraldamisega tegelenud Alo Aasma.

Juulikuu Jalkas kajastati ka Lõuna-Aafrika vabariigis toimunud MMi, mis ajakirja trükkimineku ajal veel kestis. Galeriina toodi välja mõned huvitavamad nähtud momendid, sealhulgas ka Cristiano Ronaldo esimene värav suurturniiril. MMi valguses heideti pilk toonasele kõige vanemale, 1930. aasta turniiri finalistile Francisco Varallole ja kohale, kus löödi MMide kõigi aegade esimene värav. Aafrika mandril toimunud suurturniiri vaimus jätkus juulikuu Jalkas Indrek Schwede ülevaade sellest, kuidas jalgpall dekoloniseeris Musta Mandri. Seekordses jätkuloos käsitles Schwede jalgpalli osa Alžeeria vabadusvõitluses, Ghanas ja panafrikanismi liikumises.

Pikemas usutluses sai sõna Kaimar Saag, kes rääkis oma edukatest esitustest U21 koondises ja kohanemisest A-koondises. Noortekoondise kohta selgitas Saag, et temalt kui ründajalt ootavad väravaid nii treener kui ka ta ise, mis paneb mängudes peale väikese surve. Samas sõnas Viljandis sündinud mängumees, et U21 koondise peatreener Frank

Bernhardt rõhutas, et eelkõige ei tohi lasta endale väravaid lüüa. „Eesmärk on hoida taga null,“ sõnas Saag Bernhardti mängujoonise ja taktika kohta. „Nagu Frank meile alati ütleb, siis meil on üks punkt olemas ja seda ei tohi kaotada. Ja läheme võtame selle kolm punkti ka ära, aga ühte punkti ei tohi me kunagi kaotada!“

Taanis Silkeborgi hingekirja kuulunud eestlane selgitas, et esialgu oli võõrasse riiki kolida keeruline ja mõtted olid hajevil, mistõttu ei suutnud ta liiga palju väravaid lüüa. Ta lisas, et pärast Silkeborgi siirdumist vahetus peagi treener ja Saag kaotas põhikoosseisus oma koha, mida ta proovis senimaani tagasi teenida. Eestlane avaldas lootust, et peagi saabub siiski

tema võimalus: „Nüüd

algab kohe uus ettevalmistusperiood, mille jooksul pean näitama, et ma ka papist poiss ei ole.“ Naistejalgpallis peatuti meie rahvuskoondise MM-valikmängudel, kus eestlannad suutsid kodus alistada nii Põhja-Iirimaa kui Serbia. Nii peatreeneri Keith Boanase kui kapteni Anastassia Morkovkina sõnul tõi edu tubli õppetöö. „Keith on meile nagu õpetaja, kes esimeses klassis aabitsat õpetab. Ta seletab nii, et kõik saavad aru,“ rääkis Morkovkina vingete võitude järel. Kodustest valikmängudest sai näha ka Lembit Peegli galeriid. Lõbusas reportaažis külastas Lennart Komp jalgpalli suvelaagrit, kus sai näha väikeste vutipoiste ja -tüdrukute tehnikat, arutleda selle üle, kas enne oli muna või kana, ja teha isegi elevandikõrvu.

KADI PARTS