JALKA (märts 2009) by Jalka

hind 29 krooni märts 2009

tarmo kink:

olin noor ja rumal! Urmas Lattikase poeg: jalgpall, male või tšello? 440 noorpallurit andmebaasis Postrid: Arjen Robben / Hernan Crespo / Ze Roberto Emmanuel Adebayor / Dani Alves ISSN 1736-7379

Pluss: Eino Puri, Alo Bärengrub, Karim Benzema, Norbert Hurt, Vadim Dobiža, Pärnu Vaprus, Türi 2009 MÄRTS JALKA Ganvix, Tartu Fauna, FC Majandusmagister

Jälgi mängu TrioBet'is

1,90

FC Flora

3,00

FC Levadia Tallinn

6,00

Nõmme Kalju

8,00

JK Trans Narva

15,00 JK Sillamäe Kalev 250

JK Tammeka Tartu

1000

Türi JK Ganvix

1000

Nõmme JK Kalju

VÕIT = KOEFITSENT x SINU PANUS Koefitsendid seisuga 09.03.2009

TRIOBET ARMASTAB SPORTI! TrioBet nüüd Sinu taskus

www.triobet.com

sisukord

hind 29 krooni märts 2009

Kaanelugu

tarmo kink:

olin noor ja rumal! Urmas Lattikase poeg: jalgpall, male või tšello?

8 Tänasest 6

Postrid: Arjen Robben / Hernan Crespo / Ze Roberto Emmanuel Adebayor / Dani Alves ISSN 1736-7379

lehekülge

440 noorpallurit andmebaasis

Tarmo Kink räägib, et koduigatsuse tõttu ei pikendanud ta lepingut Moskva Spartakiga. Ta ei olnud piisavalt tugev, et veel välismaal vastu pidada.

Pluss: Eino Puri, Alo Bärengrub, Karim Benzema, Norbert Hurt, Vadim Dobiža, Pärnu Vaprus, Türi Ganvix, Tartu Fauna, FC Majandusmagister

Esikaanel: tarmo kink Foto: lembit peegel Nr 3 (15) 2009

Persoonid & intervjuud

Jaanus Reitel Urmas Lattikase andekas poeg Eino Puri

Eesti Jalgpalli Liidu ajakiri Ilmub 12 korda aastas

Norbert Hurt Vadim Dobiža

Peatoimetaja:

Karim Benzema

Indrek Schwede indrek@jalgpall.ee

Kolumnid

Fotograaf: Lembit Peegel

Indrek Schwede

Ajakirja makett: Jaanus Samma

Antonio Diaz Toomas Alatalu

Kujundaja: Kaia Saaremets

Aivar Pohlak

Keeletoimetaja: egle pullerits

8 43 49 50

Rubriigid

Väljaandja: Eesti Jalgpalli Liit

4–7 52 66

Siit ja sealt

Tellimine: www.post.ee

Lembit Peegel

Tellimishinnad:

Lisaaeg

Aasta 348 krooni

Liigad

Poolaasta 174 krooni Toimetuse postiaadress:

54 56 60 62 63 64 65

Meistriliiga

Jalka, Eesti Jalgpalli Liit, Asula 4c, 11312 Tallinn

Naised

Trükitud kroonpressis

Esiliiga II liiga

meie autoreid:

III liiga

Oliver Jakobson (25)

Saalijalgpall

“Jalgpalli puhul on minu märksõnad Liverpool ja Itaalia koondis. Tõsi, viimased on küll liigselt geelitatud näitlejad, kuid sel alal vaieldamatult parimad. Ja kui elu on üks suur näitemäng, siis miks jalgpall ei või seda olla. Meie ju naudime mõlemat!”

4 20 19 25 23 40

IV liiga

Muu Noored andmebaasis Eesti politsei ja jalgpall Šampanjajalgpalli ajalugu Hooaja naiste kalender 2009

10 26 44 57

Postrid ZE ROBERTO ARJEN ROBBEN HERNAN CRESPO

EMMANUEL ADEBAYOR DANI ALVES 2009 MÄRTS JALKA

siit ja sealt

Eesti treener Hollandis Jaanus Reitel

elmise aasta maist töötab Jaanus Reitel (25, pildil) Hollandi tugevuselt teise liiga klubi Almere FC Omniworldi noorteosakonnas B2 ja C1 võistkondade abitreenerina. C1 meeskond mängib omavanuste meistriliigas, kus vastasteks Amsterdami Ajaxi ja teiste suurklubide noortesatsid. Jaanus on stažeerinud ka klubi teiste meeskondade juures ja jaanuaris usaldati talle C3 meeskond, mis mängib Hollandi amatööride kõrgliigas. „Ajasin Hollandi-liini pikalt, käisin 2006. aastal kolm nädalat FC Gröningeni juures stažeerimas,” räägib Jaanus Reitel. „Kontakti sain ühe tuttava hollandlase kaudu, FC Omniworldi kontakti sain korvpallur Jaanus Liivaku kaudu, kelle poeg Frank mängib klubi noortevõistkondades juba mitu hooaega ja on sellel hooajal D1 võistkonna edukaim väravakütt. Lõin Hollandis olles tutvusi, sain FC Omniworldi tehnilise direktoriga hea kontakti.” Reitel räägib, et Eestis sai tema aeg täis, ta ei leidnud motivatsiooni jätkata ja seadis endale uued eesmärgid. Almeres töötab Jaanus hooaja lõpuni ega plaani veel Hollandist lahkuda. „Mulle meeldib siin, tase on kõrge ja mul on erinevaid variante, kus jätkata,” seletab Jaanus Reitel, kes äraelamiseks töötab ühes Amsterdami hotellis. „Ühe hooaja tahan siin vähemalt jätkata. Eks siis on näha, kas mind usaldatakse ka edasi ja mis saab.” Eestis alustas Jaanus treenerina juba 16aastaselt, kui aitas käima lükata FC Elva noortetööd. Seejärel suundus Jaanus kodupaika Paidesse, kus töötas koos Viktor Metsaga kohaliku jalgpalliklubi juures. Edasi viis noormehe tee FC Kot-

kasse, mis pooldus: teisest osast sai Kotkas Juunior. Jaanus jätkas Kotkas Juunioris ja mäletab sealt võimsat ühtsus- ja meeskonnatunnet. Järgnes FC Nõmme Unitedi periood, siis Kiili JK ja Kristiine JK meeste amatöörvõistkond. Kaks aastat oli Reitel ka Püünsi põhikooli kehalise kasvatuse õpetaja ja muidugi oli jalgpalli tundide üks põhialasid: „Poistele see meeldis. Nad olid rohkem rahul kui üle kitse hüppamisega ja jalgpall meeldis ka tüdrukutele.”

“

Eestis peab treener võitlema lastevanematega, et lapsed ikka mängima tuleks, mitte ei läheks vanaema juurde pannkooki sööma. Aasta Hollandis on Jaanusele selgeks teinud, et Eesti treenerid ei pruugi sealsetele sugugi alla jääda. See on tugevdanud Jaanuse enesekindlust, et ta võib jalgpallimaailmas kõrgele jõuda: „Mulle meeldib intelligentne ja taktikaline jalgpall. Praegu töötan heameelega noortega, aga tulevikus tahaks profivõistkonda juhendada. Kus liigas – kes seda teab, aga eesmärgid on kõrgele seatud. Ülimalt kõrgele.” Hollandis meeldis Jaanusele professionaalne suhtumine. Kui mängijad ei tee, mida nõutakse, siis nad kukuvad välja. Võetakse järgmine oma süsteemist või mujalt. „Eestis peab treener võitlema lastevanematega, et lapsed ikka mängima tuleks, mitte ei läheks vanaema juurde pannkooki sööma,” räägib Reitel, kes ise mängis kunagi FC Flora Järvamaa jalgpallikoolis. „Siin arvestavad vanemad oma puhkuse planeerimisel ka klubi plaanidega. Eestis peab treener tegelema pseudoprobleemidega. Probleemid tekivad just siis, kui treeneri motivatsioon on suurem kui lastevanemate ja klubide oma. Hollandis naudin iga päeva. Hing on head toitu saanud.” Jaanus Reitel ütleb, et Eesti jalgpalliga tahab ta igal juhul seotuks jääda ning aidata nii palju kui võimalik. Eestisse tagasitulek sõltub aga klubi ambitsioonidest ja eesmärkidest. „Ei taha kahte trenni õhtul ja autoga ühest linna otsast teise kimada,” selgitab Jaanus. „Tahan häid võimalusi. Tahan neid maksimaalselt kasutada ja maksimaalseid tulemusi. Kui teen tugeva satsiga trenni, siis peavad taustajõud paigas olema ja duširuumis peab olema soe vesi.” Nõudlik ja ambitsioonikas Jaanus tunnistab samas, et ühtki tuntud õpilast tal Eesti-perioodist nimetada pole. Ühtki gruppi ta Eesti meistriks ega Helsinki Cupi võiduni ei viinud. „Aga mul on hea meel, kui mu kasvandikud jalgpallist ära ei tüdine,” tõdeb Jaanus. Indrek Schwede

JALKA MÄRTS 2009

„

siit ja sealt

graafik Eesti meistrivõistlustel osalevad naiste ja tüdrukute võistkonnad Naiste jalgpalli tormilist arengut viimase kuraditosina aasta jooksul näitab juuresolev graafika. Isegi majanduslangus pole seda pidurdanud. Punane tulp tähistab naiskondade arvu meie meistrivõistlustel ja kollane tüdrukute võistkondade arvu.

sümboolne 11 Flora – Levadia ühismeeskond

Koostasime sümboolse koondise neist pallureist, kes on esindanud pallimurul nii Florat kui Levadiat. Esiüksteist on puha koondise mehed!

INDREK ZELINSKI

ARGO ARBEITER

MAKSIM SMIRNOV

MAREK LEMSALU

IGOR PRINS

INDRO OLUMETS

TOOMAS KRÕM

MARK ŠVETS

SERGEI HOHLOV -SIMSON

MATI PARI

MARTIN KAALMA

Varumehed – LIIVO LEETMA, SIKSTEN KASIMIR, IVAN O’KONNEL-BRONIN, MARIUS DOVYDENAS

2009 MÄRTS JALKA

siit ja sealt

kõige kallim koll

... aastaringi alustas sel hooajal Eesti Raadio saade „Vutimehed”.

... miljoni krooniga toetab Eesti Jalgpalli Liit Meistri- ja esiliigaklubisid sel aastal.

... aastaste tütarlaste koondis kohtub Krasnodari turniiril naiste edetabeli parima koondise USA eakaaslastega.

... Meistriliiga kohtumist kannab üle Kalev Sport. Enim telemänge (12) sai Flora, vähim (4) Paide linnameeskond ja

Alo Bärengrub Bodö/Glimt

Foto: Lembit Peegel

Lõin selle eelmise aasta 10. augustil meie kodumängus Stavangeri Vikingile. Oli standardijärgne olukord: karistuslöök äärelt. Pidin plaani järgi jooksma taha posti. Pall puutus kellegi pead ja põrkas sealt edasi taha posti, kus pidin pallini jõudmiseks jala ette sirutama. Niimoodi hüppe pealt lõingi jalaga värava. Asusime 3:0 juhtima ja tundus, et koju tuleb kindel võit. Aga lasime end lõdvaks ja lõpus lõid vastased kaks kolli tagasi. Tekkis väike pinge: kas ikka võidame. Võitsime ja mul oli eriti hea meel, et minu värav osutus tagantjärele võiduväravaks. Tuli välja nii, nagu vanasti ikka Zaur (Tšilingarašvili) meile rääkis: vahet pole, palju vastased meile löövad, meie lööme rohkem ja võidame! Standardolukorrad ongi ju ainsad võimalused, kui keskkaitsjad vastase kasti tohivad minna, ega me muidu sinna naljalt ei saa. Harjutame neid olukordi treeningutel, aga muidugi peab järgima ka instinkte. Keskkaitsjale on värava löömine boonus. Keegi ei vaata su peale halvasti, kui sa kolli ei löö, aga kui lööd, on see lisatasuks sulle endale ja kogu meeskonnale. See annab positiivse emotsiooni, sest muidu oled ju sunnitud vaatama, kuidas teised sinu kastis löövad. See värav andis mulle punktibörsil 7 punkti ja mind valiti Norra liiga nädala sümboolsesse koondisse. Norras tõstab väravalöömine börsihinnet 1-2 punkti võrra ja keskkaitsjate puhul antakse isegi mõned vead andeks. Selle värava tegid eriti magusaks need 5000 pealtvaatajat, kes mängule kaasa elasid. Sellise massi ees on emotsioon suurem. Ka meeskonnakaaslased elasid kaasa, tuldi ja tehti külakuhja. Eks värav on värav, aga sel aastal tahan pea ka valgeks saada. Ja loodetavasti need kõige kallimad kollid on veel ees. Näiteks Eesti koondise eest.

FC Kuressaare.

... minutit mängis kümne mehega 11 Levadia palluri vastu ja võitis Superkarika Tallinna Flora.

... miljonit krooni on kümne Meistriliiga meeskonna eelarve kokku. Floral panus sellest on 30 ning Kuressaarel ja Paidel kummalgi üks miljon.

115

... Eesti – Brasiilia mängu piletit loositakse sel aastal välja Meistriliiga mängudel. 116. loositi välja Superkarikamängul.

JALKA MÄRTS 2009

Heiki Rebane pärjati UEFA fotovõistlusel Eelmisel aastal kutsuti Heiki Rebane ühesse jalgpalliliidu korraldatud Suvelaagrisse pilte tegema. Rebane pildistas terve hommiku. „Veebruari alguses helistas mulle meie noortejalgpalli arendav Lars Hopp ja andis mõista, et olen võitnud mingisuguse UEFA fotokonkursi,” ütleb Rebane, kes ei teagi täpselt, mis konkurss see täpselt on. „Ei tahtnud seda uskuda, veel praegugi pole ma näinud UEFA ametlikku kokkuvõtet, kes tuli esimeseks ja kes kolmandaks. Endalgi on soov teada ja näha neid teisi fotosid, mis sinna saadeti.” Aga trofee teise koha eest on Rebasel kodus kapi peal. Eelmisel aastal esimese jalgpalliteemalise isikunäituse teinud Heiki Rebane plaanib selle aasta lõpul teha veel ühe, teemaks Eesti jalgpalli 100. aasta. See pilt tõi Heiki Rebasele teise koha UEFA fotokonkursil.

siit ja sealt

Treeneri eelkursused lastevanematele ja õpetajatele?

nii nad

Kümme meie treenerit olid 16.–19. veebruarini Birminghamis, kus Inglismaa jalgpalliliit tutvustas kohalikku Aston Villa noorteakadeemiate süsteemi, koolitusprogrammi treeneritele ja tippnoorte treeninguid. Käik toimus UEFA egiidi all: iga riik saab aasta jooksul kahel korral saata kuni 11 inimest teise riiki õppima ja kõik liikmesriigid peavad olema valmis soovijaid vastu võtma. Eelmise aasta novembris käisid meie treenerid selle programmi raames Saksamaal. Seekord käisid Inglismaal Urmas Kirs, Aivar Lillevere, Marko Lelov, Antti Rosenberg, Ain Tammus, Janno Kivisild, Norbert Hurt, Erkki Viisma, Lars Hopp ja Frank Bernhardt. „Inglismaal saavad treenerid igal tasemel spetsialiseeruda näiteks kas väravavahtide, noorte või eraldi tippnoorte peale,” seletas Eesti Jalgpalli Liidu koolitaja Urmas Kirs. „Meil peaks ka olema treenerite kursus eraldi tippnoorte tarvis. 15-16aastastele peaks teistmoodi lähenema. Kui nad hakkavad liigades mängima, ei saa neid samamoodi treenida kui mehi. Aasta lõpus vaatan meie koolitussüsteemid üle, et räägiksime oma kursustel ikka õigeid asju.” Kirsi sõnul on Inglismaa treenerid väga huvitatud oma litsentsi pikendamisest ja koolituste ukse taga on järjekord. Kuna koolituste arv on piiratud, on see ka mõistetav. Väikses Eestis saab treener oma litsentsi pikendamiseks vajalikud toimingud teha siis, kui tahab. „Meil on treenerite puudus ja pole ka korralikke klubisid,” selgitab Urmas Kirs. „Inglismaal noorteakadeemias on ühe grupi juures viis treenerit. Igale mängijale saab läheneda individuaalselt. Mõnel on vaja teha pärast vigastusest paranemist eriharjutusi, teine peab arendama kiirust jne. Meil on üks treener grupi peale.” Kirs arvab, et Eestis tasuks teha jalgpallitreeneri eelkursusi lastevanematele ja kooliõpetajatele. Soomeski veavad treeninguid lapsevanemad. Aga neile peab selgeks tegema, kuidas antakse siseküljesöötu, kuidas toimub tehniliselt õige pealelöök väravale jms. Sealt järgmine aste olekski UEFA kursused. Kirsi sõnul peavad ka praegu tegutsevad treenerid endale aru andma, kuhu nad tahavad välja jõuda. Kõik ei pea nui neljaks aina kõrgemat litsentsi taotlema. Kes tahab jääda tegelema lastega, ei vaja ka kangemat paberit. Meie treenerid olid Inglismaal koos kasahhide ja slovakkidega, kuulasid muuhulgas Inglismaa koondise endise kaitsja Stewart Pearce’i esinemist noorteakadeemiast ning vaatasid Aston Villa ja Moskva CSKA euromängu VIP-tsoonis koos Roman Abramovitši, Jose Mourinho ja Guus Hiddinkiga. „Sain sealt palju ideid. Nüüd peab nuputama, kuidas neid Eesti oludesse kohandada,” räägib Kirs. „Korraldajad saatsid veel tagantjärele palju kasulikku materjali.”

vanust üle 60 aasta!”

Indrek Schwede

„Nägin Nõmme Kalju ja Paide treeningmängu.

ütlesid „Sergei Terehhovi jalgadel on kahepeale Ott Järvela „Kohtunik vilistas nagu ööbik kevadises metsas.” Kaspar Koort „Teil, eestlastel, on ilmselt raske uskuda, aga brasiillane armastab jalgpalli samavõrd kui oma ema.” Fredo Getulio Aurelio „Miks mitte võtta mängijaid, kes väravaid löövad?” Jarmo Ahjupera ei imesta, miks Györi ETO ta palkas „Martin rääkis jalgadega, aga oli ometi vaieldamatu liider.” Martin Vunk nimekaim Reimist „Aga oletame, et klubi vahetab treenerit. Mis ma siis selle Venemaa passiga peale hakkan?” Jevgeni Novikovile on kasulikum Eesti pass „Selle hooajaga laome põhja, et Tartu jalgpallivaim oleks õilis ja tugev.” Norbert Hurt

Veendusin, et ma tõesti ei taha veel siia naasta.” Andrei Stepanov „Ma ei tea, miks Nahk sinna lööb, kuhu mina hüppan.” Mihkel Aksalu tõrjus Superkarika mängus jälle penalti „Tõepoolest on tegemist platsile pääsemisega Janno Kivisild (vasakult), Urmas Kirs ja Marko Lelov Birminghamis Inglismaa U18 koondise treeningul.

Andorra – Eesti valikmängus ja seda Andorra poolel ja algkoosseisus.” Aivar Pohlak võrdleb murdmaasuusatamise MK-sarja 30. kohta jalgpalliga

2009 MÄRTS JALKA

1-teist mõtet

Kas õnnelik väikeklubi on võimalik? E

esti Jalgpalli Liidu korraldatud amatöörjalgpalli konverentsil ütles alaliidu president Aivar Pohlak, et vahepeal oli aeg, kus iga uus klubi tahtis minna Euroopat vallutama. Õigemini kasutas Pohlak vist mingit muud kujundit, aga mõte oli sama. Mullegi meenus kiiresti, et 2001. aastal kuulutas uus areenile astunud FC Kotkas, et 2010. aastal tahavad nad Eesti meistriks tulla. Mõne aja pärast oli klubi pooleks ja kohalikus tippvutis ollakse kasvatajaklubi. Kaks aastat tagasi kirjutas Jalka kahekümnendate aastate Eesti jalgpalli valitseja VS Spordi taassünnist ja kõrgetest sihtidest. Mõne kuu pärast oli klubi lagunenud. 2007. aasta lõpus kuulutas taastatud 1940. aasta Eesti meister Tartu Olümpia Jalkas, et hoidke alt – vana hea Olümpia on tagasi! Ehkki paljud sellised avaldused on tehtud huumoriga pooleks, on tunda olnud, et jutus on ka mingi unistus. Nagu Tallinna JK Piraajal, mis eelmisel aastal Roald Johannsoni suu läbi muigvelsui kinnitas, et „vanema härrasmehena oleks tore vaadata, kuidas Piraaja mängib Meistriliigas Flora ja Levadiaga võrdsel tasemel.”

Igaühel oma koht

Selliseid näiteid on veelgi ja kui mõelda, et need pärinevad nendelt klubidelt, kelle poole meedia on pöördunud, siis kui palju võib selliseid auahneid meeskondi ja nende eestvedajaid olla nende 8

JALKA MÄRTS 2009

Foto: Lembit Peegel

Unistuseks olgu sinine särk, aga õnnelik peab oskama olla ka väikeklubi värvides.

seas, kelleni ajakirjandus veel pole jõudnud!? Praegu majandus kiratseb ja paljudele näib, et tegemist on millegi veel enamaga. Et maailm on jõudnud pöördepunkti ja tulemas on suuremat sorti muutused kogu maailma elukorraldust silmas pidades. Nende asjade üle arutletakse Eestiski ja hiljuti lugesin ühest ümarlauast, kus räägiti põhimõtteliselt samadest asjadest, millest amatöörjalgpalli konverentsil. Et Eestis tahavad kõik kiiresti pappi teenida ja oma asja ajavat väikeettevõtjat vaadatakse kui veidrikku. Et paljudes vana Euroopa

riikides on väikepoodnikel mingi inimja ametiväärikus – et oma väike äri pärandatakse uhkusega lastele edasi. Meil aga peetakse nišikauplusi äpardunud ettevõtmisteks. Inimesed ei oska ära tunda, mis neid tegelikult huvitaks ja sestap ei osata ka lihtsalt rõõmu tunda. Käib üks edu ja raha tagaajamine. Muidugi ei saa kõike võtta ühe vitsaga. Eestlastele ongi omane maksimalism. Me ei ole ehk originaalsed, aga me tahame peaaegu kõike teha maailmatasemel. See on edasiviiv tahe. Aga kindlasti ei teeks paha, kui ambitsioonidele lisanduks kröömike enam reaalsustaju

1-teist mõtet ja oskust olla omamoodi. Pean silmas, et heidetaks kõrvale suurushullustus ja osataks õnnelik olla ka veidi madalamatel redelipulkadel end teostades. Kõik ei mahu tippu, kõik sinna ei jõuagi ja mis eriti oluline – kõik sinna ei sobigi. Nende koht on mujal. See käib ka klubide ja kogu meie jalgpallisüsteemi kohta. Sestap on heameel tõdeda, et paljud klubid on endale teadvustanud oma rolli, olgu noorte- või kasvatajaklubina.

“

Tippvutti ei lennuta noori mitte kodune liiga ega siinsed Meistriliiga klubid, vaid noortetreenerite tehtud töö ja jalgpalliliidu süsteemne abi.

„

Ega nende roll meie vutipüramiidis sellest vähene! Nad on üks kõige vastutusrikkamaid lülisid! Just neist sõltub, millised oskused ja mentaliteedi noor vutimängija kaasa saab. Kui Eesti jalgpallikoondis kunagi tiitlivõistluste suurturniirile jõuab, on just nende klubide roll kõige olulisem! Tippvutti ei lennuta noori mitte kodune liiga ega siinsed Meistriliiga klubid, vaid noortetreenerite tehtud töö ja jalgpalliliidu süsteemne abi. Probleem on pigem selles, kuidas tunnustada noortetreenereid ja kasvatajaklubisid. Kohalikul tasemel kuulub tähelepanu ju eelkõige Meistriliiga meeskondadele. Kuidas korraldada nii, et eestlane ei häbeneks olla õnnelik väikepoodnik? Et ta tegeleks oma armastatud alaga ega vaevleks pidevas rahulolematuses à la kohe, hästi palju ja kõige paremat. Küsimus on selles, et väikeklubidel tekkiks oma identiteet. Et oldaks uhked oma klubi üle. Et kantaks auga klubi värve. Muidugi ei tähenda see ambitsioonide kadu. Sportlik auahnus jääb hinda igavesest ajast igavesti. Aga eesmärgid kasvaks siis välja loomulikul moel ja ühtiks klubi võimalustega. Indrek Schwede JALKA peatoimetaja

Kalli-kalli, Eesti koondis!

Eesti Jalgpalli Liidu Foto: Lembit Peegel noortetöö koordinaatori abina töötav Lars Hopp paneb meie noortele südamele, et nad kasutaks unikaalset võimalust, millest sajad ja tuhanded eestlastest tõenäoliselt andekamadki pallurid ilma on jäetud – esindada oma maa noortekoondist (vt lk 10-11). Hopi mulje järgi ei saa meie noored päriselt aru, milline U19 koondis näitab üksmeelt ja võitlusvaimu, mis peaks kindlasti leidma järgimist šanss on neile antud. nooremate poolt. Ta pole esimene. 2005. aastal olin meie U17 koondisega Walesis EM-valikturniiril. Ajasin juttu UEFA delegaadi Dusan Maraviciga. Korraga lausus vestluspartner: „Mis mind üllatas, oli teie mängijate ülalpidamine. Nad ei tahtnudki mängida. Mina oma nooruses tahtsin välja pääseda oma külast Serbias, tahtsin saada kellekski. Oli suur au esindada oma maad, endist Jugoslaaviat.” Avaldus raksatas kui selgest taevast. Meie poolt vaadates oli tegemist ülekohtuse hinnanguga. Polnud ju mingi saladus, et Eesti noortekoondiste tase jääb enamusele vastastele alla. Eesti mängis täpselt nii palju, kui vastased seda lubasid. Aga et oleks mängitud tujutult, nagu serblasest UEFA delegaat märkis, seda nüüd küll mitte. Tagantjärele öeldu peale mõeldes ja seda Lars Hopi jutuga sidudes tuleb tunnistada, et tõenäoliselt on neil õigus. Vähemalt osaliselt. Sest kui ei oska, ei keela keegi seda kompenseerimast südikusega. Isegi kui mänguplaan on planeeritult ettevaatlik, peavad silmad peas põlema. Kas meie omadel põlevad? U19 koondisel nüüd küll põlevad. Vaadake, kuidas poisid hümni ajal seisavad! Üksteisel õlgadest kinni hoides, enesekindlalt ja võidule mõeldes. See ei ole meie temperamendile omane. Aga veel paarkümmend aastat tagasi polnud eestlastel igapäevaelus kombeks üksteist kallistada. Tänapäeva noored teevad seda ühtevalu. Kui senisest suurem füüsiline lähedus juhib meid suuremale üksmeelele ja paneb silmad särama, oleme üle võtmas väärt kommet. Kalli-kalli, Eesti koondis! Kalli-kalli, Eesti jalgpall!

Testimiste kaks külge

Testimiste puhul on huvitav jälgida, mida jalgpallurid ise räägivad. Flora on oma vitsad kätte saanud ja tema kaudu Euroopasse end näitama sõitvad pallurid kõvasti ei kire. Levadiale, tema asjaajajatele ning mängijatele on asi uus ja jutt lahtine. Artur Kotenko oli vahepeal päris veendunud, et tema uus tööandja on Nottingham Forest. Sander Puri edastas positiivset tagasisidet Dortmundi Borussiast ja Bremeni Werderist. Tõenäoliselt ei mõtle asjaosalised sellele, et midagi muud kui kiitust klubi poolt kostuda ei saagi. Hea jutt ei maksa ju midagi. Klubil pole mingit mõtet riskida sellega, et anda mängijale negatiivset tagasisidet. Testimatulijaid on kümneid ja iial ei tea, millal mõni tagasihoidlikuks osutunu võib korraga avaneda. Ükski treener ei tea, millal ta võib mõne ärapõlatuga mõnes teises klubis vastamisi sattuda, ja milleks enesele vaenlasi soetada? Parem ajada roosamannat, vihjata ihnsale omanikule, väravavahtide treener võib aga alati etendada rolli, et tema võtaks küll, aga otsustavad teised. Kõik räägitu võib isegi õige olla, aga sedasama julgustavat juttu aetakse ju ka teistele testilkäijatele. Mis tähendab, et kindlat ei ole selles maailmas midagi. Samas poleks õige hurjutada ka meie pallureid. Kui nad tuleksid tagasi jutuga, et ei tea ja mis nüüd mina, siis saaks neid ju süüdistada väheses enesekindluses. Saaks terve jutu sellest, et enne kui ei hakata positiivselt mõtlema, pole mõtet testimisele minnagi. Nii et igal medalil on vähemalt kaks külge. 2009 MÄRTS JALKA

noored

440 hinnatud noormängijat on arvutis

Jalgpalliliidu noortetöö abi Lars Hopp on loonud andmebaasi, kus on väärtuslikku infot 440 noormängija kohta. Eesmärk leida üles iga anne ja mitte lasta kaduma minna kaugemate kantide talentidel. Indrek Schwede Foto: Lembit Peegel

Kaduma ei tohi minna ükski andekas linna- ega maapoiss. Parimad leiavad peagi koha andmebaasis.

2007. aasta detsembrist Eesti Jalgpalli Liidu noortetöö koordinaatori abina töötav Lars Hopp on loonud andmebaasi, kus on tallel 440 noormängijat, kes mahuvad vanuseklasside U13 ja U21 vahele. Tegemist on hindamatu varasalvega, kust saavad infot meie noortekoondistega tegelevad treenerid. Exceli programmis on lihtne klõpsata lahti mängija kohta käivad andmed, mis sisaldavad sünniaja, klubi, treeneri, kaalu, pikkuse, positsiooni väljakul, vasaku-, parema- või mõlemajalgsuse ja paljude puhul isegi foto. Lisaks info selle kohta, kas mängija on osalenud Eliitliigas või talenditreeningutel, tema kontaktid ja info ka kooli kohta. Iga pallurit on hinnatud viiepalliskaalas 18 erinevas elemendis (väravavahte 17 elemendis), mis jaotatud nelja kategooriasse (vt tabelit). „Selline andmebaas on vajalik noortekoondiste treeneritele, kes saavad väikse vaevaga vaadata, millised mängijad mil10

JALKA MÄRTS 2009

liste omadustega on nende käsutuses,” selgitab sakslane Lars Hopp. „Kui mõni koondislane saab vigastada ja treeneril on vaja näiteks vasakujalgset äärepoolkaitsjat, näeb ta kiiresti ära, millised mängijad tema vajadustele vastavad. Ilma sellise andmebaasita pöördutakse ilmselt kõige lähema klubi, st Tallinna meeskondade poole. Aga andmebaasis on ka teiste linnade mängijad koos kontaktidega. Nii ei jää ükski noormängija sõltumata elukohast vaatluse alt välja.” Muidugi on see info kasulik kiireks sisseelamiseks ka uutele koondisetreeneritele. Andmebaasi täiendatakse pidevalt. Kõigi 18 hinnatud elemendi juures on hinnetepanija nimi ja kuupäev. See võimaldab jälgida noore arengukõverat. Hindeid pannakse vanuseklassi rahvusvahelise mõõdupuu järgi ja maksimumhinnet sellest tabelist naljalt ei leia. Neli on juba kõva näitaja, kolm üpris hea tulemus. Andmebaas sisaldab infot ka mängijate vigastuste kohta.

noored See võimaldab pärast tervenemist treeneritel sobivat koormust rakendada. „Muidugi ei vali me meeskondi hinnete järgi,” ütleb Lars Hopp. „Kõige tähtsam on ikkagi see, mis toimub väljakul. Küsimus on taustinfos. See on omamoodi mälu, mis aitab treenereid ja näitab mängijate arengut eri mänguelementides. Hinnangud mängijatele aitavad kiiremini selgeks saada, kas esimene mulje mõnest pallurist oli õige. See andmebaas tagab, et me ei unusta kedagi ära. Eesti on väike riik ja me ei saa lubada mingeid kadusid. Suurtes riikides on konkurents nii suur, et seal võetakse mingil põhjusel vaateväljast kadunud mängija asemel uus. Seal tuleb sageli ette, et mängijal on mõni element nõrk ja võetakse uus. Seal on noortetöö selles

“ „

Mul on tunne, et eesti noored ei saa vahel päriselt aru, milline võimalus on neile antud! mõttes pealiskaudsem. Meie nii ei saa. Me näeme vaeva ka nendega, kel on võib-olla ainult üks väga hea omadus. Me ei tohi neid kaotada.” Noorte jalgpallurite arendamiseks eelmisel aastal käivitatud talenditreeningutel saavad kõik mängijad endile selga numbriga särgi. See võimaldab treeneritel, kes ei oska veel uute pallurite nimesid ja nägusid kokku viia, neid hõlpsamini hinnata ja märkmeid teha. „Talenditreeningute korraldajad hoiavad klubitreeneritega kontakti nii palju kui võimalik,” räägib Hopp. „Vajame klubitreeneritelt tagasisidet. Tahame neile anda kindlust, et asi töötab, et nende antud info on oluline ja sellest sõltub palju. Ka poiste pildid andmebaasis on vajalikud – need aitavad noortekoondiste juhendajatel paremini meeles pidada, kes on kes. See on eriti oluline just Tallinnast kaugemal elavate pallurite puhul.” Andmebaasis olevad mängijad on täitnud ankeedi, millel muu hulgas küsitakse, mis on palluri lemmikpositsioon väljakul. Lars Hopp peab sedagi vajalikuks infoks, mis võib aidata treeneritel leida noortele õige koht leida. Ta rõhutab veel üht andmebaasi plussi: isegi kui tema ja Frank Bernhardt kunagi Eestist lahkuvad, jääb neist maha hinnaline info.

Hopp. „Suur eelis on see, et saab anda isiklikku tagasisidet. Me saame kõigile, kes seda ise tahavad, anda võimaluse. Suurtes riikides on väga raske pääseda riigi koondisse, selleks peab olema jubedalt õnne! Mul on tunne, et eesti noored ei saa vahel päriselt aru, milline võimalus on neile antud! Nad pääsevad suhteliselt kergesti üles, nad pääsevad suhteliselt lihtsalt noortekoondisse, kus on suurepärased võimalused end rahvusvahelisel areenil näidata. Kui meie omad mängisid eelmisel aastal Inglismaa ja Hispaania noorte vastu, siis oli see võimalus, mis ei saa osaks enamikule suurte vutiriikide andekatele palluritele. Sest neil on ju veel paremad mängijad ees! Piisab sellest, kui suuta vahetus konkurentsis oma Inglise või Hispaania vastase mõnes mänguelemendis varju jätta, kui seda panevad tähele tribüünil istuvad agendid ja kirjutavad selle endile üles. Kui eestlane on kiirem tema vastu mängivast vastasest, nullib vastase ründaja või saab hakkama teda valvava kaitsjaga, on see ülikõva asi! Sest Inglismaa ja Hispaania puhul on tegemist selle vanuseklassi maailma tipuga! Ma tahaks väga loota, et eesti noored mõistaksid, milline võimalus on neile antud noortekoondises. See tähendab olla rahvusvaheliselt pildil. Üksainus hea mäng võib avada uksi!”

Väljakumängijad Väravavahid karakter Motivatsioon/tahtejõud Agressiivsus Suhtlemine Keskendumine Enesekindlus

Kehaline valmisolek Kiirus palliga Kiirus pallita Vastupidavus Tugevus Koordinatsioon

Eestlaste suur võimalus

Lars Hopi sõnul on ta meie noortetreeneritega vesteldes jõudnud ühisele arusaamisele, et esimene eesmärk on saada parimaks Balti vutimaaks. Alles seejärel saab seada järgmisi eesmärke. Jalgpalli korraldus on meil juba Balti riikidest parim, nüüd peavad järgnema sportlikud tulemused. „Mitte keegi ei saa takistada eesti noori vutimängijaid teha isuga tööd, arendada vastupidavust ja paista välja tahtejõuga,” räägib Lars Hopp. „Väike riik võib vastupidavuses olla suurtega võrdne! Metsas saab ju igaüks joosta. Ja muidugi saab arendada ka spetsiifilisi omadusi.” „Väiksel riigil on eeliseid, mida saab ära kasutada,” jätkab

Motivatsioon/tahtejõud Agressiivsus Suhtlemine Keskendumine Enesekindlus

Reaktsioon Kiirus pallita Vastupidavus Tugevus Koordinatsioon

Tehnika Sööt Löök/realiseerimine Peamäng Tsenderdamine

Sööt Püüdmine Tõrjumine (rusikaga) Tsenderdustega toimetulek

Taktikaline käitumine Positsiooni hoidmine Positsioon rünnakul Positsioon kaitses Standardolukorrad

Positsioneerumine Mängu alustamine 16-kasti kontroll

2009 MÄRTS JALKA

usutlus

Foto: Lembit Peegel

Wembley staadionil Steven Gerrardile lennutunde andmas.

JALKA MĂ&#x201E;RTS 2009

usutlus

Tarmo Kink: nõus, olin noor ja rumal!

Ungaris palliv Tarmo Kink tunnistab, et polnud valmis 2005. aastal Moskva Spartakiga lepingut pikendama. Ta ei pidanud vaimselt vastu ja tahtis koju. Kink nõustub, et oli noor ja rumal, aga uhkeks ei läinud küll kordagi. Vanemad oleks sel juhul kohe maale tagasi toonud. Indrek Schwede Kuidas uues klubis rahul oled? Hästi. Praegu on kõik korras, minuga arvestatakse kui põhimehega. Hästi on ka selles mõttes, kui arvestada, mis Eestis praegu toimub.

saan seda ka kõrvale panna, Eestis sain lihtsalt palka.

Kas Ungaris pole majanduslangust? Paljudel teistel klubidel on probleeme, aga meil on kõik korras. Tõsi küll, esimest palka pole ma veel kätte saanud (naerab - intervjuu toimus veebruari keskel - toim). Györ on väike Euroopa linn. Suured linnad nagu Viin, Budapest, Bratislava ja Praha on lähedal.

Ungari polnud ju päris see, kuhu oled sihtinud? Lugesin pärast lepingu sõlmimist, kuidas (Indrek) Petersoo rääkis Soccernetis, et Kingist olid veel paljud klubid huvitatud. Lugesin seda Soccernetist, aga mulle ei rääkinud seda keegi. Muidugi polnud need kindlad lepingud, ma pidanuks ikka enne proovima minema. Aga Levadia nägi, et kindel raha vedeles maas, ja tahtis, et ma ungarlastega käed lööks. Ega siin muidugi klubi süüdistada saa, sest olin ju ise nõus. Mind kallutas lepingu poole ka klubi meeldiv juhtkond. Eestisse polnud mõtet jääda.

Milline oli kõige esimene mulje uuest klubist? Baas jättis hea mulje, kohe oli aru saada, et see on profiklubi. Taastumisvõimalused, jõusaal, uus väljak 20 000 pealtvaatajale. Väga meeldiv mulje jäi. Treener oli väga karm. Tundus isegi liiga karm. Aga kui olime kaks nädalat Türgis olnud, siis hakkas ka treener naeratama. Meil on ju täiesti uus komplekteeritud meeskond. Küllap tahtis treener distsipliini paika panna. Nüüd ta tunneb mängijaid paremini, asjad hakkavad paika loksuma. Mis Šišoviga juhtus? Seda ei oska mina kommenteerida ja ega tea ise ka. Räägiti, et teda võeti üksnes Levadia meeleheaks, et sinuga kindlasti leping saada? Niimoodi, kardan, see võiski olla. Levadia võis seda ka ette teada, aga ma pole kindel. Sissemeelitamise lõksuna ta tundus küll. Miks sa Ungariga lõpuks nõustusid? Eks mul iga päev tunded muutusid. Et kirjutan alla, ei kirjuta alla. Levadia surus ka peale, ise oleks veel oodanud, et millised muud pakkumised tulevad. Aga eks Levadial oli lihtsam, et ei peaks rohkem testimisi mulle mujal korraldama. Agendiga arutasin asja ja leidsime, et see on ikkagi samm Euroopasse. Seal käiakse mujalt mänge vaatamas ja teenistus on kordades suurem kui meil. Seal teenin raha ja

Kes su agent on? Mul polegi tegelikult agenti. Arutasin asja ühe tuttavaga.

“

„

Ma olen veendunud, et klubi poleks mul mängida lasknud. Siis võinuksin samahästi kui kohe McDonaldsisse tööle minna. Kas jäid Eestisse liiga kauaks? Ei usu. Viimane oli päris hea hooaeg. Lõin koondise eest väravaid, Levadias leidsin enesekindluse. Olin suvel päris heas vormis, oleks ükskõik kuhu võinud minna end näitama. Leidsin end eelmisel hooajal täiesti üles. Kuhu ikkagi end mõtetes sihtisid? Saksamaale võib-olla. Saksa liiga on hakanud meeldima. Ma ei pea silmas neid tippklubisid, kus Sander Puri käis, vaid pigem keskmikke või tagumisi klubisid. Aga siis pidanuks suveni ootama ja see poleks meeltmööda olnud Levadiale. Minuga oleks samamoodi läinud nagu Ats Purje ja teistega, kes ei tahtnud lepingut pikendada ja keda maha ei müüdud. Lepingu lõppedes saanuks ma küll vabaagendiks ja võinuks lahkuda ilma rahata, aga ma olen veendunud, et klubi poleks mul mängida lasknud. Siis võinuksin samahästi kui kohe McDonaldsisse tööle minna. 2009 MÄRTS JALKA

usutlus Foto: Lembit Peegel

Euromängus Drogheda Unitedi vastu.

Kas nii noorelt Moskva Spartakisse saamine tekitas sinus liiga suuri ambitsioone? Ei usu. See oli pigem minu süü, et sealt ära tulin. Spartak pakkus ju uut lepingut, aga mina ei tahtnud. Ma ei pidanud moraalselt vastu. Olin noor ja tahtsin koju. Tüdruk ja sõbrad olid ju siin. Lõpupoole hakkasin Spartakis ise vinguma ja siis läksid suhted aia taha. Enne seda hoiti mind nagu-ei-teamisasja. Kui oleksin Spartakisse edasi jäänud, siis kes teab, kus oleks praegu mänginud. Olin nõrk inimene, ei pidanud vastu. Üks asi on võõrsil mängida, aga seal peab ka jalgpalliväliselt hakkama saama. Noored, kes ära lähevad, peavad selle peale mõtlema. Mina ei olnud selleks valmis. Ega ma halvasti mänginud – osalesin põhimeeskonna treeningutel, duublis olin Venemaa liiga parim väravakütt. Põhimeeskonna eest mängisin vähe, aga olin varumängijapingil. Kui öeldakse, et olin noor ja rumal, siis sellega olen nõus. Jalgpallinäitajate poolest olin aga valmis mängima.

“

„

Saan rünnakul teha ja ette võtta, nagu oskan, ma pole mingi joonis. Oled nüüd targem? Muidugi! Nüüd tuleb ju tüdruk ka kaasa. Kodustega saab suhelda Skype’i vahendusel. Ma mõtlen teistmoodi. Kui tahad jalgpalliga oma elu kindlustada, siis pead välismaale minema. Eestis sellist jalgpallikultuuri pole. Aivar Pohlak teeb suurt tööd, koondis mängib normaalselt, aga praegu jääme oma vutikultuuriga ikkagi väikeseks. 14

JALKA MÄRTS 2009

Kas katus hakkas ka Moskvas sõitma? Inimesed mõtlevad, et olen ülbe, aga kui see nii ka tegelikult olnuks, siis tahtnuks ei tea kuhu minna. Aga ma tulin Eestisse tagasi! Kuna Aivar Tiidus on mu võõrasisa, siis ei lastud katust sõitma (naerab). Ema ja tema õde olid ka tippsportlased. Mind oleks kohe tagasi tõmmatud, kui oleksin uhkeks läinud. Eks muidugi võib olla, et kõigiga ei saa alati rääkida ja siis mõeldakse, et on ülbeks läinud. Pigem ma ikka ei läinud ülbeks, surusin ego maha ja töötasin end uuesti üles. Kas omaaegse imelapsena on olnud valus vaadata, et teised sinuealised või veelgi nooremad kõvade klubide juures testimisel käivad? Vastupidi – see on positiivne. Ma soovin kõigile head. Mida rohkem meid väljas mängib ... Kui 22 eestlast mängib välismaal, siis on koondis võimeline tegema midagi head. Ainult tuult tiibadesse kõigile! Mina tean, kui raske on minna välja. Pohlakul ja (Tarmo) Lehistel on sidemed aina laienenud ja kui nüüd keegi peale testimise ka lepingu saaks, oleks see väga hea. Praegu sai Hakola Florast Hollandisse ja Klavan vahetas oma klubi kõvema vastu. Oper on seal juba tuntud nimi. See loob eelduse, et Eestist tahetakse veel mängijaid. Praegu on hea hetk Hollandi suunas suruda. Nagu ka Norras, kus teatakse meie mängijate kvaliteeti. Loodan, et kõik ei piirdu ainult näitamisega – et tuleks ikka lepinguid ka. Aga enda puhul: mis oli, see on minevik ja jäägu tagaplaanile. Pean mõtlema, mis edasi saab, ja ise enda kallal tööd tegema. Alati peab positiivne olema ja asja enda jaoks meeldivaks tegema. Kui mängin hästi, on endale ka hea tunne.

usutlus Kuidas sa üldse jalgpalli juurde sattusid? Noorena tegin kõike. Isa, mu pärisisa, suunas mind jalgpalli juurde. Ta ise oli väga mitmekülgne sportlane. Jäähokis kuulus ta Moskva CSKA duublisse, tegi riistvõimlemist. Mina olen selline peenike, tema oli lihastes atleet. Pärast isa surma käisin Aivari trennis ja temast sai mu kasuisa. Jalgpall sai kohe südamelähedaseks, mul hakkas hästi minema. Olin väle, tahtsin hirmsasti ega andnud alla. Tegin endast vanematega trenni, juba kümneaastaselt koos meestega. Huvitav on see, et olin tegelikult paremajalgne. Käisin isaga viieaastaselt palli vastu seina tagumas. Tema vaatas ja ütles: proovi vasakuga ka lüüa! Proovisingi – ja minust sai vasakujalgne. Nüüd muidugi on ka parem jalg paremaks läinud.

“ „

Ema ütles, et kahju poisist. Ühel hommikul oli ta mu leidnud põrandal õpiku kõrval magamas. Kas ilma Tiiduseta poleks sa niikaugele jõudnud? Mulle meeldis kohutavalt trenni teha. Kui trennipäeva polnud, oli nagu midagi olulist puudu. Tahan tänada ka kergejõustikutreenereid Arbo Maisat ja Liivi Eerikut. Pärast kooli tulin koju, õppisin, magasin ja läksin kergejõustikutrenni. Siis tuli Tiidus koju ja läksime koos vutitrenni. Kui jõudsime varem, astusin veel jõusaalist ka läbi. Koju jõudsin sageli südaööl, vahel isegi pool üks öösel. Ema ütles, et kahju poisist. Ühel hommikul oli ta mu leidnud põrandal õpiku kõrval magamas. Aga mulle nii meeldis! Ma ei teinud sporti vastu tahtmist. Mul ei olnud kordagi sellist tunnet, et ei taha minna ja peaks midagi kokku valetama, et trennist pääseda. Noorena olid kiire, aga kust see tehnika pärit? Ise pusisid selle kallal või Tiidus nõudis? Tiidus teeb palju harjutusi palliga. Eks midagi on looduse poolt ka. Mõnele sobib pall jala juurde. Žongleerimine mulle ei meeldinud. Paljud harjutasid seda, aga mina mõtlesin, et pole ju vahet, mitu korda palli kõksin – ega see mulle midagi

juurde anna. Mina panin palli alati maha, tegin üleasteid ja muid nõkse, triblasin kiiruse pealt. Ega alati pea isegi palliga vastast petma. Petetakse kehaga. Ja puusad peavad lahti olema – brasiillased, kes on juba looduse poolt elastsemad, teevad ka nii. Pall on neil jala ees, vajadusel jõuavad nad alati seda enne vastast puudutada, aga nad petavad eelkõige kehaga, puusadega. Kas sul on puusad lahti? Ema oli sprinter, tema oskab seda vaadata. Ma ei ole küll teab mis elastne, aga puusad pidid head olema. Aga paljudel on head puusad. Küsimus on selles, kas sellest asja endale teadvustatakse. Mõni ei teagi, et tal on lahtised puusad! Neid puusaharjutusi pole raske teha ka. Ikka peab treeningule ise juurde tegema. Sina teed juurde? Ikka. Kui Levadias küsida, kes viimasena trennist ära läks, siis enamik ütleb, et Kink. Eestis on vaja kindlasti ise juurde teha. See ei peagi midagi rasket olema. Olen kas või Tiiduse noortega käinud mängimas. Saab triblingut harjutada. Nagu Ronaldinho treenis triblingut ja nippe oma koeraga mängides! Noortega mängimine annab jube palju juurde! Just pallitunnetuse ja triblingu suhtes. Võtad ikka viis meest ette ja proovid läbi minna! See on vastastikku kasulik – eks nemad tahavad minuga ka mängida. Su meeskonnakaaslased on imelugusid rääkinud, kuidas noorteklassis üksi mänge ära tegid. Ats Purje ütles kord, et tema ei saanudki noorteklassis mingeid individuaalseid auhinde, sest sina tegid laua alati puhtaks. Mu arenguhüpe tuli 13-14aastaselt. Siis sain esimest korda Tiiduselt kiita. Ta tõdes, et olin tema grupis teistest ette arenenud. Aga ma tegin ju päevast päeva trenni ja isegi topelttrenni. Mul vedas, et oli selline inimene kõrval, et terve pere koos emaga toetas igati. Mäletan nii selgesti, kuidas istusime Ats Foto: Lembit Peegel

Niimoodi luhtus üks-üks võimalus kodus Andorra vastu. 2009 MÄRTS JALKA

usutlus Foto: Lembit Peegel

“

Lõpupoole hakkasin Spartakis ise vinguma ja siis läksid suhted aia taha. Enne seda hoiti mind nagu-ei-tea-misasja.

„

Kink koos Pärnu Vapruse mängijaga pole veel väravajoont täielikult ületanud. Palli kohta andmed puuduvad.

Purjega ja mõtlesime: kas meie ka kunagi hakkame Eesti liigas mängima. Me olime siis 14-15aastased. Aga siis mängisin korraga Narva Transis ja järgmisel aastal Moskva Spartakis. Kõik käis väga kiiresti. Muidugi võib igaüks unistada ja väiksed poisid seda teevadki, aga kui 15-16aastane jalgpallurihakatis ütleb, et tema tahab hakata mängima mõnes superklubis, siis ma sisimas loodan, et ta mõtleb seda ikka teistmoodi – et kõigepealt peab alustama ikka madalamast klubist.

“

„

Žongleerimine mulle ei meeldinud. Mina panin palli alati maha, tegin üleasteid ja muid nõkse, triblasin kiiruse pealt.

Sul on supertehnika, kui vaadata, milliseid petteid kohapeal oskad teha. Sinu kriitikud heidavad ette, et kiiruse pealt on need petted kadunud. Aga minu puhul on just räägitud kiiruslikust tehnikast. Mulle meeldib hoog sisse võtta ja siis oma asju teha. Spartakis räägiti, et mida teised teevad kohapeal, seda mina kiiruse pealt. Tiidus ei salli üldse, kui tehakse kohapeal. Noorteklassis võtsin palli, tegin kiirusega kolmele ära, neljandast lükkasin palli mööda ja lõin ära. Võtkem või see Zelinski värav Andorrale. Kaifisin seda söötu rohkem, kui oleksin kaifinud palli tühja puuri lükkamist. Ja vaadaku need kriitikud siis, kuidas selle sööduni jõudsin! Ma ei andnud seda ju koha16

JALKA MÄRTS 2009

pealt, vaid alustasin palliga liikumist keskväljalt ja trahvikasti serval olid kolm vastast mul ümber. Ma ei karda seda välja öelda, et need kriitikud ei jaga jalgpallist muhviga. Igaühel võib olla oma arvamus, aga spetsialiste on vähe. Kriitikuid kui selliseid on muidugi vaja, sest tõetera võib igas ütlemises sees olla. Aga inimene, kes sind kritiseerib, peab õige olema. Paljud kritiseerivad lihtsalt sellepärast, et sportlane neile ei meeldi. Kossumeestega oli samuti. Vahel laibastatakse nad ära, siis kiidetakse taevani. Koondises oled nüüd kindlalt sees, aga alguses sul Pijpersiga nagu ei klappinud. Tundus, et sinu omaksvõtmisega läks aega. Raske oli, sest Pijpers tahtis mind Florasse, aga mina tahtsin Spartakisse. Ta ütles, et ma sinna ei saa, aga sel hetkel oli mul leping juba tehtud! Siis tuli see mäng Makedooniaga. Oli kokku lepitud, et Zahovaiko lööb karistuslööke, aga ta ütles, et talle on see nagu ebamugav koht, ja mina pakkusin, et ma võin lüüa – just vasaku jala koht. Tehti vahetus ja ma sain aru küll, miks. Sai jälle öelda, et Kink oli distsiplineerimatu. Aga miks pidi koondis sellepärast kannatama, et kedagi oli tuldud tribüünile vaatama!? Kas Zahovaikot jälgisid skaudid? Jah. See oli treenerite poolt ebaõiglane. Tegemist oli ju Eesti koondisega, mitte ühe mehe etendusega.

usutlus Koondises mängisid positsioonidel, millega sa polnud harjunud. Spartakis olin puhas ründaja, aga polnud midagi hullu ka ääres. Aga kui hakatakse suruma ja ruudustikke tegema, siis ma kaon ära. Rüütli annab suht vabad käed rünnakul. Kui Lätiga 1:1 mängisime, ütles Rüütli: ma annan sulle vabad käed, tee, mis tahad. Teine asi on nii mängida. Saan rünnakul teha ja ette võtta, nagu oskan, ma pole mingi joonis. Täri annab enesekindluse, ta lubab mängijatel teha asju, mida nad oskavad. Hollandlastega pidima vahel tegema ka neid asju, mida me ei osanud. Kuigi jah, kõik on õpitav. Mis su õige positsioon on? Ma enam ei tea ise ka. Kas tipuründaja või teine ründaja või äär. Olen võimeline mängima igal nimetatud positsioonil. Äärest peab palju tagasi töötama, ei saa särada nii palju rünnakul. Ründajana jääb rohkem jõudu rünnata. Mõnikord ääres lähevad jalad piimhapet täis – pärast öeldakse, et Kink oli laip. Hingamine on vaja pärast spurte korda saada.

Tallinnas Inglismaa vastu mängides jäi õige vähe puudu, et oleksid lõpuhetkedel värava löönud. Kas see värav võinuks muuta midagi sinu karjääris? Ei usu. Tegin ju kõik õigesti, lõin palli väravavahist mööda, aga John Terry näitas, miks ta on maailma parimaid kaitsjaid. Enamik kaitsjaid poleks iial sinna joone juurde valvama läinud. Ungari oli kunagi kõva vutimaa, kahekordne MM-finalist. Kas ungarlastega suheldes see vägev ajalugu kuidagi avaldub ka või on neil alaväärsuskompleks suurte ees? Alaväärsuskompleksi pole, aga seda ka pole, et me kunagi olime ja panime. Teine treener rääkis küll, et olid ajad, kus klubis oli täismaja. Aga nad on tõusuteel, koondise mehed on kõvades liigades. Mitu aastat oled Ungarile mõtteis plaaninud? Kaks aastat – loodan, et hakkab kõik hästi minema. Ole mees, mängi ja küll siis sind ka märgatakse. Kõik on ju inimese enda kätes.

cv Foto: Lembit Peegel

Tarmo Kink Sündinud: 06.10.1985 Mängijakarjäär: 2001 FC Viimsi 9/31 (4L) 2001 S.C. Real Tallinn 10/30 (3L) 2002 JK Narva Trans 24/4 (ML) 2003 S.C. Real Tallinn 6/16 (3L) 2003 Spartak Moskva 2/0 2003 Spartak-B Moskva 10/5 2004 Spartak Moskva 0/0 2004 Spartak-B Moskva 22/13 2005 Spartak Moskva 0/0 2005 Spartak-B Moskva 13/2 2006 FC Levadia II Tallinn 1/2 (1L) 2006 FC Levadia Tallinn 16/3 (ML) 2007 FC Levadia Tallinn 31/16 (ML) 2008 FC Levadia Tallinn 33/16 (ML)

Treenerid: Aivar Tiidus, Anatoli Belov, Oleg Romantsev, Andrei Tšernõšov, Sergei Juran, Ilja Tsõmbalar, Miroslav Romaštšenko, Sergei Rodionov, Nevio Scala, Aleksandrs Starkovs, Vladimir Fedotov, Tarmo Rüütli, Arno Pijpers, Jelle Goes, Viggo Jensen, Dragoljub Bekvalac.

Saavutused: Eesti koondises 30 mängu (3 väravat), Eesti meister Levadiaga (2006, 2007, 2008), Venemaa kõrgliigameeskondade duublite turniiri parim väravakütt Moskva Spartakis (2004), mitmekordne Eesti noortemeister. Allikas: Marko Välja vmarko@hot.ee

2009 MÄRTS JALKA

JALKA MÄRTS 2009

mängija

Hilisema arenguga Eino Puri Vendade Sander ja Eino Puri jalgpallitee on kulgenud kõrvuti ja sarnaselt. Koos tulid nad sünnilinnast Tartust Tallinna, kuid ometi on siin särama löönud Sandri täht, keda seostatakse jalgpallimaailma suurklubidega. Tagasihoidlikum Eino ootab veel oma võimalust. Oliver Jakobson Puri koondisevormi – noorte tasemel: „Taani vastu lõin 25 meetri pealt vasakusse nurka. Kaitsjad lõid palli peaga kastist välja, ma võtsin ühe jalaga palli maha ja kohe teisega virutasin.” Iluvärav seadis tabloole seisu 2:1 eestlaste kasuks, kuid ometi kaotasid meie poisid mängu 2:4. Puri tõdeb, et just koondisega saadud kaotused jäävad mõneks ajaks kummitama. „Meile on koondisega mitu korda lõpu eel ära löödud, need on valusad kaotused.” Sel hooajal lõpeb Puri leping Levadiaga. Kuigi mehele sümpatiseerib enim jalgpalli Eino Puri loodab varsti avaneda, nagu teeb seda peagi lumemütsiga kaetud suur sünnimaa Inglismaa liiga, pole pall tema selja taga. see tema unistuste liiga. „Ma ei mõtle nii ega unista – saaks Lõhkuva keskpooliku roll on Einol kõigepealt näiteks Taanigi,” räägib Puri kanda ka U21 koondises. Ta tegi kaasa Kapten ainsas võidumängus lähimatest ambitsioonidest. kogu valiksarja, kandes viimases mänKoos mänguajaga kasvaks ka enesegus Makedoonia vastu kaptenipaela. kindlus, praegu jääb sellest vajaka: „Kui Kusjuures see oli ainus mäng, mille Agressiivsem peaksin saan 20 minutit mängu lõpus väljakule, koondis võitis. väljakul olema, mina pea ees kuid järgmine mäng ei saa üldse, siis Debüüdi on Eino teinud ka täiskasolukorda ei torma. enesekindlust küll juurde ei tule.” vanute koondise eest. Küll mitte ametTõsi, mängupraktikast mees puudust likus maavõistlusmängus, vaid Murcia ei tunne, seda jagub talle esiliigas Le„Kui mulle võimalus antakse, siis ma maakonna vastu. vadia duublis küll: „Seal saab mängust olen valmis end tõestama ja usun, et „Päris uhke tunne oli,” lausub Puri, mõnu tunda. Kuid tempo on seal ikka jään silma nii koondise treeneritele kui kes võimalusest kohe kinni haaras. hoopis teine ja ega keegi (vastased – ka agentidele,” lubab Puri. „Pingi peal „Kutse tuli suhteliselt ootamatult, sest toim) eriti ei pressi. Loodetavasti saan mitu põhitegijat oli juba jõulupuhkusel, on väga halb istuda. Ma ju näen, et ma ei jää mänguliselt teistele alla, kõik on see aasta ikka rohkem Meistriliigas aga ma ei mõelnud sekunditki.” enesekindluse taga.” platsile.” Praegu maadleb Eino hooaja lõppus Noorteklassis enamasti äärel tegutse- Ilusaim värav 25 meetrilt saadud reievigastusega, mis ettevalmisnud Puri paigutati Levadias keskväljale. Keskväljamees Puri suur väravamasin tusperioodil endast jälle märku andis. ei ole. Oma sõnutsi Puri kaugelt lööEks see ole ka üks vähese mänguaja Noormees on pidanud mitmeid mänge ma ei kipu, pigem läbijooksu pealt. Ta põhjuseid, keskväljal eelistatakse vamäletab väga hästi oma esimest meistri- pisivigastuse tõttu vahele jätma. Kuid nemaid, kogenumaid ja kindlamaid nagu ütleb rahvuseeposegi lõpp, et üksliiga väravat, mille lõi Levadia suurima mängijaid. kord algab aega – siis nii lubab ka Eino, rivaali Flora väravavõrku: „Tulin lõpus „Mulle meeldibki just keskel tegutet ükskord moodustavad nad vend väljakule. Vassiljev söötis värava ette ja seda,” sõnab aeg-ajalt ka äärekaitses Sandriga koondise keskvälja põhijõu. ma lükkasin palli tühja väravasse.” mängiv Eino. „Keskel oled kogu aeg Kindlasti! Kaunima värava sünni ajal kandis mängus sees.” „Oleme ju sama palju trenni teinud ja võrdselt arenenud,” mõtiskleb Eino. „Ju ma siis olen lihtsalt hilisema arenguga.” Venna edu teda kadedaks ei tee, tal on Sandri pärast hea meel. Siiski teeb meele nukraks asjaolu, et tihtilugu pidi ta eelmisel hooajal armastatud ala hoopis pingilt vaatama. „Ei ole usaldatud mind Meistriliigas tihti väljakule,” ohkab Eino. Kui vennad Levadiasse tulid, heideti Einole ette liiga palju ise palliga mängimist. Sellest noorteklassist külge jäänud veast on noormees lahti, kuid nüüd tunnetab ta, et on platsil liiga rahulik: „Agressiivsem peaksin väljakul olema, mina pea ees olukorda ei torma.”

Foto: Lembit Peegel

“

„

2009 MÄRTS JALKA

käbi ja känd

Aleksander Sebastian Lattikase raske valik: jalgpall või tšello? Helilooja ja pianist Urmas Lattikas seisis kaheksanda klassi poisina omapärase dilemma ees. Viiendast eluaastast alates klaverimänguga tegelenud mehehakatist hakkas toona üha enam paeluma ka kulturism, millega ta aga kaua tegeleda ei jõudnud – see osutus liiga ohtlikuks sõrmedele. „Valik oli julm,” ütleb ta praegu naljaga pooleks. Rando Soome

meti on ta side spordiga säilinud siiamaani. Ta käib regulaarselt jooksmas ning elab kaasa oma poja, kuueaastase Aleksander Sebastiani esimestele sammudele vutimaailmas. Nõmme gümnaasiumi võimla on pilgeni täis palli taga ajavaid jõnglasi. „Võitle, Kalju, võitle,” kõlab nurgast rõõmsameelne poistekoor, kui keegi põlvepikkustest Beckhamitest lööb vastastele järjekordse värava. Tabamus on oluline, sest mäng ise on erakordselt tähtis – on ju vastasteks sama aastakäigu tüdrukutevõistkond ning kes see ikka plikadele alla jääda tahab... Teiste hulgas torkab platsil silma väike linalakk triblaja, kelle särgiseljale on kirjutatud rasvaste tähtedega Lattikas. Tuttav nimi. Seesama Lattikas, kelle isa Urmas on Eestis tuntud helilooja ning pianist. Mees, kes 1994. aastal dirigeeris Eurovisioni lauluvõistlusel Silvi Vraidi esitatud laulu „Nagu merelaine” ning keda televaatajad mäletavad ka populaarse saate „Tähed muusikas” vitaalse ja sõnaosava pianistina. Ja kelle Leelo Tungla sõnadele kirjutatud laul „Väike maa” tuleb ühendkooride poolt ettekandele eeloleva suve laulupeol.

Kiitused treener Mikk Haavistule Seekord on ta Nõmme kooli kitsas võimlas kaasa elamas oma kuueaastase poja Aleksander Sebastiani treeningule. Koos abikaasa Kaiaga. „Elame siinsamas lähedal, umbes 700 meetri kaugusel. Jalgpall on üldfüüsilist vormi arendav ala ning sobib suurepäraselt ka 20

JALKA MÄRTS 2009

Foto: Lembit Peegel

Millise kala püüab Aleksander Sebastian Lattikas elus ise kinni? Kas siplevad tema võrgus laureaaditiitlid muusikamaailmast, unustamatud malepartiid või hoopis Meistrite Liiga väravad?

Sebastianile,” ütleb pereisa Urmas Lattikas ning lisab, et kolm korda nädalas pallitrenni tõstab poja emotsioonid lakke. „Kui ta värava lööb, siis on kindlasti sellest ka kodus juttu.” „Kuna Aleksander Sebastian on nii elavaloomuline, siis on kolm jalkatreeningut nädalas minimaalne koormus,” ütleb kõrvalt ema Kaia. „Ta tahab alati trenni minna, ei viili kunagi.”

Kaia Lattikas kiidab sama hingetõmbega Nõmme Kalju poistemeeskonna treenerit, sama klubi esindusmeeskonna mängijat Mikk Haavistut, kes olevat lihvinud maha võistkonnas sügisel olnud väikesed nurgad ning pannud poisid ühise asja nimel tööd tegema. Isu ning tahtmisega. Mikk Haavistule on väike Aleksander Sebastian silma torganud eelkõige

käbi ja känd oma tõsise ja asjaliku suhtumisega treeningutesse. „Ta teeb kõike südamega. Kui mõned teised proovivad teatevõistluses varastada, siis tema ei tee seda kunagi. Ta on tahtmist täis ja teda ei pea kunagi keelama,” kiidab Haavistu oma hoolealust.

Von Trappi vutiperekond

Vutti on Aleksander Sebastian tagunud varsti juba pool aastat. Küllap on selleks eeskuju andnud ka vanemad vennad, kellega ta on varem õues nahkkera taga ajanud. Lattikaste peres kasvab neli poega, kes kõik on sõrme andnud nii muusika- kui ka spordijumalale. „Markus on 21-aastane, Karl Johann 14, Aleksander Sebastian 6 ning pesamuna Theodor 4,” loetleb ema Kaia oma käbisid, nagu oleks tegu tõelise von Trappi perega „Helisevast muusikast”. Õigupoolest on see võrdlus päris tabav, sest heliloojast isa ning Tallinna Filharmoonias kontserdikorraldajana töötava ema juhtimisel on muusika selles peres tõeliselt au sees. Papa-Lattikas muheleb, kui jutt läheb Aleksander Sebastiani musikaalsusele: „Kaheaastasena oskas ta tänu muusikaarmastajast vanaemale laulda juba umbes viitkümmet lugu. Ning klaverilgi

otsis ise lood välja ja muudkui mängis.” Praegu mahub jalgpalli kõrvale Aleksander Sebastiani jaoks ka tšellomäng. „Ta on muusikaliselt väga andekas, temas on jaksu ja püsivust,” kiidab ema Kaia poega. Miks tšello, aga mitte klaver, nagu Lattikaste peres on kombeks? „Mis me ikka nii paljude pianistidega peale hakkame,” naerab Urmas, pidades silmas, et vanim poeg, praegu kaitseväes olev Markus õpib Eesti muusika- ja teatriakadeemias koolimuusikat ja džässklaverit, Karl Johannil on aga käsil klaveriõpingud Tallinna muusikakeskkoolis, kus ta teeb lähemat tutvust peale pillide kuninga ka löökpillide maailmaga. Aga kumb tegevus – tšelloharjutamine või pallimäng – on poisile endale meelepärasem?

“ „

Mis me ikka nii paljude pianistidega peale hakkame.

„Jalka meeldib ikka rohkem, siin saab palju joosta ning rabeleda,” kinnitab Aleksander Sebastian ise asjalikul toonil, samal ajal fotograafile vilunult palliga poseerides.

Üks kolmest tähtsast harrastusest – tšellomäng.

„Tahan suureks saades jalgpalluriks saada,” tõmbab ta katte oma tulevikuunistustelt ning kinnitab, et vabal ajalgi harjutab ta koduhoovis triblamist. „Mängin oma suurema venna Karl Johanniga, ükskord isegi võitsin teda 10:3,” ütleb ta. Vuti suunas vaatab igatseva pilguga ka pere noorim liige, neljane Theodor. „Ta ootab pikisilmi, millal saab viieseks, sest siis pääseb ta jalkatrenni,” naerab ema Kaia. Üks harrastus on põlvepikkusel Aleksander Sebastianil veel. Malemäng. Avangud, kaitsed ja taktikalised käigud. Alles hiljuti andis ta tuld kuningale ning sundis oma ema kaotusekibedust tundma. Poiss on terane mitmel rindel.

Urmasest on saanud spordimees

Isaga malet mängimas.

Kaia ning Urmas Lattikas kohtusid omal ajal Tallinna konservatooriumis. Kui Urmas tudeeris klaverimängu, siis ta tulevase abikaasa erialaks oli muusikateadus. Tapalt pärit Urmas ajas poisipõlves koos kamraadidega õues jalgpalli taga ning proovis ka kossu ja käsipalli. „Olen samas võistkonnas pooljuhuslikult mänginud muu hulgas ka Tallinna Chocolate Boysi praeguse peatreeneri Ain Pinnoneniga,” meenutab ta. Ometi veetis ta vähemalt kaheksandas klassis enim aega hoopiski jõusaalis kange 2009 MÄRTS JALKA

käbi ja känd

“

„

Ta ootab pikisilmi, millal saab viieseks, sest siis pääseb ta jalkatrenni.

Neli venda: esiplaanil paremalt Theodor, Aleksander Sebastian ja Karl Markus. Taamal vasakul valvab vanim vend Markus presidenti!

sikutades. Ilmselt Terminaatorist musklimäe Arnold Schwarzeneggeri nakkaval eeskujul. „Minu ala oli kulturism, aga see hakkas üha enam sõrmedele ohtlikuks muutuma ning pidin valima, kas klaver või kulturism. Valik oli julm,” kõneleb ta muigvelsui. „Konservatooriumi ajal tegelesin veidi karatega, aga mingit vööd ei jõudnud saada,” lisab Urmas järgmise sule oma spordikübarasse. Abikaasa Kaia saadab oma mehe suunas kelmika pilgu ning kinnitab, et tõeliseks spordimeheks on Urmas hakanud alles viimasel ajal. „Treener soovitas pulsikellaga joosta. Jälgin, et pulss üle teatud piiri ei läheks. Kui läheb, võtan hoogu maha,” selgitab Urmas ja tõdeb uhkelt, et maanteel kaloreid põletades on ta lahti saanud mitmestki lisakilost. Sport tundub olevat muusikute seas järjest populaarsemaks saanud. „Basskitarristist sõber Raul Vaigla käib vabal ajal jäähokit mängimas ning on ilmselt valmis selle nimel ohverdama isegi mõne esinemise,” usub Urmas ning annab ridade vahelt mõista, et sama võiks teha temagi. 22

JALKA MÄRTS 2009

Vutt on kuum kõneaine

Jalgpall on Lattikaste pere söögilauas kindlasti väga kuum kõneaine. Isegi pereema tunnistab, et vaatab telekast hea meelega tippmängijate triblinguid ning elab pallivõlurite tegemistele innukalt kaasa. „Viimase EMi ajal vaatasin igal võimalusel neid mänge,” kinnitab ta. Pole siis mingi ime, et kõik pojad on sellest spordialade kuningast nii vaimustunud. Tõsi, nii mõnigi nendest on proovinud ka teisi alasid, aga üks asi on Lattikastel nüüd katse-eksituse meetodit järgides selge. „Jalgpall arendab kõiki lihasgruppe võrdselt,” teab Urmas. Ema Kaia lisab, et üks ta poegadest käis ka tennist mängimas, kuid väga südamelähedaseks see ala talle ei saanud. „Tennis tugevdab vaid ühte kätt ja seljapoolt,” on ema veendunud. Ka ujumistrenn polnud just kõige parem valik ja tal pole tal kahju, et mõnest ta pojast maarjamaist Michael Phelpsi ei tulnud. „Kui vaatasin neid kloorist punaseid silmi, siis mõtlesin, kas see ikka on õige ala.” Nii Urmas kui ka Kaia Lattikas kiidavad nagu ühest suust Nõmme

Kalju vutiorganisatsiooni, kes on võtnud südameasjaks oma ala arendamise. Isegi jõulupeole kutsuti kohale kõik klubi liikmed, väikestest nagamannidest meistriliigas mängivate brasiillasteni välja. Ja selline eeskuju on noori tiivustav. „Ühtse meeskonna tunne on väga oluline,” ütleb Kaia Lattikas. Selles poistegrupis käib kohal umbes 17 vutihuvilist, kellest treener Mikk Haavistu proovib endale mantlipärijaid koolitada. „Mängisime hiljuti ühel turniiril ja jäime üheksandaks, aga saime kaks võitu ja viigi. Poisid jäid väga rahule,” ütleb treener Haavistu ning kinnitab, et kõik mängijahakatised arenevad edasi seitsmepenikoormasaabastes. „Seda on nii hea pealt vaadata. Alguses ei saanud osad pallile pihtagi, aga nüüd juba triblavad korralikult,” jagab Haavistu komplimente oma sellipoistele. Üks arenenud triblajatest on linalakk Aleksander Sebastian Lattikas. Eks aeg näita, kas võime teda kohata Estonia kontserdisaalis Haydni tšellokontserti esitamas või siis A. le Coq Arena rohelisel murul palli taltsutamas. Elame, näeme.

mis mees?

Vadim Dobiža Kes oleks osanud oodata, et Eesti Meistriliiga klubi juhendajaks saab kunagi mees, kes olnud parem ka Valeri Lobanovskist. Ometi seisab Sillamäe Kalevi tüüri juures korra isegi suure Lobanovski nina alt Ukraina parima treeneri tiitli napsanud Vadim Dobiža. Ivo Dobkevitsch

Jalgpallist polnud pääsu

Foto: Lembit Peegel

Oli Teise maailmasõja algus, kui 1941. aastal sündis Ukrainas Simferoopoli lähistel sõjaväelinnakus ühte perekonda laps, keda tulevikus mäletatakse ka Eestis. Sõja eest pages too perekond Luganskisse, kus Vadim üles kasvas. Lapsepõlves tegeles ta selliste spordialadega nagu poks ja maadlus, kuid jalgpallihullus Ukrainas ei pääsenud ta hoovis vuti tagumisest. Otsus langes kiirest – tuleviku sidus Vadim jalgpalliga, milleta ta tänapäeval oma elu enam ette ei kujuta. Pealegi tuli edu kiiresti – teenelise meistersportlase Aleksei Vadjagini käe all pääses Dobiža juba 16aastaselt kohalikku au ja uhkusesse Luganski Tööjõureservide meeskonda.

Ukrainast Leningradi

Sellega algas nooruki reisiperiood. Kuna Luganskil oli palju ründajaid, siirdus Dobiža Zaporožjesse ning sealt Leningradi: „Toona NSV Liidu kõrgliigas mänginud Leningradi Dinamo viibis Jaltas treeninglaagris ja ma jäin neile silma. Nõustusin nende pakkumisega, sain klubilt Leningradis korteri ja nii sinna jäingi.”

Tegi Lobanovskile ära

Saatuse tahtel Dobižast siiski tippmängijat ei saanud. Kiiresti tabas ukrainlast raske vigastus, mis lõpetas mehe jalgpallurikarjääri. Dobiža valis enda jaoks treenerikarjääri ning omandas Leningradi instituudis jalgpalli ja jäähoki erialal diplomi. Tarkus omandatud, naasis Dobiža Luganski, kus oli loomisel spordiinternaatkool. Kuna Vadimil oli kogu oblastis ainsana erialane haridus, kutsuti ta kooli tööle. Sel ajal nautis Lugansk oma hiilgeaegasid ja 1972. aastal tuli Zarja NSV Liidu meistriks. Tõsi, Nõukogude perioodil kandis Luganski linn Vorošilovgradi nime: „Seitsmekümnendate lõpul pendeldasin spordikooli ning Zarja peatreeneritooli vahet. 1978. aastal sain heade tulemuste eest teenelise treeneri aunimetuse ja tööpunalipu ordeni.”

Kasvatas üles Semaki ja Jurani

See polnud veel kõik. Mees jätkas kodukohas tööd ning viis Zarja 1986. aastal Ukraina meistriks. See tõi Dobižale Ukraina aasta parima treeneri tiitli, kuigi tema asemel võis ju valida ka Kiievi Dinamo ning NSV Liidu koondise legendaarset lootsi Lobanovskit: „Mul olid siis mängijaks sirgumas sellised nimed nagu Sergei Semak ja Sergei Juran,

Vadim Dobiža on Eestis rahul, kuid tahab siiski Ukrainas jalgpallikooli avada.

Lobanovskil polnud aga kedagi. Kuna Lobanovski ajas rida, et kõik riigi parimad tuleb koondada Kiievi Dinamosse, siis loovutasimegi tol aastal neile viis mängijat.”

Dobiža on Luganskis tuntud inimene

Sellega oli Dobiža hiilgeaegadel lõpp. NSV Liit lagunes, majandus käis alla ja nii sattus Dobiža Moskvasse. Töötas näiteks praegu Venemaa teises liigas heitlevas Torpeedo-RG meeskonnas, mis on kunagise suurklubi Moskva Torpeedo järeltulija. Siis võttis Vadimiga sõprade kaudu ühendust Sillamäe Kalevi president Aleksandr Starodubtsev ja tee Eestisse oligi sillutatud: „Olen oma valikuga rahul. Eesti on rahulik riik, kõik on siin korras. Ma olen pensionär ning selline elustiil sobib mulle. Lisaks viib Aivar Pohlak jalgpalli edasi ja Eesti koondis areneb pidevalt. Eestimaalased armastavad jalgpalli, seda on näha koondise mängude põhjal. Klubide edasiminekut pärsib aga rahanappus.” Oma lemmikalale ei kavatse Dobiža aga kunagi selga pöörata: „Kui mu töö Eestis otsa saab ja lähen tagasi Luganskisse, siis tahan seal jalgpallikooli avada. Peaasi, et töötamiseks ainult tervist oleks. Sidemete taha ei jää miskit, sest Luganskis olen ma tuntud inimene.” 2009 MÄRTS JALKA

JALKA MÄRTS 2009

norbert hurt

Tammeka verinoor peatreener panustab teaduslikku lähenemisse Jalgpallimeeskond meenutab mõnes mõttes ülikooli, kus on üliõpilased ehk mängumehed ning professorid ehk peatreenerid. Ja nagu professoriks, saadakse üldjuhul ka peatreeneriks alles väärikas vanuses. Kristjan Roos Linnaleht

esti klubijalgpallis on üks mees aga ilmselgelt müüte purustamas. 25aastane Tammeka peatreener Norbert Hurt põleb ideedest ning on veendunud, et peatreeneri puhul ei ole vanus mingi probleem. Vastupidi, Hurt leiab, et Tammeka peatreeneriks saamine möödunud aasta lõpus oli asjade loomulik jätk: „Olen juba neli aastat juhendanud Tammeka 1990. aastal sündinud noormeeste gruppi ning nüüd on neist paljud jõudnud esindusmeeskonda. Mullu juhendasin ka Esiliigas mänginud Tammeka poisse.” Uue peatreeneriga on Tammeka meeskonda tulnud ka uued tuuled. Hurt analüüsib lühikese ajaga tehtud tööd: „Võrreldes eelmise aastaga on esindusmeeskonnas kõik muutunud. Esmalt muidugi mängijate suhtumine, nad on motiveeritumad. Aga samuti on näha edasiminekut treeningu tempos ja nõudmistes, taktikas, lihasehoolduses, tehnikas. Kasutame mängijate analüüsimiseks palju teste.” Tartu ülikooli kehakultuuriteaduskonna lõpetajana on Hurt Tammekas jõudsalt rakendamas ülikoolist saadud teaduslikku lähenemist. „Treenerina loon mängijatele koormusi,” selgitab Hurt, kes kasutab treeningplaanide koostamisel kergejõustikutreener Tiina Toropi ja Tartu ülikooli emeriitprofessori Ants Nurmekivi nõuandeid. „Aga kui ma nende seisundit ei jälgiks, on oht, et mängijate tervis saab kahjustatud. Testide tulemuste põhjal on aga selgelt näha, kas koormusi saab tõsta.” Hurt jätkab õhinal: „Suurim töö on mängijate analüüsimine. Iga nädal esitavad mängijad oma seisundi kohta kokkuvõtte, kus on kirjas pulsinäidud, tahe, väsimusaste. Juba praegu võib öelda, et tulemused on positiivsed. Mängijate spurdid ja sprindid on läinud paremaks.” Iseenesest pole testid tõenäoliselt võõrad ka teistes meeskondades, kuid harv on olukord, kus peatreener ise nii

usinalt mängijate näitajatesse süüvib. Tammeka peatreener tõdeb, et teiste treenerite pealt teaduslikku lähenemist õppida ei olnud võimalik ning sisuliselt tuli uus süsteem koos füsioterapeudi ja abitreeneri Ott Meeritsaga ise välja mõelda. Hurt toob välja veel ühe kasu: „Pärast rasket treeningnädalat polnud ma kindel, kas mängijad taastuvad koormusest. Pulsinäidud kinnitasid aga, et nad on kohanenud.” Teadusliku lähenemise kõrval rõhutab Hurt distsipliini tähtsust: „Mängijad peavad olema distsiplineeritud. Sellest saab kõik alguse. Samas on tähtis, et treeninguid osataks nautida. Mulle ei meeldi üldse, kui keegi hakkab vinguma, et väljak on kehv või midagi sarnast. Tahan, et mängijad leiaks emotsiooni enda seest ise.” Hurt, kes treeneritöö juurde sattus ülikooli praktika kaudu, on enda treenerifilosoofia paljuski ise välja töötanud. Eestis tal suuri eeskujusid ei ole. Kuigi oma venna Martin Hurda käest kuulis ta üht-teist Flora endise peatreeneri Pasi Rautiaineni töömeetodite kohta. See Hurdale meeldis: ”Pasi trump oli see, et ta pani meeskonna agressiivselt ja kiirelt mängima.” Kas nii läheb ka Tammekaga, on algava hooaja eel veel raske öelda, kuid Hurt on veendunud, et poisid peavad vastu. Kaugem eesmärk on kuueaastaselt ema kiuste Tammekasse vutitrenni läinud ja terve mängijakarjääri Taaralinna esindusklubis veetnud Hurdal panna Tammeka võitlema Meistriliiga kulla eest: „Tammekas töötamine on mulle missioon ja Tammeka jääb ka tulevikus alati tähtsale kohale.” Isiklikus plaanis loodab Hurt jõuda Eestist kaugemale. „Minu eesmärk on jõuda treenerina tööle mõne maailma tippklubi juurde. Lõpuks peame ju maailmale järele jõudma,” usub Hurt, et tippklubidest saadud kogemused kuluks hiljem ära Eesti jalgpalli ülesehitamisel.

Foto: Lembit Peegel

Norbert Hurt oma noorte pallirüütlite taustal.

Norbert Hurt Sündinud: 16.04.1983 Klubid mängijana: Tartu Tammeka, Tartu Merkuur Treenerid: Avo Jakovits, Ivan O’KonnelBronin, noortekoondise treenerid Viktor Mets, Erkki Keskküla, Karel Voolaid, Teitur Thordarson Saavutused mängijana: osalemine noortekoondiste valikmängudes, jõudmine Tartu Merkuuriga Esiliiga tippu

Klubid treenerina: Tammeka noortegrupid, Maag Tammeka duubelkoosseis, Tammeka esindusmeeskond Saavutused treenerina: Tammeka B-klassi poistega Eesti meistritiitel (2006), teise liiga kolmas koht Maag Tammeka kolmanda meeskonnaga (2007), Esiliiga seitsmes koht Maag Tammeka duubelkoosseisuga (2008)

2009 MÄRTS JALKA

turvalisus

Eesti politsei areneb koos mänguga Eesti – Venemaa mäng 2002. aasta märtsis avas meie jalgpalliajaloos uue lehekülje turvalisuse alal. Sealtmaalt hakkas asjaga tõsisemalt tegelema politsei ja üheskoos jalgpalliliiduga teadvustati, et oluline töölõik asub ka väljaspool platsi. Indrek Schwede

esti politseis tegelevad jalgpallimängude turvalisusega kõige aktiivsemalt politseiameti ülemkomissar Margus Kotter ning Tallinna Põhja Politseiprefektuuri analüüsi- ja planeerimisbüroo ülemkomissar Einar Lillo. Esimene on aastaid vutielus osalenud Meistriliiga tasemel kohtunikuna ja teine oli IV liiga klubi Pirita JK Reliikvia asutaja (vt Jalka 1/2009). Kahekesi käidi 2006. aastal Peterburis, kus suure tõenäosusega õnnestus ära hoida mõnigi ebameeldiv vahejuhtum. „Viimasel ajal on üle Euroopa hakatud välismängudele kaasama külalismeeskondade turvaspetsialiste,” selgitab 2006. aastast meie jalgpalliliidu turvanõunikuna töötav Margus Kotter. „See ei tohi olla inimene alaliidust, vaid kas politseinik või muidu sõltumatu asjatundja. Meie käisime EM-valikmängul Venemaa – Eesti ja tegime koostööd kohaliku miilitsaga. Meil õnnestus saavutada kokkulepe, et fännid sõidutati bussiga sisuliselt treppi ja nad said valutult tribüünile. Olime näinud, kuidas staadionile tuli kaks teistest eraldi liikunud Eesti fänni ja kuidas kohalik eriüksus OMON võttis neile kuuekesi ringi ümber ning viis nad otse tribüünile. Ei mingit võimalust nänni ega suupistet osta ega ringi liikuda! Nägime selles ohtu – mis juhtunuks siis, kui kõik meie fännid saabunuks eraldi ja neid oleks OMONiga tribüünile viidud!? Teadsime ju, et Venemaal on viin odav ja piisanuks väga vähesest, et OMONi ja meie fännide vahel võinuks puhkeda konflikt.” Üks asi, millest politsei jalgpallimänge turvates juhindub, on kindel tõdemus, et fänn pole huligaan. Eelkõige peavad turvajad mõtlema sellele, kuidas ennetada võimalikke konflikte ja see tähendab, et ka ise ei tohi anda vähimatki põhjust kellegi provotseerimiseks. „Jalgpallimängude turvamine on spetsiifiline töö ja inimestel, kes on sellealast koolitust saanud, on hoopis teine tolerants ja valulävi kui tavapolitseinikel,” räägib Einar Lillo. „Meil on oskus massiga töötada, me ei reageeri üle ja kui sekkume, siis mõistlikult.” Lillo sõnul pole turvajate eesmärk kellegi õigusi piirata. Pigem püütakse tagada, et aus mäng ei käiks ainult platsil, vaid ka pealtvaatajate seas. Keegi ei soovi ju näiteks 1985. aasta Heyseli tragöödia kordust, kui vägivald viis hukkunuteni ja Inglismaa klubid said aastateks keelu osaleda Euroopa karikavõistlustel. Selles kontekstis on publik lahutamatu osa mängust.

JALKA MÄRTS 2009

„Meie mastaabid on küll teised, aga emotsionaalselt laetud inimest saab endast kergesti välja viia juba sissepääsu järjekorras,” toob Lillo näite. „Turvamise eesmärk on kaitsta mängu imidžit,” lisab Margus Kotter. „Kes tahaks väikse lapsega tribüünile tulla, kui seal tehakse kõike muud, kui elatakse kaasa mängule? Turvariskid algavad sageli pisiasjadest: kuidas massid staadionile tulevad, kus on nende kohad, kuidas on korraldatud toitlustamine, kus asub WC, mis tasemel ja mida räägib teadustaja jne. Sellised asjad on UEFA poolt reguleeritud.”

Politsei on kohal peidetult

Politsei võib olla, aga ei pea staadionil olema, ütleb Margus Kotter ja lisab: „Meie koristasime politsei staadionilt juba 2003. või 2004. aastal, lätlased alles nüüd. Muidugi on politsei olemas, aga peidetult - nähtaval on turvafirma ja vabatahtlikud. Nüüd on neli korda kasutatud ka vabatahtlikke ja see on end õigustanud, kuna nende motivatsioon on teine – nad ei tee seda raha pärast.” Muidugi ei saa ükski staadion on turvasüsteemi üles ehitada ainult vabatahtlikele. Mida kõrgem tase, mida olulisem mäng, seda rohkem rahvast ja seda suuremad ohud. Kotter toob näiteks Nõmme Kalju kodustaadioni Hiiul, kus on ainult 350 istekohta, aga parematel päevadel on olnud kuni 600 pealtvaatajat. Kotteri sõnul ei taha keegi kätt ette panna ja öelda, et rohkem pileteid ei tohi müüa, kuigi Kalju peaks kindlasti mõtlema, kuidas edaspidi suuremat hulka huvilisi ära mahutada. „Hiiul on muidugi ka oma säästutribüün,” viitab Kotter võimalusele aia taga ilma piletit ostmata püstijala vutti vaadata. „Meie soovitus on selline, et kui klubidel on leping turvafirmaga, siis tuleb neilt ka nõuda seda, milles on kokku lepitud. Eelmisel aastal said klubid kolm korda karistada, sest turvafirma polnud Meistriliiga tasemel. Vahel arvatakse üldse, et asja ajavad ära neli vestiga meest.” Üks põhjus, miks klubidel puudub otsene huvi oma mängupaiga turvanõuete tõstmiseks, on see, et mängitakse võõral staadionil. Meistriliiga klubidest mängivad ainult Flora ja Tallinna Kalev päris oma staadionil. Samas on kindlad nõuded ka Eesti tasemel end ära tasunud, sest enamik juhtumeid jõuab distsiplinaarkomisjoni madalamatest liigadest ehk sealt, kus kontroll on nõrgem (ja kust vähese kontrolli tõttu ei pruugi paljud seigad komisjonini jõudagi).

turvalisus

“ „

Venemaal on viin odav ja piisanuks väga vähesest, et OMONi ja meie fännide vahel võinuks puhkeda konflikt.

Andres Truss (vasakult), Margus Kotter ja Einar Lillo Wembley staadionil , Bobby Moore i samba ees. Muuseas – kodust mängu inglastega valmistasid meie politseinikud ette pool aastat!

Võtmesõnaks on sõbralikkus

Lisaks Peterburis ja Liege’is käigule olid meie politseinikud käinud Eesti koondisega ka Wembleyl. Seal oldi lausa kolmekesi: trio kolmas liige oli Andres Truss. „Inglismaal ei töötanud üks piletilugeja ja kui poleks meid olnud, oleks Eesti Jalgpalli Liidu töötajad vist ära söödud,” kirjeldab Margus Kotter mängu, kuhu olid kohale sõitnud paar tuhat eestlast. Kolm Eesti politseinikku suutsid rikkis piletilugejaga tekkinud segaduse ja ärrituse ohutult maandada. Turvatöö võtmesõnu ongi sõbralikkus. Hea sõnaga on inimestele kergem selgeks teha, et staadionil on suitsetamine keelatud. Avatud olek ja naeratav nägu peegelduvad sageli tagasi pealtvaatajate nägudelt ja kehakeelelt. Eesti politsei ja fännide suhted on head. Kohtutakse regulaarselt ja täpsustatakse nõudeid. „Nemad tahavad meiega igasugustes asjades kokku leppida, aga teatud asjades me ei saa kokku leppida,” ütleb Margus Kotter. „Rongkäigud ja nende marsruut on kokku lepitud, see on tegelikult vastutulek fännidele.” Paranenud on ka muu. Enam pole A. Le Coq Arena

parklad autodest pungil, sest tullakse ühistranspordiga või mitmekesi ühe autoga. Enam pole avavile ajal turvakontrollis sabasid. „Kui varasematel aastatel tehtut analüüsisime, siis käis turvatagajate endi vahel vastastikune süüdistamine,” toob Kotter näite. „Nüüd oleme kõvasti konstruktiivsemad, mis viib edasi koostööd.” Einar Lillo lisab, et paranenud on ka koostöö meediaga ja probleemide teadvustamine. Lillo peab ka oluliseks, et toimuks eneseregulatsioon fännide hulgas. Peab ise kontrollima, et seltskonda ei sattuks neid, kes kogu suurema fännigrupi maine alla kisuvad. „Paljud meie fännid pole veel adunud, et kui satud musta nimekirja Eesti Politsei jaoks, tähendab see mustas nimekirjas olekut ka rahvusvahelisel tasemel,” räägib Kotter. „Näiteks ei müüda sulle pileteid EMi finaalturniirile. Mulle meeldis väga endise koondislase Indro Olumetsa ütlemine, et tema arvates on õige fänn see, kes toetab omasid, mitte ei halvusta teisi. Mul jäi ainult üle kinnitada, et ka mina saan asjast niimoodi aru.” 2009 MÄRTS JALKA

turvalisus Jurmala juhtum jäänuks ära Eelmise aasta Balti turniiril Jurmalas tekkis väike lahing ühelt poolt Eesti ja Leedu fännide ning teiselt poolt Läti politsei vahel. Einar Lillo on kindel, et kui tehtuks aegsasti koostööd ka turvarindel, jäänuks see konflikt ära. „Politsei ise omaalgatuslikult välismaale korda tagama ei lähe ja selleks puudub ka eelarve,” selgitab Lillo. „Tol juhul ei teinud koostööd ka alaliidud. Meie oleme tavaliselt kohale sõitnud juba kaks päeva enne mängu, võtnud kontakti kohaliku võimuga ja määranud ära tolerantsi taseme. Jurmalas lahenes konflikt küll kiiresti, kuid teisest küljest võis politsei käest päästetud fännidel tekkida karistamatuse tunne. Et tegime küll, aga midagi ei juhtunud!” Vene eriteenistus OMON ümbritses eestlaste sektori number 6 täielikult.

Türgi keele oskaja abiks Eesti – Türgi mänguks võttis meie politsei endale appi türgi keele ja sealsete olude oskaja. Tänu temale hammustati lahti ühe loosungi sisu, millel polnud jalgpalliga midagi pistmist ja mis halvustas kurde. Loosung paluti kõrvaldada. Tribüünidelt on ära kadunud ka Eesti fännide kauaaegne loosung „Kõik ahju!” Einar Lillo sõnul palutakse ka edaspidi eemaldada kõik loosungid, mis ei seostu mänguga ja võivad kedagi solvata. Samas on tuua näide Belgia – Eesti mängult Liege’ist, kus eestlaste endi seast kaevati kaasmaalaste loosungi peale, kus oli ringrist ja mis viitavat natsismile. „Seletasime belglastele, et meil on sama märk Tallinna ühe linnaosa vapi peal ja natsisimist on asi kaugel,” meenutab Lillo. „Et kui see on neile probleem, palume selle eemaldada. Aga see ei olnud belglastele probleem.” Kodumaal suutis politsei halvima ära hoida eelmisel aasta euromängul Flora – Djurgarden. Külaliste paljud fännid olid mustas nimekirjas ja konfliktid olid õhus juba enne mängu. Politsei otsustas Djurgardeni fännisektoris ilmnenud rassismiilmingutele mitte jõuliselt reageerida ja osa fänne peeti kinni hoopis pärast mängu. „Peame mõtlema ka selle peale, et meie sekkumine võib asja veel halvemaks teha kuni mängu katkestamiseni,” selgitab Einar Lillo seda olukorda.

Läti politseil oli Jurmalas tõsine lahing Eesti ja Leedu fännidega.

JALKA MÄRTS 2009

2009 MÄRTS JALKA

Dani Alves Barcelona

Foto: Miguel Angel Morenatti/AP/Scanpix

JALKA MĂ&#x201E;RTS 2009

2009 MÄRTS JALKA

Hernan Crespo

Foto: Alessandro Garofalo/Reuters/Scanpix

Milano Internazionale

JALKA MĂ&#x201E;RTS 2009

2009 MÄRTS JALKA

noored

JALKA MÄRTS 2009

Arjen Robben

Foto: Juan Medina/Reuters/Scanpix

Real Madrid

2009 MĂ&#x201E;RTS JALKA

JALKA MĂ&#x201E;RTS 2009

Foto: Dylan Martinez/Reuters/Scanpix

Arsenal

Emmanuel Adebayor

2009 MÄRTS JALKA

eesti - brasiilia

Ze Roberto Bayern München Foto: Michael Dalder/Reuters/Scanpix

JALKA MÄRTS 2009

eesti - brasiilia

2009 MĂ&#x201E;RTS JALKA

Foto: Jean-Paul Pelissier/Reuters/Scanpix

JALKA MĂ&#x201E;RTS 2009

välistäht

Karim Benzema– kas uus Zidane?

Pärast Zinedine Zidane’i lõpetamist on Prantsusmaa koondis olnud raskustes. Peatreener Raymond Domenechi valikutega pole rahul oldud, kui välja jätta tema otsus lisada koondisesse nooruke Karim Benzema. Kristjan Lukk

iimase seitsme aasta Prantsusmaa jalgpalli valitseja Lyon on tiitlivõitudest saadud raha peale uute mängijate investeerinud ka noortesüsteemi arendamisse. Üks viimaseid sealt tulnud suuri nimesid on Karim Benzema. Kõigest mõne hooaja Euroopa jalgpalli tippu kuulunud 21-aastane nooruk on selle ajaga tõusnud Prantsusmaa liiga enim tasustatavaks meheks, kinnitanud kanda Prantsusmaa koondises ning tõmmanud paljude tippklubide, eesotsas Barcelona ja Real Madridi tähelepanu.

Üheksa-aastaselt Lyoni ridadesse

Nagu mitmedki teised Prantsusmaa jalgpallurid, pole Benzema etniliselt puhas prantslane. Tema vanemad on pärit Põhja-Aafrikast Alžeeriast. Juba enne Karimi sündi olid nad aga kolinud Euroopasse ning laps tuli ilmale riigi suuruselt kolmandas linnas Lyonis. Kaheksa-aastaselt läks Karim vutitrenni, ühinedes Bron Terrailloniga, kuid vaid aasta hiljem kuulus ta linna tuntuima klubi Lyoni Olympique’i ridadesse. Lyoni skaudid nägid poisis suurt potentsiaali ning Karim tõestas nende otsust suurepäraste aastatega klubi noortesüsteemis. Benzema lõi arvukalt väravaid ning teenis kutseid ka Prantsusmaa noortekoondistesse. U16, U17 ja U18 koondiste eest lõi ta 35 mängu jooksul 20 väravat. U17 koondisega tuli ta 2004. aastal lausa Euroopa meistriks. Tema kõrval mängis praeguseks juba endine Lyoni pallur Hatem Ben Arfa, kes on liitunud Marseille’ga. Lyoni põhimeeskonda pääses Benzema hooajal 2004/2005. 17aastasena näitas ta oma talenti liigamängus Metzi vastu, kus andis Bryan Bergougnoux’ võiduväravale söödu. Ise lõi Benzema sel hooaja viis väravat. Järgmisel hooajal osales pallur juba enamates kohtumistes ning saldoks jäi 17 mängu ja 10 väravat. 2006. aastal võttis ründajaga ühendust Alžeeria jalg-

palliliit, kes palus Benzemal hakata nende särki kandma. Mängija lükkas pakkumise viisakalt tagasi ning kinnitas, et soovib Prantsusmaa koondist esindama hakata. 2006. aasta novembris kutsutigi ta mänguks Kreekaga koondisesse, kuid platsil jäi tal vigastuse tõttu käimata. Oma debüüdi tegi ta järgmise aasta märtsis Austria vastu. Kohtumine lõppes seisuga 1:0 ning Benzema oli ainsa värava lööja.

“

„

Ma pean olema parema mõtlemisega ning mitte jooksma väljakul igasse võimalikku suunda.

Hooaeg 2006/2007 oli Benzema jaoks tol ajal kõige edukam, kui ta lõi seal 29 mänguga 15 kolli. Ta aga jätkas arenemist ning uuel katsel lõi ta 38 mängus juba 27 väravat, millest 20 tulid liigakohtumistes. Selle tulemusega teenis ta liiga suurima väravaküti tiitli. Benzema siiani kõige edukama hooaja taga oli treener, kelle 4-3-3 mänguskeemi ta kõige paremini sobis – Alain Perrin. Vahepeal oli Benzema jaoks harjumatu vasakul äärel mängimine, kuid sellest sai ta üle. Benzemad hakati võrdlema teise Alžeeria päritolu Prantsusmaa jalgpalluriga, kes praeguseks on oma karjääri lõpetanud – Zinedine Zidane’iga.

Tahab teha oma tööd hästi

Skoori on Benzema teinud ka Euroopas ning kui mandri suurklubid tema üle huvi hakkasid tundma, teatas ta, et lahkub Lyonist vaid siis, kui nad Meistrite Liiga võidavad. Tol ajal olid temast huvitatud näiteks AC Milan, Inter, Juventus, Liverpool, Arsenal ja Liverpool. Benzema agendi Karim Djazeri väitel on Euroopa tipud Benzemad jälginud koguni 16aastasest saadik! Viimasel ajal on kõige enam temast huvitatud olnud Barcelona, kes plaa2009 MÄRTS JALKA

välistäht Foto: Laurent Cipriani/AP/Scanpix

15. veebruaril Prantsusmaa liiga mängus Le Havre’i vastu palli jahtimas.

nib kuuldavasti tema ostu 65 miljoni euro eest. Võrdluseks: esimeste kosilaste laine ajal oli Lyon valmis Benzema eest küsima 25 miljonit eurot. Oma esimesel suurturniiril osales Benzema 2008. aasta suvel, kui lõi Prantsusmaa koondise koosseisus kaasa EM-finaalturniiril. 0:0 viigimängus Rumeeniaga alustas ta algkoosseisu, kuid võeti teisel poolajal välja. 1:4 kaotatud kohtumises Hollandile Benzema kaasa ei löönud. Kui Prantsusmaa kaotas 0:2 Itaaliale, Benzema taas mängis ning teenis pärast väljalangemist palju kriitikat. See aga teda ei häirinud, sest uut hooaega on ta alustanud taas suurepäraselt. Poole hooaja ja 22 mänguga on tal juba kirjas 14 väravat ning Lyon juhib koduliigat ja on endiselt konkurentsis Meistrite Liigas. Seal kohtutakse esimeses play-off-ringis Barcelonaga, kes võib olla just Benzema järgmine tööandja. Benzema on aga ise eelmise aasta lõpus välja andnud signaale, et sooviks pigem liituda Real Madridiga. „Mängida Madridi eest on minu lapsepõlveunistus. See oli meeskond, mida ma jälgisin lapsena pidevalt ning vaadates Ronaldot, Zidane’i ja Beckhami, oli ka minu soov nendega koos mängida,” sõnas Benzema. On teada, et Ronaldo on Benzema iidol number üks. Võib öelda, et prantslane ka

mängib sarnase stiiliga nagu Ronaldo. Brasiillane oli oma parimatel päevadel kiire, jõuline, hea tehnikaga – samasugune on praegu Benzema. Benzema parimaks omaduseks peetakse aga tema väravalöömisoskust. Noormees mängib alati kui vana rahu ise ning suudab palli sihtmärgini toimetada mõlema jalaga. Kriitikat on ta samas teeninud peamängu eest ning samuti on teda süüdistatud ülbes käitumises pärast mainitud 2008. aasta EM-turniiri. Siiski hoiab Lyoni klubi president Jean-Michel Aulas oma praegusest kirkaimast teemandist kümne küünega kinni, olles temaga sõlminud lepingu, mis peaks teda Stade Gerlandil hoidma 2013. aastani. Kontrahti kohaselt on Benzema enim palka saav mängija Prantsusmaa Ligue 1-s. Enne klubivahetust tahab Benzema, hüüdnimega Benzebut, ennast aga veel arendada: „Minu jaoks on tähtis teha oma tööd hästi. Ma pean olema parema mõtlemisega ning mitte jooksma väljakul igasse võimalikku suunda. Nagu ütles mulle treener Claude Puel, pean ma oma mahlu hoidma rohkemaks kui vaid väravast 30 meetri kaugusel jooksmiseks.”

Huvitavaid fakte

Karim Benzema

Benzema enda teatel pole tal veel oma tüdrukut. Koos Ronaldinhoga kaunistab Benzema Prantsusmaal müüdava videomängu FIFA09 karbikaant. Kihlveokontorid on kindlad selle peale, et Benzema 2009. aastal klubi vahetab, ning on seadnud koefitsiendid klubidele, kuhu ta liikuda võiks. Näiteks Betfairis on favoriidiks Barcelona (koef 2,50). Netiportaal euro2008.worldcupblog.org peab Benzemad kasvava populaarsusega mängijaks, kuna – üllatus, üllatus – tema Wikipedia leht on saadaval koguni 26 eri keeles.

JALKA MÄRTS 2009

Sündinud: 19.12.1987 Lyonis Pikkus: 183 cm Positsioon: ründaja Klubid: 1995–1996 Bron Terraillon 1996–2004 Olympique Lyon noortemeeskond 2004–… Olympique Lyon põhimeeskond

Koondis: 2007–… Prantsusmaa (19 mängu, 5 väravat)

fútbol es fútbol

RÄpane äri

len sündinud ja elanud suurema osa oma elust Madridis. Välismaal olles on kõige sagedasem küsimus mulle (peale tüüpilist “miks sa tulid oma sooja ilmaga kodumaalt siia?”): kas sa toetad Madridi Reali või Madridi Atleticot?

“

Ma nutsin õnnest, kui me viimaks, pärast paljusid agoonia-aastaid saime tänu Mijatovici väravale Juventuse vastu 1998. aastal seitsmenda karika.

„

Jah, niikaua kui ennast mäletan, olen olnud Madridi Reali toetaja. Mõnikord soovin, et mu saatus oleks vastu seista neile raskustele, mida peavad kogema Atletico fännid, aga alates lapseeast oli

mulle selge, et tahan kuuluda klubisse, mis on võitnud enim tiitleid Euroopas. Kasvasin üles, teades peast Madridi Reali karikavõite ja endiseid tähtmängijaid, kes tõid koju kuus Euroopa karikat (praeguse Champions League’i tiitlit) ja ma nutsin õnnest, kui me viimaks, pärast paljusid agoonia-aastaid saime tänu Mijatovici väravale Juventuse vastu 1998. aastal seitsmenda. Aga ma ei hakka sel kuul üles lugema oma lemmikklubi statistikat ega jutustama nende hetkeedust (peamiselt selle pärast, et Hispaania liigas on Barcelona nad nurka mänginud). Tahan kirjutada millestki, mis kahjuks juhtub nii Hispaania kui ka teiste maade jalgpallis: räpasest ärist ja juhtkonna positsioonist klubis. Ja kui see klubi juhtub olema Madridi Real, plahvatab endastmõistetavalt poleemika. Aasta alguses ei olnud Hispaania ajalehtede tähtsad uudised mitte Rauli või Higuaini väravatest, vaid jaanuari keskel tagasi astunud klubi presidendi Ramon Calderoni hämarad tegudest. Kui Calderon poleks rikas ärimees ja ühe maailma tuntuima jalgpalliklubi ekspresident, sobiks ta suurepäraselt maffiafilmi osatäitjaks: presidendiametini jõudmine keelatud võtetega, häälte ostmine ja lõpuks pettusega vahelejäämine klubi täiskogul. Tema parem käsi, kes aitas tal igasugu kahtlaste tegevustega klubis positsiooni kindlusta-

da, oli šikk 26aastane Nanini hüüdnime kandnud noormees, kes saabus iga päev presidendi omast isegi suuremasse kontorisse luksusautoga. See on ainult jäämäe veepealne osa selles hämaras loos, kus osa Madridi Reali tippjuhtidest teenisid raha oma erahuvides, kasutades klubi nime kui parimat tagatist. Näeme, kuidas endine peatreener Schuster, kes lahkus mõni kuu tagasi, sipleb nüüd sogases vees, kus on segamini raha, võim ja kahtlased tehingud. See on üks selgemaid näiteid selle kohta, kuidas jalgpall on tänapäeval rohkem äri kui sport. Väga kahju, et sinu unistusteklubi eesotsas on ilma häbitundeta inimesed, kes on rohkem huvitatud rahast ja isiklikust jõukusest. Ma ei tea, kuidas seda probleemi lahendada. Võibolla teeb jalgpalli sees ringlev tohutu rahahulk võimatuks peatada neid ahneid koletisi. Aga kindlasti on kurb vaadata, kuidas klubi, mille ametlik hümn hispaania keeles väärtustab ausust ja ausat mängu, juhivad kelmid.

“

Näeme, kuidas endine peatreener Schuster, kes lahkus mõni kuu tagasi, sipleb nüüd sogases vees, kus on segamini raha, võim ja kahtlased tehingud.

„

Loodan, et mängijad suudavad väljakul näidata suuremat meisterlikkust kui juhid oma kontorites. Aga tundub – kui ma pole sügavalt eksinud –, et 2009. aasta ei tõota Madridi Realile midagi head.

Antonio Díaz 2009 MÄRTS JALKA

maailm

Šampanjajalgpalli kultuuriline ajalugu

Šampanjajalgpalliks nimetatud Prantsusmaa vutti peeti kaua stiilseks, kuid väheefektiivseks. Alles suurvõidud vabastasid prantslased ebaedu kompleksist. Prantsuse jalgpallisüsteem, mis sõltub tavatult palju riigi toetusest, suutis end maksma panna. Indrek Schwede Foto: Franck Fife/AFP/Scanpix

uigi Prantsusmaa kuulub tavaarusaama järgi suurte jalgpallirahvaste hulka, pole maailma populaarseima mängu tee prantslaste südameisse olnud sile ega sirge. Õigupoolest võib jalgpalli lõplikku võitu tähistada alles aastaga 1998. Siis võitis Prantsusmaa Pariisis MM-tiitli. Champs-Elyseele kogunes võidu järel paar miljonit inimest. Midagi võrreldavat oli juhtunud pärast II maailmasõja lõppu. Isegi 14 aastat varem kodus võidetud EM-tiitel ei suutnud prantsuse rahvast lõplikult jalgpalli-usku pöörata. David Goldblatt kirjutab raamatus

JALKA MÄRTS 2009

„The Ball is Round” 1990ndate kohta Prantsusmaad silmas pidades, et kuigi mäng oli populaarne, oli tema sportlik kaasahaaravus ikka limiteeritud, „tema sümboolne potents tunnustamata”. 1998. aastal aitas aga jalgpallile kaasa ka muu: Tour de France’i dopinguskandaalid, Festina meeskonna ja rahvusliku kangelase Richard Virenque’i langemine. Sellele vastukaaluks edenes Prantsusmaa meeskond MMil aina edasi. Iga mänguga kasvas kaasaelajate arv ja võidupidustused muutusid aina suuremaks. Poolfinaali järel oli ChampsElyseel väljas 300 000 inimest ja Lyonis

30 000. Publik võttis aina enam omaks meeskonna, mille liikmetes voolav veri peegeldas Prantsuse impeeriumi vallutusi ja kunagist võimsust. Võidupeol projitseeriti alžeeria päritolu Zinedine Zidane’i nägu Triumfikaarele. Võit aitas prantslastel vabaneda nn Asterixi kompleksist (nimetus tuleneb kunagi roomlaste vastu võidelnud gallialaste juhi Asterixi nimest) ja asendada see uhke loosungiga: „Une France qui gagne” (Prantsusmaa kui võitja). Geoff Hare kirjutab raamatus „Football in France. A Cultural History”, kuidas võit muutis tervet riiki: „Jalg-

maailm pallist sai ühine kujund äkkitõusnud üldisele rahvuslikule enesekindlusele, äratundmisele – võib-olla ikka veel haprale äratundmisele – et Prantsusmaa on väljunud pikaajalisest depressioonist, mille põhjustasid sõjaaegne kollaboristlik minevik, dekolonisatsioon koos staatusekaotusega maailmas, kus domineerivad nüüd anglosaksid ja inglise keel ning kõrgest töötusest meeletusse segadusse aetud majandus ja ühiskond. Jalgpalli abil avastasid prantslased, et nad ei ole igavesed kaotajad.” Hare’i sõnul oli see midagi uut. Senised prantslastele edukamalt lõppenud MMid (1958, 1982) olid päädinud heroiliste kaotustega ja peatreenerite taktika oli toetunud eelkõige mängijate individuaalsetele oskustele. Selles väljenduski Asterixi kompleks jalgpallis. Hare toob näiteks intellektuaal Raymond Aroni, kes 1950ndail oli öelnud, et prantslased ei ole võitjad: nad eelistavad teha asju nii nagu peab, st õigesti, isegi kui seda tuleb teha kaotuse hinnaga. Just selline aga ongi šampanjajalgpalli olemus: stiil on tähtsam tulemuslikkusest. Prantsuse vuti ajaloost pajatav raamat „La Fabuleuse Histoire du Football” kirjutab, et šampanjajalgpalli juured ulatuvad Pariisi 1924. aasta olümpiani, kus kuldmedali võitnud uruguailased jätsid korraldajaile sügava mulje. Veerandfinaalis 45 000 pealtvaataja ees väljakuperemehed 5:1 alistanud uruguailased demonstreerisid artistlikkust, virtuoossust ja professionalismi. Kõik see väljendus aastakümnete vältel ka hilisemas Prantsusmaa koondise mängustiilis.

Jalgrattaspordi varjus

Prantsusmaa nüüdisaja spordi sünnitunnistuse kirjutas välja kaotatud Prantsuse – Preisi sõda 1870. aastal. Kõige enam masendas prantslasi arusaam, et vaenlasele ei jäädud alla mitte varustuse ega infrastruktuuriga, vaid vaimu ja keha nõrkusega, mis ei pidanud vastu industriaalaja nõuetele. Sakslased olid selleks ajaks aga välja arendanud oma rahvusliku võimlemiskultuuri, mis tugevdas keha kõrval ka distsipliini. (Huvitav märkida, et Saksa võimlemine sai alguse preislaste kaotus-

test Napoleonile 1806. aastal). Kuigi eelkõige keskklassi rahvuslased soovisid hakata arendada võimlemist, jäi see vähemuse spordialaks. Konkurentsitult number üks oli jalgrattasport. 1893. aastal oli Prantsusmaal 130 000 jalgratast. 1914 oli see arv kolm ja pool miljonit. Kuna turg oli ratastest tulvil, langetas see hinda ja suurendas rattaomanikke veelgi. Kerkisid velodroomid, kus omalaadsetes rattatsirkustes esinesid rahva rõõmuks akrobaadid, eksootilised neegrid, naised ja isegi loomad. Populaarseks said mitmepäevased kestvussõidud velodroomidel. Kui linnarahvas nautis eelkõige kommertslikke velodroomietendusi, siis inimesed maal sõitsid ise. 1903. aastal alustatud Tour de France aitas kaasa moodsate maanteede arengule ning muutis rattasõidu suvealade valitsejaks. Talvespordi valitseja koht oli veel vaba.

“

Pariisi näide kinnitab Prantsusmaal valitsevat reeglit, et iga linn on piisavalt suur üksnes ühe meeskonna jaoks.

„

David Goldblatt kirjutab nimetet raamatus, et olukorras, kus linna- ja maarahvas pooldas üksmeelselt rattasõitu ning keskklassi rahvuslased soovisid võtta Saksa-orientatsiooni (võimlemine!), oli olemas üks kildkond noori eliiti kuuluvaid anglofiile, kes vaatasid Inglismaa poole. Üks neist – olümpialiikumise algataja parun Pierre de Coubertin – uskus, et Prantsuse aadli püsimine kolmandas vabariigis sõltub sellest, kuidas suudetakse üle võtta hulga edukama Inglise aristokraatia strateegia. Sport pakkus selleks võimaluse. Aga see ei muutnud midagi kiratseva jalgpalli jaoks. Jalgrattaspordile kippus pigem sekundeerima ragbi. Jalgpalli mängiti Prantsusmaa esimest korda 1872. aastal, kui palli togisid omavahel Oxfordi ja Cambridge’i haridusega britid, kes asutasid Le Havre Athletic Clubi. Kuna mängiti omavahel, ei soodustanud see mängu levikut. Tõsi, 1880ndatel lõikas jalgpall kasu ilmalike

vaadetega vabariiklaste ja konservatiivsete katoliiklaste rivaliteedist. Vastuseks ilmalikele haridusreformidele lõid katoliiklased noortele vaba aja veetmise võimalusi ning eelistasid jalgpalli ragbile. Jalgpalli mängiti ka sõjaväes. 1891. aastal asutasid Pariisi šotlased klubi White Rovers ja Pariisi inglased Standard Athletic Clubi. Kahe lütseumipoisi asutatud Le Club Francais tekitas veel samal aastal suurema konkurentsi. Seni ragbit ja teisi alasid harrastanud Racing Club ja Stade moodustasid ka jalgpallimeeskonnad. 1894. aastal mängiti kuue Pariisi klubi vahel meistrivõistlused, mida nimetati üleriigilisteks. Nüüd pääses pall veerema. Eelkõige nakatusid vutist Prantsusmaa enim industrialiseeritud või šveitslaste ja inglastega asustatud piirkonnad. 1900. aastaks oli moodustatud üle 350 klubi (ragbis 41), mis asusid peamiselt Pariisis ja riigi kirdeosa sadamalinnades, aga ka Lille’is, Marseille’s, Nimes’is ja Sete’is. Jalgpallureid loendati umbes 2000. Hämmastav küll, aga Bordeaux’s (riigi suuruselt viies linn) ja Toulouse’is polnud aastal 1920 ühtki jalgpalliklubi! Soovist näida moodne, st britipärane – aga Suurbritanniat nähti kui uueaegset vabakaubandusega sportlikku riiki – üritasid mõned keskklassi prantslased jalgpalli mängides eristuda töölisklassist. Ja kuigi FIFA loodi prantslaste algatusel ja Pariisis 1904. aastal, polnud prantslastel endil sel ajal ei jalgpalliliigat, karikavõistlusi ega ühtset jalgpalliliitu. Alles I maailmasõja järel astus põllumajanduslik Prantsusmaa uude sajandisse.

Hiline professionalismi legaliseerimine

Esimene ilmasõda viis kodukohta tagasi naasnud sõdurite abil jalgpalli Prantsusmaa igasse nurka ja muutis vuti kõige publikurohkemaks alaks. 1919. aastal jõuti lõpuks ühtse jalgpalliliidu asutamiseni ning samal aastal algasid meistri- ja karikavõistlused. Võimlemine sai surmahoobi oma germaani eeskuju tõttu ja ragbi hakkas konkurentsis vutiga vankuma. Bordeaux ja Toulouse said esimesed jalgpalliklubid. 1921. aastal lõi laineid koondise võit inglaste üle. 2009 MÄRTS JALKA

maailm Foto: Jean-Paul Pelissier/Reuters/Scanpix

Prantsuse liiga tuline vastasseis Paris Saint Germain (tumedas) – Marseille Olympique. Religiooniks pole jalgpall sealmaal veel saanud.

Kuigi vastasteks olid amatöörid, juhtus see täpselt Napoleoni surma-aastapäeval. 1924. aasta Pariisi olümpiamängud kinkisid Prantsusmaale rahvusstaadioni – Stade de Colombes. 1920. aastaks oli Prantsusmaal tuhat klubi 30 000 mängijaga. Viimane arv kasvas kosmilise kiirusega: 1926. aastal oli 100 000 ja 1931. aastal 130 000 registreeritud mängijat.

“

1960ndate alternatiivkultuurid tõrjusid jalgpalli resoluutselt ja paigutasid ta oma hierarhias kui ajastarust nähtuse kuhugi kolkasse.

„

Ometi arenes Prantsusmaa jalgpall aeglasemalt naabrite omast. Vuti arengut pidurdas industrialiseerimise suhteliselt madal tempo ja suurlinnade vähesus. Kuna tööstuslik areng kattis maa ebaühtlaselt, jättes suured piirkonnad sellest puutumata, nullis see võrreldes paljude teiste riikidega arenenuma majanduse ja suhteliselt pikema jalgpalliajaloo. Prantsusmaa linnad asusid üksteisest kaugemal kui näiteks Inglismaal ja reisimine oli sellevõrra kallim. Liiklemist linnade vahel raskendas ka asjaolu, et kõik teed ja raudteed viisid otse Pariisi. Professionalismi tunnustas 46

JALKA MÄRTS 2009

Prantsusmaa alles 1932. Prantsuse eliidi silmakirjalikkus paljudes ühiskondlikes küsimustes peegeldus ka jalgpallis, kus enne elukutselisuse seadustamist maksti jalgpalluritele ümbrikupalka. Elukutselisuse seadustamist pidurdasid väiksemad klubid ja regionaalliigad, mis kartsid, et vabaturu tingimustes pühitakse nad kaardilt. Alles vutitaseme ja majanduse tõus murdis vastupanu. Üle riigi tekkis jõukaid tööstureid, kes hakkasid toetama omakandiklubi. Viie ja poole päevane töönädal, mis Suurbritannias, Kesk-Euroopas ja Skandinaavias andis tohutu tõuke jalgpalli arengule just töölisklassi kaudu (laupäeva teine pool leidis linnade meespere staadionilt oma lemmikutele kaasa elamas), jõustus Prantsusmaal alles kolmekümnendate aastate lõpus. Selle viis ellu 1936. aastal võimule tulnud Rahvarinde valitsus, kelle jälg ulatub tänapäeva. Just Rahvarinde valitsus sekkus aktiivselt vabaaja- ja amatöörsporti. See on iseloomulik ka tänapäeva Prantsusmaale. Prantsusmaale jäi iseloomulikuks (kui Pariis välja arvata), et ükski klubi ei suutnud enda selja taha koondada arvestatavat hulka pooldajaid, mis võinuksid kaasa aidata suurklubi sünnile. Olid väikelinnade klubid väikse toetajaskonnaga. Jalgpallil polnud arvestatavaid poliitilisi ega ärilisi sidemeid

nagu naabermaades Itaalias, Hispaanias või Portugalis. Isegi 1958. aasta MM, mis lõppes Gallia kukkedele kolmanda kohaga, ei toonud lõplikku läbimurret. Jalgpall võitles pealtvaatajate ja laiema kultuurilise tähenduse pärast ragbiga riigi lõunaosas ja rattaspordiga üle riigi. Kui Inglismaal tekkisid suured klubid sellistesse tööstuslinnadesse nagu Birmingham, Liverpool, Manchester ja Sheffield, siis Prantsusmaal selliseid linnasid polnudki. Polnud ka nii suurt hulka töölisklassi. Inglismaal pöördus osa keskklassist jalgpallist ära hetkel, kui see legaliseeris professionalismi ja muutus töölisklassi mänguks. Prantsusmaal sellist barjääri kahe klassi vahel polnud. Prantsusmaale olid iseloomulikud nn ühevabrikulinnad. Kogu linnakese elu koondus ühe tehase ümber ja kui omanik oli jalgpallilembene, tekkis ka edukas jalgpalliklubi. Väikesed linnad ühe jalgpallimeeskonnaga ja omavalitsuse toetusega tõkestasid aga kohalike rivaliteetide tekkimist, mis sünnitas näiteks Inglismaal tohutut publikuhuvi. Traditsioonidega ligi saja-aastased vastasseisud on erinevalt Prantsusmaast peaaegu igas suuremas vutiriigis.

Jalgpall ei haakunud popkultuuriga

Otsides veel võrdluse kaudu Inglismaaga põhjusi, miks jalgpalli saatus kujunes Prantsusmaal nii eriliseks, viitab Geoff Hare sellele, et Inglismaal tähendas jalgpallile kaasaelamine ühtlasi ka ühtse klassikultuuri väljendust ja publik moodustas homogeense kogukonna. Prantsusmaal puudutas inimeste identiteeti aga 19. sajandi võitlus kiriku ja riigi vahel, mis jagas kaheks ka jalgpallile kaasaelajad. ( Jalgpall andis tegevust ka ametiühingutele. Vabrikante süüdistati oma tööliste ekspluateerimises nii tööpingi taga kui ka vutiväljakul. Kui 1919. aastal, pärast üleriigilise alaliidu loomist hakkasid vabrikumeeskonnad muutuma linnameeskondadeks, kartsid ametiühingud, et kui eri klasside esindajad hakkavad ühes meeskonnas mängima, vähendab see klassiteadlikkust.) 1960- ja 1970ndate linnastumine töötas vastu väikelinnade vutikultuurile.

maailm Esimese generatsiooni linlased polnud jalgpallikultuuriga üles kasvanud ja pidasid mängu vanamoodsaks. „Kui Britannias toimis 1960ndatel uus noorte- ja muusikakultuur koosmõjus jalgpalliga, siis Prantsusmaal olid nad alternatiivsed ja seisid vastakuti,” kirjutab David Goldblatt. „1960ndate alternatiivkultuurid tõrjusid jalgpalli resoluutselt ja paigutasid ta oma hierarhias kui ajast-arust nähtuse kuhugi kolkasse.”

“

Eriti teravalt vastandub prantslaste süsteem Suurbritannia liberaalsele mudelile, milles isegi rahvusstaadioni ehitamine on alaja spordiliidu mure.

„

Käsikäes popkultuuri ja -muusikaga arenes televisioon, mis võttis sotsiaalse fenomeni mõõtmed. Auto võimaldas nädalalõppudel linnast põgeneda. Nende muutuste tulemusena hakkasid palju väikeklubid vajuma madalamatesse liigadesse. Esile hakkasid tõusma suuremate linnade, piirkondlike keskuste klubid, kellel tekkisid rahvusvahelised ambitsioonid. Omavalitsused, kust 1980ndail tuli terve neljandik klubide eelarvest, hakkasid nägema klubides head vahendit end maailmas nähtavaks teha. Parimaks näiteks oli Bordeaux, mis jõudis eurosarjadesse järjestikustel aastatel 1981–1988. Jalgpallimeeskonda kasutati ära kui terve regiooni sümbolit ja tutvustajat. Bordeaux’le järgnesid teised ja näiteks 1998. aasta MM tekitas tõelise konkurentsi mängude korraldamisele kandideerivate linnade vahel. Selles muutuses jäi eriliseks Pariisi koht. Suurlinnana, mille elanike arv on aastakümnete jooksul aina paisunud, pole Pariisil õigupoolest olnudki meeskonda, mis oleks suutnud oma elanikud ühendada. Paljude arvates pole juhus, et esimese linnapea, kelleks oli Jacques Chirac, sai Pariis alles 1977. aastal. Geoff Hare kirjutab, et Pariisi näide kinnitab Prantsusmaal valitsevat reeglit, et iga linn on piisavalt suur üksnes ühe meeskonna jaoks.

Oma jalgpalliülikool

Prantslaste oskus kasvatada üles suurepäraseid jalgpallureid ja treenereidki toetuvad riigi ja jalgpalliliidu suurele rahasüstile. Profiklubidelt nõutakse noorteakadeemiate toetamist. Alates 1992. aastast töötab Clairefontaine-en-Yvelinesis, 50 kilomeetrit Pariisist, Rahvuslik Jalgpalliinstituut, millel on viis peamist funktsiooni: 1) Rahvuskoondiste treeningkeskus 2) Treenerite treening- ja eksamineerimiskeskus 3) Meditsiinikeskus 4) Pakkuda teenust kodu- ja välismaistele võistkondadele, seminaride korraldamispaik 5) Kohtumiste, konverentside korraldamiskoht sponsoritele Selles keskuses elavad, õpivad ja treenivad kolme aasta jooksul 24 paremat noort, kes alustavad 13aastaselt. Nad pääsevad koju üksnes nädalavahetustel, v.a kolmandal aastal, kui nad esindavad vutikeskust kohalikus liigas. Peaaegu kõik kulud katavad jalgpalliliit ja jalgpalliliiga. Akadeemia kasvandikud on ka Thierry Henry, Nicolas Anelka, William Gallas, Loius Saha. Paraku ei jää akadeemia säravamad tähed kodumaale, vaid lahkuvad liigadesse, kus väiksemad maksud rohkem töötasu taskusse jätavad. Klassikaliseks

on saanud Nicolas Anelka näide. Noormees müüdi PSGst Arsenali poole miljoni naela eest ning kolme ja poole aasta pärast müüsid inglased ta Madridi Reali 22 miljoni naela eest.

Omavalitsuste suur tugi profiklubidele

Kõrgetel maksudel on ka positiivne külg. See võimaldab riigil ja omavalitsustel sporti laialdaselt toetada. See on Prantsusmaale omane olnud juba üle 70 aasta. Toetust saavad saavad isegi profiklubid! (AS Monacot toetab kuninglik perekond.) Geoff Hare kirjutab oma raamatus, kuidas 2001. aasta seisuga riigi rikkaima klubi tiitlit omanud Paris Saint-Germain pabistas mõju pärast, mida linnapea valimised võisid nende toetusele avaldada. Kõik profiklubid ühe erandiga kasutasid sajandivahetusel omavalitsustele kuulunud staadione ja alles 2001. aastal parandati seadust nii, et nad peaksid maksma „mõistlikku rendihinda” staadioni kasutamise eest. Kui staadione 1998. aasta MMiks renoveeriti, tehti seda nii riigi raha kui ka erakapitali abiga, kuid profiklubid ise ei maksnud sentigi! Omavalitsuste nii suur roll tippjalgpalli toetamisel muudab kohaliku vutiklubi saatuse valimiste tähtsaks teemaks. Sajandivahetusel sai näiteks Foto: Georges Gobet/AFP/Scanpix

Šampanjajalgpalli üks säravamaid tähti oli praegune UEFA president Michel Platini. 2009 MÄRTS JALKA

maailm Marseille Olympique linnalt viis miljonit franki ja võis staadionit kasutada tasuta. Linnapeadele annab see suure mõjuvõimu klubide üle. Prantslaste süsteem läheb vastuollu Euroopa Liidu arenguga, mis käsitleb omavalitsuste antavat abi kui ausa konkurentsi reegli rikkumist. Eriti teravalt vastandub prantslaste süsteem Suurbritannia liberaalsele mudelile, milles isegi rahvusstaadioni ehitamine on alaja spordiliidu mure. Prantslaste jaoks on tegemist olulise küsimusega – kas riik ei tohigi enam otsustada oma spordimudeli üle? Tegemist on omamoodi vastuvoolu liikumisega, võitlusega üleilmastumise vastu. Prantslased ütlevad, et vaba turg ei tohi hävitada traditsioonilisi sportlikke väärtusi. Prantslaste arusaama järgi ei saa sport olla sõltuvuses erainitsiatiivist. Samas on selge, et ilma ebavõrdsuseta ei sünni suuri klubisid! Nõnda kasvatabki tänapäeva Prantsusmaa jalgpallitähti teiste riikide liigadesse, sest koduliigas pallivad mängijad teenivad kõrgete maksude tõttu vähem kui mujal. Prantsusmaa on ka tugevate treenerite taimelava. Rahvuskoondisele on selline asjade käik aga sobinud. Hea kodumaise väljaõppe saanud ja tugevates välisklubides karastunud pallurid võidutsesid järjest 1998. aasta MMil ja 2000. aasta EMil. Kuigi siingi pakub kuningas jalgpall mõtlemapanevaid vastunäiteid. 2002. aasta MMi avamängus kaotas Prantsusmaa Senegalile. Prantslaste 23 mängijast 19 pallisid välisliigades, Senegali 23 mängijast aga 19 Prantsusmaa liigas. Ja Prantsusmaa liiga andis kaks brasiillast, kes samal aastal tulid maailmameistriks. Jalgpalli ei seleta kunagi ära palja loogikaga.

Foto: Scanpix

Jean Borotra lühendas mängu 80 minutile Huvitav episood Prantsusmaa jalgpalli ajaloost on seotud Saksa okupatsiooni ja tennisetäht Jean Borotraga (fotol). Pärast sakslaste kiiret sissemarssi Prantsusmaale ja kaasajooksik Vichy nukuvalitsuse loomist 1940. aastal sai riigi spordijuhiks üks neljast „tennisemusketärist”, Jean Borotra. Kahekordne Wimbledoni ja Prantsuse lahtiste meistrivõistluste ning ühekordne Austraalia lahtiste meistrivõistluste võitja meeste üksikmängus läks oma reformidega nii kaugele, et lühendas jalgpallimängude aega 80 minutini! See kurioosne reeglitemuudatus tühistati pärast Borotra ametist lahkumist 1942. aasta aprillis. Borotra selline samm viis riigi jalgpallijuhi, endise FIFA presidendi Jules Rimet’ erruminekuni ning saatis signaali, et jalgpall keeldus okupatsioonivõimudega kaasa töötamast. Hiljem oli sellest jalgpallile abi, kui ühiskond toibus kollaboratsioonitraumast.

Jean-Pierre Peugeot asutas Sochaux’

Jalgpall on suretanud poliitilise elu

Nii nagu paljud vutifännid eelistavad A. Le Coqi õlut Sakule, sest üks toetab ju nende ala ja teine korvpalli, peaks paduusklikud jalgpallisõbrad automarkidest eelistama Peugeot’d. Just autovabrikant Jean-Pierre Peugeot asutas 1929. aastal FC Sochaux. Ka Prantsuse profiliiga sündis pigem Peugeot’ ja teiste ärimeeste algatusel kui avalikkuse survel.

Tuntud on Albert Camus’ ütlus, et kõik, mida ta teab moraalist, on ta omandanud tänu jalgpallile. Paraku pole kõik Prantsuse intellektuaalid olnud seda meelt. „Ha! Jalgpall! Kas kujutlete nende nägusid Les Temps modernes’is, kui mina läheksin jalgpalli vaatama?” irvitas Jean-Paul Sartre viitega oma kolleegidele ajalehes. Samas lehes kirjutas Robert Redeker 2001. aastal, et nii hiiglaslik huvi jalgpalli vastu nüristab prantslasi. Redeker süüdistas kogu sporti (milles jalgpall üks peaosalisi) totalitaarses mõjus ühiskonnale. Sport on kahjustanud miljonite meeste elu ja intelligentsi ning suretanud välja poliitilise elu. Kui Karl Marxi arvates oli religioon oopium rahvale, siis Redekeri arvates on sport isegi hullem.

Prantsusmaal suur sein mängijate ja publiku vahel Kuni viimase ajani polnud Prantsusmaa mängijatel kombeks tribüünidel neile kaasa elavaid fänne tervitada. Kui inglane Chris Waddle läks mängima Marseille Olympique’i, tavatses ta publikuga suhelda ja pälvis sealsete poolehoidjate suure sümpaatia. Endise Sunderlandi toetajana oli Waddle selle kõik ise läbi teinud. Prantslased kasvavad üles aga noorte vutiakadeemiates ja on tegelikust elust sageli ära lõigatud. Prantsuse klubidel pole kombeks oma mängijatega külastada haiglaid, fänne ja noorteklubisid, nagu see on igapäevane Inglismaal.

JALKA MÄRTS 2009

arvamus

Iga mees on jalgpallimees

õustusin pakkumisega kirjutada „oma jalgpallist” just enne Cabo Verdele minekut – kohta, kus leidub samasugust liiva nagu Pärnus, ent mis on harjumatult maru-tuuline. Ikkagi oli Santa Maria külas, kus peatusime, oma jalgpalliväljak ja palli taoti iga päev. Eranditult madalalt ja puhta söödumänguga, sest muidu oleks iilid palli kindlalt ookeani viinud. Ma ei tea Cabo Verde (Roheneemesaarte) jalgpalli tasemest midagi, ent meie sealoleku eelviimasel päeval kubises hotell Angola noortemeeskonna mängijatest, millest järeldasin, et tegu on suhteliselt rikka riigiga (kohaliku raha kõrval on seal rahumeeli käibel euro! 1 euro = 100 eskuudot). Ja et Angola seda pole, sest muidu ju poleks nad tulnud – rootslaste, norralaste ja teiste veel tuulekindlamate põhjamaalastega võidu Cabo Verde hotellikomplekside hüvesid nautima!? Ehk moraal: jalgpalli mängimine, jalgpallistaadion ja muu sellega seotu teevad igast riigist klubi liikme. Klubi, mis nõuab käimist või vähemalt läbiastumist. Ehk küsigem teisiti – kas Brasiilia oleks andnud nõusoleku tuua oma parimad pojad Lilleküla staadionile, kui me poleks juba pikka aega selle klubi liige? Minu isiklik jalgpallikarjäär algas ja lõppes alati käigult tehtud väravas. Kutsutuna ja oodatuna. Maalt Pärnu elamaasunult läksin Rääma koolist kõigepealt raamatukogusse ja sealt koju poole vantsides uuesti mööda koolima-

jast, mille ees koolivennad alles jalkat mängisid. Minu koduteelt mahavõtmisel oli kaks plussi – minu ranits ja eriti raamatud andsid kopsaka lisa kahele hunnikule, mis tähistasid väravaposte ning kuna peaaegu kõik tahtsid väravaid lüüa, siis mind lausa sunniti pea alati väravavahiks… 6-7 aastat hiljem algas meil kirjavahetus Rootsis elavate sugulastega ja minu ettekujutus jalgpallist muutus kardinaalselt. Sest sealne 11-aastane täditütar osutus jalgpalluriks ja ma ei suutnud aastaid aru saada, miks ilus heledapäine tüdruk oma jalad siniseks taob. Nagu ta teinekord kirjas teatas. Ei saa aru tänagi. Muidugi olen nüüd meeste mängude kõrval jälginud ka naiste EMe ja olümpiamänge, ent ikkagi harva, sest ilusate jalgadega saab ju palju ilusamaid asju teha kui palli ja vastast togida. Mainitud sugulane aga lõpetas oma jalgpallurikarjääri alles 28aastaselt ja on nüüd ajakirjanik. Samas ei tea ma oma suhteliselt suures suguvõsas ühtegi teist jalgpallurit. Üliõpilaste ehitusmalevaga Abhaasiasse sõitnult sai ruttu selgeks sealsete klubide rikkuse tagala. Sealne Estonka kolhoos, nagu kõik teisedki asutusedettevõtted, pidi sundkorras ostma jalgpallivõistluste pileteid, mida kohalikud eestlased meile meetrite kaupa pihku surusid. Jäi vaid üle võtta sisse koht parajal kaugusel staadioni kassast, küsida odavamat hinda ning raha restorani minekuks ja reisimiseks tuli nagu raba. Sest jalgpalli vaatasid seal kõik … mehed. Kuidas kellele, aga mulle on just lõunamaad kinnistanud mõtte, et jalgpall on mehine mäng. Naiste jalgade näitamiseks-vaatamiseks on aga spordialasid oi-oi-kui palju! Sukhumis ja mõni aeg hiljem Odessas sai selgeks veel üks tõde – kui ikka tahad võõras kohas kere Toomas Alatalule meeldib käia Hollandi koondise 1988. aasta särgis. Pildil peale saada, piisab vihjest, on ta koos emaga.

nagu ei oskaks kohalik meeskond mängida. Õigemini – kui tahad võõras kohas sõpru leida, on kasulik mõnda kohalikku jalgpallurit teada ja kiita. Taas kokkutulnud riigikogu üheks nutikaks sammuks tuleb kahtlemata pidada oma jalgpallimeeskonna loomist. Ilmselt avaldan siinkohal esimesena teavet sellest, et n-ö suhete parandamise raames kavandati 1994. aastal võimukoalitsiooni ja opositsiooni sõpruskohtumist jalgpallis Kadrioru staadionil, kuhu viimane andis mind üles omapoolseks kommentaatoriks. Kardan, et just minu mängutoomine sai matšile saatuslikuks – see jäi lihtsalt ära, sest … näidake poliitikut, kes mind tänagi üle räägib! Rääkimata seisust, kus rahvas tulnuks kokku just lõbu nautima!

“

Sealne Estonka kolhoos, nagu kõik teisedki asutused-ettevõtted, pidi sundkorras ostma jalgpallivõistluste pileteid.

„

Kui nüüd päris suurest jalgpallist rääkida, siis mulle meeldivad hispaanlased ja hollandlased ning ei meeldi sakslased ja inglased oma toore stiili ja palli värava ette riputamiste pärast – pigem ikka jala- kui pealöök, sest see on lihtsalt ausam. Zidane’i asemel oleks ma provotseerijat ja pätitegijat veel kõvemini koksanud – see moraal, mis praegu jalgpalliväljakutel peale jääb, on sama ohtlik kui ebaõiglust külvavad kohtuotsused. Jalgpalli aga teevad ilusaks soleerijad – võrratu jalgade ja keha ühistööga palli edasitoimetajad. Eriti Ida-Euroopast pärit mehed ja eriti siis, kui nad Ühendkuningriigi meeskondadele väravaid sisse löövad (demokraatia jalgpallis hakkab peale alles siis, kui lõpetatakse inglaste arvuline laiutamine). Brasiilia mänge aga lihtsalt tuleb vaadata – see on klassika. Toomas Alatalu poliitikavaatleja 2009 MÄRTS JALKA

aivar pohlak

Peaminister ja jalgpallihooaja algus Foto: Lembit Peegel

Jalgpall pole ainult sport ja mängijate müümine. Mäng aitab kujundada ka hoiakuid ja nende hoiakute tulevasi kujundajaid.

Riigist

Möödunud suvel ütles mulle üks poliitik meie praegust peaministrit kritiseerides – see juhtus muide Eesti koondise mängu ajal –, et too ootab positiivset uudist nagu surfaja lainet, et siis selle peal sõitu nautida ja seejärel taas passiivseks ootajaks taanduda. Teadsin, et meie meedias toimivad mehhanismid on lihvitud viimseni halva uudise maksimaalseks võimendamiseks, aga ikkagi painas see lause mind pikalt ja ehk seda enamgi, et ütleja ja peaminister on mõlemad minu jaoks sümpaatsed inimesed, kuni mõni nädal tagasi avastasin praeguse peaministri olevat taasiseseisvumise järgse selgelt kõige pikema ametisoleku ajaga riigijuhi ja taipasin, et ta valdab lainelaual sõitu paremini kui tema eelkäijad ja ilmselt on neist selgemalt märganud ka rannal seisvat hoiatavat silti. Ja mõtlesin taas sellele, et iga protsess läheb ju sinna, kuhu teda suunatakse, mis tähendab, et kui põhiseadus ja riigis ka50

JALKA MÄRTS 2009

sutusel olevad mehhanismid toimivad õpetusena „RANNA PUHASTAMINE, KORRASTAMINE JA ARENDAMINE KEELATUD, ÜLEASTUJAID KARISTATAKSE. ERANDINA ON LUBATUD LÜHIAJALINE VIIBIMINE RANNAS SAABUVA LAINE ÄRAKASUTAMISEKS LAINELAUAGA LIUGLEMISE EESMÄRGIL”, siis ei saa ju pahandada, kui võimalikult pikaks rannasviibimiseks hakkab elust aru saav pragmaatiliselt mõtlev inimene selle reegli järgi toimetama ja seda pole talle õigust ega mõtetki ette heita. Teisiti toimides oleks ta juba ammu hävitatud, aga meie huvides on esmalt saavutada mingigi poliitiline stabiilsus ja rahunemine, et selle pealt lõpuks ometi oma riigi arendamise kallale asuda. Kordan – meid on õpetatud nägema igas olukorras kriitikaväärset, ometi oleks kõnealuses olukorras oluliselt targem ja edasiviivam näha kriitika asemel elu toimimise loogikat ja teha järeldusi.

aivar pohlak Jalgpallihooaja algus

Edasi mõeldes jõudsin enesegi jaoks mõnevõrra ootamatult jalgpallihooaja alguseni ja võrdlesin jalgpallijuhtimist riigijuhtimisega. Varane hooaja algus on ju normaalse pikkusega jalgpallihooaja tähenduses paratamatu, nagu on paratamatu ka loogika, et pikk hooaeg viib sihipäraselt ja plaanipäraselt tegutsedes ka kriitikat kannatavate mängutingimusteni, ometi on seegi ülilihtsalt kritiseeritav asjaolu, mida aasta-aastalt ka ühel ja teisel moel tehakse, kusjuures tähelepanuväärne on seegi, et igal aastal viitab mulle vähemalt üks teemat käsitlev ajakirjanik vabandavalt, et midagi pole parata, meile tuli toimetusse vihje ja mulle anti ülesanne reageerida. Mõistagi on jalgpallis kõik palju lihtsam – suhtlusring on käegakatsutav ja isegi siis, kui sinu pihta ajakirjanduses turmtuld antakse, on võimalik kogukonnaga eelnevalt arutlevalt ja personaalselt suhelda ja vajadusel tagantjärelegi selgitada, aga riigi tasandil on see pea võimatu või vähemalt äärmiselt keeruline ja seepärast arvan, et meie ühiskonna muutumine saab alata eelkõige just rahva ja tegevusvaldkondade tasandilt. Näiteks jalgpallist. Näiteks hooaja alguse varasemaks viimisest ja selle tähenduste mõistmisest.

“ „

Arvan, et olen klubide suust viimastel nädalatel kuulnud sõna „vaimsus” sagedamini kui kogu eelneva kümnendi jooksul kokku. Eks vajaks ju varast hooaja algust meie riik ja rahvaski – pean taas silmas asjaolu, et on aeg alustada ühiselt riigi ja rahva jätkusuutlikkuse arendamist ja seda just üksteise toetamise, üksteises hea nägemise ja selle toetamise ja küünikute ja nende näiliselt moraalsetel argumentidel toimiva väiklase tegevuse ignoreerimise kaudu.

Vaimsus

Olen öelnud, et pean majanduslangust pigem heaks, sest see, kuidas raha meie üle võimust võttis, oli läinud üle igasuguste piiride; olen kindel, et järgmine majanduslik tõus tuleb teistmoodi, mis omakorda tähendab, et languse ja tõusu vahel peab toimuma ärkamine, peame mõistma, mis on meiega juhtunud, tegema järeldused ja astuma edasi juba teistsuguste sammudega. Kusjuures märke, et nii hakkab olema, on võimalik näha igal pool, alates kultuuriinimestest kuni jalgpalliklubideni välja, arvan, et olen klubide suust viimastel nädalatel kuulnud sõna „vaimsus” sagedamini kui kogu eelneva kümnendi jooksul kokku. Küllap soovib nii mõnigi küsida, kuidas väljendub vaimsus jalgpallis. Aga nii, et ala ise peab silmas laiemaid eesmärke kui vaid tekitatav finantstulem ja selle laialijagamine tipptegijatele ja et ala arengut käsitletakse koos tema mõjuga ühiskonnale ja

ühiskonna liikmetele ja seda nende arengut toetavalt. Ja nii, et klubid näevad ja hakkavad arendama enda tähendust erinevates sotsiaalsetes keskustes ja sotsiaalsetel tasanditel, mis lihtsalt lahti kirjutades kõlab nii, et klubid hakkavad täitma kindlat rolli ühe või teise piirkonna või ühe või teise inimgrupi elus ja seda koos vastutusega. Ja nii, et treenerid saavad aru oma tegevuse otsustavast mõjust nende kätte usaldatud laste arengule ja seda esmalt inimlikus ja alles seejärel sportlikus tähenduses, kusjuures vajab märkimist, et see on ka sportliku poole jaoks parim. Ja nii, et mängijad ja just eelkõige tippmängijad, kes staari rollis ja kõigi silme all, mõistavad oma iga sammu ja teo olulisust ja enda kui eeskuju toimimise tähendust ja selle olulisust.

Lõpetuseks

Lõpetuseks teeksin veel ühe põike, sest arvan, et näide sobib hästi täiendama lugu, mis seotud ka meedia tähendusega tänapäeva ühiskonnas ja sellest lähtuva elamise loogikaga. Tahan kõnelda uudisest, kus jõuti järeldusele, et kui kohtunikud ei eksiks nii palju Milano Interi kasuks, oleksid nad Serie A turniiritabelis esimese rea asemel neljandal. Küllap mäletate FC Levadia ja FC Flora endist peatreenerit, kes esimesel tööpostil pea iga nädal kõneles sellest, kuidas kohtunikud on Flora poolt ja kuidas paari aasta möödudes rivaali treeneripingile saabudes hakkas rääkima täpselt sama juttu, ainult vastupidises suunas. Sarnast taktikat kasutab enda jaoks soosivate otsuste saamiseks mõni teinegi meie peatreener. Tõepoolest, inimesed on lihtsalt mõjutatavad ja kohtunikud on ka inimesed, aga kuhu jääb vastutus maailma ja iseenese ees? Inimese südames ja hinges ei ole ju kohtunikku, keda oleks võimalik mõjutada otsuseid vastu võtma sinu kasuks ja kui ongi, siis oled sa ise see kohtunik ja kui sinu südame- ja hingekohtunik vilistab valesti, siis ongi kõik – enesepettusesaabastega teele asudes muutub iga rada vääraks. Riigi juhtivisikuid demokraatia hoidmise ettekäändel surfajateks tegemine ei vii demokraatia ega riigi arenguni. Maailmaga omakasupüüdlikult manipuleerides on võimalik saavutada edu lihtsates asjades, kuid mitte iialgi luua püsivaid ja olulisi tähendusi. Mida rohkem inimesi sellest aru saab ja nii elab, seda ilusamaks saab maailm, seda nauditavamaks muutub jalgpallimäng ja elamisväärsemaks meie riik ja mulle tundub, et selle nimel tasub elada.

Aivar pohlak Eesti Jalgpalli Liidu president

2009 MÄRTS JALKA

peegli peegeldused

Kuidas kukkus Kristen Viikmäe Eelmise aasta Eesti – Läti maavõistlusel panid A. Le Coq Arenal korralikult kehad kokku Kristen Viikmäe ja Juris Laizans. Fotograaf Lembit Peegel näitab, milline on ühe kukkumise anatoomia.

lembit peegel

Kõigepealt on võitlus palli pärast.

Siis üks pool sageli kukub. Kõik käib nii kiiresti, et enamasti on raske öelda, mis oli põhjus ja kas seda üldse oli. 52

JALKA MÄRTS 2009

peegli peegeldused

Kukkuja näol on ilmekad grimassid...

... mis vahelduvad.

Mingil hetkel tunneb maaslamaja muret, et talle peale ei astutaks...

... ja hoiab käsi kaitsevalmis.

Lõpus peab muidugi silmanurgast luurama, mida kohtunik asjast arvab ja kas saab magusa trahvilöögi või mitte. 2009 MÄRTS JALKA

meistriliiga

Kaks kullapretendenti, kolm-viis medalinõudlejat Eelmine Meistriliiga hooaeg lõppes Tallinna klubide FC Levadia ja FC Flora mäekõrguse ülekaaluga. Et kahe hooaja vahel kadus koduselt jalgpallimaastikult mullu kolmanda koha jagu punkte kogunud FC TVMK, võiks eeldada, et sel aastal kordub sama stsenaarium – veelgi suurema liiderpaari võimudemonstratsiooniga. Berit Nuka

egelikkuses leiavad aga nii Flora ja Levadia kui ka eeldatava pronksiklubi Narva Transi esindajad, et ilmselt on tänavu oodata üht viimaste aastate tasavägisemat medaliheitlust ning põnevust peaks Meistriliigas jätkuma sügiseni. Samas on kõik kolm suurt määratlenud eesmärgid, mis täitumise korral tähendavad ikkagi tavapärast medalikolmikut ning võimalike üllatajate rolliks jääb sellisel juhul vaid põnevuse pakkumine jalgpallisõpradele. Mullune meister Levadia igatahes ei kavatse selgi hooajal leppida millegi vähemaga kui kuldmedalite ja meistrikarikaga. Alates eelmise aasta sügisest klubi tegevjuhi ametis oleva Levadia endise kapteni Sergei Hohlov-Simsoni kinnitusel ei tuleks üksi muu variant kõne allagi: „Ma olen siin neli aastat mänginud ja nüüd olen tegevjuhi ametis ning selle aja jooksul pole Levadias olnud kunagi sihti võtta teine koht. Klubi, treenerid, mängijad lihtsalt ei lepiks sellega. Nii et loomulikult on sihiks meistritiitel.” Ka meeskonna peatreener Igor Prins ei näe põhjust, miks ei peaks sel aastal ainus rahuldav tulemus olema Meistriliiga võit, kui seesugune on klubi eesmärk olnud juba viimased kümme aastat.

Punkt-punkti-mängu terveks hooajaks

Mõlemad mehed on samas veendunud, et lihtsalt jalutuskäiku kulla suunas pole alust loota ja medalinõudlejate ringi tuleb lisaks tavapärastele konkurentidele Florale ja Transile arvestada ka kindlasti Nõmme Kalju ja Sillamäe Kalev. Hohlov-Simsoni hinnangul ei maksa neid kahte silmist lasta ka mitte kullaheitlust silmas pidades: „Kõik viis võistkonda võivad kandideerida medalitele, kui vaadata talvel tehtud üleminekuid. Need meeskonnad on väga tõsiselt hooajaks valmistunud ja kullapretendentide ringi tuleb sama moodi arvestada need kõik viis.” Igor Prins ennustab ühtlast punkt-punkti-mängu ning kahtleb väga mulluse asjade käigu kordumises, kus paar klubi oli juba varakult pikalt eest ära. Hohlov-Simson on sama meelt ning usub, et põnevust peaks jätkuma kõigi klubide jaoks, sest kuigi selgelt teistest tugevamad on viis meeskonda, kes kõik sihivad medaleid ja jagavad kohad liigatabeli 54

JALKA MÄRTS 2009

ülemises pooles, on samamoodi omavahel väga võrdsed ka viis ülejäänud meeskonda. Levadia meeskond on tõsiseks tiitliheitluseks valmis, kuid platsile tuleb tänavu minna ilma nii mõnegi eelmise hooaja põhikoosseisu meheta. Meeskonna kapten ja kaitse tugisammas Marek Lemsalu otsustas läinud sügisel jalgpallurikarjääri lõpetada, Tarmo Kink ja Tihhon Šišov siirdusid mängima Ungari liigasse (viimane on küll tagasi, kuid kirjade järgi Györi ETO mängija). Nimekaim uus täiendus tiitlikaitsja ridades on Vitali Gussev. Veebruari lõpuks oli Igor Prinsi sõnul siiski trupp suuremas jaos paigas ning mängijatering, kellega ta arvestab, on 19-20 mehe suurune.

Flora tahab mullusest enamat

Viimasel kahel hooajal hõbedaga leppima pidanud Flora on iseenesestmõistetavalt võtnud tänavu sihiks paremini esineda. Klubi tegevjuht Siim Juks sõnastab eesmärgi lihtsalt: koguda A. Le Coq Arena auhinnakappidesse nii palju trofeesid kui vähegi võimalik. „Aga kui karikad kõrvale jätta, siis eks üldiselt ole eesmärk ikka nagu alati – ületada eelmise aasta tulemus,” ei ole Juksi kinnitusel sobilik esikohast madalamale latti asetada. „Meie puhul tähendaks eelmise aasta tulemuse ületamine ühtlasi ka meistritiitlit.”

“

„

Kui peaksime heitlema ainult Sillamäe Kaleviga, poleks jalgpalliga mõtet üldse tegeleda! Seda, et tänavu tuleb juba medalile pääsemiseks kõvasti vaeva näha, tunnistab aga temagi. Juks usub siiski, et kulla jagavad ilmselt Flora ja Levadia: „Pretendente esikolmikukohtadele on sel hooajal palju. Raske on hinnata, milliseks aasta kujuneb. Eelmisel aastal tekkis olukord, kus meie ja Levadia olime eest ära. Hooajaeelsed mängud ei näidanud, et see olukord oleks väga palju muutunud. Samas medalite jagamisse võivad sekkuda paljud. Narva Trans kindlasti, Nõmme Kalju,

meistriliiga Sillamäe Kalev võib segadust tekitada. Kaardipakk, mis tänavu hooaja eel pealtvaatajatele kätte antakse, on suhteliselt segamini. Selles mõttes on põnev, et ei teagi ette, mismoodi asjad kujunevad. Alati võib tulla üllatusi.” Flora peatreener Tarmo Rüütli on veelgi ettevaatlikum ja usub, et üllatuda ei tasuks sellegi üle, kui eeldatavad soosikud kaotavad punkte Meistriliiga tagumise poole klubidele. „Raske on praegu olukorda hinnata, sest ajad on segased ja muutusi on olnud palju,” arvab Rüütli. „Treeningmängud on näidanud, et Levadia ja Trans on kõige stabiilsemad. Samal ajal nendest meeskondadest, kellega me mänginud oleme, on Sillamäe Kalev, Viljandi Tulevik ja Tallinna Kalev olnud kõik parajalt sitked, nii et hooaja jooksul võivad neist kõigist päris ohtlikud konkurendid tulla.” Medalinõudlejate ringi peab Flora juhendaja siiski nelja-viieliikmeliseks. Olulisemad kaotused kahe hooajal vahel lahkunud mängijatest on Flora jaoks Hollandi kõrgliigaklubisse Heracles Almelo siirdunud soomlasest ääremängija Juha Hakola ning Ungarisse läinud ründaja Jarmo Ahjupera.

Trans on talvega tugevamaks saanud

Siim Juksi sõnul ei tähenda kaotused siiski, et hooaja eel oleks püütud lahkunud mängijaid kiiresti asendada. Oma valikud 2009. aastaks tegi Tarmo Rüütli ikkagi selle mängijateseltskonna seast, kellega alustati treeninguid eelmise aasta detsembris. Üldiselt on treener koosseisuga rahul: „Kõik treeningmängud on midagi juurde andnud. Eks optimaalse trupi ja koosseisu otsimine muidugi veel käib ning loomulikult on nõrgemaid lülisid. Kõik pole ka terved olnud – näiteks Teet Allas ja Vjatšeslav Zahovaiko, Zahovaiko hakkab nüüd küll vormi jõudma. Aga endiselt on veel nõrku kohti, millest võib võistlusmängudes probleeme tulla. Neile asjadele tuleb leida lahendused ja katsuda need paika saada.” Eelkõige loodab Rüütli hooaja kestel vanuse poolest veel noortele,

kuid Meistriliiga rutiini mõttes juba kogenud meestele, nagu näiteks Martin Vunk või Gert Kams. Alati medalinõudlejate hulka kuuluv Narva Trans ei taha klubi presidendi Nikolai Burdakovi kinnitusel sedagi hooaega poodiumilt väljas lõpetada: „Sel aastal on kõrgetele kohtadele palju konkurente, sest suured ambitsioonid on Nõmme Kaljul ja Sillamäe Kalevil. Levadia ja Flora on alati olnud suurte sihtidega. Meie meeskonnale on samuti pandud ülesanne võita medal.” Et Sillamäe Kalev on tänavu samuti üks Meistriliiga tugevama poole klubidest ja suure tõenäosusega ka Narva Transi otsene konkurent võitluses medalite nimel, on oodata IdaVirumaal tuliseid derbisid. „Me ei konkureeri ju ainult nendega, vaid kõigi üheksa vastasega!” tõrjub Burdakov naerdes väited, et nendest kohtumistest võiks eeldada eriti vihast võitlust. „Kui peaksime heitlema ainult Sillamäe Kaleviga, poleks jalgpalliga mõtet üldse tegeleda! Las teised, sealhulgas Sillamäe, lahendavad ise oma probleeme. Pall on ümmargune ja mäng otsustab, kes mis kohal lõpetab.” Medalit püüdma läheb Narva Trans 20 mängijast koosneva trupiga. Burdakovi hinnangul on meeskond saanud talvega väärilist täiendust ning muutunud seeläbi võrreldes eelmise aastaga tugevamaks ja konkurentsivõimelisemaks. „Tartust on tulnud Timo Teniste ja Kristjan Tiirik,” loetleb Burdakov uusi mehi. „Meil on kolm leedulast: väravavaht Modestas Stonys, Tomas Rimas ja Vitoldas Cepauskas. Pluss mõlemad Ratnikovid (peatreener Sergei Ratnikovi pojad Eduard ja Daniil – toim). Ja muidugi meie oma noored. Vanameister Maksim Gruznov on ka rivis, aga tema puhul on raske öelda, mis seisus on ta meistrivõistluste ajal.” Kui uskuda Meistriliiga peasoosikuid endid, tuleb sel aastal nõrgemanärvilistel vutihuvilistel igatahes palderjanitabletid valmis panna ning karikakohta auhinnakapis ei tasu kellelgi veel valmis seadma hakata. Foto: Lembit Peegel

Kodune suurim vastasseis on Flora – Levadia. Sel aastal toimub see ilma vutist loobunud Martin Reimita (vasakul).

2009 MÄRTS JALKA

naised

Kultuurišokk: uus tase Eesti naiste jalgpallis

esti naiste jalgpalli koordinaatorid Keith Boanas ja Peter McGovern on ametis olnud veidi üle kuu, mille sisse mahuvad esimesed koondise kogunemised, treenerite infopäev ning reformikava. „Unusta minevik, mõtle tänase päeva ja tuleviku peale,” ütles A-koondise peatreener Keith Boanas esimesel treeningkogunemisel saalis istunud tüdrukutele. „Just selline sõnum seisis meil naiskonna riietusruumi seinal, kui läksime vastu Inglismaa karikafinaalile. Ja me võitsime selle karika.” „Te saate osa suurepärasest ajast Eesti naiste jalgpallis – Keith ja mina anname endast 100%, meie eesmärgid on kõrged, tahame areneda ja võita, kuid nõuame ka teilt, mängijad, täit pühendumist ja vastutust,” lisas Boanasi parem käsi Peter McGovern. Naiste koondise esimese treeningpäev oli mängijate jaoks paras kultuurišokk: nii intensiivseid ja sääraselt üles ehitatud harjutusi kogesid ilmselt kõik esimest korda. Jooksutest, lihaste ja koordinatsiooni treenimine ning mäng Sportland Arenal panid koondislased maksimaalselt pingutama. Inglased soovivad teha tööd nii A-koondise kui ka U19, U17 ja U15 esindustega, samuti luua ülikoolide ja koolide koondvõistkonnad ning arendada naiste jalgpalli just õppeasutuste tasandil.

harrastajate arvust ja tasemest – tõsta naiskondade arvu kaheksani. Samalaadse arengu tegi läbi ka Eesti meeste jalgpall.” Reform tähendab, et 2009. aasta Meistriliiga viis esimest naiskonda tagavad automaatselt koha 2010. aasta kõrgliigas. Kuuendale, seitsmendale ja kaheksandale kohale jäänud võistkonnad ning Esiliiga võitja mängivad play-off-ringi, mille võitja tagab samuti kõrgliigakoha.

Aluseks vanusepiir – 16 aastat

Inglaste üks põhimõte on, et alla 16aastased tüdrukud ei mängi täiskasvanute jalgpalli. „Uuringud ja praktika üle kogu maailma näitavad, et see ei ole füsioloogiliselt ega psühholoogiliselt õige ning võib põhjustada hiljem traumasid, sest naiste mäng on välja arenemata tüdruku jaoks ebasobilik ja on ka psühholoogilisi probleeme,” selgitavad Boanas ja McGovern, kes on mõlemad kvalifitseeritud lastekaitse alal.

“ „

Inglaste üks põhimõte on, et alla 16aastased tüdrukud ei mängi täiskasvanute jalgpalli.

Kui aga tüdrukud on 16aastaseks saanud, peavad nad kohe täiskasvanute jalgpalli sukelduma – see on tarvilik Naiste ja tüdrukute treenerite infopäeval tutvustasid Boanende mängijaoskuste arengu jaoks. Nii ei korraldata alanas ja McGovern varem naiste komisjonis heaks kiidetud tes 2010. aastast üle 16aastastele tüdrukutele enam noorte reformikava ning aluspõhimõtteid. 2009. aasta on üleminemeistrivõistluse mänge, vaid tekib reservliiga, kus üheskoos kuhooaeg, mille järel leiavad aset muudatused: Meistriliigas pallivad nii värskelt noorteklassist sirgunud neiud kui ka hakkab senise kaheksa naiskonna asemel pallima kuus, Esiesindusvõistkonnast välja jäänud naised. liigas senise 12 asemel samuti kuus ning tekib naiste II liiga, „Oma taseme poolest hakkab see liiga konkureerima kus osalevad Esiliigast välja jäänud võistkonnad ja algajad. II vähemalt Esiliigaga,” arvab McGovern. „Reservvõistkonna liigas on võimalik naiskondi jaotada ka piirkonniti. kaudu saavad tüdrukud loogilist rada pidi esindusnaiskonda „Sellise reformi varal tõstame mängude kvaliteeti: tekib välja jõuda. Noorte meistrivõistlused toimuvad U16 ja U14 konkurents oma koha eest nii Meistri- kui ka Esiliigas, mänvanuseklassis, kus selgitatakse Eesti meister. U12 ja U10 vagude tase tõuseb, kuid nende arv ei kahane,” selgitab Peter nuses hakkame edaspidi küll mänge korraldama, kuid punkte McGovern. „II liiga tekkimisega loome alles alustavatele ei loe ja pingerida ei tekita – nii varajases eas ei ole sellel naiskondadele võimaluse kohaneda tasemega. Reform seob mõtet, tegu pole veel võistlusspordiga.” Meistri- ja Esiliiga ning loob võimaluse tulevikus – sõltuvalt McGovern rõhutab, et oluline on mängija arendamine pikas perspektiivis ja selleks peab paigas olema Foto: Lembit Peegel struktuur, mida on praegu küll objektiivsetel põhjustel raske rakendada, kuid mille vilju saab aastaste pärast maitsta. Inglased soovivad, et 2012. aastaks oleks igal kõrgtasemel kaasa lööval naiste võistkonnal loodud oma püramiid, mis koosneb esindusja duubelnaiskonnast ning U16, U14, U12 ja U10 tüdrukute grupist. Samuti soovitakse, et iga naiste klubi paneks kokku arengukava ning peaks regulaarseid kohtumisi jalgpalliliiduga, kes vajadusel oma abikäe ulatab.

Liigad reformitakse

Tulevikus väheneb küll Meistriliiga naiskondade arv, kuid tõusma peaks tase.

JALKA MÄRTS 2009

Mihkel Uiboleht

naiste kalender

Hooaja naiste kalender

Avaldame Eesti naiste koondise, Meistri- ja esiliiga, karikavõistluste ning noortekoondiste kalendri 2009. aastal. Neljapäev, 2. aprill

Superkarikafinaal: Eesti meister 2008 vs Eesti karikavõitja 2008 18.45 Tallinna FC Levadia – Tallinna FC Flora Sportland Arena

I voor

Pühapäev, 5. aprill

11.00 Paide linnanaiskond - Eesti Vuti Liiga Paide linnastaadion 14.00 Valga FC Warrior - Kohtla-Järve FC Lootus Valga Kungla tn kunstmuruväljak 14.00 Lasnamäe FC Ajax - Narva JK Trans FC Ajaxi kunstmuruväljak 14.00 Pärnu JK Vaprus - VJK Rakvere Vändra alevi staadion

14.00 FC Kuressaare - Tallinna FC Flora Kuressaare kunstmuruväljak 17.00 Pärnu JK - Põlva FC Lootos Pärnu kunstmuruväljak 17.00 Nõmme JK Kalju - Tallinna FC Levadia Hiiu kunstmuruväljak 17.00 JK Tallinna Kalev - Tartu JK Tammeka Kalevi kunstmuruväljak

Pühapäev, 26. aprill

II voor

III voor

14.00 FC Kuressaare - JK Tallinna Kalev Kuressaare kunstmuruväljak 17.00 Tartu JK Tammeka - Pärnu JK Tartu Annelinna kunstmuruväljak 17.00 Põlva FC Lootos - Nõmme JK Kalju Lootospark 17.00 Tallinna FC Flora - Tallinna FC Levadia Sportland Arena

11.00 VJK Rakvere - Saku Sporting Rakvere linnastaadion 11.00 Pärnu JK II - Pärnu JK Vaprus Pärnu kunstmuruväljak 14.00 Narva JK Trans - Tallinna FC Flora II Narva Kalevi staadion 14.00 Kohtla-Järve FC Lootus - Lasnamäe FC Ajax Kohtla-Järve Ahtme G. staadion 14.00 Eesti Vuti Liiga - Valga FC Warrior Valtu kunstmuruväljak

Pühapäev, 12. aprill

I voor

Laupäev, 18. aprill

11.00 VJK Rakvere - Tallinna FC Flora II Rakvere linnastaadion 11.00 Pärnu JK II - Lasnamäe FC Ajax Pärnu kunstmuruväljak 14.00 Sillamäe JK - Pärnu JK Vaprus Sillamäe linnastaadion 14.00 Narva JK Trans - Valga FC Warrior Narva Kalevi staadion 14.00 Kohtla-Järve FC Lootus - Eesti Vuti Liiga Kohtla-Järve Ahtme G. staadion

19.00 Saku Sporting - Sillamäe JK Saku staadion

24.–26. aprill Balti turniir Põlvas 17:30 Eesti – Läti (24.04) 14:00 Läti – Leedu (25.04) 14:00 Leedu – Eesti (26.04)

Laupäev, 2. mai

Pühapäev, 3. mai

17.00 Sillamäe JK - Paide linnanaiskond Sillamäe linnastaadion

IV voor

Pühapäev, 3. mai

14.00 Narva JK Trans - Saku Sporting Narva Kalevi staadion 14.00 Kohtla-Järve FC Lootus - Pärnu JK Vaprus Kohtla-Järve Ahtme G. staadion 14.00 Valga FC Warrior - Lasnamäe FC Ajax Valga Kungla tn kunstmuruväljak

Pühapäev, 17. mai

17.00 VJK Rakvere - Paide linnanaiskond Rakvere linnastaadion

VI voor

Reede 22. mai

19.00 Paide linnanaiskond - Lasnamäe FC Ajax Paide linnastaadion

Laupäev, 23. mai

11.00 Pärnu JK Vaprus - Eesti Vuti Liiga Vändra alevi staadion 11.00 Sillamäe JK - Narva JK Trans Sillamäe linnastaadion 14.00 Tallinna FC Flora II - Valga FC Warrior Sportland Arena 14.00 VJK Rakvere - Pärnu JK II Rakvere linnastaadion

Pühapäev, 24. mai

19.00 Saku Sporting - Kohtla-Järve FC Lootus Saku staadion

V voor

Pühapäev, 24. mai

17.00 Tallinna FC Levadia - FC Kuressaare Maarjamäe kunstmuruväljak 17.00 Nõmme JK Kalju - JK Tallinna Kalev Hiiu kunstmuruväljak 17.00 Pärnu JK - Tallinna FC Flora Pärnu Raeküla staadion 17.00 Põlva FC Lootos - Tartu JK Tammeka Lootospark

Kolmapäev, 27. mai

19.00 Saku Sporting - Paide linnanaiskond Saku staadion

14.00 Tartu JK Tammeka - Tallinna FC Levadia Tartu Annelinna kunstmuruväljak 14.00 FC Kuressaare - Nõmme JK Kalju Kuressaare kunstmuruväljak 17.00 JK Tallinna Kalev - Pärnu JK Kalevi kunstmuruväljak 17.00 Tallinna FC Flora - Põlva FC Lootos Sportland Arena

III voor

IV voor

Laupäev, 30. mai

14.00 Pärnu JK - FC Kuressaare Pärnu kunstmuruväljak 17.00 JK Tallinna Kalev - Tallinna FC Flora Kalevi kunstmuruväljak 17.00 Nõmme JK Kalju - Tartu JK Tammeka Hiiu kunstmuruväljak 17.00 Tallinna FC Levadia -Põlva FC Lootos Maarjamäe kunstmuruväljak

11.00 Lasnamäe FC Ajax - Eesti Vuti Liiga FC Ajaxi kunstmuruväljak 11.00 Saku Sporting- Pärnu JK II Saku staadion 11.00 Sillamäe JK - VJK Rakvere Sillamäe linnastaadion 14.00 Tallinna FC Flora II - Kohtla-Järve FC Lootus Sportland Arena 14.00 Pärnu JK Vaprus - Narva JK Trans Vändra alevi staadion

11.00 Narva JK Trans - VJK Rakvere Narva Kalevi staadion 11.00 Kohtla-Järve FC Lootus - Sillamäe JK Kohtla-Järve Ahtme G. staadion 11.00 Eesti Vuti Liiga - Saku Sporting Valtu kunstmuruväljak 11.00 Lasnamäe FC Ajax - Tallinna FC Flora II FC Ajaxi kunstmuruväljak 14.00 Valga FC Warrior - Pärnu JK Vaprus Valga Kungla tn kunstmuruväljak

Kolmapäev, 22. aprill kell 18.45

Pühapäev, 10. mai

VI voor

Pühapäev, 19. aprill

Karikavõistlused Nõmme JK Kalju - Tallinna FC Flora II Hiiu kunstmuruväljak Valga FC Warrior - Tallinna FC Levadia Valga Kungla tn kunstmuruväljak Kohtla-Järve FC Lootus - Pärnu JK Kohtla-Järve Ahtme G. staadion Eesti Vuti Liiga - Tartu JK Tammeka Valtu kunstmuruväljak JK Tallinna Kalev - VJK Rakvere Kalevi kunstmuruväljak

II voor

Laupäev, 25. aprill

11.00 Tallinna FC Flora II - Pärnu JK II Sportland Arena

Laupäev, 9. mai

14.00 Paide linnanaiskond - Valga FC Warrior Paide linnastaadion

12.–16. mai

UEFA turniir Armeenias

V voor

Laupäev, 16. mai

11.00 Eesti Vuti Liiga - Tallinna FC Flora II Valtu kunstmuruväljak 14.00 Pärnu JK II - Sillamäe JK Pärnu Raeküla kunstmuruväljak

Karikavõistlused 1/4-finaalid

VII voor

Reede, 29. mai

19.00 Pärnu JK II - Paide linnanaiskond Pärnu Raeküla

Pühapäev, 31. mai

14.00 FC Kuressaare - Põlva FC Lootos Kuressaare linnastaadion 14.00 Tallinna FC Flora- Tartu JK Tammeka A. Le Coq Arena I harjutusväljak 17.00 JK Tallinna Kalev - Tallinna FC Levadia Kalevi kunstmuruväljak 17.00 Pärnu JK - Nõmme JK Kalju Pärnu Raeküla staadion

VIII voor

Laupäev, 6. juuni

11.00 Paide linnanaiskond - Tallinna FC Flora II

2009 MÄRTS JALKA

naiste kalender Paide linnastaadion 11.00 Pärnu JK Vaprus - Lasnamäe FC Ajax Vändra alevi staadion 11.00 VJK Rakvere - Kohtla-Järve FC Lootus Rakvere linnastaadion 14.00 Sillamäe JK - Eesti Vuti Liiga Sillamäe linnastaadion 14.00 Pärnu JK II - Narva JK Trans Pärnu Raeküla kunstmuruväljak

Pühapäev, 7. juuni

19.00 Saku Sporting - Valga FC Warrior Saku staadion

VII voor

Pühapäev, 7. juuni

14.00 Tartu JK Tammeka - FC Kuressaare Tartu Annelinna kunstmuruväljak 17.00 Põlva FC Lootos - JK Tallinna Kalev Lootospark 17.00 Tallinna FC Levadia - Pärnu JK Maarjamäe kunstmuruväljak 17.00 Nõmme JK Kalju - Tallinna FC Flora Hiiu kunstmuruväljak

IX voor

Laupäev, 13. juuni

11.00 Lasnamäe FC Ajax - Saku Sporting FC Ajaxi kunstmuruväljak 11.00 Tallinna FC Flora II -Pärnu JK Vaprus Sportland Arena 14.00 Kohtla-Järve FC Lootus - Pärnu JK II Kohtla-Järve Ahtme G. staadion 14.00 Eesti Vuti Liiga - VJK Rakvere Valtu kunstmuruväljak 14.00 Valga FC Warrior - Sillamäe JK Valga Kungla tn kunstmuruväljak

Pühapäev, 14. juuni

14.00 Narva JK Trans - Paide linnanaiskond Narva Kalevi staadion

VIII voor

Pühapäev, 14. juuni

14.00 Tallinna FC Flora - FC Kuressaare A. Le Coq Arena I harjutusväljak 17.00 Tartu JK Tammeka - JK Tallinna Kalev Tartu Annelinna kunstmuruväljak 17.00 Põlva FC Lootos - Pärnu JK Lootospark 17.00 Tallinna FC Levadia - Nõmme JK Kalju Maarjamäe kunstmuruväljak

X voor

Neljapäev, 18. juuni

20.00 Saku Sporting - Tallinna FC Flora II Saku staadion

Laupäev, 20. juuni

11.00 Pärnu JK II - Eesti Vuti Liiga Pärnu Raeküla kunstmuruväljak 11.00 Narva JK Trans - Kohtla-Järve FC Lootus Narva Kalevi staadion 14.00 Sillamäe JK - Lasnamäe FC Ajax Sillamäe linnastaadion 14.00 VJK Rakvere - Valga FC Warrior Rakvere linnastaadion

Pühapäev, 21. juuni

14.00 Paide linnanaiskond - Pärnu JK Vaprus Paide linnastaadion

IX voor

Pühapäev, 21. juuni

14.00 Pärnu JK - Tartu JK Tammeka Pärnu Raeküla staadion 17.00 JK Tallinna Kalev - FC Kuressaare Kalevi kunstmuruväljak 17.00 Nõmme JK Kalju - Põlva FC Lootos Hiiu kunstmuruväljak

JALKA MÄRTS 2009

17.00 Tallinna FC Levadia - Tallinna FC Flora Maarjamäe kunstmuruväljak

X voor

Pühapäev, 12. juuli

14.00 FC Kuressaare - Pärnu JK Kuressaare linnastaadion 14.00 Tallinna FC Flora - JK Tallinna Kalev A.Le Coq Arena I harjutusväljak 17.00 Tartu JK Tammeka - Nõmme JK Kalju Tartu Annelinna kunstmuruväljak 17.00 Põlva FC Lootos - Tallinna FC Levadia Lootospark

XI voor

Pühapäev, 19. juuli

14.00 Nõmme JK Kalju - FC Kuressaare Hiiu kunstmuruväljak 17.00 Pärnu JK - JK Tallinna Kalev Pärnu Raeküla staadion 17.00 Tallinna FC Levadia - Tartu JK Tammeka Maarjamäe kunstmuruväljak 17.00 Põlva FC Lootos - Tallinna FC Flora Lootospark

Kolmapäev, 22. juuli Karikavõistluse 1/2-finaal

XI voor

Laupäev, 26. juuli

11.00 Lasnamäe FC Ajax - VJK Rakvere FC Ajaxi kunstmuruväljak 11.00 Pärnu JK Vaprus - Saku Sporting Vändra alevi staadion 14.00 Eesti Vuti Liiga - Narva JK Trans Valtu kunstmuruväljak 14.00 Valga FC Warrior - Pärnu JK II Valga Kungla tn kunstmuruväljak 14.00 Tallinna FC Flora II - Sillamäe JK Sportland Arena

Pühapäev, 26. juuli

14.00 Kohtla-Järve FC Lootus - Paide linnanaiskond Kohtla-Järve Ahtme G. staadion

XII voor

Pühapäev, 26. juuli

14.00 Tallinna FC Flora - Pärnu JK A. Le Coq Arena I harjutusväljak 17.00 FC Kuressaare - Tallinna FC Levadia Kuressaare linnastaadion 17.00 JK Tallinna Kalev - Nõmme JK Kalju Kalevi kunstmuruväljak 17.00 Tartu JK Tammeka - Põlva FC Lootos Tartu Annelinna kunstmuruväljak

30. juuli – 4. august

UEFA Women’s Cup (Tallinna FC Levadia)

XIII voor

Pühapäev, 2. august

17.00 Paide linnanaiskond - Saku Sporting Paide linnastaadion

XIII voor

Reede, 7. august

19.00 Eesti Vuti Liiga - Paide linnanaiskond Valtu kunstmuruväljak

Laupäev, 8. august

11.00 Pärnu JK II - Tallinna FC Flora II Pärnu Raeküla 14.00 Kohtla-Järve FC Lootus - Valga FC Warrior Kohtla-Järve Ahtme G. staadion 14.00 Narva JK Trans - Lasnamäe FC Ajax Narva Kalevi staadion 14.00 VJK Rakvere - Pärnu JK Vaprus Rakvere linnastaadion 14.00 Sillamäe JK - Saku Sporting Sillamäe linnastaadion

XIV voor

Pühapäev, 9. august

14.00 FC Kuressaare - Tartu JK Tammeka Kuressaare linnastaadion 17.00 JK Tallinna Kalev - Põlva FC Lootos Kalevi kunstmuruväljak 17.00 Pärnu JK - Tallinna FC Levadia Pärnu Raeküla staadion 17.00 Tallinna FC Flora - Nõmme JK Kalju A.Le Coq Arena I harjutusväljak

XIV voor

Laupäev, 15. august

11.00 Pärnu JK Vaprus - Pärnu JK II Vändra alevi staadion 14.00 Tallinna FC Flora II - Narva JK Trans Sportland Arena 14.00 Lasnamäe FC Ajax - Kohtla-Järve FC Lootus FC Ajaxi kunstmuruväljak 14.00 Valga FC Warrior - Eesti Vuti Liiga Valga Kungla tn kunstmuruväljak

Pühapäev, 16. august

14.00 Paide linnanaiskond - Sillamäe JK Paide linnastaadion 19.00 Saku Sporting - VJK Rakvere Saku staadion

XV voor

Pühapäev, 16. august

14.00 Tallinna FC Flora - Nõmme JK Kalju A. Le Coq Arena I harjutusväljak 14.00 Pärnu JK - Põlva FC Lootos Pärnu Raeküla staadion 17.00 Tartu JK Tammeka - Tallinna FC Levadia Tartu Annelinna kunstmuruväljak 17.00 JK Tallinna Kalev - FC Kuressaare Kalevi kunstmuruväljak

XIII voor

14.00 Põlva FC Lootos - FC Kuressaare Lootospark 17.00 Nõmme JK Kalju - Pärnu JK Hiiu kunstmuruväljak 17.00 Tartu JK Tammeka - Tallinna FC Flora Tartu Annelinna kunstmuruväljak

Kolmapäev, 19. august

XII voor

Laupäev, 22. august

Laupäev, 1. august

11.00 Tallinna FC Flora II - VJK Rakvere Sportland Arena 11.00 Lasnamäe FC Ajax - Pärnu JK II FC Ajaxi kunstmuruväljak 14.00 Pärnu JK Vaprus - Sillamäe JK Vändra alevi staadion 14.00 Valga FC Warrior - Narva JK Trans Valga Kungla tn kunstmuruväljak 14.00 Eesti Vuti Liiga - Kohtla-Järve FC Lootus Valtu kunstmuruväljak

19.00 Tallinna FC Levadia - JK Tallinna Kalev Maarjamäe kunstmuru

XV voor

11.00 Eesti Vuti Liiga - Lasnamäe FC Ajax Valtu kunstmuruväljak 11.00 Pärnu JK II - Saku Sporting Pärnu Raeküla kunstmuruväljak 11.00 VJK Rakvere - Sillamäe JK Rakvere linnastaadion 14.00 Kohtla-Järve FC Lootus - Tallinna FC Flora II Kohtla-Järve Ahtme G. staadion 14.00 Narva JK Trans - Pärnu JK Vaprus Narva Kalevi staadion

naiste kalender Pühapäev, 23. august

14.00 Valga FC Warrior - Paide linnanaiskond Valga Kungla tn kunstmuruväljak

XVI voor

Pühapäev, 23. august

14.00 FC Kuressaare - Tallinna FC Flora Kuressaare linnastaadion 17.00 Tartu JK Tammeka - JK Tallinna Kalev Tartu Annelinna kunstmuru 17.00 Nõmme JK Kalju - Pärnu JK Hiiu kunstmuruväljak 17.00 Tallinna FC Levadia - Põlva FC Lootos Maarjamäe kunstmuru

Kolmapäev, 26. august Karikavõistluste finaal

XVI voor

Laupäev, 29. august

11.00 Tallinna FC Flora II - Eesti Vuti Liiga Sportland Arena 14.00 Sillamäe JK - Pärnu JK II Sillamäe linnastaadion 14.00 Pärnu JK Vaprus - Kohtla-Järve FC Lootus Sportland Arena 14.00 Lasnamäe FC Ajax - Valga FC Warrior FC Ajaxi kunstmuruväljak

Pühapäev, 30. august

14.00 Paide linnanaiskond - VJK Rakvere Paide linnastaadion 19.00 Saku Sporting - Narva JK Trans Saku staadion

XVII voor

Pühapäev, 30. august

14.00 Tallinna FC Flora - Tartu JK Tammeka A. Le Coq Arena I harjutusväljak 14.00 Pärnu JK - FC Kuressaare Pärnu Raeküla staadion 17.00 JK Tallinna Kalev - Tallinna FC Levadia Kalevi kunstmuruväljak 17.00 Põlva FC Lootos - Nõmme JK Kalju Lootospark

XVII voor

Reede, 4. september

19.00 Lasnamäe FC Ajax - Paide linnanaiskond FC Ajaxi kunstmuruväljak

Laupäev, 5. september

11.00 Eesti Vuti Liiga - Pärnu JK Vaprus Valtu kunstmuruväljak 11.00 Narva JK Trans - Sillamäe JK Narva Kalevi staadion 14.00 Valga FC Warrior -Tallinna FC Flora II Valga Kungla tn kunstmuru 14.00 Kohtla-Järve FC Lootus - Saku Sporting Kohtla-Järve Ahtme G. staadion 14.00 Pärnu JK II - VJK Rakvere Pärnu Raeküla kunstmuruväljak

Reede, 11. september

18.00 Paide linnanaiskond - Pärnu JK II Paide linnastaadion

Laupäev, 12. september

11.00 VJK Rakvere - Narva JK Trans Rakvere linnastaadion 11.00 Sillamäe JK - Kohtla-Järve FC Lootus Sillamäe linnastaadion 11.00 Tallinna FC Flora II - Lasnamäe FC Ajax Sportland Arena 14.00 Pärnu JK Vaprus - Valga FC Warrior Vändra alevi staadion

XIX voor

Pühapäev, 4. oktoober

17.00 Paide linnanaiskond - Narva JK Trans Paide linnastaadion

XXI voor

15.–20. september

14.00 FC Kuressaare - Tartu JK Tammeka Kuressaare linnastaadion 14.00 Nõmme JK Kalju - JK Tallinna Kalev Hiiu kunstmuruväljak 14.00 Põlva FC Lootos - Tallinna FC Flora Lootospark 14.00 Pärnu JK - Tallinna FC Levadia Pärnu Raeküla staadion

14.00 Tallinna FC Flora - Tallinna FC Levadia A. Le Coq Arena I harjutusväljak 14.00 Nõmme JK Kalju - FC Kuressaare Hiiu kunstmuruväljak 17.00 Põlva FC Lootos - Tartu JK Tammeka Lootospark 17.00 Pärnu JK - JK Tallinna Kalev Pärnu Raeküla staadion

Tütarlaste U17 EM valikturniir Rootsis 15.09. Soome – Eesti 17.09. Eesti – Rootsi 20.09. Läti – Eesti

Laupäev, 19. september või pühapäev, 20. september Naiste MM-valikmäng

19.–24. september

Tütarlaste U19 EM-valikturniir Tallinnas 19.09. Tšehhi – Eesti 21.09. Eesti – Rootsi 24.09. Sloveenia – Eesti

Kolmapäev, 23. september või neljapäev, 24. september Naiste MM-valikmäng

XIX voor

Reede, 25. september

19.00 Tallinna FC Flora II - Paide linnanaiskond Sportland Arena

Laupäev, 26. september

11.00 Lasnamäe FC Ajax - Pärnu JK Vaprus FC Ajaxi kunstmuruväljak 11.00 Kohtla-Järve FC Lootus - VJK Rakvere Kohtla-Järve Ahtme G. staadion 14.00 Valga FC Warrior - Saku Sporting Valga Kungla tn kunstmuruväljak 14.00 Eesti Vuti Liiga - Sillamäe JK Valtu kunstmuruväljak 14.00 Narva JK Trans - Pärnu JK II Narva Kalevi staadion

XX voor

14.00 FC Kuressaare - Põlva FC Lootos Kuressaare linnastaadion 17.00 Tartu JK Tammeka - Pärnu JK Tartu Annelinna kunstmuruväljak 17.00 JK Tallinna Kalev - Tallinna FC Flora Kalevi kunstmuruväljak 17.00 Tallinna FC Levadia - Nõmme JK Kalju Maarjamäe kunstmuruväljak

14.00 Tallinna FC Levadia - FC Kuressaare Maarjamäe kunstmuruväljak 17.00 Tartu JK Tammeka - Nõmme JK Kalju Tartu Annelinna kunstmuruväljak 17.00 JK Tallinna Kalev - Põlva FC Lootos Kalevi kunstmuruväljak 17.00 Tallinna FC Flora - Pärnu JK A. Le Coq Arena I harjutusväljak

XVIII voor

XX voor

20.00 Saku Sporting - Eesti Vuti Liiga Saku staadion

20.00 Saku Sporting - Lasnamäe FC Ajax Saku staadion

Neljapäev, 10. september

11.00 VJK Rakvere - Eesti Vuti Liiga Rakvere linnastaadion 11.00 Pärnu JK Vaprus - Tallinna FC Flora II Vändra alevi staadion 14.00 Pärnu JK II - Kohtla-Järve FC Lootus Pärnu Raeküla kunstmuruväljak 14.00 Sillamäe JK - Valga FC Warrior Sillamäe linnastaadion

Pühapäev,13. september

XVIII voor

Pühapäev, 6. september

Laupäev, 3. oktoober

Pühapäev, 27. september

Neljapäev, 1. oktoober

Pühapäev, 4. oktoober

XXI voor

Laupäev, 10. oktoober

11.00 Tallinna FC Flora II - Saku Sporting Sportland Arena 11.00 Eesti Vuti Liiga - Pärnu JK II Valtu kunstmuruväljak 11.00 Kohtla-Järve FC Lootus - Narva JK Trans Kohtla-Järve Ahtme G. staadion 14.00 Lasnamäe FC Ajax - Sillamäe JK FC Ajaxi kunstmuruväljak 14.00 Valga FC Warrior - VJK Rakvere Valga Kungla tn kunstmuruväljak

Pühapäev, 11. oktoober

14.00 Pärnu JK Vaprus - Paide linnanaiskond Vändra alevi staadion

XXII voor

Laupäev, 17. oktoober

11.00 Paide linnanaiskond - Kohtla-Järve FC Lootus Paide linnastaadion 14.00 Narva JK Trans - Eesti Vuti Liiga Narva Kalevi staadion 14.00 Pärnu JK II -Valga FC Warrior Pärnu Raeküla kunstmuruväljak 14.00 VJK Rakvere - Lasnamäe FC Ajax Rakvere linnastaadion 14.00 Sillamäe JK - Tallinna FC Flora II Sillamäe linnastaadion 14.00 Saku Sporting - Pärnu JK Vaprus Saku staadion

Neljapäev, 22. oktoober Play-off-mängud: ML 6. koht vs Esiliiga võitja ML 7. koht vs ML 8. koht

Laupäev, 24. oktoober või pühapäev, 25. oktoober Naiste MM-valikmäng

Pühapäev, 25. oktoober

Play-off-mäng: Mängu ML 6. koht – Esiliiga võitja vs mängu ML 7. koht vs ML 8. koht võitja

Kolmapäev, 28. oktoober või neljapäev, 29. oktoober Naiste MM-valikmäng

Pühapäev, 22. november 15.00 Jalgpallihooaja pidulik lõpetamine

2009 MÄRTS JALKA

esiliiga

Pärnu jalgpall tõvevoodis. Miks?

Eelmisel aastal kukkus JK Vaprus Meistriliigast astme võrra madalamale ning on sõnasõjas linnaga, kellelt vajatakse raha, et Pärnu esindusmeeskond esiliigas mängida saaks. Miks vaagub hinge Pärnu, aga temast väiksemad Paide ja Rakvere suudavad nurisemata mängida Meistri- ja esiliigas? Kent-Erik Schwede

õni kuu tagasi tegi Pärnu JK Vaprus avalduse, et kuna kulud esiliigas on samasugused kui Meistriliigas, kuid tulud seejuures õigupoolest puuduvad, võib JK Vaprus mängida algaval hooajal hoopis teises liigas Vändra alevi esindusmeeskonnana. Tekib küsimus, miks oli Pärnu Vaprus nii kergekäeliselt esiliiga kohast loobumas. „Kergekäeliselt ei tulnud siin midagi, avaldus kirjutati rahalistel kaalutlustel,” põhjendas tekkinud olukorda JK Vapruse tegevjuht Heiti Hendrikson ja lisas paar nädalat enne hooaja algust: „Hetkeseis on selline, et jalgpalli toetada ei soovita ning ettevõtetel on heategevuseks rasked ajad. Viimase informatsiooni järgi on linn nüüd justkui toetamas, esitasime ka litsentsitaotluse, kuid kuna allkirjad paberil puuduvad, ei ole meie osalemine esiliigas veel kindel. Üle oma varju ei saa me kahjuks hüpata ning TVMKd ei soovi ka teha.” Ettepaneku raha jagamiseks teeb linnale Pärnu spordiliidu juhatus, kuhu kuuluvad eri spordivaldkondade esindajad. Seal tuleb igaühel oma spordiala eest seista. Praegune süsteem paraku jalgpalli edendamist ei soosi. Tekib vastuolu, mis ajaks nii mitmelgi maksumaksjal karvad turri. Nimelt on jalgpall harrastajate arvult Pärnus kindel number üks, mis seljatab ülekaalukalt kõik teised. Kas poleks aus, kui rahajagamissüsteem oleks sõltuvuses harrastajate arvust? Sest kust see raha tegelikult võetakse, kui mitte nende lapsevanema60

JALKA MÄRTS 2009

Foto: Lembit Peegel

See pilt ei kajasta Pärnu vuti seisu. Seest on asi mäda. Kuidas suudavad Paide, Rakvere, Sillamäe ja teised? Aga Pärnust kostub nutt ja hala.

te kukrust, kelle võsukesed just jalgpalli oma meelisspordialaks valisid. Nemad ei tohiks sellepärast kannatada. Ülejäänud spordialad elavad justkui jalgpalli kulul.

Pärnu vutil pole vundamenti

Probleemi juured ulatuvad aga sügavamale. Pärnus puudub jalgpallil korralik ja süsteemne ülesehitus, kõik vanad olijad on oma mugava eluga rahul ega näita üles huvi luua Pärnusse ühtset ja süstematiseeritud infrastruktuuri. „Pärnu jalgpallimudelit võib võrrelda

majaehitusega – kui tahad, et maja koos püsiks, on vaja materjali, kuid selles olukorras ei saagi maja ehitada. Tugev vundament on küll olemas (noortetöö), kuid peale selle tuleb ehitada veel seinad ja katus, mida keegi teha ei taha,” nendib JK Vapruse üks tulihingelisemaid eestvedajaid Reigo Tõnsberg. „Jalgpalli harrastab Pärnus kolme klubi (Pärnu Jalgpalliklubi, JK Vaprus, Pärnu Kalev) peale kokku umbes 600–700 noort ning praegu valitseb süsteemis olukord, kus noormängija toksib siin 16nda eluaastani ja siis jäetakse kuhugi

esiliiga ripakile. Kui me kaotame ära Meistrivõi esiliiga astme, pole noortel jätkusuutlikuks arenguks kuhugi püüelda.” Kui enamik Eesti klubisid saab omavalitsuselt toetust pearahana, mille kulutamise üle saavad nad isiklikult otsustada, siis Pärnus jaotatakse raha klubide vahel ära blokkidena nii, et linnavalitsus otsustab, kui palju raha ta maksab treeneritele, staadioni korrashoiuks, noormängijate arendamiseks ja esindusmeeskonna toetuseks. Kuna linn maksab treeneritele head palka, loob see viimastele mugava olukorra, kus ei soovita muutustest midagi kuulda.

“

Kas poleks aus, kui rahajagamissüsteem oleks sõltuvuses harrastajate arvust? Ülejäänud spordialad elavad justkui jalgpalli kulul.

“

Üks JK Vapruse visioon on liita Pärnu klubid üheks tervikuks ja olla Eesti jalgpallimaastikul tugev löögirusikas. Eesmärk on tuua staadionile vähemalt 2000–3000 inimest nagu varasematel aegadel. Klubi ei peaks olema ilmtingimata Meistriliiga tipus, vaid tähtis on see, et noored käiksid staadionitel omadele kaasa elamas ja neil oleks, kuhu pürgida. Reigo Tõnsbergi sõnul on oluline mitte lasta oma noormängijatel minema

kõndida: „Pärnu Jalgpalliklubi annab peaaegu tasuta meile mängijaid, keda meie peame oma kulul üleval. Teatud ajaetapil siirduvad need mängijad pealinna, raha läheb kasvatajaklubile ja meile öeldakse lihtsalt „aitäh”. Hiljem müüakse seesama mängija kuhugi välismaa klubile ja meie jääme jällegi ilma tuluta. Kui me tahame oma mängijaid siin hoida, oleks vaja neile maksta, aga selleks on vaja, et oleks süsteem, mis tagaks võimaluse noortel Pärnus jätkata. Korralikku infrastruktuuri saab hakata ehitama alles siis, kui esindusmeeskond on tugev. Hiljem tulevad piletimüügitulu, sponsorid ja mängijate müügitulud. Jalgpall peab hakkama ennast ise ära majandama. Noortetöö on olnud siiamaani väga hea, kuid Pärnu vaatepunktist oleks kasulik, kui kasvatajaraha tuleks tagasi. Lähitulevikus oleks kasulik alustada ka spordiklasside rajamisega.”

Pärnul läheb enesekehtestamiseni 15 aastat

Ülaltoodud olukord võib olla Eesti jalgpalli üldisele arengule hea, kuid Pärnu huvidest lähtuvalt mitte. Praegu liiguvad andekamad mängijad Pärnust suurematesse klubidesse, kus on paremad võimalused arenguks ja hiljem hea õnnestumise korral ka endale välislepingu soetamiseks. Olukord on silmanähtavalt keeruline

ja vajab kiiremas korras lahendamist. „Oleme alles alguses, tahame taastada klubi traditsiooni,” tõdeb Tõnsberg. „Kõik treenerid on nagu sotsiaaltöötajad, kes hoiavad lapsi spordi juures, loovad sportlikke tulemusi ning kasvatavad tulevastele jalgpalluritele fänne. Et Pärnu jalgpall suudaks Eesti-siseselt tugevat konkurentsi pakkuda, läheb veel kõvasti aega – alles aastate pärast võib loota täisprofessionaalset esindusmeeskonda. Praeguse seisuga oleme õnneks veel kaardil, kas suunaga üles- või allapoole, on kõrvaltvaataja otsustada. Probleeme on, kuid potentsiaal tõusta tippklubiks on täiesti olemas.” Juhul kui kõik õnnestub plaanipäraselt ja linnalt saadakse vajalik summa, on eesmärk ennast tagasi Meistriliigasse võidelda. Kõrgliigas mängimine tagab klubile ka suurema rahalise toetuse noortetöö edendamiseks FIFAst ja UEFAst. Heiki Hendriksoni sõnul on mängijate selekteerimine – kes mängib esindus-, kes duubelmeeskonna eest – veel ees: „Tibusid loetakse kevadel. Samas on meil päris head noored poisid, kellel on paras esialgu esiliigas omavanustega jõudu katsuda. Elu lõpuni sinna sitsima jääda ei soovi ning tahaks tagasi kõrgseltskonda murda. Koosseis peaks jääma üldjoontes samaks, mis eelmiselgi hooajal, vaid kaks mängijat on oma vormi tagastanud.” Foto: Lembit Peegel

Vaprus (kollases) võitlemas Nõmme Kaljuga. Millal on Pärnul jälle asja kõrgemasse seltskonda? 2009 MÄRTS JALKA

II liiga

Meistriliiga duubel arendab Eesti väikelinna vutti

Vaid 6333 elanikuga Türi linna jaoks oli tõeliseks uudiseks see, et uueks hooajaks Meistriliigasse tõusnud Paide Linnameeskond valis enda duubelvõistkonnaks just II liiga lõuna/lääne tsoonis mängiva Türi Ganvixi. Kristjan Lukk koondislasi, kuid ka nendest „Minu jaoks oli see väga käis türilaste jõud üle. suur üllatus, et meid valiti „Türi vallas pole ükski duubliks, sest varem oli ju klubi nii kaugel olnud – selleks Paide Kumake,” sõJärvamaa jaoks on tegu nas Türi jalgpalli eestvedaja seega ajaloolise sündmusega. Vitali Gansen. „Mul on hea Samas oli meil Vaprusega meel, kui meie mehed saaka õnne,” nentis Gansen, vad Paidet aidata. Oleme kelle algatatud tänuväärne kõik üks Järvamaa ning tegevus on ka noortevuti nemad saavad kasutada meie arendamine Türil. mängijaid ja meie võib-olla Eelmise aasta Ganvixi nende omi.” mõõnaperioodi ajal klubiga Klubi ajalugu on Ganvixil liitunud 71-kordne Eesti Paidega mõnevõrra sarnane. koondise internatsionaal Sel aastal oma viiendat teViktor Alonen näis olegutsemisaastat tähistav klubi vat suurepärane valik ka pallis 2005. aastal veel Eesti Vitali Ganseni jalgpalliarmastus on andnud talle väärilise tasu: tema klubi on Meistriliiga meeskonna duubel! noortetreeneriks. Nii tumeistrivõistluste V liigas, mest hea meel, et oleme endale nime lebki Alonenil sel hooajal tegusid teha kuid on tõusnud peaaegu iga aastaga teinud ja jõudnud II liigasse ning nüüd platsil, kuid ka selle kõrval, sest veel astme võrra kõrgemale. Erandiks oli ka Paide linnameeskonna duubliks.” on ta Ganvixi peatreener ning kahe vaid eelmine aasta, kui hooaja esimene Ise on Gansen kunagi samuti vutti noortegrupi treener. Noortegruppides pool ei õnnestunud eriti, ning seetõttu mänginud. Mees on Paide Linnameestegelevad jalgpalliga 60 last, kes käivad jätkatakse II liigas. Paide on aga välja konna peatreeneri Viktor Metsa kas1.–6. klassis. jõudnud Meistriliigasse, seega on veel vandik, kes pole paraku jalgpallurina nii Aegade jooksul on Ganvixi tulemusGanvixil arenguruumi. kaugele jõudnud kui Tarmo Neemelo, tega käsikäes kasvanud ka inimhulk triLiivo Leetma või vennad Roobad. Aga büünidel. Kui viiendas liigas mängides oli Ganvix võib kiidelGansen on tänulik Metsale, kes teda platsi kõrval võib-olla 10–15 inimest ning jalgpalli armastama pani. Veel praegugi linna peal kisuti mängureklaame tänavada sellega, et kuulub Eesti liigutab Gansen ennast vutiväljakul, postide ja seinte pealt maha, siis praegu karikavõistlustel 8 parema mängides eelmisel aastal Järvamaa võib rekordiks pidada umbes 70 pealtvaameeskonna sekka. meistrivõistlustel veteranide võistkontajat. Umbes nii palju rahvast meelitatakse nas ning tehes praegu kaasa Ganvixi staadionile karikamängude ajal. Kahtlemata on kasvanud ka jalgpalli Klubi nimi Ganvix tuleb selle asutaja trennides. harrastavate inimeste arv ning seda Vitali Ganseni nimest. Klubi nii nõu kui ka jõuga toetaval mehel on oma fir- Noortegrupid ja kunstmuruväljak mitte ainult klubiga seotud inimeste Viie aasta jooksul on jalgpall Türil suure arvel. Eelmise aasta lõpus avati Türil ma Ganvix Kaubandus OÜ ning sama sammu edasi liikunud. Peale II liigas Järvamaa esimene kunstmuruväljak. nimi pärandati ka klubile. Idee klubi pallimise võib Ganvix kiidelda sellega, Riigikogu liikme Tõnis Kõivu, Eesti asutamiseks tuli aga omal ajal Järvamaa et kuulub Eesti karikavõistlustel kahek- Jalgpalli Liidu ning Türi valla koosmeistrivõistlustel osalemisest. töös rajati 1 200 000 krooni maksnud „Olen hingega jalgpallis sees, kuna see sa parema meeskonna sekka. Mäletatakunstmuruväljak mõõtmetega 40 x 25. on minu klubi ja siin mängivad Türi valla vasti jõudis Ganvix nii kaugele Pärnu „Avamispeoks” oli viie Järvamaa meesning Järvamaa mehed. Nii Türi vallas kui Vapruse diskvalifitseerimise tõttu. Järgmises ringis mindi seetõttu kokku konna turniir, mille pani loomulikult ka Järvamaal jalgpalli populariseerinud FC Toompeaga, kus on suur osa endisi kinni Ganvix. Ganvix on väike klubi ja mul on süda62

JALKA MÄRTS 2009

“

III liiga

Tudengijalgpalli lipulaev FC Fauna sihib II liigasse „Fauna meeskond alustas oma esimest mängu seitsmekesi ning nii mõnigi mees oli parajas konditsioonis,” räägib meeskonna kauaaegne mängija Rait Rodi. „Aga järjest tilkus mängijaid juurde ning kohtumise lõpuks oli meeskond koos. Eks ta alguses oligi rohkem lõbu pärast – tõeline tudengivärk.” Praeguseks on Fauna meeskond Tamme staadionil palli taga ajanud üle kümne aasta ning parima saavutusena on ette näidata Eesti meistrivõistluste teise liiga kuues koht. „Tõsisem ning sihipärasem töö hakkas meil pihta 2001. aastal, kui jõudsime kahe aastaga neljandast liigast teise,” räägib aastatel 2001–2003 mängiva treeneri kohuseid täitnud Rodi.

et otsitakse mängijaid,” räägib mees. Projekti algatajatelegi üllatuslikult tuli esimesele kogunemisele sadakond inimest. Vastukaaluks tolleaegsele Eesti jalgpalli meistrile FC Florale sai Tartus loodud klubi nimeks FC Fauna. Pikka aega keerles meeste peades idee kunagi Eesti tippklubiga rinda pista. Fauna mängijate unistus täitus 2004. aastal, kui Arno Pijpersi juhendatav Flora ürituse „Võim vs Vaim” raames ülikooli meeskonnaga kohtus. „Kohal olid Martin Reim ja Raio Piiroja ning teisedki kõvemad tegijad,” meenutab Rodi floorakate 1:0 võiduga lõppenud mängu. „Kuigi mängisime lühendatud ajaga (2 x 30 min – toim) arvan siiski, et saime nendega üsna hästi hakkama.” Ütleme nii, et esimene FC Fauna suurimate saavutustena hooaeg oli meil heas mõttes toob Rodi teise liigasse jõudmise kõrnagu loomakari väljakul. val SELLi mängude (rahvusvahelised üliõpilasmängud) ning kõrgetasemelise Eesti meistrivõistluste debüüdi tegi tudengite talijalgpalli 3. koha. Kuna FC Fauna 2000. aastal. „Ütleme nii, et esiFauna enamiku mängijatest moodustamene hooaeg oli meil heas mõttes nagu vad Tartu ülikooli üliõpilased, muutub loomakari väljakul,” naljatleb Rodi. meeskonna koosseis peaaegu igal aastal tunduvalt. „Kokku tulid mehed, kes võib olla esimest korda elus palli taga ajasid.” „Algsest võistkonnast ongi peale minu Mehe sõnul polnud ka väga harulvist ainult üks mees veel,” teab Rodi. dane, et kohale tuldi pisut piduse ning Klubi reegli kohaselt võib meeskonda napsise peaga. Jalgpalliklubi asutamine väljastpoolt ülikooli kuuluda vaid kolm 1998. aastal toimus nii nagu enamikul mängijat. FC Fauna meeskonda ning Eesti amatöörmeeskondadest. mängijaid ei ühenda üksnes jalgpall. „Ühel sõpruskonnal tekkis soov jalg- Traditsiooniliselt käiakse ka soomatkadel ning peetakse talve- ja suvepäevi. palli mängida ning pandi üles kuulutus, „Üritame ka ühiskondlikel projektidel abis käia. Näiteks võtsime eelmisel aastal osa üritusest „Teeme ära” ning ürituse „Võim vs Vaim” raames kogusime raha loomade varjupaiga jaoks,” räägib Rodi. Põhilise fännibaasi moodustavad FC Fauna endised mängijad. „Minu mäletamist mööda olime Eestis esimesed, kes endale fännisallid tegid. Nüüd on toetajatel võimalik Haljasalal igasugused treeningud rangelt keelatud! Aga muidugi! endanimeline särk soetada,” Otse loomulikult! teab meeskonna „veteran”.

“

Carmen Kass + tudenginaljad = FC Fauna.

Tamme staadioni kehva seisukorra tõttu kolib kolmanda liiga lõunatsooni 9. kohaga lõpetanud Fauna uueks hooajaks Kaagvere jalgpalliväljakule. „Tartu probleem on selles, et väljakuid on palju vähem, kui vaja oleks,” sõnab Rodi. Olles Tartu ülikooli ametlik jalgpallivõistkond, on senimaani pääsetud oma rahakoti suuremast kergendamisest. „Ülikool võimaldab meil tasuta treeningbaase kasutada. Seoses majanduslikult keerulise olukorraga saame neilt vaid meistrivõistluste osavõtutasu,” selgitab Rodi. „Varem toetasid nad meid ka igal aastal 30 000–35 000 krooniga, millega saime koduväljakukulud ning treeneri palga kinni maksta.” Rodi sõnul on FC Fauna tulevikueesmärk taas kord meistrivõistluste II liigasse pääsemine: „Aga eks see on meie jaoks ka maksimum. Kõrgemal tasemel mängimiseks oleks vaja juba korralikku klubisüsteemi ning hoopis suuremates summades rahastamist.” Kalev Salla

Klubi on meeleolukalt kaasanud ka Carmen Kassi ja Kõutsi, kelleks oli Eesti koondise coach Arno Pijpers!

2009 MÄRTS JALKA

IV liiga

FC Majandusmagistri lugu algas särgist

uidas sobivad rohelisele vutimurule kokku akadeemiline korrektsus, mängu ilu otsimine ning higine võidujanu? „Oivaliselt,” kinnitab neljandas liigas mängiva FC Majandusmagistri mänedžer Tarmo Koppel. Umbes kaheksa aastat tagasi kogunes seltskond Tallinna Tehnikaülikooli tudengeid, et pingeliste loengute ning teadustööde vahepeal hoida ennast heas sportlikus vormis väljakul nahkkera taga ajades. Praeguseks on sellest sõpruskonnast välja kasvanud Eesti neljandas liigas kaasa lööv meeskond FC Majandusmagister, mille mänedžeri Tarmo Koppeli sõnul kannustab neid väljakul idealistlik soov taguda vutti mitte võidu ega karikate, vaid ilusa mängu ning laheda seltskonna pärast.

Sinine ja oranž – akadeemilisus ja ettevõtlikkus Täpsemalt öeldes algas majandusüliõpilaste jalgpallisaaga pihta ühest jalgpallisärgist. „Tahtsime teha kursusele ühtset vormi ning üks jalgpallilembeline härra pakkus välja, et võiksime kasutusele võtta jalgpalliformaadis särgi,” kõneleb Koppel ning lisab, et sealsamas esimesel tiimi koosolekul määrati ka tulevase meeskonna särgivärvid. Sinine ja oranž. „Sinine sümboliseerib akadeemilisust ning oranž ettevõtlikust.” Innovatiivne tudengiseltskond riputas särgipildid pahaaimamatult üles oma

FC Majandusmagistri fännidki kannavad putsasid.

JALKA MÄRTS 2009

veebileheküljele, kus neid märkasid Keskerakonna noortekogu liikmed ning ... viskasid neile piltlikult öeldes rohelise kinda. „Nad pidasid meid mingiks vutimeeskonnaks ning kutsusid endaga palliplatsil jõudu mõõtma,” räägib Koppel. „Me ei tihanud neile ära öelda, võtsime pakkumise vastu, kaotasime vist 0:4, aga leidsime, et just see on meie jaoks sobiv ala.” Nii algas Tehnikaülikooli majandusmagistrite vutisaaga. Praeguseks on vutimeeskonnast kasvanud välja ligi viitsadat inimest ühendav klubi, kus peale jalgpalli harrastatakse ka suusatamist, rattasõitu ning kergejõustikku. „Oleme käinud ka heategevusprojektide raames Eesti valdades kohalikele majandusnõu andmas.” Päeval analüüsitakse mikroning makromajanduslikke vaatenurki ning õhtul saadakse kokku palliplatsil. Kui pikki aastaid piirdus meeskonna kooskäimine vaid treeningute ning vahel harva ka sõpruskohtumistega mõne sõsarmeeskonna, näiteks Inglismaa poliitikutest ning meediainimestest koostatud FC Westminster Wanderersi vastu, siis mullu küpses noortel ja vihastel triblajatel soov proovida oma tiibade kandevõimet Eesti neljandas liigas. „Saime TTÜ-lt natuke stardiraha ning läksime võistlustulle,” ütleb Koppel ning kiidab meeskonnaga teeneka treeneri Benno Taela ennastohverdavat tööd sellipoiste vutioskuste lihvimisel. „Ta on tõeline oma ala entusiast, kelle käe all on meeskonnal toimunud tohutu areng.” Praeguseks on Tael FC Majandusmagistrile vutihariduse jagamisest tagasi tõmbunud ning silmapiiril, nagu kombeks öelda, on uus treener. Aga temast on taktikalistel kaalutlustel veel vara kõnelda. Esimene hooaeg neljandas liigas oli lahedate sõprusmängudega harjunud arvutispetside ja inseneride jaoks tõeline šokk. Tarmo Koppel tunnistab valehäbi tundmata, et idealistlike plaanidega hooajale vastu läinud majandusmagistritest sõideti rohelisel pallimurul sageli piltlikult öeldes tankiga üle. Meeskonna

kapteni Rain Riisimäe sõnul osutus neljanda liiga tase üllatavalt kõvaks, iga täistabamuse nimel pidi valama liitrite kaupa higi. „Hooaeg oli pikk ja väsitav,” tunnistab Riisimäe ning Koppel lisab ausa ülestunnistuse, et aasta peksupoiste tiitli võiks julgelt neile omistada. FC Majandusmagistri mängijad olid sattunud otsekui karmi reaalsuse keskele, nagu sinisilmsed karjapoisid maruvihaste pullide teele. „Kui meie jaoks oli tähtis mängu ilu, siis liigas loeb paraku ainult võit.” Sagedastes allajäämistes murenes meeskonna võitlusvõime. Seda selgemalt jäi meelde esimene võit: „Võit lubas meil selja taha jätta tühja koti tunde.” Magusat emotsiooni ta mäletab, ent vastast mitte. „Ka see näitab, et lihtsalt võidud pole meie jaoks kõige tähtsamad asjad.”

Palli tuues koera eest peitu

Hooaja eredaimate hetkedena meenub Koppelile kohtumine Pirital mängivate mägirahva päritolu vutimeeste vastu, kelle omapärast mängustiili oli kõrvalt huvitav jälgida. Põnevust jätkus mujalegi. Et mänguareenideks olid tavaliselt kõva kunstkattega väljakud kusagil elumajade lähedal, siis olid mängijad sageli sunnitud palli äratoomiseks kuni 500meetriseid jooksuretki tegema. „Korra pidime ka üle kahemeetrise aia ronima, hea, et koera käest hammustada ei saanud,” muheleb Koppel möödunut hooaja adrenaliinilainetusi meenutades. Üks asi torkas Koppelile veel silma: „Kohtunikud tegid oma tööd väga kohusetruult ning asjalikult. Kõik vead vilistati korrektselt ära.” Mänedžerina on Koppelil selge ettekujutus ka järgmise hooaja prioriteetidest. Ta usub, et meestel kibelevad juba käed ja jalad vutivõitluste poole. Et tudeerida võitmise iidset kunsti ning allajäämiste puhul tõelist enesevalitsemist. „Kaotuste korral purunevad tihtipeale emotsionaalsed piirid ning tunded saavad voli – meie proovime õppida neid väljakul ohjeldama,” selgitab ta. Koppeli sõnul kasutab ta ka igapäevatöös majanduskoolitajana oma seminaridel viiteid jalgpallile. Tema sõnul võiks jalgpalli ning elu vahele lausa rasvase võrdusmärgi tõmmata: „Ole sihikindel ja kartmatu. Ebaõnnestumised ei saa toita meie hirmusid.” Rando Soome

saalijalgpall

Kaks suurt põhjust armastada futsali On kaks peamist põhjust, miks saalijalgpall on Eestis sobilik ala. Üks on kahtlemata meie kliima, mis soosib sisealasid. Ja teine mängu kiirus, mis teeb ta ligitõmbavaks. Mart Kase

utsal on atraktiivne saalis mängitav meeskonnamäng. Platsil on neli meest ja väravavaht. Poolaeg kestab 20 minutit puhast aega, mõlema poolaja kuues viga ja iga järgnev viga on müürita karistuslöök kümnelt meetrilt. Futsali pall on väiksem ja raskem kui jalgpall, aute peab mängima platsile täpselt küljejoone pealt. Need on mõned põhilised reeglid, mille järgi kaheksa Eesti futsali meistriliiga klubi ning 17 esiliiga kahe tsooni klubi igal nädalavahetusel Eesti spordisaalides detsembri algusest veebruari lõpuni võitlevad ja võistlevad. Saalijalgpall sarnaneb pigem käsipalli ja jäähokiga kui suure jalgpalliga, sest mängu võitmiseks on tähtsad kiired ja pidevad vahetused ning sisseõpitud kombinatsioonide ja liikumiste korrektne täitmine. Kaks põhjust, miks Eestis mängida ja jälgida futsali, on atraktiivsus ja kliima.

Kliima ja mäng

Eestis on neli aastaaega ning kliima muutub pidevalt ja ootamatult. Üksteist üheteistkümne vastu jalgpallimäng on tihti täpselt nii hea, kui hea on ilm. Lume sees kunstmuruväljakul rabelemine on väga erinev mängust, mis toimub ideaalsel murul sooja ja päikesepaistelise ilmaga. Futsali väljakul on katus peal, ilmast ei sõltu midagi. Jah, muidugi, ka futsal veidi moondub erineva suuruse ja põrandakattega saalis, kuid need on vaid nüansid. Futsal on ilmast sõltumatu.

Kliima ja pealtvaatajad

Vaatajal peab olema mugav. Ükskõik, mida inimene jälgib – teatrit, kino, spordivõistlust, loengut –, kui tal ei ole mugav, siis teda ei huvita. Futsali pealtvaatajal on soe, sest spordisaalis üldjuhul köetakse. Inimese tahe ja oskus nautida on otseselt seotud tema tujuga.

Foto: Mikk Meelak

Kui mängija rohelises üritab kannasöötu, on vastased ilmselt haneks tõmmatud.

Futsali on mugav jälgida, sest jope võib seljast ära võtta ning vihmavarju pole ka kunagi vaja.

Atraktiivsus ja mäng

Futsal on kiire mäng, muutuv ja sündmusterohke. Ohtlikke olukordi tekib palju. Näiteks kohtuniku igal vilistatud veal on suurem kaal kui paljudel teistel spordialadel ja see tingib tihtilugu purskavat emotsionaalsust nii mängijatelt, treeneritelt kui kaasaelajatelt. Kui mäng on ebavõrdne, siis saab nautida väravaid, kui mäng on pingeline, siis saab nautida pinget, mis kaasneb iga mängija iga otsuse ja liigutusega. Futsali mäng ei jää peaaegu mitte kunagi 0:0.

Atraktiivsus ja pealtvaatajad

Distants mängu ja pealtvaatajate vahel on väike ja nii on iga jälgija platsil toimuvatesse sündmustesse tugevalt haaratud. Igavus on välistatud, sest midagi juhtub alati. Mõnikord lüüakse vägevaid väravaid, mõnikord kummalisi, mõni-

kord on võistkonna varumeestepingilt tulevad juhtnöörid röökivad ja naljakad. Tasub ainult saali tulla. Samuti võib futsali pidada potentsiaaliga telealaks, sest vahelduvate situatsioonide tõttu on saalijalgpalli huvitav jälgida ka kodust diivanilt. Kiire võistkonnasport on kõige kaasahaaravam sport. Futsali maine on Eesti koondise halbade tulemuste tõttu madal. Aga kõik muutub, parimad mängijad hakkavad asjasse tõsisemalt suhtuma ja välja on kujunemas nii mõnigi saalijalgpalli spetsiifilist taktikat kompav treener. Saalijalgpalli ei saa ega tohi võtta päris jalgpalli konkurendina, nii publiku kui ka mängijate mõttes. Mõlemat ei jõua mängida mehed, kes seavad suures jalgpallis endale sportlikke eesmärke. Kuid amatöörvõistkondadele on saalis tehnilise ja võistkondliku futsali harrastamine ideaalne talvine vaheldus. Futsal sobib Eestisse, ala arenguks on vaja vaid pühendunud mängumehi ning kirglikke kaasaelajaid. 2009 MÄRTS JALKA

lisaaeg

Ka Tikenberg USAs testimisel Tallinna Kalevi kahe viimase aasta parim väravakütt Tiit Tikenberg (pildil) käis testimas David Beckhami koduklubis Los Angeles Galaxy. Igalt soovijalt kasseeriti 150 dollarit, 400 mängija hulgas jõudis Tikenberg 48 parema hulka. „Mängijaid oli igasuguse tasemega – alates meie neljanda liiga harrastajate tasemest päris proffideni välja,” rääkis eestlane Sportnetile. „Kedagi ära ei aetud. Esimene ring, millest ka edasi pääsesin, oli suhteliselt lihtne. Teises, kuhu pääses 80–90 mängijat, oli tase juba võrreldav meie esiliigaga, kolmandas juba meie kõrgliigaga võrreldav. Üks treeneritest rääkis minuga konkreetsemalt, uuris minu tausta ja tundus olevat huvitatud. Lõpuks valiti kõigi seast välja üks mehhiklane, kes liitus Galaxy treeninglaagriga. Teiste kontaktid jäeti alles ja ehk võetakse kellegagi veel ühendust.” Viimases omavahelises mängus lõi Tikenberg värava, matš lõppes 1:1. Mänge vaatasid noortetreenerid ja Galaxy reservmeeskonna loots. 2005. aastal käis DC Unitedis testimas praegune Paide linnameeskonna mängija Meelis Rooba. Tema jõudis 40 testija seas nelja parema sekka, kuid vigastus tõmbas edasisele kriipsu peale.

Kolm Barcelonat Eesti meistrivõistlustel Kui küsida, mis seos on Paide linnameeskonnal ja Narva Transil kuulsa Barcelonaga, ei tuleks õiget vastust kaua oodata. Loomulikult on selleks särk. Paide mehed kasutavad Barca vana mudelit peenikese triibuga ja Narva omad viimast malli. Aga mis Meistriliiga klubil on veel midagi ühist Barcelona särgiga? Eks ikka Tallinna Kalevil – neil ju Kataloonia klubiga ühine särgisponsor! Tegelikult on asi muidugi vastupidi – mõlemad klubid toetavad hoopis UNICEFi! Fotod: Peeter Langovits/Postimees/Scanpix

JALKA MÄRTS 2009

Tabloo nagu Kalevite kants Foto: Lembit Peegel

Miks meie statkale Eesti – Brasiilia mängu ei antud? Me mahutame 20 000 inimest ära!

Teie staadion on ajast-arust!

Aga kas Lilleküla staadion mind ei taha laenata?

Tallinna Kalevi staadionile kuulub Eesti absoluutne publikurekord 20 000 või isegi enama inimesega, kui 1956. aastal võitis Tallinna Dünamo rootslaste Sturet 3:0.

Levadial oma maskotipoisid Alates sellest aastast saadab Tallinna Levadia kodumängudel mõlema meeskonna platsile üks maskotipoiss, kelleks on klubi kasvandik. Algust tehti 7. märtsil Maarjamäe kunstmurul, kus võõrustati FC Kuressaaret. Levadia kapteni Konstantin Naha käe kõrval sammus väljakule Antti Järva ja saarlaste kapteni Martti Puki kõrval tegi sama Levadia vutipoiss Jasper Janter (piltidel). Mõlemad on treenivad Erkki Viisma käe all 2000. aastal sündinud poiste grupis. „Jalgpalliliit küsis klubidelt, mida maskotipoiste mõttest arvata, aga meie olime juba varem plaaninud seda kasutama hakata,” selgitas Levadia pressiesindaja Indrek Petersoo.

Fotod: Märt Vassiljev (Soccernet)

2009 MÄRTS JALKA

JALKA MÄRTS 2009