JALKA (aprill 2009) by Jalka

hind 29 krooni aprill 2009

AVE PAJO:

tahaks olla 16aastane! Armeenia õppetunnid Saaremaa tagurpidiklubi Aameraas Austraalia vutt lämmatab rahvusvähemusi Postrid: Steven Gerrard / Samir Nasri / Alessandro del Piero Sergio Ramos ISSN 1736-7379

Pluss: Martin Vunk, Sergei Pareiko, Siim Luts, Antti Rosenberg, Mati Gilden, Tõnis Starkopf, Miko Pupart, 2009Kompanii APRILL JALKA 1 HÜJK Emmaste, Kohila Püsivus, Märjamaa

Jälgi Trio mängu Bet 'is

1,95

FC Levadia Tallinn

2,25

FC Flora

7,00

JK Trans Narva

10,00 Nõmme Kalju 10,00 JK Sillamäe Kalev 250

JK Tulevik Viljandi

500

JK Tallinna Kalev

1000

JK Tammeka Tartu

VÕIT = KOEFITSENT x SINU PANUS Koefitsendid seisuga 31.03.2009

TRIOBET ARMASTAB SPORTI! TrioBet nüüd Sinu taskus

www.triobet.com

sisukord

hind 29 krooni aprill 2009

Kaanelugu

AVE PAJO:

Pluss: Martin Vunk, Sergei Pareiko, Siim Luts, Antti Rosenberg, Mati Gilden, Tõnis Starkopf, Miko Pupart, HÜJK Emmaste, Kohila Püsivus, Märjamaa Kompanii

Ave Pajo tahaks olla 16aastane või veelgi noorem, sest siis areneks ta uute inglastest treenerite käe all kiiremini. Teatud mõttes, arvab Pajo, tulid positiivsed muudatused Eesti naistejalgpallis talle liiga hilja.

Persoonid & intervjuud

Esikaanel: ave pajo Foto: lembit peegel

Martin Vunk

Nr 4 (16) 2009

Sergei Pareiko

Eesti Jalgpalli Liidu ajakiri Ilmub 12 korda aastas

Gustav ja Kalev Kotkas Miko Pupart

Peatoimetaja:

Siim Luts

Indrek Schwede indrek@jalgpall.ee

Antti Rosenberg

Fotograaf: Lembit Peegel

Mati Gilden Samir Nasri

Ajakirja makett: Jaanus Samma

Kolumnid

Kujundaja: Kaia Saaremets Keeletoimetaja: egle pullerits Väljaandja: Eesti Jalgpalli Liit

8 45 51 52

Indrek Schwede

Antonio Diaz Rando Soome Malle Koido

Tellimine: www.post.ee

Rubriigid

Tellimishinnad: Aasta 348 krooni

4–7 54 66

Siit ja sealt

Poolaasta 174 krooni Toimetuse postiaadress:

Lembit Peegel

Jalka, Eesti Jalgpalli Liit,

Lisaaeg

Asula 4c, 11312 Tallinn

Liigad

Trükitud kroonpressis

56 58 61 62 63 64 65

Meistriliiga

meie autoreid:

Naised

Rando Soome (41)

"Poisikesena Tamula järve äärsete majade hoovides vutti mängides lõin 1978. aasta maailmameistrit argentiinlast Mario Kempest matkides mõnegi meeldejääva värava. Kuna Võru ja jalgpall käivad kokku nagu Sahara kõrb ja pingviinid, langes minu valik hiljem hoopis võrkpalli kasuks. Ent vutti meeldib mulle siiamaani telerist vaadata, ning mis seal salata, ka sulepead haarates jalgpalliteemadel arutleda.“

4 4 20 23 28 29 40 42

Esiliiga II liiga III liiga IV liiga

Saalijalgpall

Muu Eesti – Armeenia topeltduell Saaremaa jalgpall Austraalia rõhub rahvusi

10 24 46

Postrid SAMIR NASRI SERGIO RAMOS

STEVEN GERRARD ALESSANDRO DEL PIERO 2009 APRILL JALKA

siit ja sealt

kõige kallim koll Martin Vunk

Foto: Lembit Peegel

Lõin selle Inglismaal oma esimeses mängus Hartpury kolledži eest. Tegemist oli kõrgeima üliõpilasliigaga, ma ei teadnud midagi sealsest tasemest, olime paar nädalat trenni teinud, hooaeg alles algas. Kohtusime eelmise hooaja võitjaga, enne mängu räägiti, et tuleb kõva mäng. Tase oli okei ja mäng jõuline. Mina tahtsin end tõestada ja ka treenerile oli vaja ka tõestada, et ma pole mingi lambimees kuskilt lambiriigist. Võitsime 3:2 ja minu värav oli vist 2:1 värav. Lõin 25 meetri pealt. Kõigepealt tuli pikk sööt ette, ründaja võttis palli omaks 16kasti nurgas, tegi löögipette ja tõi palli sööduga tagasi. Olin talle vaheajal öelnud, et kui saad, too pall 16-kasti taha välja, sest seal on ruumi. Võtsingi palli omaks ja lõin ristnurka. Ilm oli kehv, väravavaht ei osanud reageerida. Mulle on see mälestusväärne värav, sest hooaja lõpus valiti see hooaja ilusaimaks. Usun, et meie üliõpilasmeeskonna tase oleks võrdne praeguse Meistriliiga keskmike tasemega. Mängud olid väga jõulised.

kõige parem tõrje Sergei Pareiko Mäletan hästi kaht tõrjet. Esimese tegin kunagi Walesis Eesti U18 koondises. Löök tuli 20 meetrilt vasakusse ristnurka. Suutsin palli näppudega puudutada ja nurgalöögiks tõrjuda. Nägin lööki hästi ja reageerisin. Hüpe õnnestus ja ulatasin palli puutuda. Poisid ütlesid pärast, et pall lendas täpselt ristnurka. Kaotasime selle mängu 0:1, tõrje tegin 0:0 seisu pealt. Teine tõrje oli Tomskis, kui Tomiga 2005. aastal Moskva CSKAga mängisime. Oli karistuslöök. Nende mängija tegi söödu 7 meetri peale ette posti ja vastane lõi peaga. Seisin keskel ja ta lõi alla nurka. Ei teagi, kuidas tõrjuda jõudsin. Pall põrkas, küllap oli tal hoogu vähem ja viimasel hetkel sain näpud vahele. Siis lõin palli jalgadega nurgalöögiks. See oli selline intuitsioonitõrje. Olen väga palju juurde saanud Venemaal, sest Levadias polnud minu ajal väravavahtide treenerit. Ka Itaalias sain eraldi väravavahitrenni. Venemaal teeme kogu aja eriharjutusi.

JALKA APRILL 2009

Foto: Lembit Peegel

siit ja sealt Meistriliiga märtsikuu

sümboolne 11 Täienduseks jalgpalliliidu valitavale Meistriliiga sümboolsele koondisele hakkab Jalka valima kuu sümboolset koondist. Oma valikus toetume vutiliidu eelistustele, aga kindlasti kujundame seda pisut ka ümber. Kuna tegu on nimelt sümboolse koondisega, siis vajaduse korral paigutame ka mängijaid väljakul pisut ümber. Näiteks märtsikuus valis vutiliit paremkaitsjaks kahel korral nii Kristian Marmori kui Gert Kamsi. Soovimata kumbagi välja jätta nihutasime Kamsi paremäärepoolikuks, kus ta vajaduse korral ka mängib. Märtsis peetud nelja vooru jooksul valiti kahel korral vooru koondisse 7 pallurit, kes kõik on rivis ka Jalka rohelisel paberplatsil! Mängijate taga sulgudes ongi number, mis näitab, mitu korda ta vooru koondisse valiti. Seekord on koondises mängijad Levadiast (4), Transist (2), Florast (2), Tulevikust (1), Kuressaarest (1) ja Tallinna Kalevist (1).

NIKITA ANDREJEV (2) Levadia

VITALI LEITAN (2) Levadia

SANDER VIIRA (1) Kuressaare

JURI JEVDOKIMOV(2) Tulevik

VLADISLAV IVANOV (2) Trans

MIKK REINTAM (1) Flora

DANIIL RATNIKOV (2) Trans

ANDREI KALIMULLIN (1) Levadia

GERT KAMS (2) Flora

KRISTIAN MARMOR (2) Levadia

JANNO HERMANSON (1) Tallinna Kalev

Peatreener: IGOR PRINS (1) Levadia

2009 APRILL JALKA

siit ja sealt

... korda auhinna seitsmeaastase ajaloo jooksul tuli Jalgpallihaigla poolt välja antud Jalgpallijobu auhinda laureaat ise vastu võtma – selleks oli Ewert Sundjale Eesti hümni tõlgitsemise eest rusikatega kallale läinud Frank Papa Kolde.

... kohast murdis jalaluu Györi ETO ründaja Jarmo Ahjupera.

Eesti taotleb EM-finaalturniiri korraldamist Reformierakonna Tallinna linnapeakandidaat Keit Pentus on välja käinud idee taotleda Eestile välja õigust koos Soomega jalgpalli EM-finaalturniiri korraldada. Ta peab silmas aastat 2020, aga pigem isegi 2024. Eesti Jalgpalli Liiduga pole Pentus veel isiklikult suhelnud, positiivne tagasiside on tulnud selle idee toetajate kaudu. “Lähiajal kavatsen pöörduda nende arvamuse küsimiseks nii Eesti kui Soome jalgpalliliidu poole ja märtsi lõpus on plaan kohtuda Soome saadikuga,” räägib Pentus, kel see idee tekkis 2008. aasta EMil Austrias ja Šveitsis. “Genf ei kuulunud minu jaoks Euroopa põnevaimate või elavaimate linnade hulka, aga seal enne Berni staadionile sõitmist ringi jalutades tuli lihtsalt kadedus peale. Jalgpalli EMi finaalturniiri korraldamine teeb linnadega imesid. Kuna mulle on omane, et tahan kuskil mujal nähtud häid asju ja projekte võimalusel ka Eestis või Tallinnas rakendada, siis tollest käigust jäigi kripeldama idee jalgpalli EMi finaalturniiri Eestisse tuua. Selge, et üksinda korraldamiseks oleks see meile liiga suur tükk. Soomega koos võiks aga tulevikus jõukohane olla.”

... aastaselt näib Sergei Pareiko saavat Eesti koondise esiväravavahiks.

Foto: Peeter Langovits/Postimees/Scanpix

... võitu ja samapalju viike on Eesti koondis saavutanud alates 1920. aastast, kui peeti esimene maavõistlus. Kaotusi on seevastu 175.

200

... inimest rohkem eelistas Eesti – Armeenia mängu Kalevi ja Rocki korvpalliheitlusele.

270

... minutit on sel aastal koondise eest mänginud Raio Piiroja, Enar Jääger ja Aleksandr Dmitrijev. Teisisõnu: nad on mänginud kõik kolm mängu kellast kellani.

5000

... dollarit peo peale saanuks iga Armeenia koondislane võidu eest Eesti üle. Kaks võitu andnuks igale pallurile kokku 120 000 Eesti krooni!

JALKA APRILL 2009

Keit Pentus soovib Eestisse tuua jalgpalli EM-finaaturniiri.

siit ja sealt Keit Pentus ei tõrju ka mõtet, et teha turniir üheskoos teiste Balti riikidega, kuid Soome kasuks räägib fakt, et sel aastal korraldavad põhjanaabrid naiste EM-finaalturniiri ja saavad hindamatuid kogemusi. Eeliseks on ka 40 000 pealtvaatajat mahutava Helsingi olümpiastaadioni olemasolu. “Muide, pärast Eesti – Soome jalgpalli EMi ühiskorraldamise idee väljakäimist on mu käest küsitud kommentaari ka võimalikule Eesti – Venemaa või Eesti – Soome – Venemaa ühisele Euroopa finaalturniiri korraldamisele. Ei saa salata, et ka see mõte tundub atraktiivne väga mitmel põhjusel.” Pentuse sõnul tähendaks EM A. le Coqi staadioni edasiarendamist ja tõenäoliselt vähemalt ühe päris uue staadioni ehitamist ligi 30 000 pealtvaatajale. Kahe alagrupi mängude korraldamise puhul tuleks juurde ehitada kolm täismõõtmelist staadioni. Suures ulatuses kataks kulud välisraha. “Pean mõistlikuks, et kui me A. le Coqi staadioni arendame välja Tallinnas, siis teine staadion tuleks rajada Tallinnast eemale,” Oma silmaga nähtud ja oma nahaga räägib Keit Pentus. “Miks mitte näiteks IdaVirumaale, kus see leiaks ilmselt ka edaspidi tajutud jalgpalli EMpiisavalt palju kasutust. Teine variant võiks finaalturniir paneb igas olla uue staadioni rajamine Saaremaale. Sel leiaksime ehk ka piisava tõuke lõpuks inimeses liikuma mingi juhul ometi Saaremaa silla valmisehitamiseks. müstilise mõnusa ener- Uue staadioni asukoha valimisel tuleb muigia, mida minu arvates dugi esmalt kuulata jalgpalliliidu arvamust. Oluline, et tegu oleks multifunktsionaalse Eestis väga vaja staadioniga. Tribüünidealused ruumid olekoleks. sid kasutuses iga päev ja suletava katusega staadion looks võimalused selle talviseks kasutamiseks mis tahes ürituse jaoks.” Uued staadionid peaks kindlasti olema multifunktsionaalsed, et neile ka edaspidi kasutuks leitaks. Pealegi usub Pentus, et EM-finaalturniiri korraldamine ei jää viimaseks suureks jalgpalliürituseks Eestis. “Tean, et sama küsimus oli ka üleval Austrias, kus veidi üle 90 000 elanikuga Klagenfurti rajati 2008. aasta EMiks 30 000kohaline staadion, ja ka Salzburgis, kus on elanikke umbes 145 000 ja kuhu püstitati samuti 30 000 pealtvaatajat mahutav staadion,” räägib Keit Pentus. “Uurin parasjagu ka nende kogemusi, mil moel staadionidele pärast EMi rakendust on leitud.” Pentuse sõnul on EM-finaalturniiri korraldamine väljakutse infrastruktuuri väljaarendamiseks – alates ühistranspordivõrgust, teedeehitusest, majutuskohtade pakkumisest. See oleks korralik tõuge kogu teenustesektorile toitlustamisest ja koristusteenuseni. Võtmeküsimuseks on ka turvalisuse tagamine. Kõige suuremat kasu saab tõenäoliselt meie turismimajandus. Paljud külalised pöörduvad soodsa mulje puhul hiljem tagasi. Kohalesaabuv meediavägi (Pentuse hinnangul umbes 3500 inimest) peatub Eestis ligi 25 päeva, mis võimaldab neil veidi põhjalikumalt riiki uudistada. See on tohutu võimalus saada tutvustatud üle maailma. Näiteks eelmise aasta EMist edastasid ühel või teisel moel pilti 180 riigi televisioonid. Eesti – Soome ühiskorraldamise puhul jääks kõige magusam pala ehk finaalmäng muidugi Soomele. “Kas oleme valmis ehitama vähemalt 60 000 pealtvaatajat mahutava staadioni?” küsib Keit Pentus retooriliselt võimaluse kohta finaalmäng Tallinnale saada. “Ma usun, et Eesti – Soome kaaskorraldamise puhul ei oleks Helsingis toimuv EMi finaalmäng meie jaoks ka liiga kaugel.” Praegu on raske pakkuda, mis sellises mastaabis üritus Eestile maksma võib minna. Pentus usub, et peale ettevõtjate otsese kasu annaks see impulsi ka noortele ja lastele spordiga tegelemiseks. “Oma silmaga nähtud ja oma nahaga tajutud jalgpalli EM-finaalturniir paneb igas inimeses liikuma mingi müstilise mõnusa energia, mida minu arvates Eestis väga vaja oleks,” veenab Pentus, kes soovib kuulda ka avalikku arvamust selles küsimuses. “Sest eks see oleks ju lõpuks meie ühine ettevõtmine ja ühine pidu.”

“

„

Indrek Schwede

nii nad

ütlesid „Poliitik on midagi profijalgpalluri ja näitleja vahepealset. Ta peab olema platsil edukas, ükskõik, millise meeskonna eest ka ei mängi.” Mihkel Mutt lojaalsusest maailmavaatele „Mul oli taas huvitav kogemus kohtunikega – isegi vastaste treenerid tulid pärast mängu sellest rääkima.” Eesti U19 koondise peatreener Frank Bernhardt 2:2 kaotuse järel Kreekale „Piisavalt sarnasusi on ka Miku ja Raio tehnikas, pallitunnetuses.” Tarmo Rüütli ei taha Mikk Reintami ja Raio Piiroja võrdlemisega noort mängijat pilvedesse tõsta „ Jumal tänatud, et härra Härsing pole ajukirurg ja võib eksida.” Telekommentaator Kaspar Koort koos Ott Järvelaga fikseeris Flora – Levadia mängus liinikohtuniku korduvad eksimused levadialaste kasuks „Miks ei olnud? Positiivne, et meile viit väravat ei löödud.” Tarmo Rüütli leidis 1:3 kaotuses Levadiale ka head küljed üles „Ma ei ole küll päris harjunud, et mängija peab ise helistama ja hakkama endale justkui kutset hankima.” Andres Oper Eesti - Armeenia mängust eemalejäämisest „Aga poisid soovisid, et jätkaksin. Mõtlesin siis, et mängin vaikselt. Kuni selgus, et vaikselt siin ei saa, et tuleb veel rohkem pingutada.” Meelis Rooba aitab Paide linnameeskonda „Ma ei liitunud Watfordiga raha pärast – ma olnuks nõus ka sentide eest lepingule Watfordiga käe alla panema.” Andrei Stepanov „Staadionil meil treenida küll ei lasta, aga see ei pidanud enam päris jääs olema, nii et ehk isegi on võimalik neid kuskile sisse tampida.“ Raio Piiroja kordusmängust Armeeniaga, kelle vastu Jerevanis kohtuniku vea tõttu rööviti võit „Täna oli Sergei Pareiko meie õnnepael.” Raio Piiroja Kihnu hümnilauljate õnnepaeladest, mis mängijatele käe ümber seoti

2009 APRILL JALKA

1-teist mõtet

Jalgpall peegeldab alati konflikti. Alati! T änane Jalka kirjutab kahest maast, kus riigiühtsuse nimel on jalgpalli kaudu hakatud maha suruma kodanike erinevaid rahvuslikke identiteete (vt lk 46–50). Kuigi kõrvaltvaatajaid need probleemid justkui ei puuduta, on inimestele omane samastumine. Kahe või mitme osapoole huvide kokkupõrkes valitakse tahtmatult pool, kellega end samastatakse ja kellele kaasa elatakse. Austraalia näide kuulub aga selliste valda, kus eestlasena on poolt raske valida. Sest need asjad on nii ja naa. Ühest küljest mõjub rahvuslikkuse piiramine ning käskudega klubinimede ja sümboolika keelamine võikana. Väikerahvana kipub sümpaatia kiiresti kalduma nende horvaatide, serblaste, kreeklaste ja itaallaste poole, kelle identiteeti Austraalias sellised sammud eelkõige murendama on määratud. Ja halvustav nimetus wog, millega tähistatakse Lõuna- ja Ida-Euroopast pärit inimesi, käib justkui ka meie pihta. Ülekohtuselt mõjuvad need sunnivahendid, millega Austraalias tehti lõpp rahvusliku taustaga klubidele – ausam olnuks ju need traditsioonidega ja ustava toetajaskonnaga klubid vahetus konkurentsis palliplatsil üle mängida! Nimetatud rahvad polnud ju süüdi, et anglosaksi taustaga Austraaliasse varem jõudnud rahvas ise vutist väga lugu ei pidanud ja tegi võimalikuks MandriEuroopa päritolu rahvaste mõjulepääsu. Selle asemel, et tänada mandrieurooplasi, kes arendasid Austraalias just seda maailmamängu ja mitte kohalike reeglite järgi mängitavat vutti, kriketit või ragbit, virutatakse neile piltlikult öeldes jalaga tagumikku. Paratamatult libiseb mõte ka väliseestlaste peale, kes kaugel Austraalias on suutnud luua oma väikese ühiskonna ja eestlust elus hoida. Kui meid läinuks sinna veel rohkem, kui meil oleks seal praeguseni tegutsev elujõuline jalgpalliklubi, siis kuidas suhtuksime Austraalia

JALKA APRILL 2009

võimude korraldusse kaotada meeskonna Eestile viitav nimi ja sümboolika? Anglosakside valitsetav Austraalia on juba korra vabandanud – pärismaalaste ees, keda püüti vägivaldselt “tsiviliseerida”: aborigeenide lapsed ei kuulunud kuni 1969. aastani mitte vanematele, vaid riigile, pärismaalasi ei arvestatud n-ö ametlikult Austraalia elanikkonna hulka, valimisõigusest rääkimata. Kas nüüd saame paari sajandi pärast kuulda veel üht vabandust – nende ees, kes tõrjuti vägivaldselt välja kohalikust tippjalgpallist ja kellelt sarnaselt aborigeenidega üritati röövida identiteet?

Lojaalsust ei näita pass, vaid poolehoid koondisele

Teisest küljest on eestlasena lihtne aru saada, mida tunnevad anglosaksi päritolu austraallased aina tiheneva immigratsioonilaine suhtes. Ohus on nende loodud tänapäeva Austraalia, ohus on nende identiteet. Nende mätta otsast vaadatuna on ka õige loogika, et kui juba tuled, pead aktsepteerima asukohamaa tavasid, identifitseerima end uue kodumaaga lõpuni. Sest miks sa muidu tulid, miks võtsid kodakondsuse?

“

Kui rahvad ei saa oma kirgi, armastust ja viha tribüünil enam välja elada, võivad kõne alla tulla alternatiivid. Näiteks sõda.

„

Muidugi on tegemist ka juhtumitega, kus inimesed on sunnitud uut kodumaad otsima. Näiteks eestlased pärast Teist maailmasõda. Ja paralleele tõmmates ei saa kindlasti ühte patta panna Eestit ja Austraaliat. Esimene on olnud traditsiooniliselt valdavalt monokultuurne maa, mille rahvuslikku koosseisu on muudetud vägivaldselt, ja teine anglosakside poolt anastatud manner,

kuhu hiljem on järgnenud mitmeid migratsioonilaineid ka mujalt Euroopast ja tänapäeval valdavalt Aasiast ilma relva toeta. Meile mõistetav on ka Austraalia poliitiku Peter Costello tõdemus, et jalgpalli abil saab proovile panna inimeste lojaalsust oma riigile. Costello viitab Austraalia – Uruguay mängule 2006. aasta otsustavast MM-valikmängust, kui Uruguayst pärit vanem naine kinnitas, et tema on Austraalia poolt. Costello tõdeb, et pole ju mõtet ära tulla Uruguayst, kui sulle meeldib kohalik toit, keel ja tavad. Ära tuleb see, kes leiab Austraaliast midagi sellist, mida ta peab oluliseks, aga oma kodumaalt ei leia. Erinevalt sotsiaalteadlastest teame meiegi, et kohalike venelaste lojaalsust Eesti riigile ei näita mitte asjaolu, millist passi nad rinnataskus kannavad, vaid kelle poole nad Eesti – Vene vutilahingu ajal hoiavad. Austraaliale puhtsportlikult mõeldes ei soovi nad kindlasti USA saatust jalgpallis, kus kohalike huvi rahvuskoondise vastu on nii leige, et kodumängude ajal täidavad tribüüni vastase kodumaalt pärit inimesed, kes elavad kaasa oma verevendadele. Nii on USA vutiliit justkui lõksus – majanduslikult oleks kasulik mängida suurtes linnades ja just neis, kus elab palju vastase endiseid või praeguseid kaasmaalasi, aga moraalselt oleks see enesetapp, sest koondis mängiks kui võõrsil. Samas tekitab Austraalia jalgpalli identiteediotsing ka nõutust. Ühest küljest lõhutakse olemasolevaid rahvusvähemuste identiteete, et luua austraallaslik. Aga teisalt pageti Okeaania jalgpallikonföderatsioonist Aasiasse. Oma maailmajao suurim riik, oma ilmanurga tugevaim jalgpallimaa, riik, mis moodustab terve mandri, liidab end korraga teise ilmajao külge! Olgugi et tegu oli puht jalgpalli loogikaga, samasuguse pragmaatilise sammuga, nagu

1-teist mõtet tehti jalgpalli tulevikuperspektiivi silmas pidades kodumaal, ei jäta see head muljet. Nüüd ollakse ise sissetungijad teiste mängumaale, Aasiasse. Õigusega oma identiteedile. Mis õigust on siis viltu vaadata neile, kes on tulnud ja tahavad tulla Austraaliasse, säilitades oma identiteedi? Ja mis identiteedist, mis austraallusest üldse räägitakse, kui eemale tõrjutakse klubid, mis on aastakümneid kohalikku vutti arendanud, ja uude liigasse kutsutakse üks meeskond Uus-Meremaalt!?

Foto: Daniel Mihailescu/AFP/Scanpix

Jalgpalli alternatiiviks on sõda

Mauritiuse samalaadne katse – keelata rahvusele viitavad klubinimed ja sümboolika – teeb üpris kurvaks. Jälle üritatakse probleeme lahendada jõupositsioonilt ja sedapuhku vastu enamuse tahtmist. Jalgpalli üks olulisi tunnuseid ongi konflikt. Sageli on konflikt peidetud, ta pesitseb sügaval inimeste teadvuses ja tavaline vutimatš on selle paar korda aastas korduv peegeldus. Ta on juurdunud kahe meeskonna pooldajate teadvusesse ja sümboliseerib tervete riikide, rahvaste ja kogukondade rivaliteeti. Olgu siis tegemist vastasseisuga usulisel pinnal (Glasgow Celtic vs Rangers), poliitilistel, rahvuslikel ja kultuurilistel erimeelsustel (Real Madrid vs Barcelona), ajaloolistel ja riiklikel rinnutsiminekutel naabrite vahel (Saksamaa vs Holland), endise isanda ja vasalli vahekorraga ( Jaapan vs Korea), Taaveti ja Koljati duelliga (Fääri saared vs Hispaania) või lihtsalt kahe sama linna meeskonna traditsioonilistel mõõduvõtmistel (Buenos Airese Boca Juniors vs River Plate, Inter vs Milan, Liverpool vs Everton jne, jne). Paljudel juhtudel on tegemist mitme vastasseisu liigiga ühtaegu. Näiteks Eesti – Venemaa vastab pea kõigile eeltoodud näitajatele: tegu on Taaveti ja Koljatiga, naabritega, endise isanda ja vasalliga ning sealt tulenevalt poliitiliste, ajalooliste, kultuuriliste, ja kui soovite, isegi usuliste erimeelsustega. Meeskonnad väljakul on jäämäe veepealne osa, peegeldades neid avalikke või peidetud teravaid vahekordi. Kui mõõtu võtavad nii sõjakate alade sportlased nagu laskjad või poksijad, ei tõuse nad ometi sümboliseerima piirkondlikke või riiklikke konflikte. Ainult jalgpall oma rikkaliku mütoloogiaga

Rumeenia fännid on mängu ajal Lätiga (2008) välja võtnud Gruusia lipu ja karjuvad Venemaa-vastaseid loosungeid.

suudab klubidele ja rahvuskoondistele selga vinnata värvika sümbolitekoorma. Kui pallimurul kohtuvad Venemaa – Jaapan, tõstab see paugupealt üles kahe riigi suhted: Kuriili saarte küsimuse ja jabura fakti, et formaalselt on need kaks rahvast teineteisega endiselt sõjas – sest Teise maailmasõja järgne rahuleping on alla kirjutamata. Konflikt oma miniatuursel kujul esineb jalgpalli igal tasandil. Ka kahe madalaima liiga meeskonna või külakese omavaheline jalkamadin peidab endas konflikti, isegi siis, kui see on looritatud sõbraliku huumori ja vastastikuse aasimisega. Pallimurul on alati midagi vastasele tõestada, enamasti esindavad ja sümboliseerivad meeskonnad midagi enamat kui pelgalt 11 mängijat. Jalgpall pakub selliseid kujundeid kui külluse sarvest. Ja parim sellise vastasseisu juures on see, et võitja võib täiel rinnal hõisata ja tunda üleolekutunnet, kaotaja püüab juhtunu aga kiirelt unustada ja mõtleb kättemaksust ainult jalgpalliväljaku piires! Staadionid ongi kohaks, kus rahval on võimalik auru välja lasta ja end vastaste suhtes krõbedamalt väljendada. Selle ventiili sulgemine pole tark tegu. Ega probleemid ja vastastikune sallimatus keelamisega kao! Tervele ühiskonnale on kasulik, kui üks tavaline pallimäng võimaldab pingete olemasolu fikseerida, mõõta ja maandada. Klubinimede ja -sümboolika keelamine ei pühi maamunalt ka erinevaid rahvusi. Kui rahvad ei saa oma kirgi, armastust ja viha tribüünil enam välja elada, võivad kõne alla tulla alternatiivid. Näiteks sõda.

Kui minna Austraalia ja Mauritiuse jalgpallijuhtumitega printsipiaalselt lõpuni, siis peaks lämmatama kõik nendes riikides elavad rahvusvähemused. Siis oleks rahu riigis. Aga kas ka maa peal? Sest seejärel jääks pinnuks silma riikidevahelised erimeelsused. Ainus võimalus need lõpetada on keelata rahvuskoondistel esineda nime ja sümboolika all, mis viitavad nende rahvuslikule eripärale. Kuhu edasi? Kõigi rahvuste tasalülitamine, deviisi “üks maakera, üks rahvas, üks keel, üks riik” elluviimine? Mis tähendaks eriilmelise ja rikkaliku maailmamõistmise kokkukukkumist, erinevate rahvaste loodud, hoitud ja arendatud kultuuride kadu. Kas see tähendaks vägivalla ja konfliktide lõppu? Minge ikka! Erimeelsused on elu üks loomulik osa. Ka selles tulevases ühtses maailmariigis antaks külapeol ja ööklubis rivaalile lõuga, aga see oleks üks hoopis vaesem, isikupäratum ja keskpärasem maailm. Isegi jalgpall oleks ses keskkonnas igavam ja kiretum. Kui mõistus lõpuks koju jõuab, poleks sel maailmal oma hävitustöö eest isegi kellegi ees vabandada. Oma lollust saaks ses ilmas aga imetleda lõputult.

(Loe samal teemal lk 46–50).

Indrek Schwede JALKA peatoimetaja 2009 APRILL JALKA

eesti – armeenia

Armistunud Armeenia sai kolki ka Eestilt

Eesti ja Armeenia ei pidanud maha lahingu mitte üksnes jalgpallimurul, vaid ka väljaspool seda. Võitsime väljakul vastast, kes 1973. aastal tegi Nõukogude Liidus kuldse duubli ja Euroopa tugevaima klubiturniiri veerandfinaalis alistas kodustaadionil isegi hilisema võitja Müncheni Bayerni. Platsi kõrval võrdlesime end maailma esimese kristliku riigiga, kelle elanikkonnast suur osa ihkab tagasi Nõukogude Liidu rüppe. Indrek Schwede Jerevan - Tallinn

esti – Armeenia topeltduell kahel järjestikusel MM-valikmängude päeval kujunes lõunamaiselt emotsionaalseks, kuid lõppes põhjamaise selgusega punktide suhtes: 4 punni Eestile võidu ja viigi eest ning punnikene kohtunike kingitud viigikese eest armeenlastele. Nagu jalgpalli puhul sageli tavaks – kogu see kahemänguline vastasseis oli midagi palju enamat kui lihtsalt jalgpall.

Foto: Lembit Peegel

1915 ja 1973

Jerevan võttis jalgpallimängu tõttu linna kohale sõitnud eestlasi vastu tavapärase külalislahkusega. Nii tänaval kui ka söögikohtades abistasid kohalikud meelsasti nõu ja jõuga uudishimulikke eestlasi, olgu siis küsimus õigesse paika jõudmises või menüü lahtiseletamises. Taksojuhid vastasid meelsasti meie küsimustele ja kirjeldasid elu tänapäeva Armeenias. Mõni asi sai selgemaks, sest seda kinnitasid pea kõik, teine jäi segasemaks, sest seletused hargnesid. Segaseks jäi näiteks jalgpalli populaarsus. Üks taksojuht kinnitas, et armeenlaste jaoks on kaks kõige tähtsamat aastaarvu 1915 (türklaste massigenotsiid nende kallal) ja 1973 ( Jerevani Ararati kuldne duubel Nõukogude Liidu jalgpallis – meistritiitel ja karikavõit). Samas ütlesid paljud, et mäng on kaotanud palju kaasaelajaid, mida kinnitas napp 4000tuhandeline pealtvaatajaskond 15 000 inimest mahutaval Hanrapetakani staadionil. Isegi mäng elu ja surma peale Türgiga MM-valikmängus tõi miljonilinna Jerevani suurima staadioni 55 000 inimest 10

JALKA APRILL 2009

Armeenia sektor küll, aga mis lipp seal lehvib?

mahutavale tribüünile kokku “vaid” üle 30 000 kaasaelaja. Siiski oli seda matši külastamas Türgi riigipea, mis viitas ilmselgele suhete paranemisele, ja pärast seda mängu hakati rääkima koguni kahe maa vahelise piiri avamisest. Ja kui selline asi peaks teoks saama, siis võta või jäta – tänama peab jalgpalli!

“ „

Iseseisvus näib olevat peale vanema põlvkonna närtsitanud ka Armeenia jalgpalli.

Jerevani tänavapilt on täis kaht tüüpi autosid. Ühed on suured, valdavalt mehiselt musta värvi ja piinlikult puhtaks pestud ilukilpidega maasturid. Nende kontsentratsioon on suurem kui Tallinnas. Teine äärmus on väsinud olemisega, sageli ilma uksepolstrita päevinäinud ja mõlkis Ladad ehk omaaegses kõne-

pruugis Žigulid. See automark esindab ka taksode enamust. See on märk aina süvenevast kihistumisest, lõhest rikaste ja vaeste vahel, mis on vanema sugupõlve pannud ühemõtteliselt taga igatsema Nõukogude Liitu.

Igatsevad taga Nõukogude Liitu „

Kas teie olete rahul, et Nõukogude Liit lagunes?” päris mult Armeenia sõjamuuseumi töötaja. Muuseum paikneb Jerevani kohal kõrguva mäe otsas, kuhu mitmekümne meetri kõrgusele oli vinnatud üüratu mõõka käes hoidva Armeenia ema kuju. Kuni 1962. aastani oli emakese asemel seisnud hiid-Stalin. Selle hiigelsuure monumendi jalami sees sõjamuuseum asuski. Muuseumitöötaja viis mu eraviisiliselt sel päeval muidu suletud keldrikorrusele, mis kajastas armeenlaste osa Teise maailmasõja aegses Punaarmees. Ta rääkis

eesti – armeenia soojusega hääles, kuidas purustati Berliin ja milline oli tema kaasmaalaste panus. Seinal rippusid portreed kõikidest armeenlastest Nõukogude Liidu kangelastest – kokku üle saja. Üks toake oli sisustatud kindral Bagramjani (kelle ratsamonument on samuti linnas) mööbliga, mis oli muuseumile kingiks saadetud Moskvast, kus kindral elas. Tema küsimusele vastates tõin näiteid oma isiklikust elust, et vältida õpikuteksti. Kirjeldasin, kuidas mulle, paariteistkümneaastasele poisinagale, Tallinna ühistranspordis seitsmekümnendatel peale käratati, et ma lõpetaksin oma sõbrapoisiga eesti keeles kõnelemise. Ja veel paar rämedat väljavõtet elust enesest.

“

Kellele lehvis Vene lipp tribüünil, kust oli meile 2002. aastal lahtirullitud loosungi abil meelde tuletatud, et “peremehed on tagasi”?

„

„Ah kohe niimoodi!” ei suutnud mu giid uskuda. Selgitasin, et meie jaoks oli tegemist Vene okupatsiooniga ja selle jätkumine oleks suretanud meie keele ja rahva. Ja siis küsisin vastu: „Kas teie kahetsete Nõukogude Liidu lagunemist?” Jutukaaslane kurtis, et iseseisvumine viis Armeeniast kogu tööstuse ( Jerevani silmapaistvaim ettevõte on linna serval mäerinnatisel paiknev konjakitehas, kus pakutavat 101 aastat vana konjakit, mille 50 grammi maksvat tuhat dollarit. Väljastpoolt jääb sellele kröömikese võrra alla naabruses laiuv vee- ja veinitehas). Varem sõjatehases ametis olnud tädi oli tänulik oma kohakese eest sõjamuuseumis. Lihtsate inimeste elu olevat iseseisvumise järel muutunud raskemaks. Majanduslikult edukaid inimesi nimetas ta ärikateks-sulideks ja ainult krõbedaid sõnu oli tal öelda rah-

vasaadikute kohta. Tema sõnad tõid mu silme ette linnatänavail nähtud uhked autokaunitarid. “Deputaate” sõimasid ka taksojuhid, kelleks eakamad mehed ja konkreetsele küsimusele tuli alati sirgjooneline vastus: jah, elu Nõukogude Liidu ajal oli parem! Küllap nende jaoks oligi. Armeenia, kus elab 3 miljonit üle ilma pillutatud ligi 11 miljonist armeenlasest, pole pidanud taluma sellist keelelist diskrimineerimist nagu meie, türklaste veresaun on küllap pehmendanud kõik hilisemad Nõukogude “vägiteod”. Küllap oskasid armeenlased meist kavalamalt Moskvast raha ja hüvesid välja tingida. Ja jalgpallgi veeres rahvaste vanglas neil lobedamalt kui vabaduses. Seevastu iseseisvus näib olevat peale vanema generatsiooni närtsitanud ka Armeenia jalgpalli. Vutti ei varjutanud Nõukogude Liidu ajal venelaste pealetung nagu meil, sest Armeenial pole piiri Venemaaga ja tegemist on erakordselt homogeense maaga, kus 98-99 protsenti rahvastikust on armeenlased.

Metsatölli saatel sihvkadest ja Armeeniast

Selles viimases pani meid küll kahtlema üht Jerevani rokibaari omav 27aastane Rudolf Kalusdjan, kes eestlastest külaliste auks pani silmagi pilgutamata üle baari kõlama Metsatölli! Prantsusmaal sündinud ja elu esimesed kaksteist aastat seal elanud Rudolf avas paljusid Armeenia tavaelu arme, mida möödavuhisev turist ei märka ega oskakski märgata. Ja mõndagi tema räägitut on kohalikku värki teadmata raske uskuda praegugi. “Meie rahvastikust on 99% küll armeenlased, kuid pooltel neist on teine vanem muust rahvusest,” kõneles Rudolf, kelle sõnul on see asjaolu toonud sisse mitmeid kombeid, mida rahvuslikkust hindavad armeenlased põlgavad.

“Kui te näete kusagil tänaval laialipillutud sihvkasid, siis tõenäoliselt on keegi need mõne tänavamüüja nina eest kinganinaga eemale löönud,” seletas Rudolf ja lisas sama hingetõmbega: „Ka mina olen neid sihvkatuutusid jalaga laiali tagunud! Aga sihvkasöömine ei kuulu meie kultuuriruumi, see on sisse toodud.” (Päevalilleseemneid krõbistati Eesti – Armeenia mängul rohkesti, üks varasematest päevadest meile tuttav kohalik sattus otse ajakirjanike pingirea ette istuma ja kostitas meidki lahke peoga!) Erinevalt oma kaasmaalastest, kellest enamusel on vene keel sulavalt suus, Rudolf seda ei osanud ja suhtles inglise keeles. Tema sõnul eristavad pool- ja pärisarmeenlased üksteist tänavapildis kergesti: „Kui jään mõnda nende hulgast pikemalt või halvustava pilguga vaatama, võib sest kergesti puhkeda käsikähmlus.” Tegelikult ilmestab Rudolfi toodud näidet rohkest veresegamisest ka tema abikaasa, kelle üks vanemaist on hollandlane. Seetõttu käiakse kord aastas Hollandis. Paljurännanud mehena suutis Rudolf Kaludjan hämmastada oma teadmistega Euroopast, sh Skandinaaviast, nende inimestest ja põhjamaalase mentaliteedist. Ta oli äärmiselt pessimistlik Armeenia (mentaalse) liitumise suhtes Euroopaga, sest 95 protsenti parlamendist moodustavad vana- ja venemeelsed.

Kellele iseseisvus, kellele ike

Eeltoodud fragmendid olid taustaks riigile ja rahvale, kellega märtsi lõpul aprilli alguses jalgpallis rinda pistsime. Nende jalgpall oli tipus 1973. aastal oma kuldse duubliga (muu hulgas alistati Euroopa meistrite karikaturniiri veerandfinaali kodumängus Müncheni Bayern 1:0 – kokkuvõttes läksid 2:1 eduga edasi siiski sakslased ja võitsid ka Foto: Lembit Peegel

Hea tõrje ja vedamine ka – Sergei Pareiko jälgib, kuis pall napilt postist mööda vuhiseb. 2009 APRILL JALKA

eesti - armeenia karika). Eesti jalgpall polnud aastatel 1968–1983 Nõukogude Liidu liigades üldse esindatud – ainsana nn 15 liiduvabariigist. 36 aastat hiljem oleme toonasest Nõukogude Liidu tipust möödunud! Uskumatu, aga tõsi. Armeenia jalgpall on riikliku iseseisvumise järel alla käinud, meie oma aga selgel tõusuteel hoolimata sellest, kuidas me oma kärsituses sageli arvame ja väljendume. Ja näib, et jalgpallivahekord nende kahe maa vahel kipub väljendama ka riigi elanikkonna üldist meelsust iseseisvuse suhtes. Soovimata kedagi solvata, aga tahtmatult tuleb keelele kommunist Viktor Kingissepa mõte: kellele iseseisvus, kellele ike, mis selles kontekstis saab juurde uue tähendusvarjundi. Tallinnas puhkes tüli ka kahe maa jalgpallijuhtide vahel. Armeenlaste jaoks oli solvang asjaolu, et neid ei lubatud reeglitepärasele treeningule päev enne mängu. (Meie keeldumist toetas ka mängu komissar.) Mängu järel kirusid külalised muruplatsi, tõrkudes sellele ülepea jalgpalliväljaku nimetust andma. Aga milline olnuks see väljak siis, kui nad seal tõepoolest ühe korraliku treeningu maha pidanuks? Pressikonverentsil küsis vastaste peatreener Vardan Minasjan ajakirjanikelt bravuurikalt, kas need ikka käisid ise Jerevanis ja nägid, milline üks õige väljak peab olema. See oli tegelikult eestlaste solvamine – kuidas suutnuks lumehangedega võidelnud korraldajad meie laiuskraadidel ette

Pjuniku sinimustvalged pingid Kaks päeva enne mängu Jerevanis treenis Eesti koondis sealse jalgpalli lipulaeva Jerevani Pjuniku kodustaadionil, mille istmed olid ... sinimustvalged! “Näete, mis me teie auks tegime!” naeris meie koondise kohalik saatja. Selline värvikombinatsioon oli üllatav küll. Tribüüni ülaosas, selle rinnatiselt (seljaga väljaku poole) vasakule vaadates oli taamal paista pilvedega kokku sulanud Ararati mäetipp. Foto: Marko Kaljuveer

valmistada platsi, mis on võimalik lõunas? Armeenlased keeldusid mängueelsel päeval pidulikust õhtusöögist – see on aga jalgpallis püha rituaal, mille käigus tervitatakse külalisi, tänatakse vastuvõtjaid ja vahetatakse kingitusi. Selle ärajäämine on skandaal ja peegeldab suhete absoluutset madalseisu. Ka mängueelne improviseeritud leppimiskatse ajakirjanike ees lõppes sisuliselt läbikukkumisega – Armeenia vutiliidu president tegi keset mõlemapoolset selgitustööd paar katset demonstratiivselt jalga lasta ja kuigi lõpuks suruti kätt Aivar Pohlakuga, oli see pigem formaalne. Armeenlase lahkumine oli kiire ja tujutu - eelnevalt oli mees jõudnud pidada loengu, kuidas külalisi tuleb vastu võtta.

Foto: Lembit Peegel

Sander Puri (paremalt), Aghvan Mkrtšjan ja Gevorg Kasparov jälgivad, kuidas eestlase löök hukutab Armeenia.

JALKA APRILL 2009

Kindlasti oli solvang mängu ajal külaliste fännisektoris ühe suure ja paljude väikeste Armeenia lippude taustal eriti suure amplituudiga lehvinud Venemaa trikoloor. Või mida arvanuks asjast armeenlased, kui Eesti fännisektoris Jerevanis oleks lehvitatud Türgi lippu? Selline käitumine kahe omavahel tegelikult hästi läbisaava rahva – eestlaste ja armeenlaste – vahel on provokatiivne ning külvab umbusku ja vaenu. Mis puutus sellesse mängu Venemaa lipp? Kohtunikud olid ju Šveitsist, mängu komissar Prantsusmaalt. Kellele lehvis Venemaa lipp tribüünil, kust oli meile 2002. aastal lahtirullitud loosungi abil meelde tuletatud, et “peremehed on tagasi”? Aga olgu, aitab armide – nii meie kui armeenlaste – lahtikiskumisest. Oleme kaks väikest rahvast, kellel kummalgi oma hirmud ja probleemid. Tegelikult tore, et jalgpall meid lähemalt kokku viis. See annab võimaluse soovi korral teineteiselt õppida (üks grupp eestlasi reisis Jerevanist kaugemalegi) või vähemalt värskema pilguga enese ümber ringi vaadata – kuidas ikkagi nii, et neil nii ja meil nõnda? Mida teha, et me ajalootuultes püsima jääksime? Olgu ka need jalgpalli pinnalt tõusnud tüliküsimused meile õpetuseks. Ja lõpetuseks – lubatagu üks ebasportlik, kuid siiras sõbralik žest. Tõstan klaasi ja kostan toosti sõbraliku ja külalislahke Armeenia terviseks: teie konjak on kindlasti maailma parim!

eesti - armeenia

Saarlased 12 tundi ratastel, Eestil päevikus kolm “5”! 1. aprill oli paljudele Saaremaa kooliõpilastele, tublidele jalgpalluritele eriline päev, sest FC Kuressaare korraldatud turniiridest osavõtjad (vaata kõrvallugu) viidi tasuta Tallinna, Eesti esindusväljakule A. Le Coq Arenale Armeenia – Eesti mängu vaatama. Naljapäeva keskpäeval kogunesid ligi 200 saarlast koos õpetajatega oma koolide juurde, et alustada põnevat jalgpallidessanti mandrile. Kõik osalised said kokku praamisabas ja nii mõnigi mööduja imestas, kuhu see lastevägi nüüd põrutab. Praami peal vahetati muljeid ja ennustati tulevase kohtumise tagajärgi. Enim pakuti võitu Eestile ja loodeti näha ilusat jalgpalli. Peaasi, et ka väravaid näeks, ohkasid jäätisesabas seisjad. Tallinna jõudes näitas ka päike end pilve tagant ja meeleolu hakkas jõudma haripunkti. A. Le Coq Arenal tervitas saarlasi ja jagas priipääsmeid Pelle Pohlak. “Oh kui suur väljak, kas selline ongi, telekas on hoopis teistsugune, vaata, Eesti koondis teeb sooja, kas sa tunned ka kedagi, number 4 on Raio Piiroja” – selliseid repliike kõlas tribüünidelt jalgpallimurul toimuvat jälgides ja mängu avasireeni oodates. Ja siis nad tulid, sportlased, lipud, hümnid, leinaminut,

kätlemine, noored ja koondislased käsikäes. Tseremooniad läbi, algas tuline heitlus pallimurul. “Ilus mäng, aga väravaid tahaks näha!” tõdeti vaheajal luid-liikmeid sirutades. Peagi keskenduti taas mängule. Kas tõesti jääb viiki? Aga ei, siis Lümanda põhikooli õpilased Lilleküla staadionil suurt vutti kaemas. ta tuli, eestlastele mängija tulevane Piiroja või Pareiko. edukas 83. minut. Pall lendas siia-sinna “Tahtsime sellega pakkuda Saaremaa ja väravas ta oligi. Hurraa kõlas üle trinoortele suurepärast elamust suurel büünide, juubeldasid saarlased, juubeldasid koos kuue tuhande pealtvaatajaga staadionil,” tõdes hilisõhtusel praamil Eesti Jalgpalli Liidu juhatuse liige, FC A. Le Coq Arenal. Eestil on nüüd 5. alagrupis 5 punkti ja 5. koht – ehk kolm Kuressaare president Priit Penu. “Seoses geograafilise paiknemisega on saarlastel viit! Loodame, et Saaremaa koolipoistel-tüdrukutel ei jäänud ühtegi viit järg- sellistest üritustest osavõtt keeruline ja kulukas ning seepärast otsustasime teha misel päeval koolis saamata! noortele jalgpallihuvilistele kingituse, Tagasi olime oma kodudes südaöö preemiareisi,” lisas ta. paiku. 12 tundi ratastel tasus end igati Penu sõnul on saarlastele vajalik ja huära. Säravad silmad koolis, teadmine, et vitav näha spetsiaalsel jalgpallistaadionil olin ise kohal, annab jõudu juurde harmängimas Eesti koondist MM-valikjutamiseks ja kes teab, ehk on mõnigi turniiril ja see on üks osa Tuule Grupi turniiride korraldamisest ja suunatud Saarlaste turniirid otseselt sellel turniiril osalenud noortele. Peale FC Kuressaare ja Tuule Grupi Oktoobris käivitas jalgpalliklubi FC Kuressaare kaks koolinoorte turniiri. 1.–4. klassi poisid-tüdrukud mängivad neljal etapil Saaremaa erinevates saalides, kõik osalevad on üritusele õla alla pannud veel Eesti koolid kohtuvad aasta jooksul omavahel ja 13. mail selgubki võitja. Kolme etapi järel Jalgpalli Liit ja FC Flora. Priit Penu on juhtgrupis Leisi, Kuressaare Vanalinna Kool, Kuressaare Gümnaasium, Saaremaa ei osanud esialgu veel öelda, kas selliÜhisgümnaasium, Salme, Valjala jt. Turniiril osalevad pea kõik Saaremaa algklasside ne aktsioon võib tulevikus lisa saada: võistkonnad ja sellise süsteemiga jalgpallivõistlus toimus esimest korda mullu. 5.–7. “Praegu ei ole me edaspidiseks plaane klassi noormeestele toimus 2008. aastal sügisel kolmeetapiline nn puuriturniir. Tuule pidanud, aga kui läheb hästi, siis miks Grupi jalgpallikarika võitis Saaremaa Ühisgümnaasium, järgnesid Kuressaare Gümnaamitte.” sium, Lümanda, Leisi ja Kuressaare Vanalinna Kool. Turniiri suurim väravakütt oli Jüri Põld Saaremaa Ühisgümnaasiumi võistkonnast 13 tabamusega. 2.–4. kohta jagasid 12 väravaga Mait Erlenbach (KG), Andre Aus (Leisi KK) ja Lauri Kolk (Valjala).

Urve Vakker õpetaja 2009 APRILL JALKA

usutlus

JALKA APRILL 2009

Foto: Lembit Peegel

usutlus

Ave Pajo:

sooviks olla 16 või veel noorem! Noor naine Ave Pajo (24) sooviks jalgpalli pärast olla kümmekond aastat noorem. Sest Eestisse tulid Inglismaa treenerid, kelle käe all noored arenevad kiiremini kui tema omal ajal. Indrek Schwede

Sel aastal on palju räägitud naiste jalgpalli arendamise tähtsusest. Esimesed teod on ka tehtud – kaks Inglise treenerit alustasid tööd, et panna uus alus tervele meie naistejalgpallile. Kas sinu kui mängija jaoks tuli see kõik liiga hilja? Loomulikult. Selles pole kahtlustki! Sooviks olla 16 või veel noorem. Mul on nii kahju, et 24aastane olen. Kui saanuks noorena sellist kooli, oleks praegu nii palju juures, aga mis teha. Ka praegu annan endast ikka maksimumi. Kadestad nooremaid, et neile pööratakse suuremat tähelepanu, et nad hakkavad käima kõvadel turniiridel ja arenevad kindlasti kiiremini? Jaa, loomulikult. Aga võib-olla Karmenile (tütrele) on see hea. Kas tema saatus on juba otsustatud, ala valitud? Pall talle tõesti meeldib, aga oma valiku teeb ta ikka ise. Sundima ma ei hakka, kui talle meeldib enam tantsimine või laulmine – palun väga – toetan seda, mida ta teha tahab. Eks jalgpallis on ka vigastused, aga samas on see nii kõigi alade puhul. Samal ajal muidugi – ta on ju paratamatult jalgpalli sees. Kas inglastest treenerite metoodikas on midagi kapitaalselt teistmoodi? Sada protsenti! Nad on ise professionaalid ja nõuavad ka teistelt sama. Nad hakkasid kohe algusest peale nõudma. Teised tavaliselt alustasid mängijate tundmaõppimisega. Aga nemad panid pressi peale ja vaatasid, kes tahavad tõsiselt teha ja kes mitte. Kui läheb tõsiseks tööks, on ju suhtumine kohe näha. See on õige. Kas sabistasid ka, et pead hakkama end uutele treeneritele tõestama ja võib-olla eelistavad nad põhimõtteliselt uusi mängijaid seniste koondislaste asemel? Ma ei tundnud mingit hirmu, sest mulle meeldib see ala nii

palju. Olen alati hea meelega valmis end tõestama ja paremaks saama. Pole vahet, kes tuleb, teen ikka nii, nagu treener tahab. Millist tagasisidet oled neilt saanud enda kohta? Olen Karmeni pärast pidanud nendega palju suhtlema. Teda on raske kaasa võtta, kui pole hoidjat. Uskumatu, et inglased on mind lapse tõttu nii palju toetanud. See tundus nii uskumatu, kui Peter McGovern ütles mulle, et perekond on number üks. Nad vaatavad iga pallurit personaalselt, mitte nii, et kui midagi ei sobi, võtame järgmise. Näha, et nad on naistega tegelenud. Paljud ei oskagi naistega suhelda, kui on oldud meeste- või poistetreenerid. Nad saavad isegi sellest aru, et kui olen Karmenist nädala eemal, siis ma muretsen ja nad ei taha seda. Nad tahavad, et suudaksin sada protsenti pühenduda.

“ „

Klubivahetus on hell teema, paljud ei saanud mu soovist aru. Seda pole lihtne seletada, sest ei taha kellelegi haiget teha.

Kas nende palkamine oli õige samm: kõik veebruarikuu Jalkas küsitletud naised nii ei arvanud? Jah, ma lugesin neid. Me ei ole harjunud sellise koormusega. Vigastused ja ülekoormused tulevad kergelt. Noorte pealt oli see näha. Kuidas ise mahvile vastu oled pidanud? Jalgadel on ikka ville küll. Aga mulle õudselt meeldib, kuigi olen väsinud. Ma naudin seda, et saan tugevamat trenni teha. Inglased annavad ikka aru ka, mida nad nõuavad. Meie koondise kohta on öeldud, et jõudu on vähe. Ja palli ei jaksata ka oma kastist kuigi kaugele välja lüüa, mis tä2009 APRILL JALKA

usutlus hendab, et surve alt väljasaamisega on raskusi. Kas nõustud? See tuleb sellest, et füüsiline ettevalmistus on kehv. Treeningul võid teha ilusti, aga mängulises olukorras, kui oled väsinud, ei jõua teha, nagu oskaksid. Füüsilist trenni ei meeldi teha ka. Paljud pigem loobuvad. Mis veel parandamist vajab? Paljud ei teagi, et naised mängivad – ikka rohkem peaks reklaamima ja tutvustama. Nüüd on hakatud ka, aga võiks veelgi rohkem olla. Siis tulevad pealtvaatajad ja see sunnib veelgi rohkem pingutama.

“

„

Inglased hakkasid kohe algusest peale nõudma. Teised tavaliselt alustasid mängijate tundmaõppimisega.

Kas puutud tihti kokku sellega, et ei teata naiste jalgpallist midagi? Jah, tuleb ette. Mida positiivset meie naiste jalgpalli kohta võib öelda? Positiivset... (naerab ja mõtleb kaua – toim). Issand jumal. No et üldse selline võimalus on (mängida). Inglased võtavad nii tõsiselt, et see on uskumatu. Et võib-olla hakkab tulema võimalusi, et välismaal mängida – see annab palju juurde. Foto: Lembit Peegel

Kas ise ka võimalustest kinni haaraks? Võimalik. Mul pole nii lihtne kui teistel, kellel lapsi pole. Aga mäng meeldib ja olen valmis minema. Praegu veel haaraks kinni, kolmekümneselt enam vist ei läheks. Üks naiste jalgpalli arendamise põhjendus on asjaolu, et kui vutti on mänginud ka emad, läheb laps seda suurema tõenäosusega ise vutitrenni. Seda meelt on paljud mehed ja riigid. Naisi kasutatakse seega ära üldise ehk meeste taseme tõstmiseks. Kas selline põhjendus solvab või riivab sind kuidagi? Natuke kindlasti. Aga kui nad enne ei teinud midagi, siis hea seegi, et nüüd natukegi! Kui see naistele kasuks tuleb, siis miks mitte! Kas ema-mängib-vutti-laps-hakkab-ka-mängima loogika töötab? Kui käin iga päev jalgpalli mängimas ja laps on selle asja sees, siis see on esimene suund talle. Kui talle jalgpall meeldib, siis ta hakkab seda ka ise mängima. Aga kui tal pole annet, pole midagi teha, Aga esimene suund on see talle kindlasti. Kuidas ise jalgpalli juurde sattusid? Üks koht, kus lapsena käisin, oli vanaema-vanaisa juures, kus poisid õhtuti jalgpalli mängisid. Kutsusid tüdrukuid ka. Mina osalesin alati ja läks hästi. Ma ei olnud neist nõrgem, tundsin end mängus suurepäraselt. Aga mängisin ka sulgpalli ja igal teisipäeval mängisime trennis jalgpalli. Mäng meeldis, lõpuks mängisin koolidevahelistel võistlustel. Mu esimene jalgpallitreener nägi mind ja kutsus trenni.

Foto: Lembit Peegel Foto: Lembit Peegel

Karmeniga kodus. Kahekesi ja kitarriga.

JALKA APRILL 2009

PÄRNU JK VAPRUS KUTSUB NOORI JALGPALLISÕPRU PÄRNUSSE!

Pärnu Summer Cup 2009

BALL MAK

Pärnu Summer Cup 2009 on traditsiooniline rahvusvaheline noorte jalgpalliturniir, mis on Eestis üks suuremaid noorte jalgpalliüritusi. Neli päeva kestev jalgpallimelu pakub osalejatele võimalust mõõtu võtta teiste pallisõpradega nii Eestist kui välisriikidest ning päikeseline Pärnu pakub osalejatele ka mitmeid vaba aja veetmise võimalusi.

Tule sinagi jalgpallipeost osa saama!

REGISTREERIMISTASU EEK 2250 ühe võistkonna kohta, kes EI soovi majutuspaketti (registreerinud enne 15.04.2009) EEK 2500 ühe võistkonna kohta, kes EI soovi majutuspaketti EEK 2000 ühe võistkonna kohta, kes soovib majutuspaketti

Registreerimine turniirile kestab kuni 10. juuni 2009. MAJUTUSPAKETID Majutuspakett Pärnu Väikeses Vabakoolis* Pakett A – ööbimine neljapäevast pühapäevani hommikusöögiga 300 EEK/inimene Pakett B – ööbimine neljapäevast pühapäevani hommiku-, lõuna- ning õhtusöögiga 600 EEK/inimene * majutus klassis, ööbijatel palutakse madrats ning magamiskott endal kaasa võtta. Majutuspakett Pärnu Kutsehariduskeskuse ühiselamus** Pakett A – ööbimine neljapäevast pühapäevani hommikusöögiga 850 EEK/inimene Pakett B – ööbimine neljapäevast pühapäevani hommiku-, lõuna- ning õhtusöögiga 1 150 EEK/inimene ** majutus voodites, voodiriided korraldajate poolt. Majutuspakett Aisa hotellis Ööbimine neljapäevast pühapäevani hommikusöögiga (kahene tuba, vajadusel lisavoodi) 1 500 EEK/inimene TURNIIR TOIMUB JÄRGMISTES VANUSEKLASSIDES POISID: 11 mängijat väljakul Suur väljak B-klass (B15-16) Sündinud peale 1.1.1993 C1-klass (B14) Sündinud peale 1.1.1995 C2-klass (B13) Sündinud peale 1.1.1996 8 mängijat väljakul Väike väljak D1-klass (B12) Sündinud peale 1.1.1997 D2-klass (B11) Sündinud peale 1.1.1998 7 mängijat väljakul Väike väljak E1-klass (B10) Sündinud peale 1.1.1999 E2-klass (B9) Sündinud peale 1.1.2000 TÜDRUKUD: 8 mängijat väljakul C1-klass (G14)

Väike väljak Sündinud peale 1.1.1995

Mänguaeg 2 x 25 min 2 x 20 min 2 x 20 min 2 x 18 min 2 x 18 min 2 x 15 min 2 x 15 min

2 x 18 min

Registreerumine turniirile ning lisainformatsioon Verner Uibo +372 5656 9176 • verner@summercup.ee • www.summercup.ee

2009 APRILL JALKA

usutlus Foto: Lembit Peegel

“ „

Minu unistus ongi, et tegelen jalgpalliga ja saan selle eest palka.

Leedu vastu meie värve esindamas.

Millega jalgpall su ära võlus? Pidin mingi valiku tegema, lõpetasin kooli ja aega oli vähe. Sulgpallis ja jalgpallis läks väga hästi. Kahju, et pidin valima, aga sulgpallitreener ütles, et kaht jumalat ei saa teenida. Sulgpallis peab üksi rabelema, peale treeneri ei toeta sind keegi, aga jalgpallis toetavad teised. Alati on kellelegi toetuda nagu perekonnas. Valisin jalgpalli. Kas ainult kollektiivsuse pärast? Või on näiteks väravalöömises mingi oma võlu, mida tahad ikka ja jälle kogeda? Väravalöömist ma loomulikult naudin. Mida tähtsam mäng, seda erilisem on see tunne. Aga minu jaoks ei ole vähem tähtis anda resultatiivne sööt. Miks Kalevist Levadiasse läksid? Klubivahetus on hell teema, paljud ei saanud mu soovist aru. Seda pole lihtne seletada, sest ei taha kellelegi haiget teha. Tahtsin muutust ja edasiminekut, ühtlasemat ja tugevamat taset. Kohati tekkis paigaltammumise tunne. Tahan, et kõik annaksid endast alati parima. Ja mis seal salata – ma pole ju kordagi Eesti meistriks tulnud. 18

JALKA APRILL 2009

Midagi Levadia sulle ikka lubas või pakkus ka? Pigem vastupidi, sest mul oli Kalevis töökoht. Teadsin, et kui ära lähen, jään ka tööst ilma. Nad ei olnud nõus, et lähen Levadiasse mängima, aga jään Kalevisse tööle. Aga Levadia puhul on hea asi see, et suvel saame end eurosarjas proovile panna. Kas jäidki ilma tööta? Jah. Aga aitan Gunnar Kuret Eesti Vuti Liiga tegemistes. Kas see mulle kunagi ka tulu toob, ei tea. Seal on palju tulevikuplaane. Teeme selle nimel, et saada tulevikus paremaks. Kas naistele Eestis natuke makstakse ka? Võib-olla. Kui, siis väga vähe ja väga vähestele. Niipalju kui tean, ei maksta, aga võimalusi oleks. Minu unistus ongi, et tegelen jalgpalliga ja saan selle eest palka. Kalevis olid sellega seotud suured plaanid. 2003. aasta ajakirjas Eesti Jalgpall poseerisid koos teiste naismängijatega peaaegu alasti. Kas naiste jalgpalli vastu saab huvi äratada ainult selliseid vahendeid kasutades?

usutlus Teatud inimestes võib-olla küll, aga mitte kõigis. Osa vaatab isegi viltu. Aga meie poseerisime jalgpalliajakirjas. Kui on teistsugune ajakiri, siis saaks rohkem inimesi teada, et naised mängivad jalgpalli. Aga kindlasti tutvustaks kõige paremini meid see, kui ise hästi mängime. Mida arvad mõttest, et naised võiksid mängida miniseelikutes? Ma õpin moedisaineriks ja oma bakalaureusetöösse plaanin selle teema sisse tuua. Hollandis ju mängitakse minides. See ei ole kauge tulevik, kui seelikud tulevad. No siis võiks ju disainida ka jalgpallisaapad, mis imiteerivad kontsasid! Et saabas ise on täiesti normaalne ja ilma kontsata, aga disain petab ära. Selle peale ma pole veel mõelnudki. Kas sa moedisainerina muudaksid midagi naiste mänguriietuses? Mäletan, et kui mängisin meeste riietega, siis oli aktuaalne, et naiste riided võiksid olla naiste lõigetega. Praegu nii ongi, on naiste lõige, rinnasissevõtted jms.

cv Ave Pajo Sündinud: 09.07.1984 Klubi: Tallinna FC Levadia Endised klubid: LSMK/Dino, Eesti Näitused, FC Ajax Estel, Tallinna Kalev

Treenerid: Priit Simson, Igor Varik, Georg Lanberg, Ken Müür, Priit Simson, Maksim Rõtškov

Saavutused: Eesti meistrivõistluste hõbe (2001), pronks (2002, 2003, 2004, 2005, 2006), Eesti parim naismängija (2006), Eesti liiga parim väravakütt (2002, 2008), Sporditähe aasta naismängija (2002, 2006, 2008).

Fotod: Lembit Peegel

Aga meeste mänguriietuses? Võib-olla suvel võiks särgid olla suvisemad ja ilma varrukateta. Seda ei luba ju reeglid. Aga reeglid ei luba ju ka seelikuid! Kui palju ise jalgpalli staadionil vaatamas käid? Käiks rohkem, kui praegu saan. Aeg on piiratud, kodus olen niigi vähe ja kui käin vutti vaatamas, siis täidaks mu elu ainult jalgpall. Aga muidugi – see ongi minu valik. Kas eelistad meeste või naiste mänge? Käin vaatamas pigem meeste mänge. Olin Kalevis meeste mängude korraldaja ja nägin sellega seoses palju meeste mänge. Mida on naistel jalgpallis meestelt õppida? Palju asju on raha taga. Raha läheb meestele. Kas Eesti naiste jalgpall saab sisse soovitud hoo? Ma arvan, et saab. Sest nad (inglased) tegelevad sellega iga päev. Midagi peab muutuma. Nad andsid kõigile mängijatele kavad, mida peab iga päev täitma. Mida rohkem Eesti treenereid sellega kaasa tuleb, seda kiirem on tulemus.

Naiste liiga parima väravaküti auhinnaga. Vasakul võib olla tulevane jalgpallur Karmen. 2009 APRILL JALKA

käbi ja känd

Hiidlane kaitsmas Saaremaa jalgpalli au Kes poleks kuulnud muhedaid, aga kohati ka pisut õelaid nalju saarlaste ja hiidlaste vahel? Nii võiks oletada, et Hiiumaa poisil ei ole sugugi mõnus sattuda Saaremaa vutiklubisse. 18aastane Gustav Kotkas leiab siiski, et kuigi ta on Hiiumaalt pärit, on FC Kuressaare värava kaitsmine põnev samm karjääriredelil. Berit Nuka Foto: Lembit Peegel

Hiidlaste naerunägude puhul peab mandrimees igaks juhuks valvel olema – mine tea, kelle üle parajasti muheletakse.

iiumaa lõunanurgast Emmaste kandist pärit Gustav ei hakka aga eitama, et pisut veider tunne on naabersaart esindada: “Eks see natuke imelik ole, et hiidlane on Saaremaa meeskonnas, aga mul on seal Martti Pukk ees, kes on ka Hiiumaa poiss. Tegelikult me saame saarlastega päris hästi läbi, nii et asi väga hull ikka ei ole.” Omavahelisest tögamisest pole see-eest temalgi pääsu ja igapäevaelu toodab pidevalt uusi omavahelisi nalju juurde. Noormehe sõnul on tegu siiski sõbraliku aasimisega. Õigupoolest on Gustav praegu suurema osa ajast hoopis pealinna poiss, sest jalgpall ja haridus on ta kodusaartelt Tallinna toonud. Selle eest, et sport

JALKA APRILL 2009

ning kool ka kodust eemal tasakaalus püsiks, hoolitseb Gustavi isa, riigikogu liige Kalev Kotkas. Spordipisiku on Gustav ilmselt saanud just oma vanematelt. “Meie perekond on ikka väga selgelt sporditaustaga,” kinnitab Kalev Kotkas. “Mina ise olen noorena süsteemselt tennist mänginud seitse-kaheksa aastat ja olnud omavanuste hulgas Eestis arvestatav tegija. Päris Eesti meister ei ole olnud, aga seal teine-kolmas paaris- ja segapaarismängus. Praegu mängin lihtsalt oma lõbuks ja osalen mõningatel seenioride turniiridel. Ema Ilmi on olnud Kohila ja Rapla kooli tasemel väga korralik korvpallitüdruk.” Pere kolmest lapsest on ainus, kes spordi vastu eriti huvi ei tunne, Gustavi

vanem õde Kadri. 14aastane vend Kaarel see-eest tegeleb paljude aladega – karate, purjetamise ja muidugi ka jalgpalliga. Sarnaselt vennaga on Gustavgi tegelenud enne vuti juurde pidama jäämist mitme spordialaga. “Maal olles muud palju teha ei ole, kui trennis käia,” on tal lihtne seletus varnast võtta. Isa Kalev lisab kiiresti muigelsui, et lihtsalt ahvatluste nimekiri on maakohas sedavõrd lühike.

Lasteaiast saadik vutiplatsil

Jalgpalli mängimist alustas Gustav juba lasteaias, kui kohaliku kooli kehalise kasvatuse õpetaja hakkas ka päris pisikestele poistele korra nädalas treeninguid korraldama. Koolimineku

käbi ja känd ajaks oli jalgpallist saanud juba harjumus ning noorteliigades mängimine kohaliku Emmaste jalgpalliklubi eest tuli loomuliku jätkuna. Esimese tuleproovi täiskasvanute seas sai Gustav Emmaste Dagöplasti meeskonnas. Tallinna Reaalkooli õppima tulek tähendas, et eelmise hooaja veetis ta FC Elva ja Flora U19 Eliitliiga meeskonna väravat kaitstes. Kutse meistriliiga klubisse FC Kuresaaresse tuli siiski nii Gustavi kui ka tema isa jaoks suure üllatusena.

“ „

Vahel on rusikas ikka tugevasti taskus, kui need suured mehed lõhuvad mu poissi seal.

“See Kuressaarde jõudmine oli pisut ootamatu,” lausub Kalev Kotkas. “Kui ta teada sai, siis säras nii, et suunurgad paistsid selja taha ära. Samas praegune edenemine karjääriredelil on olnud natuke avansimaiguline.” Inimene, kes aga kiire edenemise üle üllatunud pole, on Gustavi kunagine treener Egon Tintse. Tema arvates arenes noor väravavaht eelmise hooajaga palju. “Elva oli eelmisel aastal selline nukker projekt, meeskonnast käis palju mängijaid läbi,” arutleb Tintse. “See aga ehk oli Gustavile isegi hea, sest andis võimaluse väravas hästi palju tööd teha ja muutis tugevamaks. Kui ta oleks olnud meeskonnas, kus oleks tugev kaitseliin ees olnud, siis ta poleks ehk nii palju arenenud.”

paluda nimetada oma tugevusi väravavahina, siis toob ta välja just töötahte ja oskuse igas olukorras lõpuni võidelda. Sama hinnangu annavad talle nii isa Kalev kui ka treener Egon Tintse. “Kõigi nende aastate jooksul olen ma imetlenud tema motivatsiooni ja sihikindlust,” ütleb Kalev Kotkas. “Väga raske on ennast kusagil Hiiumaa lõunanukas mõelda suureks jalgpalluriks. Poisil on kogu aeg marssalikepp kotis olnud ja ta on selle nimel tööd teinud – trennis käinud ning kodus ise teinud ja oma vennaga harjutanud. Seda on väga sümpaatne kõrvalt vaadata.” Isa sõnul pole Gustavit pidanud kunagi tagant utsitama või treeningule minemist meelde tuletama. “Üldiselt on ta olnud kohe päris väikesest peale väga kohusetundlik,” toonitab Gustavi sihikindlust ka Tintse. “Selline, kes püüab iga alustatud asja lõpule viia.” Peale püüdlikkuse näeb ta noormehe tugevate külgedena joonemängu ja oskust meeskonda juhendada. Kummalisel kombel on see sama sihikindel noormees varem olnud paras närveldaja. Nii Gustav ise kui Egon Tintse võivad meenutada juhtumeid, kui poisil mängu ajal nutt peale kippus.

“Noorena oli terve mäng pisar silmas, kas siis rõõmust või kurvastusest,” naerab Gustav praegu. Ja väravavahi positsioon on koht, kus iga eksimus maksab kurjalt kätte, mistõttu närveldamist jagus Gustavile piisavalt. Teisalt ei tea ta õieti, mis tunne oleks mõnel teisel kohal väljakul mängida, sest väravavaht on ta olnud alates esimesest korrast platsil: “Tavaliselt pannakse aeglasem ja kohmakam poiss väravasse seisma. Ma isegi mäletan, et mulle öeldi kohe esimeses trennis, et sina lähed nüüd seisad seal väravas, ja sinna ma olen jäänud.” Egon Tintse kinnitab Gustavi naeru saatel esitatud “aeglase ja kohmaka” teooriat, kuid lisab samas kiiresti, et poiss uskus alati, et jõuab kaugemale.

Peletas vanemad platsi äärest

Närveldamine ei väljendunud aga mitte ainult oma äparduste üleelamises. Nii keelas Gustav vanematel väljaku ääres seismise lausa ära. “Hiiumaal käisime kodumänge ikka vaikselt väljaku kõrvalt perega vaatamas,” räägib Kalev Kotkas. “Vahel olime ka ainukesed pealtvaatajad. Aga linnas käisin esimesel korral tegelikult salaja. Ma ei öelnud, et läksin.” Gustav selgitab vanemate platsi Foto: Lembit Peegel

Pesamuna seisus ei hirmuta

Et Gustav on tänavu Kuressaares oma napi 18 eluaastaga üks nooremaid, tunnetab ta, et temasse mõneti suhtutakse kui meeskonna pesamunasse ning eks ta isegi kohati vaatab vanemate-kogenumate poole kerge aukartusega. Samas on ta veendunud, et esiväravavahi positsiooni püüdmine pole lootusetu ettevõtmine: “Ma usun, et see on ikkagi suuresti enda taga ja sõltub sellest, kui palju sa ise tööd teed põhimeeskonda saamise nimel. Tuleb ennast tõestada.” Töö tegemist Gustav ei pelga. Kui

Väravasse suruti Gustav kohe esimeses trennis. 2009 APRILL JALKA

käbi ja känd äärest eemale peletamist sooviga oma pingekoormat vähendada – võõraste arvamus nii väga korda ju ei lähe kui oma ema-isa oma. Kalev Kotkaselgi pole kerge poja mänge vaadata: “Väga raske on väljaku kõrval olla, sest et mu närvikava ei ole nii tugev. Vahel on isana natuke raske vaadata, kuidas näiteks 16aastane poiss päris suurte meestega mängib. Väravavahi positsioon on ka selline, mis eeldab jõulist lähenemist ja vahel on rusikas ikka tugevasti taskus, kui need suured mehed lõhuvad mu poissi seal. Aga tal on hästi läinud. Ta on siiamaani hakkama saanud.”

“

Natuke nooremana oli vahva teha kõrvalt veel viit muud asja. Nüüd on jalgpall esikohal.

„

Kui väljaku ääres seismine Kalev Kotkale suurt rõõmu alati ei valmista, siis poja kõrvalt on õppinud ta jalgpalli armastama – lapse hobid ju kohustavad. Nii hindab ta oma kursisolekut vutimaailmaga üle keskmise heaks ning võimaluse korral vaatab näiteks Inglise liiga mänge. Tänu Gustavile on kasvanud huvi ka Eesti liiga meeskondade ja mängude vastu. Poeg on igatahes rahul sellega, kui hästi ta on suutnud isa välja koolitada. “Ma vahel üritan teda kontrollida jalgpalli koha pealt ja siis ta suudab mind hämmastada – ta ikka loeb spordiuudiseid korralikult,” naerab Gustav. Kuigi Kuressaare meeskonda pääsemisega on jalgpall hõivanud senisest suurema osa Gustavi elus, ei ole noormees esialgu veel langetanud otsust, mis saab edasi siis, kui ta keskkooli lõpetab. “Praegu on selline tunne, et tuleb ikka ülikooli ka minna,” leiab 11. klassis õppiv noormees. “Veel ei tea muidugi, mis olukord pooleteise aasta pärast võib olla ja kuidas jalgpallitee on kulgenud. Seda näitavad järgmised aastad, kuidas ma suudan areneda ja kuhu ma olen paari aastaga jõudnud. Siis peaks selgemalt teadma, kas pühenduda ainult jalgpallile või siis ülikooli edasi minna 22

JALKA APRILL 2009

ja spetsialiseeruda hoopis mõnele muule alale.” Isa on igatahes rahul, et poeg suhtub asjade käiku ettevaatlikult ja mõistlikult. Pigem paneb vanemaid muretsema, et Gustav võtab vahel endale liiga palju kohustusi.

Hobisid rohkem kui aega

“Õppimine on korras ja vanematel pole mingit põhjust muretseda või pretensioone esitada, et kool kannatab spordi tegemise tõttu,” lausub Kalev Kotkas. “Pigem on meil vahel mure, et ta on omale õppimise ja spordi kõrvale võtnud veel igasugused laulukoorid ja rahvatantsurühmad. Aga nüüd on laulupeo-tantsupeo aasta – las ta siis käib need peod veel ära!” Gustav siiski rahustab kiiresti isa ja ilmselt ka oma treenereid, et jalgpall on kindlalt esikohal: “Natuke nooremana oli vahva teha kõrvalt veel viit muud asja. Nüüd on jalgpall esikohal. Tuleb prioriteete seada ja teha valikuid ning mõni asi maha jätta. Kui jalgpalli män-

gida, siis ikka mängida jalgpalli!” Seni on Gustav saanud oma aja planeerimisega piisavalt hästi hakkama, nii et ükski treener pole teda pidanud kooriproovist ära tirima või pastlaid putsakotist välja tõstma. Motivaatoriks, mis sunnib jalgpallis edasi pürgima, on Gustavile ka see, et seni pole tal õnnestunud mängida meeskonnas, millega oleks midagi suurt võidetud. Noorteklassides tulid tulemused eelkõige Hiiumaa kohalikelt võistlustelt ja hiljem on ta puuri valvanud meeskondades, mis soosikuteringi pole kuulunud. Egon Tintse usub, et tahtmise korral võib Gustav jõuda väga kaugele: “Ma arvan, et Meistriliigas võib ta küll kanda kinnitada. Ta peab lihtsalt ise otsustama, mida ta tahab, ja siis ta ka suudab seda saavutada.” Esialgu on Gustav Kotkas lähimate sihtide hulgas peale Kuressaare meeskonnas esiväravavahi koha nimel võitlemise aga aja leidmine kodusaarel käimiseks. Nimelt on ta tänavu jõudnud Saaremaale oluliselt tihemini kui Hiiumaale.

Foto: Lembit Peegel

cv Gustav Kotkas Sündinud: 15.01.1991 Klubid: HÜJK Emmaste (noortemeeskondades), Emmaste JK Dagöplast, FC Elva, FC Flora U19 eliitliiga meeskond, FC Kuressaare

Treenerid: Egon Tintse, Tõnis Saarnak, Zaur Tšilingarašvili, Janno Kivisild, Jan Važinski, Sergei Zamogilnõi

Kalev Kotkas Sündinud: 10.04.1960 Haridus: Tallinna Polütehniline Instituut, mehaanikainsener 1983; Tallinna 4. Keskkool 1978

Töökohad: XI riigikogu 2007 –, IX riigikogu 1999–2003, Emmaste vallavanem 2005–2007 ja 1996–1999, Eesti Sotsiaaldemokraatliku Erakonna liige alates 1997. aastast Võitlus Meistriliiga minutite eest seisab Gustavil ees.

mis mees?

Miko Pupart –

nooruse revolutsiooni eestvedaja Naistetreener, jalgpallifänn, pressiesindaja, infospetsialist, kohtunik ja fotograaf – ning kõik see ühes isikus! Kõige märkimisväärsem kõige selle juures noore saarlase vanus. Kristjan Lukk

Pool elu jalgpallis

“Oleks ilus revolutsiooni teha, aga ega mina tegelikult oma vanust muuta ei saa,” arvab vaid 17aastane Pupart ise. Kuna jalgpallist on ta huvitanud juba 2000. aasta EM-finaalturniirist saadik, võib julgelt öelda, et üle poole oma noorest elust on ta veetnud selle kallal nokitsedes. “Ajan lihtsalt oma asja. 2000. aastal käisin ka esimesel Kuressaare kodumängul, aga aina tõsisemaks muutus asi 2005. aastast. Siis ostsin oma esimese trummi ja siis hakkasime koos Kaupsiga (Miko kaaskannataja – K. L.) vaikselt fänniasja ajama.”

Naistetreener omal soovil

“Klubiinimesed olid mind juba viis aastat mängudel talunud ja näinud ning siis pakkus Alver Kivi kui toonane tegevjuht, et võiksin kodulehele kirjutama hakata. Sealt see alguse sai ja 2007. aasta suvel sõlmiti ka ametlik leping.” Et Pupart on tööd teinud ka vutiportaali soccernet.ee heaks, võib sellega seletada ajakirjandusliku poolega tegelemist. Aga kuidas jõudis ta Naiste Meistriliigas mängiva FC Kuressaare treeneriks? “See tuli peaaegu puhtalt oma initsiatiivist. Põhimõtteliselt sai kõik see naistevuti osa alguse Miss Soccernet 2006st. Kuna mina seda asja ajasin, siis sealt sain naistevuti pisiku kätte ja kuna 2008. aasta kevade lõpus meie naiskonnal treeneriga probleemid tekkisid, siis nii ta läks.”

Karjääri ei teeks

Kuna peale naiste treenimise tegeleb Pupart aktiivselt ka FC Flora, FC Kuressaare ja Eesti Jalgpalli Liidu pressipoolega, on ta dilemma ees, mida tulevikus teha: “Kui alustasin pressitööga, siis tundsin, et tahan seda asja edasi ajada. Aga nüüd, kus mul on päris minu oma võistkond, tunnen, et tahaksin neile veel rohkem tähelepanu pöörata, veel enam nendega tegeleda ja veel rohkem oma energiat sinna rakendada kui praegu.” Kui aga noormehel avaneks ootamatu võimalus teha karjääri ning juhendada mõnd Eesti mastis tippnaiskonda, nagu näiteks FC Florat või Pärnu JK-d? “Ei, mitte mingil juhul,” sõnas ta ning selgitas: “Asi ei ole mitte kodukohas, vaid asi on minu parimas võistkonnas.”

Koolile tuleb lõivu maksta

Tulevikust tagasi olevikku maandudes tasub meenutada, et Puparti praegune põhitöö peaks seaduse järgi olema siiski kooliskäimine. “Jõuan käia, aga vahel tuleb lõivu maksta küll: nagu näiteks tänahommikune (23.03. – K. L.) ajalootund. Tulime eile naiskonnaga Põlvast turniirilt kella 12 praamiga, kell pool 2 olin kodus ja umbes kell 2 sain magama. Tund hakkas kell 8.10 ja ma ärkasin umbes 7.50, ei hakanud enam tormama.” Samas ei näe ta sellises traagikas meeletult suurt kadu. “Ma arvan, et kui võimalus on, tuleb sellest kinni hakata – millal sa veel igasugu šansse kasutad, kui mitte noorena!” näib tema süda jalgpallirütmis tuksuvat. Ja tuksubki – sest peale treenimise ja jalgpallist kirjutamise lõpetab Puparti vutihuvide rea C-kategooria kohtuniku amet ning mängude pildistamine. 2009 APRILL JALKA

saaremaa

Päripidine Saaremaa ja pahupidine Aameraas Saaremaal on jalgpall tõusnud enimharrastatavaks alaks. Peale senise lipulaeva FC Kuressaare on ala edendajaks hakanud ka klubi nimega Aameraas – tagurpidi kirjutatud Saaremaa. Indrek Schwede

aarkümmend aastat tagasi oleks parimagi fantaasia juures raske olnud paari panna Saaremaad ja jalgpalli. Praegu on vutt saare enimharrastatud ala. Tipptasemel kipub saarlaste edu ometi varjutama avalik arvamus, mille kohaselt esindusmeeskonnas FC Kuressaare mängivad võõrad. “Meil on kolm aastat mänginud ainult saarlased, aga ikka kuulen jutte, et teil ju mandrimehed mängivad,” muigab klubi president Priit Penu, kelle sõnul on vutt oma koha Saaremaa päikese all kätte võitnud. “Oleme teiste aladega konkurendid – ega meid palavalt ei armastata, aga aktsepteeritakse. Linnas võetakse ikka nööbist kinni, et kuidas teil läheb. Alustasime ju tühjalt kohalt. Olime Saaremaal n-ö süsteemivälised. Vaadati, et pole meie mehed.” Mõneti süsteemiväliseks on jalgpall jäänud siiani. Penu tunnistab, et on saare spordirahva ametlikel kooskäimistel harv külaline. Jalgpall saab aeg-ajalt tunda ka kaigaste krigisemist kodarais, mille peale Penu elutargalt tähendab: “Nii sitad mehed me ka pole, et vaenlasi poleks.” Ühed omamoodi tegelased on need endised sportlased, kes üritavad iga hinna eest oma poisse vutist eemal hoida. Neile on oluline, et oma poeg hakkaks tegelema sama alaga, mida tegi isa. Positiivse poole pealt tõdeb Penu, et isegi “kooli kehalise õps on jalka usku”: “Need kehalise õpetajad, kel pole jalka tausta – ja enamasti neil pole – kardavad jalgpalli.” Konkurentsis teistega jalgpall häbenema ei pea. Juba kolm-neli aastat

JALKA APRILL 2009

saab jalgpall Kuressaare linnalt teiste aladega võrreldes enim pearaha. Või õigemini, täpsustab Penu, enam saavat üksnes tantsuklubi Semiir. Pärisspordis on jalgpall ikka esimene. Eelmisel aastal mängis Muhumaa, Sõrve ja Kuressaare meeskonnas kokku üle 60 mehe, kellele lisandus 20 naist. Viie noortegrupiga lisandus veel 75 noort.

“

Kui vaatad merre, näed oma peegelpilti, ka Saaremaa peegeldub sealt vastu kui Aameraas.

„

FC Kuressaarel oli linnaga kokkulepe, et kui tõustakse Meistriliigasse, toetab omavalitsus võistlusvormiga. Majandussurutise tõttu ütles linn kokkuleppe üles. “Arvan, et tegu on objektiivse paratamatusega, mitte linna subjektiivse suhtumisega,” usub Penu. “Aga teisest küljest: me oleme ainus klubi kõigi spordialade peale, kes kannab Kuressaare linna nime.” Mänguväljaku saab klubi tasuta sihtasutuselt Kuressaare spordibaasid, mille eesotsas on endine noortetreener Kalev Kütt. Üks oluline kulu on saarlastele aga transport, mille peale kulub aastas pool miljonit, millest umbes 80 000 on praamipiletid.

Eesmärgiks olla Eesti parim amatöörklubi

Klubil on viis noortegruppi, kus kõige nooremate seas on voolavus suur. Penu

peab seda noorte puhul normaalseks. Noori kantseldavad treenerid ja ka FC Kuressaare mängijad Jaanis Kriiska ja Roland Kütt. Oli ka Janek Meet, kes nüüd treenib konkurente. Meedi lahkumisega läks sisuliselt laiali 1995. aastal sündinute grupp, mis on vaja taastada. “Janek tegi poistele kuuajalise pausi ja kui see mööda sai, tuli kohale ainult kolm poissi!” meenutab Priit Penu. “Taktikaline viga ja õppetund meile kõigile! Noored leiavad paraku nii pika vaheaja puhul uue tegevuse.” Uusi poisse ei käi noortetreenerid otsimas koolides, vaid Tuule Grupi karikaturniiril, kus osalevad pea kõik Saaremaa koolid 1.–4. klassini. See on Saaremaa jalgpalli taimelava, kus treenerid saavad hea ülevaate potentsiaalsetest palluritest ja lapsed rõõmuga vutti taguda. Sel aastal peetakse ka nn puuriturniir minikunstmurul 5.–7. klassi õpilastele Experdi auhindadele. Tegemist on populaarse ettevõtmisega, kus koos üle 300 lapse. Tüdrukud mängivad poistega läbisegi. FC Kuressaare pole veel tüdrukutegruppe avanud, aga see on plaanis. Surve on tuntav, sest lapsevanemad küsivad selle kohta pidevalt, aga algajaid ja väga noori ei saa panna kokku esindusnaiskonna mängijatega. Naiskonnas mängivad saare oma piigad, kellest osa on juba ülikoolidesse läinud, aga leidnud mandril treenimisvõimaluse ja mängivad ikka Kuressaare eest. Naiskond osales isegi Saaremaa saalijalgpalli meistrivõistlustel meeste konkurentsis. Naiskonna treener on kõigest 17aastane koolipoiss Miko Pupart, kes on

saaremaa Foto: Tairo Lutter/Virumaa Teataja/Scanpix

Saarlased (kollases) teevad vastasele tuule alla isegi siis, kui selleks peab lumehange pugema.

ühtlasi ka meeste meeskonna mängude teadustaja ja fännide esinumbreid. Kuigi seni on FC Kuressaare olnud tüüpiline liftimeeskond, kes sõidab üles-alla Meistri- ja esiliiga vahel, näeb president Priit Penu asja positiivset poolt: “Iga kord, kui oleme ringiga tõusnud Meistriliigasse tagasi, on meil olnud rohkem saarlasi meeskonnas. Võrreldes kas või Viljandiga – nemad on oma tipu ära tunnetanud ja ülal ära käinud. Meie oma tunduvalt lühema traditsiooniga oleme alles teel tippu. Meie lagi võiks olla Meistriliiga 5.–8. koht. Väga heal aastal miks mitte ka kõrgemal. Aga esialgu on meie eesmärk olla Eesti parim amatöörmeeskond, kes toetub peamiselt oma mängijatele. Mujalt võtame ainult meile sobivaid tüüpe. Sammu saame edasi teha siis, kui meie noorte tase tõuseb. Tõsisemat noortetegevust alustasime kunagi 1991. aastal sündinud noortega, kes hakkavad nüüd kaela kandma, ja meie saame oma töö tulemust hinnata. Igast aastakäigust võiks tulla vähemalt üks Meistriliiga mängija. Peame veel kümme aastat tööd tegema, siis näeme, kas saame igast oma grupist täiendust esindusvõistkonda. Arenguruumi on meil kõvasti.”

Aameraas vallutab maakonda

Kodusaarel on on FC Kuressaare saanud endale konkurendi, kelle nimeks

on Aameraas – tagurpidi variant sõnale Saaremaa. “Kui vaatad merre, näed oma peegelpilti, ka Saaremaa peegeldub sealt vastu kui Aameraas,” ütleb klubi juhatuse esimees Andre Käen sõnaosavalt. “Tegelikult oli meil mõte võtta endale nimeks Saaremaa JK, aga kuna see oli juba registreeritud, leidsime teise lahenduse.” Klubi kasvas välja FC Kuressaarest, kus tegeldakse eelkõige tippjalgpalliga. 2008. aasta septembris tegevust alustanud klubi eesmärk on laiendada kandepinda. “Kuressaare oli eelkõige linnameeskond, meie tahame jalgpalli viia üle maakonna laiali,” seletab Andre Käen, kelle sõnul on jalgpalli Saaremaal arendatud üle kümne aasta, aga ometi pole jalgpall saarlastele omaks saanud. “Olin ka ise Kuressaare klubi eesotsas ja järelikult tegin ka ise vigu. Ei oskagi öelda, miks rahvast mängudel ei käi. Kui pooledki neist, kes klubis ise vutti tagunud, vaatamas käiks! Kümme aastat on tegutsetud ja Meistriliiga mängule tuleb kohale 20–30 nägu!” Käen tõdeb, et probleem on omane tervele Eesti jalgpallile. Aga FC Kuressaare puhul arvab Käen, et Meistriliiga klubi ei saa juhtida muu töö kõrvalt, nagu teeb seda Priit Penu. “Kritiseerida on muidugi kerge,”

tunnistab oma teed läinud Käen. “Nägime, et nišš on tühi ja hakkasime tegema. Üheks aastaks me ei tulnud. Me ei tulnud ka raha pärast. Tulime arendame harrastussporti, tipu jaoks meil jaksu pole. Treenerid teevad oma tööd teise töö kõrvalt. Pearaha taotlust me ei esitanudki, sest pearaha maksab ikkagi linn, mitte maakond ja me teise klubi territooriumile ei roni.” “Meil pole eesmärki, et tahame 3050. aastal Eesti meistriks tulla,” toob Käen värvika võrdluse. “Kui marjamaale ei mahu, siis karjamaa on ka koht, kus saame tegutseda. Meil on treeneriteks endised koondislased Janek Meet ja Andre Anis, kelle kogemuste najal tahame Saaremaa jalgpalli arendada.” Treeneritena löövad klubis kaasa ka Margus Kuusk ja Andre Käen ise. Kuna maakoolides on lapsi vähe, pole klubil ka täiskomplektis vanuseklasside meeskondi. Koolidest on sihikul Kaarma, Aste, Kaali, Kahtla, Leisi, Salme ja Muhu, kus soovitakse kevadel grupid avada. Klubi korraldab noortele TipaTapa turniiri. Kokku on Aameraasil praegu 30 last ja 54 meest. Esindusmeeskonna tuumik on pärit endisest Muhumaa JKst. Sel aastal alustatakse IV liigast. Saalijalgpalli mängiti aga juba tänavu esiliigas. Aga Käen rõhutab, et peaeesmärk on nakatada jalgpallipisikuga terve maakond. 2009 APRILL JALKA

JALKA APRILL 2009

2009 APRILL JALKA

mängija

Noor Luts nagu vana Säga

lanud jalgpallihooaja alguses Tallinna FC Flora esindusmeeskonna põhikoosseisus jõuliselt kanda kinnitanud 20aastane Siim Luts (pildil) tunnistab, et peatreener Tarmo Rüütli soosing tuli talle teatud mõttes üllatusena. Kui hooaja võidukas avamatšis Tallinna FC Levadia vastu pääses Luts platsile teise poolaja lõpul varumeestepingilt, siis meistriliiga avavoorus Nõmme Kaljuga alustas ta kohtumist algkoosseisus ja jäi platsile lõpuvileni. Samal ajal pidid märksa kogenumad ja nimekamad Martin Vunk, Vjatšeslav Zahovaiko ja Oliver Konsa oma mängukorda ootama teise poolajani. “Natuke see ikka oli üllatus, aga eks ma hooajaeelsetel treeningutel andsin endast parima, tahtsin näidata, et ega ma siin niisama ei ole,” rääkis eelmisel hooajal esiliigas FC Flora II eest mänginud pallur. “Ju ma siis millegagi treenerile silma jäin, ju olin nendest millegipoolest parem, kes esindusmeeskonnast välja jäid.” Siimu sõnul mängis ta koolipoisina ka korv- ja võrkpalli, kuid valiku langemine just jalgpalli kasuks oli loomulik ning nagu paratamatugi otsus, mida mõjutasid ka peretraditsioonid. “Mu isa ja onud mängisid jalgpalli, nii sattusingi vutitrenni. Olulisim aga on see, et jalgpall lihtsalt meeldis mulle kõige rohkem,” meenutab Siim. Jalgpallitrennis hakkas Luts käima sünnilinnas Paides esialgu onu Marguse käe all, siis tuli treeneriks Viktor Mets. “Mäletan küll, et Siimu välja valisin,” meenutab Mets. “Kindlasti on tal head geenid. Lutsudel on ju terve dünastia. Siimu isa Meelis mängis Roman Ubakivi juures, onud Maidu ja Margus mängisid samuti jalgpalli. Trennis käivad ka nende pojad. Ilmselt Siim on nendest kõige andekam.” “Kolm-neli aastat tagasi tulin pealinna õppima – jalgpallikallakuga Tallinna ühisgümnaasiumi. Siis sain ka Pärnu Tervisesse mängima. Eelmise hooaja mängisin Flora duublis,” meenutab

JALKA APRILL 2009

Luts. “Ülikoolile ma praegu ei mõtle, olen pühendunud jalgpallile. Eesmärk on jõuda välisklubisse ja loomulikult mängida Eesti koondises.” Rahvusvärve on Siim juba kandnud erinevate vanuseklasside koondistes: “Värava olen löönud U19 koondise sõprusmängus Saksamaal. U21 eest olen mänginud Soome ja viimati Prantsusmaa vastu. U21 koondise kogunemistele on mind ka varem kutsutud, kuid siis on kas vigastus või miski muu seganud. Mängus Prantsusmaaga oli klassivahe Foto: Lembit Peegel

ikka väga selge (Eesti kaotas teatavasti 0:3 – toim). Nii tugeva vastasega polegi varem mänginud.” Väljakul eelistab Luts mängida vasakpoolkaitsja kohal: “See koht on mulle kõige hingelähedasem, olen sellel kohal kogu aeg mänginud. Tarmo Rüütli proovis mind ka ründes. Eks ma mängin sellel positsioonil, mida peatreener vajalikuks peab, ja üritan anda endast parima, kas või keskkaitsjana (naerab – toim).” Oma tugevustest rääkides on Luts tagasihoidlik ja märgib, et on vasakujalgne, keda Eestis väga palju pole. Luts pole oma sõnul ka aeglane ja tal on “veidi teistsugune tehnika”. Ta selgitab, et on palju ise palliga kõksinud ning pärast trenni lõppu karistuslööke harjutanud.

Rüütli: Siim mängib, naeratus näol

cv Siim Luts Sündinud: 12.03.1989 Paides Pikkus: 181 cm Positsioonid: ründaja, äärepoolkaitsja Hüüdnimi: Säga Klubi: FC Flora Endised klubid: Pärnu Tervis, FC Flora II Treenerid: Margus Luts, Viktor Mets, Ivo Lehtmets, Zaur Tšilingarašvili, Tarmo Rüütli

Meeldivaim võit: Superkarikas 2009

FC Flora peatreener Tarmo Rüütli pole Lutsu iseloomustades kiitusega kitsi: “Tal on kõik mängumehe omadused. Siim ei tegutse rutiinselt, mängib, naeratus näol, tal on tahet joosta – keda siis veel kasutada, kui mitte sellist mängijat. Siimul on palliga omapärane tehnika. Tehniliselt on ta nagu Zahovaiko. Tal on hea tribling ja hea löök. Siimu üks olulisemaid plusse on talendika mängija etteaimamatus ja fantaasia. Kaitsjatel on raske arvata, mida ta võib järgmiseks teha. Mängulisuse tõttu kipub taktika pool kannatama, aga see on asi, mida annab tasapisi järele aidata, ja küll ta kohaneb.” “Siimul on palju eeldusi, ka füüsilisi – üle 180 on päris hea kasv,” jätab Rüütli. „Pahatihti kipuvad äärepoolkaitsjad lühikeseks jääma. Puhta 4-4-2 süsteemi puhul näen teda ka ründajana. Noorena aga on ta rohkem äärel mänginud ja ründaja tööd tuleb tal veel õppida, kuid küll ka see tasapisi tuleb. Kindel on see, et Siimul tuleb veel palju musta tööd teha!” Andrus Allika

antti rosenberg

Ree peal püsimiseks tuleb õppida ja pingutada Kas Eesti noortetreenerid on tõepoolest nii kobad, et ei suuda lastele harjutusi ette näidata? Kuhu jäävad siis need Eesti Ronaldod, keda väidetavalt meie jalgpallispetsialistid ei suuda noorteklassides üles leida või lausa ära rikuvad? Antti Rosenberg (pildil) – noortetreener ja treenerite koolitaja – on õige mees muu hulgas neilegi küsimustele vastama. “Et ree peal püsida, peab õppima,” lausub Rosenberg, kes on tarkuseteri korjanud Inglismaal, Saksamaal, Hollandis ja Eestis tipptegijaid kuulates. Ta tõdeb, et meil on veel palju arenguruumi. “Tingimused on nagu öö ja päev,” sõnab Rosenberg. “Abipersonali suhtes oleme palju maha jäänud. Seal tegeleb ühe noortegrupiga minimaalselt kaks treenerit, korralikes klubides või akadeemiates neli-viis treenerit, meil on ühel treeneril neli-viis gruppi!” Kuid see ei vabanda oskamatust noortele harjutusi või tehniliselt õigeid nõkse ette näidata. Kuid just selles Eesti koondise peatreener Tarmo Rüütli treenereid süüdistab. Tema arvamust jagab ka Rosenberg. “Viies läbi laste treenerite koolitusi, on näha, et nii mõnigi treener piirdub treeningu ajal vaid seismise ja pallide ette viskamisega.” Kui küsida Rosenbergi enda tehnika kohta, mõistab ta kiirelt, kuhu jutt tüürib, ja vastab, et harjutused suudab ta ette näidata küll. “Noorte puhul on see eriti oluline, et nad näeksid oma silmaga, kuidas asjad peavad välja nägema, ning siis proovivad järele teha,” selgitab Rosenberg ning meenutab ühte noortemängu, kus üks mängija kaotas järjekordselt palli ning treener karjus talle, et tee nii, nagu ma olen sulle õpeFoto: Lembit Peegel

tanud. “Poiss vastas kiiresti: aga sa pole ju meile midagi õpetanudki,” vahendab Rosenberg. Rosenbergi enda jalgpalluritee kulges Viljandi noortemeeskondades. Üheks tipphetkeks kujunes aga kuulsate Lõvide koosseisus Helsinki Cupi võitmine. “Põhitegija ma ei olnud,” selgitab Rosenberg, kes Viljandi kutina sai kutse meeskonda Lõvide tema kodulinnas toimuva laagri ajal. Oma treeneripagasisse on Rosenberg tollest ajast talletanud distsipliini: “Iga Roman Ubakivi trenn oli kui võistlusolukord – pingutada tuli maksimaalselt.” Jalgpallurikarjäärile tõmbas aga kriipsu peale Nõukogude armee. “Eks ma olen sellele palju mõelnud, kuidas oleks võinud minna,” mõtiskleb Rosenberg, kes ei karda tunnistada, et kahetseb karjääri nii kiiret lõppu või lausa olematut algustki. “Eesti tasemel oleks kindlasti võinud mängida. Sõjavägi rikkus asja ära.” Nii otsustaski Rosenberg kinni haarata talle pakutud võimalusest oma jalgpallioskusi ja -teadmisi kodukandis rakendada. Tarvastu kanti tuli elama Zurab Kvaratshelija, kelle kõrval alustaski ta noorte treenimist. Kuigi Rosenberg on olnud Viljandi Tuleviku abitreener ja Viljandi esiliigaklubi peatreener, on talle südamelähedasem töö noortega, täpsemini tippnoortega: “Seal saab rohkem improviseerida.” “Pisikeste treenimine on jube keeruline, nõuab palju kannatust,” lisab Rosenberg, kes on oma U17 eliitliigas mängivad poisid maast madalast ise üles kasvatanud. “Muidugi tahaks, et kord oleks meil siin meeskond, mis koosneks ainult Viljandis sirgunud mängijatest,” sõnab Rosenberg. “Meil on siin treenerid, kes teevad asja südamega. Ei jookse nemad metsameheks, kui puidu hinnad on laes, ega siirdu Soome ehitajaks, kui käimas on ehitusbuum.” Viljandi Tuleviku noortesüsteemi eesmärk on selge: kasvatada järelkasvu

suurklubi Florale. Rosenberg ei näe probleemi selles, et ta on lihtsalt üks vahelüli ja tema õpilased võidavad tiitleid mõnele teisele treenerile. “Eestis ei ole kujunenud süsteemi, kes on tippklubi ja kes on kasvatajaklubi. Meil hoitakse poistest kümne küünega kinni, et iga hinna eest noorteklassi medal võita,” kritiseerib Rosenberg. “Noori tuleb arendada järk-järgult, eesmärk peab olema nende areng, mitte võitmine. Nii ongi, et kui nooremates klassides, kus mängitakse seitsmekesi väljakul, ollakse tegijad, siis üheteistkümnekesi ei osata midagi ette võtta.” Rosenberg toob näite jalgpalli sünnimaast, kus ei peeta ametlike noorte meistrivõistlusi alla 16aastastele, vaid mängitakse sõprusmänge ning osaletakse igat masti turniiridel. Kuid kuhu kaovad siis meie Ronaldod? “Mõtlesin selle peale pikalt, teadsin, et küll see jutuks tuleb,” alustab Rosenberg. “Meil on andekaid noori, mõnda on lausa lust vaadata, kui lihtsalt tal kõik välja tuleb. Andekamad tuleks koondada ühe mütsi alla, olgu selleks siis jalgpalliklass, spordiklubi, akadeemia,” mõtiskleb Rosenberg ning raputab tuhka ka natuke noorte endi pähe. “Noored ei taha pingutada, nad ei tea, mis on veremaitsegi. Nii kui läheb raskemaks, annavad alla, vähesed saavad aru, et tippu jõuab vaid raske tööga.” Oliver Jakobson

cv Antti Rosenberg Sündinud: 18.09.1971 Treenerid: Leo Ira, Elvar Eermäe, Roman Ubakivi

Klubid (mängijana): erinevad Viljandi noortevõistkonnad, Tallinna Lõvid, FC Tarvastu, FC Elva

Klubid (treenerina): FC Tarvastu, Viljandi Tulevik

2009 APRILL JALKA

viasat

Jalgpallisalat à la Viasat Sport Baltic Telemaastiku uustulija Viasat Baltics pakub jalgpalli pea igale maitsele. Esindatud on nii Euroopa tippjalgpall kui ka kohalik Balti liiga.

“Kui me alustame lähemalt, siis näitame jalgpalli Balti liigat,” tutvustab Eestipoolne kanali koordinaator Kalev Kruus kava. “Kohalikku liigat ei saa me näidata juba seetõttu, et kanal on üle Baltikumi ning kahjuks lätlasi ja leedulasi Eesti liiga ei huvita.” Euroopa tippliigadest pakub Viasat Baltics ülekandeid Saksamaalt ja Prantsusmaalt. Bundesliga on küll sõlminud 2010. aastast lepingu Eurospordiga, kuid Kruusi sõnul hangitakse selle asemele mõni muu korralik liiga. Mõtteid sellel teemal juba on, kuid neid mees avalikustada veel ei taha. Prantsusmaa liiga on aga ehk Inglise, Saksa, Hispaania ja Itaalia liiga kõrval ülekohtuselt tagaplaanile jäätud Euroopa tippliiga. “Seal käib väga tihe andmine,” läheb Kruus õhinasse ning pajatab pikalt viimasest nähtud Prantsusmaa liiga mängust. Kuigi tugevaimaks Euroopa jalgpalliliigaks peetava Inglismaa Premier League’i mänge Viasat üle ei kanna, ei jää sealsedki tipud televaatajatel nägemata. Jalgpalli sünnimaa edukaimad klubid heitlevad Viasat Balticu ekraanil nii Inglismaa karika (FA Cup) kui ka

Inglismaa liiga karika eest (Carling Cup). Peale selle kantakse üle Inglise esiliiga, mis hiljuti rikastus veel ühe eestlase võrra. “Nüüd kui Andrei Stepanov on sõlminud lepingu Watfordiga, saame loodetavasti mõne tema klubi mängugi televaatajateni tuua,” kütab Kruus üles ootusi eestlast teleri vahendusel näha. Klubi hooaja desserdiks on aga kindlasti kaks kõige tugevamat sarja Vanas Maailmas: UEFA Meistrite liiga ja UEFA karikas. “UEFA karikat hakkasime näitama alates veerandfinaalidest,” räägib Kruus. Seevastu Meistrite liiga on ekraanil olnud kogu Viasat Balticu lühikese ajaloo ning magusaim päev saabub 27. mail, kui Roomas selgitatakse sarja järjekordne võitja. Kuid Viasat Baltic ei piirdu vaid klubimängudega. Ühe komponendi salatis moodustavad koondiste heitlused. Nii on kavas ülekanded Lõuna-Ameerika tsooni 2010. aasta M- kvalifikatsioonturniirist. “Sellised mänge, nagu Argentiina Brasiilia omavahelised mõõduvõtmised, ei ole siin varem nähtud,” lausub Kruus. Peale lõunaameeriklaste on menüüs ka Inglismaa koondise pürgimine Lõuna-Aafrika Vabariigis toimuvale maailmameistrivõistluste finaalturniirile. “Kokku teeme hooajas üle 1600 tun-

ni spordi otseülekandeid,” sõnab Kruus. “Jalgpall moodustab üsna suure osa sellest. Kuus kanname üle ligi 30 mängu. Iga päev jalgpalli ei mängita, seevastu nii mõnelgi päeval on kavas kaks või lausa kolm kohtumist.” Kogu seda salatit aitavad serveerida jalgpallispetsialistidest kommentaatorid. “Eesti koondise teisel treeneril Janno Kivisillal on harukordne eneseväljendamise oskus ning optimistlik ellusuhtumine, mis ma usun, kandub edasi ka televaatajateni,” alustab Kalev Kruus kommentaatorite tutvustamist. “Marek Lemsalu ja Marko Kristal on kogenud jalgpallurid ning sõnaosavad. Peale nende aitavad mänge kommenteerida Indrek Petersoo ja Vallot Pukk ning noorematest meestest Dannar Leitrmaa, vennad Oliver ja Rainer Lomp ning Gunnar Leheste.” Nooremad kommentaatorid lähevad Kruusi hinnangul iga nädalaga aina paremaks. Mida erilist jalgpallisõber sügisel veel ekraanil näha saab, hoiab Kruus veel saladuses. “Kevadega lõppeb jalgpalli hooaeg ära, sügisel hakkame uuesti suure hurraaga pihta, eks siis kuuleb, mida meil on pakkuda,” lausub Kruus kavalalt naeratades. Lisainfot, ülekannete kommentaarid ja telekava on saadaval koduleheküljel www.viasatsport.ee

Tõmbenumbrid on jalg- ja korvpall 2009. aasta jaanuaris tegevust alustanud Viasat Sport Baltic on spordikanal, mis keskendub kohalike spordiekspertide kommenteeritud rahvusvahelistele tippvõistlustele. Viasat Sport Baltic omab mitmete rahvusvaheliste tippvõistluste ja -liigade näitamise õigusi ning programm täieneb regulaarselt. Kanali tõmbenumbrid on kohaliku televaataja jaoks populaarsed jalgpall ja korvpall, samuti on programmis jäähoki ja muud talialad ning hulganisti motosporti. Meil on hea meel tõdeda, et uus spordikanal on end kiiresti tõestanud ja nõudlus vaatajate hulgas üha kasvab. Oleme tõsiselt huvitatud oma kanalit jagama kaabeloperaatorite võrkudesse, et rahuldada ka nende spordisõprade kirge.

krista leppiko Viasat Eesti tegevjuht

JALKA APRILL 2009

2009 APRILL JALKA

HernanNasri Crespo Samir

Foto:Kirsty Alessandro Garofalo/Reuters/Scanpix Foto: Wigglesworth/AP/Scanpix

Milano Internazionale Arsenal

JALKA APRILL 2009

2009 APRILL JALKA

Steven Gerrard

JALKA APRILL 2009

Foto: Scott Heppell/AP/Scanpix

Liverpool

noored

2009 APRILL JALKA

Sergio Ramos Real Madrid Foto: Manu Mielniezuk/AP/Scanpix

JALKA APRILL 2009

2009 APRILL JALKA

JALKA APRILL 2009

Foto: Massimo Pinca/AP/Scanpix

Torino Juventus

Alessandro del Piero

eesti - brasiilia

HOMSED TÄHED TÄNA MEIE EES! U-19 Euroopa meistrivõistluste Eliitring 21.05.2009 – 26.05.2009 Tallinn – Eesti Saksamaa - U-19 Euroopa meister 2008! Hispaania - viiekordne U-19 Euroopa meister! Tšehhi - U-19 EM-poolfinalist 2008! Eesti – uus jõud Euroopa jalgpallis! Eesti võitleb, et pääseda Euroopa meistrivõistluste finaalturniirile!

21.05.2009 Hispaania – Tšehhi Kadriorg 17:00 21.05.2009 Saksamaa – Eesti A. Le Coq Arena 19:30 23.05.2009 Saksamaa – Tšehhi Kadriorg 17:00 23.05.2009 Eesti – Hispaania A. Le Coq Arena 19:30 26.05.2009 Hispaania – Saksamaa Kadriorg 19:30 26.05.2009 Tšehhi – Eesti A. Le Coq Arena 19:30 Piletid on müügil kohapeal ja Piletilevi müügikohtades – 2009 APRILL JALKA pääsme hind 25 krooni

mati gilden

Palliga sina peal Eesti läbi aegade paremaid mängijaid Mati Gilden tegi tegusid Nõukogude Liidu meistrivõistlustel juba 19aastaselt. Talle ennustati suurt tulevikku, kuid 26aastaselt otsustas Gilden tippjalgpalliga lõpetada ning viimased kolm aastad oma karjäärist vaikselt mööda saata Tallinna Taksopargi meeskonna eest mängides. Praegu on jalgpall endisele ääreründajale kõigest tuhm mälestus. Marko Välja

ati Gilden alustas jalgpalli mängimist seitsmeaastaselt Eesti-aegse väravavahi Ülo Ollise käe all Tallinna noortemeeskonnas Turist. 1956. aastal võitis Turist esimesed Tallinna jalgpalli esivõistlused täiskasvanute seas. Hiljem liitus Turist Ants Viirma treenitava Mererajooni SK-ga, millest sai üleliidulist sarja mänginud Tallinna Kalevi noortemeeskond. Gilden tuli noortes Kaleviga Eesti NSV meistriks ja oli aastaid noortekoondise liidreid. „Isa hoolitses alati minu eest – ükskõik kuhu ma ka need jalgpallisaapad pärast mängu viskasin, olid nad järgmisel hommikul kenasti puhtad ja hoolitsetud,” meenutab nooruspõlve Gilden. Peale jalgpalli mängis Gilden ka edukalt veepalli ning esindas Eestit Nõukogude Liidu noorte meistrivõistlustel. „Kui käisin Tallinna 16. Keskkoolis, siis tuli ükspäev Viirma kooli ja ütles, et Mati, jäta see veepall sinna paika, et sul on andeid jalgpalli peale rohkem,” räägib Gilden. „Gilden oli väga mitmekülgne poiss, kes tegi kõiki spordialasid,” meenutab Ants Viirma. „Mina ütlesin teiste alade treeneritele, et jätke Gilden kohe rahule, et tast saab jalgpallur. Saigi, ja veel milline jalgpallur!” meenutab Ants Viirma. 1958. aastal võttis Eestis noorteklassis ilma teinud 16aastane Mati Gildeni ENSV I liigas mänginud Tallinna Kalev-2 (muudeti samal aastal Tallinna Normaks) meeskonnale appi treener Uno Piir. Samal aastal aitaski Gilden meeskonnal kõrgliigasse tõusta. 40

JALKA APRILL 2009

Foto: Lembit Peegelel

1964. aastal jalgpallisaabaste paelu sidumas.

„Gilden tegi enda kallal meeletult tööd,” räägib Uno Piir. „Ta oli iseõppija ja kaval mängija, kellel oli suurepärane tehnika, loomulik kiirus ja mõlema jala löök oli võimas. Ta valitses oma keha suurepäraselt ja oli mitmekülgsete füüsiliste omadustega. Oskus oma keha valitseda tuli just sellest, et ta käis akrobaatika trennis.” „Pärast talvist trenni käisin suusatamas või uisutamas Ülemistel,” räägib Mati Gilden. „Enda kallal sai palju tööd tehtud, et saada liikuvust ja tehnikat juurde. Olin noor ja energiat oli palju ning kuskile tuli kõik see suunata.”

Palli ei teietanud

1960. aastal võeti kõigest 64 kilo kaaluv ääreründaja Mati Gilden Nõukogude

Liidu meistrisarjas mänginud Tallinna Kalevi esindusmeeskonda: „Kalevi peatreener Elmar Saar tegi mulle erimenüü, et ma kaalus juurde võtaksin. Šokolaad oli minu põhitoit. Kõik magus, mis sel ajal Odessast saadi, oli menüüs. Ma ei võtnud midagi juurde, jooksin ju kogu aja. Mis tuli juurde, see tuli ka kohe välja. Eks lihasmassi tuli ise hiljem juurde. Sellest hoolimata olin küllatki tugev ja sitke vend. Trennis harjutasime ikka kokkupõrkeid, kukkumisi ja rinnutsi vastu hüppamisi, et tasakaalu harjutada. Oma kehakaalu juures tõstsin üles 100kilose kangi.” Juba järgmisel hooajal oli Gilden Kalevi põhiründejõud Nõukogude Liidu meistrisarjas. „Mul oli väga hea kiiruslik tehnika. Olin palliga sina peal, mitte teie peal. Kiiruslik nõksutamine palliga oli see, millega petsin kogu aeg vastaseid. Olin noor ja loll ning rabelesin hullupööra väljakul. Nii need väravad kõik tulidki,” naerab Gilden. Kõige ilusama värava lõi Gilden 1961. aastal Moldavas Chisinau meeskonna vastu mängides: „Mäng toimus hilisõhtul prožektorite valgusel, millega meie polnud harjunud. Olime 0:1 taga. Siis lõi meie väravavaht palli käest keskjoone suunas ja mina tegin pette, nagu läheks peaga palli lööma, aga võtsin viimasel hetkel pea eest nii, et kaks vastast peaga kokku jooksid. Võtsin palli maha ja lõin keskjoone juurest kohe peale. Pall lendas otse lati alla üle vastaste väravavahi pea.” 1962. aasta sügisel tuli Gildenil minna sõjaväkke. Selleks, et aega teenida

mati gilden

“

Foto: Lembit Peegel

Trennis harjutasime ikka kokkupõrkeid, kukkumisi ja rinnutsi vastu hüppamisi, et tasakaalu harjutada.

„

Mati Gilden hullutamas publikut triblinguga Naltšiki Spartaki vastu 1966. aastal.

kodumaal, liitus ta üleliidulist sarja mänginud Eesti NSV siseministeeriumi meeskonnaga Tallinna Dünamo ning määrati teenistusse piirivalvesse kuni 1965. aasta lõpuni. „Gilden oli füüsiliselt hästi arenenud,” räägib endine Dünamo väravavaht Rein Jauk. „Mängustiililt oli ta väga kiire ja tehniline. Nõukogude Liidu liiga oli äärmiselt toores ja jõuline ning Gildenit panid vastaste treenerid eraldi mängija taga ajama ja jalgadesse peksma.” Gilden mängis ääreründajana Dünamos kuni selle laialisaatmiseni 1968. aastal: „Venemaalt tuli pakkumisi küll ja küll. Isegi Soomest tuli pakkumisi. Pakuti, et tule siia elama ja võta naine ka siit. Soome minek ei tulnud sel ajal isegi mõttesse. Mingit huvi küll polnud Eestist lahkuda, et minna mujale Nõukogude Liitu. Eks siin oli mugav elu ja ega eestlased siit kuskile ära kippunud. Mul ei ole mingit kahetsust, et ma kuskile mujale mängima ei läinud.”

Jalgpallist väsinud

1969. aastal liitus Gilden Tallinna Taksopargi meeskonnaga, mida juhendas endine kuulus jalgpallur Raul Nell. Sama aasta karikafinaalis aga alistuti Kadrioru staadionil Tallinna Dvigatelile 1:2. Treener Raul Nell suutis mees-

konda kutsuda nii mitmedki tuntud Eesti mängijad. 1971. aastal kroonis seda Eesti meistritiitel, mis jäi Gildeni esimeseks ja viimaseks medaliks Eesti kõrgliigas. 29aastaselt otsustas legendaarne ääreründaja jalgpalliga lõpparve teha. „Tüdinesin jalgpallist lihtsalt ära ja sellest sõitmisest ühest kohast teise. Mul olid nii põlved kui ka alt liigesed täiesti ära väänatud ja ei saanud enam kükitadagi,” räägib Gilden. Pärast jalgpalluri karjääri lõppu teenis Gilden elatist taksojuhina ja hiljem Tallinna lihakombinaadis ekspediitorina. „Gilden tegi filigraanset tööd väljakul,” räägib endine Eesti rahvuskoondise peatreener Uno Piir. „Tänu oma nobedusele ja targale mängule saigi ta nii hästi mängida. Ta on üks andekamaid mängumehi, kes meil kunagi on olnud. Ta oli äärmiselt intelligentne mängija, kellel olid kõik eeldused olemas, et Nõukogude Liidu kõrgseltskonnas läbi lüüa. Tema mäng oli hulga paindlikum kui tänapäeva Eesti mängijatel.” Endine Tallinna Dünamo peatreener Viirma: „Gildenil oli pall jala külge kasvanud. Ta nagu sündis, pall jala küljes. Tal oli suurepärane kiirus ja ta töötas kogu aja palliga, et lihvida oma tehnikat, ning just tehnika oli see, millega ta oli teistest mängijatest peajagu üle.

Kahtlemata on Gilden Eesti läbi aegade üks silmapaistvamaid mängijaid üldse.” Rääkides tänapäeva jalgpallist, lausub Gilden konkreetselt ja ruttu: „Tänapäeva jalgpallist olen ma väga kaugel. Mind enam jalgpall üldse ei huvita. Ma olen sellest kõigest väsinud. Jalgpall on üks eluetapp, mis on minul möödas…”

Mati Gilden Sündinud: 07.01.1942 Mängijakarjäär: 1958 Kalev Tallinn-2 --/-- (ENSV 1. liiga) 1959 Norma Tallinn --/-- (ENSV KL) 1960 Kalev Tallinn 6/0 (NSVL KL) 1961 Kalev Tallinn 27/11 (NSVL KL) 1962 Kalev Tallinn --/-- (NSVL 1. liiga) 1963 Dünamo Tallinn --/-- (NSVL 1. liiga) 1964 Dünamo Tallinn 29/6 (NSVL 1. liiga) 1965 Dünamo Tallinn 41/8 (NSVL 1. liiga) 1966 Dünamo Tallinn 28/3 (NSVL 1. liiga) 1967 Dünamo Tallinn 38/4 (NSVL 1. liiga) 1968 Dünamo Tallinn 28/2 (NSVL 1. liiga) 1969 Tempo Tallinn 23/9 (ENSV KL) 1970 Tempo Tallinn 12/3 (ENSV KL) 1971 Tempo Tallinn 19/6 (ENSV KL) KL – kõrgliiga

2009 APRILL JALKA

Foto: Kirsty Wigglesworth/AP/Scanpix

JALKA APRILL 2009

välistäht

Samir Nasri:

“Ärge kutsuge mind uueks Zidane’iks!” Londoni Arsenali uus tähtmängija Samir Nasri kuulus Prantsusmaa U17 meeskonda, kui nad 2004. aastal võitsid Euroopa meistritiitli. Pärast finaalis võiduvärava löömist on teda tituleeritud Zidane’i mantlipärijaks, mis on noormehe sõnul talle tohutu surve peale pannud. Kent-Erik Schwede

“Ma arvan, et see on minu suhtes ebaõiglane, kui ma juba nii noorelt pean sellist koormat taluma,” ütleb Nasri. “Maailmas on ainult üks Zidane ja ainult üks Platini. Mina olen mina ise, õpipoiss, kes püüab iga päevaga paremaks saada.” Aga sellegipoolest on Nasril asjatundjate arvates nii mõndagi ühist kuulsa Zinedine Zidane’iga – esiteks on mõlemad Alžeeria päritolu ning kasvanud üles Marseille’s. Tõsi, sarnase elulooga võivad uhkeldada paljud inimesed, kuid on väheseid, kes mängivad jalgpalli Zizouga nii uskumatult sarnaselt. Esmalt torkab silma palli pehme surmamine ja elegantsed kehaliigutused. Loomulikult ei saa ära unustada pealtnäha lihtsana ning tavalisena näivad, kuid seejuures äärmiselt efektiivsed triblingud ning kehapetted. Just soorituse majesteetlikus muudab need kaks pallurit erilisteks. Samir Nasri sündis 26. juunil 1987. aastal Prantsusmaa sadamalinnas Marseille’s. Üles kasvas ta La Gavotte Peyreti nimelises äärelinnas, mida loetakse Marseille’ üheks ohtlikumaks piirkonnaks. Jalgpalli põhitõed õppis ta selgeks tänaval teiste omaealistega palli toksides. Ta kuulus ka kohalikku getovõistkonda, kuid pärast arvukaid konflikte ja vägivallatsemisi viisid vanemad ta üle Pennes Mirabeau meeskon-

da. Nasri oli siis vaid kaheksa-aastane. Aasta hiljem jäi ta silma Marseille’ skautidele, kes nägid noormehes suurt tulevikku. Nasri ise väidab, et tema karm minevik on aidanud ta profikarjäärile kõvasti kaasa: “Kui ma olen piisavalt vapper, et noaga silmitsi seista, olen ka piisavalt vapper, et olla vastamisi väga kaabakliku kaitsemängijaga. Ma olen ainuke mängija Gavotte’ist, kellest on saanud professionaal. Küll aga on sirgunud palju kuulsaid mängumehi Marseille’st ja selle ümbrusest, eriti kuulsad on muidugi Zidane ja Cantona. Siin armastavad ja mängivad kõik jalgpalli. Lapsed mängivad tänavatel hommikust õhtuni, mis on väga hea, kuna nii on neil lihtsam silma jääda. Marseille’ päritoluga mängijaid saab kõige paremini iseloomustada Cantona näite abil, kes oli platsil alati temperamentne ja äkilise iseloomuga.”

240 miljoni krooni eest Arsenali

17aastaselt alustas ta mängimist Marseille’ esindusmeeskonnas. Hooajal 2004/2005 osales ta ühtekokku 24 liigamängus, neist 13 alustas algkoosseisust. Nasri mängis meeskonnas võtmerolli hooajal 2006/2007, kui ta lõi värava ja aitas Marseille’ 4:2 võiduni Sochaux’ vastu, mis liigutas neid liigatabelis neljandale kohale ja kindlustas ühtlasi

koha UEFA karikasarjas. Samir Nasri kuulus ka võistkonda, kes kaotas 2006. aastal Prantsusmaa karikafinaalis PSGle ja 2007. aasta finaalis Sochaux’le. 2007. aasta mais nimetati Nasri Prantsusmaa liiga aasta parimaks noormängijaks – eespool Jimmy Briandi ja Karim Benzema’d. Samal aastal hääletasid fännid ta 63 protsendiga Marseille’ hooaja parimaks mängijaks. Kõigile oli ilmselge, et Nasril oli aeg mõnda suuremasse klubisse edasi liikuda.

“

Kui ma olen piisavalt vapper, et noaga silmitsi seista, olen ka piisavalt vapper, et olla vastamisi väga kaabakliku kaitsemängijaga.

„

2008. aasta 11. juulil sõlmis ta lepingu Londoni Arsenaliga, kuhu siirdus 240 miljoni krooni eest. Oma debüütmängu tegi ta 30. juulil sõpruskohtumises Stuttgardiga. Inglismaa meistrisarja esimeses kohtumises õnnestus tal 4. minutil jalg valgeks saada, kui tulemusega 1:0 võideti West Bromwich Albioni. Usutavasti oli see ka kõigi aegade kiireim värav, mille on kunagi löönud Arsenali debütant. Sama võimsalt alustas prantslane ka oma esitusi Euroopas, kus sarnaselt liigadebüüdiga 2009 APRILL JALKA

välistäht õnnestus tal Meistrite Liiga kolmandas kvalifikatsiooniringis 27. augustil FC Twente vastu väravaarve avada. Nasri osutus kangelaseks ka 8. novembri 2:1 võidumängus Manchester Unitedi vastu, sepistades mõlemad Arsenali tabamused. Arsenali peatreener Arsene Wenger usub, et Nasri Londonisse tulek parandab oluliselt nende mängukvaliteeti. “Ta on noor, kiire ja tehniliselt uskumatult võimekas mängumees. Viimasel kahel hooajal Marseille’ ja Prantsusmaa koondise eest on Nasri näidanud suurepärast potentsiaali, mis kindlasti muudab meie mängujoonist efektiivsemaks.” Nasri koondise- ja eksmeeskonnakaaslane Franck Ribery ootab Nasrilt suuri tegusid: “Pole kahtlustki, et tegu on väga hea jalgpalluriga, kes saab kord sama suureks, nagu seda oli omal ajal Zidane. Ta veetis Marseille’s toredad ja edukad aastad ning mingi hetk oli aeg lihtsalt edasi liikuda. Kuigi Inglismaa liigas on võõrmaalastel raske kohaneda, osutus klubivalik igati õnnestunuks. Ar-

senalis mängivad noored ja ambitsioonikad mängijad – just nagu tema ise.” Nasri usub Arsenali võimekusse võita sel aastal Meistrite Liiga: “Meeskond on sel hooajal kindlasti võimsam ja ambitsioonikam kui eelmisel aastal. Usun, et suudame kõigiga võrdset lahingut pidada.”

Tahab tüdrukut, kes ei taha teda raha pärast

Arsenal kohtub 7. aprillil veerandfinaalis võõrsil Villarrealiga. Prantsusmaal on Nasril pidevalt terav pilk peal hoitud. Ta on läbi käinud U16, U17, U18, U19 ja U21 noortekoondiste hingekirjadest. Seni üks tähtsamaid võite on kindlasti 2004. aastal võidetud U17 Euroopa meistritiitel, kus finaalmängus lõi Nasri prantslaste võiduvärava. A-koondise eest pidas ta esimese kohtumise 28. märtsil 2007. aastal sõprusmängus Austriaga, olles vaid 19aastane. Nagu noormehe debüütkohtumistel juba tavaks saanud, õnnestus Nasril jällegi mängu murrang tuua. Nimelt lõi tema

antud karistuslöögist Benzema kohtumise ainsa värava. Esimese värava koondises, mis osutus ka võiduväravaks, lõi ta sama aasta 6. juunil Euroopa meistrivõistluste kvalifikatsiooniringis Gruusia vastu. Prantsusmaa koondise peatreener Raymond Domenech kaasas Nasri Euroopa meistrivõistluse finaalturniirile, kus ta osales vahetusmehena kahes kohtumises. Suurema osa platsivälist aja veedab Nasri kodus Playstationi seltsis Pro Evolution Soccerit mängides, kuna Arsenali fännitarid on hakanud talle liigselt tähelepanu pöörama: “Üha rohkem olen sunnitud oma vaba aega kodus veetma. Enam ei saa kusagile minna ilma, et sind ära ei tuntaks. Ma saan tihti tüdrukutelt kirju, kes saadavad mulle oma pildi ja tahavad minuga kokku saada, kuna olen jalgpallur. Mul on naistega alati soojad suhted olnud, kuid ma tahan enda kõrvale kedagi, kes ei oleks minuga puhtalt sellepärast koos, et mul on palju raha ja et ma olen kuulus jalgpallur.” Foto: Glyn Kirk/AFP/Scanpix

cv Samir Nasri Sündinud: 26. juuni 1987 Sünnikoht: Marseille, Prantsusmaa Pikkus: 178 cm Positsioon: ründav poolkaitsja,

ääreründaja

Klubid: 2004–2008 Marseille (121 mängu, 11 väravat) 2008–... Arsenal (24 mängu, 5 väravat)

Koondis: Prantsusmaa (14 mängu, 2 väravat)

Saavutused: Intertoto Cup 2005 võitja (Marseille)

U17 Euroopa meister 2004 Ligue 1 aasta parim noormängija 2006/2007 Marseille’ hooaja parim mängija 2006/2007 Samir Nasri ei taha olla Zidane ega tüdrukutele meeldida raha pärast.

JALKA APRILL 2009

fútbol es fútbol

Ja miks mitte väravavaht? Tema linna elanikud armastavad teda nii palju, et tuhanded osalesid eelmisel aastal kampaanias, mille eesmärk oli nimetada üks tänav sõna-sõnalt nõnda (ja see pole nali): “Iker Casillase sünnitanud ema tänav”. Linnaelanikud toetasid teda ka ajakirja France Football traditsioonilise Euroopa parima jalgpalluri valimisel. See polnud asjatu, sest Iker ei võitnudki. Nagu te teate, läks auhind portugallasele Cristiano Ronaldole. Messi oli teine, hispaanlane Torres kolmas ja Casillas neljas.

elmises Jalkas kirjutasin, et lapsest saadik on mu lemmikklubi olnud Madridi Real. Ja et meeskonna praegune väravavaht ja üks kapteneist on Iker Casillas. Teda peetakse maailma tippväravavahiks ja ta kuulus Hispaania võidukasse EM-koondisse eelmisel suvel. Madridi Realiga on ta võitnud palju tiitleid, kaasa arvatud kaks Meistrite Liiga ja neli Hispaania liiga tiitlit. Mul on eriline nõrkus Casillase vastu. Võib-olla on põhjuseks asjaolu, et ta on pärit Mostolesist ja Alcorconist (need linnad asuvad mõne kilomeetri kaugusel teineteisest ja umbes 15 kilomeetrit Hispaania pealinnast Madridist). Veidi aega pärast tema debüüti Madridi Realis ristusid meie teed tänaval, kui olin teel kinno. Võib-olla on põhjuseks ka asjaolu, et ta on lahe ja normaalne tüüp, kes on kahe jalaga maa peal. Hispaanias peetaksegi teda normaalseks inimeseks ja mitte kurikuulsaks galactico’ks. Ta ise on öelnud: “Ma ei ole galactico, ma olen Mostolesist.”

“

Mul on tunne, et meil on väravavahi ametist ettekujutus, nagu oleks see midagi hullumeelset või roojast. Et see on midagi, mis on meist maha jäänud lapsepõlve, kui me mängisime kooli tagahoovis ja tõmbasime liisku, et selgeks teha, kes peab olema selles “igavas” väravavahi rollis, samal ajal kui teised tundsid väljakumängijatena asjast täit rõõmu.

„

Pean tunnistama, et kuigi Cristiano on suurepärane mängija, kellel on fantastiline kiirus, ja kuigi ta on kindlasti rohkem väärt kui Torres, pole ta minu maitse. (Võib-olla on siin mingi seos tema välimusega, mis meenutab teknofänni oma.) Ma austan argentiinlase Messi tehnilisi oskusi, aga arvan tõsiselt, et Casillas pidanuks võitma Euroopa parimale antava Ballon d’Ori. Me räägime praegu kutist, keda Hispaania press nimetab nädalast nädalasse Madridi Reali päästjaks; mängijast, kes

oli kaptenina võimeline võitma Eurokarika 44aastase ootamise järel, kui rahvas oli kaotanud lootuse triumfi kogeda; mängijast, kes debüteeris Realis 17aastasena... ja kes on isegi hea inimene! Ma ei tea, mida France Football veel vajab, et anda talle see auhind. Aga jah, muidugi: ta ei löö ju väravaid. Ajaloo jooksul on ainult üks väravavaht saanud selle auhinna. See oli legendaarne venelane, Must Ämblik Lev Jašin, tõenäoliselt kõigi aegade maailma parim puurivaht, kes tunnistati parimaks 1963. aastal. Nii on. Ükski teine kollkipper pole seda auhinda saanud. Kas väravavahi roll pole siis sama tähtis või isegi tähtsam kui ülejäänud väljakumängijatel? Kaitsja või ründaja vead võib peita mõni kaasmängija, aga väravavaht on pidevalt viimane piir vastase ja värava vahel. Mul on tunne, et meil on väravavahi ametist ettekujutus, nagu oleks see midagi hullumeelset või roojast. Et see on midagi, mis on meist maha jäänud lapsepõlve, kui me mängisime kooli tagahoovis ja tõmbasime liisku, et selgeks teha, kes peab olema selles “igavas” väravavahi rollis, samal ajal kui teised tundsid väljakumängijatena asjast täit rõõmu. Iker Casillasele on Hispaania meedia andnud hüüdnimeks Püha Iker. See võib osutuda talle väga sobivaks nimeks, sest kui asjad lähevad sama rada edasi, vajame kindlasti imet, et näha veel kord, kuidas väravavaht võidab Euroopa parima mängija tiitli.

Antonio Díaz 2009 APRILL JALKA

maailm

Austraalia ei salli rahvuslikku mitmekesisust 2005. aastal keelas Austraalia rahvuslikud klubinimed on meistrisarjas. Väideti, et siseriiklik rahvuslik vastasseis põhjustab vägivalda ja vähendab toetajaskonda jalgpallile. Vuti taustal käib aga võitlus ajaloolisele anglosaksi põhjale laotud ja multikultuurse Austraalia vahel. Indrek Schwede Fotod: Jonathan Moscrop/Digitale/Scanpix

Torino Juventuse 2008. aasta turnee ajal elas suur hulk Austraalias elavad itaallasi kaasa just Juvele, mitte Melbourne’i Victoryle. All paremal Juve peatreener Claudio Ranieri.

ustraalia on jalgpalli kaudu kuulutanud sõja riigi kodanike rahvuslikule identiteedile. Alates 2005. aastast on riigi meistrisarjas, Hyundai A-League’is, keelatud klubinimed, mis viitavad mõnele “poliitilisele seosele”. Kuigi ametlikult keelati klubinimedes ära nn poliitilised seosed, oli tegelik eesmärk keelata ära rahvuslikud klubinimed ja muidugi ka igasugune rahvuslik sümboolika klubi logol. 1992. aastal mängisid Austraalia liigas Sydney Croatia, South Melbourne Hellas, Adelaide City Juventus, Preston

JALKA APRILL 2009

Macedonia, Melbourne Croatia, West Adelaide Hellas, Marconi Fairfield, Apia Leichhardt, Parramatta Melita, Sydney Olympic, Heidleberg Alexandria, Brisbane United, Newcastle Breakers ja Wollongong City. Hyundai liigas mängivad: Adelaide United, Central Coast Mariners, Wellington Phoenix (Uus-Meremaa), Sydney FC, Queensland Roar, Newcastle United Jets, Perth Glory ja Melbourne Victory. Ajakirjas Soccer & Society, mille 2009. aasta esimene number on pühendatud Austraalia jalgpallile, kirjutavad

uuest poliitikast Chris Hallinan ja John Hughson: “Sellega roogiti uuest liigast välja etnilisusel põhinev toetajaskond ja kultuurilist identiteeti sümboliseerinud meeskonna nimed asendati uduste lisanimedega.” Mida siis senisele jalgpallikorraldusele ette heideti? Miks mindi kallale riigi tippklubidele ja nende lojaalsetele fännidele? Miks hakati lõhkuma traditsioone? Alates Austraalia liiga loomisest 1977. aastal kritiseeriti jalgpalliklubide ja etniliste ühiskondade tihedat

maailm sidet ning räägiti vajadusest tõrjuda jalgpallist rahvuspõhine alus. Kritiseerijad viitasid kahele asjaolule. Esiteks majanduslik külg: kuniks püsivad klubide rahvuslikud sidemed oma toetajaskonnaga, ei soodusta see mängu üleriigilise populaarsuse levikut. Teiseks kultuuriline külg, mis tulenes esimesest: jalgpallilt välismaise kuvandi kaotamine on austraallaste endi teha. Need olid kaks imperatiivi, kaks kinniskäsku, millele hakkas toetuma Austraalia jalgpalli lahtirahvustamine 1970. aastatel. Muidugi ei läinud kõik nii libedalt. Vabas ühiskonnas on raske keelata. Aga miski pole ka võimatu. Meelsuse näitamine on moel või teisel lubatud kõigile. Üksteist aastat (1996–2007) Austraalia peaministriks olnud John Howard toetas ühemõtteliselt riigi kriketi- ja ragbimeeskonda ehk siis läbinisti anglofiilseid alasid. Ta seisis vastu “kontrollimatule kultuuride mitmekesisusele” riigis ja igatses tagasi monokultuurilist minevikku. Howardi sõnul tähendab Austraalias elamine, et inimene aktsepteerib neid põhiväärtusi, mis on seesmiselt omased anglosaksi kultuuritraditsioonile. Jalgpallile tema ihaldatud ühiskonnas kohta polnud. Kuigi tänapäeva jalgpalli sünnikodu on Inglismaa, sümboliseerib vutt Rohelisel Mandril hoopis Lõuna- ja Ida-Euroopa migrantide lemmikmängu. Jalgpalli nimetatakse Austraalias ka wogball’iks (wog tähendab slängis Lõuna- või IdaEuroopa päritolu inimest).

Jalgpall kui rahvusliku lojaalsuse test

Austraalia meedia oli juba pikka aega väljendanud oma vastumeelsust etniliste klubide vastu. Jalgpalli kontekstis räägiti meedias harva multikultuursusest, aga kõik said aru, et just see on debattide põhiteema. Hallinan ja Hughson tsiteerivad kaht vastandlikku ajakirjale Austrialian and British Soccer Weekly saadetud kirja. Esimene: “Austraalia on kahtluseta multikultuurne, aga ma ei taha näha Kreeka, Itaalia või Horvaatia lippe meie mängudel ... need peab välja vahetama kujude ja lippude vastu, mis meeldiksid

Kuidas tekkis Austraalia jalgpall? Vastuseisu jalgpalli omaksvõtule ingliskeelses USAs, Kanadas, Austraalias, Uus-Meremaal (ja ka Iirimaal, kus tekkis Iiri jalgpall!) on eelkõige seletatud vastandumisega emamaale Suurbritanniale. Aga iga maa puhul võib välja tuua ka erisusi. Austraalia puhul märgitakse, et 1882. aastal saavutatud võit Inglismaa üle kriketis sidus selle spordiala rahvusliku identiteediga. Veelgi olulisem oli aga asjaolu, et kui jalgpall 1850ndatel mandrile jõudis, polnud veel ühtseid jalgpallireegleid. Nõnda juhtuski, et jalgpall hakkas arenema oma suunas ja sellest kasvas välja Austraalia jalgpall. Esimesed nn Melbourne’i reeglid pandi kirja 1859. aastal, kui üldtunnustatud jalgpallireeglite kirjapanekuni Inglismaal kulus veel neli aastat. Alles 1923. aastal loodi korralik Austraalia tavavuti organisatsioon. Aga kuni 1925. aastani polnud Austraaliasse ulatunud mitte ühegi Inglise meeskonna turnee! Selleks ajaks oli aga juba liiga hilja. Jalgpalli tõid teist korda Austraaliasse eurooplastest immigrandid, kellele mäng oli elu üks osa. Kuna kohapealsete anglosaksi päritolu vutimängijate stiil oli äärmiselt jõuline, kohalik mängukultuur lubas robustset stiili, mis tekitas uutes tulijates võõrastust, siis ei soodustanud see uusaustraallaste sulandumist olemasolevatesse klubidesse. Nii tekkisidki pärast Teist maailmasõda arvukad poolakate, kreeklaste, hollandlaste, itaallaste, kreeklaste, horvaatide, serblaste, ungarlaste, tšehhide, juutide, maltalaste klubid. Seina kohalike ja uustulnukate vahele aitasid ehitada ka uusmigrantide pidevad poliitilised arveteklaarimised jalgpalliväljakul. Selles suhtes vastandusid teineteisele eriti agaralt horvaadid ja serblased, kes kodumaal elasid Josip Broz Tito juhitud ühisriigis nimega Jugoslaavia.

mittetraditsioonilistele pealtvaatajatele.” Teine: “Austraalia klubid on asutatud etniliste gruppide rohke raske töö ja tohutu meelekindlusega ning ASFipoolne etniliste lippude keeld on solvang. See on meie võimalus väljendada, kes me oleme ja kui kaugele see mäng Austraalias on arenenud. Ja pealegi, kas Austraalia on multikultuurne ühiskond?”

“

Jalgpall annab sisserännanutele uue ja jagamatu kultuurilise identiteedi. Costello arvates saab toetust jalgpallikoondisele kasutada kui rahvusliku lojaalsuse testi.

„

Igatahes on fakt, et just peaminister John Howardi valitsemisajal tehti jalgpallireform ära. Endist peaministrit toetab ka poliitik Peter Costello, kes 2006. aastal pidas Sydney Instituudis kõne, milles ta käsitles Austraalia kodakondsuse võtnud inimeste identiteediprobleeme. Muu hulgas kirjeldas Costello 2006. aasta jalgpalli MM-valikmängu Austraalia – Uruguay teleülekannet, kus

intervjueeriti üht vanemat tugeva aktsendiga inglise keelt kõnelenud naist. Selgus, et see Austraalia kodakondsusega naine oli oma uuele kodumaale tulnud 20 aastat tagasi just Uruguayst. Aga ta solvus telemehe järelduse peale, et küllap elab naine kaasa Uruguayle. “Kui sa armastad Uruguayd, tahad rääkida hispaania keelt, armastad Uruguay toitu, kultuuri ja poliitilisi institutsioone, siis sa ei tule Austraalisse neid ihasid otsima,” rääkis Costello selle näite põhjal. “Kui oled tulnud Austraaliasse, siis järelikult on Austraalias midagi, mida sa tahad omaks võtta ja mida ei leidu sinu sünnimaal.” Costello nüpeldas verbaalselt neid inimesi, kes julgustavad kultuurilise lojaalsuse säilitamist oma endise kodumaaga. Jalgpall annab sisserännanutele uue ja jagamatu kultuurilise identiteedi. Costello arvates saab toetust jalgpallikoondisele kasutada kui rahvusliku lojaalsuse testi.

Wogball – migrantide mäng

Nagu ülal täheldatud, kannab jalgpall Austraalias ka halvustavat nimetust wogball. Jalgpall on tõepoolest olnud üks neid vahendeid, mis on aidanud 2009 APRILL JALKA

maailm oma juuri mäletada eelkõige Horvaatia (Mark Viduka!), Serbia, Itaalia ja Kreeka päritolu inimestel. Oma rahvuslikkuse rõhutamine jalgpalliga seonduvalt on viinud ka vutifännide vägivallale. Avalikkus seostabki omavahel wog’i välimuse ja vutihuligaani. Jessica Carniel kirjutab Soccer & Society nimetet numbris, et paljude noorte hulgas on aga wog’i välimus just pop, väljendades tänapäeval metroseksuaalset esteetikat, mis toetub

“

Televisiooni erakanalid ja kollane trükiajakirjandus on loonud jalgpallist pildi kui vägivaldsest spordialast ja sotsiaalse ebakõla tekitajast.

„

enne seda valitsenud etnilisele maskuliinsusele. Carniel täheldab, et wog’i välimuse ja huligaansuse võrdsustamine on ohtlik, sest see asetab võrdusmärgi huliganismi ja etnilisuse vahele. Jalgpalli lahtirahvustamise pooldajad väidavad, et mäng suudab end kontinendil läbi murda siis, kui talt on

Jalgpall meedias tagaplaanil 2003. aastal võttis jalgpall kriketilt enimharrastatava spordiala koha Austraalias. Sellest hoolimata troonib kriket meedias kevadel ja suvel ning sügisel ja talvel on lõunaosariikides esikohal Austraalia jalgpall ning idas ragbi. Viimase üleolek oli nii suur, et jalgpall ja korvpall liikusid oma hooajaga suvesse.

pühitud “etnilise spordi” kuvand ja see on asendunud “Austraalia spordi” kuvandiga. Avalik arvamus peab jalgpalli lihtsalt migrantide mänguks ja eelistus kuulub ragbile, kriketile ja Austraalia jalgpallile. David Rowe ja Callum Gilmour kirjutavad (Soccer & Society 1/2009), et just eratelekanalid ja kollane trükiajakirjandus on loonud jalgpallist pildi kui vägivaldsest spordialast ja sotsiaalse ebakõla tekitajast. See osa meediast annab ülima mõnuga edasi iga väiksemagi vägivallaakti kui näite maale transporditud vanadest konfliktidest, samal ajal kui vaikitakse maha nii Inglise-Iiri iidsed vastasseisud ja pärismaalaste paljaksriisumine. Autorid kirjutavad, et liialduste, moonustuste, ettekuulutuste ja sümboliseerimise abil tekitatakse moraalne

Foto: Fadi Al-Assaad/Reuters/Scanpix

paanika, mille abil kasutatakse jalgpallivägivald ära immigratioonivastase ideoloogia tegemiseks. Jalgpall seostatakse sotsiaalse vaenu ja korratusega. Peavoolu meedia, mida kontrollivad teiste spordialade toetajad, näeb jalgpallis konkurenti ja ohtu. Seepärast luuakse kuvandit, et jalgpall on austraallastele mitteomane ja seda harrastavad välismaalased. Kriitikute sõnul pole jalgpall läbinud nn austraalluse testi – paljud klubid ja säilitanud oma korralduslikud sidemed etniliste ühiskondadega, mis pole anglofiilsed. Tegemist on vastuoluga, mis iseloomustab paljusid riike, kus jalgpall pole ametlikult populaarsustabeli tipus – ka Austraalias on jalgpall enimharrastatud meeskondlik spordiala. Paraku ei kajastu see avalikus arvamuses ega meedias. Kuigi vähemalt koondise tasemel huvi jätkub. Näiteks 2006. aasta MMi viimast otsustavat valikmängu Uruguay vastu vaadanud 3,4 miljonit televaatajat. Finaalturniiri veerandfinaalmängu Itaalia vastu vaadanud (mäng algas Austraalia idavööndis kell üks öösel) 2,3 miljonit huvilist ja tegemist on Austraalia öise televaatajate rekordiga. Samas teatas üks uuringufirma, et ametlikud näitajad on ilmselgelt väärad ja tegelikult vaatas Austraalia viimase minuti kaotust itaallastele seitse miljonit inimest, mis on 40 protsenti rahvastikust. Paraku ei kanna jalgpalli olulisi mänge üle ükski maksuvaba Austraalia telekanal. Vutti saab vaadata tasulistest kanalitest.

Kaotasime need nn rahvused

Austraalia on tasapisi jalgpalli omaks võtmas – tsunamit ju ei peata.

JALKA APRILL 2009

Uues Hyundai A-League’i kujundati nõnda, et selles mängib kaheksa meeskonda eri linnadest. Seega puuduvad linnasisesed vastasseisud (vähemalt esimesel viiel aastal). Kuna varem oli jalgpall koondunud Sydney ümber, jäid

maailm

“

Foto: Nikola Solic/Reuters/Scanpix

Wog’i välimuse ja huligaansuse võrdsustamine on ohtlik, sest see asetab võrdusmärgi huliganismi ja etnilisuse vahele.

„

Adelaide’ist päris Horvaatia koondise poolehoidjad pakuvad õlut ka lemmiku särki riietatud kängurule.

seetõttu kõrvale mitmed tugevad satsid. Kuna rahvustele viitavad nimed on keelatud, loodeti nõnda laiendada ka fännibaasi ja suurendada üldist huvi jalgpalli vastu (horvaatide Sydney Croatia kannab nüüd nime Sydney United). Uuenduste tulemusena on ebatõenäoline, et mõnel rahvusel baseeruv klubi võiks uuesti tõusta Austraalia jalgpalli ladvikusse. Samal ajal pole etnilise taustaga klubide arv linnades vähenenud. Jalgpalliklubid täidavad endiselt rolli etniliste ühiskondade võrgustikus. Teisalt on liiga juurde võitnud uusi huvilisi, kel varem oli raskusi endale lemmikmeeskonna leidmisega. Daniel

Lock (Soccer & Society 1/2009) tsiteerib ühe uurimuse subjekti, kes toetab uue liiga ideoloogiat: “Need nõndanimetatud rahvused, kes ei taha turutingimustes edeneda ega toetada Sydney FC meeskonda, on kaotatud ja need 2000 fänni, kes toetasid Sydney Olympicut või Sydney Croatiat või mis iganes nad olid – need on kaotatud. Ausalt öeldes on meil teist ükskõik, sest me saime juurde 10 000–20 000 tavalist pealtvaatajat ja see rahvas peab end austraallasteks sõltumata sellest, milline on nende kultuuriline taust, ja see on põhiline.” Kuigi rahvuslikkusele viitavate klubinimede keelamine Hyundai liigas on

Austraalia tahab võita Kuigi jalgpalli suuremale levikule Austraalias töötavad vastu ragbi, kriketi ja Austraalia jalgpalli toetajad, kes kontrollivad ka meediat ning mängule on loodud immigrantide mängu kuvand, esineb ka teisi arvamusi. “Valus tõde on see, et austraallased hoolivad nendest spordialadest, milles on väga hea võimalus võita,” tsiteerivad David Rowe ja Callum Gilmour (Soccer & Society 1/2009) üht kohalikku kommentaatorit. “See on põhjus, miks meile lähevad korda “maailmameistrivõistlused”, kus osaleb ainult peotäis riike. Nendel MMidel on meil isegi halbadel päevadel võimalus tiitliga koju naasta.”

Horvaadi rahvuslus on kohustav Daniel Lock kirjutab ajakirjas Soccer & Society (1/2009) mitmele autorile viidates, et võrreldes itaallastega on horvaadi rahvuslus siduvam. Horvaatide jalgpalliklubid kasvatavad oma liikmeid lojaalseteks ajaloolisele kodumaale. Need klubid mitte ainuüksi ei aita ehitada sisserännanute ühiskonda, vaid ka põlistavad neid.

samm, mis võib paljudes väikerahvastes tekitada võõristust, näib ettevõtmine publiku juurdevõitmise koha pealt õnnestuvat. Hoopis teine asi on see, kas jalgpallil õnnestub murda kohalike lemmikute – ragbi, kriketi ja Austraalia jalgpalli – monopol. Nii näiteks vaatas Hyundai jalgpalliliiga finaalmängu eelmisel aastal 36 354 inimest. See number jäi alla isegi Austraalia jalgpalli liigahooaja keskmisele publikuarvule, mis oli 38 295 (Austraalia jalgpalli finaalmängu vaatas 100 012 pealtvaatajat)! Rahvuskoondise edu ja suurenenud harrastajaskond annab siiski põhjust arvata, et pikapeale suudab jalgpall end maksma panna. Vaatlejad võrdlevad jalgpalli Rohelisel Mandril magava hiiglasega. Isegi teiste alade toetajad tajuvad, et jalgpalli pealetungi peatamine võrdub katsega tõrjuda tsunamit. Teisalt on traditsioonidel suur jõud ja see käib ka rahvusluse kohta – ka selle väljatõrjumine jalgpallist pole nii lihtne, kui esmapilgul tundub. Aga küllap on nii tõrjutud rahvad Austraalias kui ka riigi vutivõimud ühel meelel selles, mida lausus endine maa vutikoondise kapten Johnny Warren viis aastat tagasi: “Ma tahan, et Austraalia võtaks selle imepärase mängu omaks. See pole wogball. See on maailmamäng.” (Loe samal teemal lk 8-9)

2009 APRILL JALKA

maailm Rahvuse allasurumine Mauritiusel Sarnaselt Austraaliaga üritab ka India ookeanis paiknev Mauritius maha suruda oma elanike etnilist eripära ja kujundada ühtset jalgpalliidentiteeti. Saarel elab alla 1,3 miljoni inimese, kellest 68 protsenti on indo-mauritiuse päritolu ja 27 protsenti kreoolid. Samas on enimräägitud keel just kreooli keel 80,5 protsendi kõnelejaga. Usunditest valitsevad hinduism 48, katoliiklus 23,6 ja islam 16,6 protsendiga. Etnilised piirid Mauritiusel on kõrvaltvaatajale segased: usk, keel ning rahvuslik ja rassiline päritolu kokku annab paraja kompoti. Mauritiusel jalgpall väljendab erinevate etniliste ühiskondade identeeti. Kuni 1980. aastateni keeldusid meeskonnad endi ridadesse võtmast võõrast rahvusgrupist mängijaid. See oli paljuski pärandus kolonialismist, kui valitsevad britid hoidsid ja mängisid omaette. 1982. aastal otsustas riigivõim viia jalgpalli regionaalsele alusele. Üks põhjus oli eri rahvuste vaheline vägivald, mille kutsus eriti esile hindude ja moslemite vastasseis palliplatsil. Senised oma mikroühiskonda peegeldavad klubinimed keelati ja kohustati mängijaid värbama enam kui ühest rahvusgrupist. Nii näiteks sai nimest Tamil Cadets hoopis Sunrise Flacq United, Muslim Scouts oli korraga lihtsalt Scouts ja Hindu Cadets lihtsalt Cadets. Aga klubid jäid endiselt oma kogukonna omandusse ja fännide jaoks säilitati vana sümboolika. Vähesed klubid võtsid lahtirahvustamist tõsiselt ja jalgpall jäi endiselt etnilise identiteedi jõuliseks väljundiks. Jätkusid ka Foto: William West/AFP/Scanpix

Stephan Buckland kannab Pekingi OMil Mauritiuse vikerkaarevärvilist puna-sini-kolla-rohelist lippu. Jalgpallikoondisel suurturniiridele asja pole, sest vutipoliitika on huvi koondise vastu suretanud.

JALKA APRILL 2009

kokkupõrked fännide vahel. Klubid kahtlustasid, et valitsuse nende suunas tehtud etteheited väljendavad riigi ametlikku seisukohta kogukonna suhtes, mida need klubid esindasid. “Mängukires olid rahvuslikud solvangud jalgpallistaadionil igapäevased, nagu nad väljaspool staadionit olid täiesti mõeldamatud,” kirjutavad Tim Edensor ja Ibrahim Koodoruth kogumikus “Football in Africa”. “Mauritiuse jalgpall on olnud rahvuslikule eneseväljendusele mõjus näitelava, isegi vihkamisele, kus usuline fanatism ja poliitiline protest on leidnud äravoolutee. Need ilmingud näitavad ohtlikku pinevust, mis on sotsiaalse elu aluspõhi ja paljastavad pettepildi harmooniast, mida sageli maskeerib teesklus, et Mauritius on “vikerkaarerahvas” või suurepärane näide “erinevuste ühendusest”.”

Reformid hävitasid huvi liiga ja koondise vastu Kuna jalgpall oma stereotüüpidega segas võimude arvates ühtse riigiidentiteedi loomist, otsustati 1999. aastal jalgpall uuesti ümber korraldada. Kuna esimene reform ei andnud soovitud tulemusi, oldi seekord karmimad. Klubidel keelati jälle etniliste nimede ja sümbolite kasutamine. Uus seadus sätestas, et klubi ei tohi keelduda oma liikmeks võtmast kedagi rassi või etnilise kuuluvuse pärast. Kuna Cadets (hindud) ja Scouts (moslemid) jäid edasi oma kodukonna klubideks, tõkestati Scoutsi osalemine rea vägivallajuhtumite pärast ja Cadets tõrkus ühinemast liigaga, kus keelati oma identiteedi väljendamine. Nendega sarnaselt käitusid veel mitmed traditsioonidega ja oma toetajaskonnaga tugevaid etnilisi sidemeid omavad klubid. Uue seaduse üheks tagajärjeks olid kreoolidest jalgpallurite osakaalu järsk tõus. Enne reformi kuulus igasse meeskonda keskmiselt kaheksa kreooli üheteistkümnest. Nüüd on see arv tõusnud peaaegu kümneni. Üheks põhjuseks peetakse asjaolu, et kreoolid näevad jalgpallis erinevalt teistest rahvusgruppidest elatusallikat. Uus olukord on aga võimendanud mitmeid eelarvamusi. Näiteks on saarel üldlevinud seisukoht, et kreoolid on andekad sportlased, kuid vähevõimekad akadeemiliselt – nad ei ole eriti töökad ja armastavad lõbutseda. Hindud ja moslemid on head ärimehed, värvilised võimekad meedias, indialased suured mõtlejad jne. Samas on mõnelgi stereotüübil ajalooline seletus. Näiteks hoidusid pärast vabanemist paljud kreoolid töötamast suhkruistandustes, kus nende esivanemad rügasid orjadena. Nad liikusid tööturu ääremaadele ja töötavad paljuski väljaspool ametlikku majandust. Kreoolide arvuline ülekaal jalgpallis on tigedaks teinud teised rahvusrühmad, kes süüdistavad kreoolide eelistamises valitsust. Mõned hindud on lausa nõudnud vana süsteemi juurde naasmist, et tõsta hindude osakaalu jalgpallis. Samas piirab hindude võimalusi jalgpallis nende seas levinud üldine arusaam, et haridus ja jalgpall ei sobi omavahel kokku, ja paljud lapsed jätkavad pärast kooli õppimist eraõpetajate juhendamisel, mis spordiga tegelemiseks aega ei jätagi. Kreoolide enamusel puudub aga raha laste tasuliseks õppeks. Kreoolide võimutsemine vutis on viinud alla huvi koduse liiga ja rahvuskoondise vastu. Teistel pole enam kellelegi kaasa elada! Uued klubid pole saanud loodetud toetust, sest endiselt identifitseerivad saareelanikud end kõigepealt etnilise grupiga, kuhu kuulutakse, seejärel paikkonnaga, kus Mauritiusel elatakse ja alles seejärel kodusaarega. Koondises pääseb kreoolide kõrval vahel platsile üksainus teisest kogukonnast pärit jalgpallur. Sellise “rahvuskoondise” vastu ei tunne aga teised Mauritiuse elanikud huvi.

arvamus

Päike teeb roosaks ja kuu kollaseks Iga kord Viru keskusest autoga mööda sõites või Coca-Cola Plazast kinost tulles jääb mu pilk peatuma lähedalasuva Forumi kaubakeskuse seinale kinnitatud värvilisel valguskangal, kus erinevatele maitsetele mõeldud reklaamisalatist torkab minule millegipärast kõige sagedamini silma Nõmme Kalju vutiklubi roosakasmust vitamiinipomm. Nagu kaevaks keegi mullasest peenrast välja tavalisest pisut kahvatumaid, roosapõskseid redised ning tooks need kandikul trammi ootavate inimeste ette. Ma ei tea, kas tegemist on minu alateadvusliku trotsiva sooviga jätta kahe silma vahele igasuguste pankade sõnumid ning pöörata tähelepanu eelkõige spordiga seonduvale või on Kalju turundusinimesed lihtsalt teinud niivõrd head tööd, aga igatahes kutsub see värvipilt ennast ikka ja jälle vaatama. Naudin seda keskpäevast road-movie’t seal pealinna tuiksoonel. Seisad valgusfoori taga, kirud liikluskorraldajaid ning naudid visuaalset jalgpalli-show’d. Nagu kuuekümnendate aastate USA pargikinodes, kuhu kohalikud oma laiade autodega sisse vurasid, et hamburgereid vitsutades Marilyn Monroe puusanõksudest hulluda. Mullu põrnitses Forumi seinalt möödujaid Kalju brasiillasest peatreener Fredo Getulio koos oma kaasmaalastest jüngritega, meenutades vähemalt minule fragmenti kunagi nähtud Nike reklaamfilmist, kus ligi 700 meetri kõrgusel Corcovado mäel Rio de Janeiro kohal kõrguva Jeesus Kristuse kuju oli asendatud kiilaspäise vutivõluri Ronaldo omaga. Tänavu aga kinnitab eredate värvidega pasjanssi laduv Kalju meeste reklaamplakat minusugustele möödasõitjatele, et päike teeb roosaks. Vähemalt Hiiul, nende kodustaadionil. Äkki tasuks seda vaimukat sõnademängu täiendada ka vihjega Kalju brasiillaste rahvusvärvile? Et kuu teeb kollaseks? Aga pole minu asi Kuno Tehva tiimile turundusnippe jagada. Nõmme Kalju mullune naasmine Eesti jalgpalli meistriliigasse oli siinse vuti jaoks nagu taeva kingitus. Nõmmekad tulid, nägid ja panid endast rääkima ka jalgpallikaugeid inimesi ning andsid konkurentidele põhjuse tõsisemalt oma müügistrateegiad üle vaadata. Kahe miljoni kroonine turunduseelarve aastal 2009 – see on ju nagu pidu katku ajal. Kalju tänavareklaamid on vaid üks osa järjest arenevast maarjamaisest vutiturundusest. Julgen väita, et ajal, mil kogu Eesti riik ägab nõmeda majandussurutise all, sõuab jalgpall vilistades vastuvoolu. Justkui ümisedes, et teiste alade nõrkus on vesi nende veskile. Võrk- ja korvpalliklubid on teatanud eelarvekärbetest, ent kuningas vutil läheb vähemalt kõrvalt vaadates paremini kui kunagi varem. Nagu nutikas hamster on jalgpalliliit kogunud põskedesse rasvaseid pekitükke ning tammetõrusid, millega rasked ajad üle elada ning oma sõpru toetada. Suurepärane

näide on jalgpalliliidu poolt meistriliiga klubidele eraldatav igakuine 40 000kroonine toniseeriv finantssüst, mis annab jõudu kallutada majanduslangus spordimaailmas enda kasuks. Ning ala propageerimise seisukohalt pole vähem oluline ka augustikuine Eesti – Brasiilia maavõistlus, millest tõotab kujuneda siinse spordi aasta tähtsündmus. Tõeline ood jalkale. Kui aktsiaturgudel võimaldab kriisiperiood tarkadele teha tasuvaid investeeringuid ning laduda vundamenti suurele varandusele, võivad ka spordis rasked ajad nihutada spordialade omavahelisi jõujooni. Jalgpallil on just praegu käes väga suured trumbid, mida oskuslikult kasutades ning ala ettenägelikult promodes võib lähiajal saavutada uskumatuid tulemusi. Selgeid märke ala populaarsuse suurenemisest Eestis on juba praegugi õhus. Ma ei pea silmas seda, et mulluse aasta lõpul varastati Vabaduse väljaku Viasati reklaampostist sadakond jalgpalli, millega oletatavasti mängitakse varsti kusagil pättide suvespartakiaadil, vaid huvi kasvu koduste meistrivõistluste ning meie koondise vastu. Ning ka seda, et isegi väiksemad Eesti klubid, kes siiamaani on n-ö klassis tagapingis kössitanud, julgevad endast üha valjema häälega rääkida.

“

Julgen väita, et ajal, mil kogu Eesti riik ägab nõmeda majandussurutise all, sõuab jalgpall vilistades vastuvoolu. Justkui ümisedes, et teiste alade nõrkus on vesi nende veskile.

„

Kui Tallinnas ollakse juba harjunud Nõmme roosamusta invasiooniga, siis Emajõe kaldal Tartus proovib kuuldavasti kõva turunduskampaaniaga uusi jalgpallisõpru juurde võita Tammeka. Kuigi mänguliselt on Norbert Hurda hoolealuste hooaja algus olnud üsna lambiõli maitsega, siis turunduslikult on hammustatud silmapaistvalt suur tükk. Väidetavalt reklaamib ka Tammeka ennast Taaralinnas tänavapilti rikastavate sõnumite kaudu ning minusuguse maksimalisti südame teeb nende sisu ainult soojaks. Näiteks lubab nende mängija Albert Prosa ühel plakatil, et Tartu saab varsti Eesti jalgpalli pealinnaks ning väravavaht Mait Toom tõotab palle mitte enda selja taha lasta. Ambitsioonikad vekslid mõlemad. See on aga selge märk, et Eesti vuti turundamine on tõusnud uuele tasemele ning on ainult aja küsimus, kui reklaamplakatitega on üle külvatud ka Sillamäe ja Narva linnatänavad. Minule igatahes meeldiks, kui Jaani kindlusele riputatakse üles Narva Transi president Nikolai Burdakovi pildiga plakat, millel kohalik jalgpallimaestro kinnitab, et päike, mis teeb Nõmme mehed roosaks, tõuseb tegelikult Ida-Virumaalt... Väikesed ärplemised tulevad ju jalgpallile ainult kasuks. Või mis sa arvad, Roosa panter? Rando Soome 2009 APRILL JALKA

vaade inglismaalt

Mida arvata Inglise klubivutist väljaspool Premier League’i? Eesti Meistriliiga ja jalgpall arenevad peadpööritava kiirusega ja eestlastena peaksime edusammude üle uhkust tundma. Samas ei tasu arvata, et Inglismaal on ainus vähegi kõneväärt profiliiga Championship ja muu jääb Meistriliiga tasemele alla.

äletan, et paar aastat tagasi jalgpalli sünnimaale kolides polnud minul isiklikult eriti aimu, kuidas pealkirjas esitatud küsimusele vastata. Ning miks peakski Eesti vutihuviline teadma, mis masti mehed Conference’is Torquay Unitedi eest mängivad, kui tihti trenni teevad ning palju palka saavad. Nüüd olen siiski õnnelik, et seda tean. Viimasel ajal on mulle aga silma hakanud välisklubides pallivate eestlaste kommentaarid Näiteks Stjopa hiljutises Jalkas: “Nägin Nõmme Kalju ja Paide treeningmängu. Veendusin, et ma tõesti ei taha siia naasta.” Eemalt vaadates ja asju perspektiivi pannes paistab, et Eesti liiga liigub üsna jõudsalt õiges suunas. Liiga avanädalavahetus peetakse Eestimaal tavaliselt üsna jäistes tingimustes ja kunstmurul. Meenub, kuidas paar hooaega tagasi Männiku staadionil kasukates lumisel tribüünil Flora ja Levadia duelli jälgisime. Imetlen nüüd tõsiselt neid fänne ja mängijaid, kes niimoodi ilma trotsivad. Inglismaal jäävad väiksemagi külmakraadi puhul mängud lihtsalt ära! Nii võis jaanuaris BBC ekraanilt legendaarses “Match of the Day” saates mängukaadrite asemel vaadata, kuidas isegi Premiershipi uhketel staadionitel meeskonnad jäätunud platsi nõutute nägudega vaatasid. Oma meeskondade poistele mainin Eesti meistriliiga temperatuure alati, kui varumehed kümne plusskraadi juures virisema kipuvad. See selleks, igatahes vaatas esimesi voore kohapeal muljetavaldav arv publikut. Nõmme Kalju turundus, telemän-

JALKA APRILL 2009

gud ning Brasiiliaga kohtumise ootuse entusiasm, noorte- ja naistetreenerid välismaalt, koondise algkoosseis välisklubides – siit saarelt paistab Eesti jalgpall õitsevat. Loen päevi suveni, mil siinsete liigahooaegade vahepeal mõne nädala Eestimaa staadioneid ja treeningväljakuid väisata saan. Võõrsil omandatud romantism? Võib-olla. Siin on teatud osa inimesi vutis valedel põhjustel – et palju raha kokku ajada või jalgpallurile mehele minna (klubide kõikvõimalikud assistendid on selles maailmameistrid). Eestis kedagi selles süüdistada ei maksa. Ja muide, A. Le Coq Arena on ka siinses kontekstis vinge staadion – väiksema mahutavusega, ent hubane ja hästi planeeritud.

Meistriliiga on Conference...

Seda kõike oli vaja öelda selleks, et lugeja arvama ei hakkaks, et Inglismaal

on rohi alati rohelisem ning vutimaastikul voolavad piimajõed ja pudrumäed. Jalgpallitraditsiooniga suurriiki ning püüdliku sammupidaja rollis väikeriiki on raske võrrelda. Aga kui Artur Kotenko esiliiga tabeli tagaotsas asuvas Nottingham Forestis käis, rääkis ta hiljem lehtedele, kui sügava mulje talle üliprofessionaalne suhtumine trennis ning suur kodustaadion jätsid. Henrik Ojamaa teab, et Eesti ja Inglismaa noortetöö tingimused erinevad nagu öö ja päev – jäävannidega alustades. Ning mulle endale tuli üllatusena, et Inglise tugevuselt kümnenda liiga mängijad saavad palka – kohati sama palju kui Eesti esiliiga mehed. Tõsi küll, esiliiga pallurid sellest siin kindlasti ära ei ela, nii et Eesti Meistriliiga profileib on kindlasti magusam ja lisaks pere lähedal. Inglise liigasüsteemis tuleb peale Foto: Lembit Peegel

Narva Trans ja FC Kuressaare on üles rivistunud mänguks Meistriliigas, mida eestlasel pole põhjust häbeneda.

vaade inglismaalt Premier League’i teatavasti Football League, mis koosneb kolmest divisjonist. Neist esimene on Championship Mart Poomi Watfordiga, siis tulevad League 1 ja 2. Neis neljas liigas on kõik 92 tiimi täisprofessionaalsed ning mängijad teenivad korralikult. Neile järgneb kuueastmeline NonLeague, mis ongi võõramaalastele hall tsoon. Non-League’i tippaste on Conference, kuhu langemine tähendab klubidele publikuarvu vähenemist keskmiselt tuhande võrra, aga üldiselt hoiavad nad treeningsageduses ja atleetide toetamises Football League’i kehvikutega sammu. Edasi liigub asi amatörismi poole ning polegi väga kõneväärt.

“

Imetlen nüüd tõsiselt neid fänne ja mängijaid, kes niimoodi ilma trotsivad. Inglismaal jäävad väiksemagi külmakraadi puhul mängud lihtsalt ära!

„

Kui Eesti tippliiga selles püramiidis kuhugi paigutada, siis võib-olla saaksid parimad klubid isegi Championshipis kuidagimoodi hakkama, aga pigem ütleksin, et Meistriliiga oleks mängijate tasemelt Inglismaal tugevuselt neljas liiga. Võrrelda on raske, sest Levadia organisatsiooni ja Paide LMK organisatsiooni vahel on kindlasti suur auk. Aga organisatsiooniliselt on Meistriliiga Conference. Miks? Esiteks, mitmed Meistriliiga tiimid tegutsevad endiselt amatööridena. Teiseks, kui paljudel Eesti tippmeeskondadel on seljataga vähemalt 30pealine kontoripersonal, professionaalsed murupügajad, 40-leheküljeline läikiv kavaleht, täiskohaga sporditeadlane ja psühholoog, 5000istmeline staadion ning järjepidev “jalgpall kogukonnas” programm? Conference’i Mansfield Townil, kuhu tööasjus sageli sammu seadma pean, on kõik see ja enamgi veel. Teine klubi, kuhu mul on samuti sagedamini asja, Derby County, on aga oma treeningkeskuse ja staadioniga luksusjaht Mansfieldi kaluripaadi kõrval. Kunagine Champions League’i võitja Forest, mis meie koondise väravavahi super-

hinnangu ära teenis, mahub kuhugi sinna vahepeale – oma esindusstaadioni Trenti jõe kaldal on nad rivaalidest derbykate arvates pisut käest lasknud. Kuid ükski neist ei kannata päriselt välja võrdlust Manchester Unitedi Carringtoniga, kus täiskohaga tippteadlased noormängijate luustiku vanust määravad ja erinevate imetestide põhjal tulevikupotentsiaali määravad. Nagu juba öeldud, ei oota seda Eesti klubidelt keegi, ning osa sellest ei tasuks end majanduslikult ära. Aga kümne aasta pärast tahaksin öelda, et Eesti liiga on nii tugevuse kui ka masinavärgi poolest Inglismaa kolmanda liigaga võrdne. Seal mängivaid tiime teab eestlane ju küll – Leicester City näiteks. Ning see oleks tõsiselt uhke saavutus, kuna oma kogemusest tean, kui tõsiselt City ja kaaskond tööd teevad. Sarnasel tasemel on ka Skandinaavia liigad, kus paljud eestlased pallivad.

... aga ka Conference on korralik liiga

Stjopal ja teistel Euroopa keskpärastes klubides pallivatel koondislastel on õigus – Eesti liigas jääb teatud asjadest vajaka ning keegi ei pane seda pahaks. Inglise esiliiga on siiski väga haljas oks – Derby County kodumänge vaatab pea alati 30 000 inimest. Ning Norra liigas ei kihuta mängijad kontoritöölt õhtusesse trenni, kujutan ma ette. Aga areng Eestis on olnud ju märkimisväärne. Meistriliiga on kena kasvulava, enesenäitamise areen ja loominguline väljund Eesti mängijaile, kes vutti armastavad ning Ferrarisid taga ei aja. Ning üha enam ka nauding kodusele vutipublikule. Muide, Conference’il pole tegelikult viga midagi, nii et see kõrvutamine ei näita Eesti liigat mitte halvas valguses. Staadionid on vähemalt 6000kohalised, ehkki mänge käib praegu osaliselt majanduslanguse tõttu vaatamas paar tuhat inimest. Seal mängib oma maa B-koondislasi, endisi tippliiga proffe ning noori, kes nii mõnigi kord Championshipi tasemeni välja jõuavad. Liiga tegemisi katavad kõik põhilised spordikanalid ning ajalehed; kohalikud häälekandjad ja raadiokanalid lausa erilise hoolega. Ning mängijad on linnas staarid, jaga-

vad autogramme ja osalevad heategevusüritustel. Ja nii mõnelgi on sportauto ja häärber, kui raha ja glamuuri taga ajada. Aga miks üldse võrrelda Eesti ja Inglise liigat? Et valgustada Maradona isa sündroomi alla kannatavaid lapsevanemaid ja treenereid. “Minu poiss mängib praegu Narva Transi duublis, aga tegelikult peaks ta tulevikus mõnes Premiershipi klubis mängima, Aston Villa käib küll. Noh, aga alustada võiks ju Championshipi tasemelt kah, kui ta põhikoosseisus mängima hakkab,” olen viimasel ajal paarilt lapsevanemalt kuulnud. Inglise liigapüramiidis on korralikul ja professionaalsel tasemel töötavaid klubisid siiski tunduvalt rohkem kui 20 Premiershipi ja 24 Championshipi satsi. Tõsi, üksikuid noori talente sünnib Eestis kindlasti – Tarmo Kink olgu siin näiteks. Aga et Inglismaal mängida, tuleb enne kodumaal silma paista. Ning ka siis ei jookse sind kohe värbama Arsene Wenger. Kel isu Inglismaal õnne proovida, peaks mõtlema League 1 või 2 peale, ning siiski on konkurents tihe, kuna Albion on unistustemaa paljudele vutiarmastajatele igal alal. Ning kui oled Poom, Ojamaa, Kotenko või Oper, tasub Championshipi ja Premiershipi peale mõtlema hakata. Tõsi küll, sihid peavad kõrged olema, aga vähesed mängijad jõuavad ühe hooajaga Conference’ist Premiershipi. Skandinaavia või Ungari liiga on suurepärane vaheaste. Ehk nagu mõne aasta tagune Spartaki imelaps Kink ütles: “Muidugi võib igaüks unistada ja väiksed poisid seda teevadki, aga kui 15-16aastane jalgpallurihakatis ütleb, et tema tahab hakata mängima mõnes superklubis, siis ma sisimas loodan, et ta mõtleb seda ikka teistmoodi – et kõigepeale peab alustama ikkagi madalamast klubist.” Kuldsed sõnad algajale profijalgpallurile.

Malle Koido 2009 APRILL JALKA

peegli peegeldused

Tuntud ja tundmatud vutif채nnid

lembit peegel

Londoni Wembley staadion. Mitu tuttavat n채gu teie leiate? No Lauri Vahtre ja Andres Ammas hakkavad esimestena silma!

Nii elasid kaasa vutif채nnid 1965. aastal. Londonist ei unistanud keegi. 54

JALKA APRILL 2009

peegli peegeldused

Pasuna, prillide ja sõjamaalinguga lahingusse!

Kaksikvendade Puride isa Raul on aktiivsemaid Eesti koondise toetajaid.

See unustamatu Eesti – Kanada mäng ja see ilus tüdruk lipu ja labidaga!

Midagi on platsil valesti. Nõmme Kalju on end tribüünidel ühe aastaga kehtestanud.

Flora fänn Senaatori kaelas ripub temaatiline kee.

Selline trumm põristab ainult sinimustvalget põrinat.

Eesti kirjandus ja Eesti jalgpall kuuluvad kokku – neid seob rahvuslikkus.

Tribüünil saab end tühjaks karjuda. 2009 APRILL JALKA

meistriliiga

Viimaste aastate põnevaim hooaeg Eesti jalgpalli 100. juubeliaastal tõotab Meistriliiga viimaste aastate tulisemaid lahinguid. Esimeste voorude põhjal võib öelda vaid üht, peaaegu kõik meeskonnad võivad kõiki üllatada ning pauk võib tulla ka luuavarrest. Kristjan Roos Linnaleht

ui mängitud oli 1. Tallinna FC Levadia 4 4 0 0 17:2 12 kolm vooru, juhtis liigatabelit täisedu 2. JK Sillamäe Kalev 4 3 0 1 17:2 9 ja väravatevahega 17:1 mõ3. Tallinna FC Flora 4 3 0 1 8:4 9 nevõrra üllatuslikult Sillamäe 4. Narva JK Trans 4 3 0 1 13:4 9 Kalev. Hooaja eel jõudsalt 5. Nõmme JK Kalju 4 2 1 1 5:4 7 oma ridasid täiendanud 6. Viljandi JK Tulevik 4 1 1 2 5:11 4 sillamäelaste kolm esimest 7. FC Kuressaare 4 1 1 2 1:8 4 vastast (Viljandi Tulevik, 8. JK Tallinna Kalev 4 1 0 3 7:10 3 Paide linnameeskond ja Tar9. Paide Linnameeskond 4 0 1 3 0:13 1 tu Tammeka) ei olnud ehk 10. Tartu JK Tammeka 4 0 0 4 1:16 0 päris liiga tippmeeskonnad, kuid suureskoorilised võidud (vastavalt 3:1, 6:0 ja 8:0) rääkisid kolme kaotus peaks ka teisi tiitlipretendente panema hoolikamalt suhtuma mänguvooru järel siiski iseenda eest. desse eeldatavalt nõrgemate vastastega. Tavaloogika järgi pidanuks Sillamäe ka neljandas voorus kerge jalutuskäiguLevadia lõi Flora nokdauni ga üle sõitma Meistriliiga selle hooaja Kuna kolme avavooru komeet Sillamäe ühest eeldatavast autsaiderist FC Kulanges neljandas, tõusis nelja vooru järel ressaarest. Aga võta näpust. Neljandas ainuliidriks seni ainsana võite tunnisvoorus sündis hooaja alguse esimene tanud tiitlikaitsja Levadia. Jalgpallisuurüllatus, kui Kuressaare võitis võõral hooaja avamängus Superkarikafinaalis väljakul sillamäelasi Reijo Kuusiku väei paistnud Levadia Flora vastu millegi ravast 1:0. erilisega silma ning rohevalgetriibulised “Mängu kaotasime juba enne väljavõisid rõõmustada aasta esimese trofee kule minekut, just psühholoogiliselt ei üle. Ka Levadia avaringi 3:0 võit Kuresolnud me mänguks valmis,” selgitas Sillamäe peatreener Vadim Dobiža soccer- saare üle ei andnud meeskonna seisust täit aimu. Levadia peatreener Igor Prins net.ee-le üllatuskaotust, vihjates samas eelmises voorus saadud suureskoorilisele oli rahul, et Kure vastu loodi palju võimalusi, kuid väravaid oleks tulnud tema võidule Tammeka üle. “Väga raske on minna eeldatavalt nõrgema vastase vastu meelest rohkem lüüa. Teise vooru kohtumise Flora-Lemängima, kui just on võidetud sama vadia eel ei olnud Prins kitsi ka Flora tasemega meeskonda väga suurelt.” peatreeneri Tarmo Rüütli kiitmisega. Vara on veel öelda, kui suur kaal “Flora on Tarmo Rüütli käe all igaks sellisel kaotusel Sillamäe jaoks oli, kuid mänguks tahtmist täis. Neil on palju juba praegu on paslik meelde tuletanoori, kes tahavad end tõestada. Nad da Eesti koondise endise peatreeneri on liikuvad ja särtsakad,” ütles Prins Teitur Thordarsoni sõnu: meistritiitlid ja ilmselt oli tõesti vähe neid, kes envõidetakse või kaotatakse nõrgematega nustanuks teise vooru põnevusmängus mängides. Selge see, Sillamäe üllatus-

JALKA APRILL 2009

tiitlikaitsjatele selget üleolekut. Aga just nii läks, kui Levadia alistas Flora Sportland Arenal 3:1. “See oli nokdaun,” kommenteeris Flora peatreener Tarmo Rüütli ajakirjanikele kohtumise avapoolaega, mille Levadia võitis 3:0. Võidust innustust saanud Levadia jätkas täistuuridel ka neljandas voorus, kui Viljandi Tulevik purustati koguni 7:0. Selles kohtumises oli erilises hoos Nikita Andrejev, kes 57.–63. minutini sai hakkama kübaratrikiga. Ühtlasi oli Andrejev nelja vooru järel viie väravaga Meistriliiga parim väravakütt. Samal ajal kui Levadia alustas hooaega enesekindlalt, ei olnud mullune hõbe, kuid tänavu paljude vaatlejate seas Meistriliiga suurimaks kullasoosikuks peetav Flora avavoorudes oma mängu leidnud. Neljast mängust oli Flora saanud küll kolm võitu, kuid erinevalt Superkarikafinaali ladusast esitusest polnud Flora avavoorudes enam nii veenev. Tõsi, mitut Flora põhitegijat kimbutasid hooaja algul vigastused. Avavoorus sai Flora raske 1:0 võidu Nõmme Kalju üle, kusjuures Flora võiduvärav sündis alles kohtumise 86. minutil, kui Kalju väravavahi Rene Kaasi prohmaka kasutas ära Flora noor keskkaitsja Mikk Reintam. Saanud seejärel valusa kaotuse Levadialt, oli Flora ka kolmandas voorus Narva Transi vastu raskes seisus, kui jäi kaotusseisu 0:1. Rüütli ja Co piirdusid siiski vaid ehmatusega ning Siksten Kasimiri täpne penaltilöök ja Vjatšeslav Zahovaiko värav tõid Florale vajalikud kolm võidupunkti. Kaotus Florale oli Transi peatreeneri Sergei Ratnikovi jaoks hooaja

meistriliiga Foto: Lembit Peegel

Teise vooru põnevuskohtumine Levadia – Flora polnudki põnev. Nikita Andrejev (vasakul) koos kaaslastega mängis Mihkel Aksalu kolmel korral üle.

esimene valus löök. Oma pitseri pani sellele kohtumisele tõik, et 63. minutil eemaldati väljakult Transi väravavaht Modestas Stonys, kes mängis kohtuniku hinnangul kastist väljaspool käega. Hooaja eel näitas Trans head stabiilsust, kui alistas sõprusmängudes Flora ja Kalju ning viigistas Levadiaga. Kõik see ja muidugi vutiliidu juhi Aivar Pohlaku žest, kui ta pani hooaja avamisel oma legendaarse vesti Transi vormis mannekeenile selga, tegid tugevnenud Transist ühe suursoosiku. Kaotus Florale tõi aga voor varem Kuressaaret 5:0 võitnud Transi maa peale tagasi. Veelgi murettekitavam oli Transi jaoks aga neljanda vooru kohtumine Tallinna Kaleviga.

Kalev tahab punkte ka nõrgematelt

Kalevi kunstmurustaadionil peetud kohtumises lubas Trans kalevlastel kohtumist 1:0 juhtima minna ning Transi eduseisul 2:1 viigistasid kalevlased taas mängu. Kuigi lõpuks suutis Trans võita 4:2, jäi narvakate jaoks siiski üles mitu küsimärki. Sarnaselt Transiga pole ka Nõmme Kalju alustanud nii, nagu klubi tulihingelised fännid oodanuks. Kaljul oli kirjas napp kaotus Florale, kaks rasket võitu Tallinna Kalevi ja Tartu Tammeka üle ning viik Viljandi Tulevikuga. “Ma arvan, et kui tulevad soojakraadid, siis saame ka oma mängu käima,” jäi Kalju president Kuno Tehva nelja

Publiku edetabel Publiku edetabel nelja vooru järel pakub üllatuse eelkõige Tallinna Kalevi kõrge positsiooniga, mida seletavad siiski mängud kõrge publikuhulgaga vastased (Kalju ja Tammeka). Tabelit mõjutab ka see, et paljud meeskonnad pole saanud mängida kodulinnas. Nõmme Kalju

933

Tallinna Kalev

752

Tallinna Flora

717

Tartu Tammeka

711

Tallinna Levadia

687

Viljandi Tulevik

618

Paide LM

532

Narva Trans

474

Sillamäe Kalev

473

Kuressaare

373

Keskmine 157 jääb mullusele (180) alla 23 pealtvaatajaga.

kohtumise järel optimistlikuks. Kalju president oli sunnitud tõdema, et hooaja algul oli üle poole meeskonna põhikoosseisu mängijatest osaliselt rivist väljas. “Kui poisid saavad terveks ja saame oma rütmi tagasi ning parandame kokkumängu, siis võib hooaeg minna plaanipäraselt. Raske algus on parem, sest siis on meeskonnal ühine soov areneda ja pingutada rohkem,” filosofeeris Tehva. Ka Tallinna Kalevi juhatuse liige Raimo Nõu pakatas optimismist. Kuigi Kalev alustas hooaega kolme kaotusega, ei näinud Nõu selles suurt probleemi.

Seda enam, et lahingud anti tema sõnul nii Kaljule, Levadiale kui ka Transile ning Tartu Tammeka käest võeti avavoorus n-ö kohustuslikud kolm punkti. “Tahame vältida eelmisel aastal juhtunut, kus heitlesime tugevatega kui võrdne võrdsega, aga kaotasime punkte nõrgematele,” sõnastas Nõu Kalevi selle aasta eesmärgi. Avamängude põhjal pidas Nõu reaalseks Kalevi jõudmist kuuendale-seitsmendale kohale. Aga vähemalt kuuendale kohale pretendeerib ka teises mänguvoorus Kaljuga viigistanud, kuid seejärel Levadialt sauna saanud Viljandi Tulevik. Miks mitte ei võiks Tallinna Kalevit ohustada ka Sillamäe Kalevi alistanud Kuressaare. Sarnaselt Tallinna Kaleviga on saarlaste jaoks võtmeküsimus see, kas suudetakse oma punktid koju tuua. Kolmandas voorus ei suutnud Kuressaare näiteks Paide linnameeskonna vastu enamat 0:0 viigist. Hooaja alguse mängude põhjal on Meistriliiga eeldatavad autsaiderid Paide linnameeskond ja Tartu Tammeka. Mõlema kontos on avamängudest suureskooriline kaotus Sillamäe Kalevile. Paide polnud nelja vooru järel avanud väravakontot, Tammekal oli aga ainsa meeskonnana esimesed punktid saamata. Kuid nagu juba eespool mainitud, tänavu võib pauk tulla ka luuavarrest. Seda enam, et Tammeka neljanda vooru südi partii Nõmme Kalju vastu lubab ka neil loota vähemalt Meistriliiga koha säilimisele. 2009 APRILL JALKA

naised

Naiste liigas toimub kauaoodatud reform Eesti naiste Meistri- ja esiliiga võistkondade arv kahaneb 2010. aastal seniselt kaheksalt kuuele. See on meeltmööda pea kõigile praegustele Meistriliiga naiskondadele. Ivo Dobkevitsch

JALKA APRILL 2009

meeskonna formaadile mindi alles 2005. aastal.

Favoriidid ei taha mõttetuid mänge

Tiitlikaitsja Tallinna Levadia peatreener Maksim Rõtškov on rõõmus, et nüüd tuleb pidada vähem mõttetuid mänge. “Skoor 23:0 pole kuigi paeluv,” tõdeb endine jalgpallur. “Kunstlikult pole mõtet ala kandepinda laiendada. Kui keskmine tase tõuseb, siis võib ju taas Meistriliigat suurendada.”

“

Kandepinna pärast ma ei muretse, see laieneb niikuinii. Näiteks tänavugi on liigaga liitumas Paide ja Rakvere.

“

esti naiste jalgpalli reform algas eelmise aasta lõpus, kui ala koordinaatoriks ja peatreeneriks palgati inglane Keith Boanas ning tema abiliseks teine uduse Albioni spetsialist Peter McGovern. Inglased tõstsid kõige tähtsamale kohale koondise ning selle edu nimel tuleb nüüd nii mõndagi muuta. Reformi üks osa on väiksema, kuid tugevama Meistriliiga moodustamine. Vähem tähtis pole ka asjaolu, et eliiti kuuluvad klubid peavad enda kõrvale moodustama reservnaiskonna. Lisaks otsustati tänavu eemale jääda Balti liigast. Viimati oli Meistriliigas kuus või vähem naiskonda 2001. aastal, mil tiitli eest heitles viis klubi. Kümne aasta läbilõikes kuulus 1999. ja 2000. aastal Meistriliigasse kuus, edasi viis, seitse, siis neljal järjestikusel hooajal kaheksa, tunamullu seitse ja eelmisel hooajal kaheksa naiskonda. Kuigi nüüd kahaneb eliitdivisjon kahe naiskonna võrra, tervitavad klubijuhid otsust igati. Põhjus on lihtne: tasemevahe esimeste ja viimaste vahel on suur. Parimad naiskonnad ei arene vastast hävitavate skooridega põrmustades karvavõrdki, nõrgematel aga kaob pärast suurt “haamrit” üldse mänguisu. Siia võib võrdluseks tuua meeste liiga, kus 1992. aastal osales kõrgeimas seltskonnas 14 klubi, reformijärgsel hooajal 1994/1995 kaheksa tiimi ja kümne

Hõbedaomaniku Pärnu JK loots Jüri Saar meenutab, et tegi jalgpallijuhtidele sellise ettepaneku juba ammu. “Olen sellest kolm aastat rääkinud,” sõnab Eesti naiste jalgpalli ihu ja hing. “Mind ei ole kuulanud keegi, õnneks inglaste sõna pääses lõpuks maksvusele.” Saar tunneb head meelt selle üle, et nüüd kaovad suured skoorid ajaloo prügikasti: “Areng toimub läbi tiheda konkurentsi. Vägisi pole vaja geograafiale rõhuda, sest mis mõte on kulutada mitu tundi sõidule näiteks Narva, et seal vastasele 20:0 ära panna. Minu pärast või-

vad kõik naiskonnad kas või Tallinnast olla, kui vaid konkurents tihe oleks.” Pronksinaiskonna Tallinna Flora tegevjuht Siim Juks jääb märksa diplomaatilisemaks. “Inglaste pakutu tasub järeleproovimist,” mõtiskleb ta. “Praegu on naiste Meistriliigas suured käärid. Tagumised satsid esimesi ei üllata.” Pisut järele mõelnuna lisab Juks: “Kuuese liiga puhul tase ühtlustuks ja see tooks kaasa tõusu. Suure tasemevahe tõttu võib praegu nii mõnigi oma sportlaskarjäärile käega lüüa, tihedamas konkurentsis aga leitaks endale lisamotivatsiooni.” Juks siiski hoiatab, et kõigisse tuleb suhtuda võrdselt. “Me ei tohi nüüd põhirõhku pöörata vaid Meistriliigale,” annab Juks Eesti naiste jalgpalli eestvedajatele juhtnööre. “Tähtsal kohal hakkab olema tugev esiliiga, mis peaks saama tippu pürgijatele edasiviivaks jõuks.”

Keskmikud võitlevad koha eest päikese all

Ainsana suhtub naiskondade arvu vähendamisse ettevaatlikult eelmisel aastal neljanda koha saanud Tallinna Kalevi juhatuse liige Raimo Nõu: “Kaks aastat tagasi jagunes seitse naiskonda pärast esimest etappi kahte tugevusgruppi. Siis muutusid meistrivõistlused justkui konnatiigiks. Seega võib väiksem liiga taset veelgi kihistada. Võtame

naised kas või naiste korvpalli. Seal tõmmati mõne aasta eest kõrgliiga taseme tõstmiseks kokku, ent mingiks hetkeks vajus ala ise kokku.” Siiski ei taha Nõu oma lõplikku otsust uue süsteemi suhtes aasta enne selle jõustumist langetada: “Ma saan aru tugevatest naiskondadest, kes ei taha nõrkadega mängida. Siiski tuleb kehvematele anda võimalus suurtega konkureerimiseks, sest see tõstab üldist taset. Meeste Meistriliiga ju laienes mõni aasta tagasi kaheksalt klubilt kümnele ja kõik on praegu rahul.” Mulluse viienda Tartu Tammeka peatreeneri Katrin Kaarna meelest muutub Meistriliiga nüüd professionaalsemaks. “Viimasel ajal on probleemiks olnud naiskondade lagunemine,” toob Kaarna välja ühe probleemi. “Ja kaardilt kaovad just teise ešeloni naiskond. Nii läks Kehra Piraaja ning Kohtla-Järve Alkoga.”

Kaarna meelest pole Eestis praegu piisavalt tipptasemel mängijad. “Kaheksa naiskonna jagu meil arvestatavaid jalgpallureid pole võtta, seega pooldan liiga piiramist kuuele naiskonnale,” rehkendab ta. “Võrdsus tõstab taset ja noortel on ju hea ennast esiliigaski arendada. Kandepinna pärast ma ei muretse, see laieneb niikuinii. Näiteks tänavugi on liigaga liitumas Paide ja Rakvere.” Eelmisel aastal kuuenda kohaga rahuldunud FC Kuressaare president Priit Penu leiab samuti, et Meistriliiga tabeli lõpus on hõre. “Kuus on parem kui kaheksa, ent taseme poolest piisaks neljast naiskonnast,” ütleb Penu muiates. “Kaheksa naiskonnaga kõrgliiga tuleb ikka tasemega välja teenida. Mäletan, et meiegi tõusime omal ajal kuidagi ootamatult eliitseltskonda.”

Foto: Lembit Peegel

Naised ei oota üksnes palli, vaid pinevamaid mänge. Et huvi ala vastu ei raugeks.

Penul jätkub aga huumorisoont ka enda klubi kohta. “Me oleme siin piiri peal ja nii saame Kuressaarde ühe yo-yo võistkonna juurde,” viitab Penu sellele, et FC Kuressaare meeskond pendeldab aastaid kõrg- ja esiliiga vahet. “Tõsiselt öeldes aga peame oma taset tõstma. Kindlasti pole meile Meistriliiga koha säilitame utoopia.”

Ka tabeli viimased pooldavad reformi

Uuenduste poolt on ka mullu seitsmenda koha saanud ja alles üleminekumängudega oma Meistriliiga küpsust tõestanud Nõmme Kalju president Kuno Tehva. “Tähtis on kvaliteet, mitte kvantiteet,” teatab Tehva vana tõe. “Kõigepealt peab naiste jalgpall Eestis sammu edasi astuma, siis võime liiga taas kaheksale võistkonnale laiendada. Samas ei saa unustada, et kandepind madalamates liigades ju ikkagi laieneb.” Tehva selle pärast ei muretse, et Kalju võiks Meistriliigast välja kukkuda. “Meil on palju noori, kes arenevad pidevalt,” tutvustab Tehva naiskonna köögipoolt. “Ma arvan, et olemegi oma tasemelt viiendal-kuuendal kohal.” Esiliiga võitnud ja Meistriliigasse kerkinud Põlva Lootose president Indrek Käo näeb reformis ainult head: “Selleks, et taset vähegi tõsta, peame tipu professionaalsemaks muutma. Praegu on ju nii, et esikolmik on teistest parem, siis tulevad järgmised kolm naiskonda. Vähetähtis pole asjaolu, et Meistriliiga naiskonnad peavad moodustama reservtiimi. See muudab nende töö veelgi süstemaatilisemaks. Nüüd hakkab nii olema, et Meistriliiga moodustub proffidest, esiliiga andekast järelkasvust ning teine liiga noortest ja amatööridest, kus tablool võivad numbrid suureks minna.” Käo on nõus ka sellega, et eeskätt tuleb arendada koondist: “Esmatähtis on tugev rahvusnaiskond. Taseme tõusuga suureneb kindlasti geograafia. Aga kandepind laieneb juba reservtiimide loomisega. Lisaks tahaks loota, et 2010. aasta liituvad Eesti klubid jälle Balti liigaga.”

2009 APRILL JALKA

JALKA APRILL 2009

esiliiga

Väravalöömisautomaat Tõnis Starkopf J

Esiliigasse sattus ründetuus juhuslikult

“Üks endine Maardu poiss ja Tamme Auto mängija, Ilja Krivošein, käis koos Estevega trenni tegemas ja tema kutsuski mind Kiviõlli, kuna neil oli just ründajatest puudus,” räägib Starkopf oma sattumisest esiliigatiimi. “Tegelikult mõtlesin päris kaua, kas sinna minna. Olime Estevega kolmandas liigas kolmandal kohal ja tahtsime teise liigasse saada. Ei tahtnud meeskonda alt vedada, aga samas oli suur huvi proovida ennast kõrgemal tasemel.” Palju ei puudunud, et Starkopf oleks jalgpalli jaoks ka-

dunud, sest pärast viimast noorteklassi aastat läks Maardu noortemeeskond laiali. “Klubi lõpetas tegevuse 2003. aastal,” räägib maksunduse eriala omandanud Starkopf. “Polnud eriti kuhugi minna edasi mängima. Käisin jõusaalis ja korvpalli mängimas. Samuti läksin tööle ja õhtuti käisin kõrgkoolis.” Jalgpalliga ligi kolmeaastase pausi teinud Starkopf tuli jalgpalli juurde tagasi alles 2006. aastal Maardu FS Juniori ridades. “Kui ma pärast Estevesse mängima läksin, mängisin alguses poolkaitses,” meenutab Esteve eest 26 mängust 66 väravat löönud ründaja. “Ent ühel mängul pani Esteve treener ja praegune Levadia duubli treener Brõlin mu ründesse.” Väravasadu jätkus ka Kiviõli ridades: “Kolmas liiga on ikka palju kergem. Mängu jooksul saad 3–15 väravavõimalust olenevalt vastasest ja kui palju

ära lööd, on juba enda teha. Esiliigas on hea, kui saad üks-kaks võimalust.” Tamme Autos mängivad nii kiviõlilased, narvalased kui ka tallinlased. Meeskond koos trenni ei teegi. Treenitakse kes-kus. Kolm mängijat kuuluvad saalijalgpalli koondisse ja kuus meest on meistriliiga kogemustega. Sisekliima on sõbralik, paljud mängijad on juba pikka aega kokku mänginud ja tunnevad üksteist.

“

algpallifännid mäletavad täpselt, kuidas Meistriliigas kaitsest ründesse nihutatud Sander Post kujunes iga vastase hirmuks. Tasemelt allpool, kuid veelgi äkilisema tõusuga saab hiilata mullust hooaega III liigas alustanud tundmatu Tõnis Starkopf (pildil), kes siirdus hooaja keskel esiliigas pallinud Kiviõli Tamme Autosse ja lõi klubi eest 19 mängus koguni 15 väravat. Kolmanda liiga meeskonna Maardu Estevesi ridades mänginud Starkopf lõi enne Kiviõlli siirdumist maardulaste eest pooleteise hooajaga 66 väravat. Nagu Post, oli ka Starkopf enne oma tähetundi keskkaitsja, kuid siis sattus noormees 12aastaselt Mihhail Pogorelovi käe alla mängima. “Olin Maardu noortevõistkonnas keskkaitsja, aga suutsin ikka olla stabiilselt meeskonna üks parimaid väravakütte,” meenutab Starkopf. “Hiljem liikusin keskpoolikusse ja edasi vaikselt ründesse.”

Lõi III liigas Maardu Esteve eest 26 mänguga 66 väravat. Uueks hooajaks on Starkopf seadnud eesmärgiks aidata Kiviõlil saavutada mullusest kõrgem koht ning kui õnnestub vigastustest hoiduda, siis ületada eelmise aasta 15 väravat: “Raske hinnata, kas esiliiga on mu lagi. Kunagi mõtlesin, et teine liiga on see maksimum, aga ma arvan, et meistriliigas saaksin hakkama, kui Kiviõli sinna peaks jõudma.” Starkopf on jäänud oma heade mängudega silma ka Narva Transi peatreener Sergei Ratnikovile, kes loodab, et hooaja teises pooles võiks Starkopf väravaid lüüa juba Transi ridades. “Ei oska öelda, miks ma nii hilja avanesin, alles 22aastaselt. Arvan, et vanusega on tulnud palju enesekindlust juurde, mida ongi ründajal väga vaja. Eks ma mängisin ka valedel positsioonidel enne. Nüüd on nagu teine noorus,” muigab Starkopf.

Marko Välja 2009 APRILL JALKA

II liiga

Viis mõtet HÜJK Emmastest

Kõik (amatöör)jalgpalliklubid ei ole ühesugused. Viis mõtet, mis tasub välja tuua teise liiga Lõuna/Lääs tsoonis pallivast HÜJK Emmastest: Mängijad

kuid tähtis on päevakajaEesti jalgpallis juhtub lisus ehk see, et kodulehte tihti nii, et noor mängija, pidevalt uuendatakse ja jakes enda arvates on väga gatakse värskelt emotsioohea, aga päris Eesti tippu ne ning sündmusi toimumingil põhjusel ei jõua, nud mängudest. Emmastes pettub jalgpallis ning on kirjutajaid mehi, nii on lõpetab mängimise päeasi päris hästi tööle läinud. vapealt. HÜJK Emmaste Kodulehe aadress on emtuumikuks on mehed, maste.wordpress.com. kellel seda probleemi pole, ehk endised Eesti Hiiumaa noortekoondise mänMiks on võistkonna nimi gijad ja noortemeistrid, HÜJK Emmaste, kui Emmaste meeskond. All: Vassili Malgin, Anders Süvari, Ergo Reinvald, Priit Raamat, Arsi Pavelts, kes praegu tegelevad Sergei Sorokin, Imre Aruoja, Indrek Rist, Kuido Karlson. Keskel: Raido Oja, Mihkel Heinaste, Allan pole mitte mingit otsest millegi muuga, aga män- Soomets, Sven Regat, Kert Küttis, Jaanus Kaiva, Anders Levandi. Ülal: Dagnar Adrat, Henry Person, seost Hiiumaaga? Sest nii Rene Lill, Mart Kase, Jaak Prints, Anton Agošhkov, Risto Soitu, Kristjan Saar. givad jalgpalli sellepärast, lihtsalt on. Eesti jalgpallis on et nad armastavad seda mängu. Meie võistkonda esiliigasse. Ning imelik on võistkondade nimed kohanimed, mitte võistkonnas on sotsiaaltöötaja, näitleja, üks asi: saalis mängides on meeskonna leivapätsid, ostukeskused või ehituspaar sõjameest, rallitiimi sahkerdaja, põhiline mure oma värava puhtana materjalide poed. Nii on tava ja nii on advokaat, dramaturg, spordijuht jne. hoidmine vastupidiselt sellele, et väljas jäänud ning asjaolude kokkulangevuse Noorimad võistkonnaliikmed lõpetavad on probleemiks just vähene resultatiivtõttu on selle meeskonna nimi HÜJK sel suvel keskkooli ning mitmed õpivad sus. Ehk väljas ei lase eriti endale lüüa, Emmaste. Kodumängud on Tallinnas, ülikoolis, näiteks keskkonnakorraldust, sest aja- ja transpordikulu suvel Hiiuaga saalijalgpallis oleme peaaegu Eesti ehitust, majandust. Kirju seltskond ja maale oleks mõeldamatu. Tallinnas resultatiivsem võistkond. lai silmaring tuleb jalgpallivõistkonnale elavad poisid mängivad Tallinnas. Treener(id) ainult kasuks. Oluline on vanemate ja Aga Hiiumaa ja Emmaste tuntust noorte mängijate sümbioos, haridusteed HÜJK Emmaste peatreeneri kohusejalgpallimeeskond tõstab – sõna “Emtäitja on AC Milanile värava löönud. on küll erinevad ja erineva pikkusega, maste” on pidevalt paljude inimeste Urmas Kirs aitab meeskonda nii väljas kuid jalgpall on meeste elus ühisosa. huulil. HÜJK Emmaste katusklubi on kui saalis niipalju, kui aega ja jaksu Eesti jalgpall vajab peale entusiasmi ka FC Flora, kes toetab platsiaegadega nii treenerite koolitamise ja kõvemate mõtteid ja intelligentsust. trenniks kui ka kodumängudeks. võistkondade juhendamise kõrvalt Pole just teiste klubidega sarnane Kaks mängu jääb. Urmas populariseerib mõtlevat jalgpallivõistkond. Aga sellise süsteemi Peale teise liiga mängib sama võistkond jalgpalli – tähtis on pakkuda kaasmänja võistkonnana on tegutsetud paar mõningate täiendustega ka futsali, saagijatele võimalust lükata läbi sinu sööt hooaega ning loodetakse jätkata samal lijalgpallis kannab meeskond nime FC käima, tähtis on palli liikumise kiirus ja tasemel. Peaasi, et endal oleks lõbus Flora Futsal. Talviti on tore saalis mänkvaliteet. Teise treenerina on algavast ja isu jalgpalli järele oleks kõigi muude gida tehnilist meeskonnamängu, eriti hooajast ametis põlvevigastusest taastuv sagimiste kõrval niivõrd suurt, et trensiis, kui võistkonna tase pole üldsegi mängija Anders Süvari, kes sõjaväelase- ni- ja mängupäevad oleksid justkui kehv. Eesti meistrivõistlustel saavutas na eelkõige vastutab võistkonna füüsili- kingitused. Tugev amatöörklubi sünnib FC Flora Futsal meistriliiga debüütse vormi ja ettevalmistuse eest. järjepidevusest – oma saavutused, oma hooajal neljanda koha. Järgmiseks aassangarid ja oma naljad. See kõik on Koduleht taks on sihid seatud veidi kõrgemale, HÜJK Emmastel välja kujunemas. Internet pakub piiramatuid võimalusi eesmärk on laiendada kandepinda, oma võistkonna käekäigu edastamiseks, Mart Kase futsali satsile plaanitakse ka duubel62

JALKA APRILL 2009

III liiga

Väärika ajalooga Kohila Püsivus Jalgpalliklubi Kohila Püsivus on kindlasti üks vanimaid klubisid toimivatest ning Eesti meistrivõistlustel osavõtvatest spordiklubidest madalamate liigade arvestuses. Kaido Mägi

Enar Jäägeri kodulinn

Ehkki klubiline tegevus oli Kohilas vahepeal soikunud, sirgusid siit näiteks Enar ja Enver Jääger ning Ott Reinumäe. Peale nende jõudsid Meistri- ja esiliiga mängudeni ka Taavi Aus, Sven Markna, Janek Kivisild, Martin Heinaru, Rain Hindrimäe. Nemad on praegu ühtlasi Püsivuse meeskonna alustalad.

“

Püsivus on loodud juba 1921. aastal, kui kohaliku jaamaülema initsiatiivil pandi alus organiseeritud sporditegemisele.

“

Vähe sellest, Kohila klubijalgpall on isegi oluliselt pikema ajaloo ning traditsioonidega kui nii mitmedki Eesti Meistriliigas mängivad klubid. PüsiPüsivuse logo vus on loodud juba 1921. aastal, kui kohaliku jaamaülema initsiatiivil pandi alus organiseeritud sporditegemisele. Kohila jalgpallimeeskonna esimene treener-mängija oli legendaarne Eesti rahvuskoondise keskkaitsja, kes siirdus Kohilasse Tallinna Spordi ridadest. See mees oli Arnold Kuulman, hüüdnimega Kapsas, kes evis harukordset jalgpallivaistu ja laitmatut löögitehnikat. Kuigi Kuulman läks aasta möödudes tülli tollase juhatusega ning suundus tagasi pealinna, oli ta ometi suutnud selle lühikese aja jooksul panna noored kohalikud mängumehed jalgpalli armastama ning loodud oli soodne pinnas, kus jalgpalli mängis mitu põlvkonda. Tolleaegse Püsivuse kuulsamad saavutused olid 1933. aastal võidetud väikeseltside karikas ning 1938. aasta põnevuslahing Tallinna Jalgpalli Klubiga (TJK), mis võideti 3:2. Klubi tegevus katkes ajutiselt 1945. aastal ning okupatsiooniajal mängiti juba Kohila Kalevi nime all. Taas võeti nimi Püsivus kasutusele eelmise sajandi teisel poolel, kui võistkonnas mängisid ka sellised tuntud mehed nagu Rein Sokk ja Uno Tutk. Kohila jalgpalliklubi oli sel perioodil kindlasti ka üks tugevamaid meeskondi Rapla maakonnas. Kahjuks katkes ajutiselt jalgpalli mängimine 1990ndate lõpul, kui Kohilas moodustusid erinevad spordiseltsid, mis tegelesid korvpalli ja kergejõustikuga.

Jalgpalli hakati taas organiseeritumalt mängima Kohilas 2004. aastal, kui allakirjutanu otsustas vutihuvilised kokku kutsuda ning treeningutega alustada. Esialgu ei olnud mängumehi väga palju, kuid ajapikku suudeti moodustada meeskond, mis juba järgmisel

aastal alustas Eesti meistrivõistluste V liigast. Kahel viimasel hooajal on Kohila võistkond III liigas lõpetanud seitsmenda kohaga, mis on olnud pettumus. Näiteks 2006. aastal suudeti Eesti karikavõistlustel murda 16 parema sekka. Kindlasti pakkus tohutu emotsionaalse naudingu ka sõpruskohtumine FC Floraga. Kuigi külalised võitsid 15:0, sai ligikaudu 400 Kohila inimest näha tippjalgpalli. Kohila jalgpalliklubi on praegu ligi sajaliikmeline, sealhulgas täiskasvanud, noored ja mudilased. Püsivus peab treeninguid ning võistlusmänge paar aastat tagasi rekonstrueeritud Kohila väljakul, puudub veel vaid kunstmuruväljak. Vutiklubil on head ning asjalikud suhted Kohila vallavalitsusega, kes eelkõige toetab ja aitab igati kaasa noortetööle. Hoolimata üldisest nigelast majanduselust on klubil loodetavasti võimalik lähiajal sõlmida ka sponsorlepingud kohalike ettevõtetega.

Kaks Kohila meest eri pooltel: Enver Jääger Flora ja Janek Kivisild Püsivuse särgis. 2009 APRILL JALKA

IV liiga

Märjamaa Kompanii – kummardus eestiaegsetele meestele 1982. aasta kevadel otsustas seltskond aktiivseid Märjamaa mehi asutada jalgpalliklubi Kompanii. Ilmselt ei usutud toona isegi, et meeskond püsib elujõuline ka veerand sajandit hiljem. Kalev Salla

Õlleklubi tase, kuid noortegrupp olemas

Sellekski hooajaks pakuti mullu neljanda liiga lääne tsooni viiendana lõpetanud Märjamaa meestele võimalust pisut kõvemal tasemel rinda pista. Ühiselt otsustati aga kolmanda liiga kutsest loobuda. “Ütleme ausalt: me oleme ikka roh64

JALKA APRILL 2009

Märjamaa Kompanii meeskond.

kem nagu õlleklubi,” arvab Raudnagel. “Eks meil seal praegu paras toksida ongi.” Kaks korda nädalas harjutaval Kompaniil Raudnageli sõnul kindel treener puudub: “Eks mina, Mati Püü ja siis veel üks treeneripaberitega poiss üritame näppu järje peal hoida ja mehed väljakule saata. Aga midagi tõsisemat nagu kõrgemates liigades meil pole. Oleme ikkagi selle õlleklubi tasemele jäänud.”

“

Sergei Riisalu ja Silvar Pärna eestvedamisel kutsuti ligi 27 aastat tagasi kokku jalgpallihuvilised Märjamaa inimesed. Varasem kokkupuude alaga polnud kohustuslik. “Ühtegi spets trennipoissi meil meeskonnas polnud,” räägib üle 20 aasta klubis pallinud Andres Raudnagel. „Loomulikult olid kõik keskkooli ajal jalgpalli mänginud. Samas olid kõik spordiinimesed – oli nii suusatajaid kui kergejõustiklasi – kelle seas jalgpall oli äärmiselt populaarne. Need noored, kes nüüd aga peale on tulnud, on kõik endale jalgpalli põhitõed juba varem selgeks teinud.” Kuigi kaks aastat tagasi veerandsajandit tähistanud Kompanii on Eesti jalgpalli oludes juba praegugi soliidses eas, ulatub klubi nime ajalugu tunduvalt kaugemale. “Eelmise Eesti vabariigi ajal tegeles Märjamaal samanimeline Kaitseliidu meeskond, kelle järgi meie ka oma klubi nimetasime,” selgitab Raudnagel. Pärast klubi asutamist alustati mängimist esialgu maakonna ning hiljem ülemaalistel meistrivõistlustel. Klubi hiilgeajad jäävad üheksakümnendate lõppu, mil mängiti koguni Eesti meistrivõistluste teises liigas. “Mingi hetk kukkusime madalamale ning seejärel kõikusime mitu hooaega teise ja kolmanda liiga vahet,” meenutab Raudnagel. “Seejärel tulid aga pisut kehvemad ajad ning langesime neljandasse liigasse.”

Tänavu võib Meistriliigas näha koguni kolme Märjamaalt sirgunud pallurit.

Kompanii meeskonna loomine andis olulise tõuke ka noorte jalgpalli arengule Märjamaal. “Meil on siin nüüd Kompanii mängija Mati Püü juhendamisel olemas ka noorte võistkond, kellest osale oleme andnud võimaluse end ka täismeestega proovile panna,” sõnab Raudnagel. “Näiteks oli meil eelmisel aastal üks 16aastane poiss meistrivõistlustele registreeritud ning ka see hooaeg võtame enda ridadesse ühe noorte võistkonna kasvandiku.” Suurima kordaminekuna noortetöö vallas toob ta asjaolu, et

tänavu võib Meistriliigas näha koguni kolme Märjamaalt sirgunud pallurit. Väljaspool jalgpalliväljakuidki võib Kompanii mehi ühiselt aega veetmas näha. Tõsi, seda küll tunduvalt vähem kui klubi algusaegadel. “Vanasti oli hästi populaarne, et pidasime koos sünnipäevasid, meil olid kindlad hooajaüritused ning näiteks jõulupeod,” sõnab meeskonna üks vanimaid olijaid Raudnagel. “Kuna aga kapitalism on väga julm ja inimesed on pidevalt hõivatud, siis on see asi järjest enam soiku jäänud. Aga pärast liigamängu minnakse ikka sauna, istutakse koos ja juuakse õlut.” Tänu kokkuhoidlikule eelarvepoliitikale pole paljusid meeskondi räsinud majanduskriis Märjamaa meeskonnale mõju avaldanud. “Kuulume Märjamaa spordiklubi alla, maksavad nad meie meistrivõistluste osalemistasu. Samuti on meil kaks sponsorit, kes aitasid eelmine hooaeg uued vormid muretseda,” selgitab Raudnagel. “Aga ega see aasta me ei näegi, et oleks vaja abi küsida. Mängudel käime oma autodega ning sõidukulud jagame vennalikult. Seega polegi konkreetselt abistamist vaja.”

saalijalgpall

Saalijalgpalli e-kool Kas jalgpalli on võimalik õppida internetist? Kas pallimängu teooria kuiv vaatamine võib mänguoskustele üldse anda mingit efekti? Jalgpalli puhul see vaevalt nii on, sest muutujaid on liiga palju, mis mängus edu tagavad. Mart Kase trenni ja taktikata. Futsal on distsipliinimäng, edukad futsalisatsid mängivad väga rutiinselt ja eesmärgile pühendunult. Futsali taktika põhiküsimus on formatsioon, et mängitakse kas rombi või kaks kahte või kolm ühte või üks kolme. Veel see, et kuidas väravavaht avab mängu ning kuidas tõmmatakse ründes vajadusel mäng platsil laiaks ja vastupidiselt kaitses hästi kokku. Põhiline on sisseõpitud kombinatsioonide täpne järgimine, et kui liigub üks mees, siis liiguvad ka ülejäänud kolm ning väravavaht hoiab tagant silma peal, et kõik toimiks. Kaitsemängus on äärmiselt tähtis, et mehed teavad täpselt, kus on vastaste mängijad ning kes kelle eest vastutab. Kui neljast väljakumängijast üks liigub valesti, siis on üldjuhul ka teised liikunud valesti ja loomulikult võib “valesti” liikumine osutuda teinekord ootamatult edukaks, kuid tavaliselt võidab futsalis see meeskond, kes paneb vastasmängijatel oma kiirete meeskondlike liikumistega pea ringi käima. Selleks, et trennis oleks vähem juttu ning ühistes mõistetes ja arusaamades Foto: Lembit Peegel

Saalijalgpalli liikumiste kohta leiab palju infot internetist.

oleks kokku lepitud, siis oleks saalijalgpalli meeskonnale kasulik kogu võistkonnaga ühe arvuti taha istuda ja surfata internetis ning vaadata kõik koos kombinatsioone ja õpetusi. Tähtis on diskussioon, et kõik mehed tahaksid nähtu kohta oma arvamust avaldada ehk tagasisidestada, mis nad aru said.

“

Tavaliselt võidab futsalis see meeskond, kes paneb vastasmängijatel oma kiirete meeskondlike liikumistega pea ringi käima.

“

algpall on liiga etteaimamatu mäng, et seda oleks võimalik pähe õppida. Kuid futsali puhul on nii meeskondliku kui individuaalse taktika kinnistamine üks edu aluseid. Asi on mõtlemises ja mõtlemist saab muuta õppides ja analüüsides. Enamik mängijaid teab seda tunnet, et tahaks trennis õudselt liigutada, aga treener kutsub mehed kokku ja hakkab seletama. Ning jutuajamine venib pikale. Räägitakse taktikat ning mida võiks või peaks väljakul teisiti tegema. Trennis jutt hajub. Palliväljakul ei suuda paljud mängijad treeneri monoloogi või dialoogi salvestada, kui see pole just otseselt seotud mõne harjutustega. Trenni sees on pika taktikajutu rääkimine (ilma praktilise ettenäitamiseta), et kuidas võiks või peaks väljakul ideaalis asetsema, väikese kasuteguriga. Futsalis on äärmiselt tähtis, et kõik mängijad teaksid, mida teevad teised tema meeskonna mängijad. See on levinud suurustamine “päris jalgpalli” mängijate poolt futsali meeste suunas, et “kui me saali mängiksime, me teeks teile pähe.” Ega ikka ei teeks küll ilma

Selliste ühiste taktikavaatamistega kaasnevad kindlasti kirglikult arutelud, sest nii mõnigi mees teab täpselt, kuidas tegelikult peaks mängima. Mängijad peaksid siiski kaasa saama rääkida ainult ühistes vestlusringides, trennis on pealik ja taktik treener. Kuid futsali mõistmine väljakul eeldab ka futsali mõistmist mõtetes. See olekski ühiste e-teooriatundide otsene kasutegur. Tasub Google’isse sisestada “futsal tactics” ning asuda süvenema. Materjali on palju. Nii liikumisi kui ka heade mängijate konkreetseid juhiseid, mida peaks iga mees väljakul kaitses ja ründemängus arvestama. Samuti kombinatsioone, kuidas mängida lahti nurgalööke ja aute. Peale ideaaliotsingute tasuks saalijalgpalli võistkondadel oma mänge filmida ning üheskoos hiljem üle vaadata, läbi arutada ja selgeks vaielda, kuidas peaks kaitses mehi võtma ja kuidas rünnakuid lõpetama. Ei saaks öelda, et futsal on õpitavam mäng kui jalgpall. Mõlemas loevad oskused ja tahe. Kuid eeltööd on võimalik futsali puhul teha palju rohkem, sest edu taktika on konkreetsem ning taktika osakaal on suur. 2009 APRILL JALKA

lisaaeg Aron Härsingu, Silver Kõivu ja Jaanus Mutli võimed Foto: Lembit Peegel

Ma võin kinnisilmi ka suluseisu fikseerida!

Tahaks näha!

Aga ma võin silmad kinni vee peal kõndida!

Eesti Koondise juubeliaasta särk

Foto: Lembit Peegel

Eesti jalgpalli 100. aastapäeva puhul mängib IV liigas palliv meeskond nimega Eesti Koondis vanaaegset disaini matkiva särgiga (pildil). Meeskonda kuuluvad endised koondislased ja U21 koondislased, aga ka näiteks praegune koondise peatreener Tarmo Rüütli. “Me võtame endised koondise massöörid ka avasüli vastu,” lubab meeskonna puurilukk ja abitreener Toomas Tohver, kes lubab, et nalja tegema ei hakata: “Treeningutega pole me veel alustanud, aga ma luban, et teen seni korralikult kätekõverdusi!” Juunikuus loodab Eesti Koondis hakata oma liigamänge pidama Kadrioru staadionil enne päriskoondise maavõistlusi. “Me oleks nagu soojendusbändiks,” selgitab Tohver ja jätkab: “Fännid saavad juba Kadriorus koguneda, siis hakkame koos minema – paar trammi pikali – ja olemegi Lillekülas!” Eesti Koondis on seni peetud kontrollmängudes alistanud 3:0 Tabasalu PK ja 5:0 Soccerneti. Viimases mängis esimese poolaja kaasa ka Tarmo Rüütli ja seis oli 0:0, Siis vahetas Rüütli poolt ja särki ning viis ekskoondislased võidule 5:0. Uue meeskonna eesmärk on pakkuda ilusat jalgpalli ja jõuda sellega III liigasse. „Aga ärge meilt muidugi liiga palju ka lootke!” ütleb Toomas Tohver lõpetuseks oma esimese huumorivaese lause.

Indrek Schwede

Platini pragas Brüsselis

Barca muljetavaldav statistika Hispaania meistrivõistluste esimese poole järel juhtis Barcelona Real Madridi ees 12 punktiga. Aga ta edestas konkurente võimsalt ka teiste näitajate põhjal. Nii oli pall Barca valduses tervelt 590 minutit (ligi 100 minutit rohkem kui neile järgnenud Realil). Söötusid andsid Barca mängijad Reali omadest aga 2000 võrra enam – 9104. Need polnud lihtsalt edasitagasi antud mõttetud passid – üle 50 protsendi Barcelona kollidest tuli meeskonnatöö tulemusena. Muidugi oli Barcal ka enim peale- ja nurgalööke ning palli suutsid nad viia vastase 16-kasti enam kui ükski teine – samas lubati vastased palliga oma trahvialasse kõige väiksem arv kordi. Ka 59 väravat poole hooajaga on liiga rekord.

Foto: Keld Navntoft/AFP/Scanpix Euroopa parlamendi kutsel Brüsselis esinenud UEFA president Michel Platini (pildil) pragas vana mandri seadusetegijate suhtumist jalgpalli, mida on viimased 15–20 aastat käsitletud kui vabaturureeglitele alluvat majandusharu. Et turg korrastab end ise ja sissetulekud jalgpallis muudkui kasvavad. “Nüüd me teame, et see pole tõsi: et jalgpall nagu majandus tervikuna ei ole suuteline ise ohjeldama oma liialdusi ja nii pole öelnud mitte UEFA president, vaid hoopis Barack Obama!” kuulutas Platini, kelle sõnul peaks UEFA ise saama otsustada, millistel tingimustel klubid tema korraldatud võistlustel osalevad. Prantslane sihtis oma jutuga palkade ülemmäära kehtestamise poole, et suurendada klubide rahalist läbipaistvust. Ta taunis ka hangeldamist alaealiste talentidega, kelle edu- ja rahaahned klubid kisuvad koolidest, kodumaalt ja vanemate juurest eemale, kuid kellest paljud lõpetavad kurvalt – hariduse ja ihaldatud karjäärita. Platini sõnul kaotavad motivatsiooni klubid, kes jäävad liiga ruttu ilma oma parimatest mängijatest. Seni näevad Euroopa seadused jalgpalli kitsalt ühe majandusharuna, mitte olulise sotsiaalsfäärina. See on võimaldanud rikastuda üksikutel mängijatel ja klubidel ning suretab jalgpalli rohujuuretasandit. Platini kutsus Euroopa parlamenti mitte hävitama kahjulike seadustega jalgpalli hinge ja lausus: „Mina teen omalt poolt kõik, mis suudan, aga ma palun teid tungivalt teha kõik ülejäänu.”

Jalgpall messil Eesti Jalgpalli Liit oli koos Nikega väljas 12.–15. märtsini toimunud SportActi messil Pirital. Huvilised said näha meie vuti tähtsamaid karikaid, vimpleid. Loositi välja Eesti – Armeenia mängu pileteid. Video vahendusel näidati jalgpallikohtumisi, eriti vaadatav oli Eesti mäng Inglismaaga. Nike särgis Flora mängijad reklaamisid eelseisvat Meistriliiga kohtumist Levadia vastu. Oma boksiga oli messil väljas ka Nõmme Kalju koos Adidasega ja rannajalgpalli liit.

JALKA APRILL 2009

2009 APRILL JALKAJALKA 67 63 2009 VEEBRUAR 2009 JAANUAR JALKA

JALKA APRILL 2009