JALKA (september 2009) by Jalka

hind 29 krooni september 2009

Brasiilia

külvas vaimustuseseemet Maksim Gruznov tahtnuks koondisse Heikki Reitalu isiklik supermuru Soccernet – noorte hüppelaud Keila SOS lastekodu lipulapsed Inglise vutiakadeemiad

ISSN 1736-7379

Pluss: Tõnis Kaukvere, Alo Dupikov, Gert Olesk, Frank Liivak, Tuncay Sanli, Toomas Kallaste, Janno Jürisson, Raul Olle



Postrid: Eesti / Zlatan Ibrahimovic / Brasiilia Alberto Gilardino / Tuncay Sanli

A EESTI VS GRUUSI IKMÄNG U21 EM-VAL0 A. Le Coq Arena

5. september ke

ll 17:0

Selle kupongina Piletilevist eripakkumine: 2 pääset = 2 x25 EEK (tavahind 150 EEK) Tule ja toeta omasid! Võitle, Eesti, võitle!

Pakkumine kehtib ainult eelmüügis ja kuni pileteid jätkub!

2009 SEPTEMBER JALKA

sisukord

hind 29 krooni september 2009

Kaanelugu

8, 54

Eesti - Brasiilia mäng oli vääriline

Brasiilia

külvas vaimustuseseemet

pidu meie 100aastasele jalgpal-

Maksim Gruznov tahtnuks koondisse

lile. Selle vilju maitseme kindlasti

Heikki Reitalu isiklik supermuru Soccernet – noorte hüppelaud

tulevikus, sest kindlasti andis see

Keila SOS lastekodu lipulapsed Inglise vutiakadeemiad

ISSN 1736-7379

Pluss: Tõnis Kaukvere, Alo Dupikov, Gert Olesk, Frank Liivak, Tuncay Sanli, Toomas Kallaste, Janno Jürisson, Raul Olle



Postrid: Eesti / Zlatan Ibrahimovic / Brasiilia Alberto Gilardino / Tuncay Sanli

A EESTI VS GRUUSI IKMÄNG Arena U21 EM-VAL 17:00 A. Le Coq

5. september kell

Selle kupongina Piletilevist eripakkumine: 2 pääset = 2 x25 EEK (tavahind 150 EEK) Tule ja toeta omasid! Võitle, Eesti, võitle!

Pakkumine kehtib ainult eelmüügis ja kuni pileteid jätkub!

innustust sadadele, isegi tuhandetele poisikestele.

Esikaanel: Martin Vunk ja Luis Fabiano Foto: Lembit Peegel Nr 9 (21) 2009

Persoonid & intervjuud

Eesti Jalgpalli Liidu ajakiri Ilmub 12 korda aastas

Maksim Gruznov Tõnis Kaukvere

Peatoimetaja: Indrek Schwede indrek@jalgpall.ee

Frank ja Toomas Liivak

TOIMETAJA: Lennart Komp lennart@jalgpall.ee

Fotograaf: Lembit Peegel

Gert Olesk Tuncay Sanli

12 21 22 29 42

Kolumnid

Ajakirja makett: Jaanus Samma

Indrek Schwede

Kujundaja: Kaia Saaremets

Rubriigid

Keeletoimetaja: egle pullerits

4−7 54 66

Siit ja sealt

Väljaandja: Eesti Jalgpalli Liit

Lembit Peegel

Tellimine: www.post.ee

Lisaaeg

Tellimishinnad:

Liigad

Aasta 348 krooni Poolaasta 174 krooni

Meistriliiga

Toimetuse postiaadress:

Naised

Jalka, Eesti Jalgpalli Liit,

Esiliiga

Asula 4c, 11312 Tallinn

II liiga

Trükitud kroonpressis

Sünnipäevad septembris: 01.09 Rait Kasterpalu (22)

01.09 Mario Mõistlik (23) 04.09 Mati Pari (35) 04.09 Viktor Passikuta (35) 07.09 Jüri Saar (55) 09.09 Markus Jürgenson (22) 09.09 Lars Hopp (33) 10.09 Sander Post (25) 12. 09 Jüris Sahkur (19) 1 2. 09 Alan Arruda (28) 13. 09 Eduard Ratnikov (26) 14.09 Martin Partsioja (22) 18.09 Antti Rosenberg (38) 22.09 Toomas Krõm (38) 22.09 Fredo Getulio Aurelio (55) 23.09 Dmitri Kulikov (32) 24.09 Vahur Vahtramäe (33) 26.09 Anatoli Belov (65) 27. 09 Anete Paulus (18) 28.09 Martin Saar (21) 29.09 Aleksandr Tarassenkov (29) 29.09 Rein Jauk (67)

56 58 61 62 63 64 65

III liiga IV liiga Rannajalgpall

Muu Lipulapsed Keila SOS lastekülast Supermuruga eraväljak Vatslas Soccernet ja tema tegijad Lootosspring 2009 Põlvas Eesti U21 koondisest Inglise vutiakadeemiad

10 18 26 40 45 46

Postrid

EESTI ZLATAN IBRAHIMOVIC BRASIILIA ALBERTO GILARDINO TUNCAY SANLI 2009 SEPTEMBER JALKA

siit ja sealt

kõige kallim koll Alo Dupikov Tallinna FC Flora Foto: Lembit Peegel

Kõige kallim rahalises vääringus oli kindlasti tänavuse karikafinaali penalti, kui mina läksin seisul 3:3 seeria kümnenda mehena lööma. Lõin maast rahulikult paremase nurka ning see otsustas meie jaoks ka võidu Nõmme Kalju vastu. Üks ilusamaid kolle on samuti sellest hooajast. Mai lõpus kohtusime võõral väljakul Tallinna Kaleviga ning me ei suutnud teise poolaja keskpaigani 0:0 viigiseisu murda. Asusime juhtima alles 65. minutil, kui Siksten Kasimir andis hea nurgalöögi, millest tulnud palli lõin peaga otse tagumisse ristnurka. See oli ühest küljest oluline värav meeskonnale, kuid ilus ka silmale vaadata. Purakaid on tulnud ka karistusalast väljast ning kui vaja, löön võrgu tagant ära küll. Ründajana meeldib mulle kõige rohkem kastis mängida, sest seal olen ma vastaste kaitsjatele kõige ebamugavam. Mis väravatesse puutub, võiks naljaga pooleks öelda, et löön mõlema jalaga, aga sisse läheb tavaliselt peaga. Loomulikult tuleb väljakul ka kaitsetööd teha, kuid sel puhul sõltub, kes mu ründepartner on. Kui mängin ees koos Slavaga (Vjatšeslav Zahovaiko − toim), siis aitan kaitses rohkem mina, kui Henri Anieriga, siis tema. Need ülesanded on meeskonnas juba varem määratud. Kui küsida, mis minuga tänavu juhtunud on, et suudan ees mängides sedavõrd tulemuslik olla, tuleb vaadata eelmisesse hooaega. Sillamäe Kalevis mängides nägi Vadim Dobiža minuga palju vaeva, tegin temaga eratrenni. Sellest sain kõvasti kindlust juurde.

Meeldejäävaim debüüt Toomas Kallaste Foto: Lembit Peegel

JALKA SEPTEMBER 2009

Tõstaksin esile kaks meeldejäävat kohtumist. Üks on Eesti koondise esimene mäng 1992. aastal Sloveenia vastu, mis lõppes 1:1. See on selline päris hea mälestus. Ja teine oleks esimene kohtumine Soome meistriliigas 1997. aasta kevadel, kui Jaro FFiga mängisime HJK vastu ja võitsime 2:1. Koondisedebüüdi tegi eriliseks juba see, et tegemist oli üldse esimese ametliku maavõistlusmänguga pärast taasiseseisvumist ning suutsime seal ka korraliku resultaadi välja mängida. Sloveenia koondis ei olnud tol ajal väga nõrk meeskond, aga mäletan, et mingit erilist ärevust sees ei olnud. Praegu vähemalt ei tule meelde, et oleks hirmsasti pabistanud. Kui mäng pihta hakkab, siis ei mõtle üldse, et oh, nüüd on debüüt. Oluline on, et kõik korralikult toimiks. Hiljemgi pole ma pabistaja olnud ning jalgu väristanud. Jaro puhul olin esimest aastat välismaal ning kohe HJK vastu, kes oli erinevalt meist kullapretendent. Kuigi see oli hooaja esimene kohtumine ja toimus sisehallis, oli pealtvaatajaid palju ning isiklikus plaanis tuli ka mäng väga hästi välja. Debüüdid on alati tähtsad, sest esimene mulje jääb kauaks meelde just pealtvaatajatele ning ka treeneritele, et edaspidi ka platsile pääseks. Kui see välja ei tule, siis vahest kohe välja ei vahetata, aga halb maitse jääb ikka. Samas kui hästi läheb, on ka endal edaspidiseks kindlustunne. Ka Jaros hakkas kõik kenasti laabuma, fännid võtsid kiiresti omaks ning polnud sealgi midagi pabistada.

siit ja sealt PUBLIKU EDETABEL

meistriliiga 1. Tallinna FC Levadia

0 77:14

ML ja publiku edetabel on 23. augusti seisuga. Sulgudes jälle iga meeskonna keskmine publiku arv. Hetke keskmine ML publiku arv on 212,6 (eelmisel hooajal 180).

1. Nõmme Kalju

7706 (321)

2. Sillamäe Kalev

5525 (230)

3. Tallinna Levadia

5440 (259)

2. JK Sillamäe Kalev

61:22

3. Tallinna FC Flora

4 45:17

4. NarvaJKTrans

6 47:22

5. Nõmme JK Kalju

8 44:24 38

6. Viljandi JK Tulevik

8 32:30 36

7. Paide Linnameeskond

16 14:63

8. FC Kuressaare

17 14:55

9. JK Tallinna Kalev

18 19:55

9. Tallinna Kalev

10. Tartu JK Tammeka

20 17:68

10. Viljandi Tulevik

4. TallinnaFlora

5345 (232)

5. Paide LM

4967 (198)

6. Tartu Tammeka

4543 (189)

7. Kuressaare

4484 (179)

8. Narva Trans

4260 (177) 4229 (176) 4103

(171)

Meistriliiga augustikuu

sümboolne 11

väravakütid 1. Nikita Andrejev 2. Felipe De Araujo Nunes 3. Vitali Gussev 4. Alo Dupikov 5. Dmitri Lipartov 6. Aleksandr Kulik 7. Sander Puri 8.Aleksei Naumov 9. Juri Jevdokimov 10. Vjatšeslav Zahovaiko

Ka sel kuul toetus Jalka oma sümboolse koondise tegemisel vutiliidu koostatud vooru sümboolsetele koondistele, aga ka vahetule kogemusele ning võttis appi ka Meistriliiga inspektorite nimetatud üksikute mängude parimate mängijate nimekirja (parim mängija nimetatakse mõlemast meeskonnast). Seekord on märkimisväärne, et paberplatsile murdis end koguni kolm Paide mängijat. Aga mis siin imestada: 7 punkti augustist annab selleks ka aluse. Seejuures on tegemist üldse esimese korraga, kui Paide meeskonnast on Jalka kuu koondisse jõutud!

VLADISLAV IVANOV Levadia

ALEKSANDR DUBÕKIN Sillamäe

TOMAS RIMAS Trans

Tallinna FC Levadia Nõmme JK Kalju Tallinna FC Levadia Tallinna FC Flora JK Sillamäe Kalev JK Sillamäe Kalev Tallinna FC Levadia JK Sillamäe Kalev Viljandi JK Tulevik Tallinna FC Flora

17 15 14 11 10 10 10 9 8 8

INDREK ZELINSKI Levadia

LAURI VARENDI Paide

MURILO MACCARI Kalju

KARL TURBANIK Paide

DIEGO BALBINOT Kalju

AIKO ORGLA Tulevik

ANDERO PEBRE Paide

ANDREI VEIS Tulevik

Peatreener: SERGEI RATNIKOV Trans

2009 SEPTEMBER JALKA

siit ja sealt

+ kuu kuu

Eesti – Brasiilia mäng oli nädala vaadatuim telesaade Eestis 197 000 kaasaelajaga.

Sillamäe Kalevi – Tallinna Flora mängul katkes mäng fännide kakluse tõttu. Nagistati ka Tallinna Levadia – Nõmme Kalju mängul.

kuu

Kas Eesti U21 koondis suudab punkte võita ka kodumängudel Gruusia (05.09 Tallinnas A. Le Coq Arenal) ja Iirimaa vastu (09.09 Rakveres) vastu?

Elujõuline Rein Küti mälestusturniir Pereliikmete veetav Rein Küti mälestusturniir on tõenäoliselt pikima traditsiooniga omasugune Eestis. Tänavu mängiti kunagise kasvataja, õpetaja ning spordimetoodiku auks 15. korda. Lennart Komp Riisipere lastekodu pikaaegse kasvataja Rein Küti pojad Kaupo ja Kalev, tütar Karin ning pereema Maie alustasid jalgpalliturniiriga 1994. aastal, mil isa suri. Eos kolmeaastase intervalliga toimuma kavandatud võistlus pälvis hoobilt osalejate suure poolehoiu ning traditsioon on jätkunud tänaseni. “Turniiri eesmärk on olnud hoida isa mälestust ning tuua vähemalt korra aastas kokku lastekodu poisid, keda ta õpetas,” rääkis Kalev Kütt. “Nüüd on aeg jõudnud nii kaugele, et poisid on meheks sirgunud ning mängivad nende pojad. Isad aga tulevad ise alati kohale ja elavad kaasa.” Turniiri pikaajalisust ja tähtsust kinnitas selle avamisel ka Eesti jalgpallikohtunike südametunnistus Uno Tutk: “Nii kaua kui mina kohtuniku tööd olen teinud, on Rein Küti mälestusturniir minu kalendrisse kuulunud.” Poeg Kaupo meenutas, et noorest peast jalgpalli kõrval ka poksiga tegelenud isa vedas poisse Tallinna Spordi mängudele ning utsitas ise ka sporti tegema. Turniiril on algusest peale osalenud neli meeskonda. Kohustuslikud on Kiili ja FC Plato. Kiili on jõuproovi toimumiskoht, Plato koondab endiseid lastekodupoisse. FC Soccerneti koosseisus on turniiril osalenud ka koondise peatreener Tarmo Rüütli, tänavu pakkusid konkurentsi Kernu Kadakas ja spordiajakirjanike esindus FC Cosmos. “Plato nimi tuleb sellest, et Riisipere lastekodu kandis esimesel iseseisvusperioodil piiskop Plato nime,” tutvustas Kaupo Kütt. Piiskop Platoni, keda rahvasuu teadis Plato nime all, kuulutas Vene Õigeusu Kirik 2000. aastal muide esimese Eesti soost kirikutegelasena pühakuks. Vennad Kaupo ja Kalev rõhutasid, et turniiri korraldamise juures on oluline osa ka õde Karinil ja ema Maiel, kes valmistavad supid ja toidud. Tänavu panustas ka ilmataat, kuivõrd vendade meenutuse järgi oli tänavu neljas kord, kui taevaluugid jalgpalliväljaku kohal valla ei pääsenud. “Jalgpalli kõrval oleme pakkunud pealtvaatajatele ka muid üritusi, nagu vabaviskevõistlus, ja tänavu esines ka ansambel,” rääkis Kalev Kütt. “Pärast jalgpallurite autasustamist on igal aastal kohustuslik munavise, mis on alati menukas olnud.”

... eestlane, kes mängus Brasiiliaga palli puutus, oli Joel Lindpere.

550

... noort osales sel aastal jalgpalliliidu korraldatud suvelaagris.

23 238 ... pealtvaatajat vaatas David Beckhami avamängu juulis Los Angeles Galaxy eest. Kaks aastat tagasi oli see arv 66 000.

JALKA SEPTEMBER 2009

Rein Küti 15. mälestusturniiri 15. augustil võitis FC Plato. Reinu poeg Kalev on tagumises reas vasakpoolseim, poeg Kaupo parempoolseim.

siit ja sealt

Jalgpalli MM-finaalturniiri kogemusega Raul Olle

nii nad

Üheksa aastat tagasi maailmakuulsal Vasaloppeti suusamaratonil triumfeerinud Raul Olle on pärast aktiivse sporditegemise lõpetamist pühendanud tublisti aega tippspordi jälgimisele – kirjas on kolm kohtumist MM-finaalturniirilt ja Meistrite Liiga finaal.

„Noortekorvpalli pole arendatud, seepärast

ütlesid ei jätku ka mängijaid. Näiteks jalgpallis on olukord vastupidi ja mängijate valikuga pole probleeme.” Korvpallitreener Aivo Erkmaa kossu allakäigust

Lennart Komp „ Ja kui neljapäeval oleks Brasiiliat võidetud, oleks see ka EL-i arvele kirjutatud, oleks Kolm aastat tagasi palusid Olle ja tema Foto: Ants Põldoja hea sõber, samuti suur jalgpallifänn Jaak Mae suusakoondise peatreenerilt Mati Alaverilt võimalust teha oluline lumetrenn Norras ette ära. Põhjus lihtne – algamas oli jalgpalli MM-finaalturniir Saksamaal. Alaver lubas. Erinevalt enamikest eesti jalgpallifännidest ei kavatsenud Olle ja Mae seda sohvalt vaadata, vaid ise kohale sõita. Menüüs olid Brasiilia-Austraalia, Inglismaa-Rootsi ja Itaalia-Tšehhi. “Kõik kolm olid sisuliselt unistuste mängud,” rääkis nüüd suusaliidus murdmaasuusatamise spordidirektori ametit pidav Olle. “MM-finaalturniir toimus Euroopas ja seega oli ideaalne võimalus sellisel tasemel jalgpalli näha.” Mänguilu kõrval jättis Ollele kustutamatu mulje kohtumiste eel, ajal ja pärast toimunud melu. “Enne Brasiilia mängu oli kõva tants ja trall,” ütles Olle, kes elu jooksul jalgpalliga ühtegi medalit võitnud ei ole. “Austraalia fänne oli kõvasti vähem, aga neil olid kaasas näiteks kolmemeetrised känguru maskotid.” Raul Olle (paremal) koos Jaak Maega Inglismaa – Rootsi Tõeline rosin oli aga Inglismaa ja Rootsi mängul 2006. aasta MMil. vastasseis, sest nii Olle kui Mae vaieldamatu lemmik on just Inglise vutt. Kohtumise eel ostis Mae omale inglaste särgi, Olle elas kaasa Fulhami rüüs. Fulhami nägi Võrust pärit Olle ihusilmaga neli aastat tagasi, kui Londoni klubi võõrustas Craven Cottage’il Evertoni. “Kogu Inglise fännikultuur, kuidas vastasfänne staadionil üle lauldakse, oli vinge elamus,” meenutas 41-aastane Olle. “Elukaaslasel hakkas kergelt öeldes hirm enne mängu.” Viimane võimsam elamus Olle jaoks oli Meistrite Liiga 2008. aasta finaal Moskvas Lužniki staadionil, kui Manchester United alistas Londoni Chelsea. Kuigi penaltiseeriani läinud matš pakkus elamust täie raha eest, võinuks üks nüanss veel parem olla. “Tilk tõrva meepotis oli, et Liverpool ei pääsenud finaali,” kahetses Olle. “Jaak on ju lapsepõlvest saadik suur Liverpooli fänn.” Olle on spordiga sina peal olnud maast madalast, tippsportlase karjäär aga seadis omad piirid. Pärast aktiivse sporditegemise lõpetamist on vaekausi jalgpalli kasuks kallutanud ala prestiiž ning sellega kaasnev melu. “Eesti Meistriliigat ei ole ma käinud mitte ühtegi korda vaatamas,” lausus Olle, kuid täpsustas: “Eesti klubide euromängudel ja koondise kohtumistel üritan alati kohal olla.” Olle järgmine siht jalgpallis oleks näha mõnd tippliiga põnevusmatši. Vaimusilmas näeb endine suusaäss sellisena Madridi Reali – Barcelona, AC Milani – Torino Juventuse või Manchester Unitedi – Londoni Chelsea vastasseise.

Euroopa Komisjon vaid küsinud.” Mängupäevaga eksinud kolumnist Ahto Lobjakas elust Eestis „Olulisim neist on Eesti ajaloo suurim teleauditoorium – teleülekanne 150 maailma riiki.” Risto Berendson Eesti – Brasiilia mängu tähtsusest „Enam sa ei eksi.” Edgar Savisaar kinkis Kakale Tallinna kaardi „Maitsed on erinevad, kuid Kadriorgki võiks mõista, et üleoleva suhtumisega kaugele ei jõua. Austatud Lennart Meri võis ehk jalgpallikohtumisi ignoreerida, kuid rahvamehelik Arnold Rüütel võttis end kokku – A. Le Coq Arena talle võõras pole.” Karoliina Vasli president Ilvesest, kes pole leidnud teed vutistaadionile „Brasiilia polnud Eesti-suguse könni vastuhakuks lihtsalt valmis.” Tarmo Rüütli „Pärast pronksiööd ja toonast Rossijakarjumist polnudki enam eriti üllatav näha värskelt ETV uudistest, kuidas venekeelsed noored hoiavad Eesti – Brasiilia jalgpallimatšil kõhklematult pöialt Eesti asemel hoopis Brasiiliale.” Laur Uudam kahtlustab, et relvakonflikti korral võivad Eesti armeeteenistuse läbi teinud venelased keerata püssid eestlaste vastu „Ta ei oska eesti keelt!” Jalgpalli suvelaagri noored leidsid Kakal ka ühe miinuse 2009 SEPTEMBER JALKA

1-teist mõtet

Haukumine Brasiilia kallal. Aga mis saab teistest spordialadest? H ea tunnistuse sellest, et Eesti – Brasiilia mäng oli spordiaasta tippsündmus, andis kahe meediaväljaande sarvitsi kokkuminek. Eesti Päevaleht (EPL) leidis oma analüüsirubriigis ruumi ka spordile (ja selleks kallutas teda just nimelt jalgpall, mitte vähemad vennad) ning kultuurileht Sirp (!) torpedeeris EPLis avaldatud seisukohti, nimetades neid “analüüsiks”. Sirbis küsis kirjanik Tarmo Teder, kas EPLis kirjutas Veiko Visnapuu ikka omi mõtteid või tegi seda “käsuliiniga kallutatud ajakirjanduse skeemi” kohaselt ja teiste ideid avaldades. Teder oletab ka niiditõmbajat – praegust presidendi nõunikku Indrek Kannikut, kes veel hiljaaegu oli ju 0,1 kohaga ametis kaitseministeeriumis. Teder nii ei kirjuta, aga annab mõista, et 0,1 kohaga võib Kannik olla ametis ka EPLis või vähemalt selle sporditoimetuses. Ega selles tõdemuses miskit uut ole, aga tähelepanuväärseks teeb selle asjaolu, et ühele päevalehe kirjutisele reageeris nii jõuliselt kultuurileht (kus Kannik on muuseas ka kunagi töötanud ja sealhulgas 1,0 kohaga ning nimega impressumis). Peale EPLi oli kuulda teisigi urinaid ja põhiküsimus ikka see, kas maksis kallite miljonite eest brasiillasi sünnipäevale kutsuda. Mind pani EPLi kirjutise juures mõtisklema muu.

Meedia glamuurijahil

Kümmekond aastat tagasi ütles üks päevalehe peatoimetaja omavahelises vestluses: spordiosakonnas on lihtne töö – Eestis on seitse-kaheksa tõelist tippsportlast ja kogu ülesanne on nende ümber teemasid leida ja kirjutada. Mõte oli selge nagu allikavesi: kui 8

JALKA SEPTEMBER 2009

ring neile seitsmele-kaheksale peale saab, tuleb minna uuele. Peatoimetaja ei näinud päevalehes kohta süvaanalüüsile Eesti spordi seisu üle. Kõik oli üles ehitatud glamuuri peale. Selline suhtumine on päevalehtedele – ja sugugi mitte ainult Eestis − omane tänini. Tööd ja leiba annavad meediale ikkagi spordi suursündmused, meie oma tuusade tegemised ja maailma ässade põiked meie staadionitele ja spordihallidesse. Glamuur on see, mis meediat huvitab ja mis ta kihama paneb. Sestap peaks meedia oma reeglite järgi igati tervitama ka Eesti – Brasiilia jalgpallimängu. Seda enam, et kohale tulidki praegused kohvimaa parimad.

“

Mida jalgpalli sedavõrd ilmne ja salgamatu esiletõus käsikäes rahvastiku vähenemisega tähendab teiste spordialade tulevikule?

„

Kas kujutaksite ette, et meie korvpalliliit saab kokkuleppele NBA tähtede koondise või USA parimatest proffidest koosneva korvpallikoondise küllatuleku osas ja keegi kuskil ajalehes hakkab kiiksuma, et kui palju see maksma läheb ja miks noortekorvpalli ei toetata? ( Jah, alles nüüd, kui Eesti kossumehed on mudaliigasse vajunud, kostub esimesi kurjemaid sõnu neilt, kes pidanuks juba 10−15 aastat tagasi ohtu tajuma ja kriitilisi kolumnikesi kirjutama). Usun, et rahvas ja meedia võtaks USA korvipatsutajate siiatuleku vastu vaimustusega,

räägitaks korvpallipropagandast ja pisipoiste innustamisest, mida selline hõrk vastane toidab (mis pole ju ka vale). Sama lugu oleks mis tahes muu alaga. Ka kergejõustikutähtedele makstakse esinemishonorare ja Tallinnaski on nähtud staare, keda toob siia võistlema üksnes raha. Kas keegi on kunagi avaldanud “analüüsi”, et sama raha eest saaks ära lappida mõne lagunenud jooksuraja, osta väikeklubile uue ketta või parandada noorte kurvijooksutehnikat? Muidugi pole seda tehtud, sest ajakirjandus on üles ehitatud glamuuri peale ja mis veelgi olulisem – noortesport ei huvita suurt kedagi. Tema tähtsust ei taju ka ajakirjanikud, kelle arvates uued glamuursed sportlased sünnivad ja arenevad tipuni justkui iseenesest. Seepärast on silmakirjalik ka EPLi kirjutis, kus ühtäkki tuntakse suurt muret meie noortevuti pärast (ja saetakse samal ajal glamuurioksa, millel klammerdunult istutakse). Kus on olnud EPLi ülevaatlikud ja harivad kirjutised meie jalgpalli noortetööst? Talenditreeningutest? Frank Bernhardti ja Lars Hopi plaanidest? Meie noortekoondiste tulemuste tõusust ja esimestest Balti turniiri võitudest? Või kas või nädalalõpureportaaž jalgpalliliidu korraldatud ülipopulaarsetest suvelaagritest? Kus on siiras huvi meie jalgpalli noortetöö vastu?

Kus on tõeline analüüs?

Aga keskajakirjandus on sööti jätnud veelgi suurema põllu. Suvel sattusin seoses Eesti jalgpalli 100. sünnipäevaga esinema spordiveteranidele ja paljude vanemaealiste jaoks tuli suure üllatusena, et tänapäeva noorte esimene valik on

1-teist mõtet Foto: Lembit Peegel

Kaka võis anda tuule tiibadesse sadadele vutimehehakatistele.

jalgpall. Aga just vanemaealised loevad vähemalt üht päevalehte. Neile võiks ju teada anda, et kõigi teiste alade treenerid nendivad juba mitu aastat: esimese valiku noori võtab jalgpall endale, meie peame töötama nendega, kes sealt üle jäävad. See on üks suurimaid muutusi meie spordimaastikul ja kahandab oluliselt näiteks ka meie korvpalli võimalusi kunagi uuesti mudaliigast üles tõusta. Sest parimad poisid lähevad ju jalgpalli. Aga kas Eesti-suurune riik saab kehva valiku pealt üles ehitada koondist alal, mis nõuab pikakasvuliste pidevat pealekasvu? Kas korvpalliinimesedki on endale kirjeldatud põhimõttelist muutust teadvustanud? Miks ei ilmu analüüse selle kohta, kuidas on aastate lõikes muutunud meie noorte spordialaeelistused? Kuidas on muutunud harrastajate arvud? Ja mida jalgpalli sedavõrd ilmne ja salgamatu esiletõus käsikäes rahvastiku vähenemisega tähendab teiste spordialade tulevikule? Kui me lisame siia ka eesti tüdrukute jalkavaimustuse, Eesti meistrivõistlustel aina kasvava naiskondade arvu, siis on Peep Pahvi halvaendeline ennustus (PM 19.08), et korvpallist võib tulevikus saada marginaalne spordiala, juba täitunud. Ja see käib kõikide alade kohta peale jalgpalli. Individuaalalad, sh kergejõustik, ongi meil muutunud ju projektipõhiseks (à la Gerd Kanter).

Kuus miljonit polegi uudis!

Muidugi, mõistan suurepäraselt, et paljude ajakirjanike probleem on jalgpallist hästi kirjutamine. Kujukaim näide on eelmisel aastal tulnud teade, et jalkaliit toetab Meistriliiga klubisid kuni kuue miljoni krooniga. Milline uudis! Masu ajal annab üks alaliit oma parimatele klubidele raha! Selline asi vastab ju kõigile uudisereeglitele. Aga esimesena tegi sellest trükiajakirjanduses välja Postimees, kus sellest kirjutati märtsis hooaja avamisega seoses. Rääkisin nimme paljudele oma tuttavatele, et näe, on suur majandussurutis ja üks alaliit toetab klubisid kuue miljoniga. Tahtsin näha nende reaktsiooni: kas huvitab või jätab külmaks? Nägin endi ümber suuri silmi ja uskumatust – ei või olla? Kuidas see võimalik on? See, kuidas selline asi võimalik on, pidanukski olema spordikülgede ja analüüside teema. Kirjutama peab ju sellest, mis inimestele korda läheb, ja erinevalt noortespordist läheb rahateema inimestele alati korda. Aga meie meedia haarab kinni hoopis odavamatest arvudest: piisab mõnetuhandelisest elektrivõlast, kui kirjutatakse mõnuga kinnikeeratud dušikraanidest staadionil. Keegi jagab klubidele masu ajal kuus milli – see ka mingi teema!? Toodud näite peale mõeldes on ajakirjandus võib-olla harjunud sellega,

et jalgpallil läheb hästi. Kas saanuks samasugune uudis jääda täieliku tähelepanuta näiteks korv- võrk- või käsipallis? Ei usu.

Karavan liigub edasi

Aga tagasi Eesti – Brasiilia mängu juurde. Kas meile oli sellest kasu? Kõige suuremat kasu ei saa me kuidagi mõõta. Me ei tea ju, kelle karjäärile see mäng võis tõuke anda. Võib-olla näiteks Sander Purile? Me ei saa mõõta tulevaste jalgpallurihakatiste vaimustust ja sealt saadavat tõuget. Me ei tea, kui paljusid väikeseid pealtvaatajaid see mäng tulevikus tippu võib lennutada. Seda pole võimalik mõõta analüüside ega kihvtiste kolumnidega. Ka 100aastane Eesti jalgpall vääris seda mängu. Kohtumine brasiillastega kinnitas, et karavan liigub edasi, ikka edasi. Ja saatjaks kostub nagu muistegi: auh-auh!

Indrek Schwede JALKA peatoimetaja

2009 SEPTEMBER JALKA

keila sos

Lipukandmisel on vaja jõudu ja närvi Hetk enne rahvuskoondiste astumist A. Le Coq Arena staadionimurule pälvivad tribüünide tähelepanu FIFA hümni saatel lippudega väljakule jalutavad lapsed ja noored. Juba aastaid jagavad seda au Keila SOS lasteküla kasvandikud, kelle sõnul polegi see nii lihtne. Lennart Komp Foto: Lembit Peegel

Keila SOS lasteküla lapsed suure Ausa Mängu lipuga.

“Esimesel korral oli närv ikka sees ja natuke kartsin ka,” kirjeldas 12aastane Elge Spelman oma esimest ja seni ainsat korda, kui tal tuli tuhandete inimeste silme all pallimurule astuda. “Aga kui see läbi sai, siis tahtsin veel.” Lasteküla ja Eesti Jalgpalli Liidu koostöö algas ametlikult 2003. aastal, kuid lipukandjate ning maskotilastena astusid Keila lasteküla kasvandikud üles juba palju varem. Millal esimest korda, seda Jalkaga kõnelenud asjaosalised täpipealt meenutada ei suutnud. Aja jooksul on välja kujunenud traditsioon, et SOS ühing paneb igale mängule välja kaheksa last ja noort, kelle vastutada on Fair Play ehk ausa mängu lipu väljakule toimetamine. Näi10

JALKA SEPTEMBER 2009

liselt kondi murdmata jättev ülesanne ei pruugi olla mitte kergete killast. Liiati kui ilmataat oma soosingut ei näita. “Viimases mängus Brasiilia vastu hakkas enne mängu vihma sadama ja tuul oli ka ja ega see lihtne polnud seda lippu hoida,” teab Keila noortekodus kasvataja ametis olev Meelis Kukk, kes nooremas eas käis isegi lippu kandmas.

Lipukandmine lahe, mäng huvitavam

Ka tema lasteküla ametivennale Aare Lepiksaarele pole see ülesanne võõras: “Ükskord selgus viis minutit enne mängu algust, et üks laps oli käinud kahe lipuga proovis. See tähendas, et ühe lipu juurest oli üks inimene puudu. Pidin ise

minema ja tegelikult on see lipu sirgelt üleval hoidmine päris raske.” Samal põhjusel kõige pisemaid väljakule ei lubata ning noorimad on olnud harilikult vanuses 10−12 eluaastat. Et kondi peal ikka lihast ka oleks. Üks kogenumaid lipukandjad on endine lastekodu kasvandik, nüüd Keila noortekodus elav Markko Moisar, kes Keila JK ridades ka ise aktiivselt jalgpalliga tegeleb. “Kui esimest korda käisin, olin kümnene ja ainult mõned korrad on vahele jäänud,” rääkis 16aastane Markko. “Kuna pärast saame mängu vaatama jääda, on huvitav ka vastasmeeskondi jälgida.” Kuivõrd tegemist on ikkagi vastutusrikka ülesandega ning murul liikumise

keila sos trajektoor täpselt määratud, tuleb perfektse õnnestumise nimel ka tööd teha. Läbimäng algab kaks tundi enne kohtumise avavilet ning enne järele ei jäeta, kui kõik ideaalselt välja tuleb. “Juhendajad käivad juures ja ütlevad, kuhupoole minna,” rääkis 16aastane Marko Adamson. “Mina lastekodu kõige vanemana vaatan, et teised käituksid ilusti ja ei teeks häbi. Märkuseid olen ma väga harva teinud.” Vähetähtis ei ole ka tugev närvikava. Ette on tulnud olukordi, kus laps vahetult enne väljakule astumist pisarsilmil teatab, et ei kavatse seda mitte teha. “On juhtunud, et kui hümni ajal on vaja rahvast täis areenile astuda, siis lastel tulevad ka pisarad silma,” lausus Aare. “Meie utsitasime, et mine ikka mine, tema vastu, et ei taha ikka minna. Lihtsalt nii suur rahvahulk oli, et võttis nõrgaks.”

“

Raio on olnud väga järjepidev ja lastele on ääretult tähtis näha, et kui täiskasvanu lubaduse annab, siis ta selle ka täidab.

„

Elge hinnangul on lippu kanda päris lahe, kuid mängu ennast huvitavam jälgida. “Brasiilia mängus läksin vahepeal nii närvi, kui brasiillased lõid värava näiteks,” ei hoidnud Elge tundeid vaka all. “Kui Eesti hakkas Brasiilia värava juurde jõudma, siis tõusin püsti ja ergutasin omasid.” Kuna harilikult pääseb mängule vaid kaheksa last, tuleb lasteküla kasvatajatel teha valik. Eelistatult võetakse kaasa need, kes ise jalgpalli mängivad, kuid rotatsiooni korras tuleb kõigile võimalus anda. “Kõik tahavad saada mängule, aga alati ei saa. Tuleb õppida loobuma, alati ei saa kõike, mis tahad,” lausus Marko elutargalt. “Kui näed, et teised saavad, pingutad ise ka rohkem.” Kasvatajate Aare ja Meelise sõnul on jalgpallikoondise kodumängud ka tõhus viis, kuidas laste käitumist mõjutada. Kõik tahavad valituks osutada, ent kümnete tahtjate seast tuleb teha valik. Loomulikult võtavad kasvatajad arvesse käitumist ja hindeid. “Kui laps isegi jalgpallitrennis käib, aga on mingi suurema pättusega hak-

kama saanud, siis peab ta maha jääma,” ütles Meelis. “Nad on ikka üsna kurvad, kui kaasa ei saa, mis näitab, kui suur motivaator see on. Eriti just enne tähtsaid mänge püüavad tublid olla.” SOS lasteküla Eesti ühingule eraldatud kaheksast kohast neli võetakse Keila lastekülast, kaks Keila ja kaks Tallinna noortekodust. Kuna konkurents on tihe ja soovijaid palju, hoiavad kasvatajad valitute nimed sageli viimase hetkeni enda teada. Et keegi käitumises ja hinnetes ikka tagasi ei annaks.

Jalgpallurite eeskuju lastele tähtis

kord aastas käib Keilas lastel külas ja peab nendega ühe vutilahingu. “Piiroja on meil alati väga oodatud ja eriti on ta mõjutanud väikseid futboliste,” lausus Markko, kes mõni aasta tagasi sai keskkaitsjalt kingiks tema särgi. Piiroja tegemisi tähtsustas ka SOS lasteküla Eesti ühingu direktori asetäitja Aire Nurm, kes vastutas tänavuse lastekodude jalgpalliturniiri korraldamise eest. “Raio on olnud väga järjepidev ja lastele on ääretult tähtis näha, et kui täiskasvanu lubaduse annab, siis ta selle ka täidab,” lausus Nurm. Jalgpallurid on Keila lastekülas üldse sagedad külalised. Mitu korda on käinud jalgpallikoondis täies koosseisus, samuti Nõmme Kalju mängijad ja 2001. aastal ka Hollandi juunioride koondis. Augusti keskel esindasid Keilas mängitud üle-eestilisel lastekodude turniiril Eesti rahvusmeeskonda Sander Puri ja Vjatšeslav Zahovaiko. Pärast ühist jalgpallimatši tegid vutimehed lastega pilte ja jagasid autogramme. Laste fantaasialend oli märkimisväärne, kuivõrd iidolite allkirja küsiti peaaegu kõikidele pindadele alates putsadest ja lõpetades põsega.

Nii Aare kui Meelis kinnitasid, et jalgpall on Keila lastekülas spordiala number üks. Ühest küljest on selle tinginud kasvatajate entusiasm, teisest koondise mängudel lipukandmine, kolmandast kolm aastat tagasi koostöös jalgpalliliiduga rajatud kunstmuruväljak. “Meil on all korvpalliplatsid ka, aga sinna minnakse väga harva,” lausus Aare. “Mäng käib ikka üleval staadionil.” Ometi, jalgpalliväljaku olemasolu ei tähenda, et kõik saaksid oma trennivajaduse rahuldatud. Omal käel neli-viis korda nädalas mängiv Elge näiteks ihkaks harjutada päris treeneri käe all, kuid sellist võimalust Keilas ei ole. “Siin Keilas on ainult poiste trenn ja sinna ma ju lähe,” kurvastas kooli eest jooksuvõistlustelt hunniku medaleid korjanud Elge. Jalgpalliliidu ja Keila SOS lasteküla koostöö on õigupoolest FIFA ja SOS lastekülade rahvusvahelise organisatsiooni partnerluse vili. See ühistöö algas 1995. aastal ehk samal aastal, kui tööd alustas Keila lasteküla. Üle maailma on jalgpallurid lastekülade hea tahte saadikud. Selles ülesandes on olnud näiteks Andrei Ševtšenko, Ruud van Nistelrooij, Dunga, Lucas Radebe, Wayne Rooney ja Aleksandr Hleb. Eesti FIFA saadik on 2004. aastast alates praegune koonSander Puri pallile autogrammi andmas. dise kapten Raio Piiroja, kes

Foto: Meelis Kukk

2009 SEPTEMBER JALKA

Foto: Lembit Peegel

Maksim Gruznov oma uues klubis N천mme Kalju vastu m채ngimas.

JALKA SEPTEMBER 2009

usutlus

Väravakütt

Maksim Gruznov tahtnuks mängida Eesti koondises Eesti Meistriliiga kõigi aegade parim väravakütt Maksim Gruznov kahetseb, et Eesti koondises jäigi keeleoskuse ja kodakondsuse puudumise tõttu mängimata. Narva eesti koolis õppival ja jäähokit mängival pojal on aga eesti keel suus ja Eesti pass taskus. Indrek Schwede

Käisite vaatamas Eesti – Brasiilia mängu. Mis mulje jäi? Brasiilia mängis poole jõuga, näis, et tulid siia treeningule, aga eestlased olid tublid, andsid lahingu, võisid lõpus isegi viigistada.

Miks teil Vene kodakondsust pole? Ma pole kunagi selle peale mõelnud. Praegu võiksin Vene kodakondsuse võtta, aga milleks?

Kas olete varem näinud Eesti koondise mängu otse staadionil? Olen vaadanud. Umbes viis korda.

Ka Eesti kodakondsusel pole mõtet? Kui öeldaks, et tule võta, siis heameelega. Kui samamoodi pakutaks praeguse halli passi asemel Vene passi, võtaks ka vastu.

Kas te ise oleksite tahtnud kunagi Eesti koondises mängida? Muidugi tahtsin, see oli mu unistus, aga halli passi tõttu ei saanud. Sündisin Eestis ja ma ei saa aru, miks pean veel keeleeksamit tegema. Koolis meil eesti keelt ei õpetatud, hiljem ei õppinud ka ise, sest leidsin, et mul pole seda vaja.

Just äsja mängisite Meistriliigas Kuressaare vastu, kus vastaste poolel mängis Dmitri Skiperski, kes pole Eestis sündinud, aga õppis kiiresti eesti keele selgeks. Miks teie nii ei võiks teha? Stiimulit pole. Dima on tõesti tubli. Ju tal oli motivatsioon, tal oli keelt vaja.

Kas tagantjärele kahetsete, et eesti keelt ei õppinud ja koondisse ei saanud? Praegu tõesti kahetsen. Kui mind oleks kutsutud, oleksin saanud koondises mängida.

Sündisin Eestis ja ma ei saa aru, miks pean veel keeleeksamit tegema.

Kas olete Eesti riigi peale vihane, et seadused ei andnud teile otse kodakondsust? Miks ma peaks rahul olema? Olen siin terve elu elanud, miks peaksin seda tõestama? Need on muidugi Eesti riigi seadused, ega mul nende vastu pole midagi. Aga ma ei pea kellelegi midagi tõestama.

“

„

Kelle poolt olete Eesti – Venemaa jalgpallimängus? Mitte kummagi poolt. Rohkem ikka Eesti poolt, sest elan siin. Aga ma hindan ikka mängu kvaliteeti ka.

Kust teie vanemad pärit on? Ema Eestist, tal on Vene kodakondsus, aga isa Valgevenest.

Kui olnuks võimalus nagu Nikita Andrejevil, et kutse tulnuks Vene koondisse, kas siis oleksite läinud? Siis, kui oleks kutsutud, oleks läinud ilma mõtlemata. Nikita saab hea šansi praegu välismaal. Ta oleks hea tugevdus Eesti koondisele, kui tal oleks sinine pass.

Pidasin silmas, et kust kandist, Venemaalt või Nõukogude Liidust? Ema on Peterburist.

Mitut eestikeelset sõna te teate? Ma saan aru mitmest keelest, aga ise rääkida ei oska. Inglise keelt ikka natuke tönkan rääkida. 2009 SEPTEMBER JALKA

usutlus Olete Eesti liiga kõigi aegade parim väravakütt. Eelmise aasta lõpu seisuga 269 kolli. Kas enne ei lõpeta, kui 300 täis saab? Ei ole mõelnud selle peale, tahan meeskonna peale mõelda. Noorena oli nii, et üritasin võimalikult palju väravaid lüüa, kolm, neli või viis mängus. Nüüd tahan kasu tuua meeskonnale. Kui löön värava, on hästi, annan passi, on ka hea. Aga 300 tahaks muidugi ära lüüa.

kolm mängu veel ühe klubi eest ja lõin kaks kolli. Agent saatis siiski Blankenbergi, kus lõin 20–25 mänguga 15 kuni 17 kolli. Ei saanudki kuhugi paremasse klubisse.

See suur arv on olnud võimalik, sest te olete mänginud ainult Eesti liigas. Kahel korral käisite Belgia 5. liiga klubis Daring Blankenberg, aga tulite mõlemal korral kiiresti tulema. Mis juhtus? Aasta mängisin koos Braginiga Blankenbergis. Enne seda mängisin Bevereni eest kolm kontrollmängu, lõin kolm kolli, aga agent ütles, et leiab mulle veel parema meeskonna. Pidasin

Teie jutu järgi tundub, et agent ei saanud oma ülesannetega hakkama. Agent, belglane, oli kõva tegija, kes töötas ka koos ( Jean-Pierre) Papiniga. Ma ei tea, miks lepinguni ei jõudnud. Võib-olla oli asi rahas. Võib-olla ikkagi ei tahtnud mind klubid. Ei oska öelda.

Foto: Lembit Peegel

Olete käinud testimisel Peterburi Zenidis, Apolloni FC Athensis jm. Seal ei jõudnud te ka lepinguni. Miks? Zenidis läks otsustaval hetkel kontrollmängus menisk. Eelnevalt oli kõik hästi läinud.

Teil on palju raha teenimata jäänud? Jah, kui oleks kuhugi saanud, võiksin elada korralikult. Teie taha ju asi ei jäänud? Olin tõesti heas vormis, aga minu asi on mängida, agentide asi läbi rääkida. Ma ei tea, mis juhtus. Tahe oli olemas, tundsin, et on jõudu ja saanuksin hakkama. Kui palju mõjutas see, et ei saanud end koondises näidata? Muidugi see avaldas mõju. Aga kui ei kutsutud, siis järelikult polnud vaja. Olen kuulnud, et osa koondise treenereid tahtis mind koondisse, aga kuna polnud sinist passi, siis ... (Teitur) Thordarson olevat tahtnud ja (Arno) Pijpers olevat tahtnud. Passi pärast ei saanud, kuigi oleks väga tahtnud üks kordki koondises mängida. Kas Eesti jalgpall on arenenud? Muidugi on. Iga aastaga mängitakse aina paremini, mängijad on arenenud. Need, kes saavad minna välismaale, toovad koondisse kogemust.

“

„

Ma ei oska uisutadagi! Korvpalli ja võrkpalli mängin harrastaja tasemel.

Kuidas Eesti liiga tase on teie ajal muutunud? Varem oli tase tugevam, olid head leegionärid Venemaalt, Floras oli näiteks Hamre. Praegu on leedulased ja Nõmmel on brasiillased. Meistrivõistluste tase pole läinud nõrgemaks, aga pole ka tugevamaks läinud. Treenerid on paremad, väljakul valitseb kord, nüüd ollakse kaitses organiseeritumad ja raskem on väravaid lüüa (naerab – toim).

2007. aastal Narva Transi eest kohtunikku veenmas.

JALKA SEPTEMBER 2009

Mis on juhtunud Narva jalgpalliga – mõnel ML mängul on olnud alla 50 pealtvaataja? Ma ei tea, me ka käime vaatamas, kui endal pole mänge. Põhjusi ei oska mina öelda. Võib oletada ainult. Võib-olla on Mart Siimannil on hea meel, et jalgpall saab ise hakkama ega käi tema kabinetis virisemas.

usutlus

“

Meistrivõistluste tase pole läinud nõrgemaks, aga pole ka tugevamaks läinud. Treenerid on paremad, väljakul valitseb kord, nüüd ollakse kaitses organiseeritumad ja raskem on väravaid lüüa.

Foto: Lembit Peegel

„

Number 99 – aga mitte Wayne Gretzky, vaid Maksim Gruznov!

midagi meeskonnaga lahti, võib-olla pole oodatud tulemusi. Mängu reklaame pole linnas väljas.

või on võimalik mingeid väravaesiseid liikumisi ka õppida? See on rohkem vedamine.

Kas narvalased on teile pahaks pannud, et mängite nüüd hoopis Sillamäel? Mängijad ja pealtvaatajad on minusse alati hästi suhtunud, aga juhtkonna kohta ei oska öelda. Olen palju meeskonna heaks teinud, ma ei usu, et nad halvasti minussse suhtuvad.

Vedamine!? Nojah, et olla õigel ajal õiges kohas. Ja häid kaasmängijaid on vaja, et löögipositsioonile pääseda. Ja talenti on ka vaja − kõik pole nii lihtne.

Teist viis aastat vanem samuti Narvast pärit Valeri Karpin sai tuule tiibadesse Tallinna Spordist ja läks Moskva CSKAsse. Kas Karpin oli teist auahnem või andekam või miks ta teist kaugemale jõudis? Ma ei näinud tema mängu Narvas. Olen kuulnud, et tal vedas kõvasti. Tean tema sõpru, kes on rääkinud, et meeskonnas oli Karpinist andekamaid, aga tema tegi kõvasti tööd. Ta tahtis hirmsasti välisklubisse minna ja nagu näeme, ta kasutas oma võimaluse ära. Miks te ei näinud Karpini mängu? Tema läks varakult Tallinna, mina mängisin alles Nahkpalli turniiridel. Kas tunnete ja suhtlete Karpiniga? Tuttavad oleme ja teretame, aga isiklikke asju omavahel ei aruta. Tere-tere ainult. Millest teie väravad sünnivad? Kas selleks on vaja talenti

Jalgpalliga alustasite 11-aastaselt Narvas. Kas muid alasid ka tegite? Jalgpalliga alustasin juba kuueaastaselt Narvas. Muid alasid polegi teinud, ainult jalgpalli. Isegi jäähokit mitte? Ma ei oska uisutadagi! Korvpalli ja võrkpalli mängin harrastaja tasemel. Narva poiss ja ei oska uisutada? No oskan, kuid halvasti. Aga mu poeg mängib jäähokit. Kas te teda jalgpalli juurde ei suunanud? Ta ise valis selle ja mina ainult tervitasin seda. Inimene peab ise valima, mida ta teha tahab. Kas soovitate talle eesti keelt õppida, et ta teie viga ei kordaks ja saaks ikka võimete korral Eesti koondist esindada? Ta oskab eesti keelt. Narvas on kaks eesti kooli ja tema käib ühes neist. Tal on Eesti pass ka. 2009 SEPTEMBER JALKA

usutlus Kuidas teist forvard sai? Mulle meeldis väravaid lüüa (naerab – toim).

Kas paari aastaga tuleb 300 kolli Eesti liigas täis? Loodame.

See meeldib ju kõigile! Kõik treenerid on mind edurivisse pannud ja seal olen mänginud. Eks treener näeb kõrvalt paremini, kus keegi peab mängima. Nad on otsustanud, et mulle sobib ees.

Sillamäe Kalevil on head võimalused sel aastal vähemalt hõbe saada. Kas Levadia on juba meister? Ausalt öeldes on Levadia meister. Ta ongi teistest tugevam ja kui kaotab punkte, siis juhuslikult. Teise-kolmanda koha pärast võitleme meie koos Flora ja Narvaga. Neist kolmest kaotavad punkte kõik ja selgus saabub lõpus. Võitleme oma koha eest, sest tahame head tulemust. Eesti meistrivõistluste jaoks on hea, et Sillamäe konkureerib kõrgele kohale. Varem oli ainult kaks, vahel kolm või neli meeskonda, kes olid teistest paremad. Nüüd võib välja tuua isegi viis-kuus meeskonda.

Kui kaua te veel kavatsete mängida? Paar aastat veel, aga see sõltub tervisest.

cv Maksim Gruznov Sündinud: 21.04.1975 Narvas Pikkus: 186 cm Kaal: 82 kg Asetus väljakul: Ründaja Kodakondsus: Varasem karjäär:

Nõmme Kalju ja Viljandi Tuleviku ka? Nendest ma rääkisingi. Aga ka Kuressaare ja Paide on tublid, neil on head treenerid. (Sergei) Zamogilnõi on hea ja tark treener, ta (Kuressaare) näitab end veel. Kui mitte sel, siis järgmisel aastal. Foto: Lembit Peegel

2008 Narva Trans 24/3 2007 Narva Trans 30/18 2006 Narva Trans 34/31 2005 Narva Trans 33/30 2004 Narva Trans 25/9

Foto: Lembit Peegel

2003 Narva Trans 23/16 2002 Narva Trans 28/24 2001 Narva Trans 27/37 2000 Narva Trans 24/23 1999 Narva Trans 22/13 1998 FC Lantana Tallinn 3/3 1998 Darling Blankenberg --/-- (BEL 3L) 1997/98 FC Lantana 8/4 1996/97 FC Lantana 20/12 1995/96 FC Lantana 22/12 1994/95 FC Lantana Marlekor Tallinn 22/9 1993/94 FC Tevalte Tallinn 9/7 1993/94 Narva Trans 11/4 1992/93 Narva Trans 10/8 1992 Narva Baltika --/-1991 Narva Baltika 12/0 (ENSV 1. liiga) Eesti Meistriliiga 1. koht 1995/96, 1996/97 Eesti Meistriliiga 2. koht 1994/95, 2006 Eesti Meistriliiga 3. koht 1998, 2005, 2008 Eesti karikavõitja 2001 Eesti karikavõistluste finalist 1994/95, 1996/97, 1997/98, 2007 Eesti superkarika võitja 2007, 2008 Eesti superkarika finalist 1996/97, 2001 Eesti Meistriliiga parim väravakütt 1993/94, 2001, 2006

Allikas: Marko Välja, vmarko@hot.ee Narva Transi särgis 2002. aastal. Sel aastal lõi Gruznov 28 mängus 24 kolli.

JALKA SEPTEMBER 2009

PÕLVA JALGPALLIKLUBI LOOTOS TEATAB

LOOTOSSPRING 2009 VÕITJAD B-15 1994 sündinud poisid – KWH PIPE karikatele 1. SK 10 Premium Tartu 2. MyPa Anjalankoski (Soome) 3. Põlva JK Lootos

B-13 1996 sündinud poisid TARTAL GRUPP karikatele 1. Põlva JK Lootos 2. Tartu JK Tammeka 3. FC Viikingit Helsingi (Soome)

B-10 1999 poisid Pommionu Ilutulestikud karikatele 1. JK Merkuur Juunior 2. Martin Reimi JK 3. Tartu JK Tammeka

G-16 1993 tüdrukud KOLMETI EHITUS karikatele 1. KMF Kuopio (Soome) 2. TiPS Vantaa (Soome) 3. Tallinna FC Flora

G-14 1995 tüdrukud RT AUHINNAD karikatele 1. FC Flora Tallinn 2. EVL 3. SC Bercy Tallinn

Lootosspring 2010 toimub 5-8. augustil 2010, Põlvamaal.

B-8 2001 poisid ADDINOL karikatele 1. Kohtla-Järve JK Alko 2. JK Tammeka 3. Martin Reimi JK

JK Lootos tänab:

Lootosspring karikasponsorid:

Turniiri toetasid:

2009 SEPTEMBER JALKA

eraväljak

Heikki Reitalu ehitas supermuruga vutiväljaku Tallinna lähedal Vatslas asub 45 x 65 meetri suurune tuliuus ja väga hea murukattega jalgpallistaadion, mille ehitas Heikki Reitalu. Et treeningrühm, kus harjutab tema poeg, saaks maksimaalselt head tingimused. Indrek Schwede

eel eelmise aasta juulis asus sama koha peal prügimägi. Nüüd laiub siin jalgpalliväljak, mille muru võib vabalt olla Eesti parim. Väljaku mõõdud on 45 x 65 meetrit – ideaalne paik treeninguks või mõne madalama klubi koduplatsiks. “Ehitasin staadioni selleks, et mu poja grupp saaks suvel maksimaalselt head treeningtingimused,” selgitab väljaku omanik Heikki Reitalu, kelle pinginaabriks kooli ajal oli mõnda aega Aivar Pohlak. “Olen oma kolme poja tegemistele alati maksimaalselt kaasa elanud ja tahaks omalt poolt teha kõik, et nad saaksid end valitud alal teostada.” Noorima pojaga, kes on valinud jalgpalli, on Heikki talviti isegi keldris söötu harjutanud. Vatslas asuva väljaku otsa on rajamisel saepuruga kaetud nn tehnikaväljak, kus poeg saab sõprade ja treeningkaaslastega igal ajal harjutada mängu trahvikasti joonel – 16 meetri kaugusele treeningväravast paigaldatakse konstruktsioon, mille saab sisse lülitada erinevatel kiirustel ja milles vastast jäljendavad ja liikuvad kerged saepurukotid segavad palliga liikuvat treenijat. Ligi miljon krooni maksma läinud väljakule endale ei taha Heikki Reitalu aga ühtki liigamängu, sest see võiks rikkuda ideaalilähedase muru. “Liigameeskonnal on kalender ja väljakule määratud mäng peab iga ilmaga toimuma,” selgitab Reitalu. “Aga 18

JALKA SEPTEMBER 2009

Foto: Lembit Peegel

Heikki Reitalu katsub muru, mis teeks au igale Eesti staadionile.

eraväljak vihmase ilmaga siin peal trampides on muru rikutud. Mulle on oluline, et muru püsiks aasta läbi väga heas korras. See on eelkõige treeningplats.”

Maksis 32 000 omast taskust

Heikki Reitalu vanim poeg esimesest abielust põrutas detsembris Austraaliasse. On spordipoiss, mängis Emmaste meeskonnas jalgpalli. Keskmine poeg Sander (18) on Eesti noortemeistriks tulnud nii murdmaasuusatamises, kahevõistluses kui ka suusahüpetes. “Mõnikord, kui tal on Otepääl võistlus, olen olnud kahevahel, kas minna või mitte, aga siis olen ikkagi autosse hüpanud ja sõitnud edasi-tagasi ainult selleks, et näha ära 15 minutit kestnud sprindivõistlus,” räägib Heikki Reitalu. “Sander murdis eelmise aastal kooli eest jalgpalli mängides jalaluu, aga sellest hoolimata teatas, et tahakski hakata jalkaga tegelema. Viisin ta ühe IV liiga meeskonna juurde. Ta on jube enesekriitiline ja ütles ise, et oli esimesel treeningul nagu kloun. Aga järgmisel korral tuli tal palju paremini välja. Ta on tosin aastat suusatanud ja võib-olla toob jalgpall ta tagasi selle ala juurde, mida ta oskab kõige paremini teha.” Heikki Reitalu noorim poeg Karl Johann (14) kuulub Eesti U15 koondislaste hulka. Jalgpalli hakkas ta mängima juba kuueaastaselt. “Esimene treener tuli kohale viigipükstes, pani üheks väravapostiks koti ja teiseks pintsaku,” kirjeldab Heikki Reitalu värvikalt. “Vaatasin, et see pole päris see, ja poiss käis paar aastat kodu lähedal teises klubis.” Uues grupis oli Karl Johann teistest üle ega arenenud. Isa viis poisi kolmandasse klubisse, kus tase oli kõvem. Peagi ühines klubi teisega, kus Karl Johann treenis kolm-neli aastat. “Olen ära näinud peaaegu kõik oma poja mängud ja käinud 95% ulatuses kõiki tema treeninguid vaatamas,” selgitab Heikki Reitalu, kel on tekkinud palju mõtteid seoses meie noortejalgpalliga. “Ma ei saa olla nõus sellega, kui meie poisid saavad turniiril Inglismaal täiega lutti ja treener ütleb, et see ongi normaalne – ega me inglaste vastu saa-

gi! Et temal on mõistus otsas! Küsisin treenerilt, kui pikalt sa ette mõtled, kui kaugele oma gruppidega plaane teed. Vastus oli: kui trenni sõidan, siis mõtlen, mida treeningul teha. Pakkusin ise abi, tegin plaane, ärkasin öösel ja panin ideid kirja. Aga koostööst treeneriga ei tulnud midagi välja, oli vaja teha järgmine käik ja poiss läks uude klubisse.” Et vanast klubist tulema saada, maksis ta Eesti noortejalgpallis kehtiva üleminekukorra kohaselt omast taskust 32 000 krooni. Muidu pidanuks poeg uues klubis Eesti meistrivõistlustel mänguõiguse saamiseks ootama kolm aastat. (Üleminekutasu puudub, kui klubid jõuavad omavahel kokkuleppele või kui mängija on olnud oma viimases klubis vähem kui aasta. Kui kokkuleppele ei jõuta, sõltub tasu suurus mängija vanusest. Teisel aastal pärast lahkumist peab maksma 2/3 nõutud tasust, kolmandal 1/3 ja neljandal aastal võib üle minna tasuta. – toim) Selline seadus Reitalule pähe ei mahu.

Treeneril ei tohi mõistus otsa saada

Ta tsiteerib Erki Noolt, kes eelmisel aastal ütles, et Eestis sünnib igal aastal Ronaldinhosid, aga meie treenerid teevad neist ikka TVMK tasemel mängijad. Reitalu räägib: “Oletame, et mina kui ettevõtlik inimene teen oma klubi. Silma on niipalju ka, et valin välja head poisid. Kui valik õnnestub, siis ei tohiks olla probleemi kolmel esimesel aastal

Eestis kolme hulgas püsida. Kutid mängivad ju loomulikust – nad on andekad ja arenevad. Aga umbes neljandal aastal hakkavad tulemused kehvemaks minema. See on see koht, kus minusugusel hakkab mõistus otsa saama. Ja see on just see koht, kus meie treeneritel ei tohi mõistus otsa saada. Esimesel kolmel aastal pole tulemustes treeneri roll nii suur, nagu see on hiljem. Treeneri osakaal kasvab aastatega ja mina ei oska neid enam edasi arendada. Mul võivad ju olla head plaanid, pearaha tuleb ja mul on leib laual, aga praktikas keeran asja ja poisid tuksi. Seepärast peaks olema võimalus, et kui minul või treeneril või klubil on mõistus otsas, oleks võimalik poisse oskajatele edasi anda. Praegu peab selle eest maksma. Sellist summat ei pruugi olla lapsevanemal ega klubil, kuhu poiss tahab minna. Noored on nagu pärisorjad! Ja takistatud üleminek võib viia nende loobumiseni.” “Kui mu poeg oma kodulähedasest klubist ära tuli, ei antud sealt tema mängijakaarti kätte ja nii ei saanud ta terve suve mängida,” jätkab Reitalu. “Seepärast otsustasingi viimane kord omast taskust 32 000 krooni maksta, et mängijakaart kätte saada.” Reitalu mõistab, et üleminekuraha on kehtestatud ülemeelitamiste ja intriigitsemiste vältimiseks. Et treenerid saaks tegeleda treeningutega ega peaks pelgama konkurentide katseid paremaid poisse üle lüüa. Või mõne agressiivse

Manchester Unitedisse treenima 23. augustil läks Karl Johann Reitalu kuueks päevaks treenima Manchester Unitedi akadeemiasse. Tõsi, tegemist on laagriga, kuhu võib raha eest minna igaüks, kuid Heikki Reitalu näeb ettevõtmises ainult head. “Silmaringi avardamiseks tasub sinna minna kõigil, kel on selleks võimalusi,” ütleb Reitalu. “Tahaks näha sealsete treenerite tööd. Mind huvitab, millest tuleb tasemevahe eesti ja teiste poiste vahel.” “Kui peaks selgeks saama, et jalgpall pole ikkagi tema ala, on sel käigul ka mõte sees,” jätkab Reitalu. “Ei tahaks ju, kui poiss peaks kunagi minema kuhugi akadeemiasse ja nutab seal igal õhtul patja. Temast ei pea nui neljaks mingit tippjalgpallurit tulema. Kui peaks valima eduka spordikarjääri ja sellele järgneva põdura tervise ning läbi elu kestva hea tervise vahel, siis valiks kindlasti viimase. Olen poisile alati rõhutanud, et pisimgi vigastus tuleb välja ravida. Selleks ka see muruväljak siin Vatslas – see säästab jalgu. Aga Manchester Unitedi laager annab loodetavasti poisile indu. Sealt antakse kaasa ka iseloomustus: plussid ja miinused.”

2009 SEPTEMBER JALKA

eraväljak lapsevanema ülesässitamisi treeneri vastu. Aga praegu on süsteem tema arvates liiga jäik ja üleminekutasu suur. Osa andekaid poisse võib niimoodi kaduma minna. Mõni on sunnitud näiteks elukohta vahetama ja kolib Tartusse. Kui klubid kokkuleppele ei jõua, sealne klubi või lapsevanem üleminekutasu ei maksa, ei tohi poiss koguni kolm aastat mängida! Aga ära tahetakse minna ikkagi vaid probleemide korral. Kui treeningu kvaliteet on hea, ei soovi keegi klubi vahetada.

Ärme poe väikse valiku ja vähese raha taha

Nii ehk naa pöördub Heikki Reitalu jutt ikka tagasi treenerite juurde. Talle ei meeldi jutud, et meil Eestis on väiksem valik, ja ta ei usu, et Eesti noori pole võimalik treenida sama heaks kui näiteks Hispaania omi. Huvitavate treeningutega on ka Eestis võimalik koolitada pallureid, kelle sööt ei suundu viis meetrit adressaadist eemale, ja treenerite kutsemeisterlikkusest sõltub, kui suure kiiruse pealt tullakse erinevate tehnikaelementidega toime. “Väljakul on treeneri peegelpilt, mitte tingimata eesti ja inglise poisid, mis justkui peakski seletama, miks on

tasemevahe nii suur,” ütleb Reitalu. “Kui kodused tööd tegemata, ei saa ju lugeda ja kirjutada. Kui Sanderi suusatreener Tiit Tamm kord kurtis, et parema varustusega oleks tulemused paremad, ostsin 200 000 krooni eest uut varustust. Nüüd küsin: kuhu tulemused jäid? Ei taha ma kuulata seda juttu väiksest valikust ja vähesest rahast!” Eduka ettevõtjana on Heikki Reitalu toetanud alati neid treeningrühmasid, kus treenivad tema pojad. Aga ta on seisukohal, et kergelt saadud toetus, kergelt saadud raha võib inimesi ka rikkuda. “Tegin ühes klubis ettepaneku, et toetan välisturniiril 12 kõige usinamat poissi treeningrühmas,” toob Reitalu näite. “Et sõidab küll 20 poissi, aga tosin paremat saavad toetust. Et poisid käiksid korralikult trennis, et oleks sisekonkurents. Minult küsiti: kes nende 12 üle otsustab? − Mina! − Kes sa oled? – Sponsor olen! Ja otsustan koos treeneriga! Mulle tuli see mõte, kui nägin, kuidas ühel välisturniiril kõik poisid ei tahtnudki kangesti mängida. Olulisem oli välismaale pääsemine. Siis mõtlesin, et sponsorraha tuleb ka personaalselt välja teenida ja mitte anonüümselt

kambale anda. Raha rikub ka treenereid. Olen näinud, kuidas sama treener annab täiesti erineva tasemega treeninguid: endale kuuluvas klubis ülejala ja teises klubis, kus ta teeb seda palga eest, väga eeskujulikult!”

“

Esimene treener tuli kohale viigipükstes, pani üheks väravapostiks koti ja teiseks pintsaku.

„

“Vanema jaoks on iga laps ainulaadne, treeneri jaoks üks paljudest,” jätkab Reitalu. “Ma olen ehk liiga pedant, aga ma tõesti ei tahaks kuulda, kui mu poeg 25selt ütleb, et oleks me õigel ajal teisiti otsustanud, oleks must ehk midagi tulnud. Noortejalgpallis võiks kaaluda, et klubi sees vahetataks rühmadel treenereid. Iga treener näeb isemoodi ja siis ehk tuleks mängijate puhul välja ka täiesti uusi omadusi. Jalgpallist ei saa kedagi minema ajada, aga kindlasti peaks kokku koondama need poisid, kes tahavad kuhugi jõuda. Neid on alati vähemus, aga nad peaksid saama koos teha ja mitte sulanduma nende sisse, kel eesmärke pole.”

Foto: Lembit Peegel

Kui need “vastased” ajamiga liikuma panna, saab ka üksi 16-kasti serval triblades ja löögihetke varitsedes naha märjaks.

JALKA SEPTEMBER 2009

mängija

Tõnis Kaukvere ootab õiget purakat järgmisel aastal Väle ja tehniline, auahne ja kärsitu – Nõmme JK Kalju ridades esile tõusnud Tõnis Kaukvere loodab tõelist läbimurret järgmisel hooajal. Lennart Komp

“Tänavu on enam-vähem, aga tuleval aastal suudan suuremaid tegusid teha,” on 23aastane Kaukvere (pildil) veendunud. “Pean lööma veel rohkem väravaid ning aitama Kalju tabelis kõrgemale kohale.” EBSis ettevõtlust ja ärijuhtimist tudeeriv Kaukvere ei ole matnud maha plaane ükskord piiri taha mängima pääseda. “Kui õnnestub Kaljus põhitegijaks saada ning tunnen, et siin jätkates areng pidurdub või kaob motivatsioon, siis koostöös klubiga ilmselt õnnestub midagi ka väljast leida,” ütles Kaukvere. “Varem tuli Floras või Levadias mängida, et välismaale pääseda. Nüüd aga usun, et ka Kalju on piisavalt ambitsioonikas ning siit on võimalik välismaale pääseda.” Sel hooajal on Kalju peatreener Fredo Getulio Aurelio Kaukvere kordu-

valt vahetusest väljakule saatnud ning Jänedalt pärit noormees on seda värske mehena väravatega õigustanud. Sellest hoolimata ei näe Kaukvere endal supervahetuse rolli, vaid ihkab igas kohtumises algkoosseisus alustada. “Tegelikult mulle väga ei istu ka vahetusest mängu tulemine,” lausus Kaukvere. “Tahaks ikkagi põhikoosseisus olla, aga mis teha. Kui pannakse varusse, siis peab sealt alustama.” Meeskonnakaaslane ja hea sõber Janar Tükk näeks Kaukveret igas kohtumises põhimehe rollis: “Ta peaks alustama iga mängu algkoosseisus. Mina ei tea, mida treener mõtleb.” 2004. aastal viidi Kaukvere Pärnu Tervisest FC Valgasse ning sattus Ivo Lehtmetsa käe alla. Toonane juhendaja tõstab esile Kaukvere tehnilisust ja kiirust, samuti auahnust ning võidunälga. “Oma vanuse kohta oli ta väga hea mängija, kes sai tavaelus ka meeskonnakaaslastega hästi läbi,” räägib nüüd Martin Reimi jalgpallikoolis ametis olev Lehtmets. Janar Tükk lisas sellesse loetelusse veel meeskondlikkuse: “Tõnis ei isetse ning söödab, kui vaja. Inimesena jääb ta oma arvamusele kindlaks. Vahel tuleks leida mingeid kompromisse, kuid väljakul on parem otsus vastu võtta, kui peata olla.” Enda miinuseks peab Kaukvere kärsitust, sest tahab korraga palju saavutada ning väljakul olles palli ja väravaid lüüa. Nii võib juhtuda, et vahel ei jõua seda õiget momenti mängus ära oodata. Meistriliigas FC Valga ridades tuleristsed saanud Kaukvere meenutab seda aega hea sõnaga, kuigi keskmiselt 18-19aastastest poistest koosnenud

võistkonnal oli täiskasvanute jalgpallis kohanemine vaevarikas. “Kui tagantjärele mõtlen, tundus Meistriliiga tase tollal jõle kõrge,” meenutas Kaukvere, kes Meistriliigas ei ole ainult väravavahi positsioonil mänginud. “Sellises vanuses mängijatele on see väga hea kogemus, sest nad arenevad sel perioodil.” Ühte kindlat iidolit Kaukverel enda sõnul ei ole, kuid hindab Hatem Ben Arfat, Royston Drenthet, Antonio Valenciat, Cristiano Ronaldot ja Theo Walcotti. Neilt on ta ka mängijana püüdnud šnitti võtta.

cv Tõnis Kaukvere Sündinud: 18.03.1986 Jänedal Pikkus: 182 cm Positsioon: poolkaitsja, ründaja Hüüdnimi: Tõnna Klubikarjäär: 2002 SK Lelle 13/3 (4L) 2003 SK Lelle 11/0 (3L) 2004 JK Pärnu Tervis 5/0 (1L) 2004 FC Valga 6/0 (ML) 2004 SK Lelle 12/4 (2L) 2004 HÜJK Emmaste 4/0 (2L) 2005 FC Valga 27/2 (ML) 2005 HÜJK Emmaste 1/0 (2L) 2006 FC Warrior Valga 31/1 (ML) 2007 FC Flora Tallinn 1/0 (ML) 2007 FC Flora II Tallinn 29/2 (1L) 2008 JK Nõmme Kalju 32/0 (ML) 2008 JK Nõmme Kalju 1/0 (1L)

Saavutused: Meistriliiga hõbe (2007), karikafinalist (2009)

2009 SEPTEMBER JALKA

Foto: Oliver Oli

See pilt s端mboliseerib isa-poja armastusi - jalg- ja korvpalli.

JALKA SEPTEMBER 2009

käbi ja känd

Frank Liivak õpib Hollandis ametit Tuntud korvpalluri ja treeneri Jaanus Liivaku poeg Frank alustas Hollandis viiendat kooliaastat. Tema vutitreeningute pärast elavad Hollandis ka ema ja kolmeaastane õde. 13aastane poiss tahab kindlasti saada elukutseliseks jalgpalluriks. Indrek Schwede

õik sai alguse sellest, kui Jaanus Liivak mängis 2004. aastal Hollandi klubis BC Almere Omniworld. Kuna poeg Frank oli Tartus jalgpalliga alustanud juba viieaastaselt – hiljem mängis ta ka Olümpias – oli loogiline, et poiss jätkab sama alaga ka Hollandis. “Seal ei ole nii, et iga soovija võetakse vastu,” räägib Jaanus Liivak. “SV Almere klubis on üle kümne Frangiealiste grupi ja küsiti kohe, mis tasemel poiss mängib. Alguses suunati ta teise meeskonda, aga nädala pärast võeti põhimeeskonda.” Frangi ema Karin meenutab, kuidas nad käisid poega klubisse pakkumas: “Ma muudkui kiitsin, et meil on üks priima poiss Eestist. Hollandlased pakkusid ettevaatlikult, et vaatame esialgu ja alustame teisest meeskonnast. Kui meile siis klubis ringkäiku tehti ja me nägime väljakuid ja kõike muud, vajusid meil Jaanusega suud lahti. Tundsime kõhedust, kas meie “priima poiss” ikka vastab sealsele tasemel. Aga õnneks tõusis ta tõesti nädalaga esimesse meeskonda.” Kui Jaanusel leping läbi sai, kolis pere aastaks tagasi Tartusse. Frank läks suvel tagasi Holland Cupi turniirile ja siis küsisid hollandlased FC Omniworldist, kas Frank ei tahakski jääda sinna treenima.

“Frank tahtis ja võtsime perega vastu otsuse, et naine läheb temaga kaasa Hollandisse elama,” räägib Jaanus, keda on Eestis kinni hoidnud treeneriamet. “Nüüd peaks pisut mõtlema, sest Frank vajab ehk senisest rohkem isa kätt. Selge see, et mina kolin pigem sinna kui nemad siia. Naisel on olnud kõige raskem, sest kolmeaastane tütar võtab palju energiat. Ilma naise toetuseta poleks me saanud seda otsust teha. Frank on olnud väga tubli, iga aasta edasi arenenud ja pole mõtet käidud teed pooleli jätta.” Liivakutelt on ikka küsitud, miks Frank korvpalli ei valinud. Mispeale Jaanus meenutab, et poiss ise vastas sellele küsimusele naljaga pooleks kord nii: kael jääb kangeks, kui nii kõrgele üles vaadata, jalaga on palli lihtsam lüüa.

“Eks lapsel on päris väiksest peast lihtsam pallile jalaga pihta saada,” seletab Jaanus. “Kui minu kehaehitust vaadata, siis võinuks minust ka tulla pigem jalgpallur kui korvimängija. Aga minu ajal eestlased jalgpalli ei mänginud ja eks mina jõlkusin kolm aastat vanema venna Toomasega kaasas. Tema mängis korvpalli.” Jaanuse sõnul on ta läbi-lõhki sportlane, kes on kooli esindanud paljudel aladel ja harrastab praegugi hea enesetunde pärast paljusid alasid: nii rannavõrkpalli kui ka triatloni. Sel suvel, kui pere oli Eestis koos, käis ta triatlonis võistlemas ka koos Frangiga. Paar suve tagasi pärisid Valga Welje mängijad treener Liivakult, kas nad tohivad Valga kergejõustikumeistrivõistlustel osaleda. Sobiv ala leiti ka treenerile: 30 km

Lubas isale mootorratta osta Frank on pisikesest peale näinud isa korvpallurielu, laagrites ja võistlustel kaasas käinud ning juba päris alguses oli talle selge, et ta tahab saada sportlaseks. “Meie klubi kuulub Amsterdami Ajaxi süsteemi ja eks kõik poisid tahavad Ajaxisse jõuda,” räägib Frank. “Mina tahan kindlasti hakata jalgpalliga leiba teenima.” Jaanus Liivak jutustab seepeale lustaka loo, kuidas poeg nelja-viie aastaselt talle ütles: issi, kui ma suureks saan, ostan sulle mootorratta! – Kust sa raha saad? − Käin trennis ja antakse! “Frank oli veel viiene, kohe-kohe kuus saamas, kui ta pidi Tabasallu turniirile minema,” meenutab Jaanus teist lugu ja jätkab muigvel sui. “Võtsin teda juba kui spordimeest ja ütlesin, et mine paki oma asjad kokku. Poiss tuligi veidi aja pärast, kaks kilekotti näpus – mänguasju täis!”

2009 SEPTEMBER JALKA

käbi ja känd maanteejooks. Treener võttis mängijate üllatuseks väljakutse vastu ja läks ilma igasuguse ettevalmistuseta starti. Lõpetas 20 osaleja seas viimasel kohal. Aeg on Jaanus Liivakul siiamaani meeles: 3:19.25. Ja üks naermaajav detail: “Eelviimane oli üks 63aastane papi!”

Treening on Hollandis A ja O

Omniworldis on Frank igal aastal suutnud säilitada koha omaealiste esindusmeeskonna 16 parema seas. Kokku on klubis temavanuseid 130. Eelmisel aastal tõusis klubi oma vanuseklassi meistrisarja ja nüüd sel hooajal ootavad ees mängud Ajaxi ja teiste kuulsate klubide järelkasvumeeskondadega. “Hollandis olen õppinud kõike, aga eelkõige tehnikat ja õigesti liikumist,” sõnab Frank, kes kuulus eelmisel hooajal oma meeskonna kolme parema mängija hulka. “Mängin ründajana, aga mind on proovitud erinevatel positsioonidel. Eestis olin isegi väravavaht. Kui Omniworld peab sõpruskohtumisi, teevad treenerid palju mängijate ümberpaigutusi.” Jaanusele meeldib, et klubis toimub palju vestlusi lapsevanematega, kes pole treeningprotsessist kõrvale lükatud. Raporteid antakse kaks korda aastas. Vanematega arutatakse läbi ka laste nõrgad küljed. Samas väärtustatakse õppimist:

kes koolis hakkama ei saa, peab treeningrühmast lahkuma, ja tema asemele võetakse uus mängija. Frangil on koolis asjad korras, hollandi keel suus. Kuigi esimesel aastal oli raske: keel oli võõras ja õhtul kodus voolas ka pisaraid. “Võrreldes Eestiga on suurimaid erinevusi see, et Hollandis on trenn A ja O,” räägib Jaanus. “Eestis on pigem nii, et trenni ei viitsi minna! Siin meelitatakse poisse treeningule, seal valitseb terve konkurents – poisid ise teavad, mille jaoks nad seda teevad. Klubis tegelevad lastega erinevad treenerid, kes vahetuvad. Igal treeneril on oma vaatenurk, igaühelt on midagi õppida, igaüks võib mängijates avastada uusi omadusi.”

Foto: Lembit Peegel

Jaanus Liivak ei andnud väljakul armu endale ega vastasele.

Eeskujud on Hollandis

Poja tegemistega on Jaanus kursis tänu MSNile ja Skype’ile. Kui Frank treenis Eestis, käis Jaanus ka trenne vaatamas. Suviti oli ta lausa Tartu Olümpia laagrites teise treenerina abiks. Poega on ta toetanud pigem kiituse kui kriitikaga. “Minu jaoks oli šokeeriv, kui poisi Foto: Lembit Peegel

Frank Liivak (vasakul) pealelöögil. Loodetavasti varsti ka Eesti eest.

JALKA SEPTEMBER 2009

klassijuhataja kunagi palus käed tõsta lastel, kes pole kunagi rihma saanud,” räägib Jaanus. “30 õpilasest tõstsid käed Frank ja üks tüdruk. Lapsevanem peaks suutma asju ikka sõnadega selgeks teha. Kõige lihtsam on võtta rihm ja oma füüsilist jõudu näidata. Kurjust ja hala on ümberringi palju, olen valinud toetava sõna. Aga vajaduse korral ei jää ka karm sõna ütlemata.” Frangilt on paljud küsinud, kumma koondise – Eesti või Hollandi – kasuks ta võimaluse korral otsustaks. Frank ei tea veel. “Kogu tema elu keerleb praegu Hollandis ja eeskujud tulevad ka sealt,” seletab Jaanus. Eestis moodustatakse esimene noortekoondis U15 vanusele, seega jõuab Frank varsti koondiseikka. “Praegu ei ole Eestis Frangi vastu huvi üles näidatud ja mina ei lähe ka kuhugi midagi ütlema,” jätkab Jaanus. “Muidugi tahan, et Frank jõuaks tippu, aga kui ei jõua, pole ka hullu midagi. Ma pole ise olnud päris tipus, aga tean, kui karm on tippsportlase elu. Ega see minuga laagrites kaasasjõlkumine vist päris õige lapsepõlv poisile polnud, aga ta pole virisenud. Ta on ise tahtnud sportlaseks saada.”

2009 SEPTEMBER JALKA

soccernet.ee

Soccernet.ee – eesti jalgpallifänni meka Kaheksa aastat tagasi sündis hakkajate jalgpallihuviliste aastalõputurniiril idee luua soccernet.ee jalgpallikeskkond, mis on suutnud püsida hoolimata kiusatustest ning raskustest sõltumatu. Käimapanev jõud on loomishetkest tänaseni olnud asjaarmastus. Lennart Komp

änaseks unustusehõlma kadunud jalgpall.ee foorumis tutvunud Glen Meri, Martin Šmutov ja Indrek Tambek formuleerisid kõigi kolme peas mõlkunud idee emakeelsest jalgpallikogukonnast sõnadeks aastalõputurniiril. Aegamööda siinse vutimaastiku lahutamatuks osaks kasvanud soccernet.ee ehitustööd algasid 2001. aasta märtsis ning kolme kuu pärast oli portaal selle esimesel kujul valmis. Veel enne soccernet.ee loomist tegi Tambek omal jõul katsetusi, paisates interneti avarustesse esimesed kodulehepääsukesed. “Juba poolteist aastat enne soccernet.ee keskkonna sündi panin internetti üles oma esimese spordiuudiseid kajastava lehe SportWeb,” meenutas Tambek. “Hiljem aga otsustasin, et mulle endalegi enim huvi pakkunud jalgpall peab olema ala populariseerimiseks korralikult kajastatud ka internetis, nii lõin noorusliku uljusega SoccerPage’i.” Peale nimetatud kolme ühines soccernet.ee tegemistega peagi ka por-

JALKA SEPTEMBER 2009

taali kauaaegne peatoimetaja ning praegune tegevjuht Veiko Kampura. Õigupoolest oli uudistekülg sel hetkel veel loomisel, kuid koos foorumiga tegutsenud jututuba täitsa olemas. Erinevate virtuaalsete suhtlusvõimaluste laienemisega võrdlemisi lihtsakoelise jututoa tähtsus kahanes, kuni muutus olematuks. “Portaaliga töö käis juba ning jututuba oli võrgus olemas,” meenutab Kampura. “Mina kui jalgpallihuviline inimene läksin ka sinna jututuppa ja tekkis huvi selle asjaga seotud olla. Tegin esiti jututoale veebivariandi ja hakkasin ka portaali tegemistes kaasa lööma.”

Eesmärk tuua vutisõbrad kokku

Soccernet.ee idee on algusest peale olnud pakkuda eestikeelseid jalgpalliuudiseid, koondada siinsed jalgpallifännid ning kõike seda vabatahtlikult ja asjaarmastusest. Kellelegi, kes Soccernetis ametis olnud, pole võõras oma kalli taskuraha eest mängudel käimine, kohtumistest tekstipõhiste ülekannete tegemine vanemate makstava telefoniarve arvelt ja nõnda edasi. Neli aastat tagasi uutele jahimaadele lahkunud Mikk Vainik vaatab sellele perioodile muigega: “Mõne kõrvalseisja jaoks oli arusaamatu, milleks sellist tööd üldse ilma rahata teha? Miks istuda kuskil lörtsiseguse kunstmuruväljaku ääres ning oma telefoniarvet kasvatades

iga minuti tagant kellelegi helistada, et mängust veebiülekannet teha? Tegin aga hea meelega, missioonitundest, ja täpselt senikaua, kuni just seda spetsiifilist tunnet jätkus ning elu uue väljakutse esitas.” Kui harilikult koonduvad vutisõbrad klubide ümber, siis Soccernet on paljuski olnud kohaks, kus ühe või teise klubi fännid on teineteist leidnud ning erinevad rühmitused elu sisse saanud. “Soccerneti logol seisab praegu “Jalgpall luubi all”. Kui seda välja mõtlesime, oli üks variant “Fännide kohtumispaik”,” rääkis Kampura. “Ega teist sellist kohta ei olegi, kus jalgpallihuvilised Eestis saaks koonduda.” Kes aga jalgpalliportaali tegemistega liituda tahab, peab arvestama, et ajakulu, kui tahta end silmini asjasse pühendada, on meeletu. Praeguse peatoimetaja Siim Pulsti elus on seetõttu olnud nädalaid, kui ta on maganud vaid 15 tundi. “On inimesi, kes on kooli või mingite muude tegemiste tõttu öelnud, et ei saa mingit asja teha, kuigi on kokku lepitud, aga eks sellised kaovad kiiresti ära,” teab Pulst. “Kohusetundlikud jäävad alles. Sõelale jäävad inimesed, kellega saab arvestada.” Soccernet.ee juurde kuulub ka foorum, mille külastatavus on võrdväärne portaali omaga. Juba pikki aastaid on see kandnud siinse vuti mõttekoja ülesannet.

Esimesed tuleristsed ajakirjandusmaailmas

Arvestades, et Soccerneti elushoidmine püsib puhtalt amatörismil, ei ole imestada, et lõviosa portaaliga liitujatest ei ole kunagi varem uudisteksti või reportaaži kirjutamisega kokku puutunud. Samuti tuleb kõvasti vaeva näha grammatikaga. Kedagi ära pole aga kunagi aetud.

soccernet.ee “Soccernetis saavad kõik võimaluse, kuid paratamatult kõigist ei saa asja,” lausus Pulst. “Et me kellelegi ära ei ütle ning kõigile võimaluse anname, on meilt ka väga palju inimesi läbi käinud.” Tartu ülikoolis ka ajakirjandusaineid võtnud Pulst vastutab peatoimetajana kogu sisulise poole eest ning on seetõttu paratamatult värskete tulijate õpetaja ülesannetes. “Vaikselt on juhendeid ja asju kogunenud ka,” lausus boheemlasliku olemisega Pulst. “Tiit Hennoste käsiraamatut olen lugenud, kuid spordi kohta oli seal paraku vähe. Olen sellega töötanud, teadmised tallele pannud ja neid edasi andnud.” Võib silma pilgutamata väita, et põhi- või keskkooli õpilastena Soccernetiga liitumine kasvatab kõigi kirjutajate sõna ning lause seadmise oskust, aitab tähele panna elementaarseid nüansse, nagu sõnakorduste vältimine ja otsese kõne korrektne kasutamine. “Koolikirjandites hakkasin märkama ja vältima sõnakordusi, paranes lauseehitus,” tõdes üks väheseid neiusid maskuliinses seltskonnas Teele Saarestik. “Klassikaaslasi pani see kohe imestama.”

Professionaalsus nõuab raha

Majandustõusu periood oli rahaliselt helge aeg ka Soccerneti jaoks, kuivõrd pea ainsat sissetulekuallikat − reklaami − oli oluliselt hõlpsam müüa. Nii sai töötajatele kompenseerida erinevaid väljaminekuid ning pisukest palkagi maksta. Kampura sõnul on tulevik ideaalis iseseisev ja isemajandav jalgpalliportaal, kuid sinna on veel üksjagu minna. Amatörismi lagi on sisuliselt saavutatud, kuid päevalehtede võrguväljaannete ja muude spordiportaalidega konkureerimiseks oleks vaja just raha, et arengus samm edasi astuda ning operatiivsuses konkureerida. “Eksklusiiv on alati hea, aga internetilehelt ootaks pigem mahte ja operatiivsust. Ajalehe stiilis artikleid me väga palju teha ei jõua,” on Pulstil prioriteedid paigas. Endine toimetaja, nüüdne Tartu ülikooli inglise filoloogia tudeng Artur Kiris näeks just arvamuslugudes nišši, millega teistest erineda. “Operatiivsuses ei saa ju konkureerida, kui ei ole vahendeid, et kogu aeg vähemalt üks inimene sündmustel kätt pulsil hoiaks ning arvuti ees oleks,”

rääkis Kiris. “Soccernet võiks olla arvamusliider ja tsentrum, kuhu siinne jalgpallihuviliste ring koondub.”

Kuidas kollektiivis käituda

Ühes kollektiivis ilma kindla juhi, hierarhia ning otsese töökohustuseta töötamine, kui seda Soccerneti puhul võib üldse nõndaviisi nimetada, on andnud ilmselt kõigile portaaliga seni seotutele esimesed vitsad, kuidas kollektiivis töötades käituda. Või kuidas mitte käituda. “Loomulikult ei ole ma unustanud ka elu õppetundi, mida viimased kuud Soccernetis pakkusid – sisemised kommunikatsiooniraskused, mõningane usaldamatus ja rutakad otsused on väärtuslik õppetund ja abiks olnud edasise elu sujuvamaks seadmisel,” teab Vainik nüüd. Tõenäoliselt terve oma kaheksaaastase eksistentsi jooksul on noored ajakirjanikuhakatised piike ristanud teemal, kas teha “päris” ajakirjandust või võtta vabamalt. Ka nüüdseks Eesti Päevalehte jõudnud Dannar Leitmaa on selle teemaga kokku puutunud: “Inimesed suutsid alati mingit draamat teha. Näiteks võis mõne hilisteismelise, kuid samas end täiskasvanuks pidava kaastöötaja puhul märgata meeleheitlikku vajadust olla 100 protsenti tõsine ja teha tõelist ajakirjandust, mina oponeerisin enamasti lõdvema sulejooksuga.”

Meeldiv sõim ja hüppelaud

Soccernet on andnud kõigile, kes vähegi tahet üles näidanud, võimaluse püüelda edasi kas jalgpalli- või ajakirjandusvaldkonnas. Ühest küljest on need oskused

ja julgus, teisest paratamatult tekkivad tutvused. “Olen üsnagi kindel, et ilma soccernet.ee portaali töös osalemata poleks ma siia välja jõudnud, kus ma olen, sest armumine Eesti liigajalgpalli ning lähem tutvus sellega sai teoks just Soccernetis olles,” märkis Eesti Jalgpalli Liidu kommertsosakonnas töötav Siim Juks.

“

Praeguse peatoimetaja Siim Pulsti elus on töö tõttu olnud nädalaid, kui ta on maganud vaid 15 tundi.

„

Leitmaa sõnul on Soccernet harjutusväljak ajakirjanduses tuleristsete saamiseks. “See annab näiteks julguse suvalise inimese juurde minna ja küsida, et miks sa nüüd mööda lõid,” lausus Leitmaa. “Samal ajal ka kirjutamisoskust ning muidugi ka paksemat nahka, sest jalgpalliportaalis on inimesi seinast seina ja seal on ka “meeldivat” sõimu kahjuks vahepeal.” Praegu portaali lootustandvamaks ajakirjanikuhakatiseks peetav Kristjan Lukk näeb jalgpalliportaalis samuti väärtuslikku hüppelava. “Pärast keskkooli tahan minna õppima ajakirjandust ning jõuda mõnda kohalikku perioodikaväljaandesse,” rääkis Lukk. “Soccernetis alustades hirmu küll ei olnud. Pigem suursugune tunne ja uhkus, et minu nimi on kuskil internetis loo all.”

Ka loo autor Lennart Komp on töötanud soccernet.ee-s

Veiko Kampura (vasakul) ja Siim Pulst lillelises keskkonnas tööasju arutamas. 2009 SEPTEMBER JALKA

Soccernet.ee tegijad läbi aegade Soccernet.ee kollektiivi on aegade jooksul kuulunud terve hulk värvikaid inimesi, kellest paljud on jätkanud üht või teistpidi sama entusiasmi ja põlemisega jalgpallis või ajakirjanduses. Mõni on valinud kardinaalselt erineva elutee, ent huvi vuti vastu ei ole kadunud ka pärast soccernet.ee-st lahkumist. Jalka annab väikese ülevaate endiste toimetuse liikmete tegemistest.

periood. Sõita rongiga Tallinna ja pubides või staadionil mänge vaadata ja olla tihedalt seotud kogu selle jalgpallimaailmaga ja nii edasi. Sest ma tegelikult kirjutasin alguses kõvasti rohkem, kui ma näinud või kogenud olin või teadsin.”

Siim Juks (28)

Eesti Jalgpalli Liidu kommertsosakond “Soccernetist on jäänud väga positiivsed mälestused ning tol ajal olin peale soccernet.ee aktiivne ka Tartu kohalikus vutielus. Juhtisin Jalgpallihaigla Tartu tegemisi ning püüdsin Tammeka ja Merkuuri tegemistele kaasa aidata.”

Silver Leetma (23) Dreamcomi loovjuht

“Kogu see Soccerneti ülesehitus ja olukord oli ikka parajalt segane. Kõike seda on päris naljakas praegu meenutada. Noored Eesti poisid suurt jalgpalliasja ajamas ja seda kõike hobi korras. Lahedad tiimikoosolekud, üllad eesmärgid ja mida kõike veel.”

Miko Pupart (18)

EJLi infospetsialist; FC Kuressaare pressiesindaja; Kuressaare naiskonna peatreener

Martin Šmutov (27)

SA Archimedese kommunikatsioonispetsialist “Ülivahva oli. Mis saaks veel parem olla, kui sellise kogukonna sünnile kaasa aidata. Inimesed olid toredad, kuid probleeme oli ka. Ütleme nii: võisime kõik olla täielikud amatöörid, kuid tunne oli alati nagu päris ja pingutati korralikult.”

Indrek Tambek (25)

praegu noorteorganisatsioonis Vabadus: Noorte Liikumine

“Nii Soccerneti portaali kui ka jalgpallimeeskonna puhul, kuhu ma paar hooaega kuulusin, oli tähelepanuväärne, et paljudki ei tundnud üksteist mitte päris- vaid internetinimede kaudu. Õnneks on see asi praeguseks paranenud.”

Mikk Vainik (22)

tudeng

“Eks ta oli keskkooli kõrvalt kohati üpris aeganõudev ning mõne kõrvalseisja jaoks ka arusaamatu, milleks sellist tööd üldse ilma rahata teha? Miks istuda kuskil lörtsiseguse kunstmuruväljaku ääres ning oma telefoniarvet kasvatades iga minuti tagant kellelegi helistada, et mängust veebi ülekannet teha? Tegin aga hea meelega, missioonitundest, ja täpselt senikaua, kuni just seda spetsiifilist tunnet jätkus ning elu uue väljakutse esitas.”

Mihkel Uiboleht (22) Eesti Jalgpalli Liidu meediajuht

“Soccernetis töötamisest oli kindlasti palju kasu − jõudsin ju selle kaudu jalgpallimaailma, õppisin palju uusi inimesi tundma, arendasin oma kirjutamisoskusi jne. Mitmete endiste Soccerneti-kaaslastega käin praeguseni väga tihedalt läbi.”

Mikk Jürjens (22)

Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia lavakunstikooli tudeng “Soccerneti aeg on mul väga hästi meeles, see oli ikka eraldi elu-

JALKA SEPTEMBER 2009

“Minu jaoks oli kahtlemata tegu igatpidi positiivse ajaga, kus õppisin palju − suhtlesin väga paljude erinevate inimestega ja tänu sellele avastasin ka ennast, mis muutis mind hulka avatumaks ja enesekindlamaks; sain kaasa suurepärase pagasi ajakirjandustarkustega; lõin vägagi olulisi kontakte ja tutvuseid, mis mulle kahtlemata edaspidi kasuks tulevad.”

Dannar Leitmaa (26)

Eesti Päevalehe ajakirjanik

“Hästi noor kollektiiv oli. Inimesed suutsid alati mingit draamat teha. Näiteks võis mõne hilisteismelise, kuid samas end täiskasvanuks pidava kaastöötaja puhul märgata meeleheitlikku vajadust olla 100 protsenti tõsine ja tõeline ajakirjandus, mina oponeerisin enamasti lõdvema sulejooksuga.”

Artur Kiris (22)

Tartu ülikooli inglise filoloogia tudeng “Soccernet oli minu elu ilusamaid ja selgemaid perioode. Tahtsin kõike teha kohe ja hästi ja veel paremini kui “päris”.”

Teele Saarestik (18)

Tartu JK Tammeka pressiesindaja “Kui Soccernetiga liitusin, arvasin, et kõik on seal väga ametlik. Tegelikult sain kirjutada, millest tahtsin.”

Samuti on soccernet.ee-le teinud kaastööd terve hulk jalgpallihuvilisi, keda on peaaegu võimatu kokku lugeda. Teiste seas ka Raimo Nõu, Aavo Sarap, Siim Semiskar, aga ka praegune Eesti Päevalehe uudistejuht Jan Jõgis-Laats. Saksa vuti austajana tegeles ta vooru ülevaadetega. “Mingi hetk rääkisime teiste Saksa vuti meestega, et võiks seda pisut rohkem tutvustada – Saksa vutti Eestis eriti ei näidatud ega ka vaadatud,” rääkis Jõgis-Laats. “Esialgu tegin seda SAT1 pealt nähtud nädala mängude kokkuvõtte järgi, hiljem aga juba Kickerist tõlgituna.” Fotodega on Soccerneti tegemistesse panustanud Heiki Rebane. “Pisut ikka aitas Soccernet kaasa, raha küll ei saanud, kuid tänu nime alla lisamisele teavad kõik spordiajakirjanikud, kellega tegu,” lausus Rebane.

treener

Endine kaitsja Gert Olesk armastab treenerina rünnata Parimail mängija-aastail tõsiste vigastustega kimpus olnud Gert Oleski stiil treenerina on kardinaalselt erinev tema kaitsvast suunitlusest pallurina – Pärnu Vapruse juhendajana rõhub ta ründetegevusele. lennart komp “Kaitse on Vaprusel üks nõrgeFoto: Urmas Luik/Pärnu Postimees/Scanpix maid kohti,” muigas 36aastane Olesk. “Võib-olla mõeldakse, et kui ma ise olin kaitsja, õpetan ma just seda palju, aga miskipärast on vastupidi.” Tänavu viljeleb Pärnus sündinud ja üles kasvanud Olesk kodulinnameeskonnaga oma kindlat stiili ega lase end vastastest heidutada. Eks ole ka põhjust, kuivõrd viimased kolm aastat Meistriliigas pallinud meeskonnast on mitmed praeguseni Vapruses alles. Ainuke mööndus on Tallinna FC Levadia duubelmeeskond, mis on Oleski hinnangul teistest pisut tugevam. Gert Olesk veab ka Pärnu Talenditreeninguid. “Kui me mängime Esiliigas, siis me peame vastasest üle olema,” on panek hakata treeneriametit pidama. Olesk konkreetne. “Mida sa Esiliigas Meelis Eelmäe oli teel Tartusse ning kaitsed? Meie asi pole kaitsta, vaid rün- tema poistel oli oht ripakile jääda. nata ning palju väravaid lüüa.” “Kuna endal mängijakarjäär lõppes Peeter Lapi ja Peeter Lelovi juures alles, siis tundus just teismeliseeast jalgpalli ABC omandanud Olesk jõudis väljunud ja kohe meeste sekka jõudvate Pärnu klubide Kalakombinaat/MEK, poistega tegelemine kõige paslikum,” KEK ja Tervis kaudu 1993. aastaks Flo- rääkis Olesk, kes enda juhendajatest rasse, kus hoolimata vaid 11 mängust hindab kõrgelt Sergei Ratnikovi. “Kõik aitas meeskonna kahe meistritiitlini. harjutused, mis mul mälus olid, olid kah Järgnesid aastad FC Lelle, Tervise, suurematele. Päris väikeste lastega ei Lelle SK, Viljandi Tuleviku ja FC Elva oleks nagu eriti midagi teha osanud.” ridades, kuni mees otsustas Pärnusse Hea mängulugemisoskusega, tunaasta. geva võitleja ja mitmekülgse kaitsjana “Ma ei jõudnud Tulevikuga lepingutuntud Olesk pidi oma parimail mäntingimustes kokkuleppele ning läksin gija-aastail korduvalt operatsioonilaual tööle,” meenutas rahvuskoondist 12 käima. 1996. aastal pandi kruvidega korda esindanud Olesk. “Mõned aastad kinni parema jala hüppeliigesest lahti mängisin FC Elvas, kuni tööandja pak- tulnud kild, aasta hiljem õmmeldi reie kus võimalust sama asja Pärnus teha.” pealtlihast ning aasta võrra veel hiljem Suvepealinnas tehti Oleskile ettemurdus vasaku jala menisk.

“Vahepeal oli küll selline tunne, et miks seda vaja on, aga hing oli nii palju jalgpalli juures, et sai ennast uuesti üles töötatud,” rääkis Olesk. Nüüd treenerina tahab ta oma hoolealustega jõuda nii kõrgele kui võimalik. Lähim eesmärk on Meistriliiga, kuhu pääsemine oleks klubile rahaliselt kasulikum, samas oleks noortel hea Esiliigas veel paar hooaega kaela kasvatada. Oleski suur lootus on, et Pärnu rahvas tuleks taas Kalevi staadionile jalgpalli vaatama. “Kui mina olin 13−16aastane ja Pärnus jalgpalli vaatamas käisin, siis umbes pool tundi varem kohale jõudes oli teada, et tribüünile ei mahu ja pead seisma,” meenutas Olesk. Samas on tal hea meel, et Pärnu fännid ei ole Vaprust jätnud ka Esiliigas: “Poolehoidjad käivad meiega kaasas ükskõik, kus meil ka välismängud ei oleks,” kiitis Olesk.

Gert Olesk Sündinud: 08.08.1973 Pärnus Pikkus: 178 cm Klubid mängijana: Pärnu Kalakombinaat/MEK, Pärnu KEK, Pärnu JK Tervis, Tallinna FC Flora, FC Lelle, Lelle SK, Viljandi JK Tulevik, FC Elva, Pärnu JK Vaprus

Klubid treenerina: Pärnu JK Vaprus Treenerid: Märt Siigur, Peeter Lapp, Peeter Lelov, Sergei Ratnikov, Roman Ubakivi, Tarmo Rüütli, Aivar Lillevere, Teitur Thordarson, Valeri Bondarenko, Kalev Pajula Saavutused: Eesti meister 1993/1994 ja 1994/1995; Eesti koondises 13 mängu

2009 SEPTEMBER JALKA

RobinhoSanli Tuncay Middlesbrough Brasiilia Foto: Sang Tan/AP/Scanpix

JALKA SEPTEMBER 2009

Foto: Manu Fernandez/AP/Scanpix

Barcelona

Zlatan Ibrahimovic

Foto: Bruno Domingos/Reuters/Scanpix

2009 SEPTEMBER JALKA

BRASIILIA

Eesti vastu 12. augustil

Ees (vasakult): Andre Santos, Robinho, Kaka, Kleberson, Luis Fabiano. Taga (vasakult): Julio Cesar, Gilberto Silva, Maicon, Lucio, Felipe Melo, 32

JALKA SEPTEMBER 2009

Luisao. 2009 SEPTEMBER JALKA

EESTI

Brasiilia vastu 12. augustil

All (vasakult): Joel Lindpere, Konstantin Vassiljev, Enar J채채ger, Sander Taga (vasakult): Ragnar Klavan, Aleksandr Dmitrijev, Sergei Pareiko, A Raio Piiroja, Sergei Zenjov. JALKA SEPTEMBER 2009

Foto: Lembit Peegel

Puri, Tarmo Kink. Alo B채rengrub, 2009 SEPTEMBER JALKA

Foto: Manu Fernandez/AP/Scanpix

Foto: Lembit Peegel Barcelona Foto: Nick Potts/Scanpix

JALKA SEPTEMBER 2009

Foto: Juan Medina/Reuters/Scanpix

Diego Zlatan KatrinForlan Loo Cristiano Ronaldo Atletico Tallinna Madrid FC Flora Real Madrid Ibrahimovic

Ees (vasakult): Andre Santos, Robinho, Kaka, Kleberson, Luis Fabiano. Taga (vasakult): Julio Cesar, Gilberto Silva, Maicon, Lucio, Felipe Melo,

Foto: Lembit Peegel

Luisao. 2009 SEPTEMBER JALKA

RobinhoGilardino Alberto Fiorentina Brasiilia Foto: Francisco Leong/AFP/Scanpix Foto: Bruno Domingos/Reuters/Scanpix

JALKA SEPTEMBER 2009

2009 SEPTEMBER JALKA

noorteturniir

Lootosspring − rohelisema elu jalgpallifestival Põlvas peetav Lootosspring kuulub Balti riikide kolme suurema noorteturniiri hulka. Ka sel aastal jätkus traditsioon koos välisklubidega. Tiit Kaasik

Põlva Lootose Risto Saarniit Espoo BK väravale löömas.

6.−9. augustini toimus Põlva valla ja linna staadionitel Eesti üks suuremaid rahvusvahelisi jalgpallipidusid – Lootosspring 2009. Jalgpalliklubi Lootose alates 1999. aastast korraldatav rahvusvaheline noorte jalgpalliturniir toimus juba 11. korda. Lootosspring kuulub Baltikumi kolme suurima jalgpalliturniiri hulka ning läbi aegade on turniiril osalenud enam kui 300 võistkonda Eestist, Inglismaalt, Lätist, Leedust, Soomest ja Venemaalt. Sellel aastal osales nelja päeva jooksul turniiril 54 noortevõistkonda 30 40

JALKA SEPTEMBER 2009

Eesti, Läti ja Soome klubist enam kui 900 osavõtjaga. Lootosspring on Eestis ainuke noorte jalgpalliturniir, kus võistlused toimuvad ka mitmes tüdrukute vanuseklassis. Selle aasta turniiril mängiti kuues vanuseklassis: neljas poiste ja kahes tüdrukute vanuseklassis. Need, kes ihkasid peale sportlike emotsioonide ehedaid lapsevanemate emotsioone, vaatasid B8 ja B10 poiste turniire. Nii ehedaid ja värvikirevaid emotsioone, mida vanemad palliväljaku kõrval välja elavad, lapsed naljalt tavaelus oma vanematelt ei saa. Tulles

oma lapsele kaasa elama, unustavad täiskasvanud hetkeks oma vanuse, lasevad mängul end kaasa haarata. Kõrvaltvaatajana tundub, et sellistel hetkedel vanus ei loe, lapsevanemad kehastuksid väljaku kõrval lasteks, elades igat hetke ja mängusituatsiooni ise läbi.

11 aastat järjepidevust

Ei kadesta nende võistkondade treenereid, sest lastevanematest juhendajaid on väljaku kõrval tihtipeale isegi rohkem kui platsil mängijaid. Klubi korraldatav turniir on Eestis

noorteturniir üks väheseid, mis on suutnud läbi aastate püsima jääda. Lootosspringi kaubamärk on alati olnud hea korraldus ja soe vastuvõtt kõikidele külalistele. Eks seda kinnita ka jätkuv Soome, Läti ja Eesti klubide osalemine turniiril. Turniiri lahutamatuks osaks on kujunenud avatseremoonia, noortele mõeldud disko ja treenerite õhtu, kus noored jalgpallurid saavad omavahel tutvuda ja suhelda ning treenerid-kolleegid mõnusalt juttu vesta ja kogemusi vahetada. Igal aastal on turniiri korraldajad lisanud turniiri korraldusse ka mõne meeldivaid täienduse. Sellel aastal oli võistkondadel võimalus lasta teha võistkonnast tasuta foto, mida paljud võistkonnad ka usinalt kasutasid. Eks ole selliselt jäädvustatud hetked väärtuslikud iga tõsiselt võetava klubi ajaloo jaoks. Heitlused olid tulised kõigis vanusegruppides. Noored suutsid näidata heal tasemel jalgpalli ja võitlus auhinnaliste kohtade pärast oli täis sportliku pinget ja emotsioone. Korraldajaklubi järelkasvust olid sel aastal kõige tublimad B13 vanusegrupi poisid, kes suutsid esmalt poolfinaalis alistada tugeva Espoo Bollklubi Soomest ning finaalis tartlaste JK Tammeka võistkonna. Kolmanda koha karika jätsid koju B15 vanusegrupi poisid, kes olid penaltiseeria järel paremad samuti

“

JK Tammeka võistkonnast. Üle pika aja jäeti kõikide poiste vanusegruppide võidud Eestimaale. Poiste B8 turniiri võit kuulus Kohtla-Järve JK Alko võistkonnale, kes alistas finaalis JK Tammeka võistkonna tulemusega 2:0. B10 turniiri finaalis alistas JK Merkuur Juunior tulemusega 2:0 Martin Reimi Jalgpallikooli.

Üks esikoht ka Soome

Ainukesena läks turniirivõit Soome tüdrukute G16 vanusegrupis, kus finaalis kohtusid omavahel kaks Soome klubi ja kindla 3:0 võidu TiPS Vantaa üle võttis KMF Kuopio võistkond. Tüdrukute G14 finaalis kohtusid FC Flora ja EVL. Kui B10 vanuseklassis kohtuvad Põlva Lootos ja Tartu Tammeka. alagrupimängus oli suure 8:0 duses on siiski häid ettevõtjaid, kes võidu saanud EVL, siis finaalkohtumimõistavad noortetöö tähtsust ning peane lõppes seisul 3:3 ja võitja selgitati vad oluliseks just raskel ajal võimaldada penaltiseeria abil. Seekord oli raudsem noortel tegelda oma lemmikharrastustenärv floorakatel − neile tasuks ka ga. JK Lootos koos jalgpallitüdrukute ja võidukarikas ja kuldmedalid. Tüdrukupoistega tänavad kõiki oma toetajaid, te turniirid teenisid ohtralt kiidusõnu kelle toel sai see tore üritus teoks. naistejalgpalli arendajatelt ja koondise Järgmine Lootosspring toimub juba juhtidelt Keith Boanaselt ja Peter vähem kui aasta pärast, 5.−8. augustil McGovernilt, kes turniiri kohapeal 2010, ikka Põlvamaal. Kõik on kutsujälgisid. tud, rohelisem elu ootab! Hoolimata keerulisest ajast majan-

Nii ehedaid ja värvikirevaid emotsioone, mida vanemad palliväljaku kõrval välja elavad, lapsed naljalt tavaelus oma vanematelt ei saa.

„

Põlva Lootose B13 poisid jätsid karika koju. 2009 SEPTEMBER JALKA

Foto: Turkpix/Scanpix

Tuncay Sanli t探mbab T端rgi koondise r端端 selga ka 5. septembril Eesti vastu.

JALKA SEPTEMBER 2009

välistäht

Fännide seas palavalt armastatud väsimatu võitleja

Tuncay Sanli

Türgi koondise kapten Tuncay Sanli annab väljakul endast alati 100 protsenti nii sõnades kui ka tegudes. Kompromissitu võitleja ning väsimatu töörügaja on Middlesbrough’ fännide vaieldamatu lemmik, kuid peab vähemalt alanud hooaja esimese poole veetma Inglise 1. divisjonis. Ja mängib tõenäoliselt 5. septembril Eesti vastu. lennart komp

ürgit alates U17 rahvusmeeskonnast esindanud Tuncay profikarjäär sai tuule tiibadesse riigi ühes nimekamas klubis Istanbuli Fenerbahçes, kus ta debüteeris juba 20aastasena. Kohalik jalgpallihiid märkas Tuncay annet, kui ta mängis veel oma kodulinnameeskonna Sakaryaspori eest. Samas klubis alustas muide ka Türgi üks kõigi aegade nimekamaid jalgpallureid Hakan Sükür, kelle mantlipärijaks Tuncayd on peetud. Rahvusvahelise jalgpalliüldsuse tähelepanu pälvis Tuncay esimest korda 2003. aastal, kui äsja U21 koondisest A-meeskonda ülendatud ründaja debüteeris Türgi eest Konföderatsioonide karikavõistlustel. Kohe avakohtumises USA vastu värava löönud Tuncayle lauldi kiidulaulu nii kodu- kui ka välismaal. “Türgi koondis on välja kaevanud kalliskivi,” teatas Briti ajaleht The Telegraph. Turniiril kolm väravat löönud Tuncay pälvis Hõbepalli ja Hõbesaapa ning Türgi sai Konföderatsioonide karikavõistlustel kolmanda koha. Murdnud sellega kindlalt rahvuskoondisesse, ei olnud Tuncayl raskusi Fenerbahçe põhitegijaks tõusmisega. Ajalugu tegi Tuncay 2004. aasta det-

sembris, kui temast sai esimene türklane, kes on Meistrite Liigas kübaratrikiga hakkama saanud. Ühtlasi oli ta alles teine mängija, kes Manchester Unitedi vastu Euroopa väljakutel kolm väravat löönud.

Fenerbahçe hing ja lootus

Fenerbahçega järjekindlalt euromängudele pääsenud Tuncay aga ihkas mõnda vana maailma tippliigasse ning 2007. aastal siirdus vabaagendina Inglismaa meistrisarja Middlesbrough’ ridadesse. Türgi liigas oli ta löönud 154 kohtumises 59 väravat ning Fenerbahçe treener jäi teda palavalt igatsema. “Tuncay lahkumine on meie jaoks suur kaotus,” kahetses klubi toonane peatreener Zico. “Tema andis meile hinge ja lootuse. Nüüd, kui teda pole, tunneme sellest hingestatusest puudust. Ta on võrratu inimene ning kuigi teda enam siin ei ole, soovin, et ta naaseks.” Tuncay sai tööloa 2007. aasta 4. juulil ning sõlmis Gareth Southgate’i juhendatava meeskonnaga nelja-aastase lepingu. Aasta varem UEFA karikasarjas teise koha saanud klubis hakkas ta kandma numbrit 17 nagu ka koondises. “Mu eesmärk oli mängida Euroopas

ning seda olen ma viimastel aastatel ka teha saanud,” rääkis Tuncay esimesel pressikonverentsil. “Ühtlasi tahtsin mängida Inglise kõrgliigas. Ka see juhtub peagi. Kõige tähtsam on viia Middlesbrough tagasi Euroopa väljakutele.” Kodumaal superstaari seisuses olnud Tuncay siirdumine udusele Albionile tõi endaga kaasa meeletu meediahuvi. Parasjagu Austrias treeninglaagris viibinud Middlesbrough’ harjutuskordi jälgis Türgi ajakirjanike hord, mis muidu suhteliselt tagasihoidliku klubi jaoks oli jahmatav. Fenerbahçes fännide kirgliku armastuse pälvinud Tuncayl tekkis võrreldav side ka Boro austajatega. Nii võis tribüünilt kaikumas kõlada hüüdeid “Meil on ainult üks mängija!”, mis märkis poolehoidjate imetlust väsimatu mängija ponnistuste suhtes. Esimesel hooajal kulus Tuncayl uude klubisse sisseelamiseks aega ning vastaste väravasuu jäi lukku esimeses 12 kohtumises. Esimest korda jõudis ta sihile alles 1. detsembril ning lõi siis kolmes mängus kolm tabamust. Tema kolli Derby County vastu valis BBC 2007. aasta detsembrikuu kaunimaks tabamuseks. Samuti aitas ta oma uuel tööand2009 SEPTEMBER JALKA

välistäht jal teha ajalugu, lüües 29. detsembril võõrsil Portsmouthi vastu võiduvärava. Middlesbrough ei olnud Inglismaa kõrgeimas seltskonnas Fratton Parkil võidumaitset tunda saanud 54 aastat!

Oleks Boros 11 Tuncayd...

Hoolimata isiklikus plaanis edukast hooajast ei täitunud Tuncay soov aidata Middlesbrough tagasi Euroopa suurtele väljakutele. Boro andis võrreldes eelmise hooaja koha tagasi ning lõpetas 13. positsioonil. Tuncay oli üheksa tabamusega Stewart Downingu järel meeskonna paremuselt teine väravakütt. Kuigi 2008. aasta suvel jäi Tuncayl Euroopa meistrivõistluste finaalturniiril väravatearve avamata, oli ta üks põhilisi jõude inspireerima Türgi kolmes järjes-

“

tikuses mängus kaotusseisust välja tulema ja võitma. Turniiri poolfinaali pidi ta kollaste kaartide vastu vahele jätma, kuid alagrupi viimases mängus Tšehhi vastu asendas ta mõneks minutiks isegi väravavahti Volkan Demireli, kes Jan Kolleri vastu vea tegi ja punase kaardi teenis. Eelmine hooaeg oli Middlesbrough’ jaoks järjekordne pettumus. Inglise meistrisarja 19. koht tähendas pudenemist 1. divisjoni. Ometi, 2009. aastal Fatih Terimi juhendatava Türgi rahvusmeeskonna kapteniks ülendatud Tuncay jaoks oli aasta edukas. Ta võitis kõik neli meeskonna parima mängija tiitlit, kusjuures aasta mängija valimisel kogus ta 75 protsenti häältest. Ühtlasi oli ta Middlesbrough’ parim väravakütt. Endine Inglismaa koondislane ning

Alagrupi viimases mängus Tšehhi vastu asendas ta mõneks minutiks isegi väravavahti Volkan Demireli, kes Jan Kolleri vastu vea tegi ja punase kaardi teenis.

Foto: Graham Stuart/AFP/Scanpix

„

Foto: Graham Stuart/AFP/Scanpix

cv Tuncay Sanli Sünniaeg: 16.01.1982 Sünnikoht: Sakarya, Türgi Pikkus: 182 cm Särginumber: 17 Positsioon: ründav poolkaitsja, teine ründaja, äärepoolik

Klubikarjäär: 2000−2002 Sakaryaspor 66 (32) 2002−2007 Fenerbahçe 154 (59) 2007−... Middlesbrough 67 (15)

Koondis: 2000 Türgi U17 2 (0) 2000 Türgi U18 11 (6) 2001 Türgi U20 6 (3) 2002-2003 Türgi U21 14 (9) 2002-... Türgi 65 (19) Värav! Koll! Kott!

JALKA SEPTEMBER 2009

Southamptoni legend Matt Le Tissier tõstis samuti türklase esitusi esile. “Kui Borol oleks 11 Tuncayd, oleksid nad tabeli esimeses pooles,” kiitis Le Tissier. “Selle poisi tegemistes on kvaliteeti ning ta rabab väljakul meeletult. Ta on oma tehnilisust tõestanud käärlöökidega ja on eeskujuks ülejäänud meeskonnale.” Pärast 1. divisjoni langemist avaldas Tuncay, et soovib Riverside’ist lahkuda ning jätkata kõrgliigas mängimist. Ründava poolkaitsja või teise ründaja positsioonil tegutsevat mängumeest seostati juba talvisel üleminekuperioodil Londoni Chelseaga, kuid toona see jutuks jäigi. Samuti ei õnnestunud mehel klubi vahetada suvel. Nii pidi Türgi koondise kapten alustama uut hooaega 1. divisjonis.

u21

Järelkasvukoondise unelmate start jätkub raskete lahingutega

oormeeste U21 koondis alustas 12. augustil − samal päeval, kui A-koondis pidas Tallinnas lahingut Brasiiliaga − oma EM-valiksarja võõrsil kohtumisega nii täiskasvanute kui ka noorte vutis häid tulemuseni näidanud Šveitsi vastu. Frank Bernhardti hoolealused sepistasid suurüllatuse, alistades väljakuperemehed Kaimar Saagi tabamusest 1:0. “Alustasime väga hästi,” selgitab Bernhardt uskumatuna näiva tulemuse tagamaid. “Esimesel poolajal oleksime võinud juhtida ka 3:0 − Rauno Allikul ja Kaimar Saagil olid head šansid. Teine poolaeg oli muidugi raske, kaitsesime terve võistkonnaga ja vastastel tekkisid võimalused, kuid Stanislav Pedõk tegi väravas maailmatasemel tõrjeid.” Sakslane räägib, et hoolimata mõnest puudujast − vigastuse tõttu jäi eemale Taijo Teniste, A-koondise juures olid Sander Puri ja Sergei Zenjov − suudeti kõik kohad eeskujulikult täita. Kaasa tegid täiskasvanute koondise kogemust omavad Saag, Igor Morozov ja Eino Puri. “Aleksei Jahhimovitš tegi keskkaitses kõrgetasemelise mängu − kõik tsenderdused, mis šveitslased äärte kaudu andsid, lõi ta peaga puhtaks. Ja neid tsenderdusi oli päris palju. Vastased üritasid päris palju äärte kaudu, aga me saime hakkama. Paanikat ei olnud,” kiidab Bernhardt.

Uus trend: Eesti noortega arvestatakse!

Et U19 koondis jõudis hiljuti esimest korda Eliitringi ning mitmed teisedki noortekoondised on teinud viimasel ajal häid esitusi, tekitab ka U21 rivistuse hea algus EM-valiksarjas enne järgmisi matše põneva situatsiooni − meie

koondis mängib Foto: Lembit Peegel rahvusvahelisel areenil arvestava tegijana, keda ei tohi enam keegi alahinnata! “Alagrupp on keeruline,” tunnistab Šveitsi vastu meie võiduvärava löönud Saag. “Anname endast 100%. Võistkonnas on tasakaal ja hea sisekliima, on tekkinud piisav hulk mängijaid, kelle hulgast valida. Avamängu raske võit andis ülihea emotKaimar Saag mullu A-koondise mängus Gruusia vastu. Kas Saag mängib 5. septembril siooni.” U21 koondises Gruusia vastu või on A-koondisega Türgis? Teatavasti kuuluvad alagruppi veel Gruusia, Iirigevam vastane, kelle füüsiline ettevalmaa, Armeenia ja Türgi tulevikutegijad. mistus kõrgest klassist. “Nad mängivad Meie järgmiseks vastaseks on laupäeval, jõuliselt. Märtsis võitsid nad Hispaania 5. septembril kell 17 A. Le Coq Arenal U21 koondist 2:1. Valiksarjas kaotas Gruusia. Kolmapäeval, 9. septembril Iirimaa Türgile, kes on grupi selge kell 17 on Rakveres vastaseks Iirimaa. favoriit. Igatahes on need otsustavad “Need kaks mängu tulevad väga rasmängud. On väga positiivne, et teised ked ja näitavad, kuidas meie tee edasi riigid teavad, et oleme arvestatavad läheb. Gruusia mängis viimati Leeduga vastased − keegi ei mõtle, et käime 2:2 viiki, loodan saada selle mängu Eestis ja võtame lihtsa võidu. Noored DVD. Tean, et nende mängijad on ko- on saanud kogemust nii oma klubide halikes tippklubides tegijad, üks pallib euromängudes kui ka koondises.” ka välismaal,” ütleb Frank Bernhardt. “Peame olema ettevaatlikud. Gruusia on kiire ja tehniline. Kui suudame esimese poolajal oma värava puutumatuna hoida, tekivad neil ajapikku probleemid ja siis on meie suur võimalus.” Sakslase sõnul on Iirimaa veel tuMihkel Uiboleht 2009 SEPTEMBER JALKA

maailm

Sissevaade Inglismaa jalgpalliakadeemiatesse

Võib tunduda, et Inglismaal on noori jalgpallitalente sihipäraselt arendatud hallidest aegadest peale. Tegelikult tõstsid jalgpalliakadeemiad pead alles 1980ndail ning praeguseks kritiseeritakse neid edukultuse tagaajamise ja andekate poiste jalgpallimaailma vangistamise eest. Samal ajal on siin palju, millest eeskuju võtta. malle koido

Watfordi noored Harefieldi akadeemias põhioskusi lihvimas..

“Miks sa seda ****** palli ära ei võtnud?! Ära üritagi vastata, sa väike *******!” “Ma hindasin seda valesti!” “Ma ütlesin, ma ei taha vastust! Hindasid valesti?! See on **** vabandus, te lihtsalt ei oska mängida, te olete kamp *******! Tänage ******, et see juhtus praegu, mitte järgmise nädala liigamängus! Te ei suuda isegi joosta, te ****** memmekad!” 46

JALKA SEPTEMBER 2009

Ei, see ei ole stseen alaealistele keelatud sadomasohhistlikust filmist. Sellist üleskirjutust võiksin vahendada terve A4 lehekülje ulatuses, aga tsensuuri ja lapsevanemate närvide huvides jätkem see siinkohal tegemata. Ja stseen leiab aset profiklubis. Lühidalt kokku võttes on see dialoog põhikooliealiste poiste jalgpallitiimi treeneri, väravavahi ja ülejäänud mees-

konna vahel. Aeg ja koht riietusruum pärast hooajaeelset sõprusmängu teise kohaliku teismeliste jalgpalliklubiga. Kõnelus on täpselt maha kirjutatud treenerianalüüsi tarbeks salvestatud videolindilt ehk treener pidas tolle mitte just mahedal häälel esitatud “motivatsioonikõne” maha treeninguanalüüsija Chris Cushioni kaamera surisedes. Kui õpetaja või noortetöötaja alaealistega

maailm sellisel toonil suhtleks, kaotaks ta oma töökoha järgmisel päeval, ent spordis on see justkui aktsepteeritud.

Mured samad, mis eestlastel

Eestis on noortetöö ja treenerikoolitus üsna lapsekingades ning professionaalsed akadeemiad kui sellised õigupoolest puuduvad. Jalgpallis märksa arenenumal Inglismaal ei vaata aga sugugi iga noore jalgpalluri üle Sir Alex Ferguson. Enamik jalgpallitreenereid töötab siingi ilma kvalifikatsioonita ning vabatahtlikuna – kokku on kvalifitseerimata treenerid 240 000 ehk 59% kõigist jalgpallikomandöridest. Täiskohaga töötavad profitreenerid moodustavad siinsest jalgpallitreenerite populatsioonist vaid ühe protsendi. Ning kindlasti leidub siin tegutseva enam kui poole miljoni treeneri hulgas palju häid, ent kahjuks ka halbu. Praegu on Inglismaa jalgpalliliidu üks peaeesmärke just nimelt noortetreeneri elukutse kõrgem väärtustamine ning palga parendamine. Ikka selleks, et võimekamad inimesed jalgpalli juurde tuua. Mured seega samad, mis Eestis. Ning kui Eestis vanemad eriti laste mänge vaatama ei kipu, mõned pühendunumad erandid välja arvata, on siin seis täpselt vastupidine. Terve meeskonna emad ja isad karjuvad pühapäeviti tribüünil hääle kähedaks, kui klubi seda ära keelanud pole, ning tunnevad poja või tütre jalgpalliarengu vastu elavat huvi. Rolli mängib kindlasti tõik, et kord vutiga marjamaale jõudes ulatuvad kuupalgad ju miljonitesse kroonidesse. Et võtta luubi alla professionaalne noortetöö, käisin ringi vaatamas Manchester Unitedi, Chelsea, Derby County, Watfordi ja West Hami akadeemiates – viimast teatakse kui Inglismaa mainekaimat. Neil väljakutel on omal ajal tihti samade juhendajate käe all palli taga ajanud David Beckham, Gary Neville, Frank Lampard, Rio Ferdinand, Joe Cole, John Terry ... Nimekirja võib jätkata lõputult, ning teatavasti treenis Derbys ju ka meie oma Henrik Ojamaa.

Treenivad nagu profid

Briti noortetöö süsteem jaguneb kolme kategooriasse: parematel klubidel on akadeemiad, teisejärgulistel profiklubidel tippjalgpallikeskus (Centre of

Excellence − CeO) ning lisaks teevad kohalikud väikeklubid, mis enamasti nelja profidivisjoni ei kuulu, vähem reguleeritud noortetööd – sellest ka suur hulk kvalifitseerimata treenereid, näiteks lapsevanemaid. Esimese kahe kategooria vutitööstandardid peavad vastama jalgpalliliidu kõrgetele nõudmistele ning alla UEFA B-litsentsi treenereid seal ei kohta. Akadeemiasse treeneriks saamine on tõsine võistlus ning maa parimaid poisse arendavad mehed sobivad oma ametiga nagu sukk ja saabas, olles kõrgelt koolitatud suurepärased suhtlejad ja lastega tegelemise parimad spetsialistid.

“

Paljutõotavate noormängijate eest hoolitseb sageli majapidaja, autojuht, eraõpetaja ning neile makstakse palka.

„

Akadeemiasse ei saa oma poega lihtsalt kirja panna – nende elitaarsetesse gruppidesse skauditakse poisse üle kogu riigi või isegi maailma. Ka CeOdesse pääseb vaid siis, kui sind kohaliku väikeklubi noortetiimis, rahvajalgpalliskeemi üritustel või koolivõistkonnas märgatakse. Alla 16aastased teevad trenni tegelikult umbes sama palju kui Eestis või isegi vähem ning neil on klubiga kaheaastased lepingud. Tõsisem töö algab 11-aastaste algkooli lõpetanutega, enne seda võetakse asja vabamalt, ehkki lastel on siiski üheaastased lepingud. 16−18aastased (scholar’id), kelle klubid väheste õnnelike hulka filtreerivad, on põhimõtteliselt juba väikesed profid, treenides sarnaste koormustega ning mängides sageli duubli, erilise õnne korral ka põhimeeskonna eest. Mille poolest Inglismaa akadeemiad silma paistavad? Nende endi hinnangul tehakse ehk Hollandis kvaliteetsemat noortetööd, ent oma akadeemiabaase peavad albionlased Euroopa, jalgpalli mõistes seega ka maailma parimaiks. Keskmine Euroopa Champions League’i standardil tippklubi investeerib noortetöösse Inglise vutiliidu luureandmetele tuginedes aastas üle 40 miljoni krooni, noortetreenereil peab olema vähemalt UEFA B-litsents ning palka saavad pare-

mad neist üle 50 000 krooni kuus. Trenni teevad hilisteismelised akadeemiates sageli kaks korda päevas – enamasti hommikul füüsiline, pärastlõunal tehnika. Loomulikult sõltub trennigraafik hooaja faasist ning mängukalendrist. Pole siis ime, et Ojamaa sõnul oleks Euroopa eakaaslastel tema ees pea tagasitegematu edumaa, kui ta Eestisse treenima oleks jäänud. Inglased hindavad kõrgelt Prantsusmaa akadeemiais levinud püramiidsüsteemi, kus algul võetakse oma hoole alla palju noori, ent vanuse kasvades meeskondade arv kahaneb, kuni lõppfaasis tehakse tööd alla 20 jalgpalluriga. Hollandi akadeemiate juures inspireerivad inglasi talendipäevad, kus skauditakse uusi noormängijaid. Kõige tähtsamaks peetakse sellistel “koolikatsetel” iseloomu! Seega tehakse saareriigis pidevalt tööd ja õpitakse välismaalt, et tagada kõrgeim noortetöö standard. Paljutõotavate noormängijate eest hoolitseb sageli majapidaja, autojuht, eraõpetaja ning neile makstakse palka. Ehkki kõik see võib kõlada glamuurselt, jäävad tingimused siiski mõistuse piiresse. Vanemad aga ootavad ja loodavad marjamaale jõudmist, pannes nii surve alla ka treenerid ning kogenud akadeemiapersonali.

Real Madrid kopeerib Watfordi

Watfordi akadeemia on viimase paari aastaga spurtinud Euroopas eesrinda. Väikese klubi noortetöö süsteemi on vaatamas käinud Real Madrid, AC Milan, erinevad jalgpalliliidud, Hollandi klubid eesotsas Ajaxi ja Willem II-ga, kellest akadeemia loomisel eeskuju võeti, ning kõik teised Inglise juhtivad noortetööga tegelevad klubid. Watford on ainulaadne seepärast, et noored Watfordi kasvandikud käivad ühes koolis ning nende tunniplaanide keskmes on jalgpallitrennid. “Inglismaal on aru saadud, et praegune süsteem, kus treenerid näevad lapsi vaid viis tundi nädalas, jääb Euroopa omadele alla,” räägib Watfordi akadeemia treener Nick Cox. “Me imetleme Euroopa ja Lõuna-Ameerika noorukite jalgpallioskusi kadedusega, aga samas teevad nemad palju enam spetsiifilist jalgpallitrenni. Hollandi süsteemi pee2009 SEPTEMBER JALKA

maailm takse maailma parimaks, seega võtsime oma uue akadeemia ülesehitamisel eeskuju Willem II mudelist. Nüüd tunnevad hoopis nemad huvi selle vastu, mida meie siin teinud oleme, ja tulevad peagi meilt omakorda šnitti võtma.” Akadeemias valitseb sõbralik ja avatud õhkkond. Noortetreenerid, Mart Poom ja mina istume koos vast valminud Harefieldi kooli kohvikus ja arutleme Briti noortevuti hetkeseisu üle. Aeg-ajalt jooksevad ruumist läbi akadeemia peatreener ja ärijuht – nende jaoks on see tähtis päev, sest üldises majanduslikus madalseisus kannatavad ka vutiakadeemiad eelarvekärbete all ning just täna külastavad Watfordi potentsiaalsed sponsorid. Ühtäkki avanevad klassiruumide uksed ja kodutööde tegemise ruumist väljuvad viksid peenetriibulistes pruunides koolivormides Watfordi poisid – neid on ligi nelikümmend ning igasse neist investeerib akadeemia umbes 40 000 krooni aastas. Nad suunduvad enesekindlal sammul meie Watfordi dressides seltskonna poole ning vahetavad kõigi treenerite ja Mardiga kamraadliku käepigistuse.

Ka jalgpallur on inimene

Nende poiste päev algab hommikul seitsme paiku, kui nad klubi bussiga kooli vutiväljakuile jalgpallitrenni tuuakse. Sellele järgnevad koolitunnid koos teiste koolilastega – Harefield

Harefieldi akadeemias omandavad noorpallurid ka koolitarkusi.

JALKA SEPTEMBER 2009

Academy on riigikool ning neil on lubatud vastu võtta kümme protsenti andekaid sportlasi, kuid 90% vutipoiste koolikaaslasi on täiesti tavalised inglise poisid ja tüdrukud. Pärastlõunal teevad poisid jalgpalliklubi haridusnõustaja juuresolekul koduülesandeid, millele järgneb pooleteisetunnine vutitrenn, ning kell kuus sõidutab klubi buss poisid koju. Ja nii neli päeva nädalas – õhtud on poistel oma sisustada, samuti pole reedel trenni, ent nii mõnigi jalgpallurihakatis tuleb väljakule nii laupäevases kui ka pühapäevases mängus. “Kui koolitöö pole korras, ei luba me poissi trenni,” selgitab Nick Cox. “Meie eesmärk pole mitte lihtsalt suurepäraseid jalgpallureid kasvatada, vaid meid huvitab noore inimese areng tervikuna. Lõppude lõpuks ei saa paratamatult neist kõigist tippmängijaid. Me võtame poisse küll akadeemiasse ja kooli vastu puhtalt vutioskuste põhjal, kuid tahame, et nad hariduses oma maksimumi saavutaksid. Koolitöö tulemuste ja jalgpalli ühendamine hoiab neid motiveerituna.” Nick, ühtlasi akadeemia asepeatreener, on seda juttu viimase 18 kuu jooksul pidanud rääkima ka Euroopa juhtiva spordikanali Sky Sports kaamerate ees, kes on Watfordi unikaalse projekti arengut algusest peale koos muu meediaga huvitunult jälginud– temast on

saanud omamoodi akadeemia nägu. Watfordi akadeemia teeb unikaalseks see, et poisid on terve nädala treenerite vaateväljas ja nii suudab klubi nende potentsiaali alati õigesti hinnata. Akadeemiana kvalifitseeruvas noortetöökeskuses peab nädala kontaktaeg olema vähemalt viis tundi, kuid Watfordis on see 12−15 tundi, lisaks mängud.

Klubi rahamasin

Ega see 12aastasele poisile liiga palju pole? “Olemegi vanematele selgitanud, et täidame need 12−15 tundi madalama intensiivsusega trennidega ning see kõik pole puhas töö jalgpalliväljakul,” õigustab Cox Watfordi valikut. See aeg sisaldab ka taktikatunde klassiruumis ja õppetunde õige toitumise teemal. Oluline on, et poisid saavad kõik ühest kohast – ka korraliku tervisliku toidukorra kaks korda päevas – ega pea pärast koolipäeva lõppu linna teise otsa trenni sõitma ja siis veel koduülesandeid tegema. Watfordi poisid teevad trennis palju tööd palliga, vigastatud mängijad veedavad samal ajal aega füsioterapeudiga ning sooritavad jõusaalis taastavaid harjutusi. Nad parandavad tehnikat, hüppavad batuudil, osalevad balletitundides ning töötavad koordinatsiooni ja kehatugevuse kallal, ent keegi jõusaalis rauda ei pumpa. Kõrge arv jalgpallitunde aitab ka 16aastaselt profijalgpalluri õpipoisi (scholar’i) eluga kohaneda – siis tõusevad väljavalitud poiste jaoks treeningtunnid hüppeliselt proffidega samale tasemele ning muu elu, kaasa arvatud kool, võtab sisse koha tagaistmel. Lepingute vahepeal võib noormängija rahulikult teise klubisse jalutada, ilma et kasvatajaklubi kompensatsiooni saaks. See on inimlik lähenemine, sest me räägime ikkagi lastejalgpallist, ja klubil ei tohi olla õigust noort vägisi kinni hoida, kui pere näiteks mujale kolib või poiss ei ole treeneriga rahul – klubi kaotab sellega vaid väikese hulga raha ning selle riskiga tuleb neil arvestada. Keskmise Inglise akadeemia eelarve on vuti finantsgabariitides tilluke – umbes 20 miljonit krooni. Kui juba üks mängija profilepinguni jõuab, on akadeemia eelarve täidetud – seega toodab noortetöö klubile kasumit. Kui mängija oma

maailm

“

Igasse peenetriibulises pruunis koolivormis Watfordi poissi investeerib akadeemia umbes 40 000 krooni aastas.

„

Watfordi kuulsas Harefieldi akadeemias käib jalkatund.

klubiga profilepingu sõlmib, säästab see klubile paarkümmend miljonit, mis kuluks muidu mujalt mängija sisseostmisele. Teine klubi peab aga Watfordi akadeemiapoissi värvates klubile kompensatsiooni maksma. “Watfordi-sugune väike klubi ei jõua endale mängijaid sisse osta, sestap peame neid ise kasvatama. Ning tänu üleriigilist meediatähelepanu saanud akadeemiaprogrammile saame praegu endale piirkonna parimad poisid, ehkki võistleme teiste hulgas Arsenali, West Hami ja Tottenhamiga. See siin,” osutab Nick Watfordi põdrapeaga logole oma südame kohal, “polnud veel hiljuti eriti prestiižne, aga nüüd on sel rohkem usaldust.” Praeguses esindusmeeskonnas on 13 Watfordi akadeemia omakasvandikku, mis hoiab klubile raha kokku ka palgalehel. Üldiselt teenib profilepingu oma koduklubiga Inglise akadeemia õpipoistest ehk 16−18aastastest 20%, Watfordis aga on see näitaja 53%.

ManUs spioneerimas

Kui aga juba West Hamis või Manchester Unitedis 16aastaselt õpipoisi staatuse omandad, pead millegi väga erakordsega hakkama saama või kroonilise vigastusega välja langema, et mitte kusagil mainimisväärset profilepingut teenida. Watfordi programm võib olla riigi parim, kuid jalgpallis muutuvad

jõusuhted aeglaselt ning United on endiselt kõrgem pilotaaž. Seda sõna otseses tähenduses: poistega tehakse tööd teaduslikul tasemel. Lisaks ümbritseb Unitedi treeningkeskust spioonivastane hekk ning erinevalt paljudest klubidest, kus kõik meeskonnas ühtselt ühes hoones pesitsevad, on Unitedis akadeemia ja põhimeeskond Carringtonis koguni eraldi majades. United on muidu päris tavaline jalgpalliklubi, ent raha paistab silma igal sammul – kui tavalisel klubil on nii neli-viis vutiväljakut, siis Unitedil silma järgi üle kümne. Iga asja peale on Unitedi poistel eraldi treenerid. Näiteks tegeles veel hiljuti kluttide tehniliste oskustega paar aastat tagasi FC Bröndby peatreenerina Tallinnas Floraga väravateta viiki leppinud Rene Meulensteen – nüüd on mees Unitedi esindusmeeskonna üks treenereist ja vähemalt oma väitel mäletab Tallinnas käiku küll. Ilma pikema ekskursioonita Carringtonis maandun peafüsioterapeut doktor Mandy Johnsoni kabinetis. Johnson on tagasihoidiku välimusega dressides keskealine äärmiselt professionaalne, lihtne ja otsekohene daam, kellel visiitkaardil kirjas PhD, M. Phil, MCSP – kahe akadeemilise doktorikraadiga Suurbritannia füsioterapeutide liidu liige. Ja istume siin, et arutada, kuidas akadeemiapoiste tervis tippu püüdlemisele

vastu peab. Mandyt on teadusmaailmas hiljuti kritiseeritud seetõttu, et Unitedis viiakse poiste peal läbi “eksperimenti” − iga-aastaste röntgenpiltide abil analüüsitakse nende luustiku arengut. Mis on selle eesmärk?

Kaotame vanusegrupid ära?

“Poisid jagunevad luustiku vanuse põhjal varaküpseteks, normaalseteks ja hilisküpseteks,” tutvustab Mandy oma uurimust. “Küpsusastme ja treeningtundide arvu abil on võimalik hinnata vigastuspotentsiaali ning noormängijate vigastusi ennetada. Ja luustiku vanus on noormängijate füüsiliste erinevuste määramisel palju olulisem kui nende tegelik vanus passis. Unitedi akadeemias on 15aastasi, kelle luustik on bioloogiliselt 11-aastase oma, ent peale vaadates ei saa sellest aru ning kokkuvõttes on poisil omavanustega treenides palju suurem vigastusoht, sest treening pole eakohane. Muide, ma ei ole FIFA metoodika suur fänn – nad kasutavad oma meditsiiniüksuses luustiku vanuse määramist tõestamaks, et mõni mängija on passis nooremaks valetatud. Aga nagu juba ütlesin, võib tegeliku vanuse ja luustiku vanuse vahel määratu auk olla. Tervelt kolmandik Unitedi mängijaist on bioloogilisele vanusele toetudes vales vanusegrupis.” Mängijate nooremaks valetamine on arengumaades muide küllalt levinud, et 2009 SEPTEMBER JALKA

maailm neile konkurentsieelis anda, ning FIFA võitleb selle vastu innukalt. Mida üritab doktor Johnson oma tööga saavutada? Tõestada, et tegelikult ei tohiks kõik 13aastased samas grupis mängida, sest nad arenevad füüsiliselt erinevalt ning seetõttu valitseb varajaste ja hiliste arenejate pea kohal suurem vigastusoht. Mis tulevikus tähendaks, et treeninggrupid koostataks hoopis luustiku vanuse põhjal, mida määratakse vasakust randmest tehtud röntgenipildi abil. “Üldise arvamuse järgi on vaja 10 000 treeningtundi kümne aasta jooksul, et sinust kasvaks tippsportlane,” selgitab Mandy, kelle käsutuses on Traffordi treeningkeskuses ka röntgenikliinik. See tähendab muuseas keskmiselt 20 treeningtundi nädalas! “Kuid need 10 000 tundi peavad olema õigesti jaotatud – on perioode, mil noor on rohkemaks võimeline, ning perioode, mil vigastused on äärmiselt kerged tulema. Nende perioodide ja luustiku vanuse ümber üritamegi siin Unitedis treeningprogramme ehitada.”

Mängijad varjavad vigastusi

Kui sagedased üldse on vigastused maailma absoluutsesse tippu pürgivatel noormängijatel? “Ametlikult või mitteametlikult?” küsib doktor Mandy. “Asi on nimelt selles, et poisid ja nende perekonnad üritavad vigastusi varjata. Teatavasti anname me ju iga aasta mängijaid priiks, sest akadeemia on üles ehitatud püramiidina. Sa näed, et poiss lonkab kergelt, ja küsid, mis tal viga on, kuid ta vastab, et kõik on korras. Esiteks ei taha poiss trenne ja mänge vahele jätta. Teiseks ei taha perekond, et klubi andmebaasi mingist vigastusest jälg jääb, sest see vähendab mängija võimalusi profileping teenida,” selgitab Mandy, lisades, et Unitedi keskmine noormängija kogub tuhande treeningtunni jooksul 2,23 vigastust, ent tõenäosus mängus viga saada on kümme korda suurem kui trennis. Keskmine vigastus hoiab mängijat eemal 12 päeva ja alla 14aastased saavad tunduvalt enam viga, kurtes kõige sagedamini väsimusvigastusi sidekoes. Aastas on keskmine akadeemiapoiss platsilt eemal umbes kuu, nooremad rohkem, vanemad vähem. 50

JALKA SEPTEMBER 2009

Eeldame, et hilisküpsetel mängijatel on suurem vigastusoht, kuna nad mängivad endast suuremate poiste vastu. Aga õieti on luustiku vanust mängijale peale vaadates võimatu määrata. Kahemeetrise väravavahi luustik võib olla palju vähem arenenud kui tillukese äärepoolkaitsja oma. Kõige rohkem saavad viga hoopis varaküpsed, arenenuma luustikuga mängijad. See tuleneb tõigast, et nad ei treeni oma arenguastmele optimaalselt ja on seega suuremas vigastusohus. Ehk kui täiskasvanu organismi treenitakse nagu lapse oma, on vigastuse tõenäosus tegelikult suurem kui vastupidisel juhul.

“

Lepingute vahepeal võib noormängija rahulikult teise klubisse jalutada, ilma et kasvatajaklubi kompensatsiooni saaks.

„

Kui Watfordis on 11-aastaste ja 14aastaste treeningkava suhteliselt sarnane, peavad Unitedis nende vahel olema ilmsed erinevused, arvestades erinevusi poiste füüsilises arengus. Unitedi siht on selgelt seatud uue Beckhami, Scholesi ja Giggsi kasvatamise suunas ning selles protsessis ei tohi ükski juuksekarv valesse suunda tüürida.

“Aga kui mu poeg lepingust vabastatakse?”

Kõigil neil väljavalituil lastel ja vanematel on aga sisimas üks mure: mis juhtub, kui poisist ei saa profijalgpallurit? Tõele näkku vaadates, enamikust ju ei saagi. Seepärast on ka õiglane, et alla 16aastased elavad normaalset elu ja käivad koolis, ehkki koolitöö kannatab vutiambitsioonide tõttu sellest hoolimata. “Ma tunnen, et olen läbikukkunud,” ütles 19aastane Arsenali kasvandik hiljuti Inglismaa mängu vaadates. “Ma mängisin veel mõnda aega tagasi Theo Walcottiga samas meeskonnas ja Inglismaa koondises. Siis sain Inglismaa eest mängides vigastada, vigastus muutus krooniliseks, langesin treeneri valikust välja ning hooaja lõpus mu leping lõpetati.” See on suhteliselt tüüpiline näide profijalgpalli konveierilt väljapraagitust. Tavaline 19aastane mõtleb lõputute tu-

levikuvalikute peale, nii mõnegi endise lapsjalgpalluri jaoks on aga elu läbi. Oma Eesti tutvusringkonnast tean mitmeid, kes pärast noortesüsteemist väljumist on jalgpallile täielikult selja keeranud. Me peame hoolima ka sellest, mis saab mängijast peale vutikarjääri lõppu, ükskõik kui lühikeseks või pikaks see kujuneb.

Akadeemia hoolib

Nagu juba öeldud, pakub klubi lepingut keskmiselt veerandile 17-18aastastest. Nood on õnnega koos, sest ei pea mööda maad rändama, astuma murule koos võhivõõraste poistega ning testimistel tõestama, et nad väärivad profilepingut. Inglismaal peetakse lepingust vabastatud noortele koguni exit trial’eid ehk lepinguta noormängijate koondteste, kus noorukid end teiste klubide skautidele innukalt tõestada üritavad. Psühholoogiliselt on kõik see algajale jalgpallurile tohutu katsumus. Aga mis toimus enne elitaarseid akadeemiaid, kelle tegevust sageli edukultuse ja nõrgemate eiramise pärast kritiseeritakse? Tottenham Hotspuri eest seitsmekümnendail igas teises mängus värava löönud John Duncan otsustas 17aastaselt profiks saamise asemel hoopis kolledžisse minna, sest tol ajal huvitas klubisid vaid jalgpall, haridusest ja inimese arengust nagu tänapäeva akadeemiates ei hoolinud keegi. Viimastel kümnenditel tekkinud akadeemiail lasub kohustus arendada jalgpallurit kui tervikisiksust, pakkudes talle haridust, meditsiinilist tuge ning enesearendamisvõimalusi väljaspool jalgpalli. Neil ei ole võimalust mängija esimese vea puhul uuega asendada, vaid pikkade lepingute tõttu peavad nad olemasolevate kasvandikega tõsiselt isiklikuks minema ja nende eest hoolt kandma. Nagu Unitedis selgus, jälgitakse poisse iga päev meditsiiniliselt ja Watfordis, Derbys ja mujal aidatakse neid ka õppeklassides koolitööga. 18aastaselt saab õpipoisileping tavaliselt läbi ning kevad on ärev otsustamise ja enesetõestamise aeg paljudele profihakatistele. Samal ajal korraldab profijalgpallurite ametiühing (PFA) mängijatele karjääriseminare ja tutvustab võimalusi, mille peale mõelda, kui ihaldatud profilepingut ei tule. Poisid käivad kohtumas

maailm spordikõrgkoolide treeneritega ja õpivad, kuidas vältida pärast jalgpallikarjääri lõppu supermarketis töötamist. “Minu lahendus on noormängijatele algusest peale selgitada, et profiks saada on väga keeruline ja sinna jõuavad vähesed,” arvab Inglismaa jalgpalliliidu psühholoogiajuht Matt Pain. “Tähtis on olla aus, et vältida suuri šokke. Akadeemiakogemus peab olema positiivne – see, kui mängija profiks ei saa, ei tohi tähendada, et ta on oma elust aastaid raisanud. Nad saavad paremateks jalgpalluriteks ja omandavad eluks vajalikke oskusi, ehkki viimane sõltub treeneri kvaliteedist. Mina toetan ka haridust klubides ja üks-ühele-tööd mängijatega, et lihtsustada jalgpallist loobumist.” Kui palju sellele tähelepanu pööratakse, sõltub akadeemia ja treenerite eetikast ja kohusetundest mängijate vastu, samuti perekonna toest. Otsest kohustust säärast tuge pakkuda akadeemiatel ei lasu. Kuid mis ootas pühendunud noormängijaid väljaspool jalgpalli varem, enne akadeemiate aega? Klubi poolelt ei midagi, riigi poolt töötukassa.

Eestis pole haridusest loobumine õigustatud

Kui oled Federico Macheda, ei kõmmuta sa ajaviiteks nädalavahetusel Aston Villa võrku väravaid, samal ajal täiskohaga koolis käies. 17-18aastased treenivad minimaalselt 12 tundi nädalas, aga pigem 20. Akadeemiatel lasub kohustus noorte hariduse eest hoolt kanda, ent õpipoisilepinguga mängijad veedavad koolipingis päeva või kaks nädalas, saades küll diplomi, ent see ei ole sama, mis tavapärane keskharidus. Manchester Unitedi mängijatel pole täisväärtuslikku keskharidust mitte seetõttu, et neist ühegi pea ei lõika, vaid seepärast, et maailma tippmängija unistust taga ajades ei jää selleks lihtsalt aega. Teisalt leidub ka neid, kes suudavad akadeemias profi õpipoisiks oleku ja edukalt kooli lõpueksamite sooritamise kombineerida. Need on poisid, kes lähevad heasse ülikooli, kui avastavad, et proffi neist pikemas perspektiivis ikkagi ei saa. Samuti leidub Premier League’is lõpueksamitegijaid ning Championshipis on nii lõpetatud kui ka lõpetamata kõrgharidusega mehi. Kõik sõltub sellest,

Watfordi akadeemia poisid treeningul.

kui võimekas ja töökas on mängija ise. Tõsi küll, need mängijad on pigem pingipoisid kui Inglismaa koondislased, ehkki kui Derby County ründaja ning eelmise hooaja Šoti liiga juhtiv väravakütt Chris Porter palli taga ei ajaks, istuks ta Manchesteri ülikoolis arhitektuuriloengutes. Chris ei ole küll Lionel Messi, ent otsustas 16aastaselt akadeemialepingust loobuda ning mängis hoopis kaks aastat oma koolivõistkonnas, enne kui profijalgpalli naasis. Kuldne näide on meie oma Mart Poom, kes keskkooli kuldmedaliga lõpetas ning kohe ka kõrgkooli majandust õppima suundus, ent välismaale mängima minnes polnud Eestis õpingute jätkamine enam füüsiliselt võimalik.

“

Unitedi keskmine noormängija kogub tuhande treeningtunni jooksul 2,23 vigastust, ent tõenäosus mängus viga saada on kümme korda suurem kui trennis.

„

“Eestis pole isegi Meistriliiga tasemel jalgpall nii intensiivne, et peaks kooli pooleli jätma,” teab Mart. “Mind on maast madalast õpetatud haridust väärtustama ning ülikooli minek oli kindel valik. Ma saan aru, et Inglismaa tippakadeemias jalgpalli mängimisel on koormused isegi suuremad kui proffidel, nii et normaalses koolis käimine on pea

välistatud. Kuid Eestis mängides peaks kooli igaüks ära lõpetada suutma, ka ülikooli minek ei tohiks üle jõu käia. Lõppude lõpuks ei ole Eesti liigas palgad ülemäära suured ning mõtlema peab sellele, mida pärast jalgpallikarjääri teha. Välismaale mängima pääsemise peale ei tasu lootma jääda.”

Eestlased hulgi Inglismaale?

“Loomulikult peaks kõige andekamad poisid Eestist võimalikult noores eas mõne juhtiva jalgpalliriigi akadeemiasse tulema, et edasi areneda. Mida vanemaks saad, seda raskem on välismaale tugevasse liigasse pääseda,” on Mart Poom kaljukindel. Eesti läbi aegade edukaim jalgpallur teab ju omast käest, millest räägib, ent möönab samas, et nende väheste 16aastaselt sõlmitavate õpipoisilepingute peale on terav konkurents. Viimasel ajal on piiride avanemisega kasvanud tunduvalt nende Eesti poiste arv, kes on kuskil välismaa lastemeeskonnas arvel. Kindlasti saavad nad sealt hea kooli, eriti kui koondise peatreener Tarmo Rüütli Eesti noortetreenerite tehniliste oskuste kapsaaeda kive loobib. Kuid enne 16aastaseks saamist räägimegi tõesti lastejalgpallist – konkurents on metsik ning tõsiseid Premiershipi profilootusi tasub hellitama hakata vaid siis, kui oledki oma õpipoisilepingule alla kirjutanud. Teadmiseks: enne 16. eluaastat ei tohi alaealine jalgpallur reeglite kohaselt välismaal mängida, kui vanemad 2009 SEPTEMBER JALKA

maailm Nottingham Foresti treeneritega rääkides aga jäi kõlama mõte, et praegu skaudivad nemad vaid oma maakonna piires. Et kaugemalt andekamate poiste sissetoomisega kaasnevad kulud – majutus, toit, transport, võimalikud keeletunnid, lisaks paberitöö, rahvusvaheline skautide võrgustik, samuti peab poisi potentsiaali üle otsustama vaid paaril treeningul nähtu põhjal –, teevad seda enamasti ambitsioonikad suurklubid. Samas – mitut Chelsea omakasvandikku te teate? Ning küüniline olles, kas nad Eestis tuhatki Mati Saare nimega särki müüksid? Väiksemas kluPaljudel tuntud mängijatel on omanimeline vutiakadeemias – David Beckham bis on seevastu lihtsam tähistab oma õpilastega akadeemia sünnipäeva. esindusmeeskonda ja sealt maailmaareenile pääseda. temaga kaasa ei koli. Edasine sõltub Et noorte tippvutis läbi lüüa, maksihtriigist ja -klubist, ent Euroopa savad raudne tahe ja pühendumus. Ent Liidus tohib välismaale “tööle” ehk kui juhtud olema eestlane ja unistad välismaa akadeemia rüppe liikuda kohast näiteks Aston Villa akadeemia 16aastaselt. Tõsi küll, UEFA president ridades, pead alustuseks olema Eestis Michel Platini pooldab jalgpallile seaoma vanuseklassi üks absoluutseid dusandluses erandi tegemist, lootes see parimaid. Sul peaks olema saavutusi piir tulevikus 18. eluaastani tõsta. Eesti ja tiitleid ning sa peaksid mängima andekaimate noormängijate arengule omavanuste koondises. Sa pead olema see head ei tõota. valmis jalgpalli nimel loobuma korraKui aga eestlane tahab tõsimeeli likust keskharidusest. Sa pead suutma Inglismaa akadeemiasse, siis tasub kohaneda eluga omapead uues klubis vaadata Chelsea suunas. Või ülalmaining oskama palliplatsil ja väljaspool nitud Manchester Unitedi, Liverpooli, seda rääkida ning enda eest seista. Manchester City – ühe sõnaga rikaste Ning mis kõige olulisem, sa pead ja üleilmse võrgustikuga klubi suunas. õigel ajal õiges kohas õnneliku juhuse Nali naljaks, aga neis klubides on välisläbi õigetele inimestele silma jääma – maalasi mõõdukalt hingekirjas, ehkki iga mäng võib olla SEE võimalus, sest nende õnneliku 18 poisi hulka jõudiial ei tea, kes tribüünil istub. Eestis miseks pead olema üks Euroopa parion praegu vähemalt paar õiges vanuses maid noori jalgpallureid. Ülemaailmse mängijat, kes sellest sõelast läbi võiksid majanduskriisi ning Michel Platini tulla – näis, kas õnn neile naeratab. klubide omakasvandikke ja rahvuslust promovate ideede valguses on paljud Tippjalgpallurite vabrikud siinsed vaesemate klubide heatasemelised akadeemiad loobunud välismaalaste Võlukepi viibutuse (ehk siis sekretäri nupuvajutuse) peale avanevate rohkem värbamisest, väikeste eranditega. Samas või vähem diskreetsete raudväravate taga ei mäleta, et oleksin Chelsea treeninon kõik Inglismaa akadeemiad üpris sargul palju inglise poisse näinud, küll nased. Suurepärane golfimuru palli taga aga lõunaeurooplasi. Derby County ja Foto: Gary Lee/Scanpix

JALKA SEPTEMBER 2009

ajamiseks mõnes äärelinnas majadest pisut eemal. Palju uhkelt klubi embleemi kandvaid 30−40aastasi entusiastlikke jutukaid mehi, nii mõnigi neist endine tippmängija, noortele asjatundlikku nõu jagamas. Kõrvalväljakul näevad poisid mõnigi kord esindusmeeskonda, ning neil avaneb võimalus meestega, kelle kaliibri poole nad püüdlevad, nii mõnigi kord paar sõna vahetada. Aga atmosfäär ei ole täis naeru ja nalja, nagu mul endal põhikoolieast meeles. Nüüd meenub mulle, et ma pole kordagi näinud akadeemiajalgpallureid trennis, naeratus näol, palliga trikitamas – kõigi nende jaoks on see tõsine töö ja nii mõnelegi ainus eneseteostusvõimalus, mis on neil lapsest saadik peas keerelnud. Ning vanemad vaatavad väljaku ääres vaikselt trenni – karjuda, juhendada ega pildistada pole lubatud. Ise on nad nii mõnigi kord töölisklassi stereotüübi kehastus, kulunud riietes ja kartulikrõpsupuusadega, kuid ääretult pühendunud oma pojale. Vaikus ja pühendumus ei tähenda, et mängijad seda ei naudiks. Küsige ükskõik milliselt väikeselt West Hami poisilt, kas ta loobuks parema meelega jalgpallist ja elaks normaalse teismelise elu. Ilmselt vaataks ta teile üllatunud ilmel otsa või halvemal juhul saadaks teid pikalt. Ma ei taha kindlasti väita, et poisid akadeemiaelu täiel rinnal ei naudi – tulevases Arsenali jalgpalluris areneb lapsest saati saavutustahe ning teadmine, et trofeede nimel tuleb tööd teha. Pärast mängu või trenni üksteist jääga pildudes on nad hoopis teistsuguste nägudega ning kui oled seda tüüpi inimene, siis pole meeskonnatundest, ühiste sisenaljade ja kogemuste jagamisest paremat tunnet. Jalgpall on võimalus. Nad kõik, lapsed, vanemad ja treenerid, on ühise asja eest väljas ja toetavad üksteist, olles samas konkurendid. Nüüd, kui industriaalajastu Inglismaal on kauge ja suitsune minevik, on just jalgpalliklubid need vabrikud, kus raske töö tulemusel väljuvad produktid meile naeratused näole toovad. Meil on kõik eluks vajalik olemas ja Coca-Cola plekkpurgid meid enam ei eruta, kuid jalgpalli pakub midagi unikaalset – emotsiooni ja eneseteostust. ( Järgneb järgmises numbris)

2009 SEPTEMBER JALKA

peegli peegeldused

Dmitri Kruglov vs Daniel Alves. Kaks kollast ja punane Lembit Peegli piltidelt näeme, kuidas Dmitri Kruglov Eesti – Brasiilia mängus kõigepealt koos Daniel Alvesega kollase ja siis üksinda punase kaardi teenis. Kui mehed juba püsti olid, algas kõik pehmest puudutusest. Hiljem võeti Dima kõri pihku, aga punast välgutati just talle. lembit peegel

JALKA SEPTEMBER 2009

peegli peegeldused

2009 SEPTEMBER JALKA

meistriliiga

Tippklubid otsivad mõjusa turunduse valemit Kuigi Eesti jalgpalliklubide juhid on nõus, et turundustegevus, mis meelitaks pealtvaatajad lõpuks ometi kodumaise tippliiga tribüünidele, peaks olema sage ja järjepidev, puudub siiski kindlus, kas selline rahapaigutus tuleb klubile ilma sportliku eduta kasuks. Martin Šmutov

eebilehe European Football Statistics andmetel on Eesti kõrgliiga publikuarvud Euroopas viimaste seas, jäädes alla nii Luksemburgile, Walesile kui ka näiteks Šotimaa neljandale ja Leedu teisele liigale. Euroopa vähem jälgitava meistriliiga tiitlist päästab Eestit vaid tõik, et 2008. hooaja tabelis pole kõiki Euroopa riike.

Milles on probleem?

Eesti Jalgpalli Liidu turundusjuhi Christian Happeli hinnangul pärsib kodumaise jalgpalli arengut eelkõige raha- ja ressursinappus ning varemgi esile tõstetud traditsioonide puudumine. “Jalgpallirahval on väga häid ideid, kuidas oma klubi ja Eesti jalgpalli turundada, kuid neil pole selleks kas aega või raha,” nentis Happel. Tema sõnul kulub klubijuhtide peamine aur meeskonna ehitamisse ja nii ei saa lisategevused maksimaalset tähelepanu. Happeli arvamust toetab Tallinna Kalevi juhatuse liige Raimo Nõu, kelle sõnul on klubi tänavu turunduse vallas teinud mullusega võrreldes taandarengu, sest prioriteediks on ellujäämise tagamine ja turunduse jaoks aega ei ole. “Naiivne on loota, et kõva reklaami peale hakkab rahvas kohale voorima − kahjuks on ka jalgpalliväliseid inimeste käitumist mõjutavaid tegureid palju,” selgitas Nõu. “Igatahes praegu on Kalevi prioriteediks rasked ajad üle elada.” Eesti klubidele pilluvad kaikaid kodaratesse ka välismaa meeskonnad, mis asuvad küll kaugel, kuid on interneti- ja teleriajastul kordades peibutavamad. Liverpoolis, Barcelonas ja Müncheni 56

JALKA SEPTEMBER 2009

Bayernis mängivad maailma parimad pallurid, klubid võitlevad tiitlite eest ja kodumaistel meeskondadel pole nendele õieti midagi vastu panna. “Edukaid võõrklubisid on palju kergem toetada,” mõtiskles Happel. “Ma tõesti austan koduseid fänne, kes käivad meeskonnaga kõikjal kaasas.” Nii tulebki Happeli arvates eestlastele lihtsalt aega anda, sest nii liiga kui ka klubid vajavad traditsioone, rivaalitsemist, säravaid karaktereid ja staare ning sidet kodukohaga. Sarnaselt näeb oma klubi arengut FC Flora ja Eesti Jalgpalli Liidu president Aivar Pohlak, kelle hinnangul ei ole jalgpall tavalises tähenduses toode või teenus, mida saaks tavamoel turundada. Seda seetõttu, et ala populaarsus ei seisne ainult mängu osavas müügis. FC Flora veduri sõnul on nad kujundanud selge sõnumiga jalgpalliklubi, mis soovib pakkuda jalgpalli mõtlevale

ja ala tundvale inimesele. Lisaks soovitakse, et huviline leiaks ise tee klubi juurde. “Selline tulija on läbinud kõige olulisema osa täiusliku suhte kujunemiseks vajalikust arengust − tee, millel ta on olnud ise ja kus ta on teeristidel saanud teha oma valikud,” täpsustas Pohlak. Mehe hinnangul on teiste riikide klubide ja toetajate suhe kujunenud välja just selliselt ja Floragi soovib seda teed korrata. Samal ajal antakse endale aru, et arvuti- ja teleriajastul on seda keeruline teha.

Kasutame ära arvutilembuse

Kuid Happeli arvates peaks klubid eestlaste arvutilembust just ära kasutama, sest uus meedia pakub mitmeid võimalusi enda meeskonna tutvustamiseks ja kuludki on alguses võrdlemisi madalad. “Kuid üks video ei meelita masse staadionile, sest oluline on jälle järjepidevus,” toonitas turundusjuht. Foto: Lembit Peegel

Sillamäe Kalevi fännid toetavad okupatsiooniajal loodud klubi. Aga kas nad on meeskonnaga ka siis, see peaks madalamasse liigasse pudenema?

meistriliiga Just järjepidev turundustöö on võtmefraas, mis käib korduvalt läbi nii Happeli kui ka teiste jalgpallitegelaste jutust. Nõu sõnul oli turundustöö kõige paremaks näiteks U19 eliitturniir, kus noormehed pallisid kümnete tuhandete inimeste ees, kuid nädalapäevad hiljem jälgis Eesti U21 sõprusmängu Norraga vaid sadakond inimest. “Turundus peab olema järjepidev ja mitmekülgne ning see on juba päris kallis lõbu,” lisas Nõu.

Ikka uuesti ja uuesti

Järjepideva töö olulisust rõhutab ka Nõmme Kalju juht Kuno Tehva, kelle sõnul ei maksa loota, et miski muutuks üleöö. Samas peavad klubid tema hinnangul muutma mängud atraktiivseks ja pakkuma lisaväärtusi, sest rahvast tuleb harjutada staadionil käima. Tehva sõnul võtab turundusliku lumepalli veerema lükkamine lihtsalt aega, kuid lõpuks jõuab mõte inimesteni, kelle käes on rahakott, ja nii tasub turundusse investeerimine kindlasti ära. Tema sõnul on Eestis jalgpalli juures ligikaudu 100 000 inimest, kellele ala korda läheb, ja neist pooled on jalgpalliga mitu korda nädalas seotud. 100 000 on aga arv, mis on atraktiivne igas mõttes. “Seda arvu on vaja osata müüa, sest tihti hinnatakse hoopis staadionite täituvust,” toonitas Tehva. Seetõttu heidabki ta teiste klubide suunas üleskutse: peale Kalju peab tekkima veel paar-kolm klubi, mis oleks turundusrindel aktiivsed. Ka Levadia mänedžeri Sergei Mjasnõhi sõnul oleks vaja, et klubid ennast aktiivselt ja agressiivselt turundaks, sest just nii jõuaks jalgpall kohalike inimesteni. Happelgi rõhutab, et klubid peaksid pidevalt püüdma inimesi staadionile saada ja kindlasti tuleks mõne aja tagant proovida uuesti neid meetmeid, mis esmakordsel kasutamisel ehk edukad polnud. Lisaks peaksid klubid Happeli arvates omavahel rohkem koostööd tegema, sest pole mitte ühtegi põhjust, miks näiteks FC Flora fännid ei peaks minema Nõmme Kalju või Tallinna Kalevi kodumängule, kui too klubi kohtub nende lemmikuga ja loomulikult vastupidi. “Toetajatega suhtlemine on üliolu-

line ja klubid peavad sellele rohkem tähelepanu pöörama,” kinnitas ta. Nõu hinnangul on turunduse kõrval aga sama vajalik meeskondlik edu ning edukuse olulisust rõhutab ka Eesti Jalgpalli Liidu president ja FC Flora juht Aivar Pohlak, kes just selle argumendi alusel peab Eesti klubidest parimaks turundajaks FC Levadiat, mis on peale sportliku edu suutnud klubiga liita suure noorteklubi ja arendanud välja vajaliku infrastruktuuri. “Meiegi oleme taastamas klubi sportlikku edukust, mida peame ülioluliseks tähenduseks turunduslikus mõttes, sest spordi esmaselt silmatorkav tähendus on edu,” lisas Pohlak. Happeli vaatenurk on Nõu ja Pohlaku omast veidi teistsugune, sest tema arvates ei ole edukus publiku jaoks tavaliselt esmatähtis.

Edukus on argument?

“Inimestel on erilised põhjused, miks nad mingit klubi toetavad. Enamasti on see seotud päritoluga, kuid põhjuseks pole üldjuhul meeskonna edukus – juba Nick Hornby kirjutas, et publik on tribüünidel, et 90 minutit koos meeskonnaga kannatada,” selgitas ta. Happelile sekundeerib FC Kuressaare treener ja pressiesindaja Miko Pupart, nentides, et tabeli keskosas või lõpus maadlevatel klubidel pole mõtet püssi põõsasse visata, sest publiku meelitamiseks on teisigi võimalusi ning saarlased on tänavu inimesteni jõudmisele hoopis enam tähelepanu pööranud. Kõige kasulikum publiku meelitamise nipp on Puparti sõnul suhelda sihtgrupiga vahetult ja jagada näiteks pileteid. “Oleme veendunud, et turundus ja sportlikud saavutused peavad olema tasakaalus,” tõstis Pupart esile ka väljakul toimuvat. Pupart rõhutas samas, et nad jälgivad huviga kõigi teiste klubide tööd turunduse vallas ja kindlasti oodatakse abi Eesti Jalgpalli Liidult, täpsemalt selle äsjamehitatud kommertsosakonnalt, kuid mitte reklaamirahalist, vaid pigem oleks ta huvitatud koolitustest, mis õpetaks ise tegutsema. “Eeskätt peaks abi olema suunatud õnge ulatamisele,” selgitas ta. “EJL

peaks eeskätt tegelema jalgpalli üldise fooni loomisega ja meistriliiga kui katustoote maine kujundamisega.” Pohlaku hinnangul peaks turundusüksus ehitama silla jalgpalli ja ühiskonna vahele nii äri, laste spordihõive kui ka jalgpallihuvi mõttes. Jalgpallijuhi väitel on seda üldist silda EJLil ehitada oluliselt lihtsam kui klubidel. “Üle sellise silla tulevad inimesed saavad võimaluse valida endale sobiva meeskonna ja aidata kaasa klubide, sealhulgas meie klubi arengule ning seda kõikides tähendustes,” ütles ta. Milline võiks olla meistriliiga publikuarv kolme aasta pärast, ei soovinud Happel veel ennustada, sest sellist arvu pole nad eesmärkide ritta veel lisanud, kuid mehe sõnul ütlevad nad selle mõne aja pärast siiski välja. Teisalt tõstis ta esile, et turundusosakond on töös olnud vaid neli kuud ja tööülesannete hulk on võrdlemisi suur. “Kuid see on mulle au, et saan nende probleemidega rinda pista,” lisas Happel.

Kuidas hindate enda turundustööd? FC Levadia

Pärast tehtud tööd tundub alati, et mingisuguseid asju oleks võinud teha teisiti ja mõned tegevused ei andnud soovitud tulemusi, ning seetõttu paneks hindeks tugeva nelja.

Tallinna Kalev

Eestis polegi ühtegi spordiklubi, kes teeks sihikindlat ja organiseeritud turundust. Plakatite linna riputamine ei ole veel turundus. Õigupoolest peaks hindama olematut asja.

FC Kuressaare

Eelnevate aastatega võrreldes oleme astunud suure sammu edasi ja seda näitavad ka tuntavalt kasvanud publikuarvud. Samas, alati saaks paremini, kuid neljaga võiks tegevust hinnata küll.

FC Flora

Klubi kodu väljaarendamine osutus nii kalliks ja keeruliseks ülesandeks, et pidime järele andma nii üldise struktuuri ülevalhoidmise kui ka sportliku edukuse tähenduses. Turundustööle paneks hindeks nelja. 2009 SEPTEMBER JALKA

naised

Eesti naised välismaale vutti taguma? Eesti naised ei lähe mitte ainult välismaale mehele, vaid on ennast proovile pannud ka vutiplatsil. Siiski on eestlannade katsetused jäänud amatöörvuti valda ning tipptasemel pole keegi piiri taga veel marjamaale jõudnud. malle koido

Foto: Lembit Peegel

Maaren Olander ei jõudnud mitte ainuüksi välismaal mängida, vaid olla ka edukas rahvusvahelisel tasemel kohtunik.

JALKA SEPTEMBER 2009

õige tuntum välismaal vutti tagunud Eesti tüdruk on muidugi Maaren Olander, kes juba üheksakümnendail Rootsi madalamates liigades palli taga ajas. Tema eest maksti isegi üleminekutasusid. Nüüd on Olander otsaga Inglismaal ning proovib pärast mitmeaastast pausi jalga Inglise naiste amatöörliigas. Endine Eesti tippkohtunik ning koos Kaire Kimseniga Rootsi kolmandas ja neljandas liigas vutti mänginud Olander tunnistab, et naiste Premier League’i jõudmise ambitsiooni tal siiski pole – madalamad liigad on hobi korras mängimiseks piisavalt head. “Ausalt öeldes mu praeguse võistkonna on tase nagu 1998. aastal Eestis, paljud naiskonnakaaslased alles alustavad jalgpalli mängimist,” räägib eestlannast väravavaht. Samas on Olander aastate jooksul palliplatsil, Meistriliigas meestega võidu joostes ning kõrvalt teisigi spordialasid harrastades nii palju vatti saanud, et praegune situatsioon sobib talle hästi – jalgpalli mängib Maaren nüüd oma lõbuks. Samuti on vuti sünnimaal õnne proovinud Maarja Vinkel, kes mõnda aega Worthing Town Ladies FC värve esindas. Klubi kuulub Sussexi maakonna daamide jalgpalliliigasse, mis asub Inglise naiste liigapüramiidi seitsmendal astmel. Inglismaa naiste jalgpallipüramiid

on kaheksaastmeline ning selle tipus asub 12-liikmeline Women’s Premier League – allpool seda jagunevad divisjonid regionaalliigadeks. Möödunud hooajal troonisid naiste Premier League’i tipus Arsenal, Everton (kellega ka Tallinna Levadia Meistrite Liigas piigid ristas ning suurelt kaotas) ning Chelsea – ehk siis koosneb naiste tippliiga peaasjalikult Inglise tippklubide naiskondadest.

Välismaale tööle, jalgpall lisaboonuseks

Nii Vinkel kui ka Olander olid Eesti liigas tippmängijad ning esindasid Eesti koondist. Kunagistest Eesti koondislastest on tee Saksamaale leidnud ka mõlema endine naiskonnakaaslane FC Florast Geit Prants, kes suvisel universiaadil Eesti tudengitekoondise kaptenipaela kandis. Välismaal mängivad Eesti naised ei lähe aga tavaliselt võõrsile ambitsioonika plaaniga sealsel vutimaastikul läbi lüüa, vaid sinna viib neid hoopis töö- või eraelu. Geit Prants näiteks läks algul Saksamaale lapsehoidjaks. “Vahepeal ei mänginud ma kuus aastat jalgpalli,” räägib omaaegne Eesti koondise kaitse tugitala. “Nüüd mõtlesin, et proovin jälle, ja naudin täiega Saksamaal mängimist. Siinne naiste tippliiga on ikka hoopis teine tase – trenni tehak-

naised

“

Välismaal mängivad Eesti naised ei lähe aga tavaliselt võõrsile ambitsioonika plaaniga sealsel vutimaastikul läbi lüüa, vaid sinna viib neid hoopis töö- või eraelu.

Foto: Lembit Peegel

„

se väga palju ning mängudel jagub ka publikut. Saksa naiste koondis on ju teadagi väga tugev.” Tõsi küll, eestlanna ise pallib SC Opel Rüsselheimis, mis kuulub Saksamaa Darmstadti piirkonna regionaalliigasse – seega on klubi viimastel aastatel pendeldanud Saksamaa tugevuselt kolmanda ja neljanda liiga vahel neljaastmelises liigapüramiidis. Geit õpib Frankfurdi ülikoolis sporditeadust ning tahab pärast lõpetamist kindlasti olla seotud Eesti naistekoondisega – seda heade erialateadmistega entusiastliku taustajõuna. Kõige kõrgemal tasemel mängib eestlannadest välismaal vutti ilmselt Tiit Lambini 18aastane tütar Daniela Mona, kes vahepeal ka Levadia naiskonnas pallis. Daniela kuulub suurklubi HJK Helsinki tulevikutalentide gruppi, osaleb Soome esiliiga mängudes.15-liikmelise grupi peale on tüdrukutel viis pühendunud treenerit, kes noori naismängijaid tipptasemel läbilöömiseks ette valmistavad.

Boanas: noored mingu välismaale spordikooli

Koondise peatreener Keith Boanas leiab, et ka nõrgemal tasemel välisklubis mängimine ei tule eestlannadele kahjuks. “Kasu on kindlasti sellest, et riikides nagu Inglismaa või Saksamaa

on isegi madalamate liigade tase väga ühtlane – andekaid mängijaid jagub igale poole. Seega mängivad naised nädalast nädalasse ühtlasel tasemel, ilma suureskooriliste võitude või Daniela Mona Lambin pallib praegu Soomes. kaotusteta. Uuel hooajal loodame ka Eesti naiste meistte isiklike soovituste alusel. Noortel aga riliiga võistkondade arvu vähendades on suurepärane võimalus pärast keskühtlasele tasemele viia,” arvab inglane kooli lõpetamist Inglismaa või USA ja jätkab: “Mina julgustan Eesti tüdruspordikooli stipendiumile kandideerida. kuid end kindlasti välismaal proovile Välismaa eliitspordikoolides on naiste panema, kui võimalus tekib. Poolprojalgpall väga kõrgel tasemel – just sealt fessionaalsed liigad on ju näiteks Holtulevad nende riikide naiskoondislased. landis, Rootsis, Saksamaal. Ja muidugi Muidugi peab mängija seda ise tahtma iga naisjalgpalluri unistus, USA naisning see on suur samm, aga iga selline teliiga WPS! Inglise tippklubi Arsenal jalgpallur annaks Eesti naiste jalgpallile Ladiesi tüdrukud teenivad matši eest äärmiselt palju juurde,” on Keith Boaumbes 2000 krooni, kuid neil on võinas kindel. malus heade treenerite käe all iga päev Kes Eesti naismängijaist võiks võõrjalgpalli mängida. Samuti on neil käesil läbi lüüa? pärast professionaalsed taustajõud.” “Nii Elis Meetua kui ka Eneli Sarv Kui Eesti neiul on suur tahtmine oleksid välisliigades tasemel väravavavälismaale vutti mängima pääseda, siis hid,” hindab Boanas. “Anastassia Morkuidas on mõistlik alustada? Agendid kovkina lööks WPSis särama ja vääriks ja skaudid naisjalgpallureid ju tikutule- sellist võimalust. Ave Pajo valmistaks ga taga ei aja. “Vanemaid mängijaid ko- igas liigas vastasvõistkonnale raskusi. hati siiski skauditakse, näiteks rahvusNoored Katrin Loo ja Anete Paulus koondise mängudel. Lisaks pääsetakse pakuksid kindlasti USA ülikoolidele tugevamatesse välisklubidesse treeneri- oma jalgpalliandega huvi.” 2009 SEPTEMBER JALKA

JALKA SEPTEMBER 2009

esiliiga

Flora II raske põlvkonnavahetus Tallinna FC Flora duubelmeeskond on terve hooaja virelenud esiliiga väljalangemistsoonis või selle piirimail. Tänavu verinoortele mängumeestele võimaluse andnud Flora II keeruline olukord ei ole märkamata jäänud ka klubi juhtkonnal. LENNART KOMP “Duubli olukord on väga kriitiline ja see ei ole meie jaoks märkamatuks jäänud,” ütles FC Flora tegevjuht Ljubov Lobõševa. “Oleme selle küsimusega palju tegelenud, kuid lahenduse kohta jään praegu vastuse võlgu.” Flora tütarklubidest edestab Flora II-te Valga FC Warrior ja Viljandi JK Tulevik II, pärast 24. vooru oli seitsmekordse Eesti meistri duubel eespool vaid Rakvere FC Florast, kes alustas hooaega kuue miinuspunktiga. Mitu 1993. aastal sündinud poissi ei suutnud hooaja esimese poolega neile antud võimalust õigustada. Detsembris komplekteeritud meeskonda jaanuarist juhendama hakanud Urmas Kirsi sõnul olid vaid mõned mängijad esiliiga tasemeks valmis. “Valikus oli kaks-kolm head mängijat, sama palju oli neid, kes jäid esiliiga jaoks selgelt nõrgaks,” vaagis Kirs. 24 vooru järel oli Flora II ka konkurentsitult kõige nigelama resultatiivsusega meeskond esiliigas. 17 löödud väravat oli ligi kaks korda vähem kui selles arvestuses tagantpoolt teisel meeskonnal Rakverel, kellel oli kirjas 31 tabamust. Samas oli Flora II omale lasknud lüüa 39 kolli, mis oli kahe liidri Levadia II ja Kohtla-Järve FC Lootuse järel kolmas näitaja. Kirsi sõnul raskendab tema ülesannet olukord, kus trennis käib 10−12 mängijat, lisaks üks väravavaht. See aga ei ole tingitud pallurite laiskusest, vaid rohkem mängijaid valikus polegi. Mitu meest on saanud võimaluse harjutada esindusmeeskonnaga. Nii on Kirsi käsutada vaid üks väravavaht.

“Püüdlikumatele on see preemiaks, et saavad põhivõistkonnaga harjutada,” rääkis Kirs. “Pean päeva pealt nuputama, kuidas mängida, sest mängueelses trennis ei ole kõiki mehi, kellega kohtumisele lähen.” Ka Tarmo Rüütli juhendatavast esindusmeeskonnast antavad mängijad selguvad alles viimasel hetkel. Täpsemalt pärast laupäevast Meistriliiga vooru. “Ei planeerita, et mingiks mänguks saadetakse kindlad mehed,” lausus Lobõševa. “Vaadatakse, kuidas mängija eelmisel õhtul tegutseb, ja selle põhjal otsustatakse.” Endine kaitsja Kirs näeb trennides palju vaeva, et mängijad tema nägemust paremini hoomaksid. “On oluline parandada mängulugemist ja -mõistmist,” lausus Kirs. “Näiteks Andre Frolov või Aivar Anniste suutsid mängijad tööle pan-

na, noortel on veel kogemusi vähevõitu.” Kirsi hinnangul on olukord lootusetust siiski kaugel: “Keegi ei taha, et duubel välja kukub, ja ohutsoonist väljatõusmine ei ole võimatu. Samuti pole ka väljalangemine võimatu.” Lobõševa sõnutsi on Florale samanimelise duubli osalemine esiliigas väga tähtis. “Esiliiga on eelaste Meistriliigasse. Kui me langeme sealt välja, siis II liiga ja Meistriliiga vahele jääb kuristik,” selgitas Lobõševa. Klubi tegevdirektori sõnul peaks Flora II olukorda leevendama algav kooliaasta, sest noored poisid ei saa enam kaks korda päevas trenni teha ja naasevad duublisse. Teisalt on enamik Flora II 1991.−1993. aastal sündinud poistest omaealiste koondises ja muist osaleb U19 Eliitliigas, mis annab noortele meestele kõva koormuse. Foto: Lembit Peegel

Janno Roosimets kostitab Kiviõli Tamme Autot Flora duubli eest väravaga. 2009 SEPTEMBER JALKA

II liiga

Kõige leebem mulk – Janno Jürisson Nõmme Unitedis palliv Janno Jürisson tunnistab, et jättis tippjalgpalli kerge südamega, kuid jalgpalli ei suuda jätta, kuniks jalad kannavad. Indrek Schwede II liigas palliv Janno Kui Eesti koondiFoto: Toomas Huik/Postimees/Scanpix Jürisson on oma isikliku ses mängis Jürisson elu sättinud liigakalendri äärepoolkaitses, järgi. Sõltuvalt mängude siis II liigas naudib ja treeningute ajast sätib ta keskpoolkaitse ta muid toimetamisi. vastutusrikast rolli. Seda üllatavam on kuulSeega on tema puhul da, et tippjalgpalli jättis vastuoluline, sest just Jürisson kerge südamekeskel on suurim oht ga. Sajandi alguses oli end vigastada. Eesti koondislasel kaks “Mulle meeldib operatsiooni korraga, ta keskpoolikus väga, langes Florast Viljandi seal olen mängu sees, Tulevikku. samal ajal kui äärel “Ma ei leidnud motikippusin möllust vatsiooni sealt teist korda eemale jääma,” tunvälja rabeleda,” ütleb Jü- Janno Jürisson (paremal) suurte seas: vasakul Andres Oper, keskel Aivar Anniste. nistab Jürisson. “Aga risson. “Otsustasin harima tean, et ma pole duse omandada, nüüdseks on magister tegelikult seda tüüpi mängija. Treenerina suhtumisest. Kõik tuli nii kergelt kätte metsatööstuse erialal tehtud. Väliselt teaksin täpselt, et olen äärepoolik.” ja läks kergelt ära ka. Lisaks meeskäis jalgpalliga lõpetamine väga lihtsalt Samas ei nõustu Jürisson väitega, et konnatreeningule võinuksin oluliselt ja mingit piina ei olnud: mul sai leping keskpoolikus on suurem oht vigastusi rohkem ise juurde teha. Mina jõudsin otsa ning ei mina ega klubi öelnud ega kiiresti omaealiste Eesti koondistesse ja saada. Õige kiiruse saab üles võtta just küsinud midagi.” äärel ja kui seal mängija rajalt maha kohe pakuti Eestis lepingut. Samas ei Kuus mängu Eesti koondises esinevõetakse, on see ohtlikum. olnud mul sellist tunnet, et tegelenuks nud Jürisson tunnistab, et oli tippjalg“Alles praegu on Christiano Ronaldo väärtusliku asjaga. Mulle tundus, et pallis ise oma suurim vaenlane, sest kip- sport ei ole Eestis elukutse.” äärepoolkaitsja positsiooni nii atrakpus pidevalt ära lagunema: “Eks haiget tiivseks mänginud,” selgitab Jürisson. Ometi pole Jürisson jalgpallipisikust tehakse ikka, sest see käib mängu juur“Minu ajal sellist mängijat ei mäleta.” tervenenud. Sisemine tung ajab ta ikka de, aga mul andis keha kõige lihtsamates treeningule ja liigamängudele. II liiga Praegu töötab Janno Jürisson Palktare olukordades järele: ikka hüppeliigesed ja tase on tema sõnul läinud aastatega OÜs tehnoloogi ja kvaliteedijuhina. põlved – käisin veel nüüdki operatsiooühtlasemaks ja lihtsat jalutuskäiku ei lu- Aga sisemine tung toob ta ikka pallinil. Võib-olla kummitas ka see teadmiplatsile. Selle artikli kirjutamise ajal oli bata. Nõmme United on aastaid olnud ne, kui tippjalgpallist ära tulin.” Jürissonide pere oma esiklapse ootel ja konkurentidest üle kõlavate nimede “Ju mulle ei olnud ette nähtud Janno sõnul võiks ainult uus ilmakodapoolest, kuid II liigat pole õnnestunud kaugemale jõuda,” jätkab Jürisson, nik tema senist elurütmi mõjutada. veel ära võita. kes meenutab Aivar Pohlaku kunagisi “Mängin, kuni jalad kannavad, min“Oleme küll välja võidelnud pääsu sõnu, et tegemist on kõige leebema gil viisil ikka leian tagasitee väljakule,” esiliigasse, kuid mitte teise liiga võitjamulgiga Eesti koondises. “Tegelikult räägib Jürisson. “Olen proovinud ka tena ja enne ei tahaks ära lõpetada, kui ma polegi mulk, olen Pärnus sündinud. teisi alasid, näiteks squash’i, korvpalli ja liigavõit on käes!” naerab Jürisson, kes Kui tagantjärele asju vaatan, siis minu tennist, aga eriti just individuaalalad ei lisab siiski, et esiliiga tase oleks tema puhul ei saa rääkida ka professionaalsest jaoks liiga tormiline. sobi mulle üldse.” 62

JALKA SEPTEMBER 2009

III liiga

Paide Kumakese mängijad lahendavad ristsõnu usinalt Järvamaa jalgpallipüramiidi tugevdamiseks loodud Paide Kumake ihkab tõusta II liigasse, et võtta Türi Ganvixilt tagasi Paide Linnameeskonna duubli auväärne roll. lennart komp

eeskonna eestvedaja Viljar Pennerti sõnul on Kumake kohalikus jalgpallis justkui augutäide. Tõuke võistkonna loomisekski andis treener Viktor Metsa mure, et meeskonna jagu 1991. aastal sündinud poisse oli paar aastat tagasi ripakile jäämas. Paide Linnameeskonna (LM) jaoks kael veel ei kandnud, ent noorteliiga jäi kitsaks.

“

Omalaadse rekordiga sai hakkama Kumakese keskkaitsja Allan Juhanson, kes hooaja esimese seitsme vooruga lõi kolm omaväravat.

„

“Mina olin mõned aastad vedanud Järvamaa liigas osaleva Paide Ühisgümnaasiumi (PÜG) tegemisi ja jalgpalli

organiseerimiskogemus oli olemas,” meenutab Pennert. “Kuna PÜG meestel oli samuti huvi Eesti meistrivõistlustel osaleda, ühendasime jõud.” Et esialgu oli rõhk noorematel, annab aimu ka nimi Kumake, mis on lasteristsõna. Praegu ei ole III liiga läänetsoonis mängiva Kumakese jaoks II liiga püüdmatus kauguses. Kas kõrgemale tõustes asendub nimi Kumake paslikuma nimega Kuma Kange või Super Kuma, meeskonna toetaja Ervin Runnel öelda ei oska. “Pole sellele mõelnudki,” naeris Järvamaa spordi suurtoetaja Runnel, kes on liigamängudele sõites Kumakese bussi juhtinud. “Minu jaoks on tähtis, et poistel oleks võimalus mängida.” Esimestel aastatel Paide Linnameeskonna duublina kirjas olnud Kumake kaotas selle rolli tänavuse hooaja eel, kui LM tõusis Meistriliigasse. Foto: Vitali Pavlov

Kumake ründab!

“Praeguste reeglite järgi on III liiga klubil väga keeruline olla Meistriliiga meeskonna duubel ja see ei annaks erilist efekti, samas kui II liiga klubina saaks juba kasutada ühist nimekirja ja mängijaid kergemini liigutada,” selgitas olukorda Pennert. “Meie ülesanne on tõusta II liigasse ja nõuda duublistaatus tagasi!” Pennerti kinnitusel on kõik meeskonnaliikmed ka usinad ristsõnade lahendajad. Välismängudele sõites on värskeimad mõistatused kõigil kaasas.

Sel aastal kolm kodustaadionit

Sel hooajal on Kumake Paide meeskonnana kasutanud kolme kodustaadionit: kodulinnas, Türil ja Rakveres. LääneVirumaa pealinnas esimese kodumängu pidamine oli tingitud Paide Linnastaadioni viletsast olukorrast, samal põhjusel on vastaseid võõrustatud ka Türil. Tänavu sai omalaadse rekordiga hakkama Kumakese keskkaitsja Allan Juhanson, kes hooaja esimese seitsme vooruga lõi kolm omaväravat. Neist mängudest sai Kumake ühe võidu, viigi ja kaotuse. “Kui Saaremaal juba kolmas tuli, siis oli keskkaitsepartneri ainus reaktsioon kõva naerulagin,” meenutab triatleet Ain-Alar Juhansoni vennapoeg. “Mingi hetk ei julgenud oma pead ja jalgu pallile vahele panna, aga kui pärast selge peaga järele mõtlesin, siis edaspidiseid mänge ei ole see mõjutanud ka.” Kõik kolm omaväravat lõi Juhanson väravavaht Raiko Metsale, kes muutus omamoodi ebaõnne talismaniks. “Meeskonnakaaslased kohe kartsid _ kui Raiko väravas on, siis tuleb ka minul omavärav,” rääkis Juhanson. 2009 SEPTEMBER JALKA

IV liiga

Jamaica bobimeeskonnast sai Navi Vutiselts

äesolevast hooajast Eesti IV liigas mängiv Navi Vutiselts loodi kolm aastat tagasi, kui Navi küla vutisõbrad tagusid palli klubi ühe asutaja Jaanus Trolla suitsusauna taga. Siis rajati Navi küla jalgpalliväljak, kus mängiti juba suurema seltskonnaga. Veebruari alguses 2009 ja vahetult enne tähtaja kukkumist registreeriti meeskond jalgpalliliidus. Jalgpallitaustaga mängijaid meeskonnas polnudki ja suurel platsil mängiti esimest korda eelmise aasta maakonna meistrivõistlustel. “Olime nagu Jamaica bobimeeskond!” iseloomustab meeskonda üks selle loojaist Mario Pajustik, kes ise on mängijana üles antud hoopis Tartu SK 10 Premiumis. Praegu pole klubis ühtegi jalgpalli taustaga mängijat. Klubis mängivad laskesuusatajad Margus Ader, Uku Vislapuu, suusataja Priit Talves ning kunstnik Navitrolla vennad Jaanus ja Agu Trolla. “Esimesed kontrollmängud olid kohutavad,” meenutab Pajustik, kes kavatseb minna treenerikursustele. “Liikumisi ei olnud, mehed lihtsalt jooksid. Püüdsime enne liigahooaega võimalikult palju sõprusmänge pidada, treenisime Põlva Lootospargis. Esimese liigamängu saime pähe 2:10, aga juba kolmanda või neljanda mängu võitsime. Nüüd aga võitsime esimestena liidermeeskonda EMÜt!” Hooaja teisel poolel on aga lisandunud suureskoorilisi kaotusi, sest meeskonnal puudub vastupidavus. Hoopis paremini läheb maakonna meistrivõistlustel, kus võideti kõik alagrupi mängud. “Maakonna meistrivõistlustel saame kasutada ka neid mängijaid, kes on meile juurde tulnud, aga keda me ei saa enam registreerida liigamängude tarvis,” seletab Margus Ader. 64

JALKA SEPTEMBER 2009

Mario Pajustik lisab, et maakonna meistrivõistluste tase on IV liigast kõrgemgi, sest näiteks Kuperjanovi pataljonis mängib ka Meistriliiga kogemusega pallureid. Aga Pajustiku arvates mõjutab edukat esinemist Võrumaa meistrivõistlustel seik, et klubi üks sponsoritest Trendwood on pannud maakonna meistritiitli eest välja preemia. Aga ka tema tunneb heameelt edu üle maakonnas, sest seal alistati 5:0 igipõline kodune konkurent FC Aspen, kust Mario eelmisel aastal lahkarvamuste tõttu lahkus. Kahe klubi suhted on head ja Mariogi räägib: “Mõlema meeskonna koduväljak on Väimelas ja teineteise mänge käiakse võimaluse korral vaatamas. Oleme korraldanud ühise peogi.” Margus Ader tunnistab, et praegu ollakse liigas siiski üks kehvematest ja järgmisel aastal tahetakse tulemusi kindlasti parandada. Meeskonna plussiks on võitluslik sisekliima, aga positiivne on ka asjaolu, et II liigas palliva Võru JKga tehakse ühiseid treeninguid. “Olen ise spordimees ja tahan ka jalgpallis areneda,” räägib Margus Ader. “Eesti laskesuusatamiskoondises peatreeneriks olnud Anatoli Hovantsev oli

selline jalkafänn, et vahel rääkis ta veel kaks nädalat pärast mõnda kõva vutitrenni, kes mida valesti tegi. Emotsioonid keesid nii üle, et näis, nagu oleks trennis mängitud jalgpall tähtsam kui olümpiamängud laskesuusatamises!” “Järgmiseks aastaks on meil kõvemad plaanid ja tahame juba sügisel hakata põhja laduma,” ütleb Mario Pajustik, kes ise kuulub Eesti koondisse tuletõrjespordis. “Käiksime jõusaalis, jookseksime ja harjutaksime Põlva Lootospargi kunstmurul. Saalitreeninguid ei teeks, sest suure platsi tunnetus võib kannatada.” Treeningut peab Mario väga oluliseks, sest ta on kogenud, et sõprusmängud neid ei asenda: “Palli vastuvõtt ja sööt lagunevad ära. Meiegi tagasiminek on olnud kõva. Olime vahepeal liigas isegi 6. kohal, aga nüüd oleme vajunud viimasteks.” Kuigi Võrumaa esimesteks aladeks on ikka võrkpall ja suusatamine, ütleb Mario, et jalgpall on kahe viimase aastaga teinud tugeva arengu. Ka Navi meeskonda toetavad näiteks Vastseliina vallavalitsus, Võrumaa Kultuurkapital, Trendwood, Ader Kinnisvara ja pubi Õlle 17. Indrek Schwede

Navi mängijaist on kõige kõrgemale (punases) kerkinud Tiit Pruuli.

rannajalgpall

Nõmme Kalju triumfeeris teist aastat järjest Rannajalgpalli meistriliigas ei leidunud teist hooaega väärilist vastast Unibet/Nõmme Kaljule, kes surus rivaalid ühtlase koosseisu ja tugeva häälestusega põlvili. LENNART KOMP “Suutsime kõikides mängudes olla stabiilsed ja suhtusime igasse kohtumisse, nagu sõltuks sellest meistritiitel,” analüüsis edu põhjuseid Kalju kapten Andreas Aniko. “Võrreldes eelmise aastaga tuli ainult paar meest juurde ning nemadki sulandusid kenasti punti.” 16 kohtumisest võitis Kalju 14, alistudes vaid Varletonile ja S.C. Real/Triobetile. Aniko hinnangul võinuks hooaja ideaalselt õnnestunuks lugeda, kui ka neid allajäämisi suudetuks vältida. Kalju kapteni sõnul ei saa meeskonna edus üle hinnata mängiva treeneri ülesannetes oleva Marek Marksoni panust. “Markson on aastaid olnud rannajalgpalli täielik fanaatik ning võib öelda, et tema teab sellest alast rohkem kui keegi teine Eestis,” ei hoidnud Aniko kiidusõnu tagasi. “Tänu temale saavutasime selle tiitli.” Liiga kaks parimat väravakütti Indrek Siska ja Andrus Mitt, vastavalt 23 ja 20 tabamusega, kuulusid aga Betooni ridadesse. Kokku sai Betoon kirja 80 tabamust. Kahe ässa kõrval jäi kaaslaste panus nõrgaks ning avaetapil kaotatud punktid jätsid Betooni tagaajaja rolli juba pärast esimest tõket. “Mõnikord tundus, et olen üksi väljakul – kui mina ei löönud, ei teinud seda ka kaaslased ning lõpuks jõudsid sihile vastased,” kahetses Siska. “Meil on vaid üks-kaks meest, kes suudavad mängu otsustada.” Plusside tulpa kirjutaks Siska meeskonna arengu ja klapi leidmise, kuivõrd hooaja eel tõmbas Betooni sinise särgi selga palju uusi mängijaid, kellel kulus üksteisega harjumiseks aega. Siska sõnul ei ole Betoon noort verd ja tulevikumehi kasvatanud, kuid hindab seda võistkonna ning koondise arengu seisukohalt hädavajalikuks.

Unibet/Nõmme Kalju mängija Aleksander Saharov oma paremat jalga tagasi ei hoidnud.

Oma klubi arengu kõrval jäi Haavistu rahule ka liiga 1. Unibet/Nõmme Kalju 16 14 2 72:34 41 edusammudega. Tihenevas 2. Betoon 16 12 4 80:43 34 konkurentsis on meeskon3. S.C. Real/Triobet 16 11 5 76:55 34 nad treeningutele rohkem 4. Varleton 16 10 6 57:50 27 pühendunud ning kui varem 5. H2O/Vaprus 16 9 7 68:64 25 tuldi enne etappe mõnel korral 6. ValiceCar Pärnu 16 8 8 70:58 24 kokku, siis nüüd käib enami7. A&A Kinnisvara/Aeg 16 5 11 53:70 14 kes meeskondades järjepidev 8. Saku Sporting 16 3 13 39:82 8 töö. Samuti mängiti sel aastal 9. Beregy United 16 0 16 30:89 0 esimest korda kolm 12 minuti pikkust kolmandikku. Suuna tagalat kindlustada võttis “Igas meeskonnas oli huvitavaid tänavu S.C. Real/Triobet, kes tõi kogemängijaid ning koondise laagritesse ja numate liivaspetside kõrvale järgmise trennidesse kavatsen uusi nägusid kaapõlvkonna mängijaid. Nii Reali kui sata,” pidas Haavistu plaani. koondise mängiva treeneri Kert HaaHaavistu sõnul oli ka oluline, et vistu sõnul ei suudetud tänavu veel piihooaja keskel tehti kohtunike seas suursavat stabiilsust leida. puhastus, mille tulemusena viimased “Kui meeskond oli häälestunud, suutsime kõik mängud võita, kuid para- etapid olid vilemeeste poolest priimad. Hooaja järel saavad koondislased mõnku jäi vahel maksimaalsest pingutusest vajaka ja sinna nahka läks ka tiitel,” sõnas da aega puhata ning võrreldes tänavuse tänavusega tahab Haavistu rahvusesinHaavistu, kelle hoolealused lõpetasid hooaja kolmandana. “Potentsiaali poolest dusega märtsi asemel alustada juba selle aastanumbri sees. oleme üks tugevamaid meeskondi.”

Rannajalgpalli meistriliiga tabel:

2009 SEPTEMBER JALKA

lisaaeg

Arnold Pihlak − täitsa vunts suurte seas

Lembit Peegel seebikaga tööl

Aastatel 1928-1929 Euroopa ühes kõvemas profisatsis pallinud Arnold Pihlaku päevik on tänuväärt lugemismaterjal. Näib, et kirjutatud on enese tarbeks, sestap on kirjapandu avameelne ja selles puudub poos või püüe end paremana näidata. Vahva on ju lugeda, kuidas 44 korda Eesti koondises mänginud Pihlak kirjutab, kuidas ta treeninguil ei andnud oma kehale armu ja tegi nii, nagu see oleks “mõne võõra oma”. Ja tasugi tuli mänguminutite näol: “Nüüd teen siis ka lehe lahti. Oh sa poiss, minu pilt seisab seal! Vaatan ja loen, imestan ise ka.” Ja teisal enne tähtsat Viini (sisuliselt Austria) karikavõistluste mängu Westmarki vastu: „Nüüd juba tõstan särgi pingi pealt, et selga tõmmata, kuid nii hea meel on, et naeratus käib üle näo. Et seda teistele mitte näidata, tõmban särgi ruttu üle pea. Nüüd olin juba täitsa korras. Vaatan salaja peeglisse, et mis nägu ma ka olen. Oi, eht proff, mis proff. Naeran mõttes natuke, et olen täitsa vunts küll. Olin väga rõõmus, kui nägin peeglist ennast. Ilus lilla särk seljas, mida ehib rinnas olev märk nimega Austria. See käib kui unistus läbi pea, et kui ma oleks ka nii olnud. Olin nii rõõmus, et ei tulnud meeldegi, et ma ise olingi seal peegli ees.” Selles mängus pallis Pihlak kahe maailmasõja vahelise aja maailma ühe parima mängija Mathias Sindelari kõrval vasaksisemisena. Koosseisus oli ka hilisem Šveitsi riivi leiutaja Karl Rappan jmt kuulsused. Ja mäng kulges nõnda: „Vile oli, lõime lahti ja kukkusime kohe pressima, aga poisid tegid liiga palju triblasid. Esimene poolaeg lõppes 2:0 meie kasuks. Lõin mõlemad väravad. Nii, kui esimese sisse viskasin, rahvas teadis juba nime ja tehti igavene braavo. Nüüd olin nii rõõmus, et ei tea, mida teha. Nüüd olin ise see, mida enne teistest arvasin.” Eestis pole ükski väljakumängija kunagi mänginud nii kõvas klubis, kui omal ajal oli Viini Austria. Tõsi, hooajal 1928/1929 oli Viini Austria riigi meistrivõistlustel kaheksas, kuid hakkas tõusma ja võitis 1933. aastal Mitropa karika − saavutus, mis võrdus tollal Euroopa klubide meistritiitliga. Aga Sindelarist, Rappanist, Kurzist, Viertlist ja teistest, kes ülalmainitud mängus Pihlaku kaht väravat nägid, kujunes välja kolmekümnendate aastate Austria koondis, mida nimetati imemeeskonnaks. Pihlaku meeskonnakaaslased kaotasid 1934. aasta MMi poolfinaalis tulevasele maailmameistrile Itaaliale 0:1. Ajakiri Jalka hindas oma juuninumbris Arnold Pihlaku Eesti kõigi aegade neljandaks jalgpalluriks Mart Poomi, Evald Tipneri ja Andres Oper järel. Kaks esimest on väravavahid ning Oper pääses Pihlakust ette seetõttu, et kunagine Viini proff oli välismaal lühiajaliselt ning käreda talve tõttu ei saanudki osaleda Austria meistrivõistluste edasilükatud mängudes. Aga raamatu juurde tagasi: kas mõni jalgpallur tänapäeval ka päevikut peab? Milline mõnu oleks seda trükitud kujul paarikümne aasta pärast lugeda!

Enne Eesti – Brasiilia Foto: Heiki Rebane mängu korraldatud pressikonverentsil nähti meisterfotograaf Lembit Peeglit tavalise seebikarbiga pilte klõpsimas. Kolleegid sosistasid, et vanameister on oma profikaamera koju unustanud. Aga võta näpust! “Polnud ju mõtet mõne pildi pärast viit kilo aparatuuri kaasa vedada,” seletab Jalka fotograaf Lembit Peegel. “Tänapäeval on seebikate kvaliteet hea ja nendega saab ka häid pilte teha. Proff peab oskama ka nendega pildistada. Samamoodi peab ju klaverimängija hakkama saama tavalisel klaveril. Omal ajal Smenaga olnuks ehk raskem korralikke pilte teha, aga võib-olla oleks ka sellega hakkama saanud!”

JALKA SEPTEMBER 2009

Plangupiletiga säästutribüünil Foto: Lembit Peegel

Hiiu staadionil on Eesti tuntuim säästutribüün – plangutagune, kust piletit ostmata võimalik Nõmme Kalju mänge vaadata. Mitmed klubid on seks puhuks teinud väljastpoolt staadioni vuti jälgimise raskeks ja paigutanud segavale kõrgusele näiteks reklaame. Hiiul saab aga endiselt nautida säästutingimusi koos selle juurde kuuluva luksusega otse pudelist märjukest kulistada. Mehepoegi ei meelita piletit ostma isegi kaunis fotograaf. Uudistamist on niigi küllalt.

Kaká rahvusvaheline seiklus Eesti – Brasiilia maavõistluskohtumi- Foto: Lembit Peegel se eelsel päeval massööriga Tallinna vaatamisväärsustega tutvumas käinud ning linnahalli juurest politseinike abiga hotelli tagasi toimetatud Kaká seiklused leidsid rahvusvahelises meedias vaat et rohkem kajastust kui mäng ise. Peale kõikvõimalike ingliskeelsete spordiportaalide kirjutasid Kaká eksirännakutest ka Hispaania tähtsamaid väljaandeid Marca, Araabia Ühendemiraatide suurim päevaleht Gulf News, aga ka näiteks jaapanikeelne Yahoo uudisteportaal. Tõusva päikese maa alamad said Need jalad eksisidki Tallinnas ära. teada, kuidas tubli politseipatrull Kaká ära tundis ning eksinud jalgpallitähe hotelli tagasi viis. Õnneks järgmisel korral Kakál Tallinnas orienteerumisega probleeme olla ei tohiks, sest mängu eel kingiti talle Tallinna kaart.

2009 JUULI JALKA

JALKA SEPTEMBER 2009