JALKA (mai 2010)

Page 1

hind 29 krooni mai 2010

mart poom

naaseb Eestit uueks looma Eesti tabloode olukord Kaka meie huumoriklassikas Aivar Kuninga jalgpalliõukond Sindi noortel vutimeestel teine temperament Postrid: Joel Lindpere / Damien Duff ISSN 1736-7379

Pluss: Hannaliis Jaadla, Aleksei Jahhimovitš, Martti Pukk, Sergei Lepmets, Marko Pärnpuu, Helen Soosalu, Alen Stepanjan, Freddy Adu, Jõhvi Orbiit, Rummu Dünamo, Tallinna Olympic, 2010 MAI JALKA 1 Ambla Vallameeskond, Madridi Real vs Barcelona


Triobet armastab sporti

www.triobet.com

Triobet n端端d sinu taskus


sisukord

hind 29 krooni mai 2010

Kaanelugu

mart poom

naaseb Eestit uueks looma Eesti tabloode olukord Kaka meie huumoriklassikas Aivar Kuninga jalgpalliõukond Sindi noortel vutimeestel teine temperament Postrid: Joel Lindpere / Damien Duff ISSN 1736-7379

Pluss: Hannaliis Jaadla, Aleksei Jahhimovitš, Martti Pukk, Sergei Lepmets, Marko Pärnpuu, Helen Soosalu, Alen Stepanjan, Freddy Adu, Jõhvi Orbiit, Rummu Dünamo, Tallinna Olympic, Ambla Vallameeskond, Madridi Real vs Barcelona

Esikaanel: Mart Poom Foto: Stuart MacFarlane Nr 5 (29) 2010

24

Mart Poom naaseb hilissuvel perega Eestisse. Ees ootab töö oma jalgpallikooliga ja endise koduklubi Flora süsteemi korrastamine. Poom tahab tasuda võla Eesti ees ja võib-olla kunagi jälle Inglismaale tööle minna.

Eesti Jalgpalli Liidu ajakiri Ilmub 12 korda aastas

Persoonid & intervjuud

Peatoimetaja: Indrek Schwede indrek@jalgpall.ee

Fotograaf: Lembit Peegel Ajakirja makett: Jaanus Samma Kujundaja: Kaia Saaremets

Kolumnid

Keeletoimetaja: Egle Pullerits

8 11

Indrek Schwede Tarmo Poborsky Tuule

Reklaam: Heili Horn heili@jalgpall.ee Kolleegium: Ülev Aaloe, Lennart Komp, Neeme Korv, Aivar Pohlak, Indrek Schwede, Anu Säärits, Mihkel Uiboleht, Vaapo Vaher

Rubriigid

28

Väljaandja: Eesti Jalgpalli Liit Tellimine: 627 9960 www.post.ee Tellimishinnad: Aasta 348 krooni Poolaasta 174 krooni

Siit ja sealt Lembit Peegel Jalka tuleb külla Sina oled kohtunik Lisaaeg

4−7 22 28 41 66

Liigad

Toimetuse postiaadress: Jalka, Eesti Jalgpalli Liit, Asula 4c, 11312 Tallinn Trükitud printallis

Sünnipäevad mais: 02.05 Janek Meet (36) 02.05 Ain Karutoom (46) 03.05 Tiit Kõmper (46) 04.05 Daniil Savitski (21) 04.05 Sergei Kuzmitšev (52) 06.05 Aleksandr Dubõkin (27) 07.05 Mait Toom (20) 07.05 Sander Puri (22) 07.05 Eino Puri (22) 08.05 Kennet Jädal (20) 08.05 Dmitri Ustritski (35) 09.05 Sten Klaasen (28) 11.05 Christian Happel (33) 11.05 Meelis Eelmäe (37) 11.05 Eduard Võrk (59) 12.05 Aivar Priidel (33) 12.05 Aleksei Kapustin (45) 14.05 Pavel Londak (30)

14 15 16 44 54 57

Aleksei Jahhimovitš Marko Pärnpuu Hannaliis Jaadla Freddy Adu Aivar Kuninga jalgpalliõukond Helen Soosalu

Toimetaja: Lennart Komp lennart@jalgpall.ee

14.05 Martin Reim (38) 16.05 Martin Haljak (20) 16.05 Tanel Võtti (22) 16.05 Taavi Rähn (29) 18.05 Saskia Sonnberg (19) 21.05 Mario Hansi (23) 21.05 Rait Kuusk (24) 21.05 Eiko Saar (29) 22.05 Mikk Reintam (20) 24.04 Aiko Orgla (23) 24.05 Ainar Leppänen (38) 25.05 Gert Kams (25) 25.05 Dmitri Kruglov (26) 25.05 Mati Lember (33) 25.05 Andre Anis (35) 27.05 Eneli Vals (19) 27.05 Igor Morozov (21) 28.05 Dmitri Vinogradov (36)

38

12 16 60 61 62 63 64

Meistriliiga Naised Esiliiga II liiga III liiga IV liiga Rannajalgpall

Muu Eesti – Soome maavõistluse eel Kaka ja Eesti huumoriklassika Eesti staadionite tablood El clasico Madridis: Real vs. Barcelona

20 38 42 47

Postrid

42

Joel Lindpere Damien Duff 2010 MAI JALKA

3


siit ja sealt

Telefonitorge Läti meistrisarjaklubis Riia Jauniba mängiva Alen Stepanjani (18, pildil) kohta liikusid jutud, et Eesti noortekoondisi (U16, U17, U18, U19) esindanud noormees hakkab edaspidi esindama Armeeniat. Jalka uuris asja. Kas otsustasid tõesti hakata edaspidi esindama Armeeniat? Tegemist on pigem kõmuga meedias. Tekkis küsimus, kas oleksin nõus esindama Armeeniat juhul, kui mind Eesti koondisse ei valita. Aga kui loogiliselt mõelda, siis Eesti ju topeltkodakondsust ei tunnista. Mina olen Eesti kodanik ja kodumaad vahetama ei hakka. Küsiti Armeeniast? Jah, mind kutsuti nende U21 laagrisse, et näha ja tutvuda. Nad olid ka naljamehed, sest pakkusid mulle kodakondsust, ilma et oleksid mind üldse mängimas näinud.

näha. Eesti stiil on ju läänelik, Armeenia oma lõunapärane. Olen eluaeg Eestis mänginud, oleks huvitav teada, kuidas end armeenlaste hulgas tunneksin. Mul on tegelikult suur soov koondisekarjääri teha, sest see on aken Euroopasse. Kaalusin oma šansse Eesti U21 koondisse pääseda ja leidsin, et neid on vähe. Eestis on korraga peale tulnud suur hulk tugevaid mängijaid ja tase on väga kõva. Seepärast mind armeenlaste kutse rõõmustas. Kas võiksid sel eesmärgil kodakondsust vahetada? Kindlasti mitte. Vanematega on sellest juttu olnud ja otsus tehtud. Soovid soovideks ja pakkumised pakkumisteks, aga Eesti kodakondsust ma ei vahetaks. Mu ema on pooleestlane ja Foto: Lembit Peegel poolsoomlane, aga meil on peres eestilik mentaliteet. Passivahetus oleks patriootlikult vale tegu. Siis pead ikka ise Eesti koondisse murdma! Täitsa nõus – ainult seda tulebki üritada. Mängin praegu Lätis ja seal loodetavasti arenen. Pealtnäha tundub, et Eesti ja Läti on sarnase tasemega, aga sealne liiga on tempokam. Viljandi Tulevikus mängisin kuues Meistriliiga mängus ja nüüd olen saanud platsile kahes Läti meistrisarjamängus. Esimeses mängisin 36 minutit, siis terve poolaja ja pidin Liepaja Metalurgsi vastu põhis olema, aga mul on eksamid. Sealne lühisööduline mäng mulle istub, olen nihkunud äärele ja olnud isegi ründes. Olen 168 sentimeetrit pikk ja pean üritama oma trumpe maksma panna.

Sa ei läinud nende laagrisse? Mul polnud võimalust minna. Aga nad tulevad siia – 20. mail on Eesti–Armeenia U21 EM-valikmäng ja nad küsisid, kas oleksin nõus nendega paar trenni kaasa tegema. Kust nad sinust teada said? Armeenlastel on üle Euroopa oma diasporaad. Üks inimene lausa otsib üle Euroopa armeenlasi ja minu avastas ta perekonnanime järgi. Kui selgus, et üks mu vanemaist on armeenlane, helistati Armeenia jalgpalliliidust. Tahaksid minna Tallinnas nende treeningule? Läheks jah, sest endal on huvitav taset

Kõige kallim koll

Kõige parem tõrje

FC Kuressaare

Tallinna Levadia

Martti Pukk

Väravaid on löödud nii palju ja pika aja jooksul, et raske on valikut teha, aga tõenäoliselt on kõige tähtsam ja kallim nendest FC Kuressaare eest eelmisel hooajal Florale löödud värav. Meie poole pealt tuli pikk pall, ei mäleta, aga vist väravavaht lõi käest, Flora keskkaitsja sai palli ja eksis selle omaksvõtmisel nii, et pall jäi täpselt mulle ette. Lükkasin selle kaitsjast mööda ja vaatasin, et Mihkel Aksalu tuleb hooga vastu ning teda ennetades lõin välisküljega täpselt paremasse ülanurka. Sellel hetkel oli lihtsalt väga hea tunne, sest suurele Florale polnud ma varem väravat löönud ja pärast osutus see veel ka võiduväravaks ning ajalugu oligi tehtud!

4

JALKA MAI 2010

Foto: Lembit Peegel

Sergei Lepmets

14aastaselt TJKga Peipsi Cupil mängides kohtusime poolfinaalis Zaporižžja Metalurgiga. Vastane pääses karistusalas kahelt meetrilt löögile, kuid aimasin löögi suuna ära ja klaarisin olukorra. Tänu sellele suutsime hoida seisu 0:0, kuid lõpuks läks mäng penaltitele, kus kaotasime siiski kahjuks 2:3.

Foto: Lembit Peegel


siit ja sealt PUBLIKU EDETABEL

meistriliiga 1. Tallinna FC Flora

9

7

0

2

17:9

21

2. Tallinna FC Levadia

9

6

3

0

21:3

21

3. Narva JK Trans

9

6

1

2

11:5

19

4. JK Sillamäe Kalev

9

5

2

2

17:9

17

5. Nõmme JK Kalju

9

4

2

3

15:12 14

6. Tartu JK Tammeka

9

4

2

3

15:13 14

7. Viljandi JK Tulevik

9

2

1

6

3:11

7

8. Kohtla-Järve FC Lootus

9

2

0

7

4:15

6

9. FC Kuresseere

9

1

2

6

7:18

5

10. Paide Linnameeskond

9

1

1

7

5:20

Tänavune publiku edetabel teeb murelikuks: esimese 9 vooru jooksul on keskmiseks pealtvaatajate arvuks 157. Mullu samal ajal oli see number 175. Loodetavasti toovad soojad ilmad, tasavägised mängud ja tihe turniiritabel inimesi juurde ning mulluse aasta keskmine (194) saab ületatud. Tänavu on märgatavalt langenud Kalju külastatavus – mullu samal ajal oli see number 314,5. Tabelis meeskonna järel publiku koguarv ja keskmine pealtvaatajate arv.

4

Meistriliiga aprillikuu

2040

226,5

2. Kalju

1800

200

3. Levadia

1603

1 78

4. Lootus

1 5 74

175

5. Tammeka

1478

164

6. Flora

1440

160

7. Trans

1268

141

8. Paide

1175

130,5

9. Tulevik

1072

119

712

79

10. Kuressaare

väravakütid

sümboolne 11

Tavapäraselt toetusime kuu koondise tegemisel vooru sümboolsetele koondistele. Seekord mahtusid arvestusse kõik aprillikuu neli vooru (6.–9.). Tähelepanuväärne on see, et kõigis vooru koondistes oli Tammeka keskkaitsja Kaarel Kiidron! Ka neil, kes valiti sinna kahel korral, polnud oma kohale konkurente. Seevastu koguni viiel positsioonil on mängija, kes valiti aprillis vaid korra vooru koondisse. Teist kuud järjest “juhendab” meie pabermeeskonda Tammeka peatreener Marko Kristal.

1. Tarmo Neemelo 2. Aleksander Tarassenkov 3. Juri Jevdokimov 4. Vladislav Ivanov 5. Vitalis Stankevicius 6. Oliver Konsa 7. Dmitri Skiperski 8. Vitali Leitan 9. Ingemar Teever 10. Mikk Laas

Rauno Alliku (1) Flora

Aleksandr Tarassenkov (1) Sillamäe

Taijo Teniste (1) Levadia

1. Sillamäe

Tallinna FC Levadia JK Sillamäe Kalev Nõmme JK Kalju Tallinna FC Levadia JK Sillamäe Kalev Tallinna FC Flora FC Kuressaare Tallinna FC Levadia Nõmme JK Kalju Tartu JK Tammeka

6 4 4 4 4 3 3 3 3 3

Vladislav Ivanov (1) Levadia

Ken Kallaste (1) Nõmme kalju

Kaarel Kiidron (4) Tammeka

Siksten Kasimir (2) Flora

Aleksei Naumov (2) Sillamäe

Mait Toom (2) Tammeka

Jüri Jevdokimov (2) Nõmme Kalju

Gert Kams (2) Flora

Peatreener: Marko Kristal(2)

2010 MAI JALKA

5


siit ja sealt

kuu

+

Andres Oper avas pärast aasta ja poole kuu pikkust pausi oma väravakonto ametlikes mängudes.

kuu

-

Raio Piiroja jäigi kõksima Norra tugevuselt teise liigasse.

kuu

?

Kas Eesti suudab pärast 73aastast vaheaega viimaks võita Soomet (21. mail)

180

... last osales jalgpalliliidu suvelaagris 2008. aastal

550

... last osales jalgpalliliidu suvelaagris 2009. aastal

1120

... last osaleb jalgpalliliidu suvelaagris 2010. aastal

6

JALKA MAI 2010

Rahvajalgpalli liiga alustab võimsalt: 67 võistkonda, 15 maakonda! Kui Eesti Jalgpalli Liit otsustas ellu kutsuda Rahvajalgpalli liiga, ei osatud oodata, et võistlused nii populaarseks osutuvad – juba avahooajal registreerus 67 võistkonda! “Täiskasvanute meistrivõistlustele registreeris end tänavu 169 ja noorte meistrivõistlustele 275 võistkonda. Rahvajalgpalli liiga 67 võistkonda lisaks on suur õnnestumine,” kommenteeris EJLi president Aivar Pohlak. Uues liigas on väga huvitavaid osavõtjaid. Oma võistkonna panid välja Eesti muusikud, fänniühendused Roosad Pantrid ja Jalgpallihaigla, Eesti Jalgpalli Liit, mitmete jalgpalliklubide eestvedajad, sõpruskonnad, ettevõtjad ja aktivistid. Tuntud spordiajaloolane Tiit Lääne registreeris liigasse oma kodukandi võistkonna Vaimastvere Illi, kes peab kodumänge Lääne isiklikul koduaiastaadionil Paduveres, ajakirjanik Ott Järvela osaleb koos endiste koolikaaslastega võistkonna Mustamäe Gümnaasiumi Keemik koosseisus. Osaleb ka mitu naiskonda ja segavõistkondi. Jalgpallikaardile tekivad mitmed väikesed ja huvitavad paigad: Võnnu, Puhja, Rannu, Lümanda, Pühalepa, Kuremaa, Olgina, Laheda, Tori, Pärnu-Jaagupi, Audru, Kurla jne. Seejuures on Rahvajalgpalli liigas esindatud kõik 15 maakonda! Järgnevalt moodustab jalgpalliliit regionaalsel printsiibil alagrupid, mille paremad pääsevad kohamängudele. Liiga võitja saab preemiaks mängu A. Le Coq Arenal, kus nende vastaseks on endised Eesti koondise tipud. Alagrupimängud kestavad maist kuni augustini, kohamängud peetakse septembris ja oktoobris. Lisainfo: www.jalgpall.ee/rj_league.php

Osalejad (seisuga 26.04.2010): Harjumaa: Eesti Jalgpalli Liit, Roosad Pantrid, LNSK Kreštšatik Varium, Kuusalu JK Rada N, FC Jott, Scanweld FK, FC G-Force, Kiili SK, SK Dnipro, FC Zuk, Eesti Muusikute Koondis, iTeam, Mustamäe Gümnaasiumi Keemik, FC Lebo Ülesanne, Vihased Koprad, Jalgpallihaigla Kotis!, T-77 Hiiumaa Pühalepa spordiklubi Ida-Virumaa FC Asevere, Viru Vangla, Kuremäe, Askele, Olgina, Stokker/Euronics, Rapid, Narva Elektrijaamad, Narva Kordon, Narva-Jõesuu, Õlletehas, PSK, Gol Jõgevamaa FC Tabivere Järelkasvukoondis, FC Kuremaa, SK Sordi, Vaimastvere Illi, SK Noorus 96 N

Järvamaa Kurla, Paide Jalgpallilabor Läänemaa Taebla JK, Risti JK Lääne-Virumaa FC Viru-Jaagupi, FC Kunda Põlvamaa SK Laheda, JK Mõisa Dynamo Pärnumaa FC Pomm, JK Pärnu-Jaagupi, Tori Põrgulised, FC Shark United Audru, Nõmme Õllekas Raplamaa Kohila Püsimatud Saaremaa Lümanda, FC LOCO Tartumaa FC Veeriku, FC TVK, Võnnu SK, FC Kiired Jalad, JK Puhja, JK Ropka Korpus Tartu, Fauna naiskond, Rannu Valgamaa FC Otepää ja Sõbrad Viljandimaa SK Tääksi II, Felix Võrumaa SK Roosu/Osula, JK Kose

kirjakast Tere, Indrek Schwede! Jalka aprillinumbris avaldatud kirjutise – millesse ma tookord eriti ei süvenenudki – mõjul lugesin läbi Voldemar Õuna “Uue evangeeliumi”. Aitäh soovitamast! Samas on kahetsusväärne, et Te peategelase sünniaastaga nii jämedalt eksisite. See viga tuleks uues numbris kindlasti õiendada. Kommentaariks lisaksin, et Õuna jalgpallikarjääri (mitte ühtki koondisemängu ega meistritiitlit) ei saa ju edukaks pidada. Selle katkestas sõda ja lõpetas tuberkuloos. Viimast asjaolu võinuksite artiklis mainida; miks mitte lisades, et tänu noorpõlve jalgpalliharrastusele õnnestus tal tolleaegne surmatõbi alistada ja elada peaaegu 93- (mitte 103!) aastaseks. Muide, kas märkasite üllatavat paralleeli Õuna jalgpalluri- ja kirjanikuteel: mõlemad algasid lootusrikkalt, katkesid ilmasõja tõttu ja hiljem hääbusid jalgpalli/kirjandusvälistel asjaoludel. Edu soovides Voldemar Tuuga, jalgpallihuviline Tartust

Indrek Schwede: Suur tänu Voldemar Õuna ekslikule sünnidaatumile tähelepanu juhtimast. Siinkohal ka vabandused lugeja ees: Õun sündis 1893. aastal (mitte 10 aastat varem, nagu ajakirjas märgitud). Eriarvamusele jään Õuna jalgpallurikarjääri edukuse suhtes – tema parimad palluriaastad jäid Eesti Vabariigi eelsesse aega, kui maa meistrivõistlusi veel ei peetud ja koondist polnud. Aga Eesti paremikku kuulus ta neil aastail kindlalt.


siit ja sealt

U21 koondise tõehetk:

mängud Armeenia ja Türgiga Eesti U21 koondis jätkab Euroopa meistrivõistluste valikturniiril võitlust oma alagrupi teise koha nimel, kui 20. ja 23. mail kohtutakse vastavalt Armeenia ja Türgiga. Sügisel armeenlastega Artjom Artjunini viimase minuti tabamusest 1:1 viiki mänginud Eesti jaoks on seekordne mäng elulise tähtsusega, sest võidu korral kindlustatakse oma kolmandat kohta ja säilib võimalus heidelda teise positsiooni eest. Peatreener Frank Bernhardt tahab kasutada parimat võimalikku koosseisu, kellel oleks ka tugevate rahvusvaheliste kohtumiste kogemus. Juba praegu on teada, et Armeenia vastu ei ole Bernhardti käsutuses Taijo Tenistet ega Eino Puri, kes jäävad eemale kaartide tõttu. “Kui saaksin U21 meeskonda Kaimar Saagi ja/või Sergei Zenjovi ning Sander Puri, oleks meie väljavaated päris head,” lausus Bernhardt. “Et samal ajal mängib A-koondis sõprusmänge, kus peatreener Tarmo Rüütli proovib koosseisu tulevaseks EM-valiksarjaks, tuleb meil omavahel asja arutada ja prioriteedid paika panna.” Bernhardti sõnul võib tsükkel minna nüüd kahes suunas. Positiivse stsenaariumi korral alistatakse Armeenia ja jätkatakse kolm päeva hiljem kodupubliku ees võitlust Türgiga teise koha nimel. Sündmuste negatiivse lahenduse korral ei ole välistatud tabeli põhja langemine. “Kui välja arvata mäng Šveitsiga (1:4 – toim.), oleme kodus head olnud, sest võitsime Gruusiat ja viigistasime Iirimaaga,” lausus Bernhardt. “See lubab oodata tugevat partiid ka Türgi vastu, kellel on oma teise koha tõttu Tallinnas pinge peal.” U21 koondis koguneb Foto: Lembit Peegel Tallinnas 17. mail ning läheb kaheks päevaks treeninglaagrisse Valtusse, kus tehakse intensiivne ettevalmistus, et koos viibitavast ajast maksimum võtta. Peatreener loodab nii 20. kui 23. mail Kadrioru staadionil toimuvatel kohtumistel ka pealtvaatajate toele, kellest oli palju abi Gruusia ja Iirimaa vastu.

Eesti U21 koondise järgmised mängud: 20. mail kell 18:45 Kadrioru staadionil Eesti – Armeenia

Tabeliseis: 5 3 2 2 2 0

1 1 3 2 1 4

„Kaotasime koolivõistlustel Väike-Õismäe Gümnaasiumi tüdrukutele. Klassiõde käis välja mõtte: läheks trenni, õpiks natuke seda värki!“ Kuidas Katrin Loo jalgpalli juurde sattus „Siin on sport ikkagi äri. Võrreldes varem kogetuga on see hoopis teine maailm.“ Joel Lindpere USA jalgpallist „Väga uhke värk. Näiteks A. Le Coq Arenal ei ole sellist tooli.“ Joel Lindpere omanimelisest toolist Red Bull Arena staadionil „Täiesti arusaamatu reeglimuudatus! Käib mingi Balti liiga populariseerimine!“ Igor Prins reeglist, et Balti liigas tohivad mängida need 22 mängijat, kes on üles antud koduliiga põhimeeskonnas „Ma ei süüdista, et ründaja kastis ei kuku. Täna oleks aga niimoodi penalti saanud, ju ta seisis kastis liiga tugevatel jalgadel.“ Martin Reim andmata jäänud penaltist „Tulemus on jalgpallis alati õiglane.“ Sillamäe Kalevi peatreener Vladimir Kazatšjonok

„Rikkamad valivad ikka tennise ja korvpalli, vaesemad pigem jalgpalli.“ Võrkpallijuht Henn Vallimäe

23. mail kell 17:00 Kadrioru staadionil Eesti – Türgi

7 6 7 6 7 7

ütlesid

„Kusjuures, arvan, et olen siin isegi tuntum kui Eestis. Tallinnas ja Pärnus ikka tuntakse mind ära, aga kui Võrru lähen ...“ Raio Piiroja võrdleb oma tuntust Fredrikstadis ja Eestis

Ats Sillaste (paremal) Gruusia U21 vastu triblamas.

1. Šveits 2. Türgi 3. EESTI 4. Gruusia 5. Armeenia 6. Iirimaa

nii nad

1 2 2 2 4 3

14:6 10:9 6:8 8:5 11:14 6:13

16 10 9 8 7 4

„Eks paljud naised arvavad, et mehed on mõttetud diivanil õlut libistavad ja jalgpalli vaatavad elukad, kes hoiavad teleril punni põhjas, et naise jutt jumala eest üle ei kostaks.“ Ärimees Peep Savason ”Võtsin siia tulles kaasa lihtsalt oma kogemused ja hakkasin neid rakendama.” Marko Kristal siirdumisest Tartu Tammeka peatreeneriks

2010 MAI JALKA

7


1-teist mõtet

Oma silmaga Santiago Bernabeul K

uus tundi enne Fotod: Oliver Oli Madridi Reali ja Barcelona 160. liigakohtumist kihab Santiago Bernabeu staadioni ümbrus. Pikad järjekorrad looklevad staadioni sisemusse, kus on võimalik osa saada ekskursioonist, mis sisaldab klubi muuseumi külastust, aga ka einet selles ilmakuulsas kolossis. Ümber hiigelovaali on oma müügipunktid üles seadnud särkide, sallide jms sümboolika müüjad. Teiste seas on võimalik osta ka konkurent Barcelona salli. Reali ametlik pood staadioni välisküljel kihab rahvast nagu Kaks suurt mälestavad sama päeval hukkunud Poola presidendi ja tema kaaskonna hukku lennukatastroofis. Paremal all nurgas sattusid Reali ja Barca fännid kõrvuti istmetele. Tallinna Kaubamaja okupatsiooniajal: kassade juures on servades. Aina uute fännide lisandudes hõljub õhus selgesti tajutav turvatunne. pikad sabad ja oodata tuleb ligi kümhõivavad pudelitega poolehoidjad üha Pole karta, et inimesed võiks minna üle me minutit. Müüakse aga kõike, mis suurema osa pargist ja lõpuks on laste piiri. Näha pole ainsatki korravalvurit. fännipoes ikka kaubaks läheb – kõige mänguväljak sisse piiratud, mehed ja Ja mida muud fännidel teha olekski – erinevamatele olmevidinatele on peale naised toetuvad õige mugavalt madalale staadioni välisserv on inimestest pungil, löödud klubi logo. Kingituse leidmisega aiale, mis eraldab põnnide turnimisaga uksed ikka suletud. Üllatav on näha, ei tohiks keegi hätta jääda. redeleid ülejäänud pargist. Mõni üksik et väravad avatakse alles tund ja 15 miMänguks valmistumine kogub tuure on pudeli ümbritsenud peitva kilekotiga, nutit enne lahtilööki. Turvakontroll on üles kogu ümbruskonnas. Mõni tund ülejäänud fänniarmee kulistab märjunäiline ja pealispindne ning inimread enne lahtilööki kogunevad Reali poolekest varjamatult. pääsevad kiiresti sisse. Kottide sisemust hoidjad lähedalasuvatesse baaridesse, Korraga algavad hüüded ja kisa – ei uurita, kuigi turvajad heidavad neile kus õlle hind on kuus eurot. Kogenud piki kõrvaltänavat läheb pisike grupp kahtlustavaid pilke ja kompavad väljastfännid teavad, kuidas sellisest kirveBarcelona fänne. Kui asi kõigile pargispoolt. hinnast sujuvalt mööda triivida. Nad olijaile avalikuks saab, möirgab kõik see ostavad suure liitrise odava õllepudeli mees, mida ta Kataloonia klubist ja selle Kui mina kirjutanuks käsikirja ... või mõne kangema joogi lähedalasuvast poolehoidjatest arvab. Barcelona fännid Kes iganes siseneb Santiago Bernabeu staadionile esimest korda ja tal puukauplusest ning võtavad koha sisse otse ei pööra pead ega kiirenda käiku – midub varasem suure staadioni kogemus, staadioni külje all asuvas lastepargis. dagi muud ju loota polnudki, nad on võib imetlusest õhku ahmida – silmale Esiotsa hoidutakse mudilaste tarastatud sellise vastuvõtuga harjunud. mängupaigast kaugemale ja väiksed avaneb võimas ovaal, suursugune amfiKuigi ümberringi kummutatakse algrupid seisavad või istuvad sõõris pargi koholi ja ringi liigub ka vastaste gruppe, teater. Sõltuvalt inimese karakterist võib 8

JALKA MAI 2010


1-teist mõtet see panna ahhetama või lüüa tummaks. 80 354 istekohaga staadion vangistab külalise oma lummusesse, aga istutab hinge erilise ootuse – täna tuleb etendus! Ka pool tundi enne mängu algust on tribüünidel rahvast hõredalt, kuigi meeskonnad teevad all murul tavapärast soojendust. Aga staadioni läbilaskevõime on suur ja meie mõistes puudulik turvakontroll teeb inimeste pääsemise tribüünile hõlpsaks. Kui kõlab avavile, on täidetud kõik istekohad. Mängu algus on nii närviline ja vastast kompav, et kuulsad Barcelona pallivõlurid saadavad kõige süütumates olukordades palli mitmel korral tahtmatult auti. Mängus on liiga palju – mängus on järjekordne Hispaania meistritiitel, sest enne kohtumist jagasid kaks suurt rivaali võrdse punktiarvuga esikohta. Ettevaatlik algus ja mõlemapoolne rabe mäng hakkab mängueelsetes suurtes ootustes urgitsema ja aeg-ajalt tunned end veidi petetuna – kõik see melu ja võimas staadion lubasid justkui midagi hoopis enamat! Kui stsenaariumi kirjutamine oleks usaldatud minu hoolde, läinuks Real kiiresti juhtima. Santiago Bernabeu tribüünid hullunuks ja tehniline Barcelona pidanuks mängu harjunult enese kätte haarama. Me saanuks näha mõtestatud manöövreid, osavaid triblinguid ja vaimukaid sööte. Esimene poolaeg võinukski nii lõppeda – Barca on juuksekarva kaugusel viigist, inimesed tribüünil hoidnuks hinge kinni, aga vaheajale läinuks Real siiski eduseisus.

80 354 istekohaga staadion vangistab külalise oma lummusesse, aga istutab hinge erilise ootuse – täna tuleb etendus!

Teise poolaja alguses löönuks Real posti, millele järgnenuks kiire kontra ja Barca viigivärav. Enesekindel Kataloonia klubi haaranuks ohjad ja dirigeerinuks mängu. Aga uuesti sähvatanuks hoopis Real – 2:1. Õige mäng alles nüüd alanukski! Barcelona meeletule survele vastanuks Real ohtlike ja rahvast pöördesse aja-

Kas Barcelonast saab SUUR MEESKOND? Kataloonia suurklubi elab üle oma hiilgeaegu: mängitakse maailma ilusaimat ja tulemuslikemat jalgpalli. Ajaloos on näiteid ilusast mängust, mis pole osutunud võidukaks, Barcelona näitab meile, et meisterlikkusega on võimalik murda mis tahes umbes kaitse. Barcelona järjestikused võidud kodu- ja välismaal tõstatavad küsimuse: kas sellest koosseisust võib saada nn SUUR MEESKOND? Meeskond, mida aastakümnete pärast ikka meenutatakse ja meelsasti õhatakse: mäletate SEDA Barcelonat!? Klubijalgpallis on sellisteks olnud neljakümnendate aastate Torino, mis ühel hetkel andis kümme mängijat Itaalia koondisele ja mille hävitas 1949. aasta lennukatastroof. Aga ka viiekümnendate lõpu Madridi Real Alfredo di Stefano juhatusel. Ja seitsmekümnendate Amsterdami Ajax Johan Cruyffiga eesotsas. Maitse järgi võib esile tuua teisigi tõeliselt suuri meeskondi, aga nimetatud kolme suhtes peaks üksmeele leidma küll kõik jalgpalliajalugu tundvad parteid. Mullu võitis Barcelona kõik kuus turniiri, milles ta osales (Hispaania meistritiitel, karikas ja Superkarikas, Meistrite Liiga, World Club Cup ja Euroopa Superkarikas). Kui peatreener Josep Guardiola suudab meeskonnas säilitada võidunälja ja Barcelona motivatsioon püsib kõrge, on suurmeeskond juba sündinud. Tänavu võib Barca esimest korda Meistrite Liiga ajaloos tiitlit kaitsta (Jalka trükkimineku ajaks oli poolfinaali kordusmäng Milano Interiga pidamata). Aga ka ilma selle võiduta võib Barcelona pälvida suure meeskonna tiitli. Vastuse annab meile tulevik – ainult aeg selekteerib minevikust välja tõeliselt väärtusliku.

vate vasturünnakutega. Sageli olnuks 3:1 lähemal kui 2:2. Staadion röökinuks, ahhetanuks, ohanuks ja oianuks. Üks rünnak järgnenuks teisele – kord ühele, siis kohe teisele poole. Messi läinuks korduvalt läbi Reali kaitseliini nagu nuga läbi või. Tema soolod lõppenuks teravate vasaksirgetega või teravmeelsete söötudega. Just nii, nagu me Barcelona parimate esituste ajal oleme harjunud nägema. Xavi dirigendikepi järgi manööverdanuks terve Barca edurivi ja tema ootamatud söödud käristanuks Reali kaitse. Viis minutit enne lõppu saabunuks viik. Kohtuniku antud üleajal näinuks terve maailm aga hooaja kõige kaunimat soolot Messi esituses. Ja täpselt nii, nagu mõni aasta tagasi, kui siinsamas Santiago Bernabeul hiilgas Ronaldinho, tõusnuks Reali publik püsti ja aplodeerinuks oma suurte vastaste meisterlikkusele. Vaat sellise käsikirja oleks kirjutanud mina. Aga jalgpall pole teater ja käsikirja vihuvad valmis kritseldada vutimehed ise, kasutades ohtralt improvisatsiooni. Mängu olulisus, närvilisus, vastase vastutegevus võivad rikkuda hea ja pealtvaatajate poolt alati oodatud esituse. Ja muidugi – mida enam kütad end üles ootustega, seda kergem on pettuda. Mängu tegelik käik oli lihtne: kahel

korral vabastas Xavi pass meeskonnakaaslase ning Messi esimesel ja Pedro teisel poolajal lõid kindla värava. Barcelona võitis 2:0. Publik ei saanudki oma keelepaelasid valla (kui mitte arvestada oma sektoris lustivaid kataloonlasi), sest kodumeeskonna skoor jäi avamata. Sellest viimasest oligi kõige rohkem kahju, sest kangesti oleks tahtnud kuulda ja kogeda Reali pooldajate rõõmupurset. Teisalt olin toimunuga väga rahul, sest olen veendunud Barcelona pooldaja. Rahul pidigi olema, sest tegelikult on iga el clasico sündmus. See on sündmus, mille eel on lootused kõrged ja need vähesed, kel õnnestub end ülejäänud 80 000 hulka poetada, ootavad alati midagi suur ja enneolematut. Aga vahetu kogemus sellise kaliibriga mängul on alati kordumatu. Pikka iga Reali – Barcelona vihasele vastasseisule! Vaata ka lk 47–52

Indrek Schwede JALKA peatoimetaja

2010 MAI JALKA

9


EuroBonus

Iga lend kogub punkte nii Estonian Airi, kui ligi 40 teise rahvusvahelise lennufirma lendudel (sh. Star Alliance liikmed). Kogutud punkte saab kasutada preemiareisideks, auto rendiks, hotellitoa eest tasumiseks ja teiste arvukate EuroBonus partnerite teenuste tellimisel. Liitumine on tasuta Liituda saavad k천ik, olenemata vanusest Igakuised eripakkumised EuroBonuse liikmetele

Lisainfo ning liitumine Estonian Airi kodulehel www.estonian-air.ee

10

JALKA MAI 2010


tuule puhangud

Maailma parim “Messi on maailma parim jalgpallur!” hõikavad tippmeeskondade treenerid pärast FC Barcelonas palliva argentiinlase imelist nelja väravat Londoni Arsenali vastu. Teine läbi aegade maailma parim jalgpallur Pele annab mõista, et enne tuleb lüüa 1000 väravat – alles siis võib maailma parima tiitlist mõtlema hakata. läbi aegade maailma parim jalgpallur) ja seepärast tahab tõenäoliselt ka 70aastane Tarmo olla Pele, kuigi mänguoskused pole ajas paranenud.

Maailma parim meeskond

Tarmo “Poborsky“ Tuule

Maailma parim jalgpallur

“Mina olen Rossi!” kisab 1982. aasta suvel noormees kiiresti, et keegi jumala või kuradi pärast talt maailma parima jalgpalluri tiitlit ära ei jõuaks napsata! Algkooli poisid hakkavad taas õues vutti taguma ning äsja on lõppenud maailmameistrivõistlused ja Kuldne Jumalanna rändab Itaaliasse. Kuttidele ei piisa sellest, et olla oma nimega hea või parem jalgpallur Marek, Gert või Rain – on vaja olla maailma parim ning hetkel on selleks Itaalia. Ausalt öeldes ei saa kaheksa-aastane mina sellest toonase n-ö tänapäeva edukultusest aru ja on rahul, et kõik tahavad olla Dino Zoffid, Paolo Rossid, Claudio Gentiled ja Giuseppe Bergomid. Väga hea, sest siis ma ei pea vaidlema teiste Pele-kandidaatidega. Tarmo on Pele. Pele on maailma parim jalgpallur. Tarmo ei oska hästi jalgpalli mängida, aga see ei olegi selle mängu juures alati kõige tähtsam. Tarmo on äsja lugenud Igor Fessunenko ja Alan Fontani raamatut Pelest (ning seal ei jäeta kahtlustki, kes on

Loomulikult on maailma parimad meeskonnad Eesti koondis ning neljandas liigas mängiv JK Jalgpallihaigla. See on sama lihtlabane tõde, kui et kohtunik on *ede, Prantsuse autod on *asad või et “ma ei loe kunagi Kroonikat ega Maajat”. On siiski hetki, mil ilmneb veel maailma parimaid meeskondi. Pimedate Ööde filmifestivalil õnnestus aastate eest vaadata üht suurepärast ungarlaste filmi, mille pealkirja ma veel kirja panna ei saa. See pisike kultuurikübeke oligi veel mu elust puudu! Selgitan tausta. Möönan, et Inglise jalgpalliliiga on üks maailma põnevamaid, ent ma ei saa aru, miks Inglise koondis ei oska edukalt jalgpalli mängida. Ma ei oska öelda, miks mulle Inglismaa koondis väga ei meeldi, aga ma olen nõus, et sel meeskonnal on tohutult potentsiaali. Väga head mängijad, väga head treenerid ning ... tagasihoidlikult väljendades kehvad tulemused nende baastingimuste kohta. Soovitan soojalt vaadata Ungari režissööri Peter Timari filmi (mille nime ma veel ikka öelda ei saa). Usun, et see film teeb suuremal osal väikerahva esindajatest vaatajatel südame soojaks! On aasta 1953 ning Inglismaa pole koduväljakul kaotuskibedust* maitsnud viimased 90 aastat, alates 1863st – võimas! 25. novembril võõrustatakse Wembleyl Ungarit – jalgpallihiiglased inglased ei tea vastasmängijate nimesid, vaadates nagunii ungarlastele ülalt alla. Omade võitu “maagiliste madjarite” üle ehk kohe peale lõpuvilet nimetuse “sajandi

matš ”saanud mängu on kogunenud vaatama 105 000 pealtvaatajat (umbes samapalju kui Inglismaa-Eesti mängule mõne aasta eest). Ja me teame vutiajaloost väga hästi, et see, mis inglaste koduväljakul keset Londonit juhtus, oli parim, mis võib jalgpallile eales osaks saada– ungarlased materdasid inglasi nende enda kodus 6:3!** Oo, jalgpallijumal ja -kurat, te olete vahetevahel nii õiglased! Ja nagu sellest vähe olnuks – kuue kuu pärast kohtutakse taas ning seekord Budapestis – seekord oli väiksemate kaitsja taas õiglane ja see väljendus skooris 7:1! Väike vihje – nüüd on alati, millest inglise fännidega rääkida.

Maailma parim mäng

Andrus Veerpalu fännile on maailma parim mäng suusatamine. Teatrihuvilisele võib meeldida enim “Hamlet”. Paljude arvates on parim mäng jalgpall. Jalgpall ei pruugi olla maailma parim mäng (igaühele oma), aga jalgpall on maailma lihtsamaid mänge. Vutti saab taguda peaaegu igal pool, igas vanuses, igast soost, igal ajal jne. Konarlikul pinnal, vees, lumes. Lasteaialapsest vanurini. Mehed ja naised. Aasta ringi. Reegleid on kaks – on pall ja seda tuleb jalaga lüüa. Lihtne. Ei pea olema isegi väravaid. Mõelge välja jalgpallist lihtsam mäng (ühe reegliga mäng?) ja te vallutate maailma! Seniks peab paraku suurem osa maailma rahvastikust läbi ajama jalgpalliga. * kaotatud oli ainult teistele Briti saarte meeskondadele ** selline lihtne on ka mainitud filmi pealkiri – “6:3” 2010 MAI JALKA

11


meistriliiga

Elu pärast Narva skandaali – märk on küljes Tunnistame seda või mitte, kuid Eesti jalgpall ei ole pärast 24. märtsi endine. Narva Transi ilmsiks tulnud kihlveopettused jätavad pikaks ajaks mõru maigu nii Meistriliigale kui ka siinsele vutile tervikuna. Lennart Komp

Foto: Lembit Peegel

Narva Transi president Nikolai Burdakov (vasakul) ja peatreener Valeri Bondrenko ei jõua võidukarikani, kui meeskond mängib palli ebaausalt.

12

JALKA MAI 2010

T

ahes-tahtmata lipsab üle ajusagarate küsimus, kes järgmisena või millal järgmisena. Tribüünidelt kostab sapiseid nalju. Huulil on teema, mida varem ei olnud. Ometigi ei tohi end paranoiliseks mõelda. Ja seda teavad hästi ka klubid ja treenerid. Tuleb olla tähelepanelik, kuid mitte otsida meeleheitlikult tonti. Tuleb olla tähelepanelikum, et tulevasi pettusi vältida. Pärast Transi karistuse selgumist eemaldamine Eesti Meistriliigast ja UEFA sarjadest järgmise mängutulemusega manipuleerimise juhtumi ilmnemisel - kohtus narvalastega vutiväljakul esimesena Nõmme Kalju. Ja kaotas 0:1. Kalju peatreeneri ülesannetes oleva Karel Voolaiu sõnul oli toonaseks mänguks keskendumine keeruline, kuivõrd aktiivne meediakajastus ühelt ja Transi mängijate soov end tõestada teiselt poolt panid Kalju pallurid tavapärasest raskemasse olukorda. “Meie vastu mängis Narva ennastsalgavalt ja hingestatult, nagu spordis peabki,” sõnas Voolaid. “Nägime, millised on nende võimed ning ei ole usutav, et kõikides mängudes ei suudeta end kokku võtta. Miks siis iga mäng ei võidelda niimoodi?” Mäletatavasti kaotas Trans sihilikult nii Tallinna Levadiale (0:3) kui ka Kohtla-Järve Lootusele (0:1). Neist


meistriliiga viimasest ringles internetis salvestis, mis ei jäänud nägemata ka Voolaiul. “Narva ei ole selline meeskond, kelle kaitsest läbi purjetatakse, isegi lumisel väljakul, kuid Lootus seda tegi,” sõnas Voolaid. “Oma silm on kuningas.” Kaheksandas voorus Transiga 0:0 viiki mänginud Tartu Tammeka peatreeneri Marko Kristali sõnul jääb nüüdseks küll raugenud skandaalist Meistriliigale märk pikaks ajaks külge, kuid juhendajana ta sellega pead liiga palju ei vaeva. “Võid iga asja peale mõtlema hakata, et kas tegi meelega või mitte, kuid sellel ei ole mõtet,” sõnas Kristal. “Kuna ma ei tea, kuidas kontrollimissüsteem töötab, ei teagi ma, millele tähelepanu pöörata. Iseäranis ei ole sellega aega tegeleda väljaku ääres.” Nii Voolaid kui ka Kristal ütlesid, et uudiste ilmsikstuleku järel olid need meeskonna sees jutuks, ent kumbki ei uskunud, et pallurid end väga mõjutada lasid. Ka Viljandi Tuleviku kapten Andres Koogas märkis, et enda matšiks Transi vastu valmistuti täie tõsidusega. “Sai arutatud võistkonnakaaslastega, ka nalja visatud selle üle, kuid vaevalt keegi lõdvemalt võttis,” sõnas Koogas. “Kas Trans eemaldatakse või mitte, ei olnud teemaks. Lootsime lihtsalt, et nad saavad oma karistuse.” Küll tegi Transi juhtum tuleviku suhtes valvsamaks. Näiteks loeti Kaljus mängijatele sõnad peale, et silmad-kõrvad lahti hoitaks vältimaks võimalust, et oma meeskonnas keegi pettuse teele läheks. “Oht on nii kaua, kui tekivad siia mängijad, kelle kohta ei tehta piisavalt taustatööd,” lausus Voolaid. “Väikestesse vutiriikidesse naljalt häid ja ausaid mehi ei satu. Tõenäosus, et nad on varem vastu näppe saanud või läbi põlenud, on olemas ning seetõttu riskifaktor suurem.” Voolaiu sõnul on treeneri jaoks indikaatoriks võrdluspilt, mis tekib palluri treeningusoorituste ja võistlusmängude tegemiste vahel. Kui mängija on kohtumisel märgatavalt viletsam, võib see olla signaal. Voolaid toonitas, et Kaljus sellised probleeme ei ole olnud.

Valeri Bondarenko: keskendume positiivsele Narva Transi peatreener Valeri Bondarenko ei ole märtsikuist skandaali unustanud, kuid praegu keskendutakse juhendaja sõnul meeskonnaga positiivsetele asjadele ning minnakse iga mängu võitma. “Olen täiesti kindel, et kõik saavad olukorrast aru, kuid ei keskendu sellele liiga palju,” sõnas Bondarenko. “Raske on halbadele asjadele mõelda. Peame olema positiivsed ja leidma positiivsed momendid.” Peatreeneri sõnul on iga mäng Transi jaoks väljakutse ning kõik pallurid on motiveeritud, et saada parim võimalik tulemus. “Kihlveopettuse tõestamiseks peavad olema tugevad asitõendid, kuid kuni neid esitatud ei ole, usaldan oma mängijaid ning usun endasse ja klubisse,” sõnas Bondarenko.

Vastulause Alvar Loogi artiklile Pean nentima, et juba staažika Jalka lugejana ei ole ma sellest ajakirjast mitte kunagi midagi nii halba lugema pidanud kui Alvar Loogi arvamusartikkel kultuurituse kultiveerimisest jalgpallifänluses. Eriliselt häiriv on Jalgpallihaigla ründamine (mida küll loo lõpuosas väikese kiitusega pehmendada üritatakse). Just Jalgpallihaigla liikmed on oma ligi 16aastase olemasolu jooksul olnud need kõige tõelisemad fännid, kes on oma iidolitega nii heas kui ka halvas ning just nemad on andnud Eesti jalgpallifännile näo. Nad on seisnud tühjal staadionil oma otsatribüünil ainsate pealtvaatajatena ning üksikute siniste täppidena torganud silma ka kõige kaugemate ilmanurkade staadioneil. Ma ei arva, et keegi on õigustatud Jalgpallihaiglale midagi fänluse ülesehituse poolest ette heitma – mune ise suurem muna ning kaaguta siis! Poliitkorrektsuse huvides olgu märgit, et allakirjutanu ei kuulu ise Jalgpallihaigla ridadesse. End avalikus internetiruumis erinevate artiklite all esteediks ning literaadiks tituleerinud härra arusaamatult kibestunud lauseist õhkub tahtmatust mõista ning kitsarinnalisust jalgpallifänluse ühe peamise ja minu arvates ka kõige tähtsama põhimõtte vastu. See põhimõte on: jalgpall on kõigile. See, kuidas keegi oma lemmikutele kaasa elab, kui ta selle juures vägivallast hoiduda suudab, peaks olema igaühe enda asi. Jalgpallihuligaansust pole Eestis praktilisel tasandil praegu olemas. See, mis juhtus Lätis Balti turniiri ajal kahe aasta eest, ongi jäänud nii-öelda huligaanluse kõrghetkeks. Siin ja seal poksivad mõned nokastanud kuked teinekord ka liigamängude eel ja järel, kuid härra literaadi traagikast ja paatosest tiine kirjatükk on ikkagi liialt ülepingutet, isegi nimetet intsidente summeerides. Samuti teeb autor põhimõttelise – ja paraku ka ajakirjanike hulgas levinud – vea, tõmmates võrdusmärgi jalgpallihuligaani

ja jalgpallifänni vahele. Kui autor küsimuse “Miks sul trummi kaasas pole?” peale solvub ja end alaväärse vutiarmastajana tunneb, on pigem autori madala enesehinnangu või liiga kõrgelt arenenud ilumeele tulemus. Mõni fänn ei suuda võib-olla kuidagi mõista, miks see salli mähitud mõtliku pilguga sulesepp nõnda vaikides ja mornilt väljakut põrnitseb. Tegelikkus on aga lihtne. Nad mõlemad armastavad jalgpalli! Kumbki lihtsalt eri moel. Vahe on vaid selles, et lõbusalt lärmav fänn läheb peale mängu lõbusalt lärmates koju (annaks jumal meie koondise ja klubide fännidele edaspidigi põhjust lõbusalt lärmates koju minna!), joob tee peal pubis õlle või kuus ja suundub järgmisel hommikul argiellu. Sulesepp aga kirjutab mängu järel maailmavalust pakatava, ent sisult tühja ruumitäite ühele vutimagasinile. Jalgpall oli, on ja jääb siiraste emotsioonide mänguks. Just seetõttu on mul loo autorile hea meel kinnitada, et jalgpallistaadionidel toimuv ei muutu mitte iialgi malesimultaanideks, vaid jääb ikka ja aina edasi nendeks samadeks kärarikasteks fännide kogunemiskohtadeks, kus oma meeskonnale häälekalt kaasa elatakse. Kui see kellelegi meele järele ei ole, siis aitavad vaikuses ja rahus ja kinnises ruumis mängu analüüsida tänapäevased tehnikaimed: televisioon, raadiolained ning ülemaailmne arvutivõrk. Soovin Alvarile rõõmsaid emotsioone oma lemmikmeeskonna mängudelt. Staadionil näeme, mina olen see sinise salli ja trummiga mees, kes hoolimata lõbusast tujust, lipsu taha lastud õllemärjast ning rõõmuhõisetest ja pahameelehõikeist end kuidagimoodi kultuurituks ei pea!

Marek Tiits jalgpalliarmastaja Avaldame kirja lühendatult – toimetus.

2010 MAI JALKA

13


mängija

Aleksei Jahhimovitš luubi all Tänavu Tallinna Flora keskkaitsetalaks kerkinud Aleksei Jahhimovitš (20) võib asjatundjate hinnangul tulevikus suuri tegusid teha. Jalka palus kolmel treeneril, Marko Lelovil, Frank Bernhardtil ja Vadim Dobižal, analüüsida tema tugevusi ja nõrkusi. Lennart Komp

Õhuvõitlus

Frank Bernhardt: Kõrgete pallide mängimisel on tema ajastus priima ning seal võidab ta palju võitlusi. Ei ole pikim ega kõrgeima hüppega, aga loeb, kuidas pall lendab, ja oskab hästi positsiooni valida.

Väljaku nägemine

Vadim Dobiža: Loeb mängu ja näeb väljakut väga hästi – need on tema loomulikud anded. Samas peab ta kõvasti vaeva nägema, et jõuda täiuse lähedale.

Tugevus Marko Lelov: Füüsiline jõud ja kehaline konditsioon on üks miinuspool. Võiks sitkem olla. Oma pika kasvu juures on ta natuke vibalik, mistõttu oleks liha luudele juurde vaja. Mitte ainult lihast kasvatada, vaid just sitkust.

Mootor

Lelov: Vastupidavus on omadus, mida saab iga aastaga juurde panna. Praegu on see hea, kuid jällegi, arvestades noorust, on arenemisruumi küllaga.

Sisu

Bernhardt: Kui kõik tema ümber on korras, on väga hea, ent kui mingid väikesed asjad segavad, siis läheb vahel tujust ära. Ei ole veel nii tugev, et segavatest asjadest üle olla. Muidu on ta alati väga positiivse suhtumisega ja rõõmsameelne. Dobiža: Üsnagi põikpäine ja paindumatu, kuid heas mõttes. Kõrge, aga eluterve enesehinnang. Nooruse tõttu hindab oma võimeid vahel üle. Treeningutel põhjalik ja järjekindel. Tasakaalukas, külmavereline ja rahulik. Ei tunne kellegi ees aukartust.

Kiirus

Lelov: Samuti arendatav omadus, kuid praegu ütleks, et Eesti keskmine. Ei ole väga kiire ega liiga aeglane.

Liikuvus

Bernhardt: Reaktsioon ja koordinatsioon on head, kuid nii need omadused kui ka painduvuse võib veel paremaks muuta. Meistriliiga ja U21 koondise jaoks piisav, kuid välisliigade jaoks tuleb vaeva näha.

cv Aleksei Jahhimovitš Sünniaeg: 30.03.1990 Sillamäe 2006 JK Sillamäe Kalev 9/0 (II liiga) 2007 JK Sillamäe Kalev 34/2 (EL) 2008 JK Sillamäe Kalev 23/0 (ML) 2009 JK Viljandi Tulevik 16/0 (ML) 2009 JK Viljandi Tulevik II 9/1 (EL) 2010 FC Flora Tallinn Karjäär koondises: U21: 12/0 U19: 17/1

Jalategevus

Dobiža: Kui teda neli aastat tagasi nägin, oli ta juba siis tehniliselt hea. Meeldib lüüa karistuslööke. Parim löök: tugev täpne diagonaalpall vastase kaitsjate selja taha.

14

JALKA MAI 2010

Treenerid: Sergei Ivanov, Sergei Vinogradov, Vadim Dobiža, Marko Lelov, Frank Bernhardt, Martin Reim Allikas: Jalka; Marko Välja vmarko@hot.ee


treener

Marko Pärnpuu naudib oma töö kõiki etappe Marko Pärnpuu (29) kõnes on keskkaitsja rahu ja kapteni sugestiivsust. On tunda, et treeningutel on ta sõnadel jõud ja neid sõnu kuulatakse vastuvaidlematult. Lennart Komp Foto: Lembit Peegel

M

arko Pärnpuu (pildil) juhendab noori Operi jalgpallikoolis 2007. aastast, aasta varem alustas ta Laagri koolis. Kui kutsuti, ei kõhelnud ta pikalt. Ja kõhelnud ei ole ta ka hiljem, sest äratundmine saabus kiiresti. “Tunnen, et mul on midagi öelda ja õpetada,” lausub Pärnpuu tasaselt. “Mulle meeldivad mu töös kõik etapid. Kõige noorematel, 3-4aastastel on siirad emotsioonid, õnnestumist saadab rõõm ja nurjumisi vahel nutt. Vanemaks saades lähevad tunded rohkem peitu, kuid üha enam saab rääkida taktikast ja mõistetakse mängu erinevaid tahke.” Operi koolis on kujunenud nii, et kui poisid jõuavad ikka, kus hakatakse mängima suurel väljakul, astuvad nad Ralf Rogovi käe alt Pärnpuu hoolde. Olles kuulunud alates U16 vanusegrupist kõikidesse noortekoondistesse ja mänginud korra ka B-koondise eest, on tal suure väljaku kogemust lihtsalt enam. “Mu mälu võib petta, aga mulle tundub, et me alustasime üksteist üheteist-

kümne vastu mängimist palju varem kui tänapäeval,” seletab treener. “1 + 6 või 1 + 7 harjutusi ma enda noorusest väga ei mäleta ning ma tunnen, et tean üleväljamängust rohkem.” Kui Pärnust pärit Pärnpuu oli 16 ehk sama vana kui tema praeguse vanima grupi poisid, debüteeris ta kaptenina toonase Tallinna Flora duubelmeeskonna JK Vall eest Esiliigas. Juba kolmandas mängus Jõhvi vastu murdis ta aga põlve ristatisideme, millest algas mängijakarjääri lõpuni kestnud hädaahel. Kokku on ta põlvi opereeritud neli korda ja see oli ka põhjus, miks ta 2004. aastal, pärast viit kuud Norra II liigas otsustas tippu pürgimisest loobuda. Oma senistest juhendajatest tunneb Pärnpuu enim Tarmo Rüütli mõjutusi, kelle näpunäidete järgi harjutas nii Vallis, Viljandi Tulevikus kui ka Floras. “Mulle meeldib tema rahulik joon ja peen huumorisoon. Ta ütleb asju ikka nii, et saab mõttest aru. Väga meeldis oskus õigel ajal olla karm ja õigel ajal lõõpida ja teha selgeks, mida ta mängijatelt väljakul saada tahab,” kirjeldab Pärnpuu. Pärnpuu pruunikal särgil on kiri “Let it be”. Talvel, kui väljas ja Kotka sisehallis oli lastetreeningute jaoks liiga külm, leidis Pärnpuu pooljuhuslikult aga kavala mooduse, kuidas oma õpilaste elu huvitavaks teha. Ta viis ühe harjutuskorra nädalas Skyparki batuudimaailma ning otsust saatis üle ootuste suur menu. Mõistagi ei hüpatud seal niisama, vaid tegutseti asjatundjate näpunäidete järgi. “Esmapilgul vaatad, et on mingisugune laste mängumaa pallide, torude ja ruumiga, kus nii seinad kui ka põrand on batuudid, kuid kui treener raja ette näitas ja ma ise seda läbisin, siis ta ei

olnud enam lasterada,” vaeb Pärnpuu ja täpsustab: “Rada ei olnud mitte päris raske, vaid väga raske!” Enne kui Pärnpuu end minekule asutab, et valmistuda õhtusteks treeninguteks, seob ta kinni oma vasaku jala valge ketsi paela. Jah. Kord peab majas olema!

cv

Marko Pärnpuu Sünniaeg: 24.04.1981 Sünnikoht: Pärnu Klubid mängijana: 1997/98 SK Lelle 5/0 (ML) 1997/98 JK Vall Tallinn 3/0 (1L) 1997/98 FC Lelle 3/1 (2L) 1998 -----1999 SK Lelle 22/0 (ML) 1999 FC Lelle 8/0 (1L) 2000 FC Flora Tallinn 2/0 (ML) 2000 JK Pärnu Tervis 18/1 (1L) 2001 JK Tulevik Viljandi 4/0 (ML) 2001 FC Elva 12/1 (1L) 2002 Tulevik Viljandi 27/1 (ML) 2003 FC Valga 16/1 (ML) 2004 Norheimsund (Norra, II)

Koondised: B-koondis: 1/0 U21: 15/1 U19: 8/0 U17: 10/0 U16: 3/0

Treenerid: Mart Paumäe, Meelis Eelmäe, Teitur Thordarson, Zaur Tšilingarašvili, Janno Kivisild, Aivar Lillevere, Karel Voolaid, Tor Thodesen, Viktor Mets, Vytautas Blinstrubas, Erki Kesküla, Jelle Goes, Valdemaras Martinkenas.

Grupid Operi JKs: 1994/95, 1999/2000, 2003, 2004, 2005-2006 Allikas: Jalka; Marko Välja vmarko@hot.ee

2010 MAI JALKA

15


naised

Kas Tammeka lööb mõra naiste suurde kolmikusse?

Levadia, Flora, Pärnu. Ja Tammeka? Esimesed kolm on kindlasti tipus, kuid ka tartlannad soovivad sel hooajal sekkuda naiste Meistriliiga medaliheitlusse ning lüüa kiilu kolmikusse, kuhu viimati oli võõrastel asja kolm aastat tagasi. Lennart Komp

T

ammeka mängiva treeneri Katrin Kaarna sõnul on esmane eesmärk mängida paremini kui mullu, kuid et tagasi on Maria Sootak, liitunud pärnakas Olga Tšuiko ja tehtud parem ettevalmistus, võib esmase sihi täitumine Kaarna sõnul viia ka medaliteni. “Hooaja algust vaadates võib eeldada, et medalid jagunevad nelja naiskonna vahel,” sõnas Kaarna. “Otsustavaks saab see, kes suudab oma võimalused pareKalevlanna Pille Parre (paremal) ja Sirje Roops Tammekast. Kumb valdab palli? mini realiseerida ning kelle mängijad püsivad tervemad.” vigased, kuid Jüri teab ise ka, et nad on Hooaja eel oli õhus ka koondise rün- head,” pareeris Soomets. “Mina pean daja Signy Aarna liitumine Tartu võistPärnut kindlasti Flora pearivaaliks.” konnaga, kuid vastavalt Tammeka ja Põlva Ja vahetult enne hooaja algust FloLootose vahelisele kokkuleppele jätkab raga Inglismaal treeninglaagris käinud Aarna mängimist Põlvas. Soometsal oli ka õigus. Kolmanda Mullu esimest korda pärast 2001. aas- vooru mängus Pärnu vastu sai Flora tat kahe parema seast välja kukkunud 1:4 kaotuse. Eelmisel hooajal Levadia Pärnu JK peatreener Jüri Saar oli sõna- kolmanda järjestikuse tiitlini tüürinud des ettevaatlik ega pidanud end favoMaksim Rõtškov peab uue aasta põhiliriitide sekka ka tänavu. “Kui varem võis seks raskuseks mängijate motiveerimist. mõelda kohustuslike võitude peale, siis “Pärnule ja Florale on see kindlasti sel hooajal selliseid ei ole,” ütles Saar. suur eelis, et meie naised tunnevad, “Meie oleme jäänud nõrgemaks, samal et on kõik võitnud ja nii on end raske ajal kui vastased on tugevnenud. Miiniigas olukorras lõpuni võitlema sundimumeesmärk on mitte välja kukkuda, da,” lausus Rõtškov. “Kuue tiimiga on üllatada teisi ja mitte kaotama minna.” liiga huvitavam, saame rohkem mänge Saarelt favoriidi koorma saanud Flora ja Pärnuga, samuti on Tartu väga Tallinna FC Flora loots Allan Soomets tugev.” peab aga pärnaka juttu kavaluseks. “Igal Tabeli alumine osa kujuneb eeldatakevadel on sama jutt, et Pärnul on kõik vasti Tallinna Kalevi ja Põlva Lootose

16

JALKA MAI 2010

võitlustandriks. Hooaja esimesed punktidki saadi omavahelises matšis kolmandas voorus, kus lepiti 1:1 viiki. Esimest hooaega Kalevi peatreeneri ülesannetes olev ekskoondislane Atko Väikmeri meistritiitlist veel ei mõtle, kuid vaatamata hooaja esimestes mängudes Tammekalt saadud kahele kaotusele usub ta, et tartlastest ollakse paremad. “Ma ei taha olla nende (Tammeka - toim.) vastu karm, kuid kui hooaja esimene mäng ei pakkunud veel rahulolu, näitasime karikamängus tegelikult vastastest tunduvalt ilusamat jalgpalli ja olime neist üle,” lausus Väikmeri. “Kahjuks siis jällegi eksisime rumalalt ega kasutanud oma võimalusi ära, kuid olen veendunud, et järgmistes omavahelistes mängudes on tulemused teised.” Eelmisel hooajal Meistriliigas debüteerinud ja kohe neljanda koha saanud Lootose juhendaja Kaido Kukli arvas, et naiskondade arvu vähendamine tähendab, et tulemas on “hull andmine”. Lootose siht on püsima jääda. Teatavasti kuulub tänavu naiste Meistriliigasse mulluse kaheksa asemel kuus naiskonda, kellest viimane kukub hooaja lõpus Esiliigasse ning eelviimane peab üleminekumänge. Foto: Lembit Peegel


Reede, 21. mai kell 19:00 A. Le Coq Arena

Kolmapäev, 26. mai kell 21:30 A. Le Coq Arena

Raio Piiroja

dpere n i L l e Jo

Konstantin Vassiljev

Staadioni väravad avatakse 2 tundi enne mängu algust.

SOETA SOODNE PILETIPAKETT JA OLE KOHAL!

Lisasoodustused noortele ja üle 50-aastastele! Pääsmed saadaval Piletilevi müügipunktides üle Eesti! Vaata ka www.piletilevi.ee

t! iletilevis Piletid P

2010 MAI JALKA

17


BT[VT[c]xVXYPcT cd[T_a^^e 1LL QDJX SRSXODDUVHV WHOHVDDWHV SDQGL VHOJHOWQlJLMDG YDVWDPLVL HULQHYDWH OHVDQQHWHJD VHLVDE VDUQDQH WXOHSURRY HHV N}LJLO YXWLV}SUDGHO NHV VLLV LNNDJL Y}LGDE HHOVHLVYD MDOJSDOOL 00 L"

0

7HNVW 9DOGR -DKLOR )RWR 6FDQSL[

DDLOPDV HL OHLGX YLVWLVWL WHLVW OHLOPVHV P}WWHV Y}UGYllUVHOW HUXWDYDW VSRUGLV QGPXVW NXL LJD QHOMD DDVWD WDJDQW SHHWDY MDOJSDOOL 00 6HH KDOYDE VXXUHPD RVD YXWLV}SUDGH P}WOHPLVHVW WlLHJD /}SXWXLG YDLGOXVL WHHPDO ² NHV NHGD Y}LGDE QLQJ NHV NURRQLWDNVH XXHNV PDDLOPDPHLVWULNV ² Y}LE NXXOGD YLVWLVWL LJDVW PDDLOPD RWVDVW NXV MDOJSDOOL RQ YlKHJL PlQJLWXG YDDGDWXG Y}L YHHUHWDWXG 0HHOGH WXOHE DQHNGRRW NXV PHHV RQ OlLQXG MXXNVXULVVH KDEHW DMDPD +DEHPHDMDMD NHV KH VLOPDJD WHOHULVW MDOJSDOOL YDDWDE QLQJ WHLVHJD NOLHQGL YDKXJD NDHWXG O}XJD P}}GDE N VLE NXPED PHHVNRQQD SRROW WRR RQ .OLHQW YDVWDE SLNHPDOW P}WOHPDWD HW VDPD SRROW NHOOH SRROW WHPDJL Å$JD NXVW WH WHDWH NHOOH SRROW PD ROHQ"µ LPHVWDE KDEHPHDMDMD Å(JD WHDJL µ YDEDQGDE PHHV Å.XLG KDEHPHQXJD RQ LNNDJL WHLH NlHV µ .XL WXOHPXVWH HQQXVWDPLVHVW W}VLVHPDOW UllNLGD RQ KHVW Q}X VLLQNRKDO UDVNH DQGD (HVWLV OLWVHQWVHHULWDYD VSRUGLHQQXVWXVWH NHVNNRQQD SDNNXMD 7ULREHWL HVLQGDMD 9HLNR .U QEHUJL V}QXO RQ HQQXVWDPLVWH SXKXO YDUDVHPDJD Y}UUHOGHV KHDG Y}UGOXVW UDVNH WXXD Å.LQGODVWL HL VDD YDUDVHPDOH 00 L VWDWLVWLNDOH WRHWXGHV |HOGD NHOOHOH SDQXVWDPD SHDNV DDVWD WXUQLLUL Y}LWX SDNXWDNVH 7ULREHWLV SUDHJX N}LJH URKNHP %UDVLLOLDOH 3DOMX RQ HQQXVWDWXG ND ,QJOLVPDD HGX µ Å0LQD MlWDNVLQ HHOPLVWH 00 LGH VWDWLVWLND VRRWXNV N}UYDOH µ VRRYLWDE MDOJSDOOLV}EHU .DDUHO .RVH Å9}WDNVLQ DOXVHNV YLLPDVHG

18

JALKA MAI 2010

V}SUXVPlQJXG 1HHG DQQDYDG VHOJHPD SLOGL Y}LVWNRQQD Y}LWOXVYDOPLGXVHVW MD HGXVW µ Å1HHG ULLJLG NXV MDOJSDOOLVW RQ NXMXQHQXG RPDPRRGL XVX V PERO SHDNVLG ND HGXNDPDG ROHPD µ DUYDE -. 7DOOLQQD .DOHYL DELWUHHQHU 'DQLHO 0HLMHO Å(W VXXUWH MDOJSDOOLULLNLGH OLLJDG O}SSHYDG YDUHP VDDYDG N}LN PlQJLMDG OlELGD YDMDOLNXG WUHHQLQJXQlGDODG ² VDWVLV WHNLE VRELY VLVHNOLLPD OLKYLWDNVH WDNWLNDW MQH 0D HL XVX HW YlLNVHPDWHO ROHNV VLLQ PLQJLW HULOLVW YDULDQWL µ Å6RRYLWDQ WDOLWDGD S}KLP}WWH MlUJL SDQXVWD VHOOHOH NHGD N}LJH URKNHP NDUGDG 1LL RQ W}HQlRVXV WlNNHVVH WDEDGD N}LJH VXXUHP µ OHLDE .RVH 5llNLGHV YDKHWXVW HQQXVWDPLVHVW NRJXE HHVWODVWH VHDV SRSXODDUVXVW 7ULREHWLV SDNXWDY UHDDODMDV Y}LVWOXVH MlOJLPLVH QLQJ SDQXVWDPLVH Y}LPDOXV 9HLNR .U QEHUJL V}QXO DQQDE 7ULREHWLV UHDDODMDV XXHQHY VWDWLVWLND NlLPDVROHYDVW PlQJXVW KHD OHYDDWH ´.XL HL ROH SDUDVMDJX Y}LPDOLN VSRUGLY}LVWOXVH WHOH OHNDQQHW MlOJLGD VDDE VLLQ V QGPXVWH DUHQJXJD HQG NXUVVL YLLD ² VHOOHNV SLLVDE PRELLOWHOHIRQLVW µ $JD LNNDJL NHV Y}LGDE" Å8QLVWXVWH ÀQDDO WRLPXE +ROODQGL² $UJHQWLQD YDKHO $JD LOPVHOW RQ ÀQDDOLV KRRSLV %UDVLLOLD² +LVSDDQLD µ SDNXE .RVH Å0XVWDNV KREXVHNV SDNXNV P}QG $DIULND PHHVNRQGD µ Å0HLVWULWLLWHO PlQJLWDNVH +LVSDDQLD MD %UDVLLOLD YDKHO µ SDNXE 'DQLHO 0HLMHO Å9}LPDOLNXNV OODWDMDNV SDNXQ 3DUDJXD\G µ ´)LQDDOPlQJ KLVSDDQODVWH MD EUDVLLOODVWH YDKHO MXXOLO RQ YlJDJL W}HQlROLQH 9}LPDOLNX OODWDMDQD SDNXQ 6DNVDPDDG µ OLVDE .U QEHUJ 9}WD Y}L MlWD 9DOLN RQ LJD KH HQGD WHKD


naismängija

Hannaliis Jaadla õppis Rootsis jalgpalli Tartu Tammeka kapten Hannaliis Jaadla (23) on omal nahal tunda saanud, kuidas käivad asjad naiste tippjalgpallis. Nüüd ta teab – füüsiliselt! Kui ikka tugev ei ole, lükatakse lihtsalt minema. lennart komp

Enne Rootsi minekut olid Jaadlal omal nahal tundmata ka Keith Boanasi ja Peter McGoverni rasked treeningud, mistõttu kulus veel aasta varem kohalikus kõrgeimas seltskonnas pallinud Umeå Södra harjutuskordadega kohanemine oodatust vaevalisemaks. “Põhiprobleem oli selles, et Rootsi naiste jalgpall on hästi füüsiline, mõnes sisehalli trennis lihtsalt lükati vastu seina,” meenutab endine viljandlanna. “Seal oli iga päev treening nagu meil praegu koondises kord nädalas või isegi veel kõrgemal tasemel. Pidin ikka pingutama.” Kahes liiga- ja ühes karikamängus väljakule usaldatud Jaadla sõnul ei ole Rootsi esiliiga tase siiski midagi ületamatut. Oma koondisekaaslaste seas näeb ta mitut, kes võiksid seal läbi lüüa. Kuna palka makstakse vaid kõrgliigas, ei ole selle sammu tegemine just kõige lihtsam. “Muidugi tahaks uuesti välisklubisse!” süttivad Jaadla tumepruunid silmad rangete mustade prilliraamide tagant. “Kui Eesti mängijad kasvaksid samasuguses süsteemis nagu Rootsis, oleks meie tase palju kõrgem, kuid arvan, et ka praegused koondislased peaksid tugevamatesse liigadesse pürgima.” Foto: Lembit Peegel

T

artu Ülikooli rahvastiku ajaloo magistrant Hannaliis Jaadla (pildil) otsustas talvel kaks aastat tagasi, et ühe õppeaasta võiks tudeerida piiri taga. Ja seal ka jalgpalli mängida. Suur oli tema rõõm, kui leidis oma eriala õpetatavat Rootsi Umeå ülikoolis, sest seal linnas on naiste vutt au sees. “Kui sa Rootsi naiste jalgpallist üldse midagi tead, siis tead Umeåt,” selgitab Jaadla õhinaga. Aastaks naiste jalgpalli maailma neljandasse riiki minna ei õnnestunud, küll aga pooleks. Ja selle aja jooksul kujunes nii, et rohkem auru kulus armastatud spordialale kui koolile. Mitte et ta õpingutest oleks viilinud, vaid õppekava lihtsalt võimaldas nii. “Ega ma tasemest midagi teadnud …” teeb Jaadla pausi, “aga Rootsi esiliiga on ikka p ä r i s tugev. Oleks mulle keegi rääkinud, et nii tugev, poleks ehk üldse nende trenni läinudki.”

Sünnilinnas Viljandis jalgpalliga alustanud Tammeka emotsionaalne kaitsja on kõik oma tegemised seadnud vuti järgi. Nii jäi isegi õe koolilõpetamisele minemata. Kuid kaitsjana ei ole ta mänginud eluaeg. Alustas hoopis ründava poolkaitsjana, kellena mängis ka Rootsis. “Alguses mõtlesin, et kui mind kaitsesse pannakse, tähendab see, et ma ei saa poolkaitses hakkama,” muigab Jaadla. “Koondise eest paremal äärekaitses mängides tahaks ise rohkem palliga tõusta, kuid füüsis seab vahel piirid.” Jaadla kannab oma sülearvutit muide FC Liverpooli sümboolikaga valge-punases õlakotis. Õlakoti küljes ripuvad väikesed jalgpallisaapad.

cv Hannaliis Jaadla Sünniaeg: 12.07.1986 Sünnikoht: Viljandi Klubid mängijana: Viljandi JK Tulevik, Umeå Södra FF, Tartu JK Tammeka

A-koondis: 30/1 U19 koondis: 7/0 A-koondise debüüt: Eesti – Leedu 4:1; 30.07.2005

Treenerid: Lea Ilves, Kady Kalvet, Tarmo Palmiste, Sergei Kuzmitšev, Marko Lelov, Katrin Kaarna, Jüri Saar, Aivar Lillevere, Torbjörn Nordström, Jonas Sundberg, Peter McGovern, Keith Boanas

2010 MAI JALKA

19


eesti - soome

Me pole Soomet võitnud 73 aastat. Kas nüüd? 21. mail kohtub Eesti A. Le Coq Arenal Soomega ja viis päeva hiljem samas Horvaatiaga. Äkki õnnestub meil üle pika aja põhjanaabreid võita? Indrek Schwede Turus, kui Richard Kurepugeda. Kuna tegu pole ametliku maamaa värav andis meile 1:0 võistluse päevaga, pole klubidel kohusvõidu. tust mängijaid koondisse lubada. Esimesel iseseisvusajal “Oleme saanud mitu tagasilööki,” jäi meie bilanss Soomega tõdes Rüütli. “Piiroja helistas, et klubi +5 =6 -9. Pärast Nõukoei taha lubada. Proovime veel natuke gude Liidu lagunemist on moosida. Igatahes on praegu raske samad numbrid +0 =4 -3. öelda, mis satsiga me peale läheme. Kokku Soome üle saaAga võrreldes viie aasta taguse ajaga on dud viiest võidust on neli mängijate ring laiem. Midagi me ikka saavutatud Tallinnas ja kokku saame ja ega soomlased pruugi huvitaval kombel alati eri- veel teada, kes neil tulla saavad.” neval väljakul! 1923. aastal võideti tollasel Spordi Koduväljak on meie liitlane platsil, mis on kasutuses Kui mõlema riigi parimad tulla ei saa, tänapäevalgi ja tuntud kui võib maksvusele pääseda kas soomlaste Wismari tänava staadion. ühtlasem tase või vastupidi – tippude 1925. aastal võideti Kalevi puudumine vastaste leeris teeb meie staadionil, mis asus praeelu kergemaks. Uskuda tahaks seda guse Viru hotelli kohal. viimast. Eesti kasuks räägib – uskuKaks aastat hiljem alistati matu küll – meie koondise bilanss A. 2001. aastal viigistas Eesti Soomega Kuressaares 1:1. Fotol vaatab soomlaste soomlased Kadriorus mere Le Coq Arenal. Nimelt on Eesti 52st kapten Hannu Tihinen (vasakul), kuidas Jevgeni Novikov peaga mängib. ääres asunud TJK staadio- Lillekülas peetud mängust võitnud 19, Paremal taga Andrei Stepanov ja Raio Piiroja. nil, mis okupatsiooniajal kaotanud 20 ja viigistanud 13. Väravate oli tuntud ETKVLi staadionina ja kuhu vahe on sealjuures 56 – 56! Pealegi as mäletate, kuidas 2005. aastal praegu on ehitatud uued korruselamud. on vastaste hulgas olnud hulganisti pasundasid ajalehed: Eesti pole 1930. aastal võideti Soomet Kadrioru kõvemaid vastaseid kui Soome. Kuigi Lätit võitnud 65 aastat – nüüd staadionil. Puudu on veel võit A. Le Coq oleme harjunud end pidama väikeseks on selleks õige aeg! Ja meie koondis Arenalt – sellel murul pole me põhjategijaks, keda isegi koduseinad kaitsta alistaski A. Le Coq Arenal MM-valikega aidata suuda, on A. Le Coq Arena mängus lõunanaabrid 2:1. Mäletate – see naabritega seni kordagi kohtunud. Jalka trükkimineku ajaks oli koonolnud meile väga hea ja lahke koduoli see mäng, kui Andres Oper skoori dise peatreeneril Tarmo Rüütlil teada plats. Loodetavasti aitab ta meid seeavas ja vastaste väravavaht Aleksandrs neli-viis kindlat nime, kes saavad 21. kord – mäng A. Le Coq Arenal algab Kolinko tuli poole platsi peale ebaõnmail Soome vastu Eesti koondise särki kell 19.00. nestunult palli vahelt lõikama, koperdas ning Maksim Smirnov läks ja lükkas palli tühja puuri seisuks 2:0. Lõpus lõid vastased ühe kolli tagasi. Aga veelgi masendavam arv jõllitab Horvaatiaga on Eesti kohtunud seni kuuel korral ja alati on tegemist olnud EM-valikmänmeile vastu üle lahe põhjanaabri juuguga. Ainsana on lõunaslaavlastele värava löönud tänane Flora peatreener Martin rest – oma kalleid hõimuvellesid pole Reim 1995. aastal Zagrebis, kui me saime rekordkaotuse 1:7. Võõrsilt pärineb ka meie parim tulemus, kui me 2002. aastal Osijekis viigistasime 0:0 ja Andres Oper päris lõpu Eesti võitnud juba 73 aastat! Me oleme eel vastaste puurivahiga üks-üks olukorda sattus. Kuna punktide peale ei mängita ja isegi idanaaber Venemaa põlvili surunud, tegu pole ametliku maavõistluste päevaga, võib see Eestile anda väikese eelise. Mäng aga soomlastega õnnestus see viimati algab kell 21.30. alles 1937. aastal MM-valikmängus Foto: Lembit Peegel

K

26. mail Eesti – Horvaatia

20

JALKA MAI 2010


2010 MAI JALKA

21


peegli peegeldused

Kevadised klõpsud vutiväljakutelt Meie fotograaf Lembit Peegel on objektiivi suunanud kevadistele mängudele: Flora – Levadia vastasseisule, Balti Liigale, noorte esimestele välitreeningutele, naiste rõõmule ning rõõmsatele ja mõtlikele jalgpallitegelastele.

lembit peegel

Tartu Tammeka neiud Kärt Kaseorg ja Karina Kesvatera kannavad kätel Olga Tšuikod.

Esimene kohalik vastasseiski ära nähtud: levadialased Tarmo Neemelo (vasakul) ja Igor Morozov võitlevad Alo Dupikoviga.

Treener Heigo Väljas on oma noorte jalgpallikotkastega FC Kotka välisväljakut avamas. 22

JALKA MAI 2010


peegli peegeldused

Bert Klemmer Flora duublist saab jalga ja paneb ise jalga.

Viktor Levada mõtlikult piipu popsimas.

Flora heitleb Balti Liigas Panevežyse Ekranasega.

Neid Nõmme Kalju ühendab – Uno Piir (vasakul) ja Kuno Tehva. 2010 2010 MAI MAI JALKA JALKA 2323


Foto: Lembit Peegel

Mart Poom oma h체vastij채tum채ngul Tallinnas Portugali vastu.

24

JALKA MAI 2010


usutlus

Mart Poom naaseb Eestisse. Aitama Florat ja Eesti jalgpalli

Juulis-augustis jõuab Mart Poom perega tagasi Eestisse. Pärast 13 järjestikust aastat Inglismaal. Otsus naasta ei sündinud kergelt, aga ta on tehtud. Eestis ootab töö Floras ja oma jalgpallikoolis. Mis ei tähenda, et Poom ei võiks hea pakkumise korral uuesti Inglismaale siirduda. Indrek Schwede Kas tuledki kevadel perega Eestisse? Kevadel ei tule, aga suvel tulen küll. Juuli lõpus - augusti alguses. Kindel? Jah, see otsus tuli raskelt ning oleme nii ja naa seda kaalunud, aga otsust muutnud me pole. Juba tegutseme. Panime maja müüki. Kas tuntud jalgpalluri maja tahetakse suurema himuga osta? Ei oska öelda. Aga kui Arsenal teeks pakkumise, millest ei saa keelduda? Nojah, siis on ... raske vastata praegu. Siiani pole tehtud ja kardan, et nad seda ei tee, kuna Gerry Peytoni leping kestab veel aasta. Otsus on raskelt tulnud ja oleme mõelnud, kas me ikka teeme õigesti, sest oleme nii kaua siin olnud. Mul on 13 järjestikust aastat täis pluss Portsmouthi kaks aastat. Lapsed siin sündinud ja koolis käinud, nad on rohkem inglased kui eestlased – harjunud siinse keskkonna, elu ja kommetega. Sellepärast oleme palju arutanud, kas teeme ikka õige otsuse. Eks alguses on raske, aga peab hakkama saama, võtab aega mis ta võtab. Poistel on raskem, sest peavad eesti kooli minema. Lissel käis nendega katseid tegemas ja saime aru, et kuigi oleme kodus kogu aja eesti keeles rääkinud, on poistel alguses raske eesti keeles õppida. Poisid mõtlevad inglise keeles ja omavahel ka mängivad inglise keeles. Kuidas lapsed Eestisse tulekusse suhtuvad? Olete nende arvamust küsinud? Laste arvamust oleme ka küsinud, aga Andreas on vastuse andmiseks veel väike. Markus mängib Watfordi akadeemias jalgpalli ja tal on muidugi kahju lahkuda, sest talle pakuti ka järgmiseks aastaks kohta ja lepingut U12 grupis. Markus saab aru, et kui ta tahab jalgpalli edasi mängida, siis saab seda ka Eestis teha. Tal on ju näide minu näol olemas ja nüüd on tingimused paremad kui sel ajal, kui mina Roman Ubakivi käe all trenni tegin. Võib-olla olnuks siis veel raskem otsustada, kui Markusele oleks kohta pakutud Watfordi spordikoolis – kolmele tema grupi poisile seda pakuti. See meie mõistes spordikool on 12–16aastastele ja nende jaoks lisandub vähemalt kolmel korral nädalas hommikune treening. Siis olnuks tõesti raske otsustada Eesti kasuks, aga Markus on ka aru

saanud ja sellega nõus, et ... me ikka tuleme Eestisse. Selles mõttes on õige aeg, et Markus lõpetab just Inglismaal põhikooli. Andreas saab sügisel 7 ja tal on Eestis hea kooliteed alustada. Markus läheb Eestis 5. klassi. Loodame, et nad kohanevad eesti keele grammatika ja kooliga. Selliseid lapsi on ju maailmas palju, kes vanemate pärast riiki ja keelt vahetavad. Kas Eestisse naasmise mõtted segavad Londonis tööle keskendumast? Natukene. Kolimine on alati stress ja kaks eelmist kolimist siin Inglismaa piires korraldas Lissel üksinda. Nüüd on terve pere sellega vahetult seotud. Palju on mõtlemist ja planeerimist ja kiirustamist näiteks treenerikursustega seoses. Hooaeg on kiiresti läinud ja kiire suvi tuleb. Mitte et see kõik segaks tööd Arsenalis – otseselt mitte. Aga ikka mõtled eelseisva peale. Olen täiskohaga tööl ega saa käia Eestis ettevalmistusi tegemas. Kool lõpeb 9. juulil ja sellepärast ei saagi suve alguses kolida.

Oleme teatud mõttes inglasteks muutunud ja tihti tuleb meil enne eestikeelset ingliskeelne sõna suhu. Avalikult oled alati rõhutanud, et kunagi naased perega Eestisse. Aga kas mingil hetkel olete abikaasa Lisseliga arutanud Inglismaale jäädavalt elama jäämist? Oleme seda arutanud, ei salga. Nii kaua oleme ära olnud. Oleme teatud mõttes inglasteks muutunud ja tihti tuleb meil enne eestikeelset ingliskeelne sõna suhu. Olen siin olnud osaline suures jalgpallis. Alguses mängijana, siis treenerina. Jalgpallis on see kõige atraktiivsem riik. Laste koha pealt oleme mõelnud, et nad on siinses erakoolis olnud väga tublid, saavad hästi hakkama ja on õpetajatelt palju kiita saanud. Aga Eestis ei maksa see midagi, tuleb otsast alata. Kogu eluolu on meil Inglismaaga seotud. Sees kripeldab – Inglismaal möödusid su parimad mängijaaastad? Jah, nii see on – siin möödusid parimad aastad. Suurema osa karjääri olen siin mööda saatnud. Üks eluetapp saab sellega 2010 MAI JALKA

25


usutlus mööda. Algab täiesti uus elu. Aga ka uued võimalused end teostada ja midagi korda saata. Mida Eestis tegema hakkad? Lähed Florasse spordidirektoriks? Jah, olen Aivariga (Pohlak – toim) sellest rääkinud, olen oma jah-sõna andnud, aga lepingut pole alla kirjutanud. Olen talle lubanud abikäe ulatada. Suur tõmme Eesti poole on oma jalgpallikool koos (Männiku) Ennuga üles ehitada ja tööle panna. Olen sinna oma raha palju investeerinud, tahaks selle asja lõpuni viia. Kuniks Täri (Tarmo Rüütli) on minuga rahul, siis jätkan koondise juures, aga see on ajutine töökoht, sest põhirõhk läheb Florale ja oma koolile. Mis seisus su jalgpallikooli idee on? Ametlikult pole Poomi jalgpallikooli veel loodud. Praegu tegutseb Männiku staadionil Nõmme United nelja noortegrupi ja II liigas mängiva amatöörmeeskonnaga. Ma ei tahtnud oma nime anda varem, kui olen ise asja juures. Aga olen Ennule kaugelt abiks olnud nii palju, kui olen saanud. Enn ütles, et kui tulen, võtan asja üle. Aga me pole veel otsustanud, kas jätkame Poomi jalgpallikooli nimega. Praegu on olemas kunstmuruväljak koos paigaldatava kilehalliga ja täismõõtmetes automaatse kastmissüsteemiga muruväljak. Treeningtingimused on väga head. Kõige suurem ja kallim on klubihoone ehitus, selle valmimiseni läheb kahjuks aega. Lootsin naiivselt, et saame varem valmis, aga praeguses majandusolukorras ei jõua. Aga projekt on olemas ja tahame kõik valmis ehitada. Siis on meil fantastiliselt ilus baas ilusas kohas. Baasi tuleb neli riietusruumi, kohvik, treenerite ruumid, kontor, motell 40 kohaga, väike jõusaal jms. Praegu on kahjuks tavaline, et vanemad toovad lapsed trenni, viskavad nad autost välja ja jäävad rooli taha konutama või lähevad linna peale omi asju ajama. Neil polegi mujal olla, staadionitel puuduvad klubiruumid ja kohvik. Aga peaks olema, sest klubiruumides saaks ju ka laste sünnipäevi korraldada! Ta-

Mart Poom (vasakul) treenib Arsenali põhiväravavahti Manuel Almuniat.

26

JALKA MAI 2010

han, et vanemad hakkaks rohkem laste mängudel käima ning laste ja klubi tegemiste vastu enam huvi tundma. Ainult nii saab ühtset klubitunnet tekitada ja uusi fänne juurde tuua.

Tahan, et vanemad hakkaks rohkem laste mängudel käima ning laste ja klubi tegemiste vastu enam huvi tundma. Kas Nõmme United jääb amatöörklubiks, kasvatajaklubiks või on kavatsus tõusta Meistriliigasse? Mõte ja visioon on selline, et ta profiklubiks ei saa kindlasti. Jääme eelkõige noorte kasvatajaklubiks ja tõenäoliselt ka amatöörklubiks. Tahame rõhuda kvaliteedile, et meil oleks parimad treenerid ja parimad tingimused. Loodan maksimaalselt juurde anda oma Inglise kogemust. Amatöörklubi on vaja ka selleks, et tekitada klubitunnet ja anda andekamatele noortele võimalus kogeda meeste mängu. Amatöörklubis saavad jätkata ka need, kes profimeeskonda ei jõua. Kui kõvad treeneripaberid jõudsid Inglismaal ära teha? Nad ei kõlagi nii uhkelt – UEFA B-litsents on värskelt tehtud ja aprilli lõpus teen UEFA B-litsentsi väravavahtidele. Vahe on selles, et teen seda Inglismaal ja niipalju kui olen kuulnud ja Eesti inimestega rääkinud, on Inglismaal litsentsi saamiseks töömaht suurem. Väravavahi litsentsi saab aga üldse teha üksikutes suuremates riikides. Suvel tahaksin minna noortetreeneritele suunatud kursustele. Seal on kolm taset ja esimesele ma B-litsentsi omanikuna ei peagi minema, aga samas olen mõelnud, et ega esimene tase ka mööda külgi maha jookse. Saan ka noortetreeneri teadmisi oma koolis kasutada. Kas sul treenerina on ambitsiooni jõuda Eesti koondise etteotsa? Praegu ei ole. Võib-olla kümne aasta pärast – kes seda oskab öelda. Praegu on eesmärk oma jalgpallikool üles ehitada ja Florat arendada. Foto: Stuart MacFarlane Süsteem paremini tööle panna. Tahan aidata Aivarit (Pohlak) ja sportlikku taset tõsta. Aga vaja on ka A- ja PRO litsents ära teha. Siis selgub, kas ma üldse sobin treeneriks. Mida Flora vajab? Mida lähed Florale andma? Finantsidest ei saa mööda vaadata. Mul võivad olla superideed, aga paljud neist sõltuvad rahast. See pole kriitika Aivarile, aga ta on pidanud Eesti süsteemi üles ehitama ja Flora on sellepärast kannatanud. Igaühele on jätkunud natuke, aga Flora põhimeeskond on kannatanud, sest süsteemis on nii palju klubisid. Tuleb teha SWOT-analüüs ning vaadata mida ja keda tasub toetada ja kui


usutlus Foto: Lembit Peegel

Türgis meie koondise puurivahte treenimas.

palju. Kui palju on huvi omavalitsustel? Kunstlikult ei saa vutielu vedada. Emaklubi hakkab muidu igast küljest logisema. Baas on vaja valmis ehitada – pean silmas staadionit. Miniarena kunstmuru on vaja välja vahetada, tulevikus on vaja kindlasti ehitada sisehall. Oleme Aivariga arutanud, et peaks uuesti käiku panema midagi spordiklassi taolist. Näiteks Inglismaal teevad 16–19aastased poisid akadeemiates palju rohkem trenni kui nende Eesti eakaaslased. Lisaks on meil tingimused kehvemad, eriti talvel, ja heade treenerite arv väiksem. Kuidas me siis saame tippliigadesse mängijaid kasvatada? Neil, kes seda ise tahavad ja kellel on annet, peaks aitama rohkem kvaliteetset trenni teha. Võiks teha kokkuleppe mõne kooliga, et vähemalt keskkooliaastatel saaksid poisid ka hommikuti treenida. See on aeg, kui saab oma nõrkade elementidega tegeleda ja teha spetsiifilisi harjutusi. Arsenalis olen pikalt rääkinud Philippe Senderosiga sellest, kuidas Šveitsi vutt on tõusnud, Lukasz Fabianskiga jalgpallist Poolas, kus on isegi väravavahtide kool! Olen saanud aru, et akadeemiad ja spordikoolid on ala arenguks vajalikud. Minu ülesanne ongi anda Eestis edasi oma teadmisi, mida olen omandanud kursustel või igapäevaselt klubides kogenud. Anda see kõik edasi Martinile (Reim) ja Flora noortetreeneritele. Lepingut veel pole ja pole täpseid töökohustusi, aga ma ei karda, et töö Floras otsa saab. Ja mida ma veel tahan rõhutada: Ain Tammuse kohta väravavahtide treenerina Floras ma üle võtta ei taha. Võin Aini asendada, kui ta on mõne noortekoondisega välismaal. Me peame selle klubi uuesti üles ehitama uutel alustel ja see on tiimitöö. Klubi filosoofia peab uuesti üle vaatama. Esiklubi staatuse on Flora ära andnud. Flora sai tänavu 20 ja jalgpallis on see pikk aeg. Kuidas me jätkame? Mis on meie eesmärgid ja millised on meie võimalused? 20 aastat tagasi oli Eesti teistsugune, siis oli Aivar ainuke mees, kes tegeles sellega, et klubid tööle panna. Ma võin eksida, aga arvan, et see ei saa lõputult kesta. Peame tegema karme otsuseid ja reorganiseerima kogu Flora süsteemi. Flora püramiid on

olnud lai, aga enam mitte piisavalt terava tipuga. Paljusid klubisid on aidatud kunstlikult ja seetõttu pole paikkonniti hakatud ise liigutamagi. Tahan üle vaadata Flora noortetöö kvaliteedi – et tööd tehtaks korralikult ja südamega, mitte nii, et treener vastab treeningu ajal mobiilile. Flora peab saama jälle klubiks, kuhu tahetaks tulla – Eesti parimad pallurid mängima, treenerid tööle tulla, vanemad oma lapsi noortegruppidesse tuua ja fännid tribüünidele. Flora spordidirektorina tahan olla lüli esindusmeeskonna ja klubi vahel. Hollandis ja Inglismaal näiteks suhtlevad treenerid klubisiseselt väga aktiivselt, vahetavad mõtteid ja ideid, korraldavad ajurünnakuid. Maast madalast tegutsetakse ühiste põhimõtete järgi. Sama võiks olla Floras.

Kas olen õigesti aru saanud, et tagasi tuled paljuski missioonitundest? Kas võid ka kunagi Inglismaale naasta, kui võlg Eesti ees makstud? Jah, võib küll nii öelda. Ka tagasiminek on võimalik. Missioon on naasmisel väga suur tegur, tunnen kohustust aidata oma kunagist koduklubi ja Eesti jalgpalli. Aga kui tuleb Inglismaalt pakkumine, võin uuesti minna. Näiteks A-litsentsi tahaks Inglismaal ära teha. Praegu peab siiski mõtlema, kuidas end Eestis sisse seada ja eluga edasi minna. Küll me hakkame saame, meie juured on ju Eestis, oleme Lisseliga Eestis kasvanud ja kodune keel on kogu aja olnud eesti keel. Meie lapsedki on eesti vaimus kasvatatud. Foto: Lembit Peegel

Sergei Pareiko ja Mart Poom – enam mitte konkurendid. 2010 MAI JALKA

27


jalka tuleb külla

Kaks Vaprust, üks treener

Samal ajal kui treener Priit Sõstar (33) Paikuse lasteaia põnnid oma vanemate hoolde usaldab ja suuna Sindile võtab, askeldavad punastest tellistest saja-aastase koolimaja võimlas 10–13aastased poisid sooja teha. Lennart Komp ka kõrvaltvaatajale mõeldud. Poisid kuulavad, noogutavad ja teevad mis kästud. Järelikult – töötab! Aprilli esimesel esmaspäeval on Sindis rõhk füüsisel, kuna Paikusel jällegi rohkem tehnikale panustatakse. Nii on endal ka huvitavam. Hoiab vaimu värske, ütleb Sõstar. Esimese venituspausi ajal on näha, et vaatamata lõbusale õhkkonnale käib kõva töö. Samal ajal kui pingutusest roosade põskedega noorsandid lihaste elastsust parandavad, jagab Sõstar värvilised torbikud põrandale laiali. Järgneb löögiharjutus. Tänu võimla kõlaomadustele tunduvad mööda läinud palli matsud vastu seina, nagu oleks tulistatud suurtükist või vähemasti nahkkera vastu seina kõmmutanud mõni täismees. Soorituse hetkeks kivistub noorte pallivõlurite ilme profilikult keskendunuks, et murdosa sekundi pärast vabaneda piirituks lapselikuks lustiks. Kilgete saatel käiakse pärast lööki sinisekollasevärvilise käsipallivärava juures pallidel järel. Kui on aeg mänguks, valib Sõstar kolm kaptenit, kes omale ise meeskonna koostavad. Ise asetutakse ka väljakule. Vaid vahetusi teeb Sõstar, juhendades platsi äärest ka liikumisi ja paiknemist. Muist poisse on sinivalgete võistkonnasärkidega (ka Sõstar kannab sellist), muist sellistega, mis parasjagu kodust kaasa võetud, kuid üksteise vastu nõudlikud on nad ühtmoodi. Kui sööt ikka adressaadini ei jõua, peidavad mõlemad osapooled näo kätesse. Valge suvelaagri särgiga Künter lööb värava eest mööda ja neab end otsa ette patsutades maa põhja. Sekundi pärast on see juba ununenud. Tuleb uuesti üritada!

Foto: Ants Liigus/Pärnu Postimees/SCANPIX

On tõsi, jalgpall on peamäng.

S

õstar, nagu ikka, jääb viis minutit hiljaks, sest Paikuse ja Sindi vahel on umbes neli kilomeetrit asfaltteed. Ühe treeningu lõpp ja teise algus on täpselt 16.00. Poisid on sellega harjunud. Sooja teevad nad ise. Kui Sõstar suure pallikotiga saali astub, ei ole enam pikka juttu. Treeningkord võib alata. Võimla akustika on sedavõrd võimas, et kui Sõstar avab suu juhiste andmiseks, täidavad need terve ruumi. Pisut eemalt kuulates on silpe üsna võimatu eristada. Aga! Need ei ole

28

JALKA MAI 2010

Nagu oleks ise trenni teinud

Tund ja 25 minutit pärast Sõstra saabumist saab selleks korraks kõik. Vestid ja pallid korjatakse kotti, jäetakse üksteise ja treeneriga hüvasti, et homme jooksutrenni minna. Harjutuskorra järel on treeneri ilme rahulik. “Pärast trenni on sama mõnus tunne nagu pärast seda, kui oled ise just


jalka tuleb külla trennis käinud ja istud sõpradega riietusruumis ja räägid juttu,” veab Sõstar paralleele. “Ise olen hulka rahulikum, ei ole sellist närvilisust. Peaksid ka proovima!” Sõstar, kes noortejalgpalli mängis Pärnus koos Indrek Zelinski, Marek Lemsalu ja Sergei Terehhoviga, võttis Sindi ja Paikuse poisid juhendada ema soovitusel. Kuna Sõstar elab Pärnus Raeküla staadioni lähedal, käisid kohalikud naasklid temalt alatasa palli laenamas. Kui jalgpalliklubi Vaprus võttis ette laienemise, ei kõhelnud Sõstar kaua. Alustas Paikusel ja Sindis kokku kahe grupiga, praeguseks on tal juhendatavaid seitsme grupi jagu. Ka Audrus tegi proovi, aga seal ei tulnud välja. Võistlustel käiakse Paikuse Vapruse ja Sindi Vapruse nime all. “Olen jalgpalli mänginud alates kuuendast eluaastast ja mängin praegugi,” räägib Sõstar. “Tavatööst jäi aega üle ning praegu läheb päevas umbes neli tundi treenimisele. Nädalavahetused on vabad.” Ise äärepoolkaitses mänginud Sõstar laste juhendamise eest palka ei saa, sest klubil on

Foto: Ants Liigus/Pärnu Postimees/SCANPIX

Kui väravavaht on põlvili surutud, ei tohi võimalust kasutamata jätta.

Foto: Ants Liigus/Pärnu Postimees/SCANPIX

Teine temperament Treener Priit Sõstra sõnul on Sindi poisid vähe teistsuguse temperamendiga kui mujal. On ka põhjust ja põhjus peitub ligi saja-aastasest koolimajast mõnesaja meetri kaugusel asuva kunagise hiiglasliku kalevivabriku varemetes. 1830ndail rajatud tööstuse tarbeks toodi spetsialiste ja vabrikante üle terve Vene tsaaririigi ning sajandi keskel oli kalevitehase teenistuses ligi 2000 inimest. Praegu elab vaikses Pärnu lähedases linnakeses umbes 4300 inimest.

Treeninggrupid Sindis: 1997.–1999. a sündinud – 14 poissi 2003.-2004. a sündinud – 26 poissi (2 grupis)

Treeninggrupid Paikusel: 1999.-2000. a sündinud – 22 poissi 2006.-2007. a sündinud – 32 poissi 2007. a sündinud – 11 poissi

Mis sest, et vastane pikem. Ega sellepärast tohi armu anda! 2010 MAI JALKA

29


jalka tuleb külla rahaga kitsas. Kompensatsiooni makstakse vaid kütusekulu eest. Varustus särkidest pallideni on sponsorite ja vanemate abiga hangitud. “Kolme aastaga olen rütmi sisse saanud ja ei taha punte laiali lüüa,” lausub Sõstar vaikselt. “Meil on ilusad vormid, varsti saame uued dressid, pallid. Praegused pallid on juba kolm aastat vanad.”

Foto: Ants Liigus/Pärnu Postimees/SCANPIX

Unistus kunstmurust

Sõstral, kes on tavaelus ametis ehitusega tegelevas perefirmas, kulub ohtralt aega ka toetajatega suhtlemiseks. Praktika on näidanud, et tuleb küsida õigel ajal ja sobiv summa. Siis tullakse üldiselt soovidele ka vastu. Tänu sellele on võistkonnad saanud uued vormid, vestid, torbikud ja muu varustuse. Jalatsid ja kaitsmed on vanemate osta. Paikusel ja Sindis lasteaia poistega alustanud Sõstra sõnul on vutihuvi suur, kuid arvuti köitvus kipub vähemalt sama suur olema. Nii tulebki vahel Sindi noortekeskuses poistel järel käia, et nad ikka trenni taipaksid tulla. “Kõige vanemate, 1997. aastal sündinud poistega alustades oli grupis 16 mängijat, nüüd on alles jäänud kaheksa,” kahetseb Sõstar. “Samas suviti käiakse ka staadionil ise nokitsemas. Talvel ei ole selleks ju lihtsalt ruumi.” Aprilli alguses on vutiväljak veel pehme mis pehme. Sellel laiuvad lombidki ei ole isegi lombid, vaid

Kui treener räägib, tuleb kuulata. Foto: Ants Liigus/Pärnu Postimees/SCANPIX

Sellest olukorrast väravat küll ei tulnud. Puurilukk oli kiirem.

30

JALKA MAI 2010

pigem miskit tiigikeste sarnast. Maikuuks pidavat aga juba õue saama. Õue tahaks varem, aga selleks oleks vaja kunstmuruväljakut. Säärane on plaanis, kuid vaja teoks teha. “Praegu kirjutan uut projekti, et saaks vana staadioni asemele kunstmuru ja 40kohalise hotelli,” haub Sõstar plaane. “Paikusele just tehti uus staadion, aga seal on ka looduslik muru ja kui kuiv on, hakkab kohe tolmama, sest ehitati mulla- ja turbaseguse põhja peale. Kui päike suvel ära kuivatab, siis on hullumaja. Tolm on kohe üleval.” Kui siht peaks realiseeruma, võiks Sindi turniire ja ka laagreid võõrustada. Nii Sindi kui ka Paikuse Vapruse jaoks on turniirid põhiline võistlusvõimalus. Meistrivõistlustel oma esindusi väljas ei ole. Esiti oli plaanis küll, ent ettevõtmine osutunuks liialt kulukaks.


JK Tallinna Kalev ja VarmaPartner OÜ kutsuvad

7. august 2010 KICK-OFF 11:00 Tallinn, Kalevi staadion ( Staadioni 8 )

ner.ee t r a p a m r a .v w ww Registreerimise lõpptähtaeg: 30. juuni 2010.

Noorteturniir jalgpallis vanuseklassidele 1999 ja 2003 TASUTA OSAVÕTT JA TOITLUSTUS / RIKKALIK AUHINNAFOND Lisaks noortele pallivõluritele:

Harley-Davidsoni mootorrattad Jalgpallivarustuse turg Võistlused pealtvaatajatele

Registreerimine ja info: Riho Saksus - 52 40 614, riho@varmapartner.ee

Jäätmekäitlus HSM® pallipressidega on imelihtne!

2010 MAI JALKA

31


reklaam

Jalgpalliturniir“Sampo Pank Football Challenge 2010” Foto: Reuters/Scanpix

liseks aktiivset ellusuhtumist ja sportlikku tegevust. Per Lindberg, Rootsi-Eesti Kaubanduskoja juhatuse liige: “See on suurepärane, et kaubanduskojad on sellise fantastilise ideega välja tulnud. Loome sel päeval uusi ärikontakte vabas ja sportlikus õhkkonnas ning võistleme samal ajal maailma kõige populaarsemal spordialal – jalgpallis. Pole parimat moodust kaasata nii palju erineva taustaga inimesi ühel ajal ühte kohta. Sport on selleks parim moodus.”

Midagi rohkemat kui jalgpall Jalgpall on alati midagi enamat kui lihtsalt mäng.

22. mail toimub Sportland Arena staadionil Lillekülas rahvusvaheliste kaubanduskodade jalgpalliturniir “Sampo Pank Football Challenge 2010”. Kaheksa suurimat rahvusvahelist kaubanduskoda – Ameerika Kaubanduskoda Eestis, Briti-Eesti Kaubanduskoda, Hispaania-Eesti Kaubanduskoda, Rootsi Kaubanduskoda Eestis, SaksaBalti Kaubanduskoda, Soome-Eesti Kaubanduskoda, Taani-Eesti Kaubanduskoda ning Junior Chamber International hakkavad omavahel sportlikku mõõtu võtma. Sündmuse teeb eriliseks see, et turniiril osaleb sadakond rahvusvahelise taustaga välismaist jalgpallisõpra, kes töötavad rahvusvahelistes ettevõtetes, mis on kaubanduskodade liikmed. Üritusele on õla alla pannud Taani-Eesti Kaubanduskoja aktiivne liige Sampo pank, kes peab olu-

32

JALKA MAI 2010

Jalgpallitreener Vince Lombardi on öelnud, et elu on nagu jalgpall, mis nõuab visadust, pühendumust ning austust asjatundjate suhtes. Võiduvõimalused on alati suuremad, kui tehakse omavahel koostööd. Olgu selleks siis kaitsemäng jalgpallis või väljakutsed majanduses. Ürituse eesmärgiks on veeta päev värskes õhus, mängides jalgpalli ja ergutades inimesi seejuures rohkem liikuma. Sportliku tegevuse kaudu on hea võimalus omavahel tuttavaks saada ja tõhustada kaubanduskodade liikmete ning ka kaubanduskodade omavahelist koostööd. Samal ajal toimub jalgpallikoolitus lastele, mis peaks ka neisse süstima väikese spordipisiku. Õiglast ja rahvusvahelist jalgpallimängu on oodatud pealt vaatama kõik, kellele on jalgpall südamelähedane või kes niisama ilusal laupäeval soovivad veeta päeva värskes õhus. Üritus toimub 22. mail algusega kell 12 Lilleküla Sportland Arena staadionil. Jalgpalliturniir “Sampo Pank Football Challenge 2010 – see on midagi rohkemat kui lihtsalt jalgpall.


2010 MAI JALKA

33


34

JALKA MAI 2010

Foto: AFP/Scanpix

New York Red Bulls

Joel Lindpere


2010 MAI JALKA

35


Damien Duff

36

Foto: Joe Giddens/Scanpix

Fulham

JALKA MAI 2010


3¯/9$ -$/*3$//,./8%, /22726 .8768% 1225, 26$/(0$ .25'$ 72,089$/ 5$+9869$+(/,6(/ 12257( -$/*3$//,7851,,5,/

/22726635,1* 7XUQLLU WRLPXE MlUJPLVWHOH YDQXVWHOH

% SRLVLG DXJXVWLO /RRWRVSDUN

% SRLVLG DXJXVWLO /RRWRVSDUN

% SRLVLG DXJXVWLO 0DPPDVWH 76. VWDDGLRQ

% SRLVLG DXJXVWLO 7LOVL VWDDGLRQ

* W GUXNXG DXJXVWLO 0DPPDVWH 76. VWDDGLRQ

* W GUXNXG DXJXVWLO 7LOVL VWDDGLRQ

* W GUXNXG DXJXVWLO 0DPPDVWH 76. VWDDGLRQ

/RRWRVVSULQJ NXXOXE %DOWLNXPL NROPH VXXULPD MDOJSDOOLWXUQLLUL KXOND QLQJ OlEL DHJDGH RQ WXUQLLULO RVDOHQXG OH Y}LVWNRQQD (HVWL ,QJOLVPDD /lWL /HHGX 6RRPH MD 9HQHPDD NOXELGHVW /RRWRVVSULQJL NDXEDPlUJLNV RQ DODWL KHD NRUUDOGXV MD VRH YDVWXY}WW N}LNLGHOH N ODOLVWHOH 7XUQLLUL Y}LWMDWH QLPHNLUMD NXXOXYDG OLVDNV /RRWRVH QRRUWHY}LVWNRQGDGHOH )& +RQND 3. MD )& *QLVWDQ +HOVLQNL )& 5HLSDV /DKWL 7LNNXULOD 3DOORVHXUD MD .RUVRQ 3DOORVHXUD 9DQWDD 1XPPHOD 3DOORVHXUD 6RRPHVW ). 9\PSHO 3LKNYD 9HQH PDDOW )& 6XSHUQRYD -6. 6XQWD]L /lWL 7DOOLQQD )& )ORUD 9LOMDQGL -. 7XOHYLN 7DOOLQQD 6& 5HDO /DVQDPlH )& $MD[ 7DOOLQQD )& .RWNDV 7DUWX -. 7DPPHND 7DUWX 6. 3UHPLXP 7DUWX -. 0HUNXXU MXQLRU MW

,QIRUPDWVLRRQ UHJLVWUHHULPLVH PDMXWXVH WRLWOXVWDPLVH MP N VLPXVWH NRKWD .ULVWL 0lKDU ± IFORRWRV#KRW HH YW OLVD ZZZ IFORRWRV HH 7XUQLLUL RQ OLWVHQWVHHULQXG (HVWL -DOJSDOOL /LLW

7(5( 78/(0$67 3®/9$ /22726635,1* 227$% 7(,'

.DULNDVSRQVRULG

7RHWDYDG

2010 MAI JALKA

37


kaka eesti jalkamütoloogias

Kuidas Kaka sai osa Eesti huumoriklassikas Pärast eelmise aasta Eesti – Brasiilia maavõistlust sai Postimehe laupäevase huumorilisa karikatuur juurde tegelase, kes alustas karjääri 15. augustist – mõistagi on tegemist pisikese pruuni junniga, millele peale kirjutatud: Kaka 10. Jalka vestles selle tegelase autoritega. Indrek Schwede

I

ga nädal ilmub ajalehe Postimees nädalalõpulisa AK viimasel leheküljel huumorikülg Juurikas. Tegijaks on Mart Juur, kes aitab Allan Hmelnitskil komponeerida ka lehekülje karikatuuri. Pildi üheks püsikangelaseks on pisike pruun tegelane, kellele peale kirjutatud Kaka ja lisatud number 10. Just selline mees mängis eelmise aasta 12. augustil Brasiilia koondise eest ka Tallinnas ja oskas Tallinnas isegi ära eksida. Küllap oli sel seikluselgi oma osa, et maailma parimaid jalgpallureid on saanud osaks Eesti huumoriklassikast ja koha meie jalgpallimütoloogias. Jalka tundis huvi, kust tekkis mõte kaasata Madridi Reali tähtmängija Postimehe karikatuurile. Alljärgnevalt vastavad küsimustele Mart Juur(ikas) ja Allan Hmelnitski.

Kuidas ja millal tuli idee haarata Kaka karikatuuri põhitegelaste hulka? Allan Hmelnitski: Mart pakkus idee, las räägib. Juurikas: Sel kangelasel pole seost Brasiilia jalgpalluriga peale nime. Lugesin kuskilt uudist “Kaka eksis Linnahalli Kaka tegijad dr. Mart (paremal) ja dr. Allan viivad vutikangelase operatsioonile. Järgnevatel lehekülgedel veel Postimehe taha ära” ja seda vaatepilti oli naljakas ette kujutada. Niisugune tegelane sobiks psühhiaatriahaigla koomiksisse küll. Allan arvas, et võiks joonistada siukse Kas algusest peale oli selge, et ta jääb põhitegelaseks? pruuni käki, number 10 külje peal. No ja nii ta läks. Allan Hmelnitski: Tuli selline sümpaatne tegelane, ilmselt selle tõttu jäi ka püsima. Juurikas: Kaka on jah siuke muhe kuju. Kusjuures mulle tundub, et kaka on tänapäeval kuidagi oluliseks teemaks kujunenud. Andrus Kivirähul on tore lasteraamat “Kaka ja kevad” ning ajakirjanik Marko Mägi avaldab Ekspressis regulaarselt ülevaateid oma kaka seiklustest. Igal eestlasel võiks oma kakaga soojem suhe olla. Kas autoritena on teil Kakaga tekkinud mingi soojem suhe, näiteks jälgite tema tegemisi Madridi Realis? 38

JALKA MAI 2010


kaka eesti jalkamütoloogias Allan Hmelnitski: Kahjuks ei jälgi, aga suhe on kindlasti soe. Juurikas: Paraku jah, jalgpallist ma suurt ei tea. Ainult niipalju kui naine räägib, tema on meie peres see jalgpallihaige. Kas MMi puhuks on oodata Kakalt karikatuuris midagi erilist? Või olete hoopis puhkusel? Allan Hmelnitski: Äkki Mart teab. Juurikas: Kusjuures olemegi puhkusel vist! Kas käisite ise vaatamas Eesti – Brasiilia mängu Lillekülas? Või vaatasite telekast? Allan Hmelnitski: Väga vabandan, aga minu jaoks see meie Kaka on juba täiesti iseseisev olevus. Saan aru, et jalkafännide jaoks on tema puhul jalgpallur Kaka ka teadvustatud rohkem. Juurikas: Meie Kaka on tõesti omaette fenomen. Kas olete ülaltoodud põhjustel noomida ka saanud? Allan Hmelnitski: Ei ole nagu eriti. Ei tea, kust see karma-laks veel tulla võib. Juurikas: Vastukaja on olnud väga positiivne, inimestele Kaka-naljad pigem meeldivad. Kas tunnete isiklikult mõnda Kaka või Brasiilia jalgpalli fänni ja milline on sel juhul olnud tema reaktsioon? Allan Hmelnitski: Ei tea. Juurikas: Jalkafännidel on hea huumorimeel, nii et pole probleeme.

es ilmunud Kaka-karikatuure.

Allan Hmelnitski: Mina kahjuks ei. Juurikas: Mina ka kahjuks mitte.

Palun iseloomustage viit peategelast ( Jürgen Ligi, Voldemar Kolga, Jüri Ennet, Anti Liiv, Kaka) - milline roll karikatuuris on kellelgi kanda? Kes on teie lemmiktegelane? Allan Hemlnitski: Minu jaoks on nad ikka puhtalt paralleelmaailma olendid. Igasugune juhuslik sarnasus kellegagi on puhas juhus. “Kolga” on selline šeff enesekindel tegelane – tegelikult istub ta ju “hullaris”, aga arvab, et on olukorra peremees. “Liivi” ja “Kol-

Postimehe karikatuur on isiklik, sest seal tegutsevad meie keskel elavad inimesed – kas selline naljaviskamine (inimeste naeruvääristamine) on eetiline? Allan Hmelnitski: Minu arust ei ole eetiline. Juurikas: Minu meelest on see väga ebaeetiline. Öeldakse, et narri meest, mitte mehe mütsi. Kaka puhul käitub karikatuur vastupidi, sest tema tähendab meie keeli ju ... sitajunni? Mida kostate? 2010 MAI JALKA

39


kaka eesti jalkamütoloogias

ga” vahel on pidev autoriteedikonkurents. “Kolga” on kogukam, seega tunneb ennast “Liivist” üle olevat. “Ligi” paneb lihtsalt tule otsa, kuhu juhtub. “Ennet” on seal talguvanem ja Kaka on tore välismaalane, kes üritab aru saada, kuhu ta on sattunud. Roheline Konn on kõigi suur ühine hallutsinatsioon. Mulle meeldib vist Kaka. Juurikas: Mulle meeldivad nad kõik, sellised sürrealistlikud kangelased, kes peegeldavad sürrealistlikku reaalsust. Kuidas toimub loomeprotsess? Kellele on kõige raskem sõnu suhu seada?

Allan Hmelnitski: Mulle tundub, et mingit raskust küll ei ole? Tuleb lihtsalt kuulata, mida need tegelased ise seal räägivad. Kuigi jah, tavaliselt paneb Mart kirja, mida nad seal rääkisid. Juurikas: Protsess on lõbus ja märkamatu, meie Allaniga oleme lihtsalt meediumid, kes vahendavad vaimsete olendite sõnumeid. Kui pikaks ennustate Kaka eluiga karikatuuris? Allan Hmelnitski: Mina olen Kaka poolt, selline tegelane võiks pika ja sisuka elu elada. Juurikas: Meie Kaka on õitsvas tervises ja täies jõus, nii et ajalehes möllab ta täpselt niikaua, kui ise tahab. Kas ei võiks teha kunagi näitust või anda välja väikese kogumiku Kaka-karikatuuridest? Allan Hmelnitski: Oleks tore küll. Juurikas: Mõtet seni ei olnud, aga nüüd küll kohe tekkis. Aitäh hea idee eest! Ma usun, me teeme selle ära ja teeme sel puhul võimsa peo, kuhu on oodatud ka ajakirja Jalka rõõmus kollektiiv.

40

JALKA MAI 2010


sina oled kohtunik

Lahenda olukord ja saada meile uusi! Jalka alustab meie lugejate, kunstnik Mart Vainre ning Eesti Jalgpalli Liidu peakohtuniku ja UEFA kohtunike vaatleja Uno Tutki osavõtul uut rubriiki “Sina oled kohtunik!”. Kuidas see külg valmima hakkab? Sina saadad Jalkale kirjelduse mänguolukorrast. Soovitatavalt sellise, mis võiks olla kohtunikule pähkliks, mõni selline, mida sa oled ise näinud või kogenud, mõni selline, millele sa ise täpset lahendust ei oska pakkuda või mille lahendust sa tahaksid kontrollida.

Jalka valib neist koostöös Uno Tutkiga välja kolm ning järgmises numbris trükime need ära koos vastustega ning Mart Vainre illustratsioonidega. Juba juunikuu “Sina oled kohtunik!” rubriiki ootame sinu panust. Saada oma kirjeldus või küsimus aadressile lennart@jalgpall.ee märksõnaga KOHTUNIK. Just sinust sõltub, kui huvitavat materjali teised lugeda saavad.

Joonistanud: Mart Vainre

3 olukorda Mänguolukorras röövib kaitsja ründajalt spagaadiga palli. Ründaja kukub röögatusega murule, lootuses teenida vabalöök. Kuna viga ei olnud, lased mängul jätkuda. Vihane ründaja tõuseb püsti ja sööstab mööda äärt üles tõusnud kaitsjale järele selge kavatsusega ta omakorda selja tagant maha niita. Kohtunikuna märkate seda. Kuidas käitute?

Käib karikavõistluste viimane minut. 1:2 kaotusseisus meeskond teenib nurgalöögi ning väravavaht tuleb selleks vastaste karistusalasse. Nähes palli tulemas, hüüab ta “Väravavaht!”, teda kattev kaitsja satub segadusse ja puurilukk lööb palli teda katnud kaitsja kohalt peaga väravasse. Kas värav loeb?

Uno Tutk: Niikaua kui ründaja ei ole midagi teinud, ei saa ka mängu kinni pidada ega midagi ette võtta. Kui aga ründaja tõesti lähebki ja nii-öelda teeb tagasi, rikkudes seejuures reegleid, peab ta saama kollase hoiatuskaardi ebasportliku käitumise eest. (Kogenud kohtunik võib sellise situatsiooni ära hoida eelneva suulise hoiatusega, näiteks hüüdes “Ära tee!”)

Uno Tutk: Värav loeb, sest midagi reeglitevastast ei ole toimunud. Juhul kui väravavaht oleks tõuganud vastast või ehmatanud selja tagant, siis saaks seda tõlgendada ebasportliku käitumisena, kuid nimetatud situatsioonis teavitas väravavaht veel viisakalt, et tema tuleb.

1

3

Ründaja tõmbab konksuga väravavahist mööda ja lööb peale. Pall tabab väravajoonele jooksva kaitsja kätt. Kaitsja on seljaga väljaku poole ega näe palli lendu ja käepuutest põrkab pall mängust välja. Kindel värav jäi tulemata. Mis on otsus?

2

Uno Tutk: Mäng jätkub selle järgi, kas pall läheb üle otsajoone või üle küljejoone. Kuna pall leidis käe ja kaitsja ei mänginud teadlikult käega palli, siis rikkumist ei ole toimunud. 2010 MAI JALKA

41


mis on seis?

Kust seisu näeb ehk Tabloode tähtsusest Eesti jalgpallimaastikul Eesti (jalgpalli)staadionide tabloode tippteos on Kadrioru 40ruutmeetrine videoekraan, siis tuleb A. Le Coq Arena elektrooniline tahvel ning ühes puntras meie/teie stiilis numbriseinad. Kas vutisõber vajaks enamat? Nii ja naa – võiksid ilusamad olla, kuid probleeme on pakilisemaidki. Lennart Komp Foto: Rene Kundla

Foto: Egon Tintse

3 Foto: Artur Raiendik

1 Foto: Rene Kundla

4 Foto: Alo Aasma

2

5

Piltidel: 1 - Narva Kreenholmi staadion, 2 - Kohtla-Järve linnastaadion, 3 - A. Le Coq Arena, 4 - Hiiu staadion, 5 - Paide linnastaadion, 6 - Tartu Tamme staadion, 7 – Maarjamäe kunstmuru, 8 – Kadrioru staad

E

i saa tõe eest peita ning tuleb nõustuda, et enamiku Eesti Meistriliiga klubide koduväljakute tablood on na nigelad. Samamoodi peab nõus olema, et oma esimese funktsiooni, teavitada pealtvaatajat mänguseisust, täidavad nad kenasti. Ja ega uhke tabloo ka mingi võluvits ole, mis rahva väljakul toimuvat vaatama meelitab. Eesti Jalgpalli Liidu peasekretäri Tõnu Sireli sõnul on tabloode olukorra parandamine üks osa valmivast infrastruktuuri arengukavast 2024. aastani. “Pealtvaatajale tekitab staadionil hea tunde õigete tegevuste ahel ja ei saa

42

JALKA MAI 2010

öelda, et üks on teisest tähtsam,” sõnas Sirel. “Mänguväliste asjadena on sellisteks tabloo, teadustus, toitlustus, kava, tribüünide korrasolek jne.” Jalgpalliliit hakkab praeguse kava järgi Meistriliiga klubidelt statsionaarset tablood nõudma kas 2014. või 2015. aastast, Esiliiga klubidelt mõnevõrra hiljem. Seni on ajutised lahendused lubatud, kuid tabloo peab olema. Ning peab olema korrektne ja visuaalselt viisakas. Ebakorrektse tabloo puhul teeb inspektor protokolli märkuse ning klubile tehakse hoiatus või märkus. Statsionaarseid seisunäitajaid on vaja

selleks, et U17 ja U19 noortekoondiste turniire oleks võimalik viia Tallinnast kaugemale. Rahvusvaheliste mängude jaoks ajutine tabloo ei kõlba. Tartu Tammeka jaoks laheneb probleem sujuvalt, sest Tamme staadionile on linn elektroonilise videoekraani ostu juba planeerinud, kuid klubi juhatuse liikme Madis Hünersoni sõnul on klubidel üldiselt märksa pakilisemaid muresid. “Tabloo on oluline küll, kuid ilma selleta on ka kõik võimalik,” sõnas Hünerson. “Number üks on, et väljakud oleks korras. Toetajal on suhteliselt ükskõik, milline see tabloo on. Vähemalt


mis on seis? Foto: Rein Murakas

6 Foto: Lembit Peegel

Tamme staadion saab moodsa tabloo Tänavu Tartu Tamme staadionil algavate ehitustööde tulemusel valmib 1500 istekohaga tribüünhoone, kust jalgpallisõbrad saavad statistikat kaema hakata 2,5 miljonit maksvalt videoekraanilt. SA Tartu Sport juhatuse liikme Meelis Juki sõnul ostetakse 36ruutmeetrise ekraaniga teisaldatav videotabloo, mida saab ka välja rentida. “Kui septembris-oktoobris hooaeg ära lõppeb, ei ole tablool staadionil funktsiooni ja seda saab rentida kellele iganes,” sõnas Jukk. “Eesmärk on tabloo raha teenima panna, sest teisaldatavana annab selle klõps! kokku panna ja viia kuhu tahes. Huvilisi peaks jaguma.” Tamme staadioni tabloo tuleb tribüünil istuja suhtes vasakule, staadioniringi tagumise kurvi juurde. Foto: Rene Kundla

Foto: Lembit Peegel

9

12

Foto: Jaanus Kraav

Foto: Aleksandr Komišin..

7

10

Foto: Lembit Peegel

Foto: www.saaremaajk.ee

8

11

13

dion, 9 - Sillamäe Kalevi kunstmuru, 10 - Viljandi linnastaadion, 11 - Kuressaare linnastaadion, 12 - Sportland Arena, 13 - Ahtme kunstmuru.

Tartu fännid ei ole küll kunagi nurisenud. See on selgelt kõige vähem tähtis.” Pikaaegne Paide jalgpalli austaja Valeri Sirotin aga näeks vähe suuremat pingutust. “Kadrioru tabloo on üle prahi, teised on meie-teie, nagu nad on,” mõtiskles Sirotin. “Erilist midagi head ei ole. Võiks vähe viisakam olla kui lihtsalt aiateiba otsas istuvad numbrid.” Võrreldes viimaste aastatega näeb Kadrioru staadion vähem vutipublikut, sest Levadia kolis oma kodumängud Maarjamäele. Ajaloolisel areenil võõrustatakse vastaseid vaid euromängudes ning suvise heategevusürituse raames,

samuti peetakse Kadriorus Eesti karikafinaal ning mõned naiste ja noorte koondiste mängud. Regulaarselt võõrustab seal vastaseid III liigas palliv amatöörmeeskond Eesti Koondis. Kadrioru staadioni direktori Olavi Sikka sõnul ei ole Levadia loobumine kalendrit ülemäära mõjutanud, sest üritusi on ikka sadakond päeva aastas. Kui üks Meistriliiga mäng maksis Levadiale hinnakirja järgi 8880 krooni, moodustas Sikka sõnul tabloo kasutamine sellest 800–900 krooni. Mis puudutab rahvuskoondise mänge, siis A. Le Coq Arenale statsionaarset

videoekraani plaanis osta ei ole. Olulisemate mängude puhul on Sireli sõnul plaanis säärane sponsorite abiga rentida, nagu tehti esimest korda 2007. aastal. “Linnavalitsuselt kingiks saadud tabloo rahuldab A. Le Coq Arena elementaarseid vajadusi ning praegu on Arenal teha olulisemaid investeeringuid kui tabloo,” sõnas Sirel. “Prognoosime rentimise vastase järgi ja näiteks Itaalia vastu on kindlasti tulemas hea ja huvitav vutiõhtu.” Rendihind sõltub turu hetkeseisust ning seni, 2007. aasta mängudes Venemaa ja Inglismaa vastu, on see olnud 3000 eurot ehk umbes 47 000 krooni. 2010 MAI JALKA

43


Foto: David Zalubowski/AP/SCANPIX

Veel paar aastat tagasi kuulus Freddy Adu USA koondisesse. Praegu tundub see 체ha kaugema eesm채rgina.

44

JALKA MAI 2010


välistäht

Nii nad tapsid meie

Fredua

Mäletate, kuus aastat tagasi, kui igav Kreeka tuli Euroopa meistriks, jälgis jalgpalliavalikkus hingevärina ja ülima imetlusega hoopis üht 14aastast poissi. Poissi, kes trikitas koos Peléga limonaadireklaamis, poissi, kes pidanuks Ameerika vutirahva Moosese kombel pääsemisse juhatama. Muidugi mäletate! Tema nimi on Freddy Adu. Lennart Komp

T

änaseks on Freddy Adu, rahvusvaheline superstaar, teispoolookeani-rahva vaieldamatu kangelane, surnud. Järel on vaid keskpärane jalgpallur, kes pärast virelemist Portugalis ja Monacos on maandunud Kreeka kõrgliiga klubis Saloniki Aris. Kui harilikult kirjutab Jalka neil külgedel vutimeestest, kes peaksid homme või vähemalt ülehomme maailma enda peost sööma panema, näib vaid 20aastase Adu karjäär olevat punktis, kust tippu jõudmine võib osutuda võimatuks. Kuidas on juhtunud, et muinasjutuline karjääri algus, tõeline american dream, on mandunud pinginühkimiseks ning nelja hooaja jooksul Euroopas võib kahe käe sõrmedel üles lugeda kohtumisi, milles ta on alustanud algkoosseisus?

Kui Adu oli kaheksane, võitis ta ema n-ö rohelise kaardi loterii ehk sai USA kodakondsuse.

Adu sündis Ghanas Tema sadamalinnas, kus alustas vutiga endast kolm korda vanemate vastu. Kui Adu oli kaheksane, võitis ta ema n-ö rohelise kaardi loterii ehk sai USA kodakondsuse. Just, nagu muinasjutt! 12aastaselt mängis ta

keskkooli meeskonna eest, olles astunud 7. klassist otse 9ndasse. Kümneselt osales ta USA U14 koondise eest turniiril, kus oli väärtuslikem mängija ja parim väravakütt. FC Internazionale pakkus tema eest kuuekohalist summat, millest ema agentide soovitusel keeldus. Jah, seda kõike kümneselt.

Rekordimurdja

2004. aastal sai temast kõigi aegade noorim USA profispordi liigades väljakul käinud mängija, samuti väravalööja. Kuid juba esimese profiklubi DC Unitedi eest mängides avaldusid tema staarikombed – olles kurtnud meedias oma vähese mänguaja üle, sai ta treener Peter Nowakilt oodatult karistada ja pidi seetõttu mängu hoopis vahele jätma. Washingtonis treeneriga nugade peale läinud Adu kolis 2006. aastal Salt Lake’i Reali, käies enne ka Manchester Unitedi treeninglaagris, kuid nagu nüüdseks teame, uut Wayne Rooneyt temast ei saanud. Pärast kaht aastat Utah’ osariigi klubis tegi Adu oodatud sammu Euroopasse 2007. aastal, kui oli U20 maailmameistrivõistlustel näidanud klassi, mis eakaaslastest peajagu kõrgem. Portugali suurklubi Lissaboni Benfica maksis USAs 500 000 dollarit aastas teeninud Adu eest 2 miljonit dollarit. Imelapse kauaoodatud soov üle ookeani reisida

ja Euroopas läbi lüüa ei ole aga senini õnnestunud. Alates 2007. aastast on ta Benfica eest mänginud vaid 11 kohtumises (129 minutit). 2008-2009 oli Adu laenul Monacos, kus pääses platsile 9 korral (169 minutit), 2009. aastal Portugali liiga sabassörkija Belenensesi eest 4 korral. Tänavu aasta jaanuaris võttis ta 18 kuuks omale Aris. Ka seal on tema mänguaeg vaatamata säravale algusele jäänud väiksemaks kui näiteks Sander Puril konkureerivas AE Larissas. Küllap teab vaid Freddy Adu, mida tähendab keerelda meediavahus, kui juba 14aastaselt oodatakse sinult imetegusid täismeeste seas, kui sinust peab saama kommertsspordi kuningriigis jalgpalli nägu ja nimi pikkadeks aastateks. Adu pidi olema Diego Maradona, Pelé ja Johan Cruyff ühes isikus, kuid on tõenäoline, et seda väitnud turundajad ei olnud neist ühtegi isegi videolindilt näinud. Pidi ju Adu tõusma vägilaseks, kes viib USA jalgpalli kõrgliiga MLS sealse suure neliku NFLi, MLB, NBA ja NHLi kõrval vähemalt viiendaks ning mõnest neist ettegi. Debüütmängus DC Unitedi eest tervitas teda täismaja ning terve hooaja jooksul tõstis ainuisikuliselt tema publikuarvu ligi 10 protsendi võrra, sest kõik tahtsid korraga näha, kes on see imeline noormees, kellest 2010 MAI JALKA

45


välistäht nii palju räägitakse. Paraku selgus, et kui kellelegi omistatakse fenomeni tiitel, ei tähenda see jalamaid, et ta igas mängus kümme või vähemalt neli väravat lööb.

MMile turismiklassis?

16aastasena koondises debüteerinud Adu turundusväärtus oli aga sedavõrd võimas, et Nike sõlmis temaga kontrahti, millega noormees teenis miljon dollarit. Adu vaieldamatu potentsiaal mängijana, mida ta näitas 14aastaselt, näikse jäänud justkui samale tasemele. Ka füüsiliste näitajate poolest on Adu 14aastane. Teismeeas, kus noored viskavad nii pikkusesse kui laiusesse, toimus Adu füsioloogias vähe muudatusi. Mõõdulint näitab tema pikkuseks endiselt 173 sentimeetrit. Adu ei ole saanud karastust Euroopa tippakadeemiates, kus temast oleks võinud lihvida tõelise teemandi. Ta ei saanud tunda konkurentsi, kus ühe koha eest võitleb kümme sama tugevat poissi, vaid tuli ärahellitatuna Euroopasse, kus temalt oodati juba õrnas eas tegusid, mis

vastanuks lombi taga üles keeratud haibile. Praegu, kuu aega enne maailmameistrivõistluste finaalturniiri algust on tal vähe lootust teenida peatreener Bob Bradleylt kutse 23 valitu sekka. Adu ees on poolkaitsja Jose Francisco Torres, ääred Stuart Holden, Robbie Rogers ning ründajad Jozy Altidore ja Robbie Findley, mis jätab Adule õige vähe valikuid. Praegu peab Adu “lootma” kellegi vigastusele või MMile minekuks ise lennukipileti ostma. Ühtlasi on ta tuntud kui mänguaja üle viriseja, mis ühes rütmis hingamist nõudvas MM-koondises võib selle sisekliimale karuteene osutada. Pettunud USA meedia väitis tänavu talvel suisa, et Adu vanusega on valetatud, mis seletaks tema arengu peatumise. On ju Aafrikast pärit pallurite puhul need probleemid enam kui tuttavad. Samas tasub meenutada, et ka Mooses istus enne pikalt vangis, kui juuda rahva sappa võttis, Punase mere kahte lehte ajas ja Siinai mäele jalutas. Veel võib öelda, et Freddy Adut on liiga vara maha kanda, kuid see aeg ei pruugi enam kaugel olla.

cv Fredua Koateng Adu Sünniaeg: 2.06.1989 Sünnikoht: Tema, Ghana Pikkus: 173 cm Positsioon: ründav poolkaitsja või ründaja

Profikarjäär: 2004–2006 DC United 87 (11) 2006-2007 Real Salt Lake 11 (2) 2007 Benfica 11 (2) 2008-2009 Monaco (laenul) 9 (0) 2009 Belenenses (laenul) 4 (0) 2010 Saloniki Aris (laenul) 4 (1)

Koondisekarjäär: 2002-2003 USA U17 2003–2009 USA U20 33 (16) 2008 USA U23 5 (4) 2006 USA 15 (2)

Foto: Nikolas Giakoumidis/AP/SCANPIX

Jaanuaris Kreeka klubisse Saloniki Aris siirdunud Freddy Adu on seni astunud tugevamatest liigadest nõrgematesse.

46

JALKA MAI 2010


maailm

El clasico – Madridi Reali ja Barcelona igipõline vastasseis 10. aprillil toimus Madridis 160. maailma kõige kõvemaks riigisiseseks vastasseisuks peetav liigamäng Madridi Reali ja Barcelona vahel. Kuidas see rivaliteet – el clasico, katalaani keeles el classic – on välja kujunenud? Miks peegeldavad need kaks La Liga kohtumist hooaja jooksul enamat kui lihtsat vutimängu? Heidame pilgu kahe suurklubi suhete ajaloole. Indrek Schwede

Foto: Javier Soriano/AFP/Scanpix

Lionel Messi on oma töö teinud. Reali mängijad tunnistavad palli võrgus.

“Ma tundsin end nagu Kataloonia armee kindral,” iseloomustas Madridi Reali ja Barcelona vastasseisu ajakirjas World Soccer (juuli/2008) inglane Bobby Robson, kes aastatel 1996-1997 juhendas Barcelonat. Ja endine Barcelona mängija bulgaarlane Hristo Stoickov lisas samas väljaandes: “Öeldakse, et sporti ja poliitikat ei tohi omavahel segada, aga ilma selleta on võimatu mõista Barcelonat. Iga kord, kui Barcelona ja Madrid mängivad, on see vastuhakk end

sisseseadnud võimule ja tsentralismile.” Seda igipõlist rivaliteeti on iseloomustatud kui vabaduse ja repressioonide, demokraatia ja autoritarismi vastasseisu, mille juured ulatuvad Hispaania 1936. aasta augustis alanud kodusõtta. Rindelt naasnud FC Barcelona president Josep Sunyol mõrvati ja selles süüdistavad katalaanid kindral Francisco Francot, kes kahe klubi rivaliteedis eelistas pealinnas baseeruvat Madridi Reali. Igal aastal viib Barcelona klubi lilli oma mõrvatud

presidendi hauale – see on rituaal, mis ei lase haaval kinni kasvada. “Tema mõrv ja selle varjamine Franco aastate jooksul ja kauemgi veel sai kataloonluse üheks määravaks põhjuseks,” kirjutab Phil Ball Hispaania jalgpalli ajalugu käsitlevas raamatus “Morbo”. “See on ühtlasi kõige ilmsem tunnistus, et jalgpall ja poliitika on Hispaanias sügavalt põimunud – teatud mõttes võib 20. sajandi Hispaaniat iseloomustada ühe jalgpalliklubi märterlus.” 2010 MAI JALKA

47


maailm Juba 1925. aastal sai Foto: Josep Lago/AFP/Scanpix Barcelona tunda keskvõimu kätt, kui klubi ja selle staadion kuueks kuuks suleti ja šveitslasest president Hans Kamper sunniti riigist lahkuma. Põhjuseks heategevusmäng, milles võimud keelasid igasugused avalikud avaldused, aga esinema kutsutud Inglise meremeeste orkester, mis ei tabanud kohalikku konteksti, hakkas korraga mängima Hispaania hümni. Mõistagi tekitas see katalaanides pahameelt, mida ka kärarikkalt väljendati. Mispeale muusikud tegid žesti teises suunas ja hakkas laulma “Jumal, hoia kuningat”. See ei meeldinud kuninga kukutanud keskvõimule ja nii järgnesidki karistused. 1943. aasta Copa del Barcelona fännid tänavuse el clasico võidu järel oma linna peatänaval Ramblasel. Generalisimo esimese finaalmängu Barcelona tollasel kodusta- kartis pihta saada mõne raketiga, et ta dionil Les Cortsil võitis kodumeeskond oli terve mängu väravast nii kaugel kui võimalik, lubades Madridi mängijatel 3:0. Ajalehes Ya kurtis endisest Reali igast suunast võrku ohustada.” mängijast ajakirjanik Eduardo Teus, Mängu eel külastasid Barcelona riietuset tribüünidel valitses ebapatriootlik ruumi kohtunik ja riigi turvadirektor Jose meeleolu ja “kindel kavatsus rünnata Escriva de Romani, kes tegi teatavaks, et Hispaania esindajaid”. Korduskohtumises purustas Real oma tollasel staadionil Cha- osa Barcelona mängijaid pole maalt välja saadetud ja nad saavad jalgpalli mänmartinil vastase 11:1. gida üksnes tänu riigi suuremeelsusele. Teistel andmetel oli sama mees vehkiÖeldakse, et sporti nud ka relvaga. ja poliitikat ei tohi omaKahe klubi konkurents võttis eriti vahel segada, aga ilma teravad jooned, kui mõlemad tahtsid selleta on võimatu mõis- endale Argentinas sündinud Alfredo di Stefanod. 1952. aastal osales Hispaata Barcelonat. nias tuuritanud Kolumbia klubi Bogota Hristo Stoickov Millonarios Madridis peetud turniiril ning kohal olid Reali juhtfiguurid Santiago Bernabeu ja Raimundo Saporta David Goldblatt vahendab raamatus “The Ball is Round” Barcelona massööri (päev varem oli toimunud raadiosaade, kus osalesid Bernabeu, Millonariose Angel Muri, kelle sõnul pidi meeskond president ja di Stefano ning Bernabeu mängu eel vahetama hotelli ja isegi see oli tähendanud ühele kohalikule ajakirei päästnud neid korduvatest ähvarjanikule: “See tüüp lõhnab hea jalgpalli dustest, et nad lintšitakse: “Mängu ajal järele”). Aga kohal oli ka Barcelona oli meie väravavaht nii kohutatud ja

48

JALKA MAI 2010

juhtskaut Josep Samitier, endine Barcelona tähtmängija. Alfredo di Stefanod tahtsid mõlemad klubid ja järgnevast pallurijahist kujunes põnevusdraama, mis mõjutas tugevalt Hispaania jalgpalli ajalugu ning kahe suurklubi rivaliteeti. Barcelona tegi avakäigu ja tõi di Stefano Katalooniasse, kus ta mängis paar sõprusmängu. Tagantjärele on muidugi raske välja sõeluda, mis on tõsi, mis mitte, aga on väidetud, et di Stefano mängis need mängud kehvasti ja Barcelonas sigines kahtlus, kas see on õige mees partneriks nende tähele Ladislao Kubalale. Sosistati ka, et kehvalt soovitas argentiinlasel mängida Josep Samitier, kes oli n-ö topeltagent ja kellele Real salaja maksis, et di Stefanod endale saada. Räägiti – ja seda pole Raimundo Saporta kunagi kinnitanud ega ümber lükanud – et Saporta saabus incognito pika mantli ja päikeseprillidega Barcelonasse, kus ta külastas koos di Stefanoga linna parimaid söögiasutusi ning veenis teda Madridi tulema. Üheks argumendiks oli, et di Stefano


maailm ei mahu samasse meeskonda Kubalaga. Oli välja kujunenud absurdne olukord, kus Barcelona oli Buenos Airese River Plate’ile (klubi, kuhu di Stefano ametlikult kuulus) maksnud di Stefano eest neli miljonit peseetat ja Real Millonariosele (kus di Stefano tegelikult mängis) 1,5 miljonit peseetat. Kuigi FIFA andis õiguse Barcelonale, tõmbas Hispaania vutiliidu president kindral Moscardo Kataloonia klubi presidendi Marti Carreto vääritult haneks. Ta kuulutas välja välismaiste pallurite keelu ja lihtsameelne Carreto loobus di Stefanost. Kui Carreto Madridist lahkus, tegi Moscardo di Stefanole erandi ja otsustas, et järgneva nelja aasta jooksul pidanuks klubid di Stefanot jagama: ühel aastal ühes, teine aasta teises klubis. Ja alustama pidanuks Realist. Solvunud Barcelona loobus di Stefanost ülepea. Kaks nädalat hiljem alistas Real koduväljakul Barcelona 5:0, kusjuures neli kolli lõi di Stefano. Ülejäänu on ajalugu ja lühidalt kõlab see nii: 11 aasta jooksul Realis võitis di Stefano kaheksa maa meistritiitlit, olles viiel korral liiga parim väravakütt. La Ligas lõi di Stefano kokku 228 väravat. Ta võitis viis Euroopa karikat, skoorides eurosarjades 49 kolli. Tänu viiekümnendatel saavutatud üleolekule Euroopas valiti Madridi Real 20. sajandi maailma parimaks klubiks. Alfredo di Stefano osa selles on määratu, et mitte öelda otsustav. Kõik viimase aja galacticos’ed (Luis Figo, Zinedine Zidane, Ronaldo, Cristiano Ronaldo, Kaka jt) on di Stefano kõrval poisikesed, sest nende mõju klubi käekäigule on ju õigupoolest tilluke. Di Stefano muutis terve Hispaania vuti ajalugu, just tema tegi Realist suurklubi, aga kuulsad galacticos’ed on hädas, et võita maa meistritiitel, Euroopas valitsemisest rääkimata. 1957. ja 1959. aastal Euroopa parimaks jalgpalluriks valitud di Stefano ei mänginud kunagi MM-finaalturniiril. 1950. ja 1954. aastal Argentina ei osalenud ja 1958. aastal ei pääsenud tema uus kodumaa Hispaania finaalturniirile. 1962. aastal oli ta vigastatud. Palju on spekuleeritud selle üle, et kui di Stefano

saanuks osaleda ühel või enamal MMil, võinuks jalgpallikuninga nimetuse Pele asemel pälvida vabalt tema. Väga paljud di Stefano kaasaegsed pidasid teda kõige mitmekülgsemaks jalgpalluriks, mitmekülgsemaks ka Pelest. Kui reastatakse maailma kõigi aegade parimaid jalgpallureid, on di Stefano pea alati viie-kuue parima hulgas ja alati kõige kõrgemal kohal neist, kes pole iial mänginud MM-finaalturniiril.

Kas Franco soosis Reali?

Alfredo di Stefano kohta on kirjutatud (ja küllap liialdusega), et ta ei muutnud mitte üksnes ühe klubi ja Hispaania jalgpalli ajalugu, vaid mõjutas ka Franco saatust. Franco saatust mõjutas muidugi Hispaania neutraliteet II maailmasõja ajal ja kärmelt puhkenud külm sõda, mis säästis riiki liitlasvägede sissetungist. Kaudse toetuse eest Hitlerile jäeti riik aga välja Marshalli plaanist, mis upitas lääneriigid kiiresti majanduslikult jalgadele.

Barcelona toetamine oli ainus võimalus väljendada oma Kataloonia identiteeti. Barca on sotsiaalne jõud, kannatanud inimeste elujõud.

Tenor Josep Carreras

Franco ajal kujunes Madridi Realist Euroopa kõige edukam klubi. Reali edu hakkas sümboliseerima tsentraliseeritud

Hispaaniat ja välismaal lõikas klubi edust Euroopas kasu ka kindral Franco. Enne di Stefano tulekut polnud tema positsioon diktaatorina sugugi kindlustatud. Di Stefano muutis kõik. Reali viis järjestikust (1956–1960) Euroopa karikavõitu mõjusid oopiumina raskeid aegu üle elavale rahvale ning olid riigi parimaks visiitkaardiks välismaal, luues hispaanlastest stiilse võitja kujundi ja sillutades teed isolatsioonist tagasi rahvusvahelisele areenile. Kuigi katalaanid ja baskid arvavad teisiti, pole siiski veenvalt tõestatud, et Real saanuks Franco valitsemisest tuge. Kataloonias usutakse, et Bernabeu määris kohtunikke ning viimased soosisid igati pealinna klubi. (Samas käitus Bernabeu vastuoluliselt ja teenis Franco pahameele, kui Reali mängijaid pildistasid Euroopa meistrite esimeste karikavõistluste avaringis Genfis eksiilis oleva kuninganna Victoria Eugeniaga ja tema poeg, praegune Hispaania kuningas Juan Carlos, külastas koguni Reali riietusruumi.) Madrid arvab, et Barcelona põeb lihtsalt ohvrikompleksi. Pigem on viha keskvõimu ja Franco vastu tingitud poliitilistest käikudest. Nii näiteks keelas Franco Hispaania provintsides kohalike keelte kasutamise ja see käis ka katalaani keele kohta (mis oli tagakiusatud ka kindral Primo de Rivera ajal kahekümnendatel aastatel). “Barcelona toetamine oli ainus võimalus väljendada oma Kataloonia identiteeti,” on nende aastate kohta öelnud maailmakuulus tenor Josep ( Jose) Carreras. “Barca on sotsiaalne jõud, kannatanud inimeste hing.”

Raul on löönud el clasico mängudes 11 kolli Maailma suurimas klubide vastasseisus on kõige enam väravaid löönud Madridi Reali Raul, kes on väravavõrku pingutanud koguni 11 korral. 8 väravat on löönud Reali kasuks kolmekümnendate aastate väravakütt Lazcano ja kolmandal kohal on 7 tabamusega resultatiivseim Barcelona mängija Lionel Messi, kes 2007. aastal tegi koguni kübaratriki. Kuulus Ronaldinho on el clasico mängudes löönud 5, teistest viimase aja kuulsustest Samuel Eto’o, Gary Lineker ja Ruud van Nistelrooy 4, Thierry Henry ja Ronaldo 3, Patrick Kluivert 2 ning Roberto Carlos, Xavi, Zinedine Zidane, Michael Owen, Arjen Robben ja Zlatan Ibrahimovic 1 kolli. Kõigi aegade suurtest on kolm kolli löönud Romario, kaks Alfredo di Stefano ning ühe Johan Cruyff. Tuntumatest on mõlema meeskonna eest el clasico’l värava löönud Luis Enrique.

2010 MAI JALKA

49


maailm Barcelona staadion oli ainus koht, kus inimesed said avalikus kohas kõneleda katalaani keelt, lehvitada Kataloonia lippe. Hollandi superstaar Johan Cruyff pani oma pojale linna kaitsepühaku järgi nimeks Jordi – seda ajal kui kataloonia nimede panek kohalike seas oli keelatud – ja raius end igavesti katalaanide südameisse. Seda vaatamata tõsiasjale, et Cruyff pole ära õppinud katalaani keelt ja ühes satiirilises telesaates osatati ka tema puist kastiilia (hispaania) keelt, korrates üksiti hollandlase lemmikväljendit “en el questo momento” (käesoleval hetkel).

Alfredo di Stefano muutis terve Hispaania vuti ajalugu, just tema tegi Realist suurklubi.

Tõsi, Franco jagas Reali mängijatele ja president Santiago Bernabeule (kes hoidis kodusõja ajal Franco poole) medaleid ja ordeneid aastail 1955 ja 1956 – seda isegi enne, kui Real oli võitnud esimest

37 mängijat mänginud mõlemas meeskonnas Läbi ajaloo on mõlema klubi eest pallinud 37 mängijat, kellest osa on, tõsi küll, olnud duubelrivistuse koosseisus. 24 korral on mindud otse ühest klubist teise, ülejäänud juhtudel on pearivaali juurde jõutud kolmanda(te) klubi(de) kaudu. Kuulsamad “ülejooksikud” on olnud legendaarne väravavaht Ricardo Zamora (Barca – Espanyol – Real 1930), Josep Samitier (Barca – Real 1932), Bernd Schuster (Barca – Real 1988), Gheorghe Hagi (Real – Brescia – Barca 1991), Michael Laudrup (Barca – Real 1994), Robert Prosinecki (Real – Real Oviedo – Barca 1995), Luis Enrique (Real – Barca 1996), Luis Figo (Barca – Real 2000), Ronaldo (Barca – Inter – Real 2002), Samuel Eto’o (Real – Real Mallorca – Barca 2004), Javier Saviola (Barca – Real 2007).

korda Euroopa karika! Phil Ball kasutab oma raamatus osavat sõnamängu, nimetades tollast Reali Dream Teami asemel Regime Teamiks. Samas on Reali avalike suhete juht Raimundo Saporta (kellenimelisele karikale on aastaid mängitud korvpalli eurosarjas) oma mälestusest meenutanud, et Franco ei reetnud kunagi mängu ajal oma emotsioone ja tema näolihased olid liikumatud isegi siis, kui kindrali lemmikmängija Francisco Gento lõi värava. Mitmeid kordi pidi Franco Generalisimo karika ulatama Barce-

lona mängijatele ja suutis seda teha naeratusega näol. Nimetatud karika (oli Franco auks ümber nimetatud – varem kandis nime Copa del Rey ehk kuninga karikas) finalistid pidid algaastail enne mängu andma rahvushümni ajal natsistliku tervituse ja mõistagi pidid seda tegema 1942. aasta finalistid Barcelona ja Bilbao Athletic, kellele see erinevalt Madridi Realist ja Barcelona Espanyolist oli eriti vastumeelt. Franco külastas alati karikafinaale ja vaid üksikuid Reali mänge. Pole teada, et ta olnuks eriti suur jalgpallifänn. Samal ajal oli Franco Foto: Scanpix

Alfredo di Stefano skoorib 1960. aasta Hispaania karikavõistlustel Madridi Reali 5:3 võidumängus Barcelona üle ...

50

JALKA MAI 2010


maailm Foto: Susana Vera/Reuters/Scanpix

... ja 5. veebruaril 2010 83aastaselt Reali aupresidendina Iker Casillase (vasakul) ja Cristiano Ronaldo vahel.

surm 1975. aastal teatud mõttes Madridi Realile ka kergendus – nüüd oldi jälle lihtsalt jalgpalliklubi.

Kaks linna, kaks mentaliteeti

Südamaal paiknev Madrid on juba oma geograafilise asendi tõttu Hispaania tsentralismi sümbol. Seevastu kõik välismõjud – olgu tegemist poliitiliste voolude, kunsti, filosoofia või moega – on ajalooliselt riiki imbunud Barcelona kaudu ja alles pärast ajalist distantsi omaks võetud ka Madridis. Barcelona on euroopalikum, katalaane nimetatakse nende kõrge töökultuuri ja majandusliku vilumuse tõttu ka Hispaania juutideks. Phil Ball kirjutab oma raamatus katalaanide süütust usust, et kui Reali ja Espanyoli poolehoidjad välja arvata, siis on terve maailm üksmeeles, et nende klubi on planeedi suurim. Ja kui siseneda esimest korda Camp Nou staadionile, hakkab ka neutraalsele inimesele tunduma, et sel usul võib tõepõhi all olla. Kogu staadion õhkab endast sotsiaalkultuurilist tähenduslikkust, mida saadab 90 minutit katkematut triumfi. “Pole ime, et madrilenos’ed vihkavad

seda kõike südamepõhjast,” lõpetab Ball mõtte ja asub kirjeldama Reali kodustaadioni Santiago Bernabeud: “Bernabeu on külmem paik, sama ilus kui Camp Nou, kuid mingil moel pahaendelisem, närvilisem.” Balli sõnul on Reali kodu betoonist kindlus, mis kaitseb seesolijaid muu

Bernabeu on külmem paik, sama ilus kui Camp Nou, kuid mingil moel pahaendelisem, närvilisem.

maailma eest, kuid keegi ei tunne huvi, kust kandist on külaline pärit. Võõral lubatakse etendus ära vaadata ja ... kao! Seevastu Barca fännid pärivad uudishimulikult, kust sa pärit oled, mida nende meeskonnast arvad, kellele kaasa elad jne. See kirjeldus läheb kummatigi vastuollu sama autori teises raamatus väidetuga. Raamatus “White storm. 101 years of Real Madrid” kirjutab Ball, et vaatamata välisele – vanamoelisusele, grandioossele arhitektuurile jm – on

Madrid sõbralikum ja avatum. Ta paneb selle linna saabunud välismaalaste ja mujalt provintsist saabunud inimeste arvele, kes on muutnud linna näo. Ball kirjutab, et Barcelona elanikud on enese arvates maailma keskmes ja arvamusel, et nad on terves maailmas imetletud ja armastatud. Aga Madridi elanikud on teistsugused: ühel Reali kodumängul Las Palmase vastu märganud Ball müügil T-särki kirjaga: “No soy solo perfecto – soy Madridista tambien” (“Ma pole eriti täiuslik – ka mina olen Reali pooldaja”). Kui di Stefano muutis Reali, siis Simon Kuper kirjutab 1994. aastal ilmunud ja klassikaks saanud raamatus “Football Against the Enemy” (seal on ka peatükk Balti riikide jalgpallist!), et Barcelonasse tõi muutuse Johan Cruyff. Mitte sedavõrd mängijana, kui ta 1974. aastal pärast 13 aastast vaheaega tõi meistritiitli taas Barcelonasse, kuivõrd just treenerina, kes 1992. aastal võitis Katalooniale esimese Euroopa karika. “Enam ei rahuldu fännid sellega, kui nende meeskond võidab Reali,” kirjutas Kuper. “Nüüd nõuavad nad tõelist edu.” Kuper kirjutab, kuidas Franco-järgses Hispaanias ei suuda katalaanid ikka 2010 MAI JALKA

51


maailm Foto: Josep Lago/AFP/Scanpix

Selle Barca fänni sall ütleb kõik.

harjuda, et elu on muutunud, ning nad on hämmeldunud, kui selgub, et valitsuses leidub ministreid, kes pooldavad Barcelonat. Üks naine tunnistas Kuperile, et kui ta läheb Camp Noule, on tal tunne, nagu oleks Franco aeg tagasi. Barcelona jalgpallimeeskond oli ainus Kataloonia institutsioon, mida Franco paljude arvates ei julgenud puudutada ja teiste arvates ei teinud ta seda teadlikult, sest seal said opositsioonilised katalaanid õhku välja lasta ega muutunud poliitiliselt ohtlikuks.

Aga Camp Nou on jäänud tänini paljudele vastupanu sümboliks. Cruyffi alustatud edu on jätkunud ka 21. sajandil nii riigisiseselt kui ka rahvusvaheliselt. Tänapäeval on Barcelona edukam kui Real. Aga ikka peetakse FC Barcelonat klubiks, mis sümboliseerib Kataloonia iha poliitilise, majandusliku ja kultuurilise vabaduse järele. Barca on Kuperi sõnul sadu kordi kuulsam kui Kataloonia ise, olles samal ajal rahvusliku uhkuse peamiseks allikaks.

Maailma suurimad vastasseisud Ajakiri World Soccer (juuli/2008) reastas maailma 50 ägedaimat kohalikku vastasseisu, kuulutades kõige-kõigemaks loomulikult Madridi Reali ja Barcelona igipõlise rivaliteedi. Järgnes Buenos Airese gigantide River Plate’i ja Boca Juniorsi ning Glasgow Rangersi ja Celticu konkurents. Esikümnesse mahtusid veel: Galatasaray – Fenerbahce, Ajax – Feyenoord, Lazio – Roma, Schalke – Dortmundi Borussia, Al Ahly – Zamalek (Egiptuse vastasseis Kairos), Betis – Sevilla ning Partizan – Crvena Zvezda Belgradis. 50 hulgas oli ainult kaks vastasseisu Inglismaalt: 28. kohal Liverpool – Manchester United ja 42. kohal Põhja-Londoni rivaliteet Tottenham – Arsenal. Eestile geograafiliselt lähim 50 hulka mahtuv vastasseis on Stockholmis: 32. koha vääriliseks hinnati AIK ja Djurgardensi mängud. Naaberriikidest oli esindatud ka Venemaa: 23. kohal oli Moskva Spartaki ja CSKA vastasseis.

Derbi ehk vastasseis. Madrid on olnud edukam Inglise keeles nimetatakse vastasseisu derby’ks. Sõna tuleneb paigast nimega Derby, kus kaks naabervalda teineteiselt jalgpalli algusaegadel mõõtu võtsid. Real ja Barcelona on Hispaania meistrivõistlustel üksteiselt mõõtu võtnud 160 korral ning Madridi meeskond on võitnud 68 ja Barcelona 62 korral. 30 mängu on lõppenud viigiga.

52

JALKA MAI 2010

Barcelona kaitsja Oleguer meenutas, kuidas nad 2004. aasta tiitlirallil võitsid Reali ja kuidas nende meeskond oli “rõõmu armee, mis liikus Avenida Diagonalil vastupidises suunas (võrreldes Franco vägedega 1939. aastal). Me kujutlesime end peatamas nende tanke, vastates nende kuulidele hümnide ja lauluga ning naerdes nende sõdurite vihastesse fašistilõustadesse.” Aga mõistagi pole kaugeltki kõik katalaanid ega nende suurklubi toetajad nii äärmuslikel seisukohtadel. Simon Kuper põrkas Barcelonas kokku ühe katalaaniga, kes ütles lihtsad sõnad: “Osa inimesi vaatab Barcat, sest nad armastavad jalgpalli.”

Vaata ka lk 8-9; Hispaania jalgpalli kohta loe veel Jalkast 4/2008

Franco-järgses Hispaanias ei suuda katalaanid ikka harjuda, et elu on muutunud, ning nad on hämmeldunud, kui selgub, et valitsuses leidub ministreid, kes pooldavad Barcelonat.


77.-- 11 11. juunii jja a9 9.-- 13 13. august Tallinnas, Tartus, Pärnus, Viljandis, Paides, Elvas, Valgas, Keilas, Kohilas, Sakus, Otepääl, Põlvas, Tamsalus, Võrus

Vanus 6 -11 aastat Laagrid toimuvad E-N 10-17, R 10-13 Tasuta lõuna, joogid ja puuviljad igal päeval Ekskursioon, kus kohtutakse profimängijatega

Taskukohane hind 750EEK!

Kohtu profiga! Palju jalgpalli! Leia uusi sõpru! Tasuta jalgpallivorm! Sinu nimeline särk! Parimad treenerid!

Lisainformatsiooni saab Indrek Zelinskilt telefonil 58 501 308 ja Eesti Jalgpalli Liidust telefonil 627 9960 kodulehelt: www. jalgpall.ee - rahvajalgpall - suvelaagrid Kõik treenerid on läbinud Jalgpalli Liidu spetsiaalse koolituse.

Registreeri end nädalasele spordi ja meelelahutuslikule üritusele!

2010 MAI JALKA

53


Foto: Ants Liigus/Pärnu Postimees

Aivar (vasakult), Arko, Kermo ja Eiko (ees) käivad peaaegu kõigil Eesti koondise kodumängudel ja vähemalt ühel võõrsil toimuval valikmängul.

54

JALKA MAI 2010


käbi & känd

Aivar Kuningas ja tema jalgpalliõukond Aivar Kuninga peres on jalgpallihuvilised kõik: isegi vanem poeg Kermo, kes soovist erineda hakkas hoopis tennist mängima, ja ema Krista, kes elab kaasa Eesti koondisele ja poegadele. Rääkimata Eesti noortekoondistes mänginud Arkost ja Pärnu Vapruse noortegrupis treenivast Eikost.

Indrek Schwede “Roman Ubakivi korjas Pärnus poisid suurte majade vahelt kokku ja läksime majavalitsuste võistlustele mängima,” räägib Expert Estonia ASi juhatuse esimees Aivar Kuningas. “Ants Kommussaar käis majavalitsuste võistlustel poisse vaatamas ja nii sattusin aastateks tema käe alla.” Kui Kommussaar Pärnust lahkus, jäid poisid ula peale ja Kuningas käis vahepeal korvitrennis, et midagi teha. Peagi tuli Tarmo Rüütli ja jalgpallitreeningud jätkusid. Aga jalgpall saatis Kuningat ka enne majavalitsuste võistlusi. “Pärnus Kaevu tänava majade vahel polnud nagunii midagi muud teha, kui hommikust õhtuni venelastega jalgpalli mängida. Vahepeal kaklesime nendega, siis leppisime ära ja jalgpall jätkus täie hooga. Sain sealt ka vene keele suhu.”

Vahepeal kaklesime nendega, siis leppisime ära ja jalgpall jätkus täie hooga.

Noorena tegeles Aivar Kuningas paljude aladega alates kergejõustikust ja lõpetades malega. Sinna vahele mahtus ka kuus aastat ujumistreeninguid. Praegu osaleb Kuningas agaralt Pärnu veteranide tegemistes, kus on osalised ka Tarmo ja Andrus Rüütli, Jaanus Veensalu, Kalev

Pajula, Kalvi Kaas, Aivar Brandt, Raimond Paulberg ja värske jõuna Marek Lemsalu. Harvem on näha treeneritööga hõivatud Igor Prinsi ja Jüri Saart. Muuseas käisid Pärnu veteranid hiljuti mängimas ka Minski Dinamoga.

Isepäine Kermo valis tennise

Aivar Kuninga jalgpallihuvist on mõjutatud terve pere. Isegi vanem poeg Kermo (23), kes põikpäiselt siirdus 7aastaselt hoopis tennisetreeningutele. “Kõik sõbrad läksid jalkat mängima, aga ma tahan alati teistmoodi teha,” tunnistab Tartu Maaülikoolis turustamist ja tootmist õppiv Kermo. “Valisin tennise, kus polnud ees ühtki sõpra.” (Aivar Kuningas: “Kui lasteaeda tuli treener, läksid Kermol reketit nähes silmad särama.”) Vaatamata sellele, et aasta lõpus sündinud Kermo pidi võistlustel konkureerima endast vanematega, tõusis ta Pärnus omaealiste hulgas esikolmikusse. Eestis oli raskem läbi lüüa ja tippujõudmise sihte poisil polnudki. Tennis jäi sinnapaika pärast Tartu Maaülikooli tulekut, sest Eesti suuruselt teises linnas on vähe siseväljakuid. Nüüd mängib Kermo isukalt ikkagi jalgpalli! “Mängin Pärnust pärit vutimeestega tudengiliigas ja omavahel,” räägib Kermo, kes on hoovijalgpalli mänginud terve elu. “Ma saan trennis käinud poiste kõrval päris hästi hakkama ega tunne,

et neile alla jääks. Tõsi, mind pannakse alati tipuründajaks, sest olen ainuke, kes pole vutitrennis käinud, ja mind kaitsesse ei usaldata (naerab – toim). Tegelikult olen hakanud kahetsema, et pole ühtki tundi jalgpallitreeningul käinud. Oleksin võinud siiski 7aastaselt trenni minna ja proovida.”

Ränk vigastus peatas Arko karjääri

Arko (22) alustas ujumistreeningutega, mis jäid katki pärast Meelis Eelmäe juurde vutitrenni minekut 6aastasena – jalgpall lihtsalt meeldis rohkem. Peagi oli poiss Tiit Raudnageli treeningrühmas. Noorteklassis kuulus Arko Helsingi Cupi võitnud meeskonda, muu hulgas alistati veerandfinaalis brasiillaste Sao Paulo, kelle treener palus endale uuesti korrata, mis linnast on eestlased pärit – ta tahtis endale eluks ajaks meelde jätta, millisest tundmatust linnast poistele tema meeskond kaotas. Arko liikus kiiresti ülesmäge ja kuulus Eesti U16, U17 ja U18 noortekoondistesse. Aga tema edenemist takistas seitse-kaheksa aastat tagasi ühel jalgpalliliidu aastalõputurniiril saadud raske vigastus: murdusid vasaku jala mõlemad luud. “Pärast seda oli väga raske teistele järele jõuda,” räägib Arko Kuningas, kelle grupist on välja kasvanud muuhulgas Sergei Zenjov, Sergei Mošnikov ja Stanislav Pedõk. Treeneriks oli Jüri 2010 MAI JALKA

55


käbi & känd Ivanov, kes andis Arkolegi korraliku oskustepagasi. “Noortekoondises olin alati mänginud põhikoosseisus koos Puri-vendadega ja Taijo Tenistega, pingipoiss pole kunagi olnud, aga korraga oli psühholoogiline barjäär ees. Enam ei kippunud välja tulema need asjad, mida kunagi oskasin, ja see oli peas kinni. Ma tean, et Jelle Goes käis vaatamas, et millistest noortest võib tulevikus asja saada, ja minu nimi oli ka kirjas. Kogu mu elu on keerelnud jalgpalli ümber; kui treeningut polnud, mängisin poistega hoovis. Siiamaani vaatan oma kunagisi meeskonnakaaslasi ja elan neile kaasa, aga see ja ka hilisemad vigastused tõmbasid mu edenemisele kriipsu peale. Jalgpall on mu südames, praegu mängin oma lõbuks ja vahel koos isa veteranidega.” Arko on tänulik isale, kes teda alati toetas, ja arvab, et perekonna tugi on oluline: ka vennad Purid ja Tenisted võisid alati arvestada pere ja isa toetusega.

Eiko tahab saada jalgpalluriks

“Isa, miks poisid mind Giggsiks kutsuvad?” Kuningate pere ühine lemmikmeeskond on Manchester United ja sel on päris lustakas tekkelugu. Aivar ostis Taist täiesti juhuslikult Arkole ühe Manchester Unitedi jalgpallisärgi. Arko hakkas sellega oma treeningutel käima. Ühel päeval päris Arko: “Isa, miks poisid mind Giggsiks kutsuvad?” “Olin väike ja mul polnud aimugi, mis mu särgi seljale on kirjutatud,” naerab Arko, kelle särgi seljal ilutses just nimelt Ryan Giggsi nimi. “Igatahes sai sellest küsimusest meie perekonnasisene nali ja see aitas kindlasti kaasa sellele, et Manchester Unitedist kujunes terve perekonna lemmikmeeskond.”

Eiko, kes sageli arutab võistlustel kaasas käiva isaga, mis mängus hästi välja tuli ja mis mitte. “Tavaliselt jääb isa rahule mu löögiga, aga liikumist ja triblamist pean veel harjutama.” “Eiko kogu vaba aeg möödub meie kodu lähedal Ühisgümnaasiumi staadionil,” räägib Aivar Kuningas. “Ta ajab kogu aja palli taga – täpselt nagu mina, ainult ajad on muutunud.” Jalgpalliga on seotud terve Kuningate pere, ka ema Krista, kes on poegadele kaasa elanud ja Eesti koondise mängude ajal värvib ka põsed sinimustvalgeks. Kuningad külastavad peaaegu kõiki koondise kodumänge ja viimastes valiktsüklites on kaasa tehtud ka üks välis-

Pesamuna Eiko (11) tunnistab, et alguses ta jalgpallitrenni minna ei tahtnudki. Ka põhjus oli poisile selge: ta kartis vigastusi. “Isa siiski ütles, et mine proovi, ja ma läksin,” räägib Eiko, kes läks trenni 5aastaselt ja tahab saada jalgpalluriks. “Mäng hakkas meeldima.” Muu hulgas meeldib Eikole see, et jalgpall võimaldab välismaal käia – seni on kaugeim turniir olnud Soomes. Muide on ka Eiko venna eeskujul korra võitnud esikoha Helsinki Cupil, treeneriks oli Indrek Joost. Pärnu Vapruses treener Gert Oleski juhendamisel harjutava Eiko lemmikmängija on Cristiano Ronaldo, kes on terava löögiga. “Mul on samaEiko Kuningas löögil. Tugev löök on tema trump. sugune löök,” ütleb 56

JALKA MAI 2010

reis – 2007. aastal Inglismaale ja mullu Hispaaniasse. Eesti-siseselt toetatakse mõistagi Pärnu Vaprust ja Meistriliigas Florat. Aivar Kuningal pole midagi selle vastu, kui Eiko peaks valima jalgpalluri elukutse, aga ta lisab: “Jalgpall võib ühel hetkel lõppeda: hommikul on ja õhtul pole. Minu arvates peaks igaks juhuks poistel olema varuks ka amet – just nimelt amet, mitte haridus. Haridus on väga tähtis, aga sageli on ju nii, et noorel on diplom taskus, aga ametit pole ja midagi teha ta ei oska. Isana asja vaadates on oluline, et mida kauem poisid spordi juures püsivad, seda hiljem tulevad lollid mõtted pähe.” Foto: erakogu


noored

Helen Soosalu aitab noori tagasi väljakule Jalgpalliliidu juures pool aastat täiskohaga töötanud füsioterapeut Helen Soosalu teeb taastusravi meie noortekoondislastele. Arusaamine taastusravi, toitumise ja vedeliku tarbimise kasust on paranenud, aga võiks olla kõvasti parem. Indrek Schwede

A

lates oktoobrist töötab Eesti Jalgpalli Liidus täiskohaga füsioterapeut Helen Soosalu (pildil), kes varem oli ametis ainult U19 koondise juures. Helen tegeleb ise U17, U19 ja naiste koondisega ning koordineerib kõigi ülejäänud noortekoondiste vajadusi füsioterapeudi järele. Maret Mets töötab U17 ja U19 tüdrukutekoondiste ning Ott Meerits U15, U16, U18 ja U21 poistekoondistega. Viimased kaks on ametis osalise tööajaga. Helen Soosalu kohustuste hulka kuulub ka hädaliste vastuvõtt A. Le Coq Arenal. “Paljudel noorteklubidel oma füsioterapeuti pole ja mängijad ootavad vigastuse paranemist või tormavad enne paranemist kärsitult treeningule tagasi,” räägib Tartu Ülikooli haridusega Helen. “Aga ootamise või katsetamise asemel võiks teha hoopis alternatiivtreeningut ning spetsiaalseid harjutusi vigastatud piirkonnale, mis aitab kiiremini paraneda. Eks seda probleemi nägid nii meie noortega tegelevad sakslased kui ka naisi treenivad inglased, kelle kodumaal ravitakse noori klubide juures. Meie klubides võib ka nii olla, et arst ja füsioterapeut käivad ainult mängul ega ole igapäevaselt kättesaadavad. Seepärast on füsioterapeudi koht alaliidu juures õige käik.” Helenil on ülevaade kõigi noortekoondislaste seisust ja tema ülesanne on seda treeneritele vahendada. Koondise kogunemistel on Heleni ülesanne lihashooldus – massaaž pärast trenni ja vajadusel mängijatele meelde tuletada, milliseid lihaseid mõni kerge vigastusega pallur peaks venitama. Kui ta parajasti mõne koondisega kodumaisel treeningkogunemisel või välismaisel turniiril ei viibi, võtab ta mängijaid vastu oma Lilleküla staadioni

ruumis. Seal saab teha ka taastamist soodustavaid harjutusi. “Vigastuste peamine põhjus on ülekoormus, traumade kõrval esineb sageli ka ülekoormusvigastusi,” selgitab poolteist aastat Pärnu Korvpalliklubi juures füsioterapeudina töötanud Helen Soosalu. “Ülekoormuse võivad põhjustada pinnas, jalats, vähene puhkus, ühekülgne treening. Mängijatel, kellel on jalavõlvi probleemid, lööb ülekoormus sagedamini välja. Üheks põhjuseks võivad osutuda ka pöiavõlvimured, mis võivad viia nii hüppeliigese-, põlve- kui ka seljahädadeni. Seega tuleb valu algset põhjust otsida ka kaugemalt ja vaadata mängijat tervikuna. Vigastuse peab kindlasti välja ravima, muidu muutub see krooniliseks. Vahel ütleb mõni noor: ma olen kolm päeva oodanud ja täna ongi juba parem! Aga nad on ainult oodanud ega ole teinud ise midagi selleks, et kiiremini terveks saada. Vigastatud mängija saab teha päris palju asju alternatiivselt.”

Teen ära, kui sa palud!

Õnneks on noorte teadlikkus kasvanud. Aina enam on neid, kes hoolivad oma tervisest ja tahavad kiiresti väljakule tagasi pääseda. Aga sugugi mitte kõik. “Mõne suhtumine on selline, et olgu, ma teen selle ära, kui sa palud,” kirjeldab Helen. “Kõik ei ole hingega asja juures. Nad ei teadvusta endale, et mida paremini taastusravi mõte omaks võtta, seda kiiremini saab väljakule tagasi.” Helen Soosalu on ise terve elu korvpalli mänginud, Pärnu naiskonnas ka Eesti noortemeistrivõistluste hõbeda võitnud. Kuigi korv- ja jalgpall on mõlemad pallimängualad, on füsioterapeudi töö nende juures ometi pisut erinev. “Taastusravi lõppfaasi muudab nen-

Foto: Lembit Peegel

de mängude puhul erinevaks asjaolu, et üht mängitakse käe ja teist jalaga,” ütleb Helen. “Kui vahel on mul vaja jalgpallurile mõnd tehnilist harjutust ette näidata, siis ma ei oska. Hüpped ja jooksud on siiski samad. Erinev on kahe mängu kiirus: jalgpallis on kahe mängija kontakt tugevam, sest sageli lüüakse ju konkurendiga palli ühel ajal.” Mänge vaatab Helen läbi oma ameti prisma: “Kui keegi lonkab või vastasega kokku põrkab, siis ehmun mina teistest rohkem. Kui tean, mis pisivigastused kellelgi on, vaatan ka mängu just selle pilguga, kas ta peab vastu ja kas saab kõike väljakul teha.” Heleni ülesannete hulka kuulub ka koondislaste välismaal oleku aja vedelikutarbimise ja toidusedeli jälgimine. Meie noored võiks palju rohkem mõelda õige toitumise peale. “Asjad on paremaks läinud, aga palju enam peaks mõtlema, et õige toit ja puhkus kiirendavad taastumist ning vedelikutarbimisest sõltub sooritus,” räägib Helen Soosalu. “Nii nagu treeningujärgne lihashooldus aitab vältida vigastusi.” 2010 MAI JALKA

57


Nike jalgpallisaapad

Millega mängivad maailma ja Eesti tipud? Tutvustame Nike tuntud headuses jalgpallisaapaid, milles mängivad nii maailma kui ka Eesti parimad vutimehed.

Jalgpall on suurim! Suurim spordiala, suurimad fänniarmeed ja suurimad staarid. Jalgpall spordialana on huvitav kombinatsioon sügavale juurdunud traditsioonidest ja uudsusest. Ei ole vist ühtegi teist ala, kus hoitakse nii jäigalt kinni põhimõtetest, et säilitada mängu iseloom ja algne idee. Samas on see nii klassikaline jalgpall muutunud ka uuenduste inkubaatoriks, kust saavad alguse paljud revolutsioonilisemad ideed, näiteks spordivarustuse ja tehnoloogia vallas. Just varustus on valdkond, kus veel 15–20 aastat tagasi järgiti traditsioonilisi lahendusi. Kindlad lõiked, kindlad materjalid. Jalatsid olid nagu ikka nahast (või kunstnahast) ja musta värvi. Ei mingit kirevat värvipaletti ja vaid näpuotsaga tehnoloogiat. Mängijad on mängijad ja minimaalselt vaadati seda, kas kiire ründemängija vajaks veidi teistsugust jalatsit kui kaitse tugitala. Tänapäeval on see hoopis muu maailm. Iga positsioon ja mängijatüüp on peensusteni lahti harutatud ja mängija spetsiifilised vajadused täpselt määratletud, et leida see gramm või millimeeter, mille tulemusena on võimalik edu saavutada. Juhtivad brändid on loonud terveid tootesarju, mis on just sobivad konkreetse mängijatüübi jaoks. Näiteks Nike pakub 4 peamist tootesarja – CTR360, Tiempo, Total 90 ja Mercurial. Lisaks on veel kunstkatte ja sisemänguks mõeldud sari Nike5.

CTR360 – Nike jalgpallijalatsite täiesti uus seeria,

mis jõudis palluriteni eelmise aasta lõpus. Nii nagu ka nimest tuleneb (control 360 degrees) on selle jalatsi võtmesõnaks kontroll palli üle ja see mudel on loodud, pidades silmas mitmekülgsete keskväljameeste vajadust olla sündmuste keskel ja luua mängu. Kindel pallipeatamine, õigeaegsed ja täpsed söödud. Seetõttu on CTR360 pealsed ülipehmest ma-

58

JALKA MAI 2010

terjalist, et anda söötudele täpsus ja tundlikkus. Maailmanimedest, kes mängivad CTR 360 jalatsiga, võib mainida Cesc Fabergast, Andres Iniestat, Rafael van der Vaarti jpt.

Tiempo Legend – ajatu klassika. Pehmest kängurunahast pealsetega jalgpallijalatsid, mille peamiseks tunnuseks on hea pallitunnetus ja mugavus. Klassikalisest välimusest hoolimata on tänapäevane Tiempo tipptehnoloogiline jalgpallijalats. Selle seeria kasutajate hulgas on näiteks Ronaldinho, Carloz Tevez, Andrea Pirlo, Joe Cole.

Total 90 – täpsus ennekõike. Jalgpall on väravate löömise mäng. Võidab see, kes lööb rohkem väravaid. Universaalse Total 90 ideeks on suuresti just see, et anda mängijale jalats, mis võimaldab pealelööke sooritada maksimaalse täpsusega. Jalatsi üldine konstruktsioon ja ennekõike pealsed (erinevad materjalid, spetsiaalne kohanduv löögipaneel) on loodud just sel moel. Tuntumad Total 90 mängijad on maailmas Wayne Rooney, Fernando Torres, Michael Essien.


Nike jalgpallisaapad Mercurial –

jalgpallijalatsite vormel 1. Mercuriali seeria jalatsid on jalatsitehnoloogia absoluutne tipp. Unikaalne kombinatsioon parimatest materjalidest tähendab seda, et jalats kaalub vaid 185 grammi! Mercurial on jalats, mis mõeldud kiiretele mängijatele, kellele on tähtis jalatsi kerge kaal ja võimalus välkkiirelt startida ja suunda muuta. Ja Mercuriali mängijad on just sellised – Christiano Ronaldo, Zlatan Ibrahimovic, Alexandre Pato, Didier Drogba, Frank Ribery, Andrei Aršavin.

Eestlased kommenteerivad mudeleid

sees libiseda, isegi siis, kui putsad on seest märjad. Pallipuude on nendega hea nii söötmisel kui ka löömisel.” Sama kiidab Martin Vunk: “Peale sissemängimist venisid mugavalt jala järgi. Üks parimaid mudeleid, millega olen mänginud.”

Piiroja peab mängima klubi antud saapaga

Klassikalise Tiempo jalatsit on koondislastest kasutamas näiteks Ats Purje. Kuna jalats on naturaalsest nahast, siis seda toob Purje eelisena ka välja: “Tiempo on kohe jalas mugav ja ei vaja sissemängimist. Suhteliselt kerge putsa, väga hea nahk.” Tiempot iseloomustab hea sõnaga ka koondise kaitse tugitala Raio Piiroja: “Eestis mängides mängisin Tiempo jalatsitega ja paremat saabast pole mul kunagi olnud. Praegu klubis pean mängima klubi määratud jalatsitega.” Sel kevadel nägi ilmavalgust ka täiesti uus versioon Total 90 jalatsist. Jalats on nii uus, et sellega ei ole ükski mängija jõudnud nii kaua mängida, et anda põhjapanevat hinnangut, aga kindlasti plaanib seda proovida Joel Lindpere. Varasemate mudelite kasutajate hulgas on olnud näiteks Martin Reim, Taavi Rähn ja Ats Purje. Purje kommentaar Total 90 kohta: “T90 vajab rohkem harjumist ja on alguses üsna jäik. Peale sissemängimist ning täpsetel löökidel väga hea.” Mercuriali kergust ja kiirust on eelistanud päris paljud Eesti pallurid: Indrek Zelinski, Sander Puri, Tarmo Kink ja näiteks ka noorema põlvkonna esindaja Henri Anier. Vanameister Zelinski arvamus jalatsi kohta: “Kerge ja hea pallitunnetusega. Kuna jalats on suhteliselt kitsa liistuga, siis nõudis veidi sissemängimist, aga pärast sobis väga hästi. Toimis väga hästi kiiretel spurtidel – haare maapinnaga oli väga hea.” Kergust ja pallitunnetust tõi esile ka Anier: “Mulle meeldib Mercuriali juures nende kergus ning mugavus. Sobisid kohe ja sissemängimist ei vajanud. Pealsed on pehmed ja pallipuude on hea.”

Millega mängivad meie oma tipud? Eesti koondis on jõudnud tasemeni, kus sisuliselt kogu koondis mängib välisklubides ja tihtipeale määrab konkreetse klubi sisemine reeglistik lubatud brändid ja mudelid. Samas on mängijatel ikkagi eelistused ja kui vähegi võimalik, mängitakse endale sobivaima ja parima jalatsiga. Eesti jalgpallis on kõige rohkem huulil kahtlemata Joel Lindpere nimi. Edukas debüüt New York Red Bullsi meeskonnas ei jäänud jalgpallihuvilistel märkamata ja Eesti koondise keskväljamees tunneb end uues keskkonnas väga enesekindlalt. Loodetavasti toob uus hooaeg veel palju säravaid esitusi. Nagu keskväljamehele kohane, on Lindpere valikus esimesel kohal CTR360. Joel ise ütleb jalatsi kohta seda: “Mul on hea meel, et Nike on hakanud tegema uusi mudeleid. CTR360 on väga huvitav mudel ja ma pole varem sellise materjalist jalatsiga mänginud. Tundub jalas nagu poolenisti kumm, poolenisti nahk. Sulavad kohe esimese trenni ajal mugavasti jalga. Pärast kolme nädalat selle jalatsiga mängimist saan kindlalt väita, et CTR360 üks variantidest, mida kasutan ka tulevikus!” CTR360ga mängivad näiteks ka Martin Vunk ja Enar Jääger ja nimetatud mudeli eelisena tuuakse jällegi välja mugavus. Enar Jääger: “Jalas on väga mugavad ja kerged. Peale paari trenni vormusid jala Joel Lindpere on oma CTR360 putsadega väga rahul. järgi. Sisematerjal ei lase jalal

Foto: Stephen Dunn/AFP/Scanpix

2010 MAI JALKA

59


I liiga

Jõhvi Orbiit tahab taastada kunagist hiilgust Kuigi tahtmine on suur, napib raha. Linna toetus on väiksem võrreldes ajaga, kui sama meeskond mängis IV liigas. Võib-olla peab ühinema Kohtla-Järvega. Indrek Schwede

A

astatel 2005–2007 esindas Ida-Virumaad Meistriliigas ainult Narva Trans. Sealjuures oli Esiliiga Eesti idapiiri meeskondadest hõre ja näiteks 2005. aastal polnud seal kedagi. Seega oli viis aastat tagasi Ida-Virumaalt kahe kõrgema liiga peale kokku ainult üks meeskond. Praegu on Meistriliigas kolm (Narva, Sillamäe ja Kohtla-Järve) ning Esiliigas kaks (Kiviõli Tamme Auto ja Jõhvi Orbiit) meeskonda. Kaks aastakümmet tagasi olid ka Jõhvi Eesti Põlevkivi hiilgeajad. Tänane Jõhvi Orbiit tahaks neid aegu tagasi, kuid meeskonna esindaja Jevgeni Gužovski sõnul põrkub meeskond rahapuudusele. “Jalgpall on Jõhvis kõige populaarsem spordiala ja muidugi me tahaks jõuda samale tasemele, kus oli kunagi Jõhvi EP, aga selleks on vaja teha palju tööd ja vaja on raha,” selgitab Jevgeni Gu-

žovski. “Kahjuks linn meid ei toeta või õigemini toetab väga vähe. Linna toetus on on väiksem võrreldes ajaga, kui mängisime IV liigas! Raha lihtsalt ei ole. Meid toetab oma erafirmade kaudu jõudumööda mitu endist mängijat.”

Kuna ettevalmistus kulges saalis, läks jupp aega, enne kui meeskond harjus suure platsiga.

Veel eelmisel aastal toetas linn Orbiiti 130 000 krooniga. Jevgeni Gužovski sõnul oleks nad rahul isegi sellesama summaga, kuid peavad leppima sellega, et linn maksab ainult staadioni elektri ja vee eest. Hooaja algus ei kulgenud samuti soovitult. Kuna ettevalmistus kulges saalis, läks jupp aega, enne kui meesFoto: internet

Jõhvi Orbiit (rohelises) mängus Valga Warriori vastu.

60

JALKA MAI 2010

kond harjus suure platsiga. Murul hakkas meeskond treenima alles aprilli keskel. “Kaotasime esimestes mängudes palju punkte, sest ei suutnud oma väravavõimalusi realiseerida,” räägib Jevgeni Gužovski. “Aga neid võimalusi oli meil ikka palju.” Orbiidi eesmärgiks on hooaja lõpuks liikuda tabeli keskele ja kindlasti liigasse püsima jääda. Meeskonna moodustavad ühest küljest vanemad kohalikud mängijad, kes kunagi alustasid oma tõusu ülespoole IV liigast, ja teisest küljest nooremad kohalikud, kes aitasid klubi II liigast esimesse. Praegu külastab Jõhvi Orbiidi kodumänge umbes sada pealtvaatajat, aga see arv võiks olla suurem, kui mängitaks Jõhvis. Praegu kasutatakse Ahtmel asuvat kunstmuruväljakut, eelmisel aastal mängiti muruväljakumänge Vokas. Sel aastal hakatakse pallima linna murustaadionil. Erilised magnetid on mängud teiste Ida-Virumaa meeskondadega. Mullune II liiga kohtumine Kohtla-Järve Alkoga meelitas kohale pool tuhat huvilist. Jevgeni Gužovski usub, et IdaVirumaal on potentsiaali püsida Eesti vutimaastikul olulise jõuna. Mängijaid, sealjuures häid mängijaid, on alati jagunud, kuid võrreldes vanade aegadega on rahaline toetus nõder. “Meie kandis võiks olla kolmneli tugevat meeskonda, aga kui ringi vaadata, siis rahalisi probleeme pole ainult Sillamäe Kalevil,” sõnab Jevgeni Gužovski. “Suured probleemid on ka Kohtla-Järve Lootusel ja võib juhtuda, et Jõhvi ja Kohtla-Järve peavad siiski ühinema.”


II liiga

Rummu Dünamo võidab vaimutugevusega

Rummu vanglaametnike võistkond Dünamo hääbus ühes Nõukogude korraga 1980ndate lõpul, et uue aastatuhande alul uues riigikorras taas ellu ärgata. Lennart Komp

A

lgupärane Dünamo loodi 1968. aastal kolme Rummu vangla ametnike koondisena, mis 1989. aastani osales Eesti NSV meistrivõistluste III liigas, tulles 1988. aastal selle võitjaks. Miks Dünamo? Sest toonane siseministeeriumi spordiühendus kandis seda nime. Kulus ligi kümme aastat, kui seal kandis jalgpalliõpetus taaselustati ning Vasalemma koolis alustati vutiringiga. 2003. aastal puhus kohalikke poisse treeninud Eduard Hmeljov uuesti elu sisse Rummu Dünamole. Ka praeguses 28-liikmelises koosseisus on vangla- ja politseiametnikke. Kokku seitse. “1999. aastal tehti kohalikus koolis jalgpalliring, kus käisid 1988.–1990. aastal sündinud poisid,” sõnas Hmeljov. “Poiste arenedes tekkis mõte Dünamo meeskond uuesti ellu kutsuda.” Seitse hooaega IV ja III liigas karastas rummulasi sedavõrd, et tänavuseks tõusti II liigasse, kusjuures eelmisel hooajal ei kaotatud ühtegi kohtumist. Hmeljovi sõnul on edu põhjus lihtne: “Meile ei meeldi kaotada ja teeme kõik, mis meie võimuses, et võita – see on meie klubi moto, mis aitab mängudel väga.” Uut hooaega võidu ja viigiga alustanud Dünamo esimene eesmärk sel hooajal on II liigasse püsima jääda, kuid peamine on vastastelt rohkem punkte võtta, kui neile loovutada. “Ühe olulise asjana märgiksin mängijate vaimset võimekust ja vaimset taset,” ütles Hmeljov. “See tähendab ühelt poolt seda, et klubi vääriline mängija peab suutma mõelda ja tegutseda ülesande lahendamise keskselt, mitte egokeskselt – see on igasuguse ühise ülesande lahendamise esimene eeldus, jalgpallimäng aga on ühine ülesanne. Teiselt poolt aga, kuna saame olla edukad vaid kogu meeskonna ühtse targa

Foto: erakogu

Rummulane Stanislav Hmeljov (sinises) võitluses Türi Ganvixi vastu.

tegutsemise varal, peab olema mängija võimeline mõistma kogu mänguplaani nüansse ja neid ellu viima ehk olema tark mängija.” Tarka tegutsemist harjutab Rummu tänavu mullusest enam, pöörates treeningutel rohkem tähelepanu taktikale. Koormused siiski kasvanud ei ole ning harjutatakse endiselt kaks korda nädalas. Kaitseliinis toetub Rummu kapten Jevgeni Merkurjevile, poolkaitses Konstantin Lovgini ja Stanislav Hmeljovi oskustele ning ründes Tartu mehele Martin Maksile. Talvel saalijalgpalli Meistriliiga kuuendal kohal lõpetanud Rummu ei saa tänavu kasutada seni koduks olnud Vasalemma koolistaadionit, vaid peab mängud pidama 15 kilomeetrit eemal

Keila kunstmurul. Dünamo järelkasvuga tegeleval JK Vasalemmal on kaks gruppi, 1997.–1999. aastal sündinud poisid, kes mängivad C2 II liigas ning 2002.-2003. aastal sündinud poisid, kes meistrivõistlustel veel ei osale. Kurioossemaid lugusid juhtus Rummul esimesel hooajal, kui IV liigas pidi võõrsil mängitama Kohtla-Järve Alkoga. Kui Dünamo kohale jõudis, tervitasid neid staadionil hoopis laadalised. Juhtlõngu taga ajades selgus, et Alko oli palunud kohtumise päeva võrra edasi tõsta, kuid unustanud sellest teavitada rummulasi. Andke teada oma tegemistest, põnevatest juhtumistest ja huvitavatest mängijatest: indrek@jalgpall.ee või lennart@jalgpall.ee

Rummu Dünamo 2003 Rummu Dünamo 2004 Rummu Dünamo 2005 Rummu Dünamo 2006 Rummu Dünamo 2007 Rummu Dünamo 2008 Rummu Dünamo 2009 Rummu Dünamo

IV liiga E IV liiga E III liiga E IV liiga E III liiga W III liiga W III liiga W

18 18 22 22 22 22 22

8 7 3 13 9 15 17

4 - 5 2 4 2 5

6 11 14 7 9 5 0

38:29 26:34 34:60 64:28 35:35 57:19 62:20

28 21 14 41 31 47 56

6. koht 7. koht 10. koht 3. koht 8. koht 2. koht 1. koht

2010 MAI JALKA

61


III liiga

Tallinna FC Olympic süstib vutipisikut FC Olympic asutati 1999. aasta märtsis ja meeskond hakkas kohe mängima Eesti V liigas. Et tuumiku moodustasid erinevate alade tegijad, sai klubi alguses nimeks Old Stars. Jalgpallitausta, peale endise Lõvide meeskonna mängija Theimo Tülbi, polnud õieti kellelgi. Ka varustus polnud suurem asi, mängiti kollaste võrksärkidega. “Koduplatsiks oli Lastestaadion, kus ühe mängu ajal olid nii suured loigud, et terve penaltiala oli vee all,” meenutab Raasiku Jokerist tuule tiibadesse saanud Andri Porila. “Et penaltit ikka lüüa saaks, ehitasime liivast hunniku, kuhu asetasime palli.” Veidi hiljem sai meeskond nimeks Olympic, sest mitu mängijat töötas samanimelises kasiinos. Olympic toetab meeskonda praegugi osalemistasu ja varustusega. Klubi aastamaks on liikmetele aga 2000 krooni. Praegu on Olympicu koduplatsiks Kalevi kunstmuruväljak. Et mängitakse III liiga põhjapiirkonnas, ei pea ka konkurentide juurde kaugele sõitma. Meeskonnaliikmed on 20–40aastased, kelle vahel on ülesanded ära jagatud: finants, IT jms.

“„

Et penaltit ikka lüüa saaks, ehitasime liivast hunniku, kuhu asetasime palli. “Meil on klubi, kus midagi ega kedagi tagant ei forsseerita ja kus hinnatakse jalgpalli sees elamist: oleme sellised lahedad äraolijad, kes fännivad ja kaifivad vutti,” selgitab 2004. aastal klubiga liitunud Janek Popell. “Hooaja lõpus valime endi keskelt aasta mängija, kes ei pea tingimata olema parim pallur. Valimisel arvestame sedagi, kes on olnud hingega asja kallal ja aidanud kaasa klubi arengule.” 62

JALKA MAI 2010

Foto: internet

Andri Porila (keskel) triblamas FC Soccerneti kaitseliini vahel.

Üks oodatumaid sündmusi on klubi iga-aastased suvepäevad, mida on korraldatud Vormsil, Hiiumaal ja koguni Läti läänerannikul. Seal pidi kohtama ka neid, keda hooaja jooksul väga palju näha polegi. Suvepäevad on pereüritus koos abikaasade ja lastega ning sportlike võistluste ja auhindadega. Tänu isade vutilembusele on ka lapsed seotud jalgpalliga. “Mul on jalgpalliteema kodus kogu aja üleval,” räägib Janek Popell, kelle kaks poega käivad Martin Reimi Jalgpallikooli treeningutel. “Jalgpall ongi kogu mu elustiil ja elukutselise koolitajana toon esinedes jalgpallist palju kujundlikke näiteid, mis jõuavad inimestele väga hästi kohale.” Kõrgeid sportlikke sihte Olympicul pole. Parema tulemuse saavutamise nimel ei hakata kindlasti endale mängijaid valima. Pigem on eesmärgiks haarata meeskonda inimesi oma tutvusringkonnast ja nakatada neidki jalgpallipisikuga. Samas on vastu võetud ka võhivõõraid, kes on meeskonna tegevust platsi serval jälginud või ise küsima tulnud, kas tohib ühineda.

“Meilt on jalgpalliliidus küsitud, miks me Väikestel karikavõistlustel ei taha osaleda,” räägib Andri Porila ja jätkab muigega: “Aga meie tahame rõhutatult mängida just Eesti karikavõistlustel, sest siis on võimalik Euroopasse pääseda!” Muidugi on tegemist naljaga, mis Eesti karikavõistluste vabaloosi tõttu on omane paljudele madalama liigade klubidele. Tegelikult pole Olympic kindel, kas nad edu korral oleksid valmis minema II liigasse. Selleks peaks nõusolekut avaldama mängijate enamus. Oluline on märkida sedagi, et Olympicust on alguse saanud mõni aasta tagasi Viljandi Tuleviku eest Meistriliigas väravaid löönud Markko Kudu vutitee ja klubist on pärit ka Meistriliiga mänge vilistav kohtunik Ainar Kuusk. Indrek Schwede Andke teada oma tegemistest, põnevatest juhtumistest ja huvitavatest mängijatest: indrek@jalgpall.ee või lennart@jalgpall.ee


IV liiga

Ambla Vallameeskond kasvas välja külaliigast Kolm aastat tagasi Ambla vallas käima lükatud külaliiga menu loogiline jätk oli esindusvõistkond, kes alates uuest hooajast teeb kaasa IV liiga idapiirkonnas. Lennart Komp

J

ärvamaa põhjaosa 2300 elanikuga Ambla valla külaliiga sündis 2006. aastal spordivedaja Leo Matikaineni eestvõttel, et hoida elus kohalikke jalgpallitraditsioone. Esimesel hooajal osales kuus võistkonda, järgmisel kahel seitse. Talvel panid vutimehed ette idee astuda samm edasi ning liituda meistrivõistlustega. “Enamik, kes praegu vallameeskonna nimekirjas, on osalenud ka külaliigas,” sõnas Matikainen. “Samuti kutsuti juurde mõned mängijad, kes varem külavõistlusel mängida ei tohtinud.” Tänini kehtib reegel, et külaliigas ei ole lubatud kaasa teha neil, kel jalgpalliliidu litsents ehk tegutsetakse tänavu toimima hakkava rahvaliiga põhimõtetel. Tõsi, uuest aastast tehti reeglitesse mööndus, mis võtab piirangud vallameeskonna palluritelt, kes muidu ei saaks külaliigas osaleda. “Poisid tulid meistrivõistlustel osalemise mõttega ise lagedale, sest tahtsid tõsisemat väljundit,” lausus Matikainen. “Arutasime asjad omavahel läbi, jaga-

sime ülesanded ja toetust saime vallalt, kes maksis osalemistasu. Seetõttu oleme vallameeskond. Särkide ostmise ja transpordikulud kannavad mängijad ise.” Hooaega kahe kahe kaotusega alustanud amblalased loodavad ohtlikumad olla hooaja teises pooles, kui uude mängurütmi on sisse elatud ning kasutada saab kodust Ambla naturaalse muruga staadioni. Väljak oli ka põhjuseks, miks valdav osa kevadringi kohtumisi peetakse võõrsil. Potentsiaali peaks kohalikes pallurites olema, kuivõrd näiteks Paide Linnameeskonna ridades esindavad Ambla valda Timo Lomp, Volodja Erdei ja Lauri Varendi. Vallameeskonna koosseisus küll säärase tasemega mängijaid ei ole, kuid Matikainen usub, et peksupoisi rolli ei jääda. Jalgpalli on Ambla kandis mängitud aastakümneid. Seniseks tippsaavutuseks on kohaliku spordiringi meeskonna jõudmine Eesti A-klassi ehk tugevuselt teise liigasse aastal 1939. Nõukogude ajal kandis kohalik meeskond mõnda

aega Kalevi nime ning hiljem osaleti meistrivõistlustel Aravete Kolhoosina. Praeguseni toimib 1960ndatel alanud jaanipäeva jalgpalli traditsioon, kui aasta pikimal päeval võtavad teineteiselt mõõtu vanad ja noored. Külaliigat mängitakse õuejalgpalli reeglitega, poolel väljakul ilma suluseisuta ning mänguaeg on kaks korda 20 minutit. Mängitakse kevad- ja sügisring ning näiteks eelmisel aastal osales 42 kohtumises 85 mängijat. “Kui 2006. aastal kossutiimi poisid esimeseks külaliiga võitjaks tulid, tõmbasid nad pärast otsustavat mängu selga kuldsed särgid kirjaga “Külaliiga maailmameister”,” meenutas Matikainen. “Järgmine mõte on igale võistkonnale teha kohustuslikuks noortetiimi olemasolu, kes oleks justkui duubli eest.” Samuti loodab Matikainen taas käima panna vahepeal soiku jäänud noortetreeningud. Andke teada oma tegemistest, põnevatest juhtumistest ja huvitavatest mängijatest: indrek@jalgpall.ee või lennart@jalgpall.ee Foto: Miko Pupart

Ambla Vallameeskond enne hooaja esimest mängu. Suveks peaks vanad Kumakese särgid asenduma uutega. 2010 MAI JALKA

63


rannajalgpall

Dejan Stankovic: ma ei ole Dejan Stankovici kohanud! Maailma parim rannajalgpallur, Šveitsi koondislane Dejan Stankovic (24, pildil) aitas oma meeskonna novembris MM-finaali, kus tuli alla vanduda Brasiiliale. Ta usub, et ka amatööridel on võimalus tippu jõuda, kuid selleks peab õigel ajal õigetele inimestele silma jääma. Midagi võimatut selles ei ole – ka Šveitsi pallurid harjutavad töö kõrvalt. Rannavuti kuningas andis Jalkale lühikese intervjuu. Lennart Komp Teie nimi viitab Balkani poolsaarele. Kus on teie juured? Kasvasin üles Serbias, aga kolisin vanematega Šveitsi, kui olin viieaastane. Kas olete kohanud Dejan Stankovici, Milano Interi poolkaitsjat? Kas ühesuguse nime tõttu on teid ka segamini aetud? Ei, kahjuks ma ei ole Dejan Stankovici kunagi kohanud, kuid loodetavasti kunagi see juhtub ja me saame üksteise vastu rannajalgpalli mängida. Vahel on tõesti juhtunud, et minu nimi tekitab inimestes segadust ning on küsitud, kas ma mängin Internazionales. Mulle teeb see nalja, kuid pärast novembris toimunud maailmameistrivõistlusi teatakse mind rohkem ega arvata, et ma San Sirol mängin. Olete praegu rannajalgpalli kuningas. Kuidas avastasite enda jaoks selle ala ja millal loobusite päris jalgpallist? Enne rannajalgpalluri karjääri algust mängisin ma Šveitsi 2. divisjoni meeskonnas FC Winterthur. Esimese mängu oma piirkonna võistkonna eest rannas pidasin ma 2005. aastal ning sain kohe rannajalgpalli rahvusmeeskonda. Peatreener Angelo Schirinzi helistas mulle täpselt kolm päeva pärast debüüti rannas. Mida on vaja peale raske töö ja armastuse, et rannajalgpallis tippu jõuda? Rannajalgpalluri omadused ei erine oluliselt tavajalgpalluri omadest. Tuleb olla füüsiliselt vastupidav, tehniline ja hea väljakunägemisega. Et päris teravaimasse tippu jõuda, on tarvis ka pisut 64

JALKA MAI 2010

õnne, et õigel ajal õiges kohas õigetele inimestele silma jääda. Eestis valib jalgpallur rannas mängimise harilikult siis, kui jõuab mõistmisele, et suurel väljakul tippu ei jõua. Kuidas on sellega Šveitsis ja millal on tagumine aeg rannajalgpalliga alustada? Ka enamik Šveitsi mängijaid on oma karjääri alustanud tavajalgpallis. Šveitsi rannajalgpalli liiga toimub suvel, kahe hooaja vahel, ning paljud mängijad osalevad mõlemas. Vanus ei ole rannajalgpallis sedavõrd oluline. Meie koondises on mängijaid, kes on 37 aastat vanad, kuid sellegi poolest maailma tipptasemel. Eesti rannajalgpallurid on amatöörid – harjutavad õhtuti pärast tööpäeva lõppu. Oma kogemusele toetudes hinnake, millised on võimalused selliste tingimuste juures tippu jõuda? Šveitsis on mõned mängijad poolprofessionaalid, kuid mitte kõik. Enne kui siirdusin Itaalia profiklubisse Catania, olin ka mina amatöör, töötades neli päeva nädalas. Ütleme nii, et ka amatöörina on võimalik läbi murda, kuid selleks peab olema kõrgelt motiveeritud ja palju aega, et õhtuti trenni teha. Rannavuti areng on seni olnud kiire. Millises suunas näete seda ala arenevat ning mida peaks tegema Eesti-sugune väike põhjamaine riik, et parimatel kannul püsida? Isiklikult tahaksin mängida veel 15 aastat. Selle aja jooksul muutub rannajalgpall kõvasti ning loodetavasti professionaal-

semaks. Näen, et üha rohkem inimesi tahab rannavutiga tegeleda, ja see teeb mulle rõõmu. Praegu mängitakse seda 65 riigis ja venelased on näidanud, et ka põhjapoolsetes riikides võib edukas olla. Šveits peaks jällegi olema eeskujuks väikestele, et on täiesti võimalik saada nii tugevaks kui praegu meie.


rannajalgpall

Eesti ja Šveitsi nelja parima turniir augustis

Eesti meistrivõistluste kalender:

Neli parimat Eesti rannajalgpallimeeskonda saavad enda võimeid kontrollida 14.-15. augustil Pärnus, kui külla tuleb neli tugevaimat Šveitsi võistkonda. Osalevad klubid selguvad vahetult pärast kohalike meistrisarjade lõppu ning Pärnus toimuv jõuproov mängitakse turniirisüsteemis nõnda, et esimeses ringis on paaris üks Eesti ja üks Šveitsi meeskond. Rannavuti eestvedaja Kari-Andri Kase sõnul on säärane ühine turniir Šveitsiga suur asi ning mõlemal poolel on huvi seda tulevail aastail laiendada. “Selline rahvusvaheline klubide turniir on esimesi omasarnaseid ja kindlasti tahame peagi kaasata ka teiste riikide klubisid,” sõnas Kask. “Idee meeldib kõigile, sest UEFA egiidi all seni midagi tavajalgpalli Meistrite Liiga sarnast ei toimu ja seetõttu otsivad toimivate liigade klubid omale väljundeid.” Tugevast Šveitsi liigast on võrsunud mängijad, kellele toetudes jõudis pangariigi koondis maailmameistrivõistlustel finaali, kus vandus alla Brasiiliale. Kui Šveitsi koondislased parasjagu rahvusmeeskonnaga seotud ei ole, löövad nad kaasa ka kohalikus liigas, mis tähendab, et suve lõpul võib neid Eestis näha. Kaks nädalat hiljem selgitatakse samuti Pärnus Baltimaade parim rannajalgpalliklubi, kui omavahel madistavad Eesti, Läti ja Leedu kaks parimat. Mullu jäi Unibet/Nõmme Kaljut esikohast lahutama vaid üks penalti, kui alla tuli vanduda lätlaste Ludzale.

1 2 . juuni – Pirita rand 26. juuni – Pirita rand 3. juuli – Pärnu rand

1 7. juuli – Pärnu rand 24. juuli – Pärnu rand 7. august – Pärnu rand

Tänavu kannab rannaliiga põhiraskust Pärnu rand, kus esimest korda hooajale ka punkt pannakse. Kase sõnul on vaekauss suvepealinna kasuks kaldunud, kuna sealne liiv on rannavuti jaoks Eestis sobivaim. “Oleme aastate jooksul käinud läbi ka Haapsalu, Viljandi, Võsu ja Narva-Jõesuu, kuid seni on Pärnu parim,” lausus Kask. “Ei saa välistada, et tulevikus naaseme ka Narva-Jõesuusse, kus samuti on priima liiv, kuid ülejäänud tingimused peavad ka sobima.” Et ühe mängupäeva tarbeks tuleb rannas maha joonistada neli väljakut, lisaks pealtvaatajate ja tehniline ala, kipub väiksemates kohtades kitsaks jääma. Tänavu osaleb Meistriliigas kümme klubi, kelleks on Unibet/Nõmme Kalju, Betoon, S.C.Real/Triobet, Varleton, H2O/Vaprus, ValiceCar, A&A Kinnisvara/ AEG, Saku Sporting, Sparta, BSC Viimsi

Rannajalgpalli naiselik pool Veebruari eelviimasel päeval tehti Eesti naiste rannajalgpalli ajalugu, kui esimest korda toimus Eesti Näituste liivaväljakul treening naistele. Naisi juhendab meeste koondisesse kuuluv Andreas Aniko. Eesti on alles seitsmes riik Euroopas, kus naiste rannavuti arendamisega tegelema hakatud. Varem on sellega alustanud Austria, Venemaa, Poola, Šveits, Saksamaa ja Hispaania. Ühtekokku on treeningutelt läbi käinud 30 naist, kaugemad on tulnud Rakverest ja Vändrast. Suve jooksul peaks parimatest moodustuma ka koondis, kellega esimesed rahvusvahelised mängud pidada.

Hooaja avavad Norra ja Saksamaa Enne hooaja algust kontrollib Eesti 28.–30. maini vormi kodus, kui Nõmmel võõrustatakse Norrat ja Saksamaad. Euroopa edetabelis on Norra 10., Saksamaa 12. ja Eesti 18. positsioonil. Selle aasta ettevalmistusi alustas rannakoondis jaanuaris ning seni on koos harjutanud kaks korda nädalas, lisaks treenib iga koondislane individuaalse kava järgi. Üldfüüsilise eest vastutavad nagu mullugi olümpiavõitja Erki Nool ja olümpiapronks Aleksei Budõlin. 2010 MAI JALKA

65


lisaaeg

Eesti jalgpallur võitis vehklemise MM-kulla Tallinna Levadia naisjalgpallur ja mullune U17 koondislane Anu Hark (fotol) võitis Bakuus juunioride vehklemise MMil Eesti naiskonnaga kuldmedali! Naiskadettide seas oli Hark eestlannadest parim 32. kohaga. Hark ise peab vehklemist olulisemaks vutist, mis pakub talle põhialast vaheldust. Jalgpalli hakkas Anu mängima juba varases eas, ajades eakaaslastega majade vahel palli taga.

Foto: Liis Treimann/Postimees/Scanpix

U16 koondis jäi luku taha! Eesti U16 koondis jäi 20. aprillil peetud maavõistlusel Poola vastu enne mängu luku taha. Lilleküla staadioni riietusruumi võti unustati soojendusele minnes ruumi sisse ja luku taha jäid ka mängusärgid ja kaitsmed. Kuna varuvõtit staadionil polnud, telliti lukuabi ja mängu algus viibis pool tundi. Hilinemise põhjust uurima tulnud Poola esindajalt päris meie meeskonna peatreener Lars Hopp muigamisi: “Ega teil pole koondises mõnda poissi, kes oskaks lukkusid avada?” Poolaka vastus ei hiilanud poliitkorrektsusega, küll aga vaimukusega: “Meil mitte, aga Venemaa koondises oleks selliseid poisse kindlasti!”

FIFA tahab lõpetada rahapesu Alates 1. oktoobrist peavad kõik mängijate rahvusvahelised üleminekud ühest klubist teise olema kinnitatud rahvusvahelise üleminekutunnistusega (international transfer certificate ehk ITC). Tegemist on veebipõhise süsteemiga (FIFA Transfer Matching System GmgH ehk TMS), millega FIFA tahab saada üleminekud oma kontrolli alla, et vältida agentide ja klubide korraldatud segaseid üleminekuid, mille varjus on sageli tegemist lihtlabase rahapesuga. Uue süsteemi järgi liigub raha klubilt klubile. Kumbki klubi täidab internetis ülemineku ankeedi, kus märgitud ka üleminekusumma ja Foto: Andrew Yates/AFP/Scanpix maksetähtaeg. Kogu protseduur võtab maksimaalselt aega 7 minutit. Kui kummagi poole täidetud ankeedid klapivad, on üleminekule tagatud roheline tuli. Üleminekud on edaspidi kahe klubi vahelised ja välistatakse kolmandate osapoolte sekkumine, nagu see oli näiteks Carlos Tevezi Ka Carlos Tevez (vasakul) peab alates oktoobrist puhul. korrektselt klubi vahetama.

66

JALKA MAI 2010

Loodi Narva Jalgpalli Liit Eesti jalgpalli kajastava venekeelse internetiportaali Gol.ee teatel loodi 14. aprillil Narva Jalgpalli Liit, kes tahab hakata korraldama laial rindel linna vutielu. Kavas on organiseerida linna meistrivõistlusi, saalijalgpalli meistri- ja karikavõistlusi, rannajalgpalli meistrivõistlusi ja MMile pühendatud vutifestival. Luubi alla võetakse noortejalgpall ja plaanis on elustada Nõukogude Liidu aegne Nahkse Palli turniir, samuti hoovi- ja veteranide jalgpall. Kavas on teha kursusi treeneritele ja kohtunikele ning arendada fännikultuuri. Häid suhteid soovitakse linnavõimude ja Eesti Jalgpalli Liiduga ning rahvusvaheliste organisatsioonidega. Narva Jalgpalli Liidu nõukogusse kuuluvad Transi, FC Narva, Torsiida, Baltika, kohalike ettevõtete ja meediaesindajad. Arvestades Narva allakäinud vutielu – mõnel eelmise aasta Meistriliiga mängul oli 40 pealtvaatajat! – on selline ettevõtmine teretulnud. Teisalt kumab plaanidest läbi nõukogulik mentaliteet ja suuresõnalisus, mis vanal Vene ajal lõppkokkuvõttes ainult sõnadega piirdusidki. Elame, näeme!

Fännid kinkisid Paide meeskonnale särgid Enne 10. aprilli kodumängu Narva Transi vastu kinkisid Paide linnameeskonna fännid oma meeskonnale uued mänguvormid. 15 000 krooni selleks saadi kohaliku omaalgatuse programmist, linnavalitsus aitas 2500 krooniga. Eelmise aasta vormid poleks tänavust hooaega enam vastu pidanud ja kuna toetajate leidmine on raske, otsustasid fännid meeskonda aidata. Samuti oli üheks eesmärgiks linnameeskonna fännide ning mängijate vahelise sideme tugevdamine. Foto: Andrus Eesmaa

Alo Aasma (vasakul) on Paide Linnameeskonna kaptenile Carl Tubarikule just üle andnud uue särgi.

Malaisia koondis Slovakkia meistrivõistlustel Ajakiri World Soccer kirjutas, et Slovakkia meistrivõistluste tugevuselt teises liigas võttis loobunud Podbrezova Spordi asemel koha sisse Malaisia U19 koondis, mis paikneb pealinn Bratislavast 50 kilomeetri kaugusel Zlate Moravces.


2010 MAI JALKA

67


68

JALKA MAI 2010


Turn static files into dynamic content formats.

Create a flipbook
Issuu converts static files into: digital portfolios, online yearbooks, online catalogs, digital photo albums and more. Sign up and create your flipbook.