JALKA (juuni 2010) by Jalka

hind 29 krooni juuni 2010

MM ALGAB:

Jalgpall dekoloniseeris Aafrika MM-pallide ajalugu MM-ajalugu arvudes Dmitri Kruglov otsib uut klubi Käbi & känd: Artur ja Kristel Aus Kes sosistavad staadionil? Postrid: Wayne Rooney / MM-tabel ISSN 1736-7379

Pluss: Ivan O´Konnel-Bronin, Taijo Teniste, Henn Vallimäe, Kaarel Kiidron, Aljona Sasova, Vladimir Kazatšonok, Anton Joore, Martin Minjajev, Lõuna-Läänemaa JK, Lasnamäe Ajax, 2010 JUUNI JALKA 1 FC Puuma, Kärdla linnameeskond, JK Welco Elekter

Meie ARMASTAME jalgpalli 2010 JUUNI JALKA

EuroBonus

Iga lend kogub punkte nii Estonian Airi, kui ligi 40 teise rahvusvahelise lennufirma lendudel (sh. Star Alliance liikmed). hind 29 krooni juuni 2010

Kogutud punkte saab kasutada preemiareisideks, auto rendiks, hotellitoa eest tasumiseks ja teiste arvukate EuroBonus partnerite teenuste tellimisel. Liitumine on tasuta Liituda saavad kõik, olenemata vanusest

Igakuised eripakkumised EuroBonuse liikmeteleMM ALGAB:

Jalgpall dekoloniseeris Aafrika

MM-pallide ajalugu MM-ajalugu arvudes Dmitri Kruglov otsib uut klubi Käbi & känd: Artur ja Kristel Aus Kes sosistavad staadionil? Postrid: Wayne Rooney / MM-tabel ISSN 1736-7379

Lisainfo ning liitumine Estonian Airi kodulehel www.estonian-air.ee

JALKA JUUNI 2010

Pluss: Ivan O´Konnel-Bronin, Taijo Teniste, Henn Vallimäe, Kaarel Kiidron, Aljona Sasova, Vladimir Kazatšonok, Artur Joore, Martin Minjajev, Lõuna-Läänemaa JK, Lasnamäe Ajax, FC Puuma, Kärdla linnameeskond, JK Welco Elekter

sisukord

hind 29 krooni juuni 2010

Kaanelugu MM ALGAB:

Esikaanel: Aafrika poiss ootab MM-finaalturniiri Foto: Stephane de Sakutin/AFP/Scanpix

Esimest korda Aafrikas toimuva MMfinaalturniiri puhul vaatleme, millist rolli on vutt mänginud Musta Mandri vabanemisel koloniaalikkest. Teeme põikeid ka MMi ajalukku.

Nr 6 (30) 2010

Eesti Jalgpalli Liidu ajakiri Ilmub 12 korda aastas

Persoonid & intervjuud

Peatoimetaja: Indrek Schwede indrek@jalgpall.ee

Fotograaf: Lembit Peegel Ajakirja makett: Jaanus Samma Kujundaja: Kaia Saaremets

Kolumnid

Keeletoimetaja: Egle Pullerits

10 13

Indrek Schwede Tarmo Poborsky Tuule

Reklaam: Heili Horn heili@jalgpall.ee Kolleegium: Ülev Aaloe, Lennart Komp, Neeme Korv, Aivar Pohlak, Indrek Schwede, Anu Säärits, Mihkel Uiboleht, Vaapo Vaher

Väljaandja: Eesti Jalgpalli Liit Tellimine: 627 9960 www.post.ee Tellimishinnad: Aasta 348 krooni Poolaasta 174 krooni

Rubriigid

6-9 30 30 7 66

Siit ja sealt Lembit Peegel Jalka tuleb külla Sina oled kohtunik Lisaaeg

Liigad

Toimetuse postiaadress: Jalka, Eesti Jalgpalli Liit, Asula 4c, 11312 Tallinn Trükitud printallis

Sünnipäevad juunis: 01.06 Josep Katsev (71) 01.06 Ivo Laino (74) 02.06 Jürgen Henn (23) 02.06 Maksim Pozjabin (20) 02.06 Teet Allas (33) 03.06 Juri Jevdokimov (22) 05.06 Boriss Dugan (50) 06.06 Stanislav Pedõk (22) 08.06 Deniss Malov (30) 09.06 Roman Nesterovski (21) 09.06 Arvu Sild (66) 10.06 Alari Lell (34) 11.06 Maksim Paponov (20) 11.06 Kristo Tohver (29) 12.06 Vitali Bolšakov (24) 12.06 Viktor Levada (51) 13.06 Targo Kaldoja (41) 14.06 Ott Ottis (21)

17 20 21 38 40 54

Kaarel Kiidron Aljona Sasova Vladimir Kazatšonok Anton Joore Martin Minjajev Artur ja Kristel Aus

Toimetaja: Lennart Komp lennart@jalgpall.ee

17.06 Konstantin Rubtsov (33) 17.06 Maria Karžetskaja (37) 17.06 Anne Rei (41) 18.06 Maksim Bazjukin (27) 18.06 Dzintar Klavan (49) 19.06 Lennart Komp (24) 20.06 Elis Meetua (31) 20.06 Nerijus Vasiliauskas (33) 20.06 Nikolai Burdakov (60) 21.06 Leo Ira (59) 23.06 Vitalis Stankevicius (28) 24.06 Reijo Kuusik (23) 24.06 Toivo Vapper (69) 26.06 Igor Subbotin (20) 26.06 Kuno Tehva (39) 27.06 Janno Hermanson (29) 28.06 Jevgeni Novikov (30) 30.06 Olev Reim (75)

14 18 61 62 63 64 65

Meistriliiga Naised Esiliiga II liiga III liiga IV liiga Rannajalgpall

Muu Kes seal sosistavad? Jalgpalli osa Aafrika vabanemisel MM-pallid läbi aegade MM-põiked

28 42 48 50

Postrid

MM-tabel Wayne Rooney 2010 JUUNI JALKA

siit ja sealt

Telefonitorge

Foto: Lembit Peegel

Jalgpall on vaeste ala? Tartu Ülikooli Pärnu Kolledži direktor ja endine võrkpalliliidu peasekretär Henn Vallimäe pillas 15. aprilli Õhtulehes: “Rikkamad valivad ikka tennise ja korvpalli, vaesemad pigem jalgpalli.” Jalka päris, millisele uurimusele väide toetub. Kas see väide tugineb mõnele uurimusele? Väide tugineb kahele kogemusele, mis pole uuring, pigem on tegu ekspertarvamusega. Olen pikalt kokku puutunud pearahade problemaatikaga nii Tallinnas kui ka Pärnus. Olen üle keskmise erinevates arvudes sees. Minu arvamus on, et rikkamate perede lapsed lähevad pigem tennist mängima ja vaesemad jalgpalli. Olen aru saanud, et jalgpalliklubid võtavad suhteliselt väiksemat liikmemaksu. Sellest tulenebki suundumus, et vaesemad pered valivad laste harrastuse pigem võimaluste, mitte huvide järgi. Võib-olla tahaks lapsed tegeleda hoopis tennise või purjetamisega. Olen kaua olnud võrkpalli juures ja saanud seda ala võrrelda Tallinnas ja Pärnus korvpalliga. Väljaminekud on korvpallis kaks korda suuremad. Nii et oma “kompuutris” olen korvpalli liigitanud kalliste alade hulka. Aga minu toodud näide polnud jalgpalli suhtes halvustav, pigem vastupidi – võib välja tuua kolm jalgpalli kasuks kõnelevat asjaolu: 1) jalgpall meeldib ja ta on odav; 2) temaga peab olude sunnil tegelema ja ta odav; 3) meeldib küll tennis, aga jalgpall on odavam.

Kõige kallim koll Ivan O’Konnel-Bronin

Endise võrkpallijuhina peab ka Henn Vallimäe rikaste poole alt üles vaatama. Tean eliitkooli, kus poiste esimene valik on jalgpall vaatama sellele, et vanemate rahakott kannataks välja hulga kallimaid spordialasid. Kindlasti on erandeid ja kaheks selliseks on näiteks Audentes ja Rocca al Mare Kool. Aga veel kord: ma ei tahtnud oma väitega jalgpalli halvustada. Mulle on jäänud mulje, et kas olude tõttu või strateegiliselt hoiab jalgpall madalaid hindasid. Seda loeksin jalgpalli tugevuseks, et ta suudab seda teha. Näiteks võrkpall peaks võtma rohkem raha, aga ta ei saa, sest kogukonnal, kust mängijad tulevad, pole raha. Korvpall võtab seevastu kõva õppemaksu ja võib peenikest naeru pidada. Pooldan seda, et maksud on madalad, sest ükski laps ei tohiks jääda eemale armastatud spordialast. Loe ka lk 11

Meeldejäävaim mäng Taijo Teniste

1999. aastal Maardu Levadia eest mängides alistasime karikafinaalis 3:2 Viljandi Tuleviku. Mina lõin kaks väravat ning andsin ühele söödu. See oli mu elu mäng ja Levadiale esimene karikas. Kõik tuli välja. Mängisin vasakul äärel ja esimese värava lõin nii, et triblasin kolmest kaitsjast mööda ning panin sisse. Teise lõin otse tsenderdusest esimese puutega.

JALKA JUUNI 2010

Foto: Foto:Margus MargusAnsu/Postimees/Scanpix Ansu/Postimees/Scanpix

Kõige suuremad emotsioonid on seni tekitanud eelmise aasta Meistrite Liiga teise eelringi korduskohtumine Poola klubi Krakowi Wisla vastu. 1:0 võit ja edasipääs tekitasid säärase emotsiooni, mida sõnadesse panna on keeruline. Meile piisanuks ka 0:0 viigist ning viimased 5–10 minutit kestsid igaviku. Pärast 90. minuti väravat tekkis uus energia ja kui kõlas lõpuvile, oli tohutu kergendus ning tundus, et sees põleb.

Foto: Lembit Peegel

sina oled kohtunik

Kuidas lahendaksid need 3 olukorda? Jalka jätkab sinu, kunstnik Mart Vainre ning Eesti Jalgpalli Liidu peakohtuniku ja UEFA kohtunike vaatleja Uno Tutki osavõtul uut rubriiki “Sina oled kohtunik!”. Kuidas see külg valmib? Sina saadad Jalkale kirjelduse mänguolukorrast. Soovitatavalt sellise, mis võiks olla kohtunikule pähkliks, mõne sellise, mida sa oled ise näinud või kogenud, mõne sellise, millele sa ise täpset lahendust ei

oska pakkuda või mille lahendust sa tahaksid kontrollida. Jalka valib neist koostöös Uno Tutkiga välja kolm ning järgmises numbris trükime need ära koos vastuste ja Mart Vainre illustratsioonidega. Saada oma kirjeldus või küsimus aadressile lennart@jalgpall.ee märksõnaga KOHTUNIK. Just sinust sõltub, kui kui huvitavat materjali teised lugeda saavad!

3 olukorda Tugevas vihmasajus toimuvas mängus saab koduvõistkond oma karistusala joonelt vabalöögi. Kaitsja mängib selle tagasi väravavahile, kuid viimane libiseb, kukub ja peab tunnistama, kuidas pall lihtsalt üle väravajoone veereb. Milline on otsus? Kas värav loeb?

(Küsimuse esitas Kaspar Piirissaar)

Käimas on IV liiga mäng väljakul, kus ei ole piirdeaedu ning pealtvaatajad seisavad otse värava taga. Kaotusseisus koduvõistkond on nurgalöögiks viinud vastaste karistusalasse suured jõud ning ka väravavaht on tõusnud keskjoone lähedale. Külalistel õnnestub pall puhtaks lüüa nii, et ründaja pääseb palliga jooksu, möödub kergusega keset väljakut uitavast puurilukust ja lööb 20 meetrilt palli tühja värava poole. Vahetult enne palli jõudmist väravajoonele lippab murule lahti pääsenud koer, kes kindlalt väravasse teel olnud palli tõrjub ja auti suunab. Mis on sinu otsus? (Küsimuse esitas Toomas Saulus)

Uno Tutk: Ei loe. Kuna karistusala joon on vastavalt reeglitele karistusala osa, peab pall selleks, et ta oleks mängus, väljuma karistusalast otse. Kuna ta aga õnnetu juhuse tõttu läheb väravasse, tuleb vabalöök uuesti sooritada. Siin ei saa ka mängijat ebasportliku käitumise või aja venitamise tõttu kollase kaardiga premeerida, sest tahtlikkust ju selles tegevuses ei ole.

Uno Tutk: Mängu jätkatakse kohtuniku palliga, rahvakeeli pooleks palliga, kohalt, kus koer palli puutus.

Märkad juba mängu üsna varases faasis, et kaks ühe võistkonna kaitsjat ei ole kõige parema läbisaamise juures ning sõimlevad omavahel. Olukorras, kus pall on teises väljaku otsas, näed abikohtunikku aktiivselt lipuga vehkimas andmaks märku, et need kaks riiukukke on kaklema läinud ja jagavad teineteisele käte ja jalgadega hoope. Kuidas käitud? (Küsimuse esitas Kuldar Kiivit)

Uno Tutk: Peatad mängu, näitad mõlemale agressiivselt käitunud mängijale punast kaarti ja jätkad mängu vabalöögiga vastasvõistkonna kasuks kohalt, kus toimus rikkumine. 2010 JUUNI JALKA

siit ja sealt

kuu

Eesti naiskond tõestas Balti turniiril, et üleolek naabritest aina kasvab.

kuu

Maailma esikümne meeskond (Horvaatia) tõi Lillekülla ainult 4400 pealtvaatajat.

kuu

Kas Eesti mehed suudavad pärast 72aastast pausi võita Balti turniiri.

... korda oli telekommentaatorina ametis raadiohääl Tarmo Tiisler.

... telekanalit – Kalev Sport, TV 4, TV 14 ja Tallinna TV – on viimase pooleteise aasta jooksul kandnud üle Meistriliiga mänge.

kirjakast

Annetan Eesti jalgpallile 10 miljonit krooni – uue portaali Mul on tükk aega mõttes olnud luua uus veebikeskkond jalgpallist ja selle ümber toimuvast. Eestis puudub jalgpalliteemaline veebikeskkond, mis kutsuks tundmatud enda juurde. Selline on vaid Soccerneti foorum, kuhu võõras ei julge enda jalga sisse pista. Meil puuduvad lihtsad ja lõbusad vidinad, mis hoiaks inimest jalgpalli juures kogu nädala. Kirjutan need välja eraldi punktidena. Fantasy. Portaali liikmel oleks võimalus panna kokku enda arust parim Meistriliiga meeskond. Iga voor saadakse vastavalt nende esinemistele punkte ja parimatele oleks auhinnad. Livescore. Kogu tulemuste info ei pea tulema peale mängu uudisena. Kõikide tähtsamate mängude otseülekanded. Erilise tähelepanu all oleks eestlased välismaal. Juba avalehel oleks võimalus vaadata käimasolevaid matše. Kolumnid. Andkem inimestele võimalus omi mõtteid avaldada. Oluline, et tekiks diskussioon erinevate osapoolte vahel. Klubid vs. fännid, klubid vs. jalgpalliliit, mängijad vs. kohtunikud. Selle kaudu mõistaksid ühed osapooled teist osapoolt paremini. Käisin mängul. Igakuine üritus, kus portaali liige/liikmed või mõni huviline käib ühel Meistriliiga/Esiliiga mängul ja peale mängukirjelduse annab portaalis teavet edasi. Kuidas olid pealtvaatajate tingimused, piletihind, üldine korraldus, fiiling, mänguteave ja pääsemine staadionile. Staadionid. Eelmise punkti abil kujuneks välja lihtne andmebaas, kus inimestel oleks enne nädalalõpu mängu külastust võimalus vaadata, kus staadion asub ja mis tingimused seal on. Kas tuleb võtta kalamehetool kaasa või mitte. Kirjuta ise. Igal portaali külastajal peab olema võimalus oma infot jagada. See on eriti oluline madalamate liigade jaoks. Sealne info ei liigu nii kiirelt. Loomulikult peab sellisele funktsioonil olema modereerimisvõimalus. Artikli kirjutamiseks tuleks läbida näiteks autoriseerimine Facebooki kaudu. Suhtlusportaalid. Selleks, et olla kogu aeg pildil, peab kindlasti rakendama võimalusi enda infot edastada suhtlusportaalides. Alates enda tähtsate artiklite edastamisest Twitteris või arvamuse küsimisest Facebookis. Samuti annavad suhtlusportaalid võimaluse end ise reklaamida, pole vaja haipida ennast tühja õhuga. Nimeks Jalgpall24. See kombinatsioon tuli minu mõttesse enne seda, kui hakkasin üldse portaalile mõtlema. Jalgpall24 on lihtne, meeldejääv, eestikeelne ja eelkõige väljendab portaali funktsiooni. Püsida ajahetkega kaasas. Miks kirjutan. Mis ajendas mind teile kirjutama? Kui oled lapsena millestki unistanud või midagi soovinud, siis proovi see täiskasvanuna teoks teha ja sinu elu on rõõmu täis. 5. või 6. klassis küsiti koolis, mida me sooviksime suureks saades ära teha. Minu vastus oli, et tahan Eesti jalgpallile annetada 10 miljonit krooni. Ei tea kust selline mõte tuli, aga täpselt nii ma vastasin. Nüüd, pea kümme aastat hiljem, olen aru saanud, et ma suudaksin selle teoks teha. Siiski mitte annetades, vaid enda portaaliideega. Nimelt, kui portaal meelitaks ainult Meistriliiga mängudele 100 inimest rohkem kui praegu, siis oleks idee teostatav 10 aastaga. Kui portaal tooks jalgpallile suurema huvi, siis oleks eesmärk saavutatav veel kiiremini. Tahaksin ka mainida, Foto: Lembit Peegel et kogu selle portaali idee oleks arendada ja populariseerida jalgpalli, mitte olla konkurent praegustele jalgpalli lehekülgedele. Erik Heintare

100

... korda on pärast U21 koondise võidumängu Eesti noortekoondisi juhendanud Frank Bernhardt.

JALKA JUUNI 2010

Erik Heintare arvates pakub Meistriliiga piisavalt teemasid, et teha uus vutiportaal.

siit ja sealt

U21 koondise tõehetk:

mängud Armeenia ja Türgiga Eesti U21 koondis jätkab Euroopa meistrivõistluste valikturniiril võitlust oma alagrupi teise koha nimel, kui 20. ja 23. mail kohtutakse vastavalt Armeenia ja Türgiga. Sügisel armeenlastega Artjom Artjunini viimase minuti tabamusest 1:1 viiki mänginud Eesti jaoks on seekordne mäng elulise tähtsusega, sest võidu korral kindlustatakse oma kolmandat kohta ja säilib võimalus heidelda teise positsiooni eest. Peatreener Frank Bernhardt tahab kasutada parimat võimalikku koosseisu, kellel oleks ka tugevate rahvusvaheliste kohtumiste kogemus. Juba praegu on teada, et Armeenia vastu ei ole Bernhardti käsutuses Taijo Tenistet ega Eino Puri, kes jäävad eemale kaartide tõttu. “Kui saaksin U21 meeskonda Kaimar Saagi ja/või Sergei Zenjovi ning Sander Puri, oleks meie väljavaated päris head,” lausus Bernhardt. “Et samal ajal mängib A-koondis sõprusmänge, kus peatreener Tarmo Rüütli proovib koosseisu tulevaseks EM-valiksarjaks, tuleb meil omavahel asja arutada ja prioriteedid paika panna.” Bernhardti sõnul võib tsükkel minna nüüd kahes suunas. Positiivse stsenaariumi korral alistatakse Armeenia ja jätkatakse kolm päeva hiljem kodupubliku ees võitlust Türgiga teise koha nimel. Sündmuste negatiivse lahenduse korral ei ole välistatud tabeli põhja langemine. “Kui välja arvata mäng Šveitsiga (1:4 – toim.), oleme kodus head olnud, sest võitsime Gruusiat ja viigistasime Iirimaaga,” lausus Bernhardt. “See lubab oodata tugevat partiid ka Türgi vastu, kellel on oma teise koha tõttu Tallinnas pinge peal.” U21 koondis koguneb Foto: Lembit Peegel Tallinnas 17. mail ning läheb kaheks päevaks treeninglaagrisse Valtusse, kus tehakse intensiivne ettevalmistus, et koos viibitavast ajast maksimum võtta. Peatreener loodab nii 20. kui 23. mail Kadrioru staadionil toimuvatel kohtumistel ka pealtvaatajate toele, kellest oli palju abi Gruusia ja Iirimaa vastu.

Eesti U21 koondise järgmised mängud: 20. mail kell 18:45 Kadrioru staadionil Eesti – Armeenia

Tabeliseis: 5 3 2 2 2 0

1 1 3 2 1 4

„Kaotasime koolivõistlustel Väike-Õismäe Gümnaasiumi tüdrukutele. Klassiõde käis välja mõtte: läheks trenni, õpiks natuke seda värki!“ Kuidas Katrin Loo jalgpalli juurde sattus „Siin on sport ikkagi äri. Võrreldes varem kogetuga on see hoopis teine maailm.“ Joel Lindpere USA jalgpallist „Väga uhke värk. Näiteks A. Le Coq Arenal ei ole sellist tooli.“ Joel Lindpere omanimelisest toolist Red Bull Arena staadionil „Täiesti arusaamatu reeglimuudatus! Käib mingi Balti liiga populariseerimine!“ Igor Prins reeglist, et Balti liigas tohivad mängida need 22 mängijat, kes on üles antud koduliiga põhimeeskonnas „Ma ei süüdista, et ründaja kastis ei kuku. Täna oleks aga niimoodi penalti saanud, ju ta seisis kastis liiga tugevatel jalgadel.“ Martin Reim andmata jäänud penaltist „Tulemus on jalgpallis alati õiglane.“ Sillamäe Kalevi peatreener Vladimir Kazatšjonok

„Rikkamad valivad ikka tennise ja korvpalli, vaesemad pigem jalgpalli.“ Võrkpallijuht Henn Vallimäe

23. mail kell 17:00 Kadrioru staadionil Eesti – Türgi

7 6 7 6 7 7

ütlesid

„Kusjuures, arvan, et olen siin isegi tuntum kui Eestis. Tallinnas ja Pärnus ikka tuntakse mind ära, aga kui Võrru lähen ...“ Raio Piiroja võrdleb oma tuntust Fredrikstadis ja Eestis

Ats Sillaste (paremal) Gruusia U21 vastu triblamas.

1. Šveits 2. Türgi 3. EESTI 4. Gruusia 5. Armeenia 6. Iirimaa

nii nad

1 2 2 2 4 3

14:6 10:9 6:8 8:5 11:14 6:13

16 10 9 8 7 4

„Eks paljud naised arvavad, et mehed on mõttetud diivanil õlut libistavad ja jalgpalli vaatavad elukad, kes hoiavad teleril punni põhjas, et naise jutt jumala eest üle ei kostaks.“ Ärimees Peep Savason ”Võtsin siia tulles kaasa lihtsalt oma kogemused ja hakkasin neid rakendama.” Marko Kristal siirdumisest Tartu Tammeka peatreeneriks

2010 JUUNI JALKA

1-teist mõtet

Muremõte läänetribüünilt Foto: Lembit Peegel

Ott Lepland hümni laulmas. Kas ta teab, et samal ajal laiuvad fännitribüünil hiigellipp ja -särk?

kohaletuleku jälle viimasele minutile, ei näegi kõik saabujad teda väljakul jooksmas – sest Zelinski vigastus ei lubanud tal veerand tunnist kauem platsil ringi joosta. Aga see selleks. Ma ei teagi miks, aga millegipärast mõtlen hümni ajal lauljale ja sellele, millise mälestusega tema staadionilt lahkub. Kas ta on Eesti koondise mängul esimest korda? Kas ta paneb kohe pärast ettekannet lõikama? Kas ta ikka teab, et 10–15 minutit pärast avavilet on tribüünid tunduvalt enam rahvast täitunud kui hümnide aegu, või jääbki talle kogu asjast natike nigel mulje? Kas ta ikka teab, et samal ajal kui tema laulab, laiub temast paremale jääval fännitribüünil suur-suur lahti rullitud Eesti lipp ja hiiglaslik Eesti koondise särk ning asi pole sugugi nii räbal? Et ta moodustab tegelikult koos selle sinise lõunatribüüniga päris toreda

koosluse? Või lahkub ta staadionilt nõnda, et tal pole aimugi sellest hiigellipust ja Eesti koondise hiidsärgist, sest lahti on nad rullitud ju ainult hümnide ajaks? Küllap on peatribüünilt kogu asjale hoopis teine vaade: näe, kui toredasti meeskonnad on meie ette rivistunud, näe, kes täna hümni laulab, ja vaata, kui vahvalt Jalgpallihaigla poisid-tüdrukud jälle selle suure lipu on lahti rullinud! Aga pallimuru vastaskaldalt paistavad need asjad ikkagi teisiti ja mul on peast läbi lipsanud koguni mõte, et paneks meeskonnad hümne kuulama näoga fännide poole! Muidugi poleks see mingi väljapääs, sest siis juhtuks sedasi, et osa meeskondi keeraks hümni ajal fännidele hoopis selja – paljud välissatsid keeravad end oma hümni ajaks näoga lipu poole ja lipud plagisevad just põhjatribüünil! Teiseks oleks äärmiselt veider eirata

ga kord, kui enne Eesti koondise mängu hakkab mõni tuntud või vähem tuntud laulja rahvushümni laulma, vaatan läänetribüünilt suure kahetsustundega, kui hõreda rahvarea poole esineja seisab. Probleem on teadagi selles, et ühest küljest ei tule tavaliselt täismaja kokku ja pealtvaatajad jagunevad üle staadioni laiali. Teisalt jäävad huvilised saabumisega hiljaks ja peavad mängu esimesed minutid veetma turvakontrolli järjekorras. Paljudel jäi seetõttu nägemata näiteks Andres Operi 5. minuti värav Soome vastu. Nagu Indrek Zelinski talle nii olulise mängu puhul poolnaljatas: kui inimesed jätavad

JALKA JUUNI 2010

Selline meeleolu peaks vastu vaatama hümnilauljale ja meeskondadele.

1-teist mõtet peatribüüni, kus istuvad koduse vutiliidu töötajad, külalised, sponsorid ja teised olulised inimesed, kellel on oma osa meie jalgpalli heakäekäigust. Igal staadionil on oma peatribüün ja sel on otstarve. Sageli on väga vajalik saada staadionile mõjukaid inimesi, kelle otsustest võib sõltuda suhtumine meie jalgpalli või selle toetamine. Ja oleks ikka pentsik küll, kui vutimehed seisaksid mõne teise tribüüni ees ja seljaga külaliste poole. See oleks ebaviisakas ja nii ei tehtaks ühelgi maailma staadionil. Tähtsatele külalistele ei tohi jääda muljet, et kusagil on veel paremad kohad ja veelgi tähtsamad ninad mängu vaatamas. See võib tunduda tühiasi, aga on tegelikult mängu huvides. Kolmandaks muidugi see, et tegelikult on laulja esineja, mitte pealtvaataja. Tema pärast ei pea küll hakkama mujal servas hümni laulma. Väljapääs? Ega seda vist olegi. Või kui, siis võiks näiteks alati esimeses järjekorras välja müüa just peatribüüni keskmise osa (mis läheb jälle vastuollu inimeste valikuvabadusega!). Et meeskonnad saaks seista suurema hulga inimeste ees, esineja laulda silmast silma senisest rohkem täidetud tribüünile ja teiselt tribüünipoolelt ei peaks kõige selle pärast – olgu siis asjatult või asja pärast – muret tundma. Foto: Lembit Peegel

Foto: Lembit Peegel

Noored vutimehed on läbilõige Eesti ühiskonnast. Jalgpall tervikuna pole vaeste perede sundvalik.

Jalgpall pole vaeste ala Henn Vallimäe pillatud lause (vt lk 6), et jalgpalli valivad pigem vaeste perede lapsed, illustreerib kujukalt meie vanema põlvkonna spordiinimeste kivinenud arusaamu. Mis on mõistetav. Sest nad on ju päevast päeva oma ala ja tegemiste sees, kohtuvad valdavalt inimestega, kellel on nende alaga aktiivne ja soe suhe, ning saavad tagasisidet nendesamade inimeste käest, mis on ju valdavalt selline, et küll meil on ikka tegija ala! Tõsi, Vallimäe oskas päris sõnaosavalt oma repliiki põhjendada ja arvude sees töötajana oskab tema ehk tõesti näha avaramat pilti. Aga tema väljaöeldu on täpselt see, mida tunnevad kümned, kui mitte sajad Eesti spordijuhid üle Eesti, kes on pidanud jalgpalli eest viimasel mõneteistkümnel aastal taanduma. Ühed neist taandujaist elavad lihtsalt oma maailmas, tegelevad oma alaga ja arvavad, et meie spordiilm on samasugune nagu 1975. aasta Nõukogude Liidu rahvaste spartakiaadi aegu. Teised on kadedad jalgpalli edu üle: harrastatuim ala Eestis, tõenäoliselt suurim meediakajastusega ala ja noorte esimene valik. Siia teiste alla kuuluvad paljud korvpallikummardajad, kes jalgpalli alandada soovides ütlevad ikka: see on vaeste mäng. See on ammu aegunud iseloomustus, millele vutisõbrad oskavad vajaduse korral ka teravalt reageerida: korvpall on slaavlaste ja neegrite mäng. Tegelikult on Vallimäe öeldu poolik tõde. Tõsi on see, et teatud alasid saavad harrastada paksu rahakotiga vanemate lapsed. Üheks selliseks on kindlasti tennis. Tõsi on see, et jalgpalli treeningrühmade hinnad on võrreldes paljude teiste

aladega taskukohasemad ka madalama sissetulekuga peredele. Aga väga selgesti peaks välja ütlema ka selle, et jalgpall on tänapäeval väga paljude – kui mitte enamuse – jõukast perest pärit laste esimene valik. Mis tähendab seda, et jalgpalli mängivad kõik: rikkad ja vaesed. Kui see jätta välja ütlemata ja vihjata jalkamängu seosele ainult vaesemate peredega, on see paratamatult ekslik, mõjub pahatahtlikult ja reedab paraku ka kadedust. Jalgpalli paljuräägitud trump – et ta köidab inimesi sõltumata jõukusest, nahavärvist, vanusest ja viimasel ajal ka sõltumata soost – kehtib täiel määral Eestiski. Spartakiaadide aeg meie spordis on läbi. Valitseb loomulik konkurents alade vahel ja jalgpall on harrastajate tasandil esikohal. Varsti on ta seda ka ühiskondlikus teadvuses. Varsti mängib mõni meie noorte-, naiste- või A-koondis tiitlivõistluste finaalturniiril. Tulevik Eestis kuulub jalgpallile ja see edu põhineb nii rikaste kui ka vaeste perede ühisel alavalikul. Vt lk 6

Indrek Schwede JALKA peatoimetaja 2010 JUUNI JALKA

JK Tallinna Kalev ja VarmaPartner OÜ kutsuvad

7. august 2010 KICK-OFF 11:00 Tallinn, Kalevi staadion ( Staadioni 8 )

ner.ee

rt www.varmapa

Registreerimise lõpptähtaeg: 30. juuni 2010.

Noorteturniir jalgpallis vanuseklassidele 1999 ja 2003 TASUTA OSAVÕTT JA TOITLUSTUS / RIKKALIK AUHINNAFOND Lisaks noortele pallivõluritele:

Harley-Davidsoni mootorrattad Jalgpallivarustuse turg Võistlused pealtvaatajatele

Registreerimine ja info: Riho Saksus - 52 40 614, riho@varmapartner.ee

Jäätmekäitlus HSM® pallipressidega on imelihtne! 12

JALKA JUUNI 2010

tuule puhangud

Jalgpallist ja soccer’ist* Jalka kolumnist Tarmo Tuule käis USAs ja vaeb sealset vutielu. Osal Eesti Meistriliiga klubidest on suurusjärk sama – sadakond pealtvaatajat.

Tubli viies koht

Tarmo “Poborsky“ Tuule

algpall on Ameerika Ühendriikides populaarne. Väidan, et sama populaarne kui Eestis. Seekordne reis viis Chicagosse, Philadelphiasse ning New Yorki. Esimeses meeskond Fire, teises Union ning kolmandas meilegi Joel Lindpere kodumansana tuntud Red Bulls. Lennul üle Atlandi ookeani oli aega mõtelda ja teha meelevaldseid arvutusi. Ütleme, et Eestis on ümmarguselt 1,3 miljonit elanikku ja USAs 300 miljonit ehk siis oleme 230 korda väiksemad. Eesti pindala on umbes 45 000 ruutkilomeetrit, USA oma aga 9,8 miljonit km2 ehk meie maa on umbes 217 korda väiksem. Joel Lindpere koduklubi New York Red Bullsi selle hooaja kaheksa esimese liigamängu keskmine on 17 782 pealtvaatajat. Jagades selle meie keskele kokku ümardatud suhtarvuga 220, saame vastuseks 81.

Nagu öeldud, on jalgpall USA populaarne. Paraku on sealpool ookeani palju populaarsemaid spordialasid ning ma ei näinud ühtki märki, miks peaks euroopalik jalgpall populaarsustabelis ettepoole tõusma. Kõige-kõige spordiala on Ameerika jalgpall, mängude mäng aga piirkondade meistrite vahel peetav finaal Super Bowl. Järgnevad pesapall, korvpall ja jäähoki. See kõik väljendus ka teleekraanidel (parasjagu olid käimas play off’id nii NBAs kui ka NHLis) – heas kõrtsis, kus rohkelt telereid, võis korraga nautida Ameerika jalgpalli, pesapalli, korvpalli, jäähokit aga ka soccer’it, meie mõistes jalgpalli. Iga spordiala jaoks loomulikult oma kanal kah. Vutikanal näitas nii USA meistriliiga mänge (MLS – Major League Soccer) kui ka Euroopa Meistrite Liigat, aga ka Euroopa suuremates liigades toimuvat.

Major League Soccer …

… koosneb 16 meeskonnast, millest 15 on USAst ning 1 Kanadast. Populaarsuse kasvule viitab tõsiasi, et järgmisel aastal plaanitakse võistlema 18 mansat ning 2012. aastal juba 20. Liiga on loodud 1993. aastal ning esimene hooaeg peeti 1996. aastal – toona osales 10 meeskonda.

Ida- ja läänepiirkonda (conference) jaotatud meeskonnad mängivad hooaja jooksul omavahel kaks korda läbi, mis teeb kokku 30 liigamängu. Põhihooajale järgnevad finaalmängud, kuhu pääseb kaheksa meeskonda. Meistritiitli otsustab superfinaal.

Lindperele külla

Et jõuda New York Red Bullsi kodustaadionile, tuleb ette võtta pooletunnine rongiretk nagu Tallinnast Keilasse ning siis sealse Keila (New Jersey) taga tühermaal tühjade laohoonete kõrval ta on – Red BullArena (pildil). Staadionikompleks on uhke, tribüün mahutab 25 000 istujat, fännipoes saab osta valgepunasekollast fännikaupa. Hiljuti valminud staadioni ümbruses on infrastruktuuriga tööd rohkelt, et see vutirahvale kena kaeda oleks. USAs peab olema kõik suur ja sellega kaasas käima lärmakas show. New York Red Bullsi mängijate plakatid on korrusmajade kõrgused, aga Lindperet neilt ei leia. Ilmselt sellepärast, et kui ta NY Red Bullsi täheks sai, oli trükikoda hooaja eel oma töö juba teinud. Aga ma usun, et järgmine kevad tuleb Joel Lindperel USAs teisiti – tiu-tiu ja teisiti! – ja maailma tegusaima linna ülisuurtel jalgpalliplakatitel särab Eesti jalgpallur! * USAs nimetatakse traditsioonilist jalgpalli soccer’iks, jalgpall on neile Ameerika jalgpall.

Fotod: Tarmo Tuule

2010 JUUNI JALKA

meistriliiga

Kuraditosin vooru mängitud ja võitja polegi selge Talvine aastalõputurniir lõi silmad põlema ja südame ootusärevusest põksuma – tuleks Meistriliiga hooajast samavõrd põnev madistamine kui Kalevi spordihalli jõulujärgsest jõuproovist. Kolmandik pärisjalgpalli aastat on neid lootusi usinalt toitnud. Lennart Komp

ärast Meistriliiga 13. vooru kohtumisi oli FC Floral ja JK Transil 33 ning FC Levadial 30 punkti. Järgmine seltskond Sillamäe Kalev, Nõmme Kalju ja Tartu Tammeka jäi liidreist maha vastavalt 9, 10 ja 12ga. “Läbi aegade kõige põnevam tabeliseis!” kuulutas arvudega tõtt vaadanud ekskoondislane Toomas Tohver. Tõepoolest. Flora on alistunud Levadiale ja Transile, Levadia jäi alla Florale, on kaotanud punkte Kuressaarele, Lootusele ja Kalevile; Trans, kui jätta välja allajäämised Levadiale ja Lootusele, on komistanud kahel korral Tammeka vastu ning viigistanud ka Kaleviga. Ja nii edasi ja nii edasi ... Et kõik (vähemalt esikuuikus) kõigilt punkte saada võivad, on senised voorud hästi tõestanud.

“

Pigem olgu liiga põnev, kui et konkurents esikoha eest on lõppenud juba pärast esimest ringi.

„

“Tugeva liiga tunnuseks ongi just see, et iga mängu resultaat ei ole ootuspärane ning n-ö üllatustulemused sagedased,” lausus Tohver. “Raha küll kohustab, kuid ei määra ilmtingimata tulemust.” Kui vaadata lähiminevikku, siis mullu samal ajal oli Levadia järgmistest ees viie punktiga. Aasta enne seda oli kahel rohelisel samuti võrdselt punkte (29), TVMK kaotas kolmandana kaheksa ja 14

JALKA JUUNI 2010

Trans neljandana 11-ga. 2007. aastal oli Levadial ja Transil 32, TVMK-l 24 ja Floral 20 punkti, 2006. aastal oli Levadia edu järgmiste ees kuus punkti. Võiks öelda, et mälu on lühike, kuid võrreldes varasemaga on tänavu olnud intriigi rohkem.

Midagi tõestada on kõigil

Levadia, kaotanud Sander Puri, Tihhon Šišovi, Vitali Gussevi ja Kristian Marmori, üritab “vanakeste” ja noorte koostöös hoida võitjaharjumusi. Flora treeneripingil tahab end tõestada Martin Reim, nagu ka tema kauane keskväljapartner Marko Kristal Tartus. Sillamäe toetajad ihkavad näha investeeritud raha väärilist tulemust, narvalaste hinge kriibib märtsikuine pettuselugu, samal ajal kui taas suure hurraaga alustanud Nõmme Kalju elas mais läbi väikese uuestisünni, öeldes aidaa oma välismaalastele. Soccernet.ee peatoimetaja Siim Pulsti sõnul ei anna tänavust hooaega varasematega võrreldagi. “Enne võis tervest hooajast meenutada ühte-kahte üllatust, nüüd võib neid iga kell oodata ja näiteks Tammeka viimast viiki Transiga on üldse raske enam üllatuse alla lugeda,” lausus Pulst. Tuleb siiski silmas pidada, et mängitud on napp kolmandik hooajast. Et aga talve hakul rõõmsal meelel uut hooaega ootama hakata, võiks nauditavat närvikõdi jätkuda ka sügishämarusse jäävatesse viimastesse voorudesse. Jalkaga

vestelnud asjatundjad ei olnud tulevikku ennustades päris ühel meelel. Endise Flora ja A-koondise ründaja Enver Jäägeri hinnangul võtavad Levadia ja Flora siiski oma. “Kuigi Trans on praegu ees ja teinud hea alguse ka varemgi, on nad hooaja keskel enamasti ära kukkunud,” lausus Jääger. “Esikohaheitlus võib lõpuni põnevaks kujuneda, kuid arvan, et sellist mängu näidates võtab Flora oma.” Praegu Esiliigas pallivat JK Tallinna Kalevit juhendav Sergei Ratnikov pidas Levadia ja Flora võimalusi võrdseks. Esimese nõrkus on tema hinnangul praegu Tarmo Neemelo ja Konstantin Nahki varasemast kesisem vorm, kuid tugevuseks võitjamentaliteet, mida Floral veel välja kujunenud ei ole. “Trans, Kalev ja Kalju on olnud ebastabiilsed. Kalevil on palju vigastusi, Transil palju kaarte ja lühike pink, Kaljul olid muudatused koosseisus,” analüüsis Ratnikov. “Loodan, et seni alla ootuste mänginud Kalev saab kolmiku kätte, kuid on selge, et keegi kellelegi punkte ei kingi.” Suve keskele jääb ka üleminekuperiood, mis võib kaarte segada. Flora ja Levadia ei tee saladust, et soovivad mõne mängija välismaale müüa, Sillamäe tahab tõenäoliselt juurde tuua uusi pallureid, et asendada need leegionärid, kelle senine panus on jäänud kesiseks. Jõudu on juurde vaja ka Transil. “Narva praeguse edu muudab veel uskumatumaks kihlveoskandaal, ilma milleta nad oleksid praegu liiga liidrid,”

meistriliiga lausus Pulst. “Valeri Bondarenko on tõestanud end kui treener, kes pigistab kivist vett välja. Siiski ei usu ma, et seal piisavalt palju vedelikku on, et hooaja lõpuni välja vedada. Üldiselt on praegu ennustada keeruline, sest paljuski määrab juunikuine üleminekuperiood.” Hooajaks valmistudes päevas suisa neli trenni teinud Kalev tundis mais puudust ligi algkoosseisu jagu mängijatest, kelle võisid murda just harjumatult rasked harjutuskorrad. Ehkki viimase kahe hooaja jooksul on Sillamäel toimunud kaks treenerivahetust, ei ole kuigi tõenäoline, et juhendaja Vladimir Kazatšjonok hundipassi saab, vaid talle antakse aega meeskonna ehitamiseks.

Intriigi varjukülg – kesisem tase

“Igal treeneril on vaja aega, et oma käekiri välja kujundada,” ütles Tohver. “Sillamäel ei ole palju häid mängijad, kuid palju keskpäraseid, kellega on tulemuste saamiseks vaja palju tööd teha. Narva puhul see praegu töötab.”

Ehkki tulemused on muutunud ettearvamatumaks, kaotused napid ja üllatus alati õhus, on tasavägisusele lõivu maksnud tase. Koondise algkoosseisu ei ole Meistriliiga palluritel enam eriti asja ning eeskätt Levadias ja Floras kannavad peamist vastutusekoormat U21 ja isegi U19 rahvusesinduse pallurid. Näiteks mai lõpu U21 koondise kohtumistes Türgi ja Armeenia vastu moodustasid tuumiku pallurid, kellele paljuski Levadia, Flora ja ka Kalju toetub. “Eesti tase ei ole kõrge ning suvised eurosarja ja Balti liiga kohtumised toovad meid ilmselt maa peale ning näitavad täpselt, kus oleme,” sõnas Tohver. “Samas on liiga põnevuse seisukohalt aegade parim, ainult publiku toetus on puudu.” Tohverile sekundeeris Ratnikov: “Kaks, isegi kolm meeskonda võistlevad kulla eest, kuid ei saa öelda, et kvaliteet oleks tõusnud. Aga pigem olgu liiga põnev, kui et konkurents esikoha eest on lõppenud juba pärast esimest ringi.”

Vaieldamatult näitavad euromängud meile koha kätte, kas heas või halvas mõttes, kuid kunagi ei ole nad mõjutamata jätnud neis osalevate klubide esitusi Meistriliigas. Kui Transi ja Sillamäe mänge tõsteti juulist maikuusse, siis Floral ja Levadial on võimalus taas nautida kesksuvist tihedat programmi. Praeguse seisuga näib Martin Reim olevat Florasse süstinud sellise võitlusisu, mida Levadia liigutustest ei paista, kuid küllap tähtsateks mängudeks suudab Igor Prins oma mehed võitjakonditsiooni viia. Pärast viimast viiki Tammeka vastu narvalasi valjult sugenud Valeri Bondarenko teab ise ilmselt kõige paremini, millise füüsilise põhja ta oma hoolealustele talvel ladus ehk kas neist augustiks on veel asja. Tammeka ja Kalju on mõnes mõttes sarnases seisus – ametis on tugev treener ja väljakul peamiselt noored. Säärast kompotti vaadates on lootust, et võime ka sügisel ärevusest käsi hõõruda. Foto: Lembit Peegel

Nõmme Kalju Jüri Jevdokimov teeb Sillamäe Kalevi vastu propellerit. 2010 JUUNI JALKA

siit ja sealt PUBLIKU EDETABEL

meistriliiga 1. Tallinna FC Flora

11 0

24:11 33

2. Narva JK Trans

24:11 33

3. Tallinna FC Levadia

30:6 30

4. Nõmme JK Kalju

21:14 23

5. Tartu JK Tammeka

22:19 21

6. JK Sillamäe Kalev

25:16 21

7. FC Kuressaare

13:27 11

8. Kohtla-Järve FC Lootus

11:26

9. Viljandi JK Tulevik

5:18

10. Paide Linnameeskond

6:33

Tänavune publiku edetabel teeb murelikuks: esimese 9 vooru jooksul on keskmiseks pealtvaatajate arvuks 157. Mullu samal ajal oli see number 175. Loodetavasti toovad soojad ilmad, tasavägised mängud ja tihe turniiritabel inimesi juurde ning mulluse aasta keskmine (194) saab ületatud. Tänavu on märgatavalt langenud Kalju külastatavus – mullu samal ajal oli see number 314,5. Tabelis meeskonna järel publiku koguarv ja keskmine pealtvaatajate arv.

Meistriliiga

Nihutasime kuu sümboolse koondise Meistriliiga lehekülgede külge – siin on tema koht õigustatum. Maikuu üheteistkümne moodustasime 10.–13. vooru sümboolsete koondiste põhjal. Teist kuud järjest on meie rohelisel väljakul kaitsjad Kaarel Kiidron ja Gert Kams ning eelmisel kuul poolkaitses olnud Jüri Jevdokimov ja Aleksandr Tarassenkov on nihkunud ründepaariks. Veel on kolme kuu jooksul kaks korda meie koondisse kuulunud Stanislav Kitto ja peatreener Marko Kristal. Sulgudes arv, mitu korda kuulus mängija vooru sümboolsesse koondisse.

1. Juri Jevdokimov 2. Tarmo Neemelo 3. Aleksander Tarassenkov 4. Dmitri Skiperski 5. Vassili Kulik 6.Marius Bezykornovas 7. Vladislav Ivanov 8. Maksim Bazjukin 9 . Valeri Minkenen 10. Vitali Leitan

Jüri Jevdokimov (3) Nõmme Kalju

Stanislav Kitto (1) Trans

JALKA JUUNI 2010

226,5

1800

200

3. Levadia

1603

1 78

4. Lootus

1 5 74

175

5. Tammeka

1478

164

6. Flora

1440

160

7. Trans

1268

141

8. Paide

1175

130,5

9. Tulevik

1072

119

712

Nõmme JK Kalju Tallinna FC Levadia JK Sillamäe Kalev FC Kuressaare Kohtla-Järve FC Lootus Narva JK Trans Tallinna FC Levadia Narva JK Trans Tallinna FC Flora Tallinna FC Levadia

9 8 5 5 5 5 5 5 4 4

10. Kuressaare

Aleksandr Tarassenkov (1) Sillamäe

Nikolai Mašitšev (2) Flora

Tomas Rimas (1) Trans

Sergei MoŠnikov (1) Flora

Kaarel Kiidron (1) Tammeka

Sergei Lepmets (1) Levadia

2040

2. Kalju

väravakütid

sümboolne 11

Maksim Bazjukin (2) Trans

1. Sillamäe

Andero Pebre (2) Levadia

Gert Kams (2) Flora

Peatreener: Martin Reim (2) Flora

mängija luubi all

Kaarel Kiidron Tartu Tammeka kapten Kaarel Kiidron (20) kuulus aprillis kõiki nelja vooru sümboolsesse koondisse. Jalka andis luubi Tammeka treeneri Norbert Hurda ja Kiidroni Põlva Lootoses õpetanud Kaido Kukli kätte. Lennart Komp

Õhuvõitlus Norbert Hurt: Väga hea. Suudab hästi positsiooni valida ning on peaga hea nii kaitses kui ka rünnakul, kus tuleb väravaidki. Kaido-Meinhard Kukli: Ajastamine on tema tugev külg. Tõuseb õigel ajal õhku, suudab palli kaaslastele suunata ning standardolukordi väravaks realiseerida.

Tugevus Hurt: Tugevus on tema tugevus. Hea on nii ala- kui ka ülakeha ning kontaktides ta vastastele alla ei jää. Kahtlemata on füüsiliselt potentsiaali, mida annab parandada, viies jõutreeningud veel täiuslikumaks.

Foto: Lembit Peegel

Väljaku nägemine Hurt: Intelligentne mängija ning hea väljakunägemisega. Loomulikult on tal oma nooruse tõttu arenguruumi ning vajab küpsemist ja külmemat närvi, et targad otsused tuleks mängu jooksul veel kiiremini. Kukli: Põlvas oli tema see, kes mängu juhtis, tõeline keskväljamootor, kes suunas mängu õigele poole.

Mootor Hurt: Töövõime on hea, suudab väljakul rabada ning vastupidavuse taha küll midagi ei jää.

Sisu Hurt: Intelligentne, liidritüüpi, suudab kaasmängijaid juhtida ning on ise vaimselt tasakaalus. Eelmisel hooajal oli pikalt vigastatud, mis oli tema jaoks raske periood, kuid tuli sellest korralikult välja. Väljaku äärest ei ole küll näinud, et oleks vaimselt järele andnud, ei plahvata ega lase pead norgu. Vaatamata noorusele suudab oma kapteniülesandeid korralikult täita. Kukli: Võistkonna hing, kes pani teised mängima. Oli nii kaaslastele eeskujuks kui ka treenerile abiks. Väga tõsise töösse suhtumisega.

Kiirus Kukli: Kõige nõrgem külg oli stardikiirendus, spurdi algfaas. Kui hoo üles sai, oli hea, kuid plahvatuslikkusest jäi vajaka. Praegu on Meistriliiga jaoks piisav, kuid kindlasti vaja veel tööd teha.

Jalategevus Hurt: Söödud on head ning keskkaitsja kohta ka tehnika täiesti olemas. Päris triblaja ei ole, kuid hätta ei jää. Kukli: Nooremana oli tehnika konarlik, kuid tegi sellega väga palju tööd ja selle tulemusena paranesid ka löögid ning söödutäpsus. Enne Tartusse minekut tõusis selles Lootose üheks parimaks.

Liikuvus Kukli: Üsna laia kondiga ning nooremana oli kange. Kasvamise ajal segasid põlvehädad, mille tõttu tuli teha isegi paarinädalasi pause, et rahu anda.

cv Kaarel Kiidron Sünniaeg: 30.04.1990 Põlvas Klubid: Põlva FC Lootos, Tartu JK Maag Tammeka III, Tartu JK Maag Tammeka II, Tartu JK Tammeka II, Tartu JK Tammeka Treenerid: Sulev Kallavus, Bruno Rammo, Kaido-Meinhard Kukli, Avo Jakovits, Norbert Hurt, Marko Kristal 2010 JUUNI JALKA

naised

“Läti ja Leedu vaatavad meie naiskonnale alt üles!”

Mai keskel naiste Balti turniiril Lätit ja Leedut nuhelnud Eesti koondise tase sundis lõunanaabrid silmi peitma – eestlannade ülekaal oli mäekõrgune. Nende võitude foonilt on aga hea vastu minna juunikuistele MM-valikmängudele. Lennart Komp

Kuigi sellel pildil on pall Leedu käes, tuli hoopis võõrustajatel palli hoidvaid eestlannasid taga ajada.

ullu Põlvas võidetud esikohta mai keskel Leedus Šiauliais kaitsnud rahvusnaiskond tegi seda muljetavaldaval moel. Kui turniiri avapäeval purustati Läti 7:1, siis 20 tundi hiljem kindlustati 3:1 võiduga Leedu üle võitjatrofee. Peatreener Keith Boanasele tegi heameelt, et vaatamata kahele järjestikusele mängule suudeti pakkuda ilusat jalgpalli ja head tulemust, mis on eriti oluline, arvestades ees seisvaid valikmänge PõhjaIirimaa, Serbia ja Prantsusmaa vastu. “Võitsime ka eelmisel aastal, kuid tänavu tegime kvaliteedis suure sammu edasi,” lausus Boanas. “Abitreener Allan Soomets ütles pärast Läti ja Leedu kolleegidega suhtlemist, et meile vaadatakse alt üles ja Eesti on praegu see, kes Balti riikide naiste jalgpallis latti üha kõrgemale seab.” Kohtumises Läti vastu täielikult domineerinud Eesti ei tohtinud aga jalga sirgu lasta, sest peatreener hüüdis pärast 18

JALKA JUUNI 2010

igat väravat väljaku äärest, et seis on 0:0 ning tuleb edasi võidelda. Hoolealused võtsid seda kuulda eeskujulikult. “Rõhutan alati, et kohtumise ajal ei tohi puhata ning vastasel oma mängu üles võtta lasta,” lausus Boanas. “Nagu ütleb inglise vanasõna: häid harjumusi tuleb hoida!” Läti vastu esimese poolaja 5:1 võitnud eestlannad võinuks kokkuvõttes enamgi lüüa, kuid lõpuks jäi Signy Aarna kontole neli, Anastassia Morkovkina arvele kaks väravat ja Kaire Palmarule üks tabamus. Läti ainus koll tuli Eesti hetkelisest keskendumise kaotusest.

Aarna tõusis parimaks väravakütiks

Turniiri parimaks väravavahiks tunnistatud Elis Meetua sõnul näidati mõlemas kohtumises ilusat söödumängu, ainsana jäid kripeldama kaks selja taha lastud väravat. “Võinuks nulliga lõpetada,” sõnas Meetua. “Leedu vastu

oli raskem, sest neil oli üks puhkepäev vahel olnud ning meil andis natukene väsimus tunda.” Ehkki seekord ei saanud koondist aidata Ave Pajo, täitis temast tühjaks jäänud koha hiilgavalt Signy Aarna, kes viie tabamusega oli ka turniiri parim väravakütt. “Vastastel oli ka põhjust alt üles vaadata,” oli Aarna konkreetne. “Sel aastal on kohe tunda, et mul on enesekindlust juures. Alates Sotši turniirist märtsis on olnud järjest tugevad mängud ja trennid vaheldumisi ning selline korraldus mulle meeldib.” Ka Boanas oli Aarnaga rahul: “Loomulikult tundsime Pajost puudust, kuid kui mõni aasta tagasi oleks Pajo puudumine olnud katastroof, siis praegu saame ründes kasutada Aarnat, Morkovkinat ja Katrin Lood. Aarna on looduslik ründaja, meenutab natukene kunagi Newcastle’is mänginud Malcolm Macdonaldit, kes samuti end jõuga kaitsjate vahelt läbi surus.” Muide, peale parima väravavahi ja parima väravaküti auhinna said eestlannad oma valdusse ka parima mängija tiitli, mille teenis Morkovkina. Boanas ei soostunud Balti turniiri kohtumisi treeningmängude alla lahterdama, vaid pidas seda ideaalseks ettevalmistuseks enne MM-valikkohtumisi Tallinnas. “Ühtegi rahvusvahelist matši ei tohi alahinnata ega kergelt võtta,” lausus inglane. “Saime praegu tublisti enesekindlust juurde ning nägime, milleks oleme võimelised, kui täiel määral keskendume.” Eesti võõrustab 5. juunil PõhjaIirimaad, 19. juunil Serbiat ja 23. juunil Prantsusmaad. Iirlastega kohtutakse

naised esimest korda, Serbiale alistuti võõrsil 0:4 ja Prantsusmaale 0:12. Ehkki seni on punkte saadud vaid 3:0 alistatud Horvaatia käest, on eesmärgiks kerkida kahe suure, Islandi ja Prantsusmaa järele kolmandaks. “Tuleb seada kõrgemaid võimalikke eesmärke ja neist veel grammi võrra kõrgemaid,” märkis Boanas. “Kolmas koht ei ole midagi võimatut ning pealegi, kui ei püstita sihte, mille saavutamisse usud, pole jalgpalli üldse mõtet mängidagi.”

Eesmärgiks kolmas koht

Kolmanda koha püüdmiseks oleks reaalsuses tarvis alistada nii PõhjaIirimaa kui ka Serbia. Esimesel on 1:0 võit Horvaatia üle, 0:1 kaotus Islandilt ning 0:2 ja 0:6 allajäämised Prantsusmaale. Serbial on 2:1 võit ja 1:1 viik Horvaatialt, 4:0 Eesti vastu, 0:5 ja 0:2 kaotus Islandilt, samuti 0:2 Prantsusmaalt. Võrreldes Eestiga on senised resultaadid paremad, kuid just vastase alahindamine võib neile kätte maksta. “Põhja-Iirimaa loodab ilmselt, et oleme kerge saak, kuid eks nende juhendaja teab ka, et ma olen hea treener,” rääkis Boanas. “0:4 Serbia vastu ei olnud õige tulemus ning seda tahame juunis tõestada.” Et on toimunud oluline muudatus suhtumises, naised enam kaotusega ei lepi, peegeldus nii Meetua kui ka Aarna väljaütlemistes, kes olid samuti pettunud Serbia käest saadud kaotuses ja soovivad nüüd revanši võtta. “Tahame eesseisvatest mängudest punkte, aga kui palju, seda ma ei söanda öelda,” ütles Aarna. “Eeskätt pean silmas iirlasi ja serblasi; prantslaste vastu on eesmärk pakkuda parem esitus kui mullu.” Meetua sõnul on kõik pallurid läinud tublimaks ja teevad üha enam iseseisvalt tööd, sest konkurents koondisekoha eest on ägedam kui varem. “Serbia vastu ei olnud mul endal kõige parem päev ja kui nemad lõid 1:0, võinuks meie juba kahega ees olla,” kahetses Meetua. “0:12 Prantsusmaale oli liiast ja seda tahame samuti parandada.”

Eesti naiskonna tulemused Balti turniiril: Läti – Eesti 1:7 (1:5) Väravad: 41. Angelina Ignatjeva – 4., 23., 31., 80. Signy Aarna, 29. Kaire Palmaru, 30., 53. Anastassia Morkovkina Leedu – Eesti 1:3 (0:3) Väravad: 64. Oksana Imanalijeva – 15. Anastasia Morkovkina, 20. Hannaliis Jaadla, 32. Signy Aarna

Eesti rahvusnaiskonna järgmised mängud MM-valikturniiril: 05.06.2010 kell 14.00 Eesti – Põhja-Iirimaa, Kadrioru staadion 19.06.2010 kell 14.00 Eesti – Serbia, Rakvere linnastaadion 23.06.2010 kell 14.00 Eesti – Prantsusmaa, Kadrioru staadion 24.07.2010 Põhja-Iirimaa – Eesti 22.08.2010 kell 16.00 Eesti – Horvaatia, A. Le Coq Arena 25.08.2010 kell 18.00 Eesti – Island, Rakvere linnastaadion

Eesti rahvusnaiskonna senised tulemused MM-valikarjas 17.09.2009 Island – Eesti 0:12 28.10.2009 Prantsusmaa – Eesti 0:12 27.03.2010 Horvaatia – Eesti 0:3 31.03.2010 Serbia – Eesti 4:0

Tabeliseis:

1. Prantsusmaa 2. Island 3. Serbia 4. Põhja-Iirimaa 5. Eesti 6. Horvaatia

6 6 6 4 4 6

6 5 2 1 1 0

0 0 1 0 0 1

0 1 3 3 3 5

33:0 23:2 7:11 1:11 3:28 2:17

18 15 7 3 3 1

2010 JUUNI JALKA

naismängija

Aljona Sasova: Eestis ei hoia mind miski! Tallinna Levadia ja Eesti koondise poolkaitsjal Aljona Sasoval on siht silme ees: panna end proovile välismaal. Juhtuda võiks see oktoobris-novembris, kui kodune hooaeg on lõppenud. Lennart Komp

Foto: Lembit Peegel

ljona Sasova (pildil) on 22aastane, võitnud Eestis kõik. Ta on tulnud neljal korral meistriks, korra karikavõitjaks, korra superkarika võitjaks. Välismaale tahaks ta minna pärast praeguse hooaja lõppu. Sihiks Norra, kus tase on kõva, kuid profipalgal üksikud ässad. “Alustama peaksin ilmselt kolmandast liigast, kuid ka seal on tase väga kõva,” rääkis Sasova. “Kodus ei hoia mind mitte miski, tahan minna norra keele kursustele ja seal on ees ka üks sõbranna, kes aitab mul sisse elada.” Enne intervjuud ei olnud Levadia

JALKA JUUNI 2010

keskväljahing oma plaanidest veel peatreener Maksim Rõtškovi teavitanud. Võib-olla läheb juhendaja natukene kurjaks, kuid ilmselt saab ta aru, arvas Sasova ise. Vaid 14aastasena toonases Tallinna TKSK Visas, praeguses Levadias debüteerinud Sasova alustas vutimängimist kaksikvennaga hoovis koos teiste poistega kümneselt. Aasta hiljem võttis treener Priit Simson ta LSMK/Dinosse enda hoole alla. Kaksikvennaga koos tegeles Sasova väiksena ka peotantsuga. Noorteklassides kõvasti väravaid tulistanud Sasova pole tabamuste poolest täiskasvanute seas enam nii edukas olnud, kuid põhjus on enam kui lihtne. Ründest nihutati ta oma lemmikpositsioonile keskpoolkaitses, kus ta saab mängu juhtida. “Mulle meeldib anda täpseid sööte, mis väravani viivad,” lausus ta. “Ka treener nõuab minult eriti sel hooajal väga palju, tahab, et ma mängu rohkem enda peale võtaks.”

“

„

Olen väljakul võitluslik ja üritan lõpuni minna, kuid vahel olen ka laisk. Oma tugevusteks peab Sasova mängu avamist, tehnikat, palliga mängimist ja kiirust. Ka peamänguga. Vaeva tuleb aga näha pallita mängu ja vasaku jalaga. “Olen väljakul võitluslik ja üritan lõpuni minna, kuid vahel olen ka laisk,” raputas ta endale tuhka pähe. “Ma ei

cv Aljona Sasova Sündinud: 11.02.1988, Tallinnas Klubid mängijana: LSMK/Dino (2000-2001), Tallinna TKSK Visa (2002– 2005), Tallinna FC Levadia (2006–...)

Koondisekarjäär: A-koondis: 33/1 U19: 23/0

Saavutused: Eesti meister 2002, 2007, 2008, 2009; Balti turniiri võitja 2004, 2005, 2006, 2008, 2009, 2010; Eesti karikavõitja 2009

teagi, kust laiskus tulnud on. Mõni aasta tagasi panin seda tähele. Samuti tuleb pallita liikumisega kõvasti vaeva näha.” Väljakul on Sasova emotsionaalne ega kipu tundeid väga vaka all hoidma. Rööpast võivad välja viia nii enda kui ka kaaslaste, samuti kohtunike eksimused. Kahjuks või õnneks ei ole ta Levadias ainus tuline mängija. “Oi, meil on palju emotsionaalseid naisi!” muigas Sasova. Samas mõjub tunnete häälekas väljendamine toetavalt nii endale kui ka teistele. Kui ikka kisa teha, siis hakatakse kiiremini liigutama ka. Ei ole nii, et kõik passivad, nina norus. Oma seni võimsaimaks jalgpalli- mälestuseks peab ta 2002. aastal toimunud UEFA Women’s Cupi, kus ta sekkus 14aastasena vahetusest naiste vuti tippvõistkonna Umeå IK vastu.

treener

Tähtründaja Vladimir Kazatšonok naudib Eestit Peterburi publiku omaaegse lemmikründaja Vladimir Kazatšonoki eesmärgiks on eesti poistega üles ehitada Sillamäe klubi. Indrek Schwede Aleksandr Tšivadze nagunii. 1982. aastal sai Kazatšonokist Zeniidi kapten ja järgmisel aastal meeskonna tulemuslikem forvard loobus jalgpallist. 1984. aastal tuli Zeniit esmakordselt Nõukogude Liidu meistriks. Kazatšonok oma lõpetamist siiski ei kahetse. “Mul oli hea meel, et liidu Kunagi Brasiilia vastu mänginud Vladimir Kazatšonok juhendab nüüd meistriks tulid poisid, kes olid Sillamäe Kalevit. kasvanud minu kõrval,” sõnab Kazatšonok. “Teiseks poleks ma nagunii ui Sillamäe Kalevi peatreener rahuldunud vahetusmängija rolliga ja Vladimir Kazatšonok oma lõpetamise kasuks sundis otsustama ka vana koduklubi Peterburi Zeniidi mängule satub ja resultaat fänne ei trauma.” Oma karjääri kõige tähtsama värava rahulda, hüüavad nad sageli: “Mine ise lõi Kazatšonok aga 1977. aastal Moskva platsile ja näita neile, kuidas peab!” Dinamo eest Nõukogude Liidu karikaKazatšonok on Neevalinna jalgpalli üks armastatumaid mängijaid läbi aegade. finaalis Moskva Torpedo vastu. 1:0 lõppenud mängu ainus koll on mehel meeles Üks parimaid hooaegasid oli 1980, kui Zeniit võitis Nõukogude Liidu meistri- nii: “Äärelt tuli tsenderdus, mina selleni ei ulatunud, aga tagapostis ulatus pallini võistluste pronksmedali. “See hooaeg oli ühtviisi nii edukas kui Oleg Dolmatov. Oskasin tema pallini jõudmist ette näha ja liikusin värava alla, ka pettumust valmistav,” tunnistab asjakuhu Dolmatov oma söödu suunaski.” osaline tagantjärele. “Pronksmedal tegi heameelt, aga leian, et mind jäeti poliitilistel põhjustel välja olümpiakoondisest. Näiteks Kennet Jädal Koondise moodustamisel taheti kaasata areneb kiiresti ja tema võiks mängijaid maksimaalselt võimalikult paljudest liiduvabariikidest ja nii pääses minu arvates juba sügisel nimekirja (Revaz) Tšelebadze. Minu ar- koondises mängida. vates väärisin mina seda kohta rohkem.” Kazatšonok tunnistab, et sellest “po“Treenerina ütlen, et just sedasorti liitilisest põhjusest” ei rääkinud ta toona treeneritega ega teiste mängijatega, vaid intuitsioonist ründaja elabki,” jätkab Kazatšonok. “Ründaja peab alustama kõneleb sellest esimest korda nüüd ja liikumist enne kaitsjaid, et saavutada tegemist on lihtsalt tema arusaamaga. nende ees edumaa. Kui ta hakkab teKõrvalt vaadates ja tagantjärele on muidugi raske öelda, miks eelistati Tše- gutsema pärast palli saamist, ei suuda ta kaitsjaid ennetada.” lebadzet ja mõistagi võib tegu olla kuKahel korral on Kazatšonok mängilissidetaguse mänguga, kuid vaevalt oli nud ka Nõukogude Liidu koondise eest. asi selles, et sisse pidi suruma grusiini – sinna kuulusid ju Tengiz Sulakvelidze ja 1975. aastal Maracanal Brasiilia vastu Foto: Lembit Peegel

“

„

(0:2) ja 1979. aastal Soome vastu (2:2). “Mäng Brasiilia vastu on muidugi eriline kõigile jalgpallureile,” seletab Kazatšonok. “Vahetasin pärast mängu särke Roberto Rivelinoga ja tema särk on meie perekonna reliikvia.”

Silm peale eesti poistele

Vaatamata tabeliseisule on Vladimir Kazatšonok Sillamäe Kalevi hooaja suhtes optimistlik. Meeskond asus Meistriliigat mängima kõigest 17 väljakumängijaga ja koguni neli võtmemängijat on luumurruga jalgpallist eemal. Seetõttu on Sillamäe kaotanud peatreeneri hinnangul 3–4 kindlat punkti. Aga ees on veel palju mänge ja meeskonna siht on kindlustada endale taas koht euroliigas. Küsimusele – olge aus ja tunnistage, et Eesti pole ju teie unistuste tööpaik treenerina – vastab Kazatšonok rahulikult: “Muidugi unistan ma töötada Venemaa meistriliigas, aga ausalt öeldes tekitab Vene liiga mängijate kvaliteet minus muremõtteid.” “Ka Eestis on palju rõõmustavat ja innustavat,“ jätkab Kazatšonok. “Klubi eesmärk on luua meeskond, kes suudaks igal aastal, kolm-neli aastat järjest, mängida eurokarikatele. Ma saan siin näha oma töö vilju ja seda, kuidas poisid arenevad – see on treeneri õnn ja sel juhul polegi ju vahet, kus ma töötan. Tahame tuua meeskonda noori mängijaid ja just eesti poisse. Näiteks Kennet Jädal areneb kiiresti ja tema võiks minu arvates juba sügisel koondises mängida. Oleme jälginud ka Tartu poisse. Meil on Sillamäel neile pakkuda häid treeningtingimusi. Seepärast ei tunne ma end Eestis halvasti ning minu mõtted ja unistused on Eestis. Unistan euromängudest ja sellest, et minu poisid mängiksid Eesti koondises.” 2010 JUUNI JALKA

peegli peegeldused

Maikuu magusad maavõistlused Mais pakkusid maitsvaid mänge Eesti meeste A-koondis ja EM-valikmänge pidanud U21 koondis. Kahe peale saadi kaks võitu, viik ja kaotus. A-koondis võitis Soome ja viigistas Horvaatiaga ning noored võitsid Türgi ja kaotasid Armeeniale.

lembit peegel

Jari Litmanen lõpuks Eesti publiku ees. Vasakul Konstantin Vassiljev, paremal Aleksandr Dmitrijev.

Suur vend ja väike vend – Mika Ääritalo ja Sander Puri. Seekord oli pisem pereliige naksim ja võitis. 22

JALKA JUUNI 2010

Andres Oper koksab Soome vastu oma 36. värava Eesti kasuks.

Indrek Zelinski esmakordselt koondise kaptenina ja esmakordselt koos tütrega väljakul. Aga viimast korda koondises.

peegli peegeldused

Sellest segasest olukorrast saatiski Post posti kõrvalt palli soomlaste väravasse.

Mis viga lennata, kui taevas pole tuhapilvi! Raio Piiroja kasutab juhust ja horvaadi abi.

Kaimar Saag pruuti suudlemas. Aga türklane on kõrval armukade!

Nagu alati oskasid lõunaslaavlased oma ilutulestiku materjalid staadionile sisse tuua.

Levadialane Konstantin Nahk Eesti karikaga – esimest korda olid finaalis koos meie kaks kanget ja langejaks oli Flora. 2010 2010 JUUNI JUUNI JALKA JALKA

23 23

Foto: Lembit Peegel

Dmitri Kruglov MM-valikmängus Kayseris türklase Göklan Gönüli eest palli varjamas.

JALKA JUUNI 2010

usutlus

Dmitri Kruglov:

vajan arenemiseks kohta, kus mängitakse jalgpalli Kahest aastast Aserbaidžaanis on Dmitri Kruglovi (25) jaoks küll. Nüüd tahab ta mängida jalgpalli riigis, kus selleks on paremad tingimused. Ja treener püsiks ametis nii kaua, et suudaks oma plaani ellu viima hakata. Ja liigakohtumised ei toimuks põlluväljakutel. Lennart Komp Tulid Eestisse vaid paar päeva pärast Aserbaidžaani liigahooaja lõppu. Pärast koondisemänge lubad endale pikema puhkuse? Jah. Ma arvan, et ikka nädalaks või kümneks päevaks sõidan Eestist välja ja teen passiivse puhkuse, et taastuda pikast ja raskest hooajast. Pärast puhkust lähed tagasi Aserbaidžaani? Praegu ei ole tulevik selge. Leping lõppeb 30. mail. Rääkisin treeneriga, kes oli väga üllatunud, et mu leping nii vara lõppeb. Ütles, et ma 21. juunil tagasi tuleks või võtaks telefonitsi sidet ja siis kahe päeva asjad selgeks räägiks. Praegu ei oska oma tuleviku kohta midagi selgelt öelda. Osalesid lõppenud hooajal 29 kohtumises, neist kõigis algkoosseisus. Kuidas rahule jääd? Sõltumata sellest, kes on meie klubis treener, olen kogu aeg põhis mänginud. Ütleme nii, et mängupraktikaga probleeme ei ole, aga tulemusega ei saa kindlasti rahul olla. Viies koht – ei saanud isegi medalit ega pääsenud eurosarja. Viimases kahes mängus ei pandud sind üldse koosseisu. Miks? Mulle öeldi nende mängude kohta nii, et kuna eurosarja ei ole võimalust pääseda, siis anname võimaluse noortele. Mulle öeldi, et mängisin liiga palju. Mõnes karikakohtumises ainult ei osalenud, kuid kõikides meistriliiga mängudes olin algusest lõpuni väljakul. Öeldi, et puhka hooaja lõpus natukene. Võtsin seda rahulikult. Kui 2008. aastal Nefttšisse läksid, alustasid kohe võimsalt: kuu parima tiitel, palju väravaid. Aja jooksul on tabamusi vähemaks jäänud. Kuidas on sinu roll klubis muutunud? Terve meeskond on muutunud. Sellest koosseisust, mis oli siis, kui mina Nefttšisse läksin, on alles jäänud kaks-kolm mängijat. Hoopis teine meeskond. Nii taktika kui ka treener on muutunud korduvalt. Panustasime toona läbimurretele äärelt, tsenderdustele. See stiil sobis mulle. Alates teisest hooajast olen mänginud kaitses. Oli teine stiil, lühikesed ja keskmised söödud. Ühtegi pikka ründajat või kaitsjat meil ei olnudki, enne kui Taavi (Rähn) ja Vosko (Vladimir Voskoboinikov – toim) tulid. Nemad olid kõige pikemad mängijad. Mainisid hiljutises intervjuus, et sooviksid Aserbaidžaanist lahkuda. Kui tõsised need plaanid on?

Tõsised. Praegu on kõikides riikides hooaeg lõppenud ja kõik on puhkusel. Ma arvan, et juunikuu jooksul agendid mingi võimaluse leiavad, et klubi vahetada. Mis sulle huvi pakuks? Meistrivõistluste tase peaks olema tugevam. See on põhiline. Venemaa või mõni teine sarnane riik sobiks. Raha on teine küsimus. Kui tehtaks pakkumine Lääne-Euroopast, siis siirduks hoopis sinnapoole. Oled valmis testitralliks või ootad, et keegi lööks kohe pakkumise letti? Muidugi olen testimiseks valmis. Praegu jalgpallis valitsevas olukorras ma ei usu, et keegi ilma testimata kedagi võtaks. Mul ei ole CVs häid saavutusi näidata. Praegu olen heas hoos, viimase kahe aasta jooksul palju mänginud ja tunnen, et tahan tugevamat konkurentsi. Tunnistasid pärast Lokomotivist lahkumist, et rasked trennid käisid sulle üle jõu. Kuidas end praegu tunned? Kindlasti olen valmis. Esiteks peab olema valmis peas, psühholoogiliselt. Ma arvan, et midagi karta ei ole. Olen sellisel tasemel olnud, näinud, kuidas ja mis tehakse, millise tempoga mängitakse. Võrreldes praeguse klubiga on see hoopis teine maailm. Kui Lokomotiv sind palkas, võtsid nad su noore ja andekana. Praegu on sul juba piisavalt vanust ja kogemust, et sellesse kategooriasse mitte mahtuda. Kui tõenäoliseks sa pead, et mõni tippklubi sind endale tahaks? Ma ei usu ... Kõike võib juhtuda, aga mul ei ole praegu väga suuri lootusi, et mõni suurklubi huvi tunneb. Mõni keskmine klubi, heal tasemel, miks mitte. Praegu, eriti Venemaal, on tippklubides tase väga kõrge. Samuti seab piirangud leegionäride limiit. Kui mina pääsesin Lokosse, siis kehtis selline reegel, et kui oled koondise eest kümme mängu pidanud, siis sa ei olegi leegionärina arvel, aga selle reegliga on nüüd kõik. Ainult kodakondsuse järgi vaadatakse. Kui vaadata, milliseid mängijaid palkavad Moskva ja Piiteri tippklubid, siis on väga raske. Kui peaksid Nefttšis jätkama, siis kui palju on sul seal arenguruumi? Arenguruumiks on vaja tingimusi. Arenema peab ka infrastruktuur. Aserbaidžaanis on raha, see on tõsi. Infrastruk2010 JUUNI JALKA

usutlus Foto: erakogu

Dmitri Kruglov (vasakult teine) Nefttši eest mängimas.

tuuri seal aga ei ole. Seal on kaks head väljakut ja üks hea staadion. Päris hea on rahvusstaadion, mida Nefttši kasutab koduväljakuna, aga kõige korralikum on Lenkorani Hazaril, kus mängib Tihhon Šišov. Neil on nagu A. Le Coq Arenal 10 000 kohta. Ja kõik. Teised klubid mängivad põlluväljakutel. Seetõttu arvan, et arengu jaoks ei ole seal head tingimused. Vaja on pääseda ikka jalgpalliriiki. Milline on huvi sinu vastu olnud hooaja jooksul või on oodatud lepingu lõppemist? Olen aus – ootasin, kuni saaksin lepingust vabaks, sest nii on palju lihtsam ja ei ole vaja minu eest maksta. Maailm on praegu kriisis ja klubidel ei ole nii palju raha. Aserbaidžaani jalgpalli ei ole see muidugi mõjutanud, sest nafta on ju olemas. Tänavune viies koht Nefttšiga on parem kui eelmise aasta kaheksas, kuid rahul sellega ilmselt ei oldud. Millised tunded meeskonnas pärast viimast kohta valitsesid? Pääsesime esimese kuue sekka ja seal oli eesmärk saada eurokarikale. Kuna see aga ei õnnestunud, tulid kohe suured muutused. Ma ei usu, et keegi sellega rahul on. Meil on juba päris palju muutunud alates presidendist lõpetades treeneriga. Praegu tuli president, kes pani ametisse ka kohaliku treeneri. See ütles, et need leegionärid, kes tulid hooaja alguses, ei andnud tulemust ja on vaja kutsuda inimesed, kelle tase on kõrgem ja kes suudavad anda resultaati. Rähni ja Voskoboinikovi jaoks tähendab see siis kindlat mittejätkamist? Rähni ja Voskoboinikovi kohta ütleks ma nii ... Voskot kutsus eelmine treener, kellel oli oma stiil ja nägemus, aga uus treener ei usaldanud Voskot. Tal ei olnud vaja pikka ründajat, kes on võimeline ees kõrgete pallide pärast võitlema. Tema tahtis mängu mööda maad, tik-tak, lühike sööt. Mina arvan, et meil olid mängijad, kes võinuks head tulemust teha, kuid treener lihtsalt ei usaldanud neid. Samuti Taavi. Ma ei usu, et ta on 26

JALKA JUUNI 2010

nõrgem kui seal mõni teine leegionär või kohalik. Küsimus ei olnud mängijate enesekindluses, seda mitte. Nad on kogenud mängijad, kuid kaks koondislast lihtsalt istuvad pingil. See on treeneri usaldamatus. Kui palju klubi võidukohustust või -pinget mängijatele sisendab? Klubis räägitakse kogu aeg, et see on suur klubi, suured traditsioonid ja nõnda edasi. Meil on kõige rohkem fänne. Aga meeskond peab tõestama väljakul, et on suur klubi, mitte rääkima ajalehtedes, et seda ollakse. Igal koosolekul räägitakse, et meie oleme Nefttši, meie oleme Aserbaidžaani jalgpalli lipulaev, meil saab olla ainult üks tulemus. Olen aus – enne oli nii, et isegi kui Nefttšile löödi üks või kaks väravat, meeskonnal oli vaim ja kindlus, et nad löövad tagasi vähemalt neli, viis või kui palju iganes väravaid vaja. Praegu seda vaimu ei ole. Kuhu see kadus siis? Olen ka sealsetele ajakirjanikele rääkinud, et kõik hakkas siis, kui vallandati (Anatoli) Demjanenko. Kõik algas sellest. Demjanenko ütles, et kui me tahame korralikku tulemust teha, siis me peame loobuma Intertoto karikasarjast, kus me sel hooajal mängisime. Mängijad ei ole puhanud ja ei saa teha normaalset ettevalmistust. Mängisime Intertoto karikas väga hästi ja jõudsime kolmandasse ringi. Kui hakkasid meistrivõistlused, siis esimene voor kaotasime, teine voor kaotasime ja kõik. Teda hakati suruma, et miks nii, miks naa. Tema vastus oli, et enne hooaega sai räägitud, et tuleb valida kas meistrivõistlused või eurokarikas. Selle peale öeldi, et teda ei ole enam vaja. Kahe aasta jooksul on Nefttšil olnud viis ... Kuus! ... kuus treenerit. Kas nad on tõesti olnud nii viletsad või milles põhjused on? Teate ju isegi, kui tulemust ei ole, siis keda vahetatakse – treenerit. Uue treeneriga toimuvad alati muutused ja kahe aasta jooksul on neid nii palju olnud ja igaüks jätab meeskonnale oma jälje. Uus treener, uued mängijad, uued tingimused, uued nõudmised. Kogu aeg koosseisu, taktikat ja stiili ümber ehitades ei saagi tulemust tulla. Tuleb anda aega, et resultaati tuleks. Ja muidugi oli õhkkond närviline, sest meeskond ei võitnud, punkte ei tulnud. Kuidas sellistes tingimustes tööõhkkond on? Igal mängijal peab olema oma motivatsioon. Minu motivatsioon oli koondisemängud. Muidugi tahtsin ma Nefttšis midagi saavutada ja võita, aga ei õnnestunud. Meeskonna sees olid kogu aeg pundid – kohalikud ja leegionärid. See on okei, kui keegi suhtleb kellegagi omavahel rohkem, aga väljakul oli samamoodi. Mängijad olid kõik head, aga kõik eraldi. Ei olnud ühtset vaimu. Isegi oli koosolekuid, kuhu asepresident kutsus ainult kohalikke mängijaid. Minu arvates ei olnud see õige. Räägi silmast silma, aga ära eralda niimoodi.

usutlus Sind isiklikult ei ole vaibale kutsutud? Kui mina tulin Nefttšisse, andsin kohe tulemust. Esimeses neljas mängus lõin kolm väravat. Kohe hakati rääkima, et kuule, pikendame lepingut ja nii edasi. Ma ütlesin, et ootame hooaja lõpuni. Kui sa annad kohe tulemust, hakatakse sinust lugu pidama. Kui sa ei anna, siis hakatakse selja taga rääkima, et keda me võtsime, kuidas ta mängib nii ja naa. See on selline Aserbaidžaani värk, sellise asjaga peab harjuma. Kas sellist selja taga rääkimist oli ka Stepanov, Rähni või Vosko kohta? Olen kuulnud Vosko kohta räägitavat, et näe, miks me sellise mängija võtsime, ta ei löö ju väravaid. Rähni kohta ei ole midagi kuulnud, ta on ise ka tagasihoidlik. Stjopa oli vigane, isegi Nefttšis. Ta tuli sinna, hakkas mängima, kuid Taaviga koos nad ei saanudki korraga platsil olla. Üks mäng oli üks, teisel teine. Mina tulin koondisest tagasi, Andrei oli juba

cv Dmitri Kruglov Sünniaeg: 24.09.1984 Sünnikoht: Tapa Klubikarjäär: 2000 TJK-83 17/3 2001 TJK-83 17/2 2001 HÜJK Emmaste 3/1 2002 TJK 27/8 2003 FC Levadia Maardu 22/1 2003 M.C. Tallinn 2/3 2004 FC Levadia Tallinn 23/0 2005 FC Levadia Tallinn 14/3

vigane. Tal lihtsalt vedas, et leping pooleks aastaks sõlmiti ja sai talvel Himkisse minna. Sinu edu Nefttšis avaks uksed ka teistele. Kui nende palkamiseks läks, kas sinu käest küsiti ka nõu? Ikka küsiti. Rääkisin, et head mängijad, mis on nende tugevused ja mis nõrkused. Ütlesin, et koondises mängivad mõlemad pidevalt ja tuleb võtta. Kui klubil on huvi olnud kellegi vastu, siis küsiti jah, et mis mängija on, kus ta mängis, kuidas ta mängis, palju väravaid lõi jne. Šišovi kohta küsis ainult minu treener, kui oli lehest lugenud, et ta Lenkorani läks. Koondisest rääkides, siis vasakul äärel on kõva konkurents. Sina, Klavan, Sidorenkov, Kink, Lindpere. Vasakul äärel näikse kõige keerulisem platsile saada? Ma arvan, et see on abiks. Kui koondises sulle see koht usaldatakse, siis sa ei pea selle eest andma mitte 100, vaid 120 protsenti. Ja pead tõestama, et oled seda kohta väärt. Meedias on palju kirjutatud, et koondis on ühtne, kuid treeningutel on ikka näha, et vene poisid on eraldi. Millest see? Minu arust on see normaalne. Meie oleme mänginud koos Levadias, florakad Floras ja see sõprus omavahel on jäänud. Meie mängu see ei mõjuta – kui väljakule läheme, oleme üks. Meil on kõigil Eesti kodakondsus, esindame Eestit, lihtsalt meie emakeel on vene keel. Kõik kutid valdavad päris hästi eesti keelt ja eesti keeles suhtleme ka koondises, kuid omavahel räägime vene keeles. Ma arvan, et see ei häiri kedagi. Kui algrivistuses alustad, siis kas hümni laulad kaasa? Ma varem laulsin, aga enam ei laula. Miskipärast oli nii, et kui laulsin kaasa, siis mängisin päris halvasti. Minu jaoks on see isiklik asi. Vosko laulab ja teda vist aitab. Mina olen muutunud tõsisemaks ja kuulan hümni, kuid ei laula.

2005 Lokomotiv Moskva 8/0 2006 Lokomotiv Moskva 2/0 2006 Lokomotiv-B Moskva 9/0

Foto: Lembit Peegel

2006 Kuban Krasnodar 0/0 (laenul) 2007 Lokomotiv Moskva 0/0 2007 Lokomotiv-B Moskva 13/0 2007 Torpedo Moskva 14/0 (laenul) 2007/08 Nefttši Bakuu PFC 10/2 2008/09 Nefttši Bakuu PFC 24/2 2009/10 Nefttši Bakuu PFC 29/1

Koondisekarjäär: A-koondis: 49/1

Saavutused: Eesti meister: 2004 Eesti karikavõitja: 2004, 2005 Eesti Superkarika finalist: 2004 Venemaa Superkarika võitja: 2005 (Lokomotiv) Venemaa 1. divisjoni 2. koht: 2006 Aserbaidžaani meistriliiga kuu parim mängija: märts 2008 Dmitri Kruglov (paremal) Tbilisis grusiinlase Davit Kvirkvelia haardest väljapääsu otsimas. 2010 JUUNI JALKA

telgitagused

Kes on platsiääre “sosistajad”?

Tribüünidel või nende kõrval seisab vahel mõni meesterahvas, kes jälgib pingsalt mängu ja suhtleb lakkamatult telefoniga. Torusse edastatakse fraase nagu “danger home”, “corner-kick away” ehk kantakse sündmusi üle reaalajas. Kuhu? Täpselt ei teagi ...

Lennart Komp

arilikult käib asi nii: kontakt leitakse sõbra kaudu, lepitakse mängule minemine kokku, parajal kellaajal helistatakse sisse, tribüünilt antakse spetsiaalsete terminitega otseülekanne, mille tulemusena saab internetist resultaati reaalajaks jälgida. Tasuks 500 krooni. Üks “sosistaja” on Viktor Jasska, kes teeb seda hobina. “Algul oli imelik küll ja vaadati, et mingi napakas seletab, et danger home,” muigas Jasska. Kuhu info läheb, seda ta täpselt ei tea, kuid arvestades töö iseloomu, siis on tegu livescore’i või livebet’iga, arvab Jasska ise. “Olen küsinud küll, aga õiget vastust pole saanud,” lausus ta. “Kahtlast muljet pole see kordagi jätnud. Kui oleks, poleks teinudki.” Jasska sõnul kõneldakse teispool telefonitoru harilikult konarlikku inglise keelt ja tegu on “ilmselt hiinlastega”. Vestlust on enamasti vaid nii palju, et edastada mänguolukorda, üldiselt on eetris vaikus. “Mängin ise jalgpalli ja ülekannete tegemine on minu jaoks hobi – saab 28

JALKA JUUNI 2010

jalgpalli vaadata ja raha ka,” sõnas Jasska. “Eelmisel aastal käisin kaheksal mängul nendes ülesannetes, tänavu tuli vist inimestel riid majja ja uue hooaja esimese kuuga ei käinud kordagi.” Et Eestis on mitme reaalajas tulemusi pakkuva ettevõtte kontorid või skaudid, kes vahetult mängudel käivad, siis võib juhtuda ka nii, et korraga on staadionil mitu “sosistajat”, kes on siis erineva teenusepakkuja lähetatud. Eesti Meistriliigas Tartu Merkuuri, Lasnamäe Ajaxi, Narva Transi ja Sillamäe Kalevi eest mänginud Anton Sereda on “sosistanud” neli aastat ning leidis selle

tööotsa ekskoondislase Tarmo Linnumäe kaudu. Ettevõte, mille heaks Sereda ülekandeid teeb, on kontoriga Londonis. “Annan infot online’is, milline on ilm, meeskonnad, seis,” sõnas Sereda. “Inglismaal on kontoris inimene, kes edastab arvutis info otse klientidele. Kes on kliendid, seda mulle ei öelda.” Peale siinse Meistriliiga jõuavad läbi Sereda internetti ka noortekoondiste mängud, mille eest saab tasuks 70 eurot (1095 krooni). Tavalised mängud on 50 eurot (782 krooni) ning lisaks tasutakse sõidukulud. Kui varem sai ta ise kohtumisi valida, siis nüüd antakse käsud Leedust.

Pettus on ohtlik äri Kaks aastat tagasi mõrvati Suurbritannias Newcastle’is hiinlastest paar, kes kasutas mängude ülekandmist kihlveopettusteks. Zhen Xing Yang ja tema tüdruk Xi Zhou olid osalised kriminaalses grupis, mis tegi raha Inglismaa kõrgliiga tulemuste pealt. Yang ja Zhou vahendasid ülekannet Hiinasse, kuid tegid seda paariminutilise viivitusega, mis lubas samal ajal teha neist andmetest sõltuvates kihlveokontorites panuseid näiteks järgmise värava, kollase kaardi jm kohta. Mõlemad mõrvati 2008. aasta augustis. Zhoud kägistati ning teda löödi haamri või sarnase esemega pähe, mis purustas ta kolju. Yangi löödi sarnase relvaga pähe ja näkku ning tema kõri lõigati noaga.

telgitagused Foto: Lembit Peegel

Betradar näeb kõike kahtlast legaalsetel turgudel Märtsikuised Narva Transi pettused paljastanud Betradari jälgimissüsteem näeb kõike, mis toimub legaalsetel turgudel, 100% täpsusega. Betradar korjab ja jagab kõiki rahvusvaheliselt avaldatud kihlveokontorite andmeid ehk millal iganes mingi firma teeb mingile mängule koefitsiendi, näevad seda teised. Säärane džentelmenide kokkulepe aitab kihlveokontoreid kaitsta vigade eest, sest näiteks Horvaatia kontori tehtud koefitsiendid oma liiga kohta on suure tõenäosusega täpsemad kui nende Rootsi kolleegide tehtud. Betradar on osa ettevõttest Sportradar, mille erinevate ülesannetega kontorid asuvad peamiselt Euroopas, kuid ka näiteks Singapuris ja Austraalias Brisbane’is. Nii Saksamaal kui ka Eestis asuvat filiaali juhib Mark Mittasch, kelle sõnul sai kihlveopettuste tuvastamise süsteem ehk betting fraud detection system (BFDS) alguse

2005. aastal pärast Hoyzeri skandaali Saksamaal. Mäletatavasti võttis kohtunik Robert Hoyzer kuritegelikult kihlveosündikaadilt pistist mängutulemuste mõjutamiseks, mille tulemusena mõisteti ta kaheks aastaks ja viieks kuuks trellide taha. “Hoyzeri juhtumi puhul nägime midagi imelikku,” sõnas Mittasch. “Meil on andmed aastast 2000 ning nende põhjal on koostatud panustamismustrid. Kalkuleerime matemaatilises mudelis, kas koefitsiendid sobivad mudeliga, ja kui need ei klapi, anname välja häire.” Algoritmide ja valemite koostamisega tegeleb kolm tippmatemaatikut, Londonis asuvas kontoris töötab 20 analüütikut, kes koostavad häire põhjal analüüsi, mille edastavad UEFA-le. Viimane võtab andmed sealt ning edastab need alaliitudele; teisisõnu: Betradari ja kohalike organisatsiooni-

de vahel ei ole otsekontakti. “Mis juhtub UEFAst edasi, ei ole ega saagi olema meie asi. Meie kogume, luurame ja analüüsime infot, mille põhjal teeme järeldused,” sõnas Mittasch. “Mis teavet alaliidud UEFA-lt täpselt saavad, seda meie enam ei tea.” Reaalaja infot, mida Betradar oma klientidele müüb, koguvad nad kolmel peamisel moel. Esiteks on majasisene tootmine ehk kontoris teleülekannete põhjal andmete saamine. Näiteks Tallinnas näeb kontori 26 töötajat enam kui 4000 kanalit. Teiseks on Sportradaril üle maailma 250 vabakutselist, kes hangivad infot riikides, kus nad asuvad, ning vahetult mängudel käib ligi 2000 skauti. Ehk koos koosseisuliste töötajatega on Sportradariga seotud ligi 2500 inimest. Mittaschi sõnul teeb nende andmed konkurentidest usaldusväärsemaks tõhusam kontrollisüsteem, kuidas see täpselt toimib, ei tohtinud ta avaldada. Ent kui konkurendid kasutavad mänge külastavatelt skautidelt saadud infot otse, siis Sportradaril läbib see täiendava kontrolli. “Kui mu boss ütleks, et Tais on kontorit kümme korda odavam pidada kui Tallinnas ja mingu ma sinna, peaks ta uue tegevjuhi otsima,” lausus Mittasch. “Minu idee on see, et pakume Euroopas toodetud kvaliteeti, mis on täiesti erinev Hiina omast. Nad võivad olla küll kiiremad, kuid neil on väga suured probleemid. Valed tulemused, valed lööjad, valed väravate ajad. Ainult helistajad, kellele tuginevad, ja ei ole seetõttu nii kontrollitud.” Betradari vaateväljast jäävad aga välja illegaalsed Aasia turud, kus kasutatakse küll legaalsete firmade koefitsiente, kuid panustamine käib sularahas ja sõna otseses mõttes tänavatel ning on seetõttu jälgimatu. Kusjuures, see turg on miljardiliste kasumitega. Kõik Sportradari töötajad peavad ametisse asudes sõlmima konfidentsiaalsuslepingu ning kõik, mis nad ütlevad, on väga täpselt reglementeeritud. Mittasch ei saanud ka avaldada, kui palju näiteks päevas esineb fikseeritud ehk n-ö punaseid mänge, kuid kinnitas, et neid nähakse. “Loomulikult on liigad, mida peame kahtlasemateks, kuid ma ei saa neid öelda,” lausus Mittasch. “Ilma ühegi lisakommentaarita võin öelda, et kaks aastat tagasi lõppenud Intertoto karikasari oli kummaline.” Tõe huvides olgu märgitud, et Betradar ei tegele ainult jalgpalliga, vaid üle maailma kaetakse 18 spordiala ning teenuste seas pakutakse reaalajas koefitsiente, tulemusi, statistikat. 2010 JUUNI JALKA

jalka tuleb külla

Lõuna-Läänemaa Jalgpalliklubi kasvatab särasilmseid pallureid

Mullu Lihula Gümnaasiumi aasta õpetajaks valitud jalgpallitreener Jaanus Getreu läheneb igale õpilasele individuaalselt. Ta jälgib kõikide sooritusi ja nimetab treeningul iga pallurit vähemalt korra nimepidi. Õpilased peavad tundma, et nad on olulised. Indrek Schwede

Foto: Lembit Peegel

Löögijärjekorda ootavad (vasakult) Roland Söötmaa, Reno Mark, Rivo Oosim, Simon Sülla, Kevin-Reidar Bachaus ja Eggert Rassel.

õuna-Läänemaa jalgpalliklubi poistel on Lihula Gümnaasiumi staadioni murul käsil löögiharjutus. Nad söödavad palli treenerile, teevad siis kahe torbiku vahel spurdi edasi, seejärel tagurpidi tagasi ja uuesti edasi ning teevad treenerilt lükatud palliga pealelöögi. Iga lööja sooritust saadavad treener Jaanus Getreu (37) sõnad: “Vaata nurka, nurka vaata! Vaata, kus väravavaht on, löö nurka!” Selle lihtsa soovitusega tuletab Getreu meelde, et lüüa ei tohiks umbropsu, vaid ikka sinna, kus väravavahil palli kättesaamine kõige raskemaks osutub. Ja poiste paljud löögid vihisevadki väravavõrku otse posti kõrvalt – lausa lust vaadata! Vaatamata sellele, et treeningul osaleb 17 esimese kuni neljanda klassi poissi, jätkub Getreul tähelepanu absoluutselt kõigi jaoks. Ta kommenteerib kõigi lööjate sooritusi ning hüüab sekka kiirust väravavahtidele. Ka järgnevates harjutustes ja treeningmängus lendab Getreu suust võrdselt nii kiidu- kui ka õpetussõnu. “Väike Kauri, hästi!” “Ära häbene lüüa! Las ta läheb mööda, midagi ei juhtu! Löö kõvasti, ära hellita!” “Võid väravavahile tagasi sööta, see kasvatab enesekindlust!” Kui väravavaht mänguhoos kaitsjate vahelt palli nopib, pärib Getreu: “Mis sa ütled!?” Päriselus tuletatakse noorele nende sõnadega meelde, et kuulmata jäi võlusõna “aitäh!”, aga palliplatsil peab puurivaht alati valjuhäälselt “mina!” 30

JALKA JUUNI 2010

hüüdma, kui ta meeste vahelt palli asub püüdma. Üheks treeningu osaks on pendelteatejooks kahe meeskonna vahel – küll tavalise, küll slaalomijooksuga. Siingi julgustab Jaanus Getreu poisse: “Saad tast jagu, saad! Sunni end, sunni! Iga mees teeb maksimaalselt!”

Tüdrukute seas ka Eesti koondislane

Poiste omale järgneb 16–17aastaste tüdrukute (kaks neidu on 14aastased) treening. Kohal on 15 naispallurit, kellest üks silmanähtavalt lonkab, kuid teeb vapralt kaasa. Tüdrukutega on treener pehmem ja pisut leplikum, kuid nõudlik ja õpetlik. Muu hulgas harjutasid tüdrukud ka audi sisseviskeid. “Kullamaa Liisu, sinul ka – jalad ei tohi tõusta!” õpetab Jaanus Getreu ja kui juba piisavalt palli üle pea visatud, innustab ta veel: “Igaüks teeb viis korda veel, aga kui läheb nässu, siis see ei loe. Tuleb teha viis sellist, et ise rahule jääd!” Muidugi ootavad ka tüdrukud, millal harjutuste kord ükskord läbi saab ja mängima saab hakata. Mängus juhtub aga mõndagi. Nagu kiuste jahib pall täna just Sandrat, just Sandra satub kokkupõrgete keskpunkti, just tema kukub ja just tema saab korduvalt viga. Kui Getreu murul lamava Sandrani jõuab, ta püsti aitab ja väljaku serval asuva arstikohvrini juhib, leiab ta lohutuseks humoorikad sõnad: “Noh, ja nüüd kohe operatsioonilauale!” Sandra saab tohterdatud ja on peagi platsil tagasi. Vahe-

Foto: Lembit Peegel

jalka tuleb külla

Avely Kuldsalu (vasakul) juba mängib Floras, Piret Rummit sinna oodatakse.

peal on aga vastaspool värava löönud. “Kohe näha, et Sandrast oli puudus!” ravib Getreu haiget saanud tüdrukut ka sõnaplaastriga. Treeneri kohaolek ja keskendumine tüdrukute tegemistele on tuntav kogu aja. “Räägi rohkem, küsi palli!” “Ära ütle kogu aeg: “ma ei oska!”” “Pange pall tööle, ärge ise niipalju rabelege!”

Lasteaialastega muusika saatel

Tüdrukute tase on Eesti tasemel vägagi arvestatav. Nad võitsid eelmisel aastal Eesti B-klassi meistrivõistlustel pronksmedalid ja rahvusvahelisel turniiril Prantsusmaal said samuti kolmanda koha. Neidude seas on ka Avely Kuldsalu, kes mängib FC Flora koosseisus naiste Meistriliigas ja kuulub 16aastasena Eesti U19 koondisse. Samuti Joanna Voll, kes pallib Flora duubliga Esiliigas. Ja Piret Rummi, kelle kiirus avaldas muljet ka Eesti koondise peatreenerile Keith Boanasele ja keda samuti oodatakse Floras. “Maakoha eripära on see, et lapsi on vähe ja kõik teevad kõiki alasid,” seletab Lihula Gümnaasiumi treenerina (jalg-

pall, rahvastepall, teatevõistlused algklassidele) töötav Jaanus Getreu, kelle õpilased tegelevad teistegi aladega. “Aga see tähendab ka individuaalset lähenemist. Näiteks Avely Kuldsalu on tulnud Tuudi algkoolist. 20 õpilasega Kõmsi algkooli üks ja sama klass on andnud aga kaks Meistriliiga tasemel pallimängijat: Priit Mäeorg mängis Nõmme Kaljus ja üritab praegu jõuda Eesti rannajalgpallikoondisse ning Vaido Veek, kes Virtsus tegi viis aastat jalgpalli, mängib võrkpalli Meistriliigas.” Jaanus Getreul on Lihulas neli treeninggruppi: kaks koos treenivat poistegruppi, tüdrukud (nende gruppide treeningut Jalka külastaski) ning lasteaiagrupp. Koos IV liiga läänepiirkonnas võistleva täiskasvanute meeskonnaga kokku 90 jalgpallurit. Liigameeskonnaga Jaanus ise enam ei tegele, aga seal on kõik tema õpilased. Poisid võistlevad Eesti meistrivõistlustel D2-vanuseklassis. Kuna samaealisi on vähe, kuuluvad eriloaga meeskonda ka viis nooremat poissi. Eelmisel sügisel hakkas Jaanus Getreu tegelema lasteaialastega. Pidas nõu kasvatajatega, kellest osa töötas ka siis, kui Jaanus ise samas lasteaias käis. “Meie treeningud on ju rohkem nagu mängud,” selgitab Jaanus. “Mängime muusika saatel muid mänge ja jalkat ikka ka. Aga mõni on juba selline jalkamees valmis, et hakkab sügisel 1.–2. klassi poistega koos tegema.” Jaanus rõhutab, et tulemuse saavutamine pole tema töö tähtsaim pool. Tähtis on, et laps tuleks rõõmsalt trenni ja läheks sealt ära veelgi rõõmsamana. “Tal ei tohi jääda muljet, et ta on mass, vaid sa pead igas trennis korra-kaks ütlema tema nime, ta peab tundma end olulisena,” sõnastab Jaanus Getreu oma põhimõtted. “Esimese klassi poiss ei saa neljanda klassi oma vastu, aga ma Foto: Lembit Peegel

Foto: Lembit Peegel

Väravavaht Marina Mager on taas tõrjunud raske pealelöögi.

Anne-Liis Maasing audisisseviset harjutamas. 2010 JUUNI JALKA

jalka tuleb külla Foto: Lembit Peegel

Kuidas Jaanus Getreu jalgpalli juurde sattus Praegu treenib Jaanus Getreu neid poisse, kelle isad ta paarkümmend aastat tagasi Eesti koolispordiliidu korvpallivõistluste võiduni juhendas. Ta imestab ka ise, kuidas temast paari aasta jooksul veendunud jalkainimene sai. “Sattusin vaatama Tallinna Spordi mängu ja mõtlesin, et korvpall on ikkagi Eestis kõige olulisem ala,” räägib täiskarsklane Jaanus. “Aga 1993. aastal andis Läänemaa koolidele Haapsalus kursuse Ants Kommussaar. Olin kehalise kasvatuse õpetaja, mulle hakkas jalgpall meeldima, kuigi kõik suurvõistlused on vaadatud ja finaalturniirid köita. 1994. aastal võitsime Virtsu kooliga esimest korda Läänemaa koolide meistrivõistlused ja pääsesime mängima Snickers Cupile. 1994. aastal mängis Läänemaa tähtede meeskond Riigikogu SK vastu ja järgmisel aastal treenerite kursustel Viljandis tutvusin Aivar Pohlakuga, kes saatis mind kümneliikmelise grupiga Soome kursustele. Nii et idu tuli Kommussaarelt ja lõpliku tõuke andis Pohlak ning olingi jalgpallis sees. Võtsin Virtsus grupi. Sõitsin pallidega mööda Lõuna-Läänemaad ja andsin trenne kokku sajale poisile. Nüüd on keskus Lihulas ja trennis käivad kaheksa ümberkaudse kooli lapsed.” Pedas kaheaastase kehalise kasvatuse õpetaja koolituse läbinud Jaanus on käinud ka Jelle Goesi kursustel, tal on läbitud “Treener I” kursused.

pean leidma momendi, et teda kiita. Treenerina pean neid innustama ja julgustama – see on asja alus.”

“Meil ei ole kartulipõld!”

“Ma austan väga neid fanaatikuid väikestes kohtades, kes on hingega asja kallal ja annavad oma parima, aga kõike üksi alati ehk ei jõua,“ räägib Jaanus ja toob näite kokkupuudetest linnalastega. “Meie muru ei ole Old Trafford, aga me saame hakkama. Väga kurb on kuulda, kui vahel tulevad meile mängima linnasatsid ja meie laste kuuldes hakkavad lendama sellised repliigid, et “ostke endale muru” või “see on ju kartulipõld”. Milles lapsed süüdi on? Meie omadel võetakse niimoodi tuju ära juba enne mängu ja mina pean neid lohutama, et meie plats ei ole kartulipõld.” “Me teeme nendes tingimustes, mis meil on, ja nende lasFoto: Lembit Peegel

Jaanus Getreu juhib treeninguid vile ja julgustava sõnaga.

tega, kes meil on, ja me armastame oma lapsi,” kinnitab Jaanus Getreu. “Meie tegevus on suunatud sellele, et anda neile turvatunnet ja kindlust. Meil toimub aastaid lastekaitsepäeva turniir, kus on külalistena käinud ka Ingemar Teever, Martin Reim, Marko Kristal ja sellel aastal ootame Indrek Zelinskit. See pole juhuslikult valitud päev. Meie klubis tegeletakse laste kaitsmisega, nad on meile tähtsad, nad on meile väärtuslikud.” Ka Jalka külaskäigu ajal ujus osa staadioni murukattest vee all. Õnneks peaks staadion peagi saama drenaaži ja Jaanus loodab, et Lihula saab endale ka kunstkattega väljaku. Talvised treeningtingimused on nagu mujalgi – saalis. Jaanuse eestvõttel peetakse Läänemaa noortekarikasarja, kus osaleb 8 poiste (sündinud 1998 ja hiljem) ning 4 tüdrukute (sündinud 1993 ja hiljem) võistkonda. Toimub viis etappi eri kohas, igal pool aitamas kohalikud huvilised. Kohalikku vutielu rikastavad juba 15 aastat igal kevadel, sügisel ja talvel Lõuna-Läänemaa koolide jalgpallipäevad. Samas ei eita Jaanus ka seda, et näeks hea meelega mõne oma õpilase läbilööki jalgpallis. Kümme tema õpilast on läbi aegade käinud Eesti noortekoondiste laagrites, aga peale Avely Kuldsalu pole keegi teine sinist särki selga tõmmanud. Priit Mäeorg ja Avely Kuldsalu on mänginud Meistriliigas, Harry Silling on mänginud Soome II liigas. Jaanus unistab, et keegi võiks jõuda ka Eesti koondisse: “Aveli jõudis noortekoondisse, aga teeks mõni poiss ka järele!”

Valiti aasta õpetajaks Mullu Lihula kooli aasta õpetajaks valitud Jaanus Getreu võtab seda kui komplimenti jalgpallile. Tema trennides tahetakse käia ka kaugemalt. Viis tüdrukut käib trennis Kullamaalt ja neid toovad kordamööda autoga trenni nende vanemad. Ja teevad seda oma kuludega. Üks A-klassi poiss käis aga rolleriga trennis koguni Taeblast. Lastevanemate abi on olnud hindamatu. Ka mängudel käiakse autodega, mis on ühest küljest odavam ja teisest küljest näevad vanemad niiviisi oma lapsi mängimas. Jalgpalli toetab innukalt ka kooli direktor Peep Susi. Lõuna-Läänemaa JK toetavad igal aastal neli Lihula ettevõtet, toetajaid on ka väljastpoolt. Üheskoos arutatakse läbi aasta eelarve ja seni on hakkama saadud. Kaks väärtuslikku abilist on Jaanusel ka: 82aastane Luigi Koik ja 65aastane Hillar Laos, kes on abiks just naiskonna juures.

Simon Sülla (vasakul) on jagu saanud treeningvestist, aga kas ta saab jagu ka Rocco Mõttist?

JALKA JUUNI 2010

2010 JUUNI JALKA

JALKA JUUNI 2010

Ghana

F-alagrupp ITA

Sloveenia

E-alagrupp NLD DEN JPN CRM

Slovakkia

H-alagrupp SPA CHE HON CHI

Kamerun

G-alagrupp BRA PRK CIV PRT

Hispaania Šveits Honduras Tšiili

Brasiilia

Põhja-Korea

Elevandiluurannik

Portugal

Koht

Uus-meremaa

Jaapan

Väravate vahe

Paraguay

Taani

Punkte

Itaalia

NZL SVK

Holland

Koht

Serbia

Alžeeria

Väravate vahe

Austraalia

USA

Punkte

Saksamaa

Inglismaa

PRY

D-alagrupp GER AUS SRB GHA

Koht

C-alagrupp ENG USA ALG SVN Väravate vahe

Kreeka

Prantsusmaa

Punkte

Korea

Uruguay

B-alagrupp ARG NGA KOR GRE Nigeeria

Koht

Mehhiko

Väravate vahe

Argentina

Punkte

LAV

A-alagrupp ZAF MEX URY FRA

Punkte

Väravate vahe

Koht

Jalgpalli MM-finaalturniir LAV 2010

10.juuni - 11.juuli

26.06 21.30 Rustenburg

26.06 17.00 Port Elizabeth

1/8 finaalid

2010 JUUNI JALKA

–

B2 –

–

MAAILMAMEISTER

FINAAL

10.07 21.30 Port Elizabeth

3. – 4. koha mäng

06.07 21.30 Kaplinn

POOLFINAALID

02.07 21.30 Johannesburg (S-City)

02.07 17.00 Port Elizabeth

VEERANDFINAALID

27.06 21.30 Johannesburg (S-City)

III

27.06 17.00 Bloemfontein

10.07 21.30 Johannesburg (S-City)

–

07.07 21.30 Durban

VII

–

03.07 21.30 Johannesburg (Ellis Park)

III

03.07 17.00 Kaplinn

28.06 21.30 Johannesburg (S-City)

28.06 17.00 Durban

VIII

29.06 21.30 Kaplinn

VII

29.06 17.00 Pretoria

–

Wayne Rooney

Foto: Eddie Keogh/Reuters/Scanpix

Inglismaa

JALKA JUUNI 2010

2010 JUUNI JALKA

persoon

Santos palkas noortetööd ehitama kogenud hollandlase Anton Joore “Tere, Anton!” viipavad noored Santose vutihakatised hõbetuvate juustega Anton Joorele (55), kes vaid viis päeva varem asus klubi tehniliseks direktoriks. “Mida sa annad, saad ka vastu,” muigab Joore, kelle lapsed on kiiresti omaks võtnud. Lennart Komp Foto: Kaarel Nurk

Anton Joore Santose noorte treeningut jälgimas.

ohtun Joorega õhtul pool üheksa. Nädalavahetuse veetis ta klubiga turniiril Leedus Šiauliais, esimene tööpäev kulus väljaku ääres. Hommikupoolik jalgpalliasjade üle arutamiseks, õhtune pool Tartu Annelinna kunstmuruväljakul, kus jälgis Santose treeninguid. “Külastan nii paljusid trenne kui võimalik!” teatab Joore. “Tahan olla jalgpallis ja mulle meeldib selle sees olla. Kui mul on võimalik olla treeningul või vaadata mängu, siis ma teen seda. Jalgpall on minu elus olnud kogu aeg.” 18 aastat Hollandis NAC Bredas ja RKC Waalwijkis profijalgpalli män-

JALKA JUUNI 2010

ginud Joore lõi Santosega käed mais, läbi hakati rääkima märtsis, tutvus oli sobitatud juba varem. Kui Joore veel Riia Skonto akadeemias töötas ja koos turniiridel mängiti. Käed löödi aasta lõpuni, kuid lõpust kumbki osapool rääkida ei tahtnud. Võib juhtuda, et Joore jääb Eestisse kauemaks, võib juhtuda, et näiteks viieks aastaks. Esimene tööülesanne on õppida tundma treenereid, treeninguid, näha mängijate taset, mis seletab ka Joore alatise viibimise väljaku ääres. Väljaku ääres on ta aga siis, kui ta Eestis on. Eestist ära on ta kahel nädalal kuus,

et olla kodus perele toeks. Kuid ka Hollandis ajab ta Santose asja. Näiteks turniiridel osalemise üle kokku leppimine, tulevikus ehk ka parimate Tartu poegade siirdumine sinna riiki. “Olen seitse aastat kodust eemal olnud ja pean perele rohkem toeks olema,” hindab Joore pereväärtusi. “Santos oli sellise variandiga nõus ja mulle sobis see väga.” Joore tahab, et treenerid temaga ise räägiksid, küsiksid nõu, vestleks niisama jalgpallist. Iga kahe nädala tagant hakkavad olema koosolekud, kus arutatakse konkreetsemalt, kuid suhtlus on see, millele tehniline direktor rõhku tahab

persoon

Leino Lõnsu: loodan siiralt, et koostöö ei piirdu selle aastaga Santose ja Anton Joore leping kestab esialgu 2010. aasta lõpuni, kuid klubi on huvitatud, et see kestaks kauem. Palju kauem. “Loodan siiralt, et Joore jääb siia pikemaks ajaks,” sõnas Santose juhatuse liige Leino Lõnsu. “Kui vestlesime, kui kauaks ta ise tahaks jääda, siis me lõpust ei rääkinud. Koostöö võib kesta viis aastat, võib ka kauem. Aasta lõpuni on sisseelamisaeg – tema harjub meiega ja meie temaga.” Lõnsu sõnul oli tehniline direktor plaanis välismaalt kutsuda juba varem, kuid et tegu nii vara tehtud sai, oli õnnelike juhuste kokkulangevus. Ehkki ametimehe päritolu ei olnud kriteeriumiks, teeb Joore Hollandi taust kohanemise lihtsamaks, sest ka Santose treenerid on koolitatud Hollandi õpetuste vaimus. “Eestis ei ole väga palju inimesi, kellel oleks kogemust nii mängija kui ka treenerina, kes võiks noortesüsteemi üleval hoida,” lausus Lõnsu. “Esimene kuu-poolteist kulub jälgimisele ja analüüsimisele ning hiljemalt augustist peaks juba töö tema juhendamise järgi toimuma.” Positiivses suunas on liikunud ka Santose plaan rajada Tartu külje alla Luunjasse oma treeningbaas. Praeguseks on projekt valmis ning Saksamaalt ostetud ka kunstmuru, mis peaks kohale jõudma kõige varem sügisest. Samuti on kavas rajada kaks-kolm muruväljakut.

cv Anton Joore Sünniaeg: 31. detsember 1954 Karjäär mängijana: 1970–1974 Raamsdonksveeri Veerse Boys (amatöör) 1974–1984 NAC Breda 1984–1992 RKC Waalwijk 283 mängu Hollandi kõrgliigas 145 mängu Hollandi esiliigas 15 mängu UEFA karikasarjas Esiliiga võitja 1984, 1988

Karjäär treenerina: 1999–2001 ADO Den Haag (Holland), abitreener 2001–2003 ADO Den Haag (Holland), akadeemia direktor

panna. Ja 4-3-3 süsteemi juurutamisele. Ta on ju ikkagi hollandlane. “Kui kõik Santose treenerid on aasta lõpuks 4-3-3 spetsid, siis olen ma tööd hästi teinud!” rõkatab Joore. “Hollandis õpitakse igas akadeemias vanuses 11–16 aastat ainult 4-3-3. Kui mängijad saavad 16aastaseks, õpitakse ka 4-4-2, sest kui mõne sellise taktikaga meeskonna vastu väljakul satutakse, osatakse ju nende vastu paremini tegutseda!”

“

Mängijad peab viima treeningutel olukordadesse, kuhu nad võivad sattuda ka väljakul.

„

Aastail 2001–2003 ADO Den Haagi akadeemiat juhatanud Joore sõnul erinevad siinsed noormängijad sealsetest eeskätt palli kontrollimise oskuste poolest, kus parandamisruumi on palju. Samuti tehakse Hollandis palluritele paremini selgeks, kus nad väljakul paiknevad, millised on ülesanded. “Kui sa ei oska palli edasi liigutada, sööta, ei tee petteid, siis sa ei arene ka väljakul,” kirjeldab Joore. “Kui sa ei suuda palli sööta punktist A punkti B,

siis on ka taktikast vähe abi. Mängijad peab viima treeningutel olukordadesse, kuhu nad võivad sattuda ka väljakul.” Enne Eestisse tulekut Skontos, Kasahstani klubis FC Almatõ ja Kataris Al-Arabis noortega töötanud Joore sõnul tase neis neljas suurt ei erine. Küll on käärid nende ja Lääne-Euroopa vahel. Esialgu keskendub Joore Santose treenerite arendamisele, kuid ta ei välistanud, et pikemas perspektiivis võib ta anda loenguid ka teistele juhendajatele Eestis.

2003–2005 Al-Arabi (Katar), peatreener; Katari U17 koondise peatreener 2005–2007 FK Almatõ (Kasahstan), tehniline direktor ja peatreener 2006–2007 Kasahstani U21 koondise peatreener 2007–2008 FBK Kaunas (Leedu), tehniline direktor ja ajutine peatreener 2008–2010 Riia Skonto (Läti) akadeemia direktor, RFS/JFK Olimpsi peatreener

Tipuründajast keskkaitsjaks Kokku 18 aastat Hollandis profijalgpalli mänginud Anton Joore alustas karjääri amatöörklubis Raamsdonksveeri Veerse Boys, kus mängis kõikidel positsioonidel, kuid enim sobis tipuründaja roll. Väravakütina värbas ta endale 1970. aastal ka NAC Breda. “Kui olin Bredas olnud kolm kuud, tuli ühel hetkel treener riietusruumi ja küsis, kes tahab paremas kaitses mängida,” meenutas Joore. “Mina tegin nii!” (Tõstab parema käe reipalt üles – toim) Pärast kaht n-ö sisseelamismängu duublis tõusis ta äärekaitsjana juba Breda algkoosseisu. Poole aasta pärast tõsteti ta aga ühe koha võrra vasakule ehk keskkaitsesse, kuhu jäi järgmiseks 16 aastaks. “Hingelt olen ründaja, kuid võistkonna nimel pakkusin end kaitsjaks,” lausus Joore. “Kaitsjana lõin kokku vist 30–35 väravat. “Minu leivanumbriks olid karistus- ja nurgalöögid, sest olin hüppevõime ning ajastuse poolest hea. Kastis olin alati seal, kus oli pall.”

2010 JUUNI JALKA

mis mees?

Eestlane maailma suurtel vutistaadionitel

Viis aastat Iirimaal töötanud Martin Minjajev käib vaatamas eri riikide meistrivõistlusi ja annab soovitusi, kuidas nendele pääseda. Sageli saab võimsama emotsiooni väikeklubide mängudelt. Indrek Schwede Foto: erakogu

Martin Minjajev Madridi Atletico staadioni ees tänavu aprillis.

2005. aastast Iirimaal Euroopa Liidu toidu- ja veterinaariabüroos töötav Martin Minjajev (37) külastab igal aastal umbes 30 rahvusvahelist mängu väljaspool Iirimaad. Martinil on aastas umbes sada töölendu, mis viivad teda maailma eri paikadesse, et kontrollida toidu ja veterinaaria seadusandlust. Aga nädalalõppudel ühineb Martin nende paljude iirlastega, kes põrutavad Ryanairiga Inglismaale mõnd liigamängu vaatama. “Koos Iirimaal toimuvate mängudega vaatan kuu jooksul umbes kolme mängu,” räägib Martin, kelle lemmikmeeskonnaks on Newcastle United. “Selleks on mitu põhjust: rumalaid ja normaalseid. Rumal põhjus on see, et klubi, mida toetan, peab mängima triibulises särgis. Ma isegi ei tea, miks selline tingimus! See kehtib ka teiste riikide klubide kohta. Teiseks mulle meeldib musta-valge värvikombinatsioon. Ja kolmandaks on Newcastle andnud palju häid mängijaid.” 40

JALKA JUUNI 2010

Seoses värvidega on Martinil veel üks kitsendus – klubi, mida ta toetab, ei tohi mängida punase särgiga. Näiteks seepärast ei kuulu tema lemmikute hulka triibulises mängiv Barcelona. “Ma vihkan Moskva Spartakit – see on seotud meie punase minevikuga!” põrutab Martin. “ManU ja Arsenaliga sama lugu. Punased meeskonnad on olnud ka Newcastle’i igipõlised rivaalid.”

Vasco da Gama ohtlikud kodumängud

Oma lemmikklubi käib Martin vaatamas umbes kaks korda aastas. Ülejäänud aeg kulub peamiselt teiste Briti klubide peale. Igalt uuelt külastatud staadionilt ostab Martin klubi kruusi – neid on kogunenud juba 130 ja nende sekka kuulub ka kümme ragbiklubi kruusi. Peale Briti saarte on kruuse pärit Mandri-Euroopast ja Lõuna-Ameerikast. Brasiilias on Martin näinud nelja

mängu ja järgmisel aastal viivad tööasjad teda Argentinasse, kus ta loodab näha sealsete klubide mänge. “Rios pakuvad kõik hotellid pileteid mängudele ja see on üsna odav,” selgitab Martin Minjajev. “Täismaja tuleb kokku ainult kohaliku vastasseisu puhul. Minu elu unistus oli minna Vasco da Gama mängule, aga selle staadion asub keset ohtlikku favela’t, kus pole soovitatav võõrastel liikuda. Leidsin taksojuhi, kes oli nõus mind sinna viima ja kes ütles, et ohutuse mõttes tuleb minuga tribüünile kaasa – kui ta taksosse ootama jääks, lintšitakse ta ära! Kui kohale jõudsime ja auto parkisime, oli meid juba märgatud ja taksojuht hakkas takso pärast kartma. Leidsime ehitusplatsi, kus ehitajad lubasid raha eest autot parkida. Taksojuht oli Flamengo fänn, aga tuli minuga ikkagi kaasa, et mul oleks turvalisem.” Martin, kes on näinud paljude maa-

mis mees? ilma tippklubide mänge, soovitab tõelist emotsiooni otsima minna hoopis väikeklubide mängudele. Suurtel staadionitel tekib tribüünidel suur emotsioon üksnes oluliste mängude aegu. Väikeste jaoks on aga kõik mängud tähtsad. “Mina olen enamasti suurte mänge näinud nende jaoks mitteoluliste vastastega,” räägib Martin, kes meenutab siiani Stoke City mängu Aston Villa vastu. “See oli Stoke’ile esimene kodumäng pärast tõusu Premier League’i ja minu mälus ei ületa seda emotsiooni miski. Võiduvärav löödi 93. minutil! Inglise tugevuselt teise liiga klubide kodune toetus on tavaliselt võimas, sest väikeklubi vajab fännide toetust enam kui suur klubi. Kui olete Londonis, siis minge vaatama West Hami mänge – need mitu korda võimsam kui Chelsea või Arsenali mängud. Tegu on tüüpilise töölisklassi klubiga, millel on häälekad fännid ja kordumatu atmosfäär. Suurtel see puudub.”

Jalgpallihuvi andis isa

Muidugi on eestlase jaoks võimas elamus mis tahes vutiriigi meistrivõistluste mängud. Nende külastamiseks on vaja pealehakkamist. Martini sõnul on Inglismaa klubide mängudele pileteid lihtne saada. Välja arvatud kolme klubi puhul: Arsenal, ManU ja Liverpool. “Suurtel klubidel on tasulised liikmekaardid, mis hõlbustavad pileti hankimist, aga ei pruugi seda garanteerida,” selgitab Martin. “On kuld-, hõbe- ja üldine liikmekaart, kusjuures selle viimase puhul jääd kõvade mängude piletist ilma. Arsenali pileti saamiseks pead samal minutil sisse logima, kui piletid müüki tulevad, Liverpool loosib üldise liikmekaardi omanike vahel pileteid välja. Teiste klubide mängudele on lihtsam pileteid saada. Kusjuures, riikidest on just Inglismaale Foto: erakogu

Osa Martin Minjajevi kruusidest.

kõige lihtsam piletit hankida.” Martin on üles kasvanud suurte murdmaasuusatamise traditsiooniga Tamsalus ega pääsenud isegi sellest spordialast. Jalgpallihuvi sai ta isalt – kui telerist näidati jalgpalli, ei vahetatud kunagi kanalit. Martini esimesed mälestused suurest jalgpallist pärinevadki telerist: 1982. aasta MMist Hispaanias, kust jäid meelde brasiillased Zico ja Socrates. Brasiilia on tema lemmik siiani ja Lõuna-Ameerika on südames. 1997. aastal asutasid endised suusatajad Tamsalus vutiklubi Los Toros, kus oli

tegev ka Martin Minjajev. Eelmise aasta Eesti – Brasiilia mängu ajal oli Martin parajasti Eestis puhkusel ja mõistagi vaatas seda sajandi mängu tribüünilt pealt. “Paljud ei saa siiamaani aru, millise sündmusega oli tegemist,” pahandab Martin, kes kavatseb paari aasta pärast kodumaale tagasi kolida. “Iirimaa tahtis ka Brasiiliaga kodus mängida, aga mäng toimus Londonis ja inimesed olid solvunud. Mängiti Londonis, sest nii oli rahaliselt kasulikum. Aga meile toodi see mäng koju kätte!”

Martin Minjajevi soovitused Alljärgnevalt Martini soovitused, mis tuginevad isiklikel kogemustel: kust leida infot eri riikide klubide kodumängude kohta. Inglismaa ja Šotimaa. http://www.footballgroundguide.com Superlink, kust leiab informatsiooni kõikide Inglise ja Šoti klubide kohta, kuidas staadionile jõuda jne. Piletiinfot saab iga klubi koduleheküljelt. 95% klubidest on online-võimalus (vaja ainult oma konto teha) ja hotline-number. Tavapileti hinnad on alates 10 naelast kuni 60 naelani, sõltuvalt klubist. Prantsusmaa. http://www.francebillet.com/ Pileteid saab suuremate klubi mängudele, samuti mõne Hispaania ja Itaalia liiga klubi mängu (Barca, Real Madrid, AS Roma, Inter, AC Milan). Viimaste puhul tuleb siiski arvestada, et maksta tuleb topelthind. Hispaania. http://www.sportsemotions.com/es/eur/?w=e0c641195b27425bb056ac56f8953d24 Siit leiab pileteid kõikide liigaklubi mängudele. Kogemus ütleb, et siit ostes maksad umbes kahekordse hinna. Seda tasuks kasutada ehk suuremate mängude puhul, üldiselt saab pileteid ka kohapealt enne mängu, välja arvatud ehk Madridi Real. Itaalia. http://www.ticketone.it/, http://www.listicket.it/ Üldiselt saab Itaalias pileteid ka kohapealt, harva on mängud täitsa valja müüdud (ehk ainult suured derbid). Saksamaa. Igal klubil on oma online-müük, vaja jälle avada konto. Vahel võib siiski probleeme tulla. Näiteks Dortmundi Borussia puhul tuli andmetesse lisada ka Saksamaa mobiili number, sinna saadetakse vastav kood. Muid telefoni numbreid nad eriti arvesse ei võta. Tuli kasutada ühe saksa kolleegi abi. Holland. Kõige keerulisem, kuna vägivalla vältimise kaalutlustel toimub piletimüük tavaliselt klubikaardi süsteemi kaudu. Samas pakuvad suuremad klubid (Ajax, Eindhoven, Feyenoord) pakette ka turistidele, külastada tasuks nende kodulehekülgi. Hind võib vahel küll päris krõbe olla (Ajax paketid algavad umbes 100 eurost, Eindhovenil alates 50 eurost). Portugal. Väga harva müüakse täismaja. Pileteid saab enamasti kohapealt enne mängu. Türgi. http://www.biletix.com/index.htm Sealt saab pileteid suurte klubide mängudele. Hinnad võivad küll üsna krõbedad olla. Väiksemate klubide puhul saab pileteid kohapealt. Kui Istanbuli BB ja Denizlispori mängu vaatasin, oli suurel Atatürki olümpiastaadionil umbes 30 pealtvaatajat! Alati võib ka hotelliga ühendust võtta ja kokku leppida, kuidas pileti kätte saab. Väljaspoole Türgit pileteid tavaliselt ei postitata. Muud riigid. (Küpros, Kreeka, Poola, Tšehhi, Taani, Šveits, Austria jt): klubidel on oma online-süsteem, aga põhiliselt saab pileteid ka kohapealt. Poolas peab küll arvestama, et vajaduse korral nõutakse lisaks klubi liikmeskaarti (mille saab kohapeal osta) – seda jälle vägivalla tõkestamise nimel. Brasiilia, Argentiina.Suuremate klubide mängudele suurtes jalgpallilinnades (Rio de Janeiro, Sao Paulo, Buenos Aires) korraldavad turismifirmad spetsiaalseid reise, broneerida saab igast vähegi korralikust hotellist. Selline pakett maksis näiteks Flamengo – Palmeirase mängule Maracanal umbes 36 eurot. Sama oli hind Fluminense – Santo Andre mängule. Vasco da Gama mängudele Sao Januariol selliseid pakette ei tehta – ohutus ennekõike (asub ju staadion keset üht kurikuulsamat favela’t). Veel. http://www.stadiumguide.com/ Sellelt leheküljelt leiab üldist infi erinevate klubide kohta, ka piletiinfot ja teavet, kuidas staadionile jõuda.

2010 JUUNI JALKA

Kuidas jalgpall dekoloniseeris Aafrika

Foto: Joe Klamar/AFP/Scanpix

Tänavu võõrustab Aafrika esimest korda jalgpalli MM-finaalturniiri. Kontinendi jalgpalli ajalugu on kirev: täis värve ja vastuolusid. Kindel on ainult üks: mitte ühelgi teisel kontinendil ei valitse jalgpall nii ülekaalukalt teiste spordialade üle. Jalka heidab valgust ühele vähem tuntud seigale: vuti määravale rollile Aafrika vabanemisel koloniaalikkest. Indrek Schwede

JALKA JUUNI 2010

Jalgpall pole Aafrikas rahvusspordiala. Ta on ainus ala.

aafrika jalgpall

ole ühtki teist mandrit, kus jalgpall valitseks üle teiste spordialade sellise üleoleku ja enesekindlusega nagu Aafrikas. Isegi Euroopas on riike (Soome, Leedu), kus jalgpall pole esikohal ja veel hulk selliseid, kus ta peab esikohta jagama teistega. Isegi Lõuna-Ameerikas pole jalgpall selline valitseja nagu Aafrikas. Venezuelas on esikohal pesapall ja vuti kõrval harrastatakse silmapaistval moel ka teisi olümpiaalasid. Aga üle 600 miljoni elanikuga Aafrikas pole jalgpall rahvussport. Ta on ainus sport. Erand, mis kinnitab reeglit, on pikamaajooks, aga isegi kuulsate jooksjate maal Kenyas on jalgpall ala number üks. Väiksemad kõrvalekalded – Eritreas olevat pärandina Itaalia koloniaalvõimust jalgrattasport vutist populaarsem ja USAd jäljendava omapärase ajalooga Libeeria noorsugu armastab korvpalli – ei muuda põhilist: jalgpallile ei saa Aafrikas ükski ala ligilähedalegi. Jalgpalli rahvuskoondised on olnud Aafrika riikidele tähtsateks ühiskonna liitjateks olukorras, kus muid olulisi rahvuslikke liitvaid sümboleid sageli polegi. Aafrika astumisega maailma vutilavale 1970ndail ja 1980ndail eelnes kontinendi linnade plahvatuslik kasv. Nende linnade tänavail ei saanud jalgpallist mitte üksnes populaarseim spordiala, vaid temast kujunes urbaniseerunud popkultuuri üks südamikke, millist pole ette näidata ei Euroopal ega Ladina-Ameerikal. Tegemist on Aafrika panusega maailma jalgpallipärandisse. David Goldblatt kirjutab raamatus “The Ball is Round”, et jalgpall ei võistle Aafrikas teiste spordialadega – tema ainsaks konkurendiks linnastunud popkultuuris on ... muusika ja usk üleloomulikesse jõududesse. Kui kaks viimati nimetatut on Aafrikale igiomased ja põlised, siis jalgpall on Euroopa kolonialismi pärand. On paradoksaalne, et Aafrikale omaste põllumajanduskogukondade hävimine, suure osa elanikkonna linnadesse ja kaevanduspiirkondadesse liikumine 20. sajandi esimese nelja kümnendi jooksul lõi tingimused jalgpalli arenguks, mis omakorda aitas Aafrikal vabaneda

kolonistidest. Ühest küljest tunnustasid aafriklased jalgpalli omaks võttes eurooplaste mängureegleid, aga teisalt andis jalgpall võimaluse võidelda nendesamade eurooplaste vastu. Erinevalt USAst, Iirimaast ja Austraaliast, kus tekkis vastuseis emamaalt Inglismaalt imporditud jalgpalli suhtes, ei toetunud Aafrika rahvad omaenda spordipärandile. Nad võtsid üle lääneliku spordivormi, et väljendada sellega oma läänevastaseid hoiakuid. Suurt rolli mängis ka Euroopa haridussüsteemi rakendamine Mustal Mandril. Paul Darby kirjutab raamatus “Africa Football and FIFA. Politics, Colonialism and Resistance”: “Koolid, mis loodi spetsiaalselt Aafrika eliidile, kes oma innukuses kõrgema staatuse järele jäljendasid kultuuriliselt koloniaalisandaid, hakkasid jalgpalli omaks võtma.” 20. sajandi alguses oligi jalgpall kohalike jaoks pigem elitaarne ettevõtmine. Alles hiljem levis mäng kohaliku töölisklassi hulka ja suur roll oli täita ka kirikul, mille juurde asutatud misjonikoolid nägid jalgpallis tsiviliseerivat ja harivat kasvatusvahendit.

Jalgpall vallutab Aafrika

Jalgpall on olnud mõneti ootamatult määrav instrument Aafrika dekoloniseerimisel. Eurooplastest ülemklassi siht oli jalgpalli abil distsiplineerida alamat rassi, kehtestada oma kultuuriline üleolek. Viimased aga võtsid jalgpalli omaks kiiresti ja suure andumusega ning muutsid jalgpalli relvaks võitluses kolonisaatoritega. Paljudes kohtades oli jalgpalliplats ainus koht, kus sai väljen-

dada oma vastuseisu kolonisaatoritele ja kus oli võimalik neid ka ületada ja võita. Jalgpallist kujunes lõpuks poliitiliste pürgimuste kehastus, rahvusliku identiteedi vormija ja rahvusvahelise tunnustuse saavutamise vahend.

“

Jalgpall ei võistle Aafrikas teiste spordialadega – tema ainsaks konkurendiks linnastunud popkultuuris on ... muusika ja usk üleloomulikesse jõududesse.

„

Jalgpalli sedavõrd kiire omaksvõtu aafriklaste seas teeb samas mõnevõrra üllatavaks asjaolu, et kontinendi lõunaosas laialt levinud bantu keeltes (neid on üle 200) puudub sõna “pall”. Ainult bantukeelsete kultuuride ääremail on avastatud iidseid pallimänge ja sealgi on tegemist pigem palli viskamise, püüdmise ja löömisega. Puuduvad aga andmed palli löömisest jalaga. Oli kuidas oli, jalgpalli selle tänapäevases mõistes tõid Aafrikasse britid: meremehed, sõdurid ja koloniaalametnikud. Võõrarmee ja politsei kaudu jõudis jalgpall üle terve kontinendi. Esimene registreeritud mäng toimus LAVi linnas Pietermaritzburgis 1866. aastal (teistel andmetel 1862) ja esimeseks klubiks oli Pietermaritzburgi County (asutatud 1879). Kuna valgete Euroopa ja Aafrika ühiskonnad arenesid eraldatuses, ei saanud jalgpallist LAVis populaarseimat spordiala – selle koha võttis endale ragbi, mis tegi edu-

Rahvusprobleemid koondiste sees Aafrika jalgpallis mängib laastavat rolli riikides elavate eri hõimude ja usundite rivaliteet. Nii kurdavad Egiptuse kristlased, et koondisse pääsemiseks peab moslemitest peajagu üle olema. Sama probleem on Ghanas. Kamerunis on jalgpall hõimupõhine ja ülepolitiseeritud ning pole harvad juhud, kui poliitikud avaldavad survet, et koondisse võetaks mängijaid ka nende hõimust. Kamerunis, Zambias ja Ghanas on aga opositsioon sageli väljendanud oma rahulolematust režiimiga just staadionitribüünidel. Nii tuttav meile, N Liidu üle elanud eestlastele.

2010 JUUNI JALKA

aafrika jalgpall Foto: Alexander Joe/AFP/Scanpix

Aafrikas mängivad jalgpalli kõik – ka naised.

kaid rahvusvahelisi turneesid. Valgete kõrval võtsid mängu omaks ka neegrid, kohalikud indialased ja segaverelised. Peagi võtsid sõduritelt mängu massidesse viimise ülesande üle kohalikud koolid. Haridustegelane A. G. Fraser hakkas jalgpalli juurutama 1900. aastal Ugandas oma Kampalas asuvas koolis ja seejärel Achimoto kolledžis Kullarannikul (hilisema nimega Ghana). 1903. aastal said Cape Coasti riigikooli poisid innustust Briti ajalehtedest ja käisid kuuvalgel uut mängu harjutamas kohalikul paraadväljakul. Nad treenisid kolm kuud, ilma et neil oleks olnud väravaposte, mahamärgitud väljakut ja täit aimu reeglitest. Nad asutasid esimese musta Aafrika klubi: Cape Coast Excelsiori. Kuna aafriklaste rahvuslik meel polnud veel ärganud, tervitas Briti kuberner Frederic Hodgson alamate algatust ja korraldas neile mängu eurooplastest meremeestega, mille kohalikud kaotasid 1:2. Aga nad võitsid teise mängu Briti tsiviilametnike vastu 3:1. 1905. aastal üllitati esimene jalgpallireeglite raamat ja ilmusid esimesed Aafrika oma kohtunikud. Ridamisi tekkis juurde uusi klubisid. 44

JALKA JUUNI 2010

Enne Teist maailmasõda oli jalgpalli areng aeglasem Prantsusmaa kolooniates, sest prantslastest kolonisaatoritel oli vähem otsesuhteid kohalikega ning jalgpallil oli nende tavades väiksem kaal kui brittidel. Pärast sõda astus maailma vutikaardile Egiptus: ta osales 1920. aasta olümpiamängudel. Neli aastat hiljem jõudis Egiptus olümpiamängudel poolfinaali ja võitis 1934. aasta MMi kahe valikmängu kokkuvõttes Palestiinat 11:2 ning pääses finaalturniirile. Ühiskonnas valitsevad vastasseisud jõudsid ka jalgpalli. Kairo Al Ahly kujunes välja liberaalsete vabariiklaste ja sama linna Farouk (tänapäeva Zamalek) konservatiivsete rojalistide klubiks.

Dekoloniseerimine jalgpalli abiga

Jalgpalli ja rahvusluse arengule andsid tõuke kolm asjaolu. Esiteks, pärast Esimest maailmasõda Euroopas muutunud jõujooned. Saksamaa pidi loovutama oma Aafrika kolooniad Prantsusmaale, Belgiale ja Suurbritanniale, mis tähendas, et jalgpall hakkas kiiremini veerema näiteks Kamerunis ja Togos. Teine oluline põhjus oli asjaolu, et jalgpall oli

väheseid tegevusi, mida koloniaalvõimud lubasid kohalikel harrastada, ja nii kujunesid vutiväljakutest kohaliku uue rahvusliku eliidi löögirusikad võitluses iseseisvuse eest. Nii oli see näiteks Zimbabwes, kus 1960ndail keelati mitteametlikud kogunemised ja jalgpallistaadionid olid ainsad paigad, kus suur hulk inimesi võis karistust kartmata koos olla.

“

Jalgpallist kujunes lõpuks poliitiliste pürgimuste kehastus, rahvusliku identiteedi vormija ja rahvusvahelise tunnustuse saavutamise vahend.

„

Nigeeria rahvuslane Nnamdi Azikiwe meenutab David Goldblatti raamatus: “Kui ma üheteistkümne aastasena Lagosesse tulin, avastasin Kingi kolledži eest avara väljaku, mida naaberkandi poisid tundsid nime all “Toronto”. See oli noorsoo spordimeka. Me

aafrika jalgpall mängisime seal jalgpalli mangoseemnetega, laimide või apelsinidega või vanade tennisepallidega. Poisid jagunesid kaheks ja südikas mäng võis alata. Me tegime ja muutsime oma reegleid igas mängus vajaduse järgi ning nõnda said meist isetehtud jalgpallurid.” (Kolmekümnendail aastal asutas Zikina tuntud Azikiwe Ziki-nimelise spordiklubi, et teadlikult arendada kohalikku jalgpalli. 1942. ja 1943. aastal kasutas ta klubi turneed valimisvõitluse huvides. Igal mängul, kus olid koos 10 000 kuni 20 000 inimest, kõneles ta omavalitsusest ja iseseisvusest. Britid olid sunnitud seda sallima, sest Azikiwe müüs igal sellisel üritusel hädavajalikke sõjaobligatsioone. Hiljem sai Azikiwest Nigeeria esimene president. Tänapäeval kannab tema nime pealinna Abuja rahvusvaheline lennujaam.) Goldblatt jätkab: “Ja isetehtud jalgpallureid nagu Azikiwe hakkas esile kerkima üle terve kontinendi. Nad olid varustatud uute organiseerimisoskustega (sageli saadud jalgpallist), institutsionaalse toetusega (mis tuli jalgpalliklubidelt) ja kustutamatust enesekindlusest,

mida sportlikud ja poliitilised võidud andsid. Lõuna-Aafrikas hakkasid jalgpalliklubid ning Aafrika ja India jalgpalliorganisatsioonid olema tihedalt seotud tekkiva rahvusliku liikumisega. Aafrika jalgpalliliidu asutasid Durbanis silmapaistvad rahvuslased Charles ja William Dube juba aastal 1916.”

“

Käsikäes jalgpalliga oli arenenud ka ametiühinguliikumine, mille ametnikeks olid kahe liigameeskonna kaptenid.

„

Kolmandaks vuti ja koos sellega rahvusluse arengu põhjuseks oli kolonialismi levik rannikualadelt sisemaale. Kui seni olid vutiga tutvust teinud peamiselt kohalik eliit ja sadamalinnad, siis nüüd jõudis jalgpall väikeste linnadeni, põllumajanduspiirkondadeni ja alamklassideni. Kuigi investeeringud ja tööstus olid piiratud ning tegutses koloniaalkom-

paniide huvides, hakkasid Aafrika majandus ja linnad siiski kasvama. Jalgpalli toetasid kaevandusettevõtted, raudtee, sadamad ja erafirmad ning see levis kiiresti töölisklassi seas. Aafriklaste vaimustus mängust aitas edendada nende organiseerimisvõimet ja tekitas hirmu kolonisaatorites. On teada juhtumid, kus eurooplased keelasid kohalikel mängimast jalgpallisaabaste või mis tahes jalanõudega, et kärpida nende tiibu. Nii tegid näiteks belglased Brazzaville’is, kus kohalikud keeldusid ilma jalanõudeta mängimast ja kohalik spordiliit katkestas tegevuse. Aga oli ka vastupidi. Kui Rodeesia (Zimbabwe) linna Bulawayosse, kuhu oli koondunud tööstus ja transpordi infrastruktuur ning kuhu voolas hulgaliselt inimesi, jõudis 1930. aastate üleilmne majanduskriis, kiirustasid koloniaalametnikud Lõuna-Aafrikasse, et omandada kogemusi, kuidas hakkama saada rahutu töölisklassiga. Üks vastus, mille nad said oli: jalgpall. Bulawayos hakati mängu propageerima ja 1941. aastaks mängis kohalike korraldatud liigas 16 meeskonda, hooaja pikkus oli

Foto: Amr Abdallah Dalsh/Reuters/Scanpix

Kairo Al Ahly ja Zamaleki vastasseis on maailma üks teravamaid. 1967. aastal puhkenud sõjas Iisraeliga pakkusid mõlemad klubid oma väljakuid hospitalide ja sõjaväe tarvis. Pildil Zamaleki fännid tänavu aprillis mängus Al Ahly vastu.

2010 JUUNI JALKA

aafrika jalgpall Foto: Alexander Joe/AFP/Scanpix

Aafrika urbaniseerunud popkultuuris pakub jalgpallile konkurentsi muusika.

üheksa kuud. Brittide seas külvas kohalike organiseerimisvõime paanikat. Käsikäes jalgpalliga oli arenenud ka ametiühinguliikumine, mille ametnikeks olid ka kahe liigameeskonna kaptenid. Kui koloniaalvõim üritas 1947. aastal jalgpallis juhtohje enda kätte haarata, vastasid aafriklased boikotiga ametlikele vutimängudele. Järgmisel aastal ühinesid boikotilainetega terve linn ja ümberkaudsed regioonid. Võimud andsid alla nii majandus- kui ka vutirindel. Jalgpalli ei kasutanud elanikkonna rahustamiseks mitte üksnes eurooplastest kolonialistid. Kui Maroko kuningas Hassan 1975. aastal okupeeris LääneSahara, ehitas ta elu normaliseerumise eesmärgil riigi pealinna El Aauini 30 000 pealtvaatajat mahutava staadioni.

Poliitikud kasutavad vuti potentsiaali

Kahe suure sõja vahel kujunes Prantsusmaa võimuhaardes Põhja-Aafrikast kontinendi arenenuim jalgpallikultuur. Marokosse, Tuneesiasse ja Alžeeriasse 46

JALKA JUUNI 2010

kolis palju prantsuse immigrante. Kohalikud vutiliidud liideti Prantsusmaa alaliiduga. Alguses olid kohalikud pigem pealtvaatajad, kuid siis liitusid võimaluse korral eurooplaste klubidega, kuni hakkasid ise oma vutielu korraldama.

“

Seevastu Maroko kuningas Hassan sidus jalgpalliklubid rojalistliku rahvuslusega.

„

Tuneesias loodi esimene araabia spordiklubi – Esperance – 1919. aastal ja Marokos 1937. aastal (Casablanca Wydad). Tuneesias ja Alžeerias olid uued loodavad klubid tihedasti seotud radikaalse vabariiklusega. Seevastu Maroko kuningas Hassan sidus jalgpalliklubid rojalistliku rahvuslusega. Ta veenis prantslasi oma paleesse sisse seadma telefoniliini Wydadi klubiga ning helistas neile nii enne mängu, mängu ajal kui ka pärast selle lõppemist, külvates neid üle

heldekäeliste kingituste ja vastuvõttudega. Kuninga peamine poliitiline oponent oli sotsialistist vabariiklane Abderrahman Youssoufi, kes üritas koondada vaeseid. Pärast Teist maailmasõda, mille ajal regulaarne jalgpallitegevus oli keelatud, aitas ta asutada töölisklassi meeskonda Casablanca Raja. Poliitilise tasakaalu kaldumist aina enam prantslaste käest kohalike poole peegeldasid ka tulemused jalgpallis, kus Wydad võitis aastatel 1947–1949 kolmel korral järjest Põhja-Aafrika klubide meistrivõistlused, purustades kolonistide ülemvõimu rohelisel murul. 1950ndail hakkas aina enam tekkima kohalike juhitud jalgpalliliite. Paul Darby kirjutab ülalnimetatud raamatus: “Kuigi need alaliidud polnud ehk nii edukad kui nende priskelt toetatud koloniaalteisikud, ei olnud faktil, et neid juhiti sõltumatult Euroopa mõjudest, ainult sümboolne tähendus, vaid aitas väga praktilisel moel kaasa poliitilisele emantsipatsioonile. Masse ühendava populaarse tegevuse potentsiaali, nagu

aafrika jalgpall see oli jalgpalli puhul, ei lasknud pärismaised rahvuslikud poliitilised liidrid kaotsi minna ja nad kasutasid seda neile antud võimalust suhteliselt turvatud varjupaikades, milleks olid kohalikud jalgpallimängud, et väljendada avameelselt oma kavatsusi uue Aafrika suhtes ning värvata töölisklassi ja Aafrika eliiti oma eesmärkide saavutamiseks.” Mõnigi tuntud jalgpalliklubi on mänginud oma osa võitluses kolonialismi vastu. Näiteks 1907. aastal Egiptuses loodud Kairo Al Ahly, mis sündis vastukaaluks koloniaalvõimude rahvuslikule eraldamispoliitikale. Tanganyikas (tänases Tansaanias) olid jalgpalliklubid lausa tsentraalselt vabadusliikumise teenistuses, pakkudes kohalikule rahvuslikule parteile ulualust oma koosolekute pidamiseks. Selliseid näiteid võib tuua üle terve kontinendi. Eriti tihe oli jalgpalli ja vabaduspüüdluste seos aga Alžeerias. Jalgpall oli sageli ka aseaineks puuduvale demokraatiale. Näiteks 1960ndail organiseerusid LAVis fännigrupid, mille liikmed said valimisõiguse ja õiguse olla ise valitud. Nõnda täitsid vutiklubid osaliselt apartheidi tekitatud poliitilise vaakumi ja profijalgpall asendas puuduvat poliitilist võrdõiguslikkust. (järgneb)

Libeeria vuti haruldane ajalugu Kui USA 1790. aastal orjuse kaotas, tähendas see kohest vabadust 160 000 neegrile. 1820ndaiks oli vabade aafriklaste arv kasvanud 250 000ni. 1822. aastal randusid tuhanded vabakslastud orjad Lääne-Aafrikasse, mis peagi sai nimeks Libeeria. Tulijad, keda oli kõigest kümnendik toonasest rahvastikust, kujunesid maa uueks eliidiks kõigis eluvaldkondades ja lõid 1847. aastal Libeeria Vabariigi. Tänapäevaks on uut eliiti järele jäänud 5% ja ta jaguneb pooleks ameerika-libeerlaste (kelle esivanemad olid orjad USAs) ja Kongo-rahva (kelle esivanemad olid orjad Kariibi mere maadel) vahel. Et Libeerias pole kunagi olnud võimul ülemeremaist koloniaalvõimu, jõudis ka jalgpall kohale teisiti: omamaiste meremeeste kaudu. Esimene klubi asutati 1934. aastal ja see kandis nime Bama (tõlkes: ‘pigem sureme kui kaotame’). Kuna ei toimunud mänge puuduvate koloniaalvõimudega ega välismaiste meremeestega, arenes taktika kodukootud moel või saabusid värsked võtted koos kaasmaalastega, kes olid mängu jälginud mõnes Atlandi-äärses sadamalinnas. Alates 1960. aastaist õpiti taktikat videolintidelt, mis tulid Euroopast (peamiselt Suurbritanniast) ja Lõuna-Ameerikast (peamiselt Brasiiliast). Libeeria jalgpalli parim saavutus on kätketud ühes nimes: George Weah. 1998. aastal oli riigi pealinnas Monrovias ainult üks skulptuur ja see oli pronksist Weah. Libeeria kõigi aegade parim jalgpallur on korra valitud ka Euroopa parimaks vutimeheks – 1995. aastal, kui ajakiri France Football haaras valitute ringi esimest korda ka Euroopas pallivad teiste kontinentide mängijad. Kodumaal kannab Weah hüüdnime Kuningas. 1996. aastal maksis ta oma taskust kinni koondise sama aasta Aafrika meistrivõistluste välismängud ja kattis kõik kulud, et meeskond saaks mängida LAVis toimunud finaalturniiril. Weah’ autoriteet on kodumaal nii suur, et kui võimud Briti teledokumentalistide võttegrupi 2000. aasta jaanuaris Libeerias vahistasid, pöördusid Briti press ja poliitikud abi saamiseks Weah’ poole. Viimane palus abi Libeeria presidendilt ja britid pääsesid vanglast, kuigi Weah’ osa nende vabastamisel pole päris selge. Muide, Weah, täpsemini George Oppong Manneh Weah, kogus 2005. aasta Libeeria presidendivalimiste esimese vooru võitjana 29% häältest, jättes seljataha 21 ülejäänud kandidaati. Teises voorus, kus konkurentsis oli kaks enim hääli kogunut, kogus Weah 40% häältest ja Libeeria sai esimese Aafrika riigina endale naispresidendi: Ellen Johnson-Sirleafi.

Foto: Fabio Ferrari/Scanpix

“

Tanganyikas (tänases Tansaanias) olid jalgpalliklubid lausa tsentraalselt vabadusliikumise teenistuses, pakkudes kohalikule rahvuslikule parteile ulualust oma koosolekute pidamiseks.

„

George Weah 2009. aastal AC Milani veteranide mängul. 2010 JUUNI JALKA

mm 2010

Kes mängiks MMil ilma pallita?

Saksamaa jalgpallilegend Uwe Seeler rääkis õigust, kui ütles: “Jalgpalli saladus on pall.” Mõneti kummalisel kombel on just pall ise teinud vutis läbi ühe suurima muutuse ning vihmaga kiviraskeks vettivast nahkkerast saanud kosmosetehnoloogia mänguvahend. Lennart Komp 1930 Kõige esimestel maailmameistrivõistlustel kasutati 12 osast koosnevat palli, kuid kahe tulise rivaali kokkuleppimatuse tõttu kasutati finaalis kahte palli. Esimese tiitli otsustanud Argentina ja Uruguay ei suutnud mängu eel kokku leppida, kumma palli kasutatakse, ning nii aeti avapoolajal taga esimese, teisel teise kaasavõetud nahkkera. Argentina võitis esimesed 45 minutit 2:1 ja Uruguay kohtumise 4:2. Tüliõunaks oli palli suurus – nimelt arvasid argentiinlased, et võõrustajaks olnud urugailaste pakutud mänguvahend oli suurem. 1934 Neli aastat hiljem Itaalias jäid võõrustajad finaalis Tšehhoslovakkia vastu 0:1 taha. Kaheksa minutit enne lõpuvilet aga triblas Raimundo Orsi läbi tšehhide kaitseliini, tegi vasaku jalaga pette ning lõi paremaga. Mingil põhjusel kaldus pall trajektoorist kõvasti kõrvale ning läks kaarega vastaste väravavahist mööda. Itaalia võitis lisaajal 2:1. Järgmisel päeval üritas Orsi ajakirjanikele sama trikki uuesti näidata, kuid kõik 20 korda läksid luhta. Võib-olla ei olnudki asi Orsi oskustes, vaid muljuda saanud palli kujus. 1938 Tiitlikaitsja oli taas finaalis ning murdis Ungari vastupanu moodsa taktikaga kergelt. 4:2 võidule pani punkti Silvio Piola, kes realiseeris Amedeo Biavati kannasöödu. Nagu kahel varasemal korral, mängiti kohaliku tootja valmistatud pruunist nahast palliga, mis koosnes 12 osast. 1950 Ka esimesel sõjajärgsel MMil Brasiilias mängiti 12 lapist koosneva palliga, kuid seekord olid osade servad kurvilised, et vähendada survet õmblustele. Ühe sellise, kohaliku tootja valmistatud nahkkeraga valmistas peksupoisiks arvatud USA üllatuse Inglismaa vastu, võites 1:0. Jänkid jätsid võidupalli suveniirina alles ja see on tänini muuseumis.

1978

tunik Ken Aston näha kõiki viit palli ning neid nähes saatis kiirelt uute järele. Need aga saabusid alles teiseks poolajaks. Nii selles kui ka mitmes järgmises kohtumises kasutati kohalike asemel hoopis Euroopa palle. 1966 Inglismaa MMiks palusid korraldajad palle parimatelt tootjatelt, kelle seast valisid välja Slazengeri 24 paneeliga mudeli. Kaheksa spetsialisti sõrmede vahel valmis 300 palli ning enne viimase õmbluse tegemist ja põie sisestamist kirjutas iga meister nahkkera sisse oma nime. Finaali pall kadus mitmeks aastaks ning tuli hiljem välja Saksa mängija Helmut Halleri juurest, kelle poeg kasutas seda aastaid koduaias harjutamiseks.

1982 1950

1986

1954

1958 Eestile seni kõige lähemal peetud MMil Rootsis kõmmutas Just Fontaine senini rekordilised 13 väravat 18 paneelist koosneva palliga, mis õmblustele väiksema surve avaldamiseks olid üksteisega kinnitatud sikk-sakk-interlokk-meetodiga.

1970 – Telstar Esimest korda kasutas Adidas oma kuulsat 32 lapiga palli valgete kuusnurkade (20) ja mustade viisnurkadega (12) ning andis sellele kaheksa aastat varem kosmosesse lennutatud satelliidi järgi nime Telstar. Nüüdseks klassikaliseks saanud kujunduse tegemisel võeti šnitti just satelliidi väljanägemisest. MM mängiti sel aastal Mehhikos.

1962 Tšiilis kasutatud pallid erinesid oluliselt Euroopas levinud mänguvahenditest. Vihmase ilma puhul kaebasid pallurid, et pall suisa joob vett ja päikse käes pidavat see värvi muutma. Tšiili ja Šveitsi vahel toimunud turniiri avamängu eel palus peakoh-

1974 – Telstar Durlast Sarnase kujundusega Telstar Durlast oli kasutusel ka neli aastat hiljem Saksamaal, kus lisaks mängiti üleni valge Adidase palliga, mis kandis nime Chile.

1954 Šveitsis toimunud turniiril kasutati MMi ajaloos esimest korda uudset 18 lapist koosnevat palli, mis jäi erinevates vormides varustusse 1966. aastani.

JALKA JUUNI 2010

1990

mm 2010 1978 – Tango Argentina MMiks 1978. aastal muutis Adidas uuesti jalgpalli kujundust. Nahkkuuli 32-lapist 20-le värviti n-ö triaadid, mis kokkuvõttes lõid mulje 12 identsest ringist. Kohalikust kultuurist mõjutatud Tango astus edasi ka kvaliteedis, olles senisest vastupidavam vee suhtes.

1982 – Tango Espana Hispaania turniiri tarbeks ei näidanud Adidas küll nime välja mõtlemisel üles märkimisväärset originaalsust, kuid Tango Espana oli esimene pall, kus kasutati nahast paneelide õmblemiseks sünteetilist õmblusmaterjali. 1986 – Azteca Nagu 16 aastat varem, uuendati järjekordseks Mehhikos toimuvaks MMiks jalgpalli, mis seekord oli täielikult sünteetilisest materjalist. 1990 – Etrusco Unico Itaalias kasutatud Etrusco Unico loomisel arendati sünteetilist materjali veelgi edasi ning palli sisemuses kasutati musta polüuretaanvahtu, olles esimesena täiesti veekindel pall ajaloos. Etruski muinaskultuuri mälestanud palli kõigi 12 ringi sees oli Etruski lõvipea.

1974 1970

1994 – Questra USAs mängitud MMi pall Questra kaeti valge polüetüleeni vahuga, mis tegi selle pehmemaks ning sedasi paremini kontrollitavaks ja kiiremaks. Nimi Questra aga sümboliseeris Ameerika kosmosetehnoloogiat ja püüdlusi (quest) tähtede poole.

1938 2010

1934 1966 1930

2008 1962 1958

2002 1994

1998

1998 – Tricolore Prantsusmaal mängiti ajaloo esimese mitmevärvilise palliga, kus olid võõrustajamaa lipuvärvid sinine, valge ja punane. Samuti sümbol noor kukk. Palli vastupidavust kasvatas süntaktiline vahukiht, mis seisnes selle välispinnal asuvates korrapäraselt paigutatud mikromullides. 2002 – Fevernova Värviline ja lõbusailmeline Adidase Fevernova pall 2002. aasta Korea ja Jaapani MMiks oli esimene pärast 1978. aastat, mis murdis traditsiooniks kujunenud Tango disaini. Fevernova puhul arendati edasi pealispinna vahukihi tehnoloogiat ning see koosnes kolmest õmmeldud kihist. 2006 – Teamgeist Kui seni oli liigutud paneelide suurendamise suunas, siis Saksamaa MMil neli aastat tagasi kasutatud Teamgeistil oli neid vaid 14, mis vähendas kolme paneeli sõlmkohti 60% ning õmbluste pikkust 14%.

2010 – Jabulani Lõuna-Aafrikas mängitakse kaheksast paneelist koosneva Jabulaniga, mille lapid on teineteise külge liidetud kuuma õhuga ja valmistatud etüleenvinüülatsetaadist ning termoplastilistest polüuretaanidest.

2010 JUUNI JALKA

mm 2010

90 MMi kohtumõistjat Alljärgnevalt teeme tutvust MMil vilistava 30 väljakukohtuniku ja nende 60 abilisega. Aasia Khalil Ibrahim Al Ghamdi Saudi Araabia õpetaja Abikohtunikud: Hassan Kamranifar (Iraan), Saleh Mohamed Al Marzouqi (Araabia Ühendemiraadid). Ravšan Irmatov Usbekistan jalgpallitreener Abikohtunikud: Rafael Iljasov (Usbekistan), Bahadõr Kokarov (Kõrgõsztan). Subkhiddin Mohd Salleh Malaisia õpetaja Abitreenerid: Yuxin Mu (Hiina), Jeffrey Gek Pheng (Singapur). Yuichi Nishimura Jaapan elukutseline kohtunik Abikohunikud: Toru Sagara (Jaapan), Jeong Hae-sang (Lõuna-Korea).

Aafrika Mohamed Benouza Alžeeria ärimees Abikohtunikud: Nasser Abdel Nabi (Egiptus), Maamar Chabane (Alžeeria). Koman Coulibaly Mali finantsinspektor Abikohtunikud: Redouane Achik (Maroko), Manuel Candido (Angola). Jerome Damon LAV õpetaja Abikohtunikud: Celestin Ntagungira (Rwanda), Enock Molefe (LAV). Eddy Allen Maillet Seišellid elukutseline kohtunik Abikohtunikud: Evarist Menkouande (Kamerun), Bechir Hassani (Tuneesia).

Kesk- ja Põhja- Ameerika Joel Antonio Aguilar Chicas El Salvador õpetaja Abikohtunikud: William Torres (El Salvador), Francisco Zumba (El Salvador). Benito Armando Archundia Tellez Mehhiko jurist Abikohtunikud: Hector Vergara (Kanada), Marvin Torrentera (Mehhiko). Carlos Alberto Batres Gonzalez Guatemala loodus- ja täppisteaduste bakalaureus Abikohtunikud: Leonel Leal (Kostariika), Carlos Pastrana (Honduras). Marco Antonio Rodriguez Moreno Mehhiko õpetaja Abikohtunikud: Jose Luis Camargo (Mehhiko), Alberto Morin (Mehhiko).

Lõuna-Ameerika Carlos Amarilla Demarqui Paraguay elektriinsener Abikohtunikud: Emigdio Ruiz Roa (Paraguay), Nicolas Yegros (Paraguay). Hector Walter Baldassi Argentina ärimees Abikohtunikud: Ricardo Casas (Argentina), Hernan Maidana (Argentina). Jorge Larrionda Uruguay ametnik

JALKA JUUNI 2010

Abikohtunikud: Pablo Fandino (Uruguay), Mauricio Espinosa (Uruguay). Pablo Antonio Pozo Quinteros Tšiili audiitor Abikohtunikud: Patricio Basualto (Tšiili), Francisco Mondria (Tšiili). Oscar Julian Ruiz Acosta Kolumbia jurist Abikohtunikud: Abraham Gonzalez (Kolumbia), Humberto Clavijo (Kolumbia). Carlos Eugenio Brasiilia ajakirjanik Abikohtunikud: Altemir Hausmann (Brasiilia), Roberto Braatz (Brasiilia).

Foto: Mike Egerton/Scanpix

Okeaania Michael Hester Uus-Meremaa mereväeohvitser Abikohtunikud: Jan-Hendrik Hintz (Uus-Meremaa), Tevita Makasini (Tonga). Peter O´Leary Uus-Meremaa õpetaja Abikohtunikud: Brent Best (Uus-Meremaa), Matthew Taro (Solomoni saared).

Euroopa Olegario Manuel Bartolo F. Benquerenca Portugal kindlustusagent Abikohtunikud: Silva Cardinal (Portugal), Miranda (Portugal). Massimo Busacca Šveits ärimees Abikohtunikud: Matthias Arnet (Šveits), Francesco Buragina (Šveits). Frank de Bleeckere Belgia avalike suhete spetsialist Abikohtunikud: Peter Hermans (Belgia), Walter Vromans (Belgia). Martin Hansson Rootsi tuletõrjuja Abikohtunikud: Henrik Andren (Rootsi), Stefan Wittberg (Rootsi). Viktor Kassai Ungari reisiagent Abikohtunikud: Gabor Eros (Ungari), Tibor Vamos (Ungari). Stephane Lannoy Prantsusmaa jaekaupmees Abikohtunikud: Eric Dansault (Prantsusmaa), Laurent Ugo (Prantsusmaa). Roberto Rosetti Itaalia füsioterapeut Abikohtunikud: Paolo Calcagno (Itaalia), Stefano Ayroldi (Itaalia). Wolfgang Stark Saksamaa pangatöötaja Abikohtunikud: Jan Salver (Saksamaa), Mike Pickel (Saksamaa) Alberto Undiano Mallenco Hispaania sotsioloog Abikohtunikud: Fermin Martinez (Hispaania), Juan Carlos Yuste (Hispaania). Howard Melton Webb Inglismaa politseinik Abikohtunikud: Darren Cann (Inglismaa), Michael Mullarkey (Inglismaa).

Maailma esivilemeheks on tõusnud tänavust Meistrite Liigat vilistanud ja Tallinnaski käinud inglane Howard Webb.

Enim korda MM-finaalturniiridel osalenud

5 Antonio Carbajal Mehhiko 1950, 1954, 1958, 1962, 1966 4 Lothar Matthäus SLV/Saksamaa 1982, 1986, 1990, 1994, 1998 4 34 mängijat

Vanimad mängijad

42 aastat ja 39 päeva Roger Milla Kamerun 1994 41 aastat täpselt Pat Jennings Põhja-Iirimaa 1986 40 aastat ja 292 päeva Peter Shilton Inglismaa 1990 Foto: Noor Khamis/Scanpix

Kamerunlane Roger Milla näitab tänavu mais Nairobis, kuidas ta 20 aastat tagasi nurgalipu juures tantsides löödud väravaid tähistas.

mm 2010 Enim minuteid mänginud pallurid

Noorimad mängijad 17 aastat ja 41 päeva Norman Whiteside Põhja-Iirimaa 1982 17 aastat ja 99 päeva Samuel Eto’o Kamerun 1998 17 aastat ja 101 päeva Femi Opabunmi Nigeeria 2002

2217

2200 min 2100 min

2052

1938

1700 min

Pele Brasiilia 1958, 1962, 1970 Cafu Brasiilia 1994, 1998, 2002

Diegi Maradona

Kolmekordsed finalistid

Uwe Seeler

1800 min

Lothar Matthäus

Pele Brasiilia 1958, 1962, 1970

Paolo Maldini

Ainus kolmekordne maailmameister

Wladyslaw Žmuda

1980

1900 min

Itaalia

SLV/Saksamaa

SLV

Argentina

Grzegorz Lato

2000 min

1808

1800

Poola

Enim kordi vastamisi omavahel Foto: Scanpix

7 Rootsi – Brasiilia 6 Saksamaa – Jugoslaavia 5 Brasiilia – Hispaania Brasiilia – Tšehhoslovakkia Brasiilia – Itaalia Argentina – Saksamaa Argentina – Inglismaa Prantsusmaa – Itaalia Saksamaa – Itaalia Argentina – Itaalia

MM-ide parimad väravakütid 15 Ronaldo 14 Gerd Müller 13 Just Fontaine 12 Pele

Brasiilia SLV Prantsusmaa Brasiilia

1998–2006 1970–1974 1958 1958–1970

Kiireimad väravad

Kodumeeskonna esinemine

1930 1934 1938 1950 1954

Saksamaa

Prantsusmaa

Itaalia

L-Korea Jaapan

Alagrupiturniir

USA

1/8 finalist

Mehhiko

Veerandfinalist

Hispaania

4.koht

Argntina

3.koht

Saksamaa LV

Finalist

Inglismaa

Võitja

Mehhiko

(aasta, treener ja tema kodakondsus, keda juhendas, tulemus) 1938 Jozsef Nagy Ungari Rootsi Rootsi – Ungari 1:5 1954 Karl Rappan Austria Šveits Šveits – Austria 5:7 1966 Otto Gloria Brasiilia Portugal Portugal – Brasiilia 3:1 1970 Didi Brasiilia Peruu Peruu – Brasiilia 2:4 1974 Blagoje Vidinic Jugoslaavia Zair Zair – Jugoslaavia 0:9 1978 Ernst Happel Austria Holland Holland – Austria 5:1 1990 Jack Charlton Inglismaa Iirimaa Iirimaa – Inglismaa 1:1 1990 Valeri Nepomnjaštši NSVL Kamerun Kamerun – NSVL 0:4 1998 Philippe Troussier Prantsusmaa LAV LAV – Prantsusmaa 0:3 2002 Bruno Metsu Prantsusmaa Senegal Senegal – Prantsusmaa 1:0 2002 Winnie Schäfer Saksamaa Kamerun Kamerun – Saksamaa 0:2 2002 Sven-Göran Eriksson Rootsi Inglismaa Inglismaa – Rootsi 1:1 2006 Sven-Göran Eriksson Rootsi Inglismaa Inglismaa – Rootsi 2:2 2006 Zico Brasiilia Jaapan Jaapan – Brasiilia 1:4 2006 Ricardo la Volpe Argentina Mehhiko Mehhiko – Argentina 1:2 lisaja järel

1994 Kamerun 1938 Brasiilia 1950 Rootsi 1954 SLV 1958 SLV 1966 P-Korea 1986 Taani

Tšiili

Oma riigi vastu mänginud treenerid

(väravad, nimi ja riik, aasta ja vastane) 5 Oleg Salenko Venemaa 4 Ernst Wilimowski Poola 4 Ademir Brasiilia 4 Sandor Kocsis Ungari 4 Just Fontaine Prantsusmaa 4 Eusebio Portugal 4 Emilio Butragueno Hispaania

Rootsi

Brasiilia SLV/Saksmaa SLV/Saksamaa

Enim väravaid ühes mängus

Šveits

(mängud, nimi ja riik) 32 (20+12) Mario Zagallo 32 (14+18) Franz Beckenbauer 29 (10+19) Berti Vogts

1958 Wales 42 aastat 39 päeva Roger Milla Kamerun 1994 Venemaa

Brasiilia

Enim mänge treeneri ja pallurina

(vanus, nimi ja riik, aasta ja vastane) 17 aastat 239 päeva Pele Brasiilia

Itaalia

5 Bora Milutinovic Serbia 1986 Mehhiko, 1990 Costa Rica, 1994 USA, 1998 Nigeeria, 2002 Hiina 4 Carlos Alberto Parreira Brasiilia 1982 Kuveit, 1990 Araabia Ühendemiraadid, 1994 Brasiilia, 1998 Saudi Araabia, 2006 Brasiilia 4 Henri Michel Prantsusmaa 1986 Prantsusmaa, 1994 Kamerun, 1998 Maroko, 2006 Elevandiluurannik

29.06.2002 L-Korea 07.06.1962 Mehhiko 07.06.1934 Austria

Noorim ja vanim skoorija

Prantsusmaa

Enim MM-finaalturniiril osalenud treenereid

(aeg sekundites, nimi ja riik, millal ja kelle vastu) 11 Hakan Sükür Türgi 15 Vaclav Masek TŠSV 25 Ernst Lehner SLV

Uruguay

Noor Pele vallutas kiiresti vutikuninga trooni.

1958 1962 1966 1970 1974 1978 1982 1986 1990 1994 1998 2002 2006

2010 JUUNI JALKA

(VLPHVW

NRUGD /}XQD $DIULNDV 7HNVW 9DOGR -DKLOR

7DOOLQQDV

3LOHWLWHJD RQ KXOOXPDMD ² KWHJL SROH NXVDJLOW VDDGD 6HGD VLLVNL S}KMXVHO HW SLOHWHLG Y}LVWOXVWHOH SROH ROHPDVNL (QDPJL YHHO ² ND PlQJXSODWVLOH HQGDOH Y}LYDG N}LN VRRYLMDG QLLVDPD SHDOH DVWXGD ² 7$687$

XL VLVVHMXKDWXV WHNLWDE VHJDGXVW VLLV VHH RQ SHWOLN VHVW VDJHOL RVXWXYDG MXVW N}LJH XVNXPDWXPDG DVMDG N}LJH OLKWVDPDWHNV MD JHQLDDOVHPDWHNV $JD DOXVWDPH DOJXVHVW WlQDYXQH MDOJSDOOL 00 RQ RVDOLVHOW NROLQXG 7DOOLQQD 7lSVHPDOW (HVWL 1lLWXVWH VXXUGH PHVVLKDOOL MD VLVVHSllV VLQQD RQ N}LJLOH KXYLOLVWHOH SULL (GDVL RRWDE 6LQG HHV NDNV YDOLNXW ² NDV URQLGD WULE QLOH Y}L NYDOLILWVHHUXGD RPD VHOWVNRQQDJD RWVH SDOOLSODWVLOH 6DDOL RQ SDLJXWDWXG ORXQJH VWLLOLV ODXGNRQGD PLV PDKXWDYDG PDQVD MDJX LQLPHVL

JALKA JUUNI 2010

7HJX RQ (HVWL P}LVWHV VXXUH MD DLQXODDGVH SURMHNWLJD PLOOH RQ NRRVW||V WRHWDMDWHJD HOOX NXWVXQXG 07h -DOJSDOOLNLQR Å0HLH HHVPlUN ROL OXXD Y}LPDOLNXOW DXWHQWQH }KNNRQG ² HW LQLPHVHG WXQQHNV HQG QDJX SlULV VWDDGLRQLO µ UllJLE SURMHNWL HHVWYHGDMD 5DLW .ODDV Å.RNNX PDKXWDE VDDO LQLPHVW 3DOOLYlOMDNXO DVXYDLG NRKWL VDDYDG VHOWVNRQQDG LQWHUQHWLV HHOQHYDOW EURQHHULGD .HV WXOHE NVLQGD Y}L DVWXE OlEL MXKXVOLNXOW OHLDYDG NRKD SLND ODXD WDJD Y}L VLLV WULE QLO µ 7HJX SROH VLLVNL SHOJDOW Y}LVWOXVWH YDDWDPLVHJD NXLJL VHGD WHKDNVH VXXUHOW NXXHPHHWULVHOW HNUDDQLOW 3LJHP RQ ROQXG HHVPlUJLNV U}KXGD WHNNLYDOH KLVILLOLQJXOH HW N}LN WXQGXNV

UHDDOQH MD QDJX SlULV 9}LVWOXVWH YDKHDHJDGHO RRWDYDG ORXQJH·LV LVWXYDLG PHHVNRQGL HHV RPD Y}LVWOXVHG MD M}XNDWVXPLVHG DXKLQGDGHOH ² SHHWDNVH Q | NRKDOLNNX VLVH 00 L /LVDNV VDDE WHKD SDQXVHLG SDULPDOH HQQXVWDMDOH RQ DXKLQQDNV }OOHMRRNL WlLV PXOOLYDQQ QLQJ PlQJLGD YLUWXDDOVHW YXWWL .RVW||V 6RQ\ 3OD\VWDWLRQLJD RQ OHYDO QHOL PlQJXNRQVRROL NXV VDDE PlQJLGD YLUWXDDOVHWH PDQVDGHJD VDPD Y}LVWOXVW PLGD RWVHSLOGLV OH NDQWDNVH Å-DOJSDOOLV}EUDQD RRWDVLQ VDODPLVL WHJHOLNXOW MXED DPPX PLGDJL VHOOLVW PLV SlULV WXQGH VLVVH DLWDNV O D µ

DYDOGDE MDOJSDOOLNLQROH WRHWXVW ND YXWLV}EHU .DUL $QGUL .DVN Å.XL MDOND 00 VHOOLVHO DXWHQWVHO PRHO VXOOH WDVXWD NlWWH WXXDNVH ROHNV SDWW OHNDQGHLG NXVDJLO NVL NRGXV Y}L NLWVDV SXELV YDDGDWD µ DUYDE WD /}XQD $DIULND VWDDGLRQLGHOW NDQWDNVH VHOOHOH 7DOOLQQD VLVHVWDDGLRQLOH OH N}LN PlQJX -DOJSDOOLNLQR RQ DYDWXG NHOOD VW NHVN||QL (W NRKDSHDO SDNXWDNVH ND WDVNXNRKDVW N}KXWlLGHW QLQJ $ /H &RT·L PLWWH DLQXOW VSRUGL MRRNH VDDE VRRYL NRUUDO }KWXO WXUYDOLVHOW HULEXVVLJD NRMX YXUDGD 0}LVWDJL HL M}XD NRJX SURJUDPPL MD HWWHY}WPLVH VLVX HGDVL DQGD ² WXOHE NRKDOH WXOOD QLQJ VHGD LVH NRJHGD /LVDLQIRW MDOJSDOLNLQR NRKWD OHLDE QHQGH NRGXOHKHOW ZZZ MDOJSDOOLDUHHQ HH

2010 JUUNI JALKA

FotoOliver Oli

Kristel ja Artur Aus koduaias, kus on k천ik tingimused oma l천buks palli taga ajada.

JALKA JUUNI 2010

käbi & känd

Artur Aus eelistas jalgpalli rattasõidule Kümneaastane Artur Aus jätkab perekonna sporditraditsioone: seitse aastat tagasi avariis hukkunud isa Lauri tegeles JALGrattaspordiga, aga poeg JALGpalliga. Artur mängib palli samasuguse kirega, nagu isa rattasadulas proffidega võidu kihutas. Lauri Aus oli Jaanus Kuuma järel teine eestlane, kes on Tour de France’i läbida suutnud. Indrek Schwede Rattasõit pole Artur Ausile võõras – aastaid tagasi osales ta mõnel laste võidusõidul ja mõnikord andis poiss mõista, et mine tea ... võib-olla istub ta kunagi uuesti rattasadulasse. Kuid nüüdseks on ta oma valiku teinud – Tartu Kivilinna Gümnaasiumi 3. klassis õppiva poisi poolehoiu võitis siiski jalgpall. Vutipisiku sai Artur kasuisaga aias palli togides. Krapsakale poisile viskasid juba lasteaias silma peale ka Santose treenerid. “Olin seda meelt, et laps õpiks kõigepealt ujuma,” räägib ema Kristel Aus. “Santosest helistati mitu korda ja kutsuti Arturit trenni, aga mina jäin kindlaks, et ujumise peab selgeks saama. Küll jalkat jõuab ka mängida. Artur ise oleks muidugi kohe läinud pallitreeningutele. Kui ta lõpuks trenni läks ja jalgpallimaitse suhu sai, jäid kõik muud alad tagaplaanile.” Nüüd läheb Arturil jalgpallitreeningul neljas aasta. Santoses on tema treeneriks olnud Leino Lõnsu, Arturi gruppi aitab juhendada ka Janar Sagim. Oma meeskonnas on Artur enamasti mänginud edurivis: olgu siis vasakul või paremal äärel või päris tipuründajana. Enesestmõistetavalt on poiss oma positsiooniga väljakul rahul, sest väravaid lüüa talle meeldib. Ema Kristel meenutab, et mõni aeg tagasi võttis Artur treeningutele ka kindad kaasa – et väravavahiametit proovida.

Aga nüüd valvab Artur puuri üksnes koduhoovis, kui mängukaaslaseks on kaks aastat noorem vend Alex.

“

Kui olime soojamaareisil, oli Arturi esimeseks mõtteks, et ostame palli ja et saaks aga kusagil väljakutel harjutamas käia.

„

“Vend ei taha väravas olla ja siis peangi mina olema,” seletab Artur perekonnasisest tööjaotust ja lisab kinnituseks: “Mulle meeldib ikka rohkem väljakumängija olla.” Alex sooviks venna eeskujul samuti vutti taguda, kuid vastupidavusalad talle ei sobi. Seetõttu tegeleb Alex kergejõustikuga.

Cristiano Ronaldo ei meeldi

Kümneaastane Artur on jõudnud tänu jalgpallile käia mitmes lähiriigis: Lätis, Leedus, Soomes ja Taanis. Koduseid mänge käib vahel vaatamas ka ema. “Jalgpallis olen tegelikult üsna võhik, aga kõrvalt vaadates löövad mul emotsioonid välja ja kipun kaasa hõikama,” naerab Kristel. “Vanematel lähevad ikka vahel emotsioonid lakke ja siis peab treener meid korrale kutsuma.” “Ükskord oli alla minuti mängida ja mina läksin väravavahiga üks-üks,”

meenutab Artur üht mängu. “(Kasu)isa hüüdis: “Löö ära!” Ma ehmusin korraks, aga lõin siiski nurka sisse.” Jalgpalli vaatab Artur ka telerist ja kui vahel mängud hilja peale jäävad, siis kohtumine salvestatakse. “Multifilmikanaleid tema üldse ei vaata,” räägib Kristel. “Ta vaataks kogu aja ainult sporti. Kui olime soojamaareisil, oli Arturi esimeseks mõtteks, et ostame palli ja et saaks aga kusagil väljakutel harjutamas käia.” Eesti koondise koduseid valikmänge käis Artur samuti vaatamas. “Eesti – Hispaania mängu ajal oli Santosel omal mäng, aga treener ütles Arturile, et mine vaata oma Torresed ära,” naerab Kristel. “Ta oli seda nii väga oodanud ja treenerist oli imetore, et ta niiviisi vastu tuli. Ise vaatasin jalgpalli nooremana rohkem, aga korvpalli jälgin siiani. Korvpallis jagunebki meie pere pooleks: ühed on Kalevi ja teised Rocki toetajad.” Kristel ise pole sporti kunagi tõsiselt teinud, aga noorena meeldis talle pigem pikamaajooks kui sprint ning talvel meeldis uisutada. Praegu meeldib Arcticu spordiklubis töötavale Kristelile ujumas käia. Eeskujudest rääkides üllatab Artur sellega, et erinevalt paljudest eakaaslastest Cristiano Ronaldo talle eriti ei meeldi. “Eputis, ta ei oska mängida,” selgitab 2010 JUUNI JALKA

käbi & känd Artur. “Mulle meeldib David Beckham.” “Kas Beckham pole siis eputis?” pärib Kristel. Aga Artur jääb endale kindlaks, et Beckhamis on rohkem mängumeest kui eneseimetlejat.

Jalgpall määrab pereelu logistika

Eestis on Arturi lemmikud Raio Piiroja, Tarmo Kink ja Joel Lindpere. Sellegi teema puhul julgeb Artur välja öelda isikliku arvamuse: Sergei Pareiko on mänginud väravas kindlamalt kui Mart Poom oma viimaseid koondisemänge. “Paistab, et Artur on oma ala leidnud,” selgitab Kristel, kelle sõnul on jalgpall tõeline meeste mäng. “Talle meeldib väravaid lüüa, võistelda ja meeldib see tunne, kui läheb hästi. Kartsin ikka ka alguses, sest jalgpall on vigastusterohke ala, aga jõudsin järeldusele, et kuni tal silm särab, las teeb! Emana olen rahul. Muidugi tähendab jalgpall kunstmuru mustade graanulite kojukandmist ja vahel käsutan, et ta juba esikus kõik riided seljast võtaks. Pea kõik nädalavahetused on poisil kinni. Vahel tuleb nädalavahetuseti juba kella 6-7 paiku teda võistlustele

Treener Janar Sagim: Käbi ei ole kindlasti kännust kaugele kukkunud, sest Artur on tõsise spordimehehingega võitleja. Tema puhul toimub kõik võidu nimel, muud varianti pole. Ka treeningul peab tema meeskond alati võitma. Tal on olemas korralik tehniline pagas ja kiirus. Kui meeskond on võiduseisus, torkavad need omadused eredalt silma. Teisest küljest hakkab suur võidutahe sooritust pärssima, kui kõik ei laabu soovitud suunas. Kaotusseisus ei suuda Artur alati külma pead säilitada, aga see on iseloomulik kõigile noortele. Artur on oma treeninggrupi üks paremaid ja kui tal vahel treeningul igavaks kisub, siis ta kipub üle otsa laskma. Aga temas pole üleolevust ja ennekõike on ta ikkagi kõva võitleja.

saata. Kogu logistika käib jalgpalli järgi. Mõnikord mõtlen, et jumal hoia – oma elu ei saagi elada! Aga kaua need lapsed ikka väikesed on – küll jõuab ka oma elu elada.” Artur, kelle toa seinu ehivad Jalkast väljalõigatud postrid, unistab profipalluri ametist. Kristel meenutab muigamisi, kuidas üks treener Arturit vaadates öelnud on: “Sellest poisist võib asja saada, kui naised ära ei riku!”. Kui Kristel võrdleb Arturit Lauriga, leiab ta sarnasusi küllaga – peamisteks märksõnadeks on sihikindlus ja usk endasse. “Mina olen alati olnud kahe jalaga maa peal, kohati isegi liiga pessimistlik, Foto: Aldo Luud

aga Lauri ütles ikka, et küll sa näed: ma saan veel kunagi profiks!” meenutab Kristel. “Artur on samasugune. Varem elas ta kaotusi väga üle – ükskõik mis alal ta ei võistelnud. Kargas aga kraps püsti ja pani jalgade trampides teisele korrusele. Jalgpallis ei nõudnud treener Leino Lõnsu, et poisid peaks kohe teistest paremad olema. Areng on toimunud samm-sammult ja nüüd võidetakse juba ka neid vastaseid, kellele varem kaotati. Ka Artur ei ela kaotusi nii üle, et treenimise isu ära võtaks.” “Kui kaotame tähtsa mängu, siis elan küll seda üle,” täpsustab Artur spordimehe kombel kõrvalt. Foto: Aldo Luud Foto: erakogu

Artur Aus treeningul palli löömas ja palliga trikke tegemas.

JALKA JUUNI 2010

balti turniir

Õige aeg öelda: Eesti pole Balti turniiri võitnud 72 aastat Viimasel ajal on aidanud, kui meie vutimeestele meelde tuletada: me pole seda või teist vastast juba aastakümneid võitnud. Proovime siis nüüdki: me pole Balti turniiri juba 72 aastat võitnud! Vaatame, mis Kaunases juhtuma hakkab! Indrek Schwede

ui ajakirjandus 2005. aastal enne Eesti – Läti MM-valikmängu Tallinnas korrutama hakkas, et me pole lõunanaabrist juba 65 aastat jagu saanud, andis see tulemusi. Asusime koduväljakul 2:0 juhtima ja võtsime lätlaste skalbi tulemusega 2:1. Sama kordus tänavu Soomega. Press juhtis tähelepanu, et põhjanaabrid on korralikult karistamata juba 73 aastat ja palun väga: meie koondis tegi neile A. Le Coq Arenal tuule alla 2:0. Kuna see vahend – ajakirjanduslik hurjutamine – töötab, siis laseme aga edasi. Me nimelt pole Balti turniiri võitnud juba 72 aastat! Viimati juhtus see 1938. aastal Kadrioru staadionil. “Noh, see võib aidata ja võib ka mitte aidata,” kommenteeris Eesti koondise peatreener Tarmo Rüütli Jalka spekulatsioone. “Loogiliselt võttes on eelisolukorras kodumeeskond ehk seekord Leedu. Kas see on just kõige õigem hetk meile võitmiseks?” Sel korral töötab eestlaste kasuks üks näiliselt lihtne korralduslik nõks: esimest korda pärast Balti riikide vabane-

mist Nõukogude Liidu vägivaldsest rüpest mängib meie koondis võõrsil peetud turniiril eelmisel päeval mänginud vastasega. Tavaliselt on ju mängupäevad teada: kodumeeskond mängib esimesel ja kolmandal päeval, saades võrreldes külalistega ühe puhkepäeva. Vastased aga mängivad kaks päeva järjest: kas esimesel ja teisel või teisel ja kolmandal päeval. Varem läks Eesti võõrsil peetud turniiril kohe avamängus kokku endast tugevama väljakuperemehega – olgu Läti või Leeduga – ning järgmisel päeval teise puhanud naabriga. Eesti mäng paigutati esimeseks alati seepärast, et jätta tõenäoline esikohamäng publikule maiuspalaks. Nüüd saame meie teisel päeval mängida puhanuna Lätiga, kel jalgades eelmise päeva mäng väljakuperemeestega. Muidugi tähendab ka selline järjestus meie jaoks kaht järjestikust mängu, kuid puhas võit on mängida väsinud Lätiga. “See võib mõjuda küll soodsalt, aga eks me võtame ise ka mehi kaasa, et saaks värske olla,” lausus Tarmo Rüütli. “Võtame paarkümmend meest kaasa. Keda ma kasutada saan, pole veel selge.

See on teada, et Norra liiga sel ajal käib.” Nagu alati, tuleb ka seekord koondist toetama vähemalt bussitäis fänne ja seda vaatamata samal käivatele MMmängudele. Ja vähemalt fännide seas oodatakse ammu, millal Eesti ükskord Balti turniiri ära võidab. Mõned välistreenerid on väljendanud selle turniiri suhtes oma üleolekut ja alati pole kõige paremini käitunud ka meie ise, kui oleme naabritega A-koondise nime all madistama saatnud poisikesi (nagu see oli 1995. aastal Riias). Aga koondise poolehoidjatele on Balti mõõduvõtt oluline: peale kõige muu valitseb turniiri ajal suvi ega pea koondisele külmetades kaasa elama. Sõit ja öömaja on ka taskukohased ja mida ühelt selliselt koondisereisilt veel muud tahta ongi kui omade võit!

Ajakava 18.06 Leedu – Läti Marijampole 19.06 kl 18.00 Läti – Eesti Kaunas 20.06 kl 18.00 Leedu – Eesti Kaunas Foto: Indrek Schwede arhiiv

Eestil ainult kolm turniirivõitu Kui lõppes 1935. aasta Balti turniir Tallinnas, oli kõigil kolmel riigil kaukas kaks turniirivõitu. Enne Teist maailmasõda lõpetati aga nii: Lätil 4, Eestil 3 ja Leedul 2 turniirivõitu. Pärast Nõukogude Liidu lagunemist on võidud jagunenud ainult lõunanaabrite vahel: nii Läti kui ka Leedu on saanud viis võitu. Eesti on nendel kümnel turniiril viimasest kohast pääsenud üksnes kahel korral: 1993. aastal Pärnus, kui suudeti alistada ja edestada Leedu, ning 1996. aastal Narvas, kui meie oma abikohtunik ei fikseerinud Meelis Rooba löögist Leedu väravajoone ületanud palli, mis jättis meid ilma esikohast, kuid andis siiski teise koha Läti ees.

Ainult üks kord on Eesti suutnud Balti turniiril alistada mõlemad vastased: 1931. aastal Tallinnas. Vasakult: Helmut Räästas, Eugen Einman, Arnold Laasner, Friedrich Karm, Eduard Eelma, Otto Reinlo.

2010 JUUNI JALKA

1LNH GUHVVLSOXXV +ROODQG +LQG NU

1LNH GUHVVLSOXXV %UDVLLOLD +LQG NU

1LNH YDEDDMDVlUN +ROODQG +LQG NU

1LNH YDEDDMDVlUN %UDVLLOLD +LQG NU

1LNH O KLNHVHG S NVLG +ROODQG +LQG NU

1LNH O KLNHVHG S NVLG %UDVLLOLD +LQG NU

1LNH NRPSOHNW 0DQFKHVWHU 8QLWHG +LQG NU 1LNH ODVWH PXUXMDODWV -5 0(5&85,$/ */,'( )* +LQG NU 58

JALKA JUUNI 2010

1LNH MDOJSDOO 0DQFKHVWHU 8QLWHG +LQG NU

1LNH ODVWH GUHVV +LQG NU 1LNH NXQVWPXUXMDOWV -U 7RWDO 6KRRW ,,, 7) +LQG NU 1LNH MDOJSDOO 7 675,.( +LQG NU

1LNH MDOJSDOOLVlUN %UDVLLOLD +LQG NU 1LNH O KLNHVHG S NVLG %UDVLLOLD +LQG NU 1LNH MDOJSDOOLMDODWV &75 0$(675, )* +LQG NU 1LNH -DOJSDOO 7RWDO $VFHQWH +LQG NU

1LNH ODVWH MDOJSDOOLVlUN +LQG NU 1LNH ODVWH MDOJSDOOLS NVLG +LQG NU 1LNH ODVWH NXQVW PXUXMDODWV -U 7RWDO 6KRRW ,,, 7) +LQG NU

1LNH O KLNHVHG S NVLG +ROODQG +LQG NU

1LNH MDOJSDOOLVlUN +ROODQG +LQG NU

1LNH MDOJSDOOLVRNLG +ROODQG +LQG NU 1LNH MDOJSDOOLMDODWV 0HUFXULDO 9$325 9, )* +LQG NU

2010 JUUNI JALKA

0RGHOOLG *HUW .DPV 5DXQR 5LNEHUJ MD +XJR 5RRED

balti liiga

Ventspilsis rumalalt eksinud Flora jaoks ei ole veel kõik kadunud Tallinna Flora 0:2 kaotus Balti liiga poolfinaali avakohtumises võõrsil lätlaste FK Ventspilsile pani peatreener Martin Reimi tuld ja tõrva vanduma. Kordusmängu kolme väravaga võita ei ole küll võimatu, ent ka mitte lihtne ülesanne. Lennart Komp

eljandikfinaalis valitseva Leedu meistri Panevežyse Ekranase selja prügiseks teinud floralased muutsid oma elu Ventspilsis keeruliseks, lubades sisse eksimused, mida koduliigas vältida suudetakse. Mullu Euroopa Liiga alagrupiturniiril mänginud Ventspils on küll tugev vastane, kuid peatreener Martin Reimi sõnul siiski mitte midagi ületamatut. “Hea mänguga on Ventspils täiesti võidetav meeskond ning klassiga nad meist üle ei olnud,” lausus Reim. “Tegutsenuks sarnase innuga nagu kolm päeva hiljem Levadia vastu (Flora võitis 2:1 – toim.), siis olnuks võit võimalik.” Meeskonnad suutsid palli vallata võrdselt, kuid ründefaasis hoolitsesid teravuste eest võõrustajad. 8. juunil kell 19 A. Le Coq Arenal toimuvas korduskohtumises peab väravaid lööma Flora, kui tahetakse jätkata Eesti klubide jaoks rekordilist rida ja jõuda finaali. Tiitlimatš peetaks sel juhul suure tõenäosusega ka Flora koduareenil. “Peame olema palju agressiivsemad, kiiremalt mõtlema ja otsustavamalt tegutsema,” ütles Reim. Enne paarinädalast puhkust Meistriliigas on Floral tõeliselt tihe graafik – 20 päeva jooksul tuleb maha pidada seitse kohtumist. Seeria lõpetab 15. juuni vastasseis Transiga, kellele märtsis 0:1 alla jäädi. “Koormus on päris korralik, kuid eks peab mõnele mängijale julgemalt puhkust andma,” lausus Reim. “Lausa ärakukkumisi ei ole olnud, kuid on olnud kehvemaid esitusi, kus on näha, et värskust ei ole.” 13. voorus saadud 2:1 võit Levadia 60

JALKA JUUNI 2010

üle annab Reimi hinnangul mängijatele vajalikku vaimujõudu, et pikk seeria vastu pidada. Teisalt võis motivatsioonile turgutavalt mõjuda ka allajäämine Ventspilsile, mis sundis Levadia vastu tugevamini pingutama. Avamängus lõid Ventspilsi väravad Aleksejs Višnakovs and Eduards Višnakovs, olles täpsed vastavalt 17. ja 72. minutil. Korduskohtumisele saabub Ventspils aga kahtlemata võidumõtetega, ehkki peatreener Nunzio Zavettieri ei tihanud seda otsesõnu välja öelda. “Mõlemad meeskonnad tahavad saada finaali ja avakohtumises näidati

kiiret jalgpalli,” lausus Zavettieri. “2:0 oli hea tulemus, kuid me ei ole veel finaalis. Näitasime head jalgpalli, kuid tegime ka lubamatuid vigu.” Itaallasest juhendaja sõnul hoitakse küll kaheväravalist edu meeles, kuid vaatamata sellele valmistutakse täie tõsidusega, et Tallinnas esialgset edu hoida. Balti liiga korduskohtumised mängitakse 8. ja 9. juunil. Peale kohtumise Flora – Ventspils on vastamisi Läti SK Liepajas Metalurgs ja Leedu Marijampole FK Suduva. Tallinna Levadia konkurentsist lülitanud Suduva purustas Metalurgsi kodus 3:0.

Triobet Balti Liiga poolfinaalide korduskohtumised 8. juuni kell 19.00 Tallinna FC Flora – FK Ventspils, A. Le Coq Arenal 9. juuni kell 19.00 SK Liepaja Metalurgs – Marijampole FK Suduva, Liepaja Daugava staadionil Foto: Lembit Peegel

Siim Luts (vasakul) Panevežyse Ekranase vastu veerandfinaalis.

I liiga

Boriss Dugan tähistab juubelit jalgpallipäevaga Lasnamäe Ajaxi eestvedaja Boriss Dugan kutsub oma 50. sünnipäevaks kokku oma õpilased, sõbrad ja isegi vaenlased – peale Esiliiga-mängu madistavad murul ka noored ja vanad. Indrek Schwede tavad juba kell 10 hommikul, ja vanad. Muu hulgas kohtuvad omavahel Eesti koondise veteranid ja Dugani sõpradest moodustatud meeskond. Dugan rõhutab, et vältis eestlaste ja venelaste omavahelist mängu, sest tal on sõpru ka eestlaste hulgas. Eestlasi Boriss Dugan on mängima pannud koguni linnapea Edgar Savisaare (vasakul). on igas Ajaxi grupis ja osa venelasi õpib eesti koolis. Ajaxi asnamäe Ajaxi eestvedaja Boriss esindusmeeskond võtab aga samal päeval Dugan saab 5. juunil 50aastaseks Esiliigas vastu Kiviõli Tamme Auto. ja päev hiljem tähistab ta seda Kunagisele jäätmaale rajatud Ajaxi suure jalgpallipäevaga. Külla on kutsutud kõik Dugani kunagised ja praegused vutistaadion haarab enda alla muru ja õpilased ning kõik heategijad ja toetajad. kunstmuruväljaku. Lasnamäe aukodanik Dugan on tervelt 22 aastat tööta“Isegi kõik vaenlased on oodatud!” nud sealsamas kõrval mehhaanikakooli põrutab Dugan tõsiuskselt. “Olgu või vaenlane – just tänu jalgpallile olen nen- kehalise kasvatuse õpetajana ja ilma temata poleks seda baasi, kus on teiste dega kokku puutunud ja tunnen neid.” hulgas treeninud ka Gruusia koondis. 6. juunil (Eesti jalgpalli 101. aasDugan tahaks oma baasis võõrustada tapäeval!) mängivad noored, kes alus-

Eesti noortekoondiste valikmängu ja teab, et selleks tuleb ehitada korralikud tribüünid ja riietusruumid. Kindlasti kavatseb Dugan püsti panna halli 70 x 45 meetrise suure platsiga. Kõrvale on kavas ehitada sportmänguhall, kus saaks mängida saalijalgpalli. Plaanis on isegi Ajaxi muuseumi loomine. Ja isegi siis jääks ideaalist veel miskit puudu – muruväljak treenimiseks. “Praeguses Ajaxi esindusmeeskonnas on 95% minu kasvandikud,” räägib Dugan. “Meil on baas ja noored ning tahame Meistriliigasse pääseda. Peame leidma finantsdirektori, tegema äriplaani. Me pole Paidest ja Kuressaarest kehvemad. Võiksime ka eurokarikal mängida. Me ei taha Meistriliigasse pääseda, veri ninast välja, aga kui tase sellele vastab, siis vahet ju pole – ka Esiliigas on nagunii litsentsida vaja.” Igal laupäeval kell 10 ja pühapäeval kell 19 ootab Ajax oma staadionil jalgpallist huvitatud 4aastaseid poisse ja 10aastaseid tüdrukuid.

Pidanuks kolmikhüppama Moskva olümpial Isa poolt slovakk ning ema poolt ukraina ja tšehhi päritolu Boriss Dugan on üles kasvanud Karpaatides. Elanud internaadis ja mänginud heal tasemel paljusid sportmänge ning harrastanud erinevaid individuaalalasid (hüppas 160 cm pikkusena sama palju kõrgust). 1985. aastal lõpetas ta Leningradis Lesgafti kehakultuuriinstituudi. Jalgpalli kasuks keeras otsuse Kiievi Dinamo võit Euroopa riikide karikavõitjate karikasarjas 1975. aastal. Ukrainas vallandas see senisest veelgi suurema vutibuumi ja mõnigi mängija siirdus Karpaatidest Kiievi Dinamosse, teiste hulgas ka Dugani sõber Matvei Bobal. “Inimesed sõitsid mängudele veoautodel,” meenutab Dugan. “Pühapäeva hommikuti käidi kirikus ja pärastpoole mindi jalgpalli mängima.” Užgorodis spordikoolis tehti Boriss Duganist kolmikhüppaja, kelle tähetund pidanuks ideaalis saabuma 1980. aasta Moskva olümpiamängudel. Kool pandi kinni 1975. aastal, andekamad saadeti Moskvasse ja teised laiali. Eestisse sattus Dugan pärast 10. klassi – tädi mees oli siin allveelaevnik. Ta hakkas mängima Dvigatelis, võeti Eesti NSV

noortekoondisse. Üleliidulisel noorteturniiril Pereprava mängis Dugan ka Ukraina vastu. “Kaotasime 0:5, vastasteks Nõukogude Liidu noortekoondise liikmed,” meenutab Foto: erakogu Dugan. “Mängisin ründajana ja oleksin peaaegu värava löönud. Kaitses oli teiste seas Anatoli Demjanenko, kellega hiljem sõber Bobali kaudu tuttavaks sain.”

Boriss Dugan (vasakul) koos kauaaegse Kiievi Dinamo ja Nõukogude Liidu koondise kaitsja Anatoli Demjanenkoga.

2010 JUUNI JALKA

II liiga

FC Puuma võib algkoosseisu välismaale müüa

FC Puuma ja SC Real koondasid perspektiivikad noored ühte meeskonda ning püüdlevad tänavu II liigas pääsu eest astme võrra kõrgemale. Lennart Komp

iimati 2004. aastal oma nime all II liigas mänginud Puuma noored mängisid mullu Kiviõli Tamme Auto duubelmeeskonna eest, mis oli tegelikult endine FC Anži. Tänavu võttis Puuma selle majandamise enda kanda ja koostöös SC Realiga pandi välja koosseis, mis on võimeline heitlema edasipääsu eest. Klubi esindaja Dmitri Klimovi sõnul ei ole Esi- ega Meistriliigasse pääsemine midagi võimatut, kuid oluline roll on rahal. “Kui vaadata tagasi FC Puuma 29aastasele ajaloole, saavutustele ja sellele, kui palju klubi kasvandikke on mänginud väljaspool Eestit ja kui palju Eesti kõrgliiga tasemel ning koondises, siis ei ole Meistriliiga midagi võimatut,” lausus Klimov. “Professionaalne klubi algab professionaalsest töössesuhtumisest. See on juba olemas. Iga asi omal ajal.” Meeskonda treenib praegu aga hoopis Aivar Tiidus, kelle mullu A-klassi meistriks tulnud poisid on koosseisus enamuses. Noortele pakuvad tuge kogenumad pallurid, nagu ekskoondislane Kert Haavistu ning Meistriliiga kogemusega Nikolai Lõsanov, Pavel Apalinski ja Rene Teino.

“

Meie siht on mängu täielikult domineerida, palli võimalikult palju vallata ja selle kaudu väravani jõuda.

„

Otsus koostööle asuda sündis aga viimasel hetkel – Real oli oma esinduse juba IV liigasse ära registreerinud, kui käed löödi. Abitreeneri ülesannetes Haavistu sõ62

JALKA JUUNI 2010

Foto: Lembit Peegel

Sten Teino (paremal) FC Ararat-TTÜ vastu pealelöögil.

nul on esimene eesmärk aidata noored ja perspektiivikad välisklubidesse. Siinsete Meistri- ja Esiliiga klubide huvile on seni eitavalt vastatud. “Poisid on sellises vanuses, et tuleb keskkool ära lõpetada ja kui see tehtud, võib nii mõnigi juba sel suvel piiri taha siirduda,” lausus Haavistu. “Kuna meeskonna tase on kõva ja trenni teeme tõsiselt, siis II liiga tasemele kahjulikult kindlasti ei mõju. Meie tase ei ole oluliselt nõrgem kui mõnel kõrgliiga satsil.” Üks võimalikest lahkujatest on Sten Teino, kes käis mullu novembris Hollandis testimas ja sai sealt positiivset tagasisidet. Haavistu sõnul võiks minejaid ideaalis olla suisa algkoosseisu jagu. “Real on tulemusspordi klubi ja kõigi eesmärk on jõuda profilepinguni,” ütles Haavistu. “Meie siht on mängu täielikult domineerida, palli võimalikult palju vallata ja selle kaudu väravani jõuda.

Poisid on piisavalt head, et kõrgemal hakkama saada, noorteklassist tulnuna jääb vajaka kaitsetöö ja pressingu oskusest.” II liiga õpetab ka vastast mitte alahindama, mida Puuma sai omal nahal tunda neljandas voorus, kui pärast kolme järjestikust võitu saavutati Kohtla-Järve JK Alko vastu avapoolajal 2:0 eduseis, kuid alistuti lõpuks 2:6. “Pingutada tuleb igal pool, tuleb kokku võtta ja korralikult mängida. Kui võtad mängu lihtsamalt, karistatakse ära,” märkis Haavistu. FC Puuma eest on mänginud teiste seas Sergei Pareiko, Vladimir Voskoboinikov, Tihhon Šišov, Artur Kotenko ja Dmitri Kulikov. Juba lähikuud peaksid andma vastuse, kas sellel nimekirjal on lootust väärilist täiendust saada. Andke teada oma tegemistest, põnevatest juhtumistest ja huvitavatest mängijatest: indrek@jalgpall.ee või lennart@jalgpall.ee

III liiga

Kärdla Linnameeskond on peaaegu mandri sats

Hiiumaa esindusmeeskond Kärdla LM jagab Saaremaa uhkuse FC Kuressaare saatust – valdav osa meeskonnast elab ja töötab pealinnas, mis tõttu kodumängudeks tuleb ette võtta laevareis. Lennart Komp “Peaaegu kõik on reisumehed,” lausus ise saarel elav klubi esindaja Kaupo Valting. “Trenni tehakse Tallinnas. Mängudele sõitude organiseerimise ja meeste trenni utsitamise on võtnud oma õlgadele Tõnis Koppel.” Ehkki sõnastatud mängijapoliitikat klubil ei ole, on praegu valdav osa palluritest Kärdlast, viis-kuus mujalt saarelt. Suurim probleem ei ole 156kilomeetrine vahemaa, vaid tänavu on kimpus oldud pallurite vigastustega. Hooaja alguses on parimast üheteistkümnest mõnikord rivis olnud vaid kolm. Valting aga loodab, et kolme aasta pärast on oodata pealekasvu tema praegu C-klassis mängivatest poistest. Kui sealt kas või viis-kuus-seitse poissi liigat mängima tuleks, oleks päris hea, arvas ta. Eesti meistrivõistlustel mängis Kärdla esimest korda hooajal 1994/1995, kui tegutseti Stanislav Šarkovski eestvõttel. Tema õpilane on ka praegune Kuressaare kapten Martti Pukk. Algusaegadest on peale tema rivis Valting ise ja Georg Linkov, kes küll duubli eest Emmaste Dagöplastis mängivad. Hiiumaa jalgpalli ehk kuulsusrikkaim periood oli aeg, kui kanti Hiiu Kaluri nime ning oldi Maardu Levadia teiseks rivistuseks. Just Kalurisse kupatas 2002. aastal Pasi Rautiainen Toomas Krõmi ja Sergei Bragini, kelle suhtumisega ta Levadias rahul ei olnud. “Linnal polnud toetusvarianti, pinginaaber oli Kaluri juhataja, läksin tema jutule, oli nõus toetama,” meenutas Valting. “Oli ka loogiline nimevahetus. Ostsid uued riided, maksid sõidud kinni.” Küll aga oli meeskond sel ajal rohkem mandri kui õige Hiiumaa võistkond. Ka kodumänge peeti näiteks teisel pool vett Haapsalus. 2004. aastal

alustati aga uuesti Kärdla nime all ja siis peamiselt kohalike meestega. Vaadates tagasi nõukogude aega, meenus Valtingul küll aktiivne jalgpallitegevus, ent esindusmeeskonda saarel ei olnud. Siiski tegutses kaks kohalikku liigat. “Siin oli palju vene väeosasid, kes kõik oma satsi välja panid, samuti oli igal asutusel oma meeskond,” lausus Valting. “Suurim eestvedaja oli Šarkovski, kes pani hiljem ka meie klubile aluse.” Vastupidiselt eelarvamusele ei ole Kärdla meeste kangeim duell ajaloos olnud mitte Emmaste või mõne Saaremaa esindusega, vaid hoopis Märjamaa

Kompaniiga, kellega kuuluti ühte liigasse kohe esimesest hooajast peale. “Huvitaval kombel läks just Märjamaaga nii, et vaatamata sellele, et saime hästi läbi, oli väljakul alati väga pingeline,” rääkis Valting. Hinnates Hiiumaa jalgpalli üldiselt, on Valting optimistlik. Tema C1-grupp alustas teist liigahooaega, 2002.-2003. aastal sündinud poistel saab sügisel täis esimene treeningute aasta. Emmastes tegeleb B1vanuseklassi poistega Tõnis Saarnak. Andke teada oma tegemistest, põnevatest juhtumistest ja huvitavatest mängijatest: indrek@jalgpall.ee või lennart@jalgpall.ee

Kärdla Linnameeskond 2004 Kärdla LM 2005 Kärdla LM 2006 Kärdla LM 2007 Kärdla LM 2008 Kärdla LM 2009 Kärdla LM

IV liiga W 18 IV liiga W 22 III liiga W 22 III liiga W 22 III liiga W 22 III liiga W 22

7 18 8 9 8 10

5 2 4 3 1 4

6 2 10 10 13 8

32:39 66:22 42:54 24:40 29:44 41:26

26 56 28 30 25 34

5. koht 1. koht 7. koht 9. koht 8. koht 5. koht

Foto: Märt Vassiljev

Kärdla mehed (valges) võtsid väikestel karikavõistlustel mullu mõõtu Eesti Koondiselt. 2010 JUUNI JALKA

IV liiga

Electric Legion vallutab Lõuna-Eesti tribüüne Asukoht: Tartu Annelinna kunstmuru. Olukord: ligi sada fänni laulavad, löövad trummi, skandeerivad. Sündmus: JK Welco Elektri kodumäng IV liiga lõunapiirkonnas. Libalugu? Ei, täitsa tõsi! Lennart Komp III liigasse pääsu eest võitlev Tartu jalgpalliklubi Welco Elekter saab loota toetusele, mille sarnast naudivad Eestis vähesed. Isegi kõrgema taseme meeskonnad. Fänniüksus Electric Legion teeb mürglit nii kodus kui ka võõrsil. “Eelmise hooaja väikese karika kaheksandikfinaalis Raasiku vastu sadas terve mängu paduvihma, jäime kohe alguses 0:1 taha, viigistasime lõpu eel, jäime lisaajal uuesti taha, jälle viigistasime ja lõpuks võitsime penaltitega,” meenutas Welco mängija Mirko Kikkamägi. “Fännid laulsid ja lõid trummi peaaegu lakkamatult ja see võit tuli puhtalt emotsiooni pealt.” Kui mullu oli kodumängudel toetajaid keskmiselt 50–60, siis tänavu tahetakse keskmine viia 75ni. Senine rekord on 105. IV liiga jaoks tunduvad need numbrid mõneti uskumatud, kuid

Legioni eestvedaja Mart Raamatu sõnul suurt imet siin ei ole. “Alguses oli meid viis-kuus-seitse, kuid mingi hetk hakkas asi kasvama, tegime oma hüüded, saime trummid ja muutusime organiseeritumaks,” lausus Raamat. “Esimesed tribüünile tulnud sõbrad-tuttavad kutsusid oma sõprututtavaid, need omakorda omi.” Uuele tasemele tahetakse jõuda ka võõrsilmängude külastatavuses, kui 13. juunil heideldakse Viljandis oma pearivaali JK Liverpool Pubiga. Liiga esikoha suhtes ilmselt üht otsustavamat matši minnakse vaatama 50kohalise bussiga. Eelmise hooaja viimast, tuliseks kujunenud matši Tartu SK10 Premium II vastu käis vaatamas isegi kultuuriminister Laine Jänes, kes kuulub samuti tutvusringkonda. Ehkki kohtumine

lõppes 0:0 ning nähti isegi verd, olla minister hea elamuse saanud. Welco meeskond loodi 2007. aasta lõpus, töönime all JK Masuudinaine. Sponsori leidudes võeti tema nimi. Tuntumad pallurid on Tartu Tammeka eest mänginud Mikk Valtna ja Eldar Rassulov, koos kogenud treeneri Boriss Hrabroviga lisandus ka kunagine Merkuuri pallur, mängiva abijuhendaja ülesannetes Sergei Ottšik. “Esialgu võiks tõusta III liigasse ja siis II liigasse ja võib-olla kunagi ka noortegrupid võtta,” mõtiskles mängija Andres Reiljan. “Tänu treener Hrabrovile on tase kõvasti tõusnud ja trennid muutunud mõtestatumaks. Mehed on kõvasti kindlust juurde saanud.” Hooaega alustas Welco kuue järjestikuse võiduga, kus juures väravate vahe oli muljetavaldav 31:3.

Welco hümn “Tartu marsi” viisile: Parim klubi Eestis Welco, Meil on Valtna keskväljal, Kristjan Noormets kaa, Lauri väravas, Andreas Lunge ääre peal. Parim klubi Eestis Welco, Ja kui siia tuled sa, Meilt sa tappa saad, Norus koju läed, Võitle, Welco, edasi

Fännid toetavad Welcot nii soojas suveilmas kui ka jahedas sügistuules.

JALKA JUUNI 2010

Andke teada oma tegemistest, põnevatest juhtumistest ja huvitavatest mängijatest: indrek@jalgpall.ee või lennart@jalgpall.ee

rannajalgpall

Kaheksa mängijaga rannakoondis surus Saksamaa liivale põlvili Rannakoondise ekspromptsõprusmäng Saksamaaga Kölnis lõppes triumfiga – nõrgendatud koosseisuga võeti võõrsil magus 3:2 võit, mis andis uuele hooajale emotsionaalse avaakordi. Lennart Komp

i saa küll öelda, et sakslaste kutse saaduks kaheteistkümnendal tunnil, kuid poolteisenädalane etteteatamisaeg ei võimaldanud panna välja täit koosseisu ning ka peatreener Kert Haavistut asendas Marek Markson. Sedakorda aga piisas kuuest väljakumängijast ja kahest puurilukust, et võit saada. “Teadsime, et nemad tulevad täiega peale ja meie ülesanne oli lähtuvalt sellest tempo maha suruda. Töötas,” sõnas Markson. “Ei tahtnud neile kontrolli anda, vaid püüdsime ise majandada.” Mängiv treener ise sai kohtumisest teada alles neli päeva enne avavilet ning ühine treening tehti liival alles mängueelsel õhtul, sest ilm Eestis ei lubanud enamat. Põhiline töö tehti ära paberil ja sõnadega ning see variant töötas kenasti. “Kartsin, et Saksamaa on tugevam, sest viimasel MM-valikturniiril mängisid nad sama koosseisuga Portugaliga normaalajal 6:6 viiki,” lausus Markson. “Meil on eduks vaja rohkem ühiseid harjutuskordi, sest mida rohkem kätekõverdusi sa teed, seda rohkem ka jõuad.” Eesti koondislastest lõi Indrek Siska kaks väravat, viies omad ette nii 2:1 kui 3:2, seisult 0:1 lõi viigitabamuse Andreas Aniko. Et tegu oli treeningmänguga ja mehi niigi vähe, jagasid väravavahid Vaiko Tammeväli ja Markus Lukk mänguaja täpselt pooleks. Kui esimene lasi selja taha kaks palli, siis Lukk suutis puuri puhta hoida. “Väravavahina oli suhteliselt tihe tööpäev, kuid see on rannajalgpalli

eripära, et võimalusi tekib ka täiesti ootamatult,” lausus Tammeväli. “Tabamused tulid karistuslöökidest ja nende tõrjumiseks oli mul vähe teha. Võit Saksamaa vastu on väga hea tulemus ehk isegi üle ootuste hea.” Lukk, kes oma valvekorra ajal värava puhta hoidis, pidi lõpuks ka õnne tänama – kahel korral käis pall postis, kuid mõlemal korral oli tema käsi õigel ajal vahel. “Keset teist perioodi mängu sekkumine oli valutu, üritad ikka soojendusega end maksimaalselt valmistada ja kui esimene tõrje korralikult välja tuleb, läheb edasi ladusalt,” lausus Lukk. “Saavutust hindan kõrgelt, sest neil oli pingil 15-16 meest, meid kokku ainult kaheksa. Samuti on nad Euroopas arvestatav jõud.”

Rannajalgpalli hooaeg avati ametlikult 30. mail Nõmme spordikeskuses, kus loositi Meistriliiga kalender ja Esiliiga esimese etapi alagrupid. Ühtlasi pidas Eesti koondis sõprusmängu Norraga, kuid sellel ajal oli Jalka juba teel teie postkasti.

Meistriliiga kalender 12. juuni - Pirita rand 26. juuni - Pirita rand 3. juuli - Pärnu rand 17. juuli - Pärnu rand 24. juuli - Pärnu rand 7. august - Pärnu Teised üritused: Eesti-Šveitsi klubide karikavõistlused 14.-15. august Eesti karikavõistlused 21.-22. august Balti karikavõistlused 28.-29. august

Kui mängu eel surusid Eesti ja Saksamaa naerusuiselt kätt, siis kohtumise järel oli põhjust rõõmustamiseks ainult eestlastel. 2010 JUUNI JALKA

lisaaeg

Õhtulehe veebisaade “Ugri Ässad”

Ka Uus-Meremaa hakkab Aasiaks?

Päev enne Eesti koondise mängu Soome vastu ilmus Õhtulehe veebiküljel Eesti esimene videojalgpallisaade “Ugri Ässad”. Saatejuhtideks ajalehe kandvad vutijõud Andres Vaher ja Ott Järvela. Kuni MMini oli plaanitud üks saade nädalas, MMi ajal aga tehakse saadet Andres Vaheri sõnul peaaegu iga päev. Esimene saade valmis A. Le Coq Arena tribüünil, teine toimetuse ruumides. Valdavalt on tegemist kahe saatejuhi dialoogiga, mida ilmestavad varem tehtud intervjuud ja fotod. “Saate tegemise kohta üritame valida erineva, kuid toimetuse ruum hakkab kindlasti korduma, sest näiteks MMi ajal ei võimalda ajaressurss kuhugi kaugemale minna,” selgitab Õhtulehe sporditoimetuse juhataja Andres Vaher. Idee veebisaadet teha küpses toimetuses terve aasta ja esialgu oli plaan teha spordisaade. Siis jõuti selguseni, et kõiki alasid hõlmava saate tegemiseks pole praegu jõudu eelkõige just ajaliselt ja otsustati jalgpallisaate kasuks. “Jalgpalli valisime sellepärast, et jalgpall on meie sporditoimetuse üks trumpe,” räägib Vaher. “Rõhume oma trumpidele ning jalgpalli puhul jätkub meil jõudu teha trükitud ajalehe ja veebilehe kõrval ka videosaadet.” Üht tahab Vaher rõhutada: saate tegijatel on selle tegemiseks kasutada üks väga kindel ajaühik nädalas ja mingit imet sealt oodata ei tasu: “Me teame, milline üks hea saade peaks olema. Seal peaks olema intervjuud, klipid. Meil ei ole võimalik ajaliselt ega tegijate arvu poolest sellist täisväärtuslikku saadet teha. Mingit imeteost ei tasu meilt oodata. Me ei saa – mitte ei taha – teha korralikku telesaadet.” Vaheri sõnul on toimetusel miljoneid ideid, kuid rakendada saab neid võimalust mööda. Valitsev žanr saates on siiski kahe mehe dialoog, kuhu pikitakse jõudumööda vahele mõni varem tehtud intervjuukatke või kutsutakse külla mõni külaline. “Kaalusime ka varianti, et teeme ainult kuulatava saate, aga siis ikkagi otsustasime, et paneme pildi ka juurde,” räägib Vaher. “Loodame, et inimesed meie lõustadest ära ei tüdine, ja alati saab ju pildiakna väikseks teha ja meid kuulates muid asju teha.” Kaks esimest saadet olid paarikümne minuti pikkused. MMi ajal, kui saade peaaegu iga päev valmib, on ta lühem, hoogsam, konkreetsem. Saade lindistatakse hommikul, et huvilised saaksid ta enne esimest mängu ära vaadata. “Ugri Ässad” kuulutas avasaates, et tuldi selleks, et jääda. Vaher ütleb, et ei tea, kaua saade vastu peab, kuid unistab parematest aegadest, kui saab saate äkki laiemalt ette võtta. Ta ei välista sedagi, et tulevikus jätkavad sama asja teised tegijad.

Alles see oli, Foto: Paul Crock/AFP/Scanpix kui Austraalia lahkus Okeaania konföderatsioonist Aasia omasse, et saada kõvemaid mänge ja areneda ning omada edu korral otsepääsu MM-finaalturniirile. Okeaanial puudub otsetee 32 maailma tugevaima hulka ja kontinendi parim peab Uus-Meremaa meeskonna kapten Ryan Nelsen arvab, et temagi riik peaks kuuluma Aasiasse. pidama üleminekumänge teiste regioonide meeskondadega. Nüüd kõlavad hääled, et sama teed peaks minema ka Uus-Meremaa! Seda arvab Uus-Meremaa koondise kapten Ryan Nelsen. Kuigi koondis suutis tänavusele MM-finaalturniirile välja murda, usub Blackburn Roversis mängiv Nelsen, et pikas perspektiivis oleks see tema riigi koondisele kasulik. Tõuseks mängutase ja see lubaks Austraalia kombel otsepääsu MMile. Okeaania ülejäänud pisikesed riigikesed saaksid sedamööda võimaluse omavahel kembeldes jõuda MM-finaalturniiri otsustavate play-off-mängudeni, kuid konföderatsiooni üldine tase ja prestiiž kukuks kolinal. Äkki peaks Eesti liituma Okeaaniaga – sealset seltskonda peaksime Uus-Meremaa lahkumise korral kindlalt ületama ja iga nelja aasta järel oleks meil kaks ülipõnevat play-off-mängu, milles kaalul ei vähem ega rohkem kui pääs MM-finaalturniirile?!

Foto: Internet

Itaalias tehakse koondise fännikaardid

Andres Vaher (vasakul) ja Ott Järvela istusid esimese saate ajal Lilleküla staadioni tribüübil.

JALKA JUUNI 2010

Itaalias on kavas sügisest rahvuskoondise mängude piletite asemel kasutusele võtta fännikaardid. Kaardiga oleks ühtlasi võimalik kasutada muidki hüvesid ja soodustusi. Itaalia vutiliit katsetas süsteemi eelmise aasta Meistrite Liiga finaali ajal Roomas, kus piletite asemel kasutusel olnud plastkaardiga sai külastada muuseume ning sõita mängule eelneva ja järgneva päeva jooksul tasuta linnatranspordiga.

dĞůůŝ ƌĞŬůĂĂŵ ĂũĂŬŝƌũĂĚĞƐ

:ŽŽŬƐũĂ dĞŶŶŝƐ :ĂůŬĂ

((67, 9 $6783,' $986$/$

'( $-$

.,5,

.XLGDV YDOLG D MDOJUDWDVW MD MRRNVXMDODWV HLG"

+LQG

6XXUMRRNV PEHU 9LOMDQGL MlUYH

7ULDWORQ

6(% 7DOOLQQD PDUDWRQ NXWVXE MRRNVXNRROL

.HUJHM}XVWLN

6HLNOXVVSRUW

-DOJUDWWDVSRU

0DUHN 1LLW

/DVWHDLDVSRU

MDKLE (XURRS D PHLVWUL WLLWOLW

5XOOXLVXWDP

LQH

(YHOLQ

.lUQHU WXOJH NRRV +LQG

$ . , 5 , , 6 ( $ 7 ( 1 1 ( ( 6 7 ,

0DLMRRNVXOH

W OXJHPLV RVWULG MD 6XXUHG S DUWROL 0DULRQ % LOLF 0DULQ & ALQQMULC &XS MD 'DYLV AMCCU KPFF XS G & )H SHQ LFVVRQ 2 6RQ\ (U

PLQXJD

1U NHY

WHQQLV DVWHOJX V H MD O V D 1RRUW UL 0DJX WH *3 VD

>ŝƐĂŝŶĨŽƚ ǀĂĂƚĂ͗ ǁǁǁ͘ũŽŽŬƐũĂ͘ĞĞ ǁǁǁ͘ƚĞŶŶŝƐ͘ĞĞ ǁǁǁ͘ũĂůŐƉĂůů͘ĞĞ

W SDUHP 1RRU L .ROPHV 8XV VDU

7LSSWDVYDHQGL /H

QG $UPD OPD (YD 3DD

)HG &XS LD (HVWL YV %HOJ

KPFF

VGPPKU

sƁƚĂ ƺŚĞŶĚƵƐƚ ũĂ ůĞŝĂŵĞ ũƵƐƚ ^ŝŶƵ ũĂŽŬƐ ƉĂƌŝŵĂ ůĂŚĞŶĚƵƐĞ͊ ,Ğŝůŝ ,ŽƌŶ ϱϯ ϬϬ ϴϴϬϮ ŚĞŝůŝΛũŽŽŬƐũĂ͘ĞĞ

2010 JUUNI JALKA

JALKA JUUNI 2010