JALKA (seotember 2010) by Jalka

hind 29 krooni 1,85 eurot september 2010

Forza Italia! Edasi, Eesti! Gert Kams vaatab Norra suunas Pärnu ühismeeskonda veel ei tule 30 elanikuga Taritu jalgpallikaardil Fännisektori lipu all hümni laulmas Postrid: Simone Pepe / Daniele de Rossi / Iker Casillas ISSN 1736-7379

Pluss: Ken Kallaste, Kairi Himanen, Olev Reim, Aiko Orgla, Lars Hopp, Kennet, Fred ja Arnold Jädal, Antonio Cassano, Herol Riiberg, Tarmo Tiisler, FC Elva, A&A Kinnisvara, 2010 SEPTEMBER JALKA 1 JK Suema

Meie kirg on mäng! Aus mäng! Sander Puri, Raio Piiroja, Ragnar Klavan Eesti koondise jalgpallurid

Triobet – Eesti Jalgpalli Liidu suursponsor ja pühendunud Eesti spordielu toetaja

sisukord

hind 29 krooni 1,85 eurot september 2010

Kaanelood Forza Italia! Edasi, Eesti! Gert Kams vaatab Norra suunas Pärnu ühismeeskonda veel ei tule 30 elanikuga Taritu jalgpallikaardil Fännisektori lipu all hümni laulmas Postrid: Simone Pepe / Daniele de Rossi / Iker Casillas ISSN 1736-7379

Pluss: Ken Kallaste, Kairi Himanen, Olev Reim, Aiko Orgla, Lars Hopp, Kennet, Fred ja Arnold Jädal, Antonio Cassano, Herol Riiberg, Tarmo Tiisler, FC Elva, A&A Kinnisvara, JK Suema

Esikaanel: Antonio Cassano/Kaimar Saag Fotod: Adam Davy ja Lembit Peegel Nr 9 (33) 2010

Eesti – Itaalia mängu eel ja valguses küsime inimestelt igasugu asju. Heidame pilgu saapamaa vuti kirevale, korruptiivsele ja kirglikule ajaloole. Tutvustame nende üht tähtmängijat Antonio Cassanot, kellega on lähemalt suhelnud ka meie Henri Anier.

Eesti Jalgpalli Liidu ajakiri Ilmub 12 korda aastas

Persoonid & intervjuud

Peatoimetaja: Indrek Schwede indrek@jalgpall.ee Toimetaja: Lennart Komp lennart@jalgpall.ee Fotograaf: Lembit Peegel Ajakirja makett: Jaanus Samma Kujundaja: Kaia Saaremets

Kolumnid

Keeletoimetaja: Egle Pullerits

Indrek Schwede

Reklaam: Heili Horn heili@jalgpall.ee

Rubriigid

Kolleegium: Ülev Aaloe, Lennart Komp, Neeme Korv, Aivar Pohlak, Indrek Schwede, Anu Säärits, Mihkel Uiboleht, Vaapo Vaher Väljaandja: Eesti Jalgpalli Liit

8 4-7 23 28 66

Siit ja sealt Lembit Peegel Jalka tuleb külla Lisaaeg

Liigad

Tellimine: 627 9960 www.post.ee Tellimishinnad: Aasta 348 krooni Poolaasta 174 krooni Toimetuse postiaadress: Jalka, Eesti Jalgpalli Liit, Asula 4c, 11312 Tallinn Trükitud printallis

Sünnipäevad septembris:

01.09 Rait Kasterpalu (23) 02.09 Alan Ventsel (22) 04.09 Mati Pari (36) 04.09 Viktor Passikuta (36) 05.09 Andres Koogas (23) 07.09 Jüri Saar (56) 09.09 Markus Jürgenson (23) 09.09 Lars Hopp (34) 10.09 Sander Post (26) 12.09 Jüris Sahkur (20)

13 16 17 24 52 56

Ken Kallaste Olev Reim Kairi Himanen Gert Kams Antonio Cassano Kennet, Fred ja Arnold Jädal

12.09 Kaupo Õismaa (46) 13.09 Eduard Ratnikov (27) 16.09 Vadim Gritsjuk (29) 18.09 Antti Rosenberg (39) 20.09 Kaarel Torop (18) 22.09 Toomas Krõm (39) 22.09 Fredo Getulio Aurelio (56) 23.09 Mihail Ištšuk (24) 23.09 Dmitri Kulikov (33) 24.09 Vahur Vahtramäe (34) 25.09 Ilmar Põhjala (31) 26.09 Sander Laht (19) 26.09 Anatoli Belov (65) 27.09 Anete Paulus (19) 28.09 Martin Saar (22) 29.09 Aleksandr Tarassenkov (30) 29.09 Rein Jauk (68) 30.09 Mikk Laas (20)

10 18 61 62 63 64 65

Meistriliiga Naised Esiliiga II liiga III liiga IV liiga Rannajalgpall

Muu Noortekoondised läbi aastate Pärnu jalgpallist Suure fännilipu all

14 38 40

Postrid Iker Casillas Simone Pepe Daniele de Rossi

Parandus Eelmises numbris kirjutasime A.Le Coq Arenal löödud väravatest. Õige on võtta Frank de Boerilt värav ära ja panna ta kahjuks ... omaväravana Raio Piiroja nimele. See Hollandi mäng noh!

2010 SEPTEMBER JALKA

siit ja sealt

Telefonitorge

Tarmo Tiisler, kas jalgpallipisik on su üle saavutanud lõpliku võidu? Uurisime Eesti Raadio ajakirjanikult Tarmo Tiislerilt (pildil), kas vuti MMi kommenteerimine ETVs ja sellele eelnenud eeltöö on pannud teda spordimaastikku teise pilguga vaatama. “Ei saa öelda, et mul pole jalgpalli-pisikut olnud. Vaatasin juba väiksest peale Nõukogude Liidu populaarset jalgpallisaadet “Futbolnoje obozrenije”. Nüüd avanes võimalus see enda seest välja lasta.”

Foto: Lembit Peegel

Kas süvenemine jalgpalli pani su teistmoodi vaatama spordimaastiku peale? “On küll pannud, sest uurisin asja nii rohujuuretasandil kui võimalik. Ta on tõesti maailmamäng ja ülemaailmne nähtus, sinna kõrvale on raske midagi teist panna. Mulle

oli see avastus, mille peale polnud varem mõelnud ega asja uurinud.” Kas on soov kajastada eetris rohkem jalgpalli? “Tärganud süvahuvi ei lase ma kuhugi ära minna. Huvi mängu kui nähtuse vastu on oluliselt suurem. Tellin jalgpalliraamatuid, loen ajakirju. Ma ei pea oluliseks, et kajastada jalgpalli, aga tegelen asjaga edasi.” Raadiost lahkunud kolleeg Erik Lillo viskas intervjuus ilmselt naljatamisi, et muutus toimetuse jalkafännide seltsis piduriks. Kas jalgpall on raadios hakanud teisi alasid lämmatama? “Ei ole hakanud lämmatama. Minu nägemus on see, et meie noorte jaoks mängib jalgpall nende kujunemiseas tähtsamat osa. Me näeme asju lihtsalt erinevat moodi.” Kas see teeb noori inimesi vaesemaks, et üks ala domineerib? “Aeg on muutunud, sport ei tähenda sedasama mis varem. Võibolla 2030. aastal domineerivad arvutimängud ja seda peetakse siis ka spordiks. Kõik sõltub, mida spordi all silmas peame.” Aga kas jalgpall kuulubki üldse spordi alla? “Eestis kuulub kindlasti spordi alla ja ta pole selliseks omaette nähtuseks saanud. Mulle tundub, et meie spordihuvilised jälgivad kõiki alasid. Vähemalt korvpallihuviline jälgib. Aga tõenäoliselt on jalgpalli- ja automotospordi huviliste seas palju neid, kes jälgivad ainult oma ala.” Millega su jalgpallisüvenemine veel üllatas, mida õpetas? “Sain kinnituse sellele, et kui teha üht nii mahukat asja, peab selle valdkonnaga tegelema iga päev, et end kindlalt tunda ja julgeda rahva ette minna. Jalgpallireporter peaks elama ainult jalka sees ja vaatama kõikide liigade mänge.”

Kuidas vutiväljakul inglaste austust teenida

Kuidas Real Madridi mängija lööki tõrjuda

Lars Hopp

Aiko Orgla

Eesti U15 ja U16 koondise peatreener; EJLi noortetöö juhi abi

Viljandi JK Tuleviku väravavaht

Ühe Inglismaa klubi juures testimisel viibides osalesin hooajaeelses treeningmängus, millest sõltus, kas saan lepingu või ei. Vastane mängis väga inglaslikku jalgpalli, käis halastamatu võitlus ja üksteise verbaalne töötlemine. Duellis vastasmängijaga lõi ta mulle õlaga silma ja haavast hakkas kõvasti verd lahmama. Tahtsin väga seda lepingut saada ja kuigi füsioterapeut ütles, et pean välja tulema, ajasin kõvasti vastu ja viie minuti pärast oli kulm kõvasti kinni seotud ja mina tagasi väljakul. Nende väravavahil ebaõnnestus üks väljalöök, olin keskjoonel vaba ja nägin, et väravavaht on väljas. Lõin otse peale ja sisse. Tegelikult oli haav tilluke, ainult verd tuli palju. Kui kätte väike lõikehaav tuleb, siis ju mängid ka edasi ja pole mingi kangelane. See juhtus 2000. aastal, olin siis 23 ja sellest klubist sai mu teine Inglismaal. Järgmises kohtumises kuulusin juba esindusrivistuse algkoosseisu, kus juures ka selles mängus sain sarnase löögi. Sain nädalaga oma seni ainsad kaks jalgpalliarmi ja teenisin kohe kaasmängijate poolehoiu, sest nad arvavad automaatselt, et oled välismaalasena pehme.

Lasti mind kord elus Eesti U21 koondise eest valikmängus Hollandi vastu mängima. Mäletan, et enne mängu räägiti Hollandi koondises mängivast mehest Royston Drenthe, kelle koduklubiks on Real Madrid. Mängus ma teda tähele eriti ei pannudki ja midagi ohtlikku ta väga ei tekitanud. Teisel poolajal asus ta aga sooritama karistuslööki, mis oli mõni meeter väljaspool 16 kasti. Enne lööki jõudsin veel mõelda, et vaat kui naljakas, kuulus Real Madridi mees keskendub ja asub sooritama pealelööki kellelegi FC Flora duubelvõistkonna väravavahile. Löök tuli tal üsna hästi välja ja oli teel ristnurga poole, kui endale arusaamatul kombel suutsin ma selle nurgalöögiks tõrjuda. Nii veidrat ja kõrget hüpet pole ma suutnud enam kehast välja pigistada. Pärast oli päris huvitav kodus seda mängu videolt vaadata. Enne lööki näidati tükk aega suures plaanis Drenthet ja pärast lööki võeti ka mind korraks kaadrisse ning kommentaator poetas minu suunas mõne kiitva sõna. Kokkuvõttes me küll kaotasime selle mängu 0:3, aga selles mängus võisin ma endaga rahule jääda.

JALKA SEPTEMBER 2010

sina oled kohtunik

Kuidas lahendaksid need 3 olukorda? Jälle pakume lahendamiseks kolm olukorda, mis valmisid kunstnik Mart Vainre ja Eesti Jalgpalli Liidu peakohtuniku ning UEFA kohtunike vaatleja Uno Tutki osavõtul rubriigis “Sina oled kohtunik!”. Külg valmib kõigi osapoolte koostöös. Sina saadad Jalkale kirjelduse mänguolukorrast. Soovitatavalt sellise, mis võiks olla kohtunikule pähkliks, mõne sellise, mida sa oled ise näinud või kogenud, mõne sellise, millele sa ise täpset

lahendust ei oska pakkuda või mille lahendust sa tahaksid kontrollida. Jalka valib neist koostöös Uno Tutkiga välja kolm ning järgmises numbris trükime need ära koos vastustega ning Mart Vainre illustratsioonidega. Saada oma kirjeldus või küsimus aadressile lennart@jalgpall.ee märksõnaga KOHTUNIK. Just sinust sõltub, kui kui huvitavat materjali teised lugeda saavad!

3 olukorda

Meeskond on jäänud oma koduväljakul 0:5 kaotusseisu. Vihased fännid hakkavad seepeale väljakule loopima igasugust sodi. Üks eriti vihane fänn aga lennutab väljakule põleva ilutulestikuraketi, mis lendab juhtiva meeskonna väravavahi peast napilt mööda. Väravavaht aga kukub pikali ja paneb käed näo peale, et kohtunik arvaks, et rakett lendas talle otse näkku. Kohtunik oli selles olukorras seljaga. Sellegipoolest annab ta väravavahile õiguse karistuslöögiks. Vihased kaotajad aga hakkavad kohtunikuga vaidlema, misjärel näitab kohtunik mitut kollast ja punast kaarti. Kas peaks toimuma karistus- või vabalöök? Kas kohtunikul on õigus kaarte jagada, kuigi ta oli olukorras seljaga? (Küsija ei soovinud oma nime avaldada)

Uno Tutk: Kohtunik ei saa anda väravavahi kasuks karistuslööki, seda ei luba reeglid, seega ei saa tekkida variante kollaste ega punaste kaartide näitamiseks. Küll saab aga kohtunik mängu peatada ja kui tema arvates on mänguvälised asjaolud ohtlikud mängijaile, võib ta mängu üldse katkestada. Jällegi on tegemist mänguvälise sekkumisega ja igal juhul jätkuks mäng kohtuniku palliga,kui ta ei olnud enne katkenud mingil muul moel. Nüüd küsimus, kas kohtunik võib anda kollaseid või punaseid kaarte, kui moment toimus tema selja taga. Vastus on jah, kui ta saab vastavasisulist abiinfot oma abikohtunikelt või neljandalt kohtunikult, kes seda momenti ehk siiski nägid. Edu kõigile küsimuste nuputamisel!

Uno Tutk: Üldiselt on reeglites kirjas, et kui väljakul on mingeid mänguväliseid esemeid, olendeid, peaks kohtunik mängu peatama, eemaldama selle väljakult ning sellisel juhul jätkuks mäng kohtuniku palliga (rahvakeeli ka pooleks pall). Alati peab loomulikult arvestama võimaliku edu lubamist, sest muidu tekib igasuguseid variante väljastpoolt mängu tahtlikuks peatamiseks. Sebastian on muidugi konstrueerinud parajalt keerulise situatsiooni, sest õhupall võib ju tõesti juhuslikult väljakule sattuda. Aga proovige keegi õhupalliga tabada liikuvat sihtmärki – suhteliselt teoreetiline variant.

Väravavaht teeb lootusetust olukorrast suurepärase reaktsioonitõrje. Puurilukk kukub pikali ja pall lendab uueks võimaluseks vastase ründaja poole, kes on kahe kaitsja vahelt välja pugemas. Mõlemad kaitsjad üritavad teda takistada, hilinevad ja astuvad teine teise ründaja jala peale, mille tulemusena ta pikali lendab. Mida teha?

Uno Tutk: Kui viga oli karistusalas, siis järgneb penalti, kui väljaspool, siis karistuslöök. Kui oli tõenäolise väravasaavutamise võimalus, võib ka punane kaart lisanduda. Ilmselt on küsimuse mõte, kas saab mõlemat kaitsjat karistada, kui nad tegid samal ajal vea. Siin on vastus, et ühes momendis kahte

Ründaja läheb üks ühele vastasmeeskonna viimase kaitseliini mängijaga, väljakule on lennanud õhupall ning see jääb täpselt ründaja ja kaitse vahele, kaitsja näeb võimalust ja lööb õhupalli täpselt ründajale näkku, kuna ründaja on väga tehniline ning kiire ja tõenäoliselt poleks ta suutnud teda muudmoodi peatada. Ründaja saab õhupalliga vastu nägu ja sekundiks ei näe enda jalge ees palli ning kaitsja suudab õige palli ära lüüa. Kuidas käituda? Aitäh küsimuse eest Sebastian Keinastile

2010 SEPTEMBER JALKA

mängijat ei karistata. (Kuigi ka siin võiksin konstrueerida situatsiooni, kus üks mängija näiteks hoiab vastast ebasportlikult särgist – kollane kaart ja teine sooritab samal ajal jõhkra ja jõulise ründe – punane kaart).

siit ja sealt

kuu

Eesti kohtunikud on hinnas: 3. septembril vilistab brigaad Hannes Kaasiku juhtimisel U21 EM valikmängu Saksamaa – Põhja-Iirimaa ja 7. septembril Kristo Tohveri brigaad U21 EM valikmängu Norra – Küpros. Uno Tutk on kohtunike (väljakukohtunik Terje Hauge) vaatleja 3. septembril EM valikmängus Belgia – Saksamaa.

kuu

Õhtuleht propageerib seadustele vilistamist, mõnitades oma kohust täitvaid turvamehi ja nõudes, et need laseks lapsed koos võileibadega staadionile, kuigi see on keelatud. Õhtuleht kritiseerib jalkaliitu, et EM-valikmängude ajal ei müüda staadioni lähistel õlut, kuigi see on UEFA ja FIFA poolt keelatud.

Kas Andres Operi koondisekarjäär on läbi? Kas vormist väljas vanameister leiab piiri taga tööd palga eest, mida ta arvab end väärt olevat?

Pärnu Summer Cupil võidutsesid eestlased Juuli esimesel neljal päeval toimus Pärnu, Paikuse ning Sindi staadionitel kaheksas rahvusvaheline noorteturniir Pärnu Summer Cup 2010. Seekord võttis traditsionaalsest noorteturniirist osa 96 võistkonda Eestist, Lätist, Leedust, Soomest, Venemaalt ning Ukrainast. Soojadel suvepäevadel olid mängud tulised ning haaravad, kuid mängude vahele jagus osavõtjatele ka vaba aja üritusi. Turniiri raames toimus esimese päeva õhtul avarongkäik, mis lõppes kesklinnas piduliku avamisega ning väikese kontserdiga. Reedel ja laupäeva õhtul keskenduti MM-veerandfinaalide vaatamisele ning pühapäeval lõppes turniir autasustamistseremooniaga. Ligikaudu 1500 osalejat andsid endast maksimumi ühtekokku 302 mängus, mida jälgis tuhatkond isa-ema, õde-venda, vanavanemat ja muud jalgpallihuvilist. Korraldaja Verner Uibo sõnul võib 2010. aasta turniiri lugeda kordaläinuks, sest ilmad olid ilusad, staadionite kvaliteet parem kui varasematel aastatel ning mängud tasavägised. Paljudelt võistkondadelt tuli positiivset vastukaja, kuid loomulikult on ka neid kitsaskohti, mida tuleb parandada. “Töötame endiselt aktiivselt turniiri kvaliteedi kasvatamisel, sest just kvaliteet on see, mida pakkuma peame,” räägib Uibo. “Üritame kaasata atraktiivsemaid välisvõistkondi, sel aastal olid näiteks uuteks külalisteks meie lõunanaabrid lätlased. Ka korraldusliku poole pealt on kohti, mida parandada, ning oleme saanud osalejatelt väga tänuväärset tagasisidet. Olen kindel, et järgmistel aastatel turniiri areng ei peatu. Tahan tänada kogu korraldusmeeskonda ning toetajaid, kes turniiri õnnestumisele kaasa aitasid.” Kokku selgitati võitjad 8 erinevas vanuseklassis ning allpool tabelis on toodud vanuseklasside kaupa paremusjärjestus ning parimad mängijad. Pärnu Summer Cup 2011 toimub 30. juunist kuni 3. juulini, täpsem informatsioon järgmise aasta turniiri kohta ilmub õige pea aadressil www.summercup.org.

Koht

... Meistriliiga klubi (Paide, Levadia ja Lootus) kukkus karikavõistluste 1/32finaalis välja. Samapalju kübaratrikke on teinud kuues mängus taas Flora eest mänginud Sander Post.

250

... peamiselt kohalikest venelastest huvilist kogunes jälgima Moskva Spartaki treeningut 9. augustil Kadrioru staadionil. Spartak oli Eestisse põgenenud Moskvat kimbutava kuumuse ja Venemaa metsapõlengute tekitatud ohtliku vingugaasi tõttu.

1500

... inimest osaleb tänavu esimest korda korraldatud Rahvaliiga võistlustel.

JALKA SEPTEMBER 2010

Võistkond

Vanuseklass: 1994 ja hiljem sündinud poisslapsed 1. koht PJK/Vaprus 2. koht FC Flora 3. koht Slavutits 1994 Vanuseklass: 1996 ja hiljem sündinud poisslapsed 1. koht Pärnu JK Vaprus 2. koht Nõmme United 3. koht Pärnu JK Vanuseklass: 1997 ja hiljem sündinud poisslapsed 1. koht FC Flora 2. koht FC Kotkas 3. koht Pärnu JK Vanuseklass: 1998 ja hiljem sündinud poisslapsed 1. koht Nõmme United 2. koht FC Levadia 3. koht PePO Vanuseklass: 1999 ja hiljem sündinud poisslapsed 1. koht Pärnu JK 2. koht EPS Harhauttajat 3. koht Nõmme Kalju/Tallinna Kalev Vanuseklass: 2000 ja hiljem sündinud poisslapsed 1. koht Honka Pantterit 2. koht Honka Mustat Skorpionit 3. koht Pärnu JK Vanuseklass: 2001 ja hiljem sündinud poisslapsed 1. koht Pärnu JK Vaprus 2. koht Martin Reimi JK 3. koht Nõmme Kalju I Vanuseklass: 1995 ja hiljem sündinud tütarlapsed 1. koht Pärnu JK 2. koht TiPS 2 3. koht FC Kuusysi

Riik

Parim mängija

Eesti Eesti Ukraina

Kristen-Taavi Ilves Silver Saluste Maksim Suhhatšov

Eesti Eesti Eesti

Ott Midenbritt Henrik Kummer Casper Lohk

Eesti Eesti Eesti

Teet Kaasik Marko Jagor Kermo Hunt

Eesti Eesti Soome

Karl-Aleksander Kivimägi Martin Nõukas Mikko Tielinen

Eesti Soome Eesti

Mirko Mardiste Toomas Demetjeff Gregor Märdma

Soome Soome Eesti

Aleksi Wahlman Niklas Hakkila Andreas Kallaste

Eesti Eesti Eesti

Märt Tammearu Ragnar Pupell Oskar Miller

Eesti Soome Soome

Maarja Virula Mimmu Korvenpää Erika Nykanen

siit ja sealt

Herol Riiberg Barcelonas arvel

nii nad

MM-võistluste viimasel nädalal viibis FC Barcelona noorte talentide treeningutel 13aastane Herol Riiberg. Erinevates vanuseklassides olid kokku tulnud poisid üle Hispaania. Herol oli 1997. aastal sündinute grupi 14 poisi hulgas ainus välismaalane. Ainult hispaanlastele nimetatud treeninglaager mõeldud oligi, aga eestlasel õnnestus ülevaatusele saabuda tänu Eesti Jalgpalli Liidu presidendi Aivar Pohlaku sidemetele. Sõitu rahastaski Eesti Jalgpalli Liit. “Hommikuti kestis treening poolteist tundi,“ rääkis Herol Riiberg. “Õhtul mängisime seitse seitsme vastu. Kolm päeva oli meiega ka põhimeeskonna ründaja Bojan Krkic.” Heroliga oli kaasas ka isa Raivo Vaga, kes jalgpalliringkondades on rohkem tuntud kui Jokker, kes veab aastaid Raasikul jalgpalliklubi Joker. “Ega mind treeningutele ligi lastud, aga mul õnnestus ikkagi võrkaia tagant piiluda ja pilte teha,“ rääkis Jokker. “Silma jäi treeningute suur intensiivsus: lühike barcelonalik sööt ja vabanemine. Nõuti ühte puudet, tempo oli kõrge ja uimerdamist polnud. ” Herol, kes on maast madalast silma paistnud hea tehnikaga, sai hästi hakkama ja lahkumisel moodustasid poisid tema ümber ringi, skandeerides Heroli nime. Treeninguid külastas ka kohalik televisioon ja Herol oli kaadris koos Krkiciga. Herol lõi poiste omavahelistel turniiridel enim väravaid (12) ning tõusis Jokkeri sõnul grupi liidriks. “Tagasiside Barcelonast oli selline, et tehniliselt on Herol sama hea kui mis tahes argentiinlane või brasiillane samas vanuses,” kommenteeris Aivar Pohlak. “Aga mahajäämus on kehalises arengus. Barcelonast öeldi, et tehke kaks aastat tõsist tööd ja tulge siis uuesti. See muuseas on järjekordne näide, et müüt eestlaste kehvast tehnikast pole õige. Meie nõrk koht on füüsiline ettevalmistus.” Barcelona on olnud kitarrimängu ja näitlemist harrastava Heroli suur lemmik olnud juba 2006. aastast, kui Meistrite Liiga finaalis hiilgas Ronaldinho. Nüüdseks on klubi Heroli jaoks tähtsam kui üksikud mängijad. Ta vaatab telerist Barcelona iga mängu Hispaania meistrivõistlustel. “Barcelona mäng on ainus, mida mul lubatakse ka hilja öösel vaadata,” ütleb Herol, kes jälgib satelliitkanalite vahendusel ka teiste, sealhulgas Lõuna-Ameerika riikide meistrivõistluste mänge. Itaalias on tema lemmikuks näiteks AC Milan. Aga ta lisab siiski: “Inglismaa ei huvita mind üldse. Mulle meeldivad lühike sööt ja tehnika.” Eestis mängib Herol Riiberg Tallinna Kotkases (FC Jokeris temaealiste meeskonda pole), kuigi tõenäoliselt läheb sügisest üle FC Florasse. Ta osaleb ka Eesti Jalgpalli Liidu korraldatud talenditreeningutel.

“Vastus on juba teada, selle andis jalgpalli MM: Prantsuse koondise viimase mängu aegu Lõuna-Aafrika Vabariigi vastu ootas kolm neljandikku prantslastest Prantsuse võistkonna kaotust. Seesama koondis, keda reklaamiti kui integratsiooni musterprojekti, osutus libaintegratsiooni krahhiks.” Lauri Vahtre sellest, kui Eesti koondised koosneks eranditult mustanahalistest, eesti keelt mitte valdavatest muhameedlastest

ütlesid

Indrek Schwede Foto: erakogu

“Nii võimegi tõdeda, et ehk vaid tippjalgpall oma mängijate eest makstavate uskumatult suurte summadega on veel see, mis suudab praegu noori materiaalselt motiveerida sportlaseteele asuma.” Sulev Valner “Tundsin, et muutun selles jalgpallifännide seltskonnas juba piduriks.” Pensionile siirduv raadiohääl Erik Lillo oma töökohast Eesti Raadios “Eks igas võistkonnas on pingeid ning jalgpallitreeneri amet ongi selline, et kohvreid ei saa ühes kohas täiesti lahti pakkida.” Marko Kristal “Meil on ju suurepärased väljakud, blondid sekretärineiud, suurepärased treenerid.” FC Flora peatreener Martin Reim olukorrast klubis “Tabeli alumise otsa meeskonnad on ikka päris jõulised – ragbist või Ameerika jalgpallist eristab seda kõike vaid see, et pall on ümara kujuga.” Raio Piiroja Norra I liigast “Pinge meie vahele tekitas tema eelmine naine. Operi endaga pole vähemalt minul mingit vimma.” Aivar Pohlak suhetest Andres Operiga “Märtsist kuni novembrini on igal nädalal nagu Tartu maraton. ” Mihkel Uiboleht tsiteerib Tõnu Sirelit, kelle sõnul osaleb iga nädal Eesti eri liigades umbes 7000 inimest

Herol Riiberg koos Barcelona tähe Bojan Krkiciga.

“Treenerivahetus ei olnud üllatav, sest tulemused Eesti meistrivõistlustel on nigelad. Ootamatu oli aga see, et seda kohta pakuti minule.” Levadia uus peatreener Aleksandr Puštov

2010 SEPTEMBER JALKA

1-teist mõtet

Õiglase ime tunnistajad

len kogu aja kartnud, et ükskord saab see Eesti sajaprotsendiline punktivõtt kääbusriikide vastu otsa. Me pole ju 18 aasta jooksul punktipoegagi ära andnud Andorrale (võitnud 18), Fääri saartele (9 – üks mäng veel varuks), Liechtensteinile (6) ega Luksemburgile (6). Me oleme alates 1992. aastast võitnud EM- ja MM-valikmängudelt 65 punkti ja nendest 39 on tulnud kääbustelt! Aga lõputult ei saa see ju kesta. Ka meie peame tõenäosusteooria kohaselt väikestele punkte kaotama, nagu me endiselt hammustame neid endast tugevamatelt. Ei saa olla, et pisike Andorra on võitnud Valgevenet, Makedooniat, Albaaniat, viigistanud Soome, Armeenia, Aserbaidžaani, Hiina ja teistega, aga Eesti jätkab nende vastu sama raudkindlalt nagu seni – 9 mängu, 9 võitu!

“

„

Asi on ikka päris paha, kui Eesti isegi Fääri saari ei alahinda! Eks selline hämmastav seeria koos kõigest sellest tulenevaga pesitseb ka mängijate peades. Ühest küljest annab see enesekindlust. Me teame, et me oleme suutelised need punktid võtma ja et me oleme seda seni alati teinud. Aga teisalt ähvardab meid vastaste alahindamise oht, vaatamata sellele, et sõnades seda eitatakse. Vastase alahindamine pesitseb sageli alateadvuses – arvad küll, et lähed täie motivatsiooniga peale, aga seal sügaval sisemuses on teadmine, et oled üle ja küll 90 minuti jooksul ka paremus väravateks vormub. Selle alahindamise jutu võttis humoorikalt kokku jalgpalliajakirjanik Andres Must: “Asi on ikka päris paha, kui 8

JALKA SEPTEMBER 2010

Eesti isegi Fääri saari ei alahinda!”. Sealjuures kipub “favoriit” Eestil nagu ka teistel meiesarnastel ununema lihtne tõsiasi: Fääride (Andorra, Luksemburgi jne) jaoks oleme meie ju igati jõukohased vastased ja just meilt on planeeritud punkte röövida. Samamoodi vaatame ju meie Euroopa keskmike suunas ja tahame kas või olemasolevas tsüklis punkte saada Sloveenialt ja Põhja-Iirimaalt, aga ka Serbialt ja kriisis vaevlevalt Itaalialt. Aga kõigi nimetatute jaoks oleme ju täiesti stiilipuhtad lüpsimasinad, mis peavad vastastele tootma maksimaalsed 6 punkti. EM-valiksarja avamängus Fääri saarte vastu oligi see juhtumas. Üksainus kaotatud õhuvõitlus, sealt sündinud võimalus vabalt peale lüüa ja Fäärid juhtisid 1:0. Kõik, mis meie mängijad enne mängu rääkisid, kippus viltu minema. Piiroja näiteks sisendas, et kui 60minutilise mängu järel pole skoor avatud, peab rahulikuks jääma, sest just siis hakkab vastastel väsimus välja lööma ja väravavõimalused hakkavad tulema. Tegelikult oli skoor selleks ajaks juba avatud, kuid hoopis Fääride poolt ja väravavõimalusi suutis Eesti 90 minuti jooksul luua kasinalt. See, mis juhtus üleminutitel, oli õiglane ime. Ime selles mõttes, et väravad löödi üleajal. Õiglane selles mõttes, et oldi ründavad ja vastasest paremad. Samasugust õiglust on omal nahal sageli kogenud ka meie koondis, kui pärast vaprat võitlust murdutakse lõpuhetkedel endast tugevamale vastasele. Küll on siis kahetsemist ja tagantjärele tarkust, aga vastase poole pealt vaadatuna on enamasti tegemist õiglase võiduga – sest nad olid ju tõepoolest paremad! Väikeste õnneks peab tugevam paremuse maksma panema siiski väljakul, mitte riietusruumi mängutahvlil ega

ajaleheintervjuus. See annab meile šansi ka Itaalia vastu. Kuigi võit Fääride üle kujunes sedavõrd napikaks, võib see eelseisvaid mänge silmas pidades tulla meile koguni kasuks. Esiteks andis see tohutu emotsiooni nii mängijaile kui ka publikule. Teiseks kasvatas enesekindlust – oma taseme mängime ikkagi välja. Kolmandaks tekitas võit sportliku paralleeli – Fäärid ei pidanud meie survele vastu, nad ei suutnud üllatada, aga nüüd vaatame, kuidas suudame samasuguse ülesande lahendada meie Itaalia vastu! Kui lisame siia saapamaa jalgpallikoondise mõõnaperioodi, millele loodetakse lõpp teha just Tallinnas, saame päris intrigeeriva olukorra. Mõistagi on Itaalia poolt kõik selge – Eestis võetakse 3 punkti mis tahes mänguga lihtsalt ära. Muu stsenaarium oleks mõeldamatu. Aga meie vaatevinklist on aeg parim võimalikest, et võita punkt või kolm Itaalialt. Me oleme saanud Fääri-mängust hea laengu ja meil pole midagi kaotada. Me saame õppida Fääride vigadest – kui 90 minutit on mängitud, pole kohtumine veel lõppenud. Kui me 11. augustil olime Lillekülas õiglase ime tunnistajad, siis 3. septembril lootkem lihtsalt imele – jalgpallis neid aeg-ajalt juhtub. Aga kõik need imed toetuvad ühele möödapääsmatule vundamendile: ise peab ka mees olema.

Indrek Schwede JALKA peatoimetaja

Ligi 170 sihtkohta kõikjal Euroopas! Moskva - 4 korda nädalas Kiiev - 3 korda nädalas Peterburi - 6 korda nädalas London - 2 korda nädalas Kopenhaagen- 19 korda nädalas Stockholm – 22 korda nädalas Oslo – 8 korda nädalas Amsterdam - 6 korda nädalas Vilnius – 14 korda nädalas

hind alates 1552.-* hind alates 1439.-* hind alates 1527.-* hind alates 1239.-* hind alates 1239.-* hind alates 1239.-* hind alates 1239.-* hind alates 1239.-* hind alates 1219.-*

Sinu teekond algab siit: www.estonian-air.ee

* Lõplik ühe suuna hind algusega Tallinnast, ostes pileti Estonian Airi kodulehelt. Hinnale ei lisandu varjatud tasusid ja makse. Kohtade arv on piiratud. Kui te ei leia sobiva hinnaga piletit, palun muutke lennu kuupäevi.

2010 SEPTEMBER JALKA

meistriliiga

Hakola, Nunes ja kahuriliha

Viimase viie aasta jooksul on Meistriliigas pallivate välismaalaste hulk kahekordistunud, kuid keskpärasuse rõhuvast enamusest on välja paistnud vaid paar meest – Juha Hakola ja Felipe Nunes, kes on andnud siinsele vutielule juurde rohkem kui lihtsalt värvi. Lennart Komp

JALKA SEPTEMBER 2010

2005 2006 2007

Välismängijad kodakondsuse 30 25

20 15 10

9 3

Valgevene

2006. aastal Tallinna Tehnikaülikooli õppima tulnud ja kaasmaalase Pasi Rautiaineni juhendatud Florasse läinud Hakola arenes nõudliku juhendaja käe all siin jalgpalluriks. Tasuks 2007. aasta parima Meistriliiga mängija auhind ning aasta hiljem leping Hollandi klubilt Almelo Heracles. “Hakola oli nagu tuhkatriinulugu,tuli siia õppima, oli alguses väike ja väle, aga vaata milliseks ägedaks ääreks lõpuks sai,” kiitis ka Sarap. “Kuidas tema enesekindlus kasvas, näitab, kui oluline on,

Brasiilia

Hakola tuhkatriinulugu

Läti

Ja on ka. Nii Igor Prinsi, Sergei Ratnikovi kui ka Aavo Sarapi esimeseks valikuks osutus aastatel 2007-2008 FC Flora äärel tuuseldanud soomlane Hakola ning 2008. aastal Kaljuga kõrgliigasse tõusnud ja suvel Levadia mängijaks saanud Felipe Nunes. “Tunnen Eesti jalgpalli väga hästi ja ainult Hakola on olnud selline, kes on olnud kohalikest üle. Nunes ka. Kõik,” lausus Ratnikov. “Hakola puhul oli näha, et seda poissi ootab suur klubi.”

Ukraina

„

Väismängijad Eesti Meistriliig

Leedu

“

Kui tahta impordi abil meistriks tulla nagu Sillamäe, tuleks paar astet kõrgema klassiga mehi tuua. Sellistele tuleks juba korvpalluri palka maksta.

millise treeneri alla satud.” Jonatan Johanssoni kombel Florast tippliigasse lennanud Hakola, töökas ja tagasihoidlik soomlane, alustas uut hooaega Hollandis Willem II meeskonnas. Suvel vahetas klubi ka Nunes, kolides Hiiult Maarjamäele ja Levadiasse. Vaieldamatult andekas brasiillane on oma trikimeisterlikkuse kõrval tutvustanud ka oma staariomadusi. Viimased, tõsi, ei ole tal takistanud Meistriliiga märkimisväärsemaid mehi olemast. “Felipel oli eelmine hooaeg väga hea ja ta paistis teiste Kalju välismaalaste seast selgelt silma,” ütles Prins. “Kaljus oli ta liider ja ta tunnetas seda, Levadias on ta väravaid löönud ning oma osavuse ja tehnikaga meeskonda aidanud, kuid liidriomadused pole nii palju silma paistnud.” Sarap ja Ratnikov tõstsid tänavusest hooajast esile ka Flora järgmist soomlast Valeri Minkeneni. Esimese sõnul on tema tugevuseks professionaalsus ja meeskonna heaks töötamine, teine nimetas mängu avamise võimekust. “Minkenen on olnud Flora jaoks üks olulisemaid lülisid, kuid saab näha, mis temast järgmisel aastal tuleb,” ütles Sarap. Ehkki ka Nikita Andrejevil, endisel levadialasel, on Venemaa kodakondsus, ei soostunud treenerid teda kui siin mängijaks sirgunud meest välismaalaste kilda nimetama. Hea ja keskmise vahele liigitusid ka Aleksei Naumov, Tomi Saarelma, Dmitri Lipartov, Tomas Rimas, Vitoldas Cepauskas ja mõned veel, kuid paraku tuleb tõdeda, et enamjaolt on tegu keskpäraste mängijatega, augutäitega, kui soovite. “Eestisse ei ole mõtet tuua äärekaitsjaid, nendele positsioonidele peame ise mängijaid kasvatama,” lausus Ratnikov. “Olulisteks lülideks edurivisse, kesk-

Venemaa

alka luges kokku ja sai hooajast 2005 augusti keskpaigani Eesti Meistriliigas mänginud välisriigi passiga jalgpallurite summaks 121 (vt graafikut). Täpselt 11 algrivistuse jagu. Piisavalt, et sellest seltskonnast võiks olla keegi, keda märkimisväärsena esile tõsta.

Norra, Rootsi, Suurbritannia, Kamerun, Maroko, A olnud esindatud ühe mängijaga.

meistriliiga väljale ja keskkaitsesse on ainult mõtet väljast mehi tuua. Võitlejaid on meil küll, loojaid oleks vaja.” Võõrmängijatele on traditsiooniliselt toetunud Narva Trans. Kireva seltskonnaga on siinset vutipublikut rõõmustanud ka Kalju, kuid nemad on

tänavu otsustanud kohalikke mehi üles kasvatada. Tartu Tammeka jäi mullu püsima tänu hooaja teiseks pooleks sisse toodud abijõule, ent talve nad üle ei elanud. Tänavune hooaeg on näidanud, et ka Emajõe Ateena kasvandikega võib keskmike sekka tõusta. Konkurentsitu importija on alles kolmandat hooaega Meistriliigas palliv Sillamäe Kalev, kelle ridadest on läbi käinud koguni 22 võõramaalast. Olulise mõjuga meeskonna edule, veel enam liiga tasemele, on olnud vähesed.

Leping meelitatakse valega

“Välismaalaste protsent pole nii suur, et liiga taset üles või alla liigutada, kuid tundub, et mõned klubid arvestavad ühe hooajaga,” ütles Prins. “Igal välismaalasel on teatud omadused ja pingile istuma neid ei võeta.” Mullu mängis Meistriliigas 38 välispassiga mängijat, Eesti kodakondsusega või kodakondsuseta pallureid oli 244. Neist Andrejev püsis vaatamata suvel Hispaaniasse siirdumisele väravaküttide edetabelis kolmandal kohal, kohe Nunese järel. Ka tugeva vasaku jalaga Naumov mahtus esikümnesse. Augustis, kui Flora mängis Sillamäe vastu, istus Naumov pingil, samas paar aastat varem just Florasse siirdunud Aleksei Jahhi-

gas 2005-2010

43 38

2008 2009 2010

Välismängijad klubide kaupa 2005-2010

e järgi 2005-2010

Soome

Saksamaa

Gruusia

Itaalia

Portugal

Armeenia

Allikas: Heigo Niilop; Eesti Jalgpalli Liit

Austria, Kreeka, Elevandiluurannik ja Mehhiko

Sillamäe Kalev Narva Trans Nõmme Kalju FC TVMK FC Levadia Tartu Tammeka FC Lootus Lasnamäe Ajax Tallinna Dünamo Pärnu Vaprus Tartu Merkuur/Maag FC Flora Tartu Maag Tammeka JK Tallinna Kalev FC Kuressaare FC Valga Warrior

22 21 14 11 10 8 8 6 6 6 4 4 2 2 1 1

movitšist ei pääsenud Kalevi leegionärid kuidagi mööda. Sarapi arvates võib kohaliku noormängija palk koos kasvatajarahaga kokku välismängija värbamisest kulukamgi olla. Rohelise ja aeg-ajalt vastasele kingitusi tegeva nooruki asemel kogenuma ja stabiilsema keskpärasuse värbamine võib olla küll lühinägelik, kuid siiski kiire ja kokkuhoidugi toov lahendus. “Enamasti on siia toodud siiski vaid suhteliselt halli massi ehk nn kahuriliha. Eksivad vähem kui noored poisid, aga midagi erakordset neilt kah oodata pole. Kui tahta impordi abil meistriks tulla nagu Sillamäe, tuleks paar astet kõrgema klassiga mehi tuua. Sellistele tuleks juba korvpalluri palka maksta,” sõnas Sarap. “Praegu on neil ehk rutiinne kindlus, kuid noor poiss võib paari aastakesega kohatäite-leegionärist selgelt üle kasvada. Ei tule nagu ette, et meil siin näiteks Tarmo Kingist, Sander Purist või Mihkel Aksalust säravamaid mehi oleks käinud.” Et piiri tagant mängijate palkamine on riskantne äri, kus tehtud investeeringu võib korstnasse või hoopis Leetu kirjutada, kui leegionär on just sealt kandist pärit, on tõestanud tänavune Sillamäe poliitika. Samalaadne kogemus on ka mullu Transi juhendanud Ratnikovil. “Oluline on motivatsioon inimesena ja tahe meeskonda vedada,” ütles Ratnikov. “Meie ei saa lubada paariks nädalaks testimisele kutsumist, seetõttu olen ka mina vigu teinud. Eelmisel suvel oli üks mängija, kes tuli meile (Transi – toim) suvel, andis mõne päeva jooksul endast kõik. Ühe mängu tegi hästi, oli kiiresti abijõudu vaja, sai lepingu. Pärast tuli välja, et tal on juba pikemat aega vigastus.” Üks on, kui palka nooliv pallur valuvaigistite toel ennast üheks mänguks kokku võtab ja seeläbi lepingut teenida loodab, hoopis teine, kui selline mees kuritegelikku minevikku varjab, nagu möödunud talvel Levadias end näidanud ungarlane Balasz Horvath. Nii tasub teise ešeloni leegionäride palkamisel iseäranis valvas olla ja väärt mehe leidmise üle õnnelik olla. Ometi jääb faktiks, et siinseid, kodus kasvatatud andeid suudavad üle mängida vähesed. 2010 SEPTEMBER JALKA

meistriliiga meistriliiga

PUBLIKU EDETABEL

1. Tallinna FC Levadia

73:11

2. Tallinna FC Flora

62:22 60

3. Narva JK Trans

50:21

4. Nõmme JK Kalju

5. JK Sillamäe Kalev

6. Tartu JK Tammeka

7. Viljandi JK Tulevik

8. Kohtla-Järve FC Lootus 26 9. FC Kuressaare 10. Paide Linnameeskond

43:27

58:34

39:43 33

21:44

17:70

18:68

17:58

1. Levadia Selline on publiku edetabel pärast 26. vooru, kusjuures esimene tulp 2. Flora näitab pealtvaatajate koguarvu selle meeskonna mängudel ja teine 3. Kalju 4. Sillamäe keskmist arvu. Kuna Floral on vähem mänge peetud, juhib publiku 5. Tammeka ta sisuliselt ka publiku edetabelit. 6. Trans Kaks esimest rebisid end teistest 7. Lootus lahti aga tänu traditsioonilisele Levadia korraldatud suurmängu8. Tulevik le. Kokku on käinud Meistriliigat vaatamas 21 717 inimest, üht mängu 9. Paide keskmiselt 174 (eelmisel aastal 194). 10. Kuressaare

sümboolne 11

Augustikuu koondise formeerisime 24.–26. vooru mängude põhjal. Nagu ikka, on tegemist just nimelt sümboolse koondisega ja väiksed positsiooninihked mängijate asetuses lubatud. Võrreldes eelmise kuuga on oma koha säilitanud Sander Post edurivis ja Felipe Nunes poolkaitses, aga seekord on brasiillane paremalt äärelt nihkunud keskele. Pärast väikest pausi on oma koha paremal äärel kaitses sisse võtnud Gert Kams. Taijo Teniste on aga liikunud tagarivist äärepoolikusse.

Aleksandr Dubõkin Sillamäe

Markus Jürgenson Flora

Peatreener: martin reim Flora

JALKA SEPTEMBER 2010

282

7297

304

4485

187

4162

1 73

3820

153

3673

141

3571

137

3120

120

3073

128

2893

116

väravakütid

Meistriliiga augustikuu

taijo teniste Levadia

7340

15 - Juri Jevdokimov 14 - Tarmo Neemelo 12 - Sander Post

(Nõmme JK Kalju) (Tallinna FC Levadia) (Tallinna FC Flora)

10 - Marius Bezykornovas 10 - Vitali Leitan 9 - Albert Prosa 9 - Konstantin Nahk 8 - Ingemar Teever 8 - Nerijus Vasiliauskas 8 - Felipe Nunes

(Narva JK Trans) (Tallinna FC Levadia) (Tartu JK Tammeka) (Tallinna FC Levadia) (Nõmme JK Kalju) (JK Sillamäe Kalev) (JK Kalju/FC Levadia)

Sander Post Flora

siim tenno Tammeka

felipe nunes Levadia

stanislav Kitto Trans

martin kaalma Levadia

igor morozov Levadia

tõnis kaukvere Kalju

gert kams Flora

mängija luubi all

Ken Kallaste Nõmme JK Kalju ja Eesti U21 koondise kaitsja Ken Kallaste (22) mängijaomadusi hindavad Eesti koondise peatreener Tarmo Rüütli, U21 esinduse loots Frank Bernhardt ja JK Kalju juhendaja Karel Voolaid. Õhuvõitlus Karel Voolaid: Hüpe on võimas, ajastus ja palli peale minek vajab kogemust, et olukordi paremini hinnata. Võimed on head ja lubavad kõrgel võidelda. Olukordadesse läheb julgelt, kuid mõnikord võiks rohkem kaaluda, kas ja kuidas võitlusse minna.

Tugevus

Foto: Lembit Peegel

Väljaku nägemine Frank Bernhardt: Minu meeskonnas mängib äärekaitses. Mängu lugemine, ajastamine ja sööduleidmine on korralikud, samuti mõistab õigel ajal mööda äärt üles tõusta. Surub ka rünnet tugevamaks ning kui kaitses vaja, jõuab kiirelt tagasi. Kui teab oma positsiooni ja on seal tegutsemiseks juhised saanud, siis täidab oma ülesandeid korralikult.

Tarmo Rüütli: Kallaste puhul üks selliseid silmatorkavamaid külgi, hästi seisab maas. Tugeva kehaga. Frank Bernhardt: Konditsioon on hea. On jõudu, keha ja lihaseid, kuid arenemisruumi on samuti.

Mootor Tarmo Rüütli: Oma vanuse kohta pole viga. Kindlasti läheb paari aasta pärast tugevamaks.

Sisu Tarmo Rüütli: Väga hea võitlusvaim. Hasartne, sulab mängu. Mängudes ei ole selline kohmetu kohaotsija. Karel Voolaid: Võitlusvaim on väga kõva ning suudab ja tahab end igaks mänguks ja olukorraks kõrgelt motiveerida. Mõnes vastastes siiski ei näe nii suurt väljakutset, mistõttu on kohati tegu, et täisvõimsusega tegutseda.

Liikuvus Karel Voolaid: Väga hea. Ei ole väga palju käpuli ja suudab suure kiiruse pealt palli vallata. Frank Bernhardt: Üks tema tugevaid külgi. Kiirus, mille pealt suudab tegutseda, on väga suur.

Tahe Kiirus Karel Voolaid: Kiiruslikud näitajad on head, kiire mõtlemine, kiired sammud. Ei ole maailma kõige kiirem, aga üle keskmise. Frank Bernhardt: Kiire mängija. U21 koondises on kiiruse poolest esimese viie seas.

Jalategevus

Ken Kallaste

Karel Voolaid: Väga heaks mängijaks saamise oskused, tehnika ja löögiarsenal on olemas, kuid alati ei avaldu need stabiilselt. Mõni tsenderdus või löök võib untsu minna. Samuti on vaja kogemusi, et hindaks õigesti, millal peale vajutada ja tsenderdada. Peamine, et ta suudaks end motiveerida maksimaalselt tegutsema ja leiaks mängudes väljakutset, see tõstaks kõikide elementide kvaliteeti tunduvalt.

Tarmo Rüütli: Tema taha ei jää midagi, pole laiskvorst ning on hingega asja kallal. See on külg, mis võimaldab tal heaks mängijaks saada.

Sünniaeg: 31.08.1988 Klubid: Valga Warrior, FC Flora, Nõmme Kalju Treenerid: Viktor Rebrov, Priit Adamson, Priit Tomingas, Zaur Tšilingarašvili, Karel Voolaid, Ivo Lehtmets, Janno Kivisild, Pasi Rautiainen, Tarmo Rüütli, Frank Bernhardt

2010 2010 SEPTEMBER SEPTEMBER JALKA

13 13

noortekoondised

Eesti U-ime läbi tulemuste prisma Eesti noortekoondiste edu viimastel aastatel võib nimetada omamoodi U-imeks, mille üheks arhitektiks on sakslane Frank Bernhardt. Vaatame natuke noortekoondiste tulemusi läbi kahe aastakümne. Indrek Schwede

esti U21 koondis on teinud sedavõrd vägeva valiktsükli, et pärast esimesi voorusid võisime unistada isegi edasipääsust. U19 jõudis tunamullu valikturniirilt esimese Eesti noortesatsina edasi ja mängis eelmisel aastal eliitringi turniiril. U17 võttis endale vahepeal südameasjaks Balti turniiridel esikohtade noppimise. Vaatame viimaste aastate edusammude taustal, kuidas on muutunud meie noortekoondiste tulemustekõver. Kuigi võitude arv hooaja kohta polegi lakke karanud, paistab siiski silma, et viimastel aastatel on võidud muutunud sagedasemaks ja kaotuste arvel on kasvanud ka viikide arv (vt tabel). Sel aastal on võitude arv küll avamata U17 ja U19 koondisel, aga U17 on võidusoonel olnud viiel ja U19 neljal eelneval aastal järjest. Mis tabelit vaadates viitab arengule, sest varasematel aastatel on mõlemal nimetatud koondisel olnud ka kolm võiduta hooaega jutti (U19 koguni kahel korral). U21 koondisel on võit ka tänavusest aastast, mis teeb kokku kolm võiduga hooaega järjest. Koguni kahel korral (1993–1996 ja 1999–2002) on U21 võiduta jäänud aga neljal aastal järjepanu. Eriti rõõmsad tulemused kiirgavad vastu U17 tulbast. Neil on ette näidata ka üks erandlikult hea bilanss 1998. aastast, kui kuue kaotuse kõrval koguti kolm võitu ja kolm viiki – kahel korral langes meie saagiks Läti ja korra Moldova. Noortekoondiste tulemuste puhul ongi oluline teada, et erinevalt A-koon-

JALKA SEPTEMBER 2010

disest on kohtutud valdavalt endast tugevamatega. Põhimeeskond on aegade jooksul leidnud vastaseid õige eksootilistest paikadest, kus vutikultuur pole eriti tugev (San Marino, Indoneesia, Hongkong, Andorra, Liechtenstein jt) ja ka valiktsüklites on meid õnnistatud küll Andorra, Liechtensteini, Luksemburgi ja Fääri saartega. Noortekoondised on

Eesti 3 vanuseklassi koondiste tulemused 1993–2010 1993 1994 1995 1996 1997 1998 1999 2000 2001 2002 2003 2004 2005 2006 2007 2008 2009 2010

U21

U19

+0 =0 -6 +0 =0 -9 +0 =2 -2 +1 =0 -6 +1 =0 -4 +0 =0 -8 +0 =0 -3 +0 =1 -8 +0 =1 -3 +1 =3 -4 +1 =2 -2 +1 =1 -5 +0 =0 -5 +0 =0 -8 +1 =0 -3 +2 =4 -4 +1 =2 -5

+0 =0 -2 +0 =2 -2 +0 =1 -5 +1 =0 -5 +0 =1 -5 +1 =1 -5 +0 =0 -3 +1 =0 -4 +0 =1 -3 +1 =0 -5 +0 =0 -5 +0 =1 -4 +0 =1 -4 +2 =0 -3 +2 =2 -4 +4 =2 -5 +3 =2 -18 +0 =3 -5

+0 =0 -4 + 1 = 1 -5 +0 =1 -7 +1 =0 -5 +0 =0 -4 +3 =3 -6 +0 =4 -3 +0 =0 -4 +0 =1 -9 +3 =0 -6 +0 =0 -8 +0 =0 -7 +1 =0 -7 + 1 = 1 -3 +1 =2 -3 +2 =2 -7 +6 =1 -5 +0 =1 -3

+9 =16 -85

+15 =17 -87

+19 =17 -96

U17

Foto: Lembit Peegel

Kaimar Saag (paremal) võitlemas U21 tasemel Armeenia vastu.

noortekoondised valdavalt mänginud meist tugevamate lähinaabritega ja sageli pidanud leppima olukorraga, et valikgruppides pole kääbusriigid oma piiratud ressursside juures meeskondi välja pannudki. Seega pole olnud peksukotte ega kindlaid punkte ripakil. Viimasel kolmel (2008–2010) aastal on sellele lisandunud ka selge poliitika, mille järgi on meie koondised otsinud endale maavõistluspartnereid ilmselgelt tugevate riikide seast nagu Austria (U17 puhul), Taani, Saksamaa, Põhja-Iirimaa, Sloveenia, Rumeenia, Gruusia, Kreeka, Šveits, Valgevene, Portugal, Austria ja Türgi (U19) ning Prantsusmaa, Norra ja Rootsi (U21). Eriti U19 puhul on tegemist aukartustäratava reaga! Sealt tuleb ka seletus, miks on 2009. aasta U19 koondise bilanss 3 võitu, 2 viiki ja tervelt 18 kaotust! Sest peale nimetatud maavõistluste pisteti valikmängudes rinda Saksamaa, Hispaania ja Tšehhiga ning uues sarjas Horvaatia, Šveitsi ja Leeduga. Aga kahtlemata selline kadalipp karastab.

Kõik on võimalik

Nende kolme koondise kõige nõrgemad vastased selle perioodi jooksul on olnud meie naabrid Läti, Leedu ja Soome (U19 koondisel lisaks veel Kasahstan ja U17 koondisel Malta – eeldusel, et Gruusia ja Wales kuuluvad siiski kõvemate sekka). Ei mingeid saarekesi, Ekvatoriaal-Guinead, Moldovat, Maltat ega Kanadat, mis astusid A-koondisele vastu samal perioodil ja kust võit võeti. Ja näiteks U21 puhul kulusid rasked eelmängud prantslaste, norralaste, rootslaste ja soomlaste vastu ära, sest ainsad kaks mullust võitu tulid just valikmängudes. Sealjuures võõrsil EMvaliktsükli avamängus saavutatud 1:0 võit Šveitsi üle tuli 12. augustil ja jäi pisut teenimatult, kuid paratamatult Eesti – Brasiilia mängu varju. Järgnes kodune võit Gruusia üle ja viik iirlaste vastu. Tegemist oli unelmate algusega. Loodetavasti süstivad noortekoondiste viimaste aastate õnnestumised eneseusku alt pealekasvavatele aastakäikudele ja näitavad ka treeneritele, et kõik on võimalik.

Veel kolme vanuseklassi tulemused Kolmele peamisele noortekoondisele lisaks on meil hooti tegutsenud ka teisi numbrimärke kandvad rahvusüheteistkümned. U15 kaotas 1999. aastal kõik neli mängu. U18 on mänginud kuuel aastal (1999, 2002, 2005, 2008–2010) ja tema bilanss on +1 =0 -13. U20 bilanss kolme aasta (2002, 2003, 2005) jooksul on +0 =0 -4. Arvestatud on ainult teiste riikide eakaaslaste vastu peetud mänge.

Foto: Lembit Peegel

Meie U-ime autor sakslane Frank Bernhardt, kellele jalgpalliliit pakub uut lepingut.

Frank Bernhardt pole 12 punktiga rahul! Meie U21 koondis on oma etteasted EM-valikturniiril lõpetanud ja kogunud 10 mänguga 12 punkti – samapalju punkte oli U21 varem kokku saanud alates 1994. aastast 64 mängu jooksul! Võidud saavutati alagrupi liidri Šveitsi, praegu teist kohta hoidva Türgi ja Gruusia üle. Sealjuures võeti punkte kõigilt viielt valikgrupi vastaselt! Suurim kaotus tuli vastu võtta viimases mängus võõrsil Iirimaalt. “Me alustasime hästi, aga vastastel õnnestus kaks vasturünnakut, mis lõppesid väravaga,” selgitas koondise peatreener Frank Bernhardt. “Esimese 15 minuti jooksul oli meil kolm head väravavõimalust, millest ühe oleksime pidanud kindlasti realiseerima. Meie mängukvaliteet ei olnud see, mis varasematel mängudel, sest koondisest puudus 4–5 olulist mängijat. Pidin nende asemel mängitama tulevikku silmas pidades nooremaid, kelle tase ei vedanud seekord välja.” “Ma ei ole valiktsükli ja 12 punktiga rahul,” üllatas Bernhardt, kellele Eesti Jalgpalli Liit on pakkunud uut lepingut. “Meie vastased said mängida parimas rivistuses, aga minul seda võimalust polnud.” “Kui oleksin saanud meeskonda parimad pallurid, siis oleksime kindlasti saanud rohkem punkte Gruusia ja Armeenia vastu,” vihjas Bernhardt olukorrale, kus sageli võttis U21 parimaid mängumehi enesele A-koondis. “Nende punktide abil võinuksime pääseda ka play-off-mängudele. Selle valikgrupi puhul oli kõik võimalik. Kui me liidrina kodus Šveitsi vastu mängisime, olid ka šveitslased üllatunud, et minu käsutusse ei antud parimaid mängijaid. Just seetõttu ei saa ma rahul olla, et meil oli võimalik koguda veel rohkem kui 12 punkti.”

EM valikmängude 2. alagrupi tabeliseis: 1. Šveits 2. Türgi 3. Eesti 4. Armeenia 5. Gruusia 6. Iirimaa

9 8 10 8 7 8

5 4 3 3 2 1

2 1 3 1 3 4

2 3 4 4 2 3

14-8 12-10 9 -1 6 14-16 8-5 11-13

17 13 12 10 9 7

Pidamata mängud: 03.09 Šveits – Iirimaa, 04.08 Türgi – Gruusia, 07.07 Türgi – Iirimaa, 07.07 Gruusia – Armeenia.

2010 SEPTEMBER JALKA

treener

Olev Reim: siseküljesööt teeb muret!

Juulis andis Coca-Cola koos Eesti Jalgpalli Liiduga üle noortejalgpalli pikaajalise edendamise auhinna Olev Reimile. Karikaga kaasnes rahaline preemia 5000 krooni. Olev Reimi roll meie jalgpallis on ainulaadne ka tema mentoritöö tõttu. Muuhulgas muretseb ta sisekülje söödu pärast. Indrek Schwede

unagine Lõvide järgi on kolme liiki Foto: Lembit Peegel poistemeeskonna poisse: andekad, hiliseeestvedaja Olev ma arenguga poisid ja Reim on end aastaid proovile need, kes moodustavad pannud ka noortetreenerina. huvigrupi. Sealjuures on Praegu töötab ta oma poja oluline, et tugevamad Martin Reimi Jalgpallikoolis saaksid treenida omavaViimsis kolme grupiga (2003., hel, et areneda, ja nõrge2004. ja 2005. aastal sündinumad omavahel, et mitte tega). Vanima grupiga loodab tunda end halvasti väikOlev Reim võita Eesti meistsemate oskuste pärast. rivõistlused. Aga peale tree“Lapsed võivad väga neritöö on Olev Reim aastaid julmalt öelda ja tean pidanud nn mentoriametit – juhuseid, kui riietusruuaidanud tasandada vastuolusid mis on paremad männoormängijate ja treenerite, gijad teistele öelnud: Olev Reim tunneb Coca-Cola ja jalgpalliliidu tunnustuse üle heameelt. mängijate ja lapsevanemate sina ära homme trenni ning mängijate endi vahel. teised pilkama. Ta söödi sealt grupist tule, sa ei oska mängida!” kõneleb Olev “Olen veel praegugi Floras mittekoos- lihtsalt välja. Küllap oli natuke süüdi ka Reim. “Paremad keelduvad nõrgematele seisuline mentor ja kui vaja, aitan suhteid treener, kes ei osanud sellist olukorda söötmast ja mängivad justkui omavasiluda,” räägib Olev Reim. “Kui täiskoha- ette näha teda, et poisse õigesti hääleshel. Olen mõnegi lapse saatnud hoopis ga Floras olin, tuli seda ette kord nädalas. tada ja kaitsta tagasipöördunud õpilast.” judotrenni, sest talle jalgpall ei sobi. Kord See kõik on vajalik, et just andekad Reimi sõnul tekib palju ohtlikke tuli üks poiss kurtma, et miks teised poipoisid jalgpallile kaduma ei läheks.” olukordi vanemate lahkuminekul. Üks sid nügivad – et nii jalgpalli ei mängita. andekas noor väravavaht kolis ühe Mina vastu, et just nii jalgpalli mängivanemaga Tallinnast ära ja kadus.Tutaksegi! Kätega lükata ei tohi, aga õla ja Meie noortejalglemust annab aga ennetustöö. Reimi keha võid vahele panna. See poiss kartis palli probleem number sõnul saab lapse käitumisest aru, kui trügimist ja kukkumist. Soovitasin emale kodus pole asjad korras ja järjekordne panna ta judotrenni, kus on üks vastane üks on siseküljesööt! perekond on lagunemas. ja kus saab õppida kukkumist ja valu See peab olema kiire, “Me oskame nõu anda ja pole Viimkannatamist. Hiljem nägin seda poissi täpne ja tugev. sis kedagi kaotanud,” tunneb Olev konferansjeena ühel üritusel, kus ta oli Reim heameelt. “Oleme vanematega lausa suurepärane! Tema koht oligi laval!” Reim toob oma praktikast ühe kurva rääkinud ja meie poiste isad on saanud “Meie noortejalgpall on mühinal näite: poiss sattus halba seltskonda, ei emadega kokkuleppele: nad on jätkanud ülesmäge läinud, aga üks asi teeb muööbinud kodus jne. oma poegade trennitoomist ja neile ret,” ütleb teiste seas ka Henri Anieri ja “Mul õnnestus poiss ema-isaga ühe platsi ääres kaasaelamist.” Hendrik Ojamaa üles kasvatanud Olev laua taha saada, ta tuli uuesti trenni,” Reimi sõnul peaks treenerid saama Reim. “Probleem number üks on siseräägib Reim. “Aga mis juhtus – paar kas või loengu vormis koolitust, kuidas küljesööt! See peab olema kiire, täpne ja kuud treeningutelt puudunud paariperekonnaprobleemide ilmnemisel käitugev. Aga see logiseb isegi meie koonteistkümneaastast mängijat hakkasid tuda, et mitte kaotada oma õpilasi. Reimi disemängijatel.”

“

„

JALKA SEPTEMBER 2010

naismängija

Kairi Himanen eelistab jalgpalli sõbrannadele Kabalas üles kasvanud Kairi Himanen tegi kõike asju koos poistega. Nii sattus ta ka vutti mängima. Ilma jalgpallita ei kujuta Kairi oma elu ettegi. Indrek Schwede ainus tüdrukute võistkond terves maailmas,” räägib Kairi. “Tundsin jalgpallist lihtsalt suurt rõõmu, ma ei süvenenud üldse, mis Eestis ja maailmas toimub. Olin väike, siblisin ja jooksin ringi, meeldis palli saada ja seda lüüa.” Täna mängib Kairi Himanen keskpoolkaitsjana Pärnu JKs ja ta on välja jõudnud Eesti koondisse. Aga üks asi on ikka endine – tohutu mängurõõm. “Koondise peatreener (Keith Boanas – toim) on eraldi rääkinud iga mängijaga ja minu puhul on ta rõhutanud, et ma armastan jalgpalli ja mängin sära silmis,” kõneleb Kairi Himanen, kes jalgpalli kõrvalt tegeleb ka kergejõustikuga. “Mulle on kogu aja meeldinud väga joosta, õhuvõitlusi pidada ja sööta, aga alles viimasel ajal olen hakanud ka väravale lööma.” Kairi tunnistab, et keskpoolkaitse on tema jaoks vaat et ainumõeldav koht platsil: “Mu ümber on 10 mängijat, ise olen nende keskel. Kõik aitavad mind ja mina saan neid aidata. Ma ei pea ääres palli ootama. Jõuan igale poole, saan palli võtta, saan õhupallide eest võidelda.” Kairi ei ole endale jalgpallis konkreetseid eesmärke seadnud, aga niikaua kuni tervis ja jalad vastu peavad, tahab ta mängida. Praegu Pärnu Kutsehari-

Foto: Lembit Peegel

Särasilmne Kairi Himanen jääb jalgpalliga alati seotuks.

“Perele oli minu jalgpalliarmastus väike pettumus,” räägib seitse aastat vutitreeningutele pühendunud Kairi Himanen. “Vanematel on kergejõustiku taust ja kardeti, et jalgpall põhjustab vigastusi. Aga kui Pärnusse kolisin, taipas ema, et just see on minu ala ja nüüd ta pooldab minu valikut väga.” Poiste seltskonnas Kabalas üles kasvanud Kairi tegi varakult tutvust ka jalgpalliga. Kui Gunnar Kure tuli kooli Kehtna naiskonda tüdrukuid otsima, läks ka Kairi treeningule ja mängis alguses väravas ja edurivis. “Kehtnas mängides arvasin, et oleme

duskoolis müüjaks õppiv Kairi tahab kahe aasta pärast minna kindlasti edasi õppima ja kui Eesti naiste jalgpalli tase ei tõuse, siis ka välismaale mängima. Eestis on lähisiht aga koondise algkoosseisu pääsemine, milleks tuleb üle mängida keskpoolkaitse kõva paar Aljona Sasova – Kaire Palmaru.

“

Kehtnas mängides arvasin, et oleme ainus tüdrukute võistkond terves maailmas.

„

“Mu elu jääb jalgpalliga seotuks – see on kindel,” ütleb Kairi Himanen, kelle vanaema on soomlanna. “Kui paar aastat tagasi pidin valima sõbrannade ja trennimineku vahel, siis valisin sõbrannad. Pärast Keithi (Boanas) tulekut sain aru, mul on võimalus kuhugi pürgida. See ergutas ja andis motivatsiooni. Meil on Pärnus suurepärane naiskond ja hea teineteisemõistmine. Pärast kooli lähen rõõmuga trenni. Jalgpall on põhjus, miks öelda sõbrannadele ei.”

cv Kairi Himanen Sündinud: 11.11.1992 Klubid: EVL, EVL United, EVL Nõmme, Pärnu JK

Treenerid: Gunnar Kure, Tiit Kivisild, Jüri Saar, Katrin, Kaarna, Allan Soomets, Keith Boanas

A-koondis: 10

2010 SEPTEMBER JALKA

naised

Vastaste rõõm peegeldab Eesti naiste jalgpalli edu Horvaatide rõõm Eestile löödud värava üle on meie jaoks kvaliteedimärk, mis tõestab, et lõppenud MM-valiktsükliga tõusis rahvusnaiskond kardetud vastaseks, kelle vastu mütsiga lööma ei ole enam mõtet tulla. Lennart Komp

ui Horvaatia koondislased pärast Izabela Lojna 81. minuti viigiväravat A. Le Coq Arenal külakuhja viskusid ja rõõmukilgetega Eesti tuska kaotatud võidu üle veelgi suurendasid, võis selles kaudselt näha ka positiivset. Esimeses kohtumises märtsi lõpus Eestilt 0:3 nuhelda saanud horvaatide jaoks oli värav Eestile suur saavutus. Augustis avaldatud maailma edetabelis 74. kohal olnud Eesti sai valikturniiril jagu 42. kohal olevast Serbiast (1:0), 60. pügalal asuvast Horvaatiast (3:0) ja 64. kohta hoidnud Põhja-Iirimaast (2:1). Tallinnasse tuli Horvaatia pesema maha kevadist häbi ja tõestama, et tookordne kaotus oli eksitus. Ometi pidid nad ammulisui saatma Kaire Palmaru kaunist kaarpalli, mis lendas kohtumise 16. minutil pärast ilusat söödumängu nende väravavõrku. “Horvaatiale oleks käinud au pihta saada teist korda pähe koondiselt, kes on neist edetabelis ligi 20 kohta tagapool,” ütles koondise kapten Anastassia Morkovkina. “Kuidas nad tantsisid ja laulsid pärast meile löödud väravat, see on kiiduavaldus meile ja suur-suur kompliment.”

Rohkem võitlust kui jalgpalli

Rahvuskoondise eest 65 mängus 36 väravat löönud Morkovkina sõnul väljendas sarnast rõõmu ka Põhja-Iirimaa, kes juunikuise 1:2 kaotuse Kadriorus suutis 24. juulil kodus revanšeerida 3:0 võiduks. Värava löönud Palmaru sõnul oli A. Le Coq Arenale kogunenud 485 pealtvaataja toetusest abi, sest see ei 18

JALKA SEPTEMBER 2010

Foto: Lembit Peegel

Mängus horvaatide vastu oli võitlust kohati enam kui jalgpalli: sinisärkidest vasakul Hannaliis Jaadla (3), paremal Signy Aarna (9).

lasknud lõdvaks lasta, kuid pärnakas oodanuks võitu. “Väravani viinud kombinatsioon oli ilus, kuid ei oskagi öelda, miks rohkem selliseid võimalusi ei suutnud tekitada. Pigem lõime palli ette, kui otsisime söötu,” ütles Palmaru. Peatreener Keith Boanas oli Horvaatialt saadud tulemuse üle pettunud, kuid tundis heameelt mängupildi üle, mida tema hoolealused esimest korda meie rahvusstaadionil mängides pakkusid. “Algusest peale oli selge, et vastane teeb hea kodutöö, sest nemad on tabelis viimased ja tõestamissoovi täis,” sõnas Boanas. “Nad tulid siia võitlema ja kohati oli näha, et tegemist oli enam kui võitlusega. Meie tüdrukutel oli julgust, nad

jätkasid võitlust ja jooksmist, kuid vastased suutsid meid teatud hetkedel murda.” Inglase sõnul eestlannad väsisid, kuid selle tingis mitme asjaolu koosmõju. Esiteks sündmuse tähtsus, rahvusstaadionil mängimine ja ootused. Teiseks eelnevaga kaasnenud närvipinge, mis mõjus kurnavalt. “Tüdrukud kütsid end väga üles ja see vallandus esimesel poolajal, teisel hakkasime väsima,” analüüsis juhendaja. “Mängueelsel õhtul oli palju närvilisust, mõned tüdrukud tulid minu juurde ja ütlesid, et on väga närvis ja kardavad, mis on ebatavaline.” Viigiväravale eelnes vastaste surve, mille tõrjumiseks oli valmis väljakule

naised astuma Geit Prants. Saksamaal klubijalgpalli mĂ¤ngiv poolkaitsja oli end juba keskjoonele sĂ¤ttinud, kui vastased 1:1 lĂľid. Signy Aarna asemel vĂ¤ljakule astudes tuli kaitsmise asemel rohkem rĂźndamisele keskenduda, et lĂľpuminuteil vĂľiduvĂ¤ravat Ăźritada.

PĂ¤rnu JK vĂ¤Ă¤ratas esimest korda Naiste jalgpalli Meistriliigas vĂľttis PĂ¤rnu JK vastu esimese kaotuse, kui 14. voorus jĂ¤Ă¤di vĂľĂľrsil 0:2 alla Tallinna FC Levadiale. Tiitlikaitsja eest olid tĂ¤psed Margarita Ĺ˝ernosekova ja Svetlana Hvatova. PĂ¤rast 14. augustil toimunud 14. vooru oli Meistriliiga seis jĂ¤rgmine: PĂ¤rnu JK 37 punkti (14 mĂ¤ngust), jĂ¤rgnesid Levadia 31 (13), Flora 27 (14), Lootos 13 (14), Tammeka 10 (13) ja Kalev 2 (14). TĂ¤navuse naiste karikavĂľitja selgitavad FC Flora ja PĂ¤rnu JK. Flora alistas poolfinaalis kodus 5:0 JK Tammeka, PĂ¤rnu sai vĂľĂľrsil raske 2:1 vĂľidu Lootose Ăźle.

Edu oli vĂ¤ike ime

â&#x20AC;&#x153;KĂľige hĂ¤irivam Horvaatia vĂ¤rava puhul oli, et me nĂ¤gime, mis on valesti, kuid vahetuse tegemisega lĂ¤ks liiga kaua aega,â&#x20AC;? sĂľnas Boanas. â&#x20AC;&#x153;Tahtsime minna viiesele poolkaitseliinile, kuid ei teadnud, kas vĂ¤lja tuua jalga hoidnud Palmaru vĂľi vĂ¤simusmĂ¤rke ilmutanud (Aljona) Sasova.â&#x20AC;? Ehkki teenitud punkt mekkis pigem kaotatud kahena, tuleb seda viiki ning valiksarja Ăźldisemalt kĂ¤sitleda mĂ¤rkimisvĂ¤Ă¤rse saavutusena. Eesti valiku juures â&#x20AC;&#x201C; peatreener selekteerib koondise umbes 40 jalgpalluri seast â&#x20AC;&#x201C; on tegu suisa pisikese imega. â&#x20AC;&#x153;Minu valikus on maksimaalselt 40 mĂ¤ngijat, teistes riikides on treenerite kĂ¤sutuses tuhandeid ja tuhandeid pallureid,â&#x20AC;? vaagis Boanas. â&#x20AC;&#x153;VĂľitlesime alagrupi kolmanda koha eest ja see on vĂľrratu saavutus. Prantsusmaa ja Island on maailma 20 parema sekka kuuluvad riigid ning meist miljoni miili kaugusel.â&#x20AC;?

Kogenud treeneri sĂľnul on Eestis peale kasvamas noori, andekaid ja tahtejĂľulisi mĂ¤ngijaid, kellele on oluline nĂ¤ha, et Eesti suudab vĂľita. Taseme tĂľusule aitaks kaasa ka pallurite pĂ¤Ă¤semine piiri taha, mille nimel juba tĂśĂś kĂ¤ib, kuid midagi kindlat veel ei ole. Kapten Morkovkina hindas augustikuist viiki mĂ¤nguliselt paremaks kui mĂ¤rtsikuist vĂľitu. Kuigi esimeses vastasseisus suudeti oma vĂľimalused sajaprotsendiliselt realiseerida, oli teises mĂ¤ngupilt parem, sĂśĂśdumĂ¤ng ladusam. KĂľige paremaks pidas Morkovkina aga juunis saadud 1:0 vĂľitu Serbia Ăźle. Islandi vastu, kellele valiksarja

avamĂ¤ngus kaotati 0:12, lĂľpetati MM-valiktsĂźkkel 25. augustil Rakveres. Jalka oli sel ajal juba trĂźkikojas, mis tĂľttu ei saa me Ăśelda, kas Eesti saagiks jĂ¤i kolmas, neljas vĂľi viies koht, sest Prantsusmaa (27 punkti) ja Islandi (21) jĂ¤rel 10 silmaga kolmandat pĂźgalat hoidnud Eesti kannul olid kohe Serbia (9) ja PĂľhja-Iirimaa (8). Neist viimane kohtus veel Horvaatia ja Serbia alagrupi vĂľitja Prantsusmaaga. Foto: Lembit Peegel

Eesti rahvusnaiskonna MM-valikmĂ¤ngud: 24. juulil Coleraineâ&#x20AC;&#x2122;is Showgrounds staadionil PĂľhja-Iirimaa â&#x20AC;&#x201C; Eesti 3:0 (0:0) 22. augustil A. Le Coq Arenal Eesti â&#x20AC;&#x201C; Horvaatia 1:1 (1:0) Eesti rahvusnaiskonna senised tulemused MM-valikarjas 17.09.2009 Island â&#x20AC;&#x201C; Eesti 12:0 28.10.2009 Prantsusmaa â&#x20AC;&#x201C; Eesti 12:0 27.03.2010 Horvaatia â&#x20AC;&#x201C; Eesti 0:3 31.03.2010 Serbia â&#x20AC;&#x201C; Eesti 4:0 05.06.2010 Eesti â&#x20AC;&#x201C; PĂľhja-Iirimaa 2:1 19.06.2010 Eesti â&#x20AC;&#x201C; Serbia 1:0 23.06.2010 Eesti â&#x20AC;&#x201C; Prantsusmaa 0:6 24.07.2010 PĂľhja-Iirimaa â&#x20AC;&#x201C; Eesti 3:0 22.08.2010 Eesti â&#x20AC;&#x201C; Horvaatia 1:1 Tabeliseis enne 25. augusti mĂ¤nge: 1. Prantsusmaa 9 9 0 2. Island 9 7 0 3. Eesti 9 3 1 4. Serbia 9 2 3 5. PĂľhja-Iirimaa 9 2 2 6. Horvaatia 9 0 2

0 2 5 4 5 7

43:0 28:3 7:39 7:12 5:15 3:24

27 21 10 9 8 2

Kaire Palmaru kauglĂśĂśk tĂľi meile vĂľidu.

6SRUGLEDDV DVXE DDGUHVVLO 5DDWXVH 7DUWX

-lOJL PHLH WHJHPLVL )DFHERRNLV ZZZ VSRUGLEDDV HH 2010 SEPTEMBER JALKA

^d/ <KKE /^ > hh^ sKZD &ŽƚŽĚ͗ >Ğŵďŝƚ WĞĞŐĞů

EŝŬĞ ŽŶ ĞƐƟ :ĂůŐƉĂůůŝůŝŝĚƵ ĂŵĞƚůŝŬ ƉĂƌƚŶĞƌ ũƵďĂ ĂĂƐƚĂƐƚ ϮϬϬϬ͕ ǀĂƌƵƐƚĂĚĞƐ ŬŽŽŶĚŝƐƚ ƉĂƌŝŵĂ ũĂůŐƉĂůůŝƚŽŽƚĞŐĂ͘ ^Ɵ ŝůŝĚ ŵƵƵƚƵǀĂĚ ũĂ ƚĞŚŶŽůŽŽŐŝĂ ŽŶ ƉŝĚĞǀĂƐ ĂƌĞŶŐƵƐ ŶŝŶŐ ƐĞůůĞƐƚ ůćŚƚƵǀĂůƚ ŽŶ ŬĂ ĞƐƟ ŬŽŽŶĚŝƐĞů ŽůŶƵĚ ŬĂƐƵƚƵƐĞů ĞƌŝŶĞǀĂĚ ƐćƌŐŝĚ͘ dĞĂƚĂǀĂƐƟ ƚĞĞď EŝŬĞ ŬŽŽƐƚƂƂĚ ƉĂůũƵĚĞ ũĂůŐƉĂůůŝ ƐƵƵƌƌŝŝŬŝĚĞŐĂ͕ ŬƁŝŐĞ ƚƵŶƚƵŵ ŶĞŝƐƚ ŽŶ ǀŝŝĞŬŽƌĚŶĞ ŵĂĂŝůŵĂŵĞŝƐƚĞƌ ƌĂƐŝŝůŝĂ͘ ,ƵǀŝƚĂǀ ŽŶ ƐŝŝŶŬŽŚĂů ƐĞĞ͕ Ğƚ ǀŝŝŵĂƐƚĞů ĂĂƐƚĂƚĞů ŽŶ ĞƐƟ ũĂ ƌĂƐŝŝůŝĂ ŬĂƐƵƚĂŶƵĚ ƺŚĞƐƵŐƵƐƚ ǀŽƌŵŝ ;ǀćƌǀŝĚ Ŭƺůů ĞƌŝŶĞǀĂĚͿ͘

ϮϬϬϮ

ϮϬϬϵ

ϮϬϬϰ

R ϮϬϬϳ

ϮϬϬϲ

JALKA SEPTEMBER 2010

DƂƂĚƵŶƵĚ ϭϬ ĂĂƐƚĂ ũŽŽŬƐƵů ŽŶ ĞƐƟ ŬŽŽŶĚŝƐ ŵćŶŐŝŶƵĚ ϱ ĞƌŝŶĞǀĂ ƐćƌŐŝŐĂ͘ hƵƚ ǀĂůŝŬƚƐƺŬůŝƚ ĂůƵƐƚĂƟ ĞĚƵŬĂůƚ ƚĂĂƐŬŽƌĚ ƵƵĞ ;ũćƌũĞŬŽƌƌĂƐ ŬƵƵĞŶĚĂͿ ǀŽƌŵŝŐĂ͘

hƵĞĚ ƐćƌŐŝĚ ŽŶ ũƵďĂ ŬĂ ŵƺƺŐŝů ƉĂƌĞŵĂƚĞƐ ƐƉŽƌĚŝͲ ŬĂƵƉůƵƐƚĞƐ ũĂ ĂůĂƟ ŽŶ ǀƁŝŵĂůŝŬ ŶĞŝĚ ŽƐƚĂ ŬĂ ƐƚĂĂĚŝŽŶŝůƚ͘

ϮϬϭϬ 2010 SEPTEMBER JALKA

>ƁƵŶĂŵĂŝƐĞůƚ ŬƵƵŵ ƌĂŚǀƵƐǀĂŚĞůŝŶĞ ŶŽŽƌƚĞ ũĂůŐƉĂůůŝƚƵƌŶŝŝƌ

>ŽŽƚŽƐƐƉƌŝŶŐ ϮϬϭϬ dĞŬƐƚ͗ dŝŝƚ <ĂĂƐŝŬ &ŽƚŽĚ͗ 'Ăƌƌŝ sĂŚƚƌĂ

ĂůŐƉĂůůŝŬůƵďŝ >ŽŽƚŽƐ ŬŽƌƌĂůĚĂƐ ϱ͘¤ ϴ͘Ϭϴ͘ϮϬϭϬ͘ Ă͘ WƁůǀĂƐ y// ƌĂŚǀƵƐǀĂŚĞůŝƐĞ ŶŽŽƌƚĞ ũĂůŐƉĂůůŝƚƵƌŶŝŝƌŝ >ŽŽƚŽƐͲ ƐƉƌŝŶŐ ϮϬϭϬ͘ dƵƌŶŝŝƌŝƐƚ ǀƁƚͲ ƐŝĚ ŽƐĂ ĞƐƟ ͕ >ćƟ ͕ ^ŽŽŵĞ ũĂ sĞŶĞŵĂĂ ǀƁŝƐƚŬŽŶŶĂĚ͘ EĞůũĂ ǀƁŝƐƚůƵƐƉćĞǀĂ ũŽŽŬƐƵů ŽƐĂůĞƐ Ğƌŝ ǀĂŶƵƐĞƌƺŚŵĂĚĞƐ ƺůĞ ϱϬϬ ŶŽŽƌĞ ũĂůŐƉĂůůƵƌŝ ũĂ ϯϯ ǀƁŝƐƚŬŽŶĚĂ͘ DćŶŐƵĚ ƚŽŝŵƵƐŝĚ >ŽŽƚŽƐƉĂƌŐŝƐ͕ dŝůƐŝ ũĂ DĂŵŵĂƐƚĞ d^< ƐƚĂĂĚŝŽͲ Ŷŝů͘ EŽŽƌŝ ũĂůŐƉĂůůŝƉŽŝƐƐĞ ũĂ ͲƚƺĚƌƵŬƵŝĚ Ğŝ ƐĞŐĂŶƵĚ ŝƐĞŐŝ ŬƵƵŵ ŝůŵ͕ ŶćŝĚĂƟ ŚĞĂů ƚĂƐĞŵĞů ũĂůŐƉĂůůŝ ũĂ ŶĂƵͲ ĚŝƟ ŵćŶŐŝŵŝƐƚ͘ sŝŝŵĂƐĞů ƚƵƌŶŝŝƌŝƉćĞǀĂů ŽƌŐĂŶŝƐĞĞƌŝƐ ŬůƵďŝ ŬƁŝŐĞ ǀćŝŬƐĞŵĂƚĞůĞ ũĂůŐƉĂůůŝƉŽŝƐƚĞůĞ DĂŵŵĂƐͲ ƚĞ ũĂůŐƉĂůůŝǀćůũĂŬƵ ŬƁƌǀĂůĞ ďĂƐƐĞŝŶŝ͕ ŬƵƐ ƐŝŝƐ ŶŽŽƌĞĚ ŬćŝƐŝĚ ĞŶĚ ŵćŶŐƵĚĞ ǀĂŚĞĂũĂů ǀćƌƐŬĞŶĚĂŵĂƐ ũĂ ŵćŶŐƵĚĞŬƐ ƵƵƚ ǀćƌƐŬƵƐƚ ƐĂĂŵĂƐ͘ DĞŝĞ ƚƵƌŶŝŝƌŝ ŽŶ ũćƚŬƵͲ ǀĂůƚ ƚŽĞƚĂŵĂƐ ƌŝĚĂ ŚćŝĚ ĞƚͲ ƚĞǀƁƩ ĞŝĚ ũĂ ŽƌŐĂŶŝƐĂƚƐŝŽŽͲ ŶĞ͕ ŬĞƐ ƉĞĂǀĂĚ ŽůƵůŝƐĞŬƐ ǀƁŝŵĂůĚĂĚĂ ŶŽŽƌƚĞů ƚĞŐĞůĚĂ ŽŵĂ ůĞŵŵŝŬŚĂƌƌĂƐƚƵƐƚĞŐĂ͘ :< >ŽŽƚŽƐ ŬŽŽƐ ũĂůŐƉĂůůŝƚƺĚͲ ƌƵŬƵƚĞ ũĂ ͲƉŽŝƐƚĞŐĂ ƚćŶĂǀĂĚ ŬƁŝŬŝ ŽŵĂ ƚŽĞƚĂũĂŝĚ͕ ŬĞůůĞ ƚŽĞů ƚĂĂƐ ŬŽƌĚ ƐĞĞ ƚŽƌĞ ƺƌŝƚƵƐ ƚĞŽŬƐ ƐĂŝ͗ ĚĚŝŶŽů͕ ĂƐƚĞŶ DĞĞƌ͕ ůƵď >ŝĨĞ͕ ĞƐƟ <ƵůƚƵƵƌŬĂƉŝƚĂů͕ <ĂŐƵͲ ƐĞƌǀ͕ ĂũĂůĞŚƚ <Žŝƚ͕ <ŽŵĂƚͲ ƐƵ͕ <t, WŝƉĞ ĞƐƟ ͕ >ŽƚƵƐ͕ WƁůǀĂ ůŝŶŶ͕ WƁůǀĂ ǀĂůĚ͕ WƁůǀĂ dĂƌďŝũĂƚĞ mŚŝƐƚƵ͕ WƁůǀĂ dĞĞĚ͕ Z/^ ŚŝƚƵƐ͕ ^ĂŶďƌƵͲ ŶŽ͕ ^ŝůŵĂŶĚ ƵƚŽ͕ dĂƌƚĂů 'ƌƵƉƉ͕ ^ƉŽƌƚZĞŬůĂĂŵ ũĂ sćƌƐŬĂ sĞƐŝ͘ 22

JALKA SEPTEMBER 2010

dƵƌŶŝŝƌŝ ƚƵůĞŵƵƐĞĚ͗ Ͳϴ ;ϮϬϬϮ ũĂ ŶŽŽƌĞŵĂĚͿ Ͳ ^/>D E hdK ŬĂƌŝŬĂƚĞůĞ

'Ͳϭϭ ;ϭϵϵϵ ũĂ ŶŽŽƌĞŵĂĚͿ Ͳ Z <> DdZm<< ŬĂƌŝŬĂƚĞůĞ

ϭ͘ :< dĂŵŵĞŬĂ / dĂƌƚƵ Ϯ͘ & dŝŝŐƌŝĚ dĂůůŝŶŶ ϯ͘ &< WĂƌƵƐ ;sĞŶĞŵĂĂͿ ϰ͘ DĂƌƟ Ŷ ZĞŝŵŝ :< sŝŝŵƐŝ ϱ͘ & >ŽŽƚŽƐ WƁůǀĂ ϲ͘ :< dĂŵŵĞŬĂ // dĂƌƚƵ

ϭ͘ & >ŽŽƚŽƐ WƁůǀĂ Ϯ͘ >E^< <ƌĞƓƚƓĂƟ Ŭ dĂůůŝŶŶ ϯ͘ :< EƁŵŵĞ <ĂůũƵ ϰ͘ & >ŽŽƚŽƐ dŝůƐŝ

WĂƌŝŵ ŵćŶŐŝũĂ͗ <Ăƌů :ŽŬĞď ,ĞŝŶ ;& dŝŝŐƌŝĚͿ WĂƌŝŵ ǀćƌĂǀĂǀĂŚƚ͗ ZĂŝŬŽ ZĂƵĚůĂŚĞ ;:< dĂŵŵĞŬĂͿ

WĂƌŝŵĂĚ ŵćŶŐŝũĂĚ͗ ǀĞͲ>ŝŝ >ĂĂƐ ;& >ŽŽƚŽƐ WƁůǀĂͿ͕ >ĂĂĚĂ dĞƌĞƓƚƓĞŶŬŽǀĂ ;>E^< <ƌĞƓƚƓĂƟ ŬͿ͕ <ŝůůƵ ZĂũĂ ;:< EƁŵŵĞ <ĂůũƵͿ͕ <ĂŝƐĂ DŽŬƐ ;& >ŽŽƚŽƐ dŝůƐŝͿ

ͲϭϬ ;ϮϬϬϬ ũĂ ŶŽŽƌĞŵĂĚͿ Ͳ /EK> ŬĂƌŝŬĂƚĞůĞ

Ͳϭϰ ;ϭϵϵϲ ũĂ ŶŽŽƌĞŵĂĚͿ Ͳ d Zd > 'ZhWW ŬĂƌŝŬĂƚĞůĞ

ϭ͘ :< dĂŵŵĞŬĂ dĂƌƚƵ Ϯ͘ & >ŽŽƚŽƐ WƁůǀĂ ϯ͘ DĂƌƟ Ŷ ZĞŝŵŝ :< Ϭϭ dĂůůŝŶŶ ϰ͘ & dŝŝŐƌŝĚ dĂůůŝŶŶ ϱ͘ DĂƌƟ Ŷ ZĞŝŵŝ :< ϬϬ dĂůůŝŶŶ ϲ͘ :& ŽďĞůĞ ;>ćƟ Ϳ

ϭ͘ :< dĂŵŵĞŬĂ dĂƌƚƵ Ϯ͘ DĂƌƟ Ŷ ZĞŝŵŝ :< ϯ͘ dĂƌƚƵ KƉĞƌŝ :< ϰ͘ & ůǀĂ ϱ͘ & >ŽŽƚŽƐ WƁůǀĂ ϲ͘ :& ŽďĞůĞ ;>ćƟ Ϳ ϳ͘ :< ůŬŽ

WĂƌŝŵ ŵćŶŐŝũĂ͗ DĂƌĐƵƐ ^ĂŬƐŝŶŐ ;:< dĂŵŵĞŬĂͿ WĂƌŝŵ ǀćƌĂǀĂǀĂŚƚ͗ ZĞŝŵŽ dĂĂǀŝ >ƁďƵ ;& >ŽŽƚŽƐͿ

Ͳϭϭ ;ϭϵϵϵ ũĂ ŶŽŽƌĞŵĂĚͿ Ͳ s Z^< s ^/ ŬĂƌŝŬĂƚĞůĞ

WĂƌŝŵ ŵćŶŐŝũĂ͗ ůŝĂƐ ZƵďŝĂůĞƐ DƵŶŽǌ ;dĂƌƚƵ KƉĞƌŝ :<Ϳ WĂƌŝŵ ǀćƌĂǀĂǀĂŚƚ͗ ŶŶ dŽŽŵĂƐ sĞŝŬĞƐĂĂƌ ;DĂƌƟ Ŷ ZĞŝŵŝ :<Ϳ

ϭ͘ DĂƌƟ Ŷ ZĞŝŵŝ :< Ϯ͘ dĂƌƚƵ :< dĂŵŵĞŬĂ / ϯ͘ dĂƌƚƵ :< dĂŵŵĞŬĂ // ϰ͘ & >ŽŽƚŽƐ / WƁůǀĂ ϱ͘ &< KŐƌĞ ;>ćƟ Ϳ ϲ͘ & >ŽŽƚŽƐ // WƁůǀĂ

'Ͳϭϲ ;ϭϵϵϰ ũĂ ŶŽŽƌĞŵĂĚͿ Ͳ <t, W/W ŬĂƌŝŬĂƚĞůĞ

WĂƌŝŵ ŵćŶŐŝũĂ͗ ZĂŝƚ >ćůů ;:< dĂŵŵĞŬĂ /Ϳ WĂƌŝŵ ǀćƌĂǀĂǀĂŚƚ͗ :ĞŐŽƌƐ <ŽŶŽƉůĂŶŝŬƐ ;&< KŐƌĞͿ

WĂƌŝŵ ŵćŶŐŝũĂ͗ ZŝŝŶ ŵĂũƁĞ ;^< dĞƌǀŝƐ WƁůƚƐĂŵĂĂͿ WĂƌŝŵ ǀćƌĂǀĂǀĂŚƚ͗ EŽŽƌĂ dĂůůŝůĂ ;WĂůůŽͲ/ŝƌŽƚ ƌǇͿ

ϭ͘ WĂůůŝͲ/ŝƌŽƚ ƌǇ ;^ŽŽŵĞͿ Ϯ͘ ^< dĞƌǀŝƐ WƁůƚƐĂŵĂĂ ϯ͘ & >ŽŽƚŽƐ WƁůǀĂ ϰ͘ ^< ϭϬ WƌĞŵŝƵŵ dĂƌƚƵ

y/// >ŽŽƚŽƐƐƉƌŝŶŐ ƚŽŝŵƵď ϰͲϳ͘ ĂƵŐƵƐƚ ϮϬϭϭ͘

peegli peegeldused

Kuidas me Fääri saari võitsime lembit peegel

Lembit Peegel näitab meile viie pildiga ära, kuidas Eesti Fääri saarte vastu mängis ja lõpuks võitis. Nüüd ootame külla itaallasi!

Andres Oper (paremal) polnud enam see mees, kes palli puuri kõmmutaks.

Tarmo Kink oli ümbritsetud vastastest, kes blokeerisid eestlaste tee väravale.

Kaimar Saag suutis vastaste puurilukku Gunnar Nielsenit häirida, et viimane lasi läbi Raio Piiroja ohutu pealöögi – meie võiduvärava!

Fääri saared olid kinni kolmes punktis, kuid lahkusid Tallinnast tühjade pihkudega.

Lõpuks otsustaski Raio Piiroja siirdumine vastaste karistuskasti ja kõrge hüpe. 2010 2010 SEPTEMBER SEPTEMBER JALKA JALKA

23 23

Foto: Lembit Peegel

Gert Kams on v채heseid koguliiga m채ngijaid Eesti koondises.

JALKA SEPTEMBER 2010

usutlus

Gert Kams:

kahetsen Kehtnast äratulemist

Kui Gert Kams (25) poleks 6. klassi poisina Kehtna jalgpallikoolis käies kodu igatsema hakanud ja sealt lahkunud, võinuks ta ehk juba ammu välismaale siirduda. Praegu loodab ta selle eesmärgi täitumist lähimas tulevikus. Lennart Komp Kui Tarmo Rüütli annaks talvel käsu, et terve koondis peaks Tartu maratoni läbi sõitma, siis milline näeks välja, ütleme, esiviisik? Ma teiste kohta ei oska öelda, aga ma arvan, et siiski mina võidaksin. Ei kujuta ette, kui palju teised on suusatamisega üldse tegelenud. Võib-olla koolis ainult. Ehk Piiroja oskab, aga ei kujuta täpselt ettegi. Suusatamine ei ole tegelikult ainult võhmaala, peab ikka tehniliselt ka asju õigesti sooritama. Kui palju sa Piirojast kiirem oleks? Väga naljakas küsimus! Ma tean, et ta käib talvel aeg-ajalt suusatamas, aga ma ei kujuta ette kui palju, kui palju ta oskab ja mis stiile ta valdab. Kui sa 29. mail Flora 2:1 võiduvärava Levadia vastu lõid, küsis mu ees istunud mees kaaslaselt umbes nii: “Mis pagana pärast oli vaja Kamsil nii pikalt selle suusavärgiga jamada? Tahtis Levandiks saada või?”. Tahtsid siis? Ma ei oskagi öelda. Ma arvan, et ei tahtnud. Aga Ago Markvardtiks vähemalt? Ei, ka mitte seda. Juunioride seas esikolmikusse ja täiskasvanute konkurentsis esikuuikusse jõudmine ei ole ju paha. Parima jalgpalluri valimisel ei ole sa ju veel nii kõrgele jõudnud. Seda küll jah. Jalgpalli mängisin tegelikult kogu aeg. Koeru eest III liiga meeskonnas käisin igal nädalal mängimas. Mulle meeldis jalgpall ja ma oskasin seda mängida, aga mulle meeldis mingi hetk ka suusatamine, kui ma noor olin. Tegin sellise valiku. Seal olid omad asjad, miks ma selle valiku tegin. Tagantjärele võib öelda, et ehk tegin vale valiku. Mis mõttes vale? Kui oleks suusatamise asemel jalgpalliga rohkem tegelenud, mängiks võib-olla juba väljas praegu. Tulemuste ja eelduste järgi võinuks sa ju ka kergejõustikus läbi murda. Miks sa seda teed ei valinud? Olen kahel korral võitnud “TV 10 olümpiastardi” 1000 m jooksu, kuid kergejõustik oli rohkem koolivärk. Treeningud olid pärast kooli ja staadion oli Koerus kodu kõrval. Noorena ei teinud ainult suusatamist, jalgpalli või kergejõustikku, vaid mängisin ka korvpalli. Koerus tehakse igasugu spordialasid. Endise trennikaaslase väitel ei ole ta kehaliselt sinust ande-

kamat sportlast näinud. Kus on selle andekuse juured? Ma tean, et ema tegeles natukene kergejõustikuga, sprindiga. Mu tädipoeg Sergei Ustintsev oli NSV Liidu tasemel väga tugev keskmaajooksja. Mulle on väiksest saadik meeldinud sporti teha ja joosta. Kes ja kui palju on sind sportlasteel mõjutanud ja suunanud? Kui käid koolis ja oled spordis andekas, siis on kehalise kasvatuse õpetaja, kes sind suunab. Minu kehalise õpetajaks Koerus oli Toomas Aan, kes suunas mind igasugu võistlustele. Jalgpallis aitas mind Karel Voolaid, suusatamise poolelt sugulane Silver Eljand. Jalgpalliväljakul on näha, et kergejõustiku ja suusatamise taust tasub kuhjaga ära, kuid hoolimata su kiirusest ja vastupidavusest on alati räägitud viletsast esimesest puutest, tahumata väljakunägemisest. Kui palju oled sa viie aasta jooksul arenenud? Pärast trenni jääd ikka mingeid asju veel tegema. Kas või tsenderdama, söötu lükkama, žongleerima või mis iganes. Ma arvan, et see puude on iga aastaga paremaks läinud. Pasi Rautiainen pani kõvasti rõhku, et tehnika poolelt oleks asjad korras, ja iga aastaga olen paremaks läinud. Ma tean, mis on mu eesmärk, ja üritan selle poole liikuda. Mis su eesmärk on? Selle ma tahaks veel enda teada jätta. Kas üks neist eesmärkidest on välismaale mängima saamine? Ma arvan küll. Tahaks juba välja minna. Eesti hakkab vaikselt end ammendama. Kui valikute juurde tagasi tulla, siis sa olid mõnda aega Kehtna jalgpallikoolis, kuid see ei kestnud üle aasta. Miks sa sealt ära tulid? Sellega olid omamoodi lood. Ma ei mäleta, kas käisin 5. või 6. klassis, kui sinna läksin, kuid ma ei suutnud seal kohaneda. See asi kuidagi ei istunud seal. Tundsin, et ma ei suudagi kohaneda. Tahtsin olla kodus ja vanemate juures. Mida kohanemine sinu jaoks tähendas? Pidid elama võõras perekonnas? Põhimõtteliselt küll. Mulle ei meeldinud see, et peab võõraste inimeste juures elama. Koju sai ainult nädalavahetuseks ja mõnikord ei saanud isegi seda. Olin harjunud kogu aeg kodus olema ja tegelema oma asjadega ning oma sõpradega olema. 2010 SEPTEMBER JALKA

usutlus Püüti sind kinni ka hoida? Eks ikka püüti ja räägiti, aga tahe ära minna oli ikka suur. Tagantjärele kahetsed, et nii läks? Mingil määral kindlasti. Kui mõtlen, kes minu treeninggrupis olid, siis praegu on alles Alo Dupikov, kes on nüüd samamoodi Floras. Pigem arvan ikka, et kahetsen, et ära tulin. Kui palju sa enne ja pärast Kehtnat jalgpalliga tegelesid? Jalgpalliga tegelesin ikka, kui Koerus olin. Probleem oligi, et Koerus ei olnud minuvanuste treeninggruppi. Ei olnud kellegagi mängida ja pidin meestega koos tegema. Minu jaoks ei olnud see probleem. Kui oleks Kehtnas olnud, siis oleks need asjad paigas olnud. Saanuks omavanustega mängida ja treenida. Eks Koerus on need treeningud nagu on. Külapunt tuleb kokku ja hakkame mängima. Arvudesse ei oska seda panna, aga kui nädalavahetusel oli mäng, siis reedel-laupäeval oli trenn, suvel sai rohkem tehtud. Otepääle kooli läksid 8. klassis ehk vaid paar aastat pärast Kehtnast äratulemist. Selleks ajaks olid muutunud iseseisvamaks? Siis oli jah lihtsam see asi, kuid ei olnud sealgi nii kerge. Sugulane Silver Eljand aitas palju ja hoolitses erinevate asjade eest. Kahevõistlus sai valitud sugulase pärast? Tegin selle valiku ise. Ta ei sundinud mind ega öelnud, et pean seda või teist tegema. See oli mu oma valik. Millised olid su eesmärgid kahevõistluses? Eesti koondise esinumbriks saada?

Ei oskagi öelda. Ei olnud, ma arvan. Millal sul tekkis arusaamine, et jalgpallurina võiks kuhugi jõuda? Kus juures ega sellega ei olnud nii, et ma tulen Tallinnasse kooli ja hakkan kõvasti jalgpalli mängima, jõuan koondisesse. Küsisin Karel Voolaiult, et kas on mingi punt, kus ma saaks mängida või kas või trenni teha. Mis ma ikka niisama passin. Alguses käis jutt Elvast, siis ta helistas ja ütles, et mine reedel Valga trenni. Tulin reedel Valga trenni ja nii see asi käima läks. Valgas olid enam-vähem minuvanused kutid, tekkis hea klapp ning treener Ivo Lehtmets oli ka väga asjalik. Pigem oli see oma lõbuks, sest kui ma 2004 sügisel tulin, ei saanud mind Valgasse registreerida, vaid jätkasin III liigas Koeru eest. Koerust Valgasse minek tähendas üle kahe liiga hüppamist. Kuidas sind uues seltskonnas vastu võeti? Meeskond koosnes peamiselt noortest ja enamikus mängudes tuli palju kaitsta. Domineerida eriti ei saanud ja mingit Hispaaniat me ei teinud. Puudujäägid tehnikas olid, kuid proovisin neid järele aidata. Üleminek ise väga valulik ei olnud ja kuttidega sain täitsa normaalselt läbi. Nüüd on asi nii kaugel, et Meistriliiga tasemel on sulle oma positsioonil raske vastast leida, kuid millest jääb puudu, et murda Eestist välja, kas või Norrasse, kus Hönefoss sulle talvel veel lepingut ei pakkunud? Käisin Hönefossis testimas jah ja ausalt öeldes läks mu seal päris hästi. Mängisin esimese mängu päris korralikult ja treener oli rahul, kuid ma ei oska öelda, mille taha asjad toona jäid. Kas raha taha või oli neil kogenumat mängijat vaja. Treene-

Gert Kams Sündinud: 25.05.1985 Koerus Klubi: Tallinna FC Flora Koondisekarjäär: A-koondis: 14/0 U21 koondis: 2/0 U20 koondis: 2/0

Klubikarjäär: 2001 SK Koeru 12/3 2002 SK Koeru 14/3 2003 SK Koeru 13/6 2004 SK Koeru 15/5 2004 FC Ervita United 2/7 2005 FC Valga 25/3 (ML) 2006 FC Flora Tallinn 21/5 (ML) 2006 FC Flora II Tallinn 10/8 (EL) 2007 FC Flora Tallinn 28/3 (ML) 2007 FC Flora II Tallinn 2/2 (EL) 2008 FC Flora Tallinn 36/5 (ML) 2009 FC Flora Tallinn 25/4 (ML) Treenerid: Priit Simson, Karel Voolaid, Ivo Lehtmets, Pasi Rautiainen, Tarmo Rüütli, Jelle Goes, Viggo Jensen Allikas: Jalka; Marko Välja (vmarko@hot.ee)

JALKA SEPTEMBER 2010

Gert Kams (paremal) Indrek Zelinskiga. Ehkki ründelegendi lahkumismängus Soome vastu oldi 17 minutit koos väljakul, ei tundnud Zelinski oma tulevast kolleegi pildilt ära.

usutlus junud väljakul tööd tegema. Jalga sirgu ikka ei lase, pigem võitlen ikka lõpuni. Kas mängueelsel häälestusel on vahet, kas vastu tuleb Levadia või Trans, või Paide või Lootus? Kui sa mängid Levadia vastu, siis on teistmoodi tunne, aga valmistud ikka samamoodi. Ideeliselt lähed väljakule samamoodi mõttega endast kõik anda, et see mäng ära võtta. Häälestad ikka samamoodi. Kui Levadiaga on mäng ütleme kell seitse õhtul ja hommikul siin (A. Le Coq Arenal – toim) trenni ei ole, siis ikka lähen hommikul välja ja liigutan ennast natukene. Samamoodi Paidega. Keha tuleb tööle saada. Ei ole nii, et kui Paidega mängime, magan kella 12ni. “TV10 olümpiastardi” kahekordse 1000 m jooksu võitja Kamsi jaoks ei olnud ka tõkkejooks probleem.

rile meeldis, et ma olen kiire ja agressiivne. Samas ei olnud Hönefoss meeskonnana ehk parim valik, kuna nad olid just esiliigast tõusnud ja eesmärgiks oli püsimajäämine. Nemad vajasid ilmselt valmis mängijat. Kahju, et sinna ei saanud, aga see oli mu esimene testimine. Sain ennast proovile panna ja nägin, et midagi võimatut ei ole. Praegu on su leping Floraga lõppemas ja talvel saad ise otsustada, kuhu minna. Lähed välismaale? On lõppemas jah, kuid päris seda see ei tähenda. Mul on Aivar Pohlakuga räägitud, kuidas ja mis. Eks ma pean temaga neid asju arutama ja vaatama, mis edasi saab. Mis tähendab, et asjad on arutatud? Ütleme nii, et me oleme kohtunud ja minu tulevikust rääkinud. Rohkem ma sellel teemal väga rääkida ei tahaks. Praegu on veel augustikuu ja üleminekuaken Norrasse lahti. Äkki juhtub midagi. Kuidas sulle endale tundub, kas Norra liiga on see, kuhu sa minna tahad? Ma arvan, et Norra liiga oleks väga hea variant. Isegi Norra esiliiga. Seal on selline füüsiline jalgpall, kus on vaja palju töötada ja võidelda. Koondises oled sa üks neist vähestest, kes Tarmo Rüütli valikusse koduliigast mahub, vanust aga juba 25. Millal su n-ö parim enne läbi saab? Ma ei oskagi öelda seda. Parim aeg alles hakkab, minu meelest on see 25–27 eluaastat. Loodame, et see parim aeg tuleb Norras. Ütleme, et kui sa selle talve jooksul välismaale ei saa ja peaksid uut hooaega Floras alustama, siis kui motiveeritud sa oleksid? Järelikult tuleb veel tööd teha ja midagi on kuskilt puudu. Motivatsioon säiliks, kuid seda oleks ilmselt raskem leida. Ikka tahaks ju välja saada. Pikapeale saaks ikka ehk käima ennast. Treenerid ja mängijad on rääkinud, et kui noorel mängijal Eestis tuleb lagi ette, ei suuda ta vahel nõrgemate vastaste vastu täiel määral keskenduda. Kuidas sinul sellega on? Minul seda muret ei ole. Iseloom on ka selline, et olen har-

On mingil hetkel mõõnaperioode ka olnud, kus oled mõelnud, et kuradile see jalgpall? Mingitel hetkedel sellised mõtted tulevad, aga nii ei ole, et löön kõigele käega ja lähen. Mul on mingi eesmärk ja üritan selle poole püüelda. Need on hetkeemotsioonid ja nii ikka ei ole, et aitab, lähen minema. Millega seonduvalt sellised hetked tulevad? Neid on igasuguseid. Kas need on pigem jalgpalli mänguga seotud või ...? Ma saan aru küll, kuhu sa tüürida tahad, aga sellel teemal ma ei viitsi üldse rääkida. Kuidas su tahtmist on mõjutanud Flora rahahädad? Ma pigem ei kommenteeri seda. Sul ei tekkinud mõtet, et hakkaks streikima? Ei kommenteeri seda ka. Kui Reim ütles, et kartis aasta töö vastu taevast lendamist, siis kas sa tundsid samamoodi? Ma arvan, et paljud tundsid niimoodi. Ega lihtne ju ei olnud. Nii kaua olime kõik koos töötanud ühe asja nimel. Paljud mõtlesid, et läheb raskeks ja et kuidas edasi. Palju sina või teised mängijad üritasid neid streikijaid mõjutada? Ma ei taha seda streigiteemat üldse kommenteerida. Las see jääb. Pigem jätame selle. Endal ei tekkinud tunnet, et ah lähen minema siit Florast, et Norra esiliigasse äkki võetakse? Ei tekkinud. Ära neid streigiküsimusi rohkem küsi. Ma üldse ei taha, et sa selle sisse paned. Kui suurest hüppemäest sa hüpanud oled? 70meetrisest. Kui võrdled sellisest mäest esimest korda alla tulekut Meistriliigas löödud väravaga Levadia vastu, siis millised need emotsioonid on? Väravat on ikka parem lüüa. Emotsioon on suurem, sest löödud väravaga kaasneb hea emotsioon ka teistele, kellega selle eesmärgi nimel oled töötanud. 2010 SEPTEMBER JALKA

jalka tuleb külla

Jalgpalliime Saaremaal Kuidas on võimalik, et 30 elanikuga küla paneb rahvaliigasse välja meeskonna ja väljaku äärde jagub pealtvaatajaks veel oma 30 inimest! Jalka võttis ette reisi teisele maale, et uurida, mis imevärk seal Taritus toimub. Lennart Komp

aritusse Foto: Liis Kadakas jõudmiseks tuleb Kuressaarest võtta suund Säärele, keerata Tehumardist paremale Lümanda peale, siis veel kaks korda paremale ja kui hakkab kruusatee, on varsti vasakut kätt kollane rahvamaja. Et kultuur koondub ikka ühte kohta, on Taritu jalgpalliplats rahvamaja kõr- FC Taritu koosseis 15. augustil. Ülemine rida vasakult: Erki Alas, Mark-Kristjan Pitk, Priit Laht, Mihkel Lindau, Kristen Mere, Martin Prostang, Margus Valge. Alumises reas: Robbie Roberts, Priit Salong, Raimond Salong, Peeter-Jaak Ait. val. Samas on ka võrk- ja korvpalliväljak. Ja kaev. noored juhendada,” keerab Salong ajaüks on Senegalist. Nii juba läheb. Augusti kolmanda pühapäeva õhtul looraamatu lehti tagasi. “Kolm korda “Need, kes on, need mängivad. Paar võõrustab kodumeeskond FC Taritu poissi keskenduvad rohkem muudele asja- nädalas tegime ja alguses oli siin isegi rahvaliiga Saare- ja Hiiumaa alagrupis 30 last, tuldi isegi kaugemalt. Niimoodi dele,” tõdeb FC Taritu eestvedaja Martin FC Smuulit, linnapoisse. Tunnike enne sai alustatud.” Taritu läheb 3:0 juhtima. Prostang. Jalgpallivõõraid on vähe. Küllap planeeritud avavilet kukub taevas justkui “Smuuli! Smuuli!” kostab hoopis vähemalt korra on Taritu vutiväljakul vastu maad, tuul kruvib pöördeid ja elavpealtvaatajate seast. Hüüdja joob roheaskeldanud iga selle kandi poiss. hõbedasammas vajub ligi kümme kraadi lise sildiga Walteri õlut. “Mul on ema Jalgsi või jalgrattaga madalamaks. Ähvardab tormi ja kohtuSmuulis elanud, pean neid ka toetama. Esimene eufooria algas 2001. aastal, nik vilistab palli pool tundi varem lahti. Muidu kaotavad 0:3 ja on kurvad.” kui jalgpalliseemet hakkas külvama “Ta-ri-tu! Ta-ri-tu!” hõiskab ligi Kõik Smuuli vastu väljakul käinud Raimond Salong, muidu mandri mees. 30pealine publik alustuseks. Jahedus poisid alustasid Salongi näpunäideTema sai võimaluse Koimlasse vanaisa on mõnus ja omad poisid ju mängivad! te järgi. “Siis olid nad veel sellised,” maale talu osta ning kolis saarele. VaMängivad seitse seitsme vastu. langetab treener käe puusakõrgusele. rem Rapla Atli eest mänginud Salongi Mismoodi siis kohalik arvumaagia “Külamehed ehitasid väravad, üks isa rääkis ära vana spordi- ja laulumees käib? Käib väga lihtsalt. Taritu meestõi võrgud. Nagu külas ikka.” Nüüdseks Heino Laht, FC Kuressaare mängija konda ei esinda ainult Taritu küla on poistele kasvanud piisavalt tugev poisid. Nii ei saaks võistkonda kokkugi. Sander Lahe vanaisa. kael, et rahvaliigas mehe eest väljas olla. Paar on linnast, mitmed kõrvalkülast “Laht teadis, et ma olen jalgpalli FC Taritu keskmine vanus jäävat 16-17 Koimlast (seal on umbes 230 elanikku), mänginud, ja pakkus välja, et ma võtaks eluaasta kanti.

JALKA SEPTEMBER 2010

jalka tuleb külla Foto: Liis Kadakas

Spordimaja tehti küla talgutega korda Kui jalgpallitreeningutega alustati 2001. aastal, siis paar-kolm aastat hiljem võeti vana rahvamaja (uuemast paarsada meetrit Koimla poole) kasutusele spordisaalina. Järk-järgult lisandusid spordialade ampluaasse korvpall, võrkpall, sulgpall ja lauatennis. Kuigi Martin Prostang nentis, et suurema spordi tegemiseks jääb saal kitsaks, ajab see siiski asja ära. Tänavu suvel anti hoonele ka uus ilme, kui “musta majana” tuntud rahvamaja sai talgute korras punaseks. “Selleks, et see ikka koos püsiks,” märkis Prostang. “Kuuldavasti peaks varsti ka uued aknad saama.” Prostangi sõnul on kohalik külakogukond tugev ning igal suvel tehakse mõni suurem töö talgutel üheskoos valmis.

Pärast mõneaastast vaikelu said trennid uue hoo sisse 2009. aastal. Triumfid Viidumäe mängudel ja Taritu-Lümanda-Karala võistluse võitmine andsid motivatsiooni osaleda ka Saaremaa saalijalgpalli meistrivõistlustel. Sealt kasvas idee osaleda suvistel Saaremaa meistrivõistlustel (8 mängu järel oldi 2. kohal) ja Rahvaliigas. “Vahepeal jäi asi päris soiku. Poisid kasvasid välja ja trenne ei teinud üldse. Eelmisel aastal saime jälle pundi kokku,” resümeerib Salong. Jalgpalli mängimine on selle populaarseks teinud ka teiste külaelanike seas. Omade tegutsemist jälgib 30 inimest. Et aga kaugele pole tulla ja Taritu kandis liikumine kõrgelt hinnatud, on saabutud enamasti jalgsi või jalgrattaga. Rahvamaja puuriida najal puhkavad sõiduriistad soliidsetest uunikumidest moodsate mägiratasteni. Riida otsas on katkine puidust klapptool. Erilisele loole lisab värvi veel asjaolu, et Taritu ridades mängib ka Aafrikast pärit mees, Senegalis sündinud Rob-

bie Roberts. Tema võttis Kuressaarest naise, naise vanemad on aga Koimlast. Lihtsamad asjad hüütakse eesti keeles, pikemad jutud räägitakse inglise keeles. Midagi katki sellest ei jää, Smuuli vastu lööb Roberts kaks väravat. Smuulilgi on võimalusi, kuid üritused luhtab kas väravavaht Prostang või jääb meisterlikkusest puudu. “Martin, su perekond vaatab ja imetleb!” kõlab kiituseks. “Vaesed mehed, kellel ema siin on. Häbenevad silmad peast välja,” rõkatab kõrvalt vastuseks. Häbeneda pole midagi, iseäranis võitval meeskonnal. Kodumänge peab Taritu samal rahvamaja muruplatsil, kus 2001. aastal alustati. Liigamängudeks korrastatakse väljak talgukorras terve meeskonnaga või vähemasti nende abiga, kes vähegi saavad. Nii on kombeks. Väljak on pisut ebatasane. Kevadel tegid kurja metssead, kes pallimuru tasandamisplaane heaks ei kiitnud ning selle üles tuhnisid.

Mark-Kristjan Pitk (paremal) on küll Tallinnast, kuid suved veedab ta Taritus.

“Ei tea, mis neile loomakestele ei meeldinud,” laiutab Prostang käsi. Prostangi hüüdnimi on Prossu.

Võimalus kuldseks duubliks

Prostang on üks neist Taritus jalgpalliga alustanutest, kes on jõudnud noorte meistrivõistluste medaliteni. Sander Laht on praegune FC Kuressaare põhimees, esindusmeeskonna eest on väljakul käinud ka Kristen Mere. Nimekaim naismängija on Liisi Salong, kes on esindanud naiste U19 koondist. Taritu jalgpalluritel on tänavu muide võimalus teha Saaremaa meistrivõistlustel kuldne duubel. Kui mehed püsivad Orissaare kannul esikoha konkurentsis, tegi Taritu naiskond puhta töö maakonna naiste meistrivõistlustel. Foto: Liis Kadakas

Külaelu ei ole Lääne-Saaremaal kaugeltki välja surnud. Kui omad poisid võistlevad, siis tuleb toetada. 2010 SEPTEMBER JALKA

jalka tuleb külla Foto: Liis Kadakas

FC Taritu kapten Martin Prostang (paremal) on olukorra taas klaarinud. Kaaslased saavad korraks jalga puhata.

Enne viimast, kuuenda vooru kohtumist oli viiest mängust ette näidata neli võitu, viik ja väravate vahe 45:2. Tüdrukud kamandavad muide ka meeste vahetusi. Vastu neile naljalt keegi ei vaidle. Tänavuse hooaja edu valguses püsivad Taritu meeste tulevikumõtted realistlikud. Kuigi tase lubaks jõudu katsuda ka Eesti meistrivõistlustel IV liigas, ei ole selle sammu astumine Prostangi sõnul lähima kahe aasta plaanis. “Saaremaa meistrivõistlustel mängime 11 üheteistkümne vastu ning neiks kohtumisteks peame mehi juurde laenama, et koosseis täis saada,” arutleb Prostang. “Meistrivõistlustega kaasneks ka reisimine ja kulud, mida rahvaliigas ei ole.”

Taritu võidab augustikuu kolmandal pühapäeval Smuuli vastu 12:2, mis on nende selle hooaja suuruselt teine võit, avakohtumises nuheldi Kuressaare võistkonda 92C suisa 15:0. Oma valla mehed FC Lümandast, FC Loco ja Pühalepa SK alistanud ning vaid Torgule kaotanud Taritu saab jääda ootama septembrikuiseid finaalmänge. Lõpuvile kõlades saavad aplausi ja kiiduhüüded mõlemad võistkonnad. Nad on selle ära teeninud.

Foto: Liis Kadakas

Väikest kasvu Robbie Robertsil õnnestus kogukamate vastaste vahelt korduvalt läbi vupsata. Foto: Liis Kadakas

Taritu peab täpset statistikat* Peetud mänge: 53 neist võite 27 kaotusi 19 viike 7 Löödud väravaid: 125 (2,36 mängus) Kristen Mere 42 Keito Liiv 29 Peeter-Jaak Ait 9 Sisselastud väravaid: 77 (1,45 mängus) Nullimänge: 20 Suurim võit: 15:0 FC Taritu - 92C (Kristen Mere 5, Priit Salong 3, Kaupo Saar 3, Raimond Salong 2, Argo Kabel, Mihkel Lindau) Suurim kaotus: 0:6 FC Taritu - JK Liverpool Mänge FC Taritu särgis: Martin Prostang 53 Kristen Mere 51 Keito Liiv 49 Peeter-Jaak Ait 48 Raimond Salong 45 Priit Salong 43 Mihkel Lindau 42 *esitatud 16. augusti seisuga

JALKA SEPTEMBER 2010

Raimond Salong (paremal) võib olla küll oma meeskonna vanim, ent piisavalt nobe, et vastased pikali trikitada.

Rahvaliigas mängitakse septembris kohamängud Tänavu esimest korda peetav jalgpalli rahvaliiga jõuab septembris otsustavate kohtumisteni. Iga piirkonna kaks parimat edeneb 16 parema sekka, kus esikoha saanud teenivad asetuse ja neile loositakse vastu mõne teise alagrupi 2. kohal lõpetanu. Play-off’i paaride loosimine toimub 3. septembril enne Euroopa meistrivõistluste Eesti – Itaalia valikmängu Eesti Jalgpalli Liidu kontoris. Alagrupiturniiril osales 67 võistkonda, keda esindas kokku üle 1500 inimese.

2010 SEPTEMBER JALKA

Simone Pepe

Foto: Tom Hevezi/AP/Scanpix

Itaalia

JALKA SEPTEMBER 2010

2010 SEPTEMBER JALKA

Iker Casillas Hispaania

Foto: Lluis Gene/AFP/Scanpix

JALKA SEPTEMBER 2010

2010 SEPTEMBER JALKA

Daniele de Rossi Itaalia

Foto: Karm Jaafar/AFP/Scanpix

JALKA SEPTEMBER 2010

2010 SEPTEMBER JALKA

Pärnu jalgpall

Linnameeskond ootab Pärnu klubide üksmeelt Pärnu jalgpalliklubid on üksmeelel – konkurentsivõime tõstmiseks on tarvis luua parimaid poegi koondav linnameeskond. Kuidas seda luua, on juba iseküsimus. Ja esialgu raskesti ületatav. Lennart Komp

esti jalgpalli põline kants Pärnu ei ole iseseisvas Eesti meistriliigas suutnud 18 aasta jooksul korralikult kanda kinnitada. Viimati pudenes sealt JK Vaprus 2008. aastal. Linn on väike ja rahagi vähe, tõdevad asjaosalised, kuid tippu või vähemasti selle lähedale aitaks ühendmeeskond. Materjalistki ei tuleks puudust – Pärnu on andnud koondisele vajalikud lülid Tarmo Rüütlist Raio Piiroja ja Sergei Zenjovini. Juuni alguses koos Eesti Jalgpalli Liidu presidendi Aivar Pohlaku ja Pärnu linna spordinõuniku Uno Koortiga ühise laua taha istunud klubide esindajad väljendasid üksmeelt, et hea lahendus oleks linnameeskonna loomine, kuhu saaks koondada andekad noored ja tugevad vanemad. Nii saaks taastada suvepealinna hiilgeajad, kui Kalakombinaadi ja KEKi meeskonna mängud läksid täismajale. Kuumad suvekuud aga näitasid, et esialgne plaan alustada linnameeskonnaga juba 2011. aastal ei pruugi realiseeruda. Või kui realiseerub, siis tagasihoidlikumal kujul. Tüliõunaks on saanud mängijaõigused ehk teisisõnu raha. Vaprus, kelle meeskond on Esiliigas, ja Pärnu JK (PJK) on eri meelt, kuidas tugeva esindusmeeskonna looma peaks. “Hetkeseisuga (augusti keskel – toim) on linnameeskonna idee päevakorrast maas,” lausus spordinõunik Koort. “Mõte ja soov on luua jalgpalli esindusmeeskond ja liikusid ka mõtted, kuidas lisaraha saada, kuid praegu ei jõua klubid omavahel kokkuleppele ja igaüks tahab oma asja edasi teha.” Vapruse Esiliiga meeskonna koosseisu

JALKA SEPTEMBER 2010

Foto: Lembit Peegel

Pärnu Vaprus (tumedas) kolm aastat tagasi Tallinna Levadiaga Meistriliigas rinda pistmas.

kuulub praegu hulk PJK kasvandikke, kuid oma täiskasvanute meeskond viimasel puudub. Et selline välja panna, tuleks alustada IV liigast või ühineda näiteks viimase läänetsoonis edasipääsu poole liikuva FC Metropooliga. Säärane lahendus oleks aeganõudev.

Kas vaid esindusmeeskond ...

PJK president Helmut Hunt peab parimaks lahenduseks Esiliiga Vapruse ümbernimetamist linnameeskonnaks, et selle baasile tugevam võistkond rajada. “Koostööks ei pea looma uut katus-

organisatsiooni. Iga klubi delegeeriks oma esindaja ning koos linna esindajaga arutataks asjad läbi,” ütles Hunt. “Nii saaks vähendada klubidevahelisi probleeme, jagelemisi üleminekutasude üle ja parandada võimalusi toetuste saamiseks.” Säärase stsenaariumi korral oleks linnameeskonna nimega esindus- ja duubelkoosseis, samuti Eliitliigade võistkonnad. Mängijate õigused ja noortetöö jääks iga klubi enda vastutada. Peaks linnameeskonna pallur üleminekutasu eest Pärnust mõnda teise klubisse (ka välismaale) siirduma, saaks suurema osa

Pärnu jalgpall sellest kasvatajaklubi, väiksem osa läheks linnameeskonna hüvanguks. “Kui on Vapruse poiss ja teda tahetakse müüa, siis praegu näen, et klubiline kuuluvus võiks jääda muutumatuks ehk tasu saaks Vaprus. Väiksema protsendi ehk ka linnameeskond,” lausus Hunt. “Sellised küsimused on muidugi nüansid ja nende arutamisega ei ole me veel tegeleda jõudnud.” Hundi sõnul on praegune koostöö Vaprusega kestnud viis aastat ning PJK mängijate erilubade alusel kõrgemasse liigasse andmine toimis kenasti, kuni viimastel aastatel on tekkinud kriginad, nagu Hunt neid nimetab. “Keegi ei saa pahaks panna, kui me oma noortega mängima hakkame,” sõnas Hunt. “Palju PJK poisse on mänginud ja mängib praegu Vapruses, kuid kui nad sinna lähevad, teatakse neid kohe Vapruse mängijatena. Ka siis, kui neid koondisesse kutsutakse. Meil on ka sponsorid, kes küsivad, et miks me poisi kasvatamise eest maksame, kui ta niisama ära läheb.” Hundiga ühes paadis on sõudmise eestvedajana tuntud Pärnu Kalevi president Mati Killing. Tänavu A- ja B-vanuseklassis mängivad PJK poisid saaksid järgmisel aastal väljundi II liigas, kus lääs/lõuna tsoonis teeb kaasa just Kalevi esindus. “Linnameeskond jääb praeguse seisuga ära, kuid ajame koos PJKga asja edasi ja oktoobriks peaks finantseerimine ja tööjaotus detailsemalt paigas olema,” ütles Killing. “Mingit imeasja ei tule ja kuskilt ekstrasponsoreid ilmselt ligi ei astu, kuid töötame ühise eesmärgi nimelt, et sellest koostööst Pärnu esindusmeeskond kujuneks.”

... või hiigelklubi?

Tänavu osaleb Eesti noorte meistrivõistlustel kaheksa PJK ja kaks Kalevi võistkonda. Vaprusel on väljas neli esindust, kuid nende mitmed grupid keskenduvad turniiridele ja meistrivõistlustel ei osale. Et Vapruse ja PJK koostöö on seni olnud võrdlemisi edukas, näitab ka tõsiasi, et B1 I liiga liidrikohal on kahe klubi ühendvõistkond. Kui täituks Vapruse visioon linna-

Jalgpalliliit: linnameeskond on parim lahendus Jalgpalli regionaalse arengu suhtes oleks Pärnu tugeva esindusmeeskonna loomine olulise tähtsusega ning seda sammu toetab ka Eesti Jalgpalli Liit. Viimaste aastate jooksul on loodud regionaalsetesse keskustesse noorte tugipunktid, alustatud kohtunike koolitusega ning järgmine samm oleks esmatasandi treenerikursused ja regionaalsed koondised. Alaliidu avalike suhete juhi Mihkel Uibolehe sõnul oleks Pärnu jaoks linnameeskonna loomine parim lahendus. Vutiliidu visiooni kohaselt koondataks tugevaimad mängijad linnameeskonda ja selle duublisse, nooremad Eliitliigade esindustesse. Noortetöö ja mängijaõigused jääksid vastavale klubile. Nii toimib see U17 Eliitliigas Tartu linnameeskonna puhul, mis on mehitatud JK Tammeka, FC Olümpia ja Põlva Lootose mängijatega. “Praegu on Pärnus väljund minna amatööriks, kohtunikuks ja treeneriks, aga kui tegeled keskkooli lõpuni tõsiselt vutiga, siis on loogiline, et lähed profiks edasi. Pärnus sellist väljundit praegu ei ole,” sõnas Uiboleht. “Kui linnameeskond jõuaks Meistriliigasse, oleks see võimalus mängijaid välismaale müüa. Seni on see toimunud läbi Tallinna ja Pärnu rahast ilma jäänud.” Uibolehe hinnangul võiks Pärnu JK ja Kalevi SK kavandatav koostöö olla esimeseks sammuks, millel on potentsiaali kasvada teiseks Esiliiga meeskonnaks Pärnust. “Üritame motiveerida Pärnu klubisid koostööle ja leida ühisosa, mille suhtes kokku leppida,” ütles Uiboleht. “Ka linnal on vaja head ja tõsist partnerit.”

meeskonnast, algaks Pärnu vutielus uus epohh. Uuel aastatuhandel kuurortlinna kolmel hooajal Meistriliigas esindanud Vaprusel ei oleks linnameeskonna loomise vastu midagi, kui tervesse linna jääkski alles ainult üks klubi. “Praegu ongi linnameeskond Vaprus, kus pooled on PJK kasvandikud,” ütles Vapruse juhatuse esimees Reigo Tõnsberg. “Oleme neile seda võimalust kogu aeg pakkunud, kusjuures nende jaoks on see tasuta ja kui mängija edasi siirdub, jääb üleminekutasu PJK-le.” Tõnsberg tahaks näha nelja-viie aasta plaani. Tema silmis võiks olla esindusmeeskonnale linnameeskonna nime andmine vaheetapp, kus uue klubi alla koonduks terve piirkonna noortetöö, samuti naiste jalgpall. Et linn saaks üheks suurimaks toetajaks, peaks uue juriidilise keha looma linn, sest nemad tellivad muusika. Liituvad klubid oleks asutajaliikmeteks. “Linn rahastab noortesporti väga hästi, maksab treeneritele palgad, väljakute rendi. Arenguks on nad investeerinud palju ja kasumi peaks saama hoopis nemad,” arutles Tõnsberg. “PJK võtab tasu kui boonust, oleme protesteerinud, aga tolku ei ole.”

Tõnsbergi arvutuste järgi tähendaks kõigi noortegruppide koondamine ühte organisatsiooni ja esindusmeeskonna tõus Meistriliigasse seda, et UEFA-lt saadaks toetust ligi 400 000 krooni. Veel ollakse aga äraootaval seisukohal, et näha, millist rahastamismudelit pakub linn, kuidas laheneks mängijate õiguste küsimus.

“

Arenguks on nad (Pärnu linn) investeerinud palju ja kasumi peaks saama hoopis nemad.

„

PJK president Hundi sõnul on nende hingekirjas mängijaid 250–300, Tõnsbergi hinnangul Vapruses ligi 400. Kõikidest Pärnu linna ja maakonna lastest tegeleb jalgpalliga umbes viiendik, mis on Eesti mõistes kõrge näitaja ning annaks head eeldused tugeva tipu loomiseks. Ehkki projekti linnapoolse vedaja Uno Koorti sõnul on ühendmeeskonna loomise idee praegu päevakorrast maas, ei välistanud ta, et mõne kuu jooksul see muutub. Ainult tahet on vaja. 2010 SEPTEMBER JALKA

lipulugu

Suure lipu all hümni laulmas ja Fääre võitmas Juba kaheksa aastat on Eesti koondist võitlusse saadetud suure trikoloori all hümni lauldes ja väravate puhul lippu uuesti peade kohale laiali tõmmates. Jalka käis lipualust elu uurimas: pildistamas ja Fääri saartele säru tegemas. Indrek Schwede Foto: Lembit Peegel

See 5 x 10 meetrine trikoloor on suurim avalikkuse ees lehviv sinimustvalge.

esti jalgpallikoondise kodumängude üks ilusamaid hetki on siis, kui hümni ajal tõmbab lõunasektor lahti hiigelsuure Eesti sinimustvalge. Sama tegevust korratakse Eesti väravate järel ja siis panevad lippu hoidvad kümned käed viis korda kümne meetri suurusele trikoloori rahutult ja rõõmujoovastuses lainetama. Aga see hakkab pealtvaatajatele vähem silma, sest siis on igaühel tegemist omaenda emotsioonide väljalaskmisega: kes patsutab sõpra, kes väljendab vaimustust naabrile, kes rõkkab üheskoos terve staadioniga. Jalgpallihaiglale kuuluv ja teadaolevalt Eesti suurim sinimustvalge on kaheksa aastat vana. Jalgpallihaigla üks liidreid Tarmo Kruusimäe ehk Kojamees ei oska öelda, millal lipp täpselt valmis ja millisel mängul ta esimest korda lehvis, aga idee idanes 2002. aasta märtsi alguses. “Jansa ( Jaanus Rumma) mõõtis tribüünivahe ära, tahtsime teha lipu mõõt40

JALKA SEPTEMBER 2010

metega 6 x 12 meetrit, kuigi õige suhe on 7 : 11,” räägib Kojamees. “Aga lõpuks jäi mõõduks 5 x 10 meetrit. Tellisime selle Lipuvabrikust, maksis 9000 krooni.” Lipp on osalenud peaaegu kõikidel kodumängudel ja nendel välismängudel, kus Kojamees ise kaasas on käinud – ta pole kunagi teinud lisapagasist probleemi. Kojamees on lipukotti tassinud Londonis ja Peterburis. “Kõige “lõbusam”oli Portugalis eelmise aasta lõpus, kui mängisime Angola vastu,” meenutab ta. “Lipp oli bussis ja kui tahtsime seda enne mängu kätte saada, kadus bussijuht lihtsalt ära. Vihma sadas, ma klobisin ja klobisin vastu bussi, aga kedagi polnud sees. See don Miguel pani üritusele lihtsalt varre.” Kodumängult on lipp paar korda puudunud siis, kui Kojamees on perega Eestist ära: “Mingi mäng üks tüüp unustas lipu koju.” Lipu lahtitõmbamine on lihtne, aga väike kogemus kulub siiski ära. Või

õpetussõnad. Valikmängude puhul on inimestel samad kohad ja asi käpas. Kui maavõistluste puhul satub lipusektorisse uusi huvilisi, on Kojamees neid instrueerinud. Eesti suurimat lippu on kaheksa aasta kestel 20–30 korda pestud. “Oleme seda pesnud restoranis Troika, kus Papa Frank töötab,” seletab Kojamees. “Seal on suur pesumasin. Kuivatanud olen seda koduhoovis. Pärast vihmaseid ilmasid peab lippu kindlasti tuulutama, sest ta võib hallitama minna.”

Ilma rahata teistelegi laenatud

Lippu on laenatud teistelegi: tennisistidele, võrkpalluritele, eurovisiooni promoüritustele ja kontsertidele. Põhimõtteliselt tasuta. Pärast pronksiööd käis hiidlipp isegi Lätis ühel Eestit toetaval üritusel. Ja paar korda on käidud Eesti lipu päeva üritustel. Jalgpallihaigla mõtleb aga juba uuest lipust. “Meil on kaks tribüüni ilma liputa,” lausub Kojamees. “Proovime alustada

lipulugu uut lipukorjandust ja teha lipud veel kahele tribüünile. Kui muud kodanikud ja organisatsioonid aitaks, siis saaksime masu tingimustes hinnast kindlasti alla. Lipuvabrik saab ju ka reklaami – kui keegi küsib, mis lippe te teinud olete, saavad nad vastata: vaata jalgpallikoondise mänge – seal on meie lipp! Meil on Jalgpallihaiglas oma harud: Piraajad ja Hundid ja Trükkalid. Nemad saaksid tegeleda teiste tribüünide lippudega. ” “Kui lipp Wembleyl alla keriti, siis vaatepilt oli võimas ja üllas ja oli näha, kuidas paljudel lahinal pisaraid tuli,” meenutab Kojamees üht eredamat hetke. “On kõva sõna Wembleyl 90 000 pealtvaataja ees hümni laulda suure lipu all. Meie fännide ja patriootide jaoks on raske midagi enamat ette kujutada ... ilmselt ainult see, kui Eesti MM-finaalis mängiks.”

Kogunemine Vabadusristi juures

11. augustil kell 18 algab Jalgpallihaigla kogunemine Vabaduse platsil Vabadussõja mälestussamba juures. Kojamees on üle 10 kilo kaaluva koti kohale tarinud. Seal sees on peale jutuks olevale lipu ka suur Eesti koondise särk, mille Nike fännidele kinkis. Särk tõmmatakse lahti paralleelselt lipuga.

“ „

Proovime alustada uut lipukorjandust ja teha lipud veel kahele tribüünile. “Särki on lipu kombel lahti tõmmata ääretult raske,” selgitab Kojamees, kelle sõnul on särgiga tegelemine JK Jalgpallihaigla õlul. “Varrukate osa ja see kitsam osa tekitavad segaduse. Kui hümni ajal särgi lahti saame ja kui siis 3-4 minuti pärast peaks värav tulema, tuleb see särk väga imelikul kujul lahti.” Vabadussamba juures hakati kogunema eelmise aasta sügisest. Varem oli kogunemiskohaks Tammsaare park. Kell 18 krapsab Kojamees kotisuu lahti, hõikab esimesed fännid appi ja laotab selle viis korda kümme meetrit sinimustvalget Vabadusristi treppidele

Foto: Lembit Peegel

Vabadussõja mälestusmärgi juurest algab tee Eesti koondise mängudele.

maha. Möödujad pööravad päid, kel on fotoaparaat, teeb mõned klõpsud. Umbes tunni pärast on kamp koos ja hakatakse liikuma. “Tegelikult tahetakse, et atribuutika oleks juba kell 15 staadionile viidud ja lippudega, mis on torude külge seotud, polegi mingit probleemi,” räägib Kojamees. “Aga ükskord olid turvad meie lipukoti ära tassinud – turvalisuse huvides kuhugi taharuumi. Ja keegi ütles umbes nii, et ma ei tea, kus see kott asub, otsige ise. Selle peale tuleb rämedaid sõnu rohkem kui sidesõnu! See oli sekundite mäng, et leiaksime koti ja jõuaksime lipu enne hümni valmis seada.” Kojamehel leidub kriitikat ka fännide suunas. Kord Soomes avastas ta kotist õllepudelid – omad poisid tahtsid niiviisi alkoholi staadionile viia: “Viskasin õlled silmapilk prügikasti, kust soomlased need välja koukisid ja oma kilekotti libistasid. Sihukestel mölakatel, kes lipukotis õlut tassivad ... lipukott on püha. Pista oma pudel ükskõik kuhu auku, aga lipukotis ei tohi kunagi olla keelatud asju!”

Foto: Lembit Peegel

Trahvikast kui peo peal

Kui EM-valikmäng Fääri saartega hakkab, on meie loo peategelane kenasti kotist välja võetud ja veetakse Eesti hümni ajaks üle lõunatribüüni keskmise sektori. Lipu all käib valjuhäälne hümni-

Kojamees ja tema kott, mis mahutab hiigellipu ja -särgi. 2010 SEPTEMBER JALKA

lipulugu laulmine. Ja muuseas – lipust näeb läbi! Läbi kõigi kolme värvi on selgesti näha väljak ja peatribüüni ees seisvad meeskonnad. Lipu all seismisega ei kaota visuaalselt mitte midagi. Fännisektorisse pileti ostnu peab arvestama, et siin seistakse terve mängu püsti. Vaid mõned üksikud istuvad, aga nad peavad siis arvestama, et vaateväli on piiratud. Aga see vaateväli on kuninglik! Inimene, kes pole kunagi jalgpalli vaadanud otsatribüünilt, ei usu, kui ülevaatlik on mäng väravatagusest perspektiivist. Ka tennise telepilti näidatakse ju otsapidi! Just otsa pealt saab aru, kui lai on tegelikult vutiväljak ja kui tähtis on mäng laiali ajada, et vastase kaitset lahti harutada. Otsast vaadates on hästi näha ka mõlemad küljetribüünid ja kogu plats on paremini silme ees kui küljetribüünilt kaedes. Ja muidugi on värav ja trahvikast kõige lähemal just otsatribüünil olijale (vähe nadim on olukord muidugi siis, mäng käib staadioni teises otsas). Aga kui mäng käib nina all, on see võrratu boonus – terve karistusala on peo peal ja seal toimuv – ka võimalikud rikošetid – on hästi näha. Ja muidugi on imehästi näha väravavahi liikumine, positsioonivalik ja kas või rituaalid (Sergei Pareiko tegi enne avavilet ristimärgi ja puudutas põiklatti, aega viitnud ja hoojooksu pikalt kavandanud Gunnar Nielsen tavatses enne lahtilööki pilgu

Ka päike paistab läbi lipu kenasti läbi.

JALKA SEPTEMBER 2010

üles fännide poole visata). Foto: Oliver Oli Mängu käik on meile hästi teada. Jäime 28. minutil kaotusseisu ja pidime sealtmaalt võitlema viigivärava eest. Kuigi fännisektoris polnud just lõbus, jätkus inimestel vaheajal head tuju: tervitati tuttavaid, visati nalja. Silma järgi otsustades oli keskmiselt üheksa ja pool inimest kümnest kained. Esimeselt poolajalt naasnud ja tribüünialusesse tunnelisse suundunud eestlastest ei vaadanud peale Andres Operi ja arst Gunnar Männiku keegi üles fännitribüüni poole. Teisel poolajal suurenes närvilisus, aga ainus kriitiline noot, mis meie pallurite kohta kõrvu hakkas, käis Lipu all kõlab hümn. Vaadake, kui hästi lipust vastu valgust läbi näeb! väsinud ja kehva partii teinud Andres Operi kohta. õnnestus otse lipusektoris kaasa elada Kui meie koondise kõigi aegade parim meie üleajal löödud viigi- ja võiduväravakütt järjekordselt rünnakule õiget jätku ei leidnud, hüüdis hääl, mis Opi kesk- väravale. Trikoloor keriti kiiresti lahti ja hoiti huilgamise saatel peade kohal. erakondlikku tausta osatas: “Kes siis veel!” Kui pall keskelt uuesti lahti löödi, liikus Sinimustvalge orgasm lipp nobedalt üle peade tagasi. Kahe Meie fännide õnneks on A. Le Coq minuti pärast kõik kordus, aga see toiArena ajaloos rohkem palle löödud just mus tohutus võiduekstaasis: õigupoolest lõunatribüüni all olevasse väravasse (vt on raske meenutada, mis väravajärgse Jalka eelmist numbrit). Seekord löödi minuti jooksul täpselt toimus, aga külsiia kõik kolm mängu väravat. Ka Jalkal lap oli see nõnda ka teistel tribüünidel. Röökimine, kargamine, pea kohal laiuva Foto: Oliver Oli lipu rütmiline togimine – kontrollimatu metsik orgasm täiesti uskumatu stsenaariumi üle. Kui mäng läbi sai, ei tahtnud inimesed lahkuda. Kojamees kasutas juhust, käsutas karmihäälselt kolm-neli fänni appi ja pakkis lipu kokku. Koos koondise suursärgiga lupsas trikoloor jälle reisikotti ja muutis selle kohevaks ümaraks põrsaks. Viimaks kostus üle staadioni Hendrik Sal-Salleri surematu hitt. Tüdrukud hüppasid oma poistele kaksiratsi sülle ja üürgasid täiest kõrist kaasa: “Jalgpall on parem kui seks!” Sel õhtul oli see tõesti nii. Sinimustvalge orgasmi ajastus oli nagu õpikust juuspeenelt välja timmitud.

küsitlus

Forza Italia! Edasi, Eesti! Eesti koondis mängib 3. septembril EM-valiksarjas kodus Itaaliaga. Uurisime, mida inimesed asjast arvavad, mida loodavad, millist mängu itaallastelt ja eestlastelt ootavad.

Millist taktikat peaks kasutama Itaalia? Millist Eesti? Marko Kristal Tartu Tammeka peatreener Itaalia treenerina tuleks Eesti vastu ründava taktikaga, sest ma arvan, et Itaalia mängijad on individuaalselt palju paremad. Itaalia paneb kohe surve peale ja üritab esimesest minutist saadik väravat lüüa. Eesti peaks vastu minema kaitsva taktikaga, sest Itaalia on siiski maailmatasemel ja mis juhtus MMil, seda vahel ikka juhtub. Elu on näidanud, et kõikide vastu saab mängida. Eesti ülesandeks on kaitsta ja kontrate pealt üritada. Itaalia pole müstiline sats, kelle vastu mängida, kuid kui võrrelda 15 aasta taguse ajaga, kui viimati nende vastu mängisime, on ju tase sama – maailma tipp. Eesti puhul on mehed praegu Euroopas, siis olime kõik siit liigast ja selles mõttes võrrelda ei saa. Samuti on muutunud mäng ise. Mina hoian selles mängus pöialt Eestile, naine Itaaliale.

Milline on noormängijate huvi Eesti koondise mängude vastu? Kas tulete kohtumist vaatama? Tauno Kikas Võru JK noortetreener Käisime suvelaagri raames vaatamas kohtumist Fääri saarte vastu, aga Itaalia mängu ei ole plaanis noortega vaatama tulla. Kellel võimalus, tulevad emade-isadega omal käel. Itaaliast konkreetselt ei ole veel nii palju rääkinud, aga tavaliselt, kui Eesti mängib, siis järgmisel päeval vestleme enne ja pärast trenni

natukene neil teemadel. Soovitan kõigil, kel vähegi võimalik, õhtul mängu telekast vaadata, kuid kuna mängud algavad nii hilja, pool kümme, jäävad mõned magama. Tavaliselt 70–80 protsenti ikka vaatab ja siis saame analüüsida, kes mida hästi või halvasti tegi. Põhiliselt käib jutt staarmängijatest, kes mängu käima panevad, kes lõhuvad. Tallinnas käib mängudel umbes viis-kuus-seitse lapsevanemat, aga sealt jõuab nii hilja tagasi, et järgmine päev on poisid päris väsinud. Suvelaagriga oli samamoodi, Võrru jõudsime alles kell kaks öösel. Emotsioon oli võimas, aga järgmine laagripäev oldi päris laibad. Itaaliast teatakse põhiliselt Buffoni, kes kõigile meeldis. Praegu ei ole Itaalia noorte seas ilmselt nii populaarne, sest neil on ikka nii, et kui tuul puhub, siis mõtted muutuvad. Kui Hispaanial läks hästi, tekkis kohe palju nende fänne.

Kuidas Itaalia ründajaid takistada? Henri Anier FC Flora, Eesti U21 koondise ja endine Genoa Sampdoria ründaja Eesti kaitsjad peavad väga valvsad olema, sest Itaalia ründajad üritavad kiirete ja lühikeste läbisöötudega väravani jõuda. Liikumised on neil väga hästi paigas ja oskused meisterlikud. Mängitakse lühikest jalgpalli, et kaitsjaid liikumistega segamini ajada, ning pikki palle kaitseliini selja taha oodata ei ole. Meestega peab kaasa jooksma, ei tohi neid ära lasta ja ruumi peab ära võtma. Selleks tuleb olla vastastele lähedal ja agressiivne ning seeläbi kiiret mängu lõhkuda. Praegu on Itaalial põlvkondade vahetus ja uus treener. Esimene mäng ei tulnud küll välja, mis annab Eestile hea šansi üllatada. Uuel peatreeneril on uued lähenemised, kuidas väga mannetu MMi järel taas mehed mängima panna. Nüüd on ka koosseis noorem, mis tähendab seda, et Eesti vastu on kõik tahtmist täis end tõestada; see on koht, kus end näidata. Kuigi Itaalia on traditsiooniliselt kaitsva jalgpalli maa, tullakse Eesti vastu ründama ja see avab võimalused kontrarünnakuteks. Et nende kaitse on väga organiseeritud, võivad paremad variandid siiski standarditest tulla. 2010 SEPTEMBER JALKA

küsitlus Mida ootate Eesti – Itaalia EM-valikmängult? Rosa Maria Chicco Itaalia suursaadik Eestis Itaallasena toetan ma mõistagi oma rahvusmeeskonda, kuigi ei ole kõige suurem jalgpallifänn või ekspert. 2006. aastal, kui Itaalia tuli maailmameistriks, olin Saksamaal Frankfurdis peakonsuliks ning jälgisin väga pingsalt mängude organisatoorset poolt. Peamiselt sellepärast, et väga palju Itaalia fänne oli oma meeskonnale kaasa elama tulnud. See näitab, kui oluline jalgpall meile on. Eesti – Itaalia valikmängust ootan põnevat heitlust, kuid mõistagi soovin, et Itaalia võidaks. Nii eestlased kui ka itaallased on suured vutiaustajad, mis lubab emotsionaalset kohtumist. Itaalia jalgpallitraditsioon on väga tugev, meil on tugevad jalgpallikoolid, mis on meie jalgpallituleviku aluseks. Meie jaoks on jalgpall eriline sündmus, mis kannab positiivset energiat mängijatele ja ka fännidele. Rahvuskoondis aitab tõrjuda ka geograafilisi erinevusi, ühendades inimesed põhjast lõunasse.

Kas ja kui siis mida võiks Eesti jalgpallifännid õppida itaallastelt? Mille poolest erineb jalgpallifänlus Eestis ja Itaalias? Rene Leiner Itaalia jalgpalli fänn Eks jalgpallifänlus on selline fenomen, mis areneb aja ja ruumiga. Mäletan aegu, kus koondisemänge vaadati Eestis sama vaikselt kui tennist. Täna on juba hoopis teine pilt. Inimesed tunnevad ennast vabamalt ja julgemalt. Klubide tasandil annab muidugi veel kõvasti itaallastelt šnitti võtta, kuidas igal nädalavahetusel sallidsärgid selga tõmmata ning sõprade-kaasfännidega lauldes läbi linna üheskoos staadionile minna. Ja seda mängu kirega armastada ja austada. Seejärel tuleb kõik muu juba iseenesest järele. Kuigi jah, selle õppimisega on nagu on. Minu arvates on nii, et nagu ei ole võimalik õppida armastama, külalislahke olema või muid inimhinge sügavusest tulevaid tundeid ja omadusi, nii ei ole minu arvates võimalik otseselt teistelt midagi õppida ka vutifänluses. Jalgpallikultuur on omamoodi 44

JALKA SEPTEMBER 2010

peegeldus sellest rahvast või riigist, selle ajaloost ja hetkeolukorrast. Nii on ka eestlastest jalgpalliaustajad staadionil ja väljaspool seda palju vaoshoitumad (kui nad on kained) kui enamik lõunamaalasi ning tõenäoliselt niimoodi see ka jääb. Kuigi ei tahaks… Suurim erinevus on jällegi traditsioonide pikkuses. Mällu on sööbinud Michel Platini ütlus, et kui mujal maailmas on jalgpall osa elust, siis Itaalias on elu osa jalgpallist. Eestis on jalgpallikultuuri ajalugu ju sisuliselt olematu. Samamoodi nagu tänapäeva jalgpalliklubide ajalugu. Eestlased on väike rahvus ning ennekõike peetakse ennast eestlasteks, seejärel alles mulkideks või virulasteks. Itaallaste puhul on aga esmatähtis ennekõike küla või linnaosa, kus ta on üles kasvanud ning oma põhiväärtused selgeks elanud.

“ „

Mällu on sööbinud Michel Platini ütlus, et kui mujal maailmas on jalgpall osa elust, siis Itaalias on elu osa jalgpallist. Pikalt võib arutada teemal, millisel kujul itaallased kui rahvus üleüldse eksisteerib või mis on ühe itaallase identiteedi aluseks. Selge on see, et Itaalia linnriikide tegelik ühendamine algas alles Risorgimento’ga alles 150 aastat tagasi ning sajandeid kestnud identiteet ning sellest tingitud vastuolud peegelduvad veel ka tänapäeval. Nagu muudki kultuuri- ja eluvaldkonnad, nii on ka jalgpall kõigest sellest mõjutatud, mistõttu on ka tavalise itaallase jaoks ennekõike tähtis oma küla või linna meeskond ning seejärel alles squadra azzurra ehk taevasiniste (nimetatud 1930ndatel koondisel olnud taevasiniste särkide järgi) edu. Mõistagi, suurturniiride ajal muutub ka Itaalia ühtseks ning iga mäng kogub suure tähelepanu. Samas ei pruugi koondise mängud valikturniiridel isegi Roomas (eriti kui vastaseks ei ole mõni suur jalgpalliriik) koguda üldsegi mitte täismaja publikut, mistõttu need toimuvadki sageli pealinnast eemal. Samuti käib üsna vähe itaallasi vaatamas Nazionale välismänge. Vahel isegi sama palju (või vähe) kui eestlasi. Eestis on vastupidiselt Itaaliale tõsine jalgpallifänlus (laulud, atribuutika, organiseeritus, massid, väljasõidud, omavaheline suhtlus jne) ikkagi koondise ja Jalgpallihaigla tasemel. Muidugi on oma õrn fännikultuur õnneks olemas ka Flora, Levadia, Transi, Kalju jm tasandil, kuid tingimustes, kus Eesti on kõige väiksema liigamängude külastatavusega riik Euroopas, on see siiski marginaalne. Üheks erinevuseks on kindlasti ka see, et Eestis olen ma kohanud väga palju inimesi, kes täna toetavad ühte ja homme juba täiesti teist võistkonda (olgu siis klubi või riiki). Itaalias oled sa sünnist surmani truu ainult ühele võistkonnale. Nagu minagi. Kuigi mul on ka teisi sümpaatiaid, jäävad minu lemmikklubi Juventus ja Itaalia koondis kõikidest alati ettepoole.

maailm

Jalgpall on viirus itaallaste DNAs

Septembri alguses kohtub meie koondis neljakordse maailmameistri Itaaliaga EM-valiksarjas Lillekülas. Heidame pilgu saapamaa kirevasse, emotsioonidest ümbritsetud ja pisut ohtlikku jalgpalli siseellu. Indrek Schwede “Jalgpall on ainus asi, mis sellel maal õigel kellaajal algab.”

Foto: Mario Jonny dos Santos/AFP/Scanpix

Ajakirjanik George Armstrong

“Jalgpalli meediakajastus on totaalne ja seda on võimatu eirata. Väravaid analüüsitakse õhtu läbi iga võimaliku nurga alt, nagu ka suluseisuotsuseid ja isegi huulelt loetud sõnu. See on normaalne. Kohtunikke klohmitakse vigade eest ja süüdistatakse järjepidevalt korruptsioonis ja kellegi eelistamises. Mängijaid nüpeldatakse ühe halva esituse pärast, treenereid vallandatakse paari halva tulemuse tõttu, meeskondi nimetatakse “ametlikult Vaatamata Itaalia sisevastuoludele on rahvuskoondis siiski väheseid riiki liitvaid tegureid. kriisis” olevateks pärast paari viiki. Kõikides (tele)kanalites Need kaks lõiku pärinevad 2006. aas- riigis elavast 56 995 000st end jalgkarjuvad mehed tunde üksteise peale tal ilmunud John Footi raamatu “Calcio. pallifänniks ehk tifosi’ks (13 299 000 jalgpalli pärast.” A History of Italian Football” eessõnast. väitis vihkavat jalgpalli). “Calcio pole lihtsalt mäng. Vahel on Lisame siia lõigu Paddy Agnew raaFašism ja kapitalism seda raske spordina defineerida. Kahtmatu “Forza Italia. The Fall and Rise of aitasid jalgpalli lemata on see väga suur äri. Calcio on Italian Football” eessõnast: “Iga Itaalia nagu mingi fanaatiline kodanikurelilaps valib varases eas lemmikmeeskonna Esimese dateeritud mängu Itaalias korraldas Inglise laevaarst James Richardgioon, milles lojaalsus on täielik ja kinja on seejärel kas juventino, milanista, son Spensley 1898. aasta 6. jaanuaril. nisidee norm. Ausa mängu mõiste näib interista, laziale või romanista, ja seda Mängisid Genoa ja Football Club Tomulle Itaalia jalgpalli aruteludes puudu- sageli enne, kui ta õpib lugema või kirrinese. Juba sama aasta mais peetud esivat. Sukeldumine on üleüldine ja seda ei jutama, ja veelgi sagedamini seepärast, mestel meistrivõistlustel Torinos võitis panda eriliselt pahaks – nii kaua, kui see et järgida perekonnatraditsiooni.” saja pealtvaataja ees esikoha Genoa töötab. Õigupoolest ülistavad kommenAgnew kirjutab, et jalgpall pole (just selline inglispärane nimekuju on taatorid mittesportlikku salakavalust. rahvussport – see on viirus itaallase kasutusel tänapäevani, kuigi itaaliapäMoraalne eeskiri puudub. Võitjatel on DNAs. 2001. aastal tehtud uurimise raselt on linna nimi Genova). Jalgpall alati “õigus”, kaotajal mitte kunagi.” järgi tunnistas 26 177 000 itaallast 2010 SEPTEMBER JALKA

maailm oli sellal spordialade populaarsustabelis seitsmendal kohal. Jalgpalli tõus Itaalias oli õigupoolest imeline. 1912. aasta olümpiamängudel kaotasid taevasinised lisaajal 2:3 Soomele. Aasta hiljem külastas Itaaliat Inglismaa meistrivõistluste lõunaliiga I divisjoni kaheksas meeskond Reading ning võitis Genoa 4:2, Milani 5:0, 18 kuud kaotuseta olnud Itaalia valitseva meistri Pro Vercelli 6:0 ning viimase baasil koostatud nn Itaalia koondise 2:0. Täpselt 21 aastat hiljem – 1934 – tuli Itaalia juba maailmameistriks. Itaalia jalgpalli veduriks polnud mitte klubid ega nendevaheline vastasseis, vaid hoopis koondis. Klubimängud ei suutnud rahva tähelepanu köita ja alles rahvusmeeskonna esimene mäng 1910. aastal Prantsusmaa vastu tõi staadionile 4000 inimest. Järgmisel aastal ehitati Genovasse riigi esimene jalgpallistaadion 25 000 inimesele. Enne Esimest maailmasõda mitmekordistusid ka klubide publikunumbrid ja fännid hakkasid sõitma välismängudele. Muuseas, kahel esimesel mängul kandis Itaalia koondis siniste asemel valgeid särke, sest need olid lihtsalt odavamad. 1912. aastal sai Genoast esimene klubi, mis palkas elukutselise treeneri: 29aastase inglase William Garbutti. Tõenäoliselt oli just Garbutti ja teiste 1930. aastatel Itaalias töötanud inglaste teene, et kuni tänapäevani nimetatakse treenereid saapamaal – il mister.

Euro kukutas Itaalia klubid

Ehkki Milano Inter võitis kevadel Meistrite Liiga, eelnes sellele Itaalia klubide pikk mõõnaperiood, millele on seletuse pakkunud Stefan Szymanski ja Andrew Zimbalist oma raamatus “National Pastime. How Americans Play Baseball and the Rest of the World Plays Soccer”. Nimelt mõjus Itaalia klubidele saatuslikult euro kasutuselevõtt: kui varem aitasid kohalikud omavalitsused moel või teisel rahalistes raskustes vutiklubid rahahädast välja, siis Euroopa Liidu uue ühisraha euro käibeletulek tähendas rangemat kontrolli rahapoliitika üle. Riigi ja omavalitsuste võimalused toetada äritegevust olid nüüd piiratud, sest see võinuks negatiivselt mõjutada ärikonkurentsi mujal Euroopa Liidus. Itaalia tippklubidele tähendas see aga võimetust osta kalleid staarmängijaid ja Serie A tase kukkus näiteks võrdluses inglaste Premier League’iga kolinal.

Jalgpalli arengule aitas kaasa Benito Mussolini fašism. Just Duce režiimi ajal valmisid enamikus linnades uued staadionid, loodi profiliiga (Serie A alustas 1929, aga professionalism seadustati juba 1926) ja jalgpallist sai rahvuslik spordiala. Samal aastal (1926), kui elukutselisus seadustati, keelati välismaalaste osalemine Itaalia meistrivõistlustel (eelmisel hooajal oli üle 80 välismängija). Aga tüüpiliselt Itaaliale leidus seadustes alati auke: nii näiteks tehti lihtsasti itaallasteks rahvuskoondisele vajalikud Ladina-Ameerika mängijad, kes aitasid saapamaa kahel korral (1934 ja 1938) MM-tiitlini. 1937. aastaks oli Itaalias 52 000 litsentseeritud mängijat. Kui Pirelli perekond oli algusest peale AC Milani asutamise juures, siis äri ja jalgpall leidsid teineteise ka hiljem ja otsustavalt. 1923. aastal võttis Edoardo Agnelli üle Torino Juventuse – riigi suurim firma FIAT juhtis riigi suurimat jalgpalliklubi, Foto: Scanpix mis oli 1930. aastateks kogunud tohutu populaarsuse ja sellise fännihulga, mida polnud ülejäänutel vastu panna ka üheskoos. Edoardo Agnelli poeg Gianni, kes juhtis Juventust kuni oma surmani 2003. aastal, on põhjendanud edu See oli kõik, mis jäi järele Suurest Torino meeskonnast 1949. aastal. asjaoluga, et 46

JALKA SEPTEMBER 2010

klubil polnud linna nime (nagu see oli Milani, Genoa, Napoli, Roma jpt puhul): “See tegi meid üleriigiliseks.” Aga kahtlemata oli Juve edu taga ikkagi võimas autotööstus, mis andis tööd riigi igast otsast linna saabunutele. Neist ja nende üle Itaalia elavatest sugulastest said loomulikult Juventuse poolehoidjad. 1951. aasta 719 300 elanikuga linnast oli 1967. aastaks saanud 1 124 714 elanikuga suurlinn. FIAT saatis oma töötajate lapsi koolivaheajale, ehitas maju ja maksis pensione. Paljude arvates kuulub võim riigis firmale FIAT – FIATALY. Gianni venna Umberto Agnelli sõnul aga valisid paljud tööd otsivad lõunaitaallased Torino välja hoopis sellepärast, et näha Juventuse mängu! Kummatigi on Juve toetajaskond olnud läbi ajaloo kirju ja sinna on mahtunud väga erinevate poliitiliste vaadetega inimesed. Näiteks oli juventino Itaalia Kommunistliku Partei liider Palmiro Togliatti (kelle järgi on saanud nime Ladasid tootva Venemaa autotööstuse linn) ja juventino on USA poliitika kujundajaid Henry Kissinger.

Superga lennukatastroof – enne ja pärast

Õigupoolest võlgneb Juventus oma eduloo ka ühele jalgpallimaailma traagilisemale lennuõnnetusele. 4. mail 1949 põrkas Lissabonist naasnud lennuk Torino lähedal vastu Superga mäge. Kõik 31 reisijat, nende seas 18 mängijat, klubi asjapulgad, ajakirjanikud ja lennuki meeskond, hukkusid. Lennukis oli sõprusmängult Lissabonist naasnud AS Torino meeskond.

maailm Tänapäeval on raske ette kujutada, et AS Torino võis olla kuulsam ja edukam kui Juventus. Aga otsustage ise: õnnetushetkel olid nad teel oma viienda järjestikuse Itaalia meistritiitli poole. Neli vooru enne lõppu oli neil neljapunktine (võidu eest anti 2 punkti) edumaa. Viimased 18 mängu olid nad olnud võitmatud, koduväljakul polnud nad kaotanud 93 mängu järjest – alates 1943. aastast! Euroopa karikavõistlusi siis veel ei peetud. AS Torino, või nagu teda hellitlevalt ja suure austusega nimetatakse – Il Grande Torino, valitses neljakümnendate aastate Milano Interi fännid 2010. aasta märtsis Silvoi Berlusconit vastustamas. teisel poolel Serie As suveräänse Ajalehtede eriväljaanded ilmusid ülekaaluga, purustades tuntud välisveel samal õhtul ja inimesed kogunesid klubisid sõprusmängudes. Kõrghetkel (1947) kuulus Itaalia koondisse (mis oli üle riigi neid lugema. Konkurentklubi Juventuse omanike tehases FIAT peavalitsev maailmameister) 10 mängijat tati töö minutiliseks leinaseisakuks, üle AS Torinost. Lennuõnnetus oli šokk, riigi sulgeti kauplused. Trammid, mis mida saab võrrelda kevadise katastroofiga Smolenski lähedal, kui hukkus suur suundusid Torino kesklinna, olid täis tuubitud inimestest, kes tahtsid kuulda osa Poola poliitilisest eliidist.

Catenaccio ehk tabalukk

Itaalia jalgpall on andnud maailmale catenaccio – termin, mida John Foot oma “Calcios” on seletanud kolmel eri viisil. Esiteks on catenaccio (tõlkes: tabalukk) taktikaline süsteem, mis pärineb Šveitsist. Teiseks on ta mõtlemisviis, mille järgi on oluline mitte lasta endale väravat lüüa just võõrsil. Ja kolmandaks on ta jalgpallialane künism, mille eesmärgiks on võita vastane mis tahes (ka väljakuväliste) vahenditega. Catenaccio sai alguse 1930. aastatel Šveitsis, kus treeneriks oli meie Arnold Pihlakuga koos Viini Austrias mänginud austerlane Karl Rappan. Tollal katsid kolme ründajat kolm kaitsemängijat ja kui ründaja suutis kaitsjast mööda mängida, oli tee väravale avatud. Rappani uuendus seisnes selles, et ta asendas ühe ründaja kaitsjaga, kes ei katnud kindlat mängijat, vaid tsooni kaitsemängijate selja taga. Temast sai vabakaitsja ehk itaalia keeles libero. Rappani taktika, mida tuntakse ka Šveitsi riivi nime all, tõi kiiret edu – 1938. aasta MMil alistas Šveits nii Saksamaa kui ka Austria. Kuigi catenaccio muutus valdavaks Itaalia liigas, läks aega, kuniks Itaalia suured klubid hakkasid seda kasutama. Nendelt eeldati, et nad suudavad vabalt skoori teha, ja pealegi polnud catenaccio populaarne. Nõnda kasutas esimese suurena vabakaitsjat Milano Inter alles 1950. aastate esimesel poolel. Hiljem vabakaitsja roll muutus ning ta pidi oskama algatama rünnakuid ja ise neisse lülituma. Muuseas, kuigi catenaccio’t on kombeks kiruda ja eriti teevad seda ajakirjanikud, siis Itaalia legendaarne sulemees Gianni Brera lausa jumaldas seda. Brera arvates pidi ideaalne mäng lõppema tulemusega 0:0. Tema ihaldusväärsesse tutvusringkonda kuulusid tuntud kaitsjad Picci, Burgnich ja Facchetti ning catenaccio’t eelistavad treenerid nagu Nereo Rocco, Enzo Bearzot ja Giovanni Trapattoni. Tema teooria järgi pididki looduse poolt füüsiliselt nõrgad itaallased mängima kaitsvalt ja säästma oma energiat vasturünnakuteks.

Foto: Giuseppe Cacare/AFP/Scanpix

juhtumi kohta rohkem uudiseid. Konkurentlinna Milano ajaleht pealkirjastas oma artikli: “Itaalia nutab oma meistrite pärast: igaveste meistrite pärast”. Roomas katkestas parlament töö. Bolognas sooritas 38aastane naine enesetapu. Vähemalt pool miljonit inimest oli mängijate matustel, mida vahendas raadio otseülekanne. 30 000 inimest jalutas üles Superga mäele, et jätta lilled õnnetuspaika. Meistrivõistlused lõpetas AS Torino noortemeeskonnaga ja järelejäänud neli vastast tegid sama. Matustejärgne mäng Genoaga algas ikka veel šokeeritud Torino publiku ees täielikus vaikuses, mis peagi kasvas üle hüüeteks “Toro! Toro!” Torino võitis 4:0 ja tuli viiendat korda järjest meistriks. Aga Suur Torino meeskond oli ajalukku kadunud. Tänapäeval loksub AS Torino Serie A ja Serie B vahet. Superga lennukatastroof jättis Itaalia jalgpallile tuntavad jäljed ligi kahekümneks aastaks. Alles 1970. aastal suutis Itaalia koondis MMil jälle hiilata (1958 ei pääsetud isegi finaalturniirile). Superga šoki mõjul ei sõitnud Itaalia koondis 1950. aasta MMile Brasiilias mitte lennukiga, vaid loksus sinna laevaga kaks nädalat, mille kestel põdesid mängijad merehaigust. Esimeses ringis kaotasid nad Rootsile 2:3 ja olid konkurentsist väljas. Teine, edasipääsu mitte otsustanud mäng Paraguayga võideti 2:0. Tagasi 2010 SEPTEMBER JALKA

maailm siiski lennati, mis võttis aega 35 tundi. Superga on jätnud jälje ka kahe rivaalitseva Torino klubi fännide käitumisse. 1970–1990ndate omavaheliste vastasseisude ajal etendasid mitmed Juventuse poolehoidjad vastasmängijate tutvustamise ajal lennukeid, ajades käed tiibadena laiali ja kõigutades end küljelt küljele. Kui teadustaja jõudis treenerini, kostus fännide suust: “Põmm! Superga!” Pärast 1985. aasta Heyseli staadioni õnnetust, milles Euroopa riikide meistrite karikafinaali Liverpooli ja Juventuse mängu eel hukkus 32 Juventuse fänni (kokku suri 39 fänni), tegid AS Torino äärmuslased tagasi. Mitmete solvavate hüüete seas laulsid nad muu hulgas: “Kolmkümmend üheksa on maa all, elagu Inglismaa!” Heyseli katastroofile viitasid üheksakümnendatel ka AS Torinoga solidaarsed Genoa fännid, kui nad oma tribüünid Juventusega mängu ajal ehtisid loosungiga: “Te tundsite naudingut Suure Torino surmadest, kuniks see sitane sein kokku varises”. AS Roma fännid on aga oma Juventuse-vastasust demonstreerinud sooviga, et nad “loodavad mustvalget Supergat”. Tavaliseks väljapaistmatuks liigameeskonnaks taandunud AS Torino fännide jaoks on üks väheseid suuri päevi mäng Juventuse vastu. Kui ei suudeta vastast lüüa pallimurul, üritatakse

Kuidas Torino Juventus ja AC Milan endale värvid said

1897. aastal asutasid grupp Torino üliõpilasi spordiklubi, millele pandi nimeks Noorus ehk Juventus. Kaks aastat hiljem sai sellest jalgpalliklubi. Oma tänaseni kuulsa mustvalge värvi sai Juventus aga Inglismaalt. Nimelt palus klubi endale särgid saata Inglise kohtunikule Harry Goodleyl, kes saatiski Notts County mustvalge üleriide. 1899. aastal asutasid Milano töösturid (nende seas ka Piero Pirelli) ning inglise ja šveitsi jalgpallurid klubi nimega Milan Cricket and Football Club, mis muutus peagi sujuvalt Associazone Calcio Milaniks. Meeskonna karismaatilisim mängija oli Nottinghamist pärit Herbert Kilpin hüüdnimega Il Lord. Legendi järgi valis just tema klubi värvid, põhjendades seda nii: “Meie särk peab olema punane, sest me oleme kuradid (klubi hüüdnime järgi). Aga lisame sinna natuke musta, et kõiki kohutada.”

seda teadagi loosungitega. 2001/2002. aasta vastasseisu ajal lehvitati loosungit: “Te olete inetumad kui Multipla”, millega viidati FIATi uuele imeliku välimusega automudelile. Supergal käiakse tänapäevani: eriti palju rahvast on seal 4. mail, kui Torino meeskonna kapten loeb ette hukkunute nimed. Lennuõnnetus muutis kahe Torino meeskonna jõudude vahekorda, aga ta pole sugugi ainus haav kahe klubi suhetes. Veel praegugi kostub hääli, et 1927. aasta scudetto (Itaalia meistritiitel, mille nimetus tuleneb 1924. aastal loodud embleemist, mis toona õmmeldi meistermeeskonna särgile ja mida see tohtis kanda terve järgmise hooaja) peaks kuuluma TorinoFoto: Marco Lussoso/Scanpix le. Nimelt võitis Torino võtmemängus Juventust ja tuligi meistriks. Siis avastati, et keegi härra N(ani) oli 50 000 liiri eest ära ostnud Juve kaitsja Luigi Allemandi. Aga Allemandi mängis hästi ja härra N keeldus talle raha andmast. Ometi karistati mängijat, kes keeldus süüd omaks võtmast, eluaegse võistluskeeluga. Sama karistuse sai härra N, kes oli tegutsenud omal käel, et rõõmustada oma presidenti, kes polnud asjaga seotud. Meistritiitel jäi Paolo di Canio putsadele on kirjutatud “Curva nord” – põhjatribüün, kus paiknevad Lazio kõigi tulisemad fännid. välja andmata, sest kui see 48

JALKA SEPTEMBER 2010

oleks antud teisena lõpetanud Bolognale, oleks kahtluse alla sattunud jalgpalliliidus töötanud Leandro Arpinati, kes oli riigi juhtivaid fašiste ja Bologna fänn. Allemandi vabanes eluaegsest mängukeelust 1928. aastal, kui kuninga pulmade puhul antud amnestia puudutas ka kõiki “jalgpallikuritegusid”. Allemandi võitis hiljem scudetto koos Milano Interiga ning tuli 1934. aastal maailmameistriks. Torino võitis meistritiitli jälle 1928. aastal, kuid 1927. aastast polegi Itaalial meistermeeskonda.

Poliitika ja jalgpall käivad käsikäes. Maffia sekundeerib

“Mõte, et poliitikat ja sporti peaks lahus hoidma, on Itaalias naeruväärne,” kirjutab John Foot. “Poliitika on kõikjal alates sellest, millist baari te tihti külastate, ja lõpetades sellega, millist meeskonda te toetate.” Ka Itaalia klubid võib poliitilisel skaalal paigutada küll paremale, küll vasakule. 2003. aastal tehtud uurimuse järgi on 128 profimeeskonnast 28 curva’t (fännide hõivatud väravatagust tribüüni) parempoolsete kontrolli all, 15 vasakpoolsete kontrolli all ning 7 puhul on tugevalt esindatud mõlemad äärmused. Itaalia klubide enamus kaldub küll paremale, kuid näiteks Livorno fännid kandsid 22. detsembril 2002 plakatit Stalini pildiga, millel oli kiri diktaatori sünnikuupäevaga: “Igavene au sulle, Suurmees, 21.12.1879.”

maailm Foto: Marco Lussoso/Scanpix

Maffia otsustab ka selle üle, kas mäng ülepea toimub.

Livorno ultrad, Brigate Autonome Livorno (BAL), on vägivaldsed ja nad on korduvalt saanud staadionikeelu. Livorno on vaadetelt Itaalia kõige vasakpoolsem linn, mille klubi kodumängude põhjapoolsel tribüünil võib sageli näha lippu Che Guevaraga, venekeelseid loosungeid, Kuuba lippe ning antifašistlikke sümboleid. Nende lemmiklaulu sõnad kõlavad: “Berlusconi: tükk sitta”. Kui Itaalia U21 koondis mängis Livornos Moldovaga, rebis värava löönud livornolane Cristiano Lucarelli särgi seljast ja paljastas selle all olnud T-särgi Che Guevara pildiga. Ta sai ajakirjanduses palju kriitikat ja kuigi tal oli U21 koondises löönud 11 mängus 10 väravat, kutsuti ta esimest korda A-koondisse 30aastasena pärast seda, kui ta oli 2004/2005. aasta hooajal Serie A parim väravakütt. Jalgpalli kasutas ära juba Benito Mussolini ja pärast AC Milani omaniku Silvio Berlusconi poliitikasse siirdumist on Itaalia poliitika täielikult jalgpallistunud. 1986. aastal AC Milani ostnud Berlusconi oli õieti Interi poolehoidja, mida ta muidugi eitab. Tema nõustajad leidsid, et ainus, mis itaallasi ühendab, on jalgpall. Berlusconi tuli esimest korda peaministrina võimule 1994. aastal ja lubas Itaaliast teha Milani. Tema partei kandis nime “Forza Italia!” (Edasi, Itaa-

lia!). Pooled tema valijatest olid pühendunud vutifännid. Berlusconi esiletõus on veenvaim tõend sellest, kuidas poliitiliste ambitsioonidega persoonid on rahva toetuse võitmiseks kasutanud jalgpalli abi. Kõva võim on Itaalia jalgpallis ka maffial. 2004. aasta Rooma derbi katkes, kuna kumbki meeskond keeldus teisel poolajal edasi mängimast. Kohtunik Roberto Rosetti lausus kaptenitele Francesco Tottile ja Sinisa Mihajlovicile, et “olge mehed ja mängige”. Aga meeskonnad ei ilmutanud väiksematki tahet. Teise poolaja alguses tuli lõunapoolselt otsatribüünilt kolmeliikmeline AS Roma fännide grupp ja rääkis mõne sõna Tottiga, kes pöördus peatreener Fabio Capello poole sõnadega, mis olid selgesti kuulda platsi äärde paigutatud mikrofonide kaudu: “Kui me edasi mängime, tapavad nad meid ära!” Kohal olnud Rooma politseiülem käskis kohtunikul mängu jätkata. Siis ulatati telekaamerate ees Rosettile mobiiltelefon ja pärast kõnet Itaalia liiga juhi Adriano Gallianiga katkestas vilemees mängu. Formaalselt nõudsid fännid mängu katkestamist, viidates enne mängu surma saanud Roma lapseohtu fännile, kes oli ette jäänud tifosi’de ja politsei pisikesele kähmlusele.

Tegelikult polnud keegi surma saanud. Tõenäoliselt tahtis keegi organiseeritud kuritegevuse liidritest saata signaali võimust, mida nad omavad. Pärast mängu proovisid mõlemad fännigrupid jõudu märulipolitseiga – tulemuseks 60 vigastatud politseinikku ja 15 tifosi’t pluss 36 vahistatud või kohtukutse saanud fänni. Paddy Agnew tsiteerib oma raamatus preester Pino Demasit, kelle sõnul juhivad paljusid vutiklubisid mafioosod, kes panevad klubiasjadega tegelema noormehi, kes varem või hiljem leiavad end maffia heaks töötamas. Samal on tähelepanuväärne, et Itaalia rahvusmeeskonnaga seoses pole mingeid probleeme seoses huliganismiga. Koondisele käib välismaal kaasa elamas väga vähe fänne. Jalgpallihuligaansus on eelkõige Itaalia siseprobleem.

Saade jalgpallilobast

Igaüks, kes on käinud Itaalias, on näinud, millistes kogustes kirjutavad sealsed ajalehed jalgpallist. Kusjuures riigis ilmub mitu spordilehte lausa iga päev. Neist tuntumad muidugi La Gazzetta dello Sport ja Corriere dello Sport. Neist esimene tegi revolutsiooni seitsmekümnendatel, kui hülgas senise igava kujunduse ning väiksed pealkirjad ja kujunes tõeliseks rahvaleheks, olles suu2010 SEPTEMBER JALKA

maailm rima tiraažiga päevaleht riigis. Gazzetta edu sundis teisi veelgi enam jalgpallist kirjutama ja vasaktsentristlik päevaleht La Repubblica, mis oli 1976. aastal demonstratiivselt loobunud spordi- ja krimiuudistest, palkas kaheksakümnendatel tööle Itaalia kuulsaima kirjutava jalgpalliajakirjaniku Gianni Brera. Elektroonilises meedias hakkas üheksakümnendatel laineid lööma Milano kohalik telekanal Telelombardia, mis ei keskendunud mitte mängude näitamisele, vaid jalgpallist lobisemisele. Saated toimuvad stuudios. Muidugi on stuudios ka miniseelikus noor iludus, kes võtab pjedestaalil paikneval klaasboksis vastu telefonikõnesid. Räägitakse absoluutselt kõigest: mängijate üleminekutest, taktikast, kuulujuttudest. Kui mäng algab, siis sealsed eksperdid ja külalised näevad, mis väljakul toimub, aga televaataja mitte. Nemad näevad hoopis väljaku ääres paiknevaid Telelombardia korrespondente, kes on ühe või teise meeskonna poolehoidjad. Kui nende meeskond skoorib, lähevad nad otse-eetris hulluks, kui lemmikud jäävad kaotusseisu, on nad meeleheitel, loopides oma mikrofoni ja sõimates mängijaid. Pole vaja lisada, et paljud eelistavadki mängule endale vaadata just seda laadi ülekannet, mis jätkub kaua pärast lõpuvilet.

Põhja ja lõuna vastuolu

Peale traditsiooniliste vastasseisude sama linna klubide või naaberregioonide vahel on Itaalia eripäraks riigi põhja- ja lõunaosa vastastikune vaen. Arenenud ja euroopalik põhi võtab näiteks Napoli meeskonda sageli vastu loosungitega: “Tere tulemast Itaaliasse!” või “Edasi, Vesuuv!”, mis kutsub kuul-

Foto: Filippo Monteforte/AFP/Scanpix

Rooma derbi Lazio (Stefen Radu vasakul) ja AS Roma (Mirko Vucinic) vahel on terav ka aastal 2010.

sat vulkaani Napolit laavakihiga üle purskama. Neile sekundeerib Milani fännide loosung “Andke meile kingitus: veel üks Pompei”. Verona fännid on aga püüdnud ellu äratada Sitsiilias paiknevat vulkaani loosungiga “Edasi, Etna!”, et matta maha Catania linn ühes klubiga. Napoli, mis mõned aastad tagasi uppus sõna otseses mõttes prügisse, on olnud Põhja-Itaalia peamine verbaalne sihtmärk. Juventuse fännide esituses on kõlanud ka sellised solvangud nagu “Napollased, aidake hoida keskkonda – peske ennast!” ja “Ei elusalt lahkamisele – kasutage napollasi”. Napoli fännid ei jää muidugi võlgu: “Milano, Torino, Verona – kas see on Itaalia? Parem oleme aafriklased!” Roma ja Milani mängu ajal tavatsevad Roma fännid laulda “O sole mio” viisil: “Mul on ainult üks unistus/kui Milano on leekides”, millele Milani poolehoidjad vastavad irooniaga: “Milano leekides? Aga kus te sel juhul tööd leiate?”

Inglise mõjud Itaalia jalgpallis

Itaaliakeelne vaste sõnale “jalgpall” on teadagi “calcio”, mis tähendab “lööma”, aga ka kaltsiumit. See sõna võeti kasutusele alles 1909. aastal ja põhjus oli rahvuspoliitiline – et võõrapärase sõna asemel kasutada oma. Samas on Inglise mõjud Itaalia jalgpallis ilmsed ja klubid on nende üle uhked: Genova- ja Milano-nimelised meeskonnad on Genoa ja Milan. Esimese fännid vastandavad end jõuliselt sama linna Sampdoriale kui “inglased”. Kahe meeskonna mängude ajal 1990. aastatel rullisid nad lahti megasuure tervet küljetribüüni katva ingliskeelse loosungi “We are Genoa” (‘meie oleme Genoa’).

JALKA SEPTEMBER 2010

Põhja-lõuna esilelahvatanud vastuolude taga on 1980ndatel esile kerkinud poliitiline liikumine Põhja Liiga, mis on propageerinud Lõuna-Itaalia lahutamist Itaalia riigist ning nimetanud häbiasjaks, et Giuseppe Garibaldi 19. sajandi keskel Itaalia riigi liitis. Lõunat kirjeldatakse kui räpast ja mahajäänud maad, kus elavad vargad ja mafioosod. 1990. aasta MMil Itaalias kohtusid poolfinaalis väljakuperemehed ja tiitlikaitsja Argentina. Mäng toimus Napolis. Enne kohtumist ärgitas Napolis jumala seisusse tõusnud Diego Maradona publikut toetama Argentinat: “365 päeval aastas koheldakse teid kui kõntsa ja nüüd palutakse teid neid toetada.” Mängul vastas publik loosungiga: “Diego, me armastame sind, aga lõppude lõpuks me oleme itaallased.” Hümnide ajal sai selgeks, et publik toetab Itaaliat. Telekaamerad näitasid suures plaanis tulivihast Maradonat, kelle huulilt võis selgesti lugeda sõnu: “Hoorapojad.” Aga finaali murdis Argentina – otsustava mängujärgse penalti kihutas oma klubi kodustaadionil võrku Maradona. Räigeid solvanguid kuuleb ja saab lugeda ka Lõuna-Itaalia tuntuima vastasseisu ajal, kui kohtuvad Lazio ja AS Roma. Pealinna ümbrust esindav Lazio on rivaali seostanud Roomas elutseva pisikese juudi kogukonnaga ja nähtud on koguni loosungit: “Teie riik on Auschwitz, ahjud on teie kodud”. Või:

maailm “Neegrite meeskond, juutide curva”. Mõlema meeskonna fännide käes võib näha Mussolini pilte ja svastikat, Lazio fännid võivad Itaalia hümni laulda vabalt fašistliku saluudi (mida Itaalias tuntakse Rooma saluudina) saatel. Aga juuditemaatikat kasutavad ka Roma fännid. 2006. aasta Serie A mängul Livorno vastu oli loosungilt lugeda: “Lazio ja Livorno, Sama Esitäht, Sama Ahi”. Ja muidugi on kõik Itaalia klubid hädas fännide rassismiga neegrite suhtes. John Foot kirjutab oma raamatus, et rassism tuleneb ühiskonnast ega ole piiratud jalgpallistaadioniga. Võõraviha väljendavad ministrid ja poliitikud. Ja isegi jalgpallurid. Üks julgemaid, Paolo di Canio, kes on oma Lazio kodufänne tervitanud ka fašistlikul moel, on sõnastanud võõraviha põhjuse: “Kui me pole ettevaatlikud, muutub Itaalia kümne aasta jooksul islamimaaks. Mul pole midagi moslemite vastu, aga ma ei taha, et mu itaalia kultuur kaoks.”

Valematused on moes

Sarnaselt Hispaaniaga ei toeta ka paljud Itaalia regioonid või linnad riigi koondist. Verona ja Fiorentina fännid on tuntud Itaalia koondise vastased. Jalgpallur Gianluca Vialli viha peatreener Arrigo Sacchi vastu oli nii suur, et ta toetas avalikult 1994. aasta MM finaalmängus oma kodumaa asemel hoopis Brasiiliat. Kui Milan kaotas 2003. aastal Intercontinental Cupi finaalis Boca Juniorsile, teatas Interis pallinud Fabio Cannavaro, et tal on selle üle hea meel. Kaotus annab alati võimaluse “matta” oma vastaseid. Valematused on Itaalia jalgpallis moes. Cagliari fännid kandsid tänavatel väikseid kirste Juventuse “matustel” 1970. aastal ja 17 aastat hiljem tegid sama Napoli tifosi’d. Kui Fiorentina läks pankrotti, tervitasid Pisa fännid seda loosungiga: “1926 AC Fiorentina 2002. Puhka rahus!” Nagu kirjutab Foot: “Rõõm võidu üle muutub kahekordseks, kui saad vastast alandada.” Internetis on suuremate klubide Juventuse ja Milani vastaseid kodulehekülgi. Firenzes on palju poode, mis kuulutavad, et nad aitavad vabastada küürust – mis on Juventuse hüüdnimi

selles linnas. Kui Enzo Maresca siirdus 2004. aastal Juventusest Fiorentinasse, pesid uue klubi fännid tal treeningväljakul harjade ja veega “küüru” maha. John Foot tsiteerib oma raamatus Pietro Chelit, kelle sõnul on suudavad Genova kahe klubi fännide omavahelisi suhteid mõista üksnes psühhoanalüütikud. Krutskeid ja ebaausaid võtteid täis on läbi aegade olnud ka jalgpallurid. Ühe Milano derbi ajal 1950ndatel asetas Interi ründaja Benito Lorenzi palli alla sidruni. Rahva üritused penaltilööjale sellest märku anda luhtusid ja löök ebaõnnestus. 2001. aastal pistis AS Torino poolkaitsja Maspero Tori-

no derbi viimase minuti penalti ajal palli alla murukamara ning Juventuse mängija Marcelo Salas kihutas palli üle põikpuu. Need on ainult mõned aspektid Itaalia värvikirevast vutielust. Saapamaa jalgpall on hädas ka kokkuleppemängudega, dopinguga ja teleõiguste hämaravõitu jagamisega. Aastaid Itaalias elanud Paddy Agnew (kes imetleb sealset mängukvaliteeti) kogu selle segaduse üle enam ei imesta ja kirjutab: kas peaks lootma, et riigis, mille parlamendis istub 23 kuritegude eest karistatud inimest, suudaks luua korda oma rahvuslikus mängus?

Ultratel seos poliitikaga

Kuigi Itaalia staadionitel alates 1960ndatest eksisteerivaid äärmuslikke fännigruppe Ultraid kiputakse samastama huligaanidega, pole see võrdusmärk päris korrektne. Patrick Hazard ja David Gould kirjutavad kogumikus “Fear and Loathing in World Football”, et ultrad on seotud erinevate poliitiliste grupeeringutega. Kuni 1977. aastani omastasid ultrad poliitiliste organisatsioonide ja survegruppide värve ja logosid, et värvata uusi liikmeid ja pidasid kesknädalal poliitilisi koosolekuid. Poliitilise terrorismi (1977–1983) ajal jõudis ultrate fenomen väikelinnadesse, võimendades sealseid vastuolusid. Kaheksakümnendatel suubus aga ultrate poliitiline äkilisus vaenuliknautlevasse olekusse, mida iseloomustab näiteks grupeeringu Verona Alcohols nimi. Ühtlasi kasvasid rassistlikud ja võõraviha ilmingud ning Põhja-Itaalias riigi lõunaosa vastased meeleolud. Ultrad paiknevad tavaliselt värava taga tribüünil, mida nimetatakse curva’ks. John Foot kirjutab oma raamatus, et 2003. aastal oli peamiselt curva’de valvamisega igal nädalavahetusel ametis kuni 8000 politseinikku, mis läks riigile (mitte klubidele) maksma 31 miljonit eurot. Sama aasta seisuga ei vastanud riigi 122 atesteeritud staadionist 69 turvanõuetele ja nendel võis mänge pidada kohaliku võimu iganädalase loa alusel. Foto: Francesco Saya/Scanpix

Reggiana meeskonna curva on üks möll ja segadus. 2010 SEPTEMBER JALKA

Foto: Italo Bancero/AP/Scanpix

99 – ehk 9+9=18. Antonio Cassano võttis Sampdorias numbri 99, sest ta esimene valik 18 oli sel hetkel hõivatud.

JALKA SEPTEMBER 2010

välistäht

Ohjeldamatu ürgtalent

Antonio Cassano

Bari tänavate pätipoissi Antonio Cassanot (28) teatakse võrdselt tema määratu ande ja ohjeldamatu käitumise poolest. Maailmameistrivõistluste fopaa järel maoli lamav Itaalia vaatab just praegu pingsamalt kui kunagi varem Cassano krutskeid täis silmadesse, oodates sealt loovust, millest Marcello Lippi MM-koondises haisugi ei olnud. Lennart Komp

pordis tippu jõudmiseks on vaja 10 protsenti andekust ja 90 protsenti töökust. Või umbes nii. Jalgpallis on tarvis distsipliini, meeskonnatööd, kaasmängijatega arvestamist. Kuidas siis muidu. Ennast, vastast, kohtunikke, treenereid ja pealtvaatajaid tuleb austada. Nõnda oleme harjunud. Cassano on olnud jalgpalli kui meeskonnamängu antitees, pidanud meeskonna särast tähtsamaks enda oma, sõimelnud treeneritega, ärbelnud kohtunikega. Enamik tavalistest inimestest, kes on vutti mängida üritanud, on pidanud tunnistama, et looduslikust andest jääb puudu või kõvasti puudu. Säärases valguses tundub cassanolik talendi raiskamine kuritegelik. 2001. aastal ta 30 miljoni euro eest Barist AS Romasse värvanud Fabio Capello andis Cassano käitumisele nimeks Cassanata – kõik, mis käib vastu jalgpalli meeskonnamängu põhimõtetele. Kaks aastat tagasi avaldatud biograafias kirjutas ründetuus, et seni on ta probleemideta läbi saanud ainult Bari endise juhendaja Eugenio Fascettiga. “Ma jälestasin Claudio Gentilet (endine Itaalia U21 treener).” Luciano Spalletile ütles ta: “Sa ei treeni siin neid kasutuid mängijaid, kes sul olid Udineses. Siin majas olen mina boss.” Capelloga ei olnud Cassanol head suhted ka Real Madridis: “Tarragonas saatis ta minu ja Ronaldo terveks teiseks poolajaks sooja tegema, ilma meid

väljakule saatmata. Riietusruumis ütlesin talle “sa oled saast, sa oled võltsim kui Monopoli mängu raha”.”

Seks + toit = ideaalne õhtu

Capello juhitud Madridis tekkisid Cassanol probleemid kaaluga. Talle määrati spetsiaalne toitumisrežiim ja iga grammi eest, millega ta ületas oma ette nähtud kaalu, pidi ta trahvi maksma. Põhjuste suhtes, miks itaalia noormees Madridis trullakaks muutus, on ta oma raamatus selgesõnaline. “Mängueelsel päeval läksime meeskonnaga hotelli. Sõbrunesin seal ühe jooksupoisiga, et ta igal õhtul minu tuppa naise tooks ja pärast süüa. Seks ja toit moodustavad ideaalse õhtu. Kokku olen ma vahekorras olnud 600–700 naisega.” Väljakul ei ole Cassano voodiga võrreldavaid rekordeid püstitanud, kuid oma oskuste tõttu on ta saanud mitmeid kõlavaid hüüdnimesid. Il Gioiello di Bari Vecchia (Vana-Bari juveel), Fantantonio, Peeter Paan. Tema liigutustes on hoomamatut elegantsi, millest mäng muutub kunstiks. Tal ei ole vaja ruumi, et edasi liikuda, tal ei ole vaja näha, et anda sööt, millest sünnib värav. Madridis suutis Cassano elada oma negatiivse, mitte positiivse kuulsuse tasemel ja kuningliku klubi publik nägi vaid kilde tema meisterlikkusest. 2008. aastal kolis ta tagasi kodumaale, Sampdoriasse, mis Itaalias kuulub keskmikke kilda.

Samale ajale langes ka Cassano armumine veepallimängijasse Carolina Marcialisesse, kes toona oli vaid 17aastane. Kummalisel kombel toimus just Sampdorias Cassano ümbersünd, nii vaimselt kui ka kehaliselt. Närvitsemise asemel on sageli just tema rahustajaks, lotendav kõht on asendunud atleetlikumate kehajoontega.

“

Fabio Capello andis Cassano käitumisele nimeks Cassanata – kõik, mis käib vastu jalgpalli meeskonnamängu põhimõtetele.

„

“Näen praegu väga teistsugust Cassanot, rahulikku ja helget,” ütles Itaalia koondise värske peatreener Cesare Prandelli. “Tema abikaasat Carolinat tuleb kiita. Vahel on just naine see, kes suudab inimesi maailma asju õigemini nägema panna.”

MMi asemel hoopis pulmad

Maailmameistrivõistluste järel Marcello Lippi asemel Itaalia koondise tüüri võtnud Prandelli otsib selgelt loovamat lähenemist kui tema eelkäija, kes Cassanot järjekindlalt eiras. Cassano ei kuulunud 2006. aastal MM-tiitli võitnud koosseisu ega tänavu kulla kaitsmisel kolinal ämbrisse astunud meeskonda. Cassano eest seisis peaaegu 2010 SEPTEMBER JALKA

välistäht terve Itaalia meedia. MMil mängimise asemel tegi ta 19. juunil hoopis pulmad, mida tõsi küll, ei oleks ka Lippi kutse edasi lükkama sundinud. Ka Cassano ründepartner Giampaolo Pazzini ei teeninud Lippi usaldust. Just selle tandemi teene oli, et mullune hooaeg kõrgel neljandal kohal lõpetati. Klubi president Riccardo Garrone võrdles paari koguni 1990ndate alguse legendaarse duoga Gianluca Vialli – Roberto Mancini, kelle abil Sampdoria seni ainsa tiitli võitis. Sama meelt oli ka Vialli ise: “Cassano ja Pazzini üksteisemõistmine on kasvanud spontaanselt ja on väga loomulik. Cassano seab tempo ja dikteerib sööte, Pazzini loeb mängu samamoodi.” Suvel välistas Cassano siirdumise Interisse, kuid Sampdoriast lahkumine tõusis uuesti päevakorda, kui tema 3 miljoni euro suurust aastapalka taheti uut lepingut pakkudes vähendada. Viimati võeti Cassano palka vähemaks, kui ta

Henri Anier

Endine UC Sampdoria Primavera ründaja “Puutusin Antonio Cassanoga kokku ühes treeningmängus, kui sain esimest korda esindusmeeskonna eest mängida. Hästi läks ka ja Cassano küsis treeneri käest, kes ma olen. Treener vastas, et üks ründaja Eestist, mille peale Cassano uuris, kas ma itaalia keelt räägin. Ütlesin, et vähe, mille peale ta hakkas naerma ja ütles, et sõnast “bravo” saan ma ikka aru. Üldiselt paistis ta selline lõbusa olemisega olevat. Meedia on loonud temast kuvandi kui ülbest inimesest, kuid sellest seltskonnast oli just tema üks sõbralikumaid. Kui vastane mulle midagi ütles, tuli tema rahustama ning jagas mulle ja teistele kiidusõnu. Sampdorias on ta äärel väga head tööd teinud ja palju sööte andnud. Itaalia koondisel oleks pärast mannetut MMi temast kindlasti kasu.“

Sampdoriasse tuli – siis tehti kärbe 4 miljonilt 3 miljoni euroni. Koondises on Cassano alates debüüdist 2003. aastal väljakul käinud vaid 16 korda. Põhjused on ju ilmsed. Ometi on seda ja 3 miljonit eurot aastas rohkem, kui nolk Bari tänavatelt 20 aastat tagasi unistada võis. Samas on vutianded

Cassano puhul olnud pöördvõrdelised võimekusega koolis. Istuma jäi ta koguni kuuel korral, rääkimata tunnistusel ilutsenud ühtede-kahtede reast. “Olin terve oma elu vaene, kuid ei käinud kordagi tööl. Peamiselt sellepärast, et ma ei osanud midagi,” tunnistas Cassano oma biograafias.

Foto: Adrian Dennis/AFP/SCANPIX

Antonio Cassano Sündinud: 12.07.1982 Baris Positsioon: Teine ründaja Number klubis: 99 Klubikarjäär: 1999–2001: Bari 48/6 2001–2005: AS Roma 118/39 2006–2008: Real Madrid 25/4 2007-2008: Sampdoria (laenul) 22/10 2008– Sampdoria 101/36

Koondisekarjäär: 1998 Itaalia U15: 9/2 1998 Itaalia U16: 2/0 1999 Itaalia U18: 2/0 2000: Itaalia U20: 8/2 2000–2002: Itaalia U21: 9/3 2003 Itaalia: 16/3

Saavutused: Itaalia superkarikas 2001 (AS Roma), Hispaania meister 2006-07 (Real Madrid); Serie A parim noormängija 2001, 2003 Tagasi koondises – Antonio Cassano võib osutuda Itaalia päästjaks, kuid loodame, et mitte veel Eesti vastu.

JALKA SEPTEMBER 2010

2010 SEPTEMBER JALKA

Foto: Aldo Luud

JALKA SEPTEMBER 2010

Meistriliigas palliv Kennet (vasakult), 체rgandekas isa Arnold ja v채ikevend Fred Tartu Annelinna kunstmurul Jalkale poseerimas.

käbi & känd

Püsimatu Arnold Jädal ja tema vutikäbid Korvpallur, sprinter ja jalgpallitreener Arnold Jädal meenutab oma tulist noorust ja loodab, et poegadest Kennetist ja Fredist kasvavad head jalgpallurid. Indrek Schwede

illamäe Kalevi noorel keskkaitsjal Kennet Jädalil (20) on seljataga poolteist aastat iseseisvat elu Hispaanias. 2004. aastal siirdus Kennet Tartu Tammekast Palencia noorteklubisse. Üksinda võõras keskkonnas elamine pani suhu hispaania keele ja õpetas toime tulema, kuid andis loodetust vähem jalgpalli koha pealt. “Sealne tase ei olnud selline, nagu ootasin,” selgitab Kennet. “Nädalas tegime kolm treeningut ja mängisime ühe mängu. See oli noorteklubi, esindusmeeskonda polnudki. Vahepeal jooksin ise ja tegin jõuharjutusi. Kõige suurem pluss oli hispaania keele omandamine. Eraldi õppida polnudki vaja: keelekeskkonnas oli keel esimese kolme kuuga suus ja poole aastaga juba täielikult.” Jalgpalli juurde sattus Kennet vanemate ettepanekul kaheksa-aastaselt. Isa Arnold selgitab, et kuna peres on kahe poisi kõrval ka neli tütart (nende hulgas pianist Grete Jädal), langes valik jalgpalli kasuks vaid 50kroonise treeningmaksu tõttu. Jalgpall hakkas Kennetile kohe meeldima. “Alguses jooksin ilma pallita kaasa, sest teised olid kogenumad vennad,” meenutab Kennet. “Aga suht kiiresti hakkasin taipama, mida teha vaja. Mulle meeldis, et saab meeskonnatööd teha.” Kennet mängis noorteklassis vasakkaitses ja ka keskpoolikus. Keskkaitsja koht Sillamäe Kalevis ja Meistriliigas on talle täiesti uus kogemus. See vastutusrikas positsioon oli alguses võõras ja tunne ebakindel. Nüüdseks on Eesti U21 koondise liige Kennet sellega siiski harjunud.

Sillamäe Kalev on profimeeskond, kus tehakse kolmel päeval nädalas kaks trenni ja kahel päeval üks trenn. Pluss mäng. Kennetile see sobib, sest tema plaan on vutis kaugele jõuda ja hakata jalgpalliga elatist teenima.

“10,6 – see pole võimalik!”

Eelmise sajandi kuuekümnendate aastate lõpus ja seitsmekümnendatel Eesti 100 meetri jooksu hooaja edetabeli esikümnesse kuulunud Arnold Jädal (64) üllatab teatega, et tema on õigupoolest korvpallur. Palli põrgatas Arnold Jädal Kohtla-Järvel seitse aastat. Ta mängis ka 1968. aastal Eesti meistriliigas 6. koha saanud Kohtla-Järve meeskonnas. Hea põrkega Jädalile polnud palli pealtpanek probleemiks. Aga tal oli loodusest antud selline kiirus, et nagu muuseas ja ilma mingi treeninguta jooksis ta staadionisirge ajaga 11,4.

“

Kudu võim oli nii suur, et kohtunikud ei julgenud aega 10,6 kinnitada ja protokolli läks 10,8.

„

“Kui 1963. aastal läksin Tallinna Kalevi halli võistlema, ei osanud ma stardipakkegi maha panna,” meenutab Arnold Jädal. “Seal olid pakud, mida pidi külje pealt reguleerima, aga ma ei osanud ja startisin, vale jalg ees.” “1965. aastal lõpetasin keskkooli ja läksin Tartusse arstiks õppima,” pajatab Arnold Jädal. “Sattusin halba keskkon-

da. Minu päev lõppes hommikul viiekuue ajal ja algas kahe-kolme ajal. Regulaarselt. See oli tormiline eluperiood. Tervis läks käest ja läksin Kohtla-Järvele tagasi.” Peagi oli Jädal Tartus tagasi. Kokku on ta Tartu ülikoolis õppinud kolmel katsel arsti-, majandus- ja kehakultuuriteaduskonnas. Lisaks kahel korral EPAs ja korra Tallinna Pedagoogilises Instituudis. Ühelgi korral ei jõudnud ta lõpetamiseni. “Olin rahutu hing ja kõik tuli mulle väga kergelt kätte – nii sporditulemused kui ülikooli pääsemised,” mõtiskleb Arnold Jädal. “Ma ei suutnud spordile keskenduda, sest elu ise tundus nii ahvatlev. Kui ma ühel võistlusel koos tollaste nimekate kergejõustiklastega stardipakke sättisin, jäid neil üllatusest suud lahti – mees, kes muidu patrullis lõbusas meeleolus piki Rüütli tänavat, asub nendega rinda pistma!” Tänu oma ürgandele jooksis Arnold Jädal korduvalt 100 meetrit 10,8. Kahel korral isegi 10,6, aga ametlikku kinnitust need ametlikel võistlustel joostud tulemused ei saanud. “Esimesel korral jooksin 10,6 Helsingi ja Tartu Ülikooli matšil, aga meie suur autoriteet Fred Kudu ütles aega kuuldes kohtunikele, et see ei ole võimalik!” räägib Arnold Jädal. “Kudu võim oli nii suur, et kohtunikud ei julgenud aega 10,6 kinnitada ja protokolli läks 10,8. Ma saan Kudust aru – tema tahtis mind kasvatada. Talle ei meeldinud, et sain liiga vara liiga hea tulemuse. Ma ei olnud ju korralik trenniskäija ja seetõttu polnud mul ka korra2010 SEPTEMBER JALKA

käbi & känd likke jooksususse. Teist korda ei leidnud ametlikku kinnitust minu joostud 10,6 Tbilisis, kus toimus Tbilisi – Moskva – Tartu ülikooli kolmikmatš.” 1969. aastal pälvis Jädal Eesti meistrivõistlustel 200 meetri jooksus hõbemedali ja tuli poole lühemal distantsil Tartu meistriks. Järgnes distsipliinirikkumine ja avalik häbistamine Spordilehes. Jädal sai kolmeaastase võistluskeelu. Uue stardi tegi Arnold Jädal 1974. aastal. Ta loksus kohale autokastis, olles kuu aega töötanud sovhoosis. “Teised olid just lõunalaagrist tulnud,” meenutab Jädal, kes sai ajaks 10,8 ja lõi kõiki konkurente. Kaugust hüppas ta samadel võistlustel isiklikuks rekordiks 7.05. Tema sportlikud kõrghetked olid aga Eesti koondise esindamine Leningradi vastu sprindidistantsidel ja teatejooksus ning talvisel Balti matšil sisehallis, kus ta jooksis 60 meetrit ja hüppas kaugust. “Mäletan, kuidas panin öösel peegli ees Eesti koondise dressi selga ja mõtlesin, et nüüd hakkan korralikuks ja tõsiselt sporti tegema,” räägib Arnold Jädal. “Eino Ojastu lubas mulle lausa vastu pead panna, et nii andekas poiss ja teeb pulli.” Arnold Jädalit kuulates ei saa kuidagi

Fred Jädal mängib Santoses Erinevalt Kennetist on noorem vend Fred püsimatum. Aga ta ei saanud jalgpallitrenni minekuks tõuget vennalt: “Kui ma väike olin, siis me olime pidevalt tülis.” Tartu Santoses treeniv Fred on tegelenud ka korvpalliga, aga usub nüüd, et jääb ikka jalgpalli juurde. “Korvpalli jaoks olen liiga väike, kasvu pärast sobib jalgpall paremini,” arutleb Fred, kes on enne Santost käinud vutti tagumas ka sellistes klubides nagu Tammeka, Välk ja Merkuur-Juunior. “Kõige rohkem meeldib jalgpalli juures see, et saab joosta edasi-tagasi. Olen kiire ja vastupidav. Arvan, et see on mul isa poolt.” Nüüd tahab ka Fred jalgpallis kaugele jõuda ja kui Kennet juhtub kodus olema, lükatakse vahel söötu ja räägitakse vutist. Korra on Fred venda isegi teleri vahendusel mängimas näinud. Fredi Eesti eeskuju oli varem Sander Puri ja praegu on selleks Taijo Teniste: “Ta mängib hästi ja tõuseb äärest nagu vaja.”

mööda küsimusest, kas ta oma ande raiskamist tagantjärele kahetseb. “Mul on ju isegi hästi läinud,” kostab ta. “Mõned, kes olid noortena tublid, on nüüd alla käinud. Mina jätsin suitsutegemise 23-24aastaselt maha, alkohol ei huvita mind enam ammu.”

Poistega Eesti meistriks

Jalgpalliga on Arnold Jädalil olnud kogu aja tihedad sidemed. Hoovijalgpalli mängis ta poisiklutina iga päev pimedani välja. Ta mängis ka koolidevahelistel võistlustel ja korra vastu igasugu reegleid isegi vene kooli eest (“Siis tehti ju igasugust valskust.”) Foto: www.sportiv.ee

Kennet Jädal (valges) mängib Sillamäe Kalevi eest numbri all 77. Ehk aitab numbergi kaasa, et poiss teeks vutitaevas kõrge lennu.

JALKA SEPTEMBER 2010

Tartu Tammekas oli Arnold Jädal noortetreener ja tema 1990. aastal sündinute grupp tuli 2003. aastal Eesti meistriks. Võideti ka sama aasta detsembris aastalõputurniir, 2004. aastal Nike Cupi turniir Eestis ja meistrivõistluste pronks 2004. aastal. Turniirivõite saadi Lätis, Leedus, Soomes, Rootsis, Itaalias ja Moskvas. Toonasest grupist on välja kasvanud Albert Prosa, Reio Laabus, Siim Tenno, Olari Perlin ja muidugi Kennet Jädal. Kenneti Hispaanias veedetud aja kohta tähendab Arnold Jädal, et võib-olla sai poeg liiga vara võõrasse keskkonda saadetud. Tagasi tulles oli Kennet kinnisemaks muutunud, kuigi temaga jäädi Palencias väga rahule. “Aga Kennet on väga sihikindel ja väga töökas, minuga võrreldes on ta püsiv,” räägib Arnold, kes mullu novembris ja detsembris aitas pojal individuaalset jooksutreeningut teha. “Ta ei ole vist elus ühtegi trenni vahele jätnud, kui just haige pole olnud. Samas olen vaadanud, et jalgpallur peab olema nahaalsem ja häbematum, see võib talle takistuseks saada. Sillamäe Kalevis mängib ta keskkaitses ja ta pole elus selle koha peal mänginud. See positsioon tahab kogemust. Ta peaks natuke julgemalt mängima, aga mõistan, et ehk kardab ta eksida. Ma vahel näen, et ta saaks palli kätte, kui varem vastase tagant välja tuleks ja saaks kohe algatada rünnaku. Aga see on kahe otsaga asi: kui eksid paar korda, oled algkoosseisust väljas ka. Aga Kennet on väga visa ja püsiv.”

MINU VABADUS! TREENINGUD ILMA SIDUVA LEPINGUTA ALATES 499 EEK / KUU

VIRU KESKUS ROCCA AL MARE TARTU LÕUNAKESKUS NARVA FAMA

www.myfitness.ee 2010 SEPTEMBER JALKA

Eesti jalgpallikoondis kutsub Serbiasse! Eesti jalgpallikoondis kohtub 8. oktoobril Euroopa meistrivõistluste valikmängus Belgradis tugeva Serbiaga, kes alistas äsja lõppenud MM-finaalturniiril Saksamaa. Eesti koondis kutsub kõiki vutisõpru endale kaasa elama, pakkudes selleks mugavat reisipaketti. Eesti Jalgpalli Liit koostöös lennufirmaga Estonian Air korraldab Serbias toimuvale valikmängule tšarterreisi. Otselend väljub Tallinnast 6. oktoobril, Serbiast naastakse vahetult pärast kohtumist 8. oktoobril. Täpsemad lennuajad selguvad peagi.

Foto: Lembit Peegel

Jalgpallifänne täis lennuk suundumas sõprusmängule Angolaga (2009). Eesti koondise jaoks on fännide toetus tähtis nii kodus kui ka võõrsil.

Edasi-tagasi pileti hind on 3900 krooni, mis sisaldab pääset mängule, kõiki lennujaamamakse ja toitlustust lennukis. Kohtade broneerimiseks palume teil täita ankeet internetis aadressil http://www.jalgpall.ee/regticket.php.

Estonian Air - Eesti jalgpallisõprade usaldusväärne partner.

Märtsi alguses reisis Eesti koondis koos fännidega Gruusiasse ning enne seda korraldati eelmise aasta lõpus tšarterreis Portugali, kus meie koondis alistas 60 JALKA SEPTEMBER 2010 sõprusmängus Angola.

I liiga

Tallinna Kalev ei näe tervikut Meistri- ja Esiliiga juht Dmitri Skiperski ning litsentsikomisjoni esimees Janno Kaljuvee vastavad augustinumbris avaldatud kriitikale nende aadressil. Indrek Schwede

elmises Jalkas ladus Tallinna Kalevi juhatuse liige Raimo Nõu meeskonna kesise esinemise süü suuresti Meistri- ja Esiliiga juhi Dmitri Skiperski ning litsentsikomisjoni kaela. Raimo Nõu peamine etteheide oli: kuigi Kalev sai ehk tõesti õiglaselt karistatud, siis miks pigistatakse silm kinni teiste meeskondade puudujääkide puhul? Nõu väiteil on mitmetel konkurentidel litsentseerimisnõuded täidetud üksnes paberil. Jalka annab nüüd sõna teisele poolele. “Me ei karista paremale ja vasakule, see pole jalgpalliliidu eesmärk,” selgitab Dmitri Skiperski. “Olen ise püüdnud klubidega suhelda, anda soovitusi, kuidas esiliigaklubidele seatud nõudeid täita ja mitte karistada väiksemate puuduste eest. Paljud pingutavad, näiteks Kiviõli Tamme Auto. Jõhvi Orbiit kurtis, et II liigas oli teisiti ja nemad pole uute nõudmistega harjunud. Rääkisin, siis, et enam te ei ole II liigas ja Esiliigas ongi asjad teisiti.” Skiperski räägib, et mõnes klubis on

olukord võrreldes litsentseerimisajaga ka muutunud: arst või füsioterapeut on lahkunud ja majanduskitsikuses klubi ei ole suutnud leida uut inimest. “Aga Esiliiga pole profiliiga ja paljusid asju saab teha ka vabatahtlikult,” kõneleb Skiperski. “Olen klubisid ärgitanud, et leidke asjast huvitatud inimesi, kes on nõus tasuta aitama!” Skiperskit teeb nõutuks Nõu jutt, et ta pole viimasele helistanud ega tundnud huvi, kuidas läheb: “Ma oleme ju suhelnud vahetult jalgpalliliidus ja Kalevi staadionil olen käinud kas või mängude inspektorina.”

Asjalik klubi keskenduks oma asjadele

“Punktide äravõtmine ei ole lihtne ja Kalevilt 4 punkti äravõtmise otsus tekitas hiljem ka jalgpalliliidu juhatuse ringis parajat vaidlust,” kaitseb otsust litsentsikomisjoni esimees Janno Kaljuvee. “Aga olukorras, kus Kalevi poolt valitses täielik ignorantsus, ei näinud me muud valikut. Kui me esimesi litsentse välja andsime, polFoto: Lembit Peegel nud Kalev esitanud ühtki dokumenti. Et me need dokumendid üldse saime, oli erinevate inimeste mitmekordse sekkumise vili. Mulle näiteks väitis Raimo Nõu, et staadioni lumest koristamine on tema jaoks tähtsam kui litsentseerimine. Kui EJLi juhatus on otsustanud, et esiliigas mängivad litsentseeritud klubid, siis tuleb litsentseerimine läbi viia enne hooaja algust, olenemata lumeoludest. Klubi juhi prioriteet peaks olema klubi juhtimine, mitte labidaga lume rookimine.” “Oli selgesti tunda, et Kalev lihtsalt mängis Kas ametnikud jäävad Esiliigas klubidele ja mängijatele ette?

jalgpalliliiduga,” lisab Dmitri Skiperski. “Umbes nii, et kuhu jalgpalliliit ikka pääseb, küll ta meile litsentsid annab. Nõu saatis meile meili, et võtab kõik meeskonnad Eesti meistrivõistlustelt maha. Kohe seejärel, et ei võta. Sama tegi ka alles äsja: et võtab võistkonnad poole hooaja pealt maha, aga pärast karikavõitu Levadia üle, et ikka ei võta. Raimo rõhutab, et tema teeb ja pingutab ja Kalevil ongi Esiliiga parim mängudekorraldus. Au talle! Aga paberitöö on ka töö ja teised suutsid ju selle õigeks ajaks ära teha. Lõpuks tegi ta suure osa dokumente ühe päevaga ära, kui oli rääkinud jalgpalliliidu presidendi Aivar Pohlakuga.” “Litsentsikomisjon oli tükk aega seisukohal, et ei saagi Kalevit litsentseerida,” täiendab Janno Kaljuvee. “Kohati tundus, et see oligi Kalevi eesmärk – et oleks põhjus, miks loobuda Esiliigast ja oleks süüdlane, kelle peale näpuga näidata. Otsus oli karm ja nende meelest kindlasti ebaõiglane. Aga see oli signaal, et nii ei saa klubi juhtida. Kui Kalev sellest aru sai, muutub klubi tugevamaks, kui mitte, lõpetavad nad tegevuse varem või hiljem.“

“

„

Oli selgesti tunda, et Kalev lihtsalt mängis jalgpalliliiduga. Nii Skiperski kui ka Kaljuvee kinnitusel on parem, kui iga klubi keskenduks oma probleemidele ega ootaks karistusi konkurentidele, sest litsentsikomisjon näeb iga klubi heade ja vigade puhul tervikut ning oluline on klubide koostöötahe ja areng. “Klubid on erinevad, oma nõrkuste ja tugevustega. Igal klubil ei ole Kalevi staadionit,“ toob Kaljuvee näite. “Kalevil on kompleks olemas. Me ei saa aga nõuda sarnast infrastruktuuri väikeklubidelt.” 2010 SEPTEMBER JALKA

II liiga

Kümnendat juubelit tähistanud FC Elva on kasvanud võimsamaks kui FC Elva Lõuna-Eesti väikelinnades ja maapiirkondades jalgpalli spordialade kuninga seisusesse tõsta aidanud FC Elva klubi on kümne aastaga täitnud enamiku esialgu seatud eesmärke ja tõrjumas tagaplaanile Flora noortest koosneva esindusmeeskonna. Lennart Komp

ue aastatuhande hakul Margus Ivaski ja Are Altraja saunalava-ideest võrsunud FC Elva hingekirjas on praegu ligi 240 mängijat, kes harjutavad Elvas, Otepääl, Nõos, Pukas, Paluperas ja Rõngus. III liiga lõunapiirkonnas palliv oma kasvandikest koosnev FC Elva II võib uuel hooajal asendada astme võrra kõrgemal palliva FC Elva. Flora poistest koosnev n-ö esindusmeeskond on praegu oma liigas viimane. “Kui alustasime, oli vaja magnetit ette ja nii saime ühe Esiliiga meeskonna nimetada ümber FC Elvaks, et sponsoritele ligitõmbavam olla,” rääkis klubi juhatuse liige Altraja. “Vanasti köitsid endised ässad Argo Arbeiter, Mati Pari ja teised, kuid praegu on juba oma kohalikud mängijad poistele eeskujuks.” Elva noorteöö katab keskusest 30 km raadiusesse jäävat ala ning III liiga mängudel käib keskmiselt 40–50, parimail päevil ligi 80 pealtvaatajat. Mänguvõimaluste laiendamiseks korraldatakse Elva linna lahtisi meistrivõistlusi ja rannajalgpalliturniiri, mullu tekkis juurde tüdrukute treeninggrupp. FC Flora presidendi Aivar Pohlaku sõnul võib Sergei Ratnikovi juhendatav II liiga FC Elva sellisel kujul oma funktsiooni täitnud olla ning võib juhtuda, et meeskond nimetatakse ümber FC Flora amatöörideks. “FC Elva on üks selliseid Floraga seotud sünnitisi, mis toimib kõige paremini,” ütles Pohlak. “Finantseerimist on vajanud ainult esindusmeeskond. Noorte kasvulavana pole nad päris hästi veel töötanud, kuid klubi pole veel nii vanagi, et juba tippe anda.” Ise Elvast pärit Altraja sõnul pandi kümme aastat tagasi maha eesmärk

JALKA SEPTEMBER 2010

Foto: Diana Jesin

FC Elva 10 aasta juubelipidu toimus deviisi all “Elu täis jalgpalli”.

anda kohalikele noortele jalgpalliväljund ning ühena esimestest mindi vutipisikut süstima lasteaedadesse. Järgmise dekaadi jooksul on soov harrastajate arv kahekordistada. FC Elva 10. juubelit tähistati 8. augustil sünnipäevapeoga, millest võttis osa ligi kolmandik klubi kasvandikest. Viimaste silme all suutis Elva II liiga mängus alistada EMÜ SK 0:2 kaotusseisust 5:2.

“

„

Elva noorteöö katab keskusest 30 km raadiusesse jäävat ala. Klubi igapäevategemiste eest kannab hoolt Marek Naaris, kes on ühtlasi üks kuuest 14 treeninggruppi juhendavast treenerist. Järgmisena on kavas jalgpalliga alustada Rannus. “Uutes kohtades gruppide avamine on kulgenud loomulikult, mõnda kohta on meid ise kutsutud,” lausus Naaris.

“Tänu sellele, et meil on üks keskus, saavad ka väiksemates kohtades harjutavad poisid liigat mängida, sest sageli treenib mitu vanust koos ja liigameeskonda ei saaks välja panna.” Naarise sõnul võiks üks lähema aja suuremaid samme olla täismõõtmetes kunstmuruväljaku rajamine Elvasse, mis avardaks oluliselt treeningvõimalusi. Ka FC Elva II pidi kevadel esimesed kodumängud pidama Põlvas ja Valgas, sest oma loodusliku muruga väljak veel ei kandnud. Praegusest Elva klubist sirgunud tuntumaid mängijaid on endine noortekoondislane ja praegune Paide Linnameeskonna väravavaht Kaido Koppel. Pallurite võimaluste avardamiseks tehakse koostööd Tartu klubidega SK10 ja Merkuur, kus Elva mängijad tuge pakuvad. Andke teada oma tegemistest, põnevatest juhtumistest ja huvitavatest mängijatest: indrek@jalgpall.ee või lennart@jalgpall.ee

III liiga

FC A&A Kinnisvaras kätkeb Muuga vutilugu 1995. aastal Muugal jalgpalliturniiri korraldama hakanud koolipoisid panid kuus aastat hiljem IV liigasse välja oma meeskonna. Algsest seltskonnast on alles jäänud kolm mängumeest, kes esindavad III liigas FC A&A Kinnisvara värve. Lennart Komp FC A&A Kinnisvara, 2008. aastani FC Muuga nime all tuntud meeskonna ürgne ajalugu, nagu klubi eestvedaja Joel Päärmann seda nimetab, algas 15 aastat tagasi Muuga aedlinna kitsastel väljakutel. Puhtjuhuslikult oli kokku sattunud punt vutihuvilisi, kelles leidus initsiatiivi enda mängurõõmu jagamiseks panna algus Muuga Cupile. “Panime küla peale ja Piritale plakatid üles ning isegi karikad olid,” meenutas Päärmann. “Mina olin siis 13, paljud veelgi nooremad. Noored, vanad, naised, lapsed – kõik mängisid.” Viljakamatel suvedel isegi 20 võistkonda kohale meelitanud turniir peeti kahel väikesel väljakul, kuhu mahtus mängima neli nelja või viis viie vastu. Isegi Joel Lindpere mängis. Tema meeskond oli läbi aegade üks edukamaid. Igasuvine suursündmus sai paraku ehteestlasliku lõpu – üks väljak mõõdeti 2001. aastal kruntideks, teine kaks aastat hiljem sõiduteeks. “Turniiride suved oli lahe aeg. Pärast üritasime Maardu kunstmurul traditsioo-

ni jätkata, kuid see ei olnud enam see,” ütles Päärmann. “Kohalik kultuur ja kohalik elu ei tulnud Maardusse enam kaasa.” Vahepeal, 2001. aastal, jõuti loogilise jätkuna oma meistrivõistluste meeskonna loomiseni. Seda rõõmu jätkus esialgu vaid üheks hooajaks, 16–18aastaste noormeeste huvide hierarhias ei olnud jalgpall mitte alati esimesel kohal. Vahepeal erinevates meeskondades laiali olnud muugalased üritasid uuesti 2005. aastal, kuid ka siis piirduti ühe hooajaga. Ent kuigi liigas kaasa ei löödud, käidi niisama koos mängimas sellegipoolest, kuni 2008. aastal leiti tänu Georg Pullile teine sarnane seltskond, kes oma lõbuks trenni tegi, ja ühendati jõud. “Praegu on meil uus identiteet ja ega uuemad mängijad väga tea, kus meie ajalugu on,” lausus Päärmann. “Ja ega me ole väga rääkinud ka.” Mälestusväärsematest juhtumitest tuli Päärmannile meelde peamiselt just Muuga väljakutel juhtunu. Kord värava postide jaoks sihvakaid puid otsinud

FC A&A Kinnisvara 2010: (all vasakult): Tanel Tepper, Erkki Vaheoja, Anton Gramberg, Aare Reintam. Ülal vasakult: Ahti Silk, Mait Metsküla, Mart Sieber, Margo Tarmu, Joel Päärmann, Georg Pull, Risto Rauamäe.

FC Muuga 2000: vasakult: Silver Uustalu, Marko Arge, Tanel Määr, Joel Päärmann, Kristjan Illisson, Hannes Hinn. All: Aare Reintam.

poisid suutsid ühe sobiva nii õnnetult langetada, et see maandus elektriliinidele ja võttis hoobilt terve Muuga elektri. Õnneks oli see vahetult pärast jaanipäeva ning kottpimedasse keegi seetõttu ei jäänud. Isegi kere peale ei antud. III liiga idapiirkonnas suurt jalgpalli mängival FC A&A Kinnisvaral, mille igapäevatoimetusi veab Ahti Silk, ei ole aga mingit seost sama nime kandva saali- ja rannajalgpalli meeskonnaga. “Ma ei tea üldse, mis seltskond see on. Meid ühendab vaid sama toetaja,” tunnistas Päärmann. Kunagisest Muuga pundist on tänavu III liigasse püsima jäämise eest võitleval FC A&A Kinnisvaral rivis kolm meest. Teised on loobunud kas vigastuste tõttu või on keskendunud töö- ja pereelule. Kuigi aastaid on olemas plaan ka Muugale suur väljak rajada, peetakse kodumänge praegu Lool. “Kui oleks meil FC Muugaga alustades kohe omal väljak võtta olnud, oleks lähedaste silme all mängimine mõnda poissi ehk rohkem distsiplineerinud, aga mis teha,” ohkas Päärmann. Andke teada oma tegemistest, põnevatest juhtumistest ja huvitavatest mängijatest: indrek@jalgpall.ee või lennart@jalgpall.ee 2010 SEPTEMBER JALKA

IV liiga

Koolijütsid lõid Suema, täpselt nii – sinu ema Mis see 4. liiga ikka ära ei ole, mõtlesid Rocca Al Mare koolipoisid ja panid meeskonna nimeks JK Suema. Üsna varsti selgus, et 4. liiga on ikka ära küll, kuid pallurid seepärast ema seelikusaba taha ei varjunud, vaid võitlevad edasi. Lennart Komp

oolidevahelisel turniiril edu maitsnud koolipoisid võtsid jaanuaris nõuks oma võistkond 4. liigasse välja panna. Peale klassikaaslaste kutsuti sõpru-tuttavaid mujalt ja veebruarikuise registreerimistähtaja ning liiga alguse vahel saadi koosseis kokku. Abijõuks on ka Tallinna Kalevist ja Nõmme Kaljust laenulepinguga saadud eakaaslased. Ehkki tibukollastesse särkidesse rüütatud Suema läks hooaja esimestele mängudele vastu entusiastlikult ja esimesest neljast voorust teeniti viis punkti, on lisa tulnud visalt ning ka suured kaotused ei ole võõrad. “Kõige üllatavam on seni olnud 4. liiga tase. Vaatad küll, et õllekõhtudega mehed vastas, aga mängivad väga hästi,” rääkis Suema üks eestvedajatest Hendrik Osula. “Mõnes meeskonnas on eks-

koondislased, samuti on vastastel sageli ka pikkuse eelis.” Osula ise alustas septembris 11. klassi ning 28 registreeritud mängijast vaid neli on sünniaastaga 1989 või varem. Suema kahjuks räägib ka tõsiasi, et vutitrenni taustaga pallureid ei ole meeskonnas just väga palju. “Oleme veel noored ja üritame trennides ennast harjutustega arendada,” lausus Osula. “Treeneriks on Märt Vassiljev, keda abistab koolivend Joel Indermitte, kes ise mängib Viljandi Tulevikus.” Ehkki esimesest 14 kohtumisest teeniti vaid kaks võitu ja kolm viiki, ei ole loobumine kõne alla tulnud. Ka pärast mitmeid suuri kaotusi ja keskkaitsepaari lahkumist. Vastasel korral ei tuleks kõne alla talvisel aastalõputurniiril osalemine, mida juba augusti suvesoojas pikisilmi oodati. Osulaga koos organisatoorset poolt

Mängiv treener Märt Vassiljev (vasakult teine) ja Raul Ojassaar (keskel) teavad, et 4. liigas ei tule midagi lihtsalt.

JALKA SEPTEMBER 2010

vedava Raul Ojassaare sõnutsi loodetakse mõõnaperioodist üle saada ja järgmisel hooajal juba tugevamad olla. “Tuju pole kuhugi läinud. Isegi kui suured kaotused tulid, mõtlesime, et kui alguses saime hakkama, siis saame ka edasi,” rääkis Ojassaar. “Algus oli ikka väga kaootiline, kuid nüüd hakkab juba organiseeritust paistma ning väljakut näeme paremini.”

“ „

Vaatad küll, et õllekõhtudega mehed vastas, aga mängivad väga hästi.

Kui meeskonna nimest on jõutud välja lugeda sõnapaar “su ema”, siis ei ole see tõest üldse mitte kaugel. “Meeskond oli juba koos, kuid nimi oli puudu,” lausus Ojassaar. “Keegi pakkus välja “Su ema” ja nii ta jäigi. Ongi lihtsalt “sinu ema” ja muud tähendust ei olegi. Paraku tuntakse meid sponsori järgi rohkem Cargobusi nime all.” Toetajate abiga on välismängude jaoks kasutada buss, mis vaatamata sellele, et näiteks Rakvere Flora II-le alistuti 0:9, on kohaks, kus meeskonnavaimu kasvatada. Mõnikord on juhtunud isegi nii, et kodumänguks annab näole vähem mehi kui kohtumiseks võõrsil. Järgmisel aastal võib juhtuda, et Suema kolib kodumängud Kalevi kunstmurult kuulsale Kalevi keskstaadionile. Elame, näeme. Andke teada oma tegemistest, põnevatest juhtumistest ja huvitavatest mängijatest: indrek@jalgpall.ee või lennart@jalgpall.ee

rannajalgpall

Unibet/Nõmme Kalju näitas koduliigas võimu Hooaja keskel end teiselt kohalt leidnud Unibet/Nõmme Kalju ei jätnud otsustavates mängudes võimalust kaksitimõtlemiseks ja tuli kolmandat aastat järjest rannajalgpalli meistriks. Ja Eesti-Šveitsi klubide karikaturniiri võitjaks. Lennart Komp

eistriliiga eelviimasele etapile teisel kohal vastu läinud Kalju võitis kuus kohtumist järjest, samal ajal kui nende pearivaal ja liidrikohta hoidnud Pärnu ValiceCar ei pidanud pingele vastu ning alistus kuuest mängust koguni neljas. Kalju peatreeneri Marek Marksoni sõnul leidsid kolmandat aastat järjest meistritiitli võitnud nõmmelased just viimasteks etappideks rütmi, mida otsitud on. “Olen rahul, et oleme suutnud oma mängu muuta rahulikumaks ja stabiilsemaks. Mängupilt on selline, nagu olema peab,” ütles Markson. “Oleme teinud regulaarselt kolm korda nädalas trenni ning see on end ära tasunud. Üksteisemõistmine on paremgi kui koondisel.” Heitlus meistritiitli pärast oli Marksoni sõnul küll pingeline, ent ValiceCari äravajumine oli tema sõnul ootuspärane. “Valice mängib ilma jooniseta ja neil ei ole stabiilsust,” analüüsis Markson konkurenti. “Arvasin, et nad kukuvad ära viimasel etapil, kuid tegid seda juba varem.” 7. augustil Pärnus meistrikulla võitnud Kalju teenis kaheksa päeva hiljem hooaja teise trofee, kui Eesti ja Šveitsi kuue klubi karikaturniiri finaalis Reius alistati kodune konkurent Augur/Betoon 5:1. Šveitsi kolmest meeskonnast parim oli nende meister BSC Scorpions Basel, kes alistas 3. koha mängus ValiceCari 7:5. Pankuritemaa tippesindusest oli puudu neli koondislast ja Eestisse tuldi vaid kahe vahetusmehega. “Scorpions oli hea, aga ei kestnud füüsiliselt, teised Eestis käinud klubid on Šveitsis lõpuotsas ja selgelt nõrgemad,” ütles Markson, kelle meeskond läbis turniiri kaotuseta. “Meile ütlesid nad, et oleksime seal esikolmikus.” Tänavu Aleksei Galkini juhendami-

Võitjana poseerimine on Unibet/Nõmme Kaljule muutunud harjumuspäraseks. Seekord pärast Eesti ja Šveitsi klubide karikavõistluste finaali.

sel tegutsev ValiceCar vahetas mulluse 6. koha küll hõbeda vastu, ent treeneri sõnul sihiti siiski tiitlit. “Ei oska konkreetselt öelda, mis juhtus, kuid mõned mõtlesid, et kuld on juba käes, ja see oligi kõige suurem probleem,” vaagis Galkin. “Järgmisel aastal tahame kindlasti ära võita.” Šveitsi klubide turniiril kahel korral just Scorpionsile alla jäänud Galkin hindas nende taset võrdväärseks Kalju omaga, taktikat samuti: “Meie jaoks on Betoon ja S.C. Real palju mugavamad vastased kui Kalju, nende taktika meile ei sobi.” Neli kohta kõrgemale hüpanud pärnakate edu põhjusteks hindas Galkin enda asumist treeneriks ja treeningute

varajast algust. Hooajaks hakati valmistuma juba veebruaris, kui Pärnu rannas tehti jooksutrenni. Tänavune Eesti ja Šveitsi klubide vahel peetud turniir võib järgmisel aastal kasvada juba märksa suuremaks, sest esialgsete plaanide kohaselt on kavas kutsuda ka Austria ja Saksamaa liigade parimad. Esiliiga võitnud FC Maardu võtab järgmisel aastal Meistriliigas koha sisse BSC Viimsi asemel, Beregy United peab üleminekumänge Esiliigas kolmandaks jäänud Saku Sportinguga. 21. augustil mängitud karikavõistlused võitis Augur/Betoon, alistades finaalis S.C. Real/Triobeti 6:4. Kalju pudes välja veerandfinaalis, alistudes Realile 1:4.

Eesti meistrivõistluste lõpptabel: 1. Unibet/Nõmme Kalju 2. Pärnu Valice/Car 3. S.C. Real/Triobet 4. Augur/Betoon 5. BSC Pärnu/Alfa Credit 6. Sparta 7. H2O/Vaprus 8. A&A Kinnisvara 9. Beregy United 10. BSC Viimsi

18 18 18 18 18 18 18 18 18 18

15 13 13 13 10 10 5 5 4 2

3 5 5 5 8 8 13 13 14 16

79:32 78:49 85:50 74:52 66:72 68:71 68:67 48:79 51:94 32:87

45 38 38 36 29 27 15 15 12 6

2010 SEPTEMBER JALKA

lisaaeg

Bilanss plussis!

Läti karistas Balti turniiri Lõunatribüün imeb endiselt joonekohtunikku Eelmises Jalkas kirjutasime, et A. Le Coq Arenal mängides on Eesti koondise bilanss tänu väravate vahele positiivne: 54 mängust oli sinisärkidel 20 võitu, 14 viiki ja 20 kaotust ning väravate vahe 58 – 56. Pärast võitu Fääri saarte üle on aga bilanss positiivne ka ilma väravate vaheta: meil on 21 võitu 20 kaotuse kõrval! Väravate vahegi on +3. Nüüd ei tohi neid arve Itaalia vastu ära rikkuda! Fääride vastu jätkus ka reegel, et erilisel moel imeb väravaid meie fännidepoolne otsatribüün: Eesti koondis on nüüd oma 60 kollist tervelt 42 löönud just sinna!

Jalka kirjutas Kaunases toimunud Balti turniiri mängust Eesti – Leedu, kus Läti kohtunikebrigaad vilistas selgelt eestlaste kahjuks: jättis lugemata Raio Piiroja peaga löödud värava, mis olevat löödud suluseisust, ja andis penalti pärast seda, kui Mihkel Aksalu oli sülestpõrganud pallile käed peale pannud ja leedulane sealsamas siruli käis. Eesti alaliit tegi lätlaste ettepanekul ametliku kirja Läti jalgpalliliidule ja selle alusel eemaldati Läti liiga mängudest mõneks ajaks ... mitte väljakukohtunik Andrejs Šipailo, vaid üks abikohtunikest.

Bosnia ja Hertsegoviina isolatsiooni?

Lõunatribüün tõmbab eestlaste pallid sisse nagu tolmuimeja.

Pärnu veteranid võitsid Minski Dinamo 6:1 Juulis võtsid Pärnu vutiveteranid vastu Minski Dinamo veterane ja revanšeerisid mullu sügisel saadud 1:4 kaotuse – eestlased võitsid 6:1. Vastaste seas oli ka 1982. aasta Nõukogude Liidu meister Igor Gurinovitš. Pärnakate poolel lõid tuntumatest kaasa Indrek Zelinski, Tarmo Rüütli, Jaanus Veensalu, Kalev Pajula, Raimo Paulberg, Kalvi Kaas, Esiplaanil vudib Nõukogude Liidu meister Igor Gurinovitš, taamal Aivar Brandt. seiravad teda Kalev Pajula, Tarmo Rüütli ja Jaanus Veensalu.

Jaanus Kaasik debüteeris Meistriliigas omaväravaga Täpselt kuu aega tagasi kirjutasime samal leheküljel, kuidas Rakvere Flora kaitsjal Jaanus Kaasikul õnnestus Esiliigas 18 minuti jooksul lüüa kaks omaväravat. Meeskonna peatreener Jan Važinski lausus, et Kaasik oli mängu üks parimaid ja on Meistriliiga tasemel pallur. Kolm nädalat pärast topeltomaväravat mängis Jaanus Kaasik teist korda Meistriliigas ja ... lõi loomulikult omavärava! Seekord Paide linnameeskonna kasuks. Järvalased võitsidki 3:0. “Mis ma ikka öelda oskan,” ohkab Jaanus Kaasik Jalkale. “Ta nagu kaotas korraks orientatsiooni,” kommenteerib Jan Važinski jälle. “Poisid juba naljatavad, et ära enam omaväravaid löö. Aga Jaanusel on väga hea närvikava. Ta ei lähe sellepärast endast välja ega hakka kartma. See kõik on olnud lihtsalt ebaõnn.”

JALKA SEPTEMBER 2010

UEFA ja FIFA on nõudnud Bosnialt ja Hertsegoviinalt, et lõpuks ometi valitaks alaliidule üks ja ainus president. Siiani on riigil aga kolm vutiliidu presidenti, kes esindavad vastavalt Bosnia (moslemid), Serbia ja Horvaatia etnilisi gruppe. Viimati kukkus läbi ühe presidendi valimine, kuna Bosnia serblaste peaminister Milorad Dodik seda vastustas. Dodiku eesmärgiks on serblaste täielik autonoomia Bosnias ja oma meistrivõistlused. Ummikseis Bosnias ja Hertsegoviinas võib viia selle riigi eemaldamiseni rahvusvahelistest võistlustest, sest UEFA ja FIFA võivad käsitleda Dodiku käitumist kui valitsuse vahelesegamist jalgpalli. Sel puhul on aga neil vutiorganisatsioonidel tavaks riik diskvalifitseerida. Bosnia ja Hertsegoviina alaliidu eelarve koosneb 40% ulatuses UEFA toetusest ja selle kadumine viiks organisatsiooni pankrotti.

Urmas Rooba käis Gruusias,

Lindpere staar USAs

Augustikuu World Soccer kirjutab, et Gruusia meistri Rustavi Olimpi ridasid hakkab täiendama “kogenud Eesti koondise kaitsja Urmas Rooba“. Rooba tunnistab Jalkale, et käis testimisel juba kaks kuud tagasi, aga lepingust asja ei saanud. Muuseas, sama World Socceri number oletab, et Györi ETO kaotab Tarmo Kingi Bundesligasse. Ja läbi vilksab kolmandagi eestlase nimi: New York Red Bullsis palliv Joel Lindpere. Enam juttu on muidugi tema uutest kuulsatest meeskonnakaaslastest Thierry Henryst ja Rafael Marquezist. Kui Henry veaks loetakse asjaolu, et New Yorgis on vähe prantslasi, siis Marquez peaks staadionile tõmbama kohaliku Mehhiko diasporaa. Marquez on Henry ja Juan Pablo Angeli järel kolmas Red Bullsi mängija, kelle puhul ei kehti palga ülempiir. Igas MLSi meeskonnas võib selliseid olla kaks, Foto: Mike Stobe/AFP/Scanpix kuid nn luksusmaksu (250 000 dollarit) tasumisel võib juurde osta kolmandagi. Meie seisukohast on oluline, et keskväljale pole Red Bulls ostnud ühtki tähte, kes võiks Lindpere algkoosseisust välja süüa. Keskväljaku täht ongi Lindpere ise! Joel Lindpere (paremal) koos Thierry Henryga väravat tähistamas.

((67, 9$6783,'$986$/$'( $-$.,5,

+LQG NU HXU

2//4'

5DWWDV}LW RQ DMDY}LW

2+/2'

2/2?

-RRNVXSLGX 6(% 7DOOLQQD PDUDWRQLO

bVVDG 9HHUSDOX MD .LUVLSXX (07 5XOOLWXXU O}SXVLUJHO

.LUHY NHUJHM}XVWLNXVXYL

Â¯GHGH ULYDOLWHHW .HV RQ N}LJH

NLLUHP"

2010 SEPTEMBER JALKA

68 68

1hh' 0hh*,/

JALKA SEPTEMBER 2010 JALKA AUGUST 2010