JALKA (november 2010) by Jalka

hind 29 krooni 1,85 eurot november 2010

3:1

Võit Serbia üle on pöördepunkt Rahvaliiga esimene hooaeg Koondise võlur Kaspar Rõivassepp Mida tähendab hea aastakäik poisse? Fännidele kuuluv klubi FC Barcelona Postrid: Pärnu JK / Eesti koondis Serbia vastu David Silva / Angel di Maria ISSN 1736-7379

Pluss: Artur Rättel, Marko Kuusik, Moonika Aava, Michel Bastos, Üllar ja Henry Kerde, Annika Tikk, Tomas Rimas, Kiviõli Tamme Auto, Leisi JK, 2010 NOVEMBER JALKA Mustvee-Kasepää SK

Meie armastame jalgpalli! Sergei Zenjov, Sergei Pareiko, Ragnar Klavan Eesti koondise jalgpallurid

Triobet â&#x20AC;&#x201C; Eesti Jalgpalli Liidu suursponsor ja pĂźhendunud Eesti spordielu toetaja

sisukord

hind 29 krooni 1,85 eurot november 2010

Kaanelugu

3:1

Pluss: Artur Rättel, Marko Kuusik, Moonika Aava, Michel Bastos, Üllar ja Henry Kerde, Annika Tikk, Tomas Rimas, Kiviõli Tamme Auto, Leisi JK, Mustvee-Kasepää SK

Võit Serbia üle võib saada märgilise tähtsusega sündmuseks meie vuti- ja spordiloos. Edaspidi jaguneb ajalugu: enne ja pärast võitu Serbia üle.

Esikaanel: Tarmo Kink Fotod: Lembit Peegel Nr 11 (35) 2010

Persoonid & intervjuud

Eesti Jalgpalli Liidu ajakiri Ilmub 12 korda aastas

16 17 21 38 48 56

Artur Rättel Marko Kuusik Moonika Aava Kaspar Rõivassepp Michel Bastos Üllar ja Henry Kerde

Peatoimetaja: Indrek Schwede indrek@jalgpall.ee Toimetaja: Lennart Komp lennart@jalgpall.ee Fotograaf: Lembit Peegel

Kolumnid

Ajakirja makett: Jaanus Samma

Indrek Schwede

Kujundaja: Kaia Saaremets Keeletoimetaja: Egle Pullerits

Rubriigid

Kolleegium: Ülev Aaloe, Lennart Komp, Neeme Korv, Aivar Pohlak, Indrek Schwede, Anu Säärits, Mihkel Uiboleht, Vaapo Vaher

Siit ja sealt Lembit Peegel Jalka tuleb külla Sina oled kohtunik Lisaaeg

Väljaandja: Eesti Jalgpalli Liit

Liigad

Tellimine: 627 9960 www.post.ee

Meistriliiga Naised Esiliiga II liiga III liiga IV liiga

Reklaam: Heili Horn heili@jalgpall.ee

Tellimishinnad: Aasta 348 krooni Poolaasta 174 krooni Toimetuse postiaadress: Jalka, Eesti Jalgpalli Liit, Asula 4c, 11312 Tallinn Trükitud printallis

10 18 59 60 61 62 63

Rannajalgpall

Sünnipäevad novembris:

Muu

02.11 Indrek Käo (40) 03.11 Raimo Nõu (30) 05.11 Alo Dupikov (25) 05.11 Urmas Kirs (44) 06.11 Tarmo Saks (35) 07.11 Mihkel Aksalu (26) 07.11 Andres Oper (33) 08.11 Peeter Priks (68) 10.11 Mart Paumäe (48) 11.11 Kairi Himanen (18) 11.11 Uno Tutk (51) 12.11 Margus Reinaru (24) 12.11 Oleg Timofejev (53) 13.11 Maksim Podholjuzin (18) 13.11 Indrek Zelinski (36) 13.11 Uno Piir (81) 14.11 Artjom Dmitrijev (22) 14.11 Vygantas Zubavicius (26)

Mis tähendab hea aastakäik? Küsitlus: Rahvaliiga esimene hooaeg

14.11 Erkki Viisma (34) 14.11 Margus Kotter (40) 16.11 Heleri Saar (31) 17.11 Anton Semjonov (30) 17.11 Eduard Rõžov (47) 18.11 Enar Jääger (26) 21.11 Marko Lelov (37) 21.11 Mati Jürisson (47) 21.11 Sergei Ratnikov (51) 23.11 Allar Toom (21) 24.11 Marek Lemsalu (38) 25.11 Janno Kaljuvee (41) 27.11 Rain Vessenberg (35) 27.11 Edgar Blossfeldt (91) 28.11 Silver Neemelo (32) 30.11 Martin Tšegodajev (20) 30.11 Tomi Saarelma (22) 30.11 Stanislav Kitto (38)

4-7 28 42 65 66

Fännide klubi Barcelona

14 46 51

Postrid Pärnu JK Eesti koondis Serbia vastu David Silva Angel di Maria Vabandus

Eelmise Jalka postril märkisime Artur Kotenko koduklubiks ekslikult Viking FK. Õige on muidugi AEP Paphos FC. Leheküljel 47 kirjutasime, et raamatu “Brilliant Orange” on kirjutanud Simon Kuper. Õige autor on David Winner.

2010 NOVEMBER JALKA

siit ja sealt

Telefonitorge Miks on Nõmme Kalju publikuarv langenud? Nõmme Kalju mänge käis eelmisel aastal vaatamas keskmiselt 289 pealtvaatajat. Sel aastal ainult 172. Küsisime klubi presidendi Kuna Tehva (pildil) käest, miks. Siin on kaks põhjust. Esiteks on meie koostööpartner Unibet Eestis tegevuskeelu all ja me ei saa Kaljule turundust teha. Teiseks ei ole meil enam rahvale näidata brasiillaste lahedat põnevat jalgpalli. Oleme keskmine Eesti klubike tänu otsustele, mida meie treenerid on teinud. Eelmine peatreener soovis otsast lõpuni edasi minna eesti noortega ja me andsime oma Nunesed ära. Varem

Foto: Lembit Peegel

oli ju kõva nurin, et Nõmme klubi ja pole eesti poisse. Selline ei tea kust tulnud surve Kaljule on sellise olukorra loonud. Aga inimesed tahavad näha värvi ja särtsu. Varem käis rahvas brasiillasi vaatamas? Rahvast huvitab, kui midagi tehakse teistmoodi. Sa pead erinema. Muidugi peavad ka tulemused olema, mis polnudki ju halvad. Aga ikka peaks olema midagi enamat. Miks siis omanikud ei tahtnud jääda teistsuguseks? Te muutsite oma joont, kuulates peatreenereid? Teeme seda kogu aeg. Kui oleme inimese tööle võtnud, siis usaldame teda. Me ei lähe treenerile ütlema, et tee nii. Kareli (Voolaiu) ja (Felipe) Nunesi veregrupid ei ühtinud. Oli küsimus – kas Nunes või Karel. Meie valisime treeneri. Tagantjärele otsustades võib-olla tõesti lõhkusime oma identiteeti – nüüd julgen seda tunnistada. Aga läheme positiivsema noodiga uude aastasse, kuigi häiris, et ajakirjanduse negatiivne suhtumine räsis jalgpalli kuvandit. Rünnakud nii Flora kui ka Kalju suhtes mõjusid halvasti. Kas sisetülid fännide vahel ka publiku arvule mõjusid? Ma ei oska kommenteerida. Võib-olla keegi elab end välja. Publikuarvud olid väikesed reklaami puudumise tõttu. Minuni on jõudnud tagasiside, et nüüd on igav, et kõik on liiga tavaline. Nüüd on siis Kalju ka selline keskmine Eesti meeskond. Ma ei pruugi muidugi 100% täkkesse tulistada. Eks tuleb anda aega ka klubi juhtidele, kes elavad rolli sisse.

Kuidas TKSK kaotus oli rootslastele šokk

Kuidas Eesti sai leedulase jaoks unustamatuks

Annika Tikk

Tomas Rimas

FC Levadia ründaja

Narva Transi kaitsja

Foto: Egon Tintse

JALKA NOVEMBER 2010

2002. aastal osalesime TKSK Visaga esimese Eesti naiskonnana UEFA Womens Cupil esimese kvalifikatsiooniringi alagrupiturniiril, mida võõrustas Rootsi klubi Umeå, kes samal aastal oli toona valitsev Rootsi meister ja Womens Cupi hõbedaomanik. Umeå vastu oli meie teine mäng ja kaotasime 0:4. See oli tohutu üllatus ja järgmisel päeval kirjutasid ajalehed, et mis lahti – tundmatut võistkonda võideti ainult 4:0! Ametlikult oli publikut küll natuke üle 800, kuid ümbritsev melu, teleülekanne ja rahvamassid panid avavileks väljakule minnes küsima, kas oleme üldse õiges kohas. Meie olime ju harjunud, et väljaku ääres on kolm inimest. Sel hooajal tuli Umeå ka eurokarika võitjaks.

Foto: Lembit Peegel

Minu karjäär jaguneb kaheks: aeg Eestis ja aeg Leedus. Helgemad hetked on seotud Eestiga. Minu jaoks eriline on 2005. aasta, kui võitsime TVMKga kõik, mis vähegi võimalik: meistritiitli, karika ja superkarika. Ka kõige unustamatum võit pärineb sellest hooajast. Eelviimases mängus võitsime FC Florat A. Le Coq Arenal 1:0 ja tagasime sellega tiitli. Samuti mälestusväärne on Narva Transi eelmise hooja 17mänguline võiduseeria. Kaotamine on alati halb, kuid kõige häbiväärsemad allajäämised olid tänavustes viimastes mängudes Flora ja Levadia vastu, kus kaotasime lootuse võidelda kõrgete kohtade eest.

kuu pilt Foto: Lembit Peegel

Kehakeelepaelad valla! Millal te viimati žestikuleerivat Tarmo Rüütlit nägite? Tavaliselt on Eesti koondise peatreener napisõnaline ja vaoshoitud, sõnu valiv, ent vaimukas. Kehakeeles ei armasta Rüütli aga üldse vestelda. Pärast lõpuvilet Belgradis avanesid ka kehakeelepaelad.

2010 NOVEMBER JALKA

siit ja sealt

+ kuu kuu + kuu

Pole kahtlustki ja pole mõtetki otsida midagi originaalsemat: Eesti võit Serbia üle 3:1!

Oktoobril miinuseid polnudki, aga plusse palju: Eesti sai 2012. aasta EMfinaalturniiri korraldamisõiguse!

kuu

Kes valitakse Eesti aasta parimaks jalgpalluriks 20. novembril? Milline rida kandidaate! Vassiljev, Lindpere, Zenjov, Klavan, Pareiko, Kink.

18%

... Eesti Päevalehe küsitletud 32 euroametnikust nimetas seoses Eestiga märksõnu “meri, ilusad naised, jalgpall”. Eespool olid “Baltikum” (50%), “endine idabloki maa” (31%), “reisilaev Estonia katastroof ” (28%), “Tallinn” (25%). Ainus olümpiavõitja, kelle nime euroametnikud oskasid pomiseda, oli Erki Nool (3%).

... aastat möödus 17. oktoobril Eesti koondise esimesest maavõistlusest. Kaotasime Helsingis Soomele 0:6.

250

... inimest võttis Tallinna lennujaamas vastu Belgradist saabunud võidukat jalgpallikoondist.

JALKA NOVEMBER 2010

Sillamäe rikkus ilusa seeria. Kas teised hoiavad edu? Eesti jalgpalliklubid suutsid TrioBet Balti Liigas võita kuus kohtumist järjest, kuni Sillamäe Kalev kodumängus Jurmala vastu 0:2 kaotas ning koondtulemusega 2:3 välja langes. Sillamäelaste väljalangemine oli eriti valus, sest kuigi kaotusseisu jäädi juba 2. minutil, oleks piisanud ka resultaadist 0:1. Lätlased lõid 2:0 võiduvärava teisel lisaminutil ning see kustutas Kalevi lootused. Sillamäe väljalangemine tähendas seda, et kahe eesti meeskonna finaali tulla ei saa, kuna Kalev esindas ühes tabelipooles ainsana põhjapoolseimat Balti riiki. Küll oli Jalka trükkimineku ajaks võimalik stsenaarium, kus ühe finalisti selgitamine jääks ainult meie siseasjaks. Levadia alistas Läti klubi Rezekne Blazma kokkuvõttes 6:3 ja ootab vastast paarist Narva Trans – FK Šiauliai, kus Transi käsutada on 5:1 edu. Kohtumine toimub 26. oktoobril Leedus, nagu ka korduskohtumine paaris Marijampole Suduva – FC Flora. Avamatši võitis Flora 2:1. Viimane saab vastase paarist FK Ventspils – Nõmme Kalju, mida eduseisult 2:1 läheb Kalju Lätisse mängima 10. novembril. TrioBet Balti Liigat kureeriva Dmitri Skiperski sõnul on meie esinduste paremad tulemused tingitud kaasbaltlaste taseme langemisest. “Klubid on liigast huvitatud, sest näiteks kui Läti jalgpalliliit tõstis Virsliga mängud 23. septembrile ja Balti liiga kohtumised olid kavas 21. ja 22. septembril, leppisid klubid omavahel kokku, et need mängud peeFoto: Lembit Peegel takse novembris,” ütles Skiperski. “Kuna teised on kasutanud ka enamasti põhimeeskonda, siis on meie tase võrreldes nendega tõusnud.” Balti Liiga pakkus ka tänavu võimaluse väiksematele klubidele pidada rahvusvahelisi mänge, kui debüteerisid Blazma, Jurmala ja Olimps Lätist. “Olimps ja Jurmala mängisid põhikoosseisuga, Blazmal oli kodus palju pealtvaatajaid ning Tallinnasse kordusmängule tulid päev varem, mis näitab ka suhtumist,” lausus Skiperski. Ken Kallaste (vasakul) heitlemas Ventspilsiga.

Turniiripuu Sügis 2010

Banga

Kevad 2011

Suvi 2011

Suvi 2010Suvi 2011

KevadKevad 2010 2011

1:0

2:1

LM Jurmala Sillamäe 1/8-finaalid

Olimps Ekranas Tauras

Sügis Sügis2009 2010

Kalju Ventspils

2:1

1:2 Jurmala 0:2 veerandfinaalid

0:1

Flora Suduva

poolfinaalid

veerandfinaalid

0:1

3:0

5:3

2:3

5:1

Skonto

1/8-finaalid

Blazma Levadia Narva Šiauliai

Tugevusgrupp I

TrioBet Balti Liiga 1/8-finaalide korduskohtumiste ajakava: 26. oktoober 19.00 FK Suduva - FC Flora 19.00 FK Šiauliai - Narva Trans

10. november 14.00 FK Ventspils - Nõmme Kalju 19.00 Riia Skonto - FK Tauras

11. november 19.00 Liepaja Metalurgs - FK Banga

siit ja sealt

Kas U19 EM-finaalturniir on kõigi aegade spordivõistlus Eestis?

nii nad

4. oktoobri hommikul andis UEFA täitevkomitee 2012. aasta U19 EM-finaalturniiri korraldada Eestile. See on esimene jalgpalli tiitlivõistluse finaalturniir Eestis ja esimene, kus eestlased (korraldaja õigustes) osalevad. Finaalturniiril mängib kaheksa meeskonda ja mängupaigad on Tallinnale lisaks tõenäoliselt Rakvere ja Haapsalu. Viimased kaks linna seetõttu, et UEFA nõudel peavad mängupaigad asuma turniiri keskusest ehk Tallinnast tunnise sõidu kaugusel.” Pärast uudise teatavaks saamist jõudis Postimees selle kuulutada kõigi aegade suurimaks spordisündmuseks, mis Eesti pinnal peetakse. Kahtlemata ei meeldi selline hinnang vanemale põlvkonnale, kes korraldas Tallinnas 1980. aasta olümpiamängude purjeregatti. Aga ei maksa unustada, et purjetamine on alati suure olümpia varjus ja ega lai maailm sellest suurt teadnudki. Kui lisada juurde, et kogu Moskva olümpia põrus lääneriikide ulatusliku boikoti tõttu, jääb regatist veelgi vähem järele. Ja lõppude lõpuks on olümpiamängudega Eesti pinnal meil küljes üks ebameeldiv plekk: mitte kunagi varem polnud olümpiamänge peetud annekteeritud riigi territooriumil. Olukorras, kus väliseestlased tegid suuri pingutusi, et selline okupatsiooni õigustav ja põlistada hõlbustav sündmus leiaks vaba maailma poolt hukkamõistu ja boikoteerimist, oli eriti pentsik jälgida pumba juures askeldavate kodueestlaste vaimustust regati korraldamisel. Ori tahtiski jääda orjaks ja peremehele toreda regati teha! Õnneks oli riike, kes olid poliitilisest olukorrast vägagi teadlikud. Tugevad purjetamisriigid Suurbritannia, Prantsusmaa, Austraalia ja Uus-Meremaa osalesid küll Moskva olümpial, kuid keeldusid saatmast oma sportlasi okupeeritud Eestisse. Hispaania, Holland, Iirimaa, Itaalia, Šveits ja Taani, kes Moskvas võistlesid oma lipu all, tegid seda Tallinnas ROKi lipu all. Seega oli olümpiaregatt sündmus, mis oli Eestile pigem alandav. See kinnitas Moskva seisukohta, et Eesti on Nõukogude Liidu õiguslik osa ja oleme vabatahtlikult astunud rahvaste vanglasse. Hoopis kõvem konkurent meie U19 finaalturniirile on tänavu Tallinnas toimunud iluuisutamise EM. See oli vähemalt tõeline rahvusvaheline telesündmus. Aga kui arvestada, et jalgpalli noorteturniir toob Eestisse peotäie tulevasi staare, kellel on juba taskus leping mõne tippklubiga, et jalgpall puudutab riike ja rahvaid laiemalt kui kunstuisutamine, siis võime eeldada, et 2012. aastal toimub tõepoolest kõigi aegade spordisündmus Eesti pinnal. Jalgpalli staatus ja mõjujõud on lihtsalt nii suur, et isegi kaheksa osalejaga noorteturniir suudab seljatada teiste alade täiskasvanute tiitlivõitlused.

“Mul on heameel öelda, et enam me ei ole väike jalgpallimaa.” Frank Bernhardt U19 valigrupi võidu puhul UEFA.com-ile

Indrek Schwede

“Suvi oli nii pingeline ja stressirohke, et leian end sageli mõttelt: Martin Reim tegi õigesti, kui võttis pärast karjääri lõppu vaheaasta ja tegeles vaid oma kooliga.” Mart Poom

Foto: Lembit Peegel

ütlesid “Eesti jalgpallikoondis on väga tihti esimesi asju, millest samuti rääkima hakatakse.” Tiit Pruuli kohtumistest välismaal “Tuleb kolm kolli ära lüüa.” Muigav Tarmo Rüütli enne mängu parimast retseptist Serbia vastu “No tuletage meelde, mis peatreener ütles enne mängu – mis on parim rohi Serbia vastu!” Raio avasõnad ajakirjanike ette astudes pärast võitu Serbia üle “Eesti pommitas Belgradi puruks!” Õhtulehe pealkiri “Suhteliselt heas seisus on staadionil jalgpall. Jalgpall on see, mis raha sisse toob.” Eesti Päevalehe juhtkiri Kalevi staadionist “No andke andeks! Sada dollarit kümne sammu eest – isegi maailma parimad jalgpallurid ei teeni nii hästi.” Priit Pullerits koolitusest, kus esineja pakkus tippjuhtidele 100 dollarit, mida söandas lõpuks vastu võtta helimees “Paljud treenerid on otsekoheselt tunnistanud: käime koolitustel paberi, mitte enesetäiendamise tõttu.” Urmas Kirs

“Olen kirunud küll Aivar Pohlakut, ent jalgpallis on vähemalt asjad paigas.” Korvpallilegend Aleksei Tammiste peab korvpallis makstavaid palkasid üheks oma lemmikala masendava taseme põhjuseks

Professorid seletavad ühiskonda

“On ka null-summa mängud, näiteks jalgpall ja male. Kui üks võidab, siis teine kaotab.” Rein Taagepera

Tänavune U19 valikturniir Tallinnas. Kahe aasta pärast võivad sinisärgid Norraga kohtuda juba finaalturniiril.

“Nad reguleerivad meie toimimist nii põhiseaduse kui ka jalgpallireeglite variandis, võimaldades neid tulemuslikult eirata, nagu see juhtus viimaste jalgpalli maailmameistrivõistluste ajal, kui suisa sadade miljonite silmapaaride poolt üksüheselt fikseeritud pall sattus ühe meeskonna väravasse.” David Vseviov 2010 NOVEMBER JALKA

1-teist mõtet

Käigem saali ühest otsast teise pommi löömas! Foto: Lembit Peegel

8. juunil mängis Eesti koondis A.Le Coq Arenal 500 suvelaagri lapse vastu. Tulevikus kuuleme, kes sellest erakordsest sündmusest tuule tiibadesse sai.

eptembrikuu Jalkas on vana foto, millel Indrek Zelinski seisab kahe poisi vahel. Üks neist on Gert Kams, kes ulatub Zelinskile rinnuni. Pildi taustaks on seina pidi üles ronivad võimlemisredelid. Zelinskil on seljas Flora logoga särk. Kõik on selge – tegemist on Flora järjekordse reidiga kooli. Samast asjast pajatas jaanuarikuu Jalkas Mihkel Aksalu, kellele Flora tegi kunagi külaskäigu Saaremaale: “Mäletan Martin Reimi ja Tibu (Martin Kaalma) ning vist oli ka (Marko) Kristal seal. Minu jaoks oli see suur sündmus.” Ja eelmises numbris meenutas Tartu Tammeka treener Sander Lember: “Mäletan, kuidas Flora meie koolis

JALKA NOVEMBER 2010

käis, kuid nendega kohtumise asemel läksin saksa keele tundi. Pärast kuulsin, kuidas Marek Lemsalu lõi saali ühest otsast teise pommi. Terve aasta kirusin, et ei läinud vaatama. Aasta hiljem tuli Flora uuesti ja (Indrek) Zelinski rääkis, kuidas jalgpallur peaks toituma. Minu jaoks oli see midagi ulmelist.” Tulemus on meie lugejale teada: Gert Kamsist sai jalgpallur ja mis kõige imelisem – tänavu 21. mail mängis Kams Eesti koondises veerand tundi koos oma lahkumismängu pidava Indrek Zelinskiga kõrvuti Soome vastu! Väravavaht Mihkel Aksalu jõudis Kamsi kombel samuti Florasse ja on nüüdseks otsapidi juba Inglismaal proffide palle püüdmas. Jaanuarinumbris

lausus Aksalu muu hulgas: “Ma ei tea, kui palju nad nende üritustega on inimesi jalgpalli juurde toonud, aga vähemalt ühe mängija on nad minu näol saanud! (- - - ). Kui Arno Pijpers mind 2002. aastal kutsus, siis oli selline aukartustäratav ja meeldiv tunne. Kunagi sai nendele meestele alt üles vaadata ja nüüd saab koos trenni teha. Sellest olin unistanud – et oleks tore nendega koos trenni teha või vähemalt samal tasemel mängida.” Sander Lember on praegu Tammeka U19 eliitliiga meeskonna ja jalgpalliliidu talenditreeningu Tartu tugipunkti peatreener. Ma ei tea, millise tujuga Flora jalgpallurid nendel üritustel käisid. Kas

1-teist mõtet see oli nende jaoks tüütu kohustus või mõnus argirutiinist eemaldumine. Usun pigem viimast, sest põnnide imetlevad pilgud, siiras uudishimu (ja rõõm ärajäänud koolitundidest) nakatas kindlasti neidki. Nüüd näeme, kuidas sellised üritused end ära tasusid ja jalgpallile uusi sõpru võitsid. Tänapäeval on olukord võrreldes üheksakümnendatega muidugi muutunud. Nüüd lähevad jalgpallitreenerid juba lasteaeda endile uut gruppi looma. Enam ei pea eesti lastele tutvustama võimalust hakata jalgpalli mängima, sest see on niigi päevselge. Üheksakümnendatel see nii polnud. Jalgpall alles otsis oma teed eestlaste südamesse. Eelistatud olid alad, kus oli rohkem noortetreenereid, ja jalgpallis neid nappis. Flora viis oma misjonitööga jalgpalliseemne üle Eesti. Õigemini oligi Flora üle-eestiline klubi ja teatud mõttes on selleks jäänud tänini.

“

Nüüd näeme, kuidas sellised üritused end ära tasusid ja jalgpallile uusi sõpru võitsid.

„

Aga võib-olla tasuks ka tänapäeval käia koolides esinemas ja “saali ühest otsast teise pommi löömas”? Teha puust ja punaseks, mida palliga võimalik korda saata, ja kõrvale rääkida jutte huvitavatest mängudest ja jalgpalluri toitumisest. Et lapsed saaks pärispallureid näost näkku näha ja käega katsuda. Pärida ja pilti teha. Võib-olla mõni pääseb Gert Kamsi kombel Eesti koondises oma iidoli kõrval murule. Või läheb Inglismaale Aksalu võrku palle veeretama!

Indrek Schwede JALKA peatoimetaja

Rüütli tuules: uus laine lubavaid treenereid

Foto: Lembit Peegel

Meie välisklubides rõõmustavalt palju mänguminuteid teenivate pallurite, A- ja U-koondiste viimaste aegade edu taustal ei tasuks tähelepanuta jätta ka uue põlvkonna treenerite jõulist esiletõusu. Tarmo Rüütli vana olijana on juba tõestanud, et koondist võib edukalt juhendada eestigi soost treener. Igor Prins näitas kahel järjestikusel aastal (2008, 2009) oma võimekust Rüütli järeltulijana Levadia eesotsas, loovides Eesti pikaaegse esiklubi Meistriliiga võidusadamasse. Tänavu on neile lisandunud Martin Reim, kelles ajakirjandus kevadel kahtles. Eesti rekordinternatsionaali peeti liiga hea südamega inimeseks ja pehmeks treeneriks, et Flora “lasteaias” kord majja lüüa ja tiitlivõitu jahtida. Aga ilmnes, et Reimis kahtlejad eksisid. Meenub vististi Martin Vungi kunagi pillatud mõte, et Reim mõjub meeskonnas noorematele paljalt oma autoriteediga. Ja kui ivakese mõelda, siis samad sõnad kehtivad ju ka Rüütli puhul. Reimi ja Prinsi võib vabalt ette kujutada kõvemat häält tegemas, aga Rüütli puhul jääb minu kujutlusvõime kuivale. Kuid Prinsi ja Reimi tuules on end tõestanud ka tänavu Tartu Tammekaga üllatusi sepitsenud Marko Kristal. Oma mängija-aastad justkui Martin Reim mõjub autoriteediga. muigelsui läbinud Kristalis on peidus pedagoogianne. Kavalpea Kristal oskab läbi näha ka laisemat sorti mängija hingeelu, talle õige külje pealt läheneda ja terve meeskonda mängu nõnda orkestreerida, et tulemuseks on võidud ja viigid ka Meistriliiga tippude vastu. Sellele kolmikule lisandub Marko Lelov, kes peale Meistrisarja karastuse Viljandi Tuleviku eesotsas saab väärtuslikke kogemusi U19 koondise abitreenerina Frank Bernhardti kõrval. No ja kui silme eest läbi lasta ka teised Meistriliiga nooremad treenerid, siis võta või jäta – nimetada tuleb ka Meelis Roobat, kes on lühikese ajaga Paide linnameeskonna surnuist üles äratanud! Käes on aeg, kui Eesti saab hakata nautima taasiseseisvumise järgse esimese laine jalgpallurite siirdumist treeneriteks ja korraldustööle. Avalainele järgnevad teised ning kannavad klubide ja koondiste etteotsa uusi treeneritalente.

Teise aastasaja ülbe algus Eelmisel aastal tähistasime oma jalgpalli esimese aastasaja lõppu maavõistlusega Brasiilia vastu. See oli väärt sündmus ja kingitus tervele vutiperele. Uue aastasaja algus on olnud üpris lubav. Eriti edukas on olnud tänavune sügis ja ausalt öeldes on kohati lausa imelik tunne: no ei ole ju harjunud, et rahvuskoondis võidab Belgradis Serbiat kahe väravaga, et meie klubid võidavad kuuest esimesest Balti liiga mängust kuus, et meie U19 noored võidavad EM-valikgrupi Norra, Šotimaa ja Liechtensteini ees, et Eesti saab endale U19 EM-finaalturniiri korraldamise õiguse, et Eesti meistrivõistluste lõpp on taas kord põnev! Iga päev on asja staadionile, iga päev toob uusi ja rõõmustavaid sõnumeid. Ja siis pigistab U17 koondis lootusetusena näivast EM-valikgrupist välja 1:1 viigi Austria vastu! Kusjuures lootusetu ei ole see valikgrupp mitte sellepärast, et me oleme Saksamaa, Austria ning Bosnia ja Hertsegoviina kõrval jalgpallimaailmas poisikesed. Oh ei, selline seletus oli enesestmõistetav varem, kui õieti iga valikgrupi koosseis oli meie jaoks lootusetu. Praegune oli lootusetu seetõttu, et meie asjatundjate üpris üksmeelsel hinnangul pole U17 vanuseklass meil kõige tugevam! Mis tähendab, et tugevate aastakäikude korral loodame õigustatult edasipääsu Eliitringi ja väga heade aastakäikude korral tulevikus ka EM-finaalturniirile, kuhu pääseb ainult 8 meie mandri tugevaimat! Milline ülbus ja enesekindlus väikeriigilt, kus alles 20 aastat tagasi hakati jalgpalli selle sõna tõsises mõttes arendama! Aga ülbus ongi jalgpallis üks edukuse komponente. Mart Poomi tsiteerides: paipoisid tippvutis läbi ei löö. 2010 NOVEMBER JALKA

meistriliiga

Alumised lähevad aina ahnemaks Eesti jalgpalli tibusid loetakse talve hakul. Kui kevadel lubas, et Meistriliiga hooaeg kujuneb üheks seni põnevamaks, siis punkte kokku lüües selgus tõsiasi, et nii edukas pole tabeli alumine viisik kümneliikmelise meistrisarja esikolmiku vastu veel olnud. Lennart Komp

Foto: Lembit Peegel ga hooaja algusega kerkivad spekulatsioonid, kas uuest võib kujuneda seni põnevaim, aegade tasavägiseim. Jalka trükkiminekuks ei olnud Eesti meister selgunud, mängida jäi veel kaks vooru, kuid selge oli tõsiasi, et niivõrd edukas kui aastal 2010 ei ole tabeli teine pool medaliomanike vastu olnud. Esmalt vaade ajalukku. Kümneliikmeliseks muutus Meistriliiga aastal 2005. Esikolmik FC TVMK (puhaku ta rahus), Levadia, Trans läbisid hooaja puhaste paberitega nagu ka aasta hiljem trio järjestuses Levadia, Trans, Flora. Esimese üllatuse prõmmutas 2007. aastal Mikk-Mario Mõistlik (mäletate ikka teda?), Mikk Reintam (kollases) Tulevikust on surunud pikali Karl Palatu Florast. Korra suutsid viljandlased Floralt punkte röövida, kui juunis kui lõi kuuendana lõpetanud mängiti 1:1 viiki. Tallinna Kalevi 1:0 võidule Levadia üle. Samal aastal sai astme “Suurte jaoks on see halb, väikeste jaoks porgandile. See on täiesti loomulik!” võrra madalama koha pälvinud Viljandi Esikolmiku suurim vaenlane oli kon- muidugi hea. Enam ei ole see erakordne Tulevik punkti pronksiselt TVMK-lt. sündmus, kui näiteks Paide kelleltki kurentsitult Marko Kristali juhendatav Põnevamaks läks mullu ja tunamullu, esi- Tartu Tammeka, kes võitis korra Florat viigi saab. Tuleb nii tööd teha, et tenkolmiku punktikaotus alumisele poolele dents oleks alumiste liikumine suunaga ning tegi kaks viiki nii Levadia kui ka vastavalt 13 ja 11 silma. ülespoole. Eks ka tippmeeskondade Transiga. Viljandi Tulevik, FC KuresMidagi pole vastu panna aga aastale mängijad muutuvad mugavamaks, loosaare ja Paide võitlesid vastavalt Floralt, 2010, kus pärast 34 vooru oli alumine davad kergeid punkte, aga enam neid Levadialt ja Transilt välja viigi ning viisik pjedestaalimeeskondadelt napsanii lihtsalt ei saa.” Kohtla-Järve Lootus alistas patuga poonud 20 punkti. Lugenuks Paide LinnaPikaaegne Paide Linnameeskonna leks (Transi patuga mõistagi) narvalased. meeskond Andres Luga kollaseid kaarte treener ning nüüd keskeestlaste duublit Nii kehtis ka ütlus, et võidab see, kes õigesti ja mehe tribüünile jätnud, saanuks viimastele vähim punkte kaotab. Flora Paide Kumakest juhendav Viktor Mets 0:0 viigi pealt veel kaks punkti ülemiselt on teist meelt: ülemised tulevad selg ees andis ära 5, Levadia 6 ja Trans 9 punkti. viisikult napsata. Ehk tulevikus ollakse vastu. “Hooajaga ligi kümme punkti Samas tekib küsimus: kui tase muutargemad. Kogenud treener Aavo Sarap tub võrdsemaks, siis kes kellele lähemale rohkem teenida on küll kõva vahe, kuid peab taseme ühtlustumist normaalseks ja tuleb? Alumine ots ülemisele või vastutabeli tipp on lahjemaks jäänud,” sõnas loomulikuks liiga arenemise märgiks. pidi? Sarapi sõnul on tendents positiivne Mets. “Tähele tuleb panna ka seda, et “Kõik on läinud julgemaks ja kui üllatustulemused on pigem omased kevaehk nõrgemad lähevad paremaks. ühes pajas koos oled, siis muutub ka dele, sest raskemad tingimused nivelleeri“Muutud ikka nende moodi, kellega maitse sarnasemaks,” lausus Sarap. vad meisterlikkust ja lõhkuda on keerulikoos mängid, ja väiksemad lähevad “Porgand annab maitset lihale ja liha semates oludes alati kergem kui luua.” suuremate sarnaseks,” sõnas Sarap.

JALKA NOVEMBER 2010

meistriliiga Aastatepikkuse Meistriliiga kogemusega ekskoondislane Aivar Anniste, kes suvel Florast palgaprobleemide tõttu lahkus, peab õigeks mõlemat varianti. Tipud on kaotanud häid mehi välismaale ja kannatanud on ettevalmistus, samas tugevdavad profimängija teest loobunud pallurid amatööride ridu. “Tagumine ots on olnud stabiilsem, kuid majanduslik olukord on mõjutanud ülemiste hooajaeelseid treeninguid ning välislaagrid ei tuleks praegu kõne allagi,” lausus Anniste. “Meistriliiga täisprofessionaalseks muutumist praegu ei paista, ent ka need, kes ei taha profina jätkata, annavad amatööridele kõvasti juurde.” Ka Mets tõstis esile päramiste võistkondade stabiliseerumist ning nentis, et totaalset ärakukkumist nagu mõni aasta tagasi Tallinna Dünamo või Lasnamäe

Ajaxi (2005. aastal kokku 5 punkti) puhul pole esinenud. Tähtis on leida moodused, kuidas vaim ka rasketel hetkedel värske hoida. “Kohtla-Järve Lootus nüüd lõpus tundus lagunevat, kuid treener peab suutma meeskonna ka neljandas ringis motiveerituna hoida,” sõnas Mets. “Amatööride puhul on see raske ja ka Paidel oli suve keskel mõõn, kui sõideti puhkama, käidi tööl, osa läks sõjaväkke. Õnneks Meelis Rooba tõi uue hingamise.” Pikemas perspektiivis annavad liiga tasemest aimu ka esinemised eurosarjades. Levadia ja Flora jäid vastavalt ungarlaste Debrecenile ja grusiinide Thbilisi Dinamole alla õige napilt, Trans ja Sillamäe kaotasid oma vastastele märkimisväärselt. “Kuigi keegi esimesest ringist edasi ei saanud, ei jäänud seda muljet, et oleks Viimase viie aasta punktikaotused arvudes: kehvemaks läinud,”

Võidud

Alumisele viiele Viigid Kaotused Punktid kaotatud punktid

265

260 250 240

246 239

238 ?

230 220 210

211

90 85

86 83

75 70 1. koht Levadia 93 10. koht Pärnu 17

1. koht Levadia 97 10. koht Kalev 16

2005

2006

2007

2008

2009

Maksimaalne punktivahe, kui Flora tuleb võitjaks ja võidab kõik viimased mängud ja Lootus jääb viimaseks ja kaotab kõik mängud.

1. koht Levadia 91 10. koht Ajax 5

Punktiröövel – Marko Kristal omadelt uusi uljaid sooritusi nõudmas.

1. koht Levadia 94 10. koht Warrior 11

* TVMK langetati 2008. aastal küll viimaseks, kuid punkte koguti III koha vääriliselt ja nii kajastub see ka tabelis.

Foto: Lembit Peegel

Ülemiste ja alumiste punktivahed hooaegade lõpus

1. koht TVMK 95 10. koht Dünamo 12

Levadia 2005 II 28 5 3 89 0 2006 I 30 4 2 94 0 2007 I 29 4 3 91 3 (Tln Kalev 0:1) 2008 I 29 6 1 93 2 (Tammeka 1:1) 2009 I 31 4 1 97 2 (Tln Kalev 2:2) 2 (Tulevik 0:0) 2010 II 2 (Tammeka 0:0) 2 (Tammeka 0:0) 2 (Kuressaare 1:1) TVMK* 2005 I 30 5 1 95 0 2007 III 25 4 7 79 2 (Tulevik 1:1) 2008 III 20 6 10 66 3 (Sil Kalev 1:2) 2 (Tln Kalev 1:1) 2 (Tln Kalev 2:2) Trans 2005 III 23 6 7 75 0 2006 II 25 8 3 83 0 2009 III 23 7 6 76 2 (Paide 1:1) 2 (Tulevik 1:1) 2010 III 2 (Paide 1:1) 2 (Tammeka 1:1) 2 (Tammeka 0:0) 3 (Lootus 0:3) Flora 2006 III 26 4 6 82 0 2007 II 26 5 5 83 0 2008 II 28 7 1 91 2 (Tln Kalev 1:1) 2010 I 2 (Tulevik 1:1) 3 (Tammeka 1:2) Sillamäe 2009 II 24 4 8 76 3 (Kuressaare 0:1) 2 (Tln Kalev 1:1)

märkis Sarap. “Trans ja Kalev kaotasid jah suurelt, aga idavirulased on idavirulased.” Endine Tallinna Kalevi loots tõstis esile ka häid sooritusi Balti liigas, mis korvavad eurosarjade kasinama resultaadi. Ülalmainitud punktisumma 20 on suhtelisel skaalal küll hea tulemus, kuid absoluutarvuna siiski üsna väike. Ainult kaks võitu ja seitse viiki. Liiga taseme ühtlust näitab ka esimese ja viimase lõppsumma vahe. Viimase viie aasta jooksul on see vaid korra olnud alla 80, kui 2008. aastal võitis Levadia 93 punktiga ja Pärnu Vaprus oli 17ga kümnes. Muidu on see jäänud vahemikku 86–81. Tänavu on selleks vaheks maksimaalselt 76 punkti nagu kaks aastat tagasi. Kui võrrelda ülemise ja alumise viisiku punkti kogusummat, siis nähtub samuti, et kõige pinevam oli hooaeg 2008, igavam aga 2007.

2010

1.-10. punktisummade vahe Esimese ja tagumise viisiku punktisummade vahe 2010 NOVEMBER JALKA

meistriliiga meistriliiga

PUBLIKU EDETABEL

1. Tallinna FC Flora

Pärast 34. vooru, kui mäng varuks on Floral ja Kaljul, on Meistriliiga meeskondi vaatamas käinud 27 437 pealtvaatajat. Tabelis on meeskonna järel publiku arv nii kodu- kui ka välismängudel ja keskmine pealtvaatajate arvukus. Meistriliiga keskmine on praegu 162 pealtvaatajat, mis jääb alla eelmise aasta näitajale (194). Võrreldes eelmise kuuga on Paide möödunud Lootusest ja Kuressaare Tulevikust.

3 94:28 84

2. Tallinna FC Levadia

93:16

3. Narva JK Trans

64:30 70

4. Nõmme JK Kalju

54:36 58

5. JK Sillamäe Kalev

78:50 58

6. Tartu JK Tammeka

50:59 40

7. Viljandi JK Tulevik

31:57

8. Paide Linnameeskond

29:75

9. FC Kuressaare

28:89 21

10. Kohtla-Järve FC Lootus 34

27 20:101 17

Meistriliiga oktoobrikuu

Eelmise kuu sümboolse üheteistkümne moodustasime Meistriliiga 32.–34. vooru põhjal. Aluseks olid vooru sümboolsed koondised ja mängu inspektorite nimetatud parimad mängijad. Eelmise kuu väljavalitutest suutis oma koha säilitada üksnes Flora keskkaitsja Karl Palatu. Üllatavaim nimi selles koosseisus on ehk Ats Kutter Tammekast, aga just tema seisis postide vahel, kui tartlased said oma üllatusvõidu Flora vastu! Martin Reimi see omakorda meie valikust välja ei jätnud, sest tema tüüris Flora enesekindlalt võidule peakonkurent Levadia vastu.

Aleksandr Nikulin Sillamäe

Markus Jürgenson Flora

Peatreener: martin reim Flora

JALKA NOVEMBER 2010

9432

286

2. Levadia

8795

259

3. Kalju

5681

1 72

4. Sillamäe

5475

161

5. Tammeka

5041

148

6. Trans

4509

133 123

7. Paide

4168

8. Lootus

3981

117

9. Kuressaare

3911

115

3881

114

10. Tulevk

väravakütid

sümboolne 11

Siim Luts Flora

1. Flora

22 - Sander Post 20 - Juri Jevdokimov 18 - Tarmo Neemelo 12 - Vitali Leitan 12 - Albert Prosa 12 - Konstantin Nahk 12 - Marius Bezykornovas 11 - Deniss Malov 10 - Henri Anier 9 - Nerijus Vasiliauskas

(Tallinna FC Flora) (Nõmme JK Kalju) (Tallinna FC Levadia) (Tallinna FC Levadia) (Tartu JK Tammeka) (Tallinna FC Levadia) (Narva JK Trans) (Tallinna FC Levadia) (Tallinna FC Flora) (JK Sillamäe Kalev)

Aleksandr Tarassenkov Sillamäe

Deniss Malov Levadia

Valeri Minkenen Flora

Karl Palatu Flora

Mait Nõmme Paide

Ats Kutter Tammeka

Mikk Laas Tammeka

Sergei Terehhov Kalju

Sinu teekond algab siit: www.estonian-air.ee

2010 NOVEMBER JALKA

noored

Aastakäigu edu valem: võrrand mitme tundmatuga

Noortekoondise edukus oleneb sageli aastast, täpsemalt mängijate sünniaastast. Miks ühel aastal sündinud mängijad on paremad kui neist numbri võrra varem või hiljem ilmavalgust näinud pallurid, sõltub õnnest. Kuid mitte ainult. Lennart Komp Foto: Lembit Peegel

Eesti U17 koondise väravavaht Silver Saluste ja kaitsja Jevgeni Udalov (4) üritavad takistada sakslase Nils Quachneri läbimurret.

oortekoondiste tulemused on aasta-aastalt paremaks läinud. See on fakt (vt Jalka 09/2010). Tulemustekõverat jälgides ei saa mööda vaadata asjaolust, et ühe aastakäigu palluritel läheb paremini kui teistel. Väljaku äärest mängu jälgides saab sellele kinnitust – aasta nooremate tegutsemises on tõepoolest hoomata enam silmailu ja kvaliteeti kui aasta vanemate omas. Või vastupidi. Eesti U19 koondise (sündinud 1992 või hiljem) oktoobri alguses EM-valikturniiri avaturniirist võidukalt edasi tüürinud peatreener Frank Bernhardti sõnul ootab nende selja taga veelgi perspektiivikam seltskond. Tänavuses

JALKA NOVEMBER 2010

U19 koondises oli seitse aasta nooremat meest. 1993. aastal sündinud poiste valik olevat lausa nii hea, et igal positsioonile leiaks väärilise vahetusmehe. Tekib õigustatud küsimus: miks ühe aastakäigu mängijad on paremad kui teised ja mille järgi seda hinnata? Eesti U16 koondise peatreeneri ja jalgpalliliidu noortetöö juhi abi Lars Hoppi vastus on lihtne: “Õnn ja treeneri silm.” Praktikas see mõistagi nii hõlbus ei ole. Hoppi sõnul võib võrrelda ka tulemusi, kuid kaugeleulatuvaid järeldusi ei maksaks neist teha, sest heal meeskonnal võib olla vilets, viletsamal hea päev. “Treeneri jaoks on olulised mängija tehnilised, taktikalised, füüsilised ja

kommunikatiivsed võimed, samuti tahe ning võimekus end parandada ja nõnda edasi,” nimetas Hopp.

Millised on vanemate valikud

Jalgpalliõnnel, mis äsjase loetelu muutujaid vormivad, on kahjuks või õnneks rohkem tahke, kui on ühe inimese võimuses mõjutada. Alates mängija andest ja tahtest, lõpetades liigasüsteemi, treenerite ja tingimustega. “Tähtis on, kui vanalt laps alustab, milline on tema olukord kodus ja koolis, millises keskkonnas ta kasvab, vigastused, meeskonnakaaslaste ja vastaste tase, kui nimetada vaid mõned faktorid,” lausus Hopp. “Kui ma ütlen, et

noored hea mängija saamiseks peab olema natukene õnne, peavad kõik need ja hulk teisi tingimusi palluri jaoks kvaliteetses võtmes kokku saama.” Pikemas perspektiivis mõjutab koondise tulemusi ka juhus. Kas andekad poisid valivad (loe: kas vanemad valivad) jalgpalli või eelistavad muud ala. Tallinnas U14 vanusegrupi talenditreeninguid pidava Priit Adamsoni sõnul on ühe treeneri võimalused koondise tasemesse mingeid olulisi muudatusi teha piiratud. Ta võib küll Eesti kontekstis ühe grupi löögijõuliseks rusikaks vormida ja edu saavutada, kuid koondise jaoks on vaja mitme treeneri koostööd ja õnnelikku juhust.

“

Eestis tehakse jalgpalliga alustavatele poistele harva katseid ning grupid komplekteeritakse olude sunnil neist, keda on võtta.

„

“Aastakäikude vahel on tuntavad vahed. Tänavusel ja mullusel U17-l on vahe sees,” sõnas FC Flora treener Adamson. “Igal aastal sünnib talendikaid poisse, kuid küsimus on, kas nad ka jalgpalli juurde jõuavad. Näiteks Tallinna talenditreeningutel näen, et 1994. ja 1996. aastal sündinud venekeelsetest gruppidest tuleb häid mängijaid, samas 1997. aasta vene puntides on valik väiksem. Kokkuvõttes mõjutab ka see koondist.” Ehkki mitmekesisus rikastab maailma, võib see noore mängija jaoks mõjuda pidurina. Eestis tehakse jalgpalliga alustavatele poistele harva katseid ning grupid komplekteeritakse olude sunnil neist, keda on võtta. Sergei Zenjovi esimene treener, pärnakas Jüri Ivanov näeb oma kodulinnas neid probleeme pidevalt. “Meie väikses linnas on kolm klubi ja kui igaüks tahab avada sama aasta gruppi, on asi keeruline, sest tõenäoliselt satub igasse neist paar-kolm andekamat, kuigi ideaalis võiks nad kõik ühes pundis koos paremaks areneda,” lausus Pärnu JK leivaline Ivanov. “Käin palju turniiridel Lätis ja sealsed võistkonnad on

edukad, kuna mitmes suuremas linnas on ainult üks klubi ja nii satuvad andekamad ning tahtejõulisemad kokku.” Eesti jaoks on seega üsna paratamatu, et mingi vanusegrupi rahvusesindusse tuleb kaasata nooremaid mängijaid. Ka oktoobris Tallinnas mänginud külaliste Austria, Norra ja Šotimaa rivistuses oli nooremaid, kuid põhjuseks polnud mitte selle vanuse piisavalt heade pallurite puudumine, vaid pigem nooremate kvaliteet, mis võimaldab neil vanemate seas edukas olla.

Süsteemi vilju näeb 10 aasta pärast

sus treener. “Ilma korraliku füüsiseta ei saa ka keskvälja valitseda. Eriti oluline on see rahvusvahelistes kohtumistes, kus ei ole mahti hinge tõmmata.” Ka Vassiljevi kasutegur on tõusnud seda suuremaks, mida võimsamaks on muutunud tema vastupidavus ehk kui kasutada Tarmo Rüütli sõnu, on 1,4sest Suzuki mootorist saanud kahene diisel. Ja kahese diisliga võib juba keskvälja valitseda. Nagu selgub. Mõneti üllatavalt kõlas Hoppi järgmine avaldus: “Probleeme on pigem väravavahtidega, kuid pärast väravavahtide treeneri kaasamist talenditreeningutele on olukord paranenud.” Ehkki noortekoondiste tulemuste bilanss on astunud vähehaaval positiivse või vähemalt nulli poole, ei maksa veel ennatlikke järeldusi teha, vaid hinnangute aeg peaks jõudma kätte umbes kümne aasta pärast. Selleks ajaks on küpsesse ikka jõudmas plejaad, kes tegi Bernhardti ja Hoppi käivitatud (eliit)süsteemi algusest lõpuni ehk pallurid sünniaastatega 1995 ja hiljem. Kõigepealt talenditreeningud U14 vanuseklassis, seejärel U15 koondisega U17 eliitliigas osalemine ning siis juba rahvuskoondised U16 vanuseklassist U21-ni välja. Siis saab öelda, kas süsteem sortis sõkalde seast välja õiged terad.

Meie puhul tuleb rahvuskoondise tasemel treeningud kohandada võistkonna potentsiaaliga ning ühe vitsaga aastast aastasse lüüa ei saa. Peale U16 koondise ka U17 eliitliigas mängiva U15 esindusega tegeleva Hoppi sõnul võib ühel aastal alustada kohe taktika ja eri süsteemide sissetöötamisega, kuna teisega võib olla vajadus drillida hoopis söödumängu. “Teatud määrani saab laveerida ka vastastega, aga kui algavad EM-valikmängud, tuleb hakkama saada kõigiga,” märkis Hopp. “Seetõttu ongi parem kohe tugevate oponentidega rinda pistma õppida.” Hopp kummutas ka müüdi, justkui ei oleks eesti mängijatel oidu edukalt keskpoolkaitse vastusrikast Foto: Lembit Peegel ülesannet täita. A-koondises, tõsi, kannatab Konstantin Vassiljevi puudumisel kvaliteet märgatavalt, kuid et olla loov, on Hoppi sõnul vaja eeskätt piisavat füüsilist konditsiooni. “Keskpoolkaitsesse on meil harilikult valikut küll, kuid väljakutse on saada mängijad vormi, mis lubaks neil Eesti U19 koondis alistas Tallinnas Norra ja võitis terve valikgrupi. Palli pärast võitlevad Mushagalusa J. Bakenga Namugunga ja Maksim Podholjuzin. Vasakul jälgib heitlust Karl Mööl. olla loovad,” lau2010 NOVEMBER JALKA

mängija luubi all

Artur Rättel Tallinna Levadia duubelmeeskonna ja Eesti U19 koondise ründaja omadusi toovad välja tema Pärnu treener Mart Paumäe, noortekoondise abitreener Marko Lelov ning Levadia duubli peatreener Mati Pari.

Õhuvõitlus

Foto: Lembit Peegel

Marko Lelov: Jalaga meeldib talle rohkem mängida. Mati Pari: Peapallide jaoks jääb ta natuke lühikeseks.

Väljaku nägemine Marko Lelov: Tal on ründaja instinkt, ta on õigel ajal õiges kohas – see on kaasa sündinud. Vahel nokib terve mäng nina ja lööb siis värava. On suuteline mängu enda peale võtma ja ära tegema. Vahel muutub kärsituks ning saab enda ja teiste peale kurjaks. Mart Paumäe: Oli rohkem individuaalne tegija, kes kastis palli pärast ei võidelnud, vaid tahtis juba varem söötu saada.

Tugevus Mati Pari: Kui ta mängib, ei jää ta hätta üheski mängu komponendis, ja kui hoogu sattub, siis vaatad ja ahhetad. Aga põhiprobleem on see, et ta on vahel tujukas ja siis ta lihtsalt on seal väljakul.

Mootor Marko Lelov: Oskab õigel ajal puhata ega jookse tühja. Õigel ajal spurdib ja õigel ajal hoiab tagasi.

Sisu Marko Lelov: Sisemine motivatsioon võiks olla tunduvalt suurem. Ei tohi rahul olla olemasolevaga, ei tohi närvi minna, kui kohe välja ei tule. Ainult looduse poolt antud ründaja vaistuga läbi ei löö. Mart Paumäe: Kirg oli tal kõva, aga esines ka tujukust, allaandmise momente ja võitlusest loobumist. Eriti kui asi oli lootusetu ja kiskus kiiva. Pari: Ta peaks tunduvalt rohkem musta tööd tegema ja vaeva nägema. Olulised omadused on olemas: huvitav tribling ja nahaalsus, ta ei karda üks-üks- ja isegi üks-kaks-olukordades ette võtta. Tal on sisu rohkem, kui pahatihti välja näitab.

Liikuvus Mart Paumäe: See sõltus suuresti tujust. Vahel võis ka kahvatu partii teha.

Kiirus Marko Lelov: Plahvatust niipalju polegi, aga kiiruse hoidmine on hea, sealjuures koos palliga. Oskab palli küsida, ühe puutega omaks võtta, keerata ja minna. Mati Pari: Kui on ruumi, võtab ette ja kasutab keha petete tegemiseks. On võimeline eest ära jooksma ja rünnakuid lõpetama. Start on korralik ja pikk kiirus (30 m) hea. Esiliigas jäi mul ükskord suu lahti: võttis palli omaks, keeras, lükkas ette ja kõmm – paari liigutusega oli mäng tehtud.

cv Artur Rättel Jalategevus Marko Lelov: Parem jalg on okei, vasak kõlbab ka. Mati Pari: Mõlemajalgne. Ei vali jalga löömise puhul. JALKA NOVEMBER 2010 16 JALKA NOVEMBER 2010

Sünniaeg: 08.02.1993 Klubid: PJK, Pärnu Vaprus, Tallinna Levadia Treenerid: Tanel Randla, Mart Paumäe, Tiit Raudnagel, Gert Olesk, Aleksandr Puštov, Mati Pari, Frank Bernhardt, Marko Lelov, Ain Tammus. Saavutused: Eliitiiga võitja Levadiaga U17 (2009), Eliitringi jõudmine EM-valiksarjas U19 koondisega (2010)

treener

Marko Kuusik: distsipliin, pühendumus, särav silm Floras 15 aastat noortetreenerina töötanud Marko Kuusik hindab järjepidevust isegi kõrgemalt kui töökust ja andekust. Sest mis kasu on kahest viimasest, kui treeningutesse tekib paus! Indrek Schwede

igi 15 aastat Floras noortetreenerina töötanud Marko Kuusik (pildil) on ühes treeninggrupis mänginud Martin Kaalma, Martin Lepa, Alari Lelle, Vahur Vahtramäe, Tarmo Saksa ja Andres Operiga. Treeneriks oli Aavo Sarap. “Suuri ma treenida ei tahaks,” räägib Marko Kuusik omaenese treeneritööst. “Laste puhul on loovust ja spontaansust, seal on rohkem lahtisi otsi, mida kinni siduda.” Marko käes on grupid, kel vanust 10–14 aastat. Algõpetus on neil juba saadud. Kuusiku arvates on oluline, et poisid saavad treenida eri treenerite käe all. Saksamaal vahetatakse treenerit lausa iga aasta järel. Uue treeneri puhul peab mängija kohanema, aga see arendab ja eks tähendab kohanemine ju intelligentsust. Igalt treenerilt on midagi saada.

“

A. le Coq Arenal on Markost rohkem pilke püüdnud ooperilauljast vend Oliver Kuusik, kes Eesti – Itaalia EM-valikmängu ajal esitas saapamaa hümni.

„

“See on vanus, kus poisid kasvavad ja peab nendes toimuvaid muutusi jälgima,” selgitab Marko Kuusik. “Peab jälgima koormusi. Olen oluliseks pidanud, et poisid saaks palju palli puutuda, taktikaline ja füüsiline pool ei ole selles vanuses nii olulised.” Veel nõuab Marko töödistsipliini ja tähelepanelikkust. Oma eesmärgile pühendumist. Valmisolekut muutusteks.

Säravat silma. Järjekindlust. Marko peab järjepidevust isegi tähtsamaks kui töökust ja andekust. “Poistel on arengus palju etappe ja osa ei pruugi neist endist üldse sõltuda,” ütleb Kuusik ja toob näite: “Mõni kolib näiteks linnast välja ega saa treeningul käia. Mõni vahetab kooli ja elukohta. Seepärast peangi oluliseks järjepidevust.” Palju teadmisi sai ülikoolis sotsioloogiat ja semiootikat õppinud (kuid mitte lõpetanud) Marko Kuusik hollandlaste Arno Pijpersi ja Jelle Goesi ajast: “Olen vaadanud vanu treeningpäevikuid ja näen, et oleks võinud palju asju teistmoodi teha. Mulle on Hollandi töökultuur alati meeldinud. Midagi ei jäeta juhuse hooleks, juhuse faktor viiakse miinimumini. Ainuke miinus on see, et liiga palju asju on ette kirjutatud.” Koolitused on aidanud tõsta meie jalgpalli taset. Kuusiku hinnangul on meie treenerid hakanud ka üksteise tegemisi jälgima ja informatsiooni vahetama. Praegu treenib Kuusik kolme gruppi (1995., 1996. ja 1998. aastal sündinud) ja tunnistab, et ta on hakkama saanud ka neljaga: “Aga nelja grupiga kadus töö mõte ära, sest energiat pole. Kolm on ka palju. Kui arvestada, et iga grupiga teen neli korda nädalas trenni pluss üks mäng otsa, siis jääb nädalas päevi väheseks.” Endiste õpilaste edenemist on Markolgi kõditav vaadata, aga ta tunnistab, et kuna puutub poistega kokku ainult teatud eas, on tal tagantjärele raske hinnata, mida on kaugemale jõudnud poisid õppinud just temalt. Noortekoondiste juhendajaks Kuusik ei kipu. Talle sobib rohkem nõustaja roll, mida

Foto: Lembit Peegel

ta ongi heal meelel täitnud. Nii tuleb tõdeda, et A. le Coq Arenal on Markost rohkem pilke püüdnud ooperilauljast vend Oliver Kuusik, kes Eesti – Itaalia EM-valikmängu ajal esitas saapamaa hümni. “Noored poisid on ambitsioonikad, neil on unistused pääseda ManU-sse ja Reali,” räägib Marko Kuusik. “Staaride pildid on kodus seina peal ja eks kujutluses tahetakse ise ka sinna pildi peale jõuda. Selline pürgimus on kihvt ja teeb ka minu tööd lihtsamaks.” 2010 NOVEMBER JALKA

naised

Pärnu lõpetas Levadia valitsemise tahte ja pika pingiga FC Levadia naiskond jõudis naiste Meistriliigat valitseda kolm järjestikust aastat, kuni neil tänavu võitmisest küll sai. Esikoht oli küll ka nende eesmärk, ent pikalt trofeeta püsinud Pärnu võttis karika, mida vihane vastane tänavu lahkelt pakkus. Lennart Komp

FC Flora peatreeneril Allan Soometsal oli hooaja eel õigus, kui ütles, et naiste Meistriliiga võidab võistkond, kes viimastele vähem punkte kaotab. Pärnu ja Levadia omavaheliste mängude saldo jäi viiki: mõlemale võit, kaotus ja kaks viiki. Otsustavaks sai Flora suvine 2:1 võit Levadia üle. Tõsi, aprillis ei pidanud Soomets silmas, et ka Flora viimaste hulka kuulub, kuid ometigi nii läks. Pärnu ja Levadia liikusid vähehaaval oma teed ja nii juhtus taas, et esimesed kaks kohta kuulusid kahele kangele. Viimati 2006. aastal meistriks tulnud Pärnu leidis kogemuste ja nooruse õnneliku koostöö ning suutis tõrjuda mullu kollitanud vigastusetondi eemale. “Kindlasti oli meil kõige pikem ja ühtlasem pink,” sõnas Pärnu JK juhendaja Jüri Saar. “Mängijad mõistavad ja usaldavad teineteist ning treeningute kõrval suhtlevad aktiivselt ka jalgpalliväliselt. Samuti paranes treeningutesse suhtumine.”

Noorte ja vanade edukas koostöö

Pärnu kogenumate Anastassia Morkovkina, Elis Meetua, Andra Karpini, Heleri Saare ja Kaire Palmaru kõrval said selle hooajaga mänguküpseks Kairi Himanen, Anete Paulus ja Saskia Sonnberg, kes veel mullu ei olnud valmis tervet hooaega stabiilselt heal tasemel mängima. Tänavu oldi nii vaimselt kui ka füüsiliselt uuel tasemel. “Eelmisel aastal oli meil mänge, kus rivis ei olnud ühtegi kaitsjat, kuid tegime eelmisel talvel rohkem ja kvaliteetselt 18

JALKA NOVEMBER 2010

Foto: Lembit Peegel

Florakas Katrin Loo (valges) pärnulaste hoogsat rünnakut takistamas.

trenni, mis võimaldas hooaja paremini vastu pidada,” vaagis Saar. “Ka suhtumine oli parem kui varasematel aastatel ning Tallinna ja Pärnu gruppide koostöö sujus ladusalt.” Pärnakad lõikasid kasu läti ründaja Olga Ivanova liitumisest, kelle kontole jäi kokkuvõttes küll üheksa tabamust, kuid kes aitas tublisti tulemuslike söötudega. Lisajõud ründeliinis kulusid Pärnule marjaks ära, sest Liivi Sõrmus ravis peaaegu terve hooaja vigastust. “Ivanova aitas väga palju, kuid tema potentsiaal täielikult veel ei avanenud,” ütles Saar. “Ta on tehniline ja Nastjaga said nad kohe hea klapi. Kui Floral on Katrin Loo ja Levadial Ave Pajo, siis meil oli üks hea ründaja rohkem.”

Meistritiitel tähendab ka pääsu tuleval suvel UEFA naiste Meistrite Liigasse. Ainuüksi juba see on jätkamiseks märkimisväärne motivaator. “Pole küll veel täpselt rääkinud, kuid tuumik jätkab. Näiteks meie kogenumate hulka kuuluv Varje Tugim küsis pärast viimast mängu, kas peasponsor on juba otsinud võimalusi, et me saaks järgmisel aastal eurosarja mängida,” ütles Saar. Tänavu tegi Pärnu ka esimest korda kuldse duubli, võites peale Meistriliiga ka naiste karika, kui 29. septembril alistati A. Le Coq Arenal FC Flora 1:0. Võistkondliku edu kõrval jäi aga Morkovkinal kõige napimalt puudu parima väravaküti tiitlist, sest Pajo oli täpne 33 korral tema 32 vastu.

naised Sel aastal peeti Meistriliiga esimest korda kuue naiskonna osavõtul. Mänge oli kavas ühe võrra vähem, kuid tasavägisem konkurents peegeldub just väravalööjate edetabelis. Mullu lõi Pajo 59, Morkovkina 51 ja Loo 49 väravat. Tänavu jäi terve Levadia naiskonna arvele 59 tabamust, millest enam kui pool lõi seega Pajo.

Ebaprofessionaalne Levadia

Ehkki kuld oli Levadia eesmärk, hiilis naiskonnas alates hooaja algusest motivatsioonipuudus, mis ei võimaldanud oskustest maksimumi välja panna. Suvel Florale ja Pärnule kaotanud Levadia võttis end pärast allajäämisi kokku, kuid peatreener Maksim Rõtškovi sõnul otsustas Pärnu suurem tahe. “Kaotasime kõik tähtsad mängud, mis teha,” lausus Rõtškov. “Võistkond võttis end suvel kokku ja mängis pärast palju paremini, kuid Pärnu tahtis rohkem võita.” Eriliselt jäi Rõtškovi hinge närima hooaja viimane mäng kodus, kus kaotati Põlva Lootosele 1:4. “Mõned mängijad lihtsalt otsustasid, et ei mängi. Ma pole kunagi sellist asja näinud,” ohkas Rõtškov. “Nad olid küll väljakul, aga lihtsalt ei tahtnud mängida. See ei ole professionaalne suhtumine.” Karikafinaalis aegade parima mängu Pärnu vastu teinud Flora auhinnakapp tänavu täiendust ei saanud, sest mitmest võimalusest hoolimata ei suudetud väravani jõuda, ja nii tuli suu trofeest puhtaks pühkida. “Pärnu võit ei ole mulle üllatus, kuid ei arvanud, et Levadia võib meist eespool lõpetada,” sõnas Flora loots Soomets. “Hooaja jooksul oli paar võtmehetke. Esiteks tõusis levadialane Margarita Žernosekova heasse vormi, eriti teises pooles, ja kogemused kasutati tähtsatel momentidel hästi ära.” Võitluses neljandale kohale Tartu Tammekat edestanud Põlva Lootos jäi n-ö suure kolmiku vastu hätta ning oodatud arenguhüpe jäi tulemata. Tammekaga võrreldes lasti enda selja taha tublisti rohkem palle ja lõpuks edestati selles arvestuses vaid võiduta jäänud Tallinna Kalevit.

Läti purustamine korvas kaks suurt kaotust Tüdrukute U17 jalgpallikoondis näitas Lätis mängitud EM-valikturniiril arengut, kuid kvaliteetsem treeningtöö klubides aitaks rahvusesindusel seada kõrgemaid sihte. Eesti avas turniiri 0:9 allajäämisega Poolale, kaotas seejärel parenenud mängu juures 0:6 Šveitsile ja purustas viimases kohtumises 5:1 Läti. Kõikidele matšidele jättis oma jälje kesine väravavahitöö, mis lubas vastastel sihile jõuda ka olukordadest, kus nad poleks pidanud seda tegema. Peatreener Keith Boanase sõnul mõjutab koondist lahja töö klubides, kus väravavahtide eritrenni regulaarselt enamasti ei tehta. “Tulemused ei peegelda meie taset, sest oskusi ja potentsiaali mängijates on, kuid klubides peaks töö kvaliteetsem olema,” ütles inglane. “Paljud väravad võinuks olemata olla. Kui tüdruk ütleb, et ta tegi väravavahi harjutusi viimati eelmisel koondisekogunemisel poolteist kuud tagasi, siis ei ole midagi rääkida.” Boanase sõnul on ta rääkinud ka Mart Poomiga, et hakata korraldama spetsiaalseid kursusi väravavahtidele, millest lõikaksid kasu poiste ja tüdrukute grupid nii klubide kui ka koondise tasandil. Lätis toimunud miniturniiri võitis Šveits täisedu 9 punktiga. Poola arvele jäi 6, Eestile 3 ja Lätile 0 silma. “Olime Šveitsi vastu avapoolajal väga head, kuid ei löönud ära ja teisel poolajal väsisime,” lausus Boanas. “Videost oli näha, et erinevalt meist ei olnud Läti Šveitsile üldse ohtlik, ootasime Läti vastu head tulemust ja võinuks lüüa isegi 9-10 väravat.”

Lootose treeneri Kaido-Meinhard tõuseb Esiliigas teise koha saanud Kukli sõnul vajas harjumist, et tänavu Nõmme JK Kalju, Tartu Tammeka säiseisis naiskonna väravasuul lätlanna litas koha üleminekumängudest loobuSabine Cervenaka, kuid mängijate kooli- nud Vändra JK Vapruse arvel. lõpetamisega seotud pinged kajastusid vutiväljakul. Naiste Meistriliiga lõppjärjestus: “Hooaeg oli üsnagi närviline, kuid 1. Pärnu JK 20 17 2 1 73:17 53 2. FC Levadia 20 15 2 3 59:18 47 rõõmu teeb see, et Pärnu võitis ja meie 3. FC Flora 20 13 0 7 77:32 39 oleme neljandad,” lausus Kukli. “Ise 4. FC Lootos 20 6 2 12 31:64 20 lõime suhteliselt normaalselt väravaid, 5. JK Tammeka 20 4 2 14 12:59 14 kuid vaatamata sellele, et tugevate vastu 6. JK Kalev 20 0 2 18 10:72 2 olime kohati Foto: Lembit Peegel päris head, räägib statistika teist keelt.” Kuna Põlvast liiguvad mängijad enamasti õppima ja tööle Tartusse, on Lootosel plaan avada treeninggrupp ka ülikoolilinnas, kuid veel on see idee tasandil. Pärnu näitel võib sellel aga jumet olla. Meistriliigast kukub otse välja JK Tallinna KaAnastassia Morkovkina (vasakul) oli taas pidurdamatu. lev, kelle asemele 2010 NOVEMBER JALKA

Tere tulemast A.Le Coq Arenale! Ela mõnusalt mängule kaasa! Suurenda oma mängupäeva elamusi A. Le Coq Arenal suurepärase toidu ja veiniga, naudi emotsionaalset ja positiivset atmosfääri ning sõlmi uusi tutvusi! Ela Eesti koondisele mõnusalt kaasa!

VIP-TEENINDUS EESTI KOONDISE MÄNGUL Triobet Business Clubi pääsmega saad nautida järgmiseid eeliseid: Parimad istekohad küljetribüüni keskmises sektoris Tasuta joogid (veinid, õlu, karastus- ja kuumad joogid) kogu ürituse vältel Soe buffet õhtusöök (külmad eelroad, soojad põhiroad, magustoidu valik) Võimalus jälgida mängu ka TV-ekraanidelt Meeldiv õhkkond ja võimalus luua uusi kontakte Kiire sissepääs staadionile Tasuta mängukavad ja koosseisud enne mängu Riietus: mugav, aga viisakas (smart casual)

Tule naudi Eesti koondise mängu EJL Triobet Business Clubis!

EESTI - LIECHTENSTEIN 17. november 2010 kell 18:45 EJL Triobet Business Clubi pääsmed seekord poole soodsamad ehk 750.- (tavahind 1500.-)! Hind kehtib ühele inimesele ja sisaldab käibemaksu. 20

JALKA NOVEMBER 2010

Tellimuse soovi korral ja info saamiseks palun külastage http://www.jalgpall.ee/ejlbusinessclub.php, kirjutage meile kommerts@jalgpall.ee või helistage +372 627 9958

naismängija

Moonika Aava: “Olümpial oli palju kehvem tunne kui pärast väravat Esiliigas!” Moonika Aava (31) elukarussellil on olnud rohkem tempomuutusi, kui järge pidada jõuab. Umbes 15 aastat tagasi Jüri Saare kutsele Pärnu JK-sse minna eitavalt vastanud Aava on pärast kaheksat odaviske Eesti meistrikulda, kahte olümpiat ja lugematuid odakaari siiski vuti juures, mängides Eesti Esiliigas. Lennart Komp konna värve esindava Aava sõnul kutsus treener Saar teda vutti mängima juba üle 15 aasta tagasi, kuid 16aastasena odaviske maailma esikolmikusse kuulunud sportlane valis ala, mida ta on tõusude ja mõõnadega Eestis alates Saare esimestest värbamiskatsetest valitsenud. Tallinnas põhja politseiprefektuuris kesklinna politseijaoskonnas patrullpolitseiniku ametit pidava Aava jaoks on tippsportlase karjäär esialgu läbi, kuid et sõbrannad jalgpalli mängisid, võttis ta nõuks ise treener Saare jutule minna. “Mulle on jalgpall alati meeldinud, aga pole sellest reeglite Moonika Aava viskas end Eesti meistriks ja mängib jalgpalli Eesti Esiliigas. mõttes kunagi varem aru saanud. Põnev on kohe!” kuulutab ava hääl tõuseb, kui poetan, Aava. “Individuaalala sportlasena tahan et Eesti rekordit Esiliiga ma väljakul ise rohkem teha, seepärast väravaga vist võrrelda ei saa. Jüri Saar mu ründesse panigi. Teised “Miks ei saa!” puurib ta noomiv-tasaselt. “Kergejõustikus on emotsioon sekundite mängivad ja kui saan, siis panen palli väravasse.” küsimus, jalgpallis oled terve mängu Tiheda korrakaitsmisgraafiku kõremotsiooni sees. Võin öelda, et tundsin valt sel hooajal kuuel korral naiskonda end Ateena olümpial palju kehvemini esindanud ja kolm väravat löönud Aava kui pärast esimest väravat Esiliigas.” ei pea ennast nüüd heaks jalgpalluriks, Esimest hooaega Pärnu JK II naisFoto: Lembit Peegel

vaid tõstab tabamuste sünni juures esile kaasmängijate panust. “Head mängijad on mulle õigel ajal palli andnud ja sisselöömisega on vedanud,” kiidab Aava. “Mul pole veel sellist tunnetust, et tean, kuhu löön. Lihtsalt löön ja läheb.” Kaheksakordse odaviske Eesti meistri nimel on 2004. aastal visatud Eesti rekord 61.42 senini. Aava on veendunud, et need arvud võiksid olla märksa suuremad, kui noore ja andekana olnuks rohkem mõistust end hoida. Ta libistab vasaku käe pöidlaga üle kümnesentimeetrise armi parema käe küünarnukil. Ja hingab sügavalt sisse. “Soovin, et seda küünarnuki oppi poleks olnud,” lehitseb Aava 14 aasta tagust aega. “17aastasena olin maailmas juba väga kõrgel kohal, kuid läksin külmana koolidevahelisele võistlusele viskama. See oli suur viga. Kulus kaks aastat, et uuesti viskama sain hakata, ja pärast seda jäigi pidur peale.” Odale ei ole Aava aga veel lõplikku ei-sõna öelnud, vaid otsib sellega sinasõprust. Aeg-ajalt lippab peast läbi mõte London 2012, kuid see nõuaks tagasipöördumist sportlase igapäevatoimingute juurde. “Ma tahan sellest unistada, ei taha öelda, et sinna lähen. Kuu aja pärast võin muidugi hoopis teistmoodi mõelda,” jätab Aava ukse paokile. Suvel pärast öist vahetust ja ühte trenni 53.79-ga Eesti meistriks tulnud Aava sõnul ei oleks olümpia B-normiks 56 meetrit palju teha. Aga tahet on vaja. 2010 NOVEMBER JALKA

eesti – serbia

Tähis, mille nimi on Serbia Eesti võit Serbia üle võib saada verstapostiks, mille järgi tulevikus mõtestatakse meie vutiajalugu nõnda: enne ja pärast võitu Serbia üle. Vutiavalikkus oli selliseks “pauguks” ammu valmis, spordiavalikkus mitte. Tegelik töö selle edu saavutamiseks oli ära tehtud juba eelmise sajandi viimasel kümnendil. Indrek Schwede

Foto: Lembit Peegel

Triumf (vasakult): Taavi Rähn, Enar Jääger, Sander Puri, Ats Purje, Raio Piiroja, Sergei Pareiko, Ragnar Klavan, Andrei Sidorenkov, Martin Vunk, Tarmo Rüütli, Kaimar Saag, Tarmo Kink.

esti koondis sõitis EM-valikmängule Belgradi ettevaatliku optimismi ja tavalise jutu saatel: vastu hakkame kõigile, aga Balkani riikidega meie mäng eriti ei sobi. Eraldi tõsteti esile, et võõrsilmäng Serbia vastu on meile kõige ebameeldivam kohtumine terves valiktsüklis. Sealjuures eirati täielikult statistikat, mis näitab, et Eesti on päris kenasti tiitlivõistluste valiksarjas hakkama saanud ka selle kandi riikidega. Oleme viigistanud võõrsil Bosnia ja Hertsegoviinaga (1998), Horvaatiaga (2002) ja Makedooniaga (2007). Slaavi verd riikidest oleme kodustes valikmängudes võitnud Valgevenet (1996) ning viigistanud Bulgaaria (2003) ja Venemaaga (2005).

JALKA NOVEMBER 2010

Ja sõprusmängus oleme kolmel korral võitnud Valgevenet (2000, 2004, 2006), korra Venemaad (2002) ning Bosniat ja Hertsegoviinat (2005). Viigistanud Sloveenia (1992) ja Horvaatiaga (2010). (Lõppude lõpuks: 1937. aastal alistasime Tallinnas valitseva Balkani meistri Rumeenia 2:1). Seda pole sugugi vähe. Vastupidi: seda on piisavalt palju, et Balkani riike mitte peljata või pidada neid meile eriliselt ebamugavaiks vastasteks. Meenub, kuidas kaheksakümnendatel aastatel tellisid Nõukogude Liidu väljaanded kaastööd tunnustatud statistikult, kes kommenteeris meistriliiga tabelit ainult läbi oma aastate lõikes kogutud arvude prisma. Vahel esines

väärikas statistik ka televisioonis ja langetas mõne meeskonna edaspidist saatust ennustades kaaluka otsuse: statistika näitab, et see meeskond kaotab meistrivõistluste lõpus alati palju punkte! Oma väidet toestas ta arvudeargumentidega eelmistest hooaegadest ja saatejuhid kohtlesid teda erakordse aupaklikkusega. Äkki peaks meiegi rohkem uskuma statistikat ja vähem pelgama välist muljet, mille järgi kiirete, tehniliste ja lühikest söötu lükkavate meeskondade vastu on meie võimalused imepisikesed? Belgradis juhtus see, millega teised tillemad riigid on juba ammu hakkama saanud: nad on valikmängus alistanud endast suurema ja üldtunnustatud vuti-

eesti – serbia riigi. Näiteks Läti sai sellega hakkama juba 1995. aastal, kui kahes järjestikuses EM-valikmängus võitis võõrsil Põhja-Iirimaa 2:1 ja kodus Austria 3:2 (lätlased olid juba 1926. aastal Riias alistanud Rootsi 4:1). Leedu sai oma esimese maiuse kätte 1994. aastal, kui EM-valikmängus võitis Ukraina 2:0. Siin ja seal kõmas üle mandri vastu üllatustulemusi, ainult Eesti ei suutnud kuidagi endast vägevamate vastu enamat kui viiki saavutada. Tagantjärele võib isegi öelda – võib-olla nii oligi hea. Kui suutnuksime “oma võidu” ära võtta 10–15 aastat tagasi, tekitanuks see ehk liigset optimismi, mida poleks suutnud vajalikul määral toestada meie toonane jalgpallistruktuur ja eelkõige jäänuks meil vajaka välismaal pallivatest mängijatest. Ei tohi unustada, et võrreldes oma lõunanaabritega alustasime 1991. aastal punaimpeeriumist vabanemise järel siiski kehvemalt positsioonilt: jalgpalli maine oli murumadal ning eestikeelseid treenereid ja noortegruppe kasinalt. Üheksakümnendatel Eesti alles ladus põhja tänasele massilisusele ja rahvusvahelisele edule nii noorteklassides, naiste jalgpallis kui ka A-koondise enesekindlatele esitustele. Sellele vaatamata oli Teitur Thordarsoni juhitud koondis kuni viimaste voorudeni kinni 2000. aasta EM-finaalturniiri kohas. Tõenäosusteooria järgi oli ainult aja küsimus, millal ka Eesti pälvib lõpuks oma suure võidu valikmängudel. Asi kiskus isegi pisut piinlikuks, sest näiteks Fääri saared ju alustasidki oma valikmängude ajalugu pommvõiduga, kui 1990. aasta EM-valiksarjas alistati Austria 1:0. Meie tund tuli Belgradis ja erinevalt Fääri saartest on alust uskuda, et sellele ei järgne 20 aastat vaikust. Kuigi suure osa vanema põlve ja veendunud vutivõõrastajate jaoks on jalgpall kahekümne aasta jooksul lihtsalt õõnsalt trummi tagunud, on selle aja jooksul ära tehtud meeletu töö. Noored on jalgpallile tagasi võidetud, vutt on nende jaoks ala number üks. Jalgpall on jälle saanud eestlaste alaks ja endalt maha raputanud võõra ala võõba. Umbkeelne ja korrumpeerunud kohtunikkond on välja vahetatud. Ala on juurde meelitanud

kümnete kaupa noori treenereid, kes saavad euroopalikul tasemel koolitust. Eesti on kaetud kunstmuruväljakutega ja oleme saanud korraliku (kahjuks endiselt lõpuni ehitamata) staadioni koos nelja lisaväljakuga. Eesti korraldab regulaarselt noorte EM-valikturniire ja kahel korral on meie noored kodumurult edasi jõudnud Eliitringi. 2012. aastal toimub Eestis U19 EMfinaalturniir. Meie naiste seas ei kasva mitte üksnes harrastajate arv, vaid ka

meisterlikkus – Balti riikides on eestlannad üpris kindlad valitsejad.

Tänuvõlg kirutud Esiliiga ees

Tulevaste veelgi suuremate võitude jaoks on tarvilik vundament Eestis juba loodud – see töö tehti ära juba eelmise sajandi viimasel kümnendil –, aga veelgi suurem töö seisab ees: meie jalgpallisüsteemi pidev täiustamine, vigade korrigeerimine. Hetkekski ei tohi lakata noortetöö ja treenerite koolitus. Meil Foto: Lembit Peegel

Crvena Zvezda kodu: vasakul ultrate ehk Delije tribüün, paremal viide sponsor Gazpromile.

Crvena Zvezda – Partizani duellid: vend ei tunne venda Belgradis oli vahva tõdeda, kui mitmepalgeline ja suhteline on maailm. Meie ja suure osa maailma silmis on Holland pigem ühel pulgal jalgpallimaailma vägevatega, aga siin töötanud treenerid Arno Pijpers ja Jelle Goes toonitasid ikka oma kodumaa väikeriigi staatust, võrreldes ligi 17miljonilist elanikkonda ajaloolise naabri ja vaenlase Saksamaa üle 82 miljoniga. Serbia, mis on pärast liitriigi lagunemist suure osa oma hiilgusest minetanud ja mille elanike enesetunne pärast Kosovo kaotust pole kõige roosilisem, suudab lähiajaloost (1991) ette näidata koguni Euroopa klubide karika võidu (Meistrite Liiga eelne sari), aga ometi rõhutavad ka nemad vaatamata hiilgavatele mängijatele ja tugevale rahvuskoondisele oma väiksust. See sai selgeks ekskursioonil Belgradi Crvena Zvezda staadionile, kus hoolimata 1991. aasta suurvõidust ja imposantsetest väljapanekutest ei unustanud giid siiski rõhutamast, milline vahe on Serbia (klubi)jalgpallil selle maailma tippliigadega. Ometi möllavad ligi 7,4 miljoni elanikuga riigis sellised vutikired, mida võiks kadestada juhul, kui nad poleks vägivaldsed. Ida-Euroopa üheks vihasemaks derbiks peetav Belgradi meeskondade Crvena Zvezda (tõlkes Punane Täht) ja Partizani kohtumisi turvab 5000 politseinikku. Crvena Zvezda poolehoidjate hulgas on umbes 10 000 põhimõttelist vutisõpra, kes ei tõsta oma jalga vastase kodustaadionile, ja Partizani fännide seas ei lähe printsipiaalselt põhivaenlase staadionile 1000 inimest (vahe tuleneb Crvena Zvezda suuremast toetajaskonnast). Punase Tähe staadionil on vastasfännide tribüüniosale maalitud suurte tähtedega: Õitsvalt elagu Crvena Zvezda, pikalt kestku päev ja iga laps vihaku Partizani! Selle loosungi all peavad omadele kord aastas kaasa elama ka need Partizani fännid, keda põhimõtted ei keela vaenlase territooriumile siseneda.

2010 NOVEMBER JALKA

eesti – serbia

“

Foto: Lembit Peegel

Aga tasub mõelda, kas me ei võlgne oma edu ka pikale hooajale ja paljukirutud Esiliigale!?

„

Pilt sellest, kuidas Eesti Serbiale ära tegi: Milan Jovanic Liverpoolist ja Enar Jääger Aalesundist.

on suur jalgpalliharrastajate reserv. Olgugi, et jalgpall on suurima harrastajate arvuga ala Eestis, on see number protsentuaalselt ikka veel väike võrreldes teiste riikidega. Kolm aastat tagasi avaldasime tabeli (vt Jalka 6/2007), kust ilmneb, et Fääri saartel on 12,46% elanikest registreeritud jalgpallurid. See on Euroopa suurim protsent. Eesti oli oma 0,71 protsendiga 53 riigi seas 40. kohal. Praeguseks on see protsent kerkinud 1,05ni, kuid sellele on tublisti kaasa aidanud meie rahvaarvu vähenemine. Kui eeldada, et teiste riikide näitajad on samad, tõuseks Eesti Montenegrost, Portugalist ja Poolast mööda – 37ndaks. Aga meie väikest koguarvu arvestades peame jalgpalli veelgi massilisemaks muutma. Maailmameister Hispaania saab endale lubada, et tema elanikkonnast oli (kolm aastat tagasi) registreeritud jalgpallureid kõigest 1,46%. Väiksed ei saa – ja just see on Norra (9,73%), Taani (8,94%), Slovakkia (7,83%), 24

JALKA NOVEMBER 2010

Austria (7,37%) konkurentsivõime tagatiseks. Õnneks aitab jalgpalli populaarsuse kasvule kaasa vuti ülemaailmne fenomen, Meistrite Liiga, MM ja EM ning suurte riikide atraktiivsed liigad. Aga veelgi enam meie kõigi vanuseklassi koondiste paranevad tulemused, mis Frank Bernhardti juhtimise all on muutunud regulaarseks. Aga tasub mõelda, kas me ei võlgne oma edu ka pikale hooajale ja paljukirutud Esiliigale!? Ikka ja jälle armastab teemasid luurav ajakirjandus seada kahtluse alla märtsis algava koduse hooaja, mida publik lumehangedelt jälgib. Miks mitte alustada aprilli teisel poolel või mais, kui mätas on kuiv ja päike paitab! Miks mitte lõpetada oktoobris enne armutut talvekülma! Paljud treenerid on sellele juba vastanud: trenni peame tegema nii märtsis kui ka novembris nagunii ja kui nõnda, siis parem juba võistleme punktide peale! Koduse liiga atraktiivsuse

eest kõnelejad panevad aga vastu: kui omavahel mängitakse hooaja jooksul neli korda, siis mängude väärtus devalveerub ja hõredas konkurentsis saavad jõuvahekorrad liiga varakult paika. Neil on omast kohast õigus, aga kas ei tugine Eesti eri vanuseastmete koondiste ja meie noormängijate individuaalsete oskuste kasv just asjaolule, et kodune hooaeg on pikk? Ja kuna noored küpsevad paljuski Esiliigas ja see liiga kulgeb paralleelselt Meistriliigaga, siis just tänu Esiliiga pikale kalendrile saavad noored meie oludes võimalikest parima karastuse? Jah, sportlikus mõttes on Esiliiga murelaps, sest seal pallivad Meistriliiga klubide duubelrivistused ei tohi reglemendi kohaselt kõrgemale tõusta. See ähmastab tabelit, aga sageli tekitab suuri kääre ka sportlikus tasemes, sest meistrisarja duublid võivad kasutada ka oma vähese mängukoormusega või vigastusest paranevaid ässasid. Sageli puudub Esiliigas tõeline konkurents

eesti – serbia Meistriliiga kohtade pärast. Aga teisalt: kas pole just Meistri- ja Esiliiga 36 vooru hüppelauaks, millelt Frank Bernhardt saab välja sõeluda parimaid noortekoondislasi? Eesti-suuruses riigis on vahest pisut paratamatu, et klubidevaheline konkurents ja huvi koduste meistrivõistluste vastu on lahjem kui koondiste vastu. Koondise edu nimel peab lõivu maksma pikkade meistrivõistlustega, mis kestavad külmast märtsist külma novembrini, ei hiilga ehk tasavägisusega, aga tõstavad seevastu meie mängijate taset. Pikk hooaeg on meie tingimustes vajalik, et hoida noormängijate motivatsiooni virgena.

Mõõnasid tuleb ka meil

Jalgpalliinimesed teavad hästi, et võit Serbia üle ei muuda Eestit teiste tugevate vastu favoriidiks. Isegi suurtel on mõõnasid, vahel pikki aastaid. 20. sajandi keskel maagiliste madjarite austava nimetuse saanud ning kahel korral imetlusväärsel moel Inglismaa koondise üle mänginud ja numbriliselt naeruvääristanud (1953 Londonis 6:3 ja 1954

Budapestis 7:1) Ungari jalgpall mõõnab mitukümmend aastat. Pärast 1986. aasta MM-finaalturniiril Nõukogude Liidult saadud 0:6 nokauti pole hõimuvelled jalule tõusnudki. Samas on meile eeskujuväärivalt kahel MM-finaalturniiril ja ühel EM-finaalturniiril mänginud kahe miljoni elanikuga Sloveenia ning lõunanaaber Läti käis korra nuusutamas EM-finaalturniiri õhku. Teatud mõttes on Eestil nüüd isegi raskem, sest meid alahinnatakse aina vähem. Aga seda väärtuslikumad on järgmised võidud. Võidu tähtsus Serbia üle seisneb meie koondise ja mängijate enesekindluse tõusus. Varem teati teoreetiliselt, et võit on võimalik. Nüüd on see platsil tõestatud. Võit parandab jalgpalli positsiooni teiste Eestis viljeldavate sportmängude seas. Seda mitte meie jalgpalli mikromaailma sees, vaid n-ö laiema avalikkuse silmis. Võit innustab ja julgustab noortekoondiste liikmeid, nii nagu meie kahekordne jõudmine U19 vanuseklassi Eliitringi kasvatab pealekasvava põlvkonna auahnust ja ambitsioone.

Mustlaste kodu Marakana Crvena Zvezda asutati 1945. aastal Belgradi ülikoolis ja kohe oma esimeses mängus võideti Jugoslaavia armeed 3:2. Kuigi meeskonna ultrad kinnitavad, et toonasesse meeskonda kuulusid karmid kutid ja boheemlased, kes vihkasid armeed ja/või kommunismi, on tegu pigem ajaloo ilustamisega. Klubi lõid kommunistid ja seda märgib ka nimi Punane Täht. Crvena Zvezda on siiski olnud ajalooliselt vaeste ja rahulolematute klubi ning kantud Jugoslaavia diktaatori Josip Broz Tito ja föderalismivastasest meelsusest. Pilkamaks klubi toetajate viletsat sotsiaalset staatust, hakkasid vastasfännid neid mustlasteks sõimama. Ja nagu vutiajaloos on tihti juhtunud, võtsid Crvena Zvezda fännid nimetuse omaks, skandeerides uhkelt: “Me oleme mustlased! Me oleme tugevaimad!” Mustlaste kodustaadioni mitteametlik nimi on muuseas Marakana, kus tavalise fännipoe kõrval asub ka ultrate nännipood.

Võit Serbia üle võib jääda viimaseks selles valiktsüklis. Me võime kaotada võõrsil Fääri saartele. Aga ei pruugi. Me võime veelgi punkte võita ja kaasa rääkida EM-piletite jagamisel.

“

Et enese ja Eesti nimi maailmas tuntuks teha, tuleb mängida koos suurte poistega suurte poiste mänge.

„

Seniste reaktsioonide (pea 250 inimest lennuväljal koondist tervitamas) põhjal võib oletada, et võit Serbia üle võib saada märgilise tähtsusega sündmuseks. Edaspidi võib meie vutiajaloo soovi korral poolitada ka 8. oktoobriga 2010 ja pajatada, mis oli enne ja mis pärast. Nagu ikka, on tegemist pigem tingliku jaotusega, sest sisuliselt muutub jalgpalli igapäevaelus sellest võidust ju vähe. Aga vahel on ka mõjusal kujundil võimu muuta reaalsust või anda sellele innustav tõuge ja kinnitus, et ollakse õigel teel. Pommuudis Belgradist pani kindlasti ka vutivõõra eestlase korraks võpatama – aga mis siis, kui neil jalgpalliedendajatel ongi õigus ja jalgpall tõrjubki teised alad tagaplaanile? Eks ole ju ka kõige konservatiivsematesse kolpadesse aastatega jõudnud karm tõdemus, et Eesti spordi senised suurkujud on edukad olnud rahvusvaheliselt kolmanda järgu aladel. Mitte et selles midagi halba oleks! Võit on võit ja olümpiavõit seda Foto: Lembit Peegel

2010 NOVEMBER JALKA

eesti – serbia enam. Aga kahju, kui enesele ei julgeta tunnistada, et meie kangelane on suurele ilmale üpris tundmatu.

Peab mängima suurte poiste mänge

Eestlane on ikka otsinud tunnustust spordi kaudu ja vähematel aladel seda ka kapaga saavutanud. Arvates ekslikult, et võidule elas kaasa terve maailm. Aga maailm väikeste poiste liivakastimänge ei jälgi. Et enese ja Eesti nimi maailmas tuntuks teha, tuleb mängida koos suurte poistega suurte poiste mänge. Jalgpall on üks vähestest nimetatud mängudest tennise, F1, jalgrattasõidu (Tour de France), NBA tasemel korvpalli ja kiirjooksu kõrval. Jalgpalli arendamise vastased nimetavad ühe põhjusena, et meie koondis ei jõua kunagi tiitlivõistluste finaalturniirile (viimane variant sellest tõdemusest on, et ei tule kunagi maailmameistriks!) ja Eesti ei saa endale kunagi lubada ühtki tippklubi. Noh, finaalturniirile jõudmine on kahtle-

“

ei kaja maailmas vastu – tegemist on ainult kohaliku tähtsusega sündmusega riigis, mille sportlane kulla võitis (suurriikides võib asi olla veelgi täbaram). Nagu juba märgitud: kõik on korras siis, kui sellest enesele aru antakse. Jalgpalliriikides enamasti antakse. Mujal seda vähem. Kui rahvas arvab, et tema olümpiasangarit tunneb terve maailm ja just vähe viljeldud individuaalaladele peab rõhuma, on tegemist eskapismiga, põgenemisega reaalsuse eest. Kartusega suurte poiste ees. Aga suuri poisse ei pea kartma, nendega peab mängima. Mida rohkem jõudu ja ressurssi suurte poiste mängu panna, seda tõenäolisem on edu ja maailma ees saavutatav respekt. Eesti vajab jalgpalli juba selleks, et vabaneda väärkujutlustest ja naasta reaalsusesse. Spordis oleme just nii tugevad, kui tugevad me oleme ülal loetletud eliitaladel. Jalgpallis on edu kõige reaalsem. Keegi ei tea maailma paremuselt 50. ratta- ega vormelisõitjat, vähesed teavad sellel kohal olevat Foto: Lembit Peegel

Üksainus Meistrite Liiga tasemel jalgpallur, keda jälgivad tuhanded tribüünil ja miljonid teleris, kaalub üles kidura (tele)publiku ees saavutatud olümpiavõidu.

„

Ragnar Klavan hoidis vasakut äärt ja Juventuse staari Miloš Krasicit kontrolli all.

mata raske, aga päris motiveeriv ja aina reaalsemaks muutuv eesmärk. Mis puutub maailmameistritiitlisse, siis see ongi ainult seitsmel riigil, kusjuures sellesse austavasse klubisse ei kuulu isegi selle ilma vägevad nagu USA, Venemaa ja Hiina. Mis puutub aga klubijalgpalli, siis just siin peituvad eestlaste suured võimalused. Üksainus Meistrite Liiga tasemel jalgpallur, keda jälgivad tuhanded tribüünil ja miljonid teleris, kaalub üles kidura (tele)publiku ees saavutatud olümpiavõidu. Muidugi eeldusel, et see pallur saab mänguaega ja teeb seda edukas klubis. Ja miski ei sega ega keela, et selliseid pallureid ei võiks meil tulevikus olla kaks, kolm, neli või viis. Nagu juba praegu mängivad Ragnar Klavan ja Sergei Zenjov Euroopa Liigas, mis paraku jääb Meistrite Liigale mitu korda alla. Nii see tänapäeval on. Olümpiamängud on endiselt suur fenomen, aga üksikud võidud tema tiiva all on aina enam lokaliseerunud ja marginaliseerunud. Enamik olümpiavõitudest (viimati Pekingis jagati välja 291 kuldmedalit)

JALKA NOVEMBER 2010

eesti – serbia tennisisti ja veel vähesemad sprinterit. Jalgpalli püramiidi tipp on aga lai. Ei pea kuuluma 22 MM-finaalmängus või Meistrite Liiga finaalis mängiva palluri hulka, et olla tippjalgpallur. Võid kuuluda esimese paarisaja hulka, isegi esimese tuhande või kahe tuhande hulka ja ikkagi osaleda suurtes mängudes, mängida tiitlivõistluste finaalturniiril

ning pakkuda enda ja oma meeskonnakaaslaste mänguga unustamatuid hetki ja emotsioone. Üksainus löök võib teha sinust legendi, söövitada sind jalgpallihuviliste kollektiivsesse mällu. Eesti on teel saamaks reaalse sporditajuga riigiks. Noorem põlvkond ongi tegelikult kohale jõudnud. Ka meie oma jalgpallurid on valmis: pääsema aina

Delije vastuoluline roll poliitikas

kõvematesse klubidesse ja koondisesärgis võitma suuremaid. Võit Serbia üle on märguanne ka pikatoimelistele: jalgpallil võttis ehk aega, aga ta võtab oma kuningliku koha uuesti sisse ka Eestis. Teistel tuleb senisest veelgi enam koomale tõmmata. Isegi kui keegi tahaks, ei ole enam võimalik seda väärata. Protsess käib. See on force majeure.

kes mõlemad võitlesid liigasse püsimise eest. Mõni päev enne viimast vooru tapeti Belgradis Železniku president Juša Bulic. Sellest “julgustatud” Železnik võitis oma mängu 2:1. Obilic oli oma mängus, mis algas veidral kombel veidi hiljem, parajasti 1:0 ees, kui nendeni jõudis teade Crvena Zvezda kaotusest. Proleter viigistas Obilici vastu 1:1 ning kindlustas sellega endale koha meistrisarjas. Vältimaks võimalikke UEFA-poolseid tõkkeid Meistrite Liigas mängimisele, astus Arkan klubi presidenditoolilt tagasi ja upitas presidendiks oma poplauljatarist naise Ceca. Arkan tapeti 2000. aasta jaanuaris Belgradi hotelli Intercontinental baaris 38 kuulilasuga. Pärast NATO pommitamist pöördus riigi presidendi Miloševici vastu ka Delije, asudes antikommunistliku liikumise etteotsa. Kui Crvena Zvezda mängis 2000. aasta juulis Meistrite Liiga eelringimängu Kutaisi Torpedo vastu, karjusid fännid: “Slobodan, tee Serbiale teene ja tapa end!” Kui Miloševic keeldus pärast 2000. aasta valimistel saadud kaotust tagasi astumast ja taotles tulemuste tühistamist, ühines Delije Čačaki linnapea Velja Iljici korraldatud põllutöömasinate motoriseeritud rünnakuga Belgradi telejaamale ja ründas edukalt ka politsei kaitstud parlamendihoonet. Nädal pärast politseiridadest läbimurdmist toimus Crvena Zvezda kodumäng igipõlise vastasega. Marakana peremehed rullisid lahti loosungi, milles oli viide Miloševici kaasvõitlejale Partizani presidendile Mirko Marjanovicile: “Mirko vanglasse, Partizan teise liigasse”. Ja teisal oli lugeda: “Vabaduse päike tõuseb meie võidu peale”.

Delije on Crvena Zvezda ultrate nimetus ja Marakanal on neil avatud ka oma pood. Serbia poliitikas on nad mänginud vastuolulist rolli. Serbia president Slobodan Miloševic aimas Crvena Zvezda pooldajates enda jaoks sisepoliitilist probleemi ning palus hilisemal sõjakurjategijal Željko Ražnatovicil ehk Arkanil nad oma kontrolli alla võtta. Tito-aegse armee koloneli poeg Arkan hakkas Crvena Zvezda fänne treenima ja peagi sai Mustlaste hüüdnime kandvatest kuttidest Delije, mis serbia vanemas keeles tähendab kangelast või kõva kutti. Delijest ehk tervel mandril kardetud vutihuligaanidest vormis Lääne-Euroopas pangaröövlina tuntuks saanud Arkan aga Tiigrid ehk Jugoslaavia kodusõja halastamatu võitlussalga, tappis horvaate Vukovaris ja Bosnia moslemeid Bijeljinas. Jonathan Wilson kirjutab raamatus “Behind the Curtain”, kuidas Tiigrid marssisid sõtta oma fännitribüünil lauldud viiside saatel. Arkan, kelle kontol on põgenemised Saksamaa, Hollandi ja Belgia vanglatest ja tulirelvaga kohtuniku sihtimine Rootsi kohtusaalis, vaatas 1995. aastal telerist, kuidas horvaadid vallutasid tagasi alasid, mida ta ise oli aidanud alistada. Wilson kirjutab, et kui uskuda legendi, kutsus tõenäoliselt riigi salapolitseiga koostööd tegev Arkan poole tunni jooksul oma Tiigrid Marakana juurde, kust mindi uuesti sõtta. Hiljem elas Arkani hirmuvalitsuse all terve Serbia jalgpall, kui ta üritas ebaõnnestunult üle võtta Crvena Zvezdat (kelle toonane president ja Jugoslaavia kõigi aegade parim Foto: Darko Vojinovic/AP/Scanpix jalgpallur Dragan Dzajic talle ust näitas) ning rahuldus siis Belgradi ühe vanema klubi Obiliciga. Arkani klubi tõusis meistrisarja 1997. aastal ja võitis järgmisel hooajal ühe kaotuse juures maa meistritiitli. Obilic oli võitmas teist meistritiitlit järjest, kuid NATO pommitamine peatas meistrivõistlused. Sellest, kuidas Obilic võitis, räägitakse hirmulugusid. Kohtunikke võtsid staadionil vastu sõduririietuses tursked mehed ja vastaspallurid loobusid saladuslikel põhjustel mängimast mõni tund enne lahtilööki. Tribüünidel valvasid aga Tiigrid, kellest paljud kandsid relvi. Liikus jutte, et külalismeeskonna riietusruumi pumbati rahustavatoimelist gaasi. Crvena Zvezda võttis asja sedavõrd tõsiselt, et riietuti autoparklas. Üldlevinud oli jutt, et korra käis Arkan mängu vaheajal külalismeeskonna riietusruumis ja ähvardas kesktormajale põlve tulistada, kui see peaks teisel poolajal skoorima. Obilic võitis ka teise meistritiitli. Enne viimast vooru olid selleks võimalusi ka Crvena Zvezdal. Obilic Loosungitega ei jää võlgu ka Partizani fännid, kes vastasseisu ajal Crvena Zvezda vastu lehvitavad sõjakurjategija Bosnia serblaste liidri Radovan Karadzici näopilti. mängis võõrsil Proleteriga ja Punatäht Železnikuga,

2010 NOVEMBER JALKA

peegli peegeldused

Suur tükk Eesti jalgpalli ajalugu Belgradis kärgatas pomm, mille killud kujundasid meeleolusid ka neli päeva hiljem Itaalias, kus serblastest fännide agressiivsus sundis kohtunikku mängu katkestama. Aga need killud on ka meie jalgpalliajaloo väärtuslikuks trofeeks. Eesti koondis saavutas oma kõigi aegade suurima võidu. lembit peegel

Teele, teele, tuvikesed! Eesti koondis Tallinna lennujaamas enne äralendu Belgradi. Vasakult: Sergei Zenjov, Aleksandr Dmitrijev, Martin Vunk, Ats Purje, Alo Bärengrub, Enar Jääger, Pavel Londak, Tarmo Kink, Raio Piiroja, Kaimar Saag, Taavi Rähn, Sander Puri, Ragnar Klavan, Andrei Sidorenkov, Sergei Pareiko, Dmitri Kruglov, Artur Kotenko, Tihhon Šišov, väravavahtide treener Mart Poom, Konstantin Vassiljev, arst Kaspar Rõivassepp, treener Janno Kivisild ja peatreener Tarmo Rüütli.

Veel ei tea keegi, mis järgneb. Pigem usutakse, et sinimustvalged tambitakse maa sisse. JALKA NOVEMBER 2010 28 JALKA NOVEMBER 2010

peegli peegeldused

Pärnakas Sergei Zenjov (seljaga) jälgib kaaslinlase Raio Piiroja heitlust Manchester Unitedi tugitala Nemanja Vidici (nr 5) ja Milano Interi ässa Dejan Stankovici (10) vastu.

Maailma nädala mängija Kostja Vassiljev keerutab kiretult välja VfB Stuttgardi mängija Zdravko Kuzmanovici haardeulatusest.

Suur tükk Eesti jalgpalliajalugu Partizani staadioni tablool.

Sergei Pareiko meestesummast palli tõrjumas.

Tarmo Kink (vasakul) on oma kahurikuuli just sihile tulistanud. Rõõmu aitab jagada Ragnar Klavan.

Isegi kohalikel turvameestel on Eesti fännide seltskonnas lõbus! 2010 2010 NOVEMBER NOVEMBER JALKA JALKA

Eesti koondise viimane kodumäng 2010. aastal!

EESTI - LIECHTENSTEIN

Rahvusvaheline sõpruskohtumine

17. november 2010 kell 18:45

A.Le Coq Arenal

Piletihinnad: 125.-/100.- (soodushinnad 100.-/75.-) Piletih

Küsi Piletilevi müügipunktides üle Eesti! Vaata ka www.piletilevi.ee

Unikaalne võimalus!

EJL Triobet EJL E T iobe Business Club (VIP) pääse saadaval vaid poole hinnaga Tr ehk 750 750.- (tavahind 1500.-). Tule ja ela mugavalt mängule kaasa!

Eesti koondise ründaja j Tarmo Kink

JALKA NOVEMBER 2010

Piletite tellimine: kommerts@jalgpall.ee

2010 NOVEMBER JALKA

Manchester City

Hispaania

David Silva Foto: Tony Marshall/Scanpix

Ees vasakult: Aleksandr Dmitrijev, Dmitri Kruglov, Enar J채채ger, Sander Puri, Konstantin Taga vasakult: Sergei Zenjov, Taavi R채hn, Sergei Pareiko, Ragnar Klavan, Raio Piiroja. 32

JALKA NOVEMBER 2010

Foto: Lembit Peegel

in Vassiljev, Tarmo Kink. 2010 NOVEMBER JALKA

Pärnu JK Eesti meister ja karikavõitja 2010

Ees (vasakult): Olga Ivanova, Kärt Hallikas, Liis Ude, Elis Meetua, Varje Tugim, karika e Anastassia Morkovkina, Kaire Palmaru, Liisa Lilleste, Heleri Saar, Berle Brant. Taga (vasakult): peatreener Jüri Saar, treener Risto Kranberg, Marve Markson, Nele Ni Paulus, Kairi Himanen, Saskia Sonnberg, Liivi Sõrmus, Andra Karpin, massöör Vello L 34

JALKA NOVEMBER 2010

Foto: Lembit Peegel

ees Heleri Saare poeg Ricardo,

ittim, K채tlin H천bem채gi, Anete Luigemaa, abimees Jaan Stolts.

2010 NOVEMBER JALKA

Foto: Paul White/AP/Scanpix

EESTI

Real Madrid

Argentina

Angel di Maria

Serbia vastu

Ees vasakult: Aleksandr Dmitrijev, Dmitri Kruglov, Enar J채채ger, Sander Puri, Konstantin Taga vasakult: Sergei Zenjov, Taavi R채hn, Sergei Pareiko, Ragnar Klavan, Raio Piiroja. 36

JALKA NOVEMBER 2010

in Vassiljev, Tarmo Kink. 2010 NOVEMBER JALKA

Angel di Maria

Real Madrid

Argentina

JALKA NOVEMBER 2010

Foto: Paul White/AP/Scanpix

jalka tuleb külla

“Keegi siin midagi teha ei taha, aga poistele meeldib sport” Mustvee linnake Peipsi järve kaldal on õhtul vaikne. Läbi sügishämaruse ja vihmasaju sirab elektrivalgus kirkalt kahes hoones – piirivalvepunktis ja spordimajas. Jalkal oli asja neist viimasesse, kus Roman Miti jalgpallitrennis jättis üleliigset energiat puitpõrandale 18 noorsandi. Lennart Komp

Foto: Aldo Luud

Sergei Pavlenkov (palliga) tormab rünnakule, Edgar Jazõkov viskub kaitsele, et tõrjuda Anton Zukovski üritus pall röövida.

“Viis minutit, jookske soojaks,” kuulutab treener Mitt ja poisid veavad jalad kõhu alt välja. Esmamulje saab kontrollides kinnitust: vutitrennis passi ei vaadata ning koos harjutavad kahekümne ligi habemekandjad ja lapseohtu paarikolmeteistaastased. Muud moodi ei saa. Elu läheb umbes 1500 elanikuga Mustvees, kunagises vene vanausuliste pelgupaigas, kiduralt. Eesti koolis käib lapsi 140, vene koolis 180 ringis. Kes

kooli ära lõpetavad, lähevad linnadesse edasi õppima ja tööle. Juurte juurde naasevad vähesed. Kui, siis vahel satuvad külas käima. “Läbisegi kõik koos ongi huvitavam, noored saavad vanade vastu harjutada. Kõik on sõbrad,” pajatab lahkete kulmude ja siniste silmadega Mitt. “Vanemad poisid on täitsamehed. Mõni käib juba ülikoolis ja tööl, väiksemad on alles koolilapsed.”

Veerand tundi harjutatakse ruutu, siis valitakse kaptenid, jagatakse neoonkollased vestid ja läheb mänguks. Kokku üle pooleteise tunni. Kolm meeskonda kordamööda. Kes võidab, jääb väljakule.

Keelekümblus Mustvee moodi

Treener Miti vanaisa oli pärit Mustveest, kuid viidi Siberisse ja isa tuli sealt tagasi juba vene naisega. Mitt räägib eesti keelt ladusalt, nagu ka suurem osa 2010 NOVEMBER JALKA

jalka tuleb külla vene peredest pärit jalgpallipoisse. Väljakul ning selle ääres käib suhtlus eesti, vene ja kohati inglise keeles. Probleeme ei ole, kõik saavad aru. On ju eestlased ja venelased seal kandis aastasadu koos elanud, mitte viimase poolsajandi jooksul vägisi kõrvuti surutud.

“

Põltsamaa ja Jõgeva võistkonnad küsivad ikka, et kas mul neile poisse anda ei oleks.

„

Ka koolides on eesti ja vene lapsed läbisegi. Iseäranis ilmekas näide sellest on otse vutitrennis. Üks vendadest käib eesti, teine vene koolis. “Mõlemad on vene poisid, aga vanemad otsustasid nii,” teab Mitt. “Kodus räägivad ka läbisegi.” Mitt ise on neid väheseid, kes käis linnas ära ja tuli kodukanti tagasi. Pärast vene gümnaasiumi lõpetamist 1998. aastal õppis ta Tallinna pedagooFoto: Aldo Luud

Taivo Jõgi kaitseb palli Allan Jazõkovi eest.

JALKA NOVEMBER 2010

gikaülikoolis kehakultuuri Foto: Aldo Luud ja naasis Euroopa suuruselt viienda järve kaldale. “Mina linnas üldse elada ei viitsi,” naerab Mitt. “Siin käin kalal, jahil. Linnas mina ei taha üldse elada.” Jalgpallitrennid käivad Miti juhendamisel viis-kuus aastat, enne seda käis hokimees Oleg Särki Tartust. Kui tema ära läks, tulid lapsevanemad Miti jutule ja rääkisid ta ära. Varem tegi treener Mustvee poistele kooli ajal kaks trenni nädalas, nüüd ühe. Põhjus lihtne: raha võeti vähemaks. Aga koormust on silmini, nii näitab Miti žest. “Olen mõlemas koolis kehalise kasvatuse õpetaja, siis on jalgpallitrennid kahes grupis ja võrkpall ja korvpall ka. Keegi siin midagi teha Danil Ganin otsib palliga söötu, kaitsja tõmbub aupaklikult eemale. ei taha, aga poistele meeldib tubadesse viivale koridorile aknad ette. sport,” avaldab Mitt. “Kõige väiksemad Vanasti ei olnud meil saalipalli ja kogu tahavad juba lasteaiast tulla, aga pole aeg läksid aknad katki. Üks poiss lõi lihtsalt aega. Mul kodus on veel neljaühes trennis kaks tükki. Nüüd on viis aastased kaksikud, poisid mõlemad ...” tükki alles. Ei saa aru, miks neid vaja oli. “Treener, vaata!” tõstab kõrvaehtega Panin latid, ette, et keegi alla ei kukuks.” poiss lühikese püksi säärt üles ja näitab Vahepeal hiilivad võimlemisruumis punast laiku vastase löögist. “Tubli!” noogutab treener tunnustavalt. klassiõhtuks tantsukava harjutavad tüdrukud saali ja uurivad, kuidas klassivenSpordihoone Mustvees on suur ja dadel jalad käivad. Kihistavad naerda ja valge. Vähemalt pimedas ja läbi sügistõmbavad ukse enda järelt kinni. tiheda vihmasaju näib nii. Spordimaja “Lapsed on praegu teistsugused kui kõrval on vene gümnaasium ja muusikavanasti, teevad lolli rohkem,” muretseb kool. Eesti gümnaasium on eraldi, seal Mitt. “Mul üks poiss käib 7. klassis, aga spordimaja pole. Ainult väljak ja nüüd hakkas juba 3. või 4. klassis suitsetama. ka kunstmuru miniarena, kus veel väraNii ta on. Mõnel tuleb jälle keskkoolis vaid ei ole. mõistus pähe, mõnel ei tule üldse. Aga Lapsed teevad rohkem lolli Mustvee on väike koht, ma tean kõik, kui vanasti mis nad õhtul või nädalavahetusel teeVeel 12 aastat tagasi ei olnud ka spordivad.” hoonet, kuid õnneks see mure lahenes. Miti vutipoisid kuuluvad MustveeEhitati suisa selline, kus on magamistoad. Kasepää SKsse ning tänavu suvel käidi Seda teenust kasutavad suviti Peterburi esmakordselt laagris. Selle ettevõtmise noorkorvpallurid, samuti mitmesugused üle on Mitt eriti uhke. Üheksa päeva Kurgjärvel maksis igale osalejale vaid eesti võistkonnad. Näiteks ka TJK Le200 krooni, sõidu eest. Muud kulud gion. Mitt tõstab pilgu üles. korvas põllumajanduse registrite ja in“Näe, seal üleval kolmandal korrusel formatsiooni ameti (PRIA) käest saaon magamistoad,” osutab ta. “Tehti

jalka tuleb külla dud projektiraha, vastasel korral ei oleks ettevõtmine üldse teoks saanudki. “Rääkisin juba jaanuarikuus, et läheme. Kokku tuli 25 poissi. Nüüd nad juba küsivad, et kas järgmisel aastal ka läheme, aga rahaga on nii raske praegu,” ohkab Mitt. Krabisevaga on tõesti kitsas, seda jõuab spordiaktivist jutu käigus mainida korduvalt. On raske. Palliplatsilt olmemured piirjoone taha ei õhku. Ainult väsimust. Seekordne trenn on alles teine saalis ja kõva mahv töntsistab jalgu nagu võluväel. Aga paar korda veel ja siis on juba kergem. Liigavõistkonda Mitt oma poistest välja panna ei saa, sest ühest vanuserühmast ei saaks piisavalt mängijaid kokku. Või kui isegi saaks, oleks osalemis- ja sõidukulud sedavõrd suured, et äramajandamine osutuks võimatuks. Küll osaleb Mustvee-Kasepää SK Jõgevamaa meistrivõistlustel, kus D-klassis saavutati viimati 2. ja B-klassis III koht. Paar-kolm aastat tagasi ühendati jõud Kallastega ja mängiti üks hooaeg hoopis Tartu Maagi eest. “Põltsamaa ja Jõgeva võistkonnad küsivad ikka, et kas mul neile poisse anda ei oleks. Mul on 1994. ja 1998. aastast rohkem, neil hoopis teised vanused,” seletab Mitt lõbusalt. Tema pare-

Foto: Aldo Luud

Treener Roman Mitt sätib loeb pallid kotti. Väljakul läheb tarvis vaid üht. Joogipausil on Alik Tolbin.

mal kulmul on tugev arm. “Ilma vigadeta mängime või?” astub üks kurvailmeline mängija ligi. “Mis mõttes?” “Nii palju vigu on tehtud. Vilista ka mõni,” palub noormees. “Aumehed peate olema. Kui viga on, siis ütle!” vastab Mitt lustakalt.

Ta seisab rahulikult väljaku ääres, vilet annab harva. Polegi vaja, sest hakkama saadakse ilma suuremate ekstsessideta. Vutimehed ei ole muidugi ka mingid tossikesed. Kel juba vanust rohkem, on jõusaalis liha luudele kasvatamas käinud ja näevad üksjagu atleetlikud välja. Kalamehe käsivartes peabki rammu olema! Jalgpallitrennidega viis-kuus aastat tagasi alustamine ei olnud aga otseselt Miti soov – nagu juba öeldud, tulid selle jutuga tema juurde lapsevanemad. Noorpõlves kuulusid eelistused hoopis võrk- ja korvpallile, mille harrastamiseks tuli sõita Tormasse või Sillamäele. Eesti iseseisev jalgpalliajalugu mäletab ka üht Peipsiäärset esiliiga jalgpallivõistkonda. 1990ndate hakul osales meistrivõistlustel Kallaste Peipsi Kalur. Nimi samanimeliselt kalurikolhoosilt. Kadus ühismajand, kadus ka meeskond. Kellel nüüd tõsisem huvi on, peaks liituma Jõgeva või Põltsamaa klubidega. Seal oodataks neid ka avasüli. Mustveelt ära sõites tabasin end mõttelt – küllap kümne aasta pärast vaatavad praegused vutipoisid tagasi ja mõtlevad, et oli ikka hea, et nendega tegeleda viitsiti. Viitsijaid tuleb aga hoida, mitte nende palka kärpida ...

Foto: Aldo Luud

Pommlöök värava eest, mida puuriluku ülesannetesse surutud Vladislav Uleksin on võimetu tõrjuma. 2010 NOVEMBER JALKA

Foto: Lembit Peegel

Kaspar R천ivassepp oli ka Serbias 체ks k천rvalosalisi suure v천idu sepistamisel.

JALKA NOVEMBER 2010

usutlus

Kaspar Rõivassepp: jalgpalli taust on mind palju aidanud

Eesti koondise ja FC Flora arsti Kaspar Rõivasseppa (28) saadab peaaegu et imearsti oreool. Kui justkui kuidagi väljakule joosta ei saa, siis tema teeb nii, et saab. Edukas ravi ei ole aga mingi Rõivassepa voodoo, vaid järjekindla töö vili. Aidanud on ka jalgpalluri taust. Lennart Komp Mäletan ühte paari aasta tagust Eesti koondise mängujärgset trenni, mille pidas Mart Poom ja keskmes olid selja ja kehalihased. Raputasite koos Gunnar Männikuga pead ja ütlesite, et poistel on palju tegemata tööd. Meie mängijad ei viitsi endaga vaeva näha? Jalgpall ei ole niivõrd individuaalne. Trennid on nii, nagu klubides tehakse, ja juba noortetööst alates hakkavad need asjad mõjutama. Kui võtta teatud tüübid ja panna nad Poomiga teatud harjutustes võistlema, siis jääksid nad kindlasti alla. See näitab kindlasti noortetööd. Praegune koondislaste põlvkond on treeninud n-ö vanade teadmiste järgi ja noorteklassides on jäänud päris palju tegemata. Kui nüüd Poom oma lihase aktivatsiooni harjutused peale paneb, siis tulevad nõrgad kohad tõepoolest välja. Kui võrrelda praeguseid A-koondislasi noortega, siis mille poolest nende mured erinevad? Ei saaks öelda, et noortetöö ja füüsiline ettevalmistus veel nii hea oleks. Kindlasti käivad koolitused paremini ja füüsilise poole arendamine on võetud rohkem päevakorda, kuid mina ei ole selle töö vilju veel näinud. Mured on samad, füüsiliselt on nad suhteliselt nõrgad, lülisamba muskulatuur ei ole tasakaalus. Päris palju on seda, et üldse muskulatuur on arenenud ebasümmeetriliselt. See ei ole ainult jalgpallurite probleem, ka teiste alade noorsportlaste seas on samu probleeme. Kindlasti jääb palju tööd tegemata ka kehalise kasvatuse tundides. Jalgpallis, arvan, astume teistest mõned sammud eespool. Praeguseid noori treenime paremini, kuid minu juurde sattunute juures neid töövilju veel näha ei ole. Su vend Sander mängib Floras. Kui tema saab mängu jooksul vigastada ja väljakule lebama jääb, siis mis tundega sa teda tohterdama jooksed või seda olukorda tribüünilt jälgid? On see võrreldes n-ö võõraste mängijatega kuidagi teistmoodi? Sandril ei ole selles suhtes vedanud. Nagu öeldakse, kingsepal endal ikka saapaid ei ole ja täpselt samamoodi on ka vennal. Temale annan pigem jalaga tagumikku ja ütlen, et see on väike asi ja läheb üle. Teda ma ei suuda niimoodi ette võtta, vaadata põlveprobleemi või midagi muud. Lähedaste inimestega on keerulisem. Pigem saab ta vähem tähelepanu kui

ükskõik kes teine Flora süsteemi mängija. Paraku see nii on. (Heliseb Rõivassepa telefon. Üks Levadia noormängija tahab oma vigastust näitama tulla.) Individuaalalade tippe nagu Andrus Veerpalu on kiidetud, kuidas nad taastumise jms harjutusi eeskujulikult teevad ja on nende abil häid tulemusi saavutavad. Kuidas on lugu jalgpalluritega? Kellel on mingi probleem olnud, need saavad kaasa korraliku harjutusvara taastumiseks ja harjutused vigastuste vältimiseks. Floras töötan igapäevaselt Martin Reimiga, kellega oleme harjutusi pannud sisse ka iganädalasse treeningplaani. Seda mitte ainult sel aastal, vaid kõik aastad, kui ma olen Floras olnud. Ma ei ole teinud mingit statistikat või uurimistööd, kuid subjektiivselt tundub, et vigastusi on aasta-aastalt vähemaks jäänud. Kas need harjutused on kaasatud ka noortetreeningutesse või ainult esindusmeeskonna omadesse? Praegu ainult Flora meeskonnas. Plaan on ka kogu Flora süsteemi noortetöö ümber organiseerida, et kõik teevad ühesuguste skeemide järgi ühesuguseid harjutusi. Praegu on see tasemel, kus neid harjutusi tutvustame koolituste kaudu. Ma arvan, et Mart Poomi jõulise sekkumise abil peaks lähiajal asjad muutuma hakkama. Oled sa Poomiga juba konkreetselt mingeid plaane jõudnud paika sättida? Rääkisime juba siis, kui ta veel Inglismaal treenerina töötas, aga oli teada, et ta siia tuleb. Koondise kokkutulekuid oleme koos Mardi ja Jannoga juba pikalt neil teemadel arutamiseks kasutanud, samuti on Floras olnud kokkusaamisi. Nüüd hakkame neid asju ellu viima. Kui Andres Oper enne oktoobri koondisemänge Küprosel vigastada sai ja oma pildid Eestisse saatis, siis otsuse teda mitte kutsuda võtsid vastu sina? Miks nii? Ütleme nii, et meeskonna arst ei saa kunagi vastu võtta otsust, keda kutsuda või keda mitte. Arst saab anda informatsiooni otsustajatele. Sellel juhul andsin mina selle pildi 2010 NOVEMBER JALKA

usutlus põhjal. Pilt oli suhteliselt kehv ja viitas konkreetselt lihase vigastusele ja päris suurele verevalumile lihaste vahel. Lihas ise oli turses kogu ulatuses ja selle informatsiooni põhjal sai teavitatud peatreenerit vigastuse loomust ja tõsidusest. Pildi järgi arvasin, et paranemiseks läheb umbes kuu aega. Loomulikult võtsin ise teadmiseks ja andsin treenerile informatsiooni edasi, et magnetipilt ja jalaleid ei pruugi alati 100 protsenti kattuda, kuid minu kogemus ütleb, et kui on lihaseprobleem ja kaasas on selline magnetuuringu pilt, on tegu tõsisema vigastusega ja kogu selle foonil treener otsustas nii. Just Operi puhul on räägitud, eriti kui ta Rodas mängis, et klubis ei lastud tal korralikult paraneda ja saadeti poolvigasena platsile. Kui palju sa koondise arstina sellist asja lappima pead? Operiga olid tõesti Rodas tol ajal sellised lood, et sunniti mängima. Praegu nagu ei meenu, kus oleks kedagi päris valesti ravitud või vigasena väljakule saadetud. Koondise juurde tulevad mehed erinevate probleemidega. Nad on just mänginud klubi eest, koondisel on mäng tulemas ja peame väiksed probleemid välja saama. Minu eesmärk on teha kõik, et nad siit ära minnes ei oleks kehvemad, kui siia tulles. Mina ja kogu meeskond üritame jälgida, et kedagi ära ei tapetaks. Probleemide puhul pigem ei anna mänguaega ja katsume hoida ja ravida.

kasulikud olla. Kuna ma niinimetatud jalgpallikeelt enda mängimise varal tunnen, saan ka jalgpalluritega paremini läbi ja leian ühise keele. Koondises on hulk mängijaid, kelle vastu olen kunagi Meistri- või Esiliigas mänginud. Arvan, et see annab tõesti mulle väikese eelise. Mängu jooksul juhtub ikka, et mängija kukub mingi olukorra järel karjatusega või ilma karjatuseta pikali ja jääb lebama. Kui kiiresti sa aru saad, millega tegu ja kui tõsine see on? Ausalt öeldes mõned eksimused võivad esineda, kuid kui oled olnud meeskonna juures ja jälginud meeste käitumist teatud situatsioonides, siis saab mängija tavapärasest käitumisest kohe aru, millega tegu. Kui nüüd harilikult ühtemoodi käitunud mängija käitub korraga hoopis teistmoodi, reageerib teistmoodi, näiteks inimene, kes kunagi ei karjata või ei röögi, nüüd äkki teeb seda. Või inimene, kes on maha kukkudes rullunud või sipelnud või karjunud, jääb nüüd liikumatult maha, siis ma saan kohe aru, et seal võib olla tegu millegi tõsisega. Tuleb sul meelde mõni juhtum, kus sa väljaku äärest nägid kohe ära, et asi on tõsine? Andrei Stepanovi vigastusest on ajakirjanduses juttu olnud.

Millised on konkreetsed sellised juhtumid olnud, kus oled klubidega aktiivsemalt suhelnud? Norra füsioterapeutidega olen olnud telefoniühenduses, ükskord isegi Watfordiga, kui Mart Poomil oli varbas mõra. Siis oli tihedam suhtlemine. Mihkel Aksalu füsioterapeudiga on juttu olnud, kui tal olid seljaprobleemid. Klubidega on juttu olnud ka siis, kui mängijad lähevad end kuhugi näitama. Ats Purje näiteks otsis pikalt klubi. Tema vastu huvi tundnud klubid küsisid informatsiooni. Kui Purje testimisele võtnud klubi sulle helistas, siis kas sa olid objektiivne või üritasid ka natukene takka kiita, et tal lepingu sõlmimiseks paremad võimalused oleksid? Purje puhul sain öelda, et ta on täiesti terve. Loomulikult üritan natukene takka kiita, kuid seda hea meditsiinieetika piirides. Ei ole mõtet ju valetada mängijale ega klubile. Kui tal tervisega mingeid probleeme on, siis tuleb katsuda need kõrvaldada, mitte üritada neid eitada. Oled mänginud kolm hooaega Meistriliigas, siinsel tipptasemel. Kuidas sinu jalgpallitaust on mõjutanud koostööd koondislastega? Jalgpallitaust on oluline. Tänu sellele suudan teatud probleeme näha hoopis teistmoodi, kui seda suudaks mõni tavaline arst. Kuna olen treeningutel teinud jalgpallispetsiifilisi harjutusi, siis paljud doktorid ei suuda näiteks taastusravis kasutada selliseid harjutusi, mis võiksid ka jalgpalli mõttes 44

JALKA NOVEMBER 2010

Kes ei usu, vaadaku ise! Kaspar Rõivassepp (punases) 2005. aastal Meistriliigas Narva Transi ja Sergei Staro

usutlus Kui videot vaadata, kukkus mees õhuvõitluse järel maha ja oli kohe ebaloomulikus asendis. Ei hoidnud näost kinni, vaid oli lihtsalt pikali. Floras näiteks Oliver Konsa kutsus pea igas mängus arsti mitu korda väljakule ja sa juba teadsid, et kui sa sinna lähed, siis ega midagi väga tõsist ei ole. Ta ei tee seda meelega või paha pärast, vaid tal ongi valus ja reageerib teatud situatsioonidele natukene teistmoodi. Vastupidine näide oli Siksten Kasimir, kes ei kutsunud kunagi arsti. Kui tema peaks karjatusega maha langema ja abi kutsuma, siis võib kindel olla, et ta nalja ei tee. Florasse arstiks ja sealt kaudu hiljem koondise juurde tulid 2006. aastal. Väidetavalt ei olnud see aga mitte esimene kord, kui Flora sind endale tahtis, vaid kutsus mitu aastat varem enda ridadesse mängima. Vastab see tõele? Ja miks sa ei läinud? Sellest, et mind juba varem Florasse taheti, kuulsin ma sellel hetkel, kui Aivar Pohlak pöördus minu kui arsti juurde ja rääkis, et kunagi oli selline huvi olemas. Aga minu tollased treenerid rahustasid selle huvi maha, sest nad said teada, et ma olen just läinud õppima Treffneri gümnaasiumisse ning õpingud on minu jaoks väga tähtsad. Ka seda, et õpinguid ma pooleli ei jätaks. See huvi jäi sinnamaale ja minuga keegi ühendust ei võtnud. Foto: Sille Annuk/Postimees/SCANPIX

ovoitovi vastu.

Oleksid sa mängijana Florale toona ei öelnud? Loomulikult olnuks sellest huvist meelitatud, kuid arvan, et poleks oma õpinguid jätnud. Need on minu jaoks alati väga tähtsal kohal olnud. Kui seal oleks pakutud paralleelselt väga häid õppimisvõimalusi, ehk siis oleks mõelnud ja tulnud, aga need on kõik oleksid. Praegu ma ei kahetse midagi ja olen õnnelik, et saan olla jalgpallis väheke teise nurga alt. Mõttega jalgpalluri profikarjäärist sa siis ei flirtinud? Noorel poisil on ikka teatud unistused. Aga kui oled läinud õpingute teed – seda enam arstiteaduskonda – siis sealt enam tagasiteed ei ole ja kindlasti ei oleks ka mõtet. Õige on see tee lõpuni käia ja katsuda enda lemmikala jalgpalli sinna juurde siduda, kui võimalik. Need olid huvitavad ajad, kolmandast viienda kursuseni. Tihtipeale tegin ma kaks treeningut päevas

ja neid treeninguid õpingutega siduda ja mitte ainult õpingute, vaid ka tööga kiirabis, tekkis tunne, et võiksin vabalt ka logistikuna töötada. Erinevaid asju kokku leppida, kuidas midagi järele teha, puudumisi referaatidega korvata, panna kiirabis enda eest kedagi sõitma ja talle hiljem tagasi teha ... See oli huvitav aeg. Päevatöö on sul Põhja-Eesti regionaalhaiglas. Kas ja kuidas tavainimeste ning tippsportlastega tegelemine teineteist täiendavad? Ikka täiendavad. Et tegelen sportlastega hästi palju ja olen uurinud selliseid pisi- ja sporditraumasid, siis on mul vastuvõtul teatud probleeme lihtsam lahendada. Vastuvõtule satuvad enamasti inimesed mitmesuguste pisemate probleemidega ja operatsiooni vajab suhteliselt väike osa patsientidest. Tänu spordimeditsiini taustale suudan ma rohkem keskenduda ja kvaliteetsemalt aidata kõiki patsiente. Need arstid, kes tegelevad opereerimise ja tõsisemate haigustega, ei suuda võib-olla nii hästi aidata neid teisi haigeid, keda tegelikult on väga palju. Ja haiglatöö enda jaoks on väga kasulik see, et jalgpallikoondises on mul selge võimalus end välja elada ja pingeid maandada. Olen lemmiktegevuse, hobi juures, mis annab vaimule ja hingele väga palju. Kuidas on sinu töö koondise juures mõjutanud tavapatsientide huvi? Kas oled kuidagi eelistatum arst nende jaoks? Kindlasti mõjutab. Selle üle ei saa kurta, et mul haigeid ei oleks. Vastuvõtud on alati väga rahvarohked ja inimesi täis. Patsiendid tihtipeale guugeldavad enne vastuvõtule tulekut, mis doktoriga on tegu, ja jalgpallikoondise juurde kuulumine on garantii, et tegemist on hea doktoriga. Oled koondisega kogu aeg koos, aga kui palju sind mängu eel taktikaga kurssi viiakse? Meil ei ole kohustust viibida mängueelsel koosolekul. See ei ole meditsiiniga seotud, ja kui mõned üksikud erandid välja arvata, siis me ei ole seal eriti käinud. Päris palju taktikalisi nüansse arutatakse läbi toidulauas. Kui oleme söönud, siis treenerid, arstid ja füsioterapeudid jäävad sinna istuma ja seal arutatakse juba palju asju läbi. Selle kaudu olen kursis. Vahetusmängijad räägivad vahel, et tahaksid pingelistel hetkedel ise väljakule joosta ja meeskonda aidata. Mis tundega sina koondise mänge jälgid? Seda tunnet ei ole, et väljakule kipun. Sinna kipuvad ikka need, kes suudaks mängule midagi juurde anda. Närvid on pingul. Sest olen selle protsessi juures olnud oluliselt rohkem kui võib-olla tavaline jalgpallifänn. Kui õnnestub hea tulemus või värav saada, siis enda emotsioone tagasi hoida on väga keeruline. Need kipuvad välja tulema. Pärast intervjuud astub ligi Raio Piiroja: “Kirjuta siis, et Kaspar on supermees. Kui minu keha ütleb, et ei saa mängida, siis Kaspar teeb ikka kuidagi nii, et saab.” 2010 NOVEMBER JALKA

küsitlus

Rahvaliiga esimene hooaeg osalejate silme läbi Palusime Rahvaliigas osalejail jagada oma muljeid ja tähelepanekuid esimese hooaja kohta. Suurimaks murelapseks osutus kohtunike erapoolikus ja ebakompetentsus, kuid ideena on Rahvaliiga suurepärane üritus!

Tiit Lääne: mõru maitsega positiivne üritus

Maarja Petrova: naistele eraldi liiga

Vaimastvere Illi meeskonna eestvedaja Tiit Lääne: “Kohtunikud peaksid olema siiski mujalt määratud, sest meil läks viimane alagrupimäng Aseris ja võimalik pääsemine playoff ’i selle nahka. Piire polnud maha tõmmatud ja kohalik kohtunik otsustas, kust joon jookseb. Kohalikud ütlesid enne mängu, et nad on alati nii mänginud ja nemad teavad, kust piirid jooksevad. Me oleks võinud ka mängimisest keelduda, aga olime kohalesõidu peale juba palju raha kulutanud. Võiduvärava lõid vastased niimoodi, et mängija jooksis kujutletavast väljakujoonest umbes poolteist meetrit väljastpoolt platsi meie kaitsest mööda. Kõik 50:50 olukorrad vilistati kodusatsi kasuks. Võib-olla mujal pole kohtunikud probleem, aga Ida-Virumaal on see eriti terav. Selles mängus ei täidetud näiteks ka protokolli, mis tähendas, et kes iganes võinuks platsile joosta. Kohtunik mõõtis aega mobiili pealt. See oli igati positiivne turniir ja meie poistele hea väljund: nad said sarja mängida, see polnud mäng naaberküla poistega ja see tõstis neid kõrvust. Aga see viimane mäng jättis kõigile mõru maitse suhu. Poisid tahtsid tulemuse protestida, aga rahustasin neid, et sel pole mõtet, sest miks siis üldse olime nõus mängu alustama. Üks asi häiris veel pisut: kodumeeskond pidi vastasega ise ühendust võtma, aga meil kujunes nii, et sõltumata mängu toimumiskohast helistasin lõpuks ikka kõigile ise. Viru vanglat ajasin mitu nädalat telefoni teel taga. Järgmisel aastal tuleb siit kandist Rahvaliigasse võib-olla isegi kaks meeskonda, sest mul on plaanis asutada SS Paduvere (Paduvere Spordiselts – toim).”

Fauna naiskonna eestvedaja Maarja Petrova: “Tüdrukud olid väga õnnelikud, et said mängida, ja meile meeldis, kuid jalgpalliliidule soovitaks teha naiste ja meeste liigad eraldi. Kindlasti osaleme ka järgmisel hooajal, kuid parem oleks ainult naiste liigas mängida. Tänavu oli naiskondi üldse vähe ja kui kõik kokku panna, saaks ühe alagrupi, mis tähendaks suuremaid kulusid reisimisele. Kindlasti saaks need organiseeritud, kuid kas iga kord 11 mängijat kokku saame, ei oska öelda. 7 + 1 tuleks kindlasti. Arengule mõjus rahvaliigas mängimine kindlasti hästi, muidu trennis teeme tund aega harjutusi ja 30 minutit mängu ning seda tuttavate inimeste vastu. Meeste vastu mängimine oli küll omade miinustega, kuid ei ütleks, et kogemus negatiivne oli.”

JALKA NOVEMBER 2010

Reigo Raba: kuupäevad ja kellaajad paremini paika! Taebla JK kõneisik Reigo Raba: “Liiga idee on hea, kuid mängude kellaajad ja kuupäevad peaksid olema paremini kindlaks määratud, sest meil läks nendega natukene jamasti. Näiteks meile sobis üks päev, vastasele teine. Üritasime küll kokkuleppele jõuda, aga lõpuks läks nii, et külalisvõistkonnana saime loobumiskaotuse, kuna ei saanud

küsitlus neile sobivaks päevaks mängijaid kokku. Samuti peaks olema kontroll kõvem, sest mõnel meeskonnal oli väljakul selliseid mehi, kellel olid kaardid all, kuid seda ei pandud tähele või kui keegi sai punase, toodi tema asemel lihtsalt uus mees sisse. Järgmisel aastal me rahvaliigas osaleda ei pruugi, sest plaanid on suuremad ja tahame IV liigasse minna. Seal on kulutused muidugi kõvasti suuremad, juba registreerimine on kallis, kuid vald peaks toetama.”

Toomas Lillemets: mõnel pool ei tuntud reegleid FC Risti asjaajaja Toomas Lillemets: “Muljed rahvaliigast on positiivsed, turniir oli põnev ning osavõtjaid palju. Esimese aasta suurim järelkaja oli kohtunikutöö aadressil, see jättis jälje, kuid kus siis virisemist ei oleks! Turniiri reglemendis oli kirjas, et kodumeeskond peab leidma kohtuniku, kellel ei pea vastavat koolitust olema. Meie kohtumisi vilistasid mängumehed, mõnel pool mujal oli reeglite tundmisega probleeme. Liiga jaotamine piirkondliku kuuluvuse järgi oli väga hea, sest ei kujutaks ju ette Ristilt Lõuna-Eestisse sõitmist. Kulud oleksid väga suured ja kulude tõttu loobusime tänavu ka Eesti meistrivõistlustel osalemisest. Kirumist põhjustas ka see, et otsustavates mängudes selgus edasipääseja ühe kohtumise tulemusena, mis peeti ühe võistkonna kodus. Võib-olla võiks proovida play-off’id pidada kodus-võõrsil-printsiibil ja finaalmäng neutraalsel staadionil, nagu alguses juttu oli. Meil vedas muidugi, saime poolfinaali ja finaali kodus pidada.”

Martin Järvet: play-off’id kodus-võõrsil-süsteemi JK Puhja esindaja Martin Järvet: “Rahvaliiga on täitsa huvitav variant jalgpalli harrastamiseks ja järgmisel aastal osaleme kindlasti uuesti. Kõik on väga positiivne. Ainukese miinusena võiks nimetada seda, et naiste võistkonnad sattusid meiega ühte gruppi. Neil polnud meeste vastu mingit võimalust ja selleks, et nad ise rohkem mängida saaks, võiks olla naistele oma alagrupp. Hooaja jooksul oli meil va-

hepeal ka mõte hakata järgmisest aastast IV liigas mängima, kuid meie väljak on liiga väike ja kuhugi mujale kodumängudeks ei tahaks sõita. Rahvaliiga jaoks on plats piisav ja organiseerisime ka sel suvel korralikumad hooldustööd: külvati uut muru, tasandati, niideti regulaarselt. Kohtumiste kokkuleppimisega probleeme ei olnud ja oli hea, et ühe piirkonna võistkonnad olid ühes alagrupis, kuid huvitavam oleks, kui play-off-mängud oleks kodus ja võõrsil, sest kui üks läheb ära, on võimalik kordusmänguks korrektiive teha.”

“ „

Järgmisel aastal me rahvaliigas osaleda ei pruugi, sest plaanid on suuremad ja tahame IV liigasse minna.

Ants Juhvelt: saime juurde 1000 mängijat Eesti Jalgpalli Liidu Rahvajalgpalli juht Ants Juhvelt: “Meie jäime suuris piires esimese aastaga rahule, sest seeme idanes väga kenasti. Alguses oli kahtlusi, kas tullakse kaasa. Kas nii ikka saab, et elektrooniline registreerimine sujub kenasti ja võistkonnad lepivad ise mänguajad kokku? Tuleb kiita ja tänada osalejaid, et kõikjal valitses heas mõttes rahvaliigalik suhtumine ja kõigega saadi isekeskis hakkama. Mänge oli kaugelt üle 200 ja tõsiseid proteste polnud. Juhiti tähelepanu puudustele. Võistkonnas ei tohtinud olla Meistri- ja Esiliiga mängijaid ning muudest liigadest mitte üle kahe, aga selles me lauskontrolli ei teinud. Kui meeskonnad ise rahule jäid, on see meile parim tänu. Muidugi oli ka probleeme. Tuli küsimus, et kustkohast kaks Narva võistkonda korraga välja ilmusid. Aga meil oli kokku lepitud, et Narva meistrivõistlused on üheks nn valikgrupiks. Muidugi oli etteheiteid, et kohtunik oli ehk liiga oma poiss, aga eks kohtunikega ollakse üldse harva rahul. Igasugune tagasiside on teretulnud ja Rahvaliiga esimese aasta kogemust saame arutada ka järjekordsel amatöörjalgpalli konverentsil, mis traditsiooniliselt on toimunud aasta alguses. Usun, et põhiprintsiip jääb samaks ja mingit V liigat uuest sarjast ei tule. Ja muuseas – kuna osales 65 võistkonda julgelt üle 1000 mängijaga, kes ei ole jalgpalluritena registreeritud, siis siin on mõtlemiskoht, kuidas ka neid harrastajaid statistikas vutimängijatena kajastada. 2010 NOVEMBER JALKA

Foto: Tony Marshall/EMPICS Sport/SCANPIX

Michel Bastose tugevad löögid ja täpsed tsenderdused on kõva valuuta. Pole võimatu, et hooaja teist poolt alustab ta juba mujal.

JALKA NOVEMBER 2010

välistäht

Michel Bastos –

Euroopas ründaja, Brasiilias kaitsja Mängija, kelle repertuaari ei kuulu Ronaldinho trikitamised ja konksutamised, Ronaldo kõrgetempolised üleasted või Robinho labürindimustrilised triblamised, ei olekski justkui õige brasiillane. Eriti kui ta tahab ründeliinis efektiivne olla. Michel Bastos (27) aga on ja teda hinnatakse. Kõrgelt. Lennart Komp

yoni Olympique’i vasakäär Bastos ei paista silma küll oma nimekate kaasmaalaste ampluaas, kuid teeb silmad ette töövõime ja kiirusega, suutes enda jälje jätta väljaku igale muruliblele. Ning ülitäpsete söötude ja tugevate, väga tugevate löökidega, mis ei jäta väravavahtidele muud võimalust, kui suu imestusest ripakile kukutada. Kevadel Lyoni Meistrite Liiga poolfinaali aidanud Bastos on oma säravate esitustega tõusnud kuumaks kaubaks. Ja kaubaks võib ta minna juba talvisel üleminekuperioodil, sest oktoobri keskel kõlkus Prantsuse klubijalgpalli visiitkaart Lyon väljakukkumiskuristiku rabedal serval. Hooaeg, tõsi, on veel pikk, kuid kosilastest puudu Bastosel kindlasti ei tule. Real Madrid, Arsenal, Tottenham, kui nimetada mõnda. Kõrgelt hinnatud vasakääre, koondises vasakkaitsja sõidud Vana Maailma kullakarva piimajõgedel võinuks sootuks sõitmata jääda, kui Põhja-Prantsusmaa klubi Lille poleks teda 2006. aastal Euroopasse tagasi tahtnud. Lõuna-Brasiilias Pelotase linnas vutimeheks võrsunud Bastose talenti märkas esmalt hollandlaste Rotterdami Feyenoord, kuid 18aastane sambapoiss saadeti sealt kohe laenule sama linna klubisse Excelsior. Tuuleveskite ja tulpide kirev mitmekesisus osutus noorsandile üle jõu käivaks. 2003. aastal leidis Bastos end koduteel, maandudes Atletico Paranaenses. Arvestatav laenulkäik suures Gremios ei tulistanud teda Lõuna-Ameerika vuti

tähistaevasse, vaid tagasihoidlikkusse Figueirensesse. 34 mängu ja 10 väravat tõid kutse Lille’i ning klubi peaskaut Jean-Luc Buisine veenis Bastose taas üle Atlandi põristama. Seekord pikemaks. “Kui ma lahkusin, küsisid kõik, mida seal tegema hakkan, kuid minuga klubist rääkinud inimesed veensid, et see on hea valik,” meenutas Bastos. Belgia piiri äärses linnas kohanemiseks kulus Bastosel pool aastat, mida ei soodustanud ka vigastused. Kui ta end seal leidis, polnud enam tagasiteed.

Tippu teisel katsel

Debüüthooajal lõi ta 28 mängus kolm väravat, kuid see oli alles soojendus. 2007/08. hooajal paugutas ta 38 kohtumises kaheksa tabamust ja 2008/09. aasta hooajal 41 matšis 16 väravat ning andis lisaks 11 tulemuslikku söötu. Kusjuures 2008. aasta novembrist alates lõi ta värava viies järjestikuses mängus. Mõni nädal hiljem alustas ta uut seeriat, olles tulemuslik kuus korda järjest. Hooaja lõpuks oli ta nii väravalööjate kui ka sööduandjate esiviisikus, kuulus aasta sümboolsesse koosseisu ja nimetati aasta parima mängija kandidaadiks. “Bastos on oma positsioonil üks parimaid mängijaid liigas,” kiitis Rafael, endine meeskonnakaaslane Lille’ist. “Teist temasugust ei ole. Ja vaatamata tohutule edule püsib ta kahe jalaga maa peal.” Polnud siis imestada, et mullu suvel Lyon rahakotirauad lahti lõi, sealt

18 miljonit eurot välja luges ja Bastosega nelja-aastase lepingu sõlmis. Esimestel verstapostidel konarlikuks osutunud tee Ida-Prantsusmaal silus Bastos tahtekindlusega ühesuunaliseks edumagistraaliks ning fantastilised etendused Euroopas teenisid talle koha Dunga juhendatud Brasiilia MM-koondises. Kui Marseljeesi maal on ta on peamiselt hinnatud oma eesliini omaduste poolest, liigutas Dunga ta hoopis vasakkaitsesse, kus ta oma karjääri Brasiilias ka alustas. “Brasiilias mängisin ma viis aastat äärekaitses, kuid Lille’is ja Lyonis olen ma olnud vasakpoolkaitsja, vasakäär ja isegi ründaja. Paljude Brasiilia kaitsjatega on Euroopas nii juhtunud,” märkis Bastos enne MMi. “Õnneks suutsin koondises kiiresti kohaneda. See on nagu jalgrattasõit, tuleb alati meelde, ükskõik kui kaua sa sellega sõitnud pole.” Ründama ärgitasid Bastost tema treenerid Lille’is Claude Puel ja Rudi Garcia. “Rudi Garcia lubas mul ründesse liikudes ennast väljendada, kuid Puel aitas mul oma vajakajäämisi lihvida ning õpetas kannatlikust,” võrdles Bastos. 26aastaselt Kanaarilindude rivistusse murdnud Bastose saavutusele lisab kaalu asjaolu, et enne seda polnud ta kunagi rahvusmeeskonna kutset teeninud. Ja aasta varem oli Dunga juhendatud Selecao võitnud Konföderatsioonide karikaturniiri, mõistagi ilma Bastoseta. “Dunga kutsus mind koondisesse mu 2010 NOVEMBER JALKA

välistäht kiiruse, triblamisoskuse ja võimsa löögi pärast, kuid õnneks suutsin MMi-eelsetes treeningmängudes näidata ka oma kaitsjaoskusi,” rääkis nüüdseks valikust langenud Bastos kevadel.

9 kuuga koondisse ja minema

Oma kohta hakkas Bastos välja teenima alles mullu sügisel, kui Dunga talle tuleristsed andis. Edukad esinemised Inglismaa, Omani ja Iirimaa vastu sulatasid Dunga südame. Juba MM-koondislasena avas ta ka oma väravaarve, olles täpne ettevalmistusmängus Zimbabwe vastu. Perekonnainimesena pühendas Michel oma värava abikaasa Leticiale ja isa Bastosele. MMi järel Dunga asemel Brasiilia koondises jämeda otsa haaranud Mano Menezesi valikusse pole väle äär veel kuulunud ja peale mängija enda võib selle üle kurvastust tunda ka Lyon. Võimalus oma leivaline vutiturul MMi järel priskema portsu eest rahaks teha on vähemalt praeguseks kadunud. Ja on selge, et koondisesse kuuluv brasiillane

on väärt tunduvalt rohkem kui sinna mittekuuluv brasiillane. Väidetavalt küsinuks Lyon oma juveeli eest veel mõni kuu tagasi 20 miljonit eurot, nüüdseks on hind kukkunud 12 miljoni euro ligi. Samas, Real Madrid andnuks suvel 12 miljonit ja lisaks Royston Drenthe, kuid Lyon keeldus. Ka pallivõlur ise ei kipu veel kuhugi või vähemalt ei kippunud ta suvel veel kuhugi. “Räägitakse, et ma lähen Itaaliasse või kuhu iganes, kuid ma ei tea neist asjust midagi,” rääkis väravamaias Bastos. “Ma ei usu, et kuulujutud, justkui ei oldaks minuga rahul, tõele vastavad.” Lehtede langedes ja kargemate tuulte puhudes võivad mujale kanduda ka Bastose mõtted või koguni tema ise. Rahvusmeeskonnast väljajäämine ei ole kindlasti meeldiv uudis ja ummistunud võidusoonega Lyonis saab enda koha õigustamine olema keeruline. Arsenalis põhimeeste sekka kuulumine aga oleks hoopis teine tera ja sunniks Menezesi ehk ümber mõtlema.

cv Michel Fernandes Bastos Sündinud: 02.08.1983 Brasiilias Pelotases Pikkus: 179 cm Positsioon: vasakäär, vasakkaitsja Särgi number klubis: 11 Kasvatajaklubi: 1994–2001 Pelotas Klubikarjäär: 2001–2003 Feyenoord 0 (0) 2002–2003 Excelsior (laenul) 28 (0) 2003–2005 Atlético Paranaense 10 (0) 2004–2005 Grêmio (laenul) 19 (4) 2005–2006 Figueirense 34 (10) 2006–2009 Lille 97 (25) 2009– ... Lyon 37 (10)

Karjäär koondises: 2009– ... Brasiilia 10 (1) Allikas: Wikipedia

Foto: Andre Penner/AP/SCANPIX

Brasiillasena mõistab Michel Bastos ka triblamise peent kunsti. Sedakorda mõõdab Bastose samme Elevandiluuranniku mängija Aruna Dindane.

JALKA NOVEMBER 2010

maailm

FC Barcelona näide: kui fännid on omanikud Euroopa tippvutis löövad läbi klubid, mis on sisuliselt kahjumiga töötavad äriettevõtted. Aga Barcelona ja Madridi Real tõestavad, et läbi suudavad lüüa ka klubid, mille omanikeks on fännid. Indrek Schwede

Foto: Josep Lago/AFP/Scanpix x

Barcelona jalgpallurid omanike juures vaibal – klubi liikmed tervitavad võidukat meeskonda 2009. aasta Meistrite Liiga finaali järel.

elmises Jalkas tutvustasime raamatut “Jalkamajandus”, kus muu hulgas näidati ilmekalt, et tippvutis on raske kasumit teenida, kui tahad võita karikaid. Isegi kui keegi üritab olla edukas sportlikult ja rahaliselt ühel ajal, tuleb ikka kuskilt keegi, kes ei hooli kasumist ja on nõus tro-

feede nimel räigelt peale maksma. Enamik maailma tippklubisid töötab kahjumiga ja üritab võita. Neil on auahned ärimeestest omanikud. Aastast 2003 algas jaht Inglismaa Premier League’i klubidele. Otsa tegi lahti Vene oligarh Roman Abramovitš, kes ostis Chelsea. Eesmärgiks oli teadagi Meist-

rite Liiga võit, mis on siiani saavutamata. Järgnesid teised välismaised ärihaid. Erilist huvi tundsid ameeriklased, kes omasid ka mõnda Põhja-Ameerika profiliiga võistkonda ja lootsid sünergiat tekitades raha teenida. Huvi Inglise klubide vastu tekitas selles voolav raha. Alates Premier 2010 NOVEMBER JALKA

maailm League’i asutamisest 1992. aastal kuni hooajani 2006/2007 oli liiga käive tõusnud 900% (170 miljonilt eurolt kuni 1,530 miljardi euroni)! Inglise jalgpalli tugevuselt teise liiga, praeguse nimetusega Championshipi käive tõusis 1997/1998. ja 2006/2007. aasta vahel 179% (186 miljonilt eurolt kuni 329 euroni). Muuseas, 2008. aasta seisuga oli Championship Euroopas jõukuselt viies liiga ja publiku arvult meie mandri neljas! Seega mängib Tarmo Kink pealtvaatajate arvu poolest kõvemas liigas kui Serie A ja Prantsusmaa meistrivõistlused! Sama aasta seisuga maksti Premier League’is maailma kõige kõrgemaid palkasid: kokku 1,44 miljardit eurot. Järgnes hispaanlaste La Liga 822 miljoni euroga. Just kõrged palgad ongi asjaolu, miks ühelgi aastal pole Premier League’i klubid üheskoos võetuna

“

„

Zlatan Ibrahimovic liitus klubiga üheks hooajaks 2009. aastal. Taamal klubi moto.

JALKA NOVEMBER 2010

Kaks giganti fännide omanduses Ometi kuulub maailma absoluutsesse tippu ka kaks superklubi, kelle omanikeks on fännid. Need on 20. sajandi parimaks klubiks valitud Madridi Real ja tema kodune konkurent Barcelona. Ajakirjas Soccer & Society (4/2010)

vaatlevad seda fenomeni Barcelona näite põhjal Sean Hamil, Geoff Walters ja Lee Watson. Barcelonal oli 2008. aasta juuli alguse seisuga 162 979 liiget (liikmemaks 175 eurot), kellest 17% olid välismaalased (Reali liikmeks saavad astuda ainult Hispaania kodakondsed). Klubil on 3000-liikmeline nn parlament, mida valib juhuslikkuse põhimõttel arvuti iga kahe aasta järel. Sel kogul on õigus umbusaldada presidenti ja juhatust, kui nende tegevus pole kooskõlas klubi eesmärkidega. Parlamendil on õigus lähetada esindajaid majanduskomiteesse, et üle vaadata aasta eelarve. Barcelona on Madridi Reali, Bilbao Athleticu ja Pamplona Osasuna kõrval neljas klubi, kellel õnnestus 1985/1986. aasta hooajal säilitada senine omandivorm: omanikuks jäid klubi liikmed. Nimelt kuulusid Hispaania klubid eelFoto: Gustau Nacarino/Reuters/Scanpix

2008. aasta seisuga oli Championship Euroopa jõukuselt viies liiga ja publiku arvult meie mandri neljas! Seega mängib Tarmo Kink pealtvaatajate arvu poolest kõvemas liigas kui Serie A ja Prantsusmaa meistrivõistlused!

teeninud kasumit, ja sama kehtib ka Championshipi ja sellest järgu võrra madalama liiga kohta! See näitab, et klubide omanikke ei motiveeri vastupidiselt avalikkuse arvamusele mitte rahaline võit, vaid edevus ja/või jalgpalliarmastus. Ja muidugi on sellises “omakasupüüdmatuses” kainet arvestust, sest olles jalgpalliklubiga avalikkuse teravdatud tähelepanu all, võimaldab see tuntus edendada kasumlikult oma teisi ärisid. Jalgpalliäri miinus kaetakse kasumiga teistes valdkondades.

maailm Foto: Albert Gea/Reuters/Scanpix

Miks Põhja-Ameerika liigad teenivad Erinevalt Euroopa jalgpalli tippklubidest teenib näiteks Ameerika jalgpalli profiliiga NFL Põhja-Ameerikas kenasti. See tuleneb ka põhimõttelisest erinevusest euroopaliku liigasüsteemi ja Põhja-Ameerika suletud profiliigade vahel. Viimases pole väljalangemissüsteemi ja kogu liiga on allutatud tugevale finantskontrollile, mille eesmärgiks on, et kõik teeniksid kasumit. Palgalimiit tagab, et ükski võistkond ei saaks liiga tugevaks ja võrdseid oleks palju, ning kontrolli all olevad palgad võimaldavad klubi kasumlikult majandada. Nõrgemad saavad õiguse valida endale uusi mängijaid esimesena, et tagada liiga tasavägisus. Teleraha ja muu tulud jagatakse jõuliselt ümber nõnda, et keegi ei saa võrreldes teistega liiga palju. See võib olla ebaõiglane sportlikult edukamate vastu, aga kõik on rahul, sest kõik teenivad.

Joan Laporta suutis Barcelonast teha Euroopa tippklubi.

mise sajandi seitsme- ja kaheksakümnendail enamuses fännidele, aga olid väga halvasti majandatud. See sundis Hispaania valitsust sekkuma. Omandivormi muutusest pääsesid üksnes need klubid, mis ülalnimetatud hooajal suutsid olla plussis. 1990. aastal võeti vastu spordiseadus, mis suunas kõik klubide võlad avalikule sektorile (maksud jms) Hispaania jalgpalliliigale. Tänu jalgpalliennustusest teenitud rahale suutis jalgpalliliiga 192 miljoni euro suurused võlad tagasi maksta. Barcelona seisukohalt oli oluline ka 1997. aasta, kui loodi rühmitus L’Elefant Blau, mis võitles ägedalt tollase klubi presidendi Josep Nunezi “Barca 2000” plaani vastu. Plaan nägi ette omalaadse Disneylandi väljaehitamist ümber staadioni. Baarid, kinod, poed jm tingel-tangel pidi suurendama klubi rahakotti. Eeskujuks oli sealjuures Manchester Unitedi majanduslik nutikus ja edu. “Barca 2000” oleks aga fännide arvates sillutanud teed omandivormi muutumisele, mis tähendanuks Barcelona muutumist aktsiaseltsiks.

FC Barcelona poliitilises isolatsioonis

Josep Lluis Nunez oli 1978. aastal pärast Hispaania kodusõda esimene demokraatlikult valitud FC Barcelona president. Kataloonia suurimat ehitusfirmat omav baski päritolu Nunez

liiget ja miljonid poolehoidjad. Klubi ei kuulunud kohalikku keskklassi, kes kandis klubis traditsiooniliselt katalaani liikmed on tema ainuomanikud. Oli paradoksaalne, et demokraatrahvuslikku vaimu. Nunezi eesmärk oli likult valitud presidendi 22aastase klubi depolitiseerida, mis tähendas auvalitsemisaja jooksul puudus klubis tomaatselt ka dekatalaniseerimist. Nuigasugune läbipaistvus ja klubi liikmete nezi arvates aidanuks see kaasa klubi ehk socios’te õigused vähenesid üha. majandusvõimaluste avardumisele. Tema poolehoidjad nägid selles kasu ka riigi poliitilisele kliimale, mis ähvardas separatismi kartuses rikkuda ülemineku demokraatiale. L’Elefant Blau eesmärk oli tagada FC Barcelona sportliku ja kultuurilise identiteedi esmasus. Selle etteotsa asus Johan Cruyffi advokaat Joan Laporta. Rühmitus oli seisukohal, et pole tähtis, kui palju klubi teenib, kogu sissetulek sõltugu klubi liikmetest, aga mitte teleõiguste ja muu nänni müügist. Klubi peamine vara on tema Barcelona liige ja üks omanikke 13. juunil 2010 valimiskasti juures klubile uut presidenti (tollal) 100 000 valimas. 2010 NOVEMBER JALKA

“

Foto: Albert Gea/Reuters/Scanpix

Piltlikult öeldes oli vaja saavutada olukord, et poisikesed Tokyos ei kannaks mitte ManU, vaid Barca särki.

„

Barcelona uus president Sandro Rosell (vasakul) 9. septembril 2010 koos klubi muuseumi 20 miljonenda külalise Monica Ruizi ja tema kaaslasega.

Nii näiteks oli raskendatud L’Elefant Blau plaan koguda allkirju Nunezile umbusalduse avaldamiseks, sest puudus ülevaade liikmetest. Vajaminevad vähemalt 5% liikmete allkirjad koguti lõpuks 1997. aastal nädala jooksul Barcelona kuulsalt peatänavalt Las Ramblaselt. Kogutud 6000 allkirja tegid võimalikuks umbusaldusavalduse, milles 40 000

osalenud liikmest olid Nunezi poolt 25 000 ja vastu 15 000. Kuigi Nunez jäi näiliselt võitjaks, taipas ta oma positsiooni nõrkust ja peatas “Barca 2000” projekti. Klubi depolitiseerimiskatsel sattus Nunez vastuollu kohaliku ajakirjandusega, mis jättis FC Barcelona poliitilisse isolatsiooni. Sellest omakorda tulenes,

Barcelona maksab “särgisponsorile” Kuni 2006. aastani ei müünud FC Barcelona põhimõtteliselt oma särgile reklaami. Särgisponsori puudumist põhjendati uhkusega: klubi logo kõrvale, pühale Barcelona särgile kommertsreklaami ei paigutata. Neli aastat tagasi ilmusid särgile tähed UNICEF (ÜRO lastekaitseorganisatsioon), aga raha ei liigu mitte “sponsorilt” klubile, vaid vastupidi: 0,7% iga-aastasest kasumist (ligi 1,5 miljonit eurot) kannab Barcelona UNICEFi arvele. Näiteks Manchester United teenib nelja-aastase särgisponsorluse eest USA kindlustusfirmalt Aon 80 miljonit naela (20 miljonit naela aastas) ja Madridi Real oma särgisponsorilt Austrias paiknevalt kihlveofirmalt Bwinilt 15–20 miljonit eurot aastas (tehingu detaile ei avalikustatud). Aga selline Barcelona samm pole juhuslik. See teenib eesmärki näidata, et Barcelona on eriline igas mõttes, ta pole järjekordne kaubamärk.

JALKA NOVEMBER 2010

et klubi jäi opositsiooni sisuliselt kõigi ülejäänud Kataloonia institutsioonidega. Nunez astus tagasi 2000. aastal. Tema asemel valiti presidendiks Joan Gaspart, kes oli olnud Nunezi asetäitjaks. Ebaedu vutiväljakul viis Gasparti lahkumiseni 2003. aastal. Tema kohused võttis kuni korraliste valimisteni sama aasta juulis üle Enric Reyna Martinez. Presidendivalimistel osales rekordarv – 54,7% – klubi liikmeid ja kuue kandidaadi seast osutus 52,57% võidukaks Joan Laporta, kelle valimisplatvorm seadis esikohale FC Barcelona Kataloonia kultuurilise identiteedi ja au. Kui Laporta alustas, oli Barcelona käive poole väiksem Manchester Unitedi omast. Uus juhatus alustas tööd, mille eesmärk oli saavutada edu ka Barca ülemaailmse kaubamärgi ülesehitamises. Piltlikult öeldes oli vaja saavutada olukord, et poisikesed Tokyos ei kannaks mitte ManU, vaid Barca särki. Andmata sealjuures tolligi ära klubi kui Kataloonia keskse institutsiooni rollist. Iga juhatuse liige pidi panti panema 1,5 miljonit eurot võimaliku ebaõnnestumise katteks. Esikohale seati siiski sportlik edu ja teisele kohale klubi asjaajamise läbipaistvus, mis sai saatuslikuks Nunezile. Vastupidiselt Madridi Realile, kes

oma galactico poliitikaga ehitas klubi kuvandi üles staaridele, keskendus Barcelona klubile endale. Kui Reali puhul viivad suured tähed klubist lahkudes kaasa oma fännid, siis Barcelona puhul on olulisem klubi ise.

Sportlik edu kõige tähtsam

Laporta ajal paranes ka klubisisene demokraatia: 2003. aastal said liikmed esmakordselt hääletada, kas lubada särgisponsorit. Iga kahe kuu järel saadeti liikmetele katalaani- ja hispaaniakeelne ajakiri, kus on kirjas klubi viimase aja areng. Elektrooniline uudiskiri jõuab liikmete meiliaadressile igal kuul. 40 000 tellijat saavad iga päev vaadata 10tunnilist Barcelona telekanalit. Kuna klubi peab oma tegevuses arvestama omanike – fännide – arvamusega, tähendab see suurt väljakutset pidada sammu näiteks Inglise suurklubidega, keda demokraatia ei kammitse. Nimelt hoiab fännide kontroll piletihinnad all. Lisaks sellele arendab Barcelona oma põhikirja kohaselt ka teisi alasid, mida peetakse ülal jalgpallist teenitud raha toel. “Aga me konkureerime, olles uhked oma ajaloo, väärtuste ja selle üle, kes me oleme,” lausus 2006. aastal Barca finantsdirektor Ferran Soriano. “Meie fännid tunneksid end kõrvaletõrjutuna, kui meil oleks selline struktuur nagu Arsenalis või Chelseas. Fännid on tõepoolest selle klubi omanikud.” Muidugi “kannatab” Barca ka särgisponsorist loobumise tõttu, mis jätab klubi kaukasse laekumata hinnanguliselt 15–20 miljonit eurot aastas (nii palju arvatakse teenivat oma särgisponsorilt Madridi Reali). Viie aasta jooksul (2003–2008) suutis klubi kasvatada oma liikmete hulka 106 000-lt 163 000-le. See võimaldas nelja aastaga (2003–2007) enam kui kahekordistada piletitulu (41,8 miljonilt eurolt 88,6 miljoni euroni). Kuigi piletihinnadki tõusid, on need võrreldes Premier League’i hindadega väikesed. Näiteks aastal 2006, kui Barcelona kohtus Meistrite Liiga finaalis Arsenaliga, maksis odavaim hooajapilet Camp Noul 69 naela ja Emiratesi staadionil

Rohkem kui lihtsalt klubi Barca kuulus juhtlause on “Mes que un club” (’rohkem kui lihtsalt klubi’). Kauaaegne klubi finantsdirektor Ferran Soriano on selge sõnaga selgitanud, miks tähendab FC Barcelona katalaanidele nii palju ja mis teeb klubi sedavõrd eriliseks: “Kataloonia on maa, mis poliitilistel asjaoludel on ajalooliselt ilma jäänud kõigist olulistest sümbolitest ja institutsioonidest. Barca on väga lihtne viis rääkida maailmale, kes me oleme. Oleks palju parem, kui see poleks nõnda, kui Barca saaks toimida nagu iga muu jalgpalliklubi ja Kataloonial oleks alati olnud oma riik ja administratiivne struktuur, mida tema kultuur ja soov ise oma elu korraldada väärib, aga asjalood pole nõnda. Sellest tulenevalt on FC Barcelona üks viise, kuidas meie, katalaanid, saame endid tervele maailmale näidata, rääkides neile, et me oleme siin ja rahvusena olemas.” Katalaanide klammerdumist oma peamise uhkuse FC Barcelona külge iseloomustab hästi ka Joan Laporta 2000. aastal öeldu, kui ta L’Elefant Blau liidrina sõnas: “Jalgpall ja FC Barcelona on paljude katalaanide elu. See on selline hõimuvaim, mis on jalgpallile väga tähtis. Ilma selleta ei tähenda jalgpall midagi. “ Foto: Jonathan Moscroft/Scanpix

“Kataloonia pole Hispaania” teadvustab fänn maailmale 2009. aasta Meistrite Liiga finaali ajal Roomas.

885 naela. Kalleimad piletid sel aastal olid vastavalt 579 ja 1825 naela. Laporta valitsusaja alguses 2003. aastal oli Barcelona käibe suuruselt 13. klubi Euroopas. Viis aastat hiljem oli ta kolmas (esimene oli samuti fännide omanduses olev Madridi Real). Samuti on Barca suutnud kenasti tasakaalus hoida pileti-, tele- ja kommertstulu. 2003. aastal asuti otsustavalt mängijate palkade kallale. Selleks ajaks olid need tõusnud 83 protsendini käibest. Järgmisel aastal moodustasid palgad käibest 52 ja 2005. aastal 49%. Hooajal 2005/2006 moodustas 18% mängija palgast seos

meeskondliku eduga ja 18% mängija isikliku panusega. See võimaldas 2005. aastal teha viimase nelja aasta jooksul klubile tasakaalustatud eelarve. Kõigi pöördeliste muutuste tulemusena tuli ka sportlik edu: Barca võitis La Liga 2005. ja 2006. aastal ja samal aastal ka Meistrite Liiga. Pärast mõningasi mõõna-aastaid võitis Barcelona aga 2009. aastal koguni kõik kuus turniiri, millel osales: Hispaania meistritiitli, karika ja Superkarika, Meistrite Liiga, maailma klubide karika ja Euroopa Superkarika. Sellest edust said rõõmu tunda ligi 165 000 FC Barcelona omanikku. 2010 NOVEMBER JALKA

Foto: Oliver Oli

Üllar ja Henry Kerde Jõelähtmel, kus pojapoeg vanaisal külas käib.

JALKA NOVEMBER 2010

käbi & känd

Üllar Kerde: jalgpalli pole ma kunagi mänginud. Mängisin vutti Korvpallitreener Üllar Kerde jahmatab ütlusega, et tema pole jalgpalli kunagi mänginud. Et kohe lisada: aga vutti küll. Kui Märt Kermoni asemel tulnuks kooli näiteks jalgpallitreener, võinukski temast saada jalkamees. Pojapoeg Henryle ei taha midagi ette kirjutada ei tema ega poisi vanemad. Indrek Schwede

“Mina pole jalgpalli kunagi mänginud – mina olen ainult vutti mänginud!” tuleb praegune TTÜ/Kalevi korvpallimeeskonna peatreener Üllar Kerde välja paraja kalambuuriga. “Jalgpalli mängivad need, kes teevad seda kvalifitseeritud treeneri käe all. Ise mängisin hoovi- ja koolivutti, osalesin majavalitsuste ja lastestaadioni korraldatud võistlustel. Hoovijalgpall koos rahvaste palliga oli minu nooruses kõige kõvem ala. Korvpall tuli hiljem, sest meil ei olnud hoovis korvi ega õiget palli.” Kerde sõnul on jalgpall kõigi spordialade alus: “Temaga on hea algust teha, sest pole vaja mingeid eelteadmisi. Tippjalgpall on muidugi nagu tuumateadus. Aga rahvaspordi mõttes ja laste jaoks on jalgpalli hea mängida, sest vaja on vaid tahtmist. Väravad saab teha kividest jms. Emotsioonid on kõvad ja laste mänge vaadates on emad-isad vahel rohkem asja sees kui mängijad ise.” Üllari saatuse otsustas aga asjaolu, et kuuekümnendate aastate Tallinnas oli jalgpall eestlaste seas populaarsust kaotamas ja kooli tuli Märt Kermon, kes kutsus kolmanda klassi poisse korvpalli mängima. Läks terve klass, jäid Üllar ja tema pinginaaber. Tagantjärele arutleb Üllar Kerde, et ei teagi, mis teda korvpalli juures hoidis. Ta oli tihti haige ja puudus treeningutelt, ometi tundis ta treeneri toetust. Märt Kermonil oli tähtis roll ka selles,

et Kerde läks pedagoogilisse instituuti treeneriks õppima. “Olin püsiv ja kui sattunuks näiteks jalkasse, võinuks sinna jäädagi,” räägib Kerde, kes korvpalli kõrvalt nuusutas ka teisi alasid. “Mäletan, et suvel käisin Benno Taela juures jalgpallitrennis, aga see oli ainult suvel. Talvel mängisin jälle jäähokit: kuna ma uisutada ei osanud, pandi mind väravasse. Kui kukkusin, siis tõstsid teised mind püsti, sest ise ukerdades oli see päris raske.”

Henry saab ise valida

Üllar Kerde pojapoeg Henry haarati jalgpallitreeningule juba lasteaias. Praegu Peetri kooli 1. klassis õppiv Henry käib ka judotreeningul ja mängib koolis sulgpalli. Vanemad Tiivi ja Andres on rangelt kinni pidanud põhimõttest, et ühtki spordiala pojale peale ei suruta. “Sellist asja meil küll pole nagu minu nooruses, kui ujumas käisin, et vanematele pisteti ankeet nina alla: kas tahate, et teie pojast tuleks meistersportlane?” naerab Andres Kerde. “Eesmärk on arendada üldist kehalist koordinatsiooni. Mingil hetkel on sund ka vajalik. Näiteks siis, kui parajasti pole tuju trenni minna. Siis oleme rõhunud selle peale, et ise valisid selle ala ja nüüd tuleb korralikult trennis käia. Aga sellist sundi, et vaat nüüd lähed rahvatantsu trenni, meil ei ole.” Kolmapäeviti ja neljapäeviti Tallinna

Kalevi jalgpallitreeningutel harjutav Henry Kerde osales ka jalgpalliliidu korraldatud suvelaagris, kus 500 last mängis A. Le Coq Arenal Eesti koondise vastu. Korraga oli platsil 11 koondislast ja 250 suvelaagri last. Seda 1:1 tulemusega lõppenud mängu mäletab Henry hästi.

“

„

Ma sain ka palli puutuda! Väravat ma vist seekord ei löönud. “Ma sain ka palli puutuda!” tunneb poiss suurt heameelt ja jätab siis ühe otsa lahti: “Väravat ma vist seekord ei löönud.” “See oli äge laager!“ kiidab Üllar Kerde, kes oli vaatamas ka massimängu Eesti koondise vastu. “Pärast seda mängu tuli Henry suust kaks-kolm päeva täismehe juttu: et kuidas mäng käis ja kuidas kõik täpselt oli.” Kuigi Henryl läheb jalgpallis hästi ja ta on skoorinud isegi mängus soomlaste vastu, meeldib talle praegu kõige rohkem judo: “Pärast võistlusi saan endale uue vöö!”

Andres oli hea kergejõustiklane

Korvpalliga pole Henry veel lähemalt kokku puutunud, aga Üllar arvab, et see aeg tuleb. Üllar Kerde arvates enne kümnendat eluaastat polegi korvpalliga vaja tegeleda. Eelkõige toob 40 aastat 2010 NOVEMBER JALKA

käbi & känd treeneristaažiga Kerde välja, et palli valesti püüdmisel võib näpp paigast ära minna ja sedasorti trauma võib jälje jätta kauaks. Muidugi seab korvpalliga alustamisele oma piiri ka asjaolu, et palli peab suutma (madalasse) korvi välja visata. Ja kindlasti peab Henry ise tahtma korvpalli mängida, sest mingit sundimist ei poolda ka vanaisa. Seda ei teinud Üllar ka oma poja Andrese puhul. Andres mängis korvpalli üksnes isaga suviti Kurgjärvel laagris olles. Treeninguid sai ta aktiivselt kaasa teha siis, kui oli olemas tema aastakäigu poisse. Tallinna 28. kaheksaklassilises koolis õppides tegeles ta Uno Kajaku juhendamisel suusatamise kahevõistlusega, käis Andres Lutsari juures judotreeningul, aga kõige kaugemale jõudis kergejõustikus. Andres jooksis keskkoolipoisina 100 meetrit 11,0, hüppas kaugust 6.80 ja teivast, mis oli tema põhiala, üle 4 meetri. Keskkooli lõpetamisega jäi ka kergejõustik sinnapaika, mida Andres natuke kahetseb. Henry ema Tiivi on tegelenud võrkpalliga ja käib praegugi mängimas. “Sundimise koha pealt on hea Soku Tiidu näide,” räägib Üllar Kerde. “Ta oli tulnud 7. klassis TSIKi ja 8. klassi

Henry Kerde (palliga) üritab Tallinna Kalevi kunstmuruväljakul vastastest mööda triblada.

JALKA NOVEMBER 2010

Sportmängud, teater ja individuaalalad Üllar Kerde arvates on sportmängudel tugevaid sugulusjooni ka teatriga: “Vaatan kretiini pilguga, kuidas lavastaja – kes on korvpallis nagu mina – paneb lavale kokku mängima Ita Everi ja Roman Baskini, kes on tavaelus ema ja poeg. Huvitav on vaadata, kuidas isiksused pannakse kokku mängima. Samasuguse pilguga vaatan võrkpalli ja mõtestan enda jaoks, miks nii ja miks naa. Jalgpallis vaatan ja mõtlen, kuidas rünnak algab ja lõpeb: kuidas kulgeb palli teekond sinna, kuhu ta peab välja jõudma. Kuidas vahel on kõige suuremaks kunstiks täpne sööt, mille suhtes vastased on abitud. Kuidas pall mängitakse tagasi selleks, et uuesti rünnak üles võtta, mis toimib täpselt samamoodi korvpallis. Meil on Audenteses, kus ma töötan, ühes toas koos korvpall, võrkpall, maadlus ja judo ning esmaspäeva hommikuti käib kõva arutamine. Kõik on oma ala profid, aga individuaalalade ja sportmängude erinevus lööb neis aruteludes välja.”

järel oli suvelaager. Tiit sinna ei tulnud. Helistati isa Augustile, kes ütles, et Tiit on minuga täiskasvanute Kalevi laagris. Aga tegelikult puhkas poiss Räpinas. Isa lihtsalt pikendas poja lapsepõlve.” Sportmängude puhul peab ka Üllar Kerde oluliseks, et see õpetab teistega arvestama. Sa pead ise teisi aitama ja saad loota teiste toele. Vastasmängija möödub ühest kaitsjast, aga appi on tõttamas teine ja lõpuks võib terve meeskonna päästa väravavaht. Oluline on ka sotsiaalne pool, võistkonnasisene suhtlemine, kus pannakse üksteist

proovile ja kus tuleb teiste seas leida oma koht. Judo poole pealt toob Andres Kerde välja selle alaga kaasneva filosoofia: tatamilt maha astudes ei jäeta põhimõtteid saali, vaid elatakse nende järgi ka väljaspool judosaali. Henry puhul on vanemad ja vanavanemad ühte meelt, et valikud teeb poiss lõpuks ise. Kõiki praegusi alasid teeb Henry hasardi ja heameelega ning vahel jalgpallitreeningult koju jõudnuna harjutab veel toaski uusi õpitud tehnikaelemente.

I liiga

Kiviõli Tamme Auto Meistriliigasse? Ära ei ütleks Kui Kiviõli Tamme Auto peaks pääsema üleminekumängudele ja seal võitma, tahab meeskond kindlasti Meistriliigas jõudu proovida. Aga peaküsimus on selles, kas toetamisest on huvitatud senine sponsor Tamme Auto. Indrek Schwede

ägagi tõenäolise stsenaariumi kohaselt võib Kiviõli Tamme Auto üleminekumängude kaudu lunastada endale koha Meistriliigas. Asendamaks veelgi tõenäolisemalt sealt väljakukkuvat teist Ida-Virumaa klubi Kohtla-Järve Lootust. Kui nii peaks minema, siis meeskond põnnama ei lööks. Kuigi klubi esindaja Erik Šteinberg tunnistab, et 70–80% mängijatest peaks uute vastu välja vahetama. “Praegu veel ei tea, aga meie toetajatest on Kiviõli linnavalitsusel Meistriliigas mängimise vastu ilmselt väiksem ja Tamme Autol suurem huvi,” seletab Šteinberg. “Kui me peaks nii kaugele jõudma, tuleb nendega aru pidada. Nendest see asi sõltub.” “Kui meeskond peaks Meistriliigasse jõudma, arutame seda asja kindlasti,” lausub Kiviõli Keemiatööstuse kommunikatsioonijuht Raivo Lott, kes on firma omaniku Toomas Tamme kaudu seotud ka Tamme Auto tegemistega.

“

Kiviõli linnavalitsusel on Meistriliigas mängimise vastu ilmselt väiksem ja Tamme Autol suurem huvi.

„

Kuigi Kiviõli meeskond peab üleminekumängudele pääsemiseks edestama Tallinna Kalevit ja edu korral üle olema tõenäoliselt kas FC Kuressaarest või Paide linnameeskonnast, on hulk mängijaid huvi tundnud, kas nad võiksid tuleval aastal meeskonnaga liituda.

Foto: Lembit Peegel

Kiviõli publiku üks lemmikuid Tõnis Starkopf (punases) võitlemas Rakveres kohaliku Flora vastu positsiooni ja palli pärast.

“Meile on helistanud Meistriliiga mängijad Tallinnast ja mõni Tartust,” täpsustab Erik Šteinberg. “Nad on huvitatud meiega liituma, kui pääseme Meistriliigasse.” Jalka küsimuse peale, kas ei või tegu olla selliste mängijatega, kes tulevad Kiviõli klubisse kihlveopettusi korraldama, vastab Šteinberg kindla ei: “Meil olid kaks aastat tagasi mängijad, kelle suhtes meil tekkisid kahtlused, aga me lõime nad meeskonnast minema. Nüüdki võtame juurde ainult neid, keda usaldame.” Kiviõli volikogu esimees Heldur Laanjärv ütleb, et meeskonna võimalik pääs Meistriliigasse oleks tunnustus linnale. Koostöös Tamme Autoga üritataks leida rahalist toetust. “Me teeme endast parima, et meeskond saaks Meistriliigas mängida, aga oleneb, kui suurt abi meilt küsitakse,”

tõdeb Heldur Laanjärv. “Mingi summa me leiame, ka sel aastal ei olnud see kõige väiksem, mälu järgi pool miljonit krooni. Kui nii läheb, peavad teised alad võib-olla koomale tõmbama.” Erik Šteinberg loodab, et Tamme Autol on meeskonna toetamise huvi, sest firma on toetanud ka Meistriliigas pallivat Kohtla-Järve Lootust. Linna ja jalgpalliliidu abiga peaks Kiviõli saama kunstmuruväljaku. Meistriliigasse pääsemise korral ehitatakse seniste räämas riietusruumide asemele kindlasti uued ja luuakse kohustuslik naiskond. Huvilised tüdrukud on juba praegu olemas, kuid puudub treener. UEFA treeneri B-litsentsi taotlev Šteinberg on loonud Kiviõli Jalgpallikooli, kus harjutab kolmes grupis 50 last, kes on sündinud aastatel 2000– 2003. Kooli laiendamiseks on vaja juurde uusi treenereid. 2010 NOVEMBER JALKA

II liiga

FC Puuma läheb II liigast otse Esiliigat võitma Kevadel SC Realiga koostööle asunud FC Puuma võitis tänavu II liiga ida/põhja piirkonna ja kavatseb tuleval aastal Esiliiga esikohta rünnata. Tugevaimateks rivaalideks võivad saada aga sel hooajal samuti II liigas edukad olnud Tartu HaServ ja Tallinna Atletik. Lennart Komp

erve hooaja vältel oma piirkonnas kardetud jõuks olnud Puuma kindlustas liigavõidu viimase vooru 4:1 üleolekuga Atletiku vastu. Puuma president Vitali Kobašov aga ei kavatse sellega piirduda ning tormijooksuga plaanitakse võtta ka Esiliiga.

“

Esiliiga tarbeks peab HaServ leidma juurde mängijaid, sest tänavu ei olnud harvad juhused, kui võõrsilmängule mindi vaid üheteistkümnekesi.

„

“Esiliigas on eesmärk ainult esikoht!” kuulutas Kobašov. “Tänavuse hooaja võtmehetkeks sai koostöö alustamine SC Realiga ning tahame samas vaimus jätkata. Et kõrgemal edukas

olla, peame tõstma treeningprotsessi kvaliteeti, kuid üldiselt tulevad muudatused minimaalsed.” Läänes/lõunas triumfeerinud ning karikasarja kaheksandikfinaalis Viljandi JK Tuleviku alistanud Tartu HaServ on avalikult välja öelnud, et tahab astuda sammu kõrgemale ja seal tipus olla, kuid litsentseerimistingimuste täitmiseks tuleks leida noortevõistkonnad. Jalkale teadaolevalt plaanib HaServ koostööd Tartu suurima noorteklubiga FC Santos, kuid veel ei ole selge, kas ja mil määral ühistööle asutakse. Selge on aga see, et Esiliiga tarbeks peab HaServ leidma juurde mängijaid, sest tänavu ei olnud harvad juhused, kui võõrsilmängule mindi vaid üheteistkümnekesi. Esikohamängus Puumale alistunud Atletik saab astuda kohe vastu kas Valga Warriorile või Rakvere Florale Esiliigast. Lääne/lõuna tsoonis samuti Foto: Lembit Peegel

Pavel Apalinski (paremal) ja Kert Haavistu (taga) olid tänavu Puuma kogenumad jõud. Tuleval hooajal sihitakse juba Esiliiga esikohta.

JALKA NOVEMBER 2010

teiseks tulnud HÜJK Emmaste otsustas tugevuselt teise liiga kohale pretendeerimisest loobuda. Atletik aga läheb üleminekumängudele võitma. “Meie eesmärk on pääseda Esiliigasse ja seega läheme võitma,” ütles Atletiku president Aleksandr Altosar. “Sõltumata selle hooaja tulemusest kavatseme liita kokku kolm jalgpalliklubi FC Atletik, FC Infonet ja SC Bercy ning edaspidi jätkata esinemist FC Infoneti nime all.” Tänavuse väikese karika võitja Emmaste ambitsioonide hulka 2011. aastal Esiliigas mängimine ei kuulu, vaid tahetakse jätkata klubilise poole arendamist ning asjaajamist veelgi professionaalsemaks muuta. “Paistab, kuidas tuleval aastal läheb, kuid põhimõtteliselt on räägitud, et mingi hetk võiks Emmaste esindusvõistkond mängida Esiliigas,” lausus mänedžer Kert Küttis. “Plaanis on väikesed ümberkorraldused, katsume tugevneda ja jätkata kvaliteetset jalgpalli amatöörliigas.” II liiga ida/põhja tsoonist langes astme võrra madalamale Raasiku FC Joker, Jalka trükkiminekuks polnud selge, kas III liiga esinduse Tallinna JK Kotkad vastaseks üleminekumängudel saab Tabasalu Palliklubi või JK Tallinna Kalev II. Lääne/lõuna piirkonnast kukkusid otse viimaseks jäänud FC Elva ja eelviimasena platseerunud Võru JK, üleminekumängudele Viljandi JK Kotkaste vastu läheb Pärnu JK Vaprus II. Andke teada oma tegemistest, põnevatest juhtumistest ja huvitavatest mängijatest: indrek@jalgpall.ee või lennart@jalgpall.ee

III liiga

Noorus kärpis Navi seppade ja põllumeeste tiibu Üleminekumäng III liigasse on midagi enamat kui lihtsalt jalgpallimatš. Ühe jaoks on see võitlus säästa end allapoole langemise häbist, teise jaoks võimalus tõestada, et nende tase on kõrgem kui liigasüsteemi alumine aste. Jalka käis Väimelas, kus lõunapiirkonnas pidasid üleminekumängu III liiga Jõgeva SK Noorus 96 ja IV liiga Navi Vutiselts. Lennart Komp

äimela asub Võrust 5 kilomeetri kaugusel. Pühapäeva, 10. oktoobri hommikul on seal 4 kraadi sooja, hallid pilved paitavad niisket maapinda ja teeäärselt põllult hoovab kartulivõtulõhna. Väimelas on staadion, kus kodumänge peab peale Navi nendega ühte alagruppi kuuluv FC Aspen ja harvem ka Võru JK. Kui esindusstaadion ei luba. Navi tegi treener Jaanus Vislapuu juhendamisel aastaga muljetavaldava hüppe, tõustes punase laterna staatusest oma alagrupi tähistaeva piirimaile kolmandaks. Jõgeva Noorus 96 jaoks kulges hooaeg seevastu üle kivide-kändude ning mullune 5. positsioon vahetati 10. vastu.

“

Parima rivistusega võiksime olla oma liiga tipus, kuid Jõgeval tööstust ei ole ja paljud lähevad kooli ja töö pärast laiali.

„

“Lootsime lõpetada esikuuikus, aga 3. koht on endalegi üllatus,” ütleb Jaanus Vislapuu, hüüdnimega Habemehaldjas. “Meil on siin enamik Navilt pärit, kohalikud sepad ja põllumehed. Enne eelmist aastat polnud peaaegu keegi jalgpalliga kokku puutunud.” Lõunaeestlased said kõvasti abi ka uutest meestest Aleksandr Kišist ja Mattiast Ojast, kelle panust Vislapuu enim esile tõstab. Navile on kodumängudel kaasa elanud ka mitmesajapealine publik, seekord on hiilivat külmust trotsimas umbes 30 inimest. “Suvi on läbi, tänasest hakkas talv,”

Foto: Margit Groznaja

Vjatšeslav Vassilenko (punases) edestas selles võitluses küll Sten Juhansoni, kuid kokkuvõttes võitis Jõgeva Navit 6:4.

kostab publiku seast. Mõistagi ei sega see soojalt riidesse pandud nooremat põlvkonda, kes end vutimängust häirida ei lase, vaid askeldab omasoodu. Väljakul ja selle ääres toimuv näib üldse liikuvat karjuvas vastuolus. Mängijad kangutavad kehast viimast jõuraasu, et vaekauss enda poole kallutada, üksikuid hõikeid poetav publik näib energiavarusid säästvat. Jõgeva on vaatamata kodupubliku pahameelele 3:2 parem. Kordusmäng nädala võrra hiljem kulgeb sarnase stsenaariumi järgi. Jõgeva võidab kodus 3:2 ja säilitab koha. “Navi võitles kõvasti ja andis III liiga taseme välja küll,” ütles Jõgeva treener Igor Orlov. “Parima rivistusega võiksime olla oma liiga tipus, kuid Jõgeval tööstust ei ole ja paljud lähevad kooli ja töö pärast laiali. Nii ta on. Pahaks panna seda ei saa.” Suvel Tartu Tammekale väravavaht

Karli Kütti andnud Jõgeva jaoks on Orlovi sõnul üks lahendus registreerida järgmiseks aastaks rohkem pallureid ja oodata, et majandus kasvama hakkab. Siis pole vaja mängumeestel Soome leiba teenima sõita. “Järelkasvu tuleb ka 1995. ja 1996. aastal sündinud poiste gruppidest, kuid nemad olid sel aastal liiga noored, et meestega mängida,” kiikab Orlov tulevikku. Põhja piirkonna üleminekumängudes alistas FC Hell Hunt (IV) kahe mängu kokkuvõttes Tallinna JK Legion II (III) 8:0 (4:0, 4:0), ida tsoonis FC Balteco (III) FC Eston Villa (IV) 3:2 (3:2, 0:0) ja lääne piirkonnas RGR Airon (IV) Saaremaa JK (III) 4:3 (2:3, 2:0). Andke teada oma tegemistest, põnevatest juhtumistest ja huvitavatest mängijatest: indrek@jalgpall.ee või lennart@jalgpall.ee 2010 NOVEMBER JALKA

IV liiga

Jalgpall toob Leisi inimesed kokku

Leisi JK eestvedaja Margus Kuusk ütleb, et jalgpalli abil on vallas loodud kogukond, kes teeb üheskoos kõiksugu asju. Vahepeal on kasulik jalgpall lausa peast välja visata. Indrek Schwede

änavu IV liiga läänepiirkonnas debüteerinud Leisi JK jäi küll kümne meeskonna konkurentsis viimaseks, kuid mänguisu on pigem kasvanud kui kahanenud. Mängiti ainult kohalike mängijatega, mida peegeldab ka meeskonna ülesandmisleht, kus on kirjas neli Põlluäärt, kolm Hioväina, kaks Kuuske ja Rummi. Eelmisel hooajal oma rammu Saaremaa meistrivõistlustel katsunud Leisi JK meeskonda kehutas Eesti meistrivõistlustel osalema soov rohkem mängida. “Poisid kurtsid, et meil on vähe mänge ja varumehed saavad eriti vähe mängida,” seletab Leisi JK eestvedaja Margus Kuusk. “Enne Eesti meistrivõistlusi rahustasin neid, et nüüd saate tüdimuseni mängida ja jõuate vahepeal isegi jalgpalli vihkama hakata!” “Üheks Eesti meistrivõistlustel mängisime eesmärgiks oli ka näidata, mis toimub väljaspool,” jätkab Margus Kuusk, kes on varem mänginud Muhumaa JK, Sõrve ja Aameraasi meeskonnas. “Ainult kolm mängijat oli varem

Eesti liigas mänginud. Saaremaa meistrivõistluste osalevad need, kes iga päev ei mängi, ja Eesti liigas need, kes on selle suuna valinud. Poistele oli selle vahe tunnetamine suur asi ja uus kogemus.”

“

Nüüd saate tüdimuseni mängida ja jõuate vahepeal isegi jalgpalli vihkama hakata!

„

Enne Saaremaa meistrivõistluste tuleristseid piirdus Leisi mängijate kogemus iga-aastase Jaanipäevaturniiriga, kus kümmekond meeskonda mängis poolel platsil. Eesti liiga avahooajal oli seda magusam tunda võidurõõmu kolmes kodumängus FC Absoluudi, Märjamaa Kompanii ja FC Lelle üle ning võita viigipunkt Hiiumaal Emmaste JK Dagöplastilt. Kogutud kümme punkti tahetakse ületada järgmisel aastal, kui on loota ka valla abi. Foto: Kateriin Pani

Leisi JK koduses 5:2 võidumängus FC Absoluudi vastu. Sinises särgis teeb lennukit Tiit Põlluäär, tema kaenla alt piilub Reino Hioväin. Paremalt tormab appi Mairo Rumm, väravas peab vahti Tõnis Põlluäär.

JALKA NOVEMBER 2010

“Meil on 23. oktoobril hooaja lõpetamine ja vallavanem soovis omal algatusel sellest osa võtta,” räägib Margus Kuusk, kes 2007. aastal tüüris Meistriliigasse FC Kuressaare naiskonna. “Seni oleme jalgpalliga tegelenud oma rahakoti peal, sest esimesel hooajal tahtsime end eelkõige tõestada.” Valla toetus kulub aga ära, sest klubil on ka naiskond – JK Saarepiiga, lisaks treenib Margus Kuusk Leisi spordiseltsis kergejõustiklasi. Jalgpallimeeskond plaanib aga järgmisel aastal IV liigas esikolmikusse ja pühapäevatasemest kõrgemale tõusta. Juba novembris alustatakse treeninguid: kaks korda nädalas pallitreeningud kooli saalis, kord nädalas ujumine ja paar korda nädalas teised sportmängud. Kuusk ütleb, et teab meeskonna nõrkusi ja üritab neid välja ravida: “IV liiga uute meeskondade probleem on ikka keskväljamängus. Poisid on enne suurele platsile minekut mänginud kas ründes või kaitses ja keskväli on neile uus koht.” Kuuse sõnul on 2200 elanikuga vallas heal tasemel tüdrukute võrkpall, aga poiste jaoks on parimaks väljundiks jalgpall, sest see mäng ei nõua sedavõrd palju tehnilisi oskusi kui teised sportmängud ning võimaldab end tühjaks joosta. Paljud poisid jäävad pärast edasi mängima ning teevad seda pimedani välja. “Jalgpalli kaudu on inimesi kõige lihtsam ühistegevuseks kokku saada,” seletab Kuusk. “Tegelen jalgpalliga, et meil vallas midagi toimuks. Nüüd ongi tekkinud kogukond, kes suhtleb omavahel ja teeb igasugu asju. Sügisel ütlesin, et unustame nüüd novembrini jalgpalli üldse ära ja teeme koos muid asju ka.” Andke teada oma tegemistest, põnevatest juhtumistest ja huvitavatest mängijatest: indrek@jalgpall.ee või lennart@jalgpall.ee

saalijalgpall

Kaardipakk on saalis segi Anži otsib asendajaid, Augur on tagasihoidlik, ARS jätkab põhikoosseisuga. Saalijalgpalli Meistriliiga kaardipakk on enne uut hooaega segi mis segi ja esimeste mängude eel jõudude vahekorda paika sättida võimatu. Lennart Komp see hooaeg tuleb esimene, kus kõik kaheksa meeskonda on päris head.” Eesti Jalgpalli Liidu eesmärk on reegleid muutes hakata arendama saalijalgpalli kui eraldi spordiala, mistõttu mängijad peavad rohkem valima, mis tasemel millega tegeleda. Eelmisel hooajal Anžist kolme punkti kaugusele teiseks jäänud SK Auguri juhi Igor Söödi sõnul oli mullune saavutus paljudele üllatus, ka Aastalõputurniiril tohivad mängida nii päris- kui ka saalijalgpallurid. talle endale, ning selleks talveks on seatud siht lõpetada uel hooajal tõotab korrektiive medalitel. Hooajaks valmistumisel maksti teha reegel, mille järgi ei tohi lõivu klubi saalihokimeeskonnale, kes talvel saalijalgpalli meistrikasutas saaliaegu eurokarikaks valmistuvõistlustel osalevad mängijad suure miseks. jalgpalli Meistri- või Esiliigas väljakule “Ei julge tiitlit loota. Peaasi, et poisid joosta enne 2011. aasta 30. juunit. Terasaavad koos käia ja hoiavad kokku, tunvaimalt võib see mõjutada tiitlikaitsjat nen ka sellest rõõmu,” ütles Sööt. “Hoki FC Anžit, kelle koosseisust valdav osa andis juba korraliku emotsiooni. Saaliga mehi Esiliigas Kiviõli Tamme Autoga on seis pisut keeruline, sest Kristian üleminekumängude eest heitleb. Marmoril ja Indrek Siskal on tõsised Anži eestvedaja Anton Smetatin, vigastused, sügisel liitus meiega Indrek kes ka ise Tamme Auto ridadesse kuuRist, kes enne oli Flora Futsalis.” lub, ütles, et esimene eesmärk on tiitlit Aasta eest uustulnukana kohe kolkaitsta, kuid selleks tuleb väärilised mandaks trüginud FC Mainor kannab asendajad leida ligi kümnele mängijale. tänavu nime FC ARS ja noolib kõrgeid “Tahame esikohta kaitsta, kuid praekohti. Liidrid Mark Švets ja Ivars Ungu (15. oktoobril – toim) on väga raske gurs jätkavad ning debüüthooaja vigamidagi öelda,” ütles Smetanin. “Kõik dest ollakse õppinud. Mängija Artjom vastased on hästi komplekteeritud ja Foto: Lembit Peegel

Beresnev ootab põnevat hooaega. “Oleme teinud korraliku ettevalmistuse ja põhikoosseis on jäänud samaks,” lausus Beresnev. “Vastastest on Anži ja Augur kindlasti tugevad, pakuks ka Unibet/Nõmme Kaljule head kohta.” Sarnaselt eelmise sügisega tuleb ka sel aastal eelmise hooaja neljanda koha meeskonnal FC Ararat-TTÜ-l hakata uusi mängijaid õpetama. Lahkujate asemel tulevad uued, kuid et saalijalgpalli spetsiifika nõuab harjumist, tõotavad ka tänavu esimesed kuud rasked tulla. “Esimese ringi lõpuks loodame meeskondliku töö paika saada,” ütles Ararat-TTÜ eestvedaja Avetis Harutjunjan. “Saali hakkavad mängima samad mehed, kes praegu II liigas, kuid vigastustega on väljas Andrei Usmanov ja Igor Ivanov.”

“

Eesti Jalgpalli Liidu eesmärk on reegleid muutes hakata arendama saalijalgpalli kui eraldi spordiala, mistõttu mängijad peavad rohkem valima, mis tasemel millega tegeleda.

„

Peale mulluse esineliku osalevad sel hooajal Eesti saalijalgpalli Meistriliigas Rummu Dünamo, uustulnukad FC Narva-Jõesuu ja Unibet/Nõmme Kalju ning FC AEG Real Estate (endine FC A&A Kinnisvara/AEG), kes kaotas küll üleminekumängudel Kaljule, ent säilitas koha tänu JK Sillamäe loobumisele. Saalijalgpalli kalender on nähtaval EJLi kodulehel www.jalgpall.ee 2010 NOVEMBER JALKA

JALKA NOVEMBER 2010

sina oled kohtunik

Kuidas lahendaksid need 3 olukorda? Jalka jätkab sinu, kunstnik Mart Vainre ja Eesti Jalgpalli Liidu peakohtuniku ning UEFA kohtunike vaatleja Uno Tutki osavõtul rubriiki “Sina oled kohtunik!”. Külg valmib meie kõigi koostöös. Sina saadad Jalkale kirjelduse mänguolukorrast. Soovitavalt sellise, mis võiks olla kohtunikule pähkliks, mõne sellise, mida sa oled ise näinud või kogenud, mõne sellise, millele sa ise täpset lahendust ei

oska pakkuda või mille lahendust sa tahaksid kontrollida. Jalka valib neist koostöös Uno Tutkiga välja kolm ning järgmises numbris trükime need ära koos vastuste ning Mart Vainre illustratsioonidega. Saada oma kirjeldus või küsimus aadressile lennart@jalgpall.ee märksõnaga KOHTUNIK. Just sinust sõltub, kui huvitavat materjali teised lugeda saavad!

3 olukorda

Uno Tutk: Siin on väga lihtne ja selge toetuda reeglitele: mängu võib alustada, kui võistkonnas on vähemalt 7 mängijat. Kui kõik need oletatavad hiljem saabujad on kantud protokolli, samuti eeldatavad vahetusmängijad, saavad nad kõik mängus osaleda ning mäng võib rahulikult vähema arvu mängijatega alata.

Karikavõistluste penaltiseeria. Kohtunik annab löömiseks vile, kuid lööja jalutab vaikselt palli juurde ning kummardub, justkui hakkaks seda uuesti paika sättima. Väravavaht on hämmingus, jääb seisma, kuid see ongi lööja eesmärk ja ta tulistab tugeva varbalöögiga palli võrku. Mis on otsus? Küsimuse esitas Maarek Pullust

Kiirrünnak. Ründaja saab vasakul äärel palli ning liigub otsajoone lähedalt 16 meetri kasti. Vahetult pärast kasti jõudmist lükkab ründaja osavalt palli talle vastu liikunud kaitsjast paremalt poolt (kaitsjast vasakult) mööda, üritades ise samas kaitsjast möödajooksu vasakult, liikudes seejuures otsajoonest välja. Kaitsja läheb pette haneks ning liigub hoopis mängijaga kaasa ning tõmbab ründaja väljaspool otsajoont maha. Kuidas peaks kohtunik käituma? Küsimuse esitas Marko Laane

Uno Tutk: Ütlen kohe, et oodatavat penaltit ei saaks reeglite järgi määrata. Kuna rikkumine toimus väljaspool mänguväljakut, siis saaks kaitsjale vaid ebasportliku vea eest näidata kollast kaarti ning mäng peaks jätkuma kohtuniku palliga kohast, kus pall asus mängu peatamise hetkel. Samas usun, et paljud kohtunikud määraksid sellises situatsioonis penalti, mis oleks reeglitevastane, kuid loogikapärane. Tubli pluss Markole hea küsimuse eest!.

Madalama liiga mängu eel tuiskab kohtuniku juurde ühe võistkonna treener ja teatab, et tema esiründajad istuvad liiklusummikus ja jäävad hiljaks. Treeneril on kaasas ka kolm vahetusmeest, kuid ta tahab neid hilisemaks hoida ja alustada mängu üheksakesi. Mida teha? Küsimuse esitas Joonas Henrekson

Uno Tutk: Alates 2010 aasta 1. juulist kehtivad uuendused ei luba teatud trikke kasutada, kui mängija on pärast vilet alustanud penaltilöögi sooritust. Lubatud on petted- ja rütmivahetused hoojooksul löögile, aga kui mängija on juba tugijala palli läheduses fikseerinud, ei ole enam mingid petted lubatud. Selles olukorras peaks olema kohtuniku tegevus kollane kaart ning uus penalti. Juhul kui pall oleks väravast mööda läinud, tuleks kollast kaarti mängijale siiski näidata, kuid siis lööki korrata ei lubata. 2010 NOVEMBER JALKA

lisaaeg

Jalka kaitses Eesti mälumängumeistri tiitlit

Jelle Goes sai Maarjamaa Risti lõpuks kätte Eesti – Sloveenia EMvalikmängu vaheajal anti A. Le Coq Arena peatribüüni ees IV klassi Maarjamaa Risti teenetemärk üle Jelle Goesile (pildil), kes aastatel 2004–2007 oli Eesti koondise peatreener ja enne seda aitas üles ehitada treenerite koolitussüsteemi Eestis. President Toomas Hendrik Ilves määras kõrge riikliku autasu Jelle Quirinus Goesile juba 2008. aasta veebruaris, kuid hollandlane ei saanud tulla seda vastu võtma.

Foto: Lembit Peegel

Kihlveopettuse korral helista +800 0001 0002 UEFA on avanud nn ausameelsuse telefoniliini, kuhu saab tasuta helistada, kui on tekkinud kahtlus kokkuleppemängus, korruptsioonis või kihlveopettuses. Praegu on võimalik suhelda inglise, prantsuse ja saksa keeles, peagi lisandub vene keel. UEFA tagab helistajale täieliku anonüümsuse. Telefonile vastab õppe läbinud operaator, kes küsib juurde täiendavat infot. Telefoni number on +800 0001 0002. Võimalik on oma infot või kahtlusi edastada ka kodulehekülje UEFA.com kaudu. Nii helistaja kui ka kodulehekülje kaudu info edastaja saavad nn juhtumi numbri ja isikliku salasõna, mille abil nad saavad edaspidi UEFAga kontaktis olla.

Põhja-Iirimaa tahab tõsta publikuarvu 10% Üpris meiega sarnase murega maadleb Põhja-Iirimaa jalgpalliliit, kes tahab augustis alanud hooajal tõsta maa meistrisarja publiku arvu 10 protsendi võrra. Mullu oli Põhja-Iirimaa meistrivõistluste keskmine publikuarv 913 inimest (parima klubina Linfield 1885). 10 protsenti tähendaks, et igale mängule tuleks 91 inimest senisest rohkem. Augustis alanud Põhja-Iirimaa meistriliiga on sel aastal nimetatud sponsori järgi Carling Premiershipiks ja mängude külastatavuse tõstmiseks tehakse tudengiprojekti raames koostööd Ulsteri ülikooliga.

JALKA NOVEMBER 2010

Ajakiri Jalka (Lennart Komp, Indrek Schwede, Mihkel Uiboleht) kaitses eelmisel aastal võidetud Eesti meistritiitlit 4. oktoobril A. Le Coq Arenal peetud kilval. Mullusest koosseisust oli võitjate seas rivis Indrek Schwede. Kui mullu peetud I meistrivõistlustel oli küsimuste põhirõhk seoses Eesti jalgpalli juubeliga kodumaa vutiajalool, siis seekord selline aktsent puudus ja suhteliselt palju oli küsimusi välismaisest vutist. Rebimine oli tasavägine ja 50 küsimuse järel jagasid 68 punktiga sajast võimalikust esikohta Jalka ja uustulnuk Kolm Kraatsiat. Nüüd pidi minuti jooksul üles lugema kõik MM-finaalturniiril mänginud koondised, keda Eesti on läbi oma jalgpalliajaloo võitnud. Selle duelli võitis 7:5 Jalka. Kolm Kraatsiat osales koosseisus Igor Habal, Remo Raud ja Ermo Velks. Mulluse neljanda koha vahetas kolmanda vastu 64 punkti kogunud FC Levadia, keda esindasid Andres Leht, Indrek Petersoo ja Indrek Zelinski. Järgnesid Tondi KEK (61 punkti), EJLi juhatus (58) ja TORU (57). Kokku osales 22 võistkonda, mida on seitsme võrra rohkem kui mullu. Küsimused, mis pälvisid üldist heakskiitu, oli jälle koostanud jalgpallifänn Siim Avi. Auhindadega toetasid Baltman, ABC Motors ja TrioBet. Lõpetuseks ka üks küsimus võistluselt: Küsitav isik on öelnud järgmist: “Minu hauakivil võiks seista vaid “Hamburg, MM ’74” ning kõik teaksid, kes siin puhkab.” Kes on nii öelnud? Otse loomulikult on vastus: Jürgen Sparwasser, kes 1974. aasta MMil lõi 1:0 lõppenud mängu ainsa värava sakslaste omavahelises mängus (fotol). Nimelt kaotas kodukamaral maailmameistriks tulnud Saksamaa LV alagrupimängus Saksa DV-le.

Eriolümpia mängis vutti “Täna reisis Eesti jalgpallikoondis oma järjekordsele EM-valikmängule. Enne ärasõitu uuris koondise peatreener Tarmo Rüütli, mis üritus Sportland Arenal toimub. Kuulnud eriolümpia võistlusest, edastas ta kõigile oma head soovid ja innustas noori jalgpalli nautima,” ütles Eesti Jalgpalli Liidu rahvajalgpalli juht Ants Juhvelt 6. oktoobril Sportland Arenal eriolümpia turniiri avades. Turniiril osales 12 võistkonda Eestis ja Soomest kokku 120 mängijaga. Kaasa lõid ka neidude võistkonnad. Tegemist oli Eesti Jalgpalli Liidu ja eriolümpia pilootprojektiga “Tugevam toetab nõrgemat”. Projekti eesmärk on anda intellektipuudega noortele võimalus jalgpalli harrastada Eesti parimatel väljakutel ja süstida noortesse usku, et ka neist võivad sihikindla treenimise tulemusel saada head mängijad. Noortega kohtus ekskoondislane Indrek Zelinski, kes osales turniiri avamisel, jagas osalejatele autogramme ja tegi kaasa fotosessiooni. Vaeküla kooli meeskond koos Indrek Zelinskiga.

((67, 9$6783,'$986$/$'( $-$.,5,

+LQG NU HXU

6SRUGLNOXEL

6SDUWD

DLWDE VXXVDWDOYHNV YDOPLVWXGD

6WDPLQD

WHUYLVHMRRNVX }QQHOLNXG Y}LWMDG

6(% 7DOOLQQD PDUDWRQ YDOODQGDV MRRNVXEXXPL

$QX 0DOO 1DDULWV

NLQNLV

SLVLSRMDOH YDKYD ODVWHMRRNVX

.XLGDV YDOLGD VRELYDW

MRRNVXULLHWXVW"

.HUJHM}XVWLNXVXYH

WLSSWHJLMDG

7LLGUHN PLQX 1XUPH SDULPDG

DMDG RQ HHV

886 180%(5 1hh' 0hh*,/ 2010 NOVEMBER JALKA

JALKA NOVEMBER 2010