JALKA (märts 2011) by Jalka

HIND 1,85 EUROT 29 KROONI märts 2011

Debüüt Aasias – hea märk? Kas pall on mees või naine? Vigastuste ennetamise ABC Janno Kivisild ei jää abitreeneriks Mis juhtus Eesti – Bulgaaria mängul? Postrid: Juan Manuel Mata, Javier Matías Pastore

ISSN 1736-7379

Pluss: Urmas Rooba, Arvu Sild, Kuno Tehva, Geit Prants, Albert Taar, Aivar Priidel, Jüri Mõis & pojad, Kohtla-Järve Alko, Eesti Koondis, Taebla JK

2011 MÄRTS JALKA

EESTI - URUGUAY

Rahvusvaheline sõpruskohtumine Reedel, 25. märtsil kell 19:00 A.Le Coq Arenal

EESTI - SERBIA

EURO2012 EURO2012valiksarja valiksarja mäng mäng Teisipäeval, 29. märtsil kell 21:30 A.Le Coq Arenal Piletid alates €11.18 LISASOODUSTUSED NOORTELE ja EAKATELE.

Küsi Piletilevi müügipunktidest üle Eesti! Vaata ka www.piletilevi.ee Saadaval ka Triobet Business Clubi ehk VIP-pääsmed: helista tel 627 9958 või kommerts@jalgpall.ee

Pildil Pil PPi Pildil ilild diil oon dil on n iilillustreeriv lillustreeriv luusstre lus lu treeeri eriv er rriiv tähendus ttähendus äh ähe äh hendu ndu nd dus

JALKA MÄRTS 2011

HIND 1,85 EUROT 29 KROONI märts 2011

sisukord Kaanelugu 15

DEBÜÜT AASIAS � HEA MÄRK? KAS PALL ON MEES VÕI NAINE? VIGASTUSTE ENNETAMISE ABC JANNO KIVISILD EI JÄÄ ABITREENERIKS MIS JUHTUS EESTI – BULGAARIA MÄNGUL? Postrid: Juan Manuel Mata, Javier Matías Pastore

ISSN 1736-7379

Pluss: Urmas Rooba, Arvu Sild, Kuno Tehva, Geit Prants, Albert Taar, Aivar Priidel, Jüri Mõis & pojad, Kohtla-Järve Alko, Eesti Koondis, Taebla JK

2011 MÄRTS JALKA

Pikkadel turneedel Aasiasse on Eestit esindanud sageli sisuliselt B-koondis. Paljud mängijad on saanud oma esimese koondisekogemuse just kodust kaugel. Kuigi selliste turneede mõttekuses leidub kahtlejaid, näitab statistika, et paljud debütandid on hiljem tõusnud koondises põhitegijateks.

Esikaanel: Joel Lindpere, Alo Bärengrub, Rauno Alliku

Persoonid & intervjuud

Fotod: Lembit Peegel Nr 3 (39) 2011

18 19 23 26 48 56

Albert Taar Aivar Priidel Geit Prants Janno Kivisild Javier Matías Pastore Jüri Mõis ja pojad

Eesti Jalgpalli Liidu ajakiri Ilmub 12 korda aastas Peatoimetaja: Indrek Schwede indrek@jalgpall.ee Toimetaja: Lennart Komp lennart@jalgpall.ee

Kolumn

Fotograaf: Lembit Peegel

Indrek Schwede

Ajakirja makett: Jaanus Samma Kujundaja: Evelin Linholm

Rubriigid

Keeletoimetaja: Liisi Bakhoff Reklaam: Arvo Antropov arvo@tennis.ee

Kolleegium: Ülev Aaloe, Lennart Komp, Neeme Korv, Aivar Pohlak, Indrek Schwede, Anu Säärits, Mihkel Uiboleht Väljaandja: Eesti Jalgpalli Liit Tellimine: 627 9960 sekretar@jalgpall.ee

Liigad

Tellimishinnad: Aasta 22.24 eurot (348 krooni) Poolaasta 11.12 eurot (174 krooni)

Toimetuse postiaadress: Jalka, Eesti Jalgpalli Liit, Asula 4c, 11312 Tallinn Trükitud printallis

Sünnipäevad märtsis: 01.03 Mikk Sillaste 02.03 Rauno Alliku 03.03 Ivo Lehtmets 04.03 Siim Roops 04.03 Oliver Konsa 07.03 Jaanus Mutli 08.03 Märt Kluge 08.03 Raivo Lattik 09.03 Aleksandr Puštov 10.03 Erki Kesküla 11.03 Rauno Kald 12.03 Siim Luts 14.03 Reio Laabus 15.03 Priit Pikker 16.03 Vitali Gussev 16.03 Andrei Stepanov

(24) (21) (36) (25) (26) (37) (27) (41) (47) (42) (20) (22) (21) (25) (28) (32)

16.03 18.03 19.03 21.03 22.03 23.03 24.03 24.03 25.03 26.03 27.03 27.03 27.03 29.03 29.03 30.03

Andri Hõbemägi (39) Heiko Tamm (24) Sergei Bragin (44) Viktor Alonen (42) Kaarel Kallandi (22) Sergei Vinogradov (53) Viktor Mets (57) Roman Ubakivi (66) Madis Rajando (22) Bruno Rammo (36) Meelis Peitre (21) Mikk Haavistu (26) Aleks Taurafeldt (66) Aleksandr Volodin (23) Argo Aava (25) Aleksei Jahhimovitš (21)

Siit ja sealt Lembit Peegel Jalka tuleb külla Vigastuste ennetamise ABC Sina oled kohtunik Lisaaeg

6–9 24 37 42 65 66

12 20 59 60 61 62 63

Meistriliiga Naised Esiliiga II liiga III liiga IV liiga Saalijalgpall

Muu Eesti–Bulgaaria mängust Küsitlus: karistada või aidata? Kanada jalgpallist

30 46 51

Postrid

Juan Manuel Mata Javier Matías Pastore 2011 MÄRTS JALKA

siit ja sealt

Kahju, kui kokkupuuted ebaausate kohtunikega hakkaksid varju heitma meie jalgpalluritele ning muudaksid vutisõbrad iga mängu suhtes umbusklikuks ja paranoiliseks.

kuu

Nagu kuriteod tervikuna, ei kao kuhugi ka kihlveopettused. Aga kas UEFA-l õnnestub kihlveopettustele piiri panna ning tõhusa vastutegevusega heidutada kurikaelasid ja ennetada potentsiaalseid kuritegusid?

300

... mängul, mis peetakse UEFA liikmesriikide kahes kõrgemas liigas ja UEFA egiidi all ühe hooaja jooksul, lasub kihlveopettuse kahtlus.

33 000

... mängu aastas kontrollib UEFA. Neist 1800 on euromängud ja ligi 31 000 mängu toimub UEFA liikmes riikide kahes kõrgemas liigas kokku.

50 000

... mängijat, treenerit, kohtunikku ja ametnikku on UEFA andmebaasis, mida peetakse kihlveopettuste avastamiseks. Nende seas on ka Eesti Meistri- ja Esiliiga mängijad.

JALKA MÄRTS 2011

Küsisime Nõmme Kalju presidendilt Kuno Tehvalt, kas sel aastal läheb uuenenud koosseisuga meeskond Eesti meistritiitlit püüdma. Kuno Tehva: Olen usaldanud kogu meeskonna komplekteerimise peatreener Igor Prinsi ja spordidirektor Sergei Terehhovi õlgadele. Aga ma ei salga, et läheme mängima medalitele ja miks mitte heidelda ka kulla eest. Prins on ambitsioonikas treener, kes seab suuri eesmärke.

sealjuures teha publikurekordeid.

Foto: Lembit Peegel

Kui kõva turundus teil sel aastal tuleb? Sellist positiivset energiat nagu praegu pole meil klubis ammu olnud. Praegune olukord sarnaneb meie esimese aastaga Meistriliigas. Põhjus on uues peatreeneris, kes on suutnud kõiki motiveerida. Ka turunduses on meil suured ambitsioonid,

Kuidas algas Venemaa üle võidu toonud rünnak Urmas Rooba

Millega publikut meelitate? Sel aastal üritame seda teha ilusa jalgpalli ja kunagiste Eesti koondise mängijate abil, kes on kodumaale naasnud. Toetame seda kõike reklaamikampaaniaga. Kuidas kommenteerid eelmises Jalkas Siim Juksi öeldut, et kui hakkad turundust tegema, pead seda lõpuni tegema? Tal on õigus. Meie eelmise aasta partneril Unibetil polnud Eestis tegevusluba ja seetõttu olime natuke varjus. Sel aastal neid probleeme enam pole.

Kuidas Uno Piir Narva kahe vahetusega üle mängis Arvu Sild

Eesti koondises 70 mängu, 1 värav

endine Tallinna Norma kaitsja; EJLi juhatuse liige

Eesti–Venemaa mängus, kui 2002. aastal A. Le Coq Arenal võitsime, pääsesin väljakule küll viimaseks 12 minutiks, ent emotsionaalne võit oli suur. Venelased olid rünnakul, kuid jäid uimerdama, mina tegin 30–40meetrise spurdi tagasi, võtsin spaagega palli ja söötsin keskele Aleksander Saharovile. Temalt läks pall juba edasi Andres Operile, kes 2 : 1 lõi. Saharov reageeris nii kiiresti, et venelastel ei olnud enam midagi teha. Ilmselt tõesti paljud ei tea, et see rünnak minust algas, kuid vahetusmehelt eeldataksegi, et ta tooks mängu lisakäigu. Eredalt on meeles ka 2000. aasta mäng Kadriorus Portugali vastu, kus lihtsalt tundsin, kuidas Luis Figo minust mööda ei saa.

Meeldejäävaid mänge on olnud mitu, kuid 1973. aasta Eesti NSV karikafinaalis kohtusid Kadrioru staadionil Tallinna Norma ja Narva Baltika, kus meil õnnestus Normaga võita lisaajal. Baltika tegi liigas väga kõva hooaja ja meie olime eeldatavalt nõrgemad. Normaalaeg jäi 0 : 0 viiki, kuid lisaajal lõime 1 : 0, mis oli treener Uno Piiri targa lõike tulemus. Ta pani lisaajal värskete meestena sisse Igor Variku ja Andrei Gaikovitši, kelle koostööst värav sündiski. Baltika vahetusi ei teinud. Atmosfäär oli finaalivääriline, kuna Norma oli tehase kehakultuurikollektiiv ning peale tavaliste huviliste oli kohal palju vabriku töötajaid, ja melu oli võimas. Foto: Lembit Peegel

Eesti Jalgpalli Liit võitleb aktiivselt kihlveopettuste vastu, pakkudes UEFA-le ja FIFA-le tuge.

Telefonitorge

Foto: Lembit Peegel

+ kuu -

kuu

Foto: Lembit Peegel

kuu pilt

Augur leiab augu Eesti saalijalgpalli meistrivõistlustel on teistel eest ära libisenud FC Anži ja SK Augur. Nende ridade kirjutamise ajal oli Anži soodsamal positsioonil ja Augur tagaajaja. Kuigi kaks liidrit kohtuvad omavahel viimases voorus, ei pruugi Augurit aidata isegi see, kui nad vastase kaitses palju auke leiavad (pildil). Selleks ajaks võib vastasel tiitel taskus olla. Uusi auke saab uuristama hakata järgmisel aastal – ehk tuleb siis ka meistritiitel!

2011 MÄRTS JALKA

siit ja sealt

nii nad

ütlesid ”Miks Serbia fänne tribüünile ei lasta? Lasevad mulle soojendusel raketiga vastu pead – meil on kolm punkti käes” Raio Piiroja eelseisvast Eesti–Serbia EM-valikmängust.

“Olen kindel, et kuue kuu või aasta pärast lahkub Vassiljev meie võistkonnast Serie A-sse. Koper asub Itaalia piirist viie kilomeetri kaugusel ning arvan, et see on talle parim võimalus Itaaliasse siirdumiseks.” Luka Koperi spordidirektor Miran Pavlin “Jalgpalli näitel: kohtunik on ühe meeskonna kaptenile öelnud, et te võite mängus kui tahes palju väravaid lüüa, mina ühtki neist niikuinii ära ei loe. Kas see on jalgpall, mis pärast seda sünnib?” Politoloog Peet Kask president Ilvesest ja Keskerakonna esimees Savisaarest “Nii ongi film “Kuninga kõne” oma toime tõttu võrreldav jalgpalli finaalvõistlusega, kus vastase väravasse prõmmitakse õige mitu palli ja enda värav puutumatu püsib.” Kriitik Andres Laasik “Tahtsin Kreekast ära saada.” Sander Puri oma klubivahetusest “Vihkajateks on peamiselt üllatavalt hästi organiseerunud noored skinhead’id, isegi alaealised, mõnikord kuuluvad nad jalgpalliklubide fänkonda.” Olev Remsu põhjakaukaaslaste kiusamisest Moskvas “Teadnuks ma seda ette … Sama hästi võiks ju karjääri kohe lõppenuks kuulutada!” Sergei Pareiko kuulis pärast testimist Wolverhamptoni Wanderersis, et inglased otsisid kõigest kolmandat väravavahti “Al-Shabaab pommitab oma rahvast näiteks selliste “kuritegude” eest nagu jalgpallimatši vaatamine või pulmas muusika mängimine.” Iivi Anna Masso Somaalia islamivõitlejatest

Lahing Neemelo pärast “Ma ei tea, miks Flora mängu sekkus. Võibolla kartsid, et Kalju läheb liiga tugevaks.” Kuna Tehva

Türi jalgpall sahistas aegade väravat Türi jalgpall jõudis jaanuari lõpus ainulaadse tähiseni – ükski teine linn Eestis ei ole avaldanud raamatut oma jalgpalliajaloost. Türi kultuurimajas 28. jaanuaril esitletud teos “Türi jalgpall aegade väravas” annab ülevaate linna ja selle ümbruskonna vutiajaloost perioodil 1912–2010, millesse mahuvad tõus ja säravad saavutused ühes järgnenud languse ja uue ärkamisega. Raamatu koostasid omaaegsed edukad Türi jalgpallurid Hans Lööper, Rein Kaarjas, Harry Tempel, Anatoli Rodionov ja Valentin Ševerev. Teost aitas toimetada mitmete raamatute autor ja tuntud kirjanik, Eesti Jalgpalli Liidu juhatuse liige Vaapo Vaher. II maailmasõja eelsel perioodil arenes jalgpall Türil jõudsalt, kuid hiilgeaegadeks peetakse aastaid 1955–1969, mil Türi Jõud pääses kahel korral Eesti NSV I liigasse. Oma panuse Kesk-Eesti linna vutilukku on andnud ka hilisem Lõvide ja Eesti koondise peatreener Roman Ubakivi, kes kuulus just 1969. aastal toonases tugevaimas sarjas, I liigas, osalenud meeskonda. Parimad pojad siirdusid aga järgmisel aastal Tallinnasse ja sõjaväeteenistusse, millele järgnes Türi vutielu langus. Varsti kadus linnast aastateks meistrivõistlustel osalev esindusmeeskond, uus tõus algas uue aastatuhande ja Ganvixi loomisega. Eesti koondise rüü on türilastest selga tõmmanud Aleksander Saharov ja Kristian Marmor, kes jõudsid tippu tänu Kehtna Flora jalgpallikoolile. “Türi jalgpall ajaloo väravas” on kirjutatud suuresti meenutustepõhiselt ja omamehelikus stiilis, mis annab lugejale võimaluse vutiseiklused mängijatega uuesti kaasa teha. Arenguloo, kirjelduse ja statistika kõrval kajastatakse põgusalt ka lõbusamaid ja kurioossemaid lugusid ning jalgpallimängimisega kaasnenud aktuaalseid probleeme, alates väljakute korrashoiust ja pesemisvõimalustest, lõpetades palgaküsimustega. Sisu elavdavad ka väljavõtted kohalikest lehtedest, muuseumidest ning arhiividest. Raamatut trükiti 300 eksemplari ning selle müügitulu läheb kohaliku jalgpallielu toetuseks. Et enam kui kaks aastat väldanud raamatu koostamine trükise väljaandmisega päädiks, panid õla alla Türi Vallavalitsus, AS Prelvex, Eesti Jalgpalli Liit, Eesti Kultuurkapital, Allika Matkamaja ja OBB Kaubanduse AS. Raamatut ”Türi jalgpall aegade väravas” saab osta Eesti Jalgpalli Liidust ning Vitali Ganseni kaudu (vitali.gansen@mail.ee, tel 5695 9106).

tiit valang

“Minu teada mängijad, kelle leping on läbi, ei ole automaatselt Kalju omad.” Aivar Pohlak ”Tõesti oli raske otsustada, aga ... No ma ei teagi, miks. Kuulasin sisetunnet – see ütles mulle nii.” Tarmo Neemelo

JALKA MÄRTS 2011

Türi jalgpalli kirkamad hetked jäävad mustvalge foto aegadesse, kui kahel korral jõuti ENSV I liigasse.

siit ja sealt

Eesti meistrivõistlustel 48 naiste ja tüdrukute võistkonda Eesti naiste jalgpalli torFoto: Lembit Peegel milisest arengust on palju räägitud ja viimasel ajal on pannud Eesti naiskoondis endast ise rääkima. Tulemused on läinud mühinal ülesmäge ja oma võimu Balti riikides kinnitati hooaja avamängus, kui alistati 5 : 0 Läti. Seda arengut ilmestab ka kvantitatiivne laienemine. Tänavustel Eesti naiste ja tüdrukute meistrivõistlustel osaleb 48 võistkonda, mis Naiste meistrivõistlustel osalejate arv tõuseb. Eriti just tüdrukute hulgas. on uus rekord. Meistriliigas ja Esiliigas mängib kuus ning II liigas üksteist naiskonda, mis teeb kokku 22. Võrreldes eelmise aastaga on osalejate arv jäänud samaks. Märgatav hüpe on aga toimunud tüdrukute seas, kus mulluse 21 võistkonna asemel on meistrivõistlusteks registreerinud 25 naiskonda. Statistikaameti andmetel oli 2000. aastal Eestis 254 naisjalgpallurit, 2009. aastal aga juba 1236. Rahvaliigas osales eelmisel aastal neli naiskonda, mis võistlesid koos meestega. Eraldi hakkavad naisrahvapallurid mängima siis, kui osalejate arv veel pisut kasvab ja kui saab eelringi mänge pidada regioonipõhiselt. Kui vähesed naiskonnad asuvad üksteisest liiga kaugel, pole eraldi naisteliigat mõtet luua. Naiste jalgpallihooaeg algab aprilli alguses.

Naiste ja tüdrukute meistrivõistlused 2011 Meistriliiga: Pärnu JK, Tallinna FC Levadia, Tallinna FC Flora, Põlva FC Lootos, Tartu JK Tammeka, Nõmme JK Kalju. Esiliiga: JK Tallinna Kalev, Tallinna FC Flora II, Pärnu JK II, Vändra JK Vaprus, Kohtla-Järve FC Lootus, EVL Taebla. II liiga: Narva JK Trans, FC Kuressaare, Tartu SK 10 Premium, Tartu JK Tammeka II, Põlva FC Lootos II, JK Sillamäe Kalev, Valga FC Warrior, Rakvere JK Tarvas, JK Tallinna Kalev II, Lasnamäe FC Ajax, Tallinna FC Infonet. A-klass: Viljandi JK Tulevik, Viru-Nigula Spordiklubi, Lõuna-Läänemaa JK, JK Tartu SK 10 Premium, Tallinna FC Flora, Nõmme JK Kalju, Põltsamaa Felix, Tallinna FC Levadia. B-klass: Viru-Nigula Spordiklubi, Tallinna JK Legion, Tartu JK Tammeka, Pärnu JK, Tartu SK 10 Premium, Tallinna FC Flora, Nõmme JK Kalju, Lasnamäe FC Ajax. C-klass: Tallinna FC Flora, Põlva FC Lootos, Lasnamäe FC Ajax I, Lasnamäe FC Ajax II. D-klass: Tallinna JK Legion, Pärnu JK, Tallinna FC Flora, Põlva FC Lootos, Nõmme JK Kalju. Osalejad läbi aegade 2010 – 22 naiskonda, 21 tüdrukute võistkonda, 4 Rahvaliiga naiskonda 2009 – 20 naiskonda, 22 tüdrukute võistkonda 2008 – 18 naiskonda, 23 tüdrukute võistkonda 2007 – 15 naiskonda, 23 tüdrukute võistkonda 2006 – 14 naiskonda, 16 tüdrukute võistkonda 2005 – 8 naiskonda, 8 tüdrukute võistkonda 2004 – 8 naiskonda, 7 tüdrukute võistkonda

Indrek E. Hill

2003 – 8 naiskonda, 8 tüdrukute võistkonda 2002 – 7 naiskonda, 6 tüdrukute võistkonda 2001 – 5 naiskonda, 5 tüdrukute võistkonda 2000 – 6 naiskonda, 4 tüdrukute võistkonda 1999 – 6 naiskonda 1998 – 6 naiskonda 1997/1998 – 6 naiskonda 1996/1997 – 3 naiskonda

nii nad

ütlesid “Nüüd on elutöö tehtud ja võib jalad seinale panna!” Martin Reim Valgetähe V klassi teenetemärgi saamisest “Noorte vastu mängida ... neil ei ole ohutunnet, lendavad sulle sisse. Ma ei viitsi nendega jamada.” Marek Lemsalu on pühendunud suusatamisele “Selle peale ta põgenes. Teatas treeneritele, et on haige ja lasi Eestist jalga.” Aivar Pohlak Zakaria Beglarišvili kummalisest käitumisest “Kui aga üks meeskond mängib piltlikult öeldes Ameerika jalgpalli ja teine traditsioonilist jalkat ehk soccer’it ning kummagi meeskonna toetuseks on staadionile kogunenud publikut, pole nauditavat võistlust lihtne esitada.” Professor Jüri Saar politiseerunud politseist ““Jalgpallimaades” toetavad jalgpalli nii riik kui ka erasponsorid.” Helilooja Peeter Vähi muusika väärtustamisest riigi poolt “Ringhäälingunõukogu seisukohalt on jalgpalli EMi või MMi – jalgpallisõbrad, väga vabandan – kallis ja ebapraktiline üle kanda. Summa, mida Eesti maksumaksja maksab jalgpalli EMi eest, kus ei osale täna ega paraku ka homme ühtegi eestlast, on väga suur.” ERRi nõukogu liige Andres Jõesaar “See oli nagu korvpall – iga puude oli viga.“ Kaspars Gorkšs Läti–Boliivia kolme penaltiga mängust

Õhtuleht otsis meestele ideaalset naist “Samuti joon ma veini, võin ka jalgpalli vaadata.” Birgit Õigemeel “Mind isiklikult näiteks jalgpalli vaatamine väga ei tõmba, küll aga mängin oma elukaaslasega arvutis sõjamänge.” Grete Klein “Mina ei ole selline naine, kes mehega näiteks jalgpalli koos vaataks ja kaasa möirgaks.” Heidy Tamme “Mina ei näeks, et minu kõrval on naine, kes istub koos meestega õllekruusi taga ja vaatab jalgpalli, see jätab nagu mehise tunde.” Gabriel Kubjas 2011 MÄRTS JALKA

1-teist mõtet

Kas pall on ~ mees voi naine? E

hk pealkirja teisiti sõnastades: kas pall on mees- või naissoost, emane või isane? Otsustades jalgpalli maskuliinse mineviku järgi, on pall muidugi isane, sest naised on kuni viimaste aegadeni tavaarusaama kohaselt jalgpallile justkui vastandunud. Praegugi ekspluateerib seda klišeed meelelahutusmeedia, kehutades naisi oma meestele meelepärasemalt käituma ja nendega koos telerist vutti vaatama või sajatades kangemat sugupoolt oma maailma sukeldumise eest. Nüüdisaegse jalgpalli ligi 150aastase ajaloo jooksul on barjäär jalgpalli ja naiste vahel olnud selgelt tajutav. Jalgpall on olnud meeste kinnine maailm, kuhu on loomuliku kaaslasena – võiks öelda, et isegi märkamatu peategelasena – kuulunud ka pall. Seega oleks loomulik, et ka pall on meessoost nagu tema kauased mängukaaslased. Seda toetab näiteks vene ja saksa keele grammatika, mille järgi sõna “pall” on meessoost. Pealegi on arusaam, et olgu meestevahelised suhted millised nad on, aga minna naist jalaga lööma ... Kuid näiteks prantsuse, hispaania, itaalia ja portugali keeles on pall naissoost. Uruguay kirjanik Eduardo Galeano kinnitab: “Brasiilias ei kahtle keegi, et pall on naine. Brasiillased kutsuvad teda paksukeseks, gorduchinha, või kallimaks, menina, ja annavad talle nimesid, nagu Maricota, Leonor või Margarita.” Galeano jätkab: “Pele suudles teda Maracanal, kui oli löönud oma tuhandenda värava ja di Stefano ehitas talle oma maja ette monumendi, mille tahvel ütleb: “Aitäh, naisvilistlane.”” Galeano ise on leidnud palli naiseks olemisele mitmeid kinnitusi. Näiteks tema iseloomu tujukus ja otsus keset õhulendu meelt muuta ning väravast mööda kurvitada. Pall solvub kergesti, ei allu oskamatutele kavaleridele ja 10

JALKA MÄRTS 2011

jonnib alalõpmata, soovides minna oma teed. Sel teemal on omaenese teadmata kaasa rääkinud Horvaatia endine täht Zvonimir Boban, kes kõneles oma lemmikmängijast Diego Maradonast: “Uskuge mind, isegi pall tegi teistsugust häält, kui tema teda puudutas.” Teisisõnu ütles Boban, et Maradona oli parimate kommetega super kavaler, kes oskas palliga (loe: daamiga) galantselt käituda ja pälvis naispere verbaalse imetluse. “Ta nõuab paitusi, suudlusi, magama äiutamist rinnal või jalal,” poetiseerib Eduardo Galeano. “Ta on uhke – ehk isegi asjata –, kuigi tal on selleks põhjust: ta teab liigagi hästi, et nõtkelt tõustes toob ta paljudesse südametesse rõõmu, ja paljud südamed purunevad, kui ta maandub stiilitult.”

Pall kui esimene armastus Võib-olla on pall tõepoolest naine. Pall on paljudele poisipõnnidele esimene armastus: teda kallistatakse ja kaisutatakse ja kui ta iseteadvalt eemale veereb, joostakse talle pühendunult ja rõkates järele ka laua ja diivani alla. Kadunud pallist tuntakse puudust ja öösel võetakse ta teki alla kaasa. Nii nagu jalgpall mängu ja sotsiaalse fenomenina valmistab noori ette täiskasvanueluks, aitab nahast keragi oma personaalsel ja veidi intiimsel kombel kaasa. Paljudele teismelistele on pall otsekui pruudi eest: teda hoitakse, silitatakse, temaga tegeletakse. Mida rohkem palliga aega veeta, seda paremaks pöörduvad suhted, seda taltsamaks trullakas pruut muutub. Kunagistes poistekampades olid hinnatud need, kel oli pall, ja kui keraomanikke oli palju, sõltus prestiiži suurus sellest, kellel oli ilusam pall (loe: pruut). Lapsepõlve palle mäletatakse nagu teisigi armsaid mänguasju. Mäletan

Isased pallijahil. Selle foto järgi pole kahtlust, et pall on naine.

oma kummist ja nahast kaaslasi – nende värve ja mustreid ning neile mõeldes tunnen isegi nende lõhna sõõrmeis. Eriliselt on meelde jäänud üks valge nahkpall, mida justkui ei raatsinudki teistele ühiseks tagaajamiseks anda. Valgeks ja peaaegu puutumatuks ta jäigi, aga tema saatus enam ei meenu. Praeguseks on jalgpalli Berliini müür Foto: Lembit Peegel

Dmitri Kruglov kussutab ja kaitseb oma kallimat külma ja lumesaju eest.

1-teist mõtet Foto: Lembit Peegel

võib saada samasooliste suhe, sest palli hakatakse käsitlema mehena. Teisisõnu: poistele surutakse peale lõhkuv mängustiil ehk pallipeks. Muidugi peab siinkohal kohe tegema möönduse, et erinevad mängustiilid on jalgpalli rikkuseks. Kahe erineva tasemega võistkonna vahel on nõrgema treeneri ainus võimalus võtta sisse kaitsepositsioon ja lõhkuda vastase mängu. See on loomulik. Paraku. Aga see on nõrgemale pealesurutud positsioon – nagu elus, nii jalgpalliski.

“

Pall solvub kergesti, ei allu oskamatutele kavaleridele ja jonnib alalõpmata, soovides minna oma teed.

langenud ja naised asunud erakordse hooga nahkmuna taga ajama. Nüüd on pall neilegi samasugune partner, nagu ta on olnud aastakümneid poistele. Vahest võetakse ta nukkude asemel voodissegi? Äkki on pall tüdrukutelegi elu esimeseks kiindumuseks? Mis seaks muidugi kahtluse alla palli soo ja juhiks meid mõttele, et pallidki jagunevad meesteks ja naisteks. Õrnem sugu mängib meespallidega ja tugevam sugupool naispallidega. Või on hoopis nõnda, et palli sugu sõltub mängustiilist? Hella ja tundlikku pallipuudet valdavate ladinlaste Diego Maradona ja Alfredo di Stefano jaoks on palli näol tegemist enesestmõistetavalt naisega. Sama kehtib rahvuskoondiste ja klubide kohta – sädelev ja vaimukas söödumäng reedab, et mehed platsil üritavad hurmata ja taltsutada isepäist naist. Pikka söötu peksvate meeskondade jaoks on pall aga lihtsalt relvavend, keda võetakse omasugusena ja kelle soosingu võitmiseks pole vaja teha trikke ega tippida kergatslikke tantsusamme. Selles seltskonnas palliga ei peenutseta. Palli tujudest välja ei tehta ja peenetundelise puute asemel antakse üks korralik tuline! Palli võetakse mehena meeste seltskonnas.

Kui nii, siis näiteks Eesti koondises toimub praegu mentaliteedimuutus. Paar viimast aastakümmet koheldi meil palli kui meest. Küll üritasid vastased selgeks teha, et pall on naine ja temaga tuleb vastavalt käituda, aga meite mehed nägid nahkkuulis maskuliinseid jooni ja tulistasid ta oma värava alt valusa kaarega vastase territooriumile. Alles Jelle Goes Hollandist püüdis seda jämedakoelist arusaama muuta ja pistis koondislastele käitumisõpiku nina alla. Tarmo Rüütli on džentelmenikasvatust jätkanud. Tuleb välja küll! Kohati liiguvad eestlased muruparketil moel, nagu oleks kombeid omandatud kohalikus kuningakojas. Pall liigub jalalt jalale ning mõni mängija näitab eriti pehmeid puuteid ja peigmeheomadusi.

Meessoost pall on hälve See viimane seletus mulle meeldib. Selle toel võib näiteks konstrueerida õpetuse, mille kohaselt on palli loomulik olek (poiste jaoks) olla naine. Lapsepõlves pall seda ongi. Noorteklassis sattuvad poisid aga erinevate treenerite ja koolkondade mõju alla ning nende loomulik suhe palli võib nihestuda. Mehe (poisi) ja naise (palli) suhtest

„

Kuna eesmärk on saada tugevamaks ja hakata paremini mängima, on vältimatu ka suhtemuutus palliga. Areneva meeskonna jaoks peab pall võtma naiselikumaid jooni. Temast peab rohkem hoolima, teda peab 90 minuti jooksul senisest rohkem hoidma omade valduses. Sellise ümberõppe vältimiseks on üks tee: suhe pallisse peab mängijakarjääri algusest kuni lõpuni olema kui suhe naisesse. Nihestatud suhet pallisse peab vältima kogu rahvuslik jalgpallisüsteem. See nõuab häid etiketitundjaid ja kombeõpetajaid (loe: treenereid). See nõuab senise poliitika jätkamist kunstmuruväljakute ehitamisel. Meie katkestatud ajalooga jalgpall on viimase paarikümne aasta jooksul suutnud märkimisväärsel moel toibuda. Enam pole ammu küsimus selles, et taastada viimase maailmasõja eelne tase. Tulemuste poolest on see juba ületatud. Nüüd on küsimus mängu sisus, rahvuslikus koolkonnas ja hoiakutes. Mulle tundub, et asi on ka suhtumises palli. Meie meestejalgpalli jaoks peaks pall olema naine.

Indrek Schwede JALKA peatoimetaja 2011 MÄRTS JALKA

meistriliiga

Fännid: klubid peavad hakkama meiega rohkem suhtlema! Fänn on jalgpalliklubi kallimaid varasid, ütleb käibetõde, ent Eesti Meistriliiga meeskondade kirglikud poolehoidjad kipuvad leidma, et klubid peaksid nendega rohkem suhtlema. Lennart Komp

õib võrdlemisi kindlalt väita, et Eesti Meistriliiga mängukvaliteet ei küündi kunagi tasemele, mis köidaks masse ja oleks peamiseks põhjuseks, miks inimene tahaks laupäeva pärastlõunal kodust välja tulla ja sammud staadionile seada. Siinses kõrgliigas ei ole mingi ekstravagantsus, kui ühe võistkonna toetuseks taob trummi ja laulab kaasa käputäis, halvemal juhul üksikud fännid. Tavapealtvaataja jääb pigem passiivseks, esmakordsed külastajad suure tõenäosusega tribüünile ei naase. Kodus on ju pehmem istumisalus ja telekast nähtavate välisliigade mängude tase parem. Iseküsimus on atmosfäär, mille pärast võiks tekkida ja püsida tahe nädalast nädalasse, aastast aastasse oma meelisklubile kaasa elamas või vähemalt neid regulaarselt kaemas käia. Õhkkonna loomiseks on tehtud vähe, ent fännide sõnul aitaks palju kaasa fännide ja klubide vaheline koostöö.

Fänn klubi juhatusse! FC Kuressaare fänni Elari Roesi sõnul võiks siinsed klubid kaaluda fännide esindaja liitmist juhatusse. “Võib-olla ei peaks see fänn olema rahaasjade otsustamise juures, kuid koosolekutel kuuleks ta probleemidest ja saaks aidata neid lahendada,” sõnas Roes. “Suhtlus ja sõbralikkus on olulised, sest vaevalt tahab keegi meie õhukese kultuurikihi juures klubile hambad ristis vastu töötada. Kui klubi näitab üles huvi, on ka fännil rohkem motivatsiooni ise panustada ja teha.” Rahulolematud on ka Levadia fännigrupi White Green Supporters vedajad Tarass Gorevoi, Pavel Torpan ja Maksim šipov. Klubi aitab näiteks 12

JALKA MÄRTS 2011

tuua mängule trummi või eraldab aastalõputurniiriks vormid, ent tihedam ja sisulisem koostöö on kasin, et mitte öelda olematu.

“

Uuest aastast on Meistriliiga klubide litsentseerimistingimustes soovitusliku punktina sees fännikoordinaatori koha loomine.

„

koostööd klubi turvajuhiga avaliku korra ja turvalisuse küsimustes. Ehk siis, kui fännidel on ettepanekuid, muresid, soove jms, oleks neil võimalus oma esindaja kaudu klubiga võimalikult otse suhelda. Nii võiks ideaalis hõlpsalt laheneda küsimused turvatöö, atribuutika jms teemadel. Või kui külalismeeskonna toetajad plaanivad omasid toetama minna, saab koordinaator anda huviliste arvu teada oma klubile, see aga omakorda võõrustajatele, et sektorid vastavalt eraldada. Flora kirgliku toetaja Jaanus Nuutre sõnul tema lemmikklubiga säärane suhtlus toimub. “Floraga on meil pidev kontakt, aitame neil lund rookida, ruume värvida, kevaditi koristada,” rääkis Nuutre. “Pealtvaatajad ei tule, kui pole kahepoolset koostööd. Tuleb nii kaua ühel jõul suruda, et pall hakkaks veerema.” Kuigi tõelist fänni ei tohiks tase või selle puudumine liiga palju morjendada, on seni lojaalne toetajaskond olnud visa tekkima. Kalju fänni Georg Mirek

“Juhtkond ei ole suur ning seal pole piisavalt inimesi, et teha kellelegi fännidega suhtlemine kohustuslikuks,” ütlesid rohevalged. “Klubi peab olema fännirühmitusega ühenduses kogu aeg ning ainult sel juhul on võimalik üksteisest arusaamine. Mõlemad pooled peavad teineteiselt õppima.” Uuest aastast on Meistriliiga klubide litsentseerimistingimustes soovitusliku punktina sees fännikoordinaatori koha loomine. Fännikoordinaatori ülesFoto: Lembit Peegel andeks on aidata kaasa fännikultuuri arendamisele, aidata organiseerida klubi fännide tegevust nii kodu- kui ka välismängudel ning aidata kaasa positiivsele, sujuvale ja turvalisele fännide tegevusele. Fännikoordinaator peab regulaarselt suhtlema klubi juhtkonnaga ja tegema tihedat Flora nais- ja meesfännid koos roosasse riietunud järelkasvuga.

meistriliiga Foto: Lembit Peegel

Kes on tribüünil mõtlik, kes pealtnäha ükskõikne, kel on ajada isiklikke asju – staadionil peakski kokku saama erinevad inimesed, keda seob oma klubi ja jalgpall.

Kingi sõnul on selliseid inimesi vähe. “Oleme uusi toetajaid leidnud positiivse reklaami teel ning kutsunud sõpru ja utsitanud neid omakorda enda sõpru kutsuma,” rääkis King. “Kurb tõsiasi on see, et enamik inimesi, kes ennast esimest korda staadionile lohistavad, seda teisel korral enam ei tee, kuna nad peavad platsil toimuvat kaootiliseks müramiseks ümber palli.” Kõik Jalkaga vestelnud olid ühel meelel, et tavapealtvaataja püüdmiseks tuleks Meistriliiga klubidele kasuks mängude ümber rohkem melu luua. Alged derbimängudeks, nagu Flora–Levadia, Kuressaare–Paide jt, on olemas, kuid need tuleks puhuda suuremaks, et inimesel oleks põhjust staadionile jõuda varem kui viis minutit enne avavilet. Ja et poolajal ei oleks õllesabas seismine ainsaks atraktsiooniks.

Kümme mängu kella külge! “Klubid võiks võtta näiteks kümme mängu aastas, millele tehakse suuremat reklaami, jagada pileteid,” rääkis Nuutre. “Tallinnas on raskem, kuid väikse-

mates kohtades saab ehk linn reklaampindadega abistada ning rõhuma peaks rohkem kogukonna ühtsustundele.” Nuutrega ühte leeri võttis ka Roes: “Koostöös fännidega võiks jagada tasuta pileteid. Vanemaid inimesi on raske tribüünile saada, kuid lapsed ja puberteediealised võtavad tasuta saadud asjad hästi vastu. Oleks vaja esinejaid, nagu Kure mängudel käis freestyler Eno Lints, poolajal pendlamängud ja nii edasi. Võimalusi on palju!” Kui fännid, nii palju või vähe kui neid Eestis on, käivad tribüünil armastuse, intriigi ja adrenaliini pärast, meeskonnale kaasa ja end välja elamas, siis tavapealtvaataja jaoks tõusevad oluliseks sellised atraktsioonid nagu tantsutüdrukud, esinejad, toitlustus. Mitmete, ka Jalkaga vestelnud fännide jaoks on Meistriliiga puhul valupunktiks turvareeglid ja -töötajad. Küll hinnatakse kontroll liiga rangeks, küll on eraldamata fännide sektorid. “Atmosfääri olematuses võib tihtipeale süüdistada ka turvatöötajaid, kes teevad inimestele staadionil oleku nii

ebamugavaks kui võimalik oma kõiksuguste keeldude, turvariskide ja käskudega,” lausus Mirek. Üks võimalus, kuidas sääraseid konflikte lahendada, on just fännikoordinaator, kelle ülesanne peakski olema klubi ja fännide ühenduslüliks olemine. Kui toetaja end ahistatuna tunneb, tuleb sellele koostöös lahendus leida. Turvareegleid ei sunni peale jalgpalliliit, vaid turvateenistuse halb maine on klubi asi. Välja aga ei maksaks elada end tolle sama töötaja peale või internetifoorumis, vaid suhelda rahulikult fänniesindajaga ja seeläbi klubiga. Eeskätt Tallinna klubide toetajaid on seni kurvastanud tribüünil õllejoomise võimaluse puudumine, sest pealinnas on seni kesvamärga lubatud juua ainult siseruumides. Jalgpalliliit tegi politseile ettepaneku, et Meistriliigas võiks lubada õlle tarbimise ka väljas, et huvilistel ei kuluks poolaeg topsitäite kaanimisele. Nüüd peavad klubid taotlema avaliku ürituse luba ja 2011. aastal võib katseaja alusel õlut ka väljaku ääres nautida. Peab vaid sekeldustest hoiduma! 2011 MÄRTS JALKA

sümboolne 11

sümboolne koondis

Viljandi Tuleviku välisklubi mängijatest

Alen Stepanjan Läti

Vjatšeslav Zahovaiko Portugal

Sander Puri Kreeka/Poola

Konstantin Nahk Valgevene

Mark švets Kasahstan

Ragnar Klavan Holland

Aleksandr Kulik Soome

Taavi Rähn Ukraina/Leedu/Aserbaidžaan

Andrei Sidorenkov Taani

Martin Hurt Ungari

Pavel Londak Norra/Türgi

Alvar Loog saatis meile sümboolse koondise Viljandi Tuleviku endistest Eesti päritolu mängijatest, kes on pallinud või pallimas mõne välisriigi meistriliigas. Valiku kriteeriumiks oli, et iga mängija esindaks erinevat riiki (seisuga veebruar 2011). Vjatšeslav Zahovaiko puhul jäi märkimata Kuveit, kuna ta ei

JALKA MÄRTS 2011

pidanud kohaliku klubi hingekirja kuuludes ühtegi kohtumist. Varumeeste pingilt leiame välisriikide esiliigades pallinud endised Tuleviku mängijad, kelle riik ei kattu eelmistega: Marek Lemsalu (Saksamaa), Aivar Anniste (Rootsi), Sergei Hohlov-Simson (Iisrael).

aasia

Debüüt Aasias võib olla hea märk Detsembris Hiinalt ja Katarilt sugeda saanud vähe kogenud koosseisuga Eesti koondise õigustuseks kõlas väide: niisugused mängud on kasulikud, sest annavad võimaluse proovida uusi mehi – nagu Aasia turneedel vanastigi. Jalka kiikas ajas tagasi, et vaadata, mida näitavad numbrid, mis kunagi ei valeta. Lennart Komp

esti koondis on ligi 19 taasiseseisvumisaasta jooksul Aasia pinnal Aasia riigiga kohtunud 17 korral ja andnud neis mängudes rahvusmeeskonnale 15 pallurit. Viimati Markus Jürgensoni, Marko Meeritsa ja Rauno Alliku. Toetudes puhtalt statistikale, võib nimetatud kolmik tunda end lootusrikkalt, sest praktika on näidanud, et kes juba neile reisidele kaasa võetakse ja mängu pannakse, saab tulevikus sinisärki kanda regulaarselt. Keskmiselt olid need 15 pallurit sei-

suga enne 9. veebruari kohtumist Bulgaariaga pidanud 30,3 koondisemängu. Eraldades neist Jürgensoni, Meeritsa ja Alliku, on see number suisa 37,5. Seni on Aasia uustulnukate kuningas 114 mängu kogunud Kristen Viikmäe, kes debüteeris vaid 17aastasena Liibanoni vastu. Püsivamalt ei suutnud koondisse murda vaid Mati Lember, Enver Jääger ja Eigo Mägi, kes said kolme peale kirja viis kohtumist. Aivar Anniste, Maksim Smirnov, Andrei Stepanov, Aivar Anniste, Andrei Sidorenkov, Alo

Bärengrub ja Tihhon Šišov ei vaja tutvustamist. Debütandist regulaarseks algkoosseisumängijaks saamine ei toimu aga sõrmenipsuga. Seda, et oma aega tuleb oodata, näitab ilmekalt Sander Posti näide. 2004. aastal Tais Kuningate karikaturniiril (KK) keskkaitsjana üles astunud Post pidi järgmist korda, kui teda taas väljakule usaldati, ootama viis ja pool aastat. Sedakorda mõistagi ründaja ja väravaautorina Soome vastu. Aasia ei paista seega pelgalt kohana, kus kodupubliku silme alt varjus olles

Foto: Lembit Peegel

Iial ei tea, millise koodise eest debüüdi teinud pallurist võib kujuneda selle raudvara. 2011 MÄRTS JALKA

aasia võib, robustselt öelduna, mängitada keda iganes, vaid ikka neid pallureid, keda on lootus ka tulevikus kasutada. Peatreeneri kohusetäitjana on A-koondise hõngu saanud maitsta Aivar Lillevere (KK 2000) ja Ivo Lehtmets (KK 2004). Uute koondislaste kullaauk on traditsiooniliselt olnud siiski Balti turniir. Alates 1992. aastast on Eesti rahvusmeeskond lõunanaabritega pidanud 22 kohtumist, kus on debüteerinud kokku 31 jalgpallurit.

Selle 31 seas on ühe-kahe korra mehi, nagu Jaanus Sirel, Atko Väikmeri, Tõnis Kalde ja Aivar Priidel, kuid Balti turniiril on rahvusvahelised tuleristsed saanud ka kandvaks jõuks kujunenud ässad, nagu Andres Oper, Marek Lemsalu, Sergei Terehhov, Ragnar Klavan, Urmas ja Meelis Rooba ning Erko Saviauk. Iselaadse saavutusega sai 1995. aastal hakkama peatreeneri kohusetäitja ülesannetes olnud Aavo Sarap, kelle käsutu-

Eesti koondis Aasias 1992–2010

ses oli väga noor meeskond ja kes saatis Riias Läti vastu väljakule tervenisti kaheksa uut Eesti koondislast. Nende seas Operi. Ootuspäraselt tagasihoidlikult on uusi mängijaid kasutatud MM- ja EM-valikmängudes. Senises 95 kohtumises on tuleristsed saanud vaid 14 mängijat. Iseäranis ettevaatlik on Tarmo Rüütli, kes ei ole värskeid mehi otsustavatesse lahingutesse saatnud kordagi.

Eesti koondise kohtumised 1992–2010: 241 MM-valiksari: 52 EM-valiksari: 46 Balti turniir: 22 Kohtumised Aasias: 17 Muud: 104

Liibanon

26.01.1997 Liibanon– Eesti 2 : 0 Debütant: Kristen Viikmäe 114/15 Peatreener: Teitur Thordarson

Eesti koondislased 1992–2010: 119 Debüüdid MM-valiksari: 6 EM-valiksari: 8 Balti turniir: 31 Mängud Aasias: 16 Muud: 58

Usbekistan

27.11.2007 Usbekistan–Eesti 0 : 0 Peatreener: Viggo Jensen

Katar

22.12.2010 Katar–Eesti 3 : 0 Peatreener: Tarmo Rüütli

Omaan

Saudi Araabia

17.12.2003 Saudi Araabia – Eesti 1 : 1 Peatreener: Arno Pijpers

20.12.2003 Omaan– Eesti 3 : 1 Peatreener: Arno Pijpers

Hiina

16.02.2003 Hiina–Eesti 1 : 0 Peatreener: Arno Pijpers 18.12.2010 Hiina–Eesti 3 : 0 Debütandid: Rauno Alliku 2/0, Markus Jürgenson 2/0, Marko Meerits 1/0 Peatreener: Tarmo Rüütli

Araabia Ühendemiraadid

30.10.1999 Iraak–Eesti 1 : 1 Debütant: Andrei Stepanov 83/1 Peatreener: Teitur Thordarson 01.11.1999 Araabia Ühendemiraadid – Eesti 2 : 2 Debütant: Joel Lindpere 74/5 Peatreener: Teitur Thordarson 03.11.1999 Türkmenistan–Eesti 1 : 1 Peatreener: Teitur Thordarson

Tai

23.02.2000 Eesti–Soome 2 : 4 Peatreener: Aivar Lillevere 26.02.2000 Tai–Eesti 2 : 1 Peatreener: Aivar Lillevere 30.11.2004 Tai–Eesti 0 : 0 (pen. 4 : 3) Debütandid: Tihhon Šišov 26/0, Mati Lember 2/0 Peatreener: Ivo Lehtmets 02.12.2004 Ungari–Eesti 5 : 0 Debütandid: Alo Bärengrub 34/0, Andrei Sidorenkov 20/0, Sander Post 10/1 Peatreener: Ivo Lehtmets

Vietnam

04.01.1995 Vietnam–Eesti 1 : 0 Peatreener: Roman Ubakivi

JALKA MÄRTS 2011

aasia

Meenutused debüütkohtumistest Aasias Eigo Mägi (36) Debüüt 27.11.1997 Filipiinidel Filipiinide (1 : 0) vastu; 16 min Oma ainsa koondisemängu eel olin teinud hea hooaja ja Teitur Thordarsonile silma jäänud. Mäletan, et ma ei osanud kohe alguses sulanduda. Mina olin noor, tei-

Hongkong

10.12.2000 Hongkong–Eesti 1 : 2 Debütant: Enver Jääger 2/0

Filipiinid

27.11.1997 Filipiinid– Eesti 0 : 1 Debütandid: Aivar Anniste 45/3, Maksim Smirnov 39/2, Eigo Mägi 1/0 Peatreener: Teitur Thordarson

sed kogenumad. Vaatasin, mida koondis ja treener teevad ning kuidas keskenduvad. Olin tol ajal ka tegelikult vigastatud, kuid jalg teibiti kinni ja mind saadeti väljakule. 1997 oli minu jaoks hea aasta, kuid järgnenud treeninglaagris Floraga Küprosel tekkisid terviseprobleemid ning langesin ree pealt maha. Rauno Alliku (20) Debüüt 18.12.2010 Hiinas Hiina (0 : 3) vastu; 62 min Oli hea meel, et sain kutse ja A-koondise mängu proovida. Vorm ei olnud paraku kõige parem, kuna tulime puhkuselt. Võrreldes U21 koondisega oli pinge kindlasti suurem, sest esimesel korral tahad ikka võimalikult head muljet jätta. On öeldud küll, et see oli Flora meestele preemiareis, kuid Flora oligi eelmisel aastal hea ja arvan, et kaasa võeti õiged mängijad. Kohalikud tingimused ise jätsid üsnagi idaeuroopaliku mulje, Kataris olid need jällegi suurepärased. Alo Bärengrub (27) Debüüt 02.12.2004 Tais Ungari (0 : 5) vastu; 90 min Olime ebatavalises koosseisus ja meid mängiti korralikult üle. Midagi positiivset ei olnud, aga need mängud ongi mõeldud debüütideks või vähese mänguajaga meestele. Enne reisile asumist võis arvata, et saan esimese mängu kirja. Sõit ise oli kaugele, kliimaga kohanemine raske ning tingimused meie jaoks üsnagi ebasoodsad. Ei mäleta, et hullu jama oleksin korraldanud, aga samuti keskkaitses debüüdi teinud Sander Postiga oli raske teineteisemõistmist leida. Post pärast seda ei olegi enam koondises kaitses olnud. Kristen Viikmäe (33) Debüüt 26.01.1997 Liibanonis Liibanoni (2 : 0) vastu; 22 min Liibanonis ei

olnud väga hea mäng. Andsin ühe tsenderduse, mida Teitur pärast video pealt vaadates kiitis. Olin siis alles 17, just A-klassist tulnud ja väga uhke, et olin pääsenud koondisse ja Florasse. Kuna olime Floraga 3,5 kuud Küprosel laagris ja pidasime palju treeningmänge, siis Liibanoni mängu suhtes mingit erilist emotsiooni ei olnud. Esimest korda oli tõeline koondise tunne, kui kaotasime valikmängus võõrsil Šotimaale. Jalad värisesid ja tundsin, et midagi väga suurt juhtub. Joel Lindpere (29) Debüüt 01.11.1999 Araabia Ühendemiraatides AÜE (1 : 1) vastu; 45 min Emiraatides oli meil kahenädalane treeninglaager ja turniir selle sees. Neid mänge on noortele vaja ja just nii, et nad on laagriga koos. Mitte nii, et lendad 20 tundi, trenn, mäng, lend, trenn, mäng, lend. Nii ei ole õige. Pakun, et minu debüütmängu ajal oli sooja 40–50 kraadi ja juba pingil istumisest oli higi lahti. Endal tuli aga mäng kenasti välja. Hästi on meelde jäänud see, et kuna Iraak osales samal turniiril, oli ühel mängul tribüünil Saddam Husseini vend. Peatreener Ivo Lehtmets (34) Debüüt 30.11.2004 Tais Tai (0 : 0) vastu Tai turniirile sõitsin peatreeneri kohusetäitjana, kuna toonane A-koondise tandem Jelle Goes ja Janno Kivisild ei saanud kumbki minna, ja mina U21 koondise juhendajana olin järgmine valik. Panime koos nimekirja kokku ja plaan oli kõigile kaasa võetuile mänguaega anda. Olin nende jaoks küll noor treener, ent minusse suhtuti hästi. See konkreetne turniir oli n-ö sähvatus ja andis vastutustunde, kuid rohkem õppisin Arno Pijpersi ja Jelle kõrval Floras. 2011 MÄRTS JALKA

mängija luubi all

Albert Taar Tänavu Tallinna Levadias palliva, meie noortekoondise Albert Taari mängijakvaliteeti hindavad noortekoondisi juhendav Frank Bernhardt, Flora peatreener Martin Reim ja endine Viljandi Tuleviku peatreener Marko Lelov. Väljaku nägemine

Õhuvõitlus

Martin Reim: See saigi talle meie juures Floras suurimaks probleemiks. Kõik eeldused on olemas, aga väljaku nägemine ... Ta võttis vastu liialt palju valesid otsuseid. Võis teha üks-kaks-kolm head liigutust ja seejärel võis järgneda pallikaotus ohtlikus tsoonis. See võis olla kinni peas ja harjumatuses mängida kõrgemal tasemel ja kiiremas tempos. Marko Lelov: Minu arvates on see praegu tema trump võrreldes teiste elementidega. Kohavalik on okei, näeb läbisööte. Arenguruumi muidugi on. Frank Bernhardt: Taktikaliselt ei mõista ta kõiki asju ja teeb palju sellist, mida pole vaja tema positsioonil teha.

Marko Lelov: See on nõrk külg, eriti standardolukordades, kui peab kaitses oma mehega lõpuni mängima. Frank Bernhardt: Eestis üks parimaid.

Foto: Lembit Peegel

Tugevus Martin Reim: Füüsiliselt sitke mängija, kes suudab ja oskab võidelda.

Mootor

Liikuvus

Marko Lelov: Aeroobne baas on tal hea. Aga ta töötab ühes rütmis ja peaks tegema rohkem tempomuutusi.

Marko Lelov: Puudu jääb suunamuutustest, ka samm on väike ja tippiv, mis on tema omapära. Palliga on teda hea jälgida, aga kui on pallikaotus ja peab musta tööd tegema, siis sadat välja ei tule.

Sisu Martin Reim: Vahel kaob ta mõne rumala eksimuse järel mängust ära. Samas ei saa teha etteheiteid, et võitlused oleks võitlemata jätnud. Eriti kui tuhin peal on. Marko Lelov: Võrreldes ajaga, kui Sillamäelt Tallinna tuli, on sisu kehvemaks läinud. Võib-olla on see seisak tekkinud seoses küsimusega: mis elust edasi saab?

Kiirus Frank Bernhardt: Palliga on okei, aga ilma pallita peaks olema parem. Marko Lelov: Surtsakat pole, aga kui hoo üles saab, siis suudab seda hoida. Martin Reim: Pikem kiirus on keskpärane, aga keskpoolikus polegi see oluline. Stardi- ja reaktsioonikiirus on olemas.

JALKA MÄRTS 2011 18 JALKA MÄRTS 2011

Jalategevus Frank Bernhardt: Tehniliselt hea, pealelöögid head. Mõnikord triblab kahestkolmest vastasest mööda, aga rahvusvahelistes mängudes võtab tal aega, kuniks löögini jõuab.

cv Albert Taar Sündinud: 15.01.1990 Klubi: Tallinna Levadia Endised klubid: Sillamäe Kalev, Viljandi Tulevik, Tallinna Flora Positsioon: Keskpoolkaitsja Treenerid: Sergei Ivanov, Vadim Dobiža, Vladimir Kazatšonok, Marko Lelov, Martin Reim, Frank Bernhardt, Aleksandr Puštov

treener

Aivar Priidel: poisid peavad kukkuma õppima! Igal meeskonnal on standardolukorrast võimalik väravani jõuda. FC Levadia treeneri Aivar Priideli (33) sõnul peavad mängijad selleks kukkuma hakkama. Mitte seisma nagu tammed. Lennart Komp

ahel korral Eesti koondist esindanud Priidelil (pildil) seisab ees tähtis hooaeg, sest astub oma 1998. aastal sündinud poiste grupiga C-klassi ehk esimest korda suurele väljakule. Endine keskväljamees tahab, et treenitavad mängiks tehnilist jalgpalli lühikese passiga. Ja kukuksid, kui olukord soosib. “Tähtis on meeles pidada, et standardolukorrad on hea viis väravani jõudmiseks. Miks siis mitte neid harjutada!” kuulutab Priidel, tõmbab pilgu raudseks ja surub käe rusikasse. “Meie poisid aga seisavad nagu tammed, kuhugi ei kuku! Et standardeid mängus teenida, peab oskama õigel ajal kukkuda.”

“

Pidin koondises päris palju pinki nühkima, kuid samal ajal kuulsin, mida treener rääkis, panin selle ja taktikakoosolekud kõrva taha ja tunnen nüüd neist mõtetest kasu.

„

Õigel ajal kukkumisega samavõrd tähtsaks peab Priidel distsipliini, pallita liikumist ja äärevahetust. Seni on tema 1998. aastal sündinute gruppi pärjanud edu. Eesti noorte meistrivõistlustel saadi D1-vanuseklassis oma alagrupis esikoht, mille duubeldasid D2-klassis tema 1999. aastal sündinud poisid. Mõlemaga alustas ta Andres Lehe kutsel Kotkas-Juunioris, mis hiljem Levadiaga liitus. Aavo Sarapi Pantritest välja kasvanud Priidel asus treeneriametisse 2004.

aastal põhjusega pakkuda konkurentsi tollastele juhendajatele ning võttis Levadias vedada 1993.–1994. aastal sündinute grupi. Nüüdseks on tal UEFA B-litsents ja treeninggrupp ka FC Piritas. “Tol ajal ei olnud noortetreenereid just kuigi palju ja tahtsin end sellel alal teostada,” meenutab Priidel. “Kui alustasin, panin enda jaoks kohe paika, et kui olen treener, siis täiskoormusega. Ma ei kujuta ette, kuidas ma suudaks hommikul kell seitse tööle minnes ja õhtul seitse trenni andma hakates ennast ja poisse õigesti motiveerida.” Distsipliinilembust õppis Priidel endiselt koondise ja Flora lootsilt Teitur Thordarsonilt, õpetust on ta saanud aga väga erinevate treenerite käe all. Üllataval kombel mitte ainult trennis või väljakul, vaid ka pingil istudes. “Pidin koondises päris palju pinki nühkima, kuid samal ajal kuulsin, Foto: Lembit Peegel

mida treener rääkis, panin selle ja taktikakoosolekud kõrva taha ja tunnen nüüd neist mõtetest kasu,” tunneb ta heameelt. Kui Priidel keskendunult mõtleb, kissitab ta silmi. Tulevikus tahaks Priidel juhendada ka täiskasvanuid ning teha seda ka Meistri- või Esiliigas. Praegu tahab ta oma poistega läbi käia tee läbi noorteklasside, et erineval tasemel mängu tundma õppida. Ja ennast harida. Järgmisel võimalusel kavatseb ta minna UEFA A-litsentsi kursustele. Eriline sära lööb juhendaja silmadesse, kui ta räägib õnnestumistest. Mitte otseselt tulemustest, vaid just õnnestumistest. “Ma ei ole treenerina eriline plaksutaja, kuid kui näen poisse väljakul mängu nautivat ja neil tuleb mängus näiteks mõni liikumine välja, mida oleme trennis harjutanud, ning nad saavad ise ka aru, et see välja tuleb, siis on eriti hea tunne,” plaksutab Priidel oma jutule kaasa.

cv Aivar Priidel Sündinud: 12.05.1977 Tallinnas Klubid mängijana: LSMK/Pantrid, FC Flora, FC Lelle, Viljandi JK Tulevik, Lelle SK, FC Chishinau Agro (MOL), FC Kuressaare, MC Tallinn, SC Real Maardu, Maardu JK, FC Levadia, FC Levadia II, Betoon, SK Augur

Klubid treenerina: FC Levadia, FC Kotkas-Juunior, FC Pirita

2011 MÄRTS JALKA

naised

Londoni Chelsea on püütav unelm Eesti mängija Londoni Chelsea algkoosseisus. Kõlab uskumatult? Jah, kuid just seda oli jaanuari lõpus väravavaht Getter Laar (21), kes osales Chelsea treeningmängus. Ja mängis hästi! Lennart Komp

ahvusnaiskonna peatreener Keith Boanas on juba paar aastat rääkinud, et tema eestlannadest hoolealustel on potentsiaali välisliigades läbi lüüa. Nüüd näikse astutavat esimesed sammud, et keegi teeks ajaloolise käigu ja siirduks tõepoolest tugevasse sarja. Jaanuari lõpus said tippjalgpalli õhkkonda nuusutada naistekoondise puurilukk Laar ja noortekoondislane Saron Läänmäe (14), kes osalesid Chelsea akadeemia ja esindusnaiskonna tree ningutel. Säärase võimaluse tegi teoks Boanas, kelle endine abi Charltoni naiskonna juhendamise aegadest, Matt Beard, praegu Inglise superliigas osalevat Chelseat tüürib. “Teades Saroni potentsiaali ja Getteri oskusi, andsid Chelsea treeningud mulle võimaluse näha, kas olen nende võimeid õigesti hinnanud. Olen küll,” lausus Boanas. “Getter oli kogu aeg mängus sees ning Saron, vaatamata sellele, et ta akadeemia 16–19aastastest tüdrukutest noorem on, sai korralikult hakkama ja tal lubati treenida ka esindusvõistkonnaga.” Jalgpalluriteed 7aastasena isa Enn Läänmäe poiste grupis alustanud Saronit peavad asjatundjad meie naistevuti üheks tulevikutäheks. Laarist aga saab lähiaastail tõenäoliselt A-koondise esinumber väravasuul, mistõttu liisk nende kahe kasuks langeski.

Kõrgliiga oleks jõukohane juba praegu “Küsisin Mattilt eelmisel aastal, kas võin paar tüdrukut Chelsea treeningutele tuua ja ta ei näinud selles probleemi,” ütles Boanas. “On tähtis, et tüdrukud sääraseid kogemusi saavad, kuid rohkemate mängijate viimine ei oleks tulnud kõne alla, sest seganuks nende ettevalmistust.” Ehkki Boanasel ja Beardil oli kokku20

JALKA MÄRTS 2011

lepe, et Laar saab ühe poolaja kindlasti mängida, kukkus välja hoopis nii, et mõlemad Chelsea väravavahid olid parasjagu vigastatud ning eestlanna sai sinisärkide mängus Watfordi vastu kirja 90 minutit. “Võrreldes Eestiga oli mängijate tase ühtlasem, tehnika parem ja tempo kiirem. Samuti suheldakse rohkem, kuid arvan, et meie koondisest keegi hätta ei jääks,” sõnas Laar. “Ka treeningtingimused erinevad oluliselt. Väljakud on väga heas korras ja treeningutel oli abipersonali neli-viis inimest.”

“

Võib juhtuda, et Chelsea peatreener helistab mulle ja leiame võimaluse, et Getter saaks sinna profina mängima minna.

„

Mitu head tõrjet teinud väravavaht pidi avapoolajal ka ühe palli seljatagant välja võtma, kui Inglise koondise ja Chelsea kapten, keskkaitsja Casey Stoney, suunas mänguvahendi peaga tagasi, ent Laarist poolteise meetri jagu mööda. Libeda väljaku tõttu ei õnnestunud eestlannal ründajat pallini jõudmisel edestada. “Pahandada ei saanud ja mäng läks edasi,” rääkis Laar. “Treeningul tuli

meil paremini välja, kuid kuna Watfordi hooaeg algab varem, olid nad paremas vormis, meie aga kiirustasime veidi.” Boanase hinnangul ei jäänud Laar üheski elemendis alla, kuid ei olnud ka silmapaistvalt üle. Teisalt võiks ta tugevaimal või vähemalt tugevuselt teisel tasemel korralikult hakkama saada. Läänmäe peab ka parema tahtmise juures veel paar aastat ootama, sest akadeemia on 16–19aastastele tüdrukutele. Kahe aasta pärast sinna või mõnda teise klubisse minemine sõltub aga eeskätt tahtest ja pere rahalistest võimalustest. Ka Läänmäele jäi silma kiirem mängulugemine, söödumäng ja suhtlemine. Kuid et akadeemiavõistkonnas oli ka vähe kogenuid, hindas tulevikulootus taseme täiesti jõukohaseks. “Vahepeal oli esindusnaiskonna trennis kiirus nii suur, et ei saanud midagi aru,” muigas Läänmäe. “Treenerid aga jäid minuga väga rahule ega uskunud, et nii noor olen.”

Vaja on tahet ja raha Peatreener Boanase sõnul on Eestis praegu 12–20 mängijat, kes võiksid välisklubides või nende akadeemiates hakkama saada. “Kui Saron näiteks 16aastaselt Chelseasse läheks, saaks ta kolm-neli korda nädalas ideaalsetes tingimustes treenida ning nädalas oleks üks mäng akadeemia võistkonna ja teine duubli

Noortetöös ootab tegus aasta Eesti noortekoondis alustab uut aastat taas Venemaal, kus Kubani kevadturniiril ollakse alagrupis vastamisi Venemaa, Põhja-Korea ja Slovakkiaga. Ehkki Põhja-Korea ja Venemaa on naiste jalgpallis tuntud suurused, esitati viimase vastu möödunud aastal soliidne partii ja vähemaga ei kavatseta leppida ka tänavu. Mullu saadi samas neljas koht. Ka Jalkas kajastatud väravavahtide probleemile on juba hakatud leevendust otsima ning alustatud on noorte puurilukkude eritreeningutega, samuti on kavas rohkem noortekoondiste ühistreeninguid.

naised Foto: Lembit Peegel

Eesti koondise peatreener Keith Boanas ei räägi tühja juttu, kui kiidab meie naismängijaid kõrgetasemeliseks. Jaanuaris tõestasid seda Getter Laar ja Saron Läänmäe.

eest,” rääkis Boanas. “Akadeemias saab noormängija hariduse ja tasuta elamise, kuid küsimus on igapäevaelu finantseerimises. Selleks peavad vanemad valmis olema.” Saroni isa, UEFA A-litsentsiga jalgpallitreeneri Enn Läänmäe sõnul oleks rahalised küsimused lahendatavad, kuid selleks peavad tingimused sobima, tütar ise tahtma ja tema hinded korras olema. Ehkki ise vutitreener, ei sunni isa tütart takka, pigem vastupidi. Mullu tuli naiste Esiliigas ja tüdrukute A- ja B-klassis osalenud Saronit tagasi hoida, et ta end üle ei koormaks. “Saroni puhul ei oleks tasemes probleem, kuid jalgpallikarjääri ei pea ilmtingimata taga ajama,” rääkis isa Enn. “Praegu on tema huvi jalgpalli vastu suur ja mänginud on ta alates esimesest klassist,

kuid püsime kahe jalaga maa peal.” Rahalised võimalused on üheks võtmeküsimuseks ka Laari jaoks, sest kuigi tugevuselt teisel või kolmandal astmel võiks ta Boanase hinnangul juba praegu põhikoosseisus mängida, tuleks end ise finantseerida. “Tähtis on, et mängijad näitaksid end, sest tühja koha pealt superliigasse hüppamine on raske,” sõnas inglane. “Küll arvan ma, et kui üks Chelsea väravavahtidest peaks pikemaks ajaks vigastuspausile jääma, võib juhtuda, et peatreener helistab mulle ja leiame võimaluse, et Getter saaks sinna profina mängima minna.” Näiteks on võimalus kanda üle oma ülikooliõpingud. Või taotleda stipendiumi, mida teeb Flora ja koondise ründaja Kat rin Loo Ameerika Ühendriikides, kuhu

ta tõenäoliselt suvel siirdub. Välisülikooli kandideerimiseks peavad peale oskuste ka hinded korras olema. Piiri taha siirdumise julgustamine aga ei tähenda seda, et eesmärk oleks kodune liiga parimatest tütardest lagedaks lüüa, mis viiks automaatselt alla ka siinse sarja taseme. “Tahame näidata, et jalgpallikarjääril võib olla tulevik ja eesmärk ning seda ei pea tegema ainult lõbu pärast,” märkis Boanas. “Läbi selle on võimalik omandada haridus, et ka pärast sportlastee lõppu oleks inimesel kvalifikatsioon, millega elus edasi tegutseda.” Järgmise sarnase võimaluse, harjutada mõne Inglise tippklubiga, saavad Eesti mängijad ilmselt alles järgmisel talvel, ent on lootust, et selleks ajaks on mõni naismängija leidnud tee tugevasse välisliigasse. 2011 MÄRTS JALKA

JALKA MÄRTS 2011

naismängija

Geit Prants naasis koondisse tänu juhusele Kümme aastat tagasi Eesti naismängijate paremikku tõusnud Geit Prants (28) otsustas pärast kooli Saksamaale õnne otsima minna ja ta unustati kodus aastateks. Lennart Komp

esti Meistriliigas 16aastaselt Lelle ridades debüteerinud Geit Prants (pildil) jõudis siin mängida viis aastat, kuni võttis nõuks kolida Saksamaale ja lapsehoidjana ise oma õnne valama hakata. Koondise silmapiirilt kadus ta hetkega ja seda seitsmeks aastaks. Lapsehoidjana töötamine võttis Prantsult sedavõrd palju aega, et õigupoolest jäi jalgpall neljaks-viieks aastaks unarusse, sest töögraafik lubas osaleda vaid ühes-kahes trennis nädalas ja SG Kelkheimi eest tugevuselt kuuenda liiga mängus.

“„

Keith ei pruugigi teada, kuidas ma tegelikult mängida oskan.

“Kohe 18aastaselt ei julgenud välismaale minna, käisin enne Paides kutsekoolis,” rääkis Prants. “Esimesed neliviis aastat Saksamaal ei olnud kerged ja väga palju mängida ei saanud. Tase ei olnud suurem asi, kuid n-ö vana rasva pealt sain hakkama.” Vuti taasleidmine ja koondisse naasmine olid mitme juhuse kokkulangemine. Kuna Prantsul oli kirjas kümme koondisemängu, sobis tema nimi Margus Luige koostatud entsüklopeediasse lisamiseks. Luik saatis kirjavahetuse edasi jalgpalliliitu ja samal ajal, kaks aastat tagasi, asus naiste koondise tüüri juurde Keith Boanas, kes otsis üles kõik aktiivsed koondisetasemel mängijad. Pärast seda on Prantsu kontole lisandunud 16 koondisemängu. “Lapsehoidja olin viis aastat, viimased kolm Saksamaal oldud aastat aga

Foto: Lembit Peegel

Geit Prants Sündinud: 07.02.1982 Kehtnas Klubi: FC Flora, SG Kelkheim, SC Opel Rüsselsheim, Germania Wiesbaden

Treenerid: Priit Adamson, Dietmar Schmitt, Ralf Seebold, Klaus Brand, Mike Machwirth

Koondis: 26/0 Saavutused: Eesti meistrivõistluste pronks FC Floraga (1998–2000), Saksamaa ülikoolide meister 2009 (parim väravakütt), Landesliga meister 2010 (23 väravat)

enam mitte. Need kolm aastat olen ka jalgpalliga tõsisemalt tegelenud,” sõnas Prants. “Enne Luige kirja ei teadnudki keegi, et ma üldse mängin. Tänu sellele saingi uuesti aktiivseks koondislaseks.” Kelkheimist siirdus Prants 2008. aastal seoses kolimisega SC Rüsselsheimi – uus klubi oli uuele kodule sobivalt lähedal. Tugevuselt neljandal-viiendal astmel mänginud Rüsselsheimi vahetas Prants mullu suvel Wiesbadeni Germania vastu, kes kuulub tugevuselt kolmandasse liigasse ehk Regionalligasse. “Mind on ka varem kutsutud kõrgemale, aga Rüsselsheimis läks nii hästi, et ei tahtnud ära tulla,” lausus Prants. “Üks mu ülikoolikaaslane oli vahepeal 2. Bundesligas Frankfurti klubi treener ja kutsus mind sinna. Sealt edasi läks ta 1. Bundesligasse, kuhu ka mind proovima kutsus. Kuid oleksin pidanud taas kolima ja kõik maha jätma. Kuna mängijad

palka ei saa, oli töö tähtsam.” Rahvusnaiskonnas enamasti keskkaitsja ülesandeid täitvas Prantsus pulbitseb ka rünnakutuhin, mida ta saab realiseerida klubi eest mängides. 2000. aastal 13 väravaga Flora parimaks väravakütiks tõusnud Prants koondises aga edurivvi ei kipu. “Eesti eest mängides pean end peatreenerile lühikese aja jooksul tõestama, mistõttu ei tule alati kõik soovipäraselt välja ja Keith ei pruugigi teada, kuidas ma tegelikult mängida oskan,” vaagis Prants. Praegu ainsa naiskoondislasena välismaal mängiv Prants õpib Frankfurti ülikoolis sporditeadust ja plaanib lähitulevikus õpingutega lõpusirgele jõuda. Seejuures ei näe ta põhjust, miks peaks Eestisse naasma. Elu on Saksamaal sisse seatud ja siin peale koondise midagi kutsumas ei ole. 2011 MÄRTS JALKA

peegli peegeldused

Uus aasta tulekul. Kõik kordub taas Märtsis algavad Eesti meistrivõistlused. Kõik nagu muiste – peab trotsima lund ja külmakraade. Aga nagu Eesti–Serbia mängu kokku võttes tõdesime, võib just pikk hooaeg olla meie jalgpallimargi tõusu üks põhjusi. Seega pole virisemiseks põhjust. Head uut aastat kõigile jalgpalliusku inimestele!

lembit peegel

Hooaeg algab tänavugi valgel lumel ...

Kõige kõvemat andmist on oodata traditsiooniliselt Flora–Levadia kohtumistest ... JALKA MÄRTS 20112011 24 JALKA MÄRTS

... ja eesmärgiks on võita just see trofee.

... ja seda igas vanuseklassis.

peegli peegeldused

Floralane Siim Luts on vastakuti Kalju puurivahi Daniil Savitskiga. Tuleviku mängija Mikk Sillaste naerusuine kohtumine palliga. Floralane Siim Luts näib head meelt tundvat, et ei pea oma pead mängu panema.

Veel üks Raul Puri poegadest on vutivõistlustel sage külaline.

Kalju puurilukk Kert Kütt tõrjub palli meeskonnakaaslase Ken Kallaste ja levadialase Taijo Teniste eest.

Niimoodi eelmine hooaeg lõppes – Flora triumfiga.

Jaan Roos Flora–Paide mängu vilistamas. 2011 MÄRTS JALKA JALKA

Foto: Lembit Peegel

Alati abivalmis, positiivne ja naeratav Janno Kivisild.

JALKA MĂ&#x201E;RTS 2011

usutlus

Janno Kivisild: tahan uuesti peatreeneriks

Eesti koondise ja FC Flora abitreener Janno Kivisild usub, et tema aeg uuesti peatreeneri ametit proovida on ees. Selleks peab koguma kogemusi ja senisele 33 eluaastale peab lisanduma vanust. Aga teise treeneri amet talle meeldib, sest nii saab olla ta meeskonnale kasulik. Indrek Schwede Kas sinu natuuriga sobibki rohkem see, et oled abitreener, n-ö number kaks? Olen treener olnud 15 aastat ja sellest ainult kaks aastat peatreenerina Meistriliigas: Valgas ja Floras. Selle põhjal võib muidugi öelda, et minu natuuriga sobib abitreeneri amet. Tunnen, et suudan tänasel päeval sel positsioonil anda meeskonnale kvalitatiivset abi. Aga et panna lõplikult paika: ma olen abitreener ... Kindlasti soovin end uuesti proovile panna. Olen 33aastane. Selles vanuses mängivad paljud alles ise jalgpalli. Mul oli peatreeneri ametis kordaminekuid ja altminekuid. Selle põhjal ei saa teha järeldust, et ma ei sobi peatreeneriks. Kui ma Floraga Meistriliigas 4. koha sain (2005. aastal – toim.), siis arutasime asja Aivariga (Pohlak) ja sain selgeks, et pean juurde saama kogemusi ja vanust ning siis võin uuesti proovida. See hetk pole praeguseks käes, aga küll ta lähiaastatel tuleb. Kas selles osas andis enesekindlust ka Martin Reimi edukas debüüt? Martinil on meeletult hea kogemus mängijana ja autoriteet mängijate hulgas. Tal polnud raske end kehtestada. Aga meie trio – Martin, mina ja väravavahtide treener Ain Tammus – koostöö sujub. Oleme rollid ära jaotanud. Tunnen, et olen selles meeskonnas vajalik. Mulle mu roll meeldib. Mis roll see on? Martinil on suur teadmistepagas otse väljakult pluss autoriteet. Minul on olnud õnn 15 aastat koos töötada tugevate treeneritega ja olen saanud korraliku pagasi teoreetilisi teadmisi. Saan Martinile nõu anda, kuidas hooaja ettevalmistusel eri etappe üles ehitada, kuidas varem analoogses olukorras on lahendusi leitud. Saame ühendada oma teadmised ja temapoolsed kogemused. Kui koondises asjad kiiva kiskusid, mainis Aivar Pohlak, et võib-olla on allakäigu põhjuseks hoopis sinu eemalolek. Kas selline hinnang kõditas kõrva? Meeldiv ta oli, aga teisel treeneril on siiski oma kindel roll. Ta on abimees, kelle tähelepanekud ja nõu annavad peatreenerile juurde valikuvõimalusi lõpliku otsuse tegemisel. Ja selle otsuse teeb ikkagi peatreener. Ma ei leia, et abitreeneri lahkumisest sõltub nii palju. Kasahstanis töötades nägin ka

meie koondise mänge ja see oli periood, mil üritati rohkem palli vallata. Kuna see oli algus, tuli oma vead ära teha. Tuli tagasilööke tulemuste ja rumalate eksimuste näol, aga ei saa öelda, et oleks kehvalt mängitud. Abitreeneril, kes oma tööga hästi hakkama saab, on ju pealtnäha lihtne elu: tema oma pead pakule ei pane, tema fännide ja avalikkuse ees ei vastuta. Sõltub, kui südamega sa asja juures oled. Minul küll nii ei ole, et kui meeskond kaotab, siis teen näo, et mina tegin oma asja hästi ja ma ei tea, milles asi on. Kõik taustajõud elavad kaotust samamoodi üle kui peatreener. Tema õnnetus on see, et ta peab aru andma. Tema on see, kelle turja karatakse. Enda kogemustest võin öelda, et Flora peatreenerina võitsime eurosarjas võõrsil Esbjergi 2 : 1, aga kodus kaotasime 0 : 6. Mul oli toona sama kehv tunne kui koondise abitreenerina Tarmo (Rüütli) kõrval Bosnias, kus kaotasime 0 : 7. Kas jalgpallimeeskonnas peavad treenerid ka vahel head ja halba politseinikku mängima: üks treenereist on kuri ja nõuab, teine hea ja mõistev? Tihti on nii, et abitreener suhtleb mängijatega rohkem ja teab ka nende argimuredest rohkem, sest peatreenerit ei taheta liigselt koormata. Abitreener võtab selle poole enda kanda. Aga mul pole kogemust, kus üks treenereist oleks selline aktiivne halb ja teine tasakaalustav pool. Ega sina vist kurja sõna mängijatele ütle? Seda pead mängijatelt küsima, kas nende jaoks on midagi kõlanud halvasti öelduna. Rahvuskoondises oled sa teinud Arno Pijpersi, Jelle Goesi, Viggo Jenseni ja Tarmo Rüütliga kaasa viimase kümne aasta olulisemad arengud. Kui palju on praeguses koondises sinu käekirja? Mina olen inimene, kes annab edasi, mis on olnud ja mida uus teener saab üle võtta. Alustasin Teituriga (Thordarson), järgnes Rüütli, aga Teitur ja Tarmo olid nagunii koostööd teinud. Kui tuli Arno, siis tuli momente, mida Arno võttis arvesse ja jättis alles. Kuna Jelle oli lähedane Arnoga, siis jätkus sama töö. Viggo võttis töö Jellelt üle ja teda huvitas, kuidas on harjutud tööd tegema. Üks osa sellest, mida koon2011 MÄRTS JALKA

usutlus dis on üles ehitanud ja milliseid rutiine säilitanud, on ehk tõesti tänu minu järjepidevusele. Minu roll on paika loksunud ja aja jooksul ka pisut muutunud: Arno ajal tegi videoanalüüsi Jelle, milleks mul polnud toona vajalikke teadmisigi. Nüüd on see minu teha. Skeemid ja süsteemid on sinu leib. Kas sinu puhul on tegemist Eesti kõige teadlikuma taktikuga? Sellist asja ma ei taha öelda, seda mina ei tea. Sain Arnolt väga suure kooli. Tema õpetas mind mänge nägema ja analüüsima moel, nagu ma seda praegu teen. Milliseid momente mängus jälgida, mis võib tuua murrangu? Arnoga töötades oli minu ülesanne esimesed 15 minutit keskenduda vastasele, sõltumata sellest kui tuttav ta meile juba oli. Alati oli vaja värsket analüüsi konkreetsest mängust.

Foto: erakogu

Kaks põlvkonda treenereid, kel kõigil on midagi ette näidata 2010. aastast: (vasakult) Martin Reim tüüris Flora Eesti meistriks, Olev Reim sai Coca-Cola noortejalgpalli pikaajalise edendamise preemia, Tiit Kivisild oli Eesti naiste meistri Pärnu JK abitreener ja Janno Kivisild Flora abitreener.

Mis momente jälgid, milles seisneb murranguvõimalus? Küsimus on mängijate asetuses väljakul. Vahel tegutseb vastane vabalt positsioonil, kus tal pole õieti ühtki meiepoolset takistajat. Siis peab mõtlema, kas anda see ülesanne mõnele mängijale või vahetada formatsiooni. Sama toimub vastupidi: oma mees ei pruugi ära kasutada vabasid koridore. Jälle mõttekoht: kas aktiveerida teda neid kasutama, vahetada välja tema või vahetada lihtsalt asetust väljakul. Kas Kasahstanis oldud aeg oli sulle suurimaks ülikooliks? Kui võrdlen Arno aega Eestis ja Kasahstani, siis seal õppisin rohkem, sest mu roll oli suurem ja sain rohkem kogemusi. Sellest on palju kasu olnud Martiniga töötades. Sain teada, kuidas treeningprotsessi reaalselt üles ehitada, treeningutel erinevaid mängulisi probleeme lahendada ja millele harjutuste ajal keskenduda.

Mis valemiga Flora eelmisel aastal meistriks tuli? Olime füüsiliselt korralikult ette valmistunud ja teadsime, et ükskõik kui raske meil ka pole, vastasel on veel raskem. Olime veendunud, et tuleme rasketest olukordadest võitjana välja ja keerasimegi mängu lõpud enda kasuks. Hooaja esimesel poolel meil väravakütte polnud ning kaitsjad ja poolkaitsjad päästsid olukorra mitmel korral. Kui tulid Sander Post ja Henri Anier, säilis ka teiste realiseerimisvõime. Kui ründajad võeti kinni, lõid väravaid teised. Põhimõtteliselt: kas eestlased võiksid ka ühel päeval hakata viljelema samasugust ilusat söödumängu nagu meie 28

JALKA MÄRTS 2011

kahvanägudest ülemerenaabrid taanlased? Või jääme aegade lõpuni pikka palli taguma? Kindlasti ei jää pikka taguma. Me liigume selles suunas, et ise rohkem domineerida ja olla loovam. Me ei taha mängida mängu, kus pealtvaataja tuleb statkale ja ütleb, et selge – Eesti koondis taob pikka palli ette. Peame arenema samm-sammult ja kooliraha makstes. Liechtensteini mängus üritasime domineerida, aga jäime 0 : 1 kaotusseisu, sest meil kannatas tasakaal palliga ja pallita mängul. Tegime palli kaotades valesid asju. Peame noortejalgpallis jõudma sinnamaale, et Meistriliiga mängijatel oleks tehnika paigas ja sinna saaks muid nüansse lisada. Praegu peame tegelema probleemidega sellisel tasemel, mis peaksid olema varem ära lahendatud: pallikontroll, söödukiirus ja -täpsus.

“„

Minul küll nii ei ole, et kui meeskond kaotab, siis teen näo, et mina tegin oma asja hästi ja ma ei tea, milles asi on. Viimasel noortetreenerite konverentsil rõhutati, et meie jalgpalli nõrkuseks pole mitte tehniline, vaid kehaline ettevalmistus. Mis on meie koondise nõrkuseks? Üks meie nõrkus on kasin valik. Selle näiteks on viimane Aasia turnee. Kuna läksime ilma põhikoosseisuta, siis järgmisel valikul oli väga raske konkureerida maailma keskpäraste koondistega.

usutlus Aga üldiselt – kas meie mängijate füüsiline pool on nõrk? Olen sellega päri. Suur vahe on Meistriliiga meeskondade tuumiku ja sinna jõudvate noorte vahel. See vahe ei tohiks olla nii suur. Loogika ütleb, et joosta ja jõudu teha saab ka talvel. See, mida treener saab ära teha, on üks osa mängijaks kujunemisest. Teine osa on see, mida mängija ise teeb. Esiteks, tal peab olema tahtmine enda kallal vaeva näha, ja teiseks peab ta tegema õigesti õiged asju.

ründajad, kes suudavad ära lüüa ning toetada pallita olevaid kaaslasi. Kui jääme kaotusseisu, aga teeme kohusetundlikult edasi asju, milles oleme kokku leppinud, siis suudame neid mänge enda kasuks pöörata. On neid, kelle jaoks võit suurte üle tähendab mõne suure neliku (Inglismaa, Hispaania, Saksamaa, Itaalia) hulka kuuluva Euroopa riigi alistamist. Serbia võitmisega astusime sellelegi sihile lähemale. Foto: Lembit Peegel

Poolteist tundi saali- ja väljakuaega ei tee kellestki meistrit? Nagu Mart Poom räägib: Inglismaa akadeemias treenib sealne noor rohkem kui meie omad. Eriti drastiline on vahe vanuses 16–19 eluaastat, mil Inglismaal eakaaslased treenivad pea kaks korda rohkem erinevate spetsialistide käe all, alustades füsioterapeutidest kuni üldkehalise ettevalmistuse ja tehnikatreeneriteni välja. Kas sul on pakkuda mõnd tagantjärele tarkust meie võidumängu kohta Serbia üle? Me läheme kõiki mänge võitma ning valime selleks sobiva strateegia ja mänguplaani. Parimate mängijate kohalolekul on võit vägagi võimalik. Meil on korralik valik väravavahte, kindel kaitseliin, mobiilne ja Vassiljevi näol loov keskväli ning

Eelmisel aastal teenis Janno Kivisild Eesti meistritiitli Flora abitreenerina.

2011 MÄRTS JALKA

eesti–bulgaaria

Koondise kokkupuude kihlveomänguga Eesti–Bulgaaria maavõistlus Türgi kuurortlinna Antalya lähedal paiknevas Kundu külas kujunes kokkupõrkeks kihlveopettusega. Eesti Jalgpalli Liit ja UEFA olid juhtunuks siiski valmis ja õnneks pole põhjust mängijatele varju heita. Indrek Schwede

ärast seda, kui Eesti koondis oli nelja penaltiga mängus viigistanud 2 : 2 Bulgaariaga, selgus avalikkuse jaoks ebameeldiv tõsiasi, et Ungari kohtunikebrigaad oli seotud kihlveopettusega. Nimelt pidid nad kindlustama, et mängus löödaks vähemalt kolm väravat ning 11 meetri karistuslöökide määramisega see ka tagati. Eesti mäng oli üks lüli neljaosalises ketis. Pettusega oli seotud ka kolm tundi varem samal staadionil toimunud Läti–Boliivia mäng, kus määrati kolm penaltit, kusjuures Maris Verpakovskise ebaõnnestunud ürituse järel andis kohtunik uue võimaluse. Samasse “sarja” on arvatud märtsi lõppu planeeritud Soome–Boliivia ja Bulgaaria–Boliivia mäng.

Kõiki nelja mängu ühendab leping firmaga Footy Media International, mis pole varem mängude korraldamisega tegelenud. Selleks palkas firma FIFA ja UEFA litsentsiga venelasest mängudekorraldaja Vjatšeslav Protšenko. Korraldajafirma polnud huvitatud teleülekannetest, millest olid näiteks huvitatud bulgaarlased. See oli hämmastav seetõttu, et kõigi mängude korraldamine tähendas majanduslikult selget kahjumit, sest nii Soome, Läti kui ka Eesti vutiliitudele maksti lepingujärgset tasu. Tasu sai ka Protšenko, kes oli samuti süütu ohver. Boliivlaste kulud pidi nende endi sõnul katma üks Singapuri ettevõte. Kust pidi tulema mängu korraldajate tulu? Miks nad olid valmis organiseerima rahvusvahelisi

mänge, mille puhul tuli kanda rahalist kahju? Kahtlusi kinnitas tõik, et Eesti Jalgpalli Liit sai lubatud lepingutasu kahes osas kahelt eraisikult, ja lätlased tundmatult ettevõttelt, aga mitte firmalt, kellega oli sõlmitud leping. Suur saladuseloor ümbritses ka kohtunikke. Ametlikult anti üles Krisztian Selmeczi, ent Ungari ajakirjanikud tuvastasid, et tegelikult vilistas kohtumist ikkagi Kolos Lengyel. Seda kinnitab ka detsembris peetud Argentina–Boliivia U20 koondiste mäng, mille lõpuhetki on võimalik näha YouTube’is – ja seal tegutseb Kolos Lengyeli nime all just sama nägu, kes vilistas Kundus Eesti– Bulgaaria kohtumist. Tolles lõunaameeriklaste omavahelises kohtumises lisas

Foto: Lembit Peegel

Eesti vutisõber loodab, et ei peaks kunagi kahtlustama omi ega võõraid koondislasi kokkuleppemängudes. Seni pole nad selleks alust andnud.

JALKA MÄRTS 2011

eesti–bulgaaria Ungari kohtunik 14 minutit üleaega ning andis 101. minutil olematu penalti, kostitades “süüdlast” punase kaardiga.

Vilet puhus valekohtunik Allakirjutanul oli Kundus kontakt valeSelmecziga ehk Lengyeliga, kui üritasin heausklikuna teada saada kohtuniku nime, mis mänguprotokollis puudus. Peakohtunik oli küsimisest silmanähtavalt häiritud ja saatis mu kahel korral neljanda kohtuniku käest tema enese nime küsima! Kuna tahtsin statistika jaoks teada saada täpset nimekuju, laiutas neljas kohtunik abitult käsi: “Mina seda Ungari nime sulle kirjutada ei oska!” Lõpuks leidsin mängu korraldaja Vjatšeslav Protšenko, kelle paberil oli peakohtunikuks märgitud Selmeczi ja kõigi kolme ungarlase nime taha oli märgitud FIFA. Tegelikult polnud ükski neist FIFA kohtunik. Tagantjärele on muidugi lihtne mõista, miks ei tahtnud Lengyel “oma” nime öelda ja veel vähem mulle kirjutada, mida temalt palusin. Mustvalgel kirjutatud valest nimest jäänuks maha väga konkreetne jälg. Nagu selgus, tehti nii Läti–Boliivia kui ka Eesti–Bulgaaria mängus ebatavaliselt palju panuseid sellele, et kummaski mängus lüüakse vähemalt kolm väravat, mis ka juhtus. Nägin mõlemat mängu ja loomulikult on tribüünilt väga raske hinnata, mis karistusalas täpselt juhtus (sageli ei aita isikliku arvamuse tekkimisele kaasa isegi eri vaatenurkadest näidatud videokordused), aga seda võib küll öelda, et kõik seitse (!) penaltit tundusid kergekäeliselt antuina. Muidugi oli tegemist sõpruskohtumistega, kus on vähem kaalul ja ka vilemehed võivad kergemalt vigasid vilistada ning penalteid määrata. Aga konteksti arvestades tuleb möönda, et pealtnäha ja eemalt vaadates oli tegemist lihtsalt vilistatud vigadega, ja nagu selgus, oli mängu korraldanud firma seotud inimestega, kes tegelevadki kihlveo pettustega. Antud juhul tekkisid

Iga häire ei tähenda pettust UEFA üleeuroopaline süsteem hoiab silma peal mängudele panustamisel ja annab kahtluse korral häire. Iga häire ei tähenda, et tegemist oleks mängu manipuleerimisega. Kui näiteks kihlveokontor ei tea, et ühes meeskonnas on mitu olulist põhimängijat vigastatud või asjaolu, et väravasuule peab olude sunnil minema väljakumängija, annab see terastele ennustajatele võimaluse. Kuna kihlveokontor jätab mängu koefitsendi korrigeerimata, teevad ennustajad ebaloomulikult palju panuseid nõrgestatud koosseisuga mängiva meeskonna kaotuse peale. Sellisel juhul pole tegemist kuriteoga. Avalikkuse ette toob UEFA sellised mängud, mille tausta on kontrollitud ja mille puhul on tegemist kuritegeliku manipuleerimisega. UEFA ootab kihlveopettuste korral vihjeid internetiaadressil https://uefa. integrityline.org ja telefonil +8000001002.

kahtlused Eesti Jalgpalli Liidu presidendi Aivar Pohlaku peas ja ta oli juba enne mängu tihedas kontaktis nii UEFA kui ka FIFAga. Pohlaku kinnitusel said asjaomased konkreetsel juhtumil palju vajalikku informatsiooni kihlveopettuste kohta. Muuhulgas oli õhus ka variant, et nimetatud kohtuniketsirkus toimunuks Eesti– Läti mängul. Nimelt siis, kui polnud veel kindlat kokkulepet Läti–Boliivia ja Eesti–Bulgaaria mänguks, võinuks kokkulepe sündida Eesti–Läti maavõistluseks. Kindlasti vajab eraldi märkimist, et kummagi meeskonna mängijaid pole põhjust süüdistada. Vajaliku tulemuse pidid seekord kindlustama kohtunikud, millega nad ka hakkama said. Ebameeldiv on toimunu aga sellegi pärast, et tahes-tahtmata hakkab selliste juhtumite kordumisel murenema publiku usaldus just mängijate suhtes. Olgu põhjust või mitte, aga kui sohk edaspidigi Eesti koondise mänge puudutab, külastab spordisõpra ka mõte sellest, kas mitte meie omad mängijad otsustavatel hetkedel kahtlaselt ei libastu. Kui kahtluseuss põue poeb ja seal endale pesa urgitseb, pole tema vaigistamine enam lihtne.

See ahvatlev kihlveoturg Eesti Jalgpalli Liidu avalike suhete juht Mihkel Uiboleht tõdeb, et võitlust kihlveopettuse vastu on raske pidada ja toob Eesti–Bulgaaria mängu põhjal näite: “Kohtusid Eesti ja Bulgaaria, mäng toimus Türgis, kohtunikud olid Ungarist, korraldajad asusid Aasias ja mängule panustati rahvusvahelistes kihlveokontorites. Millise riigi võimud peaksid sellega tegelema? Keegi peab võtma initsiatiivi. Selle jaoks teevad praegu FIFA, UEFA, Rahvusvaheline Olüm-

piakomitee, erinevad spordialaliidud ja valitsused koostööd.” Samas on tegemist äärmiselt ahvatleva “äriga”. Eelmise aasta jalgpalli MM-finaalturniiri 64 mängule panustati 20 miljardit eurot. Aasia legaalsel kihlveoturul panustatakse 250 miljardi dollari eest aastas. Euroopas on viimase poolteise aasta jooksul kihlveopettusi tuvastatud 25 riigis. Nende numbrite taustal on ehk isegi lohutav teada, et 33 000 eurokarika ja UEFA liikmesriikide kahes kõrgemas liigas peetud mängu kohta aastas lasub kihlveokahtlus kõigest 300, mis moodustab vaid ühe protsendi. Aga teistpidi võttes toimub selliseid mänge peaaegu kord päevas. “Aastas jälgitakse 29 000 Euroopa eri riikide liigade mänge ja 1800 UEFA egiidi all toimuvat mängu,” loetleb Uiboleht. “UEFA andmebaasis on arvel 50 000 isikuprofiili: kohtunikud, mängijad, treenerid ja ametnikud. Nende seas on ka meie Meistri- ja Esiliiga mängijad.” Teisalt teeb kihlveopettustega tegelemise üleilmselt raskeks asjaolu, et sageli ei pea politsei seda võrdväärseks traditsioonilise kuritegevusega, kuna väliselt keegi justkui ei kannata. “Kohtusse jõudnud pettusjuhtumid näitavad, et neil on otsene seos rahapesuga ja seetõttu on ka politsei rahvusvaheliselt aktiviseerunud,” selgitab Uiboleht. “Oluline on mõista, et kihlveopettused pole reeglina põlve otsas korraldatud. Tegu on organiseeritud kuritegevusega. Jalgpallis kaasa löövad inimesed peavad mõistma, et see pole naljaasi ja enda sidumine petturitega lõpeb paratamatult vahelejäämisega.” 2011 MÄRTS JALKA

JALKA MÄRTS 2011

2011 MÄRTS JALKA

Foto:Tony Gentile/Reuters/Scanpix

JALKA MÄRTS 2011

Palermo

Argentina

Javier Matías Pastore

2011 MÄRTS JALKA

Foto: Neal Simpson/Scanpix

JALKA MĂ&#x201E;RTS 2011

Valencia

Hispaania

Juan Manuel Mata

jalka tuleb külla

Ganvix taastab Türi jalgpalli hiilgust Türi jalgpallientusiastid pingutavad kõvasti, et teha tagasi ligi 30aastase vutiletargiaga teistele aladele ära antud positsioonid. Ilusa mängu eest seisab kevadpealinnas hea Türi Ganvix. Lennart Komp

Foto: Lembit Peegel

Türi Ganvixi noortemeeskond täies hiilguses. Vasakult: Kermo Pihelgas, Joosep Luts, Jaagup Luts, Karl Erik Ott, Henry Eichenbaum, Vitali Ganzen, Aldo Lengert, Kristjan Puusepp, Martin Laiv, Asko Krais, Indrek Huopolainen, Robin Tarius.

abariigi aastapäeva eelne külmalaine on veebruari kolmanda neljapäeva pärastlõuna õhu kõrvetavalt krõbedaks kahandanud ja okste vahelt loojangusse triiviv päike vaataks justkui pilkavalt: kannatage-kannatage, küll see kevad ka ükskord tuleb. Umbes 6300 elanikuga Türi linnas ei ole 17kraadise pakasega tänavail just kuigi palju jalutajaid ning needki vähesed liiguvad korstnasuitsu ja karguse loodud krudisevas udus. Kui aga sõita mööda Türi kaunistavast vanast auruvedurist, seejärel edasi mööda Viljandi maanteed ja üle Prandi jõe, jõuab mõne minutiga Säreveresse, mille kaarekujulise spordihalli ukse ees ootab trobikond kügelevaid poisse. Uks on jälle kinni. “Kas igal neljapäeval on nii, et uks on kinni,” uurib autost pallikotte haarav Ganvixi juht Vitali Gansen, kes täna ise trenni juhendab. “Jaa!” “Ma kohe helistan.” Ja õige varsti astub ligi valvuritädi, kes noored vutimehed saali päästab. Silma järgi on Särevere spordihall näinud

häid ja paremaid aegu. Talvisel ajal on see nädalas kahel korral treeningpaigaks Ganvixi 1999.–2000. aastal sündinud poistele, sest Türi majandusgümnaasiumi nooblima võimla graafik on triiki täis ja sinna pääsevad jalgpallurid vaid laupäeva hommikuti.

Alasid on palju, aga poisse vähe “Ootan juba kannatamatult Türi uut spordihalli, mille detailplaneering on tehtud, kuid taotleme alles eurorahasid ja ideaalis peaks ehitus 2013. aastal pihta hakkama,” kraamib Gansen esimeste saalijõudnute hõigete saatel palle välja. Praegune olukord teda ei rahulda, seda märgib ta korduvalt. Üksteist trennipoissi on korra ja kohuse päraselt ühtses sini-must-sinises vormis. Puudujaid on täna vaid paar. Harjutuskord algab samuti sinisesse dressi rüütatud Ganseni vilega kell 16.01. Kohalolekukontroll, kaptenid valivad võistkonnad ja soojendusmäng: söödud käega ja pall tuleb väravasse saada peaga. Ülekaal on vestitutel. Veri lööb käima ja talv on juba unustatud.

Ehkki jalgpalli jaoks on Särevere spordihall silmapaistvalt kitsas (Gansen mõõdab laiuseks 15 sammu), on ta samavõrd markantselt pikk. Nii pikk, et üksteise otsa mahub nii korv- kui ka võrkpalliplats. Sadistlik treener võiks siin jalgadele õige magusat joonejooksu teha lasta. Gansen ei lase. “Hästi, hästi tehtud!” jagab treener õnnestunud soorituse eest hoopis kiidusõnu. Tihtipeale aga takerdub käesöödu-pealöögi-mäng värava ette, kus mänguvahend lendab küll kellegi käest õhku, ent maandub hoopis vastase käte vahel. Spordihalli kitsas akenderiba on madalal. Teispool seina ilmselt rinnuni. Sellest trellitatud akendereast immitseb kumedat valgust. Kuu aega tagasi olnuks sel ajal juba kottpime. Kevad tikub kevadpealinnale suisa vägisi ligi, ehkki kraadiklaas teist meelt on. “Praegu ongi meil ainult üks noortegrupp, aga tahaks avada ka 2001.–2004. aasta poiste grupi, et sealt mõnd andemakat ehk praegusse võistkonda lülitada, kui nad suurele väljakule lähevad,” 2011 MÄRTS JALKA

jalka tuleb külla vaeb Gansen. “Aga alasid on palju ja poisse vähe, neid jalgpalli juurde saada on raske.” Pärast 1960ndate hiilgeaegu, kui Türi Jõud kahel korral Eesti NSV I liigasse jõudis, kadus Jõud 1971. aastal Eesti vutimaastikult sootuks. Põhjuseks majandusraskused, mille tagajärjel likvideeriti spordikoolidest jalgpalliosakonnad ja palgalised treenerikohad. Pärast seda ja enne JK Ganvixi loomist 2004. aastal elas Türi jalgpall varjusurmas. Rambivalgusse tõusid kergejõustik, võrk- ja korvpall, motosport, tennis, ujumine jne. Vallas on elanikke kokku pisut üle 11 000, ent elanikearvult pisut Suured poisid väikse kannul. Joosep Luts (sinises) kaitseb palli Kristjan väiksemas Paide linnas õitseb jalg- Puusepa (vasakul) ja Robin Tariuse eest. pall Ganseni arvates just seetõttu, et seal on aladevalik väiksem. ole ka. Gansen on mõelnud viia jalgpalKell on 16.19. Joogipaus, venitused. litrennid ka lasteaedadesse, ent seni pole Teisel platsil loobivad vanemad poisid ideed ellu viinud. Võib-olla peaks. korvpalli. Nemad on jopedes ja välisjalatsites. Järgmine harjutus on pallihoid- Tähtis terve Järvamaa jalgpall mine. “Külapoistel on väga raske trennides Selleks et vutihuvilisi trenni kutsuda, käia ja peale teiste alade on mõned poion Gansen koolidesse üles seadnud pla- sid valinud ka muusikakooli või muud harrastused,” peegeldub Ganseni suurkateid, jaganud flaiereid, kuid poisid on visad lisanduma. 1.–3. klassis, mille seast tes vutiarmastust täis silmades pisuke nõutus. Särevere spordihalli tagumisel Ganvix oma järgmise grupi kavatseb seinal on kirjas “Sõprus võidab”. komplekteerida, käib Türi majandusEsimesed noortegrupid avas Ganvix gümnaasiumi ja Türi gümnaasiumi peale 2008. aastal, kui tuleviku kasvatamise ohkokku klubijuhi arvutuste järgi umbes jad haaras 71 korda A-koondises mängi50–60 poissi. Valla peale kokku saaks nud Viktor Alonen. Parimatel puhkudel neid kuni 100. Valikut justkui on ja ei Foto: Lembit Peegel

Mängusõpradest 3-4 aastat vanema Asko Kraisi (paremal) takistamine on noorematele kolleegidele paras katsumus. Pildil üritab seda Martin Laid, sündmusi inspekteerib Kermo Pihelgas.

JALKA MÄRTS 2011

andis end kahe grupi peale näole ligi 50 poissi, aga et eksinternatsionaal pidas paremaks valida teenistuse Soomes, jäi järelkasv hetkeks soiku, mis ka noorte huviliste entusiasmi jahutas. Praegu treenib noori Kristo Kiik, kes on muide edukas raskekaalu maadleja. 16.39 käsutab Gansen poisid kaks-ühele-rünnakuid harjutama. Väikest kasvu kaitsjal Martinil on vastaste tõrjumisel raskusi, mistõttu väravavaht Indrek ühtelugu palli enda selja tagant välja peab võtma. Indrek turtsub. Kui kaitsjaametisse astub Asko, muutub ründajate põli hetkega võimatuna näivaks, kuna Indrek puhata saab. Ründajad jõuavad löögile harva. Asko on ka oma trennikaaslastest vanem, 1996. aastal sündinud. Tema alustas Aloneni grupis ning hakkab eriloaga esindama II liigas Türi Ganvixi esindusmeeskonda. Põhiliselt treenib Asko omaealistega Paides Veiko Kurimi grupis. “Minu jaoks ei ole nii, et ainult Türi on oluline, vaid tahan, et terve Järvamaa jalgpall areneks,” räägib Gansen. “Kui meie poiss on piisavalt tasemel ja näiteks Paide Linnameeskond on temast huvitatud, siis loomulikult ei pane me kätt ette. Oleme oma poisse ka Paide noortevõistkondadesse andnud.” Mullu läks aga Türi 1999.–2000. aastal sündinud poistel hästi. Eesti

Foto: Lembit Peegel

Kõik on võimalik! Aldo Lengert (vestis) röövib Askolt kohe palli. Joosep Luts on võimetu kaaslast abistama.

jalka tuleb külla Foto: Lembit Peegel

Väravavaht peab jälgima ja...

Foto: Lembit Peegel

... hüppama! See löök on puurilukk Indrek Huopolainenile kerge saak.

Foto: Lembit Peegel

Kujundtriblamine a la Türi. Aldo Leinberg (vasakul), Kermo Pihelgas ja Asko Krais valdavad meistriklassi.

meistrivõistluste D2 liiga oma alagrupis tuldi võitjaks. Ka uuel hooajal saab D1-klassis mängida veel poolel väljakul, ent 2012. aastal peab leidma lisajõude või mõtlema ühinemisele, sest siis tuleb kolida suurele väljakule. 16.49 algavad erinevad löögiharjutused. “Nad peavad nõrgema jalaga lööma, sest ma näen nii palju võistkondi, kus poisid on ainult ühejalgsed,” teab Gansen, kelle vanaisa nimest Hansen venestamise käigus Ganzen ja taasiseseisvumise järel Gansen sai. Tasuta sai vahetada ju ainult ühe tähe! Nõjatudes punasele kapile, mis peidab roostekarva traatvõre taga 2010. aasta veebruaris taatlusele minema pidanud vahtkustutit, püsib Gansen siiski optimistlikul meelel. Koht, kus treenida, on; trennipoisid on; treenerid on; huvi on. Enda sõnutsi 24 tundi ööpäevas vuti nimel elava Ganseni väitel on puudusi, kuid kõik on ületatav. 17.04 algab mäng. 17.34 on trenn läbi. Vanemad on juba ukse taga. Päike on vaikselt metsa taha kadunud ja õues kisub aiva krõbedamaks. Nii ka Särevere spordihallis, mille radiaatoritel ilmataadiga võitlemiseks võimu napib. PS! Kui Jalka juba koju tagasi vuras, helistas meile Gansen ja palus edastada järgmise soovi: Ganvixi II liiga võistkond otsib II, III või kõrgema liiga kogemusega väravavahti ja mängijaid. Huvilistel tuleks ühendust võtta aadressil vitali.gansen@mail.ee. 2011 MÄRTS JALKA

SPORT PANEB

SILMAD SÄRAMA Tekst: Gerli Ramler

Fotod: Erakogu

Riigikogu liige, Reformierakonna aseesimees Keit Pentus

Aegajalt tundub, et Reformierakond on Eesti kõige sportlikum erakond. Tervisesport kuulub väga paljude heade kolleegide igapäevaellu sama loomuliku osana, kui pikad tunnid koosolekutel ja öösse jõudvad õhtud erinevaid teemasid läbi vaieldes. Läbitud suusa-, jooksu- või jalgrattakilomeetrid ei ole poliitikutöös loomulikult eesmärk omaette. Põhjus on hoopis teine. 40

JALKA MÄRTS 2011

portimisega saavutatud energia ja elurütm võimaldab ka töös enamat saavutada. Kui keha jääb hooletusse, muutub vaim nüriks ja seda ei tohiks ükski poliitik enesele lubada. Olen ise ka sellist tüüpi inimene, kes lihtsalt peab ennast üht või teist viisi pidevalt liigutama. Spordipisik on isa kaudu juba lapsest peale sees ja eks sellega vist nii ole, et kui tolle pisikuga kord juba nakatatud oled, siis lahti enam ei saa. Ühiskonna tasandil on sport tänapäeva suurim rahvaliikumine, positiivsete eeskujude pakkuja ning väärtushinnangute kujundaja, oluline tervisekasvatuslik ja tervise hädasid ennetav tegevus. Inimesi organiseeriv, ühistegevusse kaasav ja ühtekuuluvustunnet ning rahvuslikku identiteedi tugevdav eluvaldkond.

JALGPALL ON ENAMAT, KUI MÄNG KAHE VÕISTKONNA VAHEL

Mu käest on küsitud, et kas parimad asjad elus on tasuta. Arvan, et parimad asjad on need, mis panevad inimestel silmad särama. Ja sport kuulub igal juhul nende asjade hulka. Ka vaimustumine Eesti sportlaste saavutustest lubab meil ju tunda uhkust oma riigi üle maailmavaatest ja enese sportlikest saavutustest hoolimata. Sellist hulka positiivseid emotsioone, mida vallandab näiteks jalgpalli rahvuskoondise tähtis värav, suudavad poliitikud oma tööga vaid väga harva esile kutsuda. Jalgpall on mu arvates midagi palju enamat kui lihtsalt mäng kahe võistkonna vahel kahe väravavahi ja kahekümne väljakumängijaga. See on suurriikide prestiižiküsimus ja väikeriikide võimalus tunda end maailmakaardil võrdsetena. Kuidas juubeldasid hispaanlased, kui nad lõpuks eelmisel suvel tõusid nende

kohtuasi andis olulise tõuke piiride avanemisele kogu Euroopa Liidu tööjõuturul, siis Eesti rahvuskoondise särk on saanud olla suuremakski lõimijaks kui kolme lõviga pass taskus. A le Coq’i staadionil elavad vene keelt kõnelevad sinise salliga pealtvaatajaid Eesti koondisele tihti siiramaltki kaasa kui etnilised eestlased. Ka mängudes Venemaaga. Minu jaoks oli väga liigutav kuulata Eesti eelmise aasta parima jalgpallur Konstantin Vassiljev ladusas eesti keeles peetud tänukõnet!

UNISTUS – TUUA EESTISSE SUURTURNIIR

Püüan võimalusel kohal olla kõigil kodus toimuvatel Eesti jalgpallikoondise mängudel. Pealtvaatajana olen kogenud ka maailma ja Euroopa meistrivõistluste melu ja rahvaste paablit. Ja mul on juba mitu aastat üks unistus. Soovin, et Eesti saaks kunagi võõrustada ka jalgpalli suurturniiri. Jalgpalli EM ﬁnaalturniiri kaaskorraldamine Tallinnas oleks mastaapne võimalus Eesti tutvustamiseks. Sellise mahuga ürituse läbiviimine on lisaks jalgpallirõõmu koju kättetoomisele tõukeks kogu siinsele teenindussektorile – alates hotellidest, toitlustajatest, lõpetades koristusteenuseid pakkuvate ettevõtetega. Tallinna jaoks oleks see taas üks hindamatu võimalus ennast Euroopa kaardil säravalt välja tuua ja tutvustada. Muidugi on mul väga hea meel, et juba järgmisel aastal toimub siin, Eestis, alla 19. aastaste noorte EM ﬁnaalturniiri. Üks oluline teadmine majandusmeestele ja ettevõtjatele: statistika kõneleb selget keelt – turist, kes tuleb sõpradega jalgpalli suurturniiri vaatama, külastab sama riiki paari aasta jooksul suure tõenäosusega teist korda veel. Koos perega. Ööbib, teeb oste, kasutab teenuseid, jätab riiki raha ja annab tööd kohalikele.

PEAME TUTVUSTAMA END KUI JALGPALLIMAAD

väheste riikide hulka, kes jõudnud maailmameistritiitlini! Ja kuidas peatus elu Eestiga suuruselt täiesti võrreldavas Uruguais poolﬁnaalmängu ajal! Jalgpalliväljakul ei kohtu pooleteise miljoni elanikuga Eesti saja miljoni elanikuga Saksamaaga, vaid mõlemal poolel tulevad platsile võrdsed meeskonnad omade võimalustega. Eesti jalgpalliklubi jõudmine Meistrite Liiga alagrupiturniirile tooks Eestile vähemalt sama palju tuntust ja tunnustust, kui meie targad otsused, millega majanduskriisi ajal hoidsime oma rahanduse korras ja võtsime kasutusele euro. Riikide ja rahvuste piirid muutuvad 21. sajandil ühest küljest järjest hägusamaks, rahvuslik identiteet aga samas järjest tugevamaks. Euroopa jalgpalli tippklubides on asukohamaa päritoluga mängijad väljakul sageli vähemuses. Samal ajal rõõmustatakse riikides, kes vutikoondisega kõrgele jõudnud ei ole, „oma” mängijate edu üle nendes meeskondades. Fakt, et mitmete suurklubide eelarved on Eesti riigieelarvega võrreldavas suurusjärgus, on veel omaette teema. Jalgpallist on saanud suur äri, kuid ta ei ole minetanud oma rolli inimestele rõõmu pakkujana. See on vahest isegi süvenenud. Sellega seoses on meil Eestis päris palju, mille üle mõelda ja mida tähele panna. Sport, ja jalgpall eriti, on üks paremaid piiride ületajaid üha avarduvas maailmas. Kui Bosmani

Üksinda oleks EMi finaalturniiri võistluse korraldamine meile liiga suur ülesanne, kuid koos Soome või Baltimaadega võiksime hakkama saada küll. Seitsme aasta pärast toimub Venemaal jalgpalli maailmameistrivõistluste finaalturniir. Peaksime naabrite edu üle rõõmustama, sest kaudselt tõmbab see tähelepanu ka meile. Ning miks mitte unistada sellisest jalgpalliturniirist, mida aastal 2024 võõrustavad koos Tallinn, Helsingi ja Peterburi ning veel mõned linnad kolmes riigis. See oleks tõeliselt Euroopa mõõtu koostöö ning lõimumisfestival. Ja kui oleme valmis piisavalt tööd tegema, ei peaks see olema ainult unistus, vaid eesmärk. Kui suudame piisavalt varakult kokku leppida, et see suurturniir saab olema meie ühine suur asi, siis peaks olema võimalik ka vajaliku taristu väljaarendamiseks järgmisest Euroopa Liidu finantsperspektiivist raha taotleda. Olen veendunud, et juba alanud 2011. aasta Euroopa kultuuripealinna üritused Tallinnas peavad muuhulgas tutvustama võimalust tuua Eestisse Euroopa tippjalgpall. Turu ja Tallinna samaaegne kultuuripealinna-aasta võiks aidata kaasa jalgpalli Euroopa meistrivõistluste ühise korraldamisele tulevikus. Turu Euroopa kultuuripealinna aasta üks esimesi sündmusi oli muide Euroopa jalgpalliliidu interaktiivne näitus, mida tuli avama UEFA president Michel Platini. Võimalusele, et Eesti ja Soome võiksid koos jalgpalli Euroopa meistrivõistluste finaalturniiri korraldada, juhtis aasta alguses tähelepanu ka Soome kultuuri- ja spordiminister Stefan Wallin. Nüüd on Eesti kord tõsisemalt näidata, et me soovime oma kohta selles maailmas, kus gloobuse asemel kujutatakse jalgpalli. Sest see on üks ilus maailm, kus võisteldakse ausalt ja rõõmu jagub kõigile. 2011 MÄRTS JALKA

abc

ABC Kuidas vigastusi ennetada? Alustame uut ABC-sarja vigastuste ärahoidmisest, mis peaks aitama eelkõige noormängijaid, nende vanemaid ja treenereid. Rubriik valmib koostöös Eesti koondise arsti Kaspar Rõivassepaga. Sarja esimeses osas vaatleme vigastuste otseselt mängijatest sõltuvaid faktoreid ja mängijatest vähem sõltuvaid tegureid. Vigastused on spordi paratamatud kaaslased, aga neid on võimalik targa käitumisega ennetada. Eriti oluline on see profispordis, kus sooritus on maksimaalne ja panused kõrged. Tipptasemel peab kõik olema tehtud parimal moel. Ka jalgpallis, kus elukutseliste seas tekib 710 vigastust 100 000 treening- ja mängutunni kohta. Professionaalne suhtumine, teadlik käitumine ja õiged mänguvälised võtted aitavad kaasa parema tulemuse saavutamisel ja vigastuste vältimisel. Mängijapoolsed faktorid Õige toitumine Tervislik toitumine on toitainete (süsivesikud, valgud, lipiidid ehk nn rasvad, mineraalid, vitamiinid, kiudained, vedelikud) õige vahekord ja kogus. Mida kvaliteetsem ja tasakaalustatum on toit, seda tervemad ja tugevamad on organismi erinevad struktuurid. Kaspar Rõivassepp: “Meie organism on üles ehitatud ainult sellest, mida me elu jooksul sisse sööme.” Vanus ja sugu Meestel ja naistel on erinev vigastuste iseloom. Naiste liigeste ehituses on teatud iseärasusi, mistõttu neil on rohkem põlve- ja hüppeliigese vigastusi. Meeste suurem lihasmass ja lihastele rakenduv jõud tingib enama arvu lihasevigastusi. Kaspar Rõivassepp: “Erineb ka täiskasvanute ja noorte vigastuste iseloom: suurtel on kõrgemad koormused ja mäng ise agressiivsem, noortel seevastu on enam kasvamise ja üldise kehalise arenguga seotud probleeme ja valusid.” Soovitused: Naisjalgpallurid peaksid erilist tähelepanu pöörama harjutustele, mis aitavad põlvevigastusi vältida, meesjalgpallurid peavad hoolikamalt tegelema lihashooldusega (venitused, lõdvestus, massaaž jne). Noorte puhul ei tohi mingil juhul koormustega üle forsseerida, lihasgruppide arendamine peab olema väga mitmekesine ja tasakaalustatud. Varasem vigastus Iga eelnev vigastus on selgeks riskifaktoriks järgneva vigastuse tekkimisel, sest paranenud kude pole kunagi sama kvaliteediga, mis ta oli enne. Organism kaitseb reflektoorselt kahjustatud kude, koormates rohkem terveid struktuure. 42

JALKA MÄRTS 2011

Liiga varase treeningule naasmise korral võivad probleemid välja lüüa ka mujal organismis. Kaspar Rõivassepp: “Mida korralikumalt vigastus välja ravida, seda lähemale paranev kude ja ümbritsevad struktuurid ideaalile jõuavad.” Soovitused: Kõik vigastused tuleb korralikult välja ravida – ajutine treeningpaus tasub end karjääri jooksul mitmekordselt ära. Domineeriv jalg Enim vigastusi esineb domineerival jalal, sest ta on rohkem töös ja jääb ka rohkem vastasele ette. Kaspar Rõivassepp: “Mängijatel, kes eelistavad ilmselgelt üht jalga, arenevad keha lihased ebasümmeetriliselt. Domineerival jalal on arenenumad lööki sooritavad lihased, tugijalal tasakaalu eest vastutavad lihased. See tekitab rida probleeme mujal organismis. Keha on vaadeldav kui tervik, kus erinevate lihasgruppide vahel on rohkelt funktsionaalseid seoseid. Kui üks lihasgrupp on vähem arenenud ja nõrgem, peavad teised piirkonnad tema eest töö ära tegema ning tulemuseks on suur oht ülekoormusvigastusteks. Ühte jalga eelistavatel jalgpalluritel on vigastusi rohkem, sest koormus nende keha erinevate lihaste vahel on ebaühtlaselt jaotatud.” Soovitused: juba esimestest treeningutest alates tuleb õpetada noortele mõlemat jalga võrdselt kasutama ja pöörata erilist tähelepanu lihaste sümmeetrilisele arengule. Lihase tugevus ja tasakaal, kehatüve ja liigeste stabiilsus Sellest pikemalt järgmises Jalkas!

Väsimus Statistika näitab, et kõige rohkem vigastusi tekib mängu lõpu poole, kui mängijad on väsinud. Väsimuse suurenedes alaneb koordinatsioon, mistõttu kasvab oht sooritada vale liigutus, suureneb ka oht sattuda erinevatesse kontaktsituatsioonidesse. Samuti tekitavad üha rohkem kuhjuvad jääkained lihastes reflektoorse spasmi. Pingul lihased kipuvad aga kergemini rebenema.

abc

ABC Kaspar Rõivassepp: “Lihasrebendile eelneb enamasti episood, kus üks teatud ülekoormatud lihasgrupp läheb pingule ja lüheneb, mida mängija tunneb valulikkuse, pinge ja ebamugavustundena. Kui panna see piirkond ülemäärase stressi alla (maksimaalne spurt, hüpe vms), võtab see lihasgrupp suurema osa koormusest endale, sest ta on lühenenud ja pingul ning tekibki rebend. Väga oluline roll vigastuste tekkes on ka vaimsel väsimusel. Uuringud näitavad, et vaimne ülekoormus alandab koordinatsiooni ja tekitab otseselt lihaste pinget ja spasmi.” Soovitused: Treeningkoormused tuleb õigesti doseerida, puhkusel on sama oluline roll kui treeningul, erilist tähelepanu tuleb pöörata lihashooldusele (soojendused, venitused, lõdvestus, massaaž). Reaktsioonikiirus Mida vilkam mängija, seda nobedam on ta kokkupõrgetest hoidumisel. Teisest küljest kaitseb mängijat ka lihase ja närvisüsteemi vaheline refleks. Näiteks hüppeliigese vigastuse puhul, kui liiges läheb valesse asendisse, korrigeerivad hüppeliigest stabiliseerivad lihased reflektoorselt vale asendi ära ja traumat ei tekigi. Mõnel on see refleks kiirem, teisel aeglasem. Mida kiirem see neuromuskulaarne refleks on, seda väiksem on tõenäosus saada vigastus. Kaspar Rõivassepp: “Hea näide on inimene libedal jääl: mida kiiremini ta reageerib, seda väiksema tõenäosusega ta kukub. Alkohol, magamatus ja psüühiline väsimus alandavad reaktsioonikiirust. Kui magamatuse saab välja magada, siis alkohol pikas perspektiivis kahjustab närve ja kesknärvisüsteemi, mis pärsib omakorda reaktsioonikiirust.” Soovitused: Treeningutel tuleb aega pühendada reaktsioonikiiruse arendamisele ja erinevatele tasakaaluharjutustele, mis aitavad tekitada kiiremaid seoseid liigeste, kesknärvisüsteemi ja lihaste vahel.

Vedeliku tase organismis Hapnikku ja toitaineid transporditakse organismis vere kaudu. Veri ise koosneb suures osas veest. Seega on vedeliku tase organismis väga oluline. Peale transpordifunktsiooni on veel organismis ka väga palju muid olulisi ülesandeid. Kaks protsenti vee kadu organismis viib 20protsendilisele sooritusvõime langusele. Kui inimene tarbib krooniliselt vähem vett, kui peaks, muutub erinevate struktuuride (kõhred, diskid, sidemed, meniskid) kvaliteet. Kaspar Rõivassepp: “Vedeliku taset organismis saab kergesti hinnata uriini värvuse järgi. Uriini värv peab olema hele. Liiga tume värvus viitab vähesele vedeliku tarbimisele. Näiteks kui Mart Poom Watfordis mängis, määrati seal igal hommikul uriini osmolaarsust. Mängijad, kes polnud vedelikku piisavalt tarbinud, said trahvi. Nii toimitakse paljudes teisteski tippklubides.”

Keha stabiilsus ja anatoomiline joondumus Kehal on oma biomehaaniline telg, mille moodustamisest võtavad osa kõik luud ja liigesed. Ideaalis on see telg selline, et koormus jaotub kõikide liigeste ja lihaste vahel ühtlaselt. Kaspar Rõivassepp: “Kui toimub kõrvalekalle biomehaanilisest teljest, näiteks lampjalgsuse korral, kus pöia pikivõlvid on lamenenud ja sellest tingituna hüppeliigesed vajuvad sissepoole, jaotub koormus keha erinevate lihaste ja liigeste vahel ebaühtlaselt. Tulemuseks on ülekoormusvigastused nendes piirkondades, mis saavad rohkem koormust.” Soovitused: Anatoomilised kõrvalekalded ja sellest tingitud biomehaanilise telje muutused (eriti labajalgade ja lülisamba korral) tuleb kiiresti korrigeerida. Seljaprobleemide puhul on näidustatud eriharjutused, labajala probleemide korral (nt lampjalgsus) tuleb kindlasti kanda korrigeerivaid tallatugesid.

Võistluste tase Mida enam kaalul, seda tõsisem on lahing ja suurem vigastuste tõenäosus. Kaspar Rõivassepp: “Mul tulevad meelde Flora–Levadia duellid, kus mõni aasta tagasi murdus Teet Allase ninaluu, Nikita Andrejevil küünarvarreluu ja kellelgi – enam täpselt ei mäleta – juhtus veel midagi.”

Mängijavälised faktorid

Jalanõud Uuemad mudelid on disainitud kergeteks ja kitsasteks, et nad oleksid ümber jala ja tagaksid hea pallitunnetuse. Tulemuseks on kehvem jalgade kaitse. Samas suurendaksid raskemad jalatsid ülekoormusvigastuste tõenäosust. Kaspar Rõivassepp: “Sageli tulevad minu juurde hädasid kurtma noored, kes kasutavad samu jalatseid mis superstaarid. Paljud tahavad mängida sama jalanõuga, millega mängib Cristiano Ronaldo. Aga nendega ei sobi mängida kunstmu2011 MÄRTS JALKA

abc

ABC rul. Teiseks on see tehtud kitsale jalale. Kui jalg on loomupäraselt lai, siis see jalats ei sobi. Tulemuseks on jalavalud ja jalgpallist tuleb mõneks ajaks sootuks loobuda.” Kliima Äärmuslik kuumus põhjustab vedelikukao ja kurnatuse, mis tingib organismi struktuuride kvaliteedimuutuse. Külma käes võivad lihased tõmbuda pingesse ja on oht neid ära tõmmata. Lumi, jää ja tugev vihm võivad staadioni ohtlikuks muuta. Treeningmeetodid Treeningprotsessi peab üles ehitama adekvaatselt. Treeningprotsess peab olema: - planeeritud (plaan terveks hooajaks ja selge eesmärk, mida sellega soovitakse saavutada) - jõukohane (arvestama peab võimeid ja piire tasapisi nihutama) - periodiseeritud (eri asju teha eri etapil, üks etapp viib teiseni. Kõigepealt tuleb vundamenti laduda kergete aeroobsete treeningutega ja sealt liikuda intensiivsemate treeninguteni ning sealt edasi kiiremate ja plahvatuslike treeninguteni. Sama ka jõutreeningutega – seda saab teha teatud kindlatel perioodidel, mitte läbi hooaja.) - progresseeruv (koormusi tõsta järk-järgult) - spordialaspetsiifiline (kergejõustiklased panevad palju rõhku pika, vaba ja efektiivse jooksusammu omandamisele, mis otsesuunas joostes on ülimalt õige ja oluline. Kuid jalgpalli jooksutehnika on erinev. Märksa olulisem on kiirendus ja paar esimest sammu kui lõppkiirus, mida suunamuutuste ja pidurduste tõttu saab väga harva rakendada. Samuti on jalgpallis oluline hoida keha raskuskese madalal, et saaks kiiresti suunda muuta ja lisaks veel jalaga palli lükata, kõrgelt seda teha ei saaks.) Kaspar Rõivassepp: “Minu praktikas on olnud mitmeid näiteid, kus jalgpallurid on pöördunud kiiruse arendamiseks kergejõustikutreenerite poole, kes on esmajärjekorras püüdnud muuta jooksutehnikat. 44

JALKA MÄRTS 2011

Sellised püüdlused on sageli lõppenud ülekoormusvigastusega kuni väsimusmurdudeni välja. Ka jalgpallis ei tohi eksida jooksutehnika põhitõdede vastu (nagu keha hoiak, pöia asend, raskuskeseme ette või taha vajumine jne), kuid koormama ja arendama peab neid lihaseid, mis on erialaspetsiifilised.” Puudulik varustus Viimasel ajal kipuvad mängijad kandma mõõtmetelt väga väikeseid ja õhukesi säärekaitsmeid ja neidki väga kõrgel. Kogu sääre alumine kolmandik, kus on oht kõige suurem, jääb sageli üldse katmata. Kaitsmeid kantakse mitte kaitsmise eesmärgil, vaid selleks, et kohtunikud neid nõuavad. Põhjuseks on mänguline mugavus. Kaspar Rõivassepp: “Teemaga haakub ka väravapostide teema. Väravad peavad olema kergest metallist ja võimaluse korral alati kinnitatud. Väravapostidel kõõlumine võib lõppeda väga tõsise traumaga.”

Ohtlik mäng Siin saavad kohtunikud palju ära teha ja ongi teinud. Käigus on mitmeid programme: näiteks kõrge küünarnukk ja tagant jalgadesse libistamine – kui ühed ohtlikumad manöövrid, karistatakse nende eest rangelt punase kaardiga. Kaspar Rõivassepp: “UEFA meditsiinikomisjon ja kohtunikud teevad tihedat koostööd.” Juhuslik kokkupõrge Kontaktspordialadel on kokkupõrkeid võimatu vältida, aga mida kiirem ja osavam on mängija, seda vähem ta sellistesse olukordadesse satub. Ebareaalne mängugraafik Mäng on suurim füüsiline pingutus. Üks mäng võrdub kolme tugeva treeninguga. Kui mängukoormus on liiga suur, siis väsimus kumuleerub ja kuskilt annab keha järele. ( Järgneb.)

2011 MÄRTS JALKA

küsitlus

Klubid karistamisest: pigem tuleks aidata Ajendatuna veebruarikuu Jalkas ilmunud turundusteemalisest ümarlauaarutelust, küsisime Meistriliiga klubi juhtidelt, kas puuduliku mängukorralduse eest peaks Eesti Jalgpalli Liit hakkama trahvima. Ja kelle asi üldse on Meistriliigat reklaamida?

Sanna Lutsoja: turunduseelarve nõudmine poleks mõistlik Sanna Lutsoja FC Flora turundusvaldkonna arendusjuht Floras jääb turunduse osa eelarves ühe protsendi ringi. Hoolimata vähestest vahenditest ja minimaalsetest kulutustest tõusis eelmisel hooajal pealtvaatajate arv 16 protsendi võrra. Turunduseelarve nõudmine poleks mõistlik ega realistlik. Kui EJL hakkaks pidevalt klubisid karistama, võtaks see raske tööga teenitud raha või kallid tabelipunktid. Rohkem vaeva näha see vaevalt motiveeriks. Selle asemel võiks iga klubi alustuseks isekeskis planeerida kindla jõukohase summa, teha turunduskava ja selle järgi toimida. Mängukorralduslike puuduste pärast on karistatud, aga seda tehti aastaid tagasi ja lõpetati, sest see ei mõjunud ning tekitas klubides hoopis vastupidise reaktsiooni. Selle asemel et karistada nõrgemaid klubisid, tuleks neid pigem aidata. EJLi poolne karistus ei tagaks rohkem inimjõudu ega ka lisaraha. Üldjuhul on klubide kontorites vaid käputäis inimesi, kellest igaüks teeb mitme inimese tööd, aga inimvõimetel on piirid. Publiku staadionile kutsumine on klubi südameasi. Kui rahakeskselt mõelda, siis saab ju piletiraha endale klubi ja mida rohkem rahvast, seda rohkem raha. EJLi võimalus on klubisid motiveerida ja aidata. Nii nagu valitakse aasta parim turundustegu, võiks EJL premeerida suurimat publikuarvu kasvatajat. Seejuures ei jääks väiksemad klubid mängust välja, sest protsentuaalsel arvestusel oleksid kõigil võrdsed võimalused. Klubide juures on õppinud/kogenud turundus spetsialiste vähe, kui üldse. EJLi turundusosakond saab selles osas klubidele ulatada abikäe ning jagada oma kogemusi. 46

JALKA MÄRTS 2011

Priit Penu: teeme reklaami küll, aga ikka minnakse sauna Priit Penu FC Kuressaare president Uuest hooajast hakkame ajama tugevamalt oma viikingijoont ning asume koostööle viikingite külaga. Mängudele tuleb viikingipealik ja võib-olla panen isegi kostüümi selga. Viikingimõjud võivad hakata ilmnema värava tähistamises, mängueelsetes üritustes ja vaheajal. Kuressaare puhul on raske öelda, kui suure osa turundus eelarvest moodustab, sest reklaamid kahes kohalikus ajalehes ja raadios on bartertehingutena. 2009. aastal jagasime tasuta pileteid ja kuigi 500–600 inimest ühekordselt teeb küll rõõmu, oli mõte kontrollida, kas sellel on ka pikem mõju. Kui 2008. aastal oli Kuressaare staadioni keskmine publikuarv 70 inimest, siis mullu 145. Ma ei poolda, et pirukaauto puudumist peaks karistama, üldine kultuuritaust ei soosi seda. Kui terve hooaja vältel midagi ei toimu, siis küll, aga kuhu piir tõmmata? Kui näiteks pooltel mängudel on ja pooltel mitte. Üldiselt on turundamine ikka klubi asi. EJL teeb üldise promo, aga iga koha spetsiifika on klubi enda asi. Teeme palju reklaami, aga meie puhul pärsib publiku kohaletulemist see, et staadion on linnast väljas. Näiteks kunstmurule, mis on kesklinnale lähemal, tuli varem vahel rohkem inimesi kui suvel linnastaadionile. Samuti ei sobi meile mängud laupäeva õhtul, sest Saaremaal on kõva saunatraditsioon ja pigem minnakse maale sauna.

küsitlus

Veiko Soo Tartu JK Tammeka tegevjuht Tähtis on pakkuda publikule ka peale mängu midagi. Näiteks võib uuel hooajal Tammeka mängudel näha tantsutüdrukuid. Tammekal ei ole sellist raha, et osta häid reklaamiaegu. Keskendume piletite jagamisele, kavadele ja lihtsamatele asjadele, mida saab klubi ära teha oma jõududega. Turunduseelarvet võib EJL ju teoreetiliselt nõuda, ent realistina arvan, et see oleks liig. Paljudel on eelarve niigi pingul. Pigem võiks premeerida neid, kes midagi teevad, kui nõuda ja karistada teisi. Mingi protsendi fikseerimine turunduse jaoks võiks olla mõeldav, kuid arvestades, et esmajärjekorras tuleb alati esindusmeeskond, infrastruktuur jne. Turunduse vallas laienemiseks peaksid olema teised valdkonnad kindlustatud. Mängudel peavad olema täidetud teatud miinimumkriteeriumid ning kui tahad Meistriliigas mängida, peavad need asjad tehtud olema. Punktide mahavõtmine oleks liiga karm, samas kui rahatrahv uputaks kitsas rahalises olukorras laeva veelgi. Klubid peaksid püüdma rohkem fännidega arutada, mida nad tahaksid näha või mis neid huvitab. On see õlu või midagi muud. EJL võiks aidata, kuid suurema panuse peab andma klubi. EJL ei saa ju luua mõnusat kodumängu õhkkonda.

Nikolai Burdakov: keskendume sponsorite leidmisele Nikolai Burdakov Narva JK Transi president Meil on kavas Kalevi staadioni rekonstrueerimine, mistõttu on peamised sihid ja plaanid seotud sponsorite leidmisega. Publikuarvu puhul loodame, et head esitused, head tulemused ja hea ilm meelitavad inimesed staadionile. Oleme kindlasti üks neist klubidest, kelle eelarve on koomale tõmmatud ning turundusele on selles ette nähtud orienteeruvalt seitse protsenti. Turunduseelarve suuruse kohustuslik fikseerimine oleks liiga praegu-

ses seisus ennatlik samm. Keskendume peamiselt esindusmeeskonnale ning kulutused on seotud varustuse, mängude korraldamise, mängijate palkade ja noortetööga. Praegu ei ole meil kahjuks luksust investeerida millessegi, mille tasuvuse kohta ei ole meil kindlust. Seetõttu on meie turundustegevus piiratud uute sponsorite otsimisega. EJLi panus võiks olla seminaride korraldamine, et klubisid selles vallas harida. Kui mõelda mängude korraldusele, siis pirukaputka puudumine võib mõnele inimesele olla suur asi, ent kedagi trahvima hakata ei ole õige. Klubide ülesanne on komplekteerida meeskond, keda on hea vaadata. EJLi vastutus on koostada kalender, mis soosib inimeste staadionile tulemist. Arvestades meie ilmaolusid, siis ei ole märtsi alguses või novembris kellelgi eriti fänne oodata.

“

Veiko Soo: karistamine uputaks laeva veel rohkem

Nii nagu valitakse aasta parim turundustegu, võiks EJL premeerida suurimat publikuarvu kasvatajat. Peeter Kusma: jalgpallimäng on nagu kinokülastus Peeter Kusma Nõmme JK Kalju tegevjuht

Kalju jaoks oli eelmine aasta turunduse poole pealt natukene rahulikum, kuid uuel hooajal suuname fookuse taas tugevamalt sinna. Vaadates mujal maailmas jalgpalli turundamist, siis on see šõu, meelelahutus, traditsioon. Turundus on jalgpalli osa, millesse kõik klubid panustavad. Numbritest on Kalju puhul praegu, veebruari keskel, vara rääkida, kuid turundusel on meie eelarves kindel koht. EJL kui meistrivõistluste korraldaja peaks kindlasti panustama kõrgliiga arengusse ja liiga turundamine on üks osa sellest. Samuti on tähtis klubidepoolne panus. On elementaarne, et klubid pakuvad oma kodumängudel söögi- ja joogipoolist, pealtvaatajatel on mängukavad ning teadustaja jagab infot. Jalgpall on meelelahutus, see on nagu kinno minek. Me ei kujutaks filmi vaatamist ette snäki või limpsita – miks peaks olema jalgpallis teisiti? Karistamine nende puuduste eest ei ole kindlasti peamine, peame jõudma sinnamaani, kus kõik klubid saavad aru, et see on enesestmõistetav ja tahavad ise panustada, et muuta oma kodumängud atraktiivsemaks. Kindlasti võiksid ja peaksid klubid selles vallas koostööd tegema, sest see on meie kõigi huvi, et meistrisari oleks atraktiivne ja publik staadionil. 2011 MÄRTS JALKA

Foto: Tony Gentile/REUTERS/SCANPIX

Javier Pastore ja roosa särk sobivad kokku kui valatult. Palermo püsib Serie A-s tippkonkurentsis ja Pastore kadestamisväärt hoos.

JALKA MÄRTS 2011

välistäht

Javier Pastore isa: “Ütle neile, et oled number 10!” Palermo Itaalia meistriliiga kõrgematesse sfääridesse viinud argentiinlasest keskväljaäss Javier Pastore (21) on stiilipuhas number 10, Trequartista, kelle talent lisab sitsiillaste mängu vajaliku annuse maagiat. Mängujuhiks käskis Pastorel hakata isa. Lennart Komp

ui Cordoba linnas sündinud Pastore esimest korda hilisemaks kasvatajaklubiks saanud Talleresisse katsetele läks, ei olnud temal, tänavajalgpalli tolmustel väljakutel poisinagade võitluses karastunud andel, pärisjalgpalli väljakupositsioonidest aimugi. Nii saatis Pastore isa ta esimesse trenni sõnadega: “Kui nad küsivad sinult, kus sa mängid, siis ütle, et poolkaitses. Ütle neile, et sa oled number 10.” Isa sõna pole vastuvaidlemiseks ning poeg kuulas seda eeskujulikult. Ja hästi tegi! Teist hooaega roosasärkset Palermot esindav Pastore on juhtoinas ja aju klubi ründeliinis, mis on Serie A-s tänavu pakkunud nauditavat jalgpalli. Koos sloveenist poolkaitsja Josip Ilicici ja tšiillasest ründaja Mauricio Pinilliga on Pastore Delio Rossi juhendatava Palermo upitanud taas Meistrite Liiga koha lävele. Ja ehkki langeti välja Euroopa Liigast ning suures Lõuna-Itaalia derbis alistuti viimase minuti väravast 0 : 1 Napolile, on Palermo jõud, keda ei alahinda enam keegi. Kindlasti ei alahinda oma 187sentimeetrist kroonijuveeli Palermo temperamentne president Maurizio Zamparini, kes ukse taga lunivate jõukate kosilaste, Real Madridi, Barcelona, Manchester City jt peletamiseks on oma kallima vara hinna kergitanud 60 miljonilt eurolt 100 miljoni euroni.

Messi ideaalne partner? Viimase tähise kuulutas Zamparini välja veebruari alguses, kui Palermo alistas kodus 2 : 1 Juventuse, ja Pastore tegi,

mida ta sel hooajal tavaliselt teeb – hiilgas. Argentiinlane kontrollis mängutempot ja andis väravasöödu. Nädal enne jõule sai Zamparini juurde südamerahu ja julgust lausuda suuri sõnu, kui pikendas Pastorega lepingut 2015. aastani. Nüüd peavad vutimaailma vägevad rahakotirauad tõega kõige täiega lahti lööma, sest vähe sellest, et poolkaitsja väljakul teemandina särab, on tema palkamiseks vaja vähemalt väikest kullakaevandust. Ehkki juba mullu suvel olid suurklubid Pastore pead sassi ajamas.

“

Kui olen kindel, et lähen suurde klubisse mängima, mitte pingile istuma, siis ka selle sammu teen.

„

“Barcelona ja Real Madridi pakkumised olid konkreetsed ning enamik mängijaid oleks need vastu võtnud, kuid valisin Palermosse jäämise, sest tean, et saan siin alati mängida,” vaagis Pastore. “Õpin praegu palju ega taha seda pooleli jätta. Kui olen kindel, et lähen suurde klubisse mängima, mitte pingile istuma, siis ka selle sammu teen.” Elegantse liikumisega Pastore, kes on väikesel alal meisterlikult osav ning on kiire nii mõistuse kui ka kehaga, armastab lüüa ka väravaid, mida Serie A senises 24 kohtumises kogunes üheksa. Suuri sõnu armastav Zamparini on Pastoret võrrelnud Zinedine

Zidane’i, Kaka ja Riquelmega. Ja ehkki need paralleelid on kõik liialdused, ei saa salata, et Pastore paneb rünnaku sumisema. Kõrgelt hinnatud Argentina spordiajakiri El Grafico ehtis hiljuti oma esikaane Pastore fotoga ning vihjas, et Palermo keskväljamaestrost võib saada el socio perfecto ehk ideaalne partner ei kellelegi muule kui Lionel Messile. Pastore ise jäi kombekohaselt vaoshoituks. “Messi masti mängija sünnib parimal juhul kord 30 aasta jooksul,” ütles ta. “Mänguväliselt oleme ehk pisut sarnased, tagasihoidlikud ja võib-olla natukene häbelikud, kuid väljakul oleks ta justkui viie võistkonnakaaslase eest.”

Mitte uus Maradona, vaid Kaka Erinevalt Messist on Pastore üks vähestest Argentina noortest keskväljavõluritest, kellele ei ole omistatud tiitlit “uus Maradona”, vaid pigem “uus Kaka”. Ja põhjuseks on just tema pikkus. Ka meisterlikkuses on sarnasused täiesti märgatavad. Pastore keskväljagraatsia ja tasakaalukas palli valdamine, samuti palliga ning pallita liikumine tuletavad meelde Kaka parimaid päevi AC Milanis. Samuti on karjäär kulgenud neil sarnaselt, kuivõrd mõlemad kolisid noores eas Lõuna-Ameerikast Itaaliasse. “Olen alati püüdnud Kaka stiili jäljendada,” rääkis Pastore. “Olen kohtunud ka tema isa Boscoga. On väga meeldiv, et mind temaga võrreldakse.” Ausa Argentina kombe kohaselt omistati ka Pastorele välimuse järgi 2011 MÄRTS JALKA

välistäht Foto: Tony Gentile/REUTERS/SCANPIX

100 miljoni euro mäng. Pärast Palermo 2 : 1 võitu Juventuse üle teatas klubi president Maurizio Zamparini Javier Pastore hinnaks 100 miljonit eurot.

cv Javier Matías Pastore Sündinud: 20.06.1989 Cordobas Argentinas

Pikkus: 187 cm Positsioon: ründav poolkaitsja Kasvatajaklubi: Talleres Profikarjäär: 2007–2009 Talleres 5 (0) 2008–2009 Huracan 31 (8) – laenul 2009– Palermo

Koondise karjäär: 2009– Argentina 6 (0)

Saavutused: Serie A aasta noormängija (2010)

JALKA MÄRTS 2011

hüüdnimi – El Flaco ehk Kõhetu. Oma esimesest klubist Talleresest, kuhu minnes isa tal end number 10ks möllida lasi, kasvas Pastore peagi välja ning 2008. aastal värbas ta laenulepinguga enda ridadesse Huracan. Üleminek aga ei toimunud niisama lihtsalt, sest Huracanil ei olnud piisavalt raha, mistõttu korraldati osa Pastore mängijaõigusi Marcelo Simonianile, kes esindas mängijaid vahendavat ettevõtet. Just Huracanist algas Pastore seni võrdlemisi sirgjooneline tõus. Angel Cappa juhendamise all aitas kõhetu cordobalane harilikult keskmikke hulka kuuluva klubi parima tulemuseni tervelt 30 aasta jooksul. Nauditavat jalgpalli etendanud Huracan pidi 2009. aastal kõige napimalt teise kohaga leppima, kui Clausura (veebruarist juunini kestev tšempionaat) saatuse otsustanud matšis jäädi Velez Sarsfieldile alla kohtuniku mitme kaht-

lase otsuse tõttu. Pettumusele vaatamata oli Pastore täht hooaja resultatiivseimaks osutunud meeskonna ridades särama löönud. “Kolm kuud enne Clausura lõppu ainult räägiti ja räägiti ja räägiti,” meenutas Pastore Itaaliasse siirdumise eelmängu. “Tegin kõik, et neid jutte vältida, sest tol ajal Huracaniga toimunu oli võrratu ning nautisin sellest iga hetke. Hooaja lõpus pidin tuleviku suhtes otsustama ja kõik kiskus mind Palermosse. Pere oli tähtsam kui Huracan.” Küllap võib Pastore oma perekonna pärast end täna ja tulevikus üsnagi muretult tunda. Mängujuhi söödumeisterlikkus, ideede elluviimise võrratu lihtsus, võime leida peaaegu alati sobiv võti vastaste kaitseliini lahti murdmiseks ja külluslik trikivaramu, millega end üks-üks-olukordades võitjaks kroonida, teenivad talle leivapealset veel pikki aastaid.

maailm

Iseäralik Kanada jalgpall raputab maha kasvuraskusi Kanada võib olla parima elukeskkonnaga riik maailmas, ent moodsas spordikõiksuses paistab ta silma ühe veidramana. Iseäranis käib see jalgpalli kohta, mis peab hiiglaslikus põhjalas lakkamatut võitlust jäähokiga. Lennart Komp

rinevalt Venemaast, kus Foto: Mike Cassese/REUTERS/SCANPIX maavaramiljardid ja riiklikud sponsorsuunised muudavad tühiseks enam kui 7000kilomeetrised distantsid Kaliningradist Vladivostokki, peab Kanada suures spordis osalemiseks olema pidevas lõimumises Ameerika Ühendriikidega. Tervet riiki hõlmavad profiliigad on harukordsed erandid. Pesapall, korvpall ja isegi jäähoki osalevad USAs baseeruvates liigades. Erand ei ole ka jalgpall. Ainus siseriiklik profiliiga on Ameerika jalgpallil, kuid sellegi kaheksa liiget seisavad savijalgadel. Kaarti vaadates võib öelda: mõni ime. Kanada idapoolne tipp Newfoundlandis on peaaegu kaks korda lähemal Iirimaa pealinnale Dublinile kui läänekalda keskusele Vancouverile. Nii on ka koha- Toronto FC (punases) ja Vancouver Whitecaps on seni heidelnud ainult Kanada karikavõistlustel. Nüüd astutakse vastamisi MLSis. likud derbid kujunenud välja pigem põhja-lõuna kui ida-lääkui kuldaegu elas Põhja-Ameerika jalg- ja Vancouver Whitecaps sisserännanute ne teljel. Silmapaistev erand on palliliiga (NASL). (peamiselt Euroopa ja Lõuna-Ameerika Toronto ja Montreali rivaliteet, millest Piisab vaid meenutada 2008. aasta päritolu) ning arvukate emade-isade esimene on ingliskeelse Kanada, teine kuulsat märtsikuist jalgpallisugemetega seast, kelle võsukesed jalgpalli harrasprantsuskeelse Kanada suurim linn. lumeseiklust ehk Eesti–Kanada maatavad. Jäähoki = oma, jalgpall = võõras võistlusmängu, et näha immigrantide Ja harrastajaid Kanadas jagub. FIFA Ehkki jalgpall jõudis tänu brittidele tugevaid mõjusid Kanada jalgpallis. andmeil on neid kokku 2,7 miljonit “suurde valgesse põhjalasse” juba väga Esindatud olid kõik suuremad rassid 34,3miljonilisest elanikkonnast. Registvarakult – esimene matš peeti maha ja rahvused poolakatest jaapanlasteni. reeritud jalgpallureid on ligi 900 000, 1859. aastal Torontos –, oli ilusa mängu Jalgpall sümboliseerib kohalikule elamida on umbes kaks korda rohkem kui Briti päritolu üheks suurimaks põhjunikkonnale multikultuursust ja globahokimängijaid. Potentsiaal on seega seks, miks sealne elanikkond seda vasliseerumist – erinevalt jäähokist, mida olemas, ent pall püsib klubide väravas, tustas. Teise maailmasõja järel õilmitses peetakse oma kalliks mänguks. kes peaksid sellest seltskonnast kasvajalgpall immigrantide seas, ent laiatarbe Toetajaid püüavad Kanada kolm pro- tama vutipubliku, kes neile truult kaasa “tooteks” muutus see alles 1980ndatel, fiklubi Toronto FC, Montreal Impact elab. 2011 MÄRTS JALKA

maailm valitsevaks mõtteks. Ehk hoolimata liigale uusi toetajaid ja uusi laiast harrastajate pinnasest ei kulge sissetulekuallikaid. Näiteks õlleklaasijutud mitte jalgpalli, vaid peEddie Johnsoni üleminek, sapalli ümber. keda 2004.–2005. aastal jahtiMarkovitsi ja Hellermani järgi sid Benfica ja Real Mallorca, erineb USA peavoolu sport muust jäi esialgu just liiga vastuseisu maailmast ka selle poolest, et sel puutaha. MLS, kes omab mängijaõigusi, ei taha näha publikule duvad tugevad rahvuslikud jooned. Kui potentsiaalselt südamelähedasi globaalselt on jalgpall rahvusidentiteedi kandja, siis Ameerika Ühendriikides andeid üle ookeani kadumas. ning vähemal määral ka Kanadas sääSiiski ei veeda miljonid rane kontseptsioon üldse puudub. Nii jalgpalli harrastajad aega tevõib USA koondis näiteks Chicagos leri ees või staadionil MLSi Poola vastu mängides arvestada võõrkohtumisi vaadates. Andrei silmatši miljööga, nagu ka Dallases S. Markovits ja Steven L. Mehhikoga kohtudes. Jalgpalli tulevik Hellerman põhjendavad oma raamatus “Offside: Soccer and USAs sõltub Markovitsi ja Hellermani American Exceptionalism” ning Franklin Foeri järgi sellest, kuidas selle hegemoonilise spordikul- globaliseerumispõlguritest ameeriklased tuuri tulemuseks. Igapäevaelus ilusat mängu lähitulevikus tajuma hakkavad – jätkuvalt millegi võõra sissetunväljendub see ajalehtedes, ajakirjades, filmides, seriaalides ja gina või mitmekesisuse märgina. kirjanduses. USA vastandumiNoortetöö huvitab väheseid ne Briti impeeriumile ja Euroopale ning isolatsionism nii Kummalisel kombel, ja see on iselooFoto: Fred Thornhill/REUTERS/SCANPIX majanduses kui ka kultuuris mulik kõigile USA professionaalsetele Ainult üle meie laiba! Toronto FC fännid protesteerivad klubi kavatsuste aitasid konsolideerida Ameevõistkonnaspordi aladele, ei tegele vastu tõsta piletihindu. rika jalgpalli, pesapalli ja korv- MLSi klubid ise noortetööga, mis Vanas palli kui tõeliseid Ameerika Maailmas igati loomupärane tundub. spordialasid. Kanadas kinnitus Erand on Vancouver Whitecaps (vt “õigeks” alaks jäähoki. Profiliiga MLS kõrval ühendab kõrvallugu), kelle euroopalik juhtkond Markovitsi ja Hellermani idee seosUSA ja Kanada klubisid just mure on võtnud südameasjaks enama kui pealtvaatajanumbrite pärast. Miljonitest tub tugevalt itaalia filosoofi Antonio lihtsalt esindusmeeskonna ülalpidamise. harrastajatest vaid murdosa, õigupoolest Gramsci kultuurilise hegemoonia 2011. aastal esimest hooaega MLSis kontseptsiooniga, kus valitseva sotsiaal alustava klubi president on endine isegi vähem, leiab tee profimängudele. se grupi mõte saab kõikide gruppide USAs on jalgpall osalejate arvu poolest mängija Bob Lenarduzzi, tegevjuht Totesikolmikus, kasvades ajavahemikus 1980–1995 300 protsenti. Ometi kaoFoto: Graham Hughes/AP/SCANPIX tavad isegi kohalikud ässad liiga vastu huvi, kui nende karjäär õhtusse jõuab. USA noorte jalgpalli assotsiatsioonil oli 2004. aastal 3,2 miljonit registreeritud mängijat, mida toetas maailma suurim treenerite ja vabatahtlike võrgustik 800 000 inimesega. Sporditarvete tootjate liidu (SGMA) andmeil mängis 2002. aastal 1,3 miljonit last noorteliigades rohkem jalgpalli kui pesapalli. 55 protsenti harrastajatest on naised ning ülikoolides on naiste seas populaarseim ala just jalgpall. Kas asjaolu, et naised mängivad vutti, tähendab kindlat tulevikku jalgpallile? Mis muu ala trenni nad oma võsukesed tulevikus ikka panevad? MLS on noorte talentide järele näljane. Verisulis anded on enamasti soRõõm aastast 2009. Montreal Impact sai hetk tagasi enda valdusse Kanada karika, olles alistanud Whitecapsi. Impact liidse turundusväärtusega, mis tähendab peab pääsu MLSi veel aasta võrra ootama. 52

JALKA MÄRTS 2011

maailm

Kanada klubid

95 8 67

Toronto

1 11 12 13 14 15 16 17

Edmonton

Vancouver

Quebec

Montreal

Toronto

1 Toronto (MLS) 2007. aastal Major League Socceri esimeseks Kanada esindajaks saanud Toronto ei ole veel kohamängudele kvalifitseerunud, ent Maple Leaf Sports and Entertainmenti omanduses olev klubi on Põhja-Ameerikas fännikultuuri vallas teerajajaks. 2009. ja 2010. aasta Kanada meistritiitlid aga pakuvad vähe lohutust. 2 Vancouver Whitecaps (MLS) Lääneranniku suurklubi on riigi tituleeritumaid, võites NASLi Super Bowli 1979. aastal ning USL I divisjoni karika 2006. ja 2008. aastal. Lisaks on neil vahemikust 1988–1991 neli Kanada trofeed. Pärast 11 aastat nüüdseks hingusele läinud NASLi (1974–1984) taasloodi klubi kaks aastat hiljem Vancouver 86ersi nime all. Vana nimi võeti tagasi 2001. aastal. 3 Montreal Impact (USSF) Kolmekordne PõhjaAmeerika tšempion (1994, 2004, 2009) läks 2000. aastal korraks hingusele, ent juustufirma Saputo puhus klubile taas elu sisse. 2008. aasta Kanada meistritena osalesid nad CONCACAFi Meistrite liigas, kus nende veerandfinaali avamängu Montreali olümpiastaadionil tuli vaatama 55 000 inimest. Impact on NASLis edu maitsnud Montreal Manicu järeltulija ja mängib praegu USSF II divisjonis, ent liitub 2012. aastal MLSiga. 4 Edmonton (NASL) Mullu veebruaris loodud Alberta provintsi klubi liitub uuel hooajal uue NASLiga, mis on praegu USA liigasüsteemi teiseks astmeks. 2010. aastat ettevalmistusteks kasutanud Edmontoni

peatreener on endine PSV Eindhoveni ja NEC Nijmegeni loots Dwight Lodeweges. Kodumänge peetakse Edmontoni ülikooli 3500 istekohaga staadionil. Varem on Edmontonis tegutsenud, ent kõngenud Drillers (NASL 1979–1982), Brickmen (CSL 1987–1990) ja Aviators (A-League 2004). 5 Brampton Lions (CSL) 2002. aastal Metro Lionsi nime all loodud klubi kolis kolm aastat hiljem Scarborough’st Oakville’i ja võttis nimeks Blue Devils. 2005. aastal võideti Rogersi karikas ja aasta hiljem National Conference, millele järgnes nimevahetus Scarborough Canadian Lionsiks ja 2008. aasta märtsis Brampton Lionsiks. 6 Brantford Galaxy (CSL) Ontarios Brantfordis pesitsev klubi loodi alles mullu veebruaris, kui selgus, et CSL laieneb 13 klubile. 7 Hamilton Croatia (CSL) Juba 1957. aastal loodud klubi seovad tugevalt Horvaatia juured. 2009. aastal võideti Ontario provintsi tugevaim amatöörliiga ja nüüd liitutakse CSLiga. 8 London City (CSL) Ei, tegemist pole suurusehullustusega, vaid see 1973. aastal ilmavalgust näinud klubi pesitseb Ontario provintsi linnakeses London. 9 Milltown (CSL) Torontost pisut väljaspool asuv Milltown esindab CSLis kõige väiksemat linna. 10 Montreal Impact Academy (CSL) CSLi ainus Quebecis paiknev võistkond loodi 2010. aastal ning on Montreali klubi

järelkasvumeeskond. 11 Norh York Astros (CSL) 1990. aastal North York Atletico Argentina Soccer Clubi nime all loodud klubi kolis 1993. aastal Scarborough’sse ja võttis nimeks Scarborough Astros Soccer Club. 1998. aastal naasis klubi North Yorki ning sai Canadian Professional Soccer League’i (CSLi eelkäija) asutajaliikmeks. 12 Portugal (CSL) 2001. aastal Toronto Suprana loodud klubi võttis 2006. aastal nimeks Portugal Supra ja muutus 2008. aastal Portugal FC-ks. Meeskond esindab Toronto portugalikeelset kogukonda. 13 Serbian White Eagles (CSL) Vahemikus 1968–1980 Canadian National Soccer League’i kuulunud klubist sai 1975. aastal esimene Kanada esindus, kes on esindanud riiki kontinendi tasandil CONCACAFi karikaturniiril, kus alistuti 1 : 3 Monterreyle. 14 St Catharines Wolves (CSL) 1977. aastal loodud klubi matkib värvides ja logos Serie A kuulsat klubi AS Roma. 15 TFC Academy Toronto FC noorteakadeemia, mis loodi 2008. aastal. 16 Toronto Croatia Juba 1956. aastal loodud Toronto Metros-Croatia võitis 1976. aastal NASLi Super Bowli, kuid USA telekanalitele ei sobinud klubi tugev rahvuslik seotus, mistõttu jätkati edaspidi Kanada liigades. 17 Yorki piirkonna Shooters 1998. aastal ilmavalgust näinud klubi kandis erinevaid nimesid, kuni lõpuks jäädi püsima Shootersina. Kanada suuremate võistkondade loetelu on selgeks tõestuseks, et immigrantide seas on jalgpall olnud aastakümneid au sees. Sama võib öelda ka USA kohta, kus riigi üks vanemaid liigasid, San Francisco Soccer Football League, on olnud koduks mitmete erinevate rahvuste klubidele. Näiteks San Francisco Greek-Americans, ACC Teutonia, Unione Sportiva Italiana Virtus jpt. Suurele areenile nad aga murdnud pole ja siingi on põhjuseks just peavoolu meedia tõrksus rahvuspõhiste klubide suhtes. Nt Austraalias pidi Sydney Croatia 1990ndate alguses võtma nimeks Sydney United, sest kohalik liiga kartis, et see võib põhjustada vägivalda, kui mängitakse mõne teise rahvusgrupi esindajaga. Neile sammudele vaatamata on just immigrandid ja nende veetavad klubid kujunenud jalgpalli leviku oluliseks pinnaseks endistes Briti kolooniates, nagu USA, Kanada ja Austraalia.

2011 MÄRTS JALKA

maailm tenham Hotspuris sama tööd teinud Paul Barber ja peatreeneriks islandlane Teitur Thordarson, kes kauges Vancouveris lõi samamoodi platsi puhtaks ja ehitas üles uue meeskonna nagu 15 aastat tagasi Eestis. Kui aga Vancouveri elanikel avaneb tänavu võimalus kaeda maailmajao tippvutti, tuleb Whitecapsi ja Toronto FC järel 2012. aastal kolmandaks Kanada MLSi klubiks saava Montreal Impacti fännidel pisut oodata. Et klubi mullused playoff-mängud Põhja-Ameerika tugevuselt teises sarjas läksid pooltühjadele tribüünidele, andis publikum selge signaali, et vähemaga kui tippjalgpall enam ei lepita. MLSiga liitumine toob Kanada klubidele kaasa aga võrdlemisi pentsikud klauslid. Nii andsid Whitecaps ja Toronto allkirjad, mille järgi nemadki tunnistavad Kanada passiga mängijad välismaalasteks. Ühtlasi vähendati kanadalaste kohustuslikku arvu enda algkoosseisus. Kanada jalgpalliliit kuulutas säärase sammu reeturluseks, ent mullu esindas Toronto värve neli, Montreali ja Vancouveri vastavalt 11 ja 10 kanadalast. Ühtlasi on kolmik olnud enamiku Euroopas ja mujal pallivate kanadalaste hüppelauaks ning kandnud kodumaise jalgpalli arendamise raskust aastakümneid. MLSi laienemisega on Kanadas kaasnenud ka väikestviisi jalgpallibuum, kuivõrd USA II ja III divisjoniga on liitumas Edmonton, Ottawa, Victoria ja Hamilton, mis on taaselustanud jutud Kanada päris oma (pool)profiliigast. Igal juhul loodavad kohalikud vutisõbrad, et kasvav kandepind sisaldab ka seemneid, millest võrsuvad ässad, kes viivad oma koondise esimest korda pärast 1986. aastat maailmameistrivõistlustele. Naiste jalgpallikoondis esineb maailma vuti suurimal näitelaval regulaarselt, olles maailma edetabelis 9. kohal meeste 80. koha vastu. Ja ilmselt suurimat vutirõõmu on kanadalastele viimase paarikümne aasta jooksul valmistanud nende naiste U19 koondis, kelle 0 : 1 allajäämist 2002. aasta MM-finaalis USA-le elas valulikult läbi 47 000 pealtvaatajat. Kummaline maa see Kanada. 54

JALKA MÄRTS 2011

Teitur Thordarson: tahtsin Raio Piirojat Vancouver Whitecaps alustab märtsis esimest hooaega Põhja-Ameerika profiliigas MLS. Kui seni on meil olnud põhjust silma peal hoida Joel Lindperel, siis MLSi debüüdi teeb sel hooajal teine Eestiga seotud mees, endine koondise peatreener Teitur Thordarson (59), kes tahtnuks oma ridadesse Raio Piirojat. Uueks hooajaks on Whitecapsi lisandunud mitmeid uusi mehi eesotsas kogenud Jay DeMeritiga. Kas mõnele eestlasele ei ole silma visanud? Olen küll. Suhtlesin Raio Piirojaga, aga kuna tal on Fredrikstadiga üks aasta lepingut veel alles, ei saanud me paraku midagi teha. Whitecaps andis koos Torontoga allkirja paberile, mille järgi kanadalastest said USA klubides välismängijad ning ühtlasi lepiti kanadalaste arvu vähendamisega algkoosseisus. Mida te sellisest otsusest arvate? Tõepoolest, meie ja Toronto otsus on põhjustanud palju poleemikat. Kanada jalgpalliliit nimetas meid isegi reeturiteks, kuid ma arvan, et see reegel on mõistlik. Tähtis ei ole arendada mitte ainult Kanada jalgpalli, vaid Põhja-Ameerika jalgpalli tervikuna, kuid samuti on tähtis, et kanada mängijad saaksid võimaluse. Whitecaps on üks väheseid klubisid Põhja-Ameerikas, kellel on oma noorteakadeemia ja tugev noortetöö. Kuidas nii? Põhja-Ameerika klubid keskenduvad suurele koosseisule, neil on nimekirjas 27–30 mängijat. Nii aga ei anna nad noortele võimalust. Nad ei vaja akadeemiaid. Meie alustasime kolm aastat tagasi. Nüüd on teised MLSi klubid, kes muidu värbavad mängijaid ülikoolidest, sama teed minemas. Meie organisatsioon on Põhja-Ameerikas suurimaid, kontoris töötab 100 inimest ja noortesüsteemis on umbes 300 mängijat. See on hea näitaja. Arvestades, et MLSi mängijate õigused kuuluvad liigale, siis kuidas on lahendatud mängijate õiguste küsimus?

Kui mängija müüakse välismaale, jagunevad tulud liiga ja klubi vahel pooleks. Mida kauem mängija klubis on olnud, seda suurem osa läheb klubile. Ma ei näe, et siin probleeme võiks tekkida.

Kas akadeemia loomise ideega tulite välja teie või sai teist lihtsalt selle realiseerija? Mõte akadeemia luua oli olemas juba varem, kuid sain seda väga palju mõjutada, sest alustasime nullist ja minul oli varasemast palju oskusteavet. Nüüd töötab asi väga hästi, peatreener on Hollandist, taustajõud on suurepärased. Ka mängijaid on igalt poolt. Umbes 60–70 protsenti on kanadalased, kuid üldiselt on seltskond väga kirju. Kuidas on lood treeningbaasidega, kas ka need tuli nullist rajada? Praegu kasutame olemasolevaid ja üürime vajadusel juurde, kuid plaanis on ehitada päris oma treeningkeskus kümne väljaku ja sisehalliga. See on meil väga suur siht. Ühtlasi kolime sügisel uuele staadionile, mis Ameerika jalgpalli mängudeks mahutab 65 000 inimest, jalgpallipublikut mahub sinna üle 30 000. Ühtlasi ootab omavalitsuse kinnitust ka päris oma peastaadioni ehitamine, mis tuleb Vancouveri sadama lähedale, kus klubi omanikul on suur maatükk ja praegu asuvad meie kontoriruumid. Mängijate värbamine ülikoolidest tähendab, et nad jõuavad profijalgpalli 20–22 aasta vanuselt ehk on oma Euroopa või Lõuna-Ameerika eakaaslastest valgusaastate kaugusel. Kuidas see teie kogenud treenerisilmale tundub? Tõsi ta on. Praegu läheb noorte jaoks mitu aastat konkurentsivõimelist jalgpalli kaduma. Seepärast lõime ka enda akadeemia, kus noored saavad hariduse ja sujuvama võimaluse pääseda tippjalgpalli. Rahvusvahelisel tasemel on Kanada rahvusnaiskond olnud edukam kui meeskond. Samuti kasvab kiiresti naisharrastajate arv. Kas jalgpalli tajutakse seetõttu ka pigem naiste

maailm Foto: Lembit Peegel

das on selles mõttes lihtsam, et peamine rivaal on hoki ja Vancouver Canucks teeb praegu NHLis väga head hooaega. Samas, me ei näe, et Whitecapsile saaks publiku meelitamine probleemiks. Jalgpall on tõusuteel nii siin kui ka mujal Kanadas, mis on fantastiline ja loodame, et see suundumus jätkub.

Whitecapsi fännikultuur on Põhja-Ameerikas üks silmapaistvamaid ning emade-isade kõrval käivad mängudel regulaarselt tõsimeelsed ja euroopalikud fännid. Kuidas see on saavutatud? Meie fännid on tõepoolest fantastilised. Vancouver on väga eriline ja paljurahvuseline linn. Siin on itaalTeitur Thordarson jättis eelmise sajandi üheksakümnendatel aastatel Eesti jalgpalli lasi, portugallasi, sügava jälje. Nüüd ajab ta vagu Kanada jalgpalli. väga suur Aasia kogukond, samuti alana, kuna hoki karuste meeste mäng väga suur Briti kogukond. Varem olid on? meie peamiseks publikuks inglased, Ei, see ei ole tõsi. Meeste ja naiste šotlased ja itaallased, kuid üha enam on mängu ei saa võrrelda. Jalgpall peab näha asiaate ja hindusid. Tribüünidel on Põhja-Ameerikas võitlust suurte alade, tõesti väga kirju seltskond. Ameerika jalgpalli, pesapalli, korvpalli ja jäähoki vastu, kuid huvi jalgpalli vasPõhja-Ameerika probleem näib ültu on väga suur. Oleme müünud diselt olevat selles, et ehkki jalgpalli 16 000 hooajapiletit, mis on kõva näiharrastajate arv on suur, ei tule need taja ka Euroopa kontekstis. Kokku mainimesed staadionitele ega telerite hutab meie BC Arena 26 000 inimest. ette. Kuidas on olukord Vancouveris ja Arvestades, et seni mängisime kuni Kanadas? 6000 pealtvaatajat mahutaval staadionil, Kanadas on olukord pisut teistmooon nüüd oodata täismaja märksa suuredi, kuid probleemid on samad. Vancoumal areenil. Väljamüüdud kohtumised veris tuleb rinda pista peamiselt jäähoei ole siin kandis väga tavalised, kuid kiga, ent peamiselt tundub asi olevat mitmed klubid kasutavad munitsipaalstaadionites. Inimesed ootavad head staadione, mis on mõeldud teiste alade atmosfääri, kuid kuna sageli on need nii jaoks ja need mahutavad 60 000 – suured, siis isegi sel juhul, kui inimesi 70 000 inimest. Nende täitmine vution tuhandeid, jätavad need tühja mulje fännidega ei ole praegu reaalne. Kanaja nii ei teki mingit korralikku õhkkon-

da. Positiivne tendents on aga see, et viimastel aastatel on hakatud ehitama jalgpallistaadione. Arvan, et tulevik on ere ja meid ootavad head ajad. USA koondis esineb hästi, MLSi tase tõuseb ning oleme edukad ka CONCACAFi Meistrite Liigas. Whitecapsi, Portland Timberi ja Seattle Soundersi lisandumisega MLSi oodatakse nende kolme loodepiirkonna klubi tuliseid derbisid. Kuidas teile asja sees olijana tundub? Ja kuhu jääb Toronto? Seattle’i ja Portlandiga on meil tõesti ajalooliselt tugev rivaliteet ning need kohtumised müüakse kindlasti välja. Nende hõõrumiste ajalugu ulatub mitmekümne aasta taha, kui toimis NASL. Kui liiga kokku kukkus, jäi mälestus rivaalitsemisest alles ja hõõgub siiani. Samuti on meie suureks vastaseks Toronto ning võib öelda, et ka suurim vaenlane on Toronto, siis tulevad Seattle ja Portland. Eemalt vaadates näib, et oled Kanadas teinud midagi sarnast nagu Eestis – lõid platsi puhtaks ja alustasid uue meeskonna ehitamist. Mõnes mõttes küll, kuid siin oli organisatoorne pool juba olemas. Sain võimaluse tulla klubisse, mille arengu mõjutamiseks oli mul palju võimalusi. Kanada jalgpall areneb küll kiiresti, kuid nagu Eestiski, on veel pikk maa minna. Mul on hea meel, et olen saanud selle võimaluse. Veel on vara öelda, mis jälje ma siia jätan, kuid loodan, et suudame ehitada suure klubi ja samal ajal tugeva meeskonna. Kui suudame võita liiga ja teha seda ka oma noori kasutades, on see suurepärane. Sõlmisid sügisel klubiga üheaastase lepingu. Miks nii lühikese? Siin on üheaastased lepingud üsnagi tavalised. Praegu on nii klubile kui ka mulle väga palju uut ja saab näha, kuidas me edasi liigume. Viimase kolme aastaga oleme teinud palju, kuid palju on veel teha. Klubi on rõõmus, kui jõuame play-off’i, kuid minu ainus eesmärk on võita. Kahtlemata saab see olema raske, kuid mul on hea meeskond ja teeme kõik, et seda saavutada. Kui ei õnnestu, pole midagi katki ja proovime järgmisel aastal uuesti. 2011 MÄRTS JALKA

Foto: Lembit Peegel

Sportlikult mitmekülgne perekond (vasakult): Markus Jonathan, Mikael Johan, Jüri ja Mattias Joosep.

JALKA MÄRTS 2011

käbi & känd

Jüri Mõis & pojad: sport on ettevalmistus eluks Ärimehe ja endise Tallinna linnapea Jüri Mõisa perekonnas on kokkulepe, et sport ja kool valmistavad lapsi eluks ette. Nendes asjades järeleandmisi ei tehta. Kaks vanemat poega käivad neljas erinevas trennis ja eriti meeldib neile jalka. Pesamuna ootab tõenäoliselt sama tee. Indrek Schwede

ärnust pärit Jüri Mõis pääses jalgpallitrenni ainult ühe korra ja sedagi salaja. Jalgpallilembust pidi varjama ema eest. “Ema sõnutsi jalgpallurid lonkasid ja olid vigased,” meenutab Jüri Mõis. “See oli ka ühiskondlikult hell aeg, sest inimesed mäletasid värskelt, kuidas talud olid käest võetud, aga jalgpall oli rahva silmis venelaste mäng, milles võitis enamasti Kopli Dünamo, ja nii tahtsid kodused seda mängu minu jaoks vastikuks teha. Läksingi siis salaja trenni ja jäin vahele. Jalgpall mulle meeldis, käisin ka Eesti meistrivõistluste mänge vaatamas. Meie Pärnu Kalevi paremad mängijad olid Ants Kommussaar, seejärel Sergei Ratnikov ja Tarmo Rüütli.” Jüri Mõisa kaks vanemat poega käivad jalgpalli mängimas Floras, aga nemadki pidid kõigepealt murdma oma ema vastuseisu. “Eks emmel olid mureks vigastused ja tema jaoks on õige ala ikkagi tema enda poolt harrastatud kergejõustik,” selgitab Jüri Mõis, kelle sõnul vaatab ta vanema poja Markusega telerist Meistrite liigat ja Eesti koondist Lilleküla staadioni tribüünil. “Aga Markus tahtis ise 2009. aasta sügisel minna jalkatrenni ja selle asja me oleme nüüd perekonna sees ära klaarinud.” Markus Jonathan (10) mängib Egon Tintse käe all teist aastat ja Mattias Joosep (6) Priit Adamsoni juures esi-

mest hooaega. Pesamuna Mikael Johan (1) peab veel õiget aega ootama. Vanemad poisid käivad koguni nelja erineva ala treeninguil: kaks korda nädalas on kavas kergejõustik, korra jalgpall, ujumine ja tennis.

“

Kui tahad keskklassi perekonda spordiga laostada, siis mängi tennist ja golfi – võtab kogu aja ja kogu raha.

„

“Meil on perekonnasisene kokkulepe, et kergejõustik on põhiala,” räägib Jüri Mõis. “Teised alad on selleks, et kehakultuuri mõttes ringi vaadata. Jalgpalli puhul arvasin, et esimesed kaks aastat ei anta üldse palli kätte, vaid valmistatakse noori füüsiliselt ja mentaalselt ette. Tegelikult selgus, et treeningmetoodika on rohkem suunatud palli käsitsemise oskusele. Polegi paha, sest kergejõustikutreening on poistel akadeemilisem: jooks, hüpped-visked, võimlemine jne. Jalkatrennis käivad poisid kõige suurema himuga, ka treeneritega on vedanud.”

Jalka õpetab kollektiivsust Markus Jonathan ja Mattias Joosep kinnitavad, et kõige enam meeldib

neilegi jalkatrenn. Markus, kes on edu saavutanud ka ujumises, näeb oma tulevikku meelsasti jalgpallurina. Praegu mängib ta äärekaitsja positsioonil. Seni ainult kahes võistlusmängus osalenud Mattias mängib poolkaitsjana, kellele meeldib rünnata. Oma elu senises kummaski võistlusmängus lõi Mattias värava! Kergejõustikutreeningutel (treenerid Maile Mangusson ja Heiko Väät) lihvitud kiirus on mõlema venna trumbiks. Kindlasti on kasuks tulnud ka erinevate alade viljelemisest saadud mitmekülgsus. “Tänapäeval on töötajate ettevalmistamisel oluliseks kujunenud simulaatorid,” räägib Jüri Mõis. “Seda kasutavad lendurid, vormelisõitjad, isegi moodsa aja liinitöölised. Sellepärast oskan ma vaadata poiste arvutimänge kui treeningu üht osa. PlayStationil on jalgpallist palju mänge. Meie perekonnas on selline arusaamine, et elu on võistlus. Laste jaoks on tegemist esimeste meetritega pikas maratonis. Pole tähtis, mis alaga tegeletakse, aga sport on vajalik, et saavutada vastupanuvõime. Kuskilt otsast tulevad elus nagunii tagasilöögid ja siis peab ise tugev olema. Spordiga raha teenimist me eesmärgiks ei sea.” “Jalka on jube hea ala, mis kõigist paremini treenib kollektiivsust ja aitab kollektiivsuse mõttest aru saada,” jätkab Jüri Mõis. “Teiste pallimängualade puhul hinnatakse tegijate väärtust ikkagi 2011 MÄRTS JALKA

resultatiivsuse kaudu: korvpallis võidakse rääkida headest kaitsemeestest, aga ikkagi loeb see, kui palju keegi punkte viskab, võrkpallis on kõva mees, kes palli maha punktiks põrutab. Jalkas võid üldse mitte väravaid lüüa, aga olla väga hinnatud. Kui küla peal jalkat taotakse, siis alguses on kõik kanged ise triblama, aga õige pea tuleb arusaamine – vähemalt mingil määral jõuab see kõigi kaasalööjateni –, et jõud peitub kollektiivis.”

Kehakultuuri ökonoomika Jüri Mõis räägib, et vaatab kehakultuuri ka läbi ökonoomsuse prisma. Ja parim koht, kuhu minna näiteks siis, kui tööl tekib ajaline auk, on jõusaal. Veerand tundi minekut, veerand tundi riietumist, seejärel 45 minutit trenni, siis pool tundi mahajahtumist ja riietumist ning veerand tundi tagasisõitu – kogu tsükkel kokku kaks tundi. Kodus olles on aga kõige efektiivsem minna tunniks ajaks jooksma ja pärast pool tundi taastuda. Ka jalgpall ei võta arutult aega ega

Jüri Mõis oli lubav jalgrattaspordis Jüri Mõis ise on arvestataval tasemel teinud jalgrattasporti. Trenni läks ta juba 12aastaselt. Ta tõusis noorteklassis lubavaks sõitjaks, aga möönab, et probleemiks oli ohutunne: ühe vale liigutuse pärast suurel kiirusel võid saada suure trauma. Karjääri katkestas ka TTÜsse õppima asumine. Aga rattasõit andis baasi, mille pealt 35–36aastaselt uuesti harjutama hakkamine ning rattarallidel osalemine pakkus rahuldust ja rahvasportlase jaoks kõrgeid kohti. Muuhulgas võrdles Jüri Mõis end ka eakaaslastega ja kui ta ühel rattarallil oli üheksa minutiga edestanud peaminister Andrus Ansipit, tundis suurt heameelt. Mõis on läbi jooksnud ka neli maratoni: kaks New Yorgis ja kaks Amsterdamis.

raha, kuid nõuab täpsel ajal kogunemist, sest osalejaid on palju. “Küllap tekitan mittemõistmist, aga väidan, et kui tahad keskklassi perekonda spordiga laostada, siis mängi tennist ja golfi – võtab kogu aja ja kogu raha,” räägib Jüri Mõis. “Mind paneb Eestis valitsev golfivaimustus imestama. Muidugi ma tean veel kallimaid alasid – ratsutamine ja iluuisutamine, aga seal on

Foto: Lembit Peegel

Mattias Joosep (paremal) vaatab, kuidas Markus Jonathan arvutimängus oma meeskonnaga hakkama saab.

JALKA MÄRTS 2011

tegemist omamoodi pühendunud inimestega. Minul kui efektiivsuse fanaatikul on piinlik golfiväljakul kõndida, ma saan sama koormuse kätte koduaia eest hoolitsedes. Aga eks maailmavaateid ole igasuguseid ja kindlasti ei pea kokku hoidma just oma harrastuse arvelt. Siiski usun, et tänapäeval edukas olemiseks peab igaühel oma efektiivsuse võti olema.”

esiliiga

Pärnu jääb Esiliigasse. Linnameeskonnana Veebruari keskel ei olnud Pärnu esindusmeeskonna jätkamine Esiliigas sugugi kindel, kuid suvelinna klubid lõid seljad kokku ja linn pani ettevõtmisele õla alla, mille tulemusena alustab 2011. aastal Pärnu Linnameeskond. Lennart Komp

ärast Pärnu jalgpalli esindusklubi rolli kandnud Vapruse pudenemist 2009. aastaks Esiliigasse loobus linn meeskonda toetamast, mis tänavu talveks viis olukorrani, kus Vapruse jätkamine tugevuselt teisel astmel rippus juuksekarva otsas. Selleks et päästa pikkade traditsioonidega Pärnu jalgpallile koht Esiliigas, tehti teoks Pärnu JK presidendi Helmut Hundi mullu kevadel välja käidud idee Linnameeskonnast. Parimad pojad koonduvad ühtsesse löögirusikasse, et säiliks tase ja järjepidevus. Nii ei pea vaidlema mängijaõiguste pärast, sest kasvatajaklubi säilitab need hoolimata sellest, et kasvandik Linnameeskonda esindab.

“

Ilmselt tuleb luua uus mittetulundusühing, mille juhatusse hakkavad kuuluma kolme klubi ja linna esindajad.

„

Vapruse tegevjuhi Indrek Meeni sõnul pani linn oma õla alla pärast Vapruse, PJK ja Kalevi ühisavaldust, tehes seda mitte ainult kaheteistkümnendal tunnil, vaid selle viimastel sekunditel. Kokkuleppeni jõuti 17. veebruaril ehk vaid 18 päeva enne Esiliiga algust. “Linnameeskond ei jää kindlasti ühekordseks projektiks, vaid kui oleme 2011. aasta asjaajamise korda saanud, hakkame vaatama tulevikku, et Pärnu jalgpall viia tagasi Meistriliigasse. Poleks aga linn toetanud, jätkanuks Vaprus II liigas,” sõnas Meen. “Ilmselt tuleb luua uus mittetulundusühing, mille juhatusse hakkavad kuuluma kolme klubi ja linna esindajad.”

Mullu jäi linnameeskonna loomine klubide erimeelsuste tõttu katki (vt Jalka 09/2010), kuid kõige täbaramas olukorras leidsid klubide juhid siiski ühise keele. Meeni sõnul eraldab Pärnu linn uueks hooajaks 6391 eurot kohe ja 3195 eurot peaks laekuma suvel. See raha ei tule aga spordieelarvest, vaid reservidest. Kuna Linnameeskond ei osale oma ala meistriliigas, ei kvalifitseeruta ka esindusmeeskonnaks. Lisaks aitab klubi Eesti Jalgpalli Liidu 6000 euro suurune toetus, mis on mõeldud Esiliiga klubidele. Linnameeskonna peatreenerina asub ametisse Kalev Pajula, kes juhendas Vaprust ka kolmel hooajal Meistriliigas, ent on viimastel aastatel treeninud PJK noortegruppe. Pajula võttis Vapruse riismed üle talve hakul, ent alles 10. veebruaril oli seis sedavõrd nutune, et trennis oli 10–15 mängijat. Väravavahti ei olnud meeskonnal ka veel 17. veebruaril. “Klubide nõusolek annab võimaluse

paremad kokku koondada ja korralikult valmistuma hakata,” sõnas Pajula. “Teadmatus mõjutab ju ka poiste motivatsiooni treenida.” PJK president Hunt ütles, et II liigasse kukkumine olnuks Pärnu jalgpallile suur tagasilöök, sest noortel polnuks enam õiget meeskonda. “Nelja-viie aasta jooksul on meil olnud kaks Eesti A-klassi meistritiitli võitnud poiste võistkonda, kuid mängijaid pole neist saanud,” lausus Hunt. “II liigas mängimist rahastavad veteranid ise ja poisse see motiveerinud poleks.” Linnameeskonna duubliks saab II liiga lääne/lõuna tsoonis mänginud Pärnu Kalev, millest saab Linnameeskond II. Uue nime peavad võtma ka noortegrupid, et täita litsentseerimistingimused. Viimaste täitmisel tuli vutiliit pärnakatele vastu ja pikendas dokumentide esitamise tähtaega, sest eesmärk on jalgpalli arendamine ja asjade venimine ei olnud pahatahtlik.

Foto: Lembit Peegel

Pärnu esindusmeeskonnal on alati olnud hingestatud fännid. 2011 MÄRTS JALKA

II liiga

Kohtla-Järve Alko on keskendunud noortele Kohtla-Järve regiooni kolm lähestikku asuvat jalgpalliklubi asusid tegema koostööd ning jagasid seejuures omavahel “territooriumi” ära. Alko saab endale parimad noored, sest nemad ongi seitse aastat olnud klubi prioriteet. Indrek Schwede

ohtla-Järve jalgpalli kolm olulist klubi tegid kokkuleppe, mille järgi kõik paremad täiskasvanud pallurid hakkavad mängima Lootuses. Duubelmeeskonna funktsiooni kannab Jõhvi Orbiit ning parimad noored hakkavad mängima Alko eest. “Kolme klubi presidendid tegid selle kokkuleppe Kohtla-Järve jalgpalli huvides,” selgitab Alko klubi noortetreener Igor Tomaševski. “Tahame, et meie regioon oleks võimeline konkureerima Tallinna meeskondadega ja et suudaksime võita medali Meistriliigas.” Tomaševski sõnul ei tähenda kolme klubi kokkulepe seda, et Alkol endal ambitsioonid puuduvad. Seitse aastat regulaarset noortetööd teinud Alko loodab oma õpilaste abil tõusta Esiliigasse. Mõistagi ei suudeta ega tahetagi kinni hoida parimaid. Kel tiivad kannavad, lähevad mängima pealinna suurtesse klubidesse või välismaale.

“

Tahame, et meie regioon oleks võimeline konkureerima Tallinna meeskondadega ja et suudaksime võita medali Meistriliigas.

„

“Selles pole midagi hullu, kui noored lähevad mujale haridust omandama,” räägib Igor Tomaševski. “Meie klubi aktsent ongi noortel ja püüame neid viia võimalikult kõrgele. Meil on hea meel ka siis, kui oleme häid jalgpallureid kasvatanud teistele klubidele. Ja kui pole kasvatanud häid jalgpallureid, oleme ehk ühiskonnale andnud hea inimese.” Alkos töötab neli treenerit ning 60

JALKA MÄRTS 2011

Foto: Alko

Kohtla-Järve Alko põhirõhk on noortel.

peale põhimeeskonna on klubil 80–90 noort. 2004/2005. aastal sündinutega tegeleb Artjom Kolkin, 2002/2003. ja 1995/1996. aastal sündinutega Igor Tomaševski ning 2000. ja 1998/1999. aastal sündinutega Sergei Serednitski. Klubi president Vitali Tuljakov juhendab põhimeeskonda ja tegeleb selle duubli, RGR Aironiga. Kui kaks kõige nooremat gruppi välja arvata, siis ülejäänud treenivad talv läbi väljas Ahtme gümnaasiumi suurel kunstmuruplatsil. Oluline on just suure väljaku tunnetus, aga ka värske õhk. Alko suhtub täie tõsidusega jalgpalliliidu loodud noorte talentide tugipunktidesse, kuhu antakse hea meelega oma parimaid. Suurt kasu nähakse selles ka oma klubile, sest paremad saavad mängida teiste klubide parimatega ja areneda. Tomaševski kinnitusel on enamikul poistest Eesti pass ja nad saavad Eestit

esindada. Kõigi gruppidega mängitakse ka edukalt Eesti meistrivõistlustel (v.a kõige noorematega, kellele veel üleriigilisi meistrivõistlusi polegi). Nagu mujalgi Eestis, on jalgpall Kohtla-Järve noorte seas väga populaar ne ja Igor Tomaševski sõnul puudub klubil vajadus endale kasvandikke otsida, sest lapsed tulevad ise. Senistele kunstmuruväljakutele Ahtmes (suur väljak) ja Jõhvis (väike väljak) ning miniväljakule võiks lisanduda uusi, et oleks tingimusi aasta ringi jalgpalliga tegeleda. “Muidugi tahame ka laieneda ja selleks treenereid koolitada,” räägib Igor Tomaševski. “Hea oleks, kui igal grupil oleks kaks treenerit, sest üks ei jõua kogu grupile täit tähelepanu pöörata.” Andke teada oma tegemistest, põnevatest juhtumistest ja huvitavatest mängijatest: indrek@jalgpall.ee või lennart@jalgpall.ee

III liiga

Eesti koondis toob vanad semud kokku III liigas palliv Eesti Koondis on kokku toonud palju endisi päriskoondislasi ja tekitanud vastaste seas elevust. Meeskonna jaoks on iga mängu puhul tegemist perepäevaga, kuhu võib lapsed kaasa võtta, et vaba päev “kaduma” ei läheks. Indrek Schwede

olmandat aastat Eesti liigas alustav endistest tippmängijatest koosnev Eesti Koondis ühendab endas erineva põlvkonna mängijaid ja seetõttu on ka sihte raskem seada. Nooremad tahaksid II liigasse tõusta, mis oli ka eelmise aasta eesmärk. Aga mängiv treener Erko Saviauk, kes juhendab ka II liigas pallivat Tabasalu Palliklubi, arvab, et III liiga on just see paras. “Vaatan Tabasalu kõrvalt, mis tempo teises liigas on, ega näe põhjust, miks peaksime sinna minema,” räägib Erko Saviauk. “Meil mängivad ka teistest vanemad Tarmo Rüütli ja Jaanus Veensalu ning neil läheks kõrgemal raskeks. Liigade tasemevahe on täiesti olemas. Sillamäe Kalevi II ja Tallinna JK Kotkad olid juba sel aastal teistest peajagu üle ja ega meil Sillamäe vastu võimalust polnud.” Saviaugu sõnul on tase madalamates liigades kogu aja tõusnud, sest iga aasta toob neid noori, kes tippjalgpalli ei jõua või sinna ei pürgi, aga leiavad koha madalamates liigades. Nende noorte arvelt on

tõusnud ka tehniline tase. Eesti Koondis suhtleb omavahel meili teel ja trenni ei tee. “Nelja-viiekesi pole mõtet toksimas käia,” seletab Saviauk. “Olen kutsunud neid Tabasalu trenni ja osa vahel harva käib ka.” 2009. aastal mängis Eesti Koondis IV liiga lääne piirkonnas ja läinud aastal III liiga ida piirkonnas. See kajastus ka publikus. “IV liigas olid vastasteks valdavalt eestikeelsed meeskonnad ja nemad olid meie vastu eriti hästi häälestunud,” meenutab Erko Saviauk. “Nendel polnud oma satsi kokkusaamisega kunagi raskusi. Eks tõmbas ka meie koduplats Kadrioru staadion, kuhu niisama mängima ei pääse. Mõni vend laskus Kadrioru murule astudes põlvili maha. Ida piirkonnas mängides kadus see efekt ära.” Sel aastal läheb Kadrioru staadion remonti ja Eesti Koondise uueks koduväljakuks saab Männiku staadion. Saviauk loodab kokku saada löögijõulise koosseisu, aga muigab eelseisva peale mõeldes: “Meie seis on nagu teistelgi – nimekirjas

Foto: erakogu

Eesti Koondis koosseisus (all vasakult): Alari Lell, Marko Arge, Gerol Silkin, Kauri Siim, Janek Kivisild, Ott Reinumäe. Taga (vasakult): Marko Lelov, Raido Raudnagel, Sepo Vilderson, Tarmo Rüütli, Toomas Tohver, Erko Saviauk.

on palju mehi ja nende kokkusaamisega on ka nagu teistel. Aga meil läheb iga aastaga paremaks. Varasematel aastatel läks neli-viis meest välismaale tööle ja see nullis palju võimalusi ära.”

“

Eks tõmbas ka meie koduplats Kadrioru staadion, kuhu niisama mängima ei pääse. Mõni vend laskus Kadrioru murule astudes põlvili maha.

„

Saviaugu sõnul on selgelt näha, et endised mängijad tunnevad end kõige paremini ikka oma õigel positsioonil. Ja iseloom ei muutu – auahne ründaja naljalt ikka söötu andma ei kipu, vaid üritab ise rünnakule punkti panna. Eelmisel aastal olid tuntumaist rivis Toomas Tohver, Indrek Zelinski, Alari Lell, Jan Õun, Marko Lepik, Atko Väikmeri, Sepo Vilderson, Dzintar Klavan, Ivan O’Konnel-Bronin, Arvo Kraam jt. Sel aastal võib Tohverile postide vahel konkurentsi pakkuda ka Rain Vessenberg. Ja mine tea, mis tulevik toob – Saviauk on oma juttudega pidevalt masseerinud ka Mart Poomi. “Eesti koondis on toonud väljakule tagasi mõnegi endise mängija, kes vahepeal üldse end ei liigutanud,” räägib Erko Saviauk. “Ideaalis on meil ette nähtud, et kogu mäng on pereüritus, kuhu mängija võtab kaasa ka oma lapsed, et vaba päev perekonna jaoks kaduma ei läheks, ja pärast läheme koos sööma. Osa meist kasutab ka seda võimalust.” Andke teada oma tegemistest, põnevatest juhtumistest ja huvitavatest mängijatest: indrek@jalgpall.ee või lennart@jalgpall.ee 2011 MÄRTS JALKA

IV liiga

Taebla vutimehed hüppavad Ameerika jalgpalli varjust välja Taebla alevik on laias maailmas tuntud kui Ameerika jalgpallur Michael Roosi sünnikodu, kuid uuest hooajast toovad kohalikud pärisvutimehed selle Läänemaa küla tagasi pärisjalgpalli kaardile. lennart komp

igupoolest ei olnud Taebla tume laik ka eelmisel hooajal, sest kanti esindas meeskond Rahvaliigas. Pärast mõneaastast pausi otsustasid vutimehed oma meeskonna taas välja panna Eesti meistrivõistlustele ning uus algus tehakse IV liigas. Vajalik koosseis meistrivõistlusteks oli koos juba aasta tagasi, ent toona jäädi registreerimisega hiljaks, mistõttu leiti leevendus Rahvaliiga näol, kus oma alagrupis saadi neljas koht. Paremini läks talvisel aastalõputurniiril, mil pärast poolfinaali kaotust igipõlisele rivaalile FC Ristile tuldi kokkuvõttes pronksile.

“

Rahvaliigas saime mängudeks kokku rohkem mehi kui mõned aastad varem, mil Taebla veel meistrivõistlustel osales.

„

Klubi eestvedaja Andre Voiti sõnul koosneb põhituumik samadest palluritest, kes esindasid Taeblat ka neli-viis aastat tagasi. Lisandunud on noori, keskkoolipoisse, kellele pakuvad tuge 30ndates veteranid. “Motivatsioon on kõrge ja viimaseks jääma me ei lähe,” sõnas Voit. “Huvi poistel on ja eelmisel aastal Rahvaliigas saime mängudeks kokku rohkem mehi kui mõned aastad varem, mil Taebla veel meistrivõistlustel osales.” Praegu viib Taebla treeninguid läbi Esiliigas Rakvere Flora ridades karastunud Aigis Kelder ning läbirääkimised käivad Väino Munskindiga, kes on ka varem seal sama ametit pidanud. 62

JALKA MÄRTS 2011

Et Taeblas liigakõlbulikku väljakut ei ole, vaeb klubi praegu Haapsalu ja Risti staadionite vahel, kus väljakud on priimas olukorras. Hetkel tundub tõenäolisem variant Risti, mille staadion alles avati. “Risti väljak avati ju alles mullu Rahvaliiga mängudega ja on odavam,” sõnas Voit. “Samuti ei karda me seda, et kodualevikust väljas mängides publiku toetuseta jääme. Mullu pallis samas Lihula JK, keda käis parimail päevil vaatamas 30–40 inimest.” Klubi asju ajab Voit koos Reigo Raba ja Taebla valla spordiklubi juhi Enn Kergega. Valla esindusvärvide järgi rohelisi vorme kandma hakkav Taebla võtab esiti küll ühe hooaja korraga, ent tulevikus võib kõne alla tulla ühinemine Haapsalus tegutseva Läänemaa JK-ga, kus on küll A- ja B-klassist tulnud noored, ent kel vähe kogemust. “Plaan on suuremaks kasvada, aga praegu on see kõik veel jutu tasandil,”

rääkis Voit. “Ehk saab tulevikus võistkonnad ühendada ning komplekteerida taseme järgi kaks meeskonda. Tänavu kaalusime ise ka Rahvaliiga esinduse välja panemist, ent selleks ilmselt ei piisa mehi.” Läänemaa vutimeeskondadest on Taeblal traditsiooniliselt hüva läbisaamine Lihulaga, kuna lahingud Ristiga ikka tuliseks kisuvad. Ehkki liigas enam ei kohtuta, annavad maakonna meistrivõistlused endiselt võimaluse mõõgad ristata. Praegu on klubi põhitoetaja vald, kes maksis liiga osavõtumaksu, ent läbirääkimised käivad ka kahe kohaliku ettevõttega. Huvitaval kombel tegeletakse Taebla kandis Kairi Korpe juhendamisel tüdrukute järelkasvuga, poiste omaga alustati alles äsja ning järelkasvuvõistkonna paneb Taebla välja ehk järgmisel hooajal. Andke teada oma tegemistest, põnevatest juhtumistest ja huvitavatest mängijatest: indrek@jalgpall.ee või lennart@jalgpall.ee

Foto: erakogu

Taebla JK hooajal 2011: Kenno Vaatmaa, Reimo Sagor, Mattias Mutso, Jürgen Leega, Reigo Raba, Jarmo Jaaku, Aare Avila, Marek Korpe, Martin Koppel, Kristo Lepmets Marek Tapper.

saalijalgpall

FC Anži astub kindlalt kolmanda tiitli poole Hooaja eel mitmest tugevast mängijast ilma jäänud FC Anži hoog ei ole tänavu raugenud ning klubi on teel oma kolmanda saalijalgpalli Eesti meistritiitlini. lennart komp

idades silmas, et Anži on võitnud 14voorulises liigas kümnest kohtumisest üheksa, viigistanud ühe ning edu lähima jälitaja SK Auguri ees on ühe vähem peetud matši juures kaks silma, pole Anžil vaja teha muud, kui hooaeg samas vaimus lõpuni mängida. Meeskonna liidri Anton Smetanini sõnul ei või öelda, et koosseis oleks tugevam kui mullu, ent lahkunutele leiti asendajad, kellele saalimäng selgeks õpetati. “Meie eelisteks on kogemus, arusaamine mängust ja UEFA karikasarja mängud,” rääkis Smetanin. “Proovime mängida nüüdisaegset saalijalgpalli, nagu seda tehakse mujal maailmas.” Mängijana on Smetanin kahel korral osalenud UEFA sarjas ja korra koondisega valikturniiril, samuti tegeleb ta enese arendamisega iseseisvalt, mistõttu Anžis ka treeneriohjad haaras. “Kui jätta kõrvale Anži ja Augur, püsime maailmast viie aasta kaugusel,” sõnas treener. “Oleme Anžiga toonud sisse rohkem kombinatsioone ja areneme taktikaliselt, ent suurel osal Meistriliigast on nendes valdkondades puudujääke.” Teist aastat järjest suudab Anžid haardeulatuses hoida vaid Augur. Ehkki seni ainsas omavahelises matšis lepiti viiki, maksavad punktikaotused esimestes voorudes nüüd Augurile kätte. Teises voorus kaotas Augur ARSile ja järgmises leppis viiki FC Ararat-TTÜga, kellele see on seni üks punkt kahest. Klubi eestvedaja Igor Söödi sõnul võib kulla Anžile kaela riputada, sest kuigi ees seisab mäng kolmandal kohal oleva ARSi (26.02) ja Auguriga, ei pea ta tõenäoliseks, et liider komistab. “Ise oleme punktid maha mänginud, kuid hooaja algust mõjutas saalihoki meeskonna osalemine eurosarjas, mistõt-

Foto: Lembit Peegel

SK Auguris mängiv Meistriliiga edukaim väravakütt Roman Minlibajev (nr 5) on teelt pühkinud FC AEG mängija Sten Teino (taga), teelt viskub Janek Remmelgas.

tu saalijalgpall oma saaliaegu pidi loovutama,” rääkis Sööt. “Et aga meeskond moodsat mängu näitab, on treener Risto Sarapiku teene. Ta on end ise arendanud ja poisid kuulavad teda suu lahti.” Nii Smetanin kui ka Sööt tõstsid enda ja üksteise edukuse ühe põhjusena esile asjaolu, et kumbki saab välja panna kaks tugevat nelikut, kes on võimelised mängu muudatuse tooma. Samavõrd rikkalik ei ole uustulnuk Unibet / Nõmme Kalju arsenal, kes püsib keskmike seas. “Arvasime alguses, et võime ka kõrgemate kohtade eest võidelda, kuid Meistri- ja Esiliiga tase on väga erinev,” lausus Kalju liider Andreas Aniko. “Anži vastu mängides nägime, et standardolukordadeks on neil kokkulepitud lahendused, tehakse kombinatsioone ega ole korralagedust. Meil jääb tehnikast ja saalijalgpalli mõtlemisest puudu.”

Esiliiga võitis tänavu FC Anži duubelmeeskonnaks olnud FC Raketa, kes teenis sellega õiguse tõusta Meistriliigasse. Üleminekumängudele läheb Maccabi. Nii Raketa kui ka Maccabi teenisid võrdselt punkte, kuid esimene sai eelise tänu omavaheliste mängude võitudele.

Saalijalgpalli Meistriliiga tabeliseis 22. veebruri seisuga:

1 FC Anži 2 SK Augur 3 FC ARS 4 Narva-Jõesuu 5 Nõmme Kalju 6 FC AEG 7 Rummu 8 Ararat-TTÜ

10 9 11 8 10 5 10 4 11 4 10 4 11 3 11 0

1 2 1 2 1 0 1 2

0 1 4 4 6 6 7 9

64 : 27 28 74 : 37 26 37 : 37 16 54 : 57 14 40 : 45 13 47 : 73 12 49 : 50 10 43 : 82 2

2011 MÄRTS JALKA

E E S T I

T E N N I S E A J A K I R I

Hind: 3 eur 46,94 kr

Nr. 1(16) talv 2011

Federation Cup

Kogu tõde Eesti-Hispaania matšist

Tulevikulootused

•

Kenneth Raisma Tatjana Vorobjova

Persoon

Rene Busch

Eksootika

Eesti tennisistid Kambodžas

Sulgpall

Kellest saab naiste esireket?

Suured postrid ja lugemist:

Anett

•

Samantha Stosur Robin Söderling

Kontaveit astub Kaia Kanepi •

jälgedes

JALKA MÄRTS 2011

SELLE AASTA ESIMENE TENNIS NÜÜD ILMUNUD! KIIRUSTA!

sina oled kohtunik

Kuidas lahendaksid need 3 olukorda? Kunstnik Mart Vainre joonistab pildid, Eesti Jalgpalli Liidu peakohtunik ning UEFA kohtunike vaatleja Uno Tutk annab vastuseid, aga küsimusi saadavad endiselt meie lugejad. Nii jätkame mängus ette tulevate olukordade lahendamist rubriigis “Sina oled kohtunik”. Saada meile mõni huvitav mänguolukord. Jalka valib

neist koostöös Uno Tutkiga välja kolm ning järgmises numbris trükime need ära koos vastuste ning Mart Vainre illustratsioonidega. Saada oma kirjeldus või küsimus aadressile lennart@ jalgpall.ee märksõnaga “KOHTUNIK”. Just sinust sõltub, kui huvitavat materjali teised lugeda saavad!

3 olukorda

Potentsiaalne olukord Eesti liigas. Vahetult enne mängu tabab linna torm, mattes väljaku lume alla. Platsimeister värvib jooned üle, kuid meeskondi väljakule juhtides märkad, et osa jooni on punast, osa musta värvi. Meister ütleb, et tal sai punane värv otsa ja pidi kasutama musta. Kuidas talitad? Küsimuse esitas Rauno Noot

Uno Tutk: Reeglites on vaid kirjas, et jooned peavad olema eristatavad, kas nad on punast või musta värvi lume taustal, ei oma tähtsust. Lisan siia juurde, et keelatud on katkendlike joonte või ka vagude kasutamine väljaku märgistamisel. Antud juhul saab mäng rahulikult toimuda.

Uno Tutk: Vastavalt jalgpalli reeglitele saab mängijate vahetus toimuda vaid siis, kui mäng on peatatud. Seega, kui vahetusse suunduv mängija puutub palli, saab ta ebasportliku käitumise eest kollase hoiatuskaardi (see võib ka halvemal juhul olla tema jaoks teine, mis tooks kaasa eemaldamise). Igal juhul ei saa värav lugeda, kuna mäng seisis ja mängu jätkatakse vastavalt sellele, kuidas ta oli algselt peatatud.

Pikk pall lendab ründaja suunas, kes on suluseisus, kuid kuna ta pallini ei ulatu, jätab äärekohtunik suluseisu fikseerimata. Väravavaht jätab siiski mängu pooleli, nähes, et tegu on selge suluseisuga ning pall lendab väravasse. Kas lugeda värav ära või otsustab kohtunik suluseisu tagantjärele kaitsva meeskonna kasuks? Küsimuse esitas Kaido Mägi

Uno Tutk: Kuna tegemist on passiivse suluseisuga, siis abikohtuniku hinnangul peab ta suluseisu fikseerima vaid siis, kui suluseisu reeglit rikkunud mängija on saanud sellest kasu – ta segas vastasmängijat või oli aktiivne. Toodud näites on väravavaht ilmselt tõlgendanud reegleid valesti ning värav loetakse. Loodan, et tänaseks on Kaido juba tänu kohtunike koolis osalemisele ka õige vastuse saanud.

Toimub vahetus. Enne kui uus mängija väljakule jõuab, lööb lahkuv mängija vihaselt palli värava poole. Väravavaht palli kinni püüda ei suuda. Kas värav loeb? Küsimuse esitas Liisa-Maria Komissarov

2011 MÄRTS JALKA

lisaaeg Foto: Lembit Peegel

Eesti U21 koondis avaldas kõva vastupanu ka teise koha saanud Türgile, kellelt rööviti koguni 4 punkti.

Eesti U21 koondisel kõvad konkurendid Eelmises tsüklis edasipääsule pretendeerinud, kuid lõpuks viiendana lõpetanud Eesti U21 jalgpallikoondis loositi 2013. aasta Euroopa meistrivõistluste valikturniiriks tugevasse viieliikmelisse alagruppi. Seekord on meie noormeeste vastasteks Hispaania, Horvaatia, Šveits ja Gruusia. Neist kahe viimati mainituga mängis Eesti koos ka eelmises valiksarjas, mis kujunes meie kõigi aegade edukaimaks. Eesti võitis kümnest mängust kolm ja viigistas kolm. Punkte saadi kõigilt viielt vastaselt ja alistati tabelis kolm esimest kohta teeninud Šveits, Türgi ja Gruusia. Kümnest alagrupist pääseb otse edasi võitja ning neli parimat teise koha omanikku, kes selgitavad play-off’is seitse finaalturniirile pääsejat. Kvalifikatsiooniturniir algab 25. märtsil, kuid täpne valikgrupi kalender on veel selgumisel. 2013. aasta finaalturniir toimub Iisraelis.

Kohtunikud saavad peakomplekti Algaval hooajal hakkavad ka Eesti Foto: Lembit Peegel kohtunikud Meistriliigas kasutama peakomplekte, mis on tuttavad UEFA Meistrite Liigast ja teistelt suurvõistlustelt. Mikrofonide abil ühenduses olevad kohtunikud saavad omavahel operatiivselt infot vahetada. See on oluline just penaltiolukordades, kui abikohtunik saab edastada kiiresti oma arusaama toimunu kohta. Praegu on peakomplekt üksnes Euroopa mänge vilistaval Hannes Kaasikul. Jalgpalliliit ostis Meistriliiga tarvis Hannes Kaasik on peakomplekti viis komplekti. kasutanud ka Eesti meistrisarjas. “Ühes voorus toimub viis mängu ja me jagame need komplektid viie põhikoormust kandva kohtuniku vahel ära,” selgitab Eesti Jalgpalli Liidu peakohtunik Uno Tutk. “Vastavalt vajadusele saavad Meistriliigat vilistavad kohtunikud komplekte ise omavahel vahetada.”

JALKA MÄRTS 2011

Martin Reim – seitsmes auhinnasaaja Eesti rekordinternatsioFoto: Lembit Peegel naal Martin Reim (fotol) on seitsmes jalgpalliinimene, kes saab riikliku autasu. 157 korda Eesti koondisse kuulunud praegusele FC Flora peatreenerile omistas Valgetähe V klassi teenetemärgi president Toomas Hendrik Ilves. Varem on riiklikud teenetemärgid pälvinud kõik kolm Eesti koondist juhendanud välismaist peatreenerit – Teitur Thordardson, Arno Pijpers ja Jelle Goes (Maarjamaa Risti IV klass) – ning eestlane Roman Ubakivi (Eesti Punase Risti V klass). Jalgpallureist on teenetemärgi saanud Marko Kristal (Eesti Punase Risti V klass) ja Mart Poom (Valgetähe IV klass).

jalgpallimuuseum Brasiilia vutiliidu juubelikingitus Eesti jalgpalli 100. sünniFoto: Lembit Peegel päeva suurima kingituse tegi Brasiilia koondis, mis 12. augustil 2009. aastal mängis A.Le Coq Arenal meie rahvuskoondisega. Ametlikul lõunasöögil andsid kohvimaa esindajad meile üle mälestus eseme, kuhu on graveeritud mängu kuupäev ja ära märgitud ka Eesti jalgpalli 100. aastapäev. Mäng ise sai teoks tänu Eesti Jalgpalli Liidu presidendi Aivar Pohlaku pikaajalistele sidemetele inimestega, kel olid Brasiilia koondise mängude õigused. Kui tavaliselt soostuvad brasiillased mängima üksnes suurte või rikaste vutiriikidega, siis seekord olid Aivar Pohlaku veenmis- ja diplomaadiomadused sellisest klassist, et viiekordsed maailmameistrid maandusid Tallinnas. Mäng läks ajalukku ka brasiillaste ühe suurima staari, Kaka maailmakuulsa jalutuskäiguga päev enne mängu. Nimelt läks Kaka 11. augusti hommikul koos koondise asjaajajaga linna peale jalutama ja eksis Linnahalli juures ära. Juhuslikult sinna sattunud politseipatrull toimetas Kaka hotelli tagasi. Pidulikul lõunasöögil lepiti brasiillastega kokku, et enne mängu pallureid kätlev linnapea Edgar Savisaar kingib eksinud vutitähele uhke linnakaardi. Eraldi kingituse sai Brasiilia koondis ka ühelt Saaremaa vaibameistrilt. Tema tehtud Brasiilia mustriga vaip anti koondise kaptenile Luciole üle hotellis. Brasiillaste külaskäik inspireeris ka meie humoriste: Postimehe naljalisas “Juurikas” ilmub tänaseni karikatuur, mille üks põhitegijaid on Kaka.

2011 MÄRTS JALKA

JALKA MÄRTS 2011