JALKA (juuni 2011) by Jalka

Až

HIND 1,85 EUROT 29 KROONI JUUNI 2011

Koduste trofeede tähtsusest Noorte nuhtlus: lampjalgsus Noortekoondised saavad uue kodumuru Dzintar Klavan: teismelisena üritaksin uuesti Taktikajutud: Sillamäe Kalev vs Tallinna Flora Postrid: Gerard Pique, Ji-Sung Park ISSN 1736-7379

Pluss: Marko Meerits, Inna Zlidnis, Ivo Lehtmets, Javier Hernandez, Hannes ja Erik Hermaküla, Põlva Lootos, Tomi Rahula, FC Pokkeriprod

2011 JUUNI JALKA

Triobet Live TV Rahvusvaheline jalgpall nüüd sinu arvutis! Triobet annab oma klientidele uue võimaluse elada kaasa oma lemmikspordialale läbi veebipõhise televisiooni ning toob vaatajani otseülekandena sel aastal 8000 erinevat spordivõistlust!

sisukord Kaanelugu 8 Eesti pole ainuke riik, kus on probleeme publikuarvuga. Mitmes paigas on inimestele atraktiivsemaks osutunud glamuursed välisliigad. Nigeerias on tekkinud Inglismaa Premier League’i klubide fänkonnad, mis lõhuvad seniseid etnilisi, usulisi ja sotsiaalseid barjääre. Eesti jalgpall on sama tähtis nagu Eesti muusika, teadus või mis tahes muu eluvaldkond.

Persoonid & intervjuud

19 23 24 26 46 54

Marko Meerits Inna Zlidnis Ivo Lehtmets Dzintar Klavan Javier Hernandez Hannes ja Erik Hermaküla

Kolumn

Indrek Schwede

Esikaanel: Flora võidutseb Eesti karikaga Foto: Lembit Peegel Nr 6 (42) 2011

Eesti Jalgpalli Liidu ajakiri Ilmub 12 korda aastas Peatoimetaja: Indrek Schwede indrek@jalgpall.ee

Rubriigid Siit ja sealt Lembit Peegel Jalka tuleb külla ABC: lampjalgsus Juunikuu mängud Sina oled kohtunik Lisaaeg

Toimetaja: Lennart Komp lennart@jalgpall.ee Fotograaf: Lembit Peegel Ajakirja makett: Jaanus Samma Kujundaja: Evelin Linholm Keeletoimetaja: Liisi Bakhoff Reklaam: Arvo Antropov arvo@tennis.ee

19 4–7 30 38 42 63 65 66

Liigad Meistriliiga Naised Esiliiga II liiga III liiga IV liiga Rannajalgpall

14 20 58 59 60 62 64

Kolleegium: Ülev Aaloe, Lennart Komp, Neeme Korv, Aivar Pohlak, Indrek Schwede, Anu Säärits, Mihkel Uiboleht Väljaandja: Eesti Jalgpalli Liit Tellimine: 627 9960 sekretar@jalgpall.ee Tellimishinnad: Aasta 22.24 eurot (348 krooni) Poolaasta 11.12 eurot (174 krooni) Toimetuse postiaadress: Jalka, Eesti Jalgpalli Liit, Asula 4c, 11312 Tallinn Trükitud printallis

Muu Põlva Lootose uus klubihoone Eesti noortekoondiste uus kodumuru Küprose jalgpallist

10 11 50

Postrid Gerard Pique Ji-Sung Park

54 2011 JUUNI JALKA

siit ja sealt

Jarmo Ahjupera kõmmutab Ungaris kolle uskumatu järjekindlusega. Eesti koondisel on – nagu maast leitud – ründaja juures! Konkurents edurivis on rõõmustavalt tugev.

Mihkel Aksalu klubi Sheffield United kukkus välja Inglismaa esiliigast. Eestlane ei mänginud põhimeeskonna eest mitte minutitki.

kuu

Kas ja millal hakkavad pead lendama? Betradar on sel hooajal Narva Transile ja Lasnamäe Ajaxile näidanud punast tuld, kuid mõlemad jätkavad Meistri liigas.

... välisriigi meistrit on Eestil pärast Sergei Pareiko võitu Poola meistr ivõistlustel. Varasemad kuus on Urmas Rooba Taanis, Sergei Terehhov ja Ats Purje Soomes, Ragnar Klavan Hollandis, Joel Lindpere Bulgaarias ja Taavi Rähn Leedus.

... mängijat kasutas Nõmme Kalju peatreener Igor Prins Meistriliiga esimeses ringis. Kaua jätkub kogenud koosseisuga Kaljul jaksu Flora ja Leva diaga sammu pidada?

100

... väravat on löönud Sao Paulo väravavaht Rogerio Ceni, kes lõi juubelikolli Brasiilia meistrivõistlustel karistuslöögist Corinthiansi vastu. Ceni on esimene kollkipper, kes on löönud vähemalt sada väravat.

JALKA JUUNI 2011

Telefonitorge

Küsisime AC Milanisse siirdunud ja sealt ootamatult naasnud Tiina Trutsilt, miks ta nii kiiresti tagasi tuli. Tiina Trutsi: Esiteks ei saanud ma seal pabereid korda. Itaalias tohib mängida ainult üks võõrmängija, aga nigeerlanna oli juba ees. Ma pidanuks aasta ootama. Teiseks: kui hakati mu dokumente jalgpalliliitu viima, siis klubi president tahtis teha nelja-aastase lepingu, aga alguses oli juttu ainult ühest aastast – kuni minu 18aastaseks saamiseni. Ma keeldusin alla kirjutamast. Lisaks tekkisid seal tülid, mille tagajärjel peatreener lahkus.

President tahtis siis sõlmida sinuga noortelepingu, mille tingimused oleks kolmeks aastaks üle kandunud täis kasvanuikka? Jah. Sest pärast minu 18aastaseks saamist saaks muidu teha täiskasvanulepingu, mille tingimused on paremad kui noortelepingul.

Foto: Lembit Peegel

+ kuu -

kuu

Kas president põhjendas, miks ta pike mat lepingut tahtis? Sellest ta ei rääkinud. Aga alguses oli juttu, et leping kehtib minu 18aastaseks saamiseni ja pärast seda saanuks teha täiskasvanulepingu.

Kuidas Seks Energios Gērimas rahaks teha? Aivo Averin

Kas sul on veel AC Milaniga sidet? Nad vist ootavad mind siiamaani tagasi. Igatahes pole nad öelnud, et nad mind ei taha. Kas oled mujalt ka pakkumisi saanud? On ka muid pakkumisi tulnud, aga otsustasin, et võtan aja maha ja ootan kuni veebruaris 18 täis saan.

Kuidas Peterburi reisida? Sirli Moks

Jalgpallifänn

21. sajandi varastel aastatel sai Eesti jalgpalliajakirjandusmaastikku rikastatud omapärase bülletääniga, mis kandis sportlikku ja adrenaliinist nõretavat nime Seks Energios Gērimas. Leedu energiajoogipurgilt laenatud nimega magasini esimene number klopsiti kokku 2001. aasta Balti turniiri eelsel ööl S enaatori korteris, ristiisaks Lua, kolumnistideks kõik, kel seltskonnast parasjagu midagi öelda oli. Esimesteks tänuväärseteks lugejateks said sinisärgid, kes järgneval päeval Riia poole vurasid. Peale mõne korra Lätis käimise jõudis Seksenergia korra ka Poola. Peamiselt aga ilmusid SEG uued numbrid marsruudil Tartu – A. Le Coq Arena – Tartu liigelnud Pidubussi pardal, kus tiraažiga 50 kuni 100 üllitatud seitung oli hoolimata oma krõbedast hinnast võrdlemisi populaarne. Tõsi, 95 krooni maksnud ajakirja müügiedule võis mõningal määral kaasa aidata tõik, et tol ajal Eestis ainsana mitu korda aastas ilmuva jalgpalliajakirja “vahel” olid tasuta bussisõit ja A. Le Coqi poolt pudelitesse villitud vigurid.

Fännireisidest üheks meeldejäävamaks pean visiiti Peterburi 2006. aasta sügisel. Tegemist oli ühe esimese reisiga ning ärevus valitses hinges. Vahejuhtumiste jada sai alguse Narva piiripunktis, kui Eesti piirivalve otsustas, et meie bussis tuleks noort piirivalvekoera välja õpetama hakata. Ühe fänni reisikotti peideti mingisugune asi ja koer pidi selle üles leidma, millega ta ka edukalt hakkama sai. Järgmine üllatus tabas meid Ivangorodis, kui ees ootas Peterburi miilits, kes meid enda kaitse alla võttis. Vilkurid saatsid meid hotellini. Mängupäeval ühiselt staadionile liikudes osales meie buss plekimõlkimises kohaliku autoga, mistõttu olime sunnitud bussijuhi maha jätma asju klaarima ning omal käel edasi minema. Piletid pidi grupp kätte saama koos, aga kuna tulime väikeste rühmadena, organiseeriti meie ümber neli automaatidega relvastatud eriväelast, kelle juhendamisel meid oma kohtadele toimetati. Tagasiteel Eestimaa poole lõppes idanaabri külalislahkus. Liiklusmiilits otsustas osa saada meie reisist ja küsis kümnist. Samas ei võetud “arve” tasujalt kogu sularaha ära, vaid jäeti osa alles.

Foto: Lembit Peegel

kuu pilt

Grimasside konkurss Nendele nägudele võiks lausa hindeid panna. Parimale pilet Panso-kooli! Kas hindate enim Paide Linnameeskonna kollkipri Martin Kaalma üksiti palli puurivat pilku ja tõrjuvat kehakeelt või Nõmme kaljuka Hidetoshi Wakui samurai käärlööki ja dramaatilist suunurka? Või riisub koore paidekas Timo Lomp oma ülakorrusevaatega? Või võtaks kõik kolm teatrikooli vastu ja teeks neist kursusevennad!? 2011 JUUNI JALKA

siit ja sealt

nii nad

ütlesid “Ei, kõiki asju teen! Olgu see mootorrattaga sõit – tuul vihiseb kõrvus, mõtled omi mõtteid –, jalgpall või korvpall.” Poliitik Kalle Laanet elust südame simulaatoriga

“Me mängisime tänaval jalgpalli ja kaasa võis mängida ainult see, kes hästi mängida oskas; kes nii hästi ei osanud, pidi pealt vaatama ja õppima pettumusest üle saama.” Postimees tutvustas internetis leiduvat teooriat, miks peaks enne 1980. aastat sündinud põlvkonnad surnud olema “Meie mängus ei olnud kvaliteeti. Sellest, et oskame joosta ja sööta, kasu ega tulemust pole.” Martin Reim viigist FC Viljandi vastu “Evaldi esimene joonistus ilmus juba 1929. aastal Nõmme Teatajas, kui ta oli 14aastane. See oli karikatuur, mis oli inspireeritud sõbra jalgpallihuvist.” Ants Juske kunstnik Evald Okast meenutades “Näiteks on tal väga vinge luuletus jalgpallist.” Kirjandusloolane Jaak Urmet manalateele läinud Ralf Parvest, kes ninnunännu-lastekirjanduse kõrval hakkas arendama poiste kirjanduslikku maitset

4 korda Flora–Trans

Arengu hoogustamiseks vajab Tartu jalgpall klubide koostööd Tartu jalgpall vajab arengu positiivseks jätkamiseks klubide koordineeritud ja ühist tegevust, et arvukatel noormängijatel oleks täiskasvanuks saades erinevate väljundite vahel valida. Emajõe Ateena jalgpalliharrastajate arv on kümne aastaga enam kui kahekordistunud, kuid treeningutingimused ei ole paranenud sama hoogsalt, mis sunnib vaatama tulevikku, et Tartu linna, klubide ja Eesti Jalgpalli Liidu (EJL) koostöös jõuaks Eesti suuruselt teine linn rahuldava tulemuseni. Säärase järelduseni jõuti 18. mail Tartu jalgpalli konverentsil. EJLi 2024. aastani seatud taristu arengukava hindab Tartu vajaduseks kaht sisehalli ja kaht esindusstaadioni. Lisaks peaks ideaalis jõutama olukorrani, kus iga 10 000 elaniku kohta oleks üks täismõõtmetes kunstmuruväljak, millest pooled oleksid altküttega. Ehkki linnal ei ole järgmiseks kolmeks aastaks jalgpalliväljakutesse investeeringuid ette nähtud, on EJLi soov asuda kohalike omavalitsustega dialoogi, et linna arengukavasse ühised ideed sisse panna. “Tartu linn oli väga positiivne selle suhtes, et jalgpalli infrastruktuuri arengukava võiks mingis osas olla linna arengukavas sees,” ütles EJLi presindent Aivar Pohlak. “Oluline on teha plaane pikemaks ajaks. Esimene sisehall võiks Tartus olla 2018. aastal, kuid lihtsama, kilega kaetava halli saab rajada suhteliselt kiiresti, nagu linna esindajad ütlesid.” Kultuurivaldkonna eest vastutava Tartu abilinnapea Tiia Teppani sõnul on loomulik, et infrastruktuur ei jõua harrastajate kiirele kasvule järele, kuivõrd võlukepikest staadionide ehitamiseks pole kuskilt võtta. Samas on lai kandepind ja EJLi eesmärgipärane tegevus fooniks, mis aitab linnal jalgpalluritega lihtsamalt ühist keelt leida. “Kui Tartu klubid saavad selguse, millised on nende eesmärgid, arenguperspektiivid, võimalused, mahud, saab ka linn aidata,” sõnas Teppan. “Linn ei saa midagi teha tühja koha pealt, selleks on vaja altpoolt tulevat initsiatiivi ning kui mingi idee toetajaskond on suur, pole oma mõtte arengukavasse saamine probleem.” Tamme staadioni renoveerimistööde valmimise valguses puudutati ka Tartu sobivust võõrustada A-koondise mänge, ent praeguse seisuga on eelisjärjekorras 4000 kohaga Otepää Tehvandi staadion, kuivõrd viimane valmis varem. Esimene võimalus tartlaste jaoks rahvusmeeskonda näha avaneb tõenäoliselt järgmisel aastal, kui võõrustatakse Balti turniiri.

Lennart Komp

“Üldse poeb hinge kahtlus, et mängu algusketkedel püüdis vastane meelega meie parimaid mängijaid rivist välja lüüa.” Narva Transi peatreener Juri Svirkov Eesti karikafinaalist Floraga

Foto: Lembit Peegel

“99% on tõenäosus, et kui Narva Trans teisipäeval Eesti jalgpalli meistriliigas Tallinna Florale kaotab, on narvalaste meelest süüdi kohtunikud.” 16. mai Õhtuleht “Mängisime 11 + 3 mehe vastu!” Transi peatreener Juri Svirkov süüdistaski kohtunikke “Transki saab palju parandada. Näiteks kui vastane karistusalasse jõuab, siis sirge jalaga seistes teda reeglina ei peata. Aga äkki polnud see ka eesmärk ...” Õhtulehe kahtlus pärast mängu

JALKA JUUNI 2011

Aivar Pohlak: esimene sisehall Tartus võiks valmis olla 2018. aastal.

siit ja sealt

Katalaan kätles eestlasi ja baske

nii nad

Baskimaa–Eesti mängu eel A. Le Coq Arenal toimunud kätlemistseremoonial osales ka endine FC Barcelona asepresident ja Eesti aukonsul Kataloonias Josep Lluis Rovira (pildil). Aukonsulina esindab Rovira Kataloonias Eestit, aitab seal meie kodanikke ja vahendab ärikontakte. Tema seos Eestiga algas 1992. aastal, kui pärast aastakümneid kestnud sunnitud pausi osales Eesti jälle olümpiamängudel – Barcelonas. Rovira kuulus nende katalaani ettevõtjate hulka, kes aitas Balti riikide olümpiakomiteesid. Jalgpalli on Josep Lluis Rovira mänginud amatöörina ja on olnud seotud FC Barcelona ning Kataloonia ja Hispaania alaliitudega. ”FC Barcelona soovib kõigil tasanditel rakendada sama filosoofiat, mis põhineb väärtustel, nagu vastutus, tõsine töö, aus mäng ja muu taoline, samuti see, et pöörata tähelepanu mitte ainult jalgpalli Foto: Lembit Peegel tehnilisele tasemele, vaid üritada inimesi ka laiemalt harida, anda neile parem tulevik,” rääkis Rovira maailma tippklubi kohta. Ühtlasi selgitas ta osa Hispaania provintside tava mängida sõprusmänge oma koondistega: ”See on regiooniti erinev. Kataloonia ja Baskimaa puhul on (koondise) tähendus väga sügav, sest mõlema piirkonna identiteet on väga tugev, neid peetakse eraldi rahvusteks. Teiste puhul on tegemist lihtsalt oma regiooni esindamisega.” Rovira sõnul võib Baskimaa–Eesti mängu pidada tavapäraseks maavõistluseks kahe riigi vahel. Muuhulgas hindas Josep Lluis Rovira Eesti koondise edu samme, kuid jäi siiski realistiks: ”Kuna Eesti on väike riik, siis saab olema väga raske jõuda Euroopa meistrivõistlustel edasi ja kuuluda keskmike hulka.”

“Sel taustal võib ainult rõõmustada, et kuskil maailmas ei tegutse Balti-Saksa jalgpallikoondist, mille võitmisega eestlased tänapäevani „parunitele“ 700 aasta orjaöö eest kohta kätte saaksid näidata.” Kaarel Tarand Soome jäähoki MMtiitlist ja alaväärsustundest rootlaste suhtes

Michael E. Gil

ütlesid

“Äripäev teab väga hästi, et ma ei vasta ühelegi nende küsimusele juba umbes seitse-kaheksa aastat.” Aivar Pohlak “Jalgpallureid tean vähe – Mart Poomi ja Joel Lindperet, mõnda veel.” Kolmikhüppaja Kaire Leibak “Mis sa teed, kui lollid on streikima hakanud.” Raio Piiroja Norra putsastreigist “Maandumine kohalikus rahvusvahelises lennujaamas nõuab lennukimeeskonnalt teatud lisakoolitusi ja –ettevalmistusi, näiteks harjutavad piloodid maandumist Fääri saartele esmalt simulaatoris.” Estonian Airi kommertsala asepresident Rauno Parras “Operist ei taha ma rääkida. Lihtsalt ei taha.” Tõnu Sirel “Iga kuningas, president ja peaminister võib jalaga palli lüüa, kuid omaette ooper on jalgpalliga elatist teenida.” Lembit Peegel “Mul on ükspuha, mida teised mu teenistuse kohta arvavad ja kas pakuvad tegelikkusest rohkem või vähem.” Ragnar Klavan „Penaltiseeria ajal olin võrreldes Sillamäe klubijuhi Aleksandr Starodubtseviga suhteliselt rahulik. Tema ei saanud üldse vaadata, seisis tribüüni taga.” Nõmme Kalju president Kuno Tehva karikavõistluste poolfinaalist Sillamäe– Trans, kus Kaljule oli kasulik narvalaste võit “Korvpallis lõi ta tagamängijana kaasa koguni Eesti meistrivõistluste teises liigas, hiljem proovis jalgpalli.” Postimehe lisa Maraton peaministri ihukaitsjast Alar Ridamäest 2011 JUUNI JALKA

1-teist mõtet

Karikavõistlustest, Nigeeria uusidentiteedist ja mõnest arvust Ü

le maailma ollakse hädas, et kohaliku liiga asemel tõmbavad inimesi rohkem tippliigade suured vastasseisud. Seda viimast loomulikult teleri vahendusel. Euroopa tippklubid on leidnud endale fänne kaugel Aasias, kuhu korraldatakse igaaastaseid turneesid. Nende sportlikult mittemidagiütlevate mängude eesmärk on tegelikult võita ja kinnistada turgu: et müüa klubide särke ja muud nänni ning hoida ülal pidevat huvi klubi käekäigu vastu kodu- ja euroliigas. Mitmesse väiksemasse Aasia riiki need turneed ei jõuagi, küll aga ulatuvad sinna televisioonikanalid. Kohalikud vahivad omaenda meistriliigade arvelt Euroopa suurliigade mänge, sealsed vutivõimud aga laiutavad käsi. Olukord pole teine ka Aafrikas. Näiteks jalgpallihullus Nigeerias tekkisid viis aastat tagasi teravad, isegi surmaga lõppenud vastasseisud erinevate Inglismaa Premier League’i klubide toetajate vahel. Selline uute fännigruppide teke on mõjutanud selle 389 etnilisest grupist koosneva suurriigi (Nigeerias elab 115 miljonit inimest) igapäevaelu sel moel, et truudus mõnele Inglise klubile on hakanud aina enam üles kaaluma koguni seniseid rahvuslikke, usulisi ja sotsiaalse kuuluvuse barjääre! Selle uue identiteedi põhjal sõlmitakse omavahel sõprussidemeid ning moodi on läinud valida ka oma partnerit klubiidentiteedi järgi.

JALKA JUUNI 2011

Veel mõni aasta tagasi oli isegi Brasiilia meistrivõistluste keskmine publikuarv 5000 ligi. Praeguseks on see pea kolmekordistunud. Seda, et koduse meistrisarja ülestöötamine pole lootusetu, näitab ka Norra, kus mõni aasta tagasi suudeti ületada keskmine pealtvaatajaarv 10 000 juures (tõsi, mullu oli see langenud 9000-le).

Eesti jalgpall kui tükk tervikust Eesti pole ainus riik, mis on hädas vähese huviga oma meistrisarja vastu. Meil on isegi oma vabandus alati varrukast võtta: idanaabri poolt vägisi katkestatud jalgpallikultuur. See peatas ka paljude nimekate klubide eksistentsi. Uued ja taasloodud klubid pidid oma toetajaskonda hakkama uuesti kasvatama olukorras, kus jalgpall polnud enam rahva lemmikala. Praegune vanem põlvkond on jalgpallist võõrdunud ja vaatab teatava arusaamatusega selle laiahaardelist arendust, sest pole ju mõtet arendada spordiala, mis ei too meile olümpiamedaleid. Arvestades rahvaarvu ja jalgpalli populaarsust neis riikides, pole ju midagi hõisata ka näiteks Gruusias (757 pealtvaatajat – kõik andmed on pärit internetileheküljelt www.european-footballstatistics.co.uk ja puudutavad eelmist hooaega), Armeenias (614), Aserbaidžaanis (1871), Bulgaarias (1834), Horvaatias (2025), Serbias (2390), Ungaris

(2920), aga ka Walesis (276), Põhja-Iirimaal (913) jm. Kas vaba riigina oma jalgpalli arendada saanud Soome 2389 pealtvaatajat on suur või väike arv? Mida arvata, et kolmes sama rahvaarvuga riigis, Hispaanias (46 miljonit elanikku), Ukrainas (45 miljonit) ja Poolas (38 miljonit), on nii erinevad publikuarvud: vastavalt 28 286, 8943 ja 5247? Ja et näiteks 7,5 miljoni elanikuga Šveitsi liigas on keskmiselt 11 059 pealtvaatajat? Sisuliselt samapalju kui 138 miljoni elanikuga Venemaal, kus pealtvaatajaid on 12 517. Palju saab seletada elatustasemega ja liiga atraktiivsusega, aga kaugeltki mitte kõike.

“

Eesti ja eestlased kopeerivad peaaegu igas valdkonnas maailmas tehtavat, alates teadusest ja lõpetades kuritegevusega. Jalgpall pole erand.

„

Eesti seisukohalt on oluline, et võitlus publiku pärast jätkuks. Asjaolu, et muu maailm oskab teha ja tiražeerida tohututes kogustes head muusikat, ei tähenda, et eestlaste loodud ja esitatavat muusikat poleks vaja. Eestikeelset laulu ei asenda miski. Eesti ja eestlased

1-teist mõtet Fotod: Lembit Peegel

Kodune rõõm karikavõidust: nii (medali)andjate kui ka saajate poolt!

kopeerivad peaaegu igas valdkonnas maailmas tehtavat, alates teadusest ja lõpetades kuritegevusega. Jalgpall pole erand. Meie jalgpall on oluline meile endile ja vajalik ka maailmale, sest globaalne vutt erinevatest rahvuslikest koolkondadest koosnebki. Iga puuduv, kadunud või hääbuv rahvusjalgpall vaesestab maailma jalgpalli.

Vabaloos tõi põnevuse Aga omariiklikku vutti peab eelkõige väärtustama iga rahvas ise. Oma maa meistritiitel peab olema vaevaväärt ettevõtmine kõigile, kes mängivad Meistriliigas või on teel sinna. Samad sõnad kehtivad Eesti karikavõistluste kohta. Eesti karikavõistlused on tänuväärsel moel saanud uue hingamise pärast 2005. aastat, kui viidi sisse vabaloos. Enne seda alustasid tugevamad meeskonnad võistluse hilisemas faasis, kui kehvemad olid välja kukkunud. Üllatusi oli vähe, sama seltskond kohtus veerand- ja poolfinaalis. Vabaloos võib aga kohe alguses kokku viia Meistriliiga ässmeeskonnad, kellest üks paratamatult kohe välja kukub. Omavahel kokku loositud kehvikutest pääseb üks aga kindlasti edasi, ja kui järgmises ringis satub vastaseks jälle omasugune, on vähemalt üks neist sammu võrra edasi pääsenud. See kõik tekitab intrigeerivaid vastasseise: olgu siis varases staadiumis kohtuvad favoriidid või hilises

järgus kokkutrehvavad autsaiderid. Või hoopis IV liiga klubi ja meistermeeskonna elevusttekitav mõõduvõtt, mis võib külastaadionile kokku meelitada tavapärasest suurema publiku. Või anda väikeklubile ainulaadse võimaluse mängida Lilleküla või Kadrioru murul. Karikavõistluste loosimisest on saanud üks oodatumaid sündmusi: milliseid rivaliteete loosiratas seekord kokku keerutab? Viimase kolme aasta jooksul on veerandfinaali pääsenud ka II liiga meeskonnad, tänavu koguni kolm. Kahju, et pidamata jäi Raasiku Jokeri duell Floraga: esimene alustas sügisel II liiga tiimina, kuid kohtumise ajal meie meistriga olnuks tegemist III liiga meeskonnaga. Klubi lagunemine jättis ühe veerandfinaali ära. Tänu vabaloosile on meie karikasarjast saanud just selline võistlus, nagu ta tegelikult olema peabki: meistrivõistlustest selgesti eristatav ning üllatavaid paare ja tulemusi sisaldav võidujooks piduliku finaali poole. Hea, kui karikafinaal juba ise oleks väärtus – sõltumata sellest, kes kohtuvad. Nii see paraku pole. Karikafinaali pinge ja pidulikkus sõltub paljuski sellest, kes vastamisi lähevad. Kui nendeks on oma fänkonda omavad klubid, on finaal juba ette õnnestunud. Nii oli see näiteks tunamullu, kui Kadriorus kohtusid Flora ja Nõmme Kalju. Peale fännide rivaliteedi

tribüünil tagus Kalju talle omaselt reklaamitrummi juba enne suurt finaali. VIP-telgis sagis ringi igat sorti karvaseid ja sulelisi. Aga nii ei ole see paraku neis finaalides, kus osaleb Narva Trans – meeskond, kelle publikuarv meistrisarjas on müstiliselt madal ning kelle reputatsioon seoses kihlveopettustega on veelgi madalam. Ka tänavu olid piirilinna meeskonna ainsad toetajad VIP-sektoris, mitte sallide lehvides fännitribüünil. Elektrit oli vähem kui võinuks, seda suutsid toota üksnes häälekad Flora rohevalged. Samas võis karikasari ise panna finaalmänguga väärika punkti. Mängijad ja võiduka satsi fännid olid saavutatu üle rõõmsad, väärtustades nõnda kodumaist jalgpalli. Lõppude lõpuks oli ka 390 Lillekülla kogunenud huvilist ligi kaks korda enam kui Meistriliiga keskmine publikuarv. Võis rahule jääda. Nigeeria uusidentiteedist on asi veel kaugel.

Indrek Schwede JALKA peatoimetaja 2011 JUUNI JALKA

staadion

Põlva Lootos näitab konkurentidele eeskuju Põlva Lootos tõestas aprillis avatud esindusliku klubihoonega, et väiksus ei pea suurte ideede realiseerimisel olema tingimata takistuseks. Lennart Komp

Foto: Põlva Lootos

Klubihoone, mille ülemine osa pakub katusealust 100 tribüünilistujale.

äia välja ligi kümme miljonit krooni taristu arendamisse on pirakas summa ükskõik millise Eesti spordiklubi jaoks. Et seda tegi Lootos, kelle hingekirjas on umbes 180 jalgpallurit, teeb ettevõtmise seda märkimisväärsemaks. 2004. aastal Lootospargi kunstmuruväljaku valmis saanud klubi avas klubihoone 2. aprillil. Kahekordse hoone ligi 630 ruutmeetril on riietus-, duši- ja tualettruumid, ruumid kohtunikele, treeneritele, varustuse jaoks, kogunemissaal, mille saab vajadusel ümber sättida kohvikuks, nüüdisaegse tehnikaga varustatud seminariruum kuni 80 inimesele jne. Lootose presidendi Indrek Käo sõnul ehitati lõpuni valmis väljaku altküte (torustikud paigaldati väljaku katte alla koos staadioni ehitusega 2004. aastal) ning kaks tartaankattega jooksurada. 10

JALKA JUUNI 2011

Eraldi osana projektist peaks jaanipäevaks pärale jõudma ka kuni 300 inimest mahutavad tribüünid. Osa klubihoonest ulatub tribüüni kohale ehk 100 kohta on sisuliselt katuse all. Idee selleks sai Käo Cristiano Ronaldo kunagist klubi Madeira Nacionali külastades. “Mõttest teostuseni kulus 14 aastat. Esimesed plaanid tekkisid 1997. aastal klubi juhtima asudes, reaalsete sammudeni jõudsime 2002. aastal ning nüüd on kompleks valmis,” ütles Käo. “Tahame anda ka teistele mõtteid ja eeskuju, sest meie ambitsioon on alati olnud olla midagi suuremat kui üks väike Põlva klubi. Ehituse kõrvalt on klubi sportlik pool seni pidanud kannatama. Oleme pidanud ennast kõvasti tõestama ja loodetavasti saame nüüd hakata Põlvas ka jalgpalliga tegelema.” Ehitus läks kokku maksma 9,8 miljonit

krooni, millest 6,7 miljonit krooni eraldas EAS, 0,5 miljonit Põlva linn ja Eesti Jalgpalli Liit ning ülejäänu tarbeks võttis klubi laenu. Tallinna Sportland Arena kõrval on Lootospark nüüd teine kunstmurustaadion Eestis, millel on altkütte. “Loomulikult hakkame talvel kütma. Kunstmurude suurim puudus talviti on jää ja libedus, meil seda ei ole,” rääkis Käo. “Kuna treeningutingimused on ühed parimad Eestis, ootame siia edaspidi suuremaid meeskondi mängima nii Lätist kui ka kodumaalt.” Lootose presidendi sõnul annab taristu ehitusega lõpulejõudmine võimaluse senisest enam panustada sportlikku poolde. Tänavu esindab Lootost Eesti meistrivõistlustel neli täiskasvanute ja kuus noorte võistkonda. Peale ligi 6600 elanikuga Põlva linna on klubil treeningugrupid ka mujal maakonnas ning samuti Võrus.

staadion

Noortekoondised saavad oma treeningubaasi Alates juulist saavad Eesti noortekoondised harjutada oma treeninguväljakul ilma, et peaks muretsema platsi hõivatuse pärast. Lennart Komp

Foto: Lembit Peegel

Kotka ja Spordi tänava vahele tuleb naturaalne muru noortekoondistele. Siht ka otse silme ees: paremad pääsevad suure koondisega mängima üle raudtee asuvale A. Le Coq Arenale!

Le Coq Arenast üle raudtee, Kotka ja Spordi tänava vahele rajatavale naturaalmurust väljakule lubatakse jalgpallurid peale alates juulist ning peale noortekoondislaste ei hakka seda kasutama keegi. Eesti Jalgpalli Liidu peasekretäri Tõnu Sireli sõnul tohib väljakul treenida nädalas 10–12 tundi. Esmapilgul tundub seda vähe, ent arvestades, et tegemist on loodusliku muruga, on see maksimum. Kasutada saab platsi mai algusest oktoobri lõpuni. “Igal nädalal on noortekoondistel paar trenni, nii poistel kui ka tüdrukutel. Lisaks kasutavad väljakut tugipunktid ja võib-olla ka Tallinna Arte gümnaasiumisse tulev jalgpalliklass,” lausus Sirel. “A. Le

Coq Arena harjutusväljakutelt saab sellega koormust vähemaks ning sealsed platsid paremasse seisu.” Muruväljaku pindala on 12 000 ruutmeetrit, mille sisse mahub üks täismõõtmeis plats, lisaks üks väiksem väljak. Kompleks valmib mitmes järgus. Esmalt tulevad muruväljak, kastmissüsteemid, kanalisatsioon, drenaaž, aed ning moodultüüpi riietusruumid. Kokku maksab see 300 000 eurot, mis kaetakse FIFA Goal 3 projekti kulu ja kirjadega. Teises etapis rajatakse tribüünid 500 inimesele, valgustus ning paiksed olmehooned. Nende valmimise tähtaega Sirel ütlema ei soostunud, sest kõik sõltub rahalistest võimalustest. Ehkki väljaku hoolduseks kasu-

tatakse A. Le Coq Arena vahendeid, jääb seotus rahvusstaadioniga minimaalseks. “Oleme mõelnud ka sellele, et meil võiks olla üks treeninguväljak, mille saaks ette valmistada kevadisteks mängudeks, nagu tänavu, ent selleks oleks vaja sellist katet, nagu on A. Le Coq Arenal,” ütles Sirel. “Praegu meil selleks ressurssi ei ole, kuid kaalumisele võib see tulla näiteks juhul, kui Arenale on tarvis uus kate osta.” EJLi noorte treeningubaasi ehituse ja projekteerimise teostas jalgpalliliidu omandusse kuuluv EJLi ehitusbüroo. Kokku peaks projekti maksumuseks kujunema 500 000 eurot ehk vanas vääringus ligi 8 miljonit Eesti krooni. 2011 JUUNI JALKA

THE BEAUTY OF LIFE

iamnikon.ee | Tasuta infotelefon: 800 22 38 12

JALKA JUUNI 2011

2011 JUUNI JALKA

meistriliiga/taktikajutud

Flora Postita ees ja Kalev kolmega taga Lume sulades mulluse väravakuninga Sander Posti Norrasse saatnud FC Flora on pidanud kohanema kahemeetrise ründetorni puudumisega. Sillamäe Kalev alustas hooaega kolmemehelise kaitseavantüüriga. Jalka taktikaekspert Karel Voolaid analüüsib mõlemat meeskonda läbi treeneripilgu.

lora puhul on aasta küsimuseks, kas pikemas perspektiivis tullakse toime eelmise hooaja väravamasina Sander Posti lahkumisega Aalesundi. Esialgu on valitseva meistri treeneritandem Martin Reim – Janno Kivisild andnud vastuseks “jah”. 12 vooru järel püsiti liidrina ja kaotuseta. Pisut üle 22aastase keskmise vanusega florakad on noored, kiired ja füüsiliselt heas konditsioonis. Super hästi on tegutsetud kaitses, kuivõrd kirjas on seitse nullimängu ja sisse lastud viis väravat. Kindlalt on seisnud nooruke väravavaht Marko Meerits; kaitseliin Gert Kams, Karl Palatu, Aleksei Jahhimovitš ja Markus Jürgenson on suhteliselt kiire ja liikuv ning hästi kokku mänginud. Lisaks on vahetusest võtta Nikita Baranov, Karol Mets jt. Poolkaitseliin abistab kaitsjaid korralikult ning ründajad on töökad. Võistkonna kõrge töömoraal ja ühtlane koosseis ongi senise edukuse võti.

Kas Sander Postita noor ja kiire Flora suudab tippu jääda? Kuid meistriks ei tulda vaid kaitses hästi mängides ning tiitli kaitsmiseks vajatakse väravaid. Üldiselt 4-4-2 formatsioonis tegutsevas Floras (erandina Balti liiga ja üksikud Meistriliiga kohtumised) ei ole Reim palli valdamisel ja ründamisel kardinaalseid muudatusi teinud. Tegutsetakse lihtsalt, kuid efektiivselt. Pall toimetatakse kiirelt ründetsooni, milles mängivad olulist rolli Meeritsa väljalöögid. Pikka palli anda ei häbene ka kaitsjad. Pikk ja aeglane ülesehitus tagant ja läbi keskvälja pole praegu Flora firmamärk. Milles siis 14

JALKA JUUNI 2011

sellise mängu efektiivsus seisneb? Vastus on lihtne: oma poole peal välditakse mängu ülesehitamisest tulenevaid riske ehk pallikaotusi ning palli kiirel ründetsooni viimisel on praegu enamikul Meistriliiga võistkondadel tegu, et kiirelt teise lainena järele liikuva Flora poolkaitseliini surve alt välja tulla. Kui vastane siiski riskib ning üritab lühikeste söötudega olukorda lahendada, on kiired rohesärgid palli võitmisel vastase poolel väga ohtlikud. Kiirelt otsitakse ründajaid või kasutatakse väledaid ääri, ning otsitakse võimalust tsenderdusteks.

“

Pikk ja aeglane ülesehitus tagant ja läbi keskvälja pole praegu Flora firmamärk.

„

Samas, Florale tema oma relvaga vastamine ehk pallide andmine kaitseliini taha ei too soovitud edu, sest Kams, Palatu ja Jürgenson on kiired ning Jahhomivitš loeb mängu hästi. Ja kui mäng muutubki lahtiseks, siis florakad joosta juba jõuavad. Posti lahkumise järel ei ole välja kujunenud ründajat, kes võtaks värava löömise enda õlule. Praegu ehk isegi puudub hea ühe puutega lõpetaja (nagu Post või Zahovaiko), kuid teisalt on Flora mäng ees muutunud liikuvaks ja ettearvamatuks. Reimil ja Kivisillal on nuputamist, et leida hästi toimiv ründepaar. Samas peavad Siim Luts, Alo Dupikov, Rauno Alliku ja vennad Hannes ning Henri Anier lihtsalt kamba peale

vähemalt 30 väravat lööma. Kui veel lisada poolkaitsjad Valeri Minkenen, Sergei Mošnikov, Andre Frolov ning osav Zakaria Beglarišvili, peaks ründejõudu Floral jaguma. Kindlasti ei tohi ründajad lootma jääda vaid füüsilisele üleolekule, millele sageli mängu järel on ise tähelepanu juhitud. Korra juba komistati kodusel murukattel Tuleviku vastu ning kullamõtteid mõlgutav Flora punktikaotusi tabeli teise poole võistkondade vastu endale lubada ei tohi. Võimaluste tekitamisega probleeme pole, kuid parandamisruumi on ründajate individuaalse meisterlikkuse tõstmisel, mis tagab ka parema realiseerimise! Tiitlikaitsja puhul ootaks kindlasti lisa ka standardolukordadest löödud väravate näol ning kuna Meistriliiga on kolinud muruväljakutele, siis tahaks näha ladusamat kombineerimist poolkaitsjate ja ründajate vahel.

Sillamäe allakäigutrepp: kolmemeheline kaitseliin Hooaega hästi alustanud ning vahepeal isegi esikohal olnud JK Sillamäe Kalev on mõõnas ning põhjuseks pole kütuse kallinemine ega külmad Eesti kevad ilmad, vaid komplekteerimata võistkond ning ebaefektiivse mänguformatsiooni juurutamine. Kui enamasti algab mäng kaitsest, siis Sillamäe mängijate komplekteerimisel sellest põhimõttest ei lähtunud ning täiendati pigem ründeliini. Lahkunud kogenud leedukate asemele toodi noori vene päritolu mängumehi, veel eksisid Ida-Virumaale üks soomlane ja sakslane. Selgeks ohumärgiks oli juba enne hooaega kaitsemängijate olematu

meistriliiga/taktikajutud

Dupikov

Anier

Alliku

Dupikov Luts Mošnikov

Alliku

Luts Minkenen

Kams

Jürgenson

Minkenen

Mošnikov

Jürgenson Jahhimovitš

Palatu

Jahhimovitš

Kams

Meerits Meerits

Flora formatsioon 4-4-2 ja palli ründetsooni viimine.

Flora ründetegevus pärast palli võitmist ründetsoonis.

Tarassenkov Aleksejev

Tarassenkov

Popanov Aleksejev Monakov

Nikulin

Dudarev

Monakov

Popanov

Dudarev

Nesterovski

Nikulin

Nesterovski

Gorbunov

Gorbunov Cherkasov Kulik

Cherkasov Kulik

Kaltenhauser

Sillamäe formatsioon 3-4-3 variatsioonis 3-2-4-1.

Vastaste peamised kiirünnaku lahendused Sillamäe vastu.

osakaal võistkonnas. Peatreener Vladimir Kazatšonok lausus kevadel, et hooaega alustatakse hea tujuga ning üllatas esimestes voorudes formatsiooniga 3-4-3, mis omakorda veel omas erinevaid variatsioone 3-5-2 või 3-4-2-1. Nimetatud formatsioonis mängib kaitseliin kohati ülikõrgel ning väravavaht Michael Patrick Kaltenhauser on täitnud episoodiliselt ka viimase kaitsja

rolli. Palli liigutatakse mööda maad ning rünnakul kombineeritakse ladusalt. Terava jalaga mängumehi on võistkonnas omajagu: Aleksandr Tarassenkov, Maksim Paponov, Ilja Monakov, Aleksandr Nikulin, Aleksei Aleksejev jt. Selgelt nõrgaks kohaks võib pidada võistkonna ümberlülitumist kaitse tegevusse pärast pallikaotust – ründajad ja poolkaitsjad ei taha (või ei oska) teha pressingut ning kolme mängija-

ga kaitseliin, selle asemel et vastaste rünnakuhoogu maha võtta ja langeda, surub oma tagaliini hoopis kõrgele ning panustab suluseisulõksule. Kolmemehelise kaitseliini tugevus seisnebki ründefaasis kasutatava seitsme mängija eelises, kuid kaitsemäng peab omakorda toetuma kiiresti langevatele äärtele, mis omakorda tekitaks raskesti murtava viiemehelise kaitseliini. See situatsioon Sillamäe puhul ei toimi. Lisaks puudub Kalevi mängijatel kolmese kaitseliiniga mängimisel kogemustepagas ja ka tase pole piisavalt kõrge, et mängida üht keerukamat formatsiooni maailmas. Pidev mängijate rotatsioon erinevatel positsioonidel on neis omajagu segadust külvanud. Kui kõrvale jätta enamasti keskkaitses platseeruv kogukas, samal ajal aeglane Aleksandr Kulik ning väravavaht Kaltenhauser, tuleb teistel mängijatel kõigeks valmis olla – isegi 3-3-3-1 formatsiooniks, kui vaja! Hurraajalgpalliga võideti küll Paide Linnameeskonda, Viljandi Tulevikku, Lasnamäe Ajaxit ja üllatuslikult ka Nõmme Kaljut, kuid viimastes mängudes on hävitud. Selgelt kamikaze-stiilis mängiva Kalevi üllatusmomendid on läbi saamas, sest enamik vastasvõistkondi on teinud omad järeldused ning taktikaliselt läbi hammustanud taga kolme mehega mängiva Sillamäe nõrkused. Otsa tegi 16. aprillil lahti Tammeka, võites võõrsil 3 : 2, mille järel vajus Kalev viiemängulisse kaotusteseeriasse. Tagatipuks teenis tujukas ja pidevalt oma arvamust (mis üldiselt pole positiivne) valjuhäälselt avaldav peatreener kuuajalise võistkonna juhendamise keelu. Lisades veel kaotuse pikaks veninud penaltiseeriaga karikamängus Narvale, mis jättis klubi ilma Euroopa Liiga kohast, on kompott valmis! Kuigi Euroopa tippliigades on paljud võistkonnad mänginud ka väga edukalt kolmemehelise kaitseliiniga (näiteks Napoli, Udinese, Rangers, Liverpool veebruaris Chelsea vastu), pole see Sillamäele loodetud edu toonud. 1 : 2 kaotusmängus Levadiale 17. mail juba kasutatigi 4-4-1-1 asetust. Järgnevates voorudes peab Sillamäe Kalev leidma uue hingamise, edukalt toimiva formatsiooni ja taastama eneseusu, et kraavi veerenud rong taas relssidele upitada. 2011 JUUNI JALKA

meistriliiga meistriliiga

PUBLIKU EDETABEL

1. Tallinna FC Flora 2. Tallinna FC Levadia 3. Nõmme JK Kalju 4. JK Sillamäe Kalev 5. Narva JK Trans 6. Tartu JK Tammeka 7. FC Viljandi 8. Paide Linnameeskond 9. FC Kuressaare 10. Lasnamäe FC Ajax

12 12 12 13 12 12 12 12 13 12

9 8 7 6 5 4 3 3 1 0

3 3 3 2 4 3 4 3 3 2

0 23 : 5 1 27 : 10 2 24 : 6 5 23 : 19 3 22 : 10 5 19 : 25 5 8 : 12 6 12 : 18 9 11 : 26 10 4 : 42

30 27 24 20 19 15 13 12 6 2

Meistriliiga maikuu koondis

sümboolne 11

Koondis on koostatud 9.–12. vooru põhjal ja kolmandat korda järjest pole oma kohta loovutanud Sergei Mošnikov ja Marius Bezykornovas. Eelmisest korrast on paigale jäänud ründaja Albert Prosa ja Levadia juhendaja Aleksandr Puštov. Esindatud on kaheksa klubi mängijad. Esimest korda jõudis sümboolsesse rivistusse Kuressaare mängija – hiidlane Martti Pukk. Ainsa klubina pole esindatud olnud Ajax ja seekord on puudu ka allakäiguspiraalil liuglev Sillamäe Kalev. Huvitav on see, et kui Floral on parimana paberplatsil kolm pallurit, siis teisena on kahe mängijaga esindatud Paide. Ülejäänud kuuel klubil on üks esindaja.

Eelmise korraga võrreldes on toimunud ainult üks muutus: neljandalt kohalt on esikohale karanud mängulist allakäiku teinud Sillamäe! Viimased neli on hakanud teistest maha jääma, kuid Kuressaare on lähenenud Paidele ja kaugenenud kahest viimasest. Meistriliiga mänge on käinud vaatamas 10 282 inimest (keskmiselt 171). Mullu oli see arv 159, rekordaastal (2009) 194. Tabelis klubi nime järel on publiku koguarv, kodumängude publiku ja võõrsil mängude publikuarv ning keskmine publikuarv. Arvestatud pole Kuressaare–Sillamäe ettemängitud matši. 1. Sillamäe 2757 1231 1526 230 2. Tammeka 2601 1708 893 217 3. Kalju 2537 1576 661 211 4. Flora 2365 1037 1328 197 5. Trans 2355 1227 1128 196 6. Levadia 2056 956 1100 171 7. Paide 1592 595 997 133 8. Kuressaare 1558 567 991 130 9. Ajax 1386 275 1110 115 10. Viljandi 1357 612 745 113

väravakütid 1. Aleksei Aleksejev JK Sillamäe Kalev 2. Aleksandrs Cekulajevs Narva JK Trans 3. Henri Anier Tallinna FC Flora 4. Albert Prosa Tartu JK Tammeka 5. Tarmo Neemelo Nõmme JK Kalju 6. Konstantin Nahk Tallinna FC Levadia 7. Nikita Koljajev Tallinna FC Levadia 8. Juri Jevdokimov Nõmme JK Kalju 9. Igor Subbotin Tallinna FC Levadia 10. Maksim Paponov JK Sillamäe Kalev

Albert Prosa Tammeka

Vitali Leitan Levadia

Siim Luts Flora

Martti Pukk Kuressaare

Marius Bezykornovas Trans

Sergei Mošnikov Flora

Joel Indermitte Viljandi

Martin kaalma Paide

JALKA JUUNI 2011

Teet allas Paide

Kristen Viikmäe Kalju

Gert Kams Flora

Peatreener: Aleksandr Puštov (Levadia)

12 10 8 8 6 6 5 5 4 4

Uhiuus Üllatu. Suur väike mahtuniversaal.

ix20 – selle kompaktse ja stiilse mahtuniversaali väliskest peidab endas avarat, rikkalikku ja paindlikult muudetavat interjööri. Luksuslikku Premium-klassi varustusse kuulub automaatne kliimaseade, integreeritud audiosüsteem, kuus turvapatja, ESC-elektrooniline stabiilsuskontroll, püsikiiruse hoidja, nõlvaltstardi abi, tagurdusandurid, 16’’ valuveljed ja palju muud turva- ning mugavusvarustust. Väike kütusekulu ning madal CO² emissioon rõõmustavad nii auto omanikku kui ka ümbritsevat keskkonda, lisaks on manuaalkäigukastiga mudelid varustatud ISG (Idle Stop and Go) tehnoloogiaga. Valida saab erinevate mootorite ja käigukastidega mudelite vahel, varustustase on aga kõigil luksuslik Premium. ix20 Premium hind alates 15 390 €. Tere tulemast kvaliteetsete autode maailma – ootame Sind tutvuma Hyundai salongidesse. www.hyundai.ee

Keskmine kombineeritud kütusekulu 4,3 – 6,5 l /100 km, CO² emissioon 114 – 154 g/km

AMSERV TÄHESAJU, Tähesaju tee 14, Tallinn, tel. 620 0940; AMSERV PÄRNU, Tallinna mnt 89a, Pärnu, tel. 445 5735; UUS! AMSERV TURU, Ringtee 32, Tartu, tel. 730 0673; www.amserv.ee

17 Kihelkonna TALLINN, Sõpruse pst. 18c, tel. 667 5511; TARTU, Ilmatsalu2011 28, tel.JUUNI 742 4677;JALKA KURESSAARE, mnt. 8a, tel. 452 4334; VILJANDI, Suur-Kaare 69, tel. 444 8866; HAAPSALU, Tallinna mnt.78, tel. 472 4010; RAKVERE, Narva 23c, tel. 327 0903; NARVA, Kerese 40g, tel. 356 9333; www.topauto.ee

JALKA JUUNI 2011

mängija luubi all

Marko Meerits Tänavu kindlalt FC Flora esiväravavahi ülesandeid täitva U19-koondislase oskused võtsid hinnata Flora ja noortekoondiste väravavahtide treener Ain Tammus ning FC Flora spordidirektor Mart Poom. Väljatulekud

Väljakunägemine Ain Tammus: Võib rahul olla, aga see paraneb praktikaga. Otsuste vastuvõtmise, soorituste ajastuse ja täpsuse kallal tuleb veel vaeva näha, aga praegune seis on suhteliselt positiivne. Ruumi on ka standardolukordades kaitse organiseerimises ja positsioonivalikus. Mart Poom: Arvestades tema noorust, on väljakunägemine okei, kuid see valdkond paraneb aastate ja kogemuste lisandudes. Kiiremini võiks teha äärevahetusi ja mängu avamist; vahel võtab endale liiga palju aega ja tahab hirmsat pauku panna.

Ain Tammus: Praegu on kõige nõrgem tsenderdustega toimetulemine, kuid teeb selle parandamiseks palju tööd. Tegevus ja valmisolek läbisöötudeks on hea, üks-üks-olukordades kiire blokkiminek vajab veel harjutamist. Lahtistel pallidel hindab vahel oma võimeid üle, aga kui suudab olukorda õigesti hinnata, siis on näha, kes kastis peremees on.

Suhtlemine ja juhendamine Mart Poom: Juhendamine on läinud paremaks, julgeb ja üritab. Tähtis on end arendada ja püüda veel paremini, et oleks rohkem mängus sees.

Sisu Ain Tammus: Meeskonna jaoks väga arvestatav kuju väravas. Temast on kujunemas liider. Kui tal on piisavalt mängupraktikat, siis enesekindluse poolest võib mängida ükskõik kelle vastu. Keskendumisvõime on hea.

Reaktsioon Ain Tammus: Väravajoonel hea reaktsiooniga, aga muljetavaldav on tema reageerimine erinevatele mängusituatsioonidele, samal ajal kui parandamist vajab painduvus.

Käega mäng Ain Tammus: Mängu avamine on korralik ning ta suudab ka kõige ekstreemsemates olukordades püüda, kuid samas tuleb sisse lihtsaid plätserdusi. Mart Poom: Võiks rohkem harjutada, et otsuse vastuvõtmine, millal püüda, millal tõrjuda, oleks kiirem ja efektiivsem. Tänapäeval paljud noored väravavahid ei üritagi püüda, vaid lähevad tõrje peale olukorras, kus saaks kindlasti püüda.

Foto: Lembit Peegel

cv Marko Meerits Sündinud: 26.04.1992 Positsioon: Väravavaht Klubi: FC Flora

Tehnika Ain Tammus: Palli omaksvõtuga on vaja tööd teha, aga söödutehnika on enam-vähem korras. Parema jalaga võib olla rahul, aga vasaku jalaga on vaja väga palju tööd teha. Positsioonivahetus nõuab kiiremat jalgadetööd, aga seda saab treeningutega parandada. Mart Poom: Väljalöök on võimas, kuid jõu kõrval peaks löök olema ka stabiilselt täpne ja leidma oma mängija. Vasaku ehk nõrgema jalaga saab pikemaid lööke parandada. 2011 JUUNI JUUNI JALKA JALKA 2011

naised

“Minu ametiajal ei kaota me Lätile enam kordagi!” Naistekoondise suvine hooaeg algas ebameeldiva üllatusega, kui Balti turniiril alistuti kuue aasta jooksul esimest korda Lätile ning jäädi võistlusel teiseks. Naiskonna peatreener Keith Boanas lubab, et kuni tema püsib ametis, me lõunanaabritele enam ei kaota. Lennart Komp

ullu Läti 7 : 1 ja Leedu 3 : 1 alistanud eestlannad läksid Balti turniirile vastu kindlate favoriitidena ning said kohe tunda vastavat vastupanu. Varahommikul mängupaika Staicelesse sõitma hakanud koondis tegutses tavapärase särtsu, enesekindluse ja koostööta, samal ajal kui Läti vajus üheksa mängijaga palli taha ja kaitses hambad ristis. Nagu Eesti endast tugevamate vastu. Kuid piisas kahest eksimusest 48. ja 51. minutil, kohtunike abist võõrustajatele ning 0 : 2 kaotus oligi tõsiasi. Läti võidutants (osalt, muide, ühes kohtunikega) näitas kõige vahetumalt, kui suur saavutus neile Eesti alistamine oli. “Läti kaitsetaktika oli väga hea. Nad hoidsid end tihedalt koos, lämmatades Signy (Aarna) ja Nastja (Morkovkina) iga kord, kui nad palli said,” rääkis Boanas. “Viisime mängu äärtele, kuid kuna Läti n-ö parkis bussi oma viie meetri kasti, oli raske löögile pääseda.” Jäänud 0 : 2 kaotusseisu, jättis Boanas kolm mängijat kaitsesse ja tõstis kolm ründajat ette ning algas tugev surve, kuid väravani Eesti siiski ei jõudnud. Veebruaris sõprusmängus kohtudes võitis Eesti 5 : 0. Peatreeneri sõnul tegi naiskond mullu korra veelgi viletsama mängu, kui võõrsil kaotati valiksarja mängus 0 : 3 Põhja-Iirimaale. Boanas loodab, et kohtumine Lätiga jääb selle hooaja ainsaks ebaõnnestumiseks ja pakub väärilise õppetunni. “Ütlesin tüdrukutele, et tahan Leedu vastu vähemalt 2 : 0 või 3 : 0 võitu ning 3 : 0 me ka võitsime, kuigi või20

JALKA JUUNI 2011

Foto: Lembit Peegel

Katrin Loo näitab naiste jalgpalli arengut – jalg tõuseb 90 kraadi ja peaga lüüa ei karda!

naised

Järelkasv areneb piirkondlikel treeningutel

Nagu poiste puhul, alustas Eesti Jalgpalli Liit tänavu ka tüdrukute piirkondlike eritreeningutega, kuhu kord nädalas koondatakse klubide parimad tütred, et nendega intensiivsemalt tööd teha. Noortekoondiste piirkondlike treeningute eesmärgiks on mängijaid tugevama konkurentsi tingimustes arendada ning hoida rahvusnaiskonna kandidaadid silma all, et kontakt nendega oleks tihedam kui vaid koondisekogunemised. Põlva Lootose, Põltsamaa Tervise, Tartu SK10, Tartu Tammeka ja Viljandi Tuleviku tüdrukuid koondava Lõuna-Eesti grupi Katrin Kaarna sõnul osalevad harjutuskordadel peamiselt neiud U19 ja U17 vanuseklassist, ent andekamad ka U15 tasemelt. “U19 tüdrukud on enamuses

Foto: Lembit Peegel

tuttavad U17 koondisest või nad on need, kes on olnud piiri peal, ent pole igakord valikusse mahtunud,” rääkis Kaarna. “Nende treeningutega pakume neile arenemiseks tugevamat keskkonda, mis on vähem pildile pääsenuile ka võimalus sõelast läbi murda.” Kui poiste puhul on keskuseid viis, Tallinnas, Tartus, Viljandis, Pärnus ja Narvas, siis tüdrukutel on neid praegu kaks: Tallinnas ja Tartus (või Põlvas). Kuna Pärnu on naiste jalgpallile aastaid tugevat järelkasvu andnud, on plaan lähiaastail ka seal tüdrukute piirkondlike treeningutega alustada. Treeningud toimuvad kord nädalas ning Tartus abistab naiste koondise abitreenerit Kaarnat Tartu ülikoolis kehakultuuri tudeeriv koondislane Signy Aarna ning SK10 treener Kalev Kajak. Anete Pauluse (all) naistelahing Serbia vastu.

nuks lüüa seitse või kaheksa väravat,” ütles Boanas. “Domineerisime terve mängu ja näitasime, et oleme aastaga tegelikult tohutult arenenud ja lõunanaabritest endiselt suure sammu jagu ees. Kuni viimase 15 minutini ei jõudnud nad korraliku pealelööginigi.”

“

Ütlesin tüdrukutele, et tahan Leedu vastu vähemalt 2 : 0 või 3 : 0 võitu ning 3 : 0 me ka võitsime, kuigi võinuks lüüa seitse või kaheksa väravat.

„

Leedule lõi kaks väravat Flora kapten Katrin Loo ning ühe Levadia ründaja Margarita Žernosekova. Loo kirjeldas allajäämist Lätile suure šokina, milleks keegi valmis ei olnud. Samal ajal usub ta peatreeneri sõnu, et lõunanaabrile tema juhtimisel rohkem ei alistuta. “Keith on varemgi julgeid avaldusi välja käinud. Kui alustasime MM-valiksarja 0 : 12 kaotustega Islandile ja Prantsusmaale, siis lubas ta, et pakib oma kohvrid siin kokku, kui kodumängudes sama suurelt alla jääme. Ei jää-

nud ja tegime palju paremad mängud,” meenutas Loo. Pärast mullust triumfi kiitsid vastaste treenerid Eesti arengut ja ütlesid, et vaatavad põhjapoolseimale Balti riigile alt üles. Kuivõrd Läti ja Leedu EMvaliksarjas ei osale, oli Balti turniir neile aasta tippsündmuseks. Turniiri viimases mängus mängisid Läti ja Leedu 0 : 0 viiki, mis tähendas Eestile teist kohta Läti järel. “Arutasime Läti ja Leeduga ka koostöövõimalusi. Üheks väljundiks on klubide Balti liiga taaskäivitamine,” lausus Boanas. “Muidugi tahame neid võita, kuid tähtis on ka naiste jalgpalli areng tervikuna. Läti mängijad on meie klubides; Pärnu ja Levadia on pidanud nende koondistega treeningmänge, mis aitab samuti lõunanaabrite taset tõsta.” Sügisel alustab naiste koondis Euroopa meistrivõistluste valiksarja, kus 25. augustil antakse avapauk võõrsil Valgevene vastu. Koondise ja Pärnu JK kaitsja Anete Pauluse sõnul peaks vahepealse aja jooksul parandama kokkumängu ja füüsist, samuti muutuma enesekindlamaks, et pika palliga lahmimist jääks vähemaks. Vahepeal on plaanis pidada mõni treeningmäng ning 8.–21. augustini osaleb valdav osa koondisest suveuniversiaadil Hiinas.

Naiste Balti turniir Staiceles 13. mail kell 14 LÄTI–EESTI 2 : 0 (0 : 0) Väravad: 48., 51. Hoiatus: 67. Liis Emajõe Eesti: 1 – Elis Meetua, 3 – Hannaliis Jaadla (66. 4 – Pille Raadik), 6 – Anete Paulus, 10 – Heleri Saar, 15 – Inna Zlidnis, 7 – Katrin Loo, 18 – Kethy Õunpuu (54. 11 – Aljona Sasova), 8 – Kaire Palmaru (74. 13 – Margarita Žernosekova), 14 – Liis Pello (54. 2 – Liis Emajõe), 17 – Anastassia Morkovkina, 9 – Signy Aarna (54. 5 – Daniela Mona Lambin). Varus: 12 – Getter Laar, 4 –Pille Raadik, 2 –Liis Emajõe, 13 – Margarita Žernosekova, 11 – Aljona Sasova, 16 – Geit Prants, 5 – Daniela Mona Lambin. 14. mail kell 14 EESTI–LEEDU 3 : 0 (1 : 0) Väravad: 40. pen., 60. Katrin Loo, 46. Margarita Žernosekova Hoiatus: Aljona Sasova Eesti: 1 – Elis Meetua (80. 12 – Getter Laar), 4 – Pille Raadik, 6 – Anete Paulus, 10 – Heleri Saar (72. 14 – Liis Pello), 15 – Inna Zlidnis, 7 – Katrin Loo, 11 – Aljona Sasova (76. 18 – Kethy Õunpuu), 13 – Margarita Žernosekova (80. 16 – Geit Prants), 2 – Liis Emajõe (74. 11 – Anastassia Morkovkina), 9 – Signy Aarna, 5 – Daniela Mona Lambin (70. 8 – Kaire Palmaru) Varus: 12 – Getter Laar, 8 – Kaire Palmaru, 16 – Geit Prants, 18 – Kethy Õunpuu, 14 – Liis Pello, 11 – Anastassia Morkovkina. 2011 JUUNI JALKA

Teisipäeval, 7. juunil kell 17:00 A.Le Coq Arenal

U21 EESTI - U21 LÄTI Rahvusvaheline sõpruskohtumine

Piletid: €5 (€3) SUURTOETAJAD

PEATOETAJA

JALKA JUUNI 2011

Küsii Pil Kü Piletilevi til i müügipunktidest üü i ktid t üle ül Eesti! E ti! Vaata ka www.piletilevi.ee TOETAJAD

MEEDIAPARTNERID

naismängija

Inna Zlidnis teeb iga päev väikeseid imesid Kui FC Levadia vasakkaitsja Inna Zlidnis oli veel väike, põles ta soovist maailma muuta. Nüüd on ta maailmaparandajast jalgpallur. lennart komp

eab nägema kurja Foto: Lembit Peegel vaeva, et mitte märgata Zlidnise (pildil) uhket punast patsi, mis särab vastastele vastu kui foorituli: ära siia tule! Väljakul enesekindel lõpuni võitleja Zlidnis on jalgpalliväliselt parandamatu altruist. “Kui olin väikene, tahtsin maailma muuta. Kui kasvasin suureks, sain aru, et see ei ole nii lihtne,” rääkis Tallinna ülikoolis sotsiaaltööd tu deeriv Zlidnis. “Kui tuli aeg eriala valida, ei teadnud täpselt, kas valik on õige. Nüüd olen kindel – tegin õige valiku. See on ju võimalus aidata inimesi ja teha väikeseid imesid iga päev ning nii saabki iga päevaga maailm paremaks.” Zlidnise sõnade siiruses ei ole põhjust kahelda. Kui ta midagi nõuks võtab, siis nii saab ka tehtud. Nagu näiteks jalgpalli puhul. Hoolimata ema esialgsest skeptilisusest, ei võtnud tütar nõu kuulda ja läks ikEnne vuti avastamist viis aastat kagi 14aastaselt vutitrenni, kuhu kooli ujumisega tegelenud Zlidnis on mängikehalise kasvatuse õpetaja teda suunas. jateel proovinud kõiki positsioone väl“Ema ei tahtnud mind lasta. Ütles, et jakul, ent on nii Levadias kui ka Eesti kui ma riietusruumi jõuan ja see tühi on koondises end põhikoosseisu murdnud (sest nii pidi tema arvates kindlasti juh- vasakkaitsjana. Olgugi et n-ö esimene tuma), jätan jalgpalli,” meenutas Zlidjalg on tal parem. nis. “Leppisime kokku, et kui ikka tuleb Enda tugevusteks peab Zlidnis mänkeegi, võin ma ka seda ala proovida. Kui gulugemist, kehamängu, enesekindlust elu esimesse jalgpallitrenni jõudsin ja ja viimase hingetõmbeni võitlemist. nägin ees tüdrukuid, kes samuti “meesNõrkuseks aga aeg-ajalt esinevaid te” spordiala tahavad proovida, oli asi keskendumisraskusi ja füüsist, mis ei otsustatud ning vanemad toetavad mind luba lõpuni maksimaalselt pingutada. alates sellest ajast igati.” Mängijaga ühel meelel on ka koondise

cv Inna Zlidnis Sündinud: 18.04.1990, Tallinn Klubid: TKSK Visa, Tallinna FC Levadia Treenerid: Kaidi Jekimova, Sergei Nakonetšnõi, Aleksandr Nesterov, Vadim Monakov, Jüri Saar, Aivar Lillevere, Maksim Rõtškov, Peter McGovern, Keith Boanas

Saavutused: Eesti meister (2007–2009), Eesti karikavõitja (2009), Balti liiga võitja (2007), Balti turniiri võitja (2008, 2009)

peatreener Keith Boanas, kelle sõnul ootab Zlidnist suur tulevik, aga seda vaid juhul, kui ta ise piisavalt tahab. Ja tahab ka enda vastupidavusega kõvasti vaeva näha. 19 korda Eesti koondist esindanud Zlidnis esindab rahvusnaiskonda heal meelel ning lükkab ümber väited, justkui ärgitaks Levadia kogenumad pallurid nooremaid koondist mitte esindama, kui neile ei garanteerita kohta algkoosseisus. “Kui ma püüaksin leida põhjust, miks mõned meie noored loobuvad koondise esindamisest, oletaksin, et nad kardavad. Aga need jutud, et kui põhikoosseisu ei pääse, siis ei esinda, on ilmajutud,” teatas Zlidnis. Punapäise vasakkaitsja lähimad eesmärgid on olla vajalik klubile ja koondisele, kuid ennast proovile tahaks ta panna ka mõnes välisklubis. “Usun, et minu aeg veel tuleb,” on Zlidnis veendunud. 2011 JUUNI JALKA

treener

Ivo Lehtmets väikemeestega ei pahanda Tosinamal maikuupäeval, kui tuhanded kontoriinimesed vaatasid igatseval pilgul aknast välja ja ootasid suvepuhkust, lasi Ivo Lehtmets end Viimsi Pargi palliplatsil päikesel toniseerida ning ladus kotist välja pallid, et varasemad trennitulijad saaksid iseseisvalt harjutada. lennart komp

egsaid saabujaid on Martin Reimi jalgpallikoolis arvukalt. Napilt mai keskpaigaks kadestamisväärse jume näole päevitanud Lehtmetsale teeb noorte arendamine rõõmu. Veel neli aastat tagasi kuulas tema õpetussõnu U21 koondis. “Flora süsteemis töötades olin pidevalt ära, perre sündis poeg ning tundsin, et vajasin muutust,” vaatas Lehtmets ajas tagasi. “Valik ei olnud lihtne, kuid Reimi kooli kasuks räägib stabiilsus. Arvan, et väga paljud väikesed poisid on õnnelikud, et ma siin olen.”

“

Ma ei pahanda absoluutselt, kui teise võistkonna poiss jookseb minu mängijast kiiremini, aga mind häirib, kui minu treenitav ei pühendu trennile.

„

2004. aastal FC Valga Meistriliiga ajaloo parima, seitsmenda kohani viinud Lehtmets töötas esmalt Kehtna jalgpallikoolis, siis aastaid erinevate Flora süsteemi klubide juures täiskasvanutega. Nüüd on tema juhendada 1995/1998. aastal, 1999/2000. aastal ja 2003/2004. aastal sündinud poisid. Kogenud juhendajal kulus enese ümberhäälestamiseks kuu. “Kui ühtmoodi asjad ei töötanud, siis proovisin teistmoodi ja leidsin sobiva lahenduse,” kõneles Lehtmets lakkamatu linnulaulu taustal tasaselt. “Väikeste mängus julgevad treenerid palju rohkem katsetada, kas või standardolukordadega. Täiskasvanute seas on punktid 24

JALKA JUUNI 2011

kaalul ja uusi asju väga ei prooFoto: erakogu vita. Kuigi võiks.” Väljaku ääres on Lehtmets rahulik ning kui vahel tulebki korra häält tõsta, siis langevad detsibellid sama kiiresti, kui need tõusid, ja järgmist korda tuleb oodata pikalt. Ta tahab, et poisid paneksid ise mängu käima, tema suunaks, pidurdaks, annaks ideid. Kuid ei karjuks. “Ma ei pahanda absoluutselt, kui teise võistkonna poiss jookseb minu mängijast kiiremini, aga mind häirib, kui minu treenitav tuleb siit (Pargi palliplatsi – toim.) väravast sisse ja ei pühendu trennile,” ütles Lehtmets malbe resoluutsusega. “Ma ei nõua, et mängija oleks kohe praegu mõnest teisest kiirem või osavam, vaid et ta annaks endast maksimumi.” Jõgeval sündinud ja kasvanud Lehtmets on kahes mängus tüürinud ka Eesti koondist, kui 2004. aasta Kings Cupil Tais vedas ta Jelle Goesi ja Janno Kivisilla hõivatuse tõttu sisuliIvo Lehtmets koos poeg Gregoriga. selt B-koondist. Jalgpalluriteel ta aga Meistriliigani ei jõudnud, küll on ta mänginud maailma meistrivõistlustel Eesti saalihoki koonmulle hoopis mõelda, miks mingid dises ja jäähoki noorte rahvusmeeskonasjad väljakul toimuvad. Noorena aga nas. vanemate asjadesse nina ei toppinud.” “Nii saalihoki kui ka jalgpall olid tol Koondiste juures olles erinevate ajal alles arenemise alguses ning valiku treeneritega koos töötanud jõgevalane tegemine oli väga raske,” meenutas on saanud mõjutusi nii siit kui ka sealt. Lehtmets. “Võinuks ka jalgpalli MeistEnda kõige sügavamaks suunajaks peab riliigas mängida, kuid jäin hoki juurde. ta oma venda Eduardi, kes vedas nooreSamas, suviti olin hommikust õhtuni mat velle ühest trennist teise ning elab staadionil. Mängimisest enam meeldis tema tegemistele huviga kaasa senini.

27.-30. juunil noored jalgpallitalendid

EESTIS!

U17 ja U19 Balti turniirid

U17 mängude ajakava: 27.juuni Läti - Eesti (Otepää) kell 14:00 Soome - Leedu (Viljandi) 28.juuni Läti - Soome (Otepää) kell 14:00 Leedu - Eesti (Tartu) 30.juuni Leedu - Läti (Otepää) kell 14:00 Eesti - Soome (Viljandi) U19 mängude ajakava 27.juuni Läti - Eesti (Võru) kell 18:00 Soome - Leedu (Tartu) 28.juuni Läti - Soome (Võru) kell 18:00 Leedu - Eesti (Viljandi) 30.juuni Eesti - Soome (Tartu) kell 18:00 Leedu - Läti (Võru) PEATOETAJA

SUURTOETAJAD

Mängud toimuvad: Tehvandi staadionil Otepääl Võru Linnastaadionil Viljandi Linnastaadionil Tamme staadionil Tartus

Piletid hinnaga €1 on saadaval kohapeal enne mängude algust. TOETAJAD

MEEDIAPARTNERID

2011 JUUNI JALKA

Foto: Lembit Peegel

Igapäevaselt Skanska EMV projektijuhina töötav Dzintar Klavan on uues Eesti koondise vormis mänginud meie veteranide koondise eest.

JALKA JUUNI 2011

usutlus

Dzintar Klavan:

kui oleksin teismeline, prooviksin jälle jalgpallis tippu jõuda! 18. juunil saab 50aastaseks Dzintar Klavan, kes aitas meie jalgpallil 1983. aastal tagasi jõuda Nõukogude Liidu meistrivõistlustele. Koos AZ Alkmaaris mängiva Ragnar Klavaniga on tegemist ainsa isa ja pojaga, kes on mõlemad mänginud Eesti koondises. Indrek Schwede Debüteerisid Eesti koondises 31aastaselt. Varem ei olnud see võimalik, sest polnud Eesti riiki. Kas sinu karjäär kujunenuks teistsuguseks, kui debüüt toimunuks kaheksakümnendatel? Keeruline öelda, sest meie tase oli maailmatasemega võrreldes hoopis teine, puudusid võrdlusmomendid ja kontaktid. Aga motivatsioonile oleks kindlasti palju juurde andnud, kui saanuks varem koondist esindada. Praegu on palju võimalusi minna laia maailma mängima. Sa oled nende asjade peale ikkagi mõelnud? Ma üritasin ise otsida uusi väljakutseid, sest tollased kohapealsed võimalused olid end ammendanud. Klubijalgpall tammus koha peal, mängiti ainult omavahel. Ega erilisi kontakte polnud ka Venemaal. Eestil oli esindusvõistkond ja kõik. Esindusmeeskond Kõrgema Spordimeisterlikkuse Kool (KSMK) tegi pärast 15aastast eemalolekut Nõukogude Liidu meistrivõistlustel debüüdi 1983. aastal. Tegid selle uue alguse kaasa ja juba järgmisel aastal lahkusid meeskonnast. Mängisin ülikooli kõrvalt ja otsustasin keskenduda õppimisele. Tol ajal jalgpallis suurt eesmärki polnud. Kõrgharidus oli tähtsam? Jah, tegin enda jaoks selgeks, et mul on valida, kas mängida jalgpalli Nõukogude Liidu II liigas või Eesti meistrivõistlustel või siis lõpetada kõrgkool ja leida väljund mujalt. Ometi otsustasid hiljem jalgpallialaseid kontakte luua ning läksid Soome ja Saksamaale mängima? Mul oli huvi selle vastu, kuidas mujal maailmas asjad käivad. Need ei olnud küll kõrge tasemega klubid, kus ma olin, aga võisin siiski kogeda, kuidas toimib kas või klubide organisatoorne pool. Porvoo Veikot ja TSB Flensburg olid neljanda liiga klubid. Kui suur erinevus meiega oli? Tol ajal eriti suur ja eriti Saksamaal. Kogu klubikultuur ja muud asjad – tahtsin seda näha. Eestis on just klubikultuur

siiamaani suhteliselt olematu. Flensburgis, Tartu suuruses linnas oli kaks nn suuremat klubi, kusjuures kummalgi oli kolm treeningubaasi pluss üks peaväljak, mille juurde kuulus kaks harjutusväljakut. Pärast mängu ei mindud laiali, vaid söödi-joodi klubi kulul. 1992. aastal oli see ikka väga teistmoodi, kui Eestis kombeks. Kust selline huvi klubikultuuri vastu? Kas plaanisid ise Eestis midagi teha? Seda mõtet mul polnud, et ise klubi teha. Tahtsin uurida, milles seisneb jalka fenomen, miks inimesed koos käivad. Flensburgis oli kodumängudel kohal 500–600 pealtvaatajat, ilusa ilmaga rohkemgi. Jalgpall oli eri vanuses inimestele nagu suhtlusvahend ning klubikultuur pakkus selleks võimaluse. Võib-olla seal olles tekkis selline mõte, et Viljandis võiks ka midagi teha, aga see polnud ajend, miks Saksamaale läksin. Olin seal meeskonnas ainus välismaalane ja üldsegi mitte nende algatusel. Sain sinna tuttavate abil. Mängisid ikka keskpoolikus? Jah, vahel äärepoolikus ka. Kas sa oma karjääri jooksul üldse muid positsioone mängisid? Vahel harva olen keskkaitses mänginud. Keskpoolik oli sulle see õige paik? Ma arvan küll. Maast madalast kujunes niimoodi, et jäin keskele. Eesti NSV noortekoondistes olin alati keskpoolkaitses. Jalgpalli hakkasid mängima tänu sellele, et elasid Viljandis? Selge see, et kui linnas poleks jalkatreenereid olnud, poleks minust jalgpallurit saanud. Õnneks sattusid etteotsa oma ala entusiastid. Paljus aitasid jalkavaimustusele kaasa linnaosadevahelised võistlused. Need polnud organiseeritud mängud, vaid poiste endi poolt korraldatud n-ö metsikud mängud, mis vahel lõppesid kaklustega. Mis linnaosad seal võistlesid? 2011 JUUNI JALKA

usutlus Kesklinn, mille eest ise mängisin, Reinu tee võistkond, kus olid vanemad poisid, ja Uueveski, kus olid nooremad poisid.

Kui tahad läbi lüüa, siis pead keskenduma oma valdkonnale. Väga andekad suudavad tipptasemel paralleelset õppida ja tippsporti teha. Sa pead pühenduma ühele asjale ega saa end killustada. Konkurents on nii tugev, et pisiasjad loevad.

Foto: Lembit Peegel

Aga Paalalinn? Paalalinn oli omaette. Kes tuntumatest seal metsikutes mängudes veel osalesid? Kesklinna eest mängisid ka Hans Näks ja Jaak Luhakooder. Reinu tee eest mängis praegune näitleja Sulev Teppart, aga ka Raivo Haamer. See oli suur tõestamise aeg ja koht ning me tegime ka lisatrenni. Korraldasime žongleerimisvõistlusi – ikka ise, mitte käsu korras.

Ragnari saatus jalgpallurina oli algusest peale selge? Kui Floraga trenne tegime, siis oli ta alati kaasas. Viljandis tekkis hea noortevõistkond, kus Arne Graumanni grupis mängisid ka Sander Post, Jarmo Ahjupera, Heikki Talimaa, Raiko Mutle, Martin Taska jt. Eks seegi oli omamoodi juhus, et peale poiste kujunes välja hea lastevanemate seltskond. TegiDzintar Klavan 5. septembril 1993. aastal MM-valikmängus me jalgrattamatku Viljandist Pärnusse, Kadriorus Portugali vastu. Sinu põlvkonna jalgpallurid kõrgpaadimatkasid. Lapsed tundsid, et nenkooli poole väga ei vaadanud. Sina dega tegeldakse. Aga sellist sundust küll astusid 1979. aastal TPIsse (TTÜ). Kui tõsiselt sa üldse ei olnud, et Ragnarist peab saama jalgpallur. Tal oli vaba valik. tippjalgpalli võtsid? Eks ma kõikusin jalgpalli ja õppimise vahel, kuniks kool Kui palju Ragnar on sinu nõu vajanud? võitis. Lõpetasin 1984. aastal ja neid kaht asja oli keeruline Kõige olulisem oli vast Tallinnasse tulekuga mittekiirustaühitada. Vähemalt vanasti, kui polnud internetti, oli see nii. mine. Arno Pijpers kutsus teda Florasse, aga Viljandis oli hea võistkond, treeneriteks Tarmo Rüütli ja Aivar Lillevere. Ott Mõtsnik, Tiit Kõmper ja Urmas Hepner tahtsid justKuna Viljandis olid kõik tingimused arenguks olemas, siis kui jalgpallis sinust kaugemale jõuda? tundus Tallinna minek liiga varane. Võib nii öelda küll. Ometi jõudsid erinevalt Mõtsnikust ja Kõmperist ka iseseisva Eesti koondise eest mängida. Meie tollane koondis mängis Eesti liiga ning välismaa madalamate liigade palluritega ka Portugali ja Itaalia vastu. Jah, tänapäeval mängivad koondislased välismaal. Eesti liiga tase on tõusnud, niipalju noori tuleb peale. Jalgpalli haaratuse ulatus on nii suur, et ka madalamates liigades mängivad jalgpallitrennis käinud mängijad. Jalgpalli arengule on kaasa aidanud ka baaside areng. Samas on noortel muid ahvatlusi nii palju, et individuaalset treeningut tehakse vähem ning see ei tule loovusele kasuks. Kas Flensburgi mängijad imestasid ka, et nende hulgas on koondisemees? Imestamist väga ei mäleta, aga nende eneseuhkust see siiski upitas. Mis koondiseajast eriti meelde on jäänud? Kõige hullem elamus oli mäng Benfica staadionil 100 000 pealtvaataja ees. Vaatasime seal ammuli sui. Portugal pidi finaalturniirile pääsemiseks võitma nelja väravaga, aga võitis kolmega. Kui enne mängu oli meid igale poole tassitud ja meile kõik ette-taha ära tehtud, siis pärast mängu oli suhtumine umbes selline, et vaadake ise, kust süüa saate. Kas Ragnari puhul ei tekkinud soovi teda kõrghariduse poole suunata? 28

JALKA JUUNI 2011

“

Ise jälgin alati, kust eksimus alguse sai: kes ja kus kaotas kahevõitluse. Kerin mõttes mängu tagasi ja mõtlen, kust kaitse kärisema hakkas.

„

Mis mõttes vara? Eks lapsevanemana ikka mõtled, mida kodust eemalolek võib sellises eas tähendada. Alates sellest, et mine tea, mis seltskonda võib sattuda. Iseküsimus, kui Viljandis oleks kehvemad tingimused olnud. Teine asi, millele mõtlesin, oli see, et kui tal ei õnnestu Floras kanda kinnitada, võib ta sattuda Kuressaarde või mõnda teise tütarklubisse. Ei tahtnud üle forsseerida, sest neid, kes väga varakult küpseks saavad ja on imeandekad – neid on maailmas vähe. Kas Ragnar põdes ka seda, et kutsutakse Florasse, kuid tema jääb ikka Viljandisse? Ei. Vähemalt ei näidanud ta seda välja. Leppisime kokku, et Viljandis saab ta mängida ka korvpalli – mida rohkem selles eas erinevaid asju teed, seda parem koordinatsioon kujuneb. Hiljaaegu spekuleeris ajakirjandus Ragnari palga suuruse üle. Kas oled sellise infoga ikka kursis? Lugedes, mida lehtedes sellest kirjutatakse, siis ma ei võta seda tõsiselt. Osas lehtedes kirjutatakse asjadest, mis pole kirjutamist väärt.

usutlus Tänapäeval ongi palk eraasi ja sageli ei pruugi lähikondsedki teineteise täpset palganumbrit teada. Kas sina Ragnari oma tead? No ütleme, et täpselt ei tea. Ma ei ole piinanud teda selle küsimusega. Mängupreemiate suurust tean, aga muid boonuseid, sh hooaja lõpuboonuseid, mitte. Aga suurusjärku ma adun.

ning tundsin, et peaks midagi muud tegema. Tegin oma elus 180kraadise pöörde.

Kas Ragnari võimalused ja edu sinus healoomulist kadedust pole tekitanud? Noh, et oleks endal olnud samad võimalused. Ei ole, pole ka sellele kunagi mõelnud.

Jalgpalli arengule on kaasa aidanud ka baaside areng. Samas on noortel muid ahvatlusi nii palju, et individuaalset treeningut tehakse vähem ning see ei tule loovusele kasuks.

Kas Eesti jõuab kunagi MM- või EM-finaalturniirile? Ma loodan, et asjaolude ideaalsel kokkulangemisel võib jõuda. Kui juba Läti jõudis, siis miks mitte ka meie. Kui juba käesolevaski tsüklis oleks Itaalia vastu punkt võetud ... Praegu on meil hea potentsiaaliga võistkond. Iseasi, kuidas on stabiilsusega. Rääkides kaduma läinud punktist Itaalia vastu, meenub hoopis, kuidas Ragnaril oli jala otsas võiduvärav Serbia vastu. Jalgpall on pisiasjades kinni. Vaatasin seda mängu telekast ning muidugi vaatad siis teise tundega, kui oma poeg mängib. Vaatad, et ta kala ei teeks. Hea meel on selle üle, kui õnnestub sööt või vaheltlõige. Hea mängu üle on alati hea meel. Sa oskad selliseid sööte ja vaheltlõikeid vist eriti hinnata, sest sinugi ülesandeks polnud vastase värava pommitamine, pigem pallide võitmine, vastase mängu lõhkumine. See pole tänuväärne roll, sest pealtvaataja ei oska seda sageli hinnata. Jalgpallis lõikab loorbereid sageli üks, Foto: Lembit Peegel aga kui meeskonnas on üks lüli, kes kuskil järgi annab, siis ... Edusse peavad kõik panustama. Ise jälgin alati, kust eksimus alguse sai: kes ja kus kaotas kahevõitluse. Kerin mõttes mängu tagasi ja mõtlen, kust kaitse kärisema hakkas. Sageli tähendab see, et keegi tõttab tekkinud auku paikama ja siis tekib kusagil mujal kaitses rebenemine.

Miks valisid ehituse eriala? Mul oli isa ka diplomeeritud insener. Tollal polnud ju ka erialaseid valikuid kuigi palju.

“

Kas ei või juhtuda, et ühel päeval teed jälle 180kraadise pöörde ja tuled jalgpalli juurde tagasi? Ei välista midagi. Olen sellele mõelnud – aga siis hakkan lastetreeneriks! Miks lastetreeneriks? Nad on rikkumata ja ehedad. Selline mõte on peast läbi käinud, kuid see on olnud kõigest uitmõte. Treeneritöö pole pelgalt selline, et lööd palli väljakule. Treener peab inimesi kasvatama. See on suur vastutus. Vahel olen seltskonnas kuulnud, kuidas osa treenereid sõimavad ja ajavad kohtunikke väljakul taga, kusjuures ma ei räägi ainult jalgpallist. Ja vanemad võtavad lapsed treeningult ära. Samas on sageli need kõige hullemad lapsevanemad ise, kes lõugavad ja nõuavad oma järeltulijailt ei tea mida. Ma ei pea silmas, et asuksin treenerina palgatööle. Teeksin seda omast vabast ajast. Aga ma pole veel selleks sammuks küps, sest treenerina pead olema pühendunud, seda ei saa teha pooletoobiselt.

Arvestades jalgpalli seisu Eestis – kas tahaksid praegu olla teismeline, et üritada sel alal läbilööki? Kui variant oleks, siis mina prooviks. Kuni ülikoolini koosnes kogu mu elu jalgpallist. Ainult jalgpallist mõtlesingi, selle nimel möödus noorusaeg ning kool oli teisejärguline. Treeneriameti poole sind ei tõmmanud? Mõtlesin korra sellele. Kui mängimise lõpetasin, tehti ka pakkumine. Aga sel ajal oli mul jalgpallist üleküllastus

„

Raku ja Siku ehk Ragnar ja Dzintar Klavan seitse aastat tagasi A. Le Coq Arenal.

FC Toompeas ikka mängid? Sel aastal ei mängi. (Erko) Saviauk meelitas mind retrokoondisse. Olen seal keskmist vanust tõstnud (naerab – I. S.). Mängin Eesti meistrivõistluste III liigas Purikate meeskonnas jäähokit: kaks korda nädalas treenime treeneriga ja üks kord treenerita. Kui kokku tulime, siis polnud keegi jäähokiga varem tõsiselt tegelenud. Kõksin ka tennist, suusatan Tartu maratoni ja jooksen ümber Viljandi järve. Tennis on mulle huvitav ka sellepärast, et olen kogu aja tegelenud meeskonnaaladega, kus ühest küljest saad loota teistele, aga teisalt vastutad ka nende vigade eest. Tennises vastutad ainult enda eest, seal on teistsugune pinge. Maratoni ma jooksnud pole, sest ei taha, et see harjumuseks saaks (naerab – I. S.). Aga Tiit Kõmperiga olen jooksnud ümber Viljandi järve. Seda olen teinud ka kõigi oma lastega, kui nad väikesed olid. 2011 JUUNI JALKA

peegli peegeldused

Kevadisi kilde karikafinaalist, naistest ja noortest Seekord on Lembit Peegli fotoobjektiivi ees valdavalt mõtlikud, tõsised ja enesekindlad näod, mis on üles võetud Eesti karikafinaalist, meeste ja naiste meistrivõistlustelt ning U17 koondise maavõistluselt. Keegi neist nägudest ei lase endale liiga teha. See ongi meie jalgpalli tulevikutee. lembit peegel

Karikahelikopter: Markus Jürgenson laseb endale tuult teha.

See pole neljasilmavestlus: Liis Emajõe (Flora) ja Varje Tugim (Pärnu JK) peavad arvestama palliga.

Tuntud näod tuntud headuses (Tarmo Neemelo ja Teet Allas vasakul) jälgivad, milliseks kujuneb palli saatus. 30

JALKA JUUNI 2011 JALKA

peegli peegeldused

Markus Jürgenson (vasakul) on avanud skoori: just sellise näoga võidetakse karikafinaale!

Lauri Välja (paremal) on oksad laiali ajanud. Iseloomu peab näitama, mis sellest, et Eesti U17 kaotas kahel korral tulemusega 1 : 3 Belgia eakaaslastele.

Alo Dupikovi mõttehetked palliga.

Flora võidukas sats. Paar küsimust ka: mille peale mõtleb teise kolli autor Alo Dupikov (taga vasakult kolmas)? Kuhu vaatab Hannes Anier (ees paremalt esimene)? Tema venna Henri (käsi Hannese õlal) mõru naeratust võib mõista: platsil jäi käimata. 2011 JUUNI JALKA JALKA

JALKA JUUNI 2011

2011 JUUNI JALKA

Ji-Sung Park

Manchester United

Korea

JALKA JUUNI 2011

Foto: Jon Super/Scanpix

2011 JUUNI JALKA

JALKA JUUNI 2011

Foto: Stephen Pond/Scanpix

Barcelona

Gerard Pique

2011 JUUNI JALKA

jalka tuleb külla

Viljandi veteranid mängivad raekoja kellani Ligi kakskümmend aastat mängivad Viljandi vutiveteranid kaks korda nädalas järve ääres jalgpalli. Mängu lõpetavad raekoja kella löögid. Siis algab mäng viimasele väravale ja pikast treeningust väsinud meeste emotsioonid löövad särisema. Indrek Schwede

mail on kohal 14 meest ja mängitakse Viljandi kunstmuruväljakul põiki üle poole platsi väikeste väravatega. Kella kümne paiku kogunema hakanud mehed on priske veerandtunni juba mänginud, kui üks kõvahäälselt imestab: “Pool üksteist alles või!?” Ees on veel poolteist tundi rassimist, sest ligi paarkümmend aastat kehtib seadus, mille kohaselt pühapäevase treeningu “normaalaeg” kestab raekoja kella kaheteistkümnenda löögini ja seejärel algab jaht eriti prestiižsele viimasele väravale. Mehed on heatujulised, üle platsi kõlavad sõbralikud nööked kaaslaste suunas ja sekka eneseirooniatki. Mängitakse puhtalt, vigastuseohtu peaaegu et pole. Esimese tunni kestel ei kostu ainsatki etteheidet meeskonnakaaslastele, kes hea väravavõimaluse luhtavad. Selge see, et igaüks üritab parimat ja oluline on ju kehaline koormus ning hea seltskond, mitte sedavõrd perfektne sooritus. Kohe alguses jääb kollaseid veste kandev meeskond 3–4 väravaga kaotusseisu. Nn kirjud valitsevad ka territoriaalselt ning tunnevad end igati kindlalt. Võidul ja kaotusel on suur vahe. Iga aasta peetakse suurt ja tähtsat tabelit, kus on kirjas kõigi treeningul osalejate punktid. Pärast treeningut kannab viimaste aastate kapten Jaanus Sirel uued punktid iga mehe nime taha. Võitjameeskonnas osalenud pallurid saavad 4 ja kaotajad 2 punkti. Kui mänguseis on raekoja kella 12. löögi ajal võrdne, saab iga mees tabelisse 3 punkti. Lisapunkti saab teenida mängus viimase värava peale. Seega võivad punktid jaguneda kas 5 : 3 (kui võitjameeskond teenib lisapunkti mängus viimase värava peale) või 4 : 3 (kui kaotajad löövad viimase

JALKA JUUNI 2011

Foto: Lembit Peegel

Viljandi veteranid ees (vasakult): Ülo Kikas, Sergei Kuzmitšov, Aivar Lillevere, Rainis Sallum, Marco Puškarenko, Ain Aasmäe. Taga (vasakult): Gaspar Viira, Nikolai Kalinin, Kuldar Jürgen, Franko Kagovere, Priit Soosaar, Jaanus Sirel, Urmas Ant, Margus Õmblus, Alvar Loog.

värava või viimane koll lüüakse pärast viigilist “normaalaega”). Poole mängu peal tõdevad kirjud, et vastase selgroog on murtud. Nii see tundub ka olevat. “Kohtunikud ei oska mängida – ainult kaarte anda!” tögatakse kollases vestis mängiva Ülo Kikase ebaõnnestunud olukorra lahendust. “Kikas, mitu kolli sa löönud oled?”

nõutakse vastaste leerist mängu lõpuosas ja vastatakse ise: “Mitte ühtegi, eks!” – “On, on,” tuleb teine vastane Kikasele appi, “selle ühe pehme löögi sai ta sisse.”

Värav on siis, kui pall on võrgus! Veteranid mängivad ilma mängujoonteta ja isegi värava taga. Kui pall üle piirdeaia lendab, jätkab see pool, kes pallile

jalka tuleb külla järele jooksis. Ühel hetkel, kui kera ähvardab kaugele üle otsejoone lennata, võtab korra Eesti A-koondises mänginud ja Leedu vastu väravagi löönud Jaanus Sirel selle käega maha, ootab siis aumehena, kui vastased on kaitsepositsiooni sisse võtnud ja jätkab mängu. Ei kostu vähimatki nurinat – reeglid on aastatega paika loksunud. Teise tunni kestel mängijad väsivad ja muutuvad pretensioonikamaks. Aivar Lilleveres lööb välja treener, kes nõuab: “Mis te maadlete, pange sööt käima!” Lilleverega koos kollaste vestide väravat ründav Margus Õmblus saab samuti soleerimise eest paaril korral tõrelda: “Ahnepäits!”

“

näha, et oli tõesti värav,” seletavad mulgid omi reegleid. Margus Õmblus on kõige jutukam mängija. Iga oma meeskonna rünnak pälvib tema kommentaari. Ühe värava järel poetab Õmblus: “Tegelikult ma tahtsin passi anda. Ei tea, kas loeb siis? Loeb ikka!” Sealsamas saab väravajoonest sammu kaugusel seisev Õmblus mõnelt meetrilt nõelterava kõrge söödu, mis tema peast ristnurka suundub. Nüüd ei jäta teised juhust kasutamata: “Kui sa ise (ära) ei löö, tuleb sulle vastu pead lüüa.” Kollased vestid näivad kaotusega leppinud olevat ja see tingib ülemeelikusi isegi oma väravaesisel. Kuldar Jürgen asub väravajoonel lausa triblama, kuid Ain Aasmäe saab jala vahele ja pall sipleb võrgus. “Tahtsin Ainile väravajoonel kohvi pakkuda, aga ei õnnestunud!” ekspluateerib Kuldar Jürgen tuntud jalgpalliterminoloogiat.

Viljandi veteranide reeglite järgi loetakse väravaks ainult võrku löödud pall. Väravajoone ületanud, kuid võrguni mitte ulatuv pall pole värav. Ka saunaminek annab

„

Järgmisel hetkel põrutab Õmblus healt positsioonilt mööda ja arutleb teiste naeru saatel: “Tavaliselt ma löön sellised ära.” Kui ta veidi aja pärast palliga tühja värava poole sööstab, kostub selja tagant: “Tavaliselt lööd sa sellised ära!” Aga rohkem nalja ei saa, sest võrk sahiseb. Võrk, muuseas, peabki sahisema, sest muidu värav ei loe. Viljandi veteranide reeglite järgi loetakse väravaks ainult võrku löödud pall. Väravajoone ületanud, kuid võrguni mitte ulatuv pall pole värav. “Ka väljaku teise otsa peab olema

Foto: Lembit Peegel

Raekoja kell mängib veteranide treeningul tähtsat rolli. Foto: Lembit Peegel

väärtusliku punkti

Ootamatult läheb palliplatsil ärevaks. Seitsme väravaga juhtinud kirjud, kes on juba valjuhäälselt neli võidupunkti oma nime taha kirjutanud, jäävad 20 minutit enne raekoja kella kaotusseisu. Aga sama kiirelt, kui eduseis saavutati, mängivad kollased selle maha. Viimased kümme minutit oodatakse ilmselgelt raekoja kella gonge. Kui linna tähtsaim kell keskpäeva kuulutamist alustab, on pall eduseisu nautivate kirjude käes ja sellest hetkest algaks kui mäng uuesti. Viimase värava saavutamine on prestiižne ja seetõttu üritab palli omav meeskond seda kuni 12. löögini säilitada, et teha siis otsustav pealelöök. Uuesti

Pall kargas üle aia ja supsti vette. Franko Kagovere üritab kera välja õngitseda. Foto: Lembit Peegel

Foto: Lembit Peegel

Äge heitlus värava ees: vasakult Franko Kagovere, Sergei Kuzmitšov, Nikolai Kalinin, Urmas Ant ja Margus Õmblus.

Aivar Lillevere hoidis pea püsti ja otsis alati sööduvõimalust. 2011 JUUNI JALKA

jalka tuleb külla Foto: Lembit Peegel

Foto: Lembit Peegel

Kultuurikriitik Alvar Loog (vasakul) ja endine koondislane Jaanus Sirel ühe pildi peal.

Margus Õmbluse pealööki on tõrjumas Kuldar Jürgen ja Ülo Kikas.

tärganud mängutuhinas, vastastikuste hõigete ja õpetussõnade kõlades pole võimalik kella lööke enam lugeda. “Ei löö veel!” manitsevad kirjud üksteist, sest on varemgi juhtunud, et pall lüükse sisse enne viimast gongi. Mis tähendab, et värav läheb kirja kui normaalajal löödu ja pall läheb vastasele. Viimase gongi kaja teeb kõrvus veel mõned petlikud löögid enne, kui pallurid võivad kindlad olla, et nüüd on mäng viimasele väravale alanud. Kollased saavad palli endale ja sööstavad rünnakule. Järgneb ootamatu pallikaotus ning kohtunikuna tuntud Sergei Kuzmitšov sööstab üksinda värava poole. Tema jälitamisel pole mõtet. Sünnipäevalaps Kuzmitšov juhatab palli kenasti võrku ning seitse kirjut saavad tabelisse 5 punkti juurde. Kaotajate nime taha lisandub 2 punkti. Kõik see kamp suundub Viljandi spordihoonesse sauna, kus sünnipäe-

valaps Kuzmitšov teeb välja kasti õlut. Sauna tuleb ka varem kaugushüppajana tuntud Priit Soosaar, kes seekord ise mängima ei jõudnud. “Laps esines emadepäeva puhul kirikus,” selgitab Soosaar, kes jõudis staadionile viimaseks kolmveerandtunniks. Saunatulek osutub oluliseks, sest nii saab temagi kirja nn saunapunkti. Nimelt on võimalik üht punkti teenida ka neil, kes jalgpallimängus ei osale, kuid tulevad sauna ja rüüpavad õlut. Kokku on veteranide tabelis kirjas 35 mängijat, kellest aktiivsed on paarkümmend. Enim punkte koguvad need, kes rohkem kohal käivad. Parimaid premeeritakse aasta lõpul jõulude paiku. Punktisüsteemi algatas kunagine Viljandi linnameeskonna keskkaitsja Indrek Ojamaa, kes nüüdseks elab aastaid USAs. Pühapäevane treening sai

Tarmo Rüütli: keegi ei saa öelda, et ma pole mulk! “Eelmisel aastal ei käinud ma mängimas, ausalt öeldes, mitte ühtegi korda, sest Nõmme Unitedi mängud langesid samale ajale Viljandi treeningutega,” räägib Eesti koondise peatreener Tarmo Rüütli. “Aga ühel aastal käisin nii tihti, et olin lausa aasta veteran! Olen osalenud veteranide meeskonnas ka maakonna meistrivõistlustel.” “Kui minna isegi hulga aja järel Viljandisse trenni, siis on alati selline tunne, nagu oleks just eile käinud,” jätkab Rüütli. “Treening toimub igal juhul – mõni asi on selles maailmas ikka väga kindel!”

JALKA JUUNI 2011

Viljandis sündinud, kuid Pärnus parimad jalgpalluriaastad elanud Rüütli on end ka tavapärastes kahe linna veteranidevahelistes mängudes pidanud jagama ning on mänginud kord ühe linna eest teise vastu ja vastupidi. “Mängin sealpool, kus vaja ja kuhu kutsutakse,” selgitab Rüütli. “Pärnus puutusin kokku jalgpalliliselt kõrgema tasemega, aga rohujuuretasandil loetakse mind mulgiks. Koduselt tunnen end mõlemal pool ning keegi ei saa öelda, et ma mulk pole, sest põhikooli lõpetasin Viljandis!”

Jaanus Sirel näitab tabelit, kuhu kantakse osalejate punktid.

aga alguse juba 1976. aastal, kui toonane Viljandi linnameeskond hakkas pärast laupäevast liigamängu koos käima.

Mängitakse iga ilmaga Viljandi veteranid on tulnud ka maakonna meistriks. 2001. aastal toodi Eesti–Läti sajal väljakul peetud maavõistluses võidupunkt Valmierast. Mulgi veteranide trennis käib aeg-ajalt ka Tarmo Rüütli, aga siin on käinud ka Risto Sarapik ja Marko Kristal. Viimane pidi traditsiooni järgi välja tegema kaks kasti õlut: ühe debüteerimise eest Viljandi veteranide trennis ja teise palli üle piirdeaia löömise eest. Kasti õlut peavad tooma ka sünnipäevalapsed. Muidugi on mulkide trennis käinud ka kõik kõlavad nimed: Urmas Kirs, Viktor Alonen, Mati Pari, Argo Arbeiter, Dzintar ja Ragnar Klavan jpt. Üks mälestusväärseid treeninguid oli mõned aastad tagasi, kui ühel pool mängisid Eesti koondise kunagised mängijad Alonen, Kirs ja Dzintar Klavan. “Ei mäleta enam täpselt, kas nende pool olid ka Pari ja Arbeiter, aga igatahes oli seal pool Eesti koondist ning tervelt pooleteise tunni jooksul ei löönud nad ainsatki väravat!” meenutab Margus Õmblus. “Nad kaotasid 14 : 0!” Mälestusväärset on palju. Kas või neid kordi, kui raekoja kell on olnud remondis. Siis on kella joostud vaatama isegi autodesse. Treeningud toimuvad aasta ringi iga nädal ning ilmast ei hoolita. “Jalgpalli mängitakse ju iga ilmaga,” põhjendab Sergei Kuzmitšov. “Me mängisime ka sel talvel ning treeningud jäid ära üksnes siis, kui värskelt sadanud lund ei jõutud ära lükata. Oleme mänginud kolm kolme ja ka kaks kahe vastu.”

2011 JUUNI JALKA

abc

Noorpallurite sage nuhtlus – lampjalgsus Seekordne ABC on pühendatud noorte jalgpallurite seas üpris levinud lampjalgsusele. Eesti koondise arst Kaspar Rõivassepp selgitab, kust häda alguse saab ja mida sellega ette võtta. Jalapöial on kolm võlvi: seesmine pikivõlv, välimine pikivõlv ja ristivõlv. Lampjalgsuseks on seesmise pikivõlvi lamenemine (joonis 1, joonis 2 ja joonis 3). “Minu vastuvõtul käib väga palju noori jalgpallureid, kes kaebavad koormustel tekkinud sääre-, põlve-, puusavõi seljavalu,” räägib Kaspar Rõivassepp. “Enamikul neist on probleemide algpõhjuseks muutused pöia võlvides. Lampjalgsust saab ravida spetsiaalsete tallatugede abil. Need aitavad taastada jala õige biomehaanilise telje.” Muutused pöiavõlvides on enamasti omandatud, mitte kaasasündinud. Selle tingivad: 1. Mittesobivad jalanõud (sageli moodsad õhukese, kuid ebamugava tallaga kingad) 2. Kõva treeningupinnas ja/või treeningupinnasele sobimatud jalanõud 3. Valesti valitud treeningukoormused 4. Ühekülgne treening Muidugi võib probleeme olla peale seesmise pikivõlvi lamenemise ka teiste pöiavõlvidega. Võlvid võivad olla ka liiga nõgusad, mis pole samuti hea. “25% inimese luudest paiknevad labajalgades, mistõttu muutused nende luude asendis annavad tooni kogu kehale – inimene seisab ju jalgade peal,” selgitab Kaspar Rõivassepp. “Pöiavõlvi moodustamisest võtavad osa väikesed labajala luud koos neid fikseerivate sidemete ja kõõlustega. Muutused pöiavõlvides tingivad muutusi jalalaba biomehaanikas. See omakorda tekitab biomehaanilisi muutusi üle terve keha. Koormus ei jaotu enam optimaalselt telgepidi. 42

JALKA JUUNI 2011

Joonis 1

Joonis 3

Normaalne pikivõlv

Lamenenud pikivõlv

Joonis 2 Osa lihaseid ei saa neile ettenähtud koormust, teised saavad aga sellevõrra rohkem ning tulemuseks on väsimus nendes lihastes ja valu.” Võtame näiteks lampjalgsuse, mille korral on lamenenud pöia seesmine pikivõlv. Kui pikivõlv on lame, vajuvad hüppeliigesed sissepoole (joonis 3). Kui hüppeliigesed vajuvad sissepoole, roteeruvad omakorda põlved ja puusad sissepoole – toimub terve rida anatoomilisi ja biomehaanilisi muutusi. Tõhusaim ravi on tallatoed. Tehakse talla koormusejaotuvuse uuring: inimene kõnnib spetsiaalse lindi peal, mis fikseerib talla puutepunktid. Arvuti kogutud info järgi koostatakse tallavalem, mille abil saab talla biomehaanikat korrigeerida (joonis 4). “Tallatoed on õigupoolest nagu

Joonis 4 tavalised sisetallad,” räägib Kaspar Rõivassepp. “Paraku ei mahu nad sageli kitsaste jalgpallisaabaste sisse. Kui ei mahu, on oluline, et neid kantaks siiski suurema osa päevast: igapäevajalanõudes ja ka jooksutreeningutel. Neid taldasid ei pea tingimata kandma kogu elu, vaid üksnes niikaua, kuni lihased ja jala biomehaanika taastuvad – väga oluline on paralleelselt teha harjutusi pöiavõlvi toestavate lihaste tugevdamiseks. Kõige lihtsam harjutus on esemete pidev varvaste abil maast üles korjamine – nii saab säästa ka selga küürutamisest.” Kui olete pidevalt kimpus koormusel tekkinud põlve-, puusa- või seljavaludega, tasuks kindlasti tähelepanu pöörata pöiavõlvidele ja otsida probleemi põhjust just sealt!

2011 JUUNI JALKA

JALKA JUUNI 2011

2011 JUUNI JALKA

Foto: Marin Rickett/Scanpix

Javier Hernandez on ManUs kiiresti kohanenud ja algkoosseisu murdnud.

JALKA JUUNI 2011

välistäht

Sündinud jalgpallur

Javier Hernandez Mängijast, kes istutas pingile Inglise kõrgliiga parima väravaküti ning aitas uuele hingamisele Wayne Rooney ja Meistrite Liiga finaali Manchester Unitedi, on raske uskuda, et veel kaks aastat tagasi kahtles ta oma võimeis tippjalgpallis läbi lüüa. Javier Hernandez (22) aga on just selline vutimees. Lennart Komp

ma endise klubi Guadalajara eest kaks aastat väravapõuas olnud Hernandezile tundus, et tema isa ja vanaisa jalgpallisaabastesse ei mahu ning tippmängus kaasa ei löö. “Olin heitunud. Peast käisid läbi igasugu hullud mõtted,” meenutas Hernandez. “Kahtlesin oma võimetes, mõtlesin loobumisele, kuid mu pere ütles, et see oleks viga. Mu sõbrad on siiani sarkastilised. Nad ütlevad, et tahtsin lõpetada, aga vaadaku, kus ma nüüd olen.” Hooaega Manchester Unitedi peatreeneri Alex Fergusoni valikus vahetusmehena alustanud Hernandez on praegu kõike muud kui teine viiul. Tema väravad aitasid ManU Meistrite Liigas esmalt veerand-, siis poolfinaali. Kui Inglise kõrgliigat jäi mängida kaks vooru, oli tema arvel 13 tabamust, millest viis lõi ta vahetusest sekkudes.

“

Hernandez ei jää kunagi seisma, ta on alatises liikumises ja voolab kaitsjate eest nagu elavhõbe.

„

Meenutab justkui Unitedi legendaar set vahetusässa Ole Gunnar Solskjaeri? Iseennast näeb norralane mehhiklases isegi. “Ilma pallita mängides liigub ta väga hästi,” lausus Solskjaer. “Ta on füüsiliselt väga terav, tema sööstud on kavalad ja rünnakute lõpetamise oskus priima.”

Istutas Berbatovi pingile Peale tapjainstinkti omamise on Hernandez ka hämmastavalt täpne. Aprilli alguseks oli ta kõigi sarjade peale kokku

Ülisalajane üleminek Javier Hernandezi värbamine Mehhiko klubist Guadalajara oli niivõrd salajane protseduur, et isegi enamiku pereliikmete eest hoiti seda vaka all. Noort mehhiklast jälgis Manchester Unitedi peaskaut Jim Lawlor, kes mõistes, et edukas esinemine 2010. aasta maailmameistrivõistlustel võib Hernandezi hinda oluliselt kergitada, tegi ettepaneku talle mullu kevadel käpp peale panna. Esimest korda seitsmeaastaselt võistlustules olnud Hernandez ei näidanudki esialgu oma vutigeene. Neid ei näinud ka tema isa, samuti Javier: “Ma ei arvanud kunagi, et ta profina läbi lööb. Kuid aasta-aastalt muutus ta küpsemaks ja 15aastaselt nägime

löönud 16 väravat. Algkoosseisu on ta pääsenud 17 korral. Ja vähe sellest, et pallid lendavad raami, on need enamasti suunatud emba-kumba nurka, mis teeb tõrjetöö väravavahi jaoks oluliselt keerulisemaks. Noorukese mehhiklase säravad esitused ei tee isiklikus plaanis rõõmu küllap tema kogenumale meeskonnakaaslasele Dimitar Berbatovile. Hernandezi tava kaitsjad enda järel jooksma panna ja sellega liini laiali tõmmata avab ruumi Rooneyle, kes saab tegutseda klassikalisel nr 10 positsioonil. Bulgaarlast pole aidanud ka fakt, et just tema troonib Inglise kõrgliiga väravaküttide edetabeli tipus, mitte Hernandez. Berbatovil aga lasub kanda kaunikesti raske koorem, kuivõrd Ferguson kulutas tema peale 2008. aastal 30 miljonit Inglise naela, Hernandez läks Unitedile maksma vaid 7 miljonit naela. Pärast

temas muutust.” Esimese visiidi Manchester Unitedi Old Traffordi staadionile tegi Hernandez isa ja vanaisa Tomas Balcazariga eelmise aasta aprillis, kui Müncheni Bayern ManU konkurentsist lülitas. “Meid peteti!” teatas Balcazar. “Meile öeldi, et läheme puhkusele Atlantasse. Järgmisel päeval helises telefon ja mulle öeldi, et ma teleri käima paneks. Ma nägevat seal midagi väga tähtsat. Esimese asjana tuli ekraanile Manchester Unitedi logo, me ei suutnud seda lihtsalt uskuda.” Oma pere tänamiseks kolis Hernandez nad ühes endaga Manchesteri, et sisseelamine perelembese noormehe jaoks valutumalt kulgeks.

Berbatovi värbamist väheses kulutamises süüdistatud Fergusoni kriitikutel peaks suu nüüd vähemasti mõneks ajaks lukus olema. Nii head hinna ja kvaliteedi suhet annab leida! Ajalugu on kordunud mitmes mõttes. Kui 1996. aastal otsustas Alan Shearer 15 miljoni Inglise naela eest Blackburnist Unitedi asemel Newcastle’isse kolida, värbas Ferguson omale 1,5 miljoni eest Solskjaeri. Nüüd valis David Villa 34 miljoni naela eest Barcelona ja Ferguson hoopis Hernandezi. “Hernandez on kaitsjate taga üliohtlik ning sellist mängijat, kes teab millal joosta, kuidas oma sööst ajastada ja mõtleb alati värava löömisele, on kõige raskem takistada,” lausus Solskjaer. Võiks öelda: suisa sündinud ründaja! Ja täpsemalt on Hernandezi ka raske kirjeldada. Tema vanaisa Tomas Balcazar esindas Mehhikot 1954. aasta 2011 JUUNI JALKA

välistäht maailmameistrivõistlustel, lüües värava Prantsusmaale. Javieri isa ja nimekaim mängis 1986. aasta MMil ning noormees ise mullu Lõuna-Aafrika Vabariigis, kus samuti prantslasi väravaga kostitas. Peale kodanikunime on Javier isalt pärinud ka hüüdnime El Chicarito, mis tõlkes tähendab suhkruhernekest. Isa hüüti El Chicaroks. Põhjus? Silmade värv, mis mehhiklaste arvates enim just seda aedvilja meenutab.

Üllatavalt kiire kohanemine Kuigi Hernandezi sprindikiiruseks mõõdeti MMil parimaks osutunud 32,15 km/h, ei ole see kaugeltki ainus põhjus, miks Ferguson neisse rohekatesse silmadesse vaadates rahulolu võib tunda. Vaid nobedus, millega äsja identiteedikriisis vaevelnud noormees Inglise kõrgliigaga kohanes. “Oleme üllatunud,” sõnas Ferguson aprillis. “Kui ta siia tõime, arvasime, et tal läheb sisseelamiseks aega vaja ja tema peamiseks rolliks saab olema vahetusmängija oma. Ta tuleb igal hommikul kell 9 staadionile, teeb iseseisvalt tööd jõusaalis, ühineb kell 10 teiste

mängijatega ning jääb pärast trenni veel mõne kaasmängijaga harjutama. Temas on tippmängijale vajalikku sihikindlust ja tuld.” Ehk Hernandez pakub taas elava tõestuse selle kohta, et ainuüksi andest ei piisa. Selleks et jõuda suurimate saavutusteni, peab pingutama isegi siis, kui näib, et enam kõrgemale tõusta pole võimalik. Hernandezi edu aitab Unitedil unustada ka kurvad mälestused, mille on endast maha jätnud erinevad Lõuna-Ameerikast pärit leegionärid. Diego Forlan, Juan Sebastian Veron ja teised ässad ei õigustanud kaugeltki neid lootusi, mis neile Old Traffordile saabudes pandi. Hernandez tegi seda väledamalt, kui keegi oodatagi oskas. Tema liikuvus toob asjatundjais silme ette pildid legendaarsest sakslasest Gerd Müllerist, kes tabas harva kaugemalt kui viie meetri kast, ent leidis alati ruumi sealt, kus seda varem ei olnud. Hernandez ei jää kunagi seisma, ta on alatises liikumises ja voolab kaitsjate eest nagu elavhõbe. Vähe sellest, et Hernandez on raskesti ohjatav maas, suudab ta oma

Foto: Phil Noble/Reuters/Scanpix

Kiire ja üdini ohtlike liikumistega Javier Hernandez tulistab enamasti värava nurkadesse.

JALKA JUUNI 2011

cv Javier Hernández Balcázar Sündinud: 01.06.1988; Guadalajara, Mehhiko

Pikkus: 175 cm Positsioon: ründaja Kasvatajaklubi: Guadalajara Profikarjäär: 2006–2010 Guadalajara 64 (26) 2010 Manchester United

Koondisekarjäär: 2007–2009 Mehhiko U20 5 (1) 2009 Mehhiko 23 (14) Allikas: www.wikipedia.org

175sentimeetrise pikkuse juures ületada vastaseid ka peamängus, sooritades michaeljordanlike õhulende. Tema sööstud, teravad suuna- ja tempomuutused, ootamatud ning ülitäpsed löögid esindavad loovat ja instinktiivset jalgpalli selle parimas tähenduses.

2011 JUUNI JALKA

maailm

Küpros – kirglik, kulukas, konfliktne 15 aastat tagasi rändasid Eesti jalgpallurid peamiselt üle lahe Soome. Siis sai reisisihiks Norra. Lõppenud hooaja moeks kujunes hoopis Vahemere päikeseline saareriik Küpros, mis elab hämmastavalt kirglikku, kuid kulukat vutielu. Lennart Komp

ui Ats Purje ja Artur Kotenko sõlmisid mullu suvel lepingu Lääne-Küprose sadamalinna Paphose klubiga, siis vaadati seda kui igati mõistlikku sammu. Hoopis enam kulme kerkis sügisel, kui pärast vigastuse väljaravimist seadis sammud Larnaka AEKsse Andres Oper. Talvel järgnesid Martin Vunk ja Deniss Malov esiliiga klubidesse Famagusta Nea Salamis ja Aradippou Omonia. Napilt enam kui 800 000 elanikuga Küpros, mille pindala on umbes sama suur kui Harju ja kaks Virumaad kokku liidetuna, ei tohiks olla üle mõistuse atraktiivne sihtkoht jalgpallurile taseme, palga ega pealtvaatajate poolest. Aastasadu mereteede sõlmpunktiks olnud Küprose rahva kohta käib aga vaid üks diagnoos: jalgpallihull. Foto: Tony Marshall/Scanpix

Nicosia APOEL tänab oma fänne.

JALKA JUUNI 2011

2004. aastal Küprose 21–70aastaste meeste seas tehtud uuring näitas, et 77,1% neist toetab mingit jalgpalliklubi. 53,4% kõigist huvilisest käis hooaja jooksul vaatamas vähemalt ühte liigamängu. Protsente vaadates näivad numbrid hiiglaslikud, kuid reaalselt on mänge külastavaid 21–70aastaseid mehi 86 000. Lisanduvad muidugi naised ja noored, ent auditoorium on selgelt väike.

Põhja-Küpros isolatsioonis Koore riisuvad Nikosia superklubid Omonia ja APOEL, Limassoli Apollon ja Larnakas paiknev Famagusta Anorthosis. Uuringu tegemise aegu oli Küprose meistriliiga keskmine publikuarv 3141 ehk 0,407 kogu elanikkonnast. Pealtvaatajate summa oli aga 571 662,

mis moodustab 74,05% rahvastikust. Esimeses arvestuses troonis Küpros Euroopa tipus, teises jäi alla vaid Rumeeniale. Jalgpallil on seega vaieldamatult tähtis roll Küprose ühiskonna ühendamisel, pingete, rõõmude ja kurbuse väljaelamiseks. Ning pingete tekkimiseks on põhjust küll ja veel. Riik on aastakümneid lõhenenud Küprose vabariigi ja põhjapoolseid alasid hõivava Põhja-Küprose Türgi vabariigi vahel, mida tunnustab vaid Türgi. Vaenujalal pole seistud mõistagi igavesti. 1934. aastal loodi kahe kogukonna ühisel jõul Küprose jalgpalliliit (CFA) ning 1955. aastani korraldati ka ühist liigat. Jalgpalliliselt mindi lõplikult riidu enne Türgi relvastatud sisenemist saarele: 1952/1953. hooajal viimase

maailm

Küpros

Küprose vabariik Paphos Limassol

Põhja-Küprose klubina ühise meistritiitli võitnud Cetinkayal ei lubatud kohtuda Nikosia klubiga Pezoporikos, kuna viimase staadion kuulus väidetavalt kirikule. CFA on aga sellised väited ümber lükanud ja toonud põhjuseks turvakaalutlused. Seepeale loodi põhjas oma ühendus (KTFF), kus osalesid ainult Türgi Küprose klubid. 1960. aastal vabanes saar Ühendkuningriikide võimu alt ning loodi Küprose vabariik. Ehkki KTFF nõudis

ent riigi esimeseks presidendiks olnud natsionalistlik Rauf Denktas märgistas Põhja-Küprose näiteks oma parima mängija Türgi vabariik Sabri Sendeni avalikult kui nõrga iseloomuga tegelase, kui too siirdus Nea Salamisesse profiks. Famagusta Nicosia Õhk muutus vabamaks pärast Denktase võimult kadumist 2005. aastal, ent jalgpalli mõttes on Aradippou Põhja-Küpros endiselt isolatsioonis. FIFA on Larnaka ähvardanud karistada alaliite, kui nende klubid peaksid Põhja-Küprose koondise või mõne nende meeskonnaga kohtuma. Küll võõrustas PõhjaKüpros teisi tunnustamata koondisi, oma jalgpalliliidu rahnagu Gröönimaa, Tiibet, Zanzibar, vusvahelist tunnistamist, Gaugazia (poolautonoomne Türgi aktsepteeris FIFA ainult juba 1948. kristlaste kogukond Moldovas) 2006. aastal liikmeks võetud CFAd. aastal peetud turniiril. Läbimurre tehti Küprose türklased tõmbusid teravaga aasta hiljem tänu mängule, mida ei nenud poliitilises olukorras enklaavitoimunudki. desse põhjas, kuni Türgi 1974. aastal Nimelt pidas Inglise klubi Luton saarele tungis ja põhjaosa enda kontTown Põhja-Küprosel treeningulaagrit, rolli alla võttis. 1983. aastal kuulutati mille jooksul lepiti kokku treeningmäng välja Põhja-Küprose Türgi vabariik, Cetinkayaga. CFA tungival nõudmisel mida tänaseni tunnustab ametlikult jäeti mäng ära. Lugu leidis laia kajasvaid Türgi. tust nii Türgis kui ka terves Aasias. Põhja-Küprose 48 klubi ja nende Edusammuks oli FIFA kutse KTFFile Küprose türklasest pallurid jäid hoobilt ja CFAle ühisteks kõnelusteks. FIFA ilma rahvusvahelisest väljundist. Nad meediajuht Andreas Herren ütles võisid küll mängida CFA klubides,

Rahvuskoondiseks saada polegi nii lihtne FIFA ukse taga ootavad järjekorras piirkonnad, kes tahavad saada ametlikult osaks rahvusvahelisest jalgpallielust, ent keda erinevatel põhjustel siiski vastu ei võeta. FIFAsse kuulub 208 koondist, riike ÜROsse aga 192. Briti saarte neli koondist on jalgpalli lahutamatu osa, kuid ametlikke mänge võib pidada ka Ühendkuningriikide koosseisu kuuluv Montserrati saareke, mis on pisut suurem kui meie Vormsi. Või pindalalt Muhumaaga võrreldav Aruba. Ära on põlatud aga Tansaania saar Zanzibar, Tiibet, Gröönimaa, PõhjaKüpros, Gibraltar ja mitmed teised. FIFA statuutides on põhiliseks liikmeks saamise kriteeriumiks “rahvusvahelise

kogukonna tunnustus”, kuid mida see täpselt tähendab, ei ole sõnastatud. Nagu ikka, on palju kinni rahas. FIFA nagu ka UEFA ja teised piirkondlikud katusorganisatsioonid eraldavad oma liikmetele suuri toetusi. Ja saajate ringi laiendamisega kaasneksid suured kulud. Teine küsimus on poliitika. Näiteks Küprose puhul on öelnud nii FIFA kui ka UEFA, et saarel tohib olla ainult üks ametlik jalgpalliliit. Tiibeti ja Hiina puhul on konflikt ilmne, kuid Briti koloonia Gibraltari tunnustuspüüdlustele tõmbas vee peale Hispaania, kes lubas oma klubid UEFA võistlustelt ära võtta, kui viimane peaks tillukese poolsaare oma liikmeks võtma.

2011 JUUNI JALKA

maailm Foto: Daniele Badolato/Scanpix

Famagusta Anorthosise fännide tunded olid laes, kui klubi mängis 2008. aastal Meistrite Liigat.

toona: “Sekkusime sellepärast, et valitsevat poliitilist olukorda võib pikemas perspektiivis olla võimalik jalgpalli abil parandada.” Sport ja jalgpall selle musternäidisena on suurepärane inimeste ja rahvaste ühendaja. Kollektiivne spordiprogramm ja pakutavad võimalused võivad anda suure panuse kogukonnatunde tekkimisele. Arvestades, et Eestis on jalgpall üks edukamaid integratsiooniprojekte, võiks hellitada lootust, et ka Küprosel leitakse pikapeale ühine keel.

Üle võimete elamine Teisalt on Briti saarte neli rahvusmeeskonda – Inglismaa, šotimaa, Wales ja Põhja-Iirimaa – teinud oma kogukonna ühistunde säilimiseks ilmselt kordades enam kui nende poliitikud erinevate projektidega. Sama käib ka mais Eestit külastanud Baskimaa kohta. Ja ka Küprose kohta, kus põhjas tuntakse tugevat sidet Türgi, lõunas Kreekaga. Jalgpall lihtsalt kannab endas väärtusi, uhkust ja 52

JALKA JUUNI 2011

ühtsustunnet, mida arenenud vutikultuurides elatakse välja staadionil, Eestis peamiselt laulupidudel. See aga ei tähenda, et Küprosel pole üritatud. Härjal haarati sarvist 2008. aastal, kui CFA initsiatiivil said kokku FIFA, UEFA, CFA ja KTFF, et panna paika ühised eesmärgid, millest olulisemad olid: 1) jalgpall peab aitama kaasa Küprose rahva ühendamisele; 2) kõik jalgpallialased kokkulepped peavad peegeldama ja õhutama saare ühtsust ning ausa mängu ja mittediskrimineerimise põhimõtteid. Jalgpalliametnikud näisid neid austavat, kuivõrd kaks aastat tagasi tehtud uuringus leidsid vastajad mõlemalt osapoolelt, et jalgpalli integratsioon on õhus ning võimalused ühistööks paremad kui viimaste aastakümnete jooksul. “Sport ei ole poliitika. Me kõik armastame jalgpalli ning nüüd on meie ees suurepärane võimalus rakendada jalgpalli ühiskonna paremaks muutmisel. FIFA on selle initsiatiivi taga ja

arvan, et nad on valmis meid toetama, et jõuaksime selle initsiatiiviga ka viljaka lõpuni,” lausus üks CFA ametnik. Sarnaseid mõtteid leidis ka nende põhjapoolsetelt kolleegidelt.

“

Markantsematel puhkudel on mängijate aastapalgad ligi 350 000 eurot, mis riigi väiksust arvestades tundub müstilise priiskamisena.

„

FIFA paistis olevat ka võlusõnaks põhja ja lõuna koostööle suunamisel, kuivõrd hirm vastaspoole tõeliste kavatsuste ees, varasemate sündmuste psühholoogiline koorem ning vastastikuse süüdistamise lõputu tulevahetus on loonud negatiivse kliima. Kõigele vaatamata teatas Põhja-Küpros 2009. aastal, et ei saa FIFA poolt pakutud tingimustele

maailm siiski oma allkirja anda, mille tulemusena lootust andnud koostöökõnelused hoobilt vastu taevast lendasid. Mis ei tähenda, et kummalgi oma piiride sees probleemidest puudu ei oleks. Kõik Küprosele siirdunud Eesti pallurid kiitsid sealseid palgatingimusi. Riigis, kus vutihuvilist publikut on alla 200 000, ei peaks ülemõistuse palju krabisevat ju olema. Ja ega olegi. Hooajal 2004/2005 teenis 14 Küprose kõrgliiga klubi kokku 17,5 miljonit eurot ja kulutas 17,6 miljonit eurot. Hooajapiletid moodustasid 10% tulust. Ehkki numbrid tunduvad üüratud, elavad klubid selgelt üle oma võimete ning riik on pidanud korduvalt neile õla alla panema. Viimastel aastatel on poolriiklik Küprose spordiorganisatsioon (CSO) andnud CFA-le igal aastal 4,6 miljonit eurot; riik eraldas majanduskriisiga toimetulemiseks nelja aasta peale 10,2 miljonit eurot. Lisaks annab CSO igal

aastal klubidele tagasi umbes 700 000 eurot, et kompenseerida müüdud piletite maksuraha, ja umbes sama palju politseile maksmiseks. Klubide kulutusi on märgatavalt tõstnud välismängijate värbamine. Neile tuleb ju teatavasti maksta kõrgemat palka kui kohalikele vutimeestele. Kaugelt tavatu pole enam olukord, kus kõrgliiga meeskondade algkoosseisudes ei ole ühtki Küprose kodakondset. Üks säärane klubi on Operi tööandja Larnaka AEK, “patust” pole puhas ka Purje ja Kotenko Paphos. Keskmiselt 75% klubide kuludest läheb mängijate, treenerite ja abistava personali palkadeks. Markantsematel puhkudel on mängijate aastapalgad ligi 350 000 eurot, mis riigi väiksust arvestades tundub müstilise priiskamisena. Suuremates liigades moodustab palgafond umbes kaks kolmandikku kõigist kuludest.

2001. aasta arvutuste järgi annavad suurte jalgpallimaade klubid oma riigi sisemajanduse kogutoodangust 3%, Küprosel 1,84%. Väikese riigi puhul on see mõistetav, ent häirekella peaks käivitama asjaolu, et 223,8 miljonist toodetavast eurost koguni 153,7 tuleb kihlveokontoritest. Lisaks mõjub selline tugev seotus valusalt ala mainele. Kolmas ja küllap enamikule arenenumatele vutiriikidele omaselt riisub koore väike seltskond. 66% klubide poolt teenitavast rahast läheb Küprose viie suure taskusse. Kõige hämmastavam seejuures on, et klubide juhid tunnistavad ausalt võlgu ja probleeme, ent veel mõni aasta tagasi liikusid iga-aastased väljaminekud kümne protsendi kaupa üles. Olukorras, kus hädasti oleks tarvis strateegilist mõtlemist, jätkub lõunamaine hurraapoliitika, mida riigi tasandil on eriti valusalt tunda saanud juba Küprose suur sõber Kreeka.

Martin Vunk: Küprosel on kõik poliitiline

Eesti koondise poolkaitsja Martin Vunk (pildil), kes aitas Famagusta Nea Salamise Küprose esiliigast astme võrra kõrgemale, nägi kohaliku jalgpalli ja poliitika läbipõimitust õige vahetult. Famagusta linn jäi pärast Türgi sissetungi Küprosele Põhja-Küprose Türgi vabariigi koosseisu, mistõttu mitmed sealsed klubid, nagu Nea Salamis ja Anorthosis, olid sunnitud Larnakasse kolima. Vasakpoolse toetajaskonnaga Salamis on olnud koduks Põhja-Küprose palluritele, kuid liigpalavaid suhteid osapoolte vahel ei ole. Kurioossel kombel pääses 2008. aastal esimese Küprose klubina Meistrite Liiga alagrupiturniirile Anorthosis, mis on samuti algselt Famagustast pärit, kuid Salamise kombel Larnakas paikneb. “Kui veebruaris Türki Bulgaaria mängule minekut hakkasin planeerima, uurisin, kas Põhja-Küprose kaudu kiiremini ei saa. Selle peale öeldi mulle, et kui sinna lähed, ära tagasi tule,” sai Vunk vastasseisu kõige vahetumalt tunda. “Küprose inimesed türklasi eriti ei salli ja põhjapoole minek on nende jaoks häbiasi.” Poolkaitsja sõnul sõltub kohalikus jalgpallis poliitikast väga palju. Kuivõrd praegu on ametis Salamise vastasjõud, pole ka võimudelt abi oodata, mis kõige vahetumalt avaldub väljakul

kohtunike töös. Ent vägikaikavedu jätkub ka klubi sees. “Salamise juhtkond on pärit Limassolist, kuid staadion ja treeningubaas on Larnakas,” sõnas Vunk. “Kahe linna vahel käib poliitiline võitlus, sest raha tuleb Limassolist, kuid igapäevajuhtimine toimub Larnakas.” Need kraaklemised puudutavad otseselt ka mängijad, sest kaalul on sissetulekud ja lepingud. Kui vastasseis satub teravam olema, kipuvad Vungi sõnul ka palgad hilinema. “Näiteks üks pool tahab järgmiseks hooajaks pool meeskonda minema lüüa, teine sama tuumiku ja treeneriga edasi minna,” lausus Vunk, kellel on kontrahti veel aasta jagu järel. Samas, toetajad on kirglikud. “Fännid on meil väga tulihingelised, kuid kuna olime tänavu esiliigas, siis jäi ka toetus pisut jahedamaks,” rääkis Vunk. “Praegu käis inimesi keskmiselt 2000–3000, kuid klubi juhtkond ootab uuel hooajal 7000–8000 inimest.” Ka Vungiga on neil põhjust rahul

olla, sest talvel eestlase saabudes ei läinud Salamisel kõige paremini, kuid koos kahe lisandunud palluriga aidati meeskond meistriliigasse. Samm üles parandab nii Vungi kui ka klubi majanduslikku järge. “Klubis käib tõsine võitlus, et ots otsaga kokku tulla, kuid järgmiseks aastaks on väga konkreetne plaan olemas,” lausus Vunk. “Lisaraha tuleb teleõigustest ja kõrgliigasse tõusmisest, kuid samal ajal suurenevad palgakulud. Erilist kindlust mängijatel ei ole, kuid pikemalt siin olnutele on harjumuspärane, et üks hooaeg ollakse ühes, teine teises meeskonnas.” Küprose esiliiga taset peab ta võrreldavaks Rootsi esiliigaga ning ka saareriigi tugevuselt teises sarjas makstakse kõrgeid palku. Vähemalt loogika ütleb nii, kuivõrd tänavu teenis seal leiba endine Real Madridi staar Ivan Campo, samuti mitmed varem Inglise meistrisarjas pallinud mehed. Foto: Lembit Peegel

2011 JUUNI JALKA

Foto: Lembit Peegel

Erik ja Hannes Hermak端la Hiiu staadionil.

JALKA JUUNI 2011

käbi & känd

Hannes ja Erik Hermaküla – sportlik isa ja poeg Näitleja ja lavastaja Evald Hermaküla poeg Hannes mängis noorteklassis Enno Karrisoo juhendamisel käsipalli. Praegu tegeleb tele- ja raadiosaadetes esinev Hermaküla suusatamise ja jooksmisega. Poeg Erik suusatab samuti ning mängib jalgpalli Nõmme Kaljus. Indrek Schwede

rik Hermaküla (9) hakkas jalgpalli mängima kolm aastat tagasi. Mõte tuli isalt, kes Hiiul sportides põrkas kokku vana trennikaaslasega. “Mõtlesin, kuhu trenni Erikut panna,” meenutab Hannes Hermaküla. “Ta oli väga aktiivne ja talle meeldisid kestvusalad. Joostes kohtasin Raul Suurhansu, kes kutsus jalgpalli mängima. Tulime, proovisime ja Erikule hakkas kohe meeldima.” Muidugi oli Erik ka varem vutti toginud, aga päris treeningud algasid just Nõmme Kalju treeningurühmas. Ka kodus tõusis jalgpall nüüd jutuaineks, kuigi Hannes tunnistab, et tema põhiteemaks on siiski suusatamine ja jooksmine. Suusatrennis käib ka Erik, kelle sportlikud tegevused on kenasti ära jagatud: kaks korda nädalas suusatamine ja kaks korda nädalas jalgpall. “Aga vahel läheb ta otse suusatrennist jalkatrenni,” möönab Hannes, kes muretseb, et poeg endale koormusega liiga ei teeks. “Samas jälle – kui ta suusatrennist koju tuleb, mängib ta nagunii naabripoisiga kaks tundi vutti.” Naabripoisi Arminiga lüüakse täpsust prügikasti pihta ja tegemist on väga põhimõttelise vastasseisuga, sest Erik on Nõmme Kalju ja Armin Nõmme United. Kõige sagedasemaks tulemuseks kahe kange mõõduvõtus kipub olema viik.

“Jalgpalli juures meeldib mulle see, et saab joosta, palliga mängida, vahetusi teha ja penalteid lüüa,” räägib Erik, kes mängib edurivis. Tema lemmikmängijaks on Diego Forlan ja Eric Abidal, aga mullu MMi parimaks mängijaks valitud uruguaylast ei õnnestunud tal Tallinnas mängimas näha. See-eest nägi Erik Eesti–Sloveenia mängu: “Staadionil oli äge vaadata – mäng läheb tribüünil kaasa elades palju kiiremini kui telerist vaadates.” Suvisel koolinoorte laulupeol lauljana üles astuv Erik eelistab jalgpalli suusatamisele ning tulevane ametki on valmis mõeldud: “Tahan saada jalgpalluriks ja saan ka. Olen mõelnud, et kui Eestis millegipärast ei saa, siis lähen USAsse mängima.”

Maraton läbi joostud, Vasaloppet ootel Hannes Hermaküla sai noorteklassis kõva kooli karmikäelise käsipallitreeneri Enno Karrisoo kamandamisel. Eelnevalt oli Hannes tegelenud judo ja ujumisega. “Eesti noortemeistriks tulime kindlasti mitu korda, aga ma ei mäletagi, kas ka Balti meistriteks,” mõtiskleb Hannes. “Käisime igatahes Lätis-Leedus sageli võistlemas, ja võidukalt. Praegu mängin vahel korvpalli, kusjuures käsipallist saadud karastus on sees, sest olen korvi all kõva rahmeldaja.” Kõige enam meeldib Hannesele aga talvel suusatada ning suvel joosta

ja rattaga maanteel sõita. Läinud sügisel läbis ta elu esimese maratoni ja tunnistab, et raskeks läks juba enne 30 kilomeetrit. “See oli karm – juba 27 kilomeetril kippus kiiva kiskuma ja 33 kilomeetri järel olid jalad krampis. Oli selline tunne, nagu oleks pliiats sääremarjas. Sõber tõi soolatopsi raja äärde. Lõpuks leidsin sellise kiiruse, millega krampi ei tulnud.” Jooksust on Hannes sõltuvuses juba kolm-neli aastat. See annab hea enesetunde. Veelgi nauditavam on aga murdmaasuusatamine, kus ainuüksi tehnika lihvimine aitab tulemusi parandada. Hannes eelistab klassikalist stiili, mis on vabastiiliga võrreldes mitmekülgsem ja nüansirikkam. Kui uisustiilis on liigutus üks ja seesama, siis klassikas saab mängida ka suusa pidamisega. Hannes on saanud õppust Allar Levandilt ning õppis talvel pidamisnippe ka Kein Einastelt. Kindlasti tahab Hermaküla minna sõitma Vasaloppetile ning võimalik, et juba järgmisel talvel. Hannes ei mäleta, et temas oleks nooruses olnud ambitsiooni saada tippsportlaseks, aga ta möönab, et kui oleks suunatud, oleks ta kindlasti võinud kaugemale jõuda. Vend Alar Hermaküla viskas end vana odaga Eesti kõigi aegade edetabelis esikümnesse, järelikult oli ainest temaski. Hannes tunnistab sedagi, et kui vanemad oleksid suunanud teda lavalaudadele, oleks ta tõenäoliselt kergesti järele andnud. 2011 JUUNI JALKA

“Kui mind oleks suunatud näitlemise juurde, kus peab nii vähe tööd tegema selle sõna traditsioonilises mõttes ning makstakse veel raha ka peale, poleks ma ära öelnud,” naerab Hannes täie suuga. “Aga ema hoidis mind näitlejaametist nii kaugele kui võimalik. Samas puutusin ma paratamatult teatriga palju kokku. Arvan, et oleksin läinud just sinna, kuhu mind oleks suunatud, ning kui aus olla, siis eelistanuks minna korvpalli.” Teisalt tunnistab Hannes, et vastu tahtmist poleks teda aga saanud kuhugi suunata. Ema soov, et temast saaks arst, polnud talle kuidagi vastuvõetav. Oma poja puhul on Hannesele tähtis, et ta tegeleks asjadega, mis talle meeldivad ja et talle saaks sportimine harjumuseks. Oma unistusi Hannes poja peal välja elada ei kavatse. Aga ta austaks ka Eriku soovi saada tippsportlaseks.

Foto: Lembit Peegel

Meelelahutus geenides Teleristki eelistab Hannes vaadata eelkõige suusatamist. Jalkat ja muid alasid vaatab ta siis, kui aega on. “Mul pole vahel aega isegi oma saateid vaadata,” räägib Hannes, kes oma sõnul teadis kogu aeg, et jõuab kunagi välja televisiooni. “Lihtsalt teadsin! Ju mul siis on ikkagi mingid näitlemise geenid. Suhtlemine on mulle alati meeldinud.”

“

Naabripoisi Arminiga lüüakse täpsust prügikasti pihta ning tegemist on väga põhimõttelise vastasseisuga, sest Erik on Nõmme Kalju ja Armin Nõmme United.

„

Kuku Raadios peresaateid teinud Hannes eelistabki meelelahutuse kõrval just seda temaatikat. Peale tele- ja raadiotöö tegeleb Hannes õhtujuhtimiste ja koolitusega. Ta on kaheksa aastat elanud USAs, kus töötas ja õppis piiblikoolis teoloogiat. “Usun jumalasse – et keegi on mind siia ilma loonud ja mul on oma tee,” ütleb Hannes. “Peresaadetes saab esitada seisukohti, mis pole tänapäeva 56

JALKA JUUNI 2011

Erik Hermaküla tahab kindlasti saada jalgpalluriks.

ühiskonnas piisavalt väärtustatud: ausus, truudus ja ustavus. Meil valitseb enesekesksus: peaasi et mul hea oleks, ja kui enam ei ole, siis on teised süüdi. Altari ees vannub abielupaar, et jääb kokku nii heas kui ka halvas. Aga tegelikus elus on sageli nii, et kui inimesel pole suhtes hea, siis leitakse muu lahendus. Mul pole otseselt eliitkoolide vastu

midagi, aga vastu hakkab kogu see trall koolikatsetega ning lastelt tohutute saavutuste nõudmine. Nad ei saa lapsepõlve nautida, vaid peavad varakult plaani hakkama täitma. Vanemaid neil lastel aga sageli polegi, sest vanemad maksavad liisinguid. Lapsi ei tohi liialt igasugu asjadega piinata – las nad mängivad omi mänge.”

2011 JUUNI JALKA

esiliiga

Esiliiga pole enam poisikeste liiga Aastaid tagasi, kui Esiliigas mängis palju Meistriliiga meeskondade duubelrivistusi ja Flora tütarklubisid, oli tegemist noorteliigaga. Noori on palju endiselt, kuid lisandunud on hulk kogenud mängijaid ja meeskondi. Indrek Schwede

itu välismaal mängivat Eesti koondislast on märkinud, et meie Meistriliiga tase on langenud. Kodumaa treenerid ja ka kohtunikud on aga kinnitanud, et madalamate liigade tase on tõusnud, sest sinna on suundunud palju noorteklassist väljakasvanud pallureid. Jalka uuris kahe treeneri käest, kuidas on lood Esiliigaga: kas tase on tõusnud või langenud? Flora duublit juhendav Aivar Lillevere on nõus mõlema ülaltoodud väitega: Meistriliiga tase on pisut langenud ning madalamate liigade tase on tõusnud. Esimest on tinginud ka masu. Kui klubil pole raha, nõutakse ka mängijatelt vähem. “Madalamatesse liigadesse on siirdunud palju endiseid Meistriliiga mängijaid ning nad on oluliselt tõstnud nende taset,” selgitab Lillevere. “See puudutab

ka Esiliigat, kus on märgata rohkem professionaalsust.” Ka Pärnu Linnameeskonna peatreener Kalev Pajula jagab arvamust Meistriliiga langenud ja madalamate liigade tõusnud taseme kohta. Esiliiga kohta märgib Pajula: “Kas ta on tugevam või lahjem, seda on raske öelda, kuid ta on kindlasti võrdsem kui varem. Me oleme praegu Pärnuga eelviimasel kohal, aga igaüks peab pingutama, et meid võita. Meil on ainult kolm kaotust ning kõik kaheksa meist eespool olijat ei saa tulla meie vastu platsile jalutama. Üksikute mängude saatuse võivad otsustada vigastused, kaardid, pingi pikkus või näiteks asjaolu, kui pikk oli mängijate tööpäev mängule eelnenud päeval või ka mängupäeval. Flora ja Levadia mäng sõltub muidugi ka sellest, kui palju nad saavad kasutada põhimeeskonna mängijaid.”

Foto: Lembit Peegel

Levadia II – Pärnu Linnameeskond. Esiliiga ühtlane tase tähendab, et võitjat on raske ennustada.

JALKA JUUNI 2011

Pajula sõnul oli varem Esiliigas lihtsaid mänge rohkem. Praegu on üksnes Valga Warrior teistest nõrgem. Lillevere lisab, et ideaalis peaks meeskond koosnema nii vanematest kui ka noorematest mängijatest. Kui meeskond koosneb ainult noortest, võib neil psühholoogiliselt ja füüsiliselt raske olla. Noored võivad teha mõne väga hea mängu, aga sekka tuleb ärakukkumisi, sest puuduvad kogemused ja stabiilsus. Kuigi noori on võrdlemisi palju ka sel aastal, on olukord siiski muutunud.

“

Noored võivad teha mõne väga hea mängu, aga sekka tuleb ärakukkumisi, sest puuduvad kogemused ja stabiilsus.

„

“Mõni aasta tagasi oli Esiliiga liiga noor, see oli nagu noorteliiga,” ütleb Lillevere. “Nüüd on asi muutunud, sest klubid teevad korralikku noortetööd ning igal aastal “toodetakse” juurde uusi pallureid, kes loobuvad küll tippjalgpalli pürgimast, kuid mängivad heal meelel jalgpalli edasi. Neil on oskusi ja kogemusi, mis tulevad Esiliigale kasuks.” Kalev Pajula usub, et ühtlane tase aitab meisterlikkust tõsta, sest pinev tabeliseis sunnib igas mängus pingutama. Pärnu jaoks ei ole vastast, keda nad ei läheks võitma. “See ei käi ainult Esiliiga, vaid näiteks ka II liiga kohta, kus üks võit või kaotus võivad meeskonda tabelis mitu kohta tõsta või langetada,” räägib Aivar Lillevere. “Nüüd on tase ühtlane ja põnevust rohkem.”

II liiga

II liiga ongi duublite liiga? Esiliigale mõtet otsides on korduvalt välja käidud idee duublite liigast, kuid loomulikul teel on see osalt juba realiseerunud, sest II liigas on kokku ühe piirkonna jagu duubelmeeskondi. Lennart Komp

II liiga 28 meeskonnast täpselt pooled on mõne Meistri- või Esiliigas mängiva klubi duublid, kuid koostöö ülemise ja alumise meeskonna vahel varieerub tihedast pallurite liigutamisest harvade kokkupuudeteni. Tänavu Esiliigasse kerkinud Infoneti kaks meeskonda treenivad Andrei Borissovi ja Aleksei Kapustini juhendamisel koos. II liigas valmistatakse klubi tegevdirektori Aleksandr Altosare sõnul ette 1995. aastal sündinud poisse esindusmeeskonna tarbeks, ülevalt käivad noortele abiks vigastusest taastuvad või vähema mängupraktikaga kogenumad mehed. Sarnase eesmärgiga töötab ka Tartu Tammeka duubel, kuid vahe II ja Meistriliiga vahel kipub veel olema liiga suur. Noorteklassist väljunud poisid harjutavad esmalt küll duublis, kuid paremad võetakse kohe esindusmeeskonna treeningutele. “Tänavu oleme ülevalt alla mehi andnud, kuid varem ei töötanud see

Duubelmeeskonnad II liigas JK Kaitseliit Kalev – FC Puuma (EL) Paide Kumake – Paide Linnameeskond (ML) JK Sillamäe Kalev II – JK Sillamäe Kalev (ML) JK Tallinna Kalev II – JK Tallinna Kalev (EL) Nõmme JK Kalju II – Nõmme JK Kalju (ML) FC Infonet II – FC Infonet (EL) Jõhvi JK Orbiit – Kohtla-Järve FC Lootus (EL) TJK Legion II – TJK Legion (EL) Lasnamäe FC Ajax II – Lasnamäe FC Ajax (ML) Pärnu Linnameeskond II – Pärnu Linnameeskond (EL) Tartu JK Tammeka II – Tartu JK Tammeka (ML) Sörve JK – FC Kuressaare (ML) Tartu SK 10 – Narva JK Trans (ML) Tartu FC HaServ – Kiviõli Tamme Auto (EL)

Foto: Miko Pupart

Tartu SK10 (rohelises) on duubliks Narva Transile, Sörve JK aga FC Kuressaarele.

üldse,” rääkis Tammeka tegevjuht Veiko Soo. “Meistriliiga treeningute ja mängu tase ning kiirus on oluliselt kõrgemad, mistõttu alt ülestulemiseks peab mängija ikka väga hea olema ning seda sammu astuda on raskem.” Klubides, milles duubel on struktuuri loomulikuks osaks, on koostöö võrdlemisi tihe. Mullu jõud ühendanud Narva Transil ja Tartu SK10-l on kokkupuutepunkte oluliselt vähem. Tänavu ei ole mängijaid vahetatud kordagi, kuid iganädalane abistamine pole ka prioriteet. Mullu aga lõi Eero Eessaar Transi eest olulise värava, teenides Levadia vastu 1 : 1 viigi. “Kevadistes kontrollmängudes osales Transi eest meie Georgi Ivanov, kuid Narva koosseis on sel aastal parem kui mullu ning seni pole Tartu poisid nende eest mänginud,” sõnas SK10 juhatuse liige Kalev Kajak. “Saadame poisse sinna treeningutele oma raha eest, et neid arendada. Tänavu pole ka kalendriga vedanud, sest meie mängud on reedeti ja Meistriliigas laupäeviti. Kuid oma vastaseid tahame küll paar korda Narva abijõududega üllatada.” Hõredamad sidemed esindus- ja

duubelmeeskonna vahel on ka FC Kuressaarel ja Sörve JK-l, ehkki põhimõte on mõlemal üks: ajada Saare asja. Enamik Sörve pallureid elab ja treenib Saaremaal, kuna valdav osa Meistriliiga meeskonnast paikneb Tallinnas. Pealinnas harjutatakse Sergei Zamogilnõi, Kuressaares Jan Važinski käe all. “Eelmisel aastal, kui tegime koostööd Rakverega, said poisid Esiliigas oluliselt kõvemaid mänge kui II liigas, mis aitas nende arengule tublisti kaasa, ning mängijate liikumine esinduse ja duubli vahel oli tihedam,” sõnas Miko Pupart FC Kuressaarest. “Praegu on süsteem selline, et kui mängime Meistriliigat kodus, võtame Saaremaal asuvast duublist pallureid, kui oleme võõrsil, võtame Tallinna omi.”

“ „

Oma vastaseid tahame küll paar korda Narva abijõududega üllatada.

FC Puuma Esiliigast valis oma duubliks Kaitseliit Kalevi, kuna klubide juhid on vanad tuttavad. Treenerid suhtlevad omavahel tihedalt, kuid teineteise mängijate abi kasutatakse harva. Samal teel said kokku ka FC HaServ ja Kiviõli Tamme Auto, ent kuna esimene treenib Tartus ja teine Tallinnas, saadetakse iga nädal teineteisele 1-2 mängijat. Kõik Jalkaga vestelnud asjaosalised olid aga ühel meelel selles osas, et eraldi duublite liiga jaoks pole aeg veel küps, sest nii kannataks Esiliiga ja II liiga tase oluliselt. Andke teada oma tegemistest, põnevatest juhtumistest ja huvitavatest mängijatest: indrek@jalgpall.ee või lennart@jalgpall.ee 2011 JUUNI JALKA

III liiga Foto: Lembit Peegel

Sellel pildil poseerib Tomi Rahula A. Le Coq Arenal, kuhu ta kohtunikuna veel jõudnud pole.

Jalgpallikohtunik Tomi Rahula. Jah, lugesite õigesti Kui Tomi Rahula (34) saaks, ei käiks ta üldse laval, vaid mängiks klahve lava taga nagu Iron Maidenis kombeks. Jalgpallilavale, rohelisele murule, astub ta viimasel ajal üha meelsamini. Ja mitte ainult III liigas Piraaja eest, vaid võtmerollis ehk kohtunikuna. lennart komp

“T

omi on ikka hea vend küll. Endal on kodus Eesti seksikaim naine, aga ikkagi käib pärastlõunal poisteliigat vilistamas,” viskas üks kogenud vilemees villast, nähes Rahulat keset päeva õigust mõistmas. “Mis sa ütled, tubli poiss!” Rahulat teab muusikasõber bändidest The Sun ja Outloudz, teab telesaatest “Tähed muusikas”, teab isegi koorijuhina. Rahula kui jalgpallikohtunik on üsna värske, ent mehele seda kallim roll, mille tarbeks on ta seadnud ka kaugemad sihid. “Mulle õudselt meeldib!” teatab Rahula ja sõnaks “õudselt” suleb silmad ja venitab seda kirgliku isuga. “Ma soovin kohtunikutööd teha tõsiselt ning olen eesmärgiks võtnud, et mõne aasta pärast ehk juba siin platsil olla (viipab A. Le 60

JALKA JUUNI 2011

Coq Arena murule – toim.).” Mõttele kohtunikuks hakata jõudis Rahula ise jalgpalli mängides. Seda Piraaja meeskonnas. Mängijana hillitsetud, töökas, ent võitlusaldis Rahula täidab pallurina oma ülesandeid vaikselt. Kohtunikuga ei vaidle. Ja siin ongi põhjus, miks ta ise vilemeheks otsustas hakata. “Ma ei mäleta, millises olukorras ma parasjagu olin, kuid tabasin end mõttelt, miks on vaja kohtunikuga pärast otsuse tegemist vaielda, miks on vaja minna inetuks,” mõtiskleb lahkete silmadega Rahula. “Ma olen ise mänginud ega pole kunagi aru saanud, milleks see vaidlemine. See ei vii kuhugi!” Mõeldud, tehtud. Ta otsis Eesti Jalgpalli Liidu kodulehelt üles peakohtunik Uno Tutki e-posti aadressi, saatis talle

kirja ja ... Ei midagi. Vastust ei tulnud. Läkitas mõne nädala pärast sama jutu uuesti ning siis kutsus Tutk ta jaanuaris alanud kursustele. Ehkki kohtunikustaažilt kursusekaaslastega võrdselt algaja rollis, on Rahulat aidanud aastatepikkune kogemus laval, mis on kasvatanud sirge selgroo ja paksu naha. “Esinemised muusikuna suure rahva ees on kindlasti kasuks tulnud. Jalad ei tohi ju värisema hakata!” teab Rahula. “Karjumine ei morjenda mind absoluutselt, sest kohtunikutööga paraku on nii, et kui lippu tõstad ja näitad suluseisu, oled kindlasti loll muusik, kes ei tea jalgpallist midagi. Selja taga ikka kuulen vahel oma nime läbi käivat, kuid isiklikuks ei ole asi läinud.”

III liiga Samas adub muusik, et on ise omale säärase elukutse valinud ja peab sellega leppima. Ehkki midagi poleks tal ka selle vastu, kui ei peakski bändiga lavale minema, vaid saaks klahve mängida eesriide taga nagu Iron Maiden. “Hevis on ju ainult kitarrid, trummid ja vokaal. Klahv rikub pilti!” naerab Rahula oma rasket saatust. “Mul ei ole vaja lavavalgust, vaid päikesevalgust staadionil.” Mai keskpaigaks oli Rahula töölehel üle 15 mängu, millest esimene on peakohtunikuna ühes poisteklassi mängus. Esimest korda üksi meeskondadega väljakule astudes tõmmanud tal korraks seest õõnsaks nagu keskkoolis enne eksameid, kuid see tunne läks kiiresti üle. Mõneti üllatuslikult ei ole keegi temalt seni enne või pärast mängu autogrammi küsima tulnud, ehkki mis on The Sun, ei tea vaid vähesed.

Foto: Lembit Peegel

Intervjuu ajal helistas Rahulale abikaasa Ithaka Maria ja kutsus kaasat nädalalõpuks Rooma. Mees aga ütles ära, sest laupäeval pidi ta olema kohtunik ning õhtul oli tegemisi bändiga. “Ma ei ole ühtegi määramist ära jätnud ega jäta ka! Kui force majeure just mängu ei astu,” kuulutab Rahula. “Kui pakkumisi ei tule, haaran härjal sarvist ja küsin jalgpalliliidust ise.” Pere suhtub tema uude töösse toetavalt. Naine kinkis spetsiaal se kohtunikutööks vajamineva käekella ning käis esimest mängu vaatamas, kuid koduski näeb ta muutunud Tomi. “Naine ütleb, et olen muutunud liiga resoluutseks ning olen palju rangem. Aga tegelikult arvan, et ma pole üldse muutunud, talle meeldib lihtsalt asju näha nii, et kuna olen kohtunik, siis nüüd ütlen asju justkui teistmoodi,” tõmbab Rahula suu muigele.

Õpilane Meelis Peitre “Ükskord ühe väiksemate klassi mängu järel tulid poisid küsima, miks ma kohtunikuks hakkasin,” matkib Rahula häälemurde-eelset vokaali. “Ma ütlesin, et mulle meeldib väga vilistada.” Rahula jooksmised võinuks aga joostud saada kolm aastat tagasi, kui ta sattus raskesse mootorrattaõnnetusse. Tal vedas, et pääses kiiresti operatsioonilauale ja tohtrid said pähikust välja tulnud puusa sättida paika enne, kui oleks hilja olnud. Murdunud vasaku käe randmel lasi ta puhata kolm nädalat, kuni taas bändiga lavale astus.

“

Karjumine ei morjenda mind absoluutselt. Selja taga ikka kuulen vahel oma nime läbi käivat, kuid isiklikuks ei ole asi läinud.

„

“Läksin küll kahe karguga, sest ühele jalale ei tohtinud toetuda, ja natukene pidin pillimängu “uue” randme tõttu ümber õppima,” laseb Rahula parema käe sõrmedega üle vasaku käe randmel oleva armi. “Aasta enne õnnetust pidin juba mõnda aega ortoosi kandma, sest mootorrattaga sõitmine põrutas randmed läbi. Kuna õigel ajal lõpetada ei osanud, ju anti siis teisel moel märku ...”

Jättis abikaasaga Rooma minemata

Kohtunikuamet Tomi Rahulale lihtsalt meeldib.

Sõbraliku olemisega Rahula suhtlusmaneer on nii aval, justkui ta polekski rokimees. Ja natuke ta ei ole ka. Kolm korda nädalas juhatab ta Tallinna Poistekoori, olles ise olnud laulja samas kooris. Peale Eesti Muusikaakadeemia on ta õppinud ka Helsingis Sibeliuse Akadeemias ehk mingi papist poiss pole Rahula hoopiski mitte. Huvitaval kombel mängib üks tema õpilane ka Floras ja noortekoondises jalgpalli. Nimelt Meelis Peitre. Teine, Kaido Saks, tuli äsja BC Kalev/ Cramoga Eesti meistriks korvpallis. Kuigi bändid, jalgpall ja koor on Rahula elus tähtsad, keerleb päev tütre Agathe Vega ümber. Nii tõuseb isa igal hommikul seitsme paiku, et tütar kooli viia. Ja ka mängud saavad selle järgi sätitud. Andke teada oma tegemistest, põnevatest juhtumistest ja huvitavatest mängijatest: indrek@jalgpall.ee või lennart@jalgpall.ee

Poks ja lauatennis Kui Rahula oli veel väikene mees, panid vanemad ta tennisetrenni. Mõne nädala järel teatas aga juhendaja, et poisil pole selleks alaks füüsilisi eeldusi ja mingu ta parem lauatennisesse. Läkski. 1985. aastal tuli ta Tallinna lahtistel neljandaks, ehkki kolmanda koha auhind oli tal juba välja valitud. “Enne otsustavat mängu kutsus treener enda juurde ja viis laua äärde, kus oli kolm auhinda. Ütles mulle, et kui kolmandaks tulen, saan ühe endale. Valisin mingi konstruktori,” meenutas Rahula. Juhtus aga nii, et vastas oli pinginaaber, kes võitis, ja nii pidi Rahula konstruktorist suu puhtaks pühkima. Hiljem, juba 1990ndatel, käis Rahula ka paar aastat poksitrennis, kuid ainult harjutamas. Võistlustel mitte. “Ei olnud sellist tunnet, et tahaks minna võistlema ja seal kohe peksa saada,” kõlas lihtne põhjendus.

2011 JUUNI JALKA

IV liiga

Pokkerimängijate oma meeskond FC Pokkeriprod ühendab endas elukutselisi ja enda lõbuks mängivaid pokkerimängijaid ning tahab enda ridadesse meelitada ka kõrgemates liigades mängivaid pokkeriässasid. Indrek Schwede

“A

ktiivsed pokkerimängijad on 22st registreeritud mängijast pooled, kellest osa on ka elukutselised,” selgitab meeskonna eestvedaja Madis “Muruntau” Müür. “Teise poole hulka jääb ka neid, kes vahetevahel mängivad.” Meeskond debüteerib Eesti meistrivõistluste IV liiga idapiirkonnas ja on Jalkaga vestlemise ajaks kaotanud neli esimest mängu väravate vahega 1–24. Ometi kinnitab Madis Müür, et mänguisu pole kadunud. “Pärast esimesi kaotusi me võib-olla väga suure entusiasmiga enam peale ei lähe, kuid samas võtame oma ettevõtmist pikaajalise protsessina,” räägib ta. “Tujulangust pole ja tahame iga mänguga paremaks saada. Kui meie tase tõuseb, siis hooaja teisest poolest tahame mõned punktid ka kätte saada. Liiga tase tervikuna on kõvasti tõusnud, meiega konkureerivad I ja II liiga kogemusega mängijaid.” Meeskond sündis ühistest treeningutest, et kokku tuua pokkerimängijad,

kes iga päev istuvad arvuti taga ega näegi oma kolleege-kaasmängijaid. Seltskonda ühendas internetifoorum Pokkeriprod ning samanimelise jalgpallimeeskonna loomine andis võimaluse hakata sporti tegema. Nendega liitusid sõbrad-tuttavad ja osa mängijaid on leitud Soccerneti foorumi kaudu. Jalgpallitaust on vähestel, kuigi mingil tasemel on kõik meeskonnaliikmed palli toginud. Madis Müür ise on noorteklassis pallinud TJKs ja viimati mängis ta 2005. aastal III liigas. Trenni tehti talvel kaks korda ja praegu korra nädalas, kuigi plaanis on uuesti hakata harjutama kahel korral. Treenerit meeskonnal pole, aga iga kord valmistab keegi end ette ja tutvustab YouTube’ist leitud harjutusi. Treeningud toimuvad Wismari tänava staadionil ja liigamängu koduplats on Kalevi kunstmuruväljak. “Meie missioon on pokkerimängijate seas sportlikku eluviisi propageerida,” räägib Madis Müür, kes kunagi asutas ka Prantsuse Lütseumi JK. “Tänu meile

Foto: FC Pokkeriprod

Pokkeriprofid esireas vasakult: Rauno Saavel, Magnus Graudinš, Martti Ojamaa, Mairo Tori, Kait Elbe, Styven Hindre. Ülal vasakult: Andero Holberg, Mario Palm, Rain Jõearu, Kaupo Tenno, Reigo Nõu, Kaspar Vallisaar, Madis Müür, Meelis Valdmann ja Andri Annuka.

JALKA MAI 2011

on mitmed liigutama hakanud, paljud on meie trennist läbi käinud. Eestis on paras pokkerikommuun: mitukümmend tuhat mängijat, neist mitusada elukutselist. Kui meie tulemused paranevad, siis üritame kõrgemates liigades mängivaid pokkerimängijaid ka endale saada.”

“

Treenerit meeskonnal pole, aga iga kord valmistab keegi end ette ja tutvustab YouTube’ist leitud harjutusi.

„

Madis “Muruntau” Müüri hinnangul on pokkeril kõik spordile iseloomulikud jooned peale füüsilise pingutuse. Tema sõnul on pokker samapalju sport kui male. Jalgpalli tarbeks on pokker õpetanud ebaõnne peale mitte närvi minema. Närviminek tähendaks pokkeris rahakaotust. “Sellepärast me ka pole kunagi väljakul kohtuniku ega vastasmängijate peale häält tõstnud,” seletab Madis Müür. “Vahest ainult oma mängija vastu, aga ka seda siis, kui on näha, et ta tõesti ei pinguta.” Esimestest kaotustest on palju õpitud. Paljud polnud varem 90 minutit platsil jooksnudki ja mäng lagunes. “Nüüd üritame ise ka palli liigutada,“ räägib Madis. “Edusammud pole suured, kuid tunneme, et oleme edasi arenenud. Järgmisel aastal mängime kindlasti veel. Ja kindlasti ootame oma meeskonda pokkerimänguga seotud inimesi!” Andke teada oma tegemistest, põnevatest juhtumistest ja huvitavatest mängijatest: indrek@jalgpall.ee või lennart@jalgpall.ee

kalender

Juunikuu mängud kodukamaral Allolevalt kuu tähtsad mängud Eestis: meeste ja naiste Meistriliigas ning meeste Esiliigas. Lisaks kõigi vanuseklasside maavõistlused. Võimalikke kalendrimuutusi jälgi: www.jalgpall.ee. Lühendid: TV – mäng on TV 6 eetris, BT – Balti turniir

17.00 Kiviõli Tamme Auto – JK Tallinna Kalev Kiviõli linnastaadion

17.00 Tallinna FC Levadia – Põlva FC Lootos Maarjamäe jalgpallikompleks

Laupäev, 11. juuni (XIV voor)

17.00 Tallinna FC Infonet – Valga FC Warrior Lasnamäe KJH kunstmuruväljak

17.00 TV Nõmme JK Kalju – Tallinna FC Levadia Hiiu staadion

17.00 Pärnu linnameeskond – Tallinna FC Puuma Pärnu Kalevi staadion

Laupäev, 11. juuni Meistriliiga IX voor

19.30 FC Viljandi – JK Sillamäe Kalev Viljandi linnastaadion

19.30 Tallinna FC Levadia II – Kohtla-Järve FC Lootus Maarjamäe kunstmuruväljak

19.30 Tallinna FC Flora – FC Kuressaare A. Le Coq Arena

Kolmapäev, 15. juuni (XV voor)

14.00 Pärnu JK – Tallinna FC Flora Raeküla Gümn.staadion

19.30 Paide linnameeskond – Lasnamäe FC Ajax Paide gümnaasiumi staadion

18.45 Kohtla-Järve FC Lootus – Tallinna JK Legion Kohtla-Järve Spordikompleksi staadion

14.00 Tallinna FC Levadia – Nõmme JK Kalju Maarjamäe jalgpallikompleks

19.30 Narva JK Trans – Tartu JK Tammeka Narva Kreenholmi staadion

18.45 Tallinna FC Puuma – Tallinna FC Levadia II Lasnamäe SPK kunstmuruväljak

Teisipäev, 14. juuni (XV voor)

18.45 Valga FC Warrior – Pärnu linnameeskond Sportland Arena

Laupäev, 18. juuni Meistriliiga X voor

Meistriliiga

18.45 Lasnamäe FC Ajax – Narva JK Trans FC Ajaxi staadion 18.45 FC Kuressaare – Paide linnameeskond Kuressaare linnastaadion 18.45 Tallinna FC Levadia – FC Viljandi Maarjamäe muruväljak

18.45 JK Tallinna Kalev – Tallinna FC Infonet Kalevi Keskstaadion 18.45 Tallinna FC Flora II – Kiviõli Tamme Auto A. Le Coq Arena I muruväljak Pühapäev, 19. juuni (XVI voor )

18.45 Tartu JK Tammeka – Nõmme JK Kalju Tartu Tamme staadion

17.00 Tallinna JK Legion – Kiviõli Tamme Auto Wismari kunstmuruväljak

18.45 JK Sillamäe Kalev – Tallinna FC Flora Sillamäe Kalevi staadion

17.00 Tallinna FC Levadia II – Valga FC Warrior Maarjamäe kunstmuruväljak

Laupäev, 18. juuni (XVI voor) 17.00 TV Tallinna FC Flora – Tallinna FC Levadia A. Le Coq Arena 19.30 Narva JK Trans – Nõmme JK Kalju Narva Kreenholmi staadion 19.30 FC Viljandi – Tartu JK Tammeka Viljandi linnastaadion 19.30 Paide linnameeskond – JK Sillamäe Kalev Paide gümnaasiumi staadion 19.30 Lasnamäe FC Ajax – FC Kuressaare FC Ajaxi staadion Teisipäev, 21. juuni (XVII voor) 18.45 FC Kuressaare – Narva JK Trans Kuressaare linnastaadion

17.00 Kohtla-Järve FC Lootus – Tallinna FC Puuma Kohtla-Järve Spordikompleksi staadion 19.30 Tallinna FC Infonet – Tallinna FC Flora II Lasnamäe KJH kunstmuruväljak

14.00 Tallinna FC Flora – Põlva FC Lootos A. Le Coq Arena I muruväljak 14.00 Nõmme JK Kalju – Pärnu JK Hiiu staadion

Koondised U21 Teisipäev, 7. juuni 17.00 Eesti–Läti U19 Esmaspäev, 27. juuni

18.45 Tallinna FC Puuma – Tallinna JK Legion Lasnamäe SPK kunstmuruväljak

18.00 Eesti–Läti

18.45 Valga FC Warrior – Kohtla-Järve FC Lootus Sportland Arena 18.45 JK Tallinna Kalev – Tallinna FC Levadia II Kalevi Keskstaadion 18.45 Tallinna FC Flora II – Pärnu linnameeskond A. Le Coq Arena I muruväljak 18.45 Kiviõli Tamme Auto – Tallinna FC Infonet Kiviõli linnastaadion

18.45 Tallinna FC Levadia – Paide linnameeskond Maarjamäe muruväljak

Neljapäev, 30. juuni (XVI voor)

18.45 Nõmme JK Kalju – FC Viljandi Hiiu staadion

14.00 Tartu JK Tammeka – Tallinna FC Levadia Tartu Annelinna kunstmuruväljak

Kolmapäev, 22. juuni (XVII voor)

18.45 JK Sillamäe Kalev – Lasnamäe FC Ajax Sillamäe Kalevi staadion

18.45 Tartu JK Tammeka – Tallinna FC Flora Tartu Tamme staadion

14.00 Põlva FC Lootos – Tartu JK Tammeka Lootospark

18.45 Pärnu linnameeskond – JK Tallinna Kalev Pärnu Kalevi staadion

Naised

A. Le Coq Arena

Võru linnastaadion

Tartu Tamme staadion

Tehvandi staadion

Viljandi linnastaadion

Teisipäev, 28. juuni 14.00 Eesti–Leedu Neljapäev, 30. juuni 18.00 Eesti–Soome U17 Esmaspäev, 27. juuni 14.00 Eesti–Läti Teisipäev, 28. juuni 18.00 Eesti–Leedu Neljapäev, 30. juuni 14.00 Eesti–Soome

Laupäev, 4. juuni Meistriliiga VIII voor

U16 Neljapäev, 16. juuni

Pühapäev, 12. juuni (XIV voor)

14.00 Tartu JK Tammeka – Pärnu JK Tartu Annelinna kunstmuruväljak

16.00 Eesti – Berliin 1996 Kalevi staadion

17.00 Tallinna JK Legion – Tallinna FC Flora II Wismari kunstmuruväljak

14.00 Nõmme JK Kalju – Tallinna FC Flora Hiiu staadion

Esiliiga

Laupäev, 18. juuni 15.00 Eesti – Berliin 1996 Kalevi staadion 2011 JUUNI JALKA

rannajalgpall

Kalju üritab rivaalidest sammu jagu ees püsida Viimased kolm aastat kõigutamatult rannajalgpalli troonil püsinud Unibet/Nõmme Kalju kohta ihkavad eeskätt ValiceCar, S.C. Real ja Augur/Betoon. lennart komp

astaid koos püsinud Kalju meeskonna tehnilisele osavusele ja taktikalise nutikusele ei ole tükk aega vastast leidunud. Et mitte edus järele anda, alustati tänavu ettevalmistusega juba jaanuaris. “Käisime kord nädalas Näituste hallis liival, lisaks kaks korda nädalas meeskonnaga bodypump’is ning kõik tegid individuaalselt trenni lisaks. Nüüd oleme pikemat aega rannal,” sõnas Andreas Aniko. “Treener Marek Markson on toonud juurde ka uusi ideid ning püüame kogu aeg areneda, et mitte seisma jääda.” Meeskonda lisandus juudo olümpiamedalist Aleksei Budõlin, kellel on juba mitmeaastane rannavuti kogemus, samuti väravavaht Egert Oiov, Tõnis Kaukvere ja Erik Toom.

“

Eelmisel aastal ei jäänud niivõrd kripeldama meie kolmas, kuivõrd Kalju esikoht.

„

Ent paigal ei seisa ka konkurendid. Mullu hõbedaga üllatanud Pärnu meeskond ValiceCar alustas Aleksei Galkini juhendamisel treeningutega juba veebruaris. Võistkonda tuli juurde väravavaht Veiko Põldemaa, kuid koosseis ei paku Galkinile veel täit rahulolu. “Hõbe on selle koosseisuga maksimum, kulda võita on juba väga raske,” ütles Galkin. “Pärnus head materjali pole. Saanuksime võtta mehi Tallinnast, kuid kuna treenime Pärnus, ei oleks sellel mõtet.” Erinevalt mullusest tahab Galkin mängijad häälestada igaks kohtumiseks kui viimaseks, et ei tuleks ette ärakuk64

JALKA JUUNI 2011

Foto: Kari-Andri Kask

Augur (mustas) ja ValiceCar üritavad teha parima, et Kalju taas meistriks ei tuleks.

kumisi nõrgemate vastu või et tugevamatega kohtudes jalad ei väriseks. Eelmise aasta pronksimeeskonnal S.C. Realil oli mai lõpu seisuga lahtisi otsi sponsoritega läbirääkimisel, kuid sellest hoolimata ihatakse kulda. Senise jõuga ei saa abistada enam koondise peatreener Kert Haavistu, kuid motivatsioon võita on Realil kõrge. “Mitu aastat ei ole me ühtegi esikohta saavutanud ja tahame selle vea tänavu parandada,” ütles Reali väravavaht Markus Lukk. “Eelmisel aastal ei jäänud niivõrd kripeldama meie kolmas, kuivõrd Kalju esikoht. Väljakul tahame säilitada enda näo ehk loovuse.” Augur/Betoon, kes pidi mullu medalitest üldse suu puhtaks pühkima, jääb tänavu ilma oma suurimast ässast Indrek Siskast, kes siirdub profiks Iisraeli. Ent Siskast päris ilma Augur ei jää, sest suuremat vastutust hakkab kandma vend Andres. “Varem vaadati rohkem minu otsa,

kuid nüüd on iga mängija individuaalne vastutus suurem ja ühtsustunne selle arvelt ehk ka tugevam,” arvas Indrek Siska ise. “Loodame Realist ära meelitada Ott Purje ja Taavi Tammo, lisanduvad Kristian Marmor ja Roman Minlibajev – ehk meie löögirusikas peaks olema päris võimas.” Rannajalgpalli Meistriliigas mängivad tänavu Unibet/Nõmme Kalju, ValiceCar, S.C. Real, Augur/Betoon, Pärnu Vaprus, Sparta, A&A Kinnisvara/AEG, Bergy United, FC Üksjalgvärav. Etapid toimuvad 18. juunil Pirital, 9., 16. ja 23. juulil Pärnus ning 13. augustil samuti Pärnus. Hooaeg lõpeb 27. augustil Pirital. Uue nähtusena Eesti randadel tutvustatakse footvolley’t, mis on peaaegu nagu rannavolle, ent käte asemel käib mäng peamiselt jalgadega. Tänavuste footvolley turniiride eesmärk on koguda raha, et pakkuda rahvusmeeskonnale võimalikult hea ettevalmistus 2012. aasta valikmängudeks.

sina oled kohtunik

Kuidas lahendaksid need 3 olukorda? Kunstnik Mart Vainre joonistab pildid, Eesti Jalgpalli Liidu peakohtunik ning UEFA kohtunike vaatleja Uno Tutk annab vastuseid, aga küsimusi saadavad endiselt meie lugejad. Nii jätkame mängus ettetulevate olukordade lahendamist rubriigis “Sina oled kohtunik!”. Saada meile mõni huvitav mänguolukord. Soovitatavalt selline, mis võiks olla kohtunikule pähkliks, mõni selline, mida oled ise näinud või kogenud, niisugune, millele sa ise

täpset lahendust ei oska pakkuda või mille lahendust sa tahaksid kontrollida. Jalka valib neist koostöös Uno Tutkiga välja kolm ning järgmises numbris trükime need ära koos vastuste ning Mart Vainre illustratsioonidega. Saada oma kirjeldus või küsimus aadressile lennart@ jalgpall.ee märksõnaga “KOHTUNIK”. Just sinust sõltub, kui huvitavat materjali teised lugeda saavad!

3 olukorda

Uno Tutk: Ebasportlik käitumine on toime pandud, seda ei saa põhjendada sellega, et kasutasid nimetatud tegevuseks varupalli. Kui kohtunik leiab, et see oli tema arvates kollast kaarti väärt, siis võid sa ka karistada saada. Samas on värava puhul juubeldamine ikkagi inimloomuses ning sulle võib sattuda ka kohtunik, kes seda tegevust päris raamatu järgi ei hinda ning sel juhul karistust ei järgnegi.

Ründaja valmistub eespostist palli väravasse lööma, kuid kaitsja teeb raiopiirojaliku hüppe ehk viskub pea ees pikali, et takistada maadligi liikuva palli jõudmist väravasse. Ründaja jõuab jala viimasel hetkel eest ära tõmmata, et mitte vastast vigastada ning pall läheb kaitsja peast üle otsajoone. Ründaja on vihane, sest ta jäi ilma kindlast väravavõimalusest olukorras, kus kaitsjal polnud asja nii madalale oma pead toppida. Mida teha? Küsimuse esitas Miko Mäeserv

Väravaesises saginas viimaseks jäänud kaitsja tõrjub käega joonelt palli, kuid enne, kui jõuad vile anda, põrkab see vastu värava ees seisva ründaja kätt ja sealt omakorda väravasse. Mida nüüd teha? Kas penalti või värav loeb, sest annad edu? Küsimuse esitas Kaarel Kuuts

Uno Tutk: Seal ei ole võimalik edu anda, sest edu tekitab teise rikkumise, mida ei saa enam eduna tõlgendada. Tuleb rahulikult algusesse minna ja näidata punast kaarti väravavõimaluse äravõtmise eest ning määrata penalti.

Uno Tutk: Egas midagi, mäng jätkub nurgalöögiga ning ründajal jääb osaks vaid oma kaasmängijate, fännide ja ka ilmselt treeneri sajatused vastu võtta. Ausa mängu eest võiks ju punkte anda, aga tabloole ei saa neid lisada.

Löön kohtumise üsna lõpus värava, jooksen nurgalipu juurde, võtan pallipoisilt palli ja virutan selle kõrge kaarega publikusse. Kuna mul oli üks kollane kaart all, nõuavad vastased mulle punast. Mina aga väidan, et see ei olnud ju mängupall! Küsimuse esitas Enn Seera

2011 JUUNI JALKA

lisaaeg Juunikuu sünnipäevad:

Briti ärimehed tegid kolleegidele tuule alla Britid on kõige paremini jalgpalli mängivad ärimehed Eestis, selgus rahvusvaheliste kaubanduskodade vahelisel jalgpalliturniiril. Kaubanduskojad koondavad oma päritolumaa ettevõtteid ehk turniiril osales sadakond erinevat rahvusvahelise taustaga jalgpallisõpra, kes on päritolult mitte-eestlased ja/või töötavad neis firmades. Britid alistasid finaalis Taani-Eesti kaubanduskoja, kes on ka turniiri peakorraldaja. “Jalgpall annab ärimeestele superhea võimaluse vabas õhus ja sportlikus keskkonnas kohtuda ja suhteid luua,” sõnas Taani-Eesti kaubanduskoja juht Merli Lindberg. “Turniiri korraldame teist aastat ja seda toetab meie koja liige Sampo Pank.” Ülikonnad vutivormide vastu vahetanud ärimehed said tunda end suurturniiri miljöös, kuivõrd iga rahvuslikku koda toetasid lippude ja muu rahvussümboolikaga ehitud häälekad kolleegid. Turniiril osalesid Ameerika-Eesti, Briti-Eesti, Hispaania-Eesti, Rootsi-Eesti, Saksa-Balti, Soome-Eesti, Taani-Eesti kaubanduskoda ning Junior Chamber International (rahvusvaheline noortekoda).

Jälle valitakse Euroopa parimat UEFA ja ESM (European Sports Media) hakkavad jälle välja andma Euroopa parima jalgpalluri auhinda. 1956. aastast tegi seda ajakiri France Football. Alates aastast 1995 valiti parimat Euroopas pallivat jalgpallurit kodakondsusest sõltumata. 2007. aastast valib France Football maailma parimat jalgpallurit ning mullu ühendati oma küsitlus FIFAga. UEFA ja ESM taastavad uuesti traditsiooni ning selle auhinna kolmekordne laureaat ja praegune UEFA president Michel Platini ütles: “UEFA hakkab andma eriauhinda Euroopa parimale mängijale, et taastada Euroopa mängija valimise vana õhkkond.” Paraku on tegemist pooliku ja mõttetu sammuga, sest valik tehakse Euroopas pallivate mängijate vahel kodakondsusest sõltumata. Sisuliselt kopeeritakse France Footballi ja FIFA ühist maailma parima jalgpalluri valimist, sest maailma vuti koorekiht mängib ju Euroopas. Alles me saime kahe erineva küsitluse (France Football ja FIFA eraldi) asemel ühe, kui jälle ilmus välja paralleelne auhind. Tõeliselt oleks vana vaim taastatud ja midagi teistest eristuvat siis loodud, kui auhinnale kandideerijad peaksid omama UEFA liikmesriigi kodakondsust.

JALKA JUUNI 2011

13.06 Targo Kaldoja (42) 14.06 Ott Ottis (22) 17.06 Marina Karžetskaja (38) 17.06 Anne Rei (42) 18.06 Maksim Bazjukin (28) 18.06 Dzintar Klavan (50) 20.06 Ulrika Tülp (20) 20.06 Elis Meetua (32) 20.06 Nikolai Burdakov (61) 21.06 Leo Ira (60) 24.06 Toivo Vapper (70) 26.06 Igor Subbotin 21) 26.06 Kuno Tehva (3. pildil) (40) 26.06 Theimo Tülp (40) 27.06 Aleks Mones (21) 28.06 Jevgeni Novikov (31) 30.06 Olev Reim (4. pildil) (76)

Erik Paartalu Austraalia meistriks 3. mail 25-aastaseks saanud Eesti päritolu Austraalia jalgpallur Erik Endel Paartalu (pildil) krooniti tänavu Rohelise Mandri meistriks. Brisbane Roari ridades võitis Paartalu meistrivõistluste finaalis Central Coast Marinersi pärast penaltiseeriat. Paartalul oli selles finaalis öelda kaalukas sõna, sest pärast väravateta normaalaega jäi tema klubi 0 : 2 kaotusseisu. Neli minutit enne lisaaja lõppu löödi üks värav tagasi ning just 193 cm pikkune Paartalu torkas 120. minutil peaga võrku päästva viigikolli. Penaltiseeria tõi kulla Brisbane'ile. Mõned aastad tagasi spekuleeriti ka Austraalia U17 koondises mänginud Paartalu võimaliku esinemise üle Eesti koondises.

jalgpallimuuseum Väike vuti klaassammas Nii nagu Vabaduse väljakul seisab eestlaste suurimat sõjalist võitu tähistav klaassammas, paikneb väike jalgpalli suurvõitu tähistav klaassambake Eesti Jalgpalli Liidus. Mõistagi on tegemist meie vutivägede sportlikus tähenduses kõigi aegade võiduga Belgradis, kus alistasime EM-valikmängus Serbia 3 : 1. Enne seda pidasime ise just Balkani koolkonda oma stiilile ebasobivaks ja ükski tervemõistuslik inimene ei arvestanud 3 punkti Belgradist. Ometi just nii juhtus, kusjuures tõeks said peatreener Tarmo Rüütli mängueelsed sõnad, kui ta naljatades vastas küsimusele, kuidas kõvale vastasele vastu hakata: tuleb ise kolm kolli ära lüüa! Meeskond järgis mänguplaani täpselt! See oli peatreener Vladimir Petrovici debüütmatš ja Serbia esimene kaotus kodustes valikmängudes. Ühtlasi senine suurim kaotus üldse (varem oli 0 : 2 kaotatud Ukrainale). Eesti aga jätkas pärast olulist võitu vääriliselt: tänavu märtsis alistati kodus kahekordne maailmameister Uruguay 2 : 0 ning viigistati koduses valikmängus Serbiaga 1 : 1. Foto: Oliver Oli

Britid (sinises) alistasid finaalis Taani-Eesti kaubanduskoja.

01.06 Josep Katsev (72) 01.06 Ivo Laino (75) 02.06 Jürgen Henn (24) 02.06 Teet Allas (34) 02.06 Marko Kristal (1. pildil) (38) 03.06 Juri Jevdokimov (23) 03.06 Priit Tomingas (2. pildil ) (33) 05.06 Tõnis Vanna (27) 05.06 Boriss Dugan (51) 06.06 Tanel Tamberg (19) 06.06 Stainslav Pedõk (23) 09.06 Roman Nesterovski (22) 09.06 Arvu Sild (67) 10.06 Alari Lell (35) 11.06 Maksim Paponov (21) 11.06 Kristo Tohver (30) 12.06 Viktor Levada (52)

Vaata lisainfot: www.egcc.ee

Green Cardi kursused – Sinu uks golfimaailma Ootame Sind koos sõpradega Green Cardi kursusele Jõelähtme golfikeskusesse! 2-3-päevane golfi algõppe kursus professionaalse treeneri juhendamisel

Hind vaid 65 €/osaleja *

(tavahind 100 €)

*pakkumine kehtib esimesele 300 registreerunule

2011 JUUNI JALKA

NIKE (meeskonna)varustus ühest kohast koos nimede, numbrite, logode trükkimise ja/või tikkimisega: • võistlusvormid • treeningriided • dressid, pusad, joped jpm • jalgpallijalatsid • varustus (pallid, spordikotid, rätikud jne) • muu spordivarustus (korvpall, jooks, võrkpall jne)

JALKA JUUNI 2011