JALKA (november 2012) by Jalka

HIND 1,85 EUROT NOVEMBER 2012

Henrik Ojamaa otsib üks-ühele-olukordi Klubilood: Nõmme Kalju Sotsiaalmeedia ja jalgpall Eesti vajab vastikuid mängijaid Gibraltar tahab jalgpalli-iseseisvust Ain Tammus piilus Mart Poomi treeninguid ISSN 1736-7379

Postrid: Andreas Raudsepp / Shinji Kagawa / Xabi Alonso / Zlatan Ibrahimovic

Veronika Portsmuth jalgpallist nakatunud

Bert Klemmer: võitma vahendeid 2012 NOVEMBER JALKA 1 valimata

a ita ts u u k

sisukord

ginud, on lgpalli män ja n o e is es ngi“Kõik, k ega, kes mä nud vastast tu l u u p u k vä k ko hagi ljaku , kellega ei ta lt u ik u st d u va u geli p vad n-ö pptasemel sa ti b ä jä l ei mugav trehvata. M , olla ise eba lt u ik st va a t ängid a nii, et selles oskusest m peab tegem a d se a g A .” vastane. , mitte kahju onnale kasu oleks meesk

Kaanelugu lk 24 Šotimaa klubis Motherwell mängiv Henrik Ojamaa tunneb heameelt, et on saanud vutihariduse Derby County akadeemias ning täiendanud seda Saksamaal, Hollandis ja Soomes.

id, lk Karel Voola

Persoonid & intervjuud Bert Klemmer Veronika Portsmuth Hannes ja Henri Reinvald Mait Patrail Vlada Kubassova Ain Tammus

Kolumnid Andres Must Esikaanel: Henrik Ojamaa

Indrek Schwede

21 29 40 51 58 60

10–12

6 14

Foto: Lembit Peegel Nr 11 (59) 2012

Eesti Jalgpalli Liidu ajakiri Ilmub 12 korda aastas Peatoimetaja: Indrek Schwede

Rubriigid Nimed & numbrid Kuu pilt Lood & tsitaadid

indrek@jalgpall.ee

Lembit Peegli peegeldused

Toimetaja: Alver Kivi alver@jalgpall.ee

Klubilood: Nõmme Kalju

Fotograaf: Lembit Peegel

Naised

Ajakirja makett: Jaanus Samma Kujundaja: Marju viliberg

Meistriliiga Novembrikuu kalender Saalijalgpall Lisaaeg

4 5 8 22 44 52 56 62 64 66

Keeletoimetaja: Liisi KÜTNER Reklaam: mail@saleshouse.ee +372 664 4010 Kolleegium: Ülev Aaloe, Lennart Komp, Neeme Korv, Aivar Pohlak, Indrek Schwede, Anu Säärits, Mihkel Uiboleht Väljaandja: Eesti Jalgpalli Liit Tellimine: www.post.ee / eraklient / perioodika tellimine / Eesti väljaanded / Jalka Tellimishinnad: Aasta 22.24 eurot Poolaasta 11.12 eurot Toimetuse postiaadress: Jalka, Eesti Jalgpalli Liit, Asula 4c, 11312 Tallinn Trükitud printallis

Muu Vajame vastikuid mängijaid Klubid, mängijad ja sotsiaalmeedia Gibraltar tahab jalgpalli-iseseisvust

60 10 18 48

Postrid Andreas Raudsepp Shinji Kagawa Xabi Alonso Zlatan Ibrahimovic 2012 NOVEMBER JALKA

nimed & numbrid

kuu +

Eesti kehtestas end Andorra vastu ja võttis kolm punkti endast tasemelt nõrgema vastu.

kuu

Eesti ei suutnud taas punkte võtta endast tugevama Ungari vastu ega suutnud jälle lüüa väravat.

Kes valitakse 18. novembril aasta parimaks Eesti jalgpalluriks?

0,25

... väravat on Eesti koondis keskmiselt löönud käimasoleva MMvaliktsükli neljas esimeses mängus. 2012. aasta EM-valiktsükli neljas esimeses mängus löödi keskmiselt 1,33 väravat.

... lööki raamidesse on Eesti koondis teinud käimasoleva MM-valiktsükli neljas esimeses mängus. 2012. aasta EM-valiktsükli neljas esimeses mängus tehti raamidesse 26 lööki.

... lööki väravale on Eesti koondis teinud käimasoleva MM-valiktsükli neljas esimeses mängus. 2012. aasta EM-valiktsükli neljas esimeses mängus tehti 33 lööki.

JALKA NOVEMBER 2012

Telefonitorge Uurisime Ragnar Klavanilt, miks ta mängueelse hümni ajal on hakanud kätt südamel hoidma. Ragnar Klavan: See ei ole olnud läbimõeldud tegevus, vaid kõik toimus hetke ajel, kui mängisime kodus MM-valikmängu Rumeenia vastu. Tol hetkel, kui Eesti hümn mängima hakkas, tuli selline tunne, et tahaks südame pealt ka kinni võtta. Seal on ka Eesti Jalgpalli Liidu logo. Kas su käitumine võiks olla tingitud sellest, et oled kapten? Seda ei oska öelda. Tegin selle liigutuse, sest nii tundus õige.

Kuidas ma Gerd Müller olin Erich Krieger Laulja 1970. aastate algul, kui ma olin veel väike poiss, vaatasime televiisorist ikka päris palju jalgpalli ja sealt nähtu innustas meid ka päris aktiivselt ise mängima. Nii korraldasime oma küla meistrivõistlusi, kus poisid võtsid endale kõik mõne maailmas tuntud mängija nime. Oli teada, kes on Pele, kes Müller jne. Eks väljakul sai teineteist ka nende nimedega hüütud. Kuna ma olen saksa verd, siis sain olla kuulus Saksamaa koondise ründaja Gerd Müller ja loomulikult olin tänu sellele ka üle Mõigu parim jalgpallur. Eks nii mõnigi poiss tahtis veel Müller olla, aga mulle selles osas vastast polnud. Millegipärast oli meil Pele väga lahja, aga keegi teine ei tahtnud ka brasiillane olla. Eks ma olin küla meistrivõistlustel parim tegija. Neli võistkonda ja neli mängijat meil oligi, aga Saksamaa ja Müller olid ikka kõige kõvemad.

Lugesid koondisereisil Türki Eesti ajalooainelist raamatut. Kas sinus on tõstnud pead isamaalisus? No võib ka nii öelda. Raamatuks oli “Eestimaa 1914–1922” ja peamine teema oli vabadussõda või siis mingil määral ka kodusõda, kuidas keegi hindab. Mind on Eesti ajaloopõhised raamatud rohkem huvitama hakanud. Kas ajaloohuvi Eesti mineviku vastu ja käe südamel hoidmine on omavahel seotud? Võibolla tõesti – kui ei oleks nii suurt huvi Eesti vastu, poleks ma ka sellist liigutust teinud hümni ajal. Praegu, jah, on selline huvi Eesti ajaloo vastu. Foto: Lembit Peegel

Kuidas me kaotatud mängus kõik väravad lõime Georg Linkov Kärdla linnapea Umbes 1990ndate lõpus käisime Hiiu Kaluri meeskonnaga mandril mängimas. Vastast ma enam ei mäleta, aga igatahes lõime selles mängus kõik 5 väravat, kuid mängu kaotasime ikka 2 : 3. Nimelt lõime me esimesel poolajal tervelt kolm omaväravat, kusjuures neist kahe omavärava autorid olid praegused MTÜ Hiiumaa Jalgpalli juhatuse liikmed Kaupo Valting ja Argo Vasar. Teisel poolajal suutsime siis ka vastastele kaks kolli lüüa. Kokkuvõttes on võimalik mängu kaotada ka siis, kui lööd ise viis väravat ja vastane ei löö mitte ühtegi. Ega me seda eriti ei meenuta, sest sellised tulemused toovad masenduse peale. Aga asjaosalised püüavad juhtunut parandada ning arendavad nüüd usinalt ja igapäevaselt Hiiumaa jalgpalli.

kuu pilt Foto: Lembit Peegel

Anastassia Morkovkina ja Pärnu JK jätkuvalt võidukad Pärnu JK pallur Anastassia Morkovkina võidutseb A. Le Coq Arenal rooside ja karikaga 3. oktoobri naiste karikavõistluste finaali järel – rivaal Tallinna Levadia alistati koguni 4 : 0. Morkovkina ise lõi 2 : 0 alles 88. minutil, seejärel lõid kaaslased üleajal kaks kolli veel.

2012 NOVEMBER JALKA

3 veergu

Jalgpall akadeemilise maailma lävepakul

Andres Must

Jalgpalliajakirjanik

ärgnev lugu sündis ühest emotsionaalsest vestlusest käesoleva ajakirja peatoimetaja Indrek Schwedega, kelle äsja Akadeemia kaante vahel ilmunud Aafrika dekoloniseerimise ja jalgpalli seoste ülevaate taustal arutasime jalgpalli kui eraldiseisva uurimisobjekti tõsiseltvõetavuste üle. Oleme mõlemad tundnud, kuidas meie huvisse jalgpalli on suhtutud umbusklikult, eriti juhtudel, kui see huvi väljub puhtsportlikest raamidest. Järgnevad read pole mõeldud enesekaitseks, veel vähem õigustuseks oma huvidele, kuivõrd lühisissevaateks põhjustele, miks jalgpalli tõsiselt võetava uurimisobjektina ei taheta veel tunnistada. Spordi kui inimtegevuse ajalugu tänapäevaste arusaamade järgi on väga lühike. Vana-Kreeka olümpiamängud polnud spordivõistlus, mis alluks nendele arusaamadele. Joosti ja hüpati küll, aga mitte iseenda lõbuks, teenistuseks või meelelahutuseks nagu täna, vaid jumalate auks.

JALKA NOVEMBER 2012

Vana-Kreeka olümpiamängudel pole tänapäeva olümpiamängudega vähimatki kontakti, sest oluline pole liigutuste väline sarnasus (jooksmine, hüppamine), kuivõrd tegevusele antav tähendus. Kujutlussüsteemid jooksmisest ja hüppamisest on praegustel olümpiamängudel teistsugused. Arusaam spordist tänapäeva mõistes tekib inimese ellu vaba aja saabumisega ehk siis napilt poolteist sajandit on möödunud ajast, mil inimene hakkas sportima vaba aja sisustamiseks. Just sellest uutmoodi sotsiaalsest harjumusest kasvas muuhulgas välja ka tänapäeva profisport koos kõigi oma tahkudega alates profisportlaste ja pealtvaatajatega, mille vahele jäävad sajad muud nüansid: televisoon, meditsiin, rõivatööstus, tervisesport jne. Spordist on nüüdseks saanud üks haaravamaid sotsiaalseid läbikäimise vorme. Tänavu aprillis FREE (Football Research in an Enlarged Europe) programmi raames Prantsusmaal Angersi ärikoolis peetud loengus meenutas Aix En Provence’i ülikooli etnoloogiaprofessor Christian Bromberger mõnikümmend aastat tagasi Prantsuse akadeemilises õhkkonnas valitsenud suhteid jalgpalli ning ütles otse välja, et teadusteed alustanud noortele olnuks jalgpalli kui uurimisobjekti valik karjääri alguses olnud lühinägelik. “Jalgpallil jäi puudu teaduslikust legitiimsusest,” põhjendas Bromberger. Need seisukohad polnud omased vaid prantsuskeelsele kultuuriruumile. Tuntud hollandi-inglise jalgpallikirjutaja Simon Kuper on samuti maininud, et 20 aastat tagasi võis tõsisemad akadeemilised käsitlused kahe käe sõrmedel üles lugeda. Praegu on suhtumine jalgpalli muutumas ning seda peamiselt kahel põhjusel. Esiteks on huvi põhjuseks jalgpalli mastaapsus, on ju tegemist

enim harrastatud spordialaga maailmas. Meie artikli seisukohalt on aga veelgi olulisem asjaolu, et jalgpalli kajastamine akadeemilises võtmes jookseb rööbiti tolle maailma üldiste väärtustega. 20. sajand tõi inimtegevuse uurimisse interdistsiplinaarsuse mõiste ehk teisisõnu: kuningate ajaloo kõrvale tõusis võrdsena ka tavalise inimese ajalugu. Sõja- ja majandusajaloo kõrvale tõusis kultuuriajalugu ning paradigma selline muutus on avanud teemasid, millele varasem ajalookirjutis tähelepanu ei pööranud.

“

Mitmel pool Euroopas korraldatakse ülikoolide eestvedamisel jalgpalliteemalisi seminare.

„

Pole põhjust kahelda, et üks neist uutest teemadest on jalgpall, mis siiski on alles sisenemas akadeemilisse maailma. Ajakirjanduslike käsitluste, elulooraamatute ning sportlike tulemuste kajastamise kõrvale on suuremates keeltes ilmunud esimesed perioodilised akadeemilised ajakirjad, mitmetes ülikoolides kuuluvad jalgpalliuuringud iseseisva ainena õppekavasse ning mitmel pool Euroopas korraldatakse ülikoolide eestvedamisel jalgpalliteemalisi seminare. Kuid mis on üldise arvamuse peamise kujundajana ehk kõige tähtsam, jalgpall eraldiseisva subjektina on sisenemas ka laiale tarbijale mõeldud üldistesse ajaloo- ja kultuurikäsitlustesse. Nii nagu seda tegi 1938. aastal hollandi ajaloolane Johan Huizinga oma kuulsas mängu tähendust uurivas teoses “Homo Ludens” (“Mängiv inimene”, ee 2004) või Tony Judt ligi 70 aastat hiljem raamatus “Postwar” (“Pärast sõda”, ee 2007).

lood & tsitaadid

nii nad

Foto: Catherine Kõrtsmik

ütlesid “Linnas pole peaaegu üldse palliplatse, kus vutti taguda ja liikuda.” Moskvas elav olümpiavõitja Mait Riisman Eestist “Miiting peeti Eesti jalgpallikoondislase Vladimir Voskoboinikovi koduklubi Tbilisi Dinamo staadionil ja juba spordiväljaku mahutavuse tõttu jäi see üritus opositsioonile alla.” Dannar Leitmaa Gruusia valimistest “Gustav Suits kommenteerib jalgpalli: “Ja lööjaks on su oma lell.”” Mart Juure vabad värsid Postimehe huumorilisas “Eestis on otsustatud avalikustada kõikide koolide eksamitulemused, otsekui oleks jalgpallivõistlus kõikide koolide vahel.” Teadlane Mare Taagepera “Jalgpallis räägivad muulastest pallurid eesti keelt, hokis käib kogu asjaajamine ikka vene keeles.“ Jäähokiliidu peasekretäri kohalt lahkunud Riho Soonik “Lõpptulemuseks on koos tehtud pesamuna, kes kasvas meistriks.” Igor Prins Nõmme Kaljust “Ei mäleta isegi, kes vastane oli, küll aga jääb eluks ajaks meelde emotsioon. See oli võimsam kui laulupidu.” Jalgpallihaigla liige number 566 ehk Mari-Helene Kaber oma esimese koondisemängu kogemusest “Kahtlen kõvasti, kas tänapeval õnnestub reede õhtul kogu perekonda teleri ette kokku saada, aga minul just nii ootamatult juhtuski – sest järgnemas oli jalgpallilahing Eesti ja Ungari vahel.” Ajakirjanik Ene Poll

Turvakodude maskotilapsed saatmas Eesti ja Hispaania U19 koondise mängijaid.

Eesti võitis Poolas ühe esikoha Eesti Jalgpalli Liit ja SEB Heategevusfond korraldasid suve jooksul Eesti turvakodude lastele kolm jalgpalliüritust, mille lõpus valiti välja neli last, kes läksid augusti lõpus ja septembri alguses Wroclawis toimunud rahvusvahelisele jalgpalliturniirile. Poolas toimunud turniiril oli 30 võistkonda ligi 300 osalejaga, kelle seas eestlased võitsid ühe kümnest esikohast. Eestit esindasid turniiril kaks poissi ja kaks tüdrukut vanuses 13–15, kes on pärit Elvast, Lääne-Virumaalt, Tallinnast ja Tartust. Poolas toimuva ürituse laiem idee oli näidata noortele ja avalikkusele, milliseid eeliseid annab inimesele aktiivne ja tervislik eluviis ning see oli osa suvel toimunud EM-finaalturniiri tervisekasvatuse programmist “RESPECT your Health”. Tegemist on Euroopa Komisjoni, tänavajalgpalliühenduse Streetfootballworld ja UEFA ühisalgatusega. “Eurocamp 2012 eesmärk on anda ebasoodsa sotsiaalse taustaga noortele võimalus osaleda üritusel, kus nad saavad terviseteadmisi ja tutvuvad eakaaslastega üle kogu Euroopa,” selgitas Kati Käpp SEB Heategevusfondist. “Eesti delegatsiooni moodustasid asenduskodudes elavad lapsed, keda peetakse tavaliselt riskirühmaks tervisekäitumise osas, kuna neil puudub lapsevanema suunav tugi. Meie kogemus koostööst vanemliku hoolitsuseta lastega on aga näidanud, et need lapsed on vahest isegi aktiivsemad tervisespordi harrastajad, kui tavaperes kasvavad lapsed, kellel on tihtilugu palju erinevaid peibutusi.” Suvel Eestis toimunud kolmest üritusest üks meeldejäävamaid oli kindlasti Tallinnas A. Le Coq Arenal, kus Martin Reim, Urmas Rooba, Karel Voolaid ja ürituse jalgpalliliidupoolne korraldaja Teet Allas näitasid üle Eesti kogunenud lastele erinevaid jalgpallitrikke. Kõik lapsed said jalgpalli ja 22 neist said võimaluse olla maskotilasteks U19 EM-finaalturniiri mängul Eesti–Hispaania.

Olev Olevik

“20 aastat oleme valinud ühe ja sama tee ning jõudnud alati ühte kohta – meeskond on võitnud mingi hulga Eesti meistritiitleid, aga järgmist sammu astuda pole suutnud.” Aivar Pohlak Tallinna Florast “Mõnes mõttes oleme me niigi nagu autoremonditöökoda, kus oleme üles putitanud terve hulga mängijaid; piltlikult öeldes: uus värv ja pahtel peale ning platsile.” Kuno Tehva Nõmme Kaljust

JALKA NOVEMBER 2012

Teet Allas (vasakul) ning Urmas Rooba ja Martin Reim (paremal) jagavad allkirju 31. mail toimunud üle-Eestilisel heategevusüritusel.

lood & tsitaadid

Eesti amatöörjalgpallurid jäid Itaalias võiduta 4.–10. oktoobrini Itaalias Veneto maakonnas peetud UEFA Region’s Cupi nime kandval Euroopa amatöörjalgpallurite valikturniiril jäi Eesti koondis võiduta. Teise ja kolmanda liiga lääne tsooni mängijatest koostatud Lääne-Eesti meeskond kaotas Poola Kujawsko-Pomorskile 0 : 3, Itaalia Venetole 0 : 7 ja Lääne-Soome meeskonnale 1 : 5, värava lõi Henry Rohtla. Eesti meeskonna peatreener Gert Olesk märgib, et kui kõik mängud kaotatakse, siis ei saa tulemusega kindlasti rahul olla. “Vastased olid meist füüsiliselt ja tehniliselt paremad,” räägib ta. “Poolakate ja soomlastega oli meil võimalusi, kuid ise ei löönud ära, itaallased meile võimalusi ei andnud. Kõige rohkem ootasime tulemusi mängust soomlastega ja esimene poolaeg lõppeski 1 : 1. Teisel lõid nad oma momendid ära. Oli näha, et jalgpalli ABC on neil omandatud.” Region’s Cupile sõitev Eesti esindaja selgub madalamate liigade võistkondadele korraldatavate väikeste karikavõistluste tulemusel. Tänavu saavutas esikoha HÜJK Emmaste, kes pidi pääsu eest Euroopasse kohtuma mulluse võitja Jõhvi JK Orbiidiga. Kuna aga viimane loobus sellest võimalusest, siis otsustasid Emmaste ja vutiliit, et sel korral moodustab koondise Lääne-Eesti regiooni ühendmeeskond. Amatööride turniiril ei tohi kuuluda koondisesse mängijad, kes on varem mänginud meistri- või esiliigas. Gert Oleski sõnul jättis eestlastel soovida koostöö. “Mehed nägid üksteist esimest korda lennujaamas ning hea, kui turniiri lõpuks üksteise nimed meelde jäid,” lausub ta. “Vastastel olid aga võistkonnad, kes omavahel juba aastaid on kokku mänginud. Pealegi olid meie mehed konkurentidest viis-kuus aastat nooremad.“ Järgmise aasta juunis mängitavale finaalturniirile lunastas pääsu turniiri võitnud Veneto, kes võitis UEFA Regions’ Cupi 1999. aastal. Itaallastele järgnesid poolakad, soomlased ja eestlased.

Eesti koosseis: Väravavahid: Kermo Killer (Keila JK), Vidrik Teder (Kehtna FC Flora). Kaitsjad: Janno Abner (Keila JK), Erkki Kuriks (Keila JK), Hevar Aas (Pärnu Linnameeskond II), Karl-Martin Müür (Pärnu Linnameeskond II), Imre Aruoja (HÜJK Emmaste), Janno Johanson (Kärdla Linnameeskond). Poolkaitsjad: Ilmar Leimann (Saaremaa JK), Jaak Prints (HÜJK Emmaste), Rivo Reinson (HÜJK Emmaste), Tõnis Koppel (Kärdla Linnameeskond), Raigo Noode (Kehtna FC Flora), Ravel Toome (Kehtna FC Flora). Ründajad: Henry Rohtla (Keila JK), Keito Liiv (Saaremaa JK), Kaupo Kantsik (Kehtna FC Flora), Alfred Vesselov (Vändra JK Vaprus).

nii nad

ütlesid “Palusin isalt taevas abi ja kõik tuli välja. Löögid lendasid väravasse.” Eesti U19 koondise liige Tauno Tekko lõi mõlemad väravad 2 : 1 võidumängus Fääri saarte vastu “Ma olen niisama taustavaatleja, eemalt vaataja. Räägime rohkem üldfilosoofilistel teemadel.” Dzintar Klavan poeg Ragnar Klavani karjäärist Bundesligas “Sparatk oli tippklubi, seal olid asjad paigas, aga ma nägin ikkagi, kuidas seal kandis asjad käivad. Kui oled juba Inglismaal elanud, siis tunned, et ei taha enam sellisesse kohta.” Tarmo Kink “Loodan, et kogenud mängijana oskab ta trennis viilida.” Tarmo Rüütli vigastatud Ragnar Klavanist, keda ta lootis Andorras siiski kasutada “Tundub, et selle rühma liikmed on seni oma tegemisi hästi saladuses hoidnud.” Ajakirjanik Kaarel Täll riigikogu jalgpalli toetusrühmast “Kui lohutust mittepakkuvate ilusate kaotuste aeg on Eesti koondise jaoks tõesti möödas, siis koledate võitude – on selline asi üldse olemas? – aeg ei saa kunagi ümber. Mitte ühegi rahvuskoondise jaoks maailmas.” Ott Järvela “Poisse ehk siis jalgpallureid teha ei õnnestunud, nüüd tuleb tüdrukute sportlikest hobidest rõõmu tunda.” Sergei Terehhov on kolme tütre isa “Ma arvan, et me ei ole nii head, et võiksime olukorda nii hulluks nimetada.” Aavo Sarap ei nimetaks koondise seisu kriisiks Miks Konstantin Vassiljevi püss ei paugu? Sest ta mängis vaat et ühe jalaga!” Õhtuleht ”Kui oleksin istunud siia tooli, jäänud televiisorist jalgpalli vaatama, siis oleks varsti kõik.” Eri Klas vajab tegutsemist "Juhtus isegi täitsa positiivseid asju: kuulsime 27 talendi kojutulekust, Eesti võitis Andorra 1 : 0, Euroopa Liit sai rahupreemia (0,18 senti inimese kohta)." Ajakirjanik Viktoria Korpani kokkuvõte nädalast

2012 NOVEMBER JALKA

koondis

Vajame vastikuid mängijaid

Foto: Lembit Peegel

Eesti koondisel on neljast MMvaliktsükli mängust kaukas kolm punkti ja üks löödud värav kõige väetimale konkurendile Andorrale. Jalgpallitreener Karel Voolaiu arvates on Eestil puudu agressiivsusest ja n-ö vastikutest mängijatest, Marko Lelov arvab, et koondis peaks leidma uusi liidreid ja näljaseid mängijaid. Indrek Schwede

ui punktitu Eesti koondis Andorrasse jõudis, tähendas see väljakuperemeestele suurt šanssi: kõik ülejäänud valikgrupikaaslased on sellele pisiriigile siiski tõenäoliselt liiga kõvad pähklid. Aga Eesti, kel samuti väravaarve avamata, näis haavatavam kui varem. Lisaks tõsiasi, et senisest üheksast omavahelisest kohtumisest oli Eesti võitnud kõik, aga meie tasemevahe pole nii suur, et sellist uhket seeriat saaks pidada enesestmõistetavaks. Ükskord peab ju tulema ka Andorra kord ... Nüüd võime kergendusega teatavaks võtta, et seekord jäi Andorra kord tulemata: kümnest kümme! Seega suutis Eesti endast nõrgemalt vastaselt kolm punkti ära võtta. Sellele eelnenud kolmes kohtumises oli meie tee aga okkaline ning konkurentide poolt tõhusalt tõkestatud. Mängus Rumeeniaga ei suutnud Eesti luua õigupoolest ühtki ohtlikku olukorda. Mängus Ungari vastu ei suutnud me neid realiseerida. Pealelööke on olnud võrreldes eelmise EM-valiktsükliga vähe, kaug- ja väljateenitud trahvilööke peaaegu 10

JALKA NOVEMBER 2012

Siin on osanud end vastastikku vastikuks teha mõlemad: Roland Juhasz (vasakul) hoiab mõlema käega kinni Andres Operit, eestlane omakorda tõukab tüütut takistajat endast eemale.

polegi. Üheks põhjuseks on muidugi Konstantin Vassiljevi kerge vigastus, mis ei lubanud tal sooritada karistus- ja nurgalööke. Aga see pole ainus seletus.

Küsimus Konstantin Vassiljevist “Ma arvan, et võrreldes eelmise tsükliga on meie mängude koha pealt kõige suurem muudatus see, et Vassiljevi katmise vajadust on vastased hakanud enesele teadvustama juba enne mängu,” räägib Eesti U19 koondise peatreener Karel Voolaid, kes tunnistab, et tal jäi vahetult nägemata matš Rumeenia vastu. “Suurte riikide koondiste treenerid on alati öelnud, et enam pole kergeid mänge, aga ikkagi jäi varasemast mulje, et tõsiselt valmistuti tegema eelkõige omi asju. Nüüd on silma hakanud, et vähemalt teoorias käiakse läbi ka vastase tugevad ja nõrgad kohad. Näiteks Ungari jalgpalliliidu koduleheküljel oli väga põhjalik info meie mängijate kohta. Muuhulgas on kirjas, et Rumeenia pani Vassiljevi lukku ja kogu Eesti mäng oli lukus. Kui juba kodukal on selline info üleval, siis treenerid teavad seda kindlasti.”

FC Flora värske peatreener Marko Lelov ütleb, et eelmine EM-tsükkel oli meil rajatud ühele mängijale – Kostja Vassiljevile. Kuna nüüd on Vassiljev mänginud vigastuse piirimail, on see haavanud Eesti loovust ja ründetegevust. “Võibolla peaks riskima sellega, et tuua sisse näljasemaid mängijaid,” pakub Lelov. „Vassiljevil on Venemaal käimas tugev hooaeg ja mitte et ta koondises ei tahaks, aga tema mängunälg ja kirg ei ole ehk enam nii suur. Eelmises tsüklis oli vastupidi: siis oli tal vaja end tõestada, et saada paremasse klubisse ja seal kanda kinnitada. Võibolla peaks nüüd rohkem toetuma Martin Vungile ja proovima Sergei Mošnikovi, kes Poolas ei saa eriti palju mänguaega.“ “Kui juba eelmise tsükli ajal räägiti, et kui Kostja ei lööks, kes siis meile väravaid lööks, siis sel aastal just nii ongi läinud,” jätkab Lelov. “Aga kui peaks juhtuma, et Vassiljev saab raskemalt vigastada, kui teda üldse ei ole, siis peab keegi kastanid tulest välja tooma. Siiani sai loota temale, aga nüüd on

koondis see hetk, kus liidriohje peavad olema valmis üle võtma ka teised.” Voolaiu sõnul nägid näiteks ungarlased palju vaeva, et Vassiljevi mängulusti kärpida, millega tegeles eelkõige Zoltan Gera. See omakorda sunnib Kostjat poolvägisi tõestama oma liidristaatust. “Selles valiktsüklis on teistel mängijatel viimane aeg endast märku anda ja Vassiljevit aidata,” toetab Voolaid Lelovit. “Vastastel kulub palju tähelepanu tema peale ja need, kellele tekib tänu sellele rohkem ruumi, peavad mängu rohkem enda peale võtma. Muidu loeme jälle, et Vassiljev ei säranud, et tal ei olnud hea päev. Aga ta üritab ja mängib meeskonna nimel, temalt nendes tingimustes rohkemat loota on raske.”

Mida teha pärast pallikaotust? Marko Lelov sõnab, et teda üllatas Eesti–Ungari mängu puhul asjaolu, et mängiti nagu võrdne võrdsega. Millele võis kaasa aidata asjaolu, et vastased meid enam ei alahinda, ei torma kohe

858 istmest oli täidetud alla poole Eestile kolm võidupunkti toonud mäng Andorra la Vellas kohalike seas just väga palju huvi ei äratanud. Staadioni 858-st istekohast (lugesin need üle isiklikult ja täpsuse huvides olgu märgitud: kui lisada ka otsatribüünilt lahti kangutatud või lahti murdunud viis istekohta, oleks neid kokku 863 – I. S.) oli täidetud ligi 350 ja kolmandik neist olid eestlased. Otsatribüüni 339 kohta jäid päris tühjaks. (Omaette teema on FIFA ametlik kodulehekülg, mis annab publiku suuruseks 723 inimest). Publiku vähesus tõestab ilmekalt, et alates 1278. aastast iseseisvust nautinud vürstiriigil (tõsi, riigipeaks on Andorras võrdsetel alustel Prantsusmaa president ning Kataloonia linna Seu d’Urgell’i piiskop) andorralased samastavad end eelkõige suure jalgpalli ja FC Barcelonaga. Andorra ametlik keel on katalaani keel. Riigi 85 000 elanikust on Andorra kodakondsus vaid 30 000. Suur välismaalaste hulk ja elu kahe suure atraktiivse naabri vahel seletab vähemalt osaliselt väikese huvi rahvuskoondise vastu. Tõenäoliselt tuleks jalgpallikoondisele suurem tugi taha kohe, kui võidetaks. Oleks ju võitude taga paremad mängijad, kes mängiksid paremates klubides ja keda saaks nõnda lähedalt näha!

peale ja lasevad rohkem palli hoida. “Vastased on ettevaatlikumad ja meelitavad meid positsioonidelt välja,” viitab Lelov vastaste taktikale, mille kohaselt varitsetakse eestlaste eksimusi. Karel Voolaid lisab: “Ühtepidi saan ma aru, kui mängijad ütlevad, et me

peame vältima pallikaotusi keskväljakul, aga vaadakem mistahes liiga mänge – ei ole võimalik mängida nii, et ei eksi! Kui tahetakse mängida eksimatut keskväljamängu, tuleb pall kõrge kaarega ära lüüa. Asja uba on selles, kuidas me reageerime sellele, kui pall kaduma läheb. Ka

koondis Foto: Lembit Peegel Manchester Cityl läheb keskel “Praegu antakse pärast palli pall kaduma, aga otsustavaks võitmist esimene sööt turvalisaab see, mis järgneval hetkel selt taha kaitsesse,” räägib Letehakse. Kui iga pallikaotus lov. “Palli hoidmine iseenesest keskel oleks värav, siis oleks ju pole vale, aga peame muutuma seis naksti 10 : 0. Minu arvates nii tugevaks, et suudaksime ka on Eesti isegi ettevaatlikult kohe pärast selle võitmist kamänginud, pole oldud avantühe-kolme sööduga rünnakule ristlik, aga vastane on teatud lülituda. Praegu on tahasööthetkedel meie pallikaotusi väga mine alateadvuses, aga võtab hästi ära kasutanud.“ meilt automaatselt ühe käigu Voolaid sõnab, et on selles ära, sest parim hetk ründamitsüklis tavapärasest rohkem seks oleks pärast palli võitmist, vaadanud teisi mänge ning kui vastase asetus väljakul on silma on hakanud asjaolu, et tasakaalust väljas.” Mullu Belfastis oli kõik teisiti: Kostja Vassiljev (vasakul) oli terve ning rivis oli teinegi väikeriigid mängivad suurte liider, Raio Piiroja (paremal). Nüüd on liiga palju Martin Vungi (keskel) ja teiste õlul. Kiire analüüs vastu üliagressiivselt ja vea piimängu alguses ril, et võtta ära mänguruumi. “Midagi sarnast võis näha Voolaid näeb Eesti mängu Eesti koondise löödud ja sisselastud väravad ka Eesti mängus Ungari vastu,” reserve eelkõige üksikute EM-valikmängudes 2010–2011. tõdeb Voolaid, kuid jätkab mängijate häälestatuses. Treekohe: “Samas on vastased nerid tegelevad kollektiivse meiega siiski suhteliselt kergelt häälestamisega ega jaksa läbi hakkama saanud, nad pole pikäia kõiki pallureid üksikult. danud viimast välja panema. Ka “Iga mängija peab esimestel Ungaril jäi meie vastu varu.” minutitel kiirelt analüüsiVoolaiu arvates käitusid vasma konkreetselt tema vastu tased eelmises valiktsüklis palli mängivat vastast ja mõtlema, võites rahulikumalt, aga nüüd mis hoiakut tema suhtes võtta,” teavad, et meie vastu eriti palju selgitab Voolaid. “Mis tüüpi võimalusi ei teki ning panevad vennaga on tegu, kuidas tema mängu iga jõu- ja kiiruseraavastu tegutseda. Kõik, kes ise on jalgpalli mänginud, on su, et kohe ohtlikult rünnata. Eesti kasuks löödi omavärav, muuseas, peaga väljapoolt kasti (Serbia) ja meie kokku puutunud vastastega, kes Voolaid toonitab, et n-ö targalt mängijaist lõi omavärava Andrei Sidorenkov kodus Sloveenia kasuks. mängivad n-ö vastikult, kellega ja intelligentselt mängides ei tahagi väljakul trehvata. Meil ning kaitses õigeid positsioone jääb tipptasemel sageli puudu võttes võib tänapäeva jalgpallis Eesti koondise löödud ja sisselastud väravad oskusest mängida vastikult, väheks jääda – vajalik on ka MM-valikmängudes 2012. olla ise ebamugav vastane. Aga agressiivsus. seda peab tegema nii, et sellest “Türgi ja Ungari puhul oli oleks meeskonnale kasu, mitte näha, et nad teadsid, mida kahju.” tahtsid,” tunnustab Voolaid Kokkuvõtteks arvab Karel vastaseid. “Ungari puhul oli Voolaid, et seekord olid vasteada, et nad on kaitses kehtasmeeskondade strateegiad vemad kui rünnakul, aga kui meie vastu tõhusamad kui jõuliselt nad tegutsesid (Tarmeie omad nende vastu. mo) Kingi ja (Henrik) Ojamaa Marko Lelov võrdleb vastu – eos murti meie tempo koondist Heiki Nabiga, kes maha. Igor Morozov Eesti tundmatu Kreeka-Rooma liigas võib olukordi võita mänmaadlejana tuli 2006. aastal gu lugemisega, aga Ragnar maailmameistriks ja kellega Klavan Bundesligas ei saa konkurendid oskasid pärast seda arendale lubada väiksemaidki puhkehetki, püüame palli vallata ja ilusasti mängida, vestada. Teekond tagasi tippu õnnestus vaid peab hirmsa tempoga jooksma ühe räägib Marko Lelov. Samas ei saa Eesti alles tänavu olümpial. värava alt teise alla. Tema saab kogemu- olema meeskond, kes palli vallates ja “Nabi käis põhjas ära ja tuli tagasi,” se, mille pealt koondisemängule lisada tugevamaid surudes neid üle mängiks. toob Lelov optimistliku paralleeli. ka võimsus ja agressiivsus.” Lelovi arvates peab Eesti mäng olema Eesti mängu puhul rõhutatakse, et eelkõige kaitses sada protsenti korras.

JALKA NOVEMBER 2012

1-teist mõtet

Krundist, mille eest võitles Ferenc Puskas K

aks päeva enne Eesti–Ungari MM-valikmängu korraldas vutiajakirjanik Andres Must A. Le Coq Arenal kahe Ungari-teemalise jalgpallifilmi vaatamise, millele eelnes jutuajamine Ungari Instituudi direktoriga Tallinnas Urmas Bereczkyga. Okupeeritud Eestis sündinud (1957) ja Ungaris üles kasvanud Urmas Berezcky kõneles haaravalt Ungari kuulsaimast jalgpallurist Ferenc Puskasest ning jalgpalli kohast ungarlaste südames. Eriti meeldejääv oli tema kujund, millega ta võrdles tuntud romaani “Pal tänava poisid” sündmustikku jalgpalliga – raamatu kangelastele oli tähtis üks krunt, üks territoorium, mille nimel tasus võidelda. See krunt oli nagu kodumaa sümboliks. Tõepoolest, poisipõlve unustamatut lektüüri üle sirvides hakkavad silma väljendid “meie riigi saatus” ja “isamaa”, millega on tähistatud kahe vaenutseva leeri võitlustandrit. Ka jalgpallis võideldakse oma kodumaa eest. Keraamik, ajaloolane ja kultuuridiplomaat Urmas Berezcky on Ungaris poisipõlve veetnuna omal nahal tundnud, milline vägi on jalgpallil (inimeste südameis). Eelkõige kehtib see muidugi jalgpallis edukate kohta. “1979. aastal Londonis sattusin kõrtsis kokku šotlasega, kes saades teada, et olen Ungarist, luges mulle 14

JALKA NOVEMBER 2012

24. mai 1954. Ungari meeskonna kapten Ferenc Puskas Budapestis enne 7 : 1 lõppenud maavõistlust inglaste kapteni Billy Wrightiga.

Urmas Bereczky esinemas peamiselt jalgpalliajakirjanikest koosnevale auditooriumile.

ette nende 11 Ungari koondislase nimed, kes mängisid 1954. aastal MM-finaalis!” rääkis Berezcky. “Kõiki ühtteist poleks osanud isegi mina üles lugeda.” Seda 1954. aasta finaali kaotust on rahvusvaheliselt nimetatud Berni imeks, sest Ungari imemeeskond, nagu teda tollal nimetati, polnud kaotuskibedust tundnud neljal viimasel aastal. Tõenäoliselt on see mäng, mille järgi Ungari jalgpalli (kunagist hiilgust) rahvusvaheliselt kõige enam teatatakse. Selle varju on jäänud isegi ungarlaste tõeline imetegu: 15. novembril 1953 alistati Wembley staadionil Inglismaa 6 : 3 ning vahetult enne 1954. aasta MM-finaalturniiri Budapestis purustati inglased uuesti 7 : 1! Just need kaks kaotust panid inglased lõplikult mõistma, kui mahajäänud olid nad võrreldes mandri-Euroopa parematega ja millise karuteene nad olid enesele vabatahtliku rahvusvahelise isolatsiooniga teinud. Berezcky sõnul on need kaks võitu inglaste üle ungarlastele tähtsamad kui kaotus Bernis, sest “kes see ikka tahab kaotusi meenutada”. “Pal tänava poisid” lõpeb kurvalt. Vapper väike Ernö Nemecsek sureb. Krundile, mille eest sõditi ja kust pealetungivad “punasärgid” tagasi löödi, hakati kohe pärast poistevahelist taplust ehitama kolmekordset maja. Nagu

1-teist mõtet Eesti imemeeskonda ja erilisi eestlasi otsides Ungari imemeeskond ja selle liikmed – maagilised madjarid – on rahvusvaheliselt tuntud väljendid. Aga imemeeskondasid, peamiselt klubide teatud aastakäikude koosseise, on ka igal jalgpallirahval ette näidata. Tõsi, see kujund töötab enamasti lokaalsel tasandil. Eestiski on kunagi seda terminit kasutatud: kolmekümnendate alguses hakati Tallinna VS Spordist kõnelema kui wunderteam’ist. Sport oli Eesti meister üheksal (1921, 1922, 1924, 1925, 1927, 1929, 1931, 1932, 1933) aastal ning esitas suurepäraseid partiisid Kesk-Euroopa profimeeskondade vastu. Nii näiteks alistas Sport 1929. aastal Rootsi meistrivõistluste 9. meeskonna Stockholmi AIKi 2 : 1, 1931. aastal Austria profiliiga 7. meeskonna Viini WACi 3 : 1, ning Austria profiliiga 5. satsi Viini Nicholsoni koguni 4 : 0 (tõsi, abiks oli ka kaks mängijat Tallinna JS Estoniast). Publikut elektriseerivaid ja vaimustavaid viike nimekate vastastega tehti mitmeid. Muidugi olid omad suurvõidud ka koondisel, näiteks Balti turniiridel, MMsarjas võõrsil Soome vastu ning 1937. aasta võit valitseva Balkani meistri Rumeenia vastu, kuid imemeeskonna tiitlit ei kippunud tollane press neile andma. Viimasest kahekümnest aastast ei meenu samuti, et mõnda jalgpallikollektiivi oleks ülistatud imemeeskonnaks. Klubidest oleks ehk kõige lähemal sellele Tallinna FC Levadia eelkõige tänu euroedule: 2007. aastal alistati kodus Meistrite liiga teises ringis selle sarja 1991. aasta võitja Belgradi Crvena Zvezda 2 : 1 ning hooajal 2006/2007 alistati UEFA karikasarjas kahe mängu kokkuvõttes järgemööda Valkeakoski Haka ja hollandlaste kuulus Enschede Twente ning komistati alles inglaste Newcastle United’i otsa. Koondise puhul liigub mõte esiti Venemaad 2002. aastal võitnud koondisele ja mullu Uruguay alistanud rivistusele, kuid mõistagi ei piisa neist kahest sähvatusest, et

kirjanik Ferenc Molnar selle Nemecsekile viidates sõnastas: “(..) neilt ära võeti nende isamaa, mille eest ta suri.” Saab tõmmata paralleeli Ungari kõigi

“

Võibolla kunagi kuuleb maailm jälle maagilistest madjaritest, kellest mõni võib end nimetada Puskase tänava poisiks.

„

aegade parima mängija Ferenc Puskasega, kes koos Budapesti Honvediga keeldus naasmast pärast euromängu kodumaale, kui Nõukogude Venemaa tankid uputasid verre Ungari 1956. aasta ülestõusu. Puskas jäi eksiili ja nõnda polnud ka temal enam kodumaad, kelle eest ta oli mänginud. Kuigi Ungari oli olnud Nõukogude Liidu satelliitriik ka enne ülestõusu, muutus olukord karmimaks.

Foto: Lembit Peegel

Kas see, eelmise tsükli play off meeskond, on Eesti wunderteam?

pälvida imemeeskonna tiitel. Pigem kuulub see hinnang eelmise EM-valiktsükli play-off’is lõpetanud koosseisule. Kui nüüd kaaluda kunagise Tallinna Spordi, läinud kümnendi Levadia ning viimati nimetatud Eesti koondise vahel, siis langeks kaalukauss paratamatult koondise kasuks. Esiteks mängis Sport ainult kodustel meistrivõistlustel ja tavalisi klubimänge siin rahaturneel olnud profiklubide vastu. Levadia tegi oma sooritused küll Euroopa klubide karikavõistlustel, kuid jõudis seal siiski kõigest UEFA karika esimesse eelringi. Koondis seevastu oli valikgrupis teine ning kukesammu kaugusel EM-finaalturniirist ning see loeb. Tegelikult muidugi loeb see, kuidas tunnevad kaasaelajad ning kuidas seda kaasaelamist kajastab ja võimendab meedia. Ei arva press ega pealtvaatajad, et meie koondis olnuks imemeeskond, kuigi väike ime saadeti korda küll. Seevastu Tallinna Sporti nimetati tollases ajas ja õhustikus tõesti imemeeskonnaks. Las nii ollagi ja jäägu toonane Sport meie ainsaks imemeeskonnaks, kuni mõni tulevane kooslus ta ületab!

“Ülestõusus osalenud alaealiste puhul ootas riik, millal nad täisealiseks saavad, et neid hukata,” rääkis Urmas Berezcky. “Puskasele pandi välismaal nuhk sappa, et teda lihtsalt kontrollida.” Puskas, kes 84 koondisemängus Ungari eest oli löönud 83 väravat, mängis võidukaid meeldejäävaid kohtumisi Madridi Reali eest ja 1962. aastal esindas MMil Hispaaniat. Ungari jalgpall käis aga alla ja jalgpalliajalugu mittetundvad inimesed ilmselt ei suuda uskudagi, et Ungari on mänginud kahel korral MM-finaalmängus (lisaks 1954. aastale ka 1938. aastal) ning tulnud kolmel korral olümpiavõitjaks. Mängijana võitis Puskas ka kolm Euroopa karikat (Realis) ning viis Ungari ja viis Hispaania meistritiitlit ning oli kummaski meistrisarjas neljal korral parim väravakütt. Euroopa karikasarjas kõmmutas Puskas Reali eest 39 kohtumises 35 kolli. Kuna Ungaris oli ta mänginud sõjaväemeeskonnas Honved,

saatis teda hüüdnimi Galopeeriv Major. Alates 1967. aastast oli Puskas treener. 1971. aastal mängis tema juhendatud Ateena Panathinaikos Euroopa riikide meistermeeskondade karikavõistluste (Meistrite liiga eelkäija) finaalis, kus kaotas Amsterdami Ajaxile. Kahel korral võitis Panathinaikos Kreeka meistritiitli. 1993. aastal juhendas ta neljas kohtumises Ungari koondist. Puskas suri 2006. aastal. Tema nime kannab endine Nepstadion, kus koondis vormistas hiilgava 7 : 1 võidu inglaste üle, ja üks tänav Budapestis. Võibolla annab nii kõlav nimi innustust ja kunagi kuuleb maailm jälle maagilistest madjaritest, kellest mõni võib end nimetada Puskase tänava poisiks.

Indrek Schwede JALKA peatoimetaja 2012 NOVEMBER JALKA

küsitlus

Facebook on võimalus! Ka võõrandumiseks Facebooki kasutajate arv on ületanud miljardi ja ka Eestis on raske leida jalgpalliklubi, fänniühendust või mängijat, kellel poleks oma kontot populaarses suhtlusportaalis. Võimalustest ja ohtudest räägivad mängijad, fänn, klubijuht, ajakirjanik ja portaali toimetaja.

Raiko Mutle: eeldame mängijatelt arukust Viljandi Tuleviku president Arvestades meie esindusmeeskonna keskmist vanust, võib eeldada, et üks osa poolehoidjatest on nooremapoolsed ning neile info jagamiseks on Facebook suurepärane lahendus. Kasutame ennekõike seda kodumängude reklaamimiseks ning tulemustest teavitamiseks, samuti olulise info ja viidete jagamiseks. Facebook on meie jaoks kodulehe täiendav osa, mis tähendab, et neid uuendatakse paralleelselt. Arvestades meie jälgijate arvu, on see ilmselgelt teatud kontingendile vajalik. Facebookist on inimestel mugav kohe teada saada kõigist meie tegemistest, sest paratamatult külastatakse seda saiti rohkem ning see äratab ka tähelepanu neis, kellel puudub harjumus regulaarselt meie kodulehte külastada. Klubil pole eesmärgiks seal oma mängijate arvamusi levitada, vaid seda tehakse oma isiklike kontode alt, küll aga lisab meie fotograaf sinna pildialbumi igalt kodumängult. Samuti edastatakse aeg-ajalt mängude tulemusi, pilte ja videoklippe reaalajas. Otseselt reegleid me seadnud pole, küll aga lahterdub seal tegutsemine klubi heade tavade alla. Mängijatelt eeldame piisavalt arukust, et mitte rikkuda klubi ja iseenda head mainet. Meie arvates ei pea olema reegleid, kuid kindlasti võiks klubiliikmetega rääkida, mis on eetiline ja mis mitte. Eesmärk on ikkagi asja professionaalselt teha ehk info peab olema adekvaatne ja asjakohane. 18

JALKA NOVEMBER 2012

Sergei Terehhov: saan aru, et liitumisest pole pääsu Nõmme Kalju spordidirektor Mul ei ole Facebookis veel kontot, kuna pole selle tegemiseks aega olnud. Aga nüüd, kui hakkab puhkus, teen selle kindlasti ära, sest kõigil meie teistel mängijatel on konto vist juba olemas. Tean, et Tarmo Neemelo oli üks viimaseid, kes sellega

hakkama sai. Olen kursis, et mehed suhtlevad seal omavahel väga aktiivselt, aga seda, mida nad konkreetselt räägivad, ma ei tea. Kõrvalt vaadates igatahes paistab, et kõik on rahul. Mind on päris aktiivselt liituma kutsutud ja soovitatud see asi lõpuks ära teha. Mulle on seni saabuvatest meilidest piisanud. Kui ma jõuan need kõik läbi lugeda, siis olen juba päris palju infot saanud. Informatsiooni saamiseks vaatan veel klubide, UEFA ja FIFA kodulehti. Olen saanud sealt mulle vajalikud uudised kätte, aga saan aru, et maailm koondub Facebooki ja sellest pääsu pole. Jalgpalliklubi jaoks on see muidugi väga vajalik väljund ja seepärast toimetab Nõmme Kalju Facebookis aktiivselt. See on üks lihtsamaid võimalusi jõuda võimalikult suure arvu inimesteni. Siiani pole Kaljul probleeme olnud. Meil on profimeeskond, kõik teavad, kuidas käituda ning kõik, mis postitakse, on iga inimese enda vastutada. Seepärast ma ei arva, et klubi peaks seal oma liikmetele mingeid piiranguid kehtestama.

küsitlus

Getter Laar: enne tuleb mõelda, kui postitad FC Flora väravavaht Kuna ma ise mängin jalgpalli ja see on mu kirg, siis proovin kasutada erinevaid meediakanaleid, et ka oma tuttavaid ja sõpru kursis hoida. Läbi Facebooki oleme rohkem ühenduses ka nende jalgpalluritega, kes elavad teises linnas või üldse teises riigis. Näiteks on praegu Facebook üks vähestest kontaktihoidmise viisidest Liis Emajõega, kes USAs Maine’i ülikoolis õpib ja jalgpalli mängib. Vähemalt pooled, kui mitte rohkem, minu sõbralisti kuu-

luvatest inimestest on jalgpallurid ning jalgpalliteemalised postitused moodustavad umbes kolmandiku. Klubi ja treenerid toetavad seda, et jagame ürituse kutseid, ärgitame inimesi üles jalgpalli vaatama tulema või võtame lihtsalt sõna päevakajalistel jalgpalliteemadel. Tähtis on siiski jälgida, mida Facebooki kirjutada, sest olenemata sellest, et naistejalgpall on üsna vähe tuntud, on poolehoidjaid ja kaasaelajaid, kelle jaoks koondisemängijad on n-ö avaliku elu tegelased. Seetõttu tuleb kindlasti mõelda enne, kui midagi postitad. Klubis ja koondises oleme isekeskis rääkinud, et ikka kõik jagaksid kutseid ja vahel oleme isegi öelnud, et igaüks peab vähemalt 5–10 sõpra mängule kutsuma. Tõenäoliselt on Facebook meie jaoks kõige kättesaadavam variant ala reklaamimiseks. Perepäevad jms vajavad juba suuremat ettevalmistust ning inimeste initsiatiivi, mis aga ei tähenda, et neid ei peaks korraldama!

2012 NOVEMBER JALKA

küsitlus Sen-Senaator: kellegi alastipilte pole üles riputatud FC Flora fänniklubi Viies Sektor liige Meil on Facebookis kaks varianti. Üks on lahtine, kus aktiivset tegevust pole, ja teine on kinnine. Näevad ainult need, kellel luba olemas ja selliseid inimesi on 60–70 inimest. Vahendame seal kõike mängudega toimuvat: mis kell mäng hakkab, kus kokku saame, kuidas läheme, kas bussiga või autodega ja nii edasi. Palju teeme mängudele reklaami, sest on neid, kes alles Facebookis saavad sellest teada, kuna nad klubi ja liidu kodukatel eriti ei käi. Meil on seal väga palju pilte mitmetest fännireisidest ja vanemad neist peaks olema koguni 2004. aastast. Oleme viisakad ja kellegi alasti pilte pole üles riputanud. Kõik on sündsad inimesed ja mingeid reegleid pole vaja kehtestada. Pole ka mujal märganud, et midagi sellist, mis jalgpalli juurde ei kuulu, oleks postitatud. Teiste kanalitena kasutame informatsiooni saamiseks Soccerneti, klubi ja EJLi kodukaid. Need on piisavalt informatiivsed ja kes tahab, leiab sealt ka vajalikku infot.

Kalle Paas: eesmärk paika ja siis tuld ToetanTammekat.eu peatoimetaja Ma usun, et teiste vutiorganisatsioonide – sealjuures ka välismaiste – jälgimine ning eri meetodite võrdlemine on lahutamatu osa sellest, mida me ise teame ja teeme. Eestist on tuua väga häid näiteid (tuntumatest Nõmme Kalju, Welco Elekter), aga skaala teisest otsast leiab ka palju suvaliselt ehk ebaprofessionaalselt tehtud Facebooki külgi ja kodulehti. See ei ole pahatahtlik, inimestel on pädevused omaenda sotsiaalmeedia kontodega askeldamiseks, ent puuduvad pädevused organisatsiooni sotsiaalmeedia arendamiseks. See on kvalifikatsiooni tõstmise küsimus. Üldiselt on kõik korrektne ja see teeb meile au. Mulle tundub, et Facebookis on inimesed ikkagi omaenda näo ja nimega ning see hoiab keskkonnast eemal suure osa sellest negatiivsest, mida toovad kaasa anonüümsed kommentaariumid. Iga fännkond peaks valima oma tee, tasakaalu klubi, jalgpalliliidu ja omaenda kohati erinevate ja kohati sarnas20

JALKA NOVEMBER 2012

te tahtmiste vahel. Need valikud sõltuvad sellest, mis on fännigrupi eesmärk või sihid. Esiotsa tuleks eesmärgid paika panna. Ja siis tuleks tuld anda! Eks iga plaan küpseb ju ka töö käigus ... Internetis on lõputult võimalusi video ja heli, pildi ja teksti koos kõlama panemiseks! Mõtestatud kooskõlad sünnivad aga mõtestatud tööst ja sotsiaalmeedia-suunalise töö kvaliteedi tõstmiseks tuleb tõsta netis Eesti vuti asja ajavate inimeste teadmiste ja oskuste taset. Eesti Jalgpalli Liit peab mõtlema, kas ja kuidas on nende võimuses meie klubisid aidata. Liit saab jagada klubidele näiteks oskusteavet ja teha selgitustööd, kuidas sotsiaalmeediat vuti edendamiseks kasutada.

“

Facebooki suurimad ohud saab minu arvates sõnastada äärmiselt lihtlabaselt: sõltuvus ja päris elust võõrandumine. Andres Vaher

„

Andres Vaher: ükski kiri ei asenda näost näkku vestlust! Õhtulehe sporditoimetuse juht Mistahes uue meedia võimalused ahvatlevad vaat et kõiki – eriti kui silmas pidada esmajärjekorras nooremat ja uuendusmeelsemat põlvkonda. Ent oleks patt arvata, et päris kõik on kuld, mis hiilgab. Facebooki suurimad ohud saab minu arvates sõnastada äärmiselt lihtlabaselt: sõltuvus ja päris elust võõrandumine. Sõltuvus mistahes tasandil: ei ole harvad juhud, kui tavaline Malle maalt matab FBsse tunde ja tunde päevas ega adu enam, kuivõrd see tema elukvaliteeti ja -tempot laiemalt (negatiivselt) mõjutab. Sama lugu on suhtlemisega: kes vaidleb vastu, et näost näkku vestlus on alati etem virtuaalkõnelusest? Paraku minnakse aina rohkem ja rohkem lihtsama vastupanu teed (mida FB kahtlemata pakub) ja võõrandutakse sõbrast-tuttavast. Ühe noore jalgpalliklubi oht peitub täpselt siinsamas. Facebooki kampaaniad on kindlasti vajalikud ja aitavad meie väetit vutikultuuri veidigi turgutada, pakkuda uue võimaluse. Ent niipea, kui selle arvelt loovutatakse natukenegi otsekontaktide arvelt, on kuri karjas. Arvan, et arvestades meie klubide kasinaid ressursse, ei ole sellised ohud sugugi laest võetud, vaid vastupidi, täiesti päevakohased. Iga vahetu kooliskäik ja otsene selgitustöö (võimalike) huviliste hulgas on alati etem lootmajäämisest, et ehk keegi märkas mu virtuaalseinale püstitatud kuulutust-teadet-kutset.

mängija luubi all

Bert Klemmer

FC Viljandi ja Eesti U19 koondise poolkaitsja Bert Klemmeri oskuseid hindavad tema esimene treener Priit Adamson ja endine noortekoondise treener Marko Lelov.

Marko Lelov: Vaikne tüüp, kuid meeletu ja distsiplineeritud töörügaja, kes läheb vahendeid valimata võitma. Foto: Lembit Peegel

Õhuvõitlus

Väljakunägemine

Marko Lelov: On tugev külg. Kuna ta pole eriti pikakasvuline, siis tuleb tal seda oma sitkuse ja mängulugemisega kompenseerida. Aga ta ei jää kunagi kaotajaks, sest enne on vastane pikali või tuleb karistuslöök. Priit Adamson: Bert on õhus tasemel. Tal on korralik hüppevõime ja ta oskab ajastada hüpet väga hästi.

Marko Lelov: Peaks parem olla. Ta võiks näha kaugemale, kuhu palli anda. Loovus piirdub palli andmisega turvaliselt kõrvale, mängu paremaks ülesehitamiseks tuleks sööta ka mujale. Hea on see, et leiab turvalise söödu. Priit Adamson: Ta ei märka alati, kuidas oma meeskonnakaaslasi aidata ja kuhu palli küsida. Ise palliga olles leiab vaba mängija üles. Kaitsefaasis mängib targalt ja oskab söödusuunad kinni katta ja teisi toetada – koos pressingut teha.

Mootor Tugevus Marko Lelov: Tema süda. Ta läheb mängu täiega sisse ja tahab alati võita. Kui väljakule läheb, siis pühendub võitlusele. Samas võib sellest saada ka miinus, sest suures võidutahtes tõmbab ta mehe enne maha, kui läbi laseb. See tähendab aga kaarti või karistuslööki.

Sisu Marko Lelov: Ta läheb väljakule võitlema ja võitma, ükskõik mis hinnaga. Priit Adamson: Sisu tal on. Edukale sportlasele omaselt vihkab ta kaotamist. Ja targale sportlasele omaselt ei vehi ta rusikatega pärast kaklust, vaid annab alati palliväljakul enda parima. Mängib avavilest lõpuvileni.

Tehnika Marko Lelov: Saab alati paremaks minna. Kiireid suunamuutusi ja söödutehnikat annab alati parandada. Kavalust oleks ka juurde vaja. Priit Adamson: Puudu on rõõmsast ja lapselikust mänguhuumorist või n-ö hoovijalgpalluri kergusest palliga. Liigutused on kammitsetud hirmust pall kaotada, mitte soovist midagi erilist korda saata. Peaks kerepettega vastase üle initsiatiivi võtma ja loovamalt palliga tegutsema. Minu arvates on temas olemas korralikud mängujuhi omadused.

cv Sündinud 15.10.1993 Klubi: FC Viljandi Treenerid: Priit Adamson, Zaur Tšilingarašvili, Marko Lelov, Frank Bernhardt ja Arno Pijpers

Eelmised klubid: FC Elva, Valga FC Warrior, Tallinna FC Flora II, FC Viljandi

Marko Lelov: Ikka väga hea ja ta suudab töötada algusest lõpuni kõik 90 minutit. Ta ei anna alla. Kui tuurid üles võtab, läheb samaga lõpuni. Priit Adamson: Väga korralik. Lisaks suudab poiss oma mootorist ka viimase välja pigistada. Ja seda iga nädal. FC Viljandi eest mängides on iga mäng lahing püsimajäämise nimel.

Liikuvus Marko Lelov: Tema positsiooniga, kaitsva ja lõhkuva poolkaitsjana ei pea eriti palju liikuma. Aga see element ei ole tal kehv, lisaks jälgib ka olukordasid korralikult. Priit Adamson: Bert on kerge sammuga ja suudab mängu jooksul katta suure ala.

Kiirus Marko Lelov: Keskpooliku jaoks on stardikiirendus ja kiirus suunamuutustel keskpärane. Püsikiirus on korralik, aga siin saab ka noore mehena alati juurde panna. Priit Adamson: Tema tugevuseks on tema kaitseasendi intensiivsus. Ta on palliga mängijale väga ebameeldiv vastane.

Löök & sööt Marko Lelov: Ega ta löögimees ei ole. Kui kasti juurde saab, siis muidugi paneb ka peale, aga üldiselt eelistab anda turvalise söödu ja riski pealelöögiga ei võta. Priit Adamson: Söödutehnika on korralik.

2012 NOVEMBER JALKA

peegli peegeldused

Kaotus Ungarile, võit Nor

lembit peegel

Kodune kaotus Ungarile oli valus, sest piisanuks Andres Operil oma võimalus võrku kihutada, kui räägiksime hoopis teist juttu! Nagu jalgpallis ikka. Aga jalgpallisügis tõi ka väärt võidu U23 koondisele, kui kodumurul alistati Norra 2 : 0.

Ats Purje oskas fotograafile eriti osavalt poseerida: nii Tamas Kadar (4) kui ka Roland Juhasz (23) hilinevad blokeerimisega ...

Siin üritab Purjele keha anda Norbert Meszaros ...

Andres Oper on nõuks võtnud jalgpallimängu raames ungarlasega maha pidada väikese matši kikkpoksis.

Eestlaste viimaseid võimalusi: väravavaht Adam Bogdan küünitab end möödavuhiseva palli poole.

JALKA NOVEMBER NOVEMBER2012 2012 JALKA

peegli peegeldused

rra üle Laura Põldvere (vasakul) ja Reelika Ranik laulmas Eesti hümni enne MM-valikmängu Ungari vastu. Eesti koondis ümiseb kaasa.

Niimoodi luhtus Andres Operi supervõimalus: paremal Operi löögijalg, vasakul kollkipper Bogdani tõrje; nende vahel tõstab jalga Jozsef Varga.

... siin võtab Meszaros Purje aga rajalt maha.

Siim Luts (9) ja Rauno Tutk (3) olid osalised Eesti U23 koondise võidus Norra eakaaslaste üle. 2012 NOVEMBER NOVEMBER JALKA JALKA 2012

Foto: Lembit Peegel

usutlus

Mohikaanlasesoenguga number 11 â&#x20AC;&#x201C; nii tutvustas Henrik Ojamaa end Eesti koondise liikmena avalikkusele.

JALKA NOVEMBER 2012

usutlus

Henrik Ojamaa: tahan igal rünnakul palli saada

21-aastane Henrik Ojamaa kinnitab, et avaneb palli saamiseks rünnakul palju ja tahab kaitsjate elu raskeks muuta. Šotimaa klubis Motherwell palliv noormees arendab end iga päev ning kui antakse mänguminuteid, tuleb ka esimene värav koondises. Alver Kivi Oled seni Eesti koondises mänginud kaheksa mängu, alustades põhikoosseisus ja sekkunud vahetusest. Kas peatreener Tarmo Rüütli on sulle seni piisavalt mänguaega andnud? Eks iga mängija tahaks rohkem mängida, aga oleneb ka, mis taktikaga mänguga on tegu. Näiteks Rumeenia vastu, kus minu suunas tulid ainult kõrged pallid, mille eest pidin 190 cm pika kaitsja vastu võitlema, ei saanud ma midagi teha. Samas, kõrgelt mängiva, väga riskeeriva ja aeglase Türgi kaitseliini vastu oleksin enda arvates suutnud mitmeid võimalusi luua ja vastastele probleeme tekitada, aga eks igaühel on jalgpallis oma arvamus. Millal siis koondises esimene värav tuleb? Väravalöömine sõltub kogu meeskonna mängust ja sellist asja ennustada küll ei saa. Siiani pole mul koondises olnud ühtegi võimalust, kust tavaliselt ründajad väravaid löövad. Olen mänginud kaheksas mängus, aga minuteid on kogunenud ainult 280 kandis, seega arvan, et kui saan rohkem mänguaega, siis küll tulevad nii võimalused kui ka väravad. Tundub, et ründepartner Andres Operiga oled leidnud väga hea klapi. Andrese ülesanne on võidelda kõrgete pallide eest ja liikuda liini taha ning minu ülesanne on siduda mängu keskvälja ja ründeliini vahel ning tekitada teravusi. Mulle meeldib, et Andres usaldab mulle palli jalga anda ja samas näeb hästi ka mu avanemisi. Poola vastu toimis meie kahe ründemäng hästi, sest keskväli toitis meid pidevalt maast söötudega ning edasi suutsime oma liikumisega kaitsjatele palju probleeme tekitada. Näiteks Rumeenia vastu aga tulid otse kaitseliinist kõrged pallid peavõitlusesse ning me ei saanudki kahjuks oma õiget mängu näidata. Ründajaks koolitati sind ikkagi Inglismaal ja Derby akadeemias, kus sa 2007. aastal õppima asusid. Inglismaalt sain endale kogu karjääriks kõva põhja alla just lihtsamate tehniliste elementide näol, nagu esimene puude, omaksvõtt, ühepuutesööt, mõlema jalaga söödud ja löögid. Lisaks muidugi väga kõrge tempoga mängimine ning sellega äraharjumine, mida Eestist poleks kindlasti saanud. Derby akadeemia oli minu karjääri jaoks väga kasulik aeg, aga olen rahul,

et järgnevatel aastatel sain Saksamaa ja Hollandi koolkonnast juurde just selliseid oskusi, mille arendamisele Inglismaal vähem tähelepanu pööratakse. Kui Inglismaal keskendutakse rohkem kõrge tempoga hakkamasaamisele ja võitluslikule mängule, siis Saksamaal ja Hollandis tegeldakse palju palliga mängu ja mängija mitmekülgsuse arendamisega.

“

Jalgpallis võib alati näiteks oma starti kiiremaks, lööki tugevamaks, üks-ühe-vastu-triblingut teravamaks saada ning seda ma iga päev ka teen.

„

Miks siis Eestis nii ei treenita? Selge on see, et materiaalne baas, treenerite koolituse tase ja klubide pikaajaline kogemus on kõik Eesti tingimustest väga erinevad. Küll aga on Inglismaa akadeemia treeneritel põhimõte, et kõiki mängijaid julgustatakse ja kiidetakse pidevalt, et mängija saaks enesekindlust ja tunneks ennast hästi. Loomulikult pööratakse tähelepanu ka nõrgematele külgedele, aga üldine põhimõte on see, et mängija prooviks uusi asju ega kardaks eksida. Eestis on mängijaid niigi nii vähe ja andekaid noori tuleks rohkem toetada, tunnustada ja kiita, lubada loovamalt mängida ja mitte suruda raamidesse. Kas sul on ründajana veel midagi õppida, või on nii, et andke pall kätte ja ma löön ära? Tunnen, et arenen iga mänguga ja tahan mitmeid omadusi kõrgemale tasemele viia. Mul on üks eeldus, milleks on kiirus, aga ka sellega tegelen pidevalt edasi. Jalgpallis võib alati näiteks oma starti kiiremaks, lööki tugevamaks, üksühe-vastu-triblingut teravamaks saada ning seda ma iga päev ka teen. Muidugi on palju ründajaid, kellelt õppida, näiteks meeldib mulle Carlos Tevezi sirgjooneline stiil, Alexis Sancheze pallita liikumine ja muidugi Brasiilia endine koondislane Ronaldo, kelle pallikontroll täiskiirusel oli imetlusväärne. Kas lood ise võimalusi või realiseerid teiste eeltöö? Ründajana avanen väga palju nii palli vastu kui ka äärtesse, 2012 NOVEMBER JALKA

usutlus samuti vahel liini taha, tahan igal rünnakul palli saada, et tekitada oma triblingu ja liikumisega endale ning teistele võimalusi. Mängin tipuründaja all ning erinevalt temast pole minu ülesanne kastis väravate löömine, vaid oma kiiruse ja oskustega talle väravalöömiseks eeltöö tegemine. Oled isekas ründaja? Pigem vastupidi, mul pole kunagi olnud mingit kinnisideed, et pean kindlasti palju väravaid lööma. Minu eesmärk igal mängul on mängida ise võimalikult hästi ja aidata oma meeskond võidule. Rohkem naudingut saan sellest, kui triblan kaitsjast mööda ning annan väravasöödu, kui et panen lihtsalt kellegi teise eeltööle tühja värava ees jala vastu. Asjatundmatule inimesele võib vahest tunduda, et olen isekas mängija, kui proovin ründefaasis üks ühe vastu ette võtta, aga minu arvamus on see, et triblamine on riski võtmine, mis tasub ennast ära. Muidugi oleks lihtsam endalt vastutus teisele mängijale lükata ja pall tagasi äärde või üldse keskväljale või kaitsjale anda. Aga kui näiteks 20 meetri kaugusel väravast proovida keskkaitsja vastu viis korda triblingut ja kui isegi ainult üks peaks õnnestuma ja sellest ühest tuleb väga hea väravavõimalus, tasub see ennast ära. Selliseid ründajaid, kes lihtsalt palli ära söödavad ja ootavad, et neile võimalus tekitatakse, on väga palju, aga selliseid mängijaid, kes suudavad oma individuaalsete oskustega endale ise võimalusi luua, on isegi tippjalgpallis väga vähe. Muidugi on meeskonnale eduks vaja erinevat tüüpi mängijaid. Rääkides isekusest. Eelmisel aastal jäid silma veel sellega, et ei tulnud U21 koondisesse. Peatreener Frank Bernhardti sõnul jäid kõrvale omal valikul. Sellega seoses hakkasid levima ka kuuldused, et Ojamaa peab ennast juba suureks staariks, kes valib, millal mängib ja kellega suhtleb. Olen alati tulnud Eesti koondistesse, kui mind on kutsutud. Näiteks Derby aegadel tulin Inglismaalt U21 mänguks kohale, aga mängupäeval ei mahtunud isegi koosseisu ja istusin tribüünil. Olin eelmisel aastal kutsutud U21 kogunemisele, andsin õigel ajal härra Bernhardtile teada, et ei saa isiklikel põhjustel koondisesse tulla, saatsin meili ja rääkisin temaga ka telefoni teel. Pärast mängu aga väitis Bernhardt, et ma pole talle midagi teada andnud ning ma lihtsalt ei ilmunud kohale. Sellise asja peale ei oska ma tõesti midagi rohkem öelda. Sinu tasemel mängija peab olema valmis suhtlema ka ajakirjanduse ja avalikkusega. Kas pead ennast normaalseks suhtlejaks või on intervjuud tüütuks lisakohustuseks? Mul pole midagi intervjuude andmise vastu, aga minu põhimõte eelkõige lugejate huvides on see, et räägin siis, kui mul on ka midagi öelda. Tüütu on mõnikord intervjuude puhul ainult see, kui ajakirjanik pole end enne asjadega kurssi viinud. Oma ea kohta oled juba palju meeskondi vahetanud ja erinevates riikides mänginud. Kuidas uues keskkonnas kohaned? Kohanemine pole mulle kunagi probleeme valmistanud. Erinevalt näiteks Inglismaa noortest jalgpalluritest, kes pole üldse huvitatud mängimisest väljaspool Briti saari, arvan 26

JALKA NOVEMBER 2012

mina, et mängijale tulevad uued väljakutsed ja erinevate liigade mängustiilidega kohanemine ainult kasuks. Tuleb siiski märkida, et kuni liitumiseni Motherwelliga püsisid ehk vaid treenerite ja kõige usinamate fännide huviorbiidis. Siis hakkasid tulema väravad. Kas paugutamine Motherwellis tuli ka endale üllatusena? Üldsegi mitte. Olin ju Derby akadeemia suurim väravakütt, oma profiaastal Derbys reservide suurim väravalööja, aga nagu ka enne ütlesin, siis tegelikult ainult löödud väravate arv ei näita midagi ründava mängija taseme kohta, sest see oleneb väga palju kogu meeskonnast ja ründaja mängus on ka väga palju muid sama tähtsaid osi, nagu näiteks väravasöödud, kaitse lahtiharutamine jne. Aga siiski, oled mänginud Inglismaal Derby Countys, Saksamaa esiliigaklubis Alemannia Aachen, Hollandi esiliiga klubis Sittardi Fortuna ja Soome kõrgliiga klubis RoPS. Nendes klubides sul millegipärast läbilöök ei õnnestunud? Mind valiti Derby akadeemia parimaks mängijaks, teenisin ühena vähestest seal profilepingu, olin reservide suurim väravakütt, Aachenis sai saatuslikuks kohene treenerimuutus, kes tõi sisse oma mängijad, seejärel olin pool hooaega laenul Fortuna Sittard’is, kus mängisin 13 kohtumist, lõin ühe värava ja andsin mitu väravasöötu, kuigi mängisin hoopis äärepoolkaitses. Soomes aga tundsin ennast eriti hästi: mäng õnnestus, valiti pidevalt Soome liiga nädala parimasse tiimi, aasta lõpus ka hooaja parimate mängijate hulka (kuigi leping kestis kõigest kolm kuud) ning mitu Soome tugevamat klubi pakkus kohe mulle lepinguid. Olen küll alati iseenda suurim kriitik, aga arvan, et nii noore mängija puhul seda kõike läbikukkumiseks pidada on siiski selgelt liialdatud. Motherwellis oled sel hooajal alustanud nii põhikoosseisus kui sekkunud ka vahetusest. Väravatearve on samuti veel avamata. Olen alustanud üheksat mängu põhikoosseisus, neljas sekkunud vahetusest ning olen sel hooajal oma mänguga palju rohkem rahul. Minu karjääri

usutlus praegusel etapil on arenemine kõige tähtsam ja seepärast ootan ka iga mängu, et oma oskusi näidata ja kinnistada. Olen teinud mitmele väravale eeltöö just tänu oma triblingule, millega olen kõvasti tööd teinud ja mis on võrreldes eelmise hooajaga kõige rohkem edasi läinud. Ka vastased on minuga rohkem hädas just sel hooajal, sest kui eelmisel hooajal mängisin lihtsamalt, siis praegu olen oma “trikkidega” kaitsjatele palju rohkem probleeme tekitanud. See hooaeg erineb eelmisest ka selle poolest, et treener on mind palju kasutanud paremas ja vasakus ääres, kus minu ülesandeks on äärekaitsjast mööda mängida ja tipuründajale väravavõimalusi luua. Edukas mäng Motherwellis tähendab ka fännide tähelepanu. Mida jalgpallistaari staatus Šotimaal tähendab ja kuidas oled hakkama saanud? Suurbritannias endale nime teinud mängijaid tuntakse väga hästi. Olen sellega täiesti ära harjunud, et nii Glasgow’s, Edinburgh’is kui ka väiksemates kohtades tulevad inimesed juurde, et pilti teha ja autogrammi küsida. Lisaks on muidugi muud tegevused, nagu heategevuslikud üritused, koolide ning haiglate külastamised jne. Kas oled vahel ka jalgpallist ja melust tüdinenud? Pigem vastupidi, tegelen kogu aeg jalgpalliga seotud asjadega, nagu lisatrennid palliga, jõusaal jne. Näiteks eelmise aasta suvel muretsesime endale aeda täismõõdus värava ja pärast nädalast puhkust treenisin vendadega iga päev vähemalt kolm tundi, et arendada oma triblingut, lööki ja kiirust. Millega vabal ajal tegeled? Oma vaba aega kasutan enda arendamiseks. Vanema venna videokokkuvõtete abil analüüsime mu eelmisi mänge ja järgmise vastase kaitsjaid, lisaks vaatan palju endaga sarnast tüüpi ründajate mänge ja videoid. Mind huvitavad ajalooteemalised raamatud ning viimasel ajal olen palju lugenud mängijate autobiograafiad. Väga meeldis Zlatan Ibrahimovici elulugu, kust leidsin väga palju sarnasusi enda karjääris toimuvaga. Kord nädalas üritan käia Šotimaa mägedes või huvitavates ajaloolistes kohtades. Kus tahad veel mängida? Mulle meeldivad uued võimalused, seega Foto: Craig Halkett/Scanpix

Henrik Ojamaa ründamas Euroopa liiga valikmängu ajal Levante vastu.

Foto: Lembit Peegel

Henrik Ojamaa võitleb palli pärast Prantsusmaa koondise liikmete Yohan Cabaye (6) ja Alou Diarraga (18).

järgmine samm võiks olla näiteks väljaspool Briti saari. Tahaksin mängida sellise treeneri käe all, kes suudab mulle midagi juurde anda ning oskab hinnata ja ära kasutada minu tüüpi ründajat. Oled siis juba huvi äratanud? Jah, tean, et mind jälgivad mitmed klubid, aga sellele ma tähelepanu ei pööra. Kuidas sai sinust üldse jalgpallur, sest kui vaadata, et ka sinu vennad on ala juures, siis tundub, et see on teil perekondlik. Perekondlikuks seda pidada ei saa, sest näiteks õde mängib omavanuste hõbedavõistkonnas korvpalli ja onugi on olnud kõva profikorvpallur, kuigi ta on mänginud ka Lõvides koos Reimi, Poomi ja teistega. Lisaks olen juba ennegi rääkinud, et minu esimene valik oli hoopis hoki. Mingit erilist teadlikku suunamist pole just olnud, aga kui juba jalgpalli juurde jõudsime, siis tundsime kohe, et see on meie mäng. Vanem vend Harri lõpetas vigastuse tõttu karjääri 19aastaselt, noorem vend Hindrek mängib jalgpalli edukalt edasi. Kes teist on kõige kõvem jalg? Mina olen kõige kiirem ja tehnilisem, Harri tugevus oli tema tribling ja läbisöödud, Hindrek on osavam kaitsja ning parima löögi ja tsenderdusega. Vendade oskused on mulle väga kasulikud, sest Harri on mulle õpetanud oma triblingut, mida ma olen harjutanud kaitsjast Hindreku vastu. Suvel puhkuse ajal olemegi saanud koos seda kõike treenida. Hindrek treenib Levadia põhivõistkonnaga ja tal on mitmeid pakkumisi välismaalt. Kuigi Harri mängijakarjäär on vigastuse tõttu läbi, siis tegeleb ta jalgpalliga ikka edasi, peale minu karjääriga tegelemise arendab ta ka mõningate teiste noormängijate individuaalseid oskusi. 2012 NOVEMBER JALKA

laul & vutt

Veronika Portsmuth: staadionil võiks laulmist rohkem olla

“Eesmärk võiks olla kõigile jalgpallihuvilistele laulupisiku süstimine ja jalgpallirepertuaari selgeks õpetamine,” teeb 2011. aasta suvel toimunud noortelaulupeo kunstiline juht Veronika Portsmuth ettepaneku eestlaste vutikultuuri täiendamiseks. Alver Kivi

ole võimsamat tunnet kui staadionitäis laulvaid jalgpallifänne. Eesti liigamängudel püüavad paarkümmend tulihingelisemat poolehoidjat meeleolu luua, koondisemängudel üritab taset hoida fännisektor. Paraku laulupidudelt tuttavat ühislaulmist pole meie jalgpallimängul õnnestunud veel saavutada. Aga selge näide sellest, kuidas on võimalik eestlaste koorilaul jalgpalliga ühendada, on Eesti–Poola mängu ajal toimunud staadionilaulupidu. Ühiselt aidati koondisel tugev vastane võita. Veronika Portsmuthi sõnul püüdsid fännisektori ülemises osas olnud koorid publiku häält tege-

Koduse dirigendipuldi tagant leiab Veronika Portsmuth end üha enam jalgpallile kaasa elamas. Foto: erakogu

ma innustada ja mingil määral see ka õnnestus. Hea tuju ja positiivne foon mänguks oli kindlasti tagatud. Mängu käigus sai kõige vägevama hoo sisse Jalgpallihaigla fännidetribüünilt kõlanud laul. “Mulle jäi kogu tegevusest meelde just nende ennekuulmatult värvika interpretatsiooniga Ülo Vinteri “Laul Põhjamaast”, mida esitati mängu jooksul mitmeid kordi,” kiidab koorijuht staadionil valitsenud meeleolu. Paraku muude töökohustustega seoses ei saanud ta proovis-läbimängus osaleda, mistõttu loobus juhatamisest ja laulis teistega kaasa.

“

„

Teleri taga perega jalgpalli vaatamine viib mõtted mujale ning võimaldab oma emotsioone välja elada.

Koorilauljate poolt ülesvõetud lauluviisid haarasid kohati ka staadioni teised sektorid ja nii mõnigi seni vaid tuimalt mängu jälginu julges vargsi ka oma suu avada. Kuigi ühislaul oli südantliigutav, jäi suurem osa pealtvaatajatest kahjuks siiski vait. Koorilaul ja jalgpall on tiimitööd, mis vajavad ühist mõtlemist ning samaaegset tegutsemist ühise eesmärgi nimel. Portsmuth usub, et fännide repertuaari võiks kuuluda Eesti meloodiatel põhinevad rahvuslikult üldtuntud laulud, mis sobiksid ka antud tegevuse juurde. “Eks on ju võimalik neid õpetada enne mängude algust staadionil või innustada seda tegema virtuaalsel teel, võimalusi on mitmeid,” toob ta välja variandid laulude selgeks õpetamiseks.

Brasiillased nakatasid jäädavalt Lapsepõlves vaatas Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia kooridirigeerimise osakonna õppejõud ja Eesti Kooriühingu esimees Veronika Portsmuth huviga suusahüppeid, keskkoolis huvitus ta korvpallist. Üldiselt on dirigent jälginud spordialasid, kus on eestlased pildil. Ise on ta aktiivne spordiklubi treeningute külastaja, talvel pigem suusatab ja suvel möllab aias. Jalgpallipisiku sai tuntud koorijuht A. Le Coq Arenal mõne aasta eest Eesti ja Brasiilia sõprusmängule kaasa elades, kuid kindlasti on aidanud “haigestuda” ka elukaaslase suur huvi spordi ja eriti jalgpalli vastu.

laul & vutt Foto: erakogu

“Kuna jalgpallist on saanud elukaaslasega ühine huviala, siis omab see meie peres väga positiivset suhtumist,” märgib ta. “Spordiga tegelemine aitab kindlasti lõõgastuda ning mõjub nii kehale kui ka vaimule hästi. Teleri taga perega jalgpalli vaatamine aga viib mõtted mujale ning võimaldab oma emotsioone välja elada – eks sedagi võib lõõgastuseks pidada, kuigi tegemist on n-ö vaimse sportimisega.” Kui Veronika Portsmuth just staadionil ei viibi, siis eelistab ta jalgpallile kaasa elada väiksemas seltskonnas. “Kuna olen mänge jälgides keskmisest enam emotsionaalne, siis saabki seda sageli teha kodus koos elukaaslasega,” räägib dirigent. Üldiselt peetakse jalgpallifänlust ikka rohkem meeste alaks ja õrnema soo esindajaid tribüünidel lisadetailiks. Portsmuthi hinnangul on naiste koht jalgpallistaadionil, sest oma mängule kaasaelamise kirglikkuselt ei jää nad meestele alla. Erinevus võib olla vaid väljendusviisides. “Ma arvan, et tegemist ei ole soolisest eripärast tuleneva erinevusega, kuivõrd just inimlikult erinevate emotsionaalsuse tasemetega,” märgib ta. Ise staadionil olles on Veronika Portsmuth vägagi kirglik, seetõttu ei jää tal aega teiste naisterahvaste fännamist jälgida, küll aga tõdeb ta, et kindlasti on nii mõnigi mees enese väljendamisega staadionil tagasihoidlikum, kui võiks olla.

Jalgpall rohkem meeste ala Jalgpallis meeldib Veronika Portsmuthile meeskonnatöö, pingutus ühise eesmärgi nimel ning see, et ühe värava löömiseks nii palju vaeva nähakse. “Mängu ilu ja mängijate osavus on sageli need, mis tekitavad imestust – uskumatud situatsioonid, mis ootamatult lahenevad. Ja sageli väga elegantselt ja meisterlikult,” avalikustab ta oma huvi tagamaid. Portsmuthil Eestis oma kindlat lemmikklubi ei ole, aga selle eest on ta raudne Eesti koondise toetaja. Kuna jalkafänni staaž ei ole eriti pikk, siis kipub ta sageli mänge jälgides hoidma pöidlaid pigem sellele meeskonnale, kes paremini mängib. Aga maailmas on palju meeskondi, kes hästi mängivad ja seepärast on temast praeguseks saanud Barcelona meeskonna toetaja. Mängijatest näitab tema hinnangul vinget taset portugallane Cristiano Ronaldo, meeldib ka Uruguay ründaja Diego Forlan. Veronika Portsmuth teab, et kusagil Inglismaal on selline jalgpalliklubi nagu Portsmouth. Samas seda, et seal mängis meie tuntuim jalgpallur Mart Poom kuulis ta elukaaslaselt. Ise pole Portsmuth kordagi jalgpalli mänginud ja seega jääbki alaga kokkupuude jälgimise tasemele. Seda, et viimasel ajal on ka naised hakanud rohelisel murul üha rohkem palli taga ajama, ta eriti ei poolda. “Arvan siiski, et jalgpall on pigem meeste spordiala,” märgib ta. “Aga eks mul pole olnud juhust ka sellise harrastusega inimeste seltskonda sattuda.” Samas ei ole jalgpall ainus, mis koorijuhi vaba aega sisustab. Kuna viimast on aktiivsel naisel väga piiratud koguses, siis püüab ta võimalusel tõeliselt puhata – metsas seeni-marju korjata, pildistada, sportida või lihtsalt raamatut lugeda ja filme vaadata. “Meeldib väga ka reisida, kuid Eestimaa on ikka üle kõige – naudin kodus olemist väga,” kiidab ta kodumaad. 30

JALKA NOVEMBER 2012

Rulluisutamine aitab sportlikus vormis püsida.

Tomi Rahula: puuduvad traditsioonid “Eestlased laulavad ja tahavad seda kindlasti teha, kuid staadionil lihtsalt pole laulmine veel nii suureks traditsiooniks saanud, kui võiks,” arvab esimese staadionilaulupeo eestvedaja Tomi Rahula. “Kindlasti algab see osati sellest, et koduliigades, eelkõige meistriliigas, pole piisavalt pealtvaatajaid ning sealt ei tooda harjumust kaasa. Kord nädalas enda lemmikklubi mängudel fännilaule laulmas käimine kasvataks veel suurema ühislaulmise traditsiooni. Sellest jääb väheks, kui inimesed käivad vaatamas vaid Eesti koondise mänge, mida on aastas võibolla 6-7. Selle pealt on väga raske tekitada ühiseid kindlaid laulmise traditsioone ja harjumust. Vaid koondise mängudel kaasalaulmine on nagu bändil proovi tegemata esinema minemine. Eestlane on tihtipeale kinnine ning selleks et valehäbi tekkida ei saaks, oleks harjutamine alati kasuks. Eestlase hinge on palju keerulisem avada ja selleks on rohkem aega vaja, kuid kui see vabaks lastakse, siis juhtuvad suured asjad. Sellel aastal korraldatud staadioni laulupidu on pisike samm selles suunas ning kindlasti areneb see traditsioon edasi.Aastate pärast on võibolla juba iga koondise mäng isemoodi laulupidu.”

Zlatan Ibrahimovic Rootsi

Pariisi Saint-Germain

2012 NOVEMBER JALKA

Shinji kagawa

Manchester United

Jaapan

JALKA NOVEMBER 2012

Xabi Alonso Hispaania

Madridi Real

2012 NOVEMBER JALKA

Andreas Raudsepp

Tallinna FC Levadia

JALKA NOVEMBER 2012

Foto: Lembit Peegel 2012 NOVEMBER JALKA

JALKA NOVEMBER 2012

Foto: Victor Lerena/Scanpix

Foto: Scanpix 2012 NOVEMBER JALKA

JALKA NOVEMBER 2012

Foto: Franck Fife/AFP/Scanpix

2012 NOVEMBER JALKA

M채ngija Henri ja kohtunik Hannes teine teisel pool valget joont. P채ris elus Hannes poja m채ngudel kohtunikuks pole. Foto: Lembit Peegel

JALKA NOVEMBER 2012

käbi & känd

Hannes Reinvald poja Henri mängudel õigust ei mõista Kui Henri Reinvald oma meeskonnaga jalgpallimurule jookseb, siis piirdub tema isa, Eesti üks tunnustatumaid piirikohtunikke Hannes Reinvald pojale tribüünidel kaasaelamisega. Alver Kivi

annes Reinvald räägib, et kindlasti ei oleks ta Henri (15) mängudel enam kohtunikuks. Peamise põhjusena nimetab ta soovi vältida kahtlustuste teket ja võimalikke süüdistusi poja meeskonna soosimisel. “Kuigi Eesti on väike ja seoseid inimeste vahel on palju, ei ole see lihtsalt sobiv,” täpsustab ta. Võimalusel on Hannes poeg Henri mängudel alati kohal ja toetab poega tribüünidel. “Mulle meeldib tema mänge vaatamas käia, aga jubedalt sööb närve,” tunnistab Hannes Reinvald. “Ma elan mängule palju kaasa. Kui Henri oli väike, siis ta tahtis, et ma võiks parem tema mängu vilistada, kui et ma platsi ääres kaasa elan.” Henri Reinvald tunnistab, et ta oleks rahul, kui isa oleks tema mängul kohtunikuks. Aga noormees ei pane ka pahaks, kui isa on kohal ja õpetusi jagab, sest ta räägib pärast, mis mängus valesti oli ja mismoodi tulevikus paremini teha. “Usun küll, et ta õpetustest on kasu olnud,” tunnustab poeg isa panust oma jalgpalluriharidusse.

Eeskujuks ikka isa, kes siis muu Tallinna Levadias mängiva Henri sõnul on tema võistkonnakaaslased teadlikud, et isa on jalgpallikohtunik. Viimane asjaolu on tulnud kasuks, kui poistega on tekkinud mingi mängusituatsiooni üle arutelu, sest kohtunik Reinvaldil on vastused olemas. “Kohtunikud on üldiselt mängijatest reeglite tundmises targemad,” selgitab

Hannes Reinvald. “Mängus on mängijate emotsioonid kõrgemal, kohtunikud hindavad olukordi rahulikumalt.” Nii Hannesel kui ka Henril on olnud teel jalgpalli juurde eeskuju oma perest võtta. Hannese isa Adolf Reinvald tuli 1955. aastal Tallinna Kaleviga Eesti meistriks, hiljem hakkas ta tegutsema kohtunikuna. Kuigi Hannes Reinvald proovis ka jalgpalli mängida, sai ta peagi aru, et selles elemendis jätab osavus soovida. Ülikoolis õppides nägi ta ajalehes kohtunikekursuste kuulutust ja valik oli langenud. Mehe sõnul isa teda kohtunikuametisse otseselt ei suunanud, küll

“

Kui Henri oli väike, siis ta tahtis, et ma võiks parem tema mängu vilistada, kui et ma platsi ääres kaasa elan.

„

aga on olnud eeskujuks. “Eks need kohtunikud ühed läbikukkunud jalgpallurid ju ole,” räägib ta. Henri Reinvald hakkas jalgpalli mängima viieaastaselt, kui isa ta käekõrvale võttis ja palliplatsile viis. Kotkas Juniori noortetöö oli heal tasemel ja valik langes sellele klubile. Kuigi vahepeal harrastas poiss ka kergejõustikku, on ta nüüdseks jäänud jalgpalli juurde. Hannes Reinvald põhjendab valikut: “Mulle meeldib see mäng ja seepärast panin ka Henri seda mängima. Spordigeenid on poisil olemas, sest teine vanaisa on tal mitmekordne Eesti meister

tõstmises. Spordiala valikus aga kahtlust polnud ning nagu näha, on ka Henri selle omaks võtnud.” Henri Reinvaldi sõnul hakkas jalgpall talle kohe meeldima, kuna tegu on tiimimänguga, mida saab ühiselt koos sõpradega harrastada. “Isa tegi mind jalkatrenni pannes õige valiku,” räägib noorem Reinvald, kellel pole kordagi olnud loobumismõtteid. “Ka vanaisa oli minu tegemistest huvitatud ja kodus ta ikka küsis, kuidas mul trennis või mängul läks.”

Oma rolliga rahul Hannes Reinvaldi jalgpallikohtuniku karjäär on kulgenud tõusvas joones. Algul tegutses ta mõned aastad madalamates liigades peakohtunikuna, aga kui mängude tase läks kõrgemaks, eelistas ta tegutsemist lipuga. Kindlasti ei ole äärekohtuniku amet kerge ning mängijate ja fännide pahameel mängus langetatud otsuste aadressil on sage. Hannes Reinvaldi sõnul pole õnneks keegi talle tahtnud kallale tulla, küll aga on väljendatud rahulolematust. “On ju küllalt olnud selliseid olukordi, kus ei tea, kas tegid õige või vale otsuse ning alles hiljem video pealt saab vastuse või seda ka mitte alati,” räägib ta. “Keerulistes olukordades langetatud õiged otsused teevad muidugi rõõmu. Ebaõnnestumistest meenuvad enam need olukorrad, kus sa pole suutnud peakohtunikku tähtsates otsustes piisavalt aidata, sest siis oled sa kogu kohtunikemeeskonda alt vedanud. Tähtsad otsused on väravad, penaltid 2012 NOVEMBER JALKA

käbi & känd ja punased kaardid. Aga sellist kohtunikku pole, kes poleks kordagi eksinud. Oluline on see, et sa õpiksid nendest olukordadest. Oluline on saada aru, miks sa eksisid.” Henri Reinvald mängib Tallinna Levadia U17 võistkonnaga eliitliigas ja Eesti noorte meistrivõistlustel B2.I vanusegrupi võistkonnas. Heade sooritustega on poolkaitses mängiv noormees jõudnud Eesti U16 koondisesse. Henri on oma mänguga üldjoontes rahul, kuigi tunnistab, et arenguruumi on veel küllaga. Ta selgitab: “Kunagi ei tule kõik asjad välja. Treenima peab aga kõige rohkem realiseerimist ja väravate löömist. Ma suudan luua momente ja võimalusi, aga alati ei õnnestu ära lüüa.”

Mõlemal kõrged eesmärgid Hannes ja Henri Reinvaldi eesmärgid jalgpallis on kindlalt paigas, mõlemad soovivad jõuda võimalikult kõrgele tasemele. Nagu mängija Henri tahab mängida Eesti koondises, nii tahab kohtunik Hannes vilistada koondiste mänge, mõista õigust tähtsates finaalides ja suurturniiridel – Meistrite liigas, Euroopa ja maailmameistrivõistlustel. “Mis iganes turniiril olemine, isegi kui saad mõne noorteturniiri finaalis olla, on see juba saavutus,” räägib seni noormeeste U17 EMi finaalmängus ja U19 EMi poolfinaalmängus äärekohtunikuks olnud Hannes Reinvald. Henri Reinvaldi sõnul pole isa talle

mingit konkreetset eesmärki pannud. Oma plaanidest ja soovidest rääkides jääb noormees tagasihoidlikuks, kuid märgib, et paari aasta pärast tahaks ta mängida meeste esiliigas ja siis juba meistriliigas. “Võtan sammhaaval, eriti kaugele ma veel ei mõtle, kuigi eks kõik tahavad saada võimalikult heaks jalgpalluriks,” lausub ta. Võetud eesmärkide poole liikudes on Reinvaldid üksteist alati toetanud. Kui Hannes on võimalusel Henri mängudel kohal, siis Henri omakorda jälgib isa tegutsemist kohtunikuna. “Tundub, et ta saab hakkama,” jagab poeg isale tunnustust. Ühises jalgpallirutiinis elatakse ka kodus. Hannese sõnul ei ole pereema Kati küll suur jalgpallisõber, aga meeste harrastuse üle ta ei kurda ka.

Pere noorimale, 4aastasele Kätriinile meeldib aga lihtsalt joosta ja vennaga palli mängida. Kodus vaadatakse ühiselt suurvõistluste ja Meistrite liiga mänge. Kui Henri on Manchester Unitedi ja Barcelona fänn, siis Hannesel kindlat lemmikut pole. Talle meeldib lihtsalt meeskond, kes mängib ilusat jalgpalli. Henri Reinvaldi lemmikmängija on portugallane Nani: “Mulle meeldib tema mängustiil. Ta on hästi tehniline, tal on oskus teha palliga seda, mida tahab. Pean muidugi veel tihedat trenni tegema, et ka mina oskaks kõike seda, mida tahan väljakul teha.” Igapäevaselt Veho Eestis järelturu juhina töötav Hannes Reinvald tunnistab, et vaba aeg kulubki jalgpallile, sest kohtunikutöö ongi tema hobi ja see võtab päris palju aega.

Ajakirjandus päästis mängupäeva Hannes Reinvald räägib loo, kuidas kaks aastat tagasi ühel mängul Elvas tuli Henri riietusruumist kurva uudisega, et kaitsmed on koju jäänud. Kerkis küsimus, mida teha, sest peale vigastuseohu kontrollib ka kohtunik pea alati varustuse korrasolekut. Siin tuli appi päeval ostetud värske Eesti Ekspress. “Murdsin lehe pooleks, voltisin kenasti kokku ja pistsin poisi soki alla ning panin teibi peale,” seletab Hannes Reinvald. “Kaitsmed olid etemad kui mõnel meistriliigas mängival palluril. Arusaadavatel põhjustel jäi selle nädala leht läbi lugemata.”

JALKA NOVEMBER 2012

Foto: Lembit Peegel

Henri Reinvald kuulub Eesti U16 koondisse.

2012 NOVEMBER JALKA

klubilood Foto: Lembit Peegel

Võiduring: Andres Koogas, Kristen Viikmäe, Eino Puri ja Hidetoshi Wakui.

Nõmme Kalju eduvalem: järjepidev, kvaliteetne ja südamega tehtud töö 2007. aastal Nõmme Kalju presidendi Kuno Tehva poolt antud lubadus – viie aastaga Eesti meistriks – on täidetud. Tippu on jõutud järjepideva, kvaliteetse ja südamest tehtud tööga. Alver Kivi

“M

eistritiitli võitmine ja noortetöö tugeva vundamendi loomine on olnud viimase viie aasta tähtsamad eesmärgid ning tundub, et oleme mõlema puhul üsna hästi hakkama saanud,” tõdeb 2002. aastal jalgpalliklubi arendamisega tegelema hakanud Kuno Tehva. Presidendi sõnul hakkab Kalju koht, identiteet ja fännikultuur Eesti jalgpallis vaikselt läbi eneseleidmise välja kujunema ning sportlikus mõttes ollakse kohal, kus sooviti Esimene tiitel viis aastat tagasi olla. Kuno Tehvale. Ambitsioone 2012. aastal Eesti

arvestades on raskeim osa alles ees.

JALKA NOVEMBER 2012

Foto: Lembit Peegel

meistriks kroonitud Nõmme Kalju tee tippu on olnud paljuski omanäoline ja muust Eesti jalgpallist erinev. Klubi juhtkond on jõudnud arusaamani, et kui soovitakse midagi saavutada, olla oma partnerite jaoks arvestatav osapool ning tagada klubile kvaliteetne jätkusuutlikkus, siis tuleb muuta Eesti spordis tihti levinud mõtlemist “Teen siis, kui saan”. “Tahame teha Nõmme Kaljust meistriteose, olla unikaalsed ning luua ajaloolisest jalgpalliklubist rahvusvahelise identiteediga respekteeritud organisatsioon, mis töötab ühtse meeskonnana tipptulemuse nimel,” selgitab Kuno Tehva. Eelkõige on Kalju konkurentidest eristunud jalgpalliklubi ehitamisel turunduses, milles on kasutatud olenevalt sihtrühmast erinevaid

klubilood meelelahutusvorme ja turundusnippe, eesmärgiga luua Nõmme Kalju jalgpalliklubist bränd. Aastal 2012 on Kalju selge identiteedi ja oma visiooniga professionaalne jalgpalliklubi, mida kirjeldavad järgmised märksõnad: bränd, professionaalsus, tervis, järjepidevus, jätkusuutlikkus, suhtumine, siirad emotsioonid, imedesse uskumine, ühtne pere, austus ja kvaliteet. “Kõiki häid mõtteid on olnud raske kohe ellu viia, sest puudunud on finantsid ja inimressurss, kuid sellest hoolimata oleme suurema osa oma planeeritud tegevusest suutnud realiseerida,” räägib Tehva. Ta tõstab edu arhitektidena esile suurepärased treenerid, tehnilise personali, lojaalsed fännid, fantastilised partnerid, lahedad lapsevanemad, hea tegevjuhi ja Kaljut südamega toetavad sponsorid.

Eesmärk saada kõrgetasemeliseks klubiks 2008. aastal meistriliigasse tõusnud Nõmme Kalju on kolmel korral jõudnud Euroliigasse, korra Eesti karikafinaali, võidetud on hõbemedal ja nüüd meistritiitel. Tulevikus tahetakse olla edukad Euroopa erinevates liigades, kaitsta meistritiitlit, tulla karika- ja superkarika võitjaks ning püsida tipus.

“„

Noorjalgpallureid kasvatatakse teadmises, et jalgpall pole elus kõik.

Lähieesmärgiks on säilitada eduka esindusmeeskonna tuumik ja täiendada seda veel mõne kvaliteetse mängijaga, et Meistrite liiga kvalifikatsioonis hästi esineda. Kuno Tehva märgib: “Tipus püsimine on teinekord isegi raskem kui sinna pürgimine. Samal ajal tuleb ka meie noortel tippu jõuda. Selle nimel oleme valmis kõvasti pingutama, et mõne aasta pärast saaksime komplekteerida esindusmeeskonna juba Kalju oma kasvandikest.” Samas on Kaljul olnud ka tagasilööke. Presidendi hinge on jäänud kripeldama esimene UEFA Europa League’i mäng lätlastega ja viimane kohtumine aserite vastu, kus edasipääs tundus mõlemal korral käega katsutav,

Pikk ajalugu 20. detsembril 1922. aastal registreeriti Eesti Vabariigi kohtuministeeriumi Tallinna–Haapsalu rahukogu osakonna kohtuistungil Nõmme alevi spordiselts Kalju. 29. detsembril kinnitati Nõmme SS Kalju põhikiri. 1923. aastal loodi Nõmme Kalju jalgpallimeeskond, kes tegutses Hiiu staadionil SS Kalju nime all. Praegune Nõmme Kalju taasmoodustati 1997. aastal pärast seitsmekordse Eesti meistri Tallinna Norma meeskonna tegevuse lõpetamist. Eestvedajad olid Tallinna Jalgpallikooli treener Uno Piir ja Õhtulehe Noorte Jalgpalliklubi president Anton Siht, kes tegid võistkonna Tallinna Jalgpallikooli ja Õhtulehe Noorte Jalgpalliklubi kasvandikest. Kurioosumina läheb ajalukku 14. juulil 2009. aastal peetud meistriliiga kohtumine FC Kuressaarega. Kalju jäi teenitud võidupunktidest ilma, sest saatis väljakule ühel ajal neli nõndanimetatud võõrmängijat, mistõttu sai Kuressaare kirja 2 : – võidu. Kuna aga Kuressaare eest mänginud Elari Valmas ei oleks tohtinud madalamates liigades teenitud kaartide tõttu kohtumises kaasa teha, kanti mõlemale meeskonnale protokolli kaotus.

Nõmme Kalju fänn Olav Osolin: klubi tuntakse tänu jalgpallile “Ma arvan, et Nõmme Kalju on Eestis tuntud. Isegi kui mõnele kodanikule jalgpall ei meeldi (mis on muidugi täiesti arusaamatu, meditsiin saaks siit hea uurimisteema), siis on nad kindlasti silmanud linnatänavail Kalju suuri reklaambännereid ja märganud spordiuudistest Kalju järjekordset võitu. Nõmme Kalju tuntusele aitab kaasa ka keskendumine ühele spordialale – jalgpallile. Arvata on, et kui inimestelt küsida, millega seostub teie jaoks Nõmme Kalju, siis saaksime 75% juhtudest vastuseks jalgpalli. Kui me küsiksime sama Kalevi või Flora kohta, siis ei või kuigi kindel olla, et esimesena ei pakuta korvpalli või BioEsti valmistajat.”

kuid tulemust ei suudetud vormistada. Seedimisele on olnud rasked veel karikafinaalis penaltitega kaotus Florale ja eelmise aasta meistrivõistlustel napilt teiseks jäämine. “Kõik need sündmused oleks võinud minna teisiti, aga samas, võibolla on just need tähtsad kaotused teinud Kaljust sellise meeskonna ja klubi, nagu ta praegu on,” näeb Tehva tagasilöökides ka positiivset.

Seni on esindusmeeskonna tuumiku moodustanud peamiselt sisseostetud mängijad välismaalt ja teistest klubidest. Kalju presidendi sõnul on klubi ambitsioonide ja eesmärkide elluviimiseks vaja väga häid mängijaid. Kui suudetakse kasvatada oma noortest sobival tasemel jalgpallureid, mis on prioriteet, siis kindlasti tulevikus väheneb ka välismaalaste osakaal. “See on väga pikk protsess ja rea-

Foto: Lembit Peegel

Kalju tahab tippu jõuda naistejalgpallis. 2012 NOVEMBER JALKA

klubilood Sihikindel turundus

Roosad pantrid lisavad värvi 2007. aastal mängis Nõmme Kalju esiliigas, kui ühte Hiiu staadionil peetud kodumängu tuli vaatama FC Flora fänn Rootsi Kunn, kes Kalju mängijate roosasid särke nähes leidis, et need on ju roosad pantrid. Fännid võtsid hüüdnime rõõmuga omaks. Praegu kuulub Kalju aktiivsete fännide hulka 25–30 inimest. Roosade pantrite repertuaaris on palju tuntud laule, millele on tehtud oma sõnad. Klubi fännide üks eestvedajaid Mario Tromp räägib, et tegu on hea sõpruskonnaga, kes peale mängude külastamise käib vahel ka bowling’ut ja piljardit mängimas. “Klubi ja meeskond on meid omaks võtnud,” räägib Tromp. “Löödud väravaid ja saavutatud võite käiakse ikka meie juures tähistamas. Klubi toetab meid vahel välissõitudel ja annab tasuta pileteid.”

Fännilaul viisil “Õllepruulija” Ma lõbus Nõmme Kaljukas, hõissa ja hõissa Ma karjun täie häälega, hõissa ja hõissa Ma tean, et Kalju kolli lööb ja kolli lööb ja kolli lööb Ma karjun ainult Kaljule, sest Kalju võitma peab, ahoi!

Fännilaul viisil “Meri on, meri jääb” Kalju on, Kalju jääb, Kalju olema peab Kalju raksudes värava lööb Tihti juhtub ka nii, Kalju pidu peab siin Kollid vuhinal tulevad siis

Nõmme Kalju tõi hiljuti koostöös oma toetajate, Sportlandi, Adidase ja Fifaaga turule oma värve ja identiteeti kandva tootesarja ning alustas ühtlasi jalgpalliklubi alt kaubandustegevust. Viis Tallinna Sportlandi kauplust on varustatud Nõmme Kalju müügilettidega, kust on võimalik endale soetada klubi sümboolikaga riideid ja meeneid.

Kalju on inimesi ligi meelitanud ka kontsertidega.

listlikult vaadates julgeks pakkuda, et see juhtub kümne aasta pärast,” märgib Tehva, välistamata siiski võimalust, et esimesed pääsukesed võivad juba järgmisel hooajal oma tee esindusmeeskonda leida. “Kalju eelistab alati oma kasvandikke võõrastele, aga küsimus, kas esindusmeeskond üldse peab koosnema 100% või enamuses oma kasvandikest, on muidugi eraldi teema ja seda otsustavad tulevikus meie treenerid, kes vastutavad sportliku tulemuse eest.”

Fännid on osa klubist Nõmme Kalju on klubi, kes saab kiidelda kohtumisi külastava suurima publikunumbriga. Eelmisel hooajal oli mängudel keskmiselt 500 pealtvaatajat ja kõige suurema publikuga mängul oli ligikaudu 3000 inimest. Klubi oleks rahul, kui hooaja keskmine pealtvaatajate number oleks 1000 ja atraktiivsematel mängudel 3000–5000. Nõmme Kalju suhted oma fännidega on head. Aastate jooksul on mõlemad osapooled arenenud ja on leitud koostöövorme. Roosade pantrite read on pidevalt täienenud ja lisandunud on mitmed uued positiivsed liidrid. Üha rohkem näeb tribüünidel klubi noori kasvandikke ja nende vanemaid. President jagab neile kiitust: “Kal-

Foto: Lembit Peegel

Nõmme Kalju on oma selja taha koondanud ka trummitüdrukud.

JALKA NOVEMBER 2012

Foto: Lembit Peegel

ju fännid on osa jalgpalliklubi edust. Oleme selle toetuse eest fännidele väga tänulikud ja katsume võimaluste piires toetada kõiki nende ettevõtmisi.” Kuno Tehva hinnangul oleks Eestisuuruse riigi jaoks optimaalne publikuarv jalgpalli meistriliigas 2000–3000 inimest. Selle saavutamine on võimalik, kui klubid oma suhtumist muudavad. “Sportlik professionaalsus pole klubi tegevuse juures ainus vajalik suund, tegelema peab ka teiste suundadega, mis aitavad publikunumbritele ja jalgpallile tervikuna kaasa,” toonitab president vajadust inimestega tööd teha.

Detsembris avatakse Kalju inspiratsioonikeskus Nõmme Kalju kõige suurem mure on praegu oma staadionikompleksi puudumine, mistõttu ei saa meeskond mängida oma ajaloolisel kodustaadionil Hiiul. Otsitud on erinevaid võimalusi koostöös TTÜ, kohaliku omavalitsuse ja Eesti Jalgpalli Liiduga, kuid momendil on kõik head plaanid takerdunud poliitiliste tõmbetuulte taha. Kuno Tehva sõnul kõneleb see ilmselt sellest, et kohalik omavalitsus ei näe ega mõista seda missioonitunnet, mida iga Nõmme Kalju klubiliige oma hinges kannab. “Üldjoontes oleme siiski optimistlikud ja usume, et asjad hakkavad uuesti soovitud suunas liikuma,” räägib ta, toonitades asjaolu, et kõike seda tehakse mitte ainult Kalju, vaid kõigi laste ja perede jaoks. Millal ja kuidas see probleem lahenduse leiab, Tehva öelda ei julge, kuid loodab, et järgmise viie aasta möödudes on sellele suurele küsimusele juba konkreetne vastus olemas. Igatahes kuulub Kalju arengukavasse Nõmme, Mustamäe või Haabersti piirkonda

klubilood Vanusegrupid/ treeningurühmad/ treenerid

klubihoone, väljakute ja kõige sinna kuuluva rajamine. 21. detsembril avatakse Arigatos Kalju Mängude Maja, millest tuleb jalgpalliklubi inspiratsioonikeskus lastele ja nende vanematele. Ligikaudu 2000-ruutmeetrisel pinnal tegutsema hakkav Kalju inspiratsioonikeskus hõlmab endas väga erinevaid lastele ja

“

21. detsembril avatakse Arigatos Kalju Mängude Maja, millest tuleb jalgpalliklubi inspiratsioonikeskus lastele ja nende vanematele.

„

täiskasvanutele suunatud tegevusi ning kannab hüüdlauset “Võitjate kogemus”. Keskusest leiavad lapsed põneva mängutoa, kus hullata ja pidada sünnipäevasid, toimuma hakkavad teatrietendused, lastediskod, jalgpalli-, võitluskunstide- ja tantsutreeningud, turniirid ning muud huviringid. Lisaks avatakse nüüdisaegne virtuaalmängude saal, laste ronimisrajad, batuudid, Nõmme Kalju ajalugu kajastav muuseum, jalgpalliklubi fännitoodete pood, siseväljak ja pressikeskus. Maja alla kuulub veel kunstmuruväljak ja rannajalgpallikeskus.

Tähtsad ka noored, naiste- ja rannavutt Nõmme Kaljus on praegu ligikaudu 500 noorliiget. Tulevikus tahetakse tegutseda kõigis Tallinna linnaosades ning kasvatada terveid ja mõtlevaid tippjalgpallureid nii Kalju kui ka Eesti jalgpallikoondiste jaoks. Noorjalgpallureid kasvatatakse teadmises, et jalgpall pole elus kõik. Jalgpalluri karjääri lõppedes peab ta

Foto: Lembit Peegel

Kalju tantsutüdrukud aastalõputurniirile sära lisamas.

olema võimeline elus ise hakkama saama – omades haridust ja hiljem elukutset. Kalju treenerite kvaliteet ja jalgpallialane haridus tahetakse viia maksimumi, et nad suudaksid anda parimat jalgpalliõpet. Ideaalis peavad treenerid kasvama klubi seest, sest nii suudetakse lastele edasi anda tugevat “vapitunnet”, mida iga mängija aastatega endasse kogunud on. Nõmme Kalju särki selga tõmmates peab noor jalgpallur tajuma oma klubi väärtusi, ajalugu ja identiteeti ning tundma uhkust. Nõmme Kalju on võtnud arendada ka ranna- ja naistejalgpalli. Sel aastal ehitati Kalju Mängude Maja ühe osana rannajalgpalliväljak, mis vastab rahvusvahelistele nõuetele. Rannajalgpalli mitmekordse Eesti meistrina tahetakse tuua uut verd liivale, et tagada jätkusuutlikkus ka rannajalgpallis. Naistejalgpallis on peale kasvamas täiesti uus põlvkond noori tüdrukuid, kellest juba järgmisel aastal moodustatakse esindusnaiskond. Paljud tüdrukud on noortekoondistes ja klubi näeb nendes suurt perspektiivi. “Oleme kindlad, et ka meie noor naiskond jõuab tippu, see on vaid aja küsimus millal,” on Tehva optimistlik ka naistejalgpalli suhtes.

• Kalju Nõmme 1996 Martin Maasing / Getulio Fredo • Kalju Nõmme 1998 Peeter Kusma • Kalju Nõmme 2000 Peeter Kusma • Kalju Laagri 2000 Martin Klasen/ Tarmo Neemelo/ Sergei Terehhov • Kalju Arigato 2001 Renee Luhalepp • Kalju Nõmme 2001 Mikk Haavistu • Kalju Nõmme 2002 Mikk Haavistu • Kalju Arigato 2002 Erko Saviauk • Kalju Laagri 2004 Andrus Mitt • Kalju Mustamäe 2003 Kristen Viikmäe • Kalju Põhja-Tallinn 2002 Kristen Viikmäe • Kalju Arigato 2003 Andres Koogas (alustas kevad 2012) • Kalju Nõmme 2004 Indro Olumets • Kalju Arigato 2005 Andres Koogas (alustas sügisel 2012) • Kalju Nõmme 2005 Peeter Kusma (alustas sügisel 2012) • Kalju Nõmme 2005 Sten Viljus (alustab novembris) • Kalju Nõmme 2006 Indro Olumets • Kalju Nõmme 2008 Renee Luhalepp • Kalju Nõmme (vene) Andrei Borissov (alustas kevadel 2012) • Kalju Arigato (vene) Sergei Terehhov / Artjom Knjazev • Kalju Tüdrukud Nõmme 1999 Kristiina Allos • Kalju Tüdrukud Nõmme 1996 Getulio Fredo (naiskond) • Lasteaed Nõmme Indro Olumets

Presidendid Nõmme Kalju asutajateks olid omal ajal kaks elukutselist maadlejat Aleksander Sneider ja Mart Liiv, kes 1921. aastal asutasid Eesti elukutseliste maadlejate ühingu ja pärast Nõmmele kolimist NSS Kalju. Esimene juhatuse esimees ja president oli tollel ajal teadaolevalt Konstantin Sirotkin. Peale Nõmme Jalgpalliklubi Kalju taasasutamist juhtis jalgpalliklubi tegevjuht ja juhatuse liige Anton Siht. Värner Lootsmann täitis Nõmme Kalju Jalgpalliklubi presidendi ametit klubi taasasutamisest kuni Kuno Tehva presidendiks valimiseni 2007. aastal.

Nõmme Kalju kohad meistriliigas 2008 – 4. koht 2009 – 5. koht 2010 – 4. koht 2011 – 2. koht 2012 – 1. koht

2012 NOVEMBER JALKA

maailm

Gibraltar tahab ainult jalgpalli-iseseisvust Foto: Scanpix

All vasakul lennuvälja kõrval paiknev Victoria staadion. All paremal järjekord autodest, mis peavad Hispaaniasse sõitmiseks ootama, kuni lennurada vabaneb.

Poliitilist iseseisvust mittetaotlev Gibraltar on teist korda saanud UEFA esialgse liikme staatuse. Hispaanial õnnestus 2007. aasta UEFA kongressil liitumine nurja ajada, viidates Gibraltari ainsa jalgpallistaadioni asetsemisele n-ö eikellegimaal. Indrek Schwede

änavu 1. oktoobril anti Gibraltarile juba teist korda viimase kuue aasta jooksul UEFA esialgse liikme staatus. 2007. aastal jättis UEFA kongress Gibraltari täisliikmeks vastu võtmata. Teisele katsele läheb Gibraltar maikuus Londonis. Praegu on UEFAs 53 liiget ja Gibraltar näiteks osaleb järgmise aasta U19 EM-valikvõistlustel. 48

JALKA NOVEMBER 2012

Ülal Gibraltari koondise koduvorm (punane) ja võõrsilvorm, all Gibraltari lipp. Pealkirja kõrval ülal paremal Gibraltari jalgpalliliidu logo.

Gibraltari jalgpalliliit on üks maailma vanimaid: see on asutatud 1895. aastal. Kohe pandi alus ka liigale. Tänavu kuulub I divisjoni kuus meeskonda, glamuurseima nimega on kahtlemata Manchester United.

Viimasel viiel aastal on meistriks tulnud Lincoln FC, mis on õigupoolest võidutsenud koguni viimasel kümnel aastal, sest see kandis vahepeal nimetust Newcastle United. Gibraltari jalgpalli kuldaeg oli aastatel 1949–1955, kui seda Andaluusia provintsiga külgnevat tillukest Briti kolooniat külastasid paljud kuulsad klubid, nagu Viini Wacker, Viini Admira, Belgradi Crvena Zvezda, Spliti Hajduk, FF Malmö jt. Ja muidugi Hispaania klubid, nagu Madridi Atletico, Valladolidi Real jt. Tipphetkeks oli kahtlemata Madridi Reali külastus 1949. aastal, kui Gibraltari koondis suutis viigistada 2 : 2 (1924. aastal oli Gibralatari koondis alistanud kahel korral Madridi Reali 3 : 0 ja 4 : 3, kuid tegemist oli pigem duubliga, kus vaid paar pallurit kuulusid Reali esindusrivistusse). Pärast seda keeras Hispaania kraanid kinni, nõudes igalt omamaiselt klubilt, mis tahtis Gibraltariga võistelda, kirjalikku luba.

Seetõttu pidid piirilt tagasi pöörduma ka Madridi Real, Valencia ja Sevilla. Mis tähendas Gibraltari jalgpalli aeglast hääbumist. Gibraltaril on üks jalgpalliväljak, Victoria Stadium, mis asetseb lennuvälja õhkutõusmisraja kõrval – otse Gibraltari kaljuna tuntud maalapikese ja Hispaania piiri vahel. Staadionil on kunstmuru ja ta on valgustatud, sest on eelkõige koolilaste pärast avatud seitsmest hommikul kuni hilisõhtuni.

Maa, mis ei soovi iseseisvust Elu Gibraltaril normaliseerus pärast leiboristide võimule tulekut (1997) Suurbritannias: muuhulgas soostusid britid maksma pensioni nendele hispaanlastele, kes töötasid Gibraltaril enne piiride sulgemist ning Hispaania omakorda oli nõus kolooniasse vedama rohkem telefoniliine. Kuigi Gibraltari elanikud soovivad elada Briti krooni all, tahavad nad siiski iseseisvalt ajada oma spordipoliitikat. Ligi veerandsada Gibraltari spordialaliitu on saanud tunnustuse rahvusvahelistelt spordialaliitudelt. Alati pole see tähendanud reaalset osavõtuvõimalust rahvusvahelistest tiitlivõistlustest. Näiteks üleilmne sulgpalliliit (IBF) võttis Gibraltari oma liikmeks 1986. aastal, aga kui vastuvõetu soovis Foto: internet

Trevor Sideway (paremal) skoorib kohalike sõjaväelaste eest Gibraltari koondise võrku hooajal 1953/1954.

2001. aastal saata Sevillas peetavale MMile seitse mängijat, nõudis IBF, et ei võisteldaks oma lipu all ja võistlusdressil ei tohi olla sõna “Gibraltar”. Briti koloonia keeldus ja andis asja rahvusvahelisse arbitraažikohtusse (CAS), mis otsustas hispaanlaste kasuks. 1999. aastal üritas Gibraltar astuda UEFAsse. See põrkus jälle hispaanlaste raevukale vastuseisule – nad ähvardasid Gibraltari vastuvõtmise korral ise taanduda kõigilt UEFA koondise- ja klubiturniiridelt. 2001. aastal kehtestas UEFA reegli, et liikmeks saab vastu võtta üksnes ÜRO poolt tunnustatud iseseisvaid riike. Gibraltar kaebas otsuse jälle CASi ja saavutas kaks aastat hiljem võidu.

“

Foto: internet

Gibraltar linnulennult: taamal mäeharjast vasakul on eristatav ka kuulus lennuväli.

end rahule jätta ka USA kontrolli all olevad Ameerika Samoa ja Guam, mis on aga FIFA liikmed. Tervelt 23 FIFA 209 liikmest pole iseseisvad riigid. Hispaania, mille vastuseisu tõttu Gibraltar pole siiani UEFAsse pääsenud, lubab samal ajal jõulude ajal mängida Kataloonia, Baskimaa ja Galiitsia koondistel teiste FIFA liikmesriikidega.

Kuigi see maa kõlbab rahvusvaheliste lendude jaoks, ei kõlba ta FIFA reeglite järgi rahvusvahelisteks män- Mitte kunagi FIFA liikmeks Eelmisel kümnendil oli Gibraltar mitu gudeks, mis tähendab, korda tegemas läbimurret UEFA liinis. et Gibraltar ei saa kunagi Nüüd oli ka CAS Gibraltari toetaja. liituda ülemaailmse ala- 2006. aastal võeti Gibraltar UEFA esialgseks liikmeks, aga järgmise liiduga.

„

Gibraltari poliitiline ja rahvusvaheline positsioon on muidugi vastuoluline. Steve Menary kirjutab oma raamatus “Outcasts: The Land That FIFA Forgot”, et Gibraltar kuulub nende kolooniate sekka, mis ei soovigi poliitilist iseseisvust ning on sel teemal oma rahulolematust kuulutanud isegi ÜROle, mis on koostanud nimekirja territooriumidest, mille peaks dekoloniseerima. Nii nagu Gibraltar on ÜRO-l palunud

aasta UEFA kongress jättis täisliikme staatuse andmata, sest hispaanlased Foto: internet

Gibraltar FC on võitnud 1895. aasta Merchants Cup´i. Foto: internet

Foto: internet

Belgradi Crvena Zvezda Gibraltaril 1952. aastal.

Belgradi Crvena Zvezda (valged käised) Victoria staadionil. 2012 NOVEMBER JALKA

maailm Saaremaa on mänginud Gibraltariga

Foto: internet

Kaudselt oleme saanud end Gibraltari mängutasemega võrrelda ka meie – üleilmsetel saarte mängudel. Kuigi Gibraltar pole saar, on ta sellesse seltskonda siiski vastu võetud. Nii on Saaremaa vutisats (enamasti meistriliigas osalev FC Kuressaare) alates 1999. aastast, kui on jalgpalliturniirist osa võetud, alati saanud Gibraltarist kehvema koha. 2007. aastal, kui Gibraltar turniiri võitis, oli Saaremaa 10. Mullu kohtuti omavahel 5.-6. koha mängus ja Gibraltar võitis veenvalt 4 : 0.

299 aastat Suurbritannia koosseisus 1704. aastal vallutasid Briti ja Hollandi väed Gibraltari, mis 1713. aasta Utrechti lepingu järgi hakkas kuuluma Suurbritanniale. 1967. aastal toimunud referendumil otsustasid kohalikud jääda Briti krooni alla, mispeale Hispaania sulges piiri kuni 1985. aastani. 2002. aastal korraldasid kohalikud mitteametliku küsitluse, mille järgi 99% soovis säilitada olemasolevat poliitilist staatust. 6,5 ruutkilomeetri suurusel Gibraltaril on 29 000 elanikku, ametlik keel on inglise keel. Rahvuspühaks on 10. september – just sel päeval 1967 korraldati ülalmainitud referendum. Riigipeaks on Inglise kuninganna, keda kohapeal esindab kuberner. Parlamendil on 17 liiget. Gibraltari tunnuslauseks on “Alistamatu ühegi vaenlase poolt”.

suutsid selle kavalalt tõkestada. Menary kirjutab, et pärast Jose Maria Aznari parempoolse valitsuse erruminekut ja sotsialistide võimuletulekut Hispaanias võtsid hispaanlased Gibraltari suhtes lepitavama joone, lubades 2006. aastal Gibraltari lennuväljale otselende Hispaaniast ja mujalt Euroopast. Kaks nädalat pärast seda ei suutnud UEFA täitevkomitee jälle teha otsust Gibraltari suhtes ja see andis Hispaaniale aega, et leida vastuargumente. Ja need leiti! Nimelt on maaomandus, mis hõlmab lennuvälja ja staadioni, olnud kõigi nende sajandite vältel, mil britid haarasid võimu Gibraltaril, vaidluste sihtmärgiks. Teiste sõnadega asub Victoria staadion n-ö eikellegimaal. “Seega, kuigi see maa kõlbab rahvusvaheliste lendude jaoks, ei kõlba ta FIFA reeglite järgi rahvusvahelisteks mängudeks, mis tähendab, et Gibraltar ei saa kunagi liituda ülemaailmse alaliiduga,” kirjutab Menari ülalmainitud raamatus. Vastakad on suhtumised ka emamaal. Näiteks 1997. aastal Inglismaa jalgpal50

JALKA NOVEMBER 2012

Kuulsa Gibraltari kalju taustal toimuvad 6000 pealtvaatajat mahutaval Victoria staadionil kõik sealsed mängud.

liliidu peasekretäriks olnud Graham Kelly arvas toona, et Gibraltar kuulub Inglismaa alaliitu! 2007. aastal juba mainitud UEFA kongressil Düsseldorfis hääletasid Gibraltari liikmelisuse poolt üksnes Inglismaa, Šotimaa ja Wales – üllatuslikult ei andnud oma poolthäält Põhja-Iirimaa! Gibraltari jalgpalliliidu president Joseph Nunez arvas, et põhjus on UEFAsse kuuluva Põhja-Iirimaa esindaja Jim Boyce’i soovis teha selles organisatsioonis karjääri. Gibraltari esindajad soovisid teada põhjaiirlaste vastuseisu põhjust ning Steve Menari järgi said nad pika pinnimise peale Põhja-Iirimaa vutiliidust avalike suhetega tegeleva Sueann Harrisoni nimel vastuse: see on Põhja-Iiri jalgpalliliidu asi ega puutu teistesse.

Eneseteadlik Gibraltari identiteet Gibraltari identiteeti uurinud Gareth Stockey kirjutab ajakirjas Sport in History (1/2012), kuidas ta 2003. aastal vaatas Gibraltaril Meistrite liiga mängu Manchester Unitedi ja Madridi

Reali vahel ning kuidas Hispaania klubi poolehoidjad hüüdsid vastaste poolehoidjatele solvanguid inglise keeles ning ManU poolehoidjad Reali fännidele hispaania keeles. Gibraltari ajakirjanik Paco Oliva on meenutanud, kuidas ta läinud sajandi seitsmekümnendatel oma lapsepõlves pidi varjama oma sümpaatiat FC Barcelona suhtes, sest Gibraltari lastelt eeldati poolehoiu näitamist Briti meeskondade suhtes. “Eraldusliin Briti ja Hispaania vahel on siiani väga ilmne; isegi spordis ja isegi 12aastaste laste hulgas,” rääkis Oliva. Alles piiride avamine läinud sajandi kaheksakümnendatel muutis aktsepteeritavaks n-ö mitte-Hispaania klubide, nagu Barcelona ja Bilbao Athletic toetamise. Nüüdseks on saarel ka avalikke Madridi Realile kaasaelajaid. Uurijad märgivad, et sporti on Gibraltaril kasutatud selle territooriumi angliseerimiseks, aga ka vahendina, mis on Gibraltari identiteedi vorminud eneseteadlikuks, ennast maksmapanevaks ja mis pretendeerib isegi iseseisva rahvuse tiitlile.

maailm persoon

Mait Patrail jalgpalluriks ei kipu Koos mitme teise sporditipuga rahvaliiga turniiril kaasa teinud Eesti käsipallikoondise liider Mait Patrail jääb siiski oma liistude juurde ja jalgpallurikarjäärile ei mõtle. Alver Kivi

algpalli rahvaliiga lõuna alagrupis näitas kindlat mängu võistkond Värska Originaal, kes võitis kaheksa mängu väravate vahega 75 : 20. Oma meeskonna kahes võidumängus osalenud, Bundesliga klubiga TSV HannoverBurgdorf liitunud Mait Patrail piirdus ühe tabamusega. Üle vastaste käte pommitama harjunud mees lõi seekord värava jalaga. Eesti ühe edukama käsipalluri sõnul on igale tippsportlasele ka hooajaväliselt oluline end vormis hoida ning jalgpall annab selleks hea võimaluse. “Jah, sain ühe värava kah, aga arvan, et on liiga hilja selle spordi peale üle minna,” räägib 24aastane noormees. “Ma ei usu, et suudan loobuda käsipalli mängimisest, kuna olen seda mängu 17 aastat mänginud ja mulle oma ala meeldib. Seega on tore vahelduseks lihtsalt ka jalgpalli taga ajada.” Eesti viimase aja säravaimal käsipallitalendil Mait Patrailil on liigajalgpalliga kokkupuuteid olnud juba varem. Kui muidu oli tal vastav kogemus vaid Põlvamaa meistrivõistlustelt, siis eelmisel aastal mängis mees ühe mängu rahvaliigas ja väikesed oskused olid sellega juba saadud.

Rahvaliigas mängivadki peamiselt meeskonnad, mille moodustavad sõpruskonnad, üha küla või ettevõtte mehed. Mängitakse oma lõbuks ja armastusest jalgpalli vastu. Mait Patraili kutsus Värska Originaali jalgpallimeeskonda mängima üks sõber ja kuna talle meeldib suvel vahelduseks erinevate spordialadega tegeleda, oli käsipalliäss kohe käsi. Mehe hinnangul sai ta teisel pallimängualal ilusti hakkama. “Harrastajatele on rahvaliiga näol väga hea võistlus välja mõeldud ja mulle see meeldis,” märgib ta. Avastanud enda suviseks vormishoidmiseks jalgpalli rahvaliiga, tahab Mait Patrail samaga jätkata ka tulevikus. “Kui kutsutakse mängima ja järgmisel suvel aega on, siis mängin kindlasti uuesti,” on ta iga kell valmis jalgpallimurule jooksma. Aga kahjuks on käsipalliässal suvel vaba aega ainult 3–4 nädalat, seega on raske leida võimalust tõsiseks mängimiseks ja nii tuleb piirduda vaid paari kohtumisega.

“ „

Jah, sain ühe värava kah, aga arvan, et on liiga hilja selle spordi peale üle minna. Jalgpallurid võiksid mängida käsipalli

Mait Patraili põhitegevus on siiski käega kollide kõmmutamine.

Samas on tegu ikkagi väga erinevate aladega, sest käsipalli mängitakse käega, jalgpalli Foto: Lembit Peegel jala või peaga. Mait Patraili hinnangul on vahe veel osalevate mängijate arvus, väravate suuruses ja teistes nüanssides. Kui jalgpall on maailmas ikka spordikuningas, siis käsipall selliste tiitlitega paraku uhkustada ei saa. Mait Patraili sõnul võiksid ka jalgpallurid vahelduseks käsipalli mängida, kuid see saab neile raske olema, kuna ala on tunduvalt füüsilisem. “Eks algul tuleb muidugi reeglid selgeks teha,” märgib Patrail, lisades, et üpris palju inimesi pole käsipalli jälginud või pole ise seda mänginud ning kui ei tea reegleid, siis on sellest mängust raske aru saada. Oma panuse Värska Originaali meeskonna edusse andis veel teine Eesti käsipallikoondislane, sel suvel Soome klubisse BK 46 siirdunud Mario Karuse, kes näitas nii nagu oma põhialalgi ka jalgpallis head resultatiivsust. Alagrupis lõi Karuse kolmes mängus viis väravat ehk kokku 15 väravat. Tuntumatest sportlastest lõi rahvaliigas veel kaasa Eesti korvpallikoondise ja Kalev/Cramo mängija Martin Dorbek, kes mängis Pirita alagrupis võistkonnas “Linnujalad”. 2012 NOVEMBER JALKA

meistriliiga Foto: Lembit Peegel

Etendust on rohkem kui eurorublade eest, aga taustatribüün haigutab tühjusest.

Põhjuse meistriliiga mängule mittetulemiseks leiab alati Nõmme Kalju, FC Flora ja Tallinna Levadia peavad tuliseid vastasseise medalite nimel ning FC Kuressaare, Tallinna Kalev ja Tartu Tammeka heitlevad viimse veretilgani püsimajäämise eest. Põnevust küll, aga huvi on nigel. Alver Kivi

“S

ee oli mäng 50 000 pealtvaatajale,” räägib vahetult pärast Levadia–Flora 5 : 4 mängu Eesti koondise endine peatreener ja Eesti Jalgpalli Liidu tehniline direktor Arno Pijpers. “Meie viimased mängud on olnud väga emotsionaalsed kõigile Tartu jalgpalli toetajatele. Palju on kaalul, palju on väravaid, fännide toetus ja pinge püsib viimaste hetkedeni,” kirjeldab Tartu Tammeka president Jane Afshar meeleolusid pärast Kuressaarega tehtud 2 : 2 viiki ja 4 : 1 võitu Tallinna Kalevi üle. Aga ometi põhjendavad inimesed ükskõiksust meistriliiga vastu põnevuse ja mängutaseme puudumisega. Põhjenduse leiab alati, aga kus on tõde? Jalgpallimeistrivõistluste meistriliigas käib mängul keskmiselt 200 inimese ringis. Võrkpallis on suurusjärk kindlasti sama või madalam, korvpallis veidi kõrgem. Ometi ei ole jalgpalliinimesed tulemusega rahul, sest potentsiaal publikuarvu suurendamiseks on olemas. Ja ala prestiiž maailmaareenil kohustab. 52

JALKA NOVEMBER 2012

“Selge, et jalgpallile seatavad nõudmised on lihtsalt kõrgemad, sest meid võrreldakse sellega, mis telekast kätte paistab ehk Inglismaa ja Meistrite liigaga,” räägib EJLi infojuht Mihkel Uiboleht. Küsimus, kuidas saada Eesti inimesed staadionile liigajalgpallile kaasa elama ja oma lemmikklubi toetama, on mõtteis Eesti Jalgpalli Liidul (EJL), klubidel ja fännidel. Ajusid on ragistanud jalgpallispetsialistid, müügimehed ja reklaamigurud, kes jalgpallimängude vähesele külastatavusele on leidnud erinevaid põhjusi. Välja on pakutud nii kiirema kui ka pikema vinnaga lahendusi.

Pole põnevust ja taset, kuidas nii? Mida siis inimesed konkreetselt meistriliigale ette heidavad ning kas need märkused on põhjendatud ja tõepärased. Saue Gümnaasiumi 11. klassi õpilane Mart Jõesaar tegi uurimistöö, et selgitada põhjusi, miks kodune meistriliiga eestlasi ei huvita. Kindlasti ei saa vaba aja ja jalgpallifoorumis läbi

viidud küsitluses osalenud 112 inimese vastuste põhjal teha üldistusi, kuid märksõnad tuuakse siiski välja. Selgub, et publikuvähesuse probleemideks peaks olema Eesti jalgpalli kehv tase, igavad kohtumised, mängutulemuste ettearvatavus ja atraktiivsete mängumeeste puudumine. Meistriliiga tegevjuhi Dmitri Skiperski sõnul leidub ridamisi igavaid ja ettearvatavaid mänge ka teistes maailma jalgpalliliigades. Aga Eestis on ka hea tasemega, põnevaid ja atraktiivseid kohtumisi. Ta toob samuti välja juba varem kiidetud Levadia–Flora ja Kuressaare–Tammeka kohtumised ning lisab neile veel Kalju–Levadia 2 : 2 viigiga lõppenud mängu. Kõigis neis jagus põnevust viimaste sekunditeni. “Samuti lüüakse meil väga palju ilusaid väravaid,” räägib Skiperski. “Kahjuks ei saa need mängud alati meedias kajastust ja nii ongi ainukene võimalus, et seda näha, tulla staadionile ja oma silmadega toimuvat kaeda.” Tegevjuht lisab, et loodetavasti muutub ka nende mängijate arusaam ja mõtlemine, kes praegu mängivad välismaal, aga tahavad pärast karjääri lõppu tulla tagasi Eestisse elama. “Kõik koondislased peale Henrik Ojamaa, kes mängivad praegu välismaal, on kunagi ju mänginud meistriliigas. Ilma meistriliigata poleks neist saanud nii head jalgpallurid, nagu nad praegu on,” täpsustab ta.

Murekohaks staadionid Küsitlusest selgub, et rahva hinnangul on Eesti staadionid üldiselt väga kehvas seisus, sest katusealused puuduvad. Nii ei taheta vaadata mängu halbades ilmastikutingimustes. Liiga alustab juba märtis ja lõpetab novembris, hooaja algus- ja lõppfaasis toimuvatel mängudel kisub külmaks ja tihti sajab taevast lörtsi või vihma. EJLi infrastruktuuri juht Targo Kaldoja märgib, et üldistada ei saa, kuid ta on fännide kriitikaga suuresti nõus. “Kui märtsis valida, kas minna sooja saali vaatama korvpalli või külmaga tribüünidele jalgpallile kaasa elama, siis eelistatakse paraku esimest,” lausub ta. Kaldoja sõnul on kehv jalgpallitaristu kindlasti üks peamisi probleeme. Kuigi mitme aasta taguse ajaga on tehtud suur samm edasi, väga hea olukord staadionitega Eestis siiski ei ole. Kui FC Flora, Nõmme Kalju, Tartu Tammeka ja FC Viljandi mängupaikadega on asjad korras, siis kõigi teiste klubide puhul rahuloluks põhjust pole. “Märtsis ja novembris on tõesti keeruline, sest katusealused puuduvad,” tõdeb Kaldoja. Murekohtadeks on Tallinnas Levadia ja Kalevi, mujal Kuressaare, Sillamäe, Narva ja Paide staadionid, neist viimasel ei tohiks üldse meistriliiga mänge mängida, kuna seal on väljaku äärde püstitatud ajutine tribüün. Paide on saanud olukorra parandamiseks ajapikendust. Targo Kaldoja sõnul on jalgpalliliidu eestvedamisel paranenud treeninguväljakute olukord, nüüd peavad ka omavalitsused ja riik oma panuse andma, et probleemid lahendada. Etteheide tehakse ka mängudel toitlustamise aadressil. Märgitakse, et paljud pealtvaatajad tahaksid mängu kõrva-

meistriliiga Foto: Lembit Peegel

Aidaa ‒ tänaseks aitab!

le ka kerge õlle ja snäki võtta, kuid kahjuks selline võimalus puudub. Numbrid räägivad aga vastupidist, sest sel hooajal mängitud 165st mängust on 116-l sööki ja jooki pakutud.

Sõltuvus arvutist ja teleülekandest

Teleülekannete tase paraneb Suur osa inimesi soovib nautida jalgpalli kodus teleka ees. Eesti meistriliigat saab igal nädalal vaadata TV 6-s. Jalgpallis näidatakse aastas veidi üle 30 liiga- ja karikamängu otseülekandes, mida on kordades rohkem kui muid koduseid pallimänge. Mart Jõesaare uuringust selgub, et rahvas soovib teleülekannete paremat kvaliteeti. Probleemina nähakse videokorduste vähesust ning kaamera asetust, mis on tihtipeale väga madalal ja segab terve väljaku jälgimist. Arvamused kommentaatorite osas läksid pooleks. Jõesaar täpsustab: “Ühed lausa naudivad Ott Järvela kommenteerimist koos rohkete “pärlitega”, teised aga arvavad, et ta jutt ei ole asjakohane ega terav.” Meistriliiga tegevjuht Dmitri Skiperski märgib, et edaspidi tahetakse kindlasti teleülekannete kvaliteeti parandada. “Ei ole saladus, et Eesti Jalgpalli Liit maksab ülekannete tootmise kulud kinni ja see ei ole odav ettevõtmine. Aga ma arvan, et samm-sammult läheb toodetav telepilt paremuse poole,” räägib ta. Näiteks on järgmisel hooajal kavas kasutada paremaid kaameraid (SlowMotion-kaamerat, mis võimaldab näidata kordust aegluubis) ja paremat graafikat, mis annab teleülekannetele palju juurde.

Kui aastakümneid tagasi polnud noortel oma vaba aja sisustamisel suuri valikuid, siis tänapäeval elatakse teleka- ja arvutimaailmas. Pole kahtlust, et kui teleris näidatakse suuri tiitlivõistlusi ja mainekaid klubisarju, on eestlased jalgpalliusku. Ja kuna maailma vutt on nii atraktiivne ja hästi kätteRahvas ei viitsi ja puudub harjumus saadav, siis puudub inimestel lihtsalt harjumus staadionil Ei taha, ei viitsi, ei saa – ütleb pahur laps. Pole taset, põnekäia. vust ja staadione, põhjendavad inimesed oma meistriliiga “Arvatakse, et mängu võib ka üksinda kodus telekast rahumängudele mittetulemist. likult vaadata, selle asemel et staadionil külmetada, kui õiget Tallinna Kalevi fänni Oskar Pärt Mölderi sõnul ei ole ta atmosfääri ei teki,” toob Mart Jõesaar välja paljude eelistuse paljude inimeste poolt toodud põhjendustega madalast tamängude vaatamiseks. semest, ühepoolsetest mängudest ja kehvadest staadionitest Saaremaa Ühisgümnaasiumi õpilase Lauri Posti uurimisnõus. Ta peab neid väiteid absurdseks. tööst, mille eesmärgiks oli saada teadmisi noorte arvamusest Mölder, kes pea ühtegi oma lemmikmeeskonna kodujalgpalli ja fänluse kohta, selgub, et info mängudest ei jõua mängu vahele ei jäta, leiab, et meistriliigale kaasaelamine ei inimesteni. ole inimestele harjumuseks saanud ja seepärast mängudele 144 vastaja hulgast tervelt 81% oli seisukohal, et klubi ka ei tulda. reklaamiga tuleb tõsiselt tegeleda. Lauri Post märgib, et “Mängud on põnevad ning tase on päris hea ja seepärast vastanud ei olnud tihti teadlikud mängude toimumisest ja ma ei tea, miks inimestele sellised meistriliiga mängud korda väidavad, et külastaksid rohkem mänge, kui info paremini ei lähe,” räägib Mölder. “Nad toovad küll liiguks. igasuguseid väiteid, kuid ise ei käi kohal “Sellised vastused näitavad, et klubi Foto: Lembit Peegel ega teagi, mis tegelikult toimub. Tegu turunduskülg ei tee oma tööd piisavalt on sulaselge laiskusega, ei viitsita lihtsalt hästi,” teeb ta järelduse. staadionile tulla. Telekast vaadatakse IngFC Kuressaare reklaamib oma mänge lise liigat ja Meistrite liigat aga hoolega.” üldjuhul raadios, kohalikus raadios koOskar Pärt Mölder ei oska öelda, mida dumängule eelneval reedel oma saates, teha või mida tuleks muuta. Kindlasti kohalikes ajalehtedes, klubi kodulehel, võiks tema hinnangul mänge rohkem rekFacebooki kontol ning meili teel, lisaks laamida, sest inimesed ei tea, millal ja kus on plakatid poodides, koolides ja spormängud toimuvad. Kuigi tahtmise korral dihoones. pole ka see probleemiks. Klubi president Priit Penu peab “Õnneks on ikkagi olemas sellised kanalite hulka piisavaks, kuid tõdeb, et fännid, keda muu rahvas on tituleerinud potentsiaalsete külastajate ootused on üksikuteks hulludeks,” lausub Mölder. veel kõrgemal. “Sellise nimetuse saad endale kindlasti, “Samas on selge, et info ebapiisavus kui varakevadel põlvini lumes väljaku on alati ja igas olukorras heaks arguääres oma meeskonnale kaasa elad. Aga mendiks – seda pole lihtsalt kunagi Jalgpallile võib kaasa elada ka üksi ja siis, kui oled naine. ma võtan seda komplimendina.” piisavalt,” lausub Penu. 54

JALKA NOVEMBER 2012

meistriliiga

Pilguheit

Foto: Lembit Peegel

Ats Sillaste: Sillamäel jääb vajaka taustajõududest Sillamäe Kalevis aina enam mänguaega teeniva Ats Sillaste hinnangul üritab meeskond olla professionaalne, kuid eelkõige jääb vajaka taustajõududest. Miks sa Sillamäele läksid? Olin tulnud just tagasi Norrast, kus töötasin ja mängisin. Alo Dupikovil oli variant minna Sillamäele ja ta kutsus mind ka. Kas pidid end enne ikka näitama ka või võeti kohe vastu? Niisama kohe nimekirja ei lisatud. Treener ikka vaatas ja otsustas. See oli hea võimalus end jalgpallurina tõestada. Oled end hooaja lõpuks põhikoosseisu murdnud! Kui sinna läksin, siis olin tahtmist täis, aga võiks öelda, et mul tekkisid probleemid iseendaga: mängisin ettevalmistusperioodil suhteliselt hästi, võtsin kolm kilo lihasmassi juurde ja mu keha ei tulnud selle muutusega kohe toime. Kaotasin enesekindlust ja eks ka peateener Valeri Bondarenko usaldust. Polnud ka nõuandjat, kuidas toidulisandeid tarbida. Uue treeneri Algirdas Briaunysega tunnen end ise paremini. Pole nii palju pingeid kui varem. Mis seal klubi sees toimub – raha pais-

tab olevat, häid mängijaid samuti, aga medalikonkurentsis ei suudeta püsida? Näen kaht asja: esiteks ei suudeta hoida võistkonda tervikuna koos, kogu aeg on muudatused. Aga jalgpall on ikkagi võistkonnasport, kus teineteisemõistmine on oluline. Teiseks on taustajõud puudulikud: füsioterapeuti pole ja ühe asemel peaks olema kaks massööri. Klubi juhtkond eesotsas presidendiga tahab hoida professionaalset joont, seda on näha. Aga kui meil näiteks Bondarenkoga, kes on perfektsionist, olid tõsised läbimõeldud trennid, mis venisid pikaks, siis puudu jäi just taastumisest. Algis on muutnud treeningud lihtsamaks, ei ole sellist tampi peal. Mille poolest Sillamäel paremaks jalgpalluriks said? Ütleks, mille kallal pean veel vaeva nägema: see on mängulugemine. Paljud treenerid on minu kohta öelnud, et tehnika, pallivaldamine ja söödud on head ning oma kasvu kohta olen füüsiliselt suhteliselt sitke poiss. Aga mängu mõistmise ja lugemise kallal pean tööd tegema. Seda ma üritangi.

Kas jäädki Sillamäele? See pole kehv variant. Seal hoolitsetakse mängijate eest suht hästi, eelarve on paigas, palgamaksmisega probleeme pole. Sain professionaalselt trenni teha, esimest korda keskenduda sellele, mida teha tahan. Praegu võtan hooaja korraga. Esimene eesmärk on kindlustada 4. koht ning siis vaadata, millised on juhtkonna plaanid ja kuidas koosseis kujuneb.

väravakütid

meistriliiga 1 Nõmme JK Kalju 2 Tallinna FC Flora 3 Tallinna FC Levadia 4 JK Sillamäe Kalev 5 Narva JK Trans 6 Paide Linnameeskond 7 FC Viljandi 8 FC Kuressaare 9 JK Tallinna Kalev 10 Tartu JK Tammeka

Keelega said hakkama? Alguses oli raske, aga Bondarenko oskas väga hästi inglise keelt ja rääkisime ka eesti keeles. Tasapisi hakkas koolis õpitu ka meelde tulema ja sain head vene keele praktikat.

34 34 34 34 34 34 34 34 34 34

28 25 23 14 15 11 6 4 4 4

5 2 8 10 6 8 7 10 9 7

1 101 : 15 7 84 : 22 3 79 : 20 10 46 : 40 13 47 : 42 15 32 : 49 21 30 : 80 20 25 : 77 21 26 : 80 23 28 : 73

89 77 77 52 51 41 25 22 21 19

1 Tarmo Neemelo Nõmme JK Kalju 2 Vladislav Ivanov Narva JK Trans 3 Zakaria Beglarišvili Tallinna FC Flora 4 Juri Jevdokimov Nõmme JK Kalju 5 Igor Morozov Tallinna FC Levadia 6 Rimo Hunt Tallinna FC Levadia 7 Artur Rättel Tallinna FC Levadia 8 Hidetoshi Wakui Nõmme JK Kalju 9 Igor Subbotin Tallinna FC Levadia 10 Valeri Minkenen Tallinna FC Flora

21 19 15 13 12 11 10 10 9 9

Tartu Tammeka publikufenomen Tartu publiku fenomenist on palju pajatatud, aga imestama paneb ta jätkuvalt: meistrisarjas viimasel kohal olev klubi on publiku arvult 5. kohal! Kusjuures kodupubliku arvult koguni kolmas, eespool tiitlikaitsjat Florat ennast! Kogusummas esikohal olev Flora võlgneb selle edu välismängudele – tegemist on publikumagnetiga, mille külaskäiku kasutavad konkurendid muuhulgas ka selleks, et meelitada kohale tavapärasest suurem tribüünitäis. Kokku on kaks vooru enne tšempionaadi lõppu käinud meistriliigat vaatamas 32 297 pealtvaatajat, keskmiselt 190.

Keskmine Keskmine- Keskmine Kodu- kodu- Võõrsil- võõrsil- Publik publik Meeskond publik publik publik publik kokku kokku 1. Flora 3868 228 6066 357 9934 292 2. Kalju 5517 325 4125 243 9642 284 3. Levadia 4872 287 3618 213 8490 250 4. Kalev 3225 190 3061 180 6286 185 5. Tammeka 4085 240 1962 115 6047 178 6. Sillamäe 2799 165 2814 166 5613 165 7. Paide 2497 147 2803 165 5300 156 8. Kuressaare 1826 107 2900 171 4726 139 9. Trans 2033 120 2268 133 4301 126 10. Viljandi 1575 93 2680 158 4255 125 2012 NOVEMBER JALKA

naised Foto: Lembit Peegel

Tõsine mäng, tõsine kaotus Soomele: nutvat Tiina Trutsit lohutab väravavaht Getter Laar. Murul istuvad Inna Zlidnis (15) ja Pille Raadik (4).

Taseme tõusuks on vaja professionaalseid mängijaid Kas 2013. aasta EMi kvalfikatsiooniturniiril punktita jäänud Eesti naistekoondis põrus, või on see samm uuele ja vägevale tõusule? Alver Kivi

esti koondis kogus 2011. aasta MMi valikturniiril alagrupis 10 punkti, kuid 2013. aasta EMi valikturniiril jäädi 0 punktiga viimaseks. Koondise kahe turniiri tulemusi kõrvutades jääb kõrvalseisjal üle tõdeda, et tegu on suure tagasiminekuga. Nii saab küsida, mis on selle põhjused, kuidas edasi minna ja kas üldse on võimalik mängutaset tõsta? Koondise peatreener Keith Boanas räägib, et realistlikult võttes ei saa kahte valiktsüklit võrrelda, kuid sellest hoolimata tuleb teha järeldused. Esimesena toob ta välja asjaolu, et kõigil vastastel, isegi Valgevenel ja Slovakkial on mängijad profid või poolprofid, meil on elukutseline vaid Pille Raadik. “Kogenud mängijad, kes mängivad ja treenivad kõrgemal tasemel, andsid meie vastastele väga olulise eelise,” tõdeb inglane. “Eesti neiud peavad kombineerima õpingud, töö ja perekonna korralikul 56

JALKA NOVEMBER 2012

tasemel treenimise ja rahvusvaheliste mängude vahel.” Tema sõnul on parim näide endine Eesti koondise kapten ja kõige kogenum mängija Nastja Morkovkina, kes pidi oma koondisekarjääri lõpetama, kuna tal ei olnud enam võimalik töökohustuste tõttu ja perekondlikel põhjustel mängida. Koondise kapten Kethy Õunpuu tunnistab, et loomulikult pole 0 punkti ilus tulemus ja keegi pole sellega rahul, sest alagrupis loodeti ikkagi enamat. “Ma ei ole eelmises tsüklis mänginud, seepärast ei oska ka tulemusi täpselt võrrelda, kuid tagasiminekuks ma seda nimetada ei taha,” räägib kapten. “Kindlasti lähtuti oma plaanides eelmisest valiktsüklist. Aga naistevutt on palju arenenud ning selleks et tugevamate tasemele jõuda, peavad meie naised hakkama mängima heades välismaa liigades. Meie meistriliiga tase on väga ebaühtlane ja madal.”

Võidud panid meiega arvestama Keith Boanase sõnul võib kahe viimase valikturniiri vahele siiski ka võrdlusmomendi tõmmata. Varem teised koondised alahindasid meid ning võitudega suudeti vastaseid ja ka ennast šokeerida. Eesti naistejalgpalli taseme tõusu panid aga konkurendid tähele ja hinnaalandust enam ei tehtud. Seekord kaotas Eesti kindlalt Ukrainale 1 : 4 ja 0 : 5 ning Soomele 0 : 6 ja 0 : 5. Kethy Õunpuu sõnul oleks võinud kaotused Soomele ja Ukrainale väiksemad olla, kuigi vastased olid meie naiskonnast igas elemendis üle. Kapten selgitab: “Tegu oli professionaalidega, kelle kiirus ja oskused olid meist paremad. Mängutempo oli nii kõrge, et käis eestlastele üle jõu, sest meistriliigas me nii ei mängi. Kõik suured kaotused on üldiselt halvad.” Slovakkiale kaotati 0 : 2 ja 1 : 3 ning

naised Valgevenele 1 : 2 ja 2 : 4 (2 : 1 eduseisust). Õunpuul on kahju, et Eesti Valgevenelt ja Slovakkialt punkte ei saanud, sest vastased olid kindlasti võidetavad. Tähtsates kohtumistes jäi tema hinnangul puudu õnnest ning naiskonna sooritused polnud vajalikul tasemel. “Kõige paremini tuli mängudest välja kodune kohtumine Valgevenega,” märgib kapten. “Olime just Balti turniiril hästi mänginud ja emotsioon oli kõrgel. Mängupilt oli korralik, aga kahjuks unustasime lõpus kaitse ja läksime liialt ründama.” Boanas on optimistlik: “Keegi ei taha kaotada, kuigi põhjused on teada. Meil on kõigil unistused ja ambitsioonid ning püüame anda endast alati parima. Minul, minu naiskonnal ja mängijatel on olemas soov saada veelgi tugevamaks ja konkurentsivõimelisemaks.”

Töö, töö ja veel kord töö Naiste jalgpall on kiireimini arenev spordiala maailmas, kus kõik riigid on ehitanud välja oma süsteemi ja pannud paika arenguprogrammi. Keegi ei istu ega oota

oma võimalust niisama. See tähendab, et Eestis peame kahekordselt pingutama, suurendama meie klubidele, treeneritele ja mängijatele esitatavaid nõudmisi.

“

Eesti vajab klubisid, kes ei näe naiste jalgpalli vaid osana litsentsimisprotsessist ega võta seda kui valu tagumikus, vaid kui tükki nende klubist, mis aitab ka sotsiaalses arengus.

„

Eesti Jalgpalli Liit on sel aastal koolitanud meie noortetreenereid ja arendanud mängijaid noortekoondise osalemisega meistriliigas. Tulemused tulid välja Balti liigas, kus me võitsime mõlemas noorte vanusegrupis esikoha. Kuid ühest aastast ei piisa, et tõusta Euroopa tasemele, ja töö peab jätkuma. Keith Boanase sõnul on siin suur väl-

jakutse klubidele, sest Eestis peab üha rohkem julgustama neidusid jalgpalli mängima. Kuid nad ei vaja mitte ainult kohta, kus mängida, vaid ka inimesi, kes on pühendunud, hoolivad oma tööst ja usuvad tüdrukute mängu. Koondise peatreener räägib, et Eesti vajab klubisid, kes ei näe naiste jalgpalli vaid osana litsentsimisprotsessist ega võta seda kui valu tagumikus, vaid kui tükki nende klubist, mis aitab ka sotsiaalses arengus. “Me vajame rohkem treenereid, kes ei näe tüdrukute treenimises vaid teenimisvahendit, vaid kellele on väljakutseks arendada noori talente ning kes soovivad töötada noorte inimestega ja kes tahavad õppida,” viitab ta treeneri tähtsusele. Boanase sõnul ei saa töö neidude või naistega olla alavääristatud. Kui klubi tasandil suudetakse rakendada head ja pühendunud treenerid, siis meie üldine tase hakkab tõusma, korralikult läbiviidud treeningud innustavad mängijaid tööd tegema ja endast rohkem andma.

2012 NOVEMBER JALKA

naismängija

Vlada Kubassova tahab

Morkovkinast paremaks saada Tallinna FC Levadia ja U19 koondises väravaid kõmmutav Vlada Kubassova tahab jõuda välismaale ja saada paremaks kui Eesti naistekoondise eest 40 väravat löönud Anastassia Morkovkina. Alver Kivi

“

Ma arvan, et ma peaks arendama mõtlemiskiirust, löögitäpsust ja erinevates mänguolukordades kiiremat tegutsemist.

„

“Mul läheb praegu Levadias väga hästi, sest meil on hea tiimisisene õhkkond, kõik mängijad on sõbralikud ja abivalmis,” kiidab ta võistkonnakaaslasi. Resultatiivse mängu tulemusena sai Kubassova suve lõpul ka esimest korda kutse A-koondise treeningulaagrisse. Neiu sõnul tahaks ta juba naiste koondises mängida, aga tunnis58

JALKA NOVEMBER 2012

Foto: Lembit Peegel

“N

astja on väga hea mängija, aga ma tahaks olla tulevikus parem kui tema,” tunnistab 17aastane Vlada Kubassova, kelle eeskujuks on siiski klubikaaslane Inna Zlidnis. “Mulle meeldib see, kuidas ta suhtub jalgpalli. Inna oskab toetada ja aidata ning ma arvan, et ta oskab anda oma mängule reaalse hinnangu. Inna üritab kogu aeg paremaks saada, et saavutada elus ja jalgpallis oma eesmärgid. Seetõttu ongi ta minu eeskuju.” Eelkõige tahab aga Kubassova skoori teha. Ta lõi U19 koondises Balti turniiril Lätile 3 ja Leedule 1 värava. Kokku on ta sinises särgis löönud kuue mänguga viis väravat. Treenerid arvasid Vlada Kubassova koondisesse ka oktoobri lõpus Bulgaarias toimunud naiste U19 koondiste EM-valikturniiriks, kus Vlada Kubassova kehaga palli katmas. osalesid peale Eesti veel Bulgaaria, Soome ja Hispaania koondised. Edukalt on noor ründaja mänginud ka Tallinna FC Levadias, olles meistriliiga väravalööjate edetabelis kümne edukama hulgas. Naiste karikavõistluste poolfinaalis aitas ta lisaajal võita 4 : 2 Põlva Lootose, lüües oma naiskonna kasuks värava. Finaalis tuli küll tunnistada Pärnu JK 4 : 0 paremust.

tab, et seda ta siiski veel natuke kardab. “Koondises mängimisega kaasneb suur vastutus,” toob ründaja välja oma väikese hirmu põhjuse. “Kuigi sellisel tasemel treeningulaager oli minule esmakordne kogemus, arvan, et sain peaaegu hakkama. Muidugi tahaks veel paremini mängida.”

Pere toetab valikut Jalgpalliga hakkas Vlada Kubassova tegelema juba väikese tüdrukuna, kui koos onuga oma korteris pallimängu proovis. Hiljem käis ta juba koduõues harjutamas. Kui Vlada oli 11-aastane, luges ta ajalehest kuulutust, kus jalgpalliklubi Lasnamäe Ajax kutsus tüdrukuid treeningule. Sellest ajast on varem kergejõustikuga tegelenud neiu jäänud oma lemmikala juurde. “Valisin jalgpalli, sest lapsepõlves vaatasin koos vanematega televiisorist väga palju jalgpalli,” räägib noor ründaja. “Isa ja ema on rahul, et ma just selle ala valisin, aga nad muretsevad kogu aeg, et see segab minu õppimist.” Oma võistkondades mängib Vlada Kubassova rohkem ründajana, kuigi vahel tuleb tegutseda ka poolkaitses. “Kui aus olla, siis ma täpselt ei mäleta, kuidas ma ründaja kohale sattusin, aga ma tahtsin väravaid lüüa ja treener panigi mind sellele positsioonile mängima,” meenutab ta oma ründajakarjääri algust. Kuigi Kubassova on oma noorusest hoolimata löönud juba palju tähtsaid väravaid, leiab neiu, et õppida on veel väga palju. “Ma arvan, et ma peaksin arendama mõtlemiskiirust, löögitäpsust ja erinevates mänguolukordades kiiremat tegutsemist,” toob ta välja oma nõrgad kohad. Nagu paljudel teistelgi tüdrukutel on noore ründaja kõige suurem eesmärk jõuda mõne aasta pärast välismaale, et seal jalgpalli mängida: “Aga sinna on veel väga pikk tee. Enne seda on mul rida väiksemaid eesmärke ja tahaks Levadiaga tiitleid võita.”

Foto: Lembit Peegel

Eesti koondiseni v채lja j천udnud Ain Tammus jagab n체체d oma teadmisi noortele.

Foto: erakogu JALKA NOVEMBER 2012

treener

Ain Tammus käis vaatamas Mart Poomi treeninguid Noore väravavahina käis Ain Tammus vaatamas, kuidas treenib Mart Poom, ning algaja treenerina õppis tehnikadetaile Martin Reimi õppevideo pealt. Indrek Schwede

in Tammus sai vutipisiku külge Maarjamäel Norma staadionil, kus elas üks tema klassivendadest. Neljanda klassi poisina alustas ta 1979. aastal treeninguid Üllar ja Raivo Korbi juures Jaaguri-nimelises klubis. Paari aasta järel tuli sisse nelja-aastane paus, sest Tammust huvitasid peale jalgpalli ka teised spordialad. Aga klassivennad mängisid vutti edasi ja nii sattus Ain uuesti palli veeretama – seekord Oktoobri rajooni spordikooli (OSK) Taivo Uibo juurde. Kõik need esimesed aastad oli Tammus väljakumängija. “Riisipere laagris sain aru, et minu koht on väravas,” räägib Tammus, kelle sõnul oli sel hetkel postide vahel treeningugrupi parim ründaja. “Mingi tõmme sinna oli juba varem, sest suuri mänge telerist vaadates oli näha, et väravavaht on vinge tegelane.” OSKis kuulus Tammus lühikest aega ka Vjatšeslav Smirnovi punti ja võitis õppiva noorsoo spartakiaadil esikoha. Järgnes Vene kroonu ja pärast seda JK Vall, Norma, Lantana (Eesti meister klubiga 1995/1996) ja Flora süsteem. Aastatel 1997–1998 mängis Tammus kolm korda Eesti koondise eest. “Esimene mõte, et minust võiks saada treener, käis peast läbi umbes 2000. või 2001. aastal, kui treenisin JK Maardus,” meenutab Ain Tammus. “Ma polnud rahul treeningu kvaliteediga ja oli momente, kus pidin nooremaid õpetama ning leidsin, et mina teeksin teistmoodi.” 2001. aastal helistaski Andres Leht ja pakkus tööd noortetreenerina enda

juhitud Kotkase-nimelises klubis. “Pärast avatreeningut oli mu esimene reaktsioon, et treeneriamet ei ole minu ala!” mäletab Tammus kirkalt. “Ma ei olnud arvestanud, et need 7–8aastased poisid ei osanud veel korralikult sööta ega söötu omaks võtta.” Ometi jättis Tammus oma loobumisplaanist teatamata ja jätkas: “Eks alguses olid paar esimest kuud vaevalised, sest ma olin samal ajal ka IV liiga Kristiine JK treener ning need harjutused, mis toimisid meeste peal, ei töötanud poiste peal ega vastupidi. Kuid teisalt andis see olukord hea võrdlus- ja õppimisvõimaluse.”

“

Paljud praegused noored väravavahid ütlevad, et tahavad kuhugi jõuda, aga vaadates, mida ja millise innuga nad teevad, siis...

„

Praeguseks on Ain Tammusel läbitud kõik alamad jalgpallitreeneri kursuse astmed ning lõpetatud on ka Pro kursus. Tal on teooriale lisaks kõrvale panna isiklikud kogemused: “Enamasti õppisin väravavahi asju ise: väiksemana telerist ja hiljem juba JK Vallis mängides käisin vaatamas, kuidas Mart Poom Norma staadionil treenis. Niimoodi nagu praegu ise noori väravavahte spetsiifiliselt õpetan, pole mind keegi õpetanud.” Tammus toob välja ka iseõppimise miinused: ta nägi küll, mida Poom tegi, aga ei teadnud alati, milleks üks või teine harjutus kasulik oli. “Kui keegi minu poistest ütleks, et treener, ma täna trenni ei tule, sest lähen vaatan, mida (Sergei) Pareiko teeb, oleksin ma õnnelik – kellelgi on huvi!” kõneleb Tammus, kelle sõnul jäi temal endal omal ajal puudu inimesest, kes

oleks teda suunanud. “Kui on tahtmist ja soov areneda ning on inimene, kes sind aitab, on see parim kombinatsioon, mis olla saab. Mul on Mardi (Poom) üle hea meel – temal olid need inimesed olemas. Ise olin terve elu olnud kõva treenija ja tahtmise taha asi pidama ei jäänud. Paljud praegused noored väravavahid ütlevad, et tahavad kuhugi jõuda, aga vaadates, mida ja millise innuga nad teevad, siis...” Tammus tõdeb, et tegemist on kahe äärmusega: tema ajal oli palju tormamist, treeniti end pildituks ning õigupoolest puuduski võimalus teha asju õigesti; tänapäevane tarkus ütleb aga, et väravavahti pole vaja treeningutega tappa. Igal asjal on oma aeg: mida ja millal ja kui intensiivselt teha. Sel aastal lõpeb Tammuse leping Flora väravavahtide treenerina, aga sõltumata sellest, kus ta jätkab, on tööpõld lai. Koos Mart Poomiga valmistatakse ette Treener I , II ja III taseme väravavahtide erialast kursust. Tammus tõdeb, et Eesti vutis on tööd tohutult ja ta on valmis kasvõi klubist klubisse käima ning ise näpuga juures olema. “Väravavahtide treenerite puhul on koolitustel rõhutatud, et sa pead haldama kogu jalgpalli temaatikat – et sisuliselt peab väravavahtide treener olema ka abitreeneri rollis, alati kaasa mõtlema, vastase nõrkusi otsima ja valmis ideid andma,” selgitab Tammus. “Olen hakanud iseenda arengu jaoks tegema meeskonna treeningukavasid. Mitte et keegi midagi valesti teeks, vaid olen teinud kavasid oma arusaama järgi. Mind on palju mõjutanud meie hollandlastest koolitajad, kes on rõhutanud, et kuigi teatud reeglid on paigas, on igal treeneril vabadus teha asju omamoodi ning seeläbi võimalus säilitada oma identiteet.Väga oluliseks pean noortetöö järjepidevust, sest jalgpall ei koosne ainult suurtest tegijatest. Vahel võivad ka pisemad osutada mõnele tõeterale.” 2012 NOVEMBER JALKA

JALKA NOVEMBER 2012

kalender

Novembrikuus Eesti vutiväljakutel Lühendid: TV6 – mäng on TV6 eetris. Jälgige võimalikke kalendrimuudatusi aadressilt www.jalgpall.ee. Kindlasti tasub kodulehelt jälgida mängude toimumiskohti, sest ilmastikuolud võivad tingida kolimise kunstmurule.

Meistriliiga Laupäev, 3. november (XXXVI voor)

14.00 TV6 Nõmme JK Kalju – Tartu JK Tammeka Kadrioru staadion 14.00 Narva JK Trans – Tallinna FC Flora Kreenholmi staadion 14.00 FC Viljandi – JK Sillamäe Kalev Viljandi kunstmuru 14.00 Paide linnameeskond – Tallinna FC Levadia Paide linnastaadion 14.00 JK Tallinna Kalev – FC Kuressaare Kalevi kunstmuru

Esiliiga Pühapäev, 4. november (XXXVI voor)

14.00 Kohtla-Järve FC Lootus – Tallinna FC Puuma Ahtme kunstmurustaadion 14.00 Pärnu Linnameeskond – Tallinna FC Flora II Pärnu kunstmuru 14.00 Tartu JK Tammeka II – Rakvere JK Tarvas Annelinna kunstmurustaadion 14.00 Kiviõli Tamme Auto – Tartu SK 10 Sportland Arena

14.00 Tallinna FC Levadia II – Tallinna FC Infonet Maarjamäe kunstmurustaadion Meistriliiga üleminekumängud Pühapäev, 11. november

13.00 üleminekumäng: Esiliiga 2. – Meistriliiga 9 Laupäev, 17. november

13.00 üleminekumäng: Meistriliiga 9. – Esiliiga 2. Esiliiga üleminekumängud Pühapäev, 11. november

13.00 üleminekumäng: II liiga Lõuna/Lääs 2. vs II liiga Põhi/Ida 2. võitja – Esiliiga 8. Laupäev, 17. november

13.00 üleminekumäng: Esiliiga 8. – II liiga Lõuna/Lääs 2. vs II liiga Põhi/Ida võitja

Jalgpallihooaja pidulik lõpetamine Pühapäeva, 18. november

15.00 Estonia kontserdisaalis

Foto: Lembit Peegel

Tallinna meeskonnad Flora ja Levadia heitlevad viimase vooruni hõbeda eest. 2012 NOVEMBER JALKA

saalijalgpall

FC Anži vajab Euroopas läbilöömiseks kogemusi Suve lõpus UEFA Futsal Cupi alagrupiturniiril kolmandaks jäänud FC Anži juhid pole tulemusega rahul ning tulevikus soovitakse saavutada enamat.

Foto: Anatoli Zõbin

Alver Kivi

akedoonias Skopjes toimunud turniiril kogus saalijalgpalli Eesti viimaste aastate valitseja FC Anži 4 punkti. Eestlasi edestasid Makedoonia Zelezarec 7 ja Montenegro Bijelo Polje 6 punktiga. Neljandaks jäänud Leedu klubil Bekentas jäi punktiarve avamata. Neli korda UEFA Futsal Cupil osalenud Eesti meisterklubi tahab ka järgmisel aastal sarjas kaasa teha. Ja kuna süües kasvab isu, siis on eesmärk jõuda kord ka alagrupist edasi. FC Anži mängiv treener Anton Smetanin tunnistab, et meeskond peab selleks veel taktikaliselt ja füüsiliselt juurde panema. “Tuleb mängida ja mängida,” avalikustab treener arenguplaani. “Peame veel paljutki õppima ja saama juurde kogemusi, siis võime mängida kõigi vastastega.” Kuigi seekord püsiti ilusti konkurentsis, pole Anton Smetanin saavutatud kolmanda kohaga üldse rahul, sest oli võimalus ka paremaks tulemuseks ja isegi alagrupi võitmiseks. “Loomulikult on tulemuse tegemisel määravaks ka alagruppide koosseisud ja tänavu polnud meil vastas täisproffe, kes päevas kaks korda harjutavad,” räägib Smetanin. “Seekord olid kõik vastased võrdsed ja võidetavad. Põhimõtteliselt jäi meie jaoks kõik esimesse mängu montenegrolastega, kus kaotasime olulised punktid.” Kõik kolm alagrupikohtumist olid väga pingelised ja suurema õnne korral olnuks võimalik ka esikoht. Turniiri

JALKA NOVEMBER 2012

Anži meeskond kaitsetöös: väravavaht Mark Boskin, Dmitri Kulikov (6), Sergei Kostin (4) ja Oleg Maksimov (8).

avamängus mindi vastamisi Montenegro meistri Jedinstvo Bijelo Poljega, kelle kõik mängijad kuuluvad ka oma riigi koondisesse. FC Anžil tuli vastu võtta valus 6 : 7 kaotus, sest veel minut ja kuus sekundit enne lõppu juhiti 6 : 5. FC Anži kasuks lõid väravad Dmitri Kulikov, Anton Smetanin, Oleg Maksimov, Irfan Ametov ja Rafael Kušnir. Anton Smetanini sõnul mängivad vastased teist süsteemi, mis meie meestele oli harjumatu ja raske ning seepärast tegid mehed väljakul valesid liikumisi. “Mängijad olid lõpus väsinud ja viimases väravas oli meil ebaõnne,” lausub treener. “Aga tegime pärast trenni ja panime asjad taktikaliselt paika.” Teises mängus tegi Anži 0 : 2 kaotusseisust 2 : 2 viigi turniiri hilisema võitja, Makedoonia meistri Skopje Zelezareciga. Meeskonna väravad lõid selles kohtumises Jevgeni Merkurjev ja Anton Smetanin. “Meie poolt oli see kõige ilusam ja parem mäng,” konstateerib Smetanin. “Me mängisime ka kaotusseisus oma mängu ja kavandatud plaanide järgi, kõik mehed tegid, mis vaja ja taktika-

liselt õigesti ja ka füüsiliselt kestsime lõpuni.” Alagrupiturniiri viimases voorus saavutas Eesti meister 3 : 2 võidu Leedu meeskonna Bekentas üle. FC Anži kasuks lõi kaks väravat Oleg Maksimov, ühe Sergei Kostin. Anton Smetanini sõnul jättis meeskond selles kohtumises paljud head võimalused kasutamata. “Kuigi saime võidu, polnud leedukate vastu meie parim mäng,” tõdes treener. “Nad jäid meile alla eeskätt taktikaliselt.” 2007. aastal jäi FC Anži alagrupis 3 punktiga kolmandaks, 2010. aastal saadi 1 punkt ja neljas koht, 2011. aastal tuli leppida kolme kaotuse ja neljanda kohaga.

FC Anži koosseis: Väravavahid: Dmitri Renin, Mark Boskin Väljakumängijad: Anton Smetanin, Oleg Maksimov, Dmitri Skiperski, Rafael Kušnir, Sergei Kostin, Dmitri Kulikov, Aleksei Budõlin, Erik Šteinberg, Jevgeni Merkurjev Irfan Ametov ja Konstantyn Logvin Mängiv treener: Anton Smetanin

lisaaeg Novembrikuu sünnipäevad: 02.11 Indrek Käo (42) 03.11 Raimo Nõu (33) 05.11 Urmas Kirs (46) 05.11 Alo Dupikov (27) 06.11 Tarmo Saks (37) 07.11 Andres Oper (35) 07.11 Mihkel Aksalu (28) 10.11 Mart Paumäe (50) (1. pildil) 11.11 Uno Tutk (53) 11.11 Tarmo Linnumäe (41) 12.11 Oleg Timofejev (55) 13.11 Uno Piir (83) 13.11 Indrek Zelinski (38)

1. Eesti Jalgpalli Liit 2. JK Tallinna Kalev 3. Tartu JK Tammeka 4. Võru JK 5. Põlva FC Lootos 6. Nõmme JK Kalju 7. FC Eston Villa 8. Tartu Quattromed 9. Rahvuskoondise fännklubi Jalgpallihaigla 10. Tallinna FC Flora

JALKA NOVEMBER 2012

11. Rapla JK Atli 12. JK Jalgpallihaigla 13. Martin Reimi JK 14. FC Elva 15. JK Tartu Löök 16. FC Hell Hunt 17. Tallinna FC Reaal 18. FC Viljandi 19. JK Welco Elekter 20. Tallinna JK Piraaja

Orienteerumisliit

Jalgratturiteliit

Karateföderatsioon Maleliit

Judoliit

Tenniseliit

Tantsuspordiliit

(Eesti Spordiregister 2011):

Võrkpalliliit

Kulturismi ja Fitnessi Liit Kergejõustikuliit

Seekord avaldame LHV Panga edetabeli kujul, mis kajastab enam kui aasta jooksul tehtud tehingute arvu. Kui edetabeli tipp on tavapärane, siis Võru JK 4. koht on kindlasti suur üllatus. Võrreldes tavapärase tabeliga on erinevusi veelgi.

Korvpalliliit

Tehingute arvult 20 esimest

Spordiharrastus Eesti spordiklubides

Ujumisliit

6. oktoobril avati Rosma külas kunstmurukattega multifunktsionaalne mänguväljak, mis on esimeseks omataoliseks Põlva vallas. Väljaku mõõdud on 25 x 14 meetrit ja seda piirab meetrikõrgune puidust aed (väljaku otstes kuni 4 meetrit). Peale minijalgpalli saab seal mängida ka korvpalli, võrkpalli ja tennist ning talvel jäähokit. Aadressil Värska mnt 4 paikneva väljaku ehitustööde üldmaksumuseks kujunes pisut üle 25 000 euro. Väljaku projekteeris OÜ Raamprojekt ning ehitas AS EG Ehitus. Tööd rahastati PRIA toel ning kaasfinantseerijateks olid MTÜ Rosma Küla Selts ja Põlva vald. Omapoolsed tervitused edastasid väljaku avamisel osalenud Põlva vallavanem Mati Meeliste ja volikogu esimees Ahti Bleive. Väärt kingituse tõi jalgpalliklubi Lootos poolt Avo Jakovits, kes kinkis uue väljaku kasutamiseks külaseltsile väravavõrgud ning koolile jalgpalli. Kastitäie jalgpalle väljaku igapäevastele kasutajatele jaotas laiali OÜ Kaguserv juhataja Tunne Piiper. Rosma Haridusseltsi esinaine Tiina Länkur kinkis külavanemale väljaku valmimise eest tänutäheks kooli õpilaste poolt valmistatud toreda medaljoni. Külaseltsi tänukirjad said Kaper Asi, Taivo Käo, Tõnu Lõbu, Ervin Gauk ja Põlva vallavalitsus. Tänusõnad kuuluvad aga kõigile, kes andsid oma panuse ja olid toeks väljaku valmimisel Järgmisel aastal tähistab Rosma küla oma esmamainimise 375. aastapäeva ning sellega seoses on kavandatud vast valminud mänguplatsile mitmed võistlused ja sportlikud tegevused.

Inglased avasid maa keskosas West Midlandsis 100 miljonit naela maksma läinud St. George’s Parki jalgpallikeskuse, mis saab koduks nende erinevate vanuseastme koondistele. Keskuses on 12 täismõõtmetega jalgpalliväljakut, millest viiel on altsoojendus ja prožektorid. Muidugi kuulub kompleksi ka kõik muu vajalik, alates tervest korrusest spordimeditsiini ja -teaduse tarbeks ning lõpetades spordisaalide ja ujulaga. Uue keskusega loodavad inglased maha teha mahajäämuse teiste suurte vutirahvastega, nagu prantslased, hispaanlased ja itaallased, kel on vastav keskus olemas ning mis on loonud aluse rahvusmeeskonna tiitlivõitudeks.

Võimlemisliit

Rosmas avati kunstmuruväljak

Inglise koondiste uus pesa

Jalgpalliliit

Uus Rosma kunstmuruväljak võimaldab tegevust igal aastaajal.

14.11 Silvar Luht (48) 14.11 Margus Kotter (42) 14.11 Erkki Viisma (36) 16.11 Heleri Saar (33) 17.11 Eduard Rõžov (49) 18.11 Enar Jääger (28) 21.11 Sergei Ratnikov (53) 21.11 Marko Lelov (39) 23.11 Ranet Lepik (32) 24.11 Marek Lemsalu (40) (2. pildil) 25.11 Janno Kaljuvee (43) 27.11 Rain Vessenberg (37)

Suusaliit

Foto: erakogu

Läinud aasta seisuga oli Eesti Spordiregistri andmeil riigi enim harrastatud ala jalgpall, millega tegeles spordiklubides 14 061 mängijat. Võrreldes 2010. aastaga on spordiregistri andmetel jalgpalliga tegelejate arv tõusnud 370 võrra. Statistikaameti andmetel tegeles jalgpalliga aastal 1995 vaid 2651 inimest, aastaks 1999 oli see arv kasvanud 7301-ni ning aastal 2005 oli jalgpallureid 12 540. 1994. aastal osales Eesti täiskasvanute meistrivõistlustel jalgpallis 52 võistkonda, tänavu aga alustas täiskasvanute, noorte ja rahvaliiga peale kokku 628 võistkonda. Eesti Jalgpalli Liit on seadnud aastaks 2024 eesmärgi, et nii nagu on paljudes Euroopa riikides, jõuaks ka meil jalgpalliharrastajate arv 3–4% elanikkonnast, mis tähendab ligi 40 000 pallurit.

2012 NOVEMBER JALKA