JALKA (veebruar 2013) by Jalka

HIND 1,85 EUROT VEEBRUAR 2013

Andre Frolov:

mul on võitja iseloom! Kunstmuru on meie sõber Arte Gümnaasiumi jalgpalliklass FC Infonet väldib järske pöördeid Esiliiga pooldub ja arendab klubisid

ISSN 1736-7379

Postrid: Karol Mets / Luis Suarez / Roberto Soldado / Antonio Cassano

Anne Rei arendab tervikut

Ilja Antonov on treeneri 2013 VEEBRUAR JALKA 1 õnnistus

t a ita ts u ku

sisukord

a, ema kkas karjum a h a n n ra b “Sõ kurtis, et ivselt, kuigi ti si o p a g koos suhtus vä aega perega em h vä i g el l ve nüüd on mu avad. ” lid väga toet . olla Kõik o ne Küppas Grete-Lilija 56 kutsest, lk A-koondise

Kaanelugu lk 24 Tallinna Flora kapten Andre Frolov ütleb enesekindlalt, et tal on võitja iseloom. Tema juhtimisel peab Eesti meistritiitel Florasse tagasi tulema. Foto: Lembit Peegel

Persoonid & intervjuud Anne Rei Ilja Antonov Grete-Lilijane Küppas Timo Teniste

Kolumnid Tiit Lääne Indrek Schwede

Esikaanel: Andre Frolov Foto: Lembit Peegel Nr 2 (62) 2013

Eesti Jalgpalli Liidu ajakiri Ilmub 12 korda aastas Peatoimetaja: Indrek Schwede indrek@jalgpall.ee Vastutav toimetaja: Lennart Komp

Rubriigid Kuu peegel Nimed & numbrid Lood & tsitaadid Klubilood: FC Infonet Meistriliiga Naised Lisaaeg Ristsõnad

lennart@jalgpall.ee Fotograaf: Lembit Peegel Ajakirja makett: Jaanus Samma Kujundaja: Marju viliberg Keeletoimetaja: Liisi KÜTNER Reklaam: Nordicom +372 5666 7770 reklaam@nordicom.ee Kolleegium: Ülev Aaloe, Lennart Komp, Neeme Korv, Aivar Pohlak, Indrek Schwede, Anu Säärits, Mihkel Uiboleht Väljaandja: Eesti Jalgpalli Liit Tellimine: www.post.ee / eraklient / perioodika tellimine / Eesti väljaanded / Jalka Tellimishinnad: Aasta 22.24 eurot Poolaasta 11.12 eurot Toimetuse postiaadress: Jalka, Eesti Jalgpalli Liit, Asula 4c, 11312 Tallinn Trükitud printallis

Muu Sõber kunstmuru Arte Gümnaasium – elu kool Esiliiga pooldub Hõbepall Kostja Vassiljevile Mahhatškala Anži päästab Dagestani Kalender 2013 Kohtunikud valmistuvad hooajaks

16 55 58 62

Foto: Lembit Peegel

13 14 4 8 10 42 52 56 64 66 20 29 40 46

48 52 59

Postrid Karol Mets Luis Suarez Roberto Soldado Antonio Cassano 2013 VEEBRUAR JALKA

kuu peegel

All m체distavad m채ngijad veel Sportland Arena kvaliteetsel kunstmurul, 체lal v천tab ilmet nende talvine treeningupaik. 4

JALKA VEEBRUAR 2013

kuu peegel

Vaade ette, pilk taha Nüüdsest oleme kaks rubriiki (“Kuu pilt” ja “Peegli peegeldused”) toonud ühise nimetaja alla: meil on nüüd rubriik “Kuu peegel” või “Kuu Peegel” – kuidas soovite. Mõistagi on pildid meie parima fotograafi Lembit Peegli poolt, toimetus lisab allkirjad. Hetkel, mil vutiväljadel on vaikus, vaatame piltide abil tagasi eelmisele hooajale, aga heidame pilgu jälle suure sisehalli ehitusele ehk tulevikku.

Pimekohting: U21 koondise eest mängiv Henri Anier korraldas mängus soomlastega pimekohtingu palliga.

Suurepäraselt õnnestunud jalgpallilaulupidu kodusel maavõistlusel Poola vastu saab jätku selle aasta 14. augustil, kui ootame külla nii Läti vutimehi kui ka laulurahvast! 2013 2013 VEEBRUAR VEEBRUAR JALKA JALKA 5 5

kuu peegel

Flora ja Kalju vastasseisu sümboliseerib Siim Lutsu ja Vitali Teleši duell palli pärast.

Inna Zlidnis teeb kukerpalli, samal ajal kui soomlannad Emma Koivisto (19) ja Emmi Alanen (21) palliga vehkat teevad.

Õhtuvalguses meenutab talvine esindusstaadion kunagist Londoni Kristallpaleed, mille järgi on nime saanud praeguseni tegutsev klubi 6

JALKA VEEBRUAR 2013

kuu peegel

Kaks mullust meenutust väikestest puurivahtidest – ega see töö kerge ole!

Crystal Palace. 2013 VEEBRUAR JALKA

nimed & numbrid

kuu +

Keith Boanas jätkab naiste jalgpallikoondise peatreeneri ja naiste jalgpallikoordinaatorina. Kokkulepe Inglismaa klubiga Lincoln Ladies oli Boanasel olemas, aga Eestis on tal veel enda sõnul töö lõpetamata. Jõudu tööle!

kuu

Pärnu jalgpallijuhtide saamatus viis linnameeskonna loobumiseni esiliigast. Linn on valmis toetust jätkama, kuid Pärnu JK tahab võita A-klassi, kuna siis saab PJK linnalt rohkem raha. Tähtsas arenemiseas noormeeste koormus jääks nii olematuks ja appi peab tõttama EJL.

Kas meistriliiga seniste amatööride profipüüdlustel on ka rahaline kate või saavad suured sõnad lahja lõpu. Ja mis saab Narva Transist?

... hooaega Eesti meistriliigas alustab Narva Transi 40aastane raudvara Stanislav Kitto. Mõistagi on see number rekord!

Nõmme Kalju kolib Õismäele? Valitsev Eesti meister Nõmme Kalju haub kuuldavasti plaani rajada oma kodustaadion Õismäele Arigato spordiklubi kõrvale. Viimase ruumides asub juba Nõmme Kalju mängude maja, millel on ambitsioonikas nimetus – inspiratsioonikeskus. Arigato kõrval aga asub rannajalgpalli väljak. Kalju jäi traditsioonilisest kodust Hiiu staadionil ilma eelmise aasta alguses, kui selgus, et selle kunstmurukatet ei vahetata. Meistriliiga litsentsist jäi staadion ilma, kuid Kalju kolis Kadriorgu, mis tõi klubile esimese meistritiitli. Vahepeal selgus, et asja ei saa ka plaanist võtta enda hoole alla TTÜ staadioni renoveerimine ning nüüd on Kalju alustamas teist hooaega Kadriorus. Kui aga Kalju peaks saama püsiva kodu Rannamõisa tee äärde, siis pole neil geograafiliselt Nõmmega palju seost. Kas Nõmme Kalju nimetatakse siis ümber hoopis Haabersti Kaljuks?

Foto: Lembit Peegel

Tammeka palkas peatreeneriks sakslase Vaevalt jõudis selguda meistriliiga 2013. aasta koosseis, kui juba teatasid mullu alumise viisiku kohti jaganud Paide, Kuressaare, Tallinna Kalev ja Tartu Tammeka võidurelvastumisest. Kui Kalev värbas peatreeneriks “kodusakslase” Frank Bernhardti, siis Tammeka tõi läbi presidendi Jane Afshari abikaasa Babaki Tartusse Uwe Erkenbrecheri. Sakslasel on ees raske ülesanne, sest Tammekast lahkusid olulised ründejõud Mikk Laas (FC Santosesse) ja Alex Nimo (välismaale). Uut tööandjat otsib mullune kapten Kaspar Kaldoja. Nagu näitab statistika, siis sakslase eelkäija Joti Stamatopoulos ei olnud eriliselt edukam kui Kristjan Tiirik. Mida suudab Erkenbrecher?

1132

... minutit mängis Ragnar Klavan Saksamaa 1. Bundesligas FC Augsburgi särgis hooaja 17 esimeses kohtumises. Temast enam mänguaega jagus vaid poolkaitsja Daniel Baierile.

30 000 ... eurot sai Tallinna Kalev mullu laenu jalgpalliliidult ja seetõttu käib klubi president Raimo Nõu iga nädal alaliidus oma finantsseisust aru andmas.

JALKA VEEBRUAR 2013

Kristjan Tiirik

Joti Stamatopoulos

Ametis 305 päeva 30 (28) mängu 6 (5) võitu 5 viiki 19 (18) kaotust Võiduprotsent 20% (17,8%)

Ametis 106 päeva 20 (17) mängu 6 (3) võitu 4 viiki 10 kaotust Võiduprotsent 30% (16,6%)

Sulgudes meistriliiga mängud

Uwe Erkenbrecher

lood & tsitaadid

nii nad

Foto: Lembit Peegel

ütlesid “Praegu on ju võimalik igal pool maailmas logida sisse mingisugusesse portaali, kus saad panustada igasugu asjade peale. Jalgpallis on siiani lihtsalt kõige suuremad rahad liikunud ja kõige rohkem kõlapinda saanud juhtumid, kuid tegelikult ei piirdu see probleem enam isegi ainult spordiga, vaid samamoodi võib ju näiteks kasvõi Eurovisioni lauluvõistluse peale panustada.” Kultuuriministeeriumi asekantsler Tõnu Seil “Aga paraja puraka pani ka meie armastatud jalgpall, kus üks pauk järgnes teisele.” Anu Saagim aastast 2012 “Venemaal käib äri ikka teisiti kui mujal. Seal on teised reeglid kui Euroopas ning sellega peab arvestama.” Andrei Stepanov agendiametist “Praegu otsime ründajat, kuid ta peab olema piisavalt hea, et ei tekiks teiste meestega hõõrumisi. Teised vanemad mehed, kes meil tiimis on, igakuist palka ei saa.” Paide Linnameeskonna peatreener Meelis Rooba “Jalgpalli ma ei mängi, jääb kunst – nii lihtne see ongi.” Kunstnike liidu juhi Jaan Elkeni lihtne valik “Näiteks Bernhardti palkamise puhul ei küsinud ma küll luba ei Tõnu Sirelilt, Aivar Pohlakult ega jumalalt taevas.” Tallinna Kalevi president Raimo Nõu eitab alaliidupoolset saneerimist “Ma ei mõtle veel vanaduspõlvele. Pärnu kaluriks jõuan hakata alati.” Vigastatud Raio Piiroja püüdis kala venna kohvikule “Hetkel küll ei usu, et Eestisse tagasi tulen. Vara veel.” Kreeka esiliigas lepingu lõpetanud Martin Vunk Foto: Lembit Peegel

Raiko Mutle pigistas oma meestest välja esiliiga koha ja annab nüüd teatepulga üle Aivar Lilleverele.

Viljandi Tulevik tõuseb esiliigasse Aivar Lilleverega Viljandi jalgpalli raudvara Aivar Lillevere naasis juurte juurde ja asus jaanuaris JK Tuleviku juhendajaks. “Tulevik vajas esiliigas mängimiseks litsentsiga treenerit, klubi presidendina esindusmeeskonda treeninud Raiko Mutle jaoks kasvanuks koormus liiga suureks, ja lõpuks olen ma ise viljandlane,” loetles Lillevere põhjuseid, miks ta kodulinna klubisse tööle asus. Eelmise aasta lõpp ja uue algus kujunesid Viljandi vuti jaoks vägagi sündmusterohkeks. Esmalt lunastas kohalikest mängijatest komplekteeritud Tulevik II liigast pääsu esiliigasse, seejärel teatas FC Flora sõsarklubi FC Viljandi meistriliigast loobumisest. Nii sai Tulevikust taas Viljandi jalgpalli käilakuju, esindusklubi ja kandev jõud. Ehkki II liigas said klubi tandemina vedavad Mutle ja Rain Tölpus kenasti hakkama, vajab esiliiga tõsisemat pühendumist. Nii sportlikult kui ka organisatoorselt. “Tulevik tuleb viia professionaalsemale tasemele, kuid tööinimesena jäänuks minul treeninguprotsessi läbiviimiseks, analüüsimiseks ja samal ajal klubi juhtimisega tegelemiseks väga vähe aega,” lausus Mutle. “Lillevere teab Viljandi jalgpalli, teab klubi ja teab mängijaid.” Mutle sõnul ei lähe mullu II liiga lääne/lõuna tsoonis teiseks jäänud, üleminekumängudel Sillamäe Kalevi duubli ja Tartu Tammeka duubli alistanud Tulevik esmajoones tulemust püüdma, vaid sihiks on noorte arendamine ja süsteemi ülesehitamine. “Oleme jõudnud punkti, kus ei saa latti madalamale lasta ja otsime vahendeid, võimalusi ja ideid, kuidas kogu aeg areneda ning ka piirkonna vutikultuuri arendada,” ütles Mutle. Viimati 2004. aastal mulkide esindusmeeskonda juhendanud Lillevere on ka Eesti U18 ja U16 koondise abitreener ning viib läbi treenerikoolitusi.

Lennart Komp

JALKA VEEBRUAR 2013

lood & tsitaadid

Pressing on muutnud mängu

Foto: Andres Kudacki/Scanpix

Jaanuarikuu World Socceris kirjutab Jonathan Wilson, kuidas meeskondade taktika on viimase kümmekonna aasta jooksul suurendanud efektiivselt kasutatavat mängupinda väljakul. Kui enne 2005. aastat pressisid kaitseliinid vastaseid 27–36 meetri kaugusel oma väravast, siis toimus mäng peamiselt keskmises 27–36 meetri laiuses tsoonis. Alates 2005. aastast on kaitseliinid aga kukkunud tahapoole ja pressivad vastast 18–27 kaugusel väravast. See ongi suurendanud keskel asuvat efektiivset mänguala 45–55 meetri pikkuseks. Suluseisu fikseeritakse poole vähem kui kümme aastat tagasi ja kunstlikku suluseisu on üha raskem teha. Inglise Premier League’is on vigade arv viimase kümnendi jooksul langenud 25% ja mäng on muutunud avatumaks. Wilson viitab Inglise liigale, mis loob vutimaailmas trende ning Manchester City kaitsepaarile Vincent Kompany – Joleon Lescott, mis tähendab senisest enam pallivaldamist oluliseks pidavat lähenemist mängule. Ja seda nimetab Wilson mängu bielsafitseerimiseks. Wilson kirjutab, et enne treeneriposti ülevõtmist Barcelonas vestles Pep Guardiola mängustiilist terve öö Marcelo Bielsaga, kes viis Argentina olümpiakullale 2004. aastal. Sellele Argentina treenerile võlgneb Wilsoni sõnul oma edu Madridi Atletico juures ka tema kaasmaalane Diego Simeone. Samuti Jorge Sampaoli, kes võitis Universidad de Chile’iga kolm järjestikust Tšiili meistritiitlit. Peale nende on olemas Jürgen Klopp ja Andre Villas-Boas, kellel pole Bielsaga küll seost, kuid kes jagavad tema filosoofiat. Suurenenud mänguala ja avatum mäng on Wilsoni sõnul aidanud esile tõsta väiksemat kasvu mängijaid, nagu Messi, Xavi, Iniesta, Silva, Eden Hazard jt. Neil on ruumi, nad ei ole pakitud pikkade ja jõuliste kraanade vahele. Samas märgib Wilson, et uuendus on maksvusele pääsenud eelkõige klubijalgpallis, kus treeneritel on rohkem aega seda juurutada. Koondisetreeneritel on vähem aega oma hoolealustega tegeleda ning nad on esialgu eelistanud ettevaatlikumat lähenemist, mis kajastub ka keskmises väravate arvus: kõigil viimastel tiitlivõistlustel 2010–2012 (MM, EM, Lõuna-Ameerika ja Aafrika meistrivõistlused) oli see väiksem kui viies suuremas Euroopa liigas (Saksamaa, Inglismaa, Hispaania, Itaalia, Prantsusmaa) hooajal 2011/2012. Tuleb muidugi lisada, et Wilsoni arvestus pole päris korrektne, sest tiitlivõistlustel kisub resultatiivsust alla just turniiri lühike kestus ja iga mängu ülisuur kaal võrreldes riigi meistrivõistlustega, mis tingibki ettevaatlikku mängu. Tallinna FC Flora tehnilise direktori Norbert Hurda sõnul vahelduvad maailma jalgpallis trendid: kord mängitakse kõrgema, siis jälle madalama pressiga. Kui vastased on valitsevale trendile vasturohu leidnud, proovitakse teistmoodi. Eesti meistriliigas mängitakse aga peaasjalikult turvalist jalgpalli. “Eestis viiakse pall kiiresti vastase poolele ja tehakse tsenderdus,” rääkis Hurt. “Kaitseliini pressingu kõrgusega siiski mängitakse ja see sõltub vastasest. Vahel peab uue taktika kasutuselevõtuks riske võtma, mis võib tähendada tulemuste kadu. Aga võibolla kahe aasta pärast mängitakse väga head jalgpalli. Küsimus ongi selles, kui palju meil taktikaga tegeldakse.”

Indrek Schwede Marcelo Bielsa – kas mees Barcelona edu taga?

nii nad

ütlesid “Olen optimist ja üsna veendunud, et Pärnu mängib algaval hooajal ikkagi esiliigas. Kui vaja, siis lähen ise Linnameeskonda juhtima!” Aivar Pohlak “Restoranis saan menüü tellitud ja taksos saab ka asjad aetud.” Taavi Rähn hiina keelest “Treeneriga mänguaja teemal veel juttu ei ole olnud, ent siiski andis just tema juhtkonnale kinnituse, et mind on vaja palgata.” Igor Morozov on Varssavi Polonia mängija

“Meil on pidevalt kohtunikke puudu, neid võiks olla kaks korda rohkem.” Eesti Jalgpalli Liidu peakohtunik Uno Tutk “Kui meie kümneaastased poisid olid siledad poisid, siis nendel olid püksis juba karvad, see oli täielik naljanumber! Nihuke jama käis kogu aeg seal kommunistlikul Venemaal, ma vihkan seda kuradi Vene komsomoli, kes seda Nahkpalli turniiri korraldas. See oli niisugune pettus, et mine hulluks.” Olev Reim Lõvidest ja Nõukogude Liidu populaarsest noorteturniirist Nahkpall “Oleme laienenud tegelikult kõikidesse linnaosadesse, kui Lasnamäe välja arvata, ja meid on kõikjal hästi vastu võetud – keegi ei vaata, et mida need nõmmekad siia tükivad.” Nõmme Kalju president Kuna Tehva “Las ta arvab niimoodi. Kui järgmine kord mängime, eks siis tuleb veel üks panna.” Konstantin Vassiljev oma Hõbepalliväärilisest väravast ja sellest, et Poola väravavaht Wojciech Szczesny arvates lööb meie mees kümnest üheksa ära “Pean minema ja näitama, et juhtunu ei murdnud mind.” Mullu Rumeenias baarikakluses osalenud Sergei Lepmets otsustas siiski jalgpalliga jätkata ja tegi lepingu uue Rumeenia meeskonnaga

2013 VEEBRUAR JALKA

3 veergu

Kas vutimeeste uisud jäädavalt kolikambrisse?

Tiit Lääne, spordiajaloolane

ui Uno Piiri juhitud Eesti jalgpallimeeskond mängis 1993. aasta talvel Helsingis Soome koondisega, õnnestus esimest korda oma silmaga näha jalgpallimängu suures sisehallis. Vaatepilt oli võimas: mängi nagu suvel, mis sest, et õues paukus kahekümnekraadine pakane. Soojal tribüünil istudes uitas mõte sellelegi, kas Eestis kunagi ka selline asi võimalikuks saab. Oli aasta 1993, kõik tundus veel nii keeruline olevat. Nüüd, kakskümmend aastat hiljem, avab uksed Eesti esimene sisehall. Võibolla küll veidi hiljem, kui aastate eest vaimusilmas loodeti. Ent nüüd see kerkib ja on juba varsti jalgpalluritele mängimiseks ja huvilistele uudistamiseks avatud. Mida sellise halli olemasolu meie laiuskraadil jalgpallimängu arengule ja võimalustele lisab, võib ainult oletada. Kindlasti ei jää see aga viimaseks. Seda enam oleks nüüdsel ajaloolisel hetkel põhjust vaadata ajas tagasi, mil moel varem jalgpallurid talvekuudel oma vormi timmisid. Üheksa aastakümne eest tähendas

Eesti spordielus jääpall talvel seda, mida suvekuudel jalgpall. Kes võitis siis meistritiitli vutiväljakul, see valitses talikuudel ka jääl. N-ö kõvera kepi mängus. Pärast seda, kui jalgpallimeeskond V.S. Sport tuli 1924. aastal kolmandat korda riigi vutimeistriks, algas nende kiire tõus Eesti edukamaks palliseltsiks. Koduse jalgpalli uuele kvaliteeditasandile viinud Spordi meeskonna võidu pandiks loeti siis just lakkamatut aastaringset treeningut. See ei seisnenud aga sugugi aastas 365 päeval palliveeretamisega – mis polnud toona ka lihtsalt võimalik –, kuid jalgpalliväljakule selga ka ei pööratud. Esimeste külmade tulekuga, mil jalgpalliväljakule valati jää, kruviti putsadel piltlikult öeldes korgid alt ning asendati need uisuraudadega. Sest talvekuudel mängiti jalgpalliväljakul jääpalli. Nii ei olnud see ainult Tallinnas, vaid ka Tartus, Narvas … Sportlikku vormi hoiti mänguga, kus esimene Eesti meister selgus täpselt sada aastat tagasi ja mis 1930. aastateni oli meil populaarseim taliala. Ning kus Eestil on kirjas isegi 10 : 0 maavõistlusvõit Saksamaa üle. Jääpall oli spordimeestele ideaalne talvine treeninguvahend, mis vutimehi vormis hoidis. Vaid üksikud jalgpallurid jäid talvistest rahmeldamistest jääväljadel kõrvale. Rahvuskoondise kuulus puurivaht Evald Tipner kehastus talvekuudeks sootuks ümber: kui suvel oli ta võrratu puurilukuna forvardite lõks, siis talvel sai temast kõikide väravavahtide hirm. Sest jääpallis ründajat mänginud Tipner oli oivaline väravatelööja mitte ainult Spordi, vaid ka Eesti koondise värvides. Jääpalli kui võrdlemisi kuluka ja kapriisse ala kõrvaletõrjumisega 1930. keskel ja vähem nõudlikuma jäähoki esiletõusuga jätkasid jalgpallurid viimasel alal. Kui Eesti hokikoondis pidas 1937. aasta veebruaris Soomega esimest

maavõistlusmängu, rivistusid jääle peale Tipneri veel pea sama kuulsad vutiinternatsionaalid Karl-Richard Sillak ja Heinrich Uukkivi. Viimane tegi koondise eest ka esimese värava. Veel sõjajärgsetel aastatel vahetasid vutimehed talveks jalgpallisaapad hokiuiskude vastu. Viimane, kõige kuulsam kahe isanda teener oli kindlasti Tallinna poiss Georg Rjabov, kes mängis koondise eest nii jalgpalli kui ka jäähokit. Läks siis Moskvasse, jõudis liidu jalgpallikoondisse ning paremad treeningutingimused vutirindel lükkasid talvise hokiharrastuse kõrvale.

“

Lumevallide vahel aeti palli taga dressides, millele olid erivärvilised maikasärgid peale tõmmatud, suusamütsid peas ja kindad käes.

„

Alates 1960. aastate keskpaigast jäid jalgpallimehed talviti juba rohkem oma põhiala juurde. Mitte seda, et oleks kusagil sees palli taga aetud, sest täismõõtmelisi väljakuid ju polnud. Küll aga mängiti miinuskraadide juures külmunud pinnasel populaarseid taliturniire, mis väärinuks lausa talviste meistrivõistluste nime. Lumevallide vahel aeti palli taga dressides, millele olid erivärvilised maikasärgid peale tõmmatud, suusamütsid peas ja kindad käes. Viimastel aastatel on püütud hooaja pikemaks venitamisega talvest lihtsalt mööda vaadata. Olenevalt ilmatujudest on see erinevalt õnnestunud. Sisehalli jõudmisega Eesti jalgpalliellu algab aga kindlasti koduses palliveeretamises uus ajajärk. Kui mitte muud, siis uisud jäävad jalgpalluritest nüüd küll ämblikuvõrke koguma. 2013 VEEBRUAR JALKA

1-teist mõtet

Lahing eesti pärast: tere tulemast jalgpallierakonda!

unagi 50 või 100 aasta pärast saavad meie järeltulijad täpsemalt sõnastada, milline oli see aeg, milles praegu elame. Meie saame toetuda üksnes kõhutundele ja teha oletusi. Muidugi saame olemasoleva ja aina juurdevoogava info põhjal seda ka analüüsida, aga kuna me ei tea, milline on käimasolevate protsesside mõju ja vastasmõju, kuidas kulgeb globaliseerumine jms, siis ei saa me ette näha tulevikku. Aga uksest-aknast sissepurskuv info ja kõhutunne ütlevad, et praegu toimub lahing Eesti pärast. Negatiivne iive, (noorte) väljaränne ja üleilmastumise üleolev vaade inimeste etnilisele kuuluvusele, paiksele eluviisile ja traditsioonidele on eestlaste ette seadnud sünge perspektiivi: aeglase väljasuremise rahvusena. Kümned, isegi sajad meie helgemad ja vähem helgemad pead kirjutavad sellest meedias peaaegu iga päev. Tuhanded loevad seda peaaegu iga päev. Me pole kindlad, kas jääme püsima. Enese majanduslik võrdlemine rikka Skandinaaviaga tekitab suurt rahulolematust ja jõuetust – nõukogude okupatsioon hävitas meie eliidi ja paiskas meid viletsusse, millest senimaani välja roomame. Vahel on tunne, et meie rahvusorganism valmistub eluareenilt lõplikult lahkuma. Kui palju ilmub meil isiklikke mälestusi aegadest, mis kunagi tagasi ei tule ja põhjalikke kokkuvõtteid erinevate eluvaldkondade ajaloost! Kõigis neis aimub teadmatust ja kõhklust tuleviku ees. Me justkui konserveeriksime oma Eestit muuseumieksponaadina. Sest me pole kindlad, kas uued põlvkonnad peavad minevikust lugu, kas nad maailma avastama minnes võtavad kaasa vanavanemate kujundatud identiteedi või põlgavad selle enesele uut kujundades ära? Kas rahutu maailm ilmutab meie suhtes 14

JALKA VEEBRUAR 2013

tolerantsi ja laseb meil olla? Kas laseme end neelata juhmistuval Euroopal või alati sobivat hetke varitseval Venemaal? Miljonirahva omakeelne kirjasõna, omalaadne kultuur ja oma riik on ime. Kas meie järeltulijad oskavad seda hinnata ja selle üle uhkust tunda sel määral, et mitte sulanduda läände? Kas neis on hädavajalik (soomlaslik) geen, mis püsib alati valvel Vene ohu suhtes?

“

Tõenäoliselt ei saa jalgpallierakonna toetajaid paljude kunstiliikide esindajatest, kellest paljud on vabadussammast, kust alustavad oma teekonda koondise mängule meie fännid, kostitanud ebakultuursete võrdlustega.

„

Teise maailmasõja mälestuste seas leidub selliseidki, kus perekond lahkub lähenevate venelaste eest läände, jättes maha kodu, kust nagu polekski mindud: tuba korras, laud kaetud, uks lukustamata. Ja perenaise seletus: süda ei lubanud korratuses kodu maha jätta. Pere ei teadnud, kas ja millal nad naasevad, aga nende mällu jäi kodu sellisena, nagu nad sealt läksid. Ka meie vanem põlvkond konserveerib oma isiklikes mälestustes ja erialastes ajalugudes Eestit. Sest pole selge, kas selle Eesti võtavad üle nende oma kodumaale jäävad lapsed või sisustab oma maitse järgi võõras mentaliteet. Kas pole ka Eesti Rahva Muuseumi peatne kerkimine kõigi nende konserveerimiste uhke lõppakord – oleme jätnud endast märgi ja võime eestlastena kaduda ajalooareenilt, jättes maha teistesse rahvastesse suubunud geenid.

Kõhklevale rahvusidentiteedile andis euroopalikult üleoleva hoobi meie jalgpallimeeskonna suurune (11 autorit) medievistide seltskond, kes “Eesti ajaloo” vast ilmunud II köites unustab sihilikult muistse vabadusvõitluse mõiste. Raamat, millele hakkab lähitulevikus toetuma ametlik ajalooõpetamine koolides, on meilt justkui võtnud ajaloo ning kindlasti on ta lammutamas eestlaste identiteeti. Ajaloolane Mart Helme tuletas Postimehes (17. jaanuar 2013) meelde, et Venemaal on tänini ajaloolasi ja poliitikuid, kelle arvates Balti rahvastest vaid leedulased oma suure ajalooga on tõeline rahvus, aga eestlased ja lätlased kujutavad endast “mingeid haletsusväärseid hõime”. Helme kirjutab: “Kõige paradoksaalsemal kombel esindab käesolev “Eesti ajaloo” II köide oma rõhuga Euroopal enam-vähem samasugust seisukohta. Meid nagu polekski ajaloos, meil nagu poleks olnudki muistset vabadusvõitlust, Jüriöö ülestõusu, oma kangelasi, oma ajaloolist mälu, millest soodsate olude kujunedes kasvasid välja rahvuslik ärkamisaeg (vabandust, ilmselt tuleks seegi mõiste käibelt eemaldada), rahvuslikke liidreid, püüdlus omakeelse kirjanduse, kultuuri ja riikluse poole.”

Rahvusvaheliselt rahvuslikem: jalgpall Kui palju on veel jäänud Eestisse inimesi, kes usuvad edasikestmisse? Kui palju on eluvaldkondi, mille liidrid usuvad, et nad võivad eksisteerida rahvusvahelises suhtluses rahvuslikena? Kui paljude jaoks see tähtis on? Minu arvates on viimase aastakümne jooksul kõige nähtavamal moel rahvuslikku joont hoidnud jalgpall. Suur sinimustvalge lipp tribüünil ning tuhanded inimesed samavärviliste sallide või särkidega meie koondisele kaasa elamas, kandub see teleri vahendusel ka Eesti

1-teist mõtet

Foto: Lembit Peegel

Need pole mitte mingi ajaloota haletsusväärse hõimu liikmed, vaid jalgpallierakonna noored. Nemad teavad, kuidas võidelda enese ja meeskonnakaaslase eest; et parem kaotada võitluses ja säilitada oma au, kui argpüksina väljakult jalga lasta.

kodudesse. Jalgpall on ka rahvusvaheliselt rahvusi toetav ja rõhutav eluvaldkond: suurtel tiitlivõistlustel laulavad koondise suurimad staaridki kodumaa hümni käsi südamel. Jalgpall Eestis on ühest küljest nagu meie rahvusriigi taastamise peegel: pärast ränka okupatsiooni pidi alustama peaaegu nullist (jalgpall isegi enam kui riik tervikuna), aga lühikese ajaga suudeti üles ehitada hästi toimiv organisatsioon ning mis kõige peamine: suudeti jalgpall muuta jälle eestikeelseks ja -meelseks. Teisalt on jalgpall erinevalt Eesti riigist, mis ametlikul tasemel on muutunud Brüsseli kuulekaks paipoisiks, mille valitsejad varjavad ja valetavad ega suuda peatada oma (nooremate) elanike aina murenevat Eesti-identiteeti, liikumas vastupidises suunas: jalgpalliliit võitleb omal algatusel (mitte Euroopa käsul) jõuliselt selliste mädapaisetega nagu kihlveopettused, koondise esitused lähevad korda aina suuremale osale rahvast (riigi asjad aina vähemale osale), jalgpalliliidul on pikaajalised eesmärgid (riik elab valimistest valimisteni), jalgpall on olnud parim muukeelse elanikkonna integreerija ning mis kõige tähtsam: jalgpall on end teadlikult suhestanud Eesti kultuuriga, igapäevaeluga, nähes enese rolli ühiskonnas terviku seisukohalt. Minu arvates on jalgpallil võimalus ja potentsiaal päästa Eesti. Selleks peab meie rahvuskoondis saama stabiilselt edukaks. Ja/või meie parimad jõudma Euroopa tippklubidesse ja Meistrite liiga palliplatsidele. Kuna neid tippklubisid, nende pallureid ja Meistrite liiga mänge

jälgib terve maailm, on seal pallivad eestlased uhkuseks kogu riigile. Sellise riigiga tahavad end siduda ka suurt maailma pärani silmi avastavad noored. Sest sellist riiki hakatakse üle ilma tänu meie edukale koondisele ja/või jalgpalluritele teadma. Jalgpallil on kõigi teiste eluvaldkondade ees see eelis, et teda jälgib võimalikest suurim auditoorium üle terve maailma. Jalgpall võib saada Eesti identiteedi ja rahvuse päästjaks.

Erakonda ja kohe rindele! Eesti elu tupikseisule tuleks kasuks jalgpallierakonna moodustamine. Mitteformaalsel kujul on ta juba olemas. Selle partei liitlased on meie muusikud, kes on seotud meie suurejooneliste laulupidudega ja kes üle maailma esitavad või dirigeerivad Eesti muusikat, kuid paraku mitte Neeme Järvi, kes on avalikult olnud vastu Eesti Rahva Muuseumi uue hoone esitamisele, pidades seda raharaiskamiseks (Pealinn 5. mai 2012). Selle partei toetajad ja liitlased on meie kirjanikud, kes kirjutavad eesti keeles ja kellele on vajalik eestikeelne lugeja, kuid paraku mitte jalgpallisõbrast kirjanik Andrus Kivirähk, kellele “Eesti ajaloo” II köite ideologiseeritud vaatenurk ja ajaloota Eesti tundub “sümpaatsem, inimlikum” (Eesti Päevaleht 19. jaanuar 2013). Kindlasti saaksid jalgpallierakonna liitlaseks teised spordialad, kel endil kahjuks puudub jalgpalliga võrreldav rahvusvaheline kõlapind. Tõenäoliselt ei saa jalgpallierakonna toetajaid paljude kunstiliikide esindajatest, kellest paljud on vabadussammast, kust alustavad oma teekonda koondi-

se mängule meie fännid, kostitanud ebakultuursete võrdlustega. Näiteks filmirežissöör Veiko Õunpuu, kes võinuks oma isikliku arvamuse riigi tähtsaima ausamba kohta enese teada jätta, nimetas seda natsipeeniseks (Postimehe lisa AK 22. detsember 2012). Ta on kõigest üks väga paljude kultuuriinimeste seast. Väga kahtlane on majandusinimeste (väike riik on ülalpidamiseks kallis) ja poliitikute toetus – viimased lasevad end liiga kergesti isiklikest hüvedest mõjutada ja Euroopa rihma otsa meelitada. Tänapäeva maailmas on väikesel rahval raske omakeelsena püsida, aga raske on ka jalgpallis kõrgetele kohtadele tõusta. Kui Eesti koondis seda suudab, tõstab see eestlaste enesekindlust ja lootust jääda alles. Kui koondis seda ei suuda, peavad suutma läbi lüüa üksikud jalgpallurid. Kõik need, kes tippu ei jõua, kuid on nooruses mänginud jalgpalli, on saanud loodetavasti piisava karastuse, enesekindluse ja omavad mehemeelt, et mitte lahti öelda oma ajaloost ja identiteedist. Seega: tere tulemast jalgpallierakonda ja kiiresti frondile! Kui me selle lahingu kaotame, oleme kaotanud kogu sõja ja iseenda.

Indrek Schwede JALKA peatoimetaja 2013 VEEBRUAR JALKA

persoon

Foto: Lembit Peegel

Anne Rei 체ks olulisi 체lesandeid on n채ha meie jalgpallielu tervikut ja seda arendada.

JALKA VEEBRUAR 2013

persoon

Anne Rei

Neli kuud ametis olnud jalgpalliliidu peasekretär Anne Rei kasutab oma jutus julgelt sõna “filosoofia” ja oskab selle kontekstis oma tööga arusaadavalt lahti seletada. Jalgpalliliit mõtestab ja laiendab oma tegevust igal tasandil ning aitab koolituste kaudu tõsta taset väljakul ja selle ääres. Indrek Schwede

lustasid peasekretärina 1. oktoobril. Mis su esimene tööülesanne oli? Kuna parajasti oli käsil koondiste noortetreenerite paikapanemine, sai sellest minu esimene töö. Sealt omakorda hakkas kooruma, et noortekoondised vajavad koordineerimist inimese poolt, kes tunneb meie filosoofiat ja tausta. Me olime juba varem planeerinud, et Janno (Kivisild) hakkab käima tipptreenerite juures stažeerimas, et meie mängustiili väljaarendamiseks vajalikke tähelepanekuid teha ja õppida. Aga asja Larsiga (Hopp) arutades jõudsime järeldusele, et eriti pärast Frank Bernhardti lahkumist vajab noortetöö lisajõudu ja Janno on selleks õige inimene. Noortetöö alla kuuluvad ju kooliprojektid, suvelaagrid, regionaalsed talenditreeningud, noortekoondised, s.t valdkond on väga lai. Mis muutusi noortetöös tuleb? Näiteks regionaalseid talenditreeninguid läbiviiv peatreener hakkab tegutsema laiema visiooniga. Ta hakkab terve esmaspäeva töötama jalgpalliliidu heaks: teeb koos kohalike klubidega koolikülastusi ja rahvakoolitusi, mille kaudu saame juurde uusi rahvakoolitajaid. Siis ei pea enam kõiki koolitusi läbi viima Urmas Kirs ja Karel Voolaid. Rahvakoolitaja on inimene, kes suudab algtasemel treeninguid läbi viia? Jah, näiteks lapsevanemad, kes saavad aidata treenerit. Mis on koolikülastuste eesmärk? Pikem eesmärk on see, et jalgpall oleks kooliprogrammi kindel osa. Siin on kolm osapoolt, kes kõik saavad kasu:

kool saab huvitavat tegevust, klubi uusi liikmeid ja jalgpalliliit populariseerib jalgpalli. Kokkuvõttes valmistame ette materjalid haridusministeeriumile: mis harjutusi saaks teatud eas teha. Hakkame väga jõuliselt tegema igal tasemel koolitusi. Oma arengus oleme siiani teinud asju, mida on olnud vaja kiiresti teha. Oleme kiiresti üles ehitanud oma jalgpallimaja ülemised korrused, aga põhi peaks olema palju laiem. Nii meil kui ka Euroopas on rõhk liikunud vajadusele koolitada treenereid-arendajaid. UEFA delegaadina ringi liikudes ja inimestega vesteldes olen seda aina märganud. Viimati ütlesid inglased, et muutsid koolituse strateegiat: enam pole pearõhuks koolitada tehnilisi mängijaid, vaid mõtlevaid mängijaid.

“

Oleme senisest aktiivsemalt hakanud ära kasutama UEFA ja FIFA poolt pakutavaid arenguprogramme. Jalgpall on võrreldes paljude aladega palju paremas seisus, sest rahvusvaheliste alaliitude abi on suur.

„

Meil on plaan, et mängijad alates 16. eluaastast oleks klubide poolt kaasatud treeninguprotsessi. See on noorele lisaväljund, ta saab kord-paar nädalas treenerit aidata. See on ühtlasi šanss tutvuda võimaliku elukutsega, sellega, kuidas treeneritöö talle sobib. Selles vanuses kaotab suur hulk noori huvi

jalgpalli vastu ja läheb mujale. Treeneri C-litsentsi lööme ka pooleks: selle alla kuuluvad edaspidi eapõhised koolitused 5–12- ning 12–21-aastastele. Nagu jalgpalliliit selle juba ligi aasta tagasi sõnastas: meie võimalus maailmas läbi lüüa on kasvatada tarkasid mängijaid. Täpselt. Nagu Aivar Pohlak oma loengutes treeneritele on ütelnud, ei saa me kunagi olema nii tehnilised nagu hispaanlased ning nii jõulised nagu sakslased, ainukene reserv, kus meil on ruumi teistest paremaks kasvada, on tarkus. Peame arendama oma mängijaid tegutsema väljakul ülesandekeskselt, mis tähendab, et nad on väljakul probleemide tekkimisel ise suutelised ka lahendusi leidma. Keda veel koolitate? Oleme tajunud – ka spordijuhtidega rääkides –, et suureks puudujäägiks on klubijuhtide harimine ja koolitamine: mida klubi endast üldse kujutab? Seni on nad olnud fokusseeritud ainult spordile. Aga millele muule nad peaksid siis fokusseeritud olema? Põhifookus olgu muidugi spordil, kuid vaade peaks olema avaram ja laiapõhjalisem. Me ju kurdame, et pole pealtvaatajaid, mis tähendab, et klubi peab mõtlema koostöö peale näiteks lapsevanematega, amatöörklubidega, et saada juurde kasvõi vabatahtlikke abilisi. Et klubi ümber tekiks võrgustik, oma kogukond. Paljud ei ole seda endale üldse defineerinud. Koos UEFAga teeme aprilli esimeses pooles koolituse meistriliiga klubi juhtidele. Eesmärk on 2013 VEEBRUAR JALKA

persoon muuta klubitöö professionaalsemaks, et meie jalgpalliklubid kannaksid oma nime – jalgpalliklubi – välja. Euroopa tähenduses paljud veel ei kanna. Kui UEFA spetsialistid märtsis tulevad, vestlevad nad siin 3–5 meistriliiga klubi esindajaga ja kogutud info põhjal viivad aprillis läbi seminari klubi juhtimise teemal. Kas jalgpalliliidu kontorile ka koolitust tehakse? See toimub koostöös FIFAga, mis teeb sedalaadi koolitusi kordamööda kõigile alaliitudele. Sinna protsessi kaasatakse kõik kontori töötajad, mitte üksnes juhtkond, ning analüüsitakse organisatsiooni ja töötatakse välja arenguplaan. Lätis, Leedus on need koolitused juba toimunud ja FIFA inimesed on kiitnud, et Läti alaliit hakkas pärast seda teistmoodi ja paremini tööle. Samamoodi hakkame tegelema kõigi tasemete kohtunikega. Mida FIFA abiga tehtav arenguplaan endast kujutab? FIFAst tuleb neli spetsialisti, kes teevad organisatsiooni analüüsi, mille käigus vestlevad eri valdkondade töötajatega, uurivad dokumente ja protsesse. Nad suhtlevad ka klubide, sponsorite, meediaga, et saada pilt, kuidas me väljapoole paistame. Selle põhjal tehakse pikk analüüs, meie vaatame selle üle, ütleme, millega oleme nõus, millega mitte. Siis räägitakse töötajatega kõik uuesti läbi ja selgub, mida juurutama hakata. Kaante vahele saab läbi selle protsessi ka strateegiline arengukava sügiseks. Mina seda kokku ei kirjuta – selles osalevad tõepoolest kõik meie töötajad. Mis plaanid on meie naistejalgpalliga? See on ka üks teema, millega olen pidanud intensiivselt tegelema, sest kui tulin, oli A-koondise peatreeneri koht vakantne. Praegu jätkab Keith Boanas siiski oma ametis. Meie eesmärk on tõsta naisjalgpallurite arvu. Loome eraldi komisjoni, mis keskendub naiste jalgpalli arengule. Koostöös FIFAga toimub 11. mail tüdrukute jalgpalli festival ja koostöös UEFAga kevadel naiste jalgpalli teemaline seminar. Muidugi koolitame ka eraldi naistetreenereid; neile oli esimene kursus eelmisel aastal, kust said endale treenereid mitu meistriliiga klubi. 18

JALKA VEEBRUAR 2013

Foto: Lembit Peegel

Anne Rei oma suurepärase vaatega töötoas A. Le Coq Arenal.

Kas treenereid jätkub, et tüdrukutega tegeleda? Klubid on hakanud siiski järjest sellega tegelema. Näiteks Keilas ja Haapsalus on klubid tajunud, et see on see koht, kus saab harrastajaid juurde. Harrastajate arvu saame jõudsalt tõsta nii meeste kui ka naiste seas, sest oleme olukorras, kus esimene põlvkond Eestis on üles kasvanud ning meie oma koolitused läbinud mängijad ja treenerid saavad oma teadmisi ja oskusi edasi anda. Just naiste puhul on esmakordne, et on peale kasvanud need, kes on ise mänginud ja kes tahavad ala edasi viia. Nad viitsivad tegeleda ka väikestega ja kindlasti pole väheoluline, et naistel on kergem väikeseid tüdrukuid mõista. Varem polnud meistriliiga klubid sageli motiveeritud naiste jalgpalli arendama, nad tegid seda, sest see oli jalgpalliliidu nõue. Sama on kõigi noortekoondiste tasemel – me saame praegu võtta treeneriteks neid, kes on omal nahal koondised läbi käinud, eri treenerite koolkondi tunnetanud ja kes nüüd annavad oma kogemused edasi järgmisele põlvkonnale. See on võtnud aega, see on olnud arenguprotsessi üks osa ja me peame seda ära kasutama. Sinu töölemääramisel nimetas pressiteade su esimeseks ülesandeks jalgpalliliidu filosoofiat ellu viia. See on üpris laialivalguv mõiste, aga tundub, et oled selle enese jaoks väga selgelt defineerinud. Jah, see on terviku nägemine ja arendamine, enda tajumine suures pildis,

vastutuse võtmine, ning see kehtib jalgpallipüramiidi kõigil astmetel tegutsevate klubide ja inimeste kohta. Väga palju andis meile mullusuvine U19 EM-finaalturniir. Saime suurepärase korralduskogemuse, omandasime palju nippe ja tihendasime sidemeid UEFAga. Oleme senisest aktiivsemalt hakanud ära kasutama UEFA ja FIFA poolt pakutavaid arenguprogramme. Jalgpall on võrreldes mitmete aladega palju paremas seisus, sest rahvusvaheliste alaliitude abi on suur. Praegugi on 11 treenerit Portugalis, kohe lähevad seminarile saalijalgpalli arendajad. Infot on palju, ainult võta omaks ja arenda jalgpalli. Aga U19 turniiri kogemuse juurde tagasi tulles – see andis meie oma jalgpallielu korraldusliku poole pealt nii palju, et kindlasti tahame veel ja veel mõne vanuse finaalturniiri korraldada! Kas ülesanded jalgpalliliidu peadirektori kohale asunud senise peasekretäri Tõnu Sireliga on paika loksunud? Nad on paika loksumas. Tõnu tegeleb rohkem tehnilise poolega, finantsiga. Mina aga sportliku ja meie alaliidu filosoofilise poolega. Töötame ühes kabinetis, aga me tunneme teineteist ammu ja saame kenasti hakkama. Praegu on meil mõningaid kattuvaid valdkondi, milles näiteks minu panus on 70 ja Tõnul 30 protsenti või vastupidi. Liigume selles suunas, et jagame ka need ülesanded ära ning siis tegeleb kumbki 100% oma teemaga. Aga kindlasti jääb asju, kus on nagunii vaja mõlema tegutsemist.

aktuaalne

Kunstmuru on meie sõber, mitte vaenlane Kunstmuruväljakute paranev kvaliteet ja aina laienev kasutuselevõtt on muutnud ta jalgpalli loomulikuks osaks. Põhjamaades oleks ilma tehiskatteta väga raske jalgpalli kõrgtasemel arendada. Alver Kivi

aailmas mängitakse jalgpalli peamiselt naturaalsel murul, kuid klimaatilised tingimused seavad piire ja nii kasutatakse novembrist märtsini ka kunstmuru. Kui kunstmuru on kvaliteetne, pole olulist vahet, kumma kattega väljakul mängida. Norra kõrgliigaklubi Viking F.K. ründaja Henri Anier tõdeb, et kunstmurul saab rahulikult mängida väga kõrge tasemega ja head jalgpalli. Norra kõrgliigas on meeskondi, kes mängivad aasta ringi kunstmurul, kuna kliima ei soosi aasta läbi naturaalmurul mängimist. Seda võimalust kasutavad Tromsö, Aalesund, Hönefoss, Strömsgodset, Odd Grenland ja Sogndal. Mitmel Euroopa sarjadesse jõudnud klubilgi on koduväljakuks kunstmurukattega väljak, kus võõrustatakse oma vastaseid. Norra U21 koondis peab suurema osa oma kodumängudest Marienlyst staadionil ehk Strömsgodseti kunstmurukattega väljakul.

JALKA VEEBRUAR 2013

Henri Anier eelistab siiski naturaalmurul mängimist. “Kui oma meeskonna suhtumist vaadata, siis seoses kunstmurul treenimisega pole eriti mingeid negatiivseid emotsioone küll kelleltki kuulnud,” räägib ründaja.

“

Kunstmurukattega jalgpalliväljakute rajamisel valitseb meelsus, et kui plastvaip on maas ja omavalitsusjuht lindi läbi lõiganud, siis on töö tehtud.

„

Anieri sõnul tulevad aeg-ajalt jutuks ka vigastused, kuid üldiselt nähakse ohtu selles, kui peab vahetama erineval väljakukattel treenimist või siis mängimist. Vahelduvad trennid naturaal- ja kunstmurul ei ole liigestele hea. Henri Anieri klubi kodustaadionil on

naturaalmuru ning kui hooaeg algab, siis treenitakse naturaalmurul nii palju kui võimalik, kuid vahel enne võõrsilmänge, just nende meeskondade vastu, kelle koduväljakuks on kunstmuru kattega väljak, treenitakse mõned päevad enne mängu kunstmurul. “Ma ei saa öelda, et kunstmurul mängimine mind väga häiriks, sest Norras on kvaliteet hea,” lausub Henri Anier.

Kunstmuruväljakute kasumlikkus suurem Mitmed Euroopa klubid võtsid kunstmuru kasutusele juba 1980. aastatel ja suunanäitajaks oli siin Inglismaa. QPR oli esimene, kes paigutas kunstkatte oma staadionile 1981. aastal, kus see oli 1988. aastani. Viimane Inglise klubi, kes seda kasutas, oli Preston North End, kes loobus 1994. aastal pärast kaheksa-aastast kasutamist. Kunstmurukate omandas halva reputatsiooni nii fännide kui ka mängijate

aktuaalne

Foto: Lembit Peegel

No kuidas sa sellises kliimas ilma kunstmuruta jalgpalli edendad!? Tehismuru on tõesti meie sõber.

hulgas, kes kurtsid vigastuste üle. Paljudele fännidele oli kunstmuru esteetiliselt ebameeldiv. 1990. aastatel võtsid aga sama ette Põhja-Ameerika klubid ja peamiselt need, kus seda nõudsid klimaatlised tingimused. FIFA ja UEFA andsid kunstmurule peagi omapoolse heakskiidu. FIFA vormistas kunstmurude kvaliteedi kontseptsiooni 2001. aastal. Kuna kunstmuru on klubidele odavam ülal pidada, toetas ka UEFA katte uusi tehnoloogiaid. Kunstmuruväljakute esimese generatsiooni ja muruväljaku võrdlus näitas, et kunstmuru kasumlikkus oli muruväljakust 12 korda suurem ja hooldamine kõigest 15% muruväljakule kuluvast mahust. Kunstmuru aastane kasutusaeg on umbes 1500 tundi, küttega väljakutel isegi kuni 4000 tundi, alternatiiviks olevate looduslike muruväljakute kasutusaeg on keskmiselt 150 tundi.

Õigesti hooldatud kunstmuru suurimaks plussiks on kulutuskestvus ja pikk kasutusaeg. UEFA käivitas kunstmurude projekti 2003. aastal, mil juhtprojekti kaasati viis partnerit: Salzburg (Austria), Örebro (Rootsi), Moskva Lužniki staadion (Venemaa), Dunfermline (Šotimaa) ja Almelo (Holland). UEFA juhtkonna poolt paar aastat hiljem tehtud vahekokkuvõtte tulemused olid väga positiivsed ja näitasid, et uue põlvkonna kunstmurul saab tulevikus olema tippjalgpallis tähtis osa. UEFA andis loa kasutada võistlustel kunstmuru hooajal 2005/2006. Rahvusvahelistes kohtumistes leidis kunstmuru esimest korda FIFA ja UEFA poolt ametlikult kasutamist 17. oktoobril 2007, kui EM-valikmängus kohtusid Moskva Lužniki staadionil Venemaa ja Inglismaa. UEFA jätkab kunstmuru uurimist ka meditsiinilisest ja biomehaanilisest vaate-

punktist, samuti viiakse läbi täiendavaid küsitlusi treenerite ja mängijate seas.

Kaspar Rõivassepp: hea väljak tervisele ohutu Paraku on kujunenud arusaam, et kunstmurul treenimise ja mängimise tulemusel on 15–16aastaselt pooled lapsed juba vigased. Kurdetakse, et miinuskraadiga kõvadel ja jäistel kunstmuruplatsidel jooksmise tõttu on väga suur hulk andekaid mängijaid vigaste põlvede tõttu karjääri pooleli jätnud. Mitmed jalgpalliväljakuid rajada soovinud Eesti omavalitsused on kaalunud naturaalmuru ja kunstmuru ehitamise vahel, sest näevad viimases ohtu laste tervisele. Eesti jalgpallikoondise arst Kaspar Rõivassepp räägib, et Eestis on kunstmuruväljakutel saadud traumad mõõdukas probleem, mille põhjuseks on kehvad või viletsalt hooldatud väljakud. Kuid teadlikult lähenedes saab asja parandada. 2013 VEEBRUAR JALKA

aktuaalne Probleemi alge peitub Eestisse varasematel aastatel paigaldatud kõige odavamates või kasutatud muruvaipades, mille hooldusega keegi ei tegelenud, ja nii muutusid paljud kunstmuruväljakud betoonkõvaks. Aegapidi on aga paigaldatud järjest uuema põlvkonna ja korraliku kummipuruga katteid, mis teevad pinnase pehmemaks ja vähendavad ühtlasi mängijatele tekkivaid vigastusi. Rõivassepa sõnul on Eestis praegu korraliku kattega platside kõrval veel siiski ka kulunud ja kehvasti hooldatud kunstmuruväljakuid. Viimastel tekivad jätkuvalt ülekoormusprobleemid põlveja hüppeliigesele, põrutused teevad seljavalu, tekib põletik ja valulikkus. “Kui väljak on hea kvaliteediga, on see ka tervisele ohutu. Eestis on mitu sellist väljakut, millega probleeme pole,” märgib doktor.

Uuringud Rootsis ja Norras Rootsis ja Norras tehtud varasemad uuringud, mille käigus hinnati vigastusi kahel esimesel kunstmuru generatsioonil, tõestavad nende suhtelist rohkust. Samas näitab see number kolmanda generatsiooni puhul juba tunduvat vähenemist. Kaks Norra füsioterapeuti analüüsi-

sid 1980. aastatel 16 meeskonda. Nad avastasid kunstmurul mängitud 1000 mängutunni kohta 30 vigastust, murul mängitud vigastuste arv oli sama mänguaja juures 20. 1991. aastal uuriti vigastuste riski Islandil, kus avastati, et kunstmurul on see oht suurem, olles 25 – 10 vastu 1000 mängutunni juures. Sama tulemuseni jõuti ka siis, kui jalgpalli mängiti vaheldumisi murul ja kunstmuruväljakul. Need uuringud olid üldistamiseks siiski liiga väikesed, aga negatiivsed kogemused kunstmuruväljakute esimeste põlvkondade puhul tekitasid hilisemate arengute osas siiski eelarvamusi. Kolmanda põlvkonna väljakud töötati välja 1990. aastate lõpus, kus on kasutusel palju pikem kõrs ja murualuse pehmendamiseks võeti kasutusele kummigraanulid. Noorteturniiridelt saadud positiivsed kogemused julgustasid FIFAt lubama ka rahvusvahelisi mänge uuel kattel. Uuringud näitavad, et tippjalgpallurite vigastustes suuri erinevusi pole, kuid eelised langevad siiski muruväljakule. Eestis on 39 täismõõtmelist kunstmuruväljakut, kaheksale neist on paigaldatud juba uus muru. Teemaks on olnud Tartu Annelinna ja Tallinna Ka-

Tavapärane töö Sportland Arenal, mille uue põlvkonna katet on põhjust kadestada.

JALKA VEEBRUAR 2013

levi kunstmuruväljakute renoveerimine. UEFA I kategooria FIFA 2 Stari kehtiv litsents on Eestis Sportland Arenal, märtsis valmivas sisehallis tuleb väljak sama tasemega. Jalgpalliväljakule on võimalik vajalikku elastsust tagada mitmel viisil, peaeesmärgiks on saavutada looduslikule murule võimalikult sarnased mänguomadused.

Süüdi pole muru, vaid hoopis kehv hooldus Eesti Jalgpalli Liidu infrastruktuuri juhi Targo Kaldoja sõnul ei ole teised Eesti kunstmuruväljakud kehvad, sest enamik neist on kolmanda põlvkonna liiva ja kummipuruga, aga nad on hooldamata. “Kunstmurukattega jalgpalliväljakute rajamisel valitseb meelsus, et kui plastvaip on maas ja omavalitsusjuht lindi läbi lõiganud, siis on töö tehtud,” räägib Kaldoja. “Tegelikult vajab kunstmuru järjekindlat hooldust, meie kliimas veel ka altpoolt soojendust, et tagada katte pikaealisus ja turvalisus. Samasse ooperisse kuuluvad rohtukasvanud rannavolleplatsid ja pehkinud jõulinnakud.” Eestis lükatakse talvel koos lumega väljakult minema ka kummipuru, mida

aktuaalne hiljem enam ei lisata. Jäätudes muutub kunstmuru lõim suhteliselt rabedaks ja mehaanilised vigastused tekivad lihtsamini. Igal aastal on kasulikum panna uuesti 2–3 tonni kummipuru, kui 3–4 aasta pärast 10 tonni – summad on ju suuremad. “Täitekummi lisamine puudutab siiski eelkõige neid väljakuid, mida talv läbi kasutatakse, kust lund mehaaniliselt ära lükatakse,” täpsustab Kaldoja. Näiteks ei tasu kunstmuru pealt lund rookida ega muud suurt koormust rakendada. Kui kunstmurult on vaja lund koristada, on seda soovitatav teha harjaga pühkides. Nüüd nõutakse klubide litsentsimisel kunstmuruväljaku hooldamiseks vajamineva muruharja olemasolu. “Kui see on olemas, siis on lootust, et seda mõnikord ka kasutatakse,” räägib Targo Kaldoja. FIFA poolt tunnustuse saanud väljakuid võib kasutada FIFA turniiridel, UEFA Europa Liiga ja Meistrite liiga mängudes. Maailmas on selliseid väljakuid 130. Kunstmuruväljakute tootjatena tunnustab FIFA kuut firmat - ACT Global Sports, Limonta, Desso, GreenFields, Saltex ja Edel Grass.

Valed jalatsid rikuvad tervise Kaspar Rõivassepa hinnangul on kunstmurul tekkivate vigastuste üheks põhjuseks mängimine valede jalanõudega. Paljud mängijad lähevad kunstmurule 13-se korgiga saabastega, millega mängitakse ka murul. See annab liigestele suure koormuse, sest nupud ei vaju korralikult sisse. “See variant on veel hullem kui kehv muru,” selgitab ta. Arsti sõnul järgivad noored tänapäeval paljuski trende, nad vaatavad, millega nende iidolid mängivad ja püüavad neid jäljendada. Paraku mängivad nende eeskujud murul, poisid aga sageli kunstkattega väljakul. “Ja eks nad vaatavad ka meie meistriliiga mängijate suunas,” märgib Rõivassepp. “Asi algab tegelikult lapsevanematest, kes peaksid jälgima, millega nende lapsed trennis käivad. Ka treenerid peavad olema pädevad. Me korraldame treeneritele mitmeid koolitusi, kus seda probleemi selgitatakse ning enamik neist on kursis. Kahjuks arste enamikul Eesti klubidel pole.”

Fakte kunstmuru kasutamisest Neli Inglise liiga klubi hakkas mängima kunstmurul 1980. aastatel: QPR, Luton, Oldham ja Preston. Esimese põlvkonna väljakud olid Inglismaal QPRil 1981–1988, Lutonil 1985–1991, Oldhamil 1986–1991 ja Prestonil 1986–1994. 1989. aastal uuris Inglismaal moodustatud komisjon kunstmurul mängimise riske, et kasutamine kõrgemates liigades 1990. aastat ja kõigis neljas liigas 1995. aastast ära keelata. 2004. aastal andsid FIFA ja UEFA loa kasutada kunstmuruväljakuid enda võistlustel, tunnustades tehnoloogilist arengut. Kunstmuruväljakud on Euroopa suurematest liigades Itaalias Cesenal ja Novaral, Prantsusmaal Lorientil ja Nancyl, Hollandis Heracles Almelol ja Excelsior Rotterdamil. Kunstmuruväljakud on suurematest riikidest kasutusel: Šotimaal, Walesis, Põhja-Iirimaal, Iirimaal, Venemaal, Šveitsis, Norras, USAs, Belgias.

Soovitused jalgpallijalatsi valikul Õige spordijalats laseb alast täit mõnu tunda, valesti valitud varustus aga teeb treeningust-võistlusest piina ja võib rikkuda liigesed. Vali jalgpallijalanõu pinnase järgi, millel mängima hakkad. Jalgpallivarustuse tootjailt on toote nimel ka pinnaste lühendid: SG ehk soft ground ehk hea kvaliteediga pehmel muruväljakul mängimiseks sobiv jalats. FG ehk firm ground ehk keskmise kvaliteediga muruväljakul mängimiseks sobiv jalats. HG ehk hard ground ehk kõvema pinnasega muruväljakul mängimiseks. TF ehk turf ehk sünteetilise kattega jalgpalliväljakul mängimiseks. IN ehk indoor ehk jalgpalli mängimiseks saalis. Nahast jalats nõuab hooldust, kuid vormub täpselt jala järgi. Kunstmaterjalidest jalatsid on hooldusvabad.

Soomes 207 kunstmuruväljakut

Foto: Lembit Peegel

Naaberriigis Soomes on 207 kunstmuruväljakut ja tänavu on lisandumas veel 21. Ajakirjas UEFA Direct ütleb Soome jalgpalliliidu taristujuht Tero Auvinen, et mõne jalgpalliklubi liikmeskond on 50% võrra tõusnud tänu tehismuruväljakute rajamisele. Ühtlasi kinnitab Auvinen, et kunstmuru talub võrreldes loodusliku muruga kümnekordset koormust: esimesel saab aastas treenida 2500 tundi, teisena mainitul 250 tundi. Altküttega platsid võimaldavad treenida koguni 3500 tundi aastas. Soomes pööratakse suurt tähelepanu kunstmuruväljakute hooldamisele, murumeistritele korraldatakse regulaarselt koolitusi. Muuhulgas rääkis Auvinen uuest ideest, mida soomlased tahavad rakendada: rajada iga tehisväljaku äärde asfaldiplats, kuhu talvel lumi lükatakse. “Iga kord, kui lund roogitakse, lükatakse paratamatult ära ka väljaku täidist,” seletas Auvinen. “Asfaldilt saab need graanulid kevadel jälle kätte ja seejärel saab nad uuesti väljakule paigaldada.”

2013 VEEBRUAR JALKA

usutlus

LembitVEEBRUAR Peegel 24Foto: JALKA 2013

usutlus

Andre Frolov:

mul on võitja iseloom! Kui Flora peatreener Marko Lelov Karl Palatult kaptenipaela võttis ja selle Andre Frolovi käsivarre ümber sidus, hoovas sellest poolkaitsjasse jõudu, mis ta esitusi hoobilt parandas. Frolov teab, et tema juhtimisel peab tiitel Florasse tagasi tulema. Lennart Komp

Andre Frolov Sündinud 18.04.1988 Kärdlas Pikkus: 174 cm Kaal: 74 kg Klubid: SK Lelle, JK Pärnu Tervis, FC Valga Warrior, Viljandi JK Tulevik, Tallinna FC Flora A-koondis: 1/0 U23: 3/0 U21: 12/0 U19: 5/0 U18: 1/1 U17: 4/0 Saavutused: Eesti meister 2010, 2011; Eesti karikavõitja 2011, Superkarikavõitja 2011, 2012. Allikas: www.fcflora.ee

2013 VEEBRUAR JALKA

usutlus

elmise hooaja lõpust alates oled sina FC Flora kapten. Kuidas kuulab sinu kaptenisõna Eesti koondises aastaid selles rollis olnud Raio Piiroja? Eks ta ikka kuulab! Muidugi on tema vanem ja kogenum mängija ning selles valguses on minul temalt palju õppida. Ehk mina pean teda ka kuulama! Kui midagi vaja öelda, siis eks ta ikka kuulab, asjalik inimene ju. Koondises on Piiroja mängija, kes suudab meeskonna raskel hetkel oma kõva sõnaga mängima panna. Kuivõrd võib tema autoriteet teie omavahelist suhtlust mõjutada? Ma ei usu, et see kuidagimoodi mõjutab. Teised mängijad on samuti meeskonnaliikmed ja tegelikult peab ju iga mängija andma endast kõik, et teisi kaasa tõmmata. Kas meeskonna sees olete rollid kuidagi läbi ka rääkinud? Ei ole eraldi sellega tegelenud ja tundub, et see kulgeb praegu ka loomulikku teed pidi. Hooaja alguseni on veel pikalt minna ja kui vaja, siis tegeleme sellega. Väliselt jätad sa mulje, et väga röökija ja kõvahäälne ei ole, kuid kuidas reaalselt on?

Väljakul on asjad muidugi teistmoodi. Eriti trennis olen ma väga emotsionaalne ja võtan asja tõsiselt. Kui vaja, siis käratan peale, kuid väljakul hoian end vaos. Räägitakse, et pärast seda, kui Marko Lelov kaptenipaela Karl Palatu käest sinule andis, oled sa kohe paremini mängima hakanud. Kas vastab tõele? Ei saa öelda, et mäng palju paranenud on, kuid muidugi annab säärane roll indu ja motivatsiooni juurde. Kapten peab meeskonna ees ja eest ju rohkem vastutama. Flora staatus on juba selline, et igal hooajal tuleb võidelda meistritiitli eest. Mil määral selline teadmine ja vastutus sind mõjutab? Muidugi on vastutus suur, kuid olen meeskonnas juba mitu aastat olnud ning tean ja teavad ka kõik teised, et peame alati tiitli eest võitlema. Kuidas sa Lelovi otsuse sulle kaptenipael anda vastu võtsid? Minu jaoks oli see üllatus, sest parasjagu oli hooaja lõpp ja mõned üksikud mängud jäänud, kuid kui treener nii otsustas, Foto: Lembit Peegel

Andre Frolov vs FC Basel. Flora poolkaitsja teab, et nende meeste selg prügiseks teha, tuleb veel üksjagu treenida.

JALKA VEEBRUAR 2013

usutlus siis ma ei hakanud vastu vaidlema. Ka meeskonnakaaslased toetasid mind.

Foto: Lembit Peegel

Mis omadused teevad sinust Flora kapteni? Mul on võitja iseloom ja nõuan väljakul, nii mängus kui ka trennis, endalt täiuslikkust. Keskpoolkaitsja koht on juba iseenesest vastutusrikas positsioon, meeskonna süda! Ka eelmine hooaeg näitas, et olen varasemast enam mängus sees. Milline roll sinul Flora keskvälja ajuna saab olema? Väga mingeid ülesandeid ei ole pandud. Võrreldes eelmise hooajaga väga muutusi ei tohiks tulla. Mänguplaani järgi käib pall palju keskelt läbi, mis tähendab, et mäng käib üsna palju läbi minu. Kolm aastat tagasi ütlesid Jalkale, et sul ei ole üht eredat omadust, millega end teiste seast esile tõsta. Kuidas oled selle aja jooksul arenenud? Kindlasti olen väga palju arenenud. Martin Reimi käe all tegin sammu edasi nii füüsises kui ka positsioonispetsiifikas. Tema oli samuti keskpoolkaitsja ning seeläbi oskas mulle nõu anda, mida paremini teha, eeskätt liikumiste, positsioonivaliku ja muu osas. 2009. aastal tulid Viljandi Tulevikust, kus olid kindel põhimees, Florasse, kus esimese poolteise hooajaga mängisid rohkem duublis kui põhisatsis. Miks selline otsus? Otsus oli natukene riskantne, jah, sest siis olid Floras Siksten (Kasimir), (Aivar) Anniste ja (Martin) Vunk. Ma arvasin, et tuleb minna ja ennast proovile panna. End tõestada! Duubli mängudel muidugi väga käia ei meeldinud, aga tuli alla neelata. Järgmisel hooajal, kui tuli Reim treeneriks, siis käisin operatsioonil ja läks pool hooaega, et jalad alla saada. Mis operatsioon see oli? Mul oli kurgumandlite operatsioon, kuid sellega läks väga halvasti ja taastumine võttis väga kaua aega. Nädal pärast operatsiooni tekkis verejooks, haiglas õmmeldi haavad uuesti kinni, kuid verekaotus oli päris suur. Füüsiliselt oli väga raske. Aega on läinud, aga nüüd peaks siis olema sina see mees, kes Flora keskväljailu eest hoolitseb? Jah, ma arvan küll. Pean olema kaaslastele eeskujuks. Aga eks ma pean ikka ise ka kõvasti tööd tegema, et põhikoosseisu pääseda, sest keskel tahavad mängida ka Reio Laabus, Karl Mööl ja Brent Lepistu. 24 eluaastat on päris hea jalgpalluri vanus. Kui kolm aastat tagasi ütlesid, et sinu aeg on veel ees, siis kas nüüd on see käes? Ma arvan küll, et minu aeg on käes. Eelmine hooaeg oli okei ja nüüd peaks saama veel paremini. Meistritiitli peab ju tagasi tooma! Nagu varasematelgi aastatel, on uue hooaja eel meeskonnast lahkunud mitu mängijat. Võrdle tänavust seisu viimaste aastate sama ajaga.

Flora värske kapten Andre Frolov hindab end kõrgelt ja peab end Meistriliiga parimaks keskpoolkaitsjaks.

Jah, mitu noort on juurde tulnud, samas vanematest tegijatest Mašitšev, Minkenen ja Jahhimovitš lahkunud. Tuleb nendega hakkama saada, kes on olemas. On juttu olnud välismaalaste lisandumisest, kuid kellestki konkreetsest ma veel ei tea. Kus sa näed meeskonnas varu, et praeguste meestega lüüa rohkem väravaid ja heidelda tiitli eest? Alliku ja Prosa on head mängijad, kuid eelmise hooaja eel oli Albertil õlaoperatsioon ja ta ei saanud end kuidagi käima. Samuti oli Tallinnasse vaja end sisse elada. Ka Allikul oli vigastusi. Flora mängijana lausa peab sinult küsima, kas sa välismaale ei kipugi? Muidugi tahaks minna Eestist välja, tugevamasse liigasse ja konkurentsi, kuid esmalt pean ma end vähemalt ühe hooaja 2013 VEEBRUAR JALKA

usutlus siin tõestama. Varsti hakkab ka vanus peale tulema. Kindlasti ma ei näe end kuskil tippliigas, vaid pigem Skandinaavias või mõnes väiksemas Lõuna-Euroopa riigis, stiililt sobib palli valdamine ja seeläbi vastase surumine. Kui sa vaatad tagasi eelmisele hooajale, siis kes on kolm parimat sinu positsiooni mängijatest meistriliigas? Kindlasti (Hidetoshi) Wakui (Nõmme Kalju), siis Ilja Antonov (Levadia) tegi päris hea hooaja. Ja kolmas … kui (Zakaria) Beglarišvili ka lugeda poolkaitsjaks, siis tema. Ja enda asetaksid sa … Esimeseks! Maavõistlusmängus Omaani vastu saadud esimesed 16 koondiseminutit ei ole küll parim võrdlusmoment, aga kui kaugel sa end rahvusvahelisest tasemest arvad olevat? Omaani mängu pealt on seda väga raske öelda, sest tasemevahet ei olnud ja meeskonnad olid võrdsed. Tippmeeskondade tasemel toimetulemisest olen ma muidugi veel kaugel. U21 koondises olid sa põhimehi, kuid A-koondise õhku said nuusutada alles nüüd ning ka teisi sinu aastakäigu mängijaid pole eriti koondises. Miks U21st A-koondisesse jõudmine nii raske on? Meie U21 koondisest (1988 ja hiljem sündinud) ei ole, jah,

Pall sobib Andre Frolovi jalale kui valatult.

eriti keegi jõudnud. Saag ja Zenjov välja arvatud, aga nemad olid juba siis A-koondise juures. Mis sa arvad, miks keskpoolkaitsjal on tugevamas liigas raskem läbi lüüa, kui seni on olnud kaitsjal või ründajal? Keskpoolkaitsja on üks nõudlikumaid positsioone, peab olema rohkem omadusi ja täiuslikum mängija ning võibolla muul positsioonil on seetõttu lihtsam. Millest siis puudu jääb, et eestlased ei ole piisavalt täiuslikud poolkaitsjad? Raske öelda. Mošnikov on ju väga hea mängija, aga Poolas ei saanud ta peaaegu üldse mängida. Oleks mõnda teise klubisse pääsenud, oleks asi vähe teistsugune olnud. Ja üldse on eestlastel praegu välisklubi leida väga keeruline.

ARVAMUS Markus Jürgenson Sõber ja meeskonnakaaslane

Andre Frolovit teades tasuks mainida, et teda teatakse rohkem Frolli nime all ja ma tõsiselt kahtlen, kas ta üleliia kiiresti üldse reageeriks nimele Andre. Tema kohta võib öelda, et ühes isikus on kaks inimest: trennis ja mängudel on ta väga emotsionaalne ning temperamentne, vabal ajal pigem rahulikum ja tasakaalukam. Pahatihti juhtub trennides nii, et kui ta millegagi rahul pole, siis näitab seda ka päris valjuhäälselt välja (mõnikord ületab isegi Karol Metsa emotsioonipursked), aga alati ei saa meeskonnakaaslased aru, kas ta kurjustab kellegi teise või iseendaga. Jalgpallurina ei meeldi talle absoluutselt kaotada ja tänu sellele tahab ta väljakul enda peale võtta üsna paljud ülesanded ning igal pool aktsioonis olla. FC Flora kaptenirolli on ta sujuvalt sisse elanud ja senimaani edukalt hakkama saanud. Inimesena on tal aga üks väga omapärane külg, milleks on huumorisoon. See pole mingi tavapärane või väga tihti esinev stiil – omavahel nimetame seda “varjatud huumoriks”. Frolovi tundmata ei pruugi aru saada, kas tema mingis olukorras öeldut tuleb võtta naljana või hoopis vastupidi, tõena. Mina isiklikult hakkasin sellest aru saama alles siis, kui olin temaga poolteist aastat ühes meeskonnas mänginud. Andre Frolovile meeldivad väga Twilighti saaga filmid – üks fakt, mida ta avalikkuse eest varjanud on.

Foto: Lembit Peegel

JALKA VEEBRUAR 2013

haridus Foto: Lembit Peegel

Jalgpallur peab tark olema! Arte gümnaasiumi 10.c ehk noorem jalgpalliklass.

Jalgpalliklass – iseseisvuse kool Tallinna Arte gümnaasiumi 11.c klassi juhataja Marcia Reisneri silmades süttib oma õpilastest kõneldes supernoova. “Nad on mul nii tublid ja iseseisvad!” kiidab õpetaja. Nad on Arte kooli jalgpalliklass. Lennart Komp

1.c klassis käib 21 õpilast, kes pärast tänapäeval tuntud Rakvere Tarva Andres Sõbra kantseldatud lõvipoisse on esimene jalgpalliklass Arte gümnaasiumis. Vanas 49ndas, nagu öeldakse. Paljugi selles koolis on Poomi-aegne. Ja nagu õpetaja ja treenerid kiidavad, siis ka töökas suhtumine. “Võrreldes eakaaslastega on minu lapsed väga iseseisvad ja seetõttu esitatakse neile ka vastavad nõudmised,” kõneleb blondijuukseline Reisner. “Kui on vaja lahendada mingi probleem, siis saame seda teha täiskasvanulikult. Ei ole vaja helistada või kirjutada koju emale-isale, vaid saame asjad koolis korda.” Iseseisvumine ei olnud paljude, kui mitte enamiku jalgpalliklassi õpilaste jaoks võimalus, vaid vältimatu samm. Mitmed tulid Tallinnasse kooli kaugelt, paljud ülikaugeltki. Isegi Saaremaalt. Nii tuli ise planeerida, kuidas jõuda õigeks ajaks onu juurest öömajalt, Lasnamäelt, hommikusse trenni Sportland Arenal, sealt Mustamäele kooli, siis Lasnamäele tagasi, õhtusesse klubi trenni ja tagasi koju õppima. Et koolitükid järjel oleks.

Saaremaalt Lasnamäele Nii rallib mööda pealinna ringi saarlanna Kärt Mere. Kärt on konkreetse jutuga. Asjalik neiu. “Käisin Saaremaal FC Kuressaare trennides, aga vahel juhtus nii, et sõitsin maalt 30 kilomeetrit maha ja siis selgus, et kuna rohkem huvilisi polegi, tuleb trenn ära jätta,” kirjeldab Mere.

“Kui jalgpalliklassist kuulsin, käisin juba 10. klassis, aga tahe mängida oli nii suur, et käisin suvel katsetel, sain sisse ja kui koju tagasi läksin, ütlesin vanematele, et septembrist lähen Tallinnasse kooli.” Plaan oli Kärdil põhjalikult läbi mõeldud. Lasnamäel elava onuga oli sügisest algav majutusplaan kokku räägitud ja nii ei jäänudki vanematel muud üle, kui alla kirjutada. Küll mitte ovatsioonide saatel. Aga siiski. Nüüd on Kärt naiste U19 koondises ja üldse eluga rahul. Isegi 45 minutit bussisõitu kooli ja kodu vahet ei häiri. Sarnase otsuse tegi poolteist aastat tagasi JK Tallinna Kalevi 17aastane pallur Alex Sander Sepp. Tema ei pidanud küll üle kolmesajakilomeetrist elukohavahetust ette võtma, vaid ühendas hea kasulikuga. “Elan Tallinnast väljas, kuid Kalevi trennid on ju pealinnas. Arvestades ajakulu, oli kooli ja treeningute asukohalinna ühildamine väga sobiv variant,” arutleb Sepp. “Pealegi, tavakoolis olin ma oma klassis üks väheseid, kes jalgpalliga tegeles, siin olen jalgpallist ümbritsetud.” Kui Mere treenib FC Flora naiskonnaga ja mängis mullu viimase duubli eest, siis Sepp saab alates detsembrist saksa kooli tunda endise Eesti U21 esinduse lootsi Frank Bernhardti käe all. Tema programm sisaldab kuni kümmet harjutuskorda nädalas, mis on kõva mahv taluda täitsamehele, saati siis noormängijale, kellel koolitükid vaja teha. 2013 VEEBRUAR JALKA

haridus Foto: Lembit Peegel

see lihtsalt tulnud. “Kui 2012. aastal 10. klassi astunute seas on valdav osa noortekoondislased, siis aasta varem tuli õppima ka neid, kelle kokkupuude jalgpalliga oli hõredam ja see avaldus ka distsipliinis. Kes jalgpalliga tõsisemalt tegeleda tahavad, on tõsisemad ka koolis,” analüüsib Kaarna. Klassijuhataja Reisner aga julgeb nüüd täie kindlusega väita, et kõik on kenasti kohanenud ja turvaliselt ree peal. Reisner võttis klassi üle eelmise kooliaasta lõpus, sest seni juhatanud kehalise kasvatuse õpetaja pidi eriala tõttu veetma palju aega koolimajast väljas ega saanud nii pidevalt kätt sündmuste pulsil hoida. “Alguses oli lastel kodutöid tegemata, kuid neil oli ka tavatu pinge, mis kaasnes uue kooli, uue elukorralduse ja mõnel ka uue elukohaga. Ka õppimine põhikoolis ja gümnaasiumis erineb oluliselt. Gümnaasium eeldab kodus õppimist, mitte ainult tükkide tegemist,” kõneleb Reisner oma lastest elavalt. Ja muigab. Sõna “lapsed” kasutab ta meelega, et õpilased end liiga täiskasvanuna ei tunneks.

Tootsi moodi hinnaalandusi pole

Enne trenn ja pärast koolipink. Ja takistus pole isegi kümnekraadine pakane!

“Ehkki nii suur koormus on üsna uus asi, siis treenerid on väga head ja koolis on ka väga õiged inimesed, kes aitavad nii nõu kui ka jõuga,” hindab Sepp. “Kool ja trenn on saanud piisavalt tähelepanu.” Eesti Jalgpalli Liidu poolt puutub jalgpalliklassiga, õigemini jalgpalliklassidega, sest 2012. aastal alustas uus 10. klass, kõige tihedamalt kokku Katrin Kaarna. Tema viib läbi teisipäeval ja neljapäeval toimuvaid treeninguid. Ja tema teab, et kuigi üldplaanis on kõik järje peal, ei ole

“Tootsi moodi hinnaalandusi me ei tee. Ja kuigi eelmise õppeaasta lõpus pidin ma mõnel pidevalt järel käima, on nüüd kõik järje peal ja hinnete pärast ei ma pead valutama,” rõõmustab õpetaja. Jalgpallitunnid on jalgpalliklassidel teisipäeviti ja neljapäeviti. Päev algab treeninguga, millele järgnevad tunnid toitumisest, spordieetikast, kohtuniku- ja treenerikursused. Tõenäosus ütleb, et tippjalgpallur saab neist vaid ühest-kahest, kui sedagi. Ent omandatav haridus lubab neil jätkata edukalt treenerina, minna ülikooli või tegutseda muus vuti või spordi valdkonnas. “Ja tead,” vaatab õpetaja Reisner kavalalt otsa. “Kui mõned kuulevad, et mul ka tüdrukud jalgpalli mängivad, tõmbavad nina krimpsu. Aga kui ma nägin neid jõulupeol, siis ‒ millised kaunitarid!” lööb Reisner käed kokku, silmad rõõmust säramas.

Põlvas õpivad jalgpallilembid koos riigikaitsjatega Põlva ühisgümnaasiumis käivitus tänavusest õppeaastast samuti spordisuunaga klass, kus jalgpallist huvitatud õpivad koos teiste alade esindajatega. Spordi poole valis 11 õpilast, kellest kuus mängis eelmisel aastal erinevates võistkondades Eesti meistrivõistlustel. Samas on ka neid, kellel varem jalgpalliga kokkupuudet pole olnud. Jalgpalliliidu algatatud jalgpalliklasside ideest võttis Põlvas kinni kohalik jalgpalliklubi Lootos. EJLi, Lootose ja kooli koostöös alustas mullu spordisuunal gümnaasiumi 11 õpilast. “Praegune õppekava on põhilises osas koostatud Põlva ühisgümnaasiumi ja Eesti Jalgpalli Liidu ühistööna, võttes paljuski aluseks Arte Gümnaasiumis kasutavat samasuguse klassi õppekava, samal ajal kohandades seda Põlva klassi vajadustele,” ütles Lootose president Indrek Käo. Kui Arte jalgpalliklassil on lemmikalale pühendatud

JALKA VEEBRUAR 2013

nädalas kaks päeva, siis Põlvas toimuvad vuti- ja sporditunnid korra nädalas ja kolmapäeviti. Peale Kaido Kukli antava trenni viib Aivar Lillevere läbi treenerikoolitust, Mihkel Uiboleht loeb spordikultuuri ja -eetika aluseid ning Valeri Zlatin spordiajalugu. Kooli direktori Koit Noogi sõnul on projekt käivitunud ladusalt, ehkki 11 õpilase asemel oleks ta hea meelega näinud 15 õppurit. Samas tuldi Põlvasse spordisuunaga klassi ka kaugemalt, isegi Tartu-, Jõgeva- ja Harjumaalt. “Kõik kokkulepped on pidanud ja süsteem toimib kenasti,” ütles Nook. “Ainuke probleem on õpilaskodu puudumine, mistõttu tuleb lapsed majutada kodudesse.” Käo sõnul lisanduvad õppekavasse veel õppeainetena spordiorganisatsioonid ja juhtimine, tervisesport, sporditervishoid, kohtunikukoolitus ning mitmed ained vältavad läbi gümnaasiumi.

Antonio Cassano

Milano Internazionale

Itaalia

2013 VEEBRUAR JALKA

Luis Suarez Uruguay

Liverpool

JALKA VEEBRUAR 2013

Roberto Soldado

Valencia

Hispaania

2013 VEEBRUAR JALKA

Karol Mets

Tallinna FC Flora

JALKA VEEBRUAR 2013

Foto: Lembit Peegel

2013 VEEBRUAR JALKA

JALKA VEEBRUAR 2013

Foto: Alberto Saiz/Scanpix

Foto: Andrew Yates/AFP/Scanpix

2013 VEEBRUAR JALKA

JALKA VEEBRUAR 2013

Foto: Tony Gentile/Reuters/Scanpix

2013 VEEBRUAR JALKA

esiliiga

Uus esiliiga =

omanäolised tugevad klubid Esiliiga reform toob kaasa liiga laienemise, mille ülesandeks on suurendada nende klubide ringi, kel on ambitsioon kaasa lüüa tipptasemel. Sellised klubid suudavad kasvatada omanäolisi mängijaid ka koondistele. Indrek Schwede

änavu toimima hakkav uus kahetasandiline esiliiga peab aitama laiendada meie kohaliku tippjalgpalli püramiidialust. Esiliiga A-tasandi (ametlikult lihtsalt esiliiga) moodustavad meeskonnad, mis senise printsiibi järgi oli üks ja ainus esiliiga. Esiliiga B-tasandi moodustab eelmise aasta esiliiga 10. meeskond ning II liiga kahe piirkonna koorekiht. Eesti Jalgpalli Liidu presidendi Aivar Pohlaku sõnul oli reformi eesmärgiks vajadus laiendada klubide ringi, kes pürgivad terviklikeks noortest esindusmeeskonnani töötavateks organisatsioonideks ja kelles on ambitsiooni tipptasemel kaasalöömiseks. “Mõistagi ei olnud esiliiga B-tasandit võimalik luua ilma kõnealuseid eeldusi omavate klubide minimaalse hulgata ning tasub öelda, et kui viis-kuus aastat tagasi tuli näha vaeva selleks, et saada kokku litsentsitavale tasandile ehk siis meistri- ja esiliigasse 20 klubi ja võistkonda, siis praegu tundub, et 30 klubi ja võistkonnani jõudmine hooajal 2013 nõuab umbes sarnast pingutust,” tähendas Pohlak. Uuenduse läbiviimisse kaasati ka klubisid ning siis selgus, et litsentsitavatel tasanditel on valmis kaasa lööma rohkem klubisid, kui on vastavaid liigakohti. “Enne, kui aastaks 2013 esiliiga B-tasandi moodustasime, sai kõneldud

JALKA VEEBRUAR 2013

kõigiga, kes oleksid hooajaks 2012 mõtteliselt sellesse liigasse mängima sattunud. Vestlus andis esiliiga Btasandile 100protsendilise toetuse. Tõsi, praegu, liiganimekirjade kinnitamise ajal on tulnud küll mõned loobumised, kuid need ei avalda esiliiga B-tasandi sportlikule tasemele märkimisväärset mõju,” märkis Pohlak. Tuntavat mõju peaks reform pikemas plaanis avaldama aga meie jalgpallile tervikuna. Litsentsiga klubide kasv näitab, et aina enam klubisid suudab täita jalgpalliliidu poolt seatud nõudeid. Seega laieneb meie tippjalgpalli platvorm. Hüppeliselt kasvab nende jalgpallurite hulk, kes hakkavad mängima kahe kuu jagu pikemat hooaega. “Kuna litsentsitavate klubidega tegeletakse pidevalt, siis toob see kaasa ka kõnealuste klubide arengu, mis kokkuvõttes tähendab kogu jalgpalli edasiliikumist,” rääkis Aivar Pohlak. “Litsentsimises nõutavate klubi kvaliteediraamatute kirjutamine peab viima omanäoliste ja jätkusuutlike klubide arvu kasvamisele, just viimane on oluline selleks, et meie koondis ja koondised saaksid omanäolisi mängijaid

võimalikult suurest hulgast klubidest, sest kindlasti on nii, et mida suurem on koondiste tasemel mängijaid kasvatavate klubide hulk, seda suurem on valik, mis tähendab automaatselt peale muude asjaolude ka taseme tõusu. Praegused koondislased pärinevad küll paljudest kasvatajaklubidest, aga viimane lihv on neile ikkagi antud kas Levadias või Floras, aga see ring võiks ja peaks oluliselt suurem olema.” Uue esiliiga nõrkuseks pidas Aivar Pohlak tüüpilist üleminekuperioodi: alates kevadest läheb vaja oluliselt rohkem tipptasemel tegutseda suutvaid kohtunikke ja inspektoreid; mõnevõrra rohkem on vaja varakevadel mänguvalmis olevaid väljakuid. Esimesel aastal tuli teha ka üks kompromiss: esiliiga B-tasandi mängijatel lubatakse erandkorras võistelda ka saalijalgpallis.

esiliiga

Esiliiga

Esiliiga B

Tallinna FC Flora II

Kohtla-Järve JK Järve

Tartu SK 10

JK Sillamäe Kalev II

Rakvere JK Tarvas

Tallinna FC Levadia II Kiviõli FC Irbis

Tallinna FC Puuma

Tartu JK Tammeka II

Pärnu Linnameeskond Jõhvi FC Lokomotiv Viljandi JK Tulevik

HÜJK Emmaste

Vändra JK Vaprus

Nõmme JK Kalju II FC Elva

Tallinna JK Legion

Tallinna FC Ararat TTÜ SK Tallinna JK Dünamo

Tallinna FC Flora III 2013 VEEBRUAR JALKA

klubilood

Infonet tahab olla kogu Tallinna klubi Kohalikus tippjalgpallis üha enam kanda kinnitava Infoneti treeningugrupid tegutsevad pealinna erinevatel väljakutel ja seepärast peetakse end kogu Tallinna klubiks. Alver Kivi

esti jalgpallis identiteeti otsivad klubid peavad endalt tihti küsima – kellele, milleks ja kellega? Infoneti presidendi Andrei Leškini sõnul ei ole klubil plaanis end seostada ühegi konkreetse linnaosaga, kuigi peamiseks tegutsemiskohaks on kujunenud Lasnamäe Kergejõustikuhalli juures olev kunstmuruväljak. “Meil pole ka plaani Ajaxiga liituda, et saada Lasnamäe klubiks,” räägib Leškin. “Treeningugrupid tegutsevad kõigis linnaosades ja seepärast ei saa me ennast siduda ainult ühe kohaga. Lasnamäe juhtus olema lihtsalt paigaks, kus saime hakata rajama oma baasi. Eesmärk on jääda kogu Tallinna klubiks. Meile teeb rõõmu, et meie juures tahetakse käia. Järelikult meeldivad inimestele treenerid, treeningud ja tingimused.”

“

Tahaksime, et lapsevanematel oleks võimalikult lihtne oma lapsi trenni viia, aga paraku on saalides sobivat aega leida väga raske.

„

Infoneti juhid ei näe ennast ka niiöelda vene klubina, Levadia ja Ajaxi asemele tulijana. “Me ei ole ennast mitte kunagi vene42

JALKA VEEBRUAR 2013

Esindusmeeskonna koosseis. Üleval vasakult: Denis Pervušin, Andrei Kalimullin, Kirill Andrejev, Viktor Avilov, Vladimir Avilov, Manucho, Anton Muraveiko. Keskel vasakult: Renats Granovskis, Aleksei Demutski, Jevgeni Gurtšioglujants, Aleks Mones, Jevgeni Harin, Dmitri Kovtunovitš, Maksim Lipin. All vasakult: Sergei Tasso, Aleksandr Kuslap, Anton Aristov, Jevgeni Udalov, Vladislav Ogorodnik, Aleksandr Klimovitš.

keelse klubina või rahvuslikul tasandil identifitseerinud ja kellegi asemele me ka ei astu,” lükkab klubijuht kujunenud eelarvamused ümber. Leškini sõnul on Infonet sammunud tasakesi oma rada ja sellel tahetakse püsida. Juhtkond on seadnud eesmärgi areneda loomulikku teed pidi ja toetajaskonda samm-sammult kasvatada. Mullu oli esiliigas mänginud esindusmeeskonna mängul keskmiselt sada pealtvaatajat, kellest enamik olid klubiga seotud inimesed. “Selleks et inimesed tuleks meie mängule, on vaja näidata eeskätt atraktiivset jalgpalli. Kui meeskond hakkab mängima põnevalt, tuleb ka publik

meid toetama,” toob Andrei Leškin välja oma visiooni. 2002. aastal koos sõpradega jalgpalliklubi asutanud Andrei Leškin on kõige enam rahul sellega, et Infoneti struktuur esindusmeeskonnast kõige nooremateni on paigas.

Luudele tuleb liha kasvatada “Meil on nüüd vaja luudele ka liha kasvatada. See tähendab arendada pidevalt noortetööd ning enda kasvandike ettevalmistamist tulevasteks suurteks tegudeks,” lausub Leškin. Kuigi klubi tehti 2002. aastal, alustati esimeste nelja-aastaste poistega treeninguid 2000. aastal. Praeguseks

klubilood

Seni on Infonet harjunud mängima suurema publiku eest varjul, nüüd tuleb valmis olla kõvemateks vastasteks, paremateks platsideks ja häälekamaks kaasaelamiseks.

on neist sirgunud noormehed, kes peavad hakkama juba meistrite tasemel mängima. “Eesmärgid olid kohe algul kasvatada noori ning teha oma tööd hästi ja professionaalselt,” räägib Andrei Leškin, kelle klubiga liitusid viimase majanduskriisi ajal FC Atletik ja SK Bercy. “Paljudel klubidel olid pidevalt probleemid treeningute taseme ja finantsidega, mis ei võimaldanud vajalikul tasemel saale ja väljakuid rentida. Neil olid raskused treeneritele õigeaegse palga maksmisega. Need on elementaarsed asjad, mida tuleb täita.” Noorte treeningugruppe on Infonetil 14, kokku 300 lapsega. Eesmärgiks ei ole võimalikult suur arv, vaid maksimaalselt hea treeningukvaliteet. Mingit selektsiooni laste hulgas läbi ei viida, seepärast saavad kõik võimaluse ning areng ja valikud toimuvad loomulikul teel.

Meistriliiga on loogiliseks tulemuseks Treenereid on klubis 13. Andrei Leškin on oma kaadriga rahul ja vajaliku taseme saavutamise nimel on nendega tehtud palju tööd. Klubijuht tunnistab, et algul oli keeruline, kuid nüüd on süsteem paigas. “Hindame eeskätt treenerite professionaalseid oskusi,” toob Leškin välja olulisema momendi. Klubi peamise keskuse, Lasnamäe Punase tänava kunstmuruväljaku kõrval kasutatakse treeningute läbiviimiseks saale ja väljakuid kogu Tallinnas. Sellest hoolimata tunnistab Andrei Leškin, et harjutamiskohtadega on

keeruline ja tingimustega ei saa rahul olla. “Tahaksime, et lapsevanematel oleks võimalikult lihtne oma lapsi trenni viia, aga paraku on saalides sobivat aega leida väga raske,” kurdab ta. Ikka on nii, et jalgpallurid tahavad oma karjääri jooksul mängida võimalikult heas liigas ja tugevas klubis ning esindada rahvuskoondist. Klubijuhid seavad oma tegevuse eesmärgiks koduse liiga meistritiitli, suuremad mõtlevad rahvusvahelistele võitudele. Nõmme Kalju väljakäidud plaani “Viie aastaga Eesti meistriks” Infonetis seatud pole.

Andrei Leškin tunnistab, et kümme aastat tagasi klubi tehes ei mõelnud ta koos sõpradega, et 2013. aastal hakatakse mängima Eesti meistriliigas. “Praegu on meie esimesed lapsed lihtsalt suureks kasvamas ja tekkis küsimus, mida edasi teha,” selgitab ta. “Meil oli valida, kas anda poisid teistele klubidele või hoida neid jätkuvalt enda juures. Muud väljapääsu polnud, kui tuli teha oma meeskond.” Meistriliiga debütandina esimesel hooajal endale kõrgeid eesmärke ei seata, medaleid ei planeerita ja oma võimalusi hinnatakse reaalselt. Mõeldakse viie aasta peale ette ja alustatakse

Treeningugrupid ja treenerid Aleksandr Puštov – esindusmeeskond Dmitrijs Sidorovs – duubel ja 1999. aastal sündinud Sergei Bragin – 1998 ja 2002/2003 Vjatšeslav Smirnov – 2000 Andrei Timofejev – 2001/2002 ja 2007 Vjatšeslav Rjahovskihh – 2001/2002 ja 2006 Aleksandr Ševtsov – 2004 ja 2005 Aleksei Davõdov – 2006 Šandor Mandi – 2005 Aleksei Kapustin – 2006/2007 Andrei Kalimullin – 2007 Oleg Andrejev – väravavahtide treener Aleksandr Altosar – naised

Treeningukohad: Lasnamäe KJH kunstmuruväljak Laagna Gümnaasium Dvigateli spordisaal Mahtra Gümnaasium Tallinna Mustamäe Reaalgümnaasium Tallinna Järveotsa Gümnaasium

2013 VEEBRUAR JALKA

klubilood

Aleksandr Puštov – kõik peavad andma maksimumi

2001. aaastal sündinute meeskond. Üleval vasakult: Pavel Jevstignejev, Vassili Mordatenko , Grigori Kaljanov, Vladimir Ištšenko, Oleg Ševtšuk, Ilja Beimanov. All vasakult: Sander Pabo, Armands Aparins, Vitali Šved, Daniel Gasinski.

poolprofessionaalse meeskonnaga, mille tuumiku moodustavad kuus-seitse mängijat. Panustatakse peamiselt oma kasvandikele ja välismaalasi sisse tooma ei hakata.

“

Meil oli valida, kas anda poisid teistele klubidele või hoida neid jätkuvalt enda juures. Muud väljapääsu polnud, kui tuli teha oma meeskond.

„

Andrei Leškin täpsustab: “Meie koostatud meeskond on moodustatud mängijate isiklike omaduste põhjal. Konkurentsi meie ei karda, meil on potentsiaali nii sportlikult kui ka majanduslikult. Kui vaja, saame me oma meeskonda tugevdada.”

Järske pöördeid välditakse Meistriliigasse jõudmise tulemusena hakatakse Infonetist üha rohkem rääkima, klubi on uudistes ja telepildis. Viimased kohustavad ja seepärast on kuvandi loomine klubi kätes. Andrei Leškin märgib, et nagu kõik klubid on ka Infonet alles arengujärgus, 44

JALKA VEEBRUAR 2013

kuid tasapisi parandatakse oma imagot ja aegamööda on saabunud ka tuntus. “Tahame olla tõsine ja stabiilne klubi, kus lapsed kasvavad headeks jalgpalluriteks. Ehitame samm-sammult ja püüame järske pöördeid vältida,” toob ta välja oma seisukohad klubi ülesehitamisel. Aga kindlasti on Infonetil midagi, mis teeb teistest asjadest enam muret, on asju, mis nõuavad arendamist ja parandamist ning kindlasti on probleeme, millega üldse rahul ei saa olla. Pika pausi järel jätkab Leškin: “Midagi sellist tõsist pole, ainult meie väljaku muru kvaliteediga või mõne muu tehnilise nüansiga ei saa rahule jääda. Aga muid suuri ja ületamatuid probleeme meie klubil praegu küll ei ole.” Sel aastal pandi Punasele tänavale uued tribüünid, ehitati mängijate riietusruumid ja osteti uued väravad. Meistriliiga mänge seal paraku mängida ei saa, sest murukate pole kõige parem. Klubi juhtkond on seadnud üheks oma esimeseks ülesandeks nõuetekohase kunstmuru muretsemise. Hooaega alustatakse varakevadistes voorudes suure tõenäosusega Lilleküla kunstmurul.

Peatreener Aleksandr Puštov märgib, et Infoneti meeskonna käekirja kujunemisel saab kindlasti oluliseks määrajaks vastaste tase, sest kui esiliigas üritati alati mängida favoriidi positsioonil, siis meistriliigas tuleb mängupilt muuta paindlikumaks. “Kuid eesmärk jääb endiseks – tulemus,” ei tee peatreener oma meeskonnale kõrgemas seltskonnas allahindlust. “Kuid mitte iga hinna eest, vaid õigesti ehitatud mänguga konkreetse vastase puhul. Meeskonnas on olemas mängijad, kes määravad meie mängu, kuid üldiselt on aktsent kollektiivsetel pingutustel, kus iga mängija annab endast maksimumi, et tuua meeskonnale kasu. Püüame mängida nii, et see ei annaks ainult tulemust, vaid oleks ka piisavalt atraktiivne, et tuua meile juurde aina enam ja enam kaasaelajaid.” Infoneti meeskonna koosseisus on eelmise hooajaga võrreldes toimunud vähe muutusi. Küsimärgiks on meeskonna tugevdamine ja komplekteerimine ehk kelle abil ja millistel tingimustel seda teha. Eesti mängijad, kes võiksid meeskonda tugevdada, omavad juba lepingulisi suhteid teiste klubidega ja oma mängijatega samal tasemel olevate välismaalaste sissetoomisel pole mõtet. “Eelnevast tulenevalt on meeskonna eesmärk edaspidiseks selgitada välja oma koht liigas ning mõista, mida tuleks meil teha edasi, et see koht asuks aina kõrgemal ja kõrgemal,” selgitab peatreener, kelle sõnul ei olda klubis meelestatud liiga optimistlikult või pessimistlikult. Puštov täpsustab: “Me tahame lihtsalt teha hea ettevalmistuse ning siis juba saada meistrivõistluse protsessi käigus aru, millega me võiksime arvestada ning milliseid eesmärke enda jaoks seada. Omades juba meeskonnas suurt hulka noori mängijad ning mängijaid, kelle vanus lubab veel arenemisruumi, siis peaks meeskond muutuma aja jooksul aina tugevamaks.”

hõbepall

Kaheksas kodumaal kõmmutatud

Hõbepall Kostja Vassiljevile Foto: Lembit Peegel

18. korda jagatud Hõbepalli auhind on välja antud kaheksa korda kodukamaral ja kümme korda võõrsil löödud värava eest. Viimati võitnud Konstantin Vassiljev on löönud kodus ühe ja mujal kaks kolli. Hendrik Eelvee

Konstantin Vassiljev kolmandat korda Hõbepalliga.

Kas loeb ilu või mängu tähtsus? Hõbepalli annab välja 1995. aastal asutatud Eesti Jalgpalliajakirjanike Klubi, mis kohe esimese tegutsemisaasta lõpus andis välja nüüdseks tuntuks saanud auhinna. Hõbepallil pole ametlikku ega kirjalikku statuuti – see on suuline ning ütleb, et hinnatakse värava ilu sõltumata mängu tähtsusest. Aasta ilusaim värav ei tohiks jääda auhinnata põhjusel, et keegi lõi mõnes olulisemas (valik)mängus ka värava. Kui auhinna võidab vähem ilus värav, on see ülekohus kõige ilusama värava suhtes. Hõbepall on mõeldud kõige ilusamale väravale.

õbepalli auhind avas traditsiooniliselt mitte ainult Eesti jalgpalli-, vaid ka spordihooaja – 2. jaanuaril Tallinnas Beer Gardenis anti Eesti koondise mulluse hooaja ilusaima koondise eest löödud värava auhind juba kolmandat korda Konstantin Vassiljevile. Selle Eesti Jalgpalliajakirjanike Klubi (EJAK) poolt välja antud auhinna teenis ta Tallinnas Poola vastu löödud karistuslöögi eest, mis lendas

JALKA VEEBRUAR 2013

Samas on ilu vaataja silmades ning kahtlemata on tegemist võrdlemisi subjektiivse valikuga. Seepärast on mõistetav ja aktsepteeritav, kui kahe võrdse värava vahel valides eelistab mõni otsustaja tähtsamas mängus löödud kolli. Sellise valiku puhul mängib kindlasti kaasa ka tegur, et olulisemas mängus on raskem lüüa nii väravat üldse kui ka iluväravat. Aga kui vähem tähtsas mängus on löödud siiski kasvõi kriipsuvõrra ilusam värav, peaks iga hindaja eelistama just seda. Vähemalt niimoodi on Hõbepalli suuline statuut jalgpalliajakirjanike klubi liikmete vahel lahti räägitud

Londoni Arsenali väravavahi Wojciech Szczesny väravavõrku teisel lisaminutil ja tõi Eestile suvist EMi võõrustanud lääneslaavlaste üle 1 : 0 võidu. See on esimene karistuslöögi eest antud Hõbepall auhinna ajaloos. Vassiljev ise kartis konkurentsi eelkõige Andres Operi Andorras löödud värava poolt, pidades silmas, et see oli löödud valikmängus. Väravate hindamisel näeb reglement

hõbepall Foto: Lembit Peegel

Hõbepall 2012 Nime järel punktid ja sulgudes antud esikohtade arv. 1. Konstantin Vassiljev Poola 61 (8) 2. Jarmo Ahjupera AÜE 53 (3) 3. Vladimir Voskoboinikov Leedu 40 (1) 4. Andres Oper Andorra 28 (1) 5. Henri Anier Omaan 20 (1) 6. Konstantin Vassiljev Horvaatia 5 7. Andres Oper Soome 2 8. Gert Kams Omaan 1 Punkte ei saanud Ragnar Klavani ja Gert Kamsi väravad El Salvadorile.

Marko Kaljuveer annab auhinna Konstantin Vassiljevile üle. Keskel jalgpalliajakirjanike klubi kapten Aet Süvari.

ette siiski just nimelt värava ilu hindamist ja mitte sedavõrd mängu kaalukuse arvestamist (vt kõrvallugu lk 46). Tegelikult osutus Vassiljevile kõige kõvemaks konkurendiks Jarmo Ahjupera, kelle Araabia Ühendemiraatidele terava nurga alt vasakuga võrku kihutatud pall pälvis hindajatelt tervelt kolm esikohta. Väärilised võitmaks auhinda olid viis esimest kolli – seda kajastab ka nende punktiline eristumine teistest. Kaheksateist väljajagatud Hõbepalli lubavad ja ahvatlevad tegema statistikat. Kuus aastat tagasi märkisime, et Tarmo Neemelo on Indrek Zelinski kõrval teine pallur, kes on saanud Hõbepalli peaga värava eest. Teisi peaga lööjaid pole vahepeal lisandunud. Seekord vaatame aga lähemalt, kas hõbedat väärt kollid on sündinud kodu- või välismaal.

Lillekülas jälle tasakaal puudub Kaheksal korral on Hõbepall löödud Eestis: kahel korral on Lillekülas paugutanud Andres Oper, ühe korra Teet Allas, Indrek Zelinski, Vjatšeslav Zahovaiko ja Konstantin Vassiljev. Kadrioru jääb Lillekülale alla 2 : 6 – meie vanas vutimekas lõid võrgu kummi Martin Reim ja Sergei Terehhov. Välismaal on löödud kümme hõbedast väravat ning on olemas staadion, kus seda on tehtud rohkem kui Kadriorus! Mälumänguväärilise küsimuse vastus on: Estadi Comunal Andorra la Vellas. Veel on Hõbepalle puuri kihutatud Vilniuses ja Torshavnis (Martin Reim), Hongkongis (Indrek Zelinski), Vaduzis (Kristen Viikmäe), Hamburgis (Tarmo Neemelo), Jerevanis ja Belfastis (Kostja Vassiljev). Kokku siis kahe maailmajao kümnel erineval staadionil. Ja kui A. Le Coq Arena puhul minna kirurgiliseks ja hakata lahkama, kummale poole otsa on hõbepalle enim lennanud, siis selleski arvestuses on kõik kaldu fännitribüüni poole – kuuest Lilleküla väravast viis on neelanud nendepoolne värav ja vaid mullune Vassiljevi hõbekuul vihises põhjatribüüni poole. Kadriorus, muide, on Reimi ja Terehhovi hõbedane vastasseis üks ühele viigis. Kokku on EJAK 18 aasta jooksul võrrelnud 212 värava ilu. Igal aastal on valik toimunud keskmiselt 12 värava vahel. Kõige viljakam oli 1999. aasta 21 tabamusega, kõige nirumad 1995 ja 2006 vaid nelja kolliga.

Foto: Lembit Peegel

Beer Gardeni võlvide all oli end sisse sättinud nii kaameraid kui ka kuulajaid. Foto: Lembit Peegel

Gert Kams (vasakul) kogus kahe kolli peale ühe punkti, kuid pälvis koondise peatreeneri Tarmo Rüütli tunnustava õlahaarde.

Senised Hõbepalli võitjad Aastatel 1995–2004 on võitjad saanud Kadri Jäätma tehtud keraamilise auhinna ja alates aastast 2005 on klaasist auhinna teinud Eeva Käsper. 1995 Martin Reim Sloveenia 1996 Argo Arbeiter Andorra 1997 Martin Reim Leedu 1998 Sergei Terehhov Fääri saared 1999 Martin Reim Fääri saared 2000 Indrek Zelinski Hongkong 2001 Andres Oper Holland 2002 Teet Allas Moldova 2003 Indrek Zelinski Andorra 2004 Kristen Viikmäe Liechtenstein 2005 Andres Oper Slovakkia 2006 Tarmo Neemelo Türgi 2007 Indrek Zelinski Andorra 2008 Vjatšeslav Zahovaiko Fääri saared 2009 Konstantin Vassiljev Armeenia 2010 Tarmo Kink Serbia 2011 Konstantin Vassiljev Põhja-Iirimaa 2012 Konstantin Vassiljev Poola

2013 VEEBRUAR JALKA

maailm

MMahhatškala Anži fännid panid Euroopa liiga kodumängul Liverpooli vastu hobuse selga traavima ka Samuel Eto'o (paremal).

Jalgpall peab päästma Dagestani hääbumise Venemaa koosseisu kuuluvat Põhja-Kaukaasias asuvat Dagestani iseloomustatakse seal valitseva kriminaalse olukorra tõttu maailma ühe ohtlikuma paigana. Kohalikud näevad olukorra parandamiseks väljundit jalgpallis. Alver Kivi

JALKA VEEBRUAR 2013

Foto: Vitali Beloussov/RIA Novosti/Scanpix

Anži omanik on Suleiman Kerimov.

Foto: Anton Denissov/RIA Novosti/Scanpix

agestan on koht, kus maffiajõugud kontrollivad nafta-, kulla- ja hõbedaäris liikuvaid miljardeid dollareid. Piirkonnas valitseb tohutu tööpuudus ja korruptsioon. Islami äärmuslaste tegevus, inimröövid, pommitamised ja vägivald on saanud dagestanlastele igapäevasteks nähtusteks. Dagestan on Venemaa üks vaesemaid piirkondi, kus inimeste keskmine palk on 12 000 rubla ehk 308 eurot kuus. Samal ajal on ametlikult tööta 11,6% inimestest, kuigi tegelikult on see number palju suurem.

maailm Kohalikud poliitikud ja spordijuhid näevad ravimina Dagestani kõigile haigustele jalgpalliklubi FC Anži Mahhatškalad. Sellest ajast alates, kui kohalik miljardär Suleiman Kerimov 2011. aasta alguses ostis vabariigi tähtsaima spordiklubi, tõusis jalgpalli tähtsus Dagestanis müütilise kõrguseni. Poliitilistes ringkondades on seda presenteeritud kui ravimit paljude vabariigi haiguste vastu. “Jalgpall suudab muuta kogu nägemust Dagestanist,” räägib klubi peadirektor German Tšistjakov. “See muudab inimeste vaateid ja näitab neile, et elu muutub. Jalgpall annab kõigile võimaluse muutuda paremaks.” “Dagestani jaoks pole jalgpall lihtsalt jalgpall – see on üldrahvalik fenomen,” märgib Dagestani presidendi Magomedsalam Magomedovi pressiesindaja Rasul Habullajev. Tapmiste, seadusetuse ja separatismi õhkkonnas Euroopa jalgpalli tippklubi ehitav miljardär Suleiman Kerimov on juba investeerinud kohalikku jalgpalli 200 miljonit naela. Kerimov panustab varem suhteliselt tundmatu klubi ülesehitamisse ennekuulmatuid summasid, renoveerib staadione ning kulutab miljoneid jalgpallikeskuste ja lasteväljakute ehitamiseks kogu vabariigis. “Kõik see annab positiivse suuna sotsiaalmajanduslikule arengule ning võimaldab lastel oma elus millegi meeldiva ja ihaldusväärsega tegeleda,” kiidab Habullajev.

Meeletud summad ja maailmastaarid Mahhatškala Anži rikka omaniku ja kremlimeelse oligarhi Suleiman Kerimovi plaan on vaikselt hoogu sisse saamas, sest tänavu on Dagestani klubi tõusnud Venemaa liiga liidriks. Oma eesmärkide teostamisel on pea viie miljardi naela suuruse varaga maailma rikkamate inimeste esisaja piirimaile kuuluv Suleiman Kerimov toonud klubisse sellised superstaarid nagu Kameruni ründaja Samuel Eto’o ja Brasiilia legendi Roberto Carlose. Värskeim liituja on prantslane Lassana Diarra. Eto’o on praeguseks maailma kõige enam tasustatud jalgpallur, kelle palk

erinevatel hinnangutel on 22 miljonit eurot hooajal. Tema posterid on pea igal Mahhatškala tänavanurgal. “Ma olen väga õnnelik, et saan siin olla ja tahan areneda koos meeskonnaga,” on Eto’o väljendanud oma rahulolu. Väidetavalt ostis Suleiman Kerimov Roberto Carlosele 38. sünnipäevaks kalli sportauto Bugatti, mis maksab vähemalt 1 260 000 eurot. Hinnalisi kingitusi on saanud ka teised klubi juhtmängijad. Kuulujutud on seostanud klubiga veel Barcelona Lionel Messit, Chelsea Ashley Cole’i ja Frank Lampardit, Newcastle’i Yohan Cabayed ja Liverpooli Steven Gerrardi. Klubisse soovitakse saada praeguseid Manchester Unitedi staare Robin Van Persiet ja Nemanja Vidicit. Mängijakarjääri lõpetanud ja nüüd Anži meeskonnas direktori ametis olev Roberto Carlos tunnistab, et kui tekiks võimalus Wayne Rooney ostmiseks, siis kasutaks klubi selle ära.

Staarid sõidavad mängule Moskvast Suleiman Kerimov on panustanud palju ka nimeka treeneri palkamisele. Väidetavalt lubas ta José Mourinhole kuupalka 2 265 000 eurot. Praegu juhendab meeskonda kuulus hollandlane Guus Hiddink, kes teenib väidetavalt kolmeaastase lepinguga 83 miljonit eurot. Aastatel 2004–2007 Eesti jalgpallikoondist juhendanud Jelle Goes on klubis tööl noorteakadeemia juhina. 40 000 kohaga Mahhatškala Dünamo staadionile saamiseks tuleb läbida kalašnikovi automaatidega relvastatud märulipolitsei eskort. Tänavatel on loendamatu hulk politseinikke karjumas hoiatusi, mõnel on koer ja paljudel relvad. Selline on tänavapilt Mahhatškalas, mis on harjunud päeval toimuvate sisside rünnakutega. Sel korral on kõrgendatud turvameetmete rakendamise põhjuseks jalgpall. “Tuhanded mehed ja poisid liiguvad paljutõotava valguse poole, mis kumab pealinna Mahhatškala räämas kesklinnas,” kirjeldab The Guardiani ajakirjanik Miriam Elder olukorda Dagestani pealinnas Anži mängupäeval. 2013 VEEBRUAR JALKA

maailm Ta märgib: “Staadionil kirglikult mängule kaasaelavatele, laulvatele ja lippe lehvitavatele inimestele on jalgpall võimaluseks unustada paariks tunniks kõik see, mis jääb staadionist väljapoole.” “Ma toetan neid 1994. aastast,” räägib 42aastane automehaanik Arsen Ibragimov. “Kõik arvavad, et Dagestan on mingi ahvide planeet. Tegelikult elame me normaalselt ja isegi välismängijad võivad siia tulla.” Paraku ei pea UEFA Dagestani piisavalt turvaliseks kohaks. Pingestunud olukorra tõttu Dagestani ja Tšetšeenia piiril ei pidanud Euroopa jalgpallijuhid 2001. aastal võimalikuks, et Mahhatškala Anži UEFA sarjas kodus Glasgow Rangersit võõrustaks. Nii jõuti ainulaadsele kompromissile: tavapärase kahe mängu asemel peeti erapooletul pinnal vaid üks kohtumine. Otsusele oli eelnenud šotlaste protest Mahhatškalasse reisimise suhtes. Innukaimalt võttis sõna meeskonna kapten Barry Ferguson, kes märkis, et tahab veel oma poegi näha. Tänavu ei luba UEFA Dagestanis Euroopa Liiga mänge pidada. Seepärast peab mullu Venemaa meistrivõistlused viienda kohaga lõpetanud kohaliku jalgpalli au ja uhkus Mahhatškala Anži mängima oma kodumängud 1600 km kaugusel Moskvas Lokomotiivi staadionil. Venemaa pealinnas ja selle ümbruses elab palju dagestanlasi, kes turvalisuse pärast on oma kodust lahkunud. Samal ajal on nad jätkuvalt tulihingelised Anži poolehoidjad, kes valjuhäälselt toetavad staadionil oma lemmikute heitlusi Moskva suurklubide CSKA, Spartaki ja Lokomotiiviga. Nemad kindlasti tervitavad UEFA otsust, sest saavad nüüd oma lemmikutele ka rahvusvahelisel tasemel kaasa elada. Viimane sobib aga ka klubi suurtele staaridele, kes treenivad ja elavad Moskvas, kuid käivad kodumängudel Dagestanis. Eluga Moskvas säilitavad staarid oma elustandardi. Nii maksab näiteks Samuel Eto’o oma korteri eest üüri 315 000 eurot nädalas. Meeskonna staarmängijad lendavad Mahhatškalasse päev enne mängu, treenivad ja mängivad seal veidi ning seejärel sõidetakse eralennukiga kohe 50

JALKA VEEBRUAR 2013

Foto: Anton Denissov/RIA Novosti/Scanpix

Venemaa koondislane Juri Žirkov on üks Anži tuusadest.

Vitali Leitan tundis Dagestani ees hirmu Kümme aastat tagasi Mahhatškala Anžis koos Aleksander Dmitrijeviga testimisel käinud FC Levadia poolkaitsja Vitali Leitan tunnistab, et tundis Dagestanis valitseva olukorra ees hirmu. “Me ei käinud Dagestanis kohal, kuid teadsime seal valitsevat keerulist olukorda – et seal lõhkevad pommid ja pannakse toime terroriakte,” räägib Vitali Leitan. “Küsisime klubi mängijatelt olukorra kohta. Nad üldiselt rahustasid meid ja ütlesid, et ohtu pole, sest meeskond elab Mahhatškala külje all klubi enda baasis.” Leitani sõnul polnud Türgis toimunud testimisel meeskonnas valitsenud õhkkond sugugi sõbralik. Eriti kehvasti suhtusid uutesse mängijatesse need mehed, kes olid juba meeskonna koosseisus. Nad kartsid ilmselt konkurentsi. “See andis ka väljakul tunda, sest mitmed mehed ei andnud lihtsalt passi,” räägib Leitan. “Ma püüdsin sellest üle olla, sest olen loomult sõbralik ja kellelegi halba ei soovi.” Vitali Leitani hinnangul oli siis veel Venemaa esiliigas mänginud Anži juba tollal väga professionaalne meeskond, kus kõik toimis väga kõrgel tasemel. “Kümme aastat tagasi polnud muidugi kusagilt tunda, et nad võiks kunagi sellisele tasemele jõuda,” lausub Anžis lepinguta jäänud poolkaitsja.

Moskvasse tagasi. Nii läbivad nad aastas 50 000 kilomeetrit. “Siin ei ole pistmist julgeolekuga,” selgitab German Tšistjakov. “Me peame valmistama siin ette korralikud tingi-

mused ja teenused, mida praegu veel pole. Kui asi oleks julgeolekus, siis me siin ei mängiks. Midagi võib ju alati ja igal pool juhtuda.”

2013

Mida oodata aastalt 2013 ehk täida oma jalgpallikalender! Ettevalmistused jalgpalliaastaks 2013 käisid juba jaanuaris mühinal. Meistriliiga klubid pidasid treeningkohtumisi, U21 koondis osales turniiril Venemaal ja nõnda edasi ja nõnda edasi. Et vutisõber miskit maha ei magaks, annab Jalka väikese spikri. 6. veebruar kell 19.45 Šotimaa–Eesti

Jalgpallikoondis avab aasta vanade sõprade šotlaste juures Aberdeenis. Koondise tegemisi kauem jälginutel meenuvad kindlasti 0 : 0 viik Monacos ja sellele eelnenud mäng, mida ei toimunud.

26. veebruar kell 18.45, Sportland Arena

12. aprill II liiga avavoor 14. aprill Alustavad madalamad liigad

Valusmagusad nostalgiavärinad jooksevad üle keha, kui meenutada eelmist korda, kui Holland Lillekülas käis. Kas seekord suudame eduseisu hoida?

18. mai kell 17.00, A. Le Coq Arena

10. september Ungari – Eesti

Superkarikafinaal ja jalgpallihooaja avamäng: Nõmme JK Kalju – Tallinna FC Levadia

Evald Tipneri karikafinaal!

2. märts kell 14.00

Legendaarne Kristen Viikmäe jookseb viimast korda A-koondise eest väljakule. Eesti aegade viiendal internatsionaalil on kirjas 114 mängu ja 15 koondiseväravat.

Meistriliiga hooaja avapauk! Trans–Sillamäe, Paide–Kalju, Infonet–Kuressaare, Levadia– Tammeka ja Flora–Kalev

3. märts

Esiliiga ja esiliiga B avavoor

22. märts kell 21.30 Holland–Eesti

MM-valiksarja viies mäng versus Robin van Persie & Ko. Üliraske lahing, millest meil on vaid võita.

26. märts kell 19.30 A. Le Coq Arena Eesti–Andorra

Sinised särgid selga ja A. Le Coq Arenale! Märtsikuine kodumäng on meile ikka head teinud!

26.-31. märts U17 koondis eliitringis

Lars Hoppi juhendatav U17 koondis võitis sügisel Walesi ja viigistas Põhja-Iirimaaga ning pääses esimest korda eliitringi, kus vastasteks Saksamaa, Ukraina ja Bulgaaria.

6. september kell 21.30, A. Le Coq Arena Eesti–Holland

3. juuni A. Le Coq Arena Eesti–Valgevene

21. juuni kell 19.30, üle Eesti Maakondade maavõistlused

Kas Pärnu võtab verivaenlaselt Viljandilt Mulgimaal revanši? Kas tartlased leiavad rohu Tarmo Kingi pidurdamiseks? Mida võtavad raplamaalased ette, et maha pühkida järvalastelt saadud kaotuse häbi?

29. juuni, üle Eesti ja Läti Eesti–Läti 100+ maavõistlus

Esimest korda 2001. aastal toimunud hiidprojekti järg. Tosin aastat on möödunud, jalgpallikultuur nii Eestis kui ka Lätis seitsmepenikoormasaabastega edasi astunud. 12 aasta taguseid 101 mängu tuleb küllaga ületada!

14. august, A. Le Coq Arena Eesti–Läti

Staadionilaulupeol võõrustame sel aastal Läti koondist. Koos laulsime Eesti vabaks, koos laulsime Kostja Vassiljevi “mammu” Poola ristnurka, koos laulame end võidule Läti üle!

Teist mängu me madjaritele ei kingi ja näitame, kes on parim soome-ugri jalgpallirahvas!

1.-6. oktoober

U17 koondise EM-valikturniir Serbias, kus vastas veel Andorra ja Kreeka.

10.-15. oktoober

U19 koondise EM-valikturniir. Vastasteks Venemaa, Ukraina ja Malta.

11. oktoober kell 21.30 Eesti–Türgi

Türgi saun Istanbulis oli õige kuum ja küttis Enar Jäägeri lausa punaseks.

15. oktoober Rumeenia–Eesti

MM-valiksarja lõppakord. Kui karpaatide pojad olid meist kodus paremad, siis võõrsil loodame vigade parandust.

9. november Meistriliiga viimane voor 19. november Liechtenstein–Eesti Kõigi koduste liigade kalendreid saab jälgida Eesti Jalgpalli Liidu kodulehel www.jalgpall.ee. 2013 VEEBRUAR JALKA

meistriliiga

Eesti klubides Eesti mängijad ehk uus reegel sunnib pingutama Küllap hoidis Narva Transi president Nikolai Burdakov kahe käega peast kinni, kui sai teada, et 2013. aastast alates ei saa enam piiramatul arvul välismaalasi registreerida. Ehk juba kümne aasta pärast tunneb ta uhkust oma kasvatatud mängijatega medalile tulemisest! Lennart Komp

esti Jalgpalli Liidu üks tähtsamaid otsuseid sel talvel oli piirata välismängijate arvu tipmistes liigades, õigemini kehtestada reegel, kui palju Eestis treenitud mängijaid peab klubi meistri- ja esiliigas mängivasse meeskonda üles andma. Sel ja järgmisel aastal peavad 30 mängijast 24 olema Eestis treenitud ehk ruumi jääb kuuele välismaalasele. Burdakovi ja Transi, kuid ka Sillamäe Kalevit, Nõmme Kaljut ja Tallinna Kalevit sunnib see reegel esmajärgus kõige rohkem pingutama, sest mullu kasutati vastavalt 12, 10, 7 ja 8 leegionäri. Teisalt, sama piirang laieneb ka duublile, mis tähendab, et summas võib leegionäre olla 12. Meistriliiga ja esiliiga tegevjuhi Dmitri Skiperski sõnul käivad sarnast rada kõik Euroopa riigid, kuid konkreetsemalt Eesti puhul tõi ta uue reegli seadmisel välja kolm peamist põhjust.

Kolm peamist põhjust “Esiteks tahame, et klubid pööraksid enam tähelepanu noortetööle ehk jalgpalli taseme tõstmisele ja kandepinna laiendamisele,” alustas Skiperski. “Teiseks näitas analüüs, et Transil, Sillamäel ja Kalevil, kellel oli mullu enim leegionäre, lasusid kõige suuremad kahtlused kihlveopettuste osas. Nagu näitab ka üleeuroopaline praktika, siis vähe kontrollitud taustaga välismaalased on pettustes osalema altimad kui kodumaised mängijad.” Kolmandana tõi Skiperski välja põhjuse, millest avalikkus

teab vähem, kuid millega klubid ometi kokku puutuvad. Nimelt hangeldamine elamislubadega. Lühidalt näeb see välja nii: “agent” pakub klubile enamasti Aafrikast pärit mängijat, küsimata temale palka, mingeid soodustusi või isegi tema eest peale makstes. Vastutasuks peab klubi temaga lepingu sõlmima ja korraldama elamis- ja tööloa. Selliselt saab mängija võimaluse vabalt Euroopa Liidus ringi liikuda. FC Levadia tegevjuht Sergei Hohlov-Simson ütles, et ka tema on selle teemaga kokku puutunud. “On olnud mitmeid pakkumisi, mis on seotud nii mängijate sissetoomisega kui ka kahtlased pakkumised sponsorluse osas. Oleme need pakkumised tagasi lükanud,” sõnas Hohlov-Simson. Nii nagu Eestis kehtib sarnane reegel ka meie lähinaabrite juures. Lätis ja Leedus ei ole välismaalaste registreerimine piiratud, kuid väljakul tohib korraga olla maksimaalselt viis leegionäri. Soomes võib protokolli kanda kolm välismaalast, kuid viimastena ei loeta Euroopa Liidust pärit või sellega tööjõuliikumise osas lepingu sõlminud riikide kodanikke. Euroopa Liidus puudutab tööjõu vaba liikumine keskmiselt 6–7% töökohtadest, spordis ja jalgpallis on see aga lausa 45%. Sellega seondub tõsiasi, et 60% Euroopa lastest ei tee üldse sporti ning 30% Euroopa lastest on ülekaalulised – selle asemel et tulevasi mängijaid kasvatada, ostetakse need tihtipeale sisse, mis tähendab, et kannatajaks on kohalike laste tervis.

Eestis treenitud ja klubis treenitud mängija reegel 2013 6 (4) + 6 (4)

2013

JALKA VEEBRUAR 2013

2015 5 (4) + 5 (4)

2015

*2015 1+1

2017 4 (4) + 4 (4)

*2015

2017

meistriliiga 6 5 4 3

U19 U17 Eliit 1993-1997 1996-1997 Meistriliiga

Esiliiga

B C D E 1996-2000 1998-2001 2000-2002 2002-2004

Esiliiga B

Märkused: Vasakpoolne numbriteviirg näitab, mitu meeskonda vastavas vanuseklassis on klubi Eesti meistrivõistlustele välja pannud. Graafikas ei kajastu F-klassis osalevad noorte võistkonnad, sest mitmed klubid nii noortega meistrivõistlustele veel välja ei lähe.

Ajakirja trükkimineku hetkeks ei olnud teada, kas ja kuidas jätkab Pärnu LM, mistõttu nendega seotud noortevõistkonnad graafikul ei kajastu. Kohtla-Järve JK Järve tekkis FC Lootuse ja JK Alko liitumise tulemusena ja graafikul on nende võistkonnad kokku liidetud. 2012. aastal ei olnud noortevõistkondi HÜJK Emmastel ja Tallinna FC Ararat-TTÜ SK-l.

Klubid reegliga nõus

“Me pooldame Eestis treenitud ja klubis treenitud mängijate reegli jõustumist, kuid kuna mõtleme meeskonna komplekteerimisele vähemalt üheaastase varuga, tahtnuks selle kehtestamise plaanist varem teada,” sõnas Tehva. Kuna Kalju oli juba varem sõlminud lepingu 23aastase gambialase George Cole’i ja 22aastase Marco Bianchiga,

Jalkaga vestelnud klubide juhid olid reegli sisuga päri, kuid et 2013. aastat puudutav otsus võeti vastu detsembris, jäi Nõmme Kalju presidendi Kuno Tehva sõnul näiteks tema klubil kohenemisajast vajaka. 2018 2+2

2021 3+3

2018 2021

Seletused Eestis treenitud mängija – mängija, kes saab esindada Eesti koondist ning mängija, kellel on määramata kodakondsus ja Eestis välja antud välismaalase pass (nn hall pass). Lisaks loetakse "Eestis treenitud mängijaks" kõik, kes on sündinud Eestis või kes on mänginud Eesti meistrivõistlustel vähemalt 7 hooaega. +6 – Kui klubi võib meistri- või esiliigas osalevasse meeskonda registreerida maksimaalselt kuus välismängijat, võib ta duublisse registreerida veel sama palju välismaalasi ehk põhi- ja duubelmeeskonna peale kokku nt 12, 10 või 8. (4) – Sõltumata sellest, kas Eestis kasvatatud mängijate piirarv on 24, 25 või 26, tohib Euroopa Liidust või Euroopa Majandusühendusest mittepärinevaid mängijaid registreerida 4. *Alates 2015. aastast hakkab kehtima klubis treenitud mängija reegel. Klubis treenitud mängija alla käivad kõik mängijad, kelle õigused on klubis olnud vanusevahemikus 12‒21. eluaastat vähemalt 4 hooaega. *1+1 – meistri- ja esiliiga meeskonnad peavad alates 2015. aastast registreerima vähemalt ühe klubis treenitud mängija. Kui klubil on duubel esiliigas või esiliiga B-s, tuleb ka sinna üks klubis treenitud mängija registreerida.

2013 VEEBRUAR JALKA

meistriliiga nõudsid nad välismängijate arvu väiksemat piiramist, sest ehkki kahepeale mängisid Cole ja Bianchi meistriliigas mullu 266 minutit, ei soostunud klubi neid duublisse registreerima. Lõpuks jõuti EJLiga kompromissile, mille järgi katab viimane vajadusel Cole’i ja Bianchiga seotud kulud. Hohlov-Simsoni sõnul pooldasid tema ja Levadia algusest peale välismaalaste piiriks nelja, maksimaalselt viit mängijat. Peale selle, et klubid on nüüd sunnitud rohkem oma noortetööle keskenduma, tõi endine keskkaitsja positiivsena välja ka vajaduse põhjalikumalt võõramaa pallurite tegeliku tasemega tutvuda enne, kui nad palgata. “Meie planeerime uueks aastaks tuua maksimaalselt neli välismaalast ja meid see reegel tänavu ega tulevikus ei mõjuta,” lausus Hohlov-Simson. “Küll võib see mõjutada Ida-Virumaa klubisid, kus on tavaks kasutada mitmeid välisriikide mängijaid.” Viimastel aastatel raha ja välismängijatega lausa pillavalt ümber käinud Sillamäe Kalev on üks, kes on talvel mängijate turul aktiivselt tegutsenud. Klubi president Aleksandr Starodubtsev tunnistas, et uus nõue paneb klubi oma noormängijatesse tõsisemalt suhtuma. “Tuleb lihtsalt rohkem kannatlikkust varuda, valida välja sobivad inimesed igale positsioonile väljakul ja läheneda neile teistmoodi suhtumisega. Kokkuvõttes arvan nüüd, et see oli liidu poolt õige otsus,” ütles Starodubtsev Soccernet.ee-le. Tõsi, Sillamäel elab küll vaid 16 000 inimest ja oma kasvan-

JALKA VEEBRUAR 2013

dikest konkurentsivõimelise meeskonna ülesehitamine näib selles valguses võrdlemisi keeruline, kuid arvestades, et samas piirkonnas tegutsevad veel Narva Trans, Jõhvi Lokomotiv, Kiviõli FC Irbis ja Kohtla-Järve JK Järve, siis kvaliteetne noorteöö saabki olla põhiline kui mitte ainus võti ellujäämiseks. Kui Sillamäel on raha ja vähe noori, siis Tartu Tammekal on traditsiooniliselt laiapõhjaline töö järelkasvuga, ent krooniline rahapuudus parimate poegade kinnihoidmiseks. N-ö esimesest põlvkonnast siirdusid kiiresti mujale Siim Roops, Oliver Konsa, Rasmus Tomson ja Markus Jürgenson. Veel kaks aastat tagasi Marko Kristali käe all mehetegusid teinud valdavalt 1990. aastal sündinutest koosnenud koosseis eesotsas Kaarel Kiidroni, Mait Toomi, Albert Prosa ja Marko Sonniga on samuti erinevatel põhjustel Tammekast lahkunud. Nii on 2009. aastal ametisse astunud juhtkond eesotsas president Jane Afshariga pidanud korduvalt kasutama piiritagust jõudu. “Arvame, et selle reegli tõttu muutub liiga pikaajaliselt veelgi nooremaks ning nõrgemaks, kuna suured klubid ostavad sunni tõttu väiksematelt omale talendid kokku,” vaagis Afshar. Skiperski sõnul aga kipuvad Eesti klubid liiga kergekäeliselt värbama keskpärast välismaalast, selle asemel et hoida või tuua meeskonda samal tasemel kohalik pallur. Seda soodustab ka värske reeglimuudatus, mille järgi 27aastaste ja vanemate pallurite palkamiseks ei pea enam eelmisele klubile kompensatsiooni maksma ning nooremate puhul on need summad varasemast oluliselt väiksemad.

mängija luubi all

Ilja Antonov

Aivar Tiidus: “Ilja on treeneri jaoks õnnistus. Tähelepaneliku, hea tuju ja mõistva suhtumisega mängijaga on hea tööd teha. Selline mängija täidab kõik püstitatud ülesanded.”

Väljakunägemine

Foto: Lembit Peegel

Õhuvõitlus

Aivar Tiidus: Näeb enda ümber toimuvat, hoiab mängu ajal pea üleval ja mängib enda jaoks õige koha peal. Marko Kristal: Eesti mõistes korralik, keskväljal näeb kõike vajalikul tasemel. Rünnaku teravas faasis on arenguruumi, ta pole selline number 10 mängija, kes kasti ääres söötu jagab ja võimalusi leiab.

Aivar Tiidus: See on tema nõrgem külg. Tehnika on hea, aga ajastus tahaks korrigeerimist ja palli lennutrajektoori peaks paremini lugema. Õhuvõitlusse läheb julgelt ega karda. Marko Kristal: Tema kasvu ja positsiooni arvestades peamängu temalt eriti ei oota. Aga ta ei karda peaga võitlusse minna ja kui läheb, siis alati lõpuni.

Mootor Aivar Tiidus: Töövõime on korralik, tõsiseid ärakukkumisi pole ja ta jaksab 90 minutit joosta. Marko Kristal: Väga stabiilne. Kestis terve hooaja, ei näidanud väsimuse märke ja suudab kõik 90 minutit täiega mängida.

Jõulisus & füüsiline valmisolek Aivar Tiidus: Tugevad küljed. Otsib tegevusi ka ilma pallita. Kontakte ei karda ja teinekord võiks seda isegi vähem olla, et vältida rumalusi. Võiks olla kavalam. Marko Kristal: Suudab duelle võita. Oma vanusega ei jäänud ta meestele millegagi alla.

Sisu & vaim Aivar Tiidus: Ta on positiivne ja hea vaimuseisundiga mängija. Talle meeldib mängida ja ta läheb väljakule sajaprotsendilise keskendumisega. Marko Kristal: Kui selliseid mehi oleks rohkem, oleks treeneril oma eesmärke väljakul täita lihtsam. Ta tahab mängida ja on pühendunud jalgpallile.

Liikuvus Aivar Tiidus: Keskväljamängija peab palju liikuma, osalema rünnakul ja mängima kaitses, peab olema suur töövõime, et palju joosta. Talle meeldib rünnakul ehitada, kuid ei unusta ka kaitset. Distsiplineeritud ja tuleb toime. Marko Kristal: Tööd teeb väljakul kõvasti, suudab üles-alla liikuda ja on oma tegevusega meeskonnale kasulik.

Kiirus Aivar Tiidus: Plahvatuslik kiirus on hea, lühidistants 15–30 meetrit on hea. See on jalgpallurile oluline. Kiirus keskmaal ja pikemal distantsil jääb nõrgaks. Marko Kristal: Harju keskmine, pole kiire ega aeglane. Start on okei ja kiiruslikud omadused keskpooliku jaoks rahuldavad, äärel jääks ta hätta.

Tehnika Aivar Tiidus: Hea tribling ja korralik pallikäsitlus võimaldab üllatada. Marko Kristal: Väga hea. Söödutehnika kohapealt väikestes olukordadest väljatulekul hea. Tehniline tase kiirusel tegutsemisel jätab soovida.

Löök & sööt Aivar Tiidus: Tema lühike sööt on hea, küll aga jätab soovida pika palli mängimine ja see nõuab arendamist. Diagonaalsööt 40–60 meetrile jääb nõrgaks. Löök on tal hea, ta tahab löögile minna ja leiab selleks võimaluse. Täpsus nõuab lihvimist, sest tihti lendavad pallid raamist mööda. Marko Kristal: Kui tegutsemiseks on ruumi, siis lühike ja pikk sööt on head, kitsas olukorras tekivad probleemid. Löök on tugev, aga täpsus jätab soovida, sihik tuleks paika saada.

cv Sündinud: 5. detsembril 1992 Klubi: Tallinna FC Levadia Eelmised klubid: Tartu JK Merkuur, Tallinna FC Puuma, Tallinna FC Ararat, Kiviõli Tamme Auto

Treenerid: Vitali Kobašov, Dmitri Krasilnikov, Aivar Tiidus, Marko Kristal, Frank Bernhardt

2013 VEEBRUAR JALKA

naised

Naiskohtunikud tahavad rahvusvahelisele areenile Foto: Lembit Peegel

Eesmärgi jõuda võimalikult kõrgele ja rahvusvahelisele tasemele on naiskohtunikest seadnud endale ka Anni Pohlak. “Naiste finaalturniir oleks super, finaal unistus,” avalikustab ta oma plaanid. Uno Tutk möönab, et Eestist välja saada on üldiselt raske, kuid kui me paneme välja kolm kohtunikku ehk kogu brigaadi, siis meiega arvestatakse. “Eestil on hea renomee, korralikult toimiv liiga ja Maaren Olanderi poolt sisse käidud rada. Kui ta tuleks praegu tagasi, poleks meil üldse probleeme,” lausub ta.

Läbi kõhkluste õige valikuni

Nadežda Ivanova on üks mõneteistkümnest Eesti naiskohtunikust.

Koos Eesti naisjalgpallurite arenguga on sammu edasi teinud ka kohtunikud, kelle paremik mõtleb praegu juba rahvusvahelisele tasemele jõudmisest. Alver Kivi

“M

eil on lähiajal plaanis saata Eesti naiskohtunike trio rahvusvahelisele tasemele, plaanid on paigas ja töötame selle nimel,” räägib Eesti Jalgpalli Liidu peakohtunik Uno Tutk, kes ei soostu avalikustama konkreetseid nimesid, soovides innustada ka teisi, kes sama plaani peavad. Rannavuti ja suure jalgpalli mänge vilistav naiskohtunik Reelika Turi tahab jõuda rahvusvahelisele tasemele, kuid ta tunnistab, eesmärgiks ei saa seda endale panna, sest paljuski ei sõltu see kohtunikust endast. “Me oleme väike riik ja siit välja murda on raske,” tõdeb ta. “Ma võin ju öelda, et soovin vilistada Meistrite liigat, aga Eestist on seda raske teha. Eks paistab, kuhu elu viib, aga mina olen valmis selle nimel pingutama ja kõik võib olla võimalik.” 56

JALKA VEEBRUAR 2013

Nii Reelika Turi kui ka Anni Pohlak on oma eesmärgi nimel palju vaeva näinud: õppinud, harjutanud ja omandanud kogemusi. Mõlemad naised on visa tööga jõudnud tunnustuseni. Rannajalgpall.ee vahendusel toimunud Eesti parima ja õiglasema kohtuniku hääletamisel valisid rannajalgpallifännid ja mängijad 2011. aasta parimaks rannajalgpallikohtunikuks Reelika Turi. Anni Pohlak pälvis mulluse hooaja eest Eesti Jalgpalli Liidu kõige aktiivsema naiskohtuniku tiitli, osaledes 2012. aastal 67 mängus. Põhikohaga Tallinna Kalevis lastetreeneri ametit pidava Reelika Turi sõnul oli tal kunagi ammu unistus jalgpallis mängijana tipptasemele jõuda, aga siis tulid vigastused ja pidi valima teise tee. Sobiva alternatiivi ja väljundina nägi ta kohtunikuametit. “Esialgu tundus, et tegin valiku huupi, aga see osutus õigeks otsuseks. Praegu näen endal just kohtunikuna rohkem perspektiivi,” selgitab 2008. aastal tegutsemist alustanud Turi, kel on tulnud väljakul lahendada ka imelikke juhtumisi. Ta toob näitena olukorra, kus väravavaht mängis palli kätega väljaspool karistusala, püüdes ise jääda jalgadega alasse. “Ta tegutses nagu rahvastepallis,” märgib Turi. “Siis lõi mul korraks mõtte kinni, et mis nüüd. Siis aga tabasin, et see on ju lihtsalt käega mäng.” FC Flora tegevjuhi assistendil Anni Pohlakul tuli oma tulemuse saavutamiseks seista piirikohtunikuna mõnikord nädalas isegi viis kohtumist. “Ise olen rahul, sest kahe kooli ja töö kõrvalt on koormus olnud parajalt suur,” märgib TTÜs ärikorraldust ja TÜs psühholoogiat õppiv naine. Pohlak tegutseb suurema osa mängudest joonel, väljakukohtunikuks ta eriti ei kipu, kuna soovib olla rohkem assisteerivas rollis ja jätta domineerimise teistele. “Olen selline abistaja tüüpi inimene,” põhjendab ta. Kohtunikuametisse astumisele mõtles Anni Pohlak päris pikalt ja kavandas oma sammu mitu aastat. Kursustelegi läks ta salaja, et mitte enda entusiasmi ära rikkuda.

naised “Kui ma sellest isale rääkisin, siis ta ohkas mitu korda ja kahtles, kas see mulle sobib,” meenutab ta. Pohlak meenutab, et esimene mäng, kus tal tuli joonele minna, oli sõpruskohtumine kahe tulise meeskonna vahel ja vaheajal mõtles ta, kuidas küll teist poolaega vältida. Nüüd on Anni Pohlak kohanenud ja saanud kogemuste varal paremaks. “Vahel on mõned mehed mängu ajal ikka midagi öelnud ka ja teinud märkusi, aga siis on mõni mees kõrvalt vastanud, et mis sa tüdrukuga riidled. Olen asjadest üle olnud,” lausub ta.

Foto: Lembit Peegel

Pille Raadik ei välista kohtunikuametit Maaren Olanderi kõrval on eestlastest rahvusvahelised kogemused veel praegu Soomes Aland Unitedis mängival Pille Raadikul, kes läbis kohtunikukursused 2006. aastal. “Mind aitas palju Maaren, kes oli minule eeskujuks,” räägib Raadik, kes just tänu Olanderile sai ka rahvusvahelisi kogemusi. Raadiku suurimateks saavutusteks kohtunikuna jäid õigusemõistmised Women’s Cupi teise ringi turniiril ja EM-valikmängul Holland–Belgia, kus ta osales Olanderi assistendina. “Kuna aga Maaren kahjuks ei saanud jätkata FIFA kohtunikuna ja minul ei olnud vanuse tõttu võimalik veel iseseisvalt saada rahvusvahelisi mänge, otsustasin uuesti mängimisele pühenduda,” räägib Raadik. “Iga hooaja lõpus olen pidanud langetama otsuse, kas tegelen rohkem mängimisega või kohtunikuna. Praegu on see otsus langenud mängija kasuks.” Enda vormishoidmiseks vilistab Pille Raadik aeg-ajalt mänge Soomes, kus on olnud kohtunikuks noorte- ja madalamate liigade mängudes.

Naised võiks ametit julgemalt õppida

Anni Pohlak eelistab abikohtuniku rolli piiril.

Reelika Turi hooaja lõpetamisel autasu vastu võtmas.

2012. aastal tegutsenud naiskohtunikud Juta Saan, Meeri Lonn, Triinu Laos, Ilona Kirst, Jane Einma, Gerli Israel,

Nadežda Ivanova, Kätlyn Ohtla, Anni Pohlak, Aljona Malets, Reelika Turi, Eesti meistrivõistluste mängudel osales 2012. Ilona Kirst. aastal 14 naiskohtunikku. Uno Tutki sõnul peaks Lisaks käisid mõnel mängul praegu Inglismaal elav Maaren Olander ja neid rohkem olema, sest liigasid on meil palju Soomes elav Pille Raadik. ja ideaalis võiks vähemalt iga võistkonna kohta olla kohtunik. Arvu suurendamiseks kutsutakse inimesi juurde ja ametit propageeritakse. “Ei tea, miks meie amet ei ole popp, aga eks selle pinge ja nemad ise ametis aremad. ja pressiga pole kerge hakkama saada, sest kohtunikuamet “Meie paremad kohtunikud Anni Pohlak, Ilona Kirst ja nõuab inimeselt vastavaid omadusi,” arutleb kohtunike pealik, Reelika Turi on praegu teistest paremad, sest neil on juba kes jääb kõigi naiskohtunike panusega rahule. mitmeaastane kogemus, neil on enesekindlus, nad on karasNaistejalgpalli kohtuniketöö koordinaator Tiit Kivisild tunud ja nad on kasvatanud endale paksu naha,” põhjendab märgib, et keskmine tase võiks parem olla, aga see jääb eneseta paremate eeliseid. kindluse ja kogemuste vähesuse taha. Kivisild jagab kiitust siiski kõigi aadressil: “Aga kõik “Naised on kartlikud ja otsustavust pole,” leiab ta. “Otsunaised on oma ametisse pühendunud ja õpihimulised, sed on küll õiged, kuid nad kahtlevad endas. Mängijad saavad võtavad kuulda, mida räägitakse ning kevadega võrreldes oli kohtuniku ebakindlusest aru ja kasutavad seda ära. Aga mida sügisel edasiminek märgatav.” rohkem mänge, seda rohkem tuleb julgust.” Naiskohtunike harimisele ja täienduskoolitusele pööraKivisilla hinnangul on üldiselt tase väga erinev. Osa takse suurt tähelepanu. Eraldi koostöö on käimas Soome kohtunikke on teenindanud ainult naiste esiliigat ja mõned alaliiduga, kus Eesti naised käisid eelmisel aastal esimest koron olnud ametis alles esimest aastat. On ka neid, kes pole da põhjanaabrite juures Helsingi piirkonna võistluste mänge jalgpalli ise üldse mänginud, seepärast on mäng neile võõras teenindamas. 2013 VEEBRUAR JALKA

naismängija

Grete-Lilijane Küppas

ei pea end koondislaseks Novembri lõpus Malta vastu Eesti naistekoondises debüteerinud Grete-Lilijane Küppas tahab sama õhkkonda veel kord kogeda ning on valmis eesmärgi nimel treeningutel ja mängudes usinalt pingutama. Alver Kivi

artu Tammekas mängiv Grete-Lilijane Küppas (pildil) sai naistekoondise särgis Malta vastu esimeses kohtumises vahetusest mängida 34 ja teises 17 minutit. “Ma ootasin väga oma võimalust ja kui ma lõpuks väljakul olin, siis ei jõudnud see sündmus mulle täpselt kohale,” meenutab Nõo Reaalgümnaasiumi viimases klassis õppiv 18aastane neiu oma debüüti. “Kui ma vahetusest sisse läksin, löödi meile kohe ka värav ja seepärast võib kokkuvõtvalt öelda, et alati saab paremini. Teine mäng oli Keithile koondisetreenerina viimane (Keith Boanas jäi siiski koondisetreeneriks edasi – toim.) ja me tahtsime seda kohtumist väga võita. Kui ma väljakule läksin, siis oli hirm, et ma rikun äkki midagi ära. Aga kindlasti oli uhke tunne. Võistkonnakaaslased ja treener olid positiivsed.” Grete-Lilijane Küppas kuulis enda esindusnaiskonna koosseisu arvamisest sõbranna Riin Emajõelt, kes saatis õnnesoovidega sõnumi. Küppase sõnul andis uudis väga hea tunde, mida ei saa sõnadega kirjeldada. Oma rõõmusõnumist rääkis neiu kohe ka emale ja sõbrannale.

“

Ma ei taha teistele haiget teha, kuid ise ma valu ei karda ja kui vaja, lähen lõpuni välja.

„

“Sõbranna hakkas karjuma, ema suhtus väga positiivselt, kuigi kurtis, et nüüd on mul veelgi vähem aega perega koos olla. Kõik olid väga toetavad,” on 58

JALKA VEEBRUAR 2013

ta tunnustusega rahul. Ka koondise treeningul Sportland Arenal võeti debütant väga soojalt vastu. “Mul oli algul küll väga imelik tunne ja teiste ees väike aukartus, aga see läks suhteliselt kiiresti mööda. Kõik toetasid ja juhendasid mind,” räägib GreteLilijane Küppas. Kuigi nüüd on Küppasel A-koondisega kaks maavõistlust kirjas, ei pea ta end veel koondislaseks. Neiu sõnul on tal jalg küll ukse vahel, kuid sealt sissesaamiseks tuleb veel trennides teha väga palju tööd, et füüsiliselt tugevamaks ja tehniliselt paremaks saada. Oma sportlikest eesmärkidest ei taha ta veel rääkida. Grete-Lilijane Küppas on esindanud Eesti U19 koondist 14 ning U17 koondist 13 korda ja löönud ka ühe värava.

Oma sooritustesse noortekoondistes suhtub ta kahetiselt ja vastavalt mängule. “Kahjuks olen ma kaitsjana hästi palju omaväravaid löönud,” kurdab Küppas. “See tuleb kehvast koostööst väravavahiga. Endal on siis väga halb tunne, aga kuna see kõik on mängu ajal, siis teised lohutavad. Püüan edasi mängida ja unustada, kuigi hiljem kindlasti analüüsin oma mängu.” Üldiselt iseloomustavad treenerid teda sõnadega: tagasihoidlik, aga hea mängija, kes ise ei saa arugi, kui hea ta tegelikult on. Väga võitluslik, ei hoia ennast tagasi ja annab väljakul alati endast kõik. Mängib südamega. Ta tahab veelgi paremaks saada ning kui trenn on millegipärast vahele jäänud, siis püüab selle kindlasti tagasi teha. “Mulle meeldib väljakul endast kõik anda,” tunnistab Grete-Lilijane Küppas. “Ma ei taha teistele haiget teha, kuid ise ma valu ei karda ja kui vaja, lähen lõpuni välja.” Grete-Lilijane Küppas käis varem kiiruisutamise trennis, aga see on vaimselt ja füüsiliselt väga raske. “Tuli ennast sundida näiteks soojenduseks sõitma 20 ringi,” selgitab ta. Kuna neiu mängis suvel oma kahe vennaga palju jalgpalli, siis hakkas see talle meeldima. Kui treener Väino Treiman pani Põltsamaal kokku tüdrukute treeningugrupi, oli valik langenud. Võistkonnas hakkasid veel mängima tema sõbrannad Riin ja Liis Emajõe. “Jalgpall on hästi intelligentne mäng, peab palju mõtlema ning loomulikult on ka põnev,” põhjendab Grete-Lilijane oma valikut.

kohtunikud Foto: Lembit Peegel

Hannes Kaasik (vasakult), Dmitri Vinogradov ja Silver Kõiv mänguks valmistumas. Mehed teavad selle tähtsust, sest Eesti tippmängude kiirus on üha lähemal Euroopa omale.

Kohtunik valmistub hooajaks sama tõsiselt kui tippmängija Jalgpallikohtunik ei ole enam aastaid mingi taksojuhiamet, sest nõudmised vilemeeste füüsisele Eestis, rääkimata Euroopast, on kasvanud tasemele, mille saab kokku võtta ühe sõnaga – tippsport. Lennart Komp

esti jalgpallikohtunike tipp, 40–50 meest, kes hakkavad tuleval hooajal meistriliigas ja kahel esiliiga tasandil õigust mõistma, valmistuvad selleks usinalt. Aluseks on ise meie kõrgeimal tasemel õigust mõistnud Ain Karutoomi koostatud kava, mis omakorda on saanud eeskuju FIFA ja UEFA koostatud plaanidelt. “Treeningukava on selgroog, millele ettevalmistusel toetuda,” ütles Karutoom. “Kes ise palju improviseerida ei taha, lähtub sellest. Kes on pikemat aega seda või mõnd sarnast kava teinud, tahab vaheldust ja käib näiteks iseseisvalt spordiklubis spinningus, süvalihaste trennis või midagi muud tegemas. Vaheldus on tähtis, sest nii püsib vaim värske.” Karutoomi koostatud kava kestus on kuus nädalat, iga mees toimetab selle järgi iseseisvalt, lisaks toimuvad iga pühapäeva õhtul ühistreeningud Nõmme staadioni kupli all. Seal saab vilemeeste treener jälgida nooremate kolleegide vormi ja anda vahetut tagasisidet, kas, kuidas ja mida plaanides muuta või parandada. Peale kava koostamise ja kohtunike jälgimisele on Karutoomi ülesanne kohtunikke harida, sest ehkki kõik mehed tipptasemel on füüsiliselt aktiivsed niigi, tulevad nad kõikvõimalikest eluvaldkondadest ja sageli ei ole neil kehakultuuri tausta.

“Räägin treeninguprintsiipidest, mis on kiirustrenn, kiiruslik vastupidavus, vastupidavus ja jõutrenn ning millises vahekorras nendega tegeleda,” lausus Karutoom. “Teine oluline punkt on toitumine ehk millist toitumisrežiimi hoida, missuguseid toitaineid ja jooke millal valida.” Eesmärk on ju tähtis. Pidada vastu pikk meistri- ja esiliiga hooaeg, mille sekka võib mahtuda mänge Euroopas või hoopis Eesti madalamates liigades. Esimeseks tõsiseks indikaatoriks on hooaja eel joostavad füüsilised testid (täpsemalt vt joonist).

Treeningu tähtsust võimatu ülehinnata Karutoomi põhitöö on Nissi põhikoolis, kuid kuna füüsilisi teste teevad peale suure jalgpalli tippude ka saalija rannajalgpalli kohtunikud, samuti madalamaid liigasid teenindavad mehed, on tema tööpõld aastate jooksul päris suureks kasvanud. Lisaks koostab ta vajadusel või soovil kohtunikele individuaalseid treeningu- ja toitumiskavasid, mis on tarvilikud vigastusest taastumisel, õige toonuse hoidmisel jne. Eesti ehk nimekaim kohtunik, FIFA litsentsiga Hannes Kaasik küll otseselt Karutoomi koostatud kavasid ei jälgi, vaid lähtub UEFA programmidest. Mõistagi ei näe ta või2013 VEEBRUAR JALKA

kohtunikud Sprinditest Sprinditest koosneb kuuest 40-meetrisest sprindist. Distants tuleb läbida vähemalt 6,2 sekundiga (naistel 6,6). Iga sprindi vahel on 90 sekundit pausi.

Finiš

10 intervallringi 400 meetrisel kergejõustikuringil 2 x 150 m 30 sekundiga, 50 m taastumiseks kuni 35 sekundiga 150 + 50 + 150 + 50 = 400 m

150 m jooks

Finiš 50 m kõnd Start 1

40 m

Start 2 50 m kõnd

Sprint 150 m jooks Lõpetav osa 15 min

Start

1,5 m

Foto: Lembit Peegel

▪ 5 min – kõnd/sörkjooks

malust füüsilise ettevalmistuse tähtsust ülehinnata. Arbiteri vastutus on suur ja ettevalmistus peab seetõttu olema maksimaalne. “Kui jälgid kava, on väga mõnus treenida, koormused tõusevad vaikselt, keha harjub ja nii saavutad parima võimaliku ettevalmistuse,” ütles Kaasik. “Tähtis ei ole mitte mõelda ainult hooajaeelsele ettevalmistusele, vaid näha aastat tervikuna, sest silmas tuleb pidada nii oma hooaja kestust kui ka võimalikke mänge Euroopas. Treeningud ju vältavad terve aasta ja kui on tulemas mingi konkreetne mäng, mis vajab erilist tähelepanu, siis tuleb ka treeninguid vastavalt kohandada.” Kaasiku sõnul tuleb eeskätt välismängudega end alati väga põhjalikult kurssi viia. Milline on kohalik kliima, temperatuur, õhuniiskus jne, sest sellest lähtuvalt tuleb valmistuda nii füüsiliselt kui ka vaimselt, mõelda

Abikohtunik Neeme Neemlaiu jalad peavad olema nii kiired kui ka vastupidavad. Vastasel korral poleks rahvusvahelisele areenile asja.

Foto: erakogu JALKA VEEBRUAR 2013

▪ 10 min – staatilised venitused

vedeliku ja toidulisandite vajalikkusele ning teistele nüanssidele. Ühesõnaga – profivärk. Samas, elukutselisi vilemehi Eestis, nagu ka meie väiksemates lähiriikides, ei ole. “Ehkki mu töö võimaldab paindlikkust, tuleb kombineerida,” ütles Kaasik. “Professionaalne kohtunik ma ei ole, kuid see ei keela mul professionaalselt suhtuda. Isegi kui graafik on tihe, leian ma aja treenimiseks.” Kaasik aga mäletab hästi aegu, kui kohtunike füüsiline ettevalmistus veel lapsekingades astus. Ei mõõdetud pulssi, ei olnud spetsiaalseid treeningukavasid. Piisas, kui jooksid Cooperi testil ettenähtud distantsi ja kogu lugu. Meistriliigas oli ta väljakukohtunik juba 2001. aastal ehk vaid 22aastaselt. Juba viis aastat hiljem teenis ta FIFA litsentsi, sai esimesed joonised, nädalakavad, konkreetsed suunised ning tema arengut hakkas jälgima ka UEFA. Nüüd ei ole selline treeningurežiim enam mingi uudis, sest n-ö FIFA mehi on meil koos abikohtunikega üheksa. Lisaks on mitmed läbinud UEFA CORE programmi, kus valmistatakse

kohtunikud

Eesti Jalgpalli Liidu peakohtuniku Uno Tutki sõnul parandas meie arbiitrite võimalusi märgatavalt UEFA kohtunike konventsiooniga ühinemine 2009. aastal, mis võimaldas muuhulgas ka nt Karutoomi värbamise kohtunike treeneriks. “Varem käis rahvusvaheliste kohtunike määramine nii, et kui mees Eestis Cooperi testi ära jooksis, andsin mina oma ausõna, et ta on tasemel ja UEFA pidi seda usaldama,” muigas Tutk. “Nüüd saadab Ain (Karutoom) kõigi füüsiliste testide tulemused Šveitsi, et ka seal oleks pilt ees, mida me siin teeme.” Alates 2009. aastast võttis EJL ka Eestis kasutusele uue füüsilise testi, mida kuni eelmise aastani tuli tippkohtunikel läbida kaks korda aastas. 2012. aastast tuleb neid joosta kolm korda. Nende tulemused on Tutki sõnul üks näitaja, mille alusel valitakse rahvusvahelisi kohtunikke. Näiteks kui U19 finaalturniirile on valida abikohtunikuks kaks võrdset meest, lüüakse andmebaas lahti ja valitakse see, kes on paremas konditsioonis. “Sa võid olla küll treenimata ja vana rasva pealt naerusuiselt testid ära joosta, kuid kuna läbiviija võtab kellalt su pulsiandmed, siis näeb ta kohe, mida su süda selleks tegema pidi,” lausus Kaasik. Suuresti on uueks hooajaks valmistumine iga mehe enda vastutada, kuid nüüd neljandat aastat korraldab EJL 40–50 tippkohtunikule ja selle seltskonna kandidaatidele kolmepäevase hooajaeelse seminari, kus on kavas teooria, trenn ja füüsilised testid. “Kohtunikekonventsiooniga liitumine avardas meie võimalusi drastiliselt. Näiteks eelmisel aastal toimunud hooajaeelsel seminaril lihvis meie kohtunike jooksutehnikat Tiina Torop,” lausus Tutk. “Kohustuslikud on ka regulaarsed trennid, mida hooaja kestel teeme kaks korda kuus. Kõik esikohtunikud peavad kuus osalema vähemalt ühes trennis ja nende transpordikulud saame samuti katta.”

4500

peakohtunikud abikohtunikud

4000

läbitud distants (m)

3500

3000 2500

2000 1500

1000

§ §

500

§ §

0 ST

LSR

HSR

MSR

SPR

aktiivsuskategooriad Seletused: ST – seismine W – kõndimine J – sörkimine LSR – madala kiirusega jooks MSR – keskmise kiirusega jooks (> 15 km/h)

HSR – kõrge kiirusega jooks (> 18 km/h) SPR – sprint (> 25 km/h) BR – selg ees jooks SR – külg ees liikumine

Inglise kõrgliiga kohtunikud vs mängijad Keskmine läbitud distants meetrites 11700

11649

11593

11600 11500

11300

11383

11463

11561

11430

11421

11400 (m)

Konventsiooniga liitumine avas uued võimalused

Kohtunike füüsiline aktiivsus mängu ajal

11418

11387

11451 11373

11390

11331 11300

11200

11165

11100 11000 10900

2003/04

2004/05

2005/06

2006/07

mängijad

2007/08

2008/09

2009/10

2010/11

kohtunikud

Inglise kõrgliiga kohtunikud vs mängijad Suurel intensiivsusel läbitud keskmine distants meetrites 1150

1085

1100

1071

1050 1000

964

1014

986

1085

950 900 (m)

ette rahvusvahelisi kohtunikke. Karutoomi sõnul on Kaasiku, Kristo Tohveri, Eiko Saare, Roomer Tarajevi, Jaan Roosi ja teiste tippkohtunike positiivne eeskuju nooremaid mehi heas mõttes nakatanud. “Nemad võtavad kohtunikutööd väga tõsiselt ja neilt küsitakse pidevalt juurde,” sõnas Karutoom. “Kohtuniku professionaalsus kajastub juba soojenduses. Ka paljud peamiselt madalamates liigades tegutsevad kohtunikud on võtnud tippudelt eeskuju.”

800

650

901 800

804

750

1034 977

873

850

700

975

1023

997

714

600 2003/04

2004/05

2005/06

mängijad

2006/07

2007/08

2008/09

2009/10

2010/11

kohtunikud

2013 VEEBRUAR JALKA

Foto: Aldo Luud

Timo Teniste ja Tamme staadion. M천ne aasta p채rast peaks samas mehetegusid tegema tema kasvatatud m채ngijad.

JALKA VEEBRUAR 2013

treener

“Jah, ma olen Taijo Teniste vend!” Kui aastaid tunti Taijo Tenistet Tartu Tammekas mehetegusid teinud Timo noorema vennana, siis nüüd peab noortetreenerist vanem veli aru andma, kas tema mitte pole rahvuskoondislase Taijo vend. “Jah, olen küll!” vastab Timo seepeale uhkelt! Foto: Aldo Luud

Lennart Komp

artu Tammekaga 2005. aastal meistriliigasse kerkides oli Timo Teniste 19aastane. Kaks aastat noorema venna Taijo värbas samal ajal FC Levadia, ent kuna mehistumine läinud kümnendil ridamisi meistritiitleid võitnud Tallinna klubis kulges ajapikku, jäi Taijo ikka Timo väikevennaks. Nüüd, kus Timo on kohalikust tippvutist taandunud ja uute ässade kasvatamisele keskendunud, on Eesti koondisse ja Norra kõrgliigasse murdnud venna nimi spordiüldsusel sagedamini suus. Timole teeb see aga ainult rõõmu. “Mingit kadedust ma Taijo suhtes küll ei tunne,” muigas rahuliku meelega vanem Teniste. “Lähtepunkt jalgpallis oli meil sarnane, kuid looduse poolt ei ole minule antud nii kiireid jalgu kui vennale. Töökus, agressiivsus, ka taktikaline taip oli mul samal tasemel, kuid peale nobeduse jäi ehk puudu ka õnnest.”

“

Ei ole saladus, et tahame jõuda lõpuks meistriliigasse ja järgmine samm peaks olema esiliiga. Alguses on poistele vanemate näol eeskujusid vaja, kuid isiklikult ma ilmselt esiliigas mängimiseks motivatsiooni ei leiaks.

„

Korra, 2009. aasta jaanuaris sai Timo võimaluse end näidata Ungari klubile Györi ETO, kuid äsja puhkuselt tulnuna ei olnud vorm kõige parem. Lepingu sõlmis ta hoopis Sergei Ratnikovi juhendada olnud Narva Transiga, kuid lahkhelide tõttu lahkus ta hooaja teiseks pooleks Tammekasse ja 2010. aasta lõpus tegi juba otsuse kolida Tammekaga konkureerivasse FC Santosesse noortetreeneriks.

“Treeneriks kutsus mind ka Tammeka, kuid endise treeneri Meelis Eelmäe argumendid olid tugevamad,” sõnas Teniste. “Noortega tegelema hakkamist ma natukene pelgasin ja mul kulus aastake, kuni end selles rollis mugavalt tundma hakkaksin, kuid nüüd saan aru, et asi on õige.” Santoses oli Teniste esmalt Karel Voolaiu, seejärel hollandlase Anton Joore abi. Nüüd on ta ise oma kahe grupi, 1998. ja 2001. aastal sündinud poiste peatreener. Lisaks juhendab kahte lasteaiarühma. “Loomulik rahulikkus, kannatlikkus ja kaalutlevus tulevad mulle kindlasti kasuks,” hindas end Teniste. “Mänguolukordade nägemises ja situatsioonide selgitamise oskuses tuleb veel kõvasti juurde panna.” Kaugemas vaates soovib Teniste panna end proovile noortekoondise või täiskasvanute treenerina, ent annab endale aru, et kolmeaastane kogemus ja EJLi C-litsents veel seda ei luba. Pealegi on Santoses tööpõld lai. Ja vastutusrikas. Tema 1998. aastal sündinud poisid hakkavad järgmisel aastal mängima meeste seas, milleks noored tuleb ette valmistada. Tingimusi aitas luua Teniste ise, tuues Tartu Quattromedi mängijana IV liigast II liigani. “Ei ole saladus, et tahame jõuda lõpuks meistriliigasse ja järgmine samm peaks olema esiliiga,” ütles Teniste. “Alguses on poistele vanemate näol eeskujusid vaja, kuid isiklikult ma ilmselt esiliigas mängimiseks motivatsiooni ei leiaks. Marko Sonni, Mikk Laasi ja teiste kujul on meil häid mehi küll! Pealegi ei oleks ma pärast rasket mängu või trenni sajaprotsendiliselt värske, et poistele trenni anda.” Ja nagu mängimisest ja treenimisest veel vähe oleks, alustab blond tartlane kolmandat hooaega kohtunikuna. Ehkki suuri eesmärke ses vallas tal enda sõnul ei ole, jõudis ta juba teisel hooajal esiliiga peakohtuniku tasemele! 2013 VEEBRUAR JALKA

lisaaeg

Valdo Jahilo jalgpallianekdoodid Psühhiaater küsib patsiendilt: “Mida te kõige sagedamini unes näete?” “Et ma olen maailma parim jalgpallur, väravavaht … Kired möllavad, rahvas on ekstaasis …” “Aga naised? Kas te kunagi unes naisi ei näe?” “Kuulge, doktor, sel ajal võidakse ju värav lüüa!”

Red Bull annab tiivad ehk Joel Lindpere läheb Chicagosse Meie karikatuurivõistlustele saabus esimene kaastöö, mille autoriks on Ott Pulst. Avaldame selle teistele julgustuseks. Tuletame meelde, et ootame kõigi asjast huvitatute karikatuure, mille paremiku avaldame. Ja ühtlasi loodame saada endale püsikarikaturisti (või mitu), kelle töid avaldame edaspidi honorari eest. Karikatuure ootame aadressil indrek@jalgpall.ee või Eesti Jalgpalli Liit, Asula 4c, 11312 Tallinn, Karikatuurivõistlus.

Politseinikud vaatavad telerist jalgpalliülekannet. Sisse tormab üks kolleeg ja küsib erutatult: “Noh, poisid, mis seis on?” “Ukraina juhib 3 : 0,” vastatakse talle. “Ja kes väravad lõid?” “Esimese värava lõi Rebrov, teise ja kolmanda aga Replay ...” Jalgpallimatši teleülekande kommentaar: “Novikov tuleb palliga üle väljaku, annab söödu Voskoboinikovile. See saadab kõrge palli värava alla … Ats Purje lööb peaga ... posti! Uus löök peaga ... posti! Veel üks löök peaga ... ikka posti! No kuulge, andke sellele Purjele juba ükskord pall või lõpetage kuidagi see hüsteeria!” “Tead, iga kord, kui Eesti koondis vastasele värava lööb, teeb mu taksikoer vägeva salto,” räägib üks jalgpallifanaatik teisele. “Super!” kiidab teine. “Aga mis suunas ta selle teeb – vasakule või paremale?” “See sõltub sellest, kumma jalaga ma teda löön ...” Kaks jalgpallihullu omavahel: “Vaatasin eile naiste vutti! Jäle igav!” “Ma olen ka korra vaadanud. Lootsin, et hakkavad pärast mängu särke vahetama.” Roman Abramovitšile helistab tema ihuarst: “Vabandage, aga mulle tundub, et te ei saanud minust päris õigesti aru, kui ma ütlesin: “Tegelege spordiga, näiteks jalgpalliga …””

Treener juhendas meeskonda Skype’i abil Jamaal Shabazz asus novembrist juhendama oma maa, Trinidad ja Tobago vutikoondist. Võimalik, et kaasa aitas eestlaste poolt loodud Skype: nimelt ei saanud Shabazz eelmisel aastal Guyana peatreenerina USA viisat, et pidada Houstonis maha MM-valikmäng Mehhikoga. Treener pidas seepeale mängueelse koosoleku maha Skype’i abiga ja sedavõrd õnnestunult, et veel tosin minutit enne lõppu oli skoor kuiv. Alles siis avanesid mehhiklaste kraanid ja nad võitsid 5 : 0.

JALKA VEEBRUAR 2013

Isa Gazzajev vallandas poja Endine Nõukogude Liidu nimekas ründetäht Valeri Gazzajev vallandas eelmise aasta lõpus Venemaa meistrisarjaklubi Vladikavkazi Alania presidendina peatreeneri, kelleks oli tema lihane poeg Vladimir. Uueks peatreeneriks määras vanem Gazzajev iseenese! Gazzajev veetis mängijana oma parimad aastad Moskva Dinamos, aga mängis ka Moskva Lokomotiivis ja Tbilisi Dinamos. Treenerina on tema juhendatud meeskondade sekka kuulunud muuhulgas VeFoto: Vitali Beloussov/ITAR-TASS/Scanpix nemaa A- ja U21 koondis, Moskva Dinamo, Moskva CSKA, Kiievi Dinamo. Temperamentne Valeri Gazzajev on valmis treeneripositsiooniltki skoorima.

lisaaeg Veebruarikuu sünnipäevad:

Paap Kõlar lõi õhust värava Foto: Mechy

02.02 Ülo Kikas (50) 02.02 Valeri Karpin (44) 02.02 Vladimir Voskoboinikov (30) 02.02 Valeri Karpin (44) 02.02 Joonas Tamm (21) 03.02 Mart Poom (41) 03.02 Lauri Nuuma (25) 06.02 Benno Tael (80) 07.02 Sepo Vilderson (50) 06.02 Martin Ustaal (20) 07.02 Geit Prants (31) 08.02 Jan Õun (36) 08.02 Artur Rättel (20) 10.02 Ivan O’Konnel-Bronin (40)

10.02 Konstantin Nahk (38) 10.02 Kristen Viikmäe (34) 10.02 Tarmo Neemelo (31) 11.02 Signe Pärtel (37) 11.02 Raivo Nõmmik (36) 11.02 Tihhon Šišov (30) 11.02 Jürgen Kuresoo (26) 11.02 Aljona Sasova (25) 12.02 Vladimir Karev (61) 12.02 Richard Michael Barnwell (34) 12.02 Alo Bärengrub (29) 12.02 Andrei Sidorenkov (29) 12.02 Pille Raadik (26) 12.02 Dmitri Knjazev (20) 14.02 Sander Lepik (20)

18.02 Aivar Anniste (33) 18.02 Aleksandr Dmitrijev (31) 19.02 Andra Karpin (34) 19.02 Riido Reiman (19) 20.02 Martti Pukk (36) 21.02 Aron Härsing (24) 22.02 Hans Näks (52) 22.02 Martin Salong (32) 23.02 Ants Kommussaar (67) 23.02 Risto Kallaste (42) 23.02 Arvo Kraam (42) 24.02 Oleg Harlamov (47) 24.02 Ingemar Teever (30) 24.02 Silver Kõiv (30) 27.02 Kristian Marmor (26)

Paap Kõlar saab pallile pihta ka motovarjul õhust laskudes.

Muusik ja seiklusturismi korraldaja Paap Kõlar tunnistab, et jalgpalliga ta eriti kursis pole, aga värava on löönud. Mõni aasta tagasi esines Paap Kõlar motovarjuga Eesti põhjaranniku merepäevadel. Õhutsirkuse programmiga esinenud Kõlar nägi ringi lennates põnevaid trikke tehes jalgpalliväravaid, mille ees mehed palli tagusid. “Mulle tuli siis mõte lennult pall väravasse lüüa,” meenutab Paap Kõlar. “Kuna meie võistlustel on selline element kavas, siis olen seda ka harjutanud. Võtsin siis korraks hoo maha ja palusin palli kohale sättida, et ma saaks selle väravasse lüüa. Aga paistis, et keegi ei uskunud seda. Kui nad nägid, et võtan asja siiski tõsiselt, läks olukord põnevaks. Kui ma siis tabamuse kirja sain, kõlas üks suur hurraa ja aplaus.”

Ken Kallaste & Rauno Alliku Tegelikult olen mina Eesti liiga parim peamängija.

Kuule, säga, võta vaiksemalt – mina olen A-koondises kaks korda mänginud!

Parem ikka, kui lüüakse pea, mitte jalgadega.

Üle 14 miljoni televaataja vaatas Eestit Läinud aasta juulis U19 EM-finaalturniiri Eesti kolmes linnas vaatas ühtekokku 14 046 962 televaatajat üle maailma, kellele kandis mänge üle üheksa kanalit. Eesti koondise mänge vaatas 1,74 miljonit inimest. Peale Tallinna A. Le Coq Arena ja Kadrioru staadioni toimusid mängud ka Haapsalu ja Rakvere linnastaadionitel. Kõik linnad said tasuta näidata pooleminutilist reklaamklippi Eurospordi kanalil. UEFA arvestas enne turniiri 11 miljoni televaatajaga. Seega ületas tegelik vaatajaarv ootusi. Nagu juhtus ka kohapealse tribüünipublikuga, keda kogunes 15 mängu peale kokku 46 412 ehk siis keskmiselt 3094 pealtvaatajat matši kohta.

LHV edetabel Praegune LHV Panga edetabel reastab 20 esimest klubi (ja jalgpalliliidu) saadud toetuste suuruse järgi. Ees on vanad tuttavad, isegi Flora ja Levadia mahuvad 20 hulka. 1. Eesti Jalgpalli Liit 2. JK Tallinna Kalev 3. Tartu JK Tammeka 4. Põlva FC Lootos 5. Nõmme JK Kalju 6. Võru JK 7. JK Jalgpallihaigla 8. FC Hell Hunt 9. Martin Reimi JK 10. Rahvuskoondise fännklubi Jalgpallihaigla

11. Rapla JK Atli 12. FC Eston Villa 13. JK Welco Elekter 14. Tartu Quattromed 15. FC Kuressaare 16. Tallinna FC Flora 17. Tallinna JK Piraaja 18. FC Levadia Tallinn 19. Saku Sporting

Foto: Lembit Peegel

Ema ja tütar

Fääri saarte koondises 28. novembril alistas Fääri saarte naiskond maavõistlusmängus võõrsil Luksemburgi 6 : 0 ja mäng oli ajalooline sellepoolest, et saarlaste eest mängisid ema ja tütar: Bara Skaale Klakstein ja Eydvör Klakstein. Eydvör sündis aastal 1995, aasta pärast debüteeris Bara Skaale koondises. Meeste puhul tehti vastav temp ära juba 1996. aastal Tallinnas, kus Islandi koondis nuhtles eestlasi 3 : 0. Selles mängus tegid külaliste poolelt kaasa isa Arnor Gudjohnsen ja poeg Eidur Smari Gudjohnsen, kellele see oli debüüdiks. Tõsi, islandlased koos platsil ei olnud: poeg vahetas isa välja 62. minutil. Toona PSV Eindhoveni eest pallinud Gudjohnsen on teinud hiilgava karjääri, pallides hiljem ka selliste klubide nagu Monaco, Chelsea, Barcelona ja Tottenhami eest. Praegu veeretab islandlane palli Club Brügge eest. 2013 VEEBRUAR JALKA

rists천na

JALKA VEEBRUAR 2013