VÄLJAÕPE
KEEGI MEIST POLE
LAHINGUVÄLJAL ÜKSI Igal erialaüksusel saabub hetk, mil on omandatud kõik baasteadmised. Kui allüksus on aktiivne, hakkab ta seejärel ringi vaatama täiendväljaõppe järele; eriti sellise, kus harjutatakse üksuste koostööd, sealhulgas erialaüksuste omavahelist koostööd. Tekst: reservleitnant RAIGO SÕLG, Tankipurustajate ninamees
A
inult oma erialaüksusega isekeskis harjutamisest ei piisa, sest keegi meist pole lahinguväljal üksi. Kui näeme teiste allüksustega üksteist alles lahinguväljal, on juba hilja. Erineva spetsiifikaga allüksused kohtuvad reeglina vaid suurõppustel – Siil, Kevadtorm ja maakaitseringkondade suurõppused. Neilgi ajab iga allüksus pahatihti oma asja ja on hea, kui lahingusituatsioonide planeerimisel ja plaanide ellurakendamisel suudetakse allüksused tervikuna toimima panna.
Jah, kui näiteks kompanii seab end kaitsesse, siis on plaanis oma koht ja tegevus nii jalaväel, tankitõrjel, pioneeridel, kaudtulel kui kõigil teistel. Seda ehk küll, kuid pärast „esimest
pauku“ hakkab igaüks elama oma elu: näiteks jalavägi eemaldub tankitõrjet maha jättes, tankitõrje eemaldub kohta, kuhu ta ka unustatakse, kaudtuli ei saa tagasisidet oma tule mõju kohta. Pole midagi imestada, kui suurõppuste vaheajal tegeleb iga allüksus vaid iseenda koolitamisega ega harjutagi teistega arvestamist, justkui oleks tegemist suure hulga üksikrühmadega, mis formaalselt kuuluvad ka mingite kompaniide ja pataljonide koosseisu. Aga me pole üksikrühmad – oleme osad suurest pildist ja sellest peab lähtuma ka meie väljaõpe.
KARRI KAAS
1/2019
11
