MILITAARTURISM
UNGARI SÕJAMUUSEUM – AJARÄNNAK LÄBI MADJARITE SÕJAAJALOO Paarikümne aasta järel on Ungari sõjamuuseumis taas püsiväljapanek relvade ajaloost. Külastajatele pakub see palju rohkem kui varasemad näitused, osa väljapandud relvadest ja varustusest on nüüd võimalik ka oma käega katsuda. Tekst: LÁSZLÓ FEITH, ajakirja Magyar Honvéd kaasautor
O
ma käega katsumise võimalus oli peamine põhjus, miks väljapanek on korraldatud just praegusel moel. Kuid mitte ainuke. Tegelikult oli põhjusi veel kaks. „Me tahtsime lahendada hoidla ruumikitsikuse probleemi ja lahendasime selle, paigutades ligemale 900 eksponaati näituseruumidesse ja koridoridesse. Kolmas põhjus aga oli seotud muuseumi temaatilise õppetundide kavaga, mida on meie juures korraldatud juba seitse või kaheksa aastat; nende õppetundide käigus kasutavad eksperdid mitmesuguseid eksponaate õppevahenditena, et tutvustada õpilastele mõnd ajastut või ajaloolist sündmust,“ räägib sõjamuuseumi asedirektor major Péter Soós. Need tunnid on õpilaste hulgas väga populaarsed, mõnel aastal on neid korraldatud lausa üle 300. Üks osa nendest on relvaajaloo praktiline programm, kus õpilased saavad väikestes rühmades rohkem teada
68
1/2019
näiteks keskaegsete relvade, 1848.-49. aasta revolutsiooni ja iseseisvussõja või kahe maailmasõja kohta. „Tahtsime anda neile tundidele meie muuseumis püsiva koha, sest varem pidime oma õppevahendeid, nagu näiteks ajalooliste relvade, vormiriietuse ja muude rõivaste koopiaid, edasitagasi transportima. Lisaks põhi- ja keskkooliõpilastele pakub väljapanek huvi ka Ungari Riikliku Avalike Teenuste Ülikooli üliõpilastele. Neile peavad loenguid professionaalsed museoloogid, mitte muuseumi õppejõud, sest seda sihtrühma huvitavad hoopis teistsugused asjad, nagu relvade tehnilised näitajad ja taktikalised omadused,“ lausub major Soós. Nagu eeltoodust näha, on relvade ajaloo avatud väljapanek tõhus vahend, õpetamaks ajalugu õpilastele, kes moodustavad enamiku muuseumi külastajatest ja kes õpivad eelkõige põhikooli viimastes klassides ja keskkooliastmes. Selles vanuses noorte külastuskogemuse täiustamiseks tuli
ka idee paigutada näitusele vahakujud.
PÜHENDUMUSEGA TEHTUD
Sõjamuuseumi ajaloo esimesed kolmteist vahasõdurit loodi just püsinäituse tarbeks. Sellele eelnes tõsine uurimistöö. Kõigepealt tuli otsustada, milliseid Ungari sõjaväe ajaloolisi sõduritüüpe peaksid kujud esindama. Sellele otsusele järgnes ajastukohaste vormiriiete ja varustuse valmistamine. Seetõttu on kujud realistlikud ja oma ajastu tüüpiliste näojoontega, mis toob ajastud õpilastele lähemale „Loomulikult tahtsime teha need kõik võimalikult autentsed. Seepärast kasutasime arheoloogilisi leide ja kirjeldusi ning meile lähemate ajastute puhul vaatasime ka säilinud välijuhendeid. Kui olime paika pannud sõduri riietuse, varustuse ja relvastuse, siis andsime kujule tüüpilise näo: näiteks Ungari vallutuste ajastu ratsanikust vibulaskjale tegime äratuntavad idamaiste mõjutustega näojooned. Jagasime skulptoriga oma
