FILMIARVUSTUS
ISIKLIKKU LAADI
SÕDA Nüüd võtaks vaadata žanri, mida polegi veel käsitlenud. Žanri, mis oma algideelt peaks olema üdini aus ja selge. Selline, kus sees on ka tõde. Paraku on osavnäpud ja meistrimehed suutnud ka seda aegade jooksul oma tahtmist mööda „modereerida“. Vaatamise alla tulev teos tuunimise all õnneks ei kannata, vähemasti minu hinnangul. Sedapuhku on siis jutt kaotajate materjalist tehtud filmist „Mein Krieg”.
E
Tekst ja illustratsioon: GUNNAR VASEMÄGI, vabatahtlik autor
elmise sajandi kaheksakümnendate lõpus nuhkisid kaks saksa dokumentalisti, Harriet Eder ja Thomas Khufus, välja kuus taadikest, kes Teise maailmasõja ajal Wehrmachtis teenides olid lisaks relvadele ja sõjamoonale endiga kaasas tarinud ka pisikesi amatöörkaameraid. Loomulikult polnud taadid, tol ajal noored mehed, unustanud toimuvat aeg-ajalt
72
1/2019
filmimast. Mälestuseks või nii. Saadud materjalist pandi kokku dokk „Mein Krieg”, ingliskeelsele maailmale „My Private War”. Vaatajate ette jõudis film esmakordselt 1990. Kasutatud on niisiis kuue amatöörfilmija materjale, kes teenisid viimases suures sõjas Wehrmachti koosseisus, ja mis kõige huvitavam: hoolimata sellest, et nad tulid sõjas teisele
kohale ehk neil ei läinud võib-olla kõige paremini, õnnestus neil filmitud materjal alles hoida. Digikaamerat sel ajal loomulikult ei tuntud ja lihtsale amatöörile oligi vast 8-millimeetrine filmilint kõige ägedam millegi salvestamiseks. Ei tehtud tol ajal ainult mustavalgekirjut, värvifilm oli tolleks ajaks olemas. Ja mõlemat on filmijad kasutanud. Fil-
